–

MS, esindaja: Rechtsanwalt N. Küster,

–

Saatgut-Treuhandverwaltungs GmbH, esindajad: Rechtsanwälte E. Trauernicht ja K. von Gierke,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. C. Becker, B. Eggers ja G. Koleva,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 24. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1768/95 ühenduse sordikaitset käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 osutatud põllumajandusliku erandi rakenduseeskirjade kohta (EÜT 1995, L 173, lk 14; ELT eriväljaanne 03/18, lk 63), muudetud komisjoni 3. detsembri 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 2605/98 (EÜT 1998, L 328, lk 6; ELT eriväljaanne 03/24, lk 162) (edaspidi „määrus nr 1768/95“), artikli 18 lõike 2 kehtivust, arvestades nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta (EÜT 1994, L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390) artikli 94 lõike 2 esimest lauset.

2

Taotlus on esitatud MSi ja Saatgut Treuhandverwaltungs GmbH (edaspidi „STV“) vahelises kohtuvaidluses selle kahju hüvitise summa arvutamise üle, mis MSil tekkis taliodra sordi KWS Meridian ebaseadusliku kasvatamise tõttu.

3

Määruse nr 2100/94 artikli 11 „Õigus ühenduse sordikaitsele“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Isikul, kes sordi aretas või avastas ja arendas, või tema õigusjärglasel (mõlemad edaspidi „aretaja“) on õigus ühenduse sordi kaitsele.“

4

Määruse nr 2100/94 artikli 13 „Ühenduse kaitse alla võetud sordi omaniku õigused ja piirangud“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Ühenduse sordikaitse annab ühenduse kaitse alla võetud sordi omanikule või omanikele (edaspidi „omanik“) õiguse sooritada lõikes 2 sätestatud toiminguid.

2.   Ilma et see piiraks artiklite 15 ja 16 sätete kohaldamist, eeldavad järgmised toimingud kaitstud sordi koostisosade või koristatud materjali (edaspidi „materjal“) puhul omaniku luba:

[…]

Omanik võib seada loale tingimusi ja piiranguid.

3.   Lõike 2 sätteid kohaldatakse koristatud materjali suhtes üksnes juhul, kui selle saamiseks on kaitstud sordi koostisosi kasutatud ilma loata ning kui omanikul ei ole olnud piisavat võimalust kasutada nimetatud sordi koostisosadega seotud õigust.“

5

Määruse artiklis 14 „Ühenduse sordikaitse erandid“ on ette nähtud:

„1.   Olenemata artikli 13 lõikest 2 ning põllumajandusliku tootmise kaitsmiseks on põllumajandustootjatel lubatud kasutada paljundamise eesmärgil põllul oma põllumajandusettevõttes koristatud tooteid, mille nad on saanud, kasutades oma põllumajandusettevõttes muude ühenduse kaitse alla võetud sortide kui hübriidsortide või sünteetiliste sortide paljundusmaterjali.

2.   Lõike 1 sätteid kohaldatakse üksnes järgmiste põllumajanduslike taimeliikide suhtes:

[…]

b) Teravili:

[…]

Hordeum vulgare L. – oder

[…]

3.   Lõikes 1 sätestatud erandi jõustamise ning aretaja ja põllumajandustootja õiguspäraste huvide kaitsmise tingimused kehtestatakse enne käesoleva määruse jõustumist artikli 114 kohastes rakenduseeskirjades järgmiste kriteeriumide põhjal:

6

Määruse artikkel 94 „Õigusrikkumine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Omanik võib esitada nõude õigusrikkumise lõpetamise või mõistliku hüvituse maksmise või mõlema kohta igaühe suhtes, kes:

[…]

2.   Igaüks, kes tegutseb tahtlikult või ettevaatamatult, peab lisaks hüvitama omanikule kõnealusest toimingust tuleneva mis tahes täiendava kahju. Kerge ettevaatamatuse korral võib selliseid nõudeid vastavalt ettevaatamatuse astmele vähendada, kuid ometi mitte sedavõrd, et nõue on väiksem kui õigusrikkumise sooritanud isiku poolt sellest saadud kasu.“

7

Määruse nr 2100/94 artikli 114 „Muud rakenduseeskirjad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaldamiseks võetakse vastu üksikasjalikud rakenduseeskirjad. […]“.

8

Määrus nr 1768/95 võeti vastu määruse nr 2100/94 artikli 114 alusel.

9

Määruse nr 1768/95 artiklis 5 „Tasu määr“ on sätestatud:

„1.   [Määruse nr 2100/94] artikli 14 lõike 3 neljanda taande kohaselt sordi omanikule makstava õiglase tasu määra kohta võivad omanik ja asjaomane põllumajandustootja sõlmida lepingu.

2.   Kui sellist lepingut ei ole sõlmitud või seda ei kohaldata, peab õiglase tasu määr olema märgatavalt väiksem kui summa, mida nõutakse samal maa-alal sama sordi ametlikuks sertifitseerimiseks sobiva madalaima kategooria paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise puhul.

[…]

4.   Kui lõikes 2 osutatud juhul on sõlmitud tasu käsitlevad kokkulepped […] sordiomanike ja põllumajandustootjate organisatsioonide vahel […], kasutatakse kokkulepitud määrasid suunistena asjaomasel alal ja asjaomase liigi puhul makstava tasu kindlaksmääramisel, juhul kui asjaomaste organisatsioonide volitatud esindajad on komisjonile kirjalikult teatanud kõnealused määrad ja sellekohased tingimused ning kui selle teatamise alusel on kokkulepitud määrad ja sellekohased tingimused avaldatud […].

5.   Kui lõikes 2 osutatud juhul ei kohaldata lõikes 4 osutatud lepinguid, on makstav tasu lõike 2 kohaselt 50% paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise eest makstavast tasust.

Kui liikmesriik on komisjonile enne 1. jaanuari 1999 teatanud lõikes 4 osutatud lepingu peatsest sõlmimisest asjakohaste riikliku või piirkondliku tasandi organisatsioonide vahel, on kõnealusel alal kõnealuste liikide puhul makstav tasu eespool märgitud 50% asemel 40%, kuid üksnes sellise põllumajandusliku erandi kasutamise korral, mis on kehtestatud enne kõnealuse lepingu rakendamist ja mitte hiljem kui 1. aprillil 1999.

[…]“.

10

Määruse artiklis 17 „Rikkumine“ on ette nähtud:

„Omanik võib kasutada ühenduse sordikaitsega kaasnevaid õigusi sellise isiku vastu, kes rikub mõnda [määruse nr 2100/94] artikli 14 kohaselt erandi suhtes kehtestatud ja käesoleva määrusega täpsustatud tingimust või piirangut.“

11

Määruse artiklis 18 „Tsiviilõiguslikud erinõuded“ on sätestatud:

„1.   Omanik võib artiklis 17 osutatud isiku [määruse nr 2100/94] artikli 14 lõikes 3 sätestatud ja käesolevas määruses täpsustatud kohustuste täitmiseks kohtusse kaevata.

2.   Kui selline isik on sama omaniku ühe või mitme sordi suhtes korduvalt ja tahtlikult eiranud oma kohustust vastavalt [määruse nr 2100/94] artikli 14 lõike 3 neljandale taandele, hõlmab [määruse nr 2100/94] artikli 94 lõike 2 kohaselt omanikule edasiste kahjustuste hüvitamise vastutus vähemalt ühekordset summat, mis arvutatakse, korrutades samaväärse koguse kõnealuse taimeliigi kaitstud sortide paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise eest tasumisele kuuluv keskmine summa neljaga, ilma et see piiraks suuremate kahjustuste hüvitamist.“

12

STV on kaitstud sortide omanike ühendus, mille liikmed on teda volitanud kaitsma nende õigusi ning eelkõige teostama enda nimel teabe taotlemise ja tasu saamise õigusi.

13

MS on põllumajandustootja, kes kasvatas nelja turustusaasta 2012/2013–2015/2016 jooksul määruse nr 2100/94 alusel kaitstud taliodra sorti KWS Meridian.

14

STV esitas hagi, paludes muu hulgas teavet selle sordi kasvatamise kohta. MS esitas esimest korda esimese astme kohtus arvandmed taliodra sordi KWS Meridian seemnete külvamise kohta kõnealusel neljal turustusaastal ning need andmed olid vastavalt 24,5, 26, 34 ja 45,4 tsentnerit seemneid.

15

MS maksis seejärel turustusaastate 2013/2014–2015/2016 eest summad, mis vastavad taliodra sordi KWS Meridian seemnete litsentsi alusel kasutamise eest maksmisele kuuluvale tasule, nagu see on arvutatud ka turustusaasta 2015/2016 eest maksmisele kuuluvale tasule, kuivõrd see summa vastab õiglasele tasule määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 tähenduses.

16

STV nõudis seoses kolme kõnealuse turustusaastaga täiendava kahju hüvitamist summas, mis vastab kuni neljakordsele niisuguse tasu summale, tuginedes seejuures määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikele 2 koosmõjus määruse nr 1768/95 artikli 18 lõikega 2 (edaspidi „vaidlusalune säte“), lahutades sellest summast summa, mis vastab MSi poolt nende kolme turustusaasta eest makstud tasule.

17

MS vaidles vastu sellele, et STV-l on õigus niisugust kahjuhüvitist saada. Sellega seoses väitis ta sisuliselt, et STV-le tekitatud kahju on hüvitatud määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 tähenduses õiglase tasu maksmisega, mitte aga kasutamise eest määruse nr 1768/95 artikli 5 lõikes 5 kindlaks määratud makstava tasu maksmisega. Samuti väitis ta, et täiendava karistusliku üldsummalise kahjuhüvitise määramine ei ole Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas.

18

Landgericht Kaiserslautern (Kaiserslauterni esimese astme kohus, Saksamaa) sisuliselt rahuldas 4. detsembri 2020. aasta otsusega STV nõuded, viidates vaidlusaluse sätte üheselt mõistetavale sõnastusele.

19

MS esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Pfälzisches Oberlandesgericht Zweibrückenile (Rheinland-Pfalzi liidumaa kõrgeim üldkohus Zweibrückenis, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. MSi arvates tuleb vaidlusalune säte kehtetuks tunnistada, kuna see ei ole kooskõlas määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikega 2, mis ei luba omaniku kasuks välja mõista karistuslikku ühekordset kahjuhüvitist, mis käesoleval juhul arvutatakse, korrutades litsentseeritud tootmise eest makstav tasu (edaspidi „litsentsitasu“) neljaga.

20

STV väidab, et vaidlusalune säte ei ole määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikega 2 vastuolus ning see säte on Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et otsus, mille ta peab tegema, sõltub üksnes sellest, kas vaidlusalune säte on kehtiv. Kohus tõdes, et määrus, mis on vastu võetud teatava algmääruse kohaldamiseks ja selles sisalduva vastava volituse alusel, ei saa viimati nimetatud määruses sisalduvatest sätetest, milles see volitus on sätestatud, kõrvale kalduda, sest vastasel juhul on oht, et see tunnistatakse kehtetuks, ning märkis, et vaidlusalune säte, millega komisjon kehtestas minimaalse ühekordse hüvitise, mille summa vastab neljakordsele litsentsitasu summale, võib olla vastuolus määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 esimese lausega ja olla sel põhjusel kehtetu.

22

Sellega seoses tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et õigusrikkumise sooritanud isiku saadud kasu kompenseerimiseks on määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikes 1 nähtud ette õiglane tasu, mis vastab litsentsitasu summale. Selles kontekstis võib kõnealuse määruse artikli 94 lõike 2 esimest lauset mõista nii, et sordi omanikul on tahtliku või ettevaatamatusest tuleneva rikkumise korral õigus täiendava kahju hüvitamisele ainult tingimusel, et ta seda kahju konkreetselt tõendab. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul näib Euroopa Kohtu praktikast tulenevat, et kahju minimaalse taseme kindlaksmääramine üldise normiga ei ole määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 esimese lausega kooskõlas.

23

Selles kontekstis otsustas Pfälzisches Oberlandesgericht Zweibrücken (Rheinland-Pfalzi liidumaa kõrgeim üldkohus Zweibrückenis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse [nr 1768/95] artikli 18 lõige 2 on osas, milles see näeb ette õiguse nõuda selles nimetatud tingimustel minimaalse kahjuhüvitisena neljakordse litsentsitasu summat, kooskõlas [määrusega nr 2100/94], eelkõige selle artikli 94 lõike 2 esimese lausega?“

24

Kuigi komisjon ei väida sõnaselgelt, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, märgib ta oma seisukohtades, et põhikohtuasja asjaolud on eelotsusetaotluses esitatud kujul ebaselged. Tal on tekkinud küsimus, kas käesoleval juhul olid turustusaastate 2013/2014–2015/2016 jooksul täidetud määruse nr 2100/94 artikli 14 lõikes 1 sätestatud tingimused, eelkõige tingimused, mis puudutavad paljundamise eesmärgil põllul oma põllumajandusettevõttes kaitstud sordi koristatud toodete kasutamist, et kaitsta põllumajanduslikku tootmist. Ta väidab, et kui see nii ei ole, ei ole osutatud säte ja vaidlusalune säte põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased ning vastus eelotsuse küsimusele ei ole selles osas otsustava tähtsusega. Ta märgib siiski, et küsimust, kas artiklis 14 sätestatud faktilised tingimused on täidetud, saab hinnata üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle ülesanne on tuvastada kõik asjasse puutuvad faktilised asjaolud.

25

Olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult on juhtudel, kui liikmesriigi kohtu esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi kehtivust, Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Facebook Ireland ja Schrems, C‑311/18, EU:C:2020:559, punkt 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Sellest järeldub, et liidu õigust puudutavate küsimuste asjakohasust eeldatakse. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Caruter, C‑642/20, EU:C:2022:308, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et liikmesriigi kohtul ei ole kahtlusi mitte seoses sellega, kas vaidlusalune säte on põhikohtuasjas kohaldatav, vaid ainuüksi seoses sellega, kas see on kehtiv, arvestades määrust nr 2100/94 ja eelkõige selle artikli 94 lõike 2 esimest lauset. Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et MS väitis esimese astme kohtus, et STV-le tekitatud kahju on hüvitatud määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 tähenduses õiglase tasu maksmisega, mitte aga kasutamise eest määruse nr 1768/95 artikli 5 lõikes 5 kindlaks määratud makstava tasu maksmisega. Kuna aga viimati nimetatud säte puudutab sellise õiglase tasu taset, mis tuleb maksta omanikule määruse nr 2100/94 artikli 14 lõike 3 neljanda taande alusel, siis on selle eelduseks, et täidetud on määruse nr 2100/94 artikli 14 lõikes 1 sätestatud tingimused, eelkõige tingimused, mis puudutavad paljundamise eesmärgil põllul oma põllumajandusettevõttes kaitstud sordi koristatud toodete kasutamist, et kaitsta põllumajanduslikku tootmist. Lõpuks nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja poolte vahel on vaidlus üksnes loata kasvatamise eest makstava kahjuhüvitise suuruse üle.

28

Järelikult ei ilmne – ja veelgi vähem ilmselgelt –, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud õigusnormi kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või et probleem on hüpoteetiline.

29

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

30

Ainsa küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas vaidlustatud säte on määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 esimest lauset arvestades kehtiv, kuna selles on ette nähtud määruse nr 2100/94 artikli 14 lõike 3 neljandas taandes sätestatud õiglase tasu maksmise kohustuse korduva ja tahtliku rikkumise korral õiguste omanikule tekitatud kahju eest sellise hüvitise maksmine, mis vastab vähemalt ühekordsele summale, mis arvutatakse, korrutades samaväärse koguse kõnealuse taimeliigi kaitstud sortide paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise eest samas piirkonnas tasumisele kuuluv keskmine summa neljaga.

31

Tuleb märkida, et määruse nr 2100/94 artikli 13 lõike 2 kohaselt on kaitstud sordi koostisosade või koristatud materjali puhul nõutav omaniku luba eelkõige tootmiseks või paljundamiseks.

32

Põllumajandusliku tootmise kaitsmiseks näeb selle määruse artikli 14 lõige 1 siiski ette, et omanikult loa saamise kohustuse erandina võivad põllumajandustootjad kasutada paljundamise eesmärgil põllul oma põllumajandusettevõttes koristatud tooteid, mille nad on saanud, kasutades oma põllumajandusettevõttes muude kaitse alla võetud sortide paljundusmaterjali, mis kuuluvad nimetatud määruse artikli 14 lõikes 2 loetletud põllumajanduslike taimeliikide nimekirja. Selle erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud teatavad tingimused.

33

Määruse nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 on sätestatud esiteks, et need tingimused on kehtestatud selle määruse artiklis 114 osutatud rakenduseeskirjades kriteeriumide põhjal, mis võimaldavad seda erandit jõustada ning kaitsta ühelt poolt aretaja õiguspäraseid huve, mis on kindlaks määratud selle määruse artikli 11 lõikes 1, ning teiselt poolt põllumajandustootja õiguspäraseid huve, ning teiseks on selles sätestatud vastavad eri kriteeriumid. Viimaste hulgas on sama määruse artikli 14 lõike 3 neljandas taandes sätestatud kriteerium, mis seisneb niisuguse kasutamise eest omanikule õiglase tasu maksmise erandis (edaspidi „õiglase tasu erand“). See tasu peab olema märgatavalt väiksem kui litsentsitasu summa.

34

Põllumajandustootja suhtes, kes kuulub määruse nr 2100/94 artikli 14 lõike 3 neljanda taande kohaldamisalasse, kuid ei maksa omanikule selles ette nähtud tasu, ei saa kohaldada selle määruse artikli 14 lõikes 1 ette nähtud erandit ning teda tuleb käsitada nii, et ta on sooritanud ilma loata teatava selle määruse artikli 13 lõikes 2 nimetatud toimingu. Nimetatud määruse artikli 94 lõike 1 kohaselt võib omanik põllumajandustootja vastu esitada nõude õigusrikkumise lõpetamise või õiglase tasu maksmise või mõlema kohta. Olgu tegemist kas tahtliku või ettevaatamatu teoga, on põllumajandustootja vastavalt sama määruse artikli 94 lõikele 2 kohustatud omanikule tekitatud kahju hüvitama (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus Saatgut-Treuhandverwaltung, C‑242/14, EU:C:2015:422, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Kuna määruse nr 1768/95 eesmärk on täpsustada määruse nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 sätestatud kriteeriume ja kuna komisjonil on oma rakenduspädevuse teostamisel õigus võtta kõik alusakti rakendamiseks vajalikud ja tarvilikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole alusaktiga vastuolus (vt selle kohta 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. komisjon, C‑65/13, EU:C:2014:2289, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika), siis tuleb kindlaks teha, kas komisjon rikkus määruse nr 2100/94 artikli 94 lõiget 2, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, kui ta nägi vaidlusaluses sättes ette omanikule tekitatud kahju hüvitamise minimaalse ühekordse summa.

36

Euroopa Kohtu praktika põhjal on ühenduse kaitse alla võetud sordi omanikul määruse nr 2100/94 artikli 94 alusel õigus kahju hüvitamisele, mis ei ole mitte ainult täielik, vaid mis põhineb ka objektiivsel alusel, see tähendab katab ainult talle rikkumisega tekitatud kahju, ilma et selle artikli alusel saaks välja mõista täiendavat ühekordset rikkumishüvitist (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punktid 33 ja 43).

37

Seetõttu ei saa määruse nr 2100/94 artiklit 94 tõlgendada nii, et sellele sättele õigusliku alusena tuginedes saab omaniku kasuks rikkujalt välja mõista karistuslikku ühekordset kahjuhüvitist (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 34).

38

Määruse nr 2100/94 artikli 94 alusel hüvitatava kahju suurus peab hoopis võimalikult täpselt väljendama tegelikku ja kindlat kahju, mis on omanikule rikkumisega tekitatud (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 35).

39

Nimelt on ühelt poolt määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 eesmärk kompenseerida rahaliselt rikkuja saadud kasu, mis vastab tema poolt maksmata jäetud litsentsitasu summale. Euroopa Kohus täpsustas siinkohal, et nimetatud sättes on ette nähtud ainult niisuguse kahju hüvitamine, mis on seotud selle sätte tähenduses „õiglase tasu“ maksmata jätmisega (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Teiselt poolt reguleerib määruse nr 2100/94 artikli 94 lõige 2 kahju, mida rikkuja on „lisaks“ kohustatud omanikule hüvitama, kui rikkumine on toime pandud „tahtlikult või ettevaatamatult“ (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 32).

41

Mis puudutab määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikes 2 ette nähtud hüvitatava summa suurust, siis on Euroopa Kohus märkinud, et õigusrikkumise esemeks oleva taimesordi omaniku ülesanne on esitada tõendid, mis näitavad, et tema kahju on suurem kui selle artikli lõikes 1 ette nähtud õiglase tasuga kaetav summa (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 56).

42

Selle kahju hüvitise summa kindlaksmääramiseks ei saa lähtuda litsentsitasust. Nimelt võimaldab see litsentsitasu välja arvutada määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu, kuid ei pruugi olla seotud kahjuga, mis jääb hüvitamata (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 57).

43

Igal juhul on selle kohtu ülesanne, kelle poole on pöördutud, kindlaks teha, millises ulatuses on rikkumise esemeks oleva sordi omaniku väidetav kahju täpselt tõendatud või kas tuleb määrata ühekordne kindlasummaline hüvitis, mis kajastab kõige õigemini tegelikku kahju (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punkt 59).

44

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb kontrollida vaidlusaluse sätte kehtivust, arvestades määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 esimest lauset.

45

Esiteks tuleb märkida, et vaidlusaluses sättes on kehtestatud minimaalne ühekordne summa, mis arvutatakse lähtuvalt keskmisest litsentsitasu summast, samas kui litsentsitasu summa ei saa iseenesest olla määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel kahju hindamise aluseks, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42.

46

Teiseks tähendab omanikule tekitatud kahju hüvitamise minimaalse ühekordse summa kehtestamine, nagu komisjon Euroopa Kohtu küsimusele vastates märkis, et see omanik ei ole kohustatud tõendama kantud kahju ulatust, vaid üksnes seda, et tema õigusi on korduvalt ja tahtlikult rikutud. Nagu aga on nenditud käesoleva kohtuotsuse punktides 38 ja 41, peab määruse nr 2100/94 artikli 94 alusel makstav kahjuhüvitis võimalikult täpselt väljendama tegelikku ja kindlat kahju, mis on omanikule rikkumisega tekitatud, mille kohta peab viimane esitama tõendid, mis näitavad, et selle artikli lõikes 2 osutatud kahju on suurem kui selle artikli lõikes 1 ette nähtud õiglase tasuga kaetav summa.

47

Kahjuhüvitise minimaalse ühekordse summa kehtestamine eeldab ka ümberlükkamatu eelduse kehtestamist kahju minimaalse ulatuse kohta ja piirab kohtu kaalutlusõigust, kuna viimane võib üksnes suurendada vaidlusaluse sättega kehtestatud minimaalset ühekordset summat, mitte aga seda vähendada, ning seda isegi siis, kui tegelikku kahju saab hõlpsasti kindlaks teha ja see on minimaalsest ühekordsest summast väiksem, nagu komisjon kohtuistungil Euroopa Kohtu esitatud küsimusele vastates möönis.

48

Viimaseks olgu märgitud, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 43 osutatud kohtupraktikale saab määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel ühekordse kahjuhüvitise suuruse kindlaks määrata ainult asja menetleva kohtu hinnangu põhjal. Järelikult piirab vaidlusalune säte sellega seoses ka kohtu kaalutlusõigust, nähes omanikule tekitatud kahju hüvitamiseks ette minimaalse ühekordse summa.

49

Kolmandaks, kuigi – nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 38 ning nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 83 märkis – määruse nr 2100/94 artikli 94 alusel makstava kahjuhüvitise ulatus peab võimalikult täpselt väljendama tegelikku ja kindlat kahju, mis on omanikule rikkumisega tekitatud, ilma et välja saaks mõista karistuslikku laadi hüvitist, võib vaidlusalune säte, määrates kindlaks sellise minimaalse kahjuhüvitise ühekordse summa, mis arvutatakse neljakordse litsentsitasu keskmise summa alusel, tuua kaasa selle, et määratakse karistuslikku laadi kahjuhüvitis.

50

Neljandaks, mis puudutab komisjoni argumente, mis põhinevad 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusel Stowarzyszenie Oławska Telewizja Kablowa (C‑367/15, EU:C:2017:36), siis nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 87 ja 88, puudutas selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) tõlgendamist, samas kui käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul hinnata määruse nr 1768/95 teatava sätte kehtivust, mis on määruse nr 2100/94 rakendusmeede ja mis, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, peab sellisena olema kooskõlas kõnealuse määrusega ja eelkõige selle artikli 94 lõikega 2. Pealegi puudutab direktiiv kõiki intellektuaalomandiõigusi, mitte ainult ühenduse sordikaitset, ning selle direktiiviga hõlmatud õiguste võimalike rikkumiste ja rikkumiste ulatus on lai. Seega, isegi kui nimetatud direktiiv võib olenevalt olukorrast olla asjakohane kontekstuaalne asjaolu, mida tuleb määruse nr 2100/94 tõlgendamisel arvesse võtta, tuleb siiski selle määruse kontekstuaalse tõlgendamise varjus vältida sellele kohaldamisala omistamist, mis ei vasta selle sõnastusele ja eesmärgile seoses ühenduse sordikaitsesüsteemiga.

51

Käesoleva kohtuotsuse punktidest 45–49 nähtub, et kuivõrd vaidlusaluses sättes kindlaks määratud kahjuhüvitise summa on seotud litsentsitasuga, on selles sättes kehtestatud ümberlükkamatu eeldus omanikule tekitatud kahju minimaalse ulatuse kohta ja selles on piiratud asja menetleva kohtu kaalutlusõigust, mistõttu vaidlusalune säte on vastuolus määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikega 2, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud. STV ja komisjoni esile toodud asjaolu, et seda sätet kohaldatakse üksnes juhul, kui asjaomase määruse artikli 14 lõike 3 neljandast taandest tuleneva õiglase tasu erandi alusel maksmise kohustust on korduvalt ja tahtlikult rikutud, ei muuda seda järeldust. Seega ületas komisjon vaidlusaluse sätte vastuvõtmisega määruse nr 2100/94 artikli 94 lõiget 2 arvestades oma rakenduspädevuse piire.

52

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlusalune säte on määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 esimest lauset arvestades kehtetu, sest selles on nähtud ette, et kui määruse nr 2100/94 artikli 14 lõike 3 neljandast taandest tuleneva õiglase tasu erandi alusel maksmise kohustust on korduvalt ja tahtlikult rikutud, tuleb maksta omanikule tekitatud kahju eest hüvitist, mis arvutatakse, korrutades samaväärse koguse kõnealuse taimeliigi kaitstud sortide paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise eest tasumisele kuuluv keskmine summa neljaga.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Komisjoni 24. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1768/95 ühenduse sordikaitset käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 osutatud põllumajandusliku erandi rakenduseeskirjade kohta, muudetud komisjoni 3. detsembri 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 2605/98, artikli 18 lõige 2 on kehtetu.