–

UniCredit Bank Austria AG, esindajad: Rechtsanwälte M. Kellner ja F. Liebel,

–

Verein für Konsumenteninformation, esindajad: Rechtsanwälte A.‑M. Kosesnik-Wehrle ja S. Langer,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja M. Hellmann,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Rocchitta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin, B.‑R. Killmann ja H. Tserepa-Lacombe,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34) artikli 25 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud UniCredit Bank Austria AG (edaspidi „UCBA“) ja Verein für Konsumenteninformationi (edaspidi „VKI“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab UCBA poolt kinnisvaralaenulepingutes niisuguse tüüptingimuse kasutamist, milles on nähtud ette, et kui tarbija maksab laenu enne tähtaega tagasi, siis ei maksta talle laenu kestusest sõltumatut käsitlustasu tagasi.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

4

Direktiivi 2008/48 artikli 16 „Krediidi ennetähtaegne tagastamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Tarbijal on õigus osaliselt või täielikult täita oma krediidilepingust tulenevad kohustused igal ajal. Sellistel juhtudel tuleks õiglaselt vähendada tarbija krediidi kogukulu, mis koosneb intressist ja kuludest lepingu järelejäänud kestuse jooksul.“

5

Direktiivi 2014/17 põhjendused 15, 19, 20, 22 ja 50 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

6

Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühine raamistik, millega reguleeritakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte selliste lepingute puhul, mis hõlmavad tarbijatele hüpoteegiga tagatud krediidi andmist või on muul viisil seotud elamukinnisvaraga, sealhulgas kohustust teostada enne krediidi andmist krediidivõimelisuse hindamine, töötamaks välja tõhusad elamukinnisvaraga seotud krediidi andmise standardid liikmesriikides, ning millega reguleeritakse teatavaid usaldatavus- ja järelevalvenõudeid, sealhulgas krediidivahendajate, määratud esindajate ja mittekrediidiasutuste asutamist ja järelevalvet käsitlevaid nõudeid.“

7

Selle direktiivi artiklis 4 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

8

Direktiivi artikli 14 „Lepingueelne teave“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja annab tarbijale isikupärastatud teavet, mida on vaja turul pakutavate krediiditoodete võrdlemiseks, nendega kaasnevate tagajärgede hindamiseks ja krediidilepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse tegemiseks:

2.   Lõikes 1 osutatud isikupärastatud teave, mis esitatakse paberil või muul püsival andmekandjal, antakse II lisas esitatud Euroopa standardinfo teabelehel [(FISE)].“

9

Direktiivi 2014/17 artikli 25 „Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijal on õigus täita krediidilepingust tulenevad kohustused täielikult või osaliselt enne kõnealuse lepingu kehtivuse lõppu. Sellistel juhtudel on tarbijal õigus sellele, et vähendatakse krediidi kogukulu tarbijale, mis hõlmab laenuintressi ja kulude vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.“

10

Direktiivi artiklis 41 „Käesoleva direktiivi imperatiivsus“ on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad järgmist:

[…]

11

26. novembri 2015. aasta föderaalse hüpoteek- ja kinnisvarakrediidilepingute ning muude tarbijakrediidilepingute seaduse (Bundesgesetz über Hypothekar- und Immobilienkreditverträge und sonstige Kreditierungen zu Gunsten von Verbrauchern) (BGBl. I, 135/2015) kuni 31. detsembrini 2020 kehtinud redaktsiooni (BGBl. I, 93/2017) § 20 „Ennetähtaegne tagasimaksmine“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Krediidisaajal on igal ajal õigus maksta krediidisumma tagasi osaliselt või tervikuna enne tähtaega. Kui enne tähtaega makstakse tagasi kogu laenusumma koos intressiga, siis loetakse, et krediidileping on üles öeldud. Ennetähtaegse tagasimaksmise korral väheneb krediidisaaja poolt tasumisele kuuluv intress vastavalt vähenenud krediidijäägile ja vajaduse korral proportsionaalselt lepingu lühenenud kestusele; lepingu kestusest sõltuvad kulud vähenevad proportsionaalselt.“

12

Tarbijakaitseühendus VKI esitas Austria tsiviilkohtutele hagi, paludes kohustada krediidiasutust UCBAd lõpetama direktiivi 2014/17 kohaldamisalasse kuuluvate hüpoteegiga tagatud krediidilepingute sõlmimisel teatava tüüptingimuse kasutamine. Nimetatud tingimuses on ette nähtud, et kui tarbija maksab laenu enne tähtaega tagasi, vähendatakse intressi ja lepingu kestusest sõltuvaid kulusid proportsionaalselt, samas kui „lepingu kestusest sõltumatut käsitlustasu ei maksta isegi mitte proportsionaalselt tagasi“.

13

VKI leiab, et selline tingimus on vastuolus direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikega 1, milles on nähtud ette tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral. Ta viitab sellega seoses 11. septembri 2019. aasta kohtuotsusele Lexitor (C‑383/18, EU:C:2019:702), milles Euroopa Kohus otsustas, et direktiivi 2008/48 artikli 16 lõiget 1, mis näeb ette sellise õiguse tarbijakrediidilepingute valdkonnas, tuleb tõlgendada nii, et see õigus hõlmab kõiki tarbijalt nõutud tasusid.

14

Esimese astme kohus jättis VKI hagi rahuldamata põhjendusel, et direktiiviga 2014/17 on kehtestatud teistsugune süsteem kui direktiiviga 2008/48. Need kaks direktiivi erinevad eelkõige mõiste „krediidi kogukulu tarbijale“ poolest, mida ennetähtaegse tagasimaksmise korral vähendatakse.

15

Apellatsioonikohus muutis seda kohtuotsust, asudes seisukohale, et direktiivi 2008/48 artikli 16 lõiget 1 ja direktiivi 2014/17 artikli 25 lõiget 1 tuleb nende peaaegu identse sõnastuse tõttu tõlgendada ühtemoodi. Arvestades 11. septembri 2019. aasta kohtuotsust Lexitor (C‑383/18, EU:C:2019:702), ei ole direktiivi 2014/17 põhjal võimalik järeldada, et krediidilepingu kestusest sõltumatud kulud ei kuulu proportsionaalselt hüvitamisele.

16

UCBA esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus), kes leiab, et apellatsioonikohtu lähenemisviis ei ole sugugi ilmselge.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib tõepoolest asuda seisukohale, et arvestades nende kahe sätte peaaegu identset sõnastust ning mõlema direktiivi ühist eesmärki tagada tarbijate kaitse kõrge tase, tuleb direktiivi 2014/17 artikli 25 lõiget 1 tõlgendada samamoodi nagu direktiivi 2008/48 artikli 16 lõiget 1.

18

Direktiiviga 2008/48 reguleeritud tarbijakrediidilepingutel on siiski märkimisväärseid erinevusi võrreldes hüpoteegiga tagatud või kinnisvaraga seotud krediidilepingutega, mida reguleerib direktiiv 2014/17, sest viimati nimetatud lepingud sisaldavad üldiselt arvukaid lepingu kestusest sõltumatuid tasusid, mille summat krediidiasutus tegelikult ei kontrolli. Siinkohal viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kuludele seoses kinnisasja hindamisega, allkirja õigsuse tõestamisega hüpoteegi kandmisel kinnistusraamatusse, taotlusega seada loovutamise või pantimise puhuks eelisõigus ning hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmise taotluse registreerimisega.

19

Lisaks, mis puudutab lepingu kestusest sõltumatuid kulusid direktiivi 2014/17 raames, siis ei ole krediidiandjal mingit lepingulist manööverdamisruumi, et kvalifitseerida need tasud ümber kuludeks, mis sõltuvad lepingu kestusest. Sellega seoses kontrollivad Austria kohtud vajaduse korral ümberkvalifitseerimise teel, kas teatavad tarbijalt nõutavad tasud vastavad tasule kapitali ajutise kasutamise eest või kas nende eesmärk on hüvitada krediidiandja sooritus, mis ei sõltu lepingu kestusest.

20

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2014/17] artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et kui krediidisaaja kasutab krediidisumma osaliselt või täielikult ennetähtaegse tagasimaksmise õigust, siis vähenevad krediidisaaja poolt tasumisele kuuluv intress ja lepingu kestusest sõltuvad kulud proportsionaalselt, kuid lepingu kestusest sõltumatute kulude puhul ei ole seda ette nähtud?“

21

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/17 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral hõlmab üksnes intresse ja kulusid, mis sõltuvad krediidi kestusest.

22

Nimetatud sättes on ette nähtud, et liikmesriigid peavad tagama, et tarbijal on õigus täita krediidilepingust tulenevad kohustused täielikult või osaliselt enne kõnealuse lepingu kehtivuse lõppu. Sellisel juhul on tarbijal õigus sellele, et vähendatakse krediidi kogukulu tarbijale, mis hõlmab krediidiintressi ja kulude vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.

23

Mis puudutab esiteks kulusid, mida „krediidi kogukulu tarbijale“ võib hõlmata, siis on liidu seadusandja valinud selle mõiste laia määratluse.

24

Nimelt tuleneb direktiivi 2014/17 artikli 4 punktist 13 koostoimes direktiivi 2008/48 artikli 3 punktiga g, et mõiste „krediidi kogukulu tarbijale“ selle sätte tähenduses hõlmab kõiki kulusid, mida tarbija peab krediidilepingu alusel maksma ja mis on krediidiandjale teada. Nagu direktiivi 2014/17 põhjenduses 50 on märgitud, on sõnaselgelt välja jäetud ainult notarikulud, kinnisasja omandiõiguse üleminekuga seotud registreerimiskulud, nagu kinnistusraamatusse kandmise kulud ja sellega seotud lõivud, ning kulud, mida tarbija peab krediidilepingus ette nähtud kohustuste täitmata jätmise korral kandma.

25

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas tema mainitud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 18 osutatud kulude liigid kuuluvad kulude hulka, mida tarbija peab põhikohtuasjas kõne all oleva krediidilepinguga seoses kandma ning mis on krediidiandjale teada eelkõige direktiivi 2014/17 artikli 4 punktis 13 ja direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis g sõnaselgelt nimetatud juhtudel, ning kas need kuuluvad vajaduse korral eelmises punktis kokku võetud erandite, eelkõige notarikulude alla.

26

Mis puudutab teiseks direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 kasutatud mõiste „vähenda[da] krediidi kogukulu tarbijale“ ulatust, siis on Euroopa Kohus 11. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Lexitor (C‑383/18, EU:C:2019:702) punktides 24 ja 25 seoses direktiivi 2008/48 artikli 16 lõikega 1 juba tõdenud, et selles sättes sisalduv viide „lepingu järelejäänud kestuse[le]“ ja selle sätte eri keeleversioonide võrdlev analüüs ei võimalda kindlaks teha asjaomases sättes ette nähtud vähendamise täpset ulatust. Euroopa Kohus järeldas sellest kõnealuse kohtuotsuse punktis 26, et vastavalt tema väljakujunenud kohtupraktikale tuleb seda sätet tõlgendada, lähtudes selle kontekstist ning selle õigusaktiga taotletavatest eesmärkidest, mille osa see säte on.

27

Direktiivi 2014/17 artikli 25 lõige 1 on sõnastatud peaaegu identselt direktiivi 2008/48 artikli 16 lõikega 1, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et ainuüksi selle sätte sõnastus ei võimalda kindlaks määrata asjaomases sättes ette nähtud vähendamise täpset ulatust. Seega tuleb vastavat sätet tõlgendada selle konteksti ja vastava õigusaktiga taotletavaid eesmärke arvestades, mille osa asjaomane säte on.

28

Sellega seoses nähtub direktiivi 2014/17 põhjendustest 19 ja 20, et õiguskindluse tagamiseks peaks nimetatud direktiiv olema kooskõlas muude tarbijakaitse valdkonna õigusaktidega ning täiendama neid. Siiski nähtub selle direktiivi põhjendusest 22, et arvesse tuleb võtta elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute erisusi, millega on erisugune lähenemisviis põhjendatud.

29

Peale selle tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2014/17 artikli 1 kohaselt koostoimes põhjendusega 15 kehtestatakse sellega ühine raamistik, millega reguleeritakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte selliste lepingute puhul, mis hõlmavad tarbijatele hüpoteegiga tagatud krediidi andmist või on muul viisil seotud elamukinnisvaraga, et tagada tarbijatele kõrgetasemeline kaitse (vt selle kohta 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Association française des usagers de banques, C‑778/18, EU:C:2020:831, punkt 34).

30

Tuleb aga tõdeda, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 69 sisuliselt osutas, et direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 ette nähtud vähendamise õiguse eesmärk ei ole asetada tarbijat olukorda, milles ta oleks olnud, kui krediidileping oleks sõlmitud lühemaks ajaks, väiksema summa kohta või üldisemalt teistel tingimustel. Eesmärk on hoopis kohandada lepingut vastavalt ennetähtaegse tagasimaksmise asjaoludele.

31

Neil asjaoludel ei saa see õigus hõlmata kulusid, mis sõltumata lepingu kestusest on jäetud tarbija kanda kas laenuandja või kolmandate isikute kasuks seoses teenustega, mis on ennetähtaegse tagasimaksmise ajaks juba täiel määral osutatud.

32

On tõsi, et direktiivi 2008/48 kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et tarbija krediidi kogukulu vähendamise õiguse tõhusus väheneks, kui seda vähendamist saaks piirata üksnes selliste kulude arvesse võtmisega, mida krediidiandja nimetab lepingu kestusest sõltuvaks, kuna tasud ja nende jaotuse määrab ühepoolselt kindlaks pank ning kulude eest arvete esitamine võib sisaldada teatavat kasumimarginaali. Kui piirduda krediidi kogukulu vähendamisel üksnes kuludega, mis on sõnaselgelt seotud lepingu kestusega, kaasneks sellega oht, et tarbija suhtes kohaldatakse krediidilepingu sõlmimise ajal suuremat ühekordset tasu, sest laenuandja püüaks vähendada miinimumini neid kulusid, mis sõltuvad lepingu kestusest (vt selle kohta 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Lexitor, C‑383/18, EU:C:2019:702, punktid 31 ja 32).

33

Sellega seoses on Euroopa Kohus rõhutanud, et nimetatud direktiivi raames on krediidiasutustel oma arvete esitamisel ja sisemises korralduses manööverdamisruumi, mistõttu on tarbijal või kohtul praktikas väga keeruline määrata objektiivselt kindlaks lepingu kestusega seotud kulusid (vt selle kohta 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Lexitor, C‑383/18, EU:C:2019:702, punkt 33).

34

Sellega seoses on siiski oluline meelde tuletada, et direktiivi 2014/17 artikli 14 lõigete 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja või vajaduse korral krediidivahendaja või tema määratud esindaja kohustatud andma tarbijale lepingueelset teavet selle direktiivi II lisas sätestatud Euroopa standardinfo teabelehe (FISE) abil. Sellel lehel on esitatud tarbija poolt makstavate tasude jaotus vastavalt sellele, kas tegemist on korduvate tasudega või mitte.

35

Selline tarbija makstavate tasude standardne jaotus vähendab märkimisväärselt krediidiasutuste manööverdamisruumi nende arvete esitamisel ja sisemises korralduses ning võimaldab nii tarbijal kui ka liikmesriigi kohtul kontrollida, kas teatavat liiki tasu on objektiivselt seotud lepingu kestusega.

36

Järelikult ei saa krediidiandja kuritarvitusliku käitumise oht, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33 osutatud kohtupraktikas, põhjendada seda, et kulud, mis ei sõltu lepingu kestusest, on direktiivi 2014/17 artikli 25 lõikes 1 ette nähtud krediidi kogukulu vähendamise õigusega hõlmatud.

37

Sellega seoses on siiski oluline meelde tuletada, et direktiivi 2014/17 alusel tarbijatele antud kaitse tagamiseks on direktiivi artikli 41 punktis b pandud liikmesriikidele kohustus tagada, et nende poolt direktiivi ülevõtmiseks võetud meetmetest ei saaks kõrvale hoida viisil, mis võib viia selleni, et tarbija kaotab lepingu sõnastuse tõttu selle direktiiviga antud kaitse.

38

Selle kaitse tagamiseks peavad liikmesriigi kohtud tagama, et tasud, mis tarbijal tuleb olenemata krediidilepingu kestusest tasuda, ei kujuta endast objektiivselt krediidiandja tasu selle lepingu esemeks oleva kapitali ajutise kasutamise eest või teenuste eest, mida tuleks tarbijale ennetähtaegse tagasimaksmise seisuga veel osutada. Krediidiandja on kohustatud sellega seoses välja tooma, kas asjaomased tasud on korduvad või mitte.

39

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2014/17 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral hõlmab üksnes intresse ja kulusid, mis sõltuvad krediidi kestusest.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 artikli 25 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral hõlmab üksnes intresse ja kulusid, mis sõltuvad krediidi kestusest.