–

EEW Energy from Waste Großräschen GmbH, esindajad: Rechtsanwälte B. Rechner ja A. Vallone,

–

MNG Mitteldeutsche Netzgesellschaft Strom GmbH, esindajad: Rechtsanwälte B. Christ ja T. Höch,

–

50 Hertz Transmission GmbH, esindajad: Rechtsanwälte T. Burmeister ja L. Reichstein,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. De Meester ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16) artikli 16 lõike 2 punkti c koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktidega a ja e, ning nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 3 teist lõiku.

2

Taotlus on esitatud EEW Energy from Waste Großräschen GmbH (edaspidi „EEW“) ja MNG Mitteldeutsche Netzgesellschaft Strom GmbH (edaspidi „MNG Strom“) vahelises kohtuvaidluses kahju üle, mida EEW väidetavalt kandis MNG Stromi korduvate taotluste tõttu, mis puudutasid juurdepääsu võrkudele seoses EEW toodetud elektriga.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (EÜT 2001, L 283, lk 33; ELT eriväljaanne 12/02, lk 121) artikli 2 punktis c on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4

Enne seda, kui direktiiv 2009/28 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82), olid direktiivi 2009/28 põhjendused 11, 60 ja 61 sõnastatud järgmiselt:

[…]

5

Direktiivi 2009/28 artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ oli ette nähtud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. Selles sätestatakse eeskirjad liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete, liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühisprojektide, päritolutagatiste, haldusmenetluste, teabe ja koolituse kohta ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia juurdepääsu kohta elektrijaotusvõrgule. […]“.

6

Direktiivi artiklis 2 oli sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse [direktiivi 2003/54] mõisteid.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

7

Selle direktiivi artikli 5 lõiked 1 ja 3 olid sõnastatud järgmiselt:

„1.   Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal iga liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvutatakse järgmiste elementide liitmisel:

[…]

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, välja arvatud elektrienergia tootmine eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades.

Nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel.

Hüdro- ja tuuleenergia abil toodetud elektrienergiat võetakse arvesse vastavalt II lisas sätestatud normaliseerimisvalemile.“

8

Direktiivi artikli 15 lõikes 1 oli sätestatud:

„Selleks, et esitada lõpptarbijatele andmed energiatarnija energiakasutuse struktuuris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või koguse kohta kooskõlas [direktiivi 2003/54] artikli 3 lõikega 6, tagavad liikmesriigid, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu on võimalik tagada sellisena, nagu see on sätestatud käesolevas direktiivis, vastavalt objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.“

9

Direktiivi 2009/28 artikli 16 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.   Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed elektrisüsteemi turvalist toimimist võimaldavate ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuri, arukate võrkude, hoidlate ja elektrisüsteemide väljaarendamiseks ning taastuvatest energiaallikatest pärit elektri tootmise edasise arengu võimaldamiseks, sh liikmesriikide vaheliste ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühenduste väljaarendamiseks. Liikmesriigid võtavad samuti asjakohased meetmed, et kiirendada võrgusüsteemi infrastruktuuri loamenetlusi ja koordineerida võrgusüsteemi infrastruktuuri heakskiitmist haldamise ja planeerimisega seotud menetlustes.

2.   Vastavalt nõuetele, mis on seotud võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamisega, pädevate riiklike asutuste poolt kindlaks määratud läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel liikmesriigid:

10

Saksamaa 25. oktoobri 2008. aasta taastuvenergiaseaduse (Erneuerbare-Energien-Gesetz, BGBl. 2011 I, lk 1634) ajavahemikus 1. jaanuar 2012 kuni 31. juuli 2014 kehtinud redaktsiooni (edaspidi „EEG 2012“) § 3 „Mõisted“ oli sätestatud:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

11

2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 11 „Võrgu elektriga varustamise haldamine“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Võrguoperaatoritel on […] erandkorras õigus reguleerida nende võrku otseselt või kaudselt ühendatud käitisi […]:

[…]“.

12

2012. aasta taastuvenergiaseaduse § 12 „Erakorralisi juhtusid käsitlevad sätted“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Kui elektrienergia tarnimist käitistest, milles toodetakse elektrit taastuvatest energiaallikatest, […] võrgu ülekoormuse tõttu § 11 lõike 1 tähenduses vähendatakse, hüvitatakse meetmest mõjutatud ettevõtjatele […] 95% saamata jäänud tulust, millele lisanduvad lisakulud ja millest on maha arvatud kokkuhoitud kulud. […]“.

13

Eelotsusetaotlusest nähtub, et 2012. aasta EEG need sätted vastavad sisuliselt nendele EEG kolme versiooni sätetele, mis on põhikohtuasja suhtes üksteise järel kohaldatavad.

14

EEW käitab Großräschenis (Saksamaa) jäätmepõletusjaama, mis võimaldab tal toota elektri‑ ja soojusenergiat. Osa neist jäätmetest, mis koosneb biolagunevatest jäätmetest, töödeldakse põletamise teel samal ajal muud liiki jäätmetega. Biolagunevate jäätmete osakaal on muutuv ja võib moodustada kuni 50% jäätmete kogumahust. Vaidlusalune käitis tarnib osa toodetud elektrist MNG Stromi hallatavasse jaotusvõrku, millega EEW on seotud võrguga liitumise ja võrgu varustamise lepingu alusel.

15

Aastatel 2011–2016 kutsus MNG Strom oma võrgu ohutusjuhtimise raames ja sõltuvalt olukorrast koos 50 Hertz Transmission GmbHga põhivõrguettevõtjana EEWd mitmel korral üles ajutiselt vähendama võrgu varustamist võrgu ülekoormuse tõttu. EEW esitas seetõttu MNG Stromi vastu kaebuse, milles nõudis 2,24 miljoni euro suurust hüvitist, tuginedes muu hulgas EEG 2012 §‑le 12.

16

Apellatsioonikohus jättis EEW kaebuse rahuldamata põhjendusel, et EW käitises toodetud elektrienergia ei ole toodetud üksnes taastuvatest energiaallikatest, mistõttu ei saa seda käitist kvalifitseerida „taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvaks käitiseks“ kohaldatavate riigisiseste õigusnormide tähenduses.

17

EEW esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus).

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sõltub tema menetluses oleva kaebuse lahendamine sellest, kas EEW käitist tuleb pidada „käitiseks, milles toodetakse elektrit taastuvatest energiaallikatest“ EEG 2012 § 12 tähenduses koostoimes direktiivi 2001/77 artikli 2 punktiga c ja direktiivi 2009/28 sätetega, eelkõige selle artikli 16 lõike 2 punktiga c.

19

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et taastuvaid energiaallikaid kasutavate elektrijaamade eelistatud juurdepääs elektrivõrgule ei tule anda mitte üksnes neile käitistele, mis toodavad elektrit ainult taastuvatest energiaallikatest, vaid ka nendele käitistele, mis toodavad elektrienergiat nii taastuvatest kui ka tavapärastest energiaallikatest.

21

Direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c kohaselt tagavad liikmesriigid, et elektri tootmisseadmete dispetšjuhtimisel seavad põhivõrguettevõtjad esikohale taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed, niivõrd kui riigisisese elektrisüsteemi turvaline toimimine seda võimaldab ning tuginedes läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

22

Kuigi direktiivi 2009/28 artikli 2 punktis a on mõiste „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ määratletud nii, et see hõlmab muu hulgas biomassi, ja artikli 2 punktis e on mõiste „biomass“ määratletud nii, et see hõlmab muu hulgas tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevat fraktsiooni, ei ole seal aga täpsustatud mõiste „taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed“ ulatust artikli 16 lõike 2 punkti c tähenduses.

23

Neil asjaoludel tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõtte kohaldamise nõudest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, milles ei ole õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (2. juuni 2022. aasta kohtuotsus T.N. ja N.N. (pärandist loobumise avaldus), C‑617/20, EU:C:2022:426, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Kõigepealt, mis puudutab direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c esimese lause sõnastust, siis ei võimalda see üksi taastuvaid energiaallikaid „kasutavatele“ tootmisseadmetele viidates kindlaks teha, kas see säte hõlmab üksnes neid tootmisseadmeid, mis toodavad elektrit ainult taastuvatest energiaallikatest või on see kohaldatav ka nendele tootmisseadmetele, mis kasutavad selliseid energiaallikaid elektri tootmiseks vaid osaliselt.

25

Lisaks näib sama sätte teine lause, mis viitab meetmetele, mis tuleb võtta, et minimeerida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia piirangud, verbi „minimeerima“ kasutades lähtuvat põhimõttest, et eelistatud juurdepääsu peab saama anda ka tootmisseadmetele, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid vaid osaliselt. Selliste tootmisseadmete väljajätmise tagajärjel välistataks eelistatud juurdepääs ühele – käesoleval juhtumil arvestatavale – osale rohelisest energiast.

26

Järgmiseks, mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis oli „taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia“ direktiivi 2001/77 artikli 2 punktis c määratletud kui „üksnes taastuvaid energiaallikaid kasutavates elektrijaamades toodetud elektrienergia ning see osa elektrienergiast, mis toodetakse taastuvatest energiaallikatest hübriidelektrijaamades, kus kasutatakse ka traditsioonilisi energiaallikaid“.

27

Ent direktiivi 2009/28, millega asendati direktiiv 2001/77 ja mis kehtis põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal, seda määratlust üle ei võetud. Selle direktiivi artikli 2 punktis a on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia määratletud kui „taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia“ ja seal on seejärel täpsustatud, et selle määratluse alla kuuluvad üksnes taastuvad energiaallikad. Järelikult, nagu märkis 50 Hertz Transmission, ei sõltu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaks kvalifitseerimine enam tootmisseadmete liigist, milles elekter toodeti, vaid üksnes energiaallikatest, mida need tootmisseadmed elektrienergia tootmiseks kasutavad.

28

Viimaseks, mis puudutab direktiivi 2009/28 eesmärke, siis – nagu nähtub selle direktiivi artiklist 1 – on see kantud eesmärgist kehtestada üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks, muu hulgas seades kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises.

29

Lisaks nähtub selle direktiivi põhjendusest 60, et direktiivi eesmärk on taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia integreerimise kaudu hetketurule maksimaalselt soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamist. Nimetatud direktiivi põhjenduses 61 on märgitud, et direktiivi eesmärk on taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ülekande ja jaotamise pidev suurendamine ning liikmesriigid peaksid selleks võtma asjakohased meetmed taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia turuosa suurendamiseks.

30

Peale selle on Euroopa Kohtu praktika kohaselt, mis puudutab direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis b ette nähtud tagatud juurdepääsu võrgule, selle eesmärk taastuvate energiaallikate integreerimine elektrienergia siseturule, tagades, et kogu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergial on võrkudele juurdepääs, misläbi on võimalik kasutada maksimaalses koguses niisugust elektrienergiat, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest (vt selle kohta 27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑179/20, EU:C:2022:58, punkt 62).

31

Ent eesmärkidele, milleks on taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia maksimaalne kasutamine ning taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ülekande ja jaotamise kestev suurendamine, riskiks vastu töötada see, kui elektri tootmisseade, mis ei kasuta üksnes taastuvaid energiaallikaid, samastataks eeltoodu tõttu tootmisseadmega, kus kasutatakse üksnes tavapäraseid energiaallikaid, ja seega välistataks direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis c ette nähtud eelistatud juurdepääs.

32

Seetõttu tuleb vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et taastuvaid energiaallikaid kasutavate elektrijaamade eelistatud juurdepääs elektrivõrgule ei tule anda mitte üksnes neile tootmisseadmetele, mis toodavad elektrit ainult taastuvatest energiaallikatest, vaid ka nendele tootmisseadmetele, mis toodavad elektrienergiat nii taastuvatest kui ka tavapärastest energiaallikatest.

33

Teise kuni viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tootmisseadmel, mis toodab nii taastuvatest kui ka tavapärastest energiaallikatest elektrit nende allikate muutuva osakaaluga, on võrgule eelistatud juurdepääs üksnes taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osas, ning juhul, kui vastus on jaatav, siis milline on selle juurdepääsueelise kohaldamise üksikasjalik kord.

34

Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt teada, kas niisugusel tootmisseadmel nagu EEW käitatav, mis toodab elektrit jäätmesegust, mis sisaldab tööstuslikest ja olmejäätmetest biolagunevaid jäätmeid muutuvas osakaalus, on võrgule eelistatud juurdepääs üksnes sellest muutuva suurusega osast toodetud elektrienergia puhul.

35

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2009/28 artikli 2 punktides a ja e sisalduvatest määratlustest nähtub, et kuigi biomassi taaskasutamise teel saadud energia kujutab endast taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat, kuulub selles direktiivis määratletud mõiste „biomass“ alla üksnes – muu hulgas tööstus- ja olmejäätmete – biolagunev fraktsioon. Tööstus- ja olmejäätmete soojustöötlemisel toodetud energiat käsitatakse seega nende jäätmete sellest bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud elektrienergia puhul, ja kui välja arvata tavalistest jäätmetest koosnev fraktsioon, taastuvatest energiaallikatest toodetud energiana.

36

Seejärel otsustas Euroopa Kohus kõnealuse artikli 16 lõike 2 punkti b kohta, et ehkki selles sättes on mainitud võimalust kehtestada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri puhul „tagatud juurdepääsuõigus“ võrgule, on seda mainitud ainult rohelise elektri puhul, ja seega ei saa kõnealust sätet kasutada õigusliku alusena nende riigisiseste õigusnormide jaoks, mis näevad ette tagatud juurdepääsu taastumatuid energiaallikaid kasutavatele elektrijaamadele (vt selle kohta 27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑179/20, EU:C:2022:58, punkt 65). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 märkis, tuleb analoogselt tõlgendada nimetatud direktiivi artikli 16 lõike 2 punktis c sätestatud põhimõtet, mis käsitleb eelistatud juurdepääsu võrgule.

37

Järelikult peab elektritootmisseade, kus kasutatakse jäätmesegu, milles ainult ühe muutuva suurusega osa moodustavad biolagunevad tööstus- ja olmejäätmed, või kus üldisemalt kasutatakse muutuvas koguses nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid, saama direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis c ette nähtud eelistatud juurdepääsu õiguse ainult taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia muutuva suurusega osa ulatuses.

38

Direktiivis 2009/28 ei ole siiski kindlaks määratud, kuidas tuleb arvutada nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutava elektritootmisseadme poolt taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaal, ja täpsemalt, kas see osakaal peab ulatuma mingi minimaalse alampiirini selleks, et toodetud elektrienergia suhtes kehtiks eelistatud juurdepääsu õigus.

39

Selles direktiivis on piirdutud kahe nõude kehtestamisega artikli 16 lõike 2 punktis c.

40

Esiteks seab see säte eelistatud juurdepääsu õiguse sõltuvusse riikliku elektrivõrgu turvalisusega seotud vajadustest. Sellega seoses on direktiivi 2009/28 põhjenduses 60 täpsustatud, et võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamise ja dispetšjuhtimise nõuded võivad erineda vastavalt riigi elektrivõrgu ja selle ohutu toimimise omadustele.

41

Teiseks nõuab direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkt c, et eelistatud juurdepääsu õigust hallatakse läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel. Sellega seoses on direktiivi põhjenduses 11 rõhutatud, kui oluline on sätestada läbipaistvad ja üheselt mõistetavad reeglid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamiseks ja selliste allikate määramiseks. Lisaks on selle direktiivi põhjenduses 60 üldiselt meenutatud, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eelistatud juurdepääs ja tagatud juurdepääs on oluline taastuvate energiaallikate integreerimiseks elektrienergia siseturgu ning eelkõige peaks selline eelistatud juurdepääs kajastuma riiklikes liitumiseeskirjades, tagades taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatele selle, et nad saavad müüa ja edastada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat alati, kui allikas on kättesaadav.

42

Sellest tuleneb, et liikmesriikidel – tingimusel, et nad järgivad selle direktiiviga taotletavaid eesmärke – on ulatuslik kaalutlusruum, kui nad kehtestavad üksikasjaliku rakenduskorra eelistatud juurdepääsuõiguse kohta, mis peab olema taastuvaid energiaallikaid kasutavatel elektrienergia tootmisseadmetel.

43

Euroopa Kohus on pealegi juba sedastanud, et direktiivi 2009/28 vastuvõtmisega lähtus liidu seadusandja – kaugel kavatsusest ühtlustada ammendavalt riiklikud rohelise energia tootmise toetuskavad – esiteks tõdemusest, et liikmesriigid rakendavad erinevaid toetuskavasid, ning teiseks põhimõttest, et oluline on kindlustada nende kavade nõuetekohane toimimine, et säiliks investorite usaldus, ja võimaldada neil riikidel töötada välja tõhusad riigisisesed meetmed kohustuslike riiklike üldeesmärkide saavutamiseks, mis on neile direktiiviga määratud (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus L.E.G.O, C‑242/17, EU:C:2018:804, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Järelikult on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale liikmesriigi kohtu – kes ainsana on pädev asjaolusid hindama ja riigisisest õigust tõlgendama – ülesanne tuvastada, kas käesoleval juhul on täidetud liidu õigusest tulenevad nõuded, mis puudutavad taastuvaid energiaallikaid kasutavatele elektrijaamadele eelisjuurdepääsu rakendamise korra kindlaksmääramist. Samas on Euroopa Kohus, kes peab andma eelotsusemenetluse käigus tarvilikke vastuseid, pädev andma põhikohtuasja toimiku ning talle esitatud kirjalike ja suuliste seisukohtade põhjal – asjaolude kohta, mida liikmesriigid peavad võrgu eelisjuurdepääsu kohaldamisel arvesse võtma – juhiseid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul asja lahendada (vt analoogia alusel 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Cali Apartments, C‑724/18 ja C‑727/18, EU:C:2020:743, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis c sätestatud nõue, mille kohaselt eelisjuurdepääs võrgule tuleb kindlaks määrata, tuginedes läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele, eeldab – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 –, et need peavad olema selged ja liikmesriikide poolt varem teatavaks tehtud ning et nende kohaldamine oleks kõigile asjaosalistele ettenähtav.

46

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu istungil toimunud aruteludest, et elektrienergia tootmisseadmed võib direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c kohaldamiseks jagada kolme rühma: vastavalt kas ainult taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed, ainult tavapäraseid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed ning taastuvate ja tavapäraste energiaallikate segu kasutavad tootmisseadmed.

47

Ühelt poolt on selge, et esimesse rühma kuuluvatele tootmisseadmetele tuleb võrgu turvalisuse ja võimsusega seotud piiranguid arvestades alati kohaldada eelistatud juurdepääsu õigust kogu nende toodetava elektrienergia osas ning teise gruppi kuuluvad tootmisseadmed ei saa selle sätte alusel mingit eelisjuurdepääsu, ning teiseks tuleb kahte esimesse gruppi kuuluvaid tootmisseadmeid põhimõtteliselt kohelda võrdselt selle rühma raames, kuhu nad kuuluvad.

48

Mis puudutab kolmandasse gruppi kuuluvaid käitisi, siis tuleb seevastu esimesena tõdeda, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 37, on neil eelistatud juurdepääsu õigus ainult taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osas. Teisena ei saa kolmanda rühma siseselt kohelda tootmisseadmeid võrdselt osas, milles taastuvate energiaallikate osakaal, mida nad kasutavad, ei ole tingimata sama.

49

Ent direktiiviga 2009/28 taotletav eesmärk soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist satuks ohtu, kui tootmisseadmetele, mille kasutatavatest energiaallikatest suure osa moodustavad taastuvad energiaallikad, antaks süstemaatiliselt eelistatud juurdepääsu õigus teiste käitiste kahjuks, mis samuti kasutavad taastuvaid energiaallikaid, kuid vähemal määral. Seega tuleb tõdeda, et seda eesmärki silmas pidades peab siiski olema võimalik eelistada esimesi teisena nimetatutele, ilma et neil siiski oleks süsteemset eelist.

50

Seepärast on oluline, et kriteeriumid, mille alusel määratakse kindlaks järjekord, milles võrguettevõtja annab juurdepääsu taastuvate ja tavapärasete energiaallikate segu kasutavatele tootmisseadmetele, kajastaksid kasutatavate taastuvate energiaallikate osakaalu suurust.

51

Samuti on oluline, et need kriteeriumid võtaksid arvesse tootmisseadmete elektrivõrkudele juurdepääsu haldamist iseloomustavaid tehnilisi erisusi ja piiranguid. Selle kohta märkis MNG Strom, et kui põhivõrguettevõtja peab valima, millises järjekorras tuleb tootmisseadmed sulgeda, ei tea ta reaalajas, milline on elektrienergia tootmisseadmes kasutatud bioloogiliselt lagunevate jäätmete osakaal, kuna nende tootmisseadmete käitajad ei tea ka ise igal ajal, milline on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal. 50 Hertz Transmission omakorda rõhutab, et eelistatud juurdepääsu õiguse andmise otsus on kiireloomuline meede, mis võetakse vaat et käigu pealt ja mis toob kaasa tagajärgi tootmisahela järgmise etapi ettevõtjatele, mis tähendab, et eelistatud juurdepääsu õiguse andmise kriteeriumid peavad võimaldama anda võrguettevõtjale konkreetseid suuniseid.

52

Tuleb lisada, et elektrienergia olemus on niisugune, et kui elektrienergia on põhi- või jaotusvõrku vastu võetud, on raske kindlaks teha selle päritolu ja eelkõige energiaallikat, millest see on toodetud (1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 87). Samuti on hetkel, mil põhivõrguettevõtja ühendab elektrienergia tootmisseadme, mis kasutab nii taastuvaid kui ka tavalisi energiaallikaid, sama raske konkreetselt kindlaks teha seda osa elektrienergiast, mida see käitis toodab taastuvatest energiaallikatest. Need tehnilised asjaolud eeldavad teatud määral ebakindlust, mistõttu ei saa välistada, et osa taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiast ei ole seda sel konkreetsel hetkel täielikult toodetud.

53

Ent eesmärk, mida direktiiviga 2009/28 soovitakse saavutada ja milleks on maksimaalselt soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia juurdepääsu võrkudele, ei nõua, et kindlal hetkel, mil võrguettevõtja ühendab energiasegu kasutava elektrienergia tootmisseadme, oleks võrguettevõtja teadlik seda liiki elektrienergia täpsest osakaalust selle tootmisseadme tarnitud energia kogumahus.

54

Selles osas piisab, kui pädevate riigisiseste asutuste valitud kriteeriumide rakendamine võimaldab piisavalt pika ja esindusliku ajavahemiku jooksul ning tehnilise teostatavuse piires võrgule eelistatud juurdepääsuõiguse anda igale tootmisseadmele, mis toodab elektrit nii taastuvatest kui ka tavapärastest energiaallikatest, proportsionaalselt selles käitises kasutatud taastuvate energiaallikate osakaalu suurusega.

55

Ei saa välistada, et liikmesriigi pädevad asutused võtavad selleks arvesse päritolutagatist direktiivi 2009/28 artikli 2 punkti j tähenduses, mis vajaduse korral antakse elektritootjale selle direktiivi artikli 15 alusel, sõltumata asjaolust, et selline tagatis antakse – nagu nähtub eelkõige selle sätte lõikest 1 –, et lõpptarbijad saaksid veenduda energiatarnija energiakasutuse struktuuri täpses koostises.

56

Lisaks ei takista miski pädevatel riigisisestel asutustel, kui nad kasutavad oma kaalutlusruumi nende kriteeriumide kehtestamisel, tugineda direktiivi 2009/28 artikli 5 lõike 3 teatud sätetele, eelkõige sättele, mille kohaselt arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaalu väljaarvutamiseks nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavates mitme võimsusega tootmisseadmetes iga energiaallika osa energiasisalduse alusel.

57

Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et teisele kuni viiendale küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tootmisseadmel, mis toodab elektrit nii taastuvatest kui ka tavapärastest energiaallikatest, on võrgule eelistatud juurdepääs üksnes taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia koguse osas. Liikmesriigid peavad kehtestama kõnealuse eelistatud juurdepääsu õiguse kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, kehtestades läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, mis võimaldavad võrgu töökindluse ja turvalisuse säilitamise nõudeid arvesse võttes kehtestada eelisjärjekorra igas elektri tootmisseadmes kasutatavate taastuvate energiaallikate osakaalu suuruse alusel.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: