1

DI palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. juuni 2021. aasta otsuse DI vs. EKP (T‑514/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:332), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema poolt ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud hagi, milles ta taotles esiteks, et tühistataks Euroopa Keskpanga (EKP) 7. mai 2019. aasta otsus, millega öeldi tema tööleping distsiplinaarpõhjustel ette teatamata üles (edaspidi „vaidlusalune ülesütlemisotsus“), ja EKP 25. juuni 2019. aasta otsus, millega keelduti menetlust uuesti alustamast (edaspidi koos vaidlusaluse ülesütlemisotsusega „vaidlusalused otsused“), teiseks, et ta ennistataks tööle alates 11. maist 2019, ja kolmandaks, et hüvitataks mittevaraline kahju, mis talle vaidlusaluste otsuste ja distsiplinaarmenetluse kestuse tõttu väidetavalt tekitati.

2

EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 4) Euroopa keskpankade süsteemi (EKPS) ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (ELT 2016, C 202, lk 230; edaspidi „EKPSi põhikiri“) artiklis 12.3 on sätestatud:

„EKP nõukogu võtab vastu kodukorra, mis määrab EKP sisestruktuuri ning tema otsuseid tegevad organid.“

3

EKPSi põhikirja artiklis 36.1 on ette nähtud:

„Juhatuse ettepaneku põhjal kehtestab EKP nõukogu EKP personali teenistustingimused.“

4

EKPSi põhikirja artikli 12.3 alusel on EKP nõukogu vastu võtnud Euroopa Keskpanga kodukorra, mida on muudetud 22. aprillil 1999 (EÜT 1999, L 125, lk 34, ja parandus EÜT 2000, L 273, lk 40; edaspidi „kodukord“). Kodukorra artiklis 21 „Teenistustingimused“ on sätestatud:

„21.1.   Teenistustingimused ja ametieeskirjad määravad töösuhte EKP ja selle personali vahel.

21.2.   Teenistustingimused võtab vastu ja neid muudab nõukogu juhatuse ettepanekul. Üldnõukoguga tuleb konsulteerida vastavalt käesolevas kodukorras ettenähtule.

21.3.   Teenistustingimusi rakendatakse ametieeskirjadega, mille võtab vastu ja mida muudab juhatus.

21.4.   Enne uute teenistustingimuste või uute ametieeskirjade vastuvõtmist konsulteeritakse töötajate esindajatega. Nende arvamus edastatakse nõukogule või juhatusele.“ [mitteametlik tõlge]

5

Euroopa Keskpanga nõukogu võttis EKPSi põhikirja artikli 36.1 alusel vastu Euroopa Keskpanga 9. juuni 1998. aasta otsuse Euroopa Keskpanga personali teenistustingimuste vastuvõtmise kohta, mida on muudetud 31. märtsil 1999 (EÜT 1999, L 125, lk 32; edaspidi „teenistustingimused“).

6

Teenistustingimuste artikli 9 punkti a kohaselt:

„EKP ja selle töötajate vahelisi töösuhteid reguleerivad vastavalt käesolevatele teenistustingimustele sõlmitud töölepingud. Teenistustingimuste üksikasju täpsustavad juhatuse poolt vastu võetavad ametieeskirjad.“

7

Teenistustingimuste artiklis 44 on ette nähtud:

„Töötajatele või endistele töötajatele, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid teenistustingimusi ning kes rikuvad oma töökohustusi tahtlikult või hooletuse tõttu, võib olenevalt olukorrast määrata järgmisi distsiplinaarkaristusi:

[…]“. [mitteametlik tõlge]

8

Kodukorra artikli 21.3 ja teenistustingimuste artikli 9 punkti a alusel on EKP juhatus kehtestanud Euroopa Keskpanga ametieeskirjad (European Central Bank Staff Rules, edaspidi „ametieeskirjad“), mille artiklis 8.3.2 on ette nähtud:

„Juhatus või juhatuse nimel tegutsev tugiteenuste peakoordinaator võib aruande põhjal, milles on esitatud töökohustuste rikkumise faktid ja asjaolud, olenevalt olukorrast otsustada:

[…]

9

Ametieeskirjade artiklis 8.3.7 on sätestatud, et „[d]istsiplinaarkomitee liikmed peavad tegutsema isiklikult ja täitma oma kohustusi täiesti sõltumatult“.

10

Ametieeskirjade artiklis 8.3.17 on ette nähtud:

„Juhatuse nimel tegutsev tugiteenuste peakoordinaator otsustab I palgaastmel või madalamal palgaastmel olevate töötajate suhtes kõige sobivama distsiplinaarkaristuse […]“. [mitteametlik tõlge]

11

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–26 kirjeldatud järgmiselt:

12

Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2019 saabunud hagiavalduses palus apellant tühistada vaidlusalused otsused, ennistada ta tööle ning mõista välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis talle on nende otsuste ja distsiplinaarmenetluse kestusega väidetavalt tekitatud.

13

Apellant põhjendas oma tühistamisnõudeid ametlikult üheksa väitega, kuid Üldkohus luges need hagiavalduse sisu arvestades kümneks, millest esimene puudutab vaidlusaluste otsuste vastuvõtja pädevuse puudumist; teine ametieeskirjade artikli 8.3.2 ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist; kolmas põhimõtte, et kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist; neljas ametieeskirjade artikli 8.3.7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 41 kaitstud erapooletuse põhimõtte rikkumist; viies kaitseõiguste rikkumist; kuues ilmseid hindamisvigu; seitsmes õiguse süütuse presumptsioonile ja harta artikli 48 rikkumist; kaheksas mõistliku aja põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist; üheksas põhjendamiskohustuse rikkumist ja kümnes, mis on esitatud teise võimalusena, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

14

Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus esitatud kümme väidet tagasi ning seega jättis rahuldamata tühistamisnõuded, teise ja kolmanda nõude ja seetõttu hagi tervikuna.

15

Apellant palub Euroopa Kohtul:

16

EKP palub Euroopa Kohtul:

17

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet, millest esimene puudutab vaidlusaluste otsuste vastuvõtja pädevuse suhtes õigusnormi rikkumist; teine, mis on esitatud kahes osas, puudutab ametieeskirjade artikli 8.3.2 ja õiguskindluse põhimõtte suhtes õigusnormi rikkumist; kolmas õiguse süütuse presumptsioonile ja harta artikli 48 rikkumist; neljas ametieeskirjade artikli 8.3.7 ja erapooletuse põhimõtte rikkumist ning viies kohtuliku kontrolli kohustuse rikkumist.

18

Esimese väitega, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkte 45–53, väidab apellant, et Üldkohus lükkas vääralt tagasi tema esimese kohtuastme esimese väite, mille kohaselt ei ole juhatus pädev vaidlusaluseid otsuseid vastu võtma.

19

Apellant väidab esimesena, et isegi kui 10. juuli 2018. aasta otsust saab lugeda üksikaktiks, siis võttes tagasi tugiteenuste peakoordinaatorile delegeeritud volitused, muudeti sellega üldakti ehk ametieeskirjade artiklit 8.3.17. Nimetatud otsuse kahetise olemuse tõttu oleks aga pidanud konsulteerima personalikomiteega.

20

Apellant toob teisena esile, et Üldkohtu tõlgendus, mille kohaselt võib juhatus üksi muuta selles artiklis sätestatud normi, võttes tagasi volituse, tähendab, et pädevuse jaotus EKPs ei ole selgelt määratletud, mis on vastuolus 9. juuli 2008. aasta kohtuotsuse Kuchta vs. EKP (F‑89/07, EU:F:2008:97, punkt 62) nõuetega. Seetõttu ei ole järgitud õiguskindluse põhimõtet ega hea halduse nõudeid, kusjuures asjaolu, et apellanti teavitati 10. juuli 2018. aasta otsusest, ei ole selle olukorra parandamiseks piisav.

21

Apellant väidab kolmandana, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et apellanti ei jäetud ilma ühestki tagatisest, kuna otsuse vastuvõtmine kollegiaalse organi poolt – kuigi see on erapooletuse tagatis – ei ole ainus õiguslik tagatis.

22

EKP leiab, et esimene väide tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

23

Apellant ei ole selles küsimuses piisavalt täpselt märkinud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavaid punkte, ta piirdub esimeses kohtuastmes esitatud seisukoha kordamisega ja püüab vastu vaielda Üldkohtu tuvastatud faktidele, mille kohaselt 10. juuli 2018. aasta otsuse tulemusel ei muudetud ametieeskirju.

24

EKP ei nõustu sisuliselt apellandi argumentidega, väites eelkõige, et 10. juuli 2018. aasta otsuses ei muutnud juhatus ametieeskirjade artiklit 8.3.17 ja piirdus sellega, et kohaldas sätet sellele omaselt.

25

Kõigepealt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad punktid, mille tühistamist nõutakse, ning samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid; kui seda ei tehta, on apellatsioonkaebus või asjaomane väide vastuvõetamatu (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Picard vs. komisjon, C‑366/21 P, EU:C:2022:984, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Vastupidi EKP väidetele on käesoleval juhul apellatsioonkaebuses täpselt esile toodud need vaidlustatud kohtuotsuse punktid, mida esimese väitega kritiseeritakse, ning selles on ära toodud põhjused, miks need punktid on apellandi arvates ekslikud, mis võimaldab Euroopa Kohtul teha õiguspärasuse kontrolli.

27

Osas, milles EKP heitis apellandile lisaks ette, et ta piirdus Üldkohtus esitatud argumentide kordamisega ja seega taotles nende argumentide pelka uuesti läbivaatamist, olgu märgitud, et selle väitega ei nõustu apellant sellega, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud ja kohaldanud.

28

Ent kui apellant ei nõustu sellega, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes läbi vaadatud õiguslikke küsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutusele võtta. Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus, C‑851/19 P, EU:C:2021:607, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 27, on vastupidi sellele, mida näib väitvat EKP, kohaldatava liidu õiguse alusel haldusorgani vastu võetud akti õigusliku olemuse tuvastamine ja selle tagajärgede kindlaksmääramine õigusküsimused, mis alluvad Euroopa Kohtu kontrollile.

30

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetav.

31

Mis puudutab selle väite põhjendatust, siis esiteks olgu märgitud, et apellandi argumendid, mille kohaselt on 10. juuli 2018. aasta otsuse vastuvõtmiseks nõutud eelnev konsulteerimine personalikomiteega, põhinevad eeldusel, et ametieeskirjade artikli 8.3.17 kohaselt loobus juhatus osaliselt pädevusest, mis on talle antud teenistustingimuste artikli 44 punktiga ii ning mis seisneb selles, et ta määrab ise sellise distsiplinaarkaristuse nagu I palgaastmel või madalamal palgaastmel olevate EKP töötajate lepingu ülesütlemine. Seega tuleb teha kindlaks, kas nende ametieeskirjade kohaselt, mille on vastu võtnud juhatus ise ja millega rakendatakse teenistustingimusi, nagu nähtub kodukorra artiklist 21.3, on juhatus jätkuvalt pädev määrama karistuseks lepingu ülesütlemise.

32

Siinkohal selgub ühelt poolt ametieeskirjade artikli 8.3.17 sõnastusest, eelkõige selles sisalduvast väljendist „juhatuse nimel“, et tugiteenuste peakoordinaatori otsused distsiplinaarvaldkonnas väljendavad juhatuse otsuseid, kes vastutab nende eest täielikult ja kellele need on õiguslikult omistatavad, nagu märkis õigesti Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 ning millele apellant oma apellatsioonkaebuses vastu ei vaidle. Seega jäävad tugiteenuste peakoordinaatori selle sätte alusel tehtud otsused juhatuse otsuseid väljendavateks otsusteks.

33

Artikli 8.3.17 grammatilisest tõlgendusest nähtub seega, et vastupidi apellandi argumentide aluseks olnud eeldusele ei ole juhatus selle sätte vastuvõtmisega andnud tugiteenuste peakoordinaatorile oma otsustusõigust, mis takistaks teda ise üksikjuhtumil otsustada kõige sobivama karistuse, mida töötajale kohaldada.

34

Teiselt poolt ametieeskirjade artikli 8.3.17 kontekstuaalse ja teleoloogilise tõlgendamise puhul on nende eeskirjade artiklis 8.3.2 ette nähtud, et distsiplinaarmenetluse võib otsustada algatada juhatus (palgaastmest L kõrgemal palgaastmel olevate töötajate puhul) või „juhatuse nimel“ tugiteenuste peakoordinaator (sellel või madalamal palgaastmel olevate töötajate puhul). Selle sätte kohaselt tuleb juhul, kui menetluse algatab tugiteenuste peakoordinaator, juhatust sellest viivitamata teavitada.

35

Nagu sisuliselt märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 60 ja 62, nähtub sellest, et teavitamiskohustuse eesmärk on võimaldada juhatusel olenevalt olukorrast menetlusse astuda ja ise otsustada distsiplinaarkaristuse üle. Taoline õigus sekkuda tugiteenuste peakoordinaatori algatatud distsiplinaarmenetlusse on seega olemuslikult omane nimetatud eeskirjade artiklile 8.3.17.

36

Teenistustingimuste artikli 44 punkt ii jätab nimelt juhatuse kui kollegiaalse organi ülesandeks kõige raskemate karistuste määramise, kusjuures ainult kahte kergemat karistust, milleks on kirjalik hoiatus ja kirjalik noomitus, saab määrata isik, kelleks on personali peadirektor või juhatuse liige, olenevalt asjaomase töötaja palgaastmest, mis nähtub samuti artiklist 8.3.2.

37

Nagu leidis kohtujurist oma ettepaneku punktis 58, ei saa asuda seisukohale, et võttes vastu artikli 8.3.17, loobus juhatus oma otsustusõigusest distsiplinaarkaristusi käsitlevate üksikotsuste suhtes (vt selle kohta 26. mai 2005. aasta kohtuotsus Tralli vs. EKP, C‑301/02 P, EU:C:2005:306, punktid 60 ja 61).

38

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 õigesti meenutas, on liidu institutsioonidel ja asutustel ulatuslik kaalutlusõigus sisemiselt oma tegevuse korraldamisel vastavalt oma ülesannetele ja vajadustele. Vajadus tagada otsust vastu võtva organi tegutsemisvõime on samuti kõikidele institutsioonilistele süsteemidele omane põhimõte (vt selle kohta 26. mai 2005. aasta kohtuotsus Tralli vs. EKP, C‑301/02 P, EU:C:2005:306, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et juhatus on vastavalt ametieeskirjadele jätkuvalt pädev ise teostama distsiplinaarpädevust selliste töötajate suhtes, kes on I palgaastmel või madalamal palgaastmel, nagu apellant, kelle kohta juhatus tegi otsuse 10. juuli 2018. aasta otsusega.

40

Sellest tuleneb, et nimetatud otsusel ei ole kahetist olemust ning selle vastuvõtmisel ei ole nõutud konsulteerimist personalikomiteega.

41

Mis teiseks puutub küsimusse, kas selline tõlgendus – nagu väidab apellant – tähendab, et pädevuse jaotus distsiplinaarvaldkonnas ei ole EKPs selgelt määratletud, mistõttu ei ole järgitud õiguskindluse põhimõtet ega hea halduse nõudeid, siis tuleb meenutada, et see põhimõte nõuab, et liidu õigusnorm peab võimaldama asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada saada, milliseid kohustusi see norm neile paneb, kuna õigussubjektidel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Stichting Rookpreventie Jeugd jt, C‑160/20, EU:C:2022:101, punkt 41).

42

Nimetatud põhimõte ja haldusotsuste vajalik läbipaistvus nõuavad üldjuhul, et institutsioonidesisene pädevuse jaotus ja otsused volitamise kohta on avaldatud (vt selle kohta 23. septembri 1986. aasta kohtuotsus AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, 5/85, EU:C:1986:328, punkt 39).

43

Nagu aga meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, ametieeskirjade artikkel 8.3.17 avaldati ja EKP põhjendas valikut jätta 10. juuli 2018. aasta otsus avaldamata apellandi huvidega, kusjuures apellant sellele valikule oma apellatsioonkaebuses vastu ei vaielnud.

44

Arvestades artikli 8.3.17 sõnastust ja konteksti, nagu seda on analüüsitud käesoleva kohtuotsuse punktides 31–37, on see artikkel lisaks – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 märkis – piisavalt selge, et töötajad mõistaksid, et distsiplinaarkaristusi kohaldatakse alati juhatuse nimel, kes nende eest vastutab, ning juhatus võib vajaduse korral sekkuda distsiplinaarmenetlusse sellise karistuse määramiseks.

45

Järelikult ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 51, et ametieeskirjade kohaselt ei pidanud juhatus enne, kui ta võttis vastu 10. juuli 2018. aasta otsuse ja vaidlusaluse ülesütlemisotsuse, mille kummagagi neid eeskirju ei muudetud, konsulteerima personalikomiteega.

46

Kolmandaks tuleb edutuse tõttu tagasi lükata apellandi argumendid, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et apellandilt ei võetud ära mingit tagatist, kui vaidlusalused otsused võttis vastu juhatus. Selles punktis esitatud Üldkohtu hinnang on täiendav.

47

Väljakujunenud praktika kohaselt ei saa apellatsioonimenetluses Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited kaasa tuua Üldkohtu otsuse tühistamist ja need tuleb edutuse tõttu tagasi lükata (21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus parlament vs. UZ, C‑894/19 P, EU:C:2021:863, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Eespool toodut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.

49

Teise väite esimeses osas väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–96 kvalifitseeris Üldkohus õiguslikult vääralt faktilisi asjaolusid ametieeskirjade artiklis 8.3.2 viidatud mõiste „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“ seisukohast, mille tõttu lükkas ta ekslikult tagasi apellandi esimese kohtuastme teise väite, mis käsitleb selle sätte ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist. Sama õigusnormi rikkumine sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132 ja 241.

50

Apellant märgib selle kohta, et tema isikutoimik ei sisaldanud „makseid“ ega „tõendeid maksete kohta“, et isikutoimiku põhjal teadaolevad faktilised asjaolud olid täielikult kättesaadavad hiljemalt 2014. aasta oktoobris ja et EKP‑l oli sellel kuupäeval niisiis võimalik viia läbi mõistega „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“ nõutud esmapilgul hindamine, mida ta ei teinud. Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mida Üldkohtu otsustas nendes punktides, olid õppetoe arvetega seotud faktilised asjaolud aegunud neid puudutava distsiplinaarmenetluse osa algatamise kuupäeval, 19. septembril 2017. Lisaks ei nõustu apellant Üldkohtu hinnanguga, mille kohaselt tema isikutoimiku andmete tundlikkus seda mõjutas, ning ta väidab, et distsiplinaarkomiteel ei olnud tegelikku põhjust seda toimikut põhjalikult analüüsida.

51

Apellant lisab oma repliigis, et viidates õppetoe arvetele seoses hinnanguga väitele, mille kohaselt ta maksis B‑le sularahas, Üldkohus mitte ainult ei tõlgendanud mõiste „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“ kvalifitseerimiseks ekslikult artiklit 8.3.2, vaid ka moonutas toimikut.

52

EKP väidab, et teise väite see osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

53

Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus ei ole apellatsioonimenetluses pädev tuvastama faktilisi asjaolusid ega üldjuhul hindama tõendeid, millele Üldkohus on nende asjaolude puhul tuginenud. Nimelt, kui need tõendid on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormist ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku jõudu, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud (26. mai 2005. aasta kohtuotsus Tralli vs. EKP, C‑301/02 P, EU:C:2005:306, punkt 78, ja 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Camerin vs. komisjon, C‑63/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:516, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus samuti pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja õiguslikke tagajärgi, mis Üldkohus on neist tuletanud (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesolevas asjas on oluline märkida, et kuigi apellant tugineb nende faktiliste asjaolude ekslikule kvalifitseerimisele, mis kuuluvad mõiste „faktiliste asjaolude ilmsikstulek“ alla, millest alates hakkab kulgema aegumistähtaeg, siis sellele mõistele antud Üldkohtu tõlgendusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, mille kohaselt „[…] tuleb möönda, […] et faktiliste asjaolude ilmsikstulek ametieeskirjade artikli 8.3.2 tähenduses toimub hetkel, mil teadaolevad faktilised asjaolud on piisavad, et esmapilgul hinnata, kas on tegemist töökohustuste rikkumisega“, ei ole apellant seevastu vastu vaielnud.

55

Tema argumentide eesmärk on üksnes tõendada, et sellist hinnangut võimaldavad piisavad faktilised asjaolud olid teada hiljemalt 2014. aasta oktoobris, väites, et tema õppetoe arved olid tema isikutoimikus ja see toimik ei sisaldanud tõendeid maksete kohta.

56

Nende argumentidega aga soovib apellant üksnes saavutada hagiavalduse uuesti läbivaatamise, mis ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus, C‑851/19 P, EU:C:2021:607, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Peale selle on osas, milles nende argumentide eesmärk on vastu vaielda faktilistele asjaoludele, nagu Üldkohus on need tuvastanud ja neid hinnanud, need argumendid samuti vastuvõetamatud käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktika tähenduses.

58

Osas, milles apellant väidab repliigis, et Üldkohus „moonutas toimikut“, piisab, kui märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõike 1 kohaselt, mida nimetatud kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetlusele, ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kuna aga apellant võis oma apellatsioonkaebuses sellisele moonutamisele tugineda, on taoline argument vastuvõetamatu.

59

Eeltoodut arvesse võttes tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

60

Teise väite teises osas, mis on esitatud teise võimalusena, väidab apellant, et Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98–100 ja punktis 203 osas, milles viidatakse selle kohtuotsuse punktile 99, esiteks vaidlusalusele ülesütlemisotsusele asjaolusid ja ületas oma pädevust, kui ta leidis, et juhtumi esimese ja teise osa aegumisest ei piisa esimeses kohtuastmes esitatud teise väitega tervikuna nõustumiseks ja selle otsuse tühistamiseks. Nimelt väidab apellant, et selles otsuses ei ole eriti proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast kuidagi selgitatud põhjendust, mille kohaselt kolme sorti faktilistest asjaoludest igaüks mõjutas pöördumatult nende usaldussuhet ja oli piisav lepingu ülesütlemise põhjendamiseks.

61

Teiseks jättis Üldkohus väidetavalt vastamata apellandi esimese kohtuastme kümnenda väite raames esitatud etteheidetele tema hagiavalduse punktis 158, mille kohaselt EKP ei selgitanud, miks kolme sorti faktilistest asjaoludest igaüks mõjutas pöördumatult seda suhet, arvestades nimetatud põhimõtet.

62

Oma repliigis täpsustab apellant, et ta ei nõustu proportsionaalsuse põhimõtte arvestamata jätmisega otsustusprotsessis ning et Üldkohus otsustas ultra petita, lisades niisuguse põhjenduse, mis ei sisaldu vaidlusaluses ülesütlemisotsuses, ja kvalifitseerides usalduse kaotuse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 212–241 raskendava asjaoluna.

63

EKP väidab, et see väite osa tuleb tagasi lükata.

64

Mis esiteks puudutab apellandi argumente selle kohta, et Üldkohus ei vastanud esimese kohtuastme kümnenda väite raames esitatud etteheidetele tema hagiavalduse punktis 158, siis need argumendid tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Üldkohus nimelt vastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 208–214 etteheitele, et usaldussuhte kaotusega seotud raskendav asjaolu, mis sisaldub vaidlusaluses ülesütlemisotsuses, ei olnud eraldiseisev nendest rikkumistest endist, mida talle ette heideti, ja oli ilmselgelt väär. Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 99 etteheidet, et EKP ei selgitanud, kuidas kolme sorti faktilistest asjaoludest igaüks eraldi võetuna „kahjustas pöördumatult usaldust“, nagu apellant ise möönab oma apellatsioonkaebuse punktis 38. Peale selle kontrollis Üldkohus vaidlusaluse ülesütlemisotsuse proportsionaalsust, arvestades rikkumisi, mis tulenesid õppetoe arvetega seotud faktilistest asjaoludest kümnenda väite raames, mis lükati tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244, ja tegi kindlaks selle otsuse põhjenduste piisavuse selle kohtuotsuse punktides 182–193, mida ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

65

Mis teiseks puutub etteheitesse vaidlustatud kohtuotsuse punkti 99 kohta, siis tuleb tõdeda, et apellandi etteheide tugineb selle punkti eraldi tõlgendamisele. Üldkohus tõi nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 esile põhjendused, mille EKP esitas vaidlusaluses ülesütlemisotsuses selleks, et selgitada põhjust, miks tuleb leida, et juhtumi kõigist kolmest osast igaüks mõjutab pöördumatult usaldust, mis on alus tema suhtele oma töötajatega.

66

Ülejäänud osas tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata apellandi argumendid, mille kohaselt Üldkohus lisas vaidlusalusesse ülesütlemisotsusesse asjaolusid, ületas oma pädevust ja otsustas ultra petita. Nimelt ei ole apellant selles kohtupraktikas nõutud täpsusega esile toonud asjaolusid, mida Üldkohus tema arvates sellesse otsusesse lisas, ega põhjuseid, kuidas ta ületas oma pädevust või otsustas ultra petita.

67

Järelikult tuleb teise väite teine osa ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata.

68

Kolmanda väitega heidab apellant Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kuna viimane lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–121, 124, 125 ja 132 tagasi esimese kohtuastme seitsmenda väite, et on rikutud õigust süütuse presumptsioonile ja harta artiklit 48, kusjuures sama õigusnormi rikkumine avaldab samamoodi mõju vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 163 ja 164. Kuigi vaidlusaluses ülesütlemisotsuses ei pandud apellandile ametlikult vastutust selle eest, et õppetoe arved ei olnud tõesed ja tegelikud, tunnistati selle otsusega, et need ei ole ehtsad, ja vaidlusalused otsused tuginesid tingimata sellele faktilisele asjaolule, samas kui apellandi suhtes algatatud kriminaalmenetlus samade asjaolude suhtes lõpetati, kuna puudusid kahtlused tema süü kohta.

69

Üldkohus moonutas seega ilmselgelt toimikut ja neid otsuseid, kui ta ei asunud seisukohale, et nende arvete ehtsuse puudumine oli tema lepingu ülesütlemise põhitingimus, kui ta tunnistas need „asjakohatuteks“ ja kui ta ei võtnud arvesse asjaolu, et EKPd oli teavitatud, et pettusekahtlust ei saa esineda, mistõttu ei saa väita, et need arved ei ole ehtsad. Üldkohus leidis vääralt, et vaidlusaluste otsuste vastuvõtmisega ei rikutud tema õigust süütuse presumptsioonile.

70

Apellant lisab oma repliigis, et otsustades lõpetada menetluse, oli prokuratuur tingimata seisukohal, et õppetoe arveid ei saa pidada võltsituteks, ja et EKP väidab ekslikult, et prokuratuur kinnitas, et õpetajat C ei ole registreeritud ja maksukohustuslasena registreerimise number puudub.

71

EKP palub selle väite tagasi lükata.

72

Kõigepealt soovib apellant oma kolmanda väite põhjendamiseks esitatud argumentidega tegelikult saavutada seda, et Euroopa Kohus hindaks uuesti faktilisi asjaolusid ja tõendeid, eelkõige vaidlusaluseid otsuseid ja prokuratuuri järeldusi, mis – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktikast – ei kuulu apellatsioonimenetluses tema pädevusse, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud.

73

Moonutamise suhtes peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt apellant näitama täpselt ära tõendid, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja analüüsivead, mis tema arvates on moonutamiseni viinud. Moonutamine peab lisaks selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, C‑447/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:612, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samuti, et Euroopa Kohtu kontroll tõendi moonutamist käsitleva väite hindamisel piirdub selle kontrollimisega, ega Üldkohus ei ole sellele tõendile tuginedes ilmselgelt ületanud selle dokumendi mõistliku hindamise piire (vt selle kohta 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus LS Cable & System vs. komisjon, C‑596/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1025, punkt 25, ning 23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus PV vs. komisjon, C‑640/20 P, EU:C:2023:232, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Käesolevas asjas väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus moonutas toimikut ja vaidlusaluseid otsuseid, kvalifitseerides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 õppetoe arved asjakohatuks. Apellant on arvamusel, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et ehtsuse puudumine oli tema lepingu ülesütlemise põhitingimus ning et pärast tema suhtes kelmuse süüdistuses algatatud kriminaalmenetluse lõpetamist ja prokuratuuri järeldusi ei saanud EKP enam olla seisukohal, et need arved ei olnud ehtsad.

76

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119 ja 120 leidis Üldkohus järgmist:

77

Kuna aga need kaks punkti sisaldavad seega vaidlusaluse ülesütlemisotsuse punktide 29–32 tõetruud kokkuvõtet, ei selgu nendest mingit viimati nimetatud otsuse moonutamist.

78

Peale selle nähtub samadest punktidest, et vastupidi apellandi väidetule ei olnud õppetoe arvete ehtsuse puudumine tema lepingu ülesütlemise põhitingimus, kuna EKP nimetatud otsus ei põhinenud mitte ehtsuse puudumisel, vaid apellandi hooletusel, mida EKP pidas eriti tõsiseks, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120.

79

Kuigi Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, et juhatuse keeldumine alustada uuesti menetlust pärast seda, kui ta oli teada saanud õppetoe arvetel põhineva uurimise lõpetamisest, põhines eelkõige asjaolul, et prokuratuur kinnitas, et õpetajat C ei ole ametlikult registreeritud ja et arvetel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number ei ole õige, ei nähtu sellisest järeldusest ilmselgelt mingit moonutamist – kuna see järeldus põhineb sama kohtuotsuse punktist 24 nähtuvalt EKP‑le 30. aprillil 2019 saadetud prokuratuuri kirjal, mis registreeriti 15. mail 2019 – ega Üldkohtu poolt selle kirja vääralt tõlgendamist.

80

Lisaks on süütuse presumptsioon vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale liidu õiguse üldpõhimõte, mis on praegu sätestatud harta artikli 48 lõikes 1. Seda põhimõtet on eiratud, kui süüdistatavat puudutavas kohtulahendis või ametlikus avalduses, mis on tehtud ilma lõplikult süüdi mõistmata, on selge avaldus, mille kohaselt on asjaomane isik kõnealuse süüteo toime pannud. Nagu Üldkohus õigesti meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, tuleb selles kontekstis rõhutada nende väljendite olulisust, mida ametiasutused kasutavad, ja erilisi asjaolusid, millistel need avaldused on tehtud, ning asjaomase menetluse liiki ja konteksti (vt selle kohta 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Nagu Üldkohus märkis ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, on süütuse presumptsiooni eesmärk eelkõige takistada, et ametiasutused kohtleksid isikuid, kelle suhtes menetlus lõpetati, sellisel viisil, nagu oleksid nad tegelikult süüdi rikkumises, milles neid süüdistati (EIK 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus G.I.E.M. S.R.L. jt vs. Itaalia, CE:ECHR:2018:0628JUD000182806, punkt 314).

82

Pealegi tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et süütuse presumptsiooni ei ole automaatselt rikutud, kui isik on tunnistatud süüdi distsiplinaarsüüteos tegude eest, mis on identsed varasemas kriminaalsüüdistuses nimetatud tegudega, mille eest ei ole süüdi mõistetud. Nimelt on distsiplinaarorganitel – tingimusel, et nad ei tuvasta selle isiku kriminaalvastutust – pädevus ja võime sõltumatult tuvastada neile esitatud juhtumite faktilisi asjaolusid (EIK 13. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Istrate vs. Rumeenia, CE:ECHR:2021:0413JUD004454613, punkt 59).

83

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120 ja 125 tõdes, ei nähtu vaidlusalustest otsustest aga ühtegi järeldust, et apellant on süüdi kelmuse süüteos, mis oli kriminaaluurimise ese, mistõttu Üldkohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121 ja 125, et vaidlusaluste otsuste vastuvõtmisega ei rikutud apellandi õigust süütuse presumptsioonile.

84

Neid asjaolusid arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.

85

Neljanda väitega, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 139–146, väidab apellant, et Üldkohus lükkas ekslikult tagasi esimese kohtuastme neljanda väite, mille kohaselt on rikutud ametieeskirjade artiklit 8.3.7 ja erapooletuse põhimõtet. Kõigepealt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et distsiplinaarkomitee ei tegutsenud ebamõistlikult ega viinud läbi erapoolikut uurimist, kontrollides apellandi väidet, mille kohaselt oli ta harjunud tasuma oma arveid sularahas, samas kui õigusküsimus, mida Üldkohus oleks pidanud analüüsima, oli see, kas ettenähtud menetluses oli lubatud distsiplinaarkomiteel neid kontrolle läbi viia. Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et see nii ei olnud, kuna volitus, mille see komitee oli saanud, puudutas üksnes füsioteraapiaarveid ja apteegikviitungeid.

86

Apellant lisab, et see komitee oli erapoolik, et tema isikutoimikust ei saanud selguda teavet ning et Üldkohtu viidatud kohtupraktika ei põhjenda tema kaalutlusi. Lõpuks moonutas Üldkohus toimikut, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141 esile toodud asjaolu, et tema eelmine nõustaja oli kahelnud, kas igale B‑le tehtud maksele vastab sularaha väljavõtmine, ei sisaldunud vaidlusalustes otsustes, ning ta asus distsiplinaarkomitee asemele, tuues esile põhjused, millest nimetatud komitee ei lähtunud. Sellest järeldub, et õppetoe arved koguti nõutud olulisi menetlusnorme rikkudes ja need kujutasid endast õigusvastaseid tõendeid.

87

EKP leiab, et see väide ei ole põhjendatud.

88

Neljandas väites kinnitab apellant sisuliselt, et menetlus, mida distsiplinaarkomitee järgis õppetoe arvete tõenditena kogumiseks, oli õigusvastane ja et neid arveid ei saadud nõuetekohaselt, mis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktikale on apellatsioonimenetluses vastuvõetav.

89

Siiski ei saa nende argumentidega nõustuda osas, milles apellant heidab nendega Üldkohtule ette, et viimane ei hinnanud seda õiguslikku küsimust ega talle esitatud väidet.

90

Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 145 ühemõtteliselt, et Üldkohus leidis tingimata, et distsiplinaarkomiteel oli õigus tutvuda apellandi isikutoimikuga ja viia läbi neid uurimisi, ning et menetlus, mida ta õppetoe arvete kogumiseks järgis, oli õiguspärane.

91

Selle kohta tuleb esiteks meenutada, et Üldkohtu põhjendus võib olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada, miks Üldkohus nende argumendid tagasi lükkas, ja annab Euroopa Kohtule kontrolli tegemiseks piisavalt teavet, millega on tegu käesolevas asjas (vt selle kohta 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Ellinikos Chrysos vs. komisjon, C‑100/16 P, EU:C:2017:194, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ole teiseks nende põhjendustega rikutud õigusnormi.

93

Kuigi distsiplinaarkomitee volitus puudutas küll füsioteraapiaarveid ja apteegikviitungeid, nagu apellant esimeses kohtuastmes väitis, leidis Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136 ja 145 õigesti, et selle komitee ülesanne on ametieeskirjade kohaselt uurida ja tuvastada faktilisi asjaolusid nii üksikasjalikult kui võimalik, esitada arvamus nende sisulise õigsuse kohta, hinnata nende raskust ja teha ettepanek võimaliku karistuse kohta. Selle ülesande täitmiseks võib nimetatud komiteel olla vaja tutvuda asjaomase isiku isikutoimikuga.

94

Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei asunud Üldkohus niisuguseid järeldusi tehes pealegi kuidagi distsiplinaarkomitee asemele.

95

Ülejäänud osas näib, et apellant piirdub Üldkohtule esitatud argumentide kordamisega, selgitamata täpselt, kuidas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta need tagasi lükkas, ning et ta soovib seega, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti, mis aga ei kuulu tema pädevusse apellatsioonimenetluses, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktikast, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud.

96

Osas, milles apellant lõpuks esitab moonutamise etteheite, ei näita ta täpselt ära tõendeid, mida Üldkohus on moonutanud, ega ammugi ei ole ta toonud välja võimalikke analüüsivigu, mida Üldkohus on teinud, mis on vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 73 viidatud kohtupraktika nõuetega.

97

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

98

Apellant väidab viiendas väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi esimese kohtuastme kuuenda väite, et on tehtud ilmseid hindamisvigu. Lisaks sellele, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 163 ja 164 on tema kolmanda väite põhjendamiseks esitatud põhjustel ekslikud, rikkus Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 165, 166 ja 173 õigusnormi, kuna apellant tõendas, et EKP ei võtnud arvesse arvukaid tõendeid, eelkõige tema abikaasa ja tütarde ütlusi. Apellant lisab, et vastupidi selle kohtuotsuse punktis 160 märgitule ei ole Üldkohus taganud kohtuliku kontrolli tõhusust, mis on kaitstud harta artikliga 47, kuna ta ei ole viinud läbi täielikku kontrolli faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ja tõendite tõendusjõu üle, kontrollinud nende tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust ega ka analüüsinud tõendeid põhjalikult.

99

EKP sõnul on väide vastuvõetamatu ning igal juhul põhjendamatu.

100

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 158–162, mida ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses kritiseeritud, kvalifitseeris Üldkohus esimese kohtuastme kuuenda väite ümber nii, et see ei põhine mitte EKP ilmsetel hindamisvigadel vaidlusaluse ülesütlemisotsuse põhjenduste suhtes, vaid EKP poolt juhtumi asjaolude puudulikul analüüsimisel, tõendite hindamisel tehtud vigadel ja õigusnormi rikkumisel. Nimelt leidis Üldkohus, et selline ümberkvalifitseerimine oli vajalik, kuna vastavalt harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususele peab ta viima läbi täieliku kontrolli faktiliste asjaolude sisulise õigsuse üle, kontrollima esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust ning täielikult kontrollima dokumendi tõendusjõu hindamist ja põhjalikult analüüsima tõendeid, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 160.

101

Nimetatud väite analüüsimise raames lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163 ja 164 tagasi apellandi etteheite, mille kohaselt ei võtnud EKP arvesse õppetoe arvetega seotud kriminaalmenetluste lõpetamist, kuna tegemist on etteheitega, mis kattub esimese kohtuastme kolmanda ja seitsmenda väitega, mille kohta tehti otsus, et need on põhjendamatud. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165 ja 166, et kui apellant väitis, et EKP jättis tähelepanuta tema ja tema perekonna ütlused, asudes seisukohale, et õpetaja C arved ei olnud tõesed ja tegelikud, piirdus ta nii üksnes enda ja oma abikaasa haldusmenetluses antud ütluste kordamisega, selgitamata, miks EKP tegi hindamisvea, kui viimane ei pidanud neid veenvaks ning märkis, et apellant ei esitanud neid ütlusi põhjendavaid tõendeid. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173 pealegi, et apellant väidab edutult, et EKP jättis tähelepanuta asjaolu, et tema ühe lapse olukord ei eelda tundide korraldamiseks C kontaktandmete teadmist.

102

Kõigepealt tuleb aga osas, milles apellant viitab oma apellatsioonkaebuses argumentidele, mille ta esitas apellatsioonkaebuse kolmanda väite põhjendamiseks, et vaidlustada vaidlustatud kohtuotsuse punkte 163 ja 164, need argumendid tagasi lükata analoogsetel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 72–84.

103

Lisaks olgu märgitud, et kuivõrd apellant kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkte 165, 166 ja 173 põhjusel, et EKP ei võtnud arvesse paljusid tõendeid, nagu tema ja tema perekonna ütlusi, siis tuleb märkida, et peale nende ütluste, millele apellant üldiselt viitab, ei täpsusta apellant, milliseid tõendeid ta EKP‑le või Üldkohtule väidetavalt esitas ja mida viimane arvesse ei võtnud. Lisaks on selge, et nende argumentidega piirdub apellant Üldkohtule esitatud argumentide kordamisega ja soovib tegelikult, et Euroopa Kohus hindaks uuesti faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning Üldkohtu poolt neile omistatud tõendusjõudu, mis ei kuulu Euroopa Kohtu kontrolli alla, välja arvatud juhul, kui tegemist on moonutamisega, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktikast. Apellant ei viita aga selle väite raames sellisele moonutamisele.

104

Lõpuks tuleb märkida, et kuigi apellant väidab, et Üldkohus ei viinud läbi täielikku kontrolli, mida ta peab tegema vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 viidatud kohtupraktikale, piirdus apellant oma apellatsioonkaebuses üldise väitega, täpsustamata, millistele vaidlustatud kohtuotsuse punktidele ta viitab, ega esitanud selle kohta õiguslikke argumente. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 25 viidatud kohtupraktikale tuleb aga apellatsioonkaebuses täpselt näidata selle kohtuotsuse kritiseeritavad punktid, mille tühistamist nõutakse, ning samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid; kui seda ei tehta, on asjaomane väide vastuvõetamatu. Järelikult tuleb selline väide vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

105

Neid kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse viies väide tagasi lükata.

106

Kuna apellatsioonkaebuse ühegi väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

107

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

108

Kuna EKP on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellandilt ja apellandi apellatsioonkaebus on jäetud rahuldamata, tuleb EKP kohtukulud välja mõista apellandilt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: