1

Oma hagis palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Slovaki Vabariik lisas 20. mai 2020. aasta seaduse nr 136/2020 (muudetud) (zákon č. 136/2020 Z. z.; edaspidi „seadus nr 136/2020“) vastuvõtmisega 15. mai 2018. aasta seadusesse nr 170/2018 (muudetud), mis käsitleb pakettreise, seotud turismiteenuseid ja teatavaid turismitegevusele kohaldatavaid tingimusi ning millega muudetakse ja täiendatakse teatavaid seadusi (zákon č. 170/2018 Z. z. o zájazdoch, spojených službách cestovného ruchu, niektorých podmienkach podnikania v cestovnom ruchu a o zmene a doplnení niektorých zákonov; edaspidi „seadus nr 170/2018“), §-i 33a, siis on Slovaki Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1), artikli 12 lõikest 2, lõike 3 punktist b ja lõikest 4 koostoimes direktiivi 2015/2302 artikliga 4.

2

Direktiivi 2015/2302 põhjendused 4, 5, 31, 40 ja 46 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

3

Direktiivi 2015/2302 artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kõrgetasemelise ja võimalikult ühtlase tarbijakaitse saavutamisele, ühtlustades liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte, mis puudutavad reisijate ja ettevõtjate vahel sõlmitud pakettreisilepinguid ja seotud reisikorraldusteenuste lepinguid.“

4

Selle direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

5

Nimetatud direktiivi artiklis 4 „Ühtlustamise tase“ on sätestatud:

„Kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, ei säilita ega kehtesta liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses selliseid sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks reisijate kaitse erinev tase.“

6

Sama direktiivi artiklis 12 „Pakettreisilepingu lõpetamine ja lepingust taganemise õigus enne pakettreisi algust“ on märgitud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et reisija võib pakettreisilepingu igal hetkel enne pakettreisi algust lõpetada. Kui reisija lõpetab pakettreisilepingu käesoleva lõike kohaselt, võidakse temalt nõuda korraldajale asjakohase ja põhjendatud lõpetamistasu maksmist. […]

2.   Hoolimata lõikest 1 on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Kui pakettreisileping lõpetatakse käesoleva lõike alusel, on reisijal õigus kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele, kuid mitte täiendavale hüvitisele.

3.   Korraldaja võib pakettreisilepingu lõpetada ja maksta reisijale tagasi kõik pakettreisi eest tehtud maksed täiendavat hüvitist maksmata, juhul kui:

[…]

4.   Korraldaja teeb kõik lõigete 2 ja 3 kohaselt nõutud tagasimaksed või maksab vastavalt lõikele 1 tagasi kõik reisija poolt või nimel pakettreisi eest tehtud maksed, millest on maha arvatud asjaomane lõpetamistasu. Kõnealused tagasimaksed makstakse reisijale põhjendamatult viivitamata ja igal juhul hiljemalt 14 päeva jooksul pakettreisilepingu lõpetamisest arvates.

[…]“.

7

Direktiivi 2015/2302 artiklis 23 „Direktiivi imperatiivsus“ on sätestatud:

„[…]

2.   Reisijad ei või loobuda õigustest, mis on neile antud nende siseriiklike meetmete alusel, millega käesolev direktiiv üle võetakse.

3.   Mis tahes kokkulepe või reisija avaldus, millega otseselt või kaudselt loobutakse käesoleva direktiiviga reisijatele antud õigustest või piiratakse neid või mille eesmärk on hoiduda kõrvale käesoleva direktiivi kohaldamisest, ei ole reisija suhtes siduv.“

8

Komisjoni 13. mai 2020. aasta soovituse (EL) 2020/648 vautšerite kohta, mida pakutakse reisijatele tühistatud pakettreiside ja transporditeenuste hüvitamise alternatiivina COVID-19 pandeemia kontekstis (ELT 2020, L 151, lk 10), põhjendustes 9, 13–15, 21 ja 22 on märgitud:

[…]

[…]

9

Selle soovituse punktis 1 on märgitud:

„Käesolevas soovituses käsitletakse vautšereid, mida vedajad või korraldajad võivad pakkuda reisijatele rahalise hüvitamise alternatiivina ning reisija nõusolekul järgmistel juhtudel:

[…]“.

10

Seaduse nr 170/2018 § 33a „Ajutised sätted COVID-19 põhjustatud erakorralise olukorra kohta“ lisati seadusega nr 136/2020. See on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui COVID-19 põhjustatud erakorralise olukorra tõttu Slovakkias või samalaadse olukorra tõttu sihtkohas või pakettreisi marsruudi mis tahes punktis ei ole võimalik pakkuda reisijale pakettreisilepingus ette nähtud turismiteenuste olulist osa, on reisikorraldajal lubatud:

2.   Kui reisija nõustub lõike 1 punktis a osutatud pakettreisilepingu muudatusega ja sellest muudatusest tulenev pakettreisi hind erineb pakettreisilepingu alusel juba saadud maksete summast, tasuvad pooled pakettreisilepingu muutmise esemeks oleva reisi hinna ja esialgse lepingu alusel saadud maksete summa vahe.

3.   Asenduspakettreisist teavitatakse kirjalikult ja see edastatakse reisijale püsival andmekandjal samal viisil, nagu edastati reisijale algne pakettreisileping, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Teatis asenduspakettreisi kohta peab sisaldama eelkõige järgmist:

4.   Reisijal, kes on sõlminud pakettreisilepingu, on õigus keelduda asenduspakettreisist kirjalikult 14 päeva jooksul alates asenduspakettreisi kohta teatise kättesaamisest, kui ta on:

5.   Reisijal, kes on sõlminud pakettreisilepingu, on õigus keelduda asenduspakettreisi ainult ühest osast kirjalikult ja 14 päeva jooksul alates asenduspakettreisi kohta teatise saamisest, kui vähemalt üks pakettreisilepingus nimetatud reisijatest on mõnes lõikes 4 kirjeldatud olukorras.

6.   Kui reisija, kes on sõlminud pakettreisilepingu, keeldub lõike 4 kohaselt asenduspakettreisist, peab reisikorraldaja talle viivitamata ja hiljemalt 14 päeva jooksul alates asenduspakettreisist keeldumise kohta teate saamise kuupäevast maksma tagasi kõik pakettreisilepingu alusel saadud maksed ilma leppetrahvita. Kui pakettreisilepingu sõlminud reisija keeldub lõike 5 kohaselt asenduspakettreisi osast seoses ühe või mitme sama pakettreisilepinguga hõlmatud reisijaga, on reisikorraldaja kohustatud talle viivitamata ja hiljemalt 14 päeva jooksul alates asenduspakettreisist osalise keeldumise teate saamise kuupäevast maksma reisijale tagasi pakettreisi alusel saadud maksed ilma leppetrahvita nende isikute eest, kes ei osale asenduspakettreisis.

7.   Reisikorraldaja on kohustatud reisijaga kokku leppima, et ta pakub talle asenduspakettreisi hiljemalt 31. augustiks 2021.

8.   Kui asendusreisi hind erineb pakettreisilepingu alusel saadud maksete summast, tasuvad pooled omavahel asenduspakettreisi teatises märgitud summa ja reisi hinna vahe 14 päeva jooksul alates kuupäevast, mil reisikorraldaja leppis reisijaga kokku asenduspakettreisi pakkumises.

9.   Kui reisikorraldaja ei jõua reisijaga asenduspakettreisi pakkumises kokkuleppele enne 31. augustit 2021, loetakse, et reisikorraldaja on pakettreisilepingu lõpetanud ning hüvitab reisijale viivitamata ja hiljemalt 14. septembriks 2021 kõik pakettreisilepingu alusel saadud maksed.

10.   Kui reisija või reisikorraldaja on ajavahemikul 12. märtsist 2020 kuni käesoleva seaduse jõustumiseni pakettreisilepingu lõpetanud vastavalt §-i 21 lõikele 2 või §-i 21 lõike 3 punktile b ning reisikorraldaja ei ole lepingu lõpetamisest tulenevalt maksnud reisijale tagasi kõiki pakettreisilepingu alusel saadud makseid, kohaldatakse lõikes 1 sätestatud menetlust.

11.   Kui reisija on ajavahemikul 12. märtsist 2020 kuni käesoleva seaduse jõustumiseni lõpetanud pakettreisilepingu vastavalt §-i 21 lõikele 1 ja kui leppetrahvi ei ole tasutud, kohaldatakse lõikes 1 sätestatud menetlust.

12.   Kui hoolimata COVID-19 põhjustatud erakorralisest olukorrast Slovakkias või samalaadsest olukorrast sihtkohas või pakettreisi marsruudi mis tahes punktis on võimalik pakkuda pakettreisilepingule vastavat pakettreisi, kuid reisija keeldub teenusest, peab ta sellest reisikorraldajale kirjalikult teatama vähemalt 30 päeva enne pakettreisi algust; esimese 30 päeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest on see tähtaeg vähemalt 15 päeva enne pakettreisi algust. Reisikorraldaja peab 14 päeva jooksul pärast esimeses lauses nimetatud teabe saamist saatma reisijale teatise lõikes 3 osutatud asenduspakettreisi kohta ning tegutsema vastavalt lõigetele 7–9; lõikeid 4, 5 ja 6 ei kohaldata.

13.   Seni, kuni kestab COVID-19 põhjustatud erakorraline olukord Slovakkias või samalaadne olukord sihtkohas või pakettreisi marsruudi mis tahes punktis, ei või reisikorraldaja nõuda reisijalt pakettreisi hinna ettemakset; seda sätet ei kohaldata, kui reisija nõustub pakettreisilepingu muutmisega vastavalt lõike 1 punktile a.

14.   Pakettreisilepinguga kaasnevat kaitset maksejõuetuse korral kohaldatakse pakettreisilepingu suhtes mutatis mutandis ka pärast selle muutmist või asenduspakettreisi teatise saatmist.“

11

Komisjon teatas Slovaki Vabariigile 14. mail 2020 saadetud kirjas, et ta on saanud teavet selle kohta, et see liikmesriik valmistab üleilmse COVID-19 pandeemia kontekstis ette riigisiseseid meetmeid, mis võivad olla vastuolus direktiiviga 2015/2302. Komisjon palus Slovakkia ametiasutustel esitada lisateavet selle kohta, mis seisus on nende meetmete ettevalmistamine.

12

Slovaki Vabariik teatas 28. mai 2020. aasta kirjas komisjonile, et Slovakkia Rahvuskogu võttis 20. mail 2020 vastu seaduse nr 136/2020, millega muudetakse seadust nr 170/2018. Kõnealune liikmesriik selgitas, et seaduse nr 136/2020 kohaselt oli reisibüroodel võimalus pakkuda oma klientidele kehtiva pakettreisilepingu muudatust või kui kliendid sellest muudatusest keelduvad, siis asenduspakettreisi, mis eeldab, et reisibüroo ja asjaomane klient lepivad kokku uue pakettreisi enne 2021. aasta augusti lõppu.

13

Komisjon saatis 3. juulil 2020 Slovaki Vabariigile ametliku kirja, milles ta tuvastas, et kuna see liikmesriik lisas seaduse nr 136/2020 vastuvõtmisega seadusesse nr 170/2018 §-i 33a, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikest 2, lõike 3 punktist b ja lõikest 4 koostoimes selle direktiivi artikliga 4.

14

Slovaki Vabariik vastas sellele ametlikule kirjale 28. augusti 2020. aasta kirjaga. Viimati nimetatud kirjas möönis see liikmesriik küll, et seaduse nr 170/2018 muudatus, mis tulenes seadusest nr 136/2020, kaldub kõrvale direktiivi 2015/2302 sätetest, kuid väitis, et selle muudatuse vastuvõtmiseks olid õiguspärased põhjused, kuna turismisektoris tegutsevad ettevõtjad vajavad lisaaega, et teha kõikidele oma klientidele järk-järgult tagasimakseid, sest vastasel juhul võib ähvardada pankrot.

15

Komisjon saatis 30. oktoobril 2020 Slovaki Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta heitis sellele liikmesriigile esiteks ette, et seadust nr 136/2020 vastu võttes rikkus ta käesoleva kohtuotsuse punktis 13 nimetatud kohustust, ja teiseks palus tal võtta põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest ehk 30. detsembriks 2020.

16

Slovaki Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 18. detsembri 2020. aasta kirjas. Selles kirjas märkis see liikmesriik, et kõnealune seadusandlik muudatus oli põhjendatud COVID-19 puhangu ulatusega seotud erakorralise olukorraga ning et selle muudatuse eesmärk ei olnud mitte jätta reisijad ilma oma õigustest, vaid anda reisikorraldajatele tähtaeg, mille jooksul nad saaksid lahendada kõik oma lepingulised suhted reisijatega.

17

Kuna komisjon leidis, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel ja käesoleva hagi esitamise kuupäeval oli Slovakkia õigus endiselt vastuolus direktiiviga 2015/2302, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

18

Euroopa Kohtu presidendi 21. jaanuari 2022. aasta otsusega lubati Taani Kuningriigil astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

19

Oma hagi põhjenduseks väidab komisjon, et seaduse nr 170/2018 § 33a jätab reisijad ilma õigusest lõpetada pakettreisileping ja saada tagasimaksed vastavalt direktiivi 2015/2302 artiklile 12 ning seda ajal, kui üleilmse COVID-19 pandeemia tagajärjed reisijaid rängalt mõjutavad. Kuigi paljudele reisikorraldajatele oleks COVID-19 kriisi mõju toonud kindlasti kaasa suurenenud pankrotiohu, ei võimaldanud ei direktiiv 2015/2302 ega ka ükski muu liidu õigusakt liikmesriikidel sellest artiklist 12 kõrvale kalduda.

20

Sellega seoses väidab komisjon esiteks, et direktiivi 2015/2302 artikkel 12 oli kohaldatav selle pandeemia suhtes, mitte ainult kohaliku või piirkondliku ulatusega olukordades. Nimelt kuulub niisuguse pandeemia toimumine mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ alla, mis sisaldub artiklis 12 ja on määratletud selle direktiivi artikli 3 punktis 12. Asjaolu, et nimetatud direktiivi põhjendus 31 viitab selles kontekstis näitena raske haiguse ilmnemisele sihtkohas, ei tõenda, et nimetatud artikkel 12 puudutab üksnes kohalikke sündmusi.

21

Pealegi, kuna see mõiste on seotud vääramatu jõu mõistega, ei saa seda kohaldada väljaspool direktiiviga 2015/2302 määratletud raamistikku.

22

Komisjon on seisukohal, et kuigi selle direktiivi vastuvõtmise ajal ei olnud niisuguse ulatusega pandeemia nagu COVID-19 võimalust ette nähtud, oli nimetatud direktiiv siiski mõeldud just niisuguste vältimatute ja erakorraliste asjaoludega toimetulemiseks. Nõustumine sellega, et direktiiv 2015/2302 on kohaldatav väiksema territoriaalse ulatusega probleemide korral, kuid mitte suuremate või üleilmsete probleemide korral, tooks kaasa absurdsed tagajärjed.

23

Lisaks nähtub direktiivi 2015/2302 artiklist 4 koostoimes selle direktiivi põhjendustega 4 ja 5, et selle direktiiviga ühtlustatakse täielikult valdkonnad, mille suhtes seda kohaldatakse. Seaduse nr 170/2018 § 33a aga vastaks tahtele kaitsta reisikorraldajaid tarbijate kahjuks, keda üleilmne COVID-19 pandeemia ometi samamoodi puudutas. Sellega seoses olgu märgitud, et kuigi Slovaki Vabariik otsustas kaitsta pakettreisikorraldajaid, siis paljud teised liikmesriigid seda ei teinud. Seega ei oleks kõik liidu reisijad saanud saada samal tasemel kaitset, mis oleks takistanud direktiiviga 2015/2302 taotletud ühtlustamise ja tarbijakaitse topelteesmärki.

24

Lõpuks märgib komisjon seoses selle liikmesriigi väidetud vahetu ohuga, et suur arv pakettreiside korraldajaid kaob, et need korraldajad oleksid võinud saada kasu teatavatest riigiabimeetmetest.

25

Teiseks väidab komisjon, et teatis asenduspakettreisi kohta, nagu on ette nähtud seaduse nr 170/2018 §-s 33a, ja mis on samastatav vautšeriga, ei vasta mõistele „tagasimaksmine“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 tähenduses. Nimelt tähendab tagasimaksmine seda, et isik, kes on teinud makse, saab makstud summa tagasi rahasummana, mis võimaldab tal seda raha vabalt käsutada. Komisjon leiab, et kui liidu seadusandjal oleks olnud kavatsus lubada niivõrd erilist ja reisijale ebasoodsat hüvitamisviisi, oleks ta niisugust võimalust otsesõnu nimetanud, nagu ta tegi seda teistes lennureisijate ja tarbijate õigusi käsitlevates õigusaktides.

26

Kolmandaks ja viimaseks leiab komisjon, et ei saa nõustuda liikmesriigi argumendiga, et direktiiv 2015/2302 ei olnud üleilmse COVID-19 pandeemia suhtes kohaldatav, vaid et see pandeemia kujutas endast samal ajal vääramatut jõudu, mis takistab tal täita sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

27

Taani Kuningriik, kes täielikult toetab komisjoni nõudeid, märgib eelkõige, et liidu seadusandja tegi direktiivi 2015/2302 vastu võttes otsuse luua tarbijate eriti ulatuslik kaitse juhuks, kui esinevad sellised vältimatud ja erakorralised asjaolud nagu üleilmne COVID-19 pandeemia. Seega ei saaks selle pandeemiaga seotud tervisekriis õigustada selle direktiivi artikli 12 lõikes 4 ette nähtud tagasimaksmise tähtaja pikendamist.

28

Selles liikmesriigis Rejsegarantifondeni (reisitagatisfond) raames loodud laenukava, mis võimaldas täiendavat likviidsust vajavatel reisibüroodel laenata soodsatel tingimustel, et tagada klientidele tagasimaksmine selles sättes ette nähtud 14päevase tähtaja jooksul, näitab selles kontekstis, et nimetatud pandeemiast hoolimata oli võimalik teha tarbijatele selle tähtaja jooksul tagasimakseid rahasummana.

29

Slovaki Vabariik palub jätta komisjoni hagi rahuldamata. Ta väidab esiteks, et direktiivi 2015/2302 artikkel 12 ei ole kohaldatav niisugusele üleilmsele tervisekriisi olukorrale nagu COVID-19 pandeemia, kuna reisijate ja reisikorraldajate huvide kaalumine selle direktiivi vastuvõtmise ajal toimus täiesti teistsugustel asjaoludel kui need, mis iseloomustasid pandeemia algust.

30

Sellega seoses tuleneb nimetatud direktiivi artikli 12 lõike 2 sõnastusest koostoimes selle direktiivi põhjendusega 31, et sama direktiivi vastuvõtmisel võeti arvesse üksnes raske haiguse esinemise tõenäosust „sihtkohas või selle vahetus läheduses“. Kuigi direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 3 punkt b niisugust viidet ei sisalda, tuleb seda süstemaatilise tõlgendamise teel tõlgendada ühtemoodi. Seevastu ei ole selle direktiiviga kehtestatud õiguslik raamistik sobiv, et reageerida niisugusele erakorralisele olukorrale nagu üleilmne COVID-19 pandeemia, nagu ilmneb ka nimetatud direktiivi artiklis 17 ette nähtud reisikorraldajate maksejõuetuse vastase kaitse süsteemi piiratud ulatusest, mis on välja toodud sama direktiivi põhjenduses 40 ja mida ka komisjon ise on tunnustanud.

31

Seega ei vasta tõele, et direktiiv 2015/2302 on mõeldud just selleks, et tulla toime niisuguste asjaoludega, mis tulenevad sellest pandeemiast. Sellega seoses rõhutab Slovaki Vabariik, viidates eelkõige 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsusele Kuoni Travel (C‑578/19, EU:C:2021:213), et see direktiiv ei reguleeri vääramatu jõu olukordi, mida seevastu reguleeris sellele eelnenud direktiiv 90/314. Niisuguses kontekstis ei tulene direktiivi 2015/2302 artikli 3 punktist 12 kuidagi, et selles sättes määratletud vältimatud ja erakorralised asjaolud peavad olema ebatavalised ja ettenägematud, nagu Euroopa Kohus oma väljakujunenud praktikas nõuab selleks, et erandliku asjaolu saaks samastada vääramatu jõu olukorraga.

32

Lisaks leiab see liikmesriik, et kui erinorme ei oleks vastu võetud, ei oleks saanud kahjustada mitte ainult reisikorraldajate huvid, vaid ka reisijate ehk tarbijate huvid, kuna ohtu oleks seatud asjaomaste ettevõtjate huvid ja igasugune tagasimaksmine oleks seejärel muutunud võimatuks.

33

Seega oli Slovaki Vabariigil üleilmse pandeemia olukorra ja selle tagajärgedega tegeledes õigus võtta niisuguseid direktiivi 2015/2302 kohaldamisalast välja jäävaid meetmeid nagu seaduse nr 170/2018 § 33a, et võtta arvesse reisijate ja ettevõtjate huvide vahelise tasakaalu olulist muutust.

34

Teiseks väidab Slovaki Vabariik teise võimalusena, et seaduse nr 170/2018 §-s 33a ette nähtud teatis asenduspakettreisi kohta võib kujutada endast tehtud maksete tagasimaksmist direktiivi 2015/2302 artikli 12 tähenduses. See liikmesriik rõhutab, et niisugune teatis oli vahetatav muude reisiteenuste vastu, see oli kaitstud maksejõuetuse vastase kaitsega, oli üleantav teistele isikutele ja kui seda nimetatud ajavahemikul ei kasutatud, andis see õiguse kõigi juba tasutud maksete tagasimaksmisele rahasummana.

35

Nimelt ei tähenda tavakeeles sõna „tagasimaksmine“ üksnes rahasumma tagastamist, vaid hõlmab ka niisuguste maksete hüvitamist muul viisil. Niisugust tõlgendust toetab ka asjaolu, et direktiivi 2015/2302 asjakohased sätted, eelkõige saksa- ja ingliskeelses versioonis, teevad vahet nende maksete tagasimaksmisel ja tagastamisel. Lisaks, võttes arvesse selle direktiivi üldist ülesehitust ja eesmärki, on termineid „tagasimaksmine“ või „tagasi maksma“ võimalik tõlgendada nii, et need lubavad ka nimetatud maksete hüvitamist muul kujul kui rahasummana.

36

Lisaks on Slovaki Vabariik seisukohal, et asjaolu, et teistes liidu seadusandlikes aktides on otsesõnu ette nähtud muud tagasimaksmise vormid, ei ole asjakohane, kuna need aktid erinevad direktiivist 2015/2302 kas oma laadi või valdkondade ja eesmärkide poolest. Kui niisuguste aktidega loodud õigussuhted ei ole identsed, on iga akti vastuvõtmiseks vaja uuesti hinnata kõigi asjaomase akti adressaatide erinevate õiguste ja õiguspäraste huvide vahelist tasakaalu.

37

Direktiivi 2015/2302 eesmärk on aga kaitsta reisijaid ja pakettreise korraldavate ettevõtjate õigusi. Sellega seoses tuleb märkida, et kui mitu liidu õiguskorras kaitstud õigust omavahel põrkuvad, tuleb tingimata kõnealuseid akte tõlgendada, järgides vajalikku kooskõla nõuete vahel, mis puudutavad nende erinevate õiguste kaitset ning nendevahelist õiglast tasakaalu (31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh, C‑12/11, EU:C:2013:43, punkt 62).

38

Kolmandaks ja viimaseks väidab Slovaki Vabariik kolmanda võimalusena, et üleilmse COVID-19 pandeemiaga seotud ebasoodsat olukorda võib pidada vääramatu jõu olukorraks Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

39

See liikmesriik rõhutab, et kuna niisugune argument on esitatud kolmanda võimalusena, ei ole see kuidagi vastuolus esimese võimalusena esitatud argumendiga, et direktiiv 2015/2302 ei ole selle pandeemia suhtes kohaldatav. Lisaks on ekslik komisjoni väide, mille kohaselt see direktiiv ei võimalda enam vääramatu jõu kontseptsiooni kohaldamist väljaspool direktiiviga reguleeritavat raamistikku. Nimelt tuleb eristada selle kontseptsiooni kohaldamist ühelt poolt selles osas, mis puudutab nimetatud direktiivis ette nähtud korraldaja ja reisija vahelise lepingulise suhte raames kehtestatud õigusi ja kohustusi, ning teiselt poolt riigi kohustuste rikkumist õigustava põhjuse osas.

40

Käesoleval juhul on täidetud vääramatule jõule tuginemise tingimused, mida tuleb mõista viimati nimetatud tähenduses ja mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast. Üleilmne COVID-19 pandeemia ja sellest tulenenud oluline turismi piiramine üleilmsel tasandil kujutavad endast nimelt Slovaki Vabariigi tahtest sõltumatuid asjaolusid, mida viimane ei saanud ette näha ega takistada, isegi kui ta oleks teinud kõikvõimalikke pingutusi ja ilmutanud nõutavat hoolsust.

41

Asjaomane liikmesriik täpsustab, et selle pandeemia arengust ja pandeemiaga seotud meetmetest tingitud likviidsuse puudumine ja reisibüroode maksejõuetuse risk ning negatiivsed tagajärjed kogu kõnealusele majandussektorile kujutasid endast ületamatuid raskusi, mis takistasid tal ajutiselt täita direktiivist 2015/2302 tulenevaid kohustusi. Samas oli seaduse nr 170/2018 §-i 33a kohaldamine piiratud vajaliku ajavahemikuga ja on nüüdseks lõppenud, arvestades vajadust tagada tarbijakaitse kõrge tase ning saavutada õiglane tasakaal selle vajaduse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel.

42

Mis puudutab niisuguse näitliku riigiabimeetme asjakohasust nagu see, mis võeti Taanis Rejsegarantifondeni (reisitagatisfond) kasutuselevõtmise kaudu, siis märgib Slovaki Vabariik, et tagatisfondi kaudu riigiabi andmise võimalust oleks võinud piirata see, kuidas on korraldatud riiklik maksejõuetuse vastase kaitse süsteem, mis oleks nõudnud Slovakkia õiguse keerukat muutmist, mida ei olnud võimalik akuutse kriisi ajal ellu viia. Lisaks peab riigiabi olema viimane abinõu (ultima ratio), kuna see kujutab endast sisulist sekkumist konkurentsi ja turu toimimisse.

43

Komisjon heidab oma hagis Slovaki Vabariigile ette, et viimane on rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikest 2, lõike 3 punktist b ja lõikest 4 koostoimes selle direktiivi artikliga 4, kuna ta võttis vastu seaduse nr 170/2018 §-i 33a, kuivõrd selles on sisuliselt ette nähtud esiteks, et kui üleilmse COVID-19 pandeemia põhjustatud erakorralise olukorra tõttu ei olnud pakettreisilepingut võimalik täita, oli korraldajal lubatud pakkuda asjaomastele reisijatele asenduspakettreisi tehtud maksete tagasimaksmise asemel artikli 12 tähenduses, ning teiseks, et neil reisijatel oli õigus sellele tagasimaksmisele alles pärast 31. augustit 2021 ja hiljemalt 14. septembril 2021.

44

Esimesena tuleb analüüsida küsimust, kas see erakorraline olukord võib kuuluda mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ alla direktiivi 2015/2302 artikli 12 tähenduses, mistõttu direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõige 2 ja lõike 3 punkt b võivad olla kohaldatavad seaduse nr 170/2018 §-s 33a ette nähtud juhtudel.

45

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et see mõiste on direktiivi 2015/2302 artikli 3 punktis 12 määratletud kui „olukord, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral“.

46

Selle direktiivi põhjenduses 31 on nimetatud mõiste ulatust selgitatud, täpsustades, et „[k]õnealused asjaolud võivad hõlmata näiteks sõjategevust, muid tõsiseid julgeolekuprobleeme, nagu terrorism, märkimisväärseid ohte inimese tervisele, nagu raske haiguse puhang reisisihtkohas, või loodusõnnetusi, nagu üleujutused, maavärinad, või ilmastikutingimused, mis muudavad võimatuks reisida sihtkohta turvaliselt pakettreisilepingus ette nähtud viisil“.

47

Lisaks nähtub direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikest 2, et vältimatud ja erakorralised asjaolud võivad õigustada reisija poolt üksnes niisugust lepingu lõpetamist, mis annab talle õiguse kõikide pakettreisi eest tehtud maksete tagasimaksmisele, kui need asjaolud leiavad aset „sihtkohas või selle vahetus läheduses“ ja kui need „mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“.

48

Kuigi pakettreisilepingu lõpetamisel sõltub see, kas konkreetne sündmus on kvalifitseeritav selle artikli 12 tähenduses mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ alla kuuluvaks olukorraks, tingimata asjaomase juhtumi konkreetsetest asjaoludest, muu hulgas konkreetselt kokku lepitud reisiteenustest ning selle sündmuse tagajärgedest kavandatud sihtkohas, tuleb niisugust üleilmset tervisekriisi nagu COVID-19 pandeemia pidada siiski iseenesest selle mõiste alla kuuluvaks, nagu väitis ka komisjon.

49

Nimelt on niisugune sündmus ilmselgelt kontrollimatu ja selle tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral. See sündmus näitab pealegi, et esineb „märkimisväärseid ohte inimese tervisele“, millele on viidatud nimetatud direktiivi põhjenduses 31.

50

Sellega seoses ei oma tähtsust asjaolu, et sarnaselt sama direktiivi artikli 12 lõikele 2 illustreerib see põhjendus neid mõisteid, kasutades näitena raske haiguse puhangut „sihtkohas“, kuna niisuguse täpsustuse eesmärk ei ole mitte piirata mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ ulatust kohalike sündmustega, vaid näidata, et need asjaolud peavad igal juhul ilmnema eelkõige kavandatud sihtkohas ja sellest tulenevalt mõjutama olulisel määral asjaomase pakettreisi teenuste osutamist.

51

Sellega seoses tuleb märkida, et kui raske haiguse levik kõnealuses sihtkohas võib kuuluda selle mõiste alla, peab see a fortiori olema nii ka raske haiguse üleilmse leviku puhul, kuna viimase mõju puudutab samuti seda kohta.

52

Lisaks oleks direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 ja lõike 3 punkti b tõlgendus, mille kohaselt on need sätted kohaldatavad üksnes kohaliku tähtsusega sündmustele, välistades laiema ulatusega sündmused, esiteks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna nimetatud direktiivis selleks ette nähtud piiritlemiskriteeriumi puudumise tõttu võib nende kahe sündmuste kategooria eristamine olla ebaselge ja muutuv, mille tagajärjel muutuks lõppkokkuvõttes nimetatud sättega tagatud kaitse juhuslikuks.

53

Teiseks ei oleks niisugune tõlgendus kooskõlas direktiivi eesmärgiga, milleks direktiivi artikli 1 kohaselt, tõlgendatuna lähtuvalt sama direktiivi põhjendusest 5, on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja saavutada tarbijakaitse võimalikult ühtlane kõrge tase (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus FTI Touristik (pakettreis Kanaari saartele), C‑396/21, EU:C:2023:10, punkt 29).

54

Nimelt tähendaks see tõlgendus, et reisijad, kes lõpetavad pakettreisilepingu kohaliku haiguspuhangu tõttu, ei ole kohustatud maksma lõpetamistasu, samas kui reisijad, kes lõpetavad lepingu üleilmse ulatusega haiguspuhangu tõttu, peavad niisugust tasu maksma, mistõttu reisijatele oleks üleilmse tervisekriisi korral tagatud madalam kaitsetase kui kohaliku haiguspuhangu korral.

55

Mis puudutab tarbijakaitse eesmärki, siis väidab Slovaki Vabariik siiski, et seda kaitset ei saa lahutada reisikorraldajate maksejõuetuse vastasest kaitsest, mis on ette nähtud direktiivi 2015/2302 artiklis 17, mille eesmärk ei ole katta eriti ebatõenäolisi riske, nagu üleilmse pandeemia puhkemine. Kõnealune liikmesriik järeldab sellest, et ka nimetatud direktiivi artikli 12 lõikes 2 ja lõike 3 punktis b ette nähtud õigust täielikule tagasimaksmisele ei tohiks niisugustele juhtudele laiendada.

56

Nagu on rõhutatud ka soovituse 2020/648 põhjendustes 13 ja 14, on sellega seoses vaieldamatu, et niisugune üleilmne tervisekriis nagu COVID-19 pandeemia seab pakettreiside korraldajad silmitsi suurenenud maksejõuetuse riskiga, mida direktiivi 2015/2302 artikli 17 alusel sõlmitud kindlustus ei kata, ning et niisugune risk võib mõjutada asjaomaste reisijate õigust pakettreisi eest tehtud maksete tagasimaksmisele.

57

Samas tuleb tõdeda, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 ja lõike 3 punkti b tõlgendus, mille tagajärjel oleks reisijatel niisugustel asjaoludel algusest peale takistatud selle õiguse kasutamine, kahjustaks reisijate huvide kaitset kindlasti veelgi.

58

Mis puudutab Slovaki Vabariigi sõnul mõistete „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ ja „vääramatu jõud“ eristamist, kuna niisugune pandeemia nagu üleilmne COVID-19 pandeemia kuulub tema sõnul üksnes viimati nimetatud mõiste alla, siis tuleb märkida, et vastupidi selle liikmesriigi väidetule ei ole 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Kuoni Travel (C‑578/19, EU:C:2021:213) niisuguse argumendi põhjenduseks mingit alust.

59

Nimelt puudutas selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas kõne all olnud olukord direktiivi 90/314, mis tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2015/2302. Sõltumata esimesena nimetatud direktiivis ette nähtud eristamisest mõistete „vääramatu jõud“ ja „sündmus, mida ei olnud võimalik ette näha või ära hoida“ vahel, millele on viidatud nimetatud kohtuotsuse punktis 58, tuleb tõdeda, et direktiivis 2015/2302 ei ole ühte ega teist mõistet üle võetud, vaid selles kontekstis viidatakse seal üksnes mõistele „vältimatud ja erakorralised asjaolud“. Ent nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 48 ja 49 on juba tõdetud, võib niisugune üleilmne tervisekriis nagu COVID-19 pandeemia kuuluda selle mõiste alla.

60

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et vastupidi Slovaki Vabariigi väidetule võib mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 ja lõike 3 punkti b tähenduses hõlmata üleilmse ulatusega tervisekriisi puhkemist, mistõttu võib seda sätet kohaldada seaduse nr 170/2018 §-s 33a ette nähtud juhtudele ehk siis, kui „COVID-19 põhjustatud erakorralise olukorra tõttu Slovakkias või samalaadse olukorra tõttu sihtkohas või pakettreisi marsruudi mis tahes punktis“ ei ole võimalik pakkuda reisijale pakettreisilepingus ette nähtud turismiteenuste olulist osa.

61

Teisena tuleb analüüsida küsimust, kas seaduse nr 170/2018 §-s 33a ette nähtud teatis asendusreisi kohta võib kujutada endast tehtud maksete tagasimaksmist direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 ja lõike 3 punkti b tähenduses, nagu väidab Slovaki Vabariik.

62

Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et selles direktiivis ei ole mõistet „tagasimaksmine“ kuidagi määratletud.

63

Edasi ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguses määratlemata terminite tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda nende tavakeele tähendusest, võttes arvesse terminite kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, mille osaks nad on (18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Kuoni Travel, C‑578/19, EU:C:2021:213, punkt 37).

64

Tavakeeles tähendab mõiste „tagasimaksmine“ seda, et isikule tagastatakse rahasumma, mille ta on teisele isikule välja või ette maksnud, ning viimase jaoks tähendab see seega esimesena nimetatud isikule selle summa tagastamist. Niisugune tähendus tuleneb üheselt ka direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõigete 2 ja 3 sõnastusest tervikuna, kuivõrd seal on täpsustatud, et kõikide maksete tagasimaksmine hõlmab pakettreisi eest „tehtud makseid“, kõrvaldades seega igasuguse kahtluse, et tagasimaksmine toimub rahas.

65

Sellest järeldub, et mõiste „tagasimaksmine“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõigete 2 ja 3 tähenduses tähendab pakettreisi eest tehtud maksete tagastamist rahasummana.

66

Niisugust tõlgendust ei lükka ümber Slovaki Vabariigi argument, et selle mõiste puhul – eelkõige direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 4 saksa- ja ingliskeelses versioonis – tehakse terminoloogilist vahet ühelt poolt selle direktiivi artikli 12 lõikes 1 osutatud maksete tagastamisel (inglise keeles reimbursement, saksa keeles Rückzahlung) ning teiselt poolt nimetatud direktiivi artikli 12 lõigetes 2 ja 3 osutatud tagasimaksmisel (inglise keeles refund, saksa keeles Erstattung), kuna nimetatud liikmesriigi sõnul hõlmab see tagasimaksmine ka hüvitamist muus vormis kui rahasummana.

67

Niisugune terminoloogiline eristamine ei ole nimelt mitte ainult täielikult kooskõlas nende sätete tõlgendusega, mis hõlmab rahasummana tagastamist, vaid ka juhul, kui see oleks teisiti, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu sätte ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda muude keeleversioonide ees eelist, sest kui liidu õigusakti erinevates keeleversioonides on erinevusi, tuleb nimetatud sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, mille osaks see säte on (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Banca Transilvania, C‑81/19, EU:C:2020:532, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõigete 2 ja 3 kontekst ning selle direktiivi eesmärk üksnes kinnitavad käesoleva kohtuotsuse punktis 65 esitatud grammatilist tõlgendamist.

69

Nimelt, mis puudutab esiteks selle sätte konteksti, siis asjaolu, et selle direktiivi artikli 12 lõike 4 kohaselt peab tagasimaksmine toimuma hiljemalt 14 päeva jooksul asjaomase pakettreisilepingu lõpetamisest arvates, viitab sellele, et tagasimaksmine peab toimuma rahasummana, kuna selle tähtaja eesmärk on tagada, et asjaomane reisija saab varsti pärast lepingu lõpetamist uuesti vabalt käsutada summat, mille ta oli pakettreisi eest tasumiseks välja maksnud. Seevastu ei oleks niisuguse tähtaja kehtestamine vajalik, kui reisija peaks rahulduma vautšeri või muu hiljem realiseeritava teenusega, mida ta saab igal juhul kasutada alles pärast selle tähtaja möödumist.

70

Lisaks näitab laiem kontekst, millesse direktiiv 2015/2302 asetub – nimelt reisijate õiguste ja tarbijakaitse valdkonna kontekst –, et kui liidu seadusandja näeb seda valdkonda käsitlevas konkreetses seadusandlikus aktis ette võimaluse asendada rahasumma maksmise kohustus muus vormis sooritusega, nagu eelkõige vautšerite pakkumine, on see võimalus selles seadusandlikus aktis otsesõnu ette nähtud. Nii on see eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 7 lõike 3 puhul, milles nähakse ette, et artikli 7 lõikes 1 osutatud hüvitist makstakse „sularahas“, elektroonilise pangaülekandena, pangakorralduse või pangatšekkidena või kirjalikul kokkuleppel reisijaga reisitšekkides ja/või muudes teenustes.

71

Asjaolu, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 sõnastuses puudub igasugune viide niisugusele võimalusele, kinnitab seega, et selles artiklis on silmas peetud üksnes rahasummana tagasimaksmist.

72

Teiseks vastab selle direktiivi artikli 12 lõigetes 2 ja 3 reisijatele antud õigus tagasimaksele direktiiviga taotletavale tarbijakaitse eesmärgile, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, mistõttu artikli 12 tähenduses mõiste „tagasimaksmine“ tõlgendus, mille kohaselt on asjaomasel reisijal õigus saada pakettreisi eest tehtud maksed tagasi rahasummana, mida ta võib vabalt kasutada, aitab tema huvide kaitsmisele ja seega ka selle eesmärgi saavutamisele rohkem kaasa kui niisugune tõlgendus, mille kohaselt piisab sellest, kui asjaomane korraldaja pakub talle asendusreisi, vautšerit või muud hiljem realiseeritavat hüvitist.

73

Mis puudutab Slovaki Vabariigi argumenti, et eelkõige olukorras, kus asjaomane turg on täielikult häiritud, on lähtuvalt direktiivi 2015/2302 põhjendusest 5 ja kooskõlas 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusest McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43, punkt 62) tuleneva kohtupraktikaga vaja jõuda tõlgenduseni, mis võimaldab saavutada õiglase tasakaalu tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel, siis piisab, kui tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktis 65 esitatud tõlgendus peegeldab huvide kaalumist, mida liidu seadusandja soovis kehtestada seoses finantstagajärgedega, mis kaasnevad pakettreisilepingu lõpetamisega selle direktiivi artikli 12 lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel – sätted, mis pealegi mitte ainult ei näe ette reisijatele tagasimaksmise kohustust, vaid täpsustavad lisaks, et niisugustel juhtudel ei ole korraldaja omalt poolt kohustatud täiendavat hüvitist maksma.

74

See ei piira pakettreisilepingu pooleks oleva reisija võimalust vabatahtlikult nõustuda rahasummana tagasimaksmise asemel vautšeriga, kui niisugune võimalus ei võta temalt õigust tagasimaksmisele, nagu on märgitud ka soovituse 2020/648 põhjenduses 9.

75

Seega tuleb asuda seisukohale, et teatis niisuguse asendusreisi kohta, nagu on ette nähtud seaduse nr 170/2018 §-s 33a, ei kujuta endast tehtud maksete tagasimaksmist direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 ja lõike 3 punkti b tähenduses, kuna seda tagasimaksmist tuleb mõista üksnes nende maksete tagastamisena rahasummana.

76

Kolmandana tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et komisjon kinnitab õigesti, et seaduse nr 170/2018 § 33a on vastuolus direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikega 2, lõike 3 punktiga b ja lõikega 4 koostoimes selle direktiivi artikliga 4, kuna see säte andis ajavahemikul 12. märtsist 2020 kuni 31. augustini 2021 reisijatele, kelle pakettreisilepingut ei saanud üleilmse COVID-19 pandeemiaga seotud vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu täita, selle pakettreisi eest tehtud maksete rahasummana täieliku tagasimaksmise asemel üksnes õiguse saada asendusreisi pakkumine.

77

Järelikult on Slovaki Vabariik seaduse nr 170/2018 §-i 33a vastu võttes rikkunud kohustust võtta oma riigisiseses õiguskorras kõik vajalikud meetmed, et direktiivi 2015/2302 eesmärke arvestades tagada selle täielik õigusmõju (vt selle kohta 12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 69).

78

Samas väidab Slovaki Vabariik, et üleilmse COVID-19 pandeemia põhjustatud erakorraline olukord kujutas endast vääramatut jõudu, mis takistas tal täita direktiivist 2015/2302 tulenevaid kohustusi.

79

Niisuguse väite kohta tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et riigisiseste raskuste kartus ei saa õigustada seda, et liikmesriik ei täida liidu õigusest tulenevaid kohustusi (vt selle kohta 1. aprilli 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑99/02, EU:C:2004:207, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑591/14, EU:C:2017:670, punkt 44).

80

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb küll, et kui liikmesriik ei ole täitnud liidu õigusest tulenevaid kohustusi, ei ole välistatud, et liikmesriik võib niisuguse mittevastavuse korral tugineda vääramatule jõule.

81

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi mõiste „vääramatu jõud“ ei eelda absoluutset võimatust, nõuab see siiski, et kõnealune mittevastavus oleks tingitud vääramatule jõule tugineva isiku tahtest sõltumatutest ebatavalistest ja ettenägematutest asjaoludest, mille tagajärgi ei oleks kogu rakendatud hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida, kuna vääramatule jõule saab tugineda üksnes nende raskuste lahendamiseks vajaliku aja jooksul (vt selle kohta 13. detsembri 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa,C‑1/00, EU:C:2001:687, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia,C‑297/08, EU:C:2010:115, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Tuleb aga tõdeda, et seaduse nr 170/2018 § 33a ei vasta ilmselgelt vääramatule jõule tuginemise tingimustele.

83

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kuigi niisugune ulatuslik tervisekriis nagu COVID-19 pandeemia ei ole Slovaki Vabariigile võõras ning ebatavaline ja ettenägematu, ei saa riigisisesed õigusnormid, mis vabastavad kõik pakettreiside korraldajad üldiselt – välja arvatud teatud erandid kõige haavatavamate reisijate kategooriatele – direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõigetes 2–4 ette nähtud tagasimaksmise kohustusest lepingute puhul, mida ei olnud võimalik selle pandeemia tõttu täita, olla põhjendatud niisugusest sündmusest tulenevate raskustega ja seega vastata vääramatule jõule tuginemise tingimustele.

84

Viies nimelt tegelikkuses selle tagasimaksmise kohustuse ajutise ja üldise peatamiseni, ei ole need õigusnormid kohaldatavad üksnes juhul, kui niisugused –eelkõige rahalised – raskused on tegelikult tekkinud, vaid laienevad kõigile lepingutele, mida ei saanud üleilmse COVID-19 pandeemiaga seotud vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu täita, võtmata arvesse asjaomaste reisikorraldajate konkreetset ja individuaalset finantsolukorda.

85

Teiseks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et finantstagajärgi, mida seaduse nr 170/2018 §-i 33a jõustamisega sooviti lahendada, ei oleks saanud vältida muul viisil kui direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikeid 2–4 rikkudes, võttes muu hulgas asjaomaste reisikorraldajate kasuks teatavaid riigiabimeetmeid, mida võidakse lubada ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel – võimalus, mida on soovituse 2020/648 põhjendustes 21 ja 22 meelde tuletatud ning mida teised liikmesriigid on kasutanud.

86

Selles kontekstis, kuigi Slovaki Vabariik rõhutas, et niisuguste riigiabimeetmete võtmisega kaasnesid erilised raskused, kuna võimalus võtta neid meetmeid lühikese etteteatamisega sõltub eelkõige pakettreiside sektori korralduse olemasolevatest struktuuridest ning nende meetmete võtmiseks vajalikust ajast vastavalt nende sisemenetlustele, tuleb sellega seoses märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei saa liikmesriik tugineda riigisisestele raskustele, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (25. juuni 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑241/11, EU:C:2013:423, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. novembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia,C‑395/13, EU:C:2014:2347, punkt 51).

87

Selles kontekstis ei saa nõustuda ka Slovaki Vabariigi argumendiga, mille kohaselt riigiabi andmises seisnev lahendus peaks olema nn viimane abinõu. Sellega seoses piisab nimelt, kui märkida, et liidu õigus lubab liikmesriikidel selleks ette nähtud tingimusi järgides ette näha teatud riigiabi vormid, eelkõige need, mida võib pidada siseturuga kokkusobivaks ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel, samas kui – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 77 – see õigus ei võimalda neil just nimelt rikkuda oma kohustust võtta oma riigisiseses õiguskorras kõik vajalikud meetmed, et tagada direktiivi, käesoleval juhul direktiivi 2015/2302 täielik õigusmõju.

88

Veel tuleb märkida, et liikmesriikidel oli ka võimalus kehtestada kord, mille eesmärk ei olnud mitte sundida, vaid julgustada või hõlbustada asjaomaseid reisijaid võtma rahasummana tagasimaksmise asemel vastu vautšereid, kuna niisugused lahendused võivad samuti aidata leevendada asjaomaste reisikorraldajate likviidsusprobleeme, nagu on märgitud eelkõige soovituse 2020/648 põhjenduses 15.

89

Kolmandaks ei ole niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 170/2018 § 33a – mis näeb ette pakettreiside korraldajate vabastamise tagasimaksmise kohustusest ajavahemiku jooksul, mis võib ulatuda kuni peaaegu 18 kuuni alates kõnealuse pakettreisilepingu lõpetamisest teatamisest – ilmselgelt mõeldud toimima vaid ajavahemikul, mis on vajalik vääramatu jõuna käsitatava sündmuse põhjustatud raskuste lahendamiseks.

90

Seega tuleb komisjoni esitatud hagi rahuldada.

91

Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kuna Slovaki Vabariik lisas seaduse nr 136/2020 vastuvõtmisega seadusesse nr 170/2018 §-i 33a, siis on Slovaki Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikest 2, lõike 3 punktist b ja lõikest 4 koostoimes selle direktiivi artikliga 4.

92

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Slovaki Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: