Back to EUR-Lex homepage

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search
You are here

Document 62021CJ0457

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 14.12.2023.
Euroopa Komisjon versus Luksemburgi Suurhertsogiriik jt.
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõige 1 – Liikmesriigi tehtud maksualane eelotsus – Siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi – Mõiste „eelis“ – Võrdlusraamistiku kindlakstegemine – „Tavapärane“ maksustamine liikmesriigi õiguse alusel – Reaalturuväärtuse põhimõte – Euroopa Kohtu kontroll selle üle, kuidas Üldkohus on tõlgendanud ja kohaldanud riigisisest õigust.
Kohtuasi C-457/21 P.

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2023:985

 EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

14. detsember 2023 ( *1 )

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõige 1 – Liikmesriigi tehtud maksualane eelotsus – Siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi – Mõiste „eelis“ – Võrdlusraamistiku kindlakstegemine – „Tavapärane“ maksustamine liikmesriigi õiguse alusel – Reaalturuväärtuse põhimõte – Euroopa Kohtu kontroll selle üle, kuidas Üldkohus on tõlgendanud ja kohaldanud riigisisest õigust

Kohtuasjas C‑457/21 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 22. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebus,

Euroopa Komisjon, esindajad: P.‑J. Loewenthal ja F. Tomat,

apellant,

teised menetlusosalised:

Luksemburgi Suurhertsogiriik, esindajad: A. Germeaux ja T. Uri, hiljem A. Germeaux ja T. Schell, keda abistasid avocats J. Bracker, A. Steichen ja D. Waelbroeck,

Amazon.com, Inc., asukoht Seattle (Ameerika Ühendriigid),

Amazon EU Sàrl, asukoht Luxembourg (Luksemburg),

esindajad: avocats D. Paemen, M. Petite ja A. Tombiński,

hagejad esimeses kohtuastmes,

Iirimaa, esindaja: A. Joyce, keda abistasid P. Baker, KC, C. Donnelly, SC, B. Doherty, BL, D. Fennelly, BL, ja P. Gallagher, SC,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl (ettekandja), J. Passer ja M. L. Arastey Sahún,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik M. Longar,

arvestades kirjalikku menetlust ja 16. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 8. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. mai 2021. aasta otsuse Luksemburg ja Amazon vs. komisjon (T‑816/17 ja T‑318/18, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2021:252), millega Üldkohus tühistas komisjoni 4. oktoobri 2017. aasta otsuse (EL) 2018/859 riigiabi SA.38944 (2014/C) (ex 2014/NN) kohta, mida Luksemburg andis Amazonile (ELT 2018, L 153, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus“).

Vaidluse taust

2

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse avaliku versiooni punktides 1–71 kirjeldatud järgmiselt:

„1

Amazon.com, Inc., mille registrijärgne asukoht on Ameerika Ühendriikides, ja ettevõtjad, kes on tema kontrolli all (edaspidi koos „Amazoni kontsern“), tegelevad veebipõhise tegevusega ning eelkõige veebipõhise jaemüügi ja erinevate veebipõhiste teenuste osutamisega. Selleks haldab Amazoni kontsern mitut veebilehte erinevates Euroopa Liidu keeltes, sealhulgas amazon.de, amazon.fr, amazon.it ja amazon.es.

2

Enne 2006. aasta maikuud juhiti Amazoni kontserni Euroopa tegevust Ameerika Ühendriikidest. Täpsemalt korraldasid jaemüüki ja teenuste osutamist Euroopa veebisaitidel kaks Ameerika Ühendriikides asuvat üksust, nimelt Amazon.com International Sales, Inc. (edaspidi „AIS“) ja Amazon International Marketplace (edaspidi „AIM“), ning teised üksused, mis asusid Prantsusmaal, Saksamaal ja Ühendkuningriigis.

3

2003. aastal kavandati Amazoni kontserni tegevuse ümberkorraldamist Euroopas. See ümberkorraldus, mis viidi tegelikult ellu 2006. aastal (edaspidi „2006. aasta ümberkorraldus“), lähtus kahe Luxembourgis (Luksemburg) asuva äriühingu asutamisest. Täpsemalt oli tegemist esiteks Luksemburgi usaldusühingu Amazon Europe Holding Technologies SCSiga (edaspidi „LuxSCS“), mille osanikud olid Ameerika ettevõtjad, ja teiseks Amazon EU Sàrl‑iga (edaspidi „LuxOpCo“), mille registrijärgne asukoht oli samamoodi nagu LuxSCSil Luksemburgis.

4

LuxSCS sõlmis esialgu mitu lepingut Amazoni kontserni Ameerika Ühendriikides asuvate teatud üksustega:

–

juba olemasoleva intellektuaalomandi litsentsimise ja loovutamise lepingud (License and Assignment Agreements For Preexisting Intellectual Property, edaspidi koos „sisseostuleping“) Amazoni kontserni Ameerika Ühendriikides asuva üksusega Amazon Technologies, Inc. (edaspidi „ATI“);

–

kulude jagamise leping, mille ta sõlmis 2005. aastal ATIga ja A 9.com, Inc‑ga (edaspidi „A 9“), mis on Amazoni kontserni Ameerika Ühendriikides asuv üksus. Sisseostulepingu ja kulude jagamise lepingu alusel omandas LuxSCS õiguse kasutada teatavaid intellektuaalomandi õigusi ja neist „tuletatud teoseid“, mida omasid ja arendasid edasi A 9 ja ATI. Kulude jagamise lepingus nimetatud immateriaalne vara sisaldas peamiselt kolme liiki intellektuaalomandit: tehnoloogia, kliendiandmed ja kaubamärgid. Kulude jagamise lepingu ja sisseostulepingu kohaselt võis LuxSCS immateriaalset vara ka edasi litsentsida eelkõige Euroopa veebisaitide käitamiseks. Vastutasuks nende õiguste eest pidi LuxSCS maksma sisseostutasu ja oma iga-aastase osa kulude jagamise lepingu arendusprogrammi kuludest.

5

Seejärel sõlmis LuxSCS LuxOpCo‑ga litsentsilepingu, mis jõustus 30. aprillil 2006 ja mis puudutas eespool nimetatud immateriaalset vara (edaspidi „litsentsileping“). Selle kohaselt sai LuxOpCo õiguse kasutada immateriaalset vara, makstes selle eest LuxSCSile litsentsitasu (edaspidi „litsentsitasu“).

6

Lõpuks sõlmis LuxSCS Amazon.co.uk Ltd‑ga, Amazon.fr SARLiga ja Amazon.de GmbH‑ga intellektuaalomandi õiguste litsentsimise ja loovutamise lepingu, mille kohaselt sai LuxSCS nende Euroopa veebisaitide teatud kaubamärgid ja intellektuaalomandi õigused.

7

2014. aastal toimus Amazoni kontserni teine ümberkorraldus ning LuxSCSi ja LuxOpCo vahelisi lepinguid enam ei kohaldatud.

A. Asjaomane maksualane eelotsus

8

2006. aasta ümberkorraldust ette valmistades palusid Amazon.com ja üks maksunõustaja 23. ja 31. oktoobri 2003. aasta kirjades Luksemburgi maksuhalduril teha maksualase eelotsuse, mis kinnitaks seda, kuidas LuxOpCo‑d ja LuxSCSi maksustatakse Luksemburgi äriühingu tulumaksuga.

9

Amazon.com palus 23. oktoobri 2003. aasta kirjas, et kiidetaks heaks selle litsentsitasu määra arvutus, mida LuxOpCo pidi LuxSCSile maksma alates 30. aprillist 2006. Amazon.com‑i taotlus tugines tema maksunõustajate koostatud siirdehinnaaruandele (edaspidi „2003. aasta siirdehinnaaruanne“). Selle aruande koostajad pakkusid sisuliselt välja siirdehindade kindlaksmääramise meetodi, mis nende sõnul võimaldas kindlaks määrata äriühingu tulumaksu, mida LuxOpCo pidi Luksemburgis tasuma. Täpsemalt palus Amazon.com [selles] kirjas kinnitust asjaolu kohta, et siirdehindade kindlaksmääramise meetod LuxOpCo poolt LuxSCSile litsentsilepingu alusel makstava iga-aastase litsentsitasu määra kindlaksmääramiseks, nagu see meetod tulenes 2003. aasta siirdehinnaaruandest, andis LuxOpCo‑le tulemuseks „asjakohase ja vastuvõetava kasumi“ seoses siirdehindade poliitika ning 4. detsembri 1967. aasta tulumaksuseaduse (loi du 4 décembre 1967 concernant l’impôt sur le revenu) (muudetud kujul […]) artikliga 56 ja artikli 164 lõikega 3. […]

10

Oma 31. oktoobri 2003. aasta kirjas, mille koostas üks teine maksunõustaja, palus Amazon.com kinnitada, kuidas maksustatakse LuxSCSi, tema USAs asuvaid osanikke ja dividendi, mida LuxOpCo on selle struktuuri raames saanud. Kirjas selgitati, et LuxSCS kui usaldusühing ei ole oma osanikest eraldiseisev maksukohustuslane ja seetõttu ei kohaldata tema suhtes Luksemburgis ei äriühingu tulumaksu ega omandimaksu.

11

Administration des contributions directes du Grand-Duché de Luxembourg (Luksemburgi Suurhertsogiriigi otseste maksude amet; edaspidi „Luksemburgi maksuhaldur“) saatis 6. novembril 2003 Amazon.com‑ile kirja (edaspidi „vaidlusalune eelotsus“), mis osaliselt kõlas järgmiselt:

„[…] Lugupeetud härra,

Pärast tutvumist 31. oktoobri 2003. aasta kirjaga, mille saatis mulle [Teie maksunõustaja], samuti Teie 23. oktoobri 2003. aasta kirjaga, milles käsitletakse Teie seisukohta maksustamise suhtes Luksemburgis seoses Teie tulevase tegevusega, on mul heameel Teile teatada, et võin mõlema kirja sisu heaks kiita. […]“.

12

Amazon.com‑i taotlusel pikendas Luksemburgi maksuhaldur vaidlusaluse eelotsuse kehtivust kuni 2010. aastani ja kohaldas seda tegelikult kuni juunini 2014, kui Amazoni kontserni Euroopa struktuuri muudeti. Vaidlusalust eelotsust kohaldati aastatel 2006–2014 (edaspidi „käsitletav ajavahemik“).

B. Komisjoni haldusmenetlus

13

Euroopa Komisjon palus 24. juunil 2014 Luksemburgi Suurhertsogiriigil esitada talle teavet Amazoni kontsernile tehtud maksualaste eelotsuste kohta. 7. oktoobril 2014 avaldas ta ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses.

[…]

15

Lisaks esitas Amazon.com komisjonile maksunõustaja koostatud uue siirdehinnaaruande, mille eesmärk oli tagantjärele kontrollida, kas LuxOpCo poolt LuxSCSile vaidlusaluse eelotsuse kohaselt makstud litsentsitasu vastas reaalturuväärtuse põhimõttele (edaspidi „2017. aasta siirdehinnaaruanne“).

C. [Vaidlusalune] otsus

16

Komisjon võttis 4. oktoobril 2017 vastu [vaidlusaluse] otsuse […].

17

Selle otsuse artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„[Vaidlusalune] eelotsus, millega Luksemburg kiitis heaks […] siirdehindade kokkuleppe ja mis võimaldas aastatel 2006–2014 [LuxOpCo‑l] määrata kindlaks oma Luksemburgis kehtiva äriühingu tulumaksu kohustuse, ning edaspidine sellel eelotsusel põhinevate iga-aastaste äriühingu tulumaksu deklaratsioonide aktsepteerimine on […] riigiabi […].“

1. Faktilise ja õigusliku raamistiku kirjeldus

[…]

a) Amazoni kontserni tutvustus

[…]

21

Käsitletava ajavahemiku osas kirjeldas komisjon Amazoni kontserni Euroopa struktuuri skemaatiliselt järgmisel viisil:

Image

22

Esiteks märkis komisjon LuxSCSi kohta, et sellel äriühingul ei olnud Luksemburgis füüsilist tegevuskohta ega ühtegi töötajat. Komisjoni sõnul tegutses LuxSCS käsitletavas ajavahemikus üksnes immateriaalset vara valdava ettevõtjana Amazoni kontserni Euroopa tegevuse jaoks, mille eest LuxOpCo vastutas kui peamine ettevõtja. Komisjon märkis siiski, et LuxSCS andis ka kontsernisiseseid laene mitmele Amazoni kontserni üksusele. Komisjon täpsustas veel, et LuxSCS oli ATI, A 9 ja LuxOpCo‑ga sõlmitud mitme kontsernisisese kokkuleppe pool […].

23

Teiseks rõhutas komisjon LuxOpCo puhul eriti asjaolu, et käsitletavas ajavahemikus oli LuxOpCo LuxSCSi 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja.

24

Komisjoni sõnul toimis LuxOpCo alates Amazoni kontserni Euroopa tegevuse ümberkorraldamisest 2006. aastal Amazoni kontserni Euroopa peakorterina ja peamise ettevõtjana, kes vastutas Amazoni kontserni tegevuse eest Euroopas veebipõhise jaemüügi ja teenuste osutamise alal, mis toimus Euroopa veebisaitide kaudu. Komisjon märkis, et sellises positsioonis pidi LuxOpCo juhtima otsuste vastuvõtmist seoses tegevusega jaemüügi ja teenuste osutamise alal, mis toimus Euroopa veebisaitide vahendusel, ning samuti juhtima jaemüügitegevuse peamisi füüsilisi koostisosi. Lisaks vastutas LuxOpCo kui Amazoni kontserni laotoodete ametlik müüja Euroopas ka laovarude haldamise eest Euroopa veebisaitidel. Ta oli laovaru omanik ning tema kanda olid sellega seotud riisiko ja kahju. Komisjon täpsustas veel, et LuxOpCo kirjendas oma raamatupidamises nii kaupade müügist kui ka tellimuste täitmisest saadud käibe. Lõpetuseks täitis LuxOpCo seoses Amazoni kontserni tegevusega Euroopas ka rahavoogude juhtimise ülesannet.

25

Seejärel märkis komisjon, et LuxOpCo‑l olid osalused Amazon Services Europe’is (edaspidi „ASE“) ja Amazon Media Europe’is (edaspidi „AMEU“), kes on kaks Amazoni kontserni Luksemburgis asuvat üksust, ning Amazon.com‑i tütarettevõtjates, kes on asutatud Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Saksamaal (edaspidi „Euroopa sidusettevõtjad“), kes kõik osutasid LuxOpCo tegevuse toetuseks mitmesuguseid kontsernisiseseid teenuseid. Käsitletavas ajavahemikus haldas ASE Amazoni kontserni teenust, mis on mõeldud kolmandatest isikutest müüjatele liidus ja mille nimetus on „MarketPlace“. AMEU haldas liidus Amazoni kontserni „digitaalkaubandust“, näiteks MP3‑de ja e‑raamatute müüki. Euroopa sidusettevõtjad omakorda osutasid teenuseid Euroopa veebisaitide käitamiseks.

26

Peale selle märkis komisjon, et käsitletavas ajavahemikus moodustas LuxOpCo koos ASE ja AMEUga, kes olid Luksemburgi residendid, Luksemburgi maksuõiguse kohaselt ühiselt maksustatava kontserni, milles LuxOpCo‑l oli emaettevõtja roll. Need kolm üksust moodustasid seega ühe ja sama maksumaksja.

27

Lõpuks kirjeldas komisjon lisaks litsentsilepingule, mille LuxOpCo sõlmis LuxSCSiga, üksikasjalikult teatud muid kontsernisiseseid kokkuleppeid, mille pool LuxOpCo käsitletavas ajavahemikus oli, nimelt teenuste osutamise lepinguid, mis sõlmiti 1. mail 2006 Euroopa sidusettevõtjatega, ning intellektuaalomandi litsentsilepinguid, mis sõlmiti 30. aprillil 2006 ASE ja AMEUga ning mille kohaselt anti neile kahele üksusele mitteainuõiguslikud all-litsentsid immateriaalse vara kohta.

b) Vaidlusaluse eelotsuse tutvustus

28

Pärast Amazoni kontserni struktuuri analüüsimist kirjeldas komisjon vaidlusalust eelotsust.

29

Sellega seoses viitas ta esimesena 23. ja 31. oktoobri 2003. aasta kirjadele, mida on mainitud eespool punktides 8–10.

30

Teisena selgitas komisjon selle 2003. aasta siirdehinnaaruande sisu, mille alusel pakuti välja litsentsitasu suuruse kindlaksmääramise meetod.

31

Kõigepealt märkis komisjon, et 2003. aasta siirdehinnaaruandes oli esitatud LuxSCSi ja LuxOpCo funktsionaalne analüüs, mille kohaselt piirdus LuxSCSi põhitegevus sellise äriühingu tegevusega, kellele kuulub immateriaalne vara ja kes kulude jagamise lepingu raames osaleb immateriaalse vara pidevas arendamises. LuxOpCo‑d oli selles aruandes kirjeldatud kui üksust, mis juhtis strateegiliste otsuste vastuvõtmist seoses Euroopa veebisaitide tegevusega jaemüügi ja teenuste osutamise alal ning jaemüügitegevuse peamisi füüsilisi koostisosi.

32

Seejärel märkis komisjon, et 2003. aasta siirdehinnaaruanne sisaldas jaotist, mis käsitles sellise siirdehindade kindlaksmääramise meetodi valimist, mis on kõige sobivam, et teha kindlaks, kas litsentsitasu määr on kooskõlas reaalturuväärtuse põhimõttega. Aruandes analüüsiti kahte meetodit, millest üks põhineb võrreldava kontrollimata hinna meetodil (edaspidi „võrreldava hinna meetod“) ja teine jagatud jääkkasumi meetodil.

33

Esiteks arvutati 2003. aasta siirdehinnaaruandes võrreldava hinna meetodi alusel välja litsentsitasu määra reaalturuväärtusele vastav vahemik, mis oli 10,6–13,6%, lähtudes võrdlusest Amazon.com‑i ja ühe Ameerika Ühendriikide jaemüüja vahel sõlmitud lepinguga […].

34

Teiseks sisaldas 2003. aasta siirdehinnaaruanne jagatud jääkkasumi meetodi alusel tehtud prognoosi „LuxOpCo kui Euroopas tegutseva äriühingu tavapäraste ülesannetega“ seotud tootluse kohta lähtuvalt LuxOpCo kantavate kulude marginaalist. Selleks asuti seisukohale, et „netokulu pluss marginaal“ (net cost plus mark up) on kasumlikkuse näitaja, mis võimaldab kindlaks teha reaalturuväärtusele vastava tasu LuxOpCo eeldatavate funktsioonide eest. Aruandes tehti ettepanek kohaldada LuxOpCo korrigeeritud tegevuskuludele [konfidentsiaalne] suurust marginaali. Komisjon märkis, et 2003. aasta siirdehinnaaruande kohaselt vastas selle tootluse ja LuxOpCo tegevuskasumi vahe jääkkasumile, mis oli täies ulatuses seostatav LuxSCSilt litsentsitud immateriaalse vara kasutamisega. Komisjon täpsustas ka, et selle arvutuse alusel järeldasid 2003. aasta siirdehinnaaruande koostajad, et litsentsitasu määr vahemikus 10,1–12,3% LuxOpCo netotulust vastas reaalturuväärtuse kriteeriumile kooskõlas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) suunistega.

35

Lõpuks tõdes komisjon, et 2003. aasta siirdehinnaaruande koostajad asusid seisukohale, et tulemused olid kokkulangevad, ja tõid esile asjaolu, et LuxOpCo poolt LuxSCSile makstava litsentsitasu määra vahemik, mis vastab reaalturuväärtusele, on 10,1–12,3% LuxOpCo müügitulust. 2003. aasta siirdehinnaaruande koostajad leidsid siiski, et jääkkasumi jagamise analüüs on usaldusväärsem, mistõttu tuleb lähtuda sellest.

36

Kolmandana märkis komisjon […], et vaidlusaluse eelotsusega kinnitas Luksemburgi maksuhaldur, et litsentsitasu määra – mis ise määras kindlaks LuxOpCo aastase maksustatava tulu Luksemburgis – kindlaksmääramise meetod oli reaalturuväärtuse põhimõttega kooskõlas. Komisjon lisas, et LuxOpCo tugines oma iga-aastaste maksudeklaratsioonide täitmisel [sellele] eelotsusele.

c) Kohaldatava riigisisese õigusliku raamistiku tutvustus

37

Seoses kohaldatava riigisisese õigusliku raamistikuga viitas komisjon [tulumaksuseaduse] artikli 164 lõikele 3. Selle sätte kohaselt tuli „kasumi varjatud jaotamine […] arvata maksustatava tulu hulka“ ja „kasumi varjatud jaotamisega [oli] tegemist eelkõige juhul, kui osanik, aktsionär või huvitatud isik [sai] äriühingust või ettevõttest otsest või kaudset kasu, mida ta ei [oleks saanud] siis, kui ta poleks [olnud] osanik, aktsionär või huvitatud isik“. Selles kontekstis leidis komisjon, et käsitletavas ajavahemikus tõlgendas Luksemburgi maksuhaldur [tulumaksuseaduse] artikli 164 lõiget 3 nii, et sellega oli Luksemburgi maksuõiguses kehtestatud „reaalturuväärtuse põhimõte“.

d) OECD siirdehindade raamistiku tutvustus

38

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 244–249 tutvustas komisjon OECD siirdehindade raamistikku. Komisjoni sõnul on „siirdehinnad“, nagu OECD mõistis neid suunistes, mille see organisatsioon avaldas 1995., 2010. ja 2017. aastal, hinnad, mille eest ettevõtja annab üle materiaalse või immateriaalse vara või osutab teenuseid sidusettevõtjatele. Vastavalt reaalturuväärtuse põhimõttele, mida kohaldatakse äriühingute maksustamisel, võivad riigisisesed maksuhaldurid siirdehindadega, milles kontserni sidusettevõtjad on omavahel kokku leppinud oma kontsernisiseste tehingute jaoks, nõustuda üksnes juhul, kui need hinnad vastavad sellele, milles oleks kokku lepitud kontrollimata tehingute raames, st võrreldavates tingimustes turul läbirääkimisi pidavate iseseisvate ettevõtjate vaheliste tehingute raames. Lisaks täpsustas komisjon, et reaalturuväärtuse põhimõte rajaneb eraldiseisvate üksustena käsitamise põhimõttel, mille kohaselt maksustamisel käsitatakse kontserni liikmeid eraldiseisvate üksustena.

39

Komisjon tõdes ka, et reaalturuväärtusele vastavate hindade ligikaudseks kindlaksmääramiseks kontsernisiseste tehingute puhul on OECD suunistes (1995., 2010. ja 2017. aasta redaktsioonis) loetletud viis meetodit. Vaidlustatud otsuses olid asjakohased ainult kolm neist, st võrreldava hinna meetod, tehingupõhine tootluse meetod ja jagatud kasumi meetod. [Vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 250–256 kirjeldas komisjon, milles need meetodid seisnevad.

2. Vaidlusalusele eelotsusele antud hinnang

[…]

44

Mis puudutab [ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud] kolmandat riigiabi esinemise tingimust, siis tõdes komisjon, et kui maksualase eelotsusega kiidetakse põhjendusi esitamata heaks tulemus, mis ei peegelda usaldusväärselt tulemust, mis oleks saadud üldist korda tavapäraselt kohaldades, annab selline eelotsus selle adressaadile valikulise eelise niivõrd, kuivõrd valikuline kohtlemine toob kaasa maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksu vähenemise võrreldes sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras olevate ettevõtjatega. Komisjon leidis samuti, et käesoleval juhul andis vaidlusalune eelotsus LuxOpCo‑le valikulise eelise, kuna sellega vähendati äriühingu tulumaksu, mida ta pidi Luksemburgis tasuma.

a) Eelise esinemise analüüs

[…]

46

Kõigepealt tuletas komisjon meelde, et maksumeetmete puhul võidakse maksumaksjale ELTL artikli 107 tähenduses eelis anda tema maksustatava summa või tema poolt tasumisele kuuluva maksu vähendamise teel. Ta tuletas vaidlustatud otsuse põhjenduses 402 meelde, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selle analüüsimiseks, kas maksustatava tulu kindlaksmääramine annab isikule eelise, tuleb asjaomast korda võrrelda üldise maksusüsteemiga, mis põhineb vaba konkurentsi tingimustes tegutseva ettevõtja tulude ja kulude vahel. Komisjon leidis seega, et „[maksualase] eelotsus[ega], mis võimaldab maksumaksjal oma kontsernisisestes tehingutes kasutada siirdehindu, mis ei sarnane hindadega, mida oleks kohaldatud iseseisvate ettevõtjate vahel vaba konkurentsi tingimustes, mis on võrreldavad reaalturuväärtuse põhimõtte tingimustega, antakse maksumaksjale eelis niivõrd, kuivõrd meetme tulemusel väheneb tema maksustatav tulu ja sellest tulenevalt ka äriühingu tulumaksu üldise süsteemi alusel maksustatav summa“.

47

Neid hinnanguid arvestades järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 406, et selle tõendamiseks, et vaidlusalune eelotsus andis LuxOpCo‑le majandusliku eelise, peab ta tõendama, et vaidlusaluses eelotsuses heaks kiidetud siirdehindade kindlaksmääramise meetod tõi kaasa tagajärje, mis kaldus kõrvale turupõhisele tulemusele lähedasest usaldusväärsest tulemusest, mistõttu vähenes LuxOpCo maksustatav summa, mille alusel arvutati äriühingu tulumaksu. Komisjon leidis, et vaidlusalune eelotsus tekitas sellise tagajärje.

48

See järeldus rajaneb põhijäreldusel ja kolmel täiendaval järeldusel.

1) Põhijäreldus eelise kohta

49

[Vaidlusaluses otsuses] leidis komisjon, et kuna maksualases eelotsuses kiideti heaks siirdehindade kindlaksmääramise meetod, milles oli LuxOpCo‑le ette nähtud tasu pelgalt „tavapäraste“ ülesannete täitmise eest ja mille kohaselt läks kogu LuxOpCo kasum, mis ületas seda tasu, litsentsitasuna üle LuxSCSile, tekitas maksualane eelotsus tagajärje, mis kaldus kõrvale turupõhisele tulemusele lähedasest usaldusväärsest tulemusest.

50

Komisjon leidis oma põhijärelduses sisuliselt, et 2003. aasta siirdehinnaaruande koostajate ja lõpuks ka Luksemburgi maksuhalduri kasutatud LuxOpCo ja LuxSCSi funktsionaalne analüüs oli ekslik ega võimaldanud saada reaalturuväärtusele vastavat tulemust. Luksemburgi maksuhaldur oleks hoopis pidanud järeldama, et LuxSCS ei täitnud „ainulaadseid ja väärtuslikke“ ülesandeid seoses immateriaalse varaga, millele tal oli üksnes seaduslik omandiõigus.

[…]

62

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelise esinemise kohta tehtud esimese järelduse kokkuvõtteks märkis komisjon, et LuxSCSile litsentsilepingu alusel makstav „reaalturuväärtusele vastav tasu“ oleks pidanud võrduma selle äriühingu kantud sisseostukulude ja kulude jagamise lepingust tulenevate kulude ilma marginaalita summaga, millele lisanduvad kõik LuxSCSi otseselt kantud asjakohased kulud, millele on lisatud marginaal 5%, niivõrd kuivõrd need kulud vastasid reaalselt LuxSCSi nimel täidetud ülesannetele. Tasu selline tase vastab sellele, mida sõltumatu pool oleks LuxOpCo‑ga sarnases olukorras olnud valmis maksma litsentsilepingust tulenevate õiguste ja selle alusel võetud kohustuste eest. Lisaks leidis komisjon, et tasu selline tase oleks olnud piisav, et võimaldada LuxSCSil katta oma maksekohustused sisseostulepingu ja kulude jagamise lepingu alusel ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 559 ja 560).

63

Komisjon märkis aga, et kuna komisjoni arvutatud LuxSCSi tasu oleks olnud väiksem tasust, mida LuxSCS sai tulenevalt vaidlusaluse eelotsusega heaks kiidetud siirdehindade kindlaksmääramise meetodist, anti selle otsusega LuxOpCo‑le Luksemburgi äriühingu tulumaksuga maksustamisel tema maksustatava summa vähendamise näol eelis võrreldes nende äriühingute käibega, mille maksustatav kasum vastab hindadele, mille üle on läbirääkimisi peetud reaalturuväärtuse põhimõtte kohaselt ([vaidlusaluse] otsuse põhjendus 561).

2) Täiendavad järeldused eelise kohta

64

[Vaidlusaluses otsuses] käsitles komisjon täiendavat järeldust, mille ta tegi eelise kohta ja mille kohaselt isegi kui eeldada, et Luksemburgi maksuhalduril oli põhjust nõustuda LuxSCSi ülesannete analüüsiga, mis esitati 2003. aasta siirdehinnaaruandes, põhines vaidlusaluse eelotsusega heaks kiidetud siirdehindade kindlaksmääramise meetod igal juhul sobimatul meetodivalikul, mis andis tulemuse, mis kaldub kõrvale turupõhisele tulemusele lähedasest usaldusväärsest tulemusest. Komisjon täpsustas, et [oma] arutluskäiguga […] ei soovinud ta mitte LuxOpCo jaoks kindlaks määrata täpset reaalturuväärtusele vastavat tasu, vaid selle eesmärk oli pigem tõendada, et vaidlusaluse eelotsusega anti majanduslik eelis, arvestades, et heakskiidetud siirdehindade kindlaksmääramise meetod põhines kolmel ekslikul meetodivalikul, mis tõid kaasa LuxOpCo maksustatava tulu vähenemise võrreldes ettevõtjatega, kelle maksustatav kasum peegeldab turul reaalturuväärtusele vastavates tingimustes läbi räägitud hindu.

65

Sellega seoses tegi komisjon kolm eraldiseisvat täiendavat järeldust.

66

Oma esimese täiendava järelduse raames kinnitas komisjon, et LuxOpCo‑d peeti ekslikult üksnes „igapäevaseid“ haldusülesandeid täitvaks ja et oleks tulnud kohaldada jagatud kasumi meetodit koos panuse analüüsiga.

[…]

b) Meetme valikulisus

69

[Vaidlusaluse] otsuse jaos 9.3 „Valikulisus“ tõi komisjon esile põhjused, miks ta leidis, et asjaomane meede on valikuline.

c) Abisaaja kindlakstegemine

70

[Vaidlusaluses otsuses] tõdes komisjon, et mis tahes soodne maksustamine, mida LuxOpCo‑le võimaldati, tõi kasu ka Amazoni kontsernile tervikuna, kuivõrd see andis talle lisaressursse, mistõttu tuli kontserni käsitada üheainsa üksusena, kes sai asjaomasest abimeetmest kasu.

71

[…] [Komisjon] kinnitas […], et kuna abimeede võeti igal aastal, mil maksuhaldur kiitis heaks LuxOpCo iga-aastase maksudeklaratsiooni, siis ei saa Amazoni kontsern abi tagasinõudmise vaidlustamiseks tugineda aegumist käsitlevatele õigusnormidele. Komisjon kirjeldas [vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 639–645 tagasimaksmise viisi.“

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

3

Luksemburgi Suurhertsogiriik esitas kohtuasjas T‑816/17 hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2017 ja milles ta palus esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena tühistada see otsus osas, milles kohustati selles otsuses tuvastatud abi tagasi nõudma.

4

Amazon EU Sàrl ja Amazon.com (edaspidi koos „Amazon“) esitasid kohtuasjas T‑318/18 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. mail 2018 ja milles nad palusid esimese võimalusena tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 1–4 ja teise võimalusena tühistada selle otsuse artiklid 2–4.

5

Luksemburgi Suurhertsogiriik esitas oma hagi põhjendamiseks viis ja Amazon üheksa väidet, mille kohta Üldkohus leidis, et need kattuvad suuresti järgmiselt:

–

esiteks vaidlesid Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon kohtuasjas T‑816/17 esitatud esimese väite ning kohtuasjas T‑318/18 esitatud esimese kuni neljanda väite raames sisuliselt vastu komisjoni põhijäreldusele, mis puudutas LuxOpCo‑le antud eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses;

–

teiseks vaidlesid Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon kohtuasjas T‑816/17 esitatud esimese väite teise osa kolmandas etteheites ja kohtuasjas T‑318/18 esitatud viiendas väites vastu komisjoni täiendavatele järeldustele, mis puudutasid LuxOpCo‑le tehtud maksusoodustust selle sätte tähenduses;

–

kolmandaks vaidlesid Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon kohtuasjas T‑816/17 esitatud teise väite ning kohtuasjas T‑318/18 esitatud kuuenda ja seitsmenda väite raames vastu komisjoni põhilistele ja täiendavatele järeldustele, mis puudutasid vaidlusaluse maksualase eelotsuse valikulisust;

–

neljandaks märkis Luksemburgi Suurhertsogiriik kohtuasjas T‑816/17 esitatud kolmandas väites, et komisjon rikkus liikmesriikide ainupädevust otsese maksustamise valdkonnas;

–

viiendaks leidsid Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon kohtuasjas T‑816/17 esitatud neljanda väite ja kohtuasjas T‑318/18 esitatud kaheksanda väite raames, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi;

–

kuuendaks vaidlesid Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon kohtuasjas T‑816/17 esitatud esimese väite teises osas ja teise väite teise osa esimeses etteheites ning kohtuasjas T‑318/18 esitatud kaheksandas väites vastu sellele, et OECD suunised (2017. aasta redaktsioon), nagu komisjon neid vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel kasutas, on käesoleval juhul asjakohased, ning

–

seitsmendaks seadsid Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon viiendas väites, millega nad põhjendasid kohtuasjas T‑816/17 teise võimalusena esitatud nõudeid, ja kohtuasjas T‑318/18 esitatud üheksandas väites kahtluse alla komisjoni selle arutluskäigu põhjendatuse, mis puudutas abi tagasinõudmist, mille see institutsioon ette nägi.

6

Esimeses kohtuastmes menetlusse astudes viitas Iirimaa esiteks ELTL artikli 107 rikkumisele seeläbi, et komisjon ei tõendanud LuxOpCo‑le eelise andmist, teiseks selle artikli rikkumisele seeläbi, et komisjon ei tõendanud meetme valikulisust, kolmandaks ELL artiklite 4 ja 5 rikkumisele seeläbi, et komisjon viis läbi varjatud maksuühtlustamise, ning neljandaks õiguskindluse põhimõtte rikkumisele seeläbi, et vaidlusaluses otsuses nägi komisjon ette kohustuse selles otsuses tuvastatud abi tagasi nõuda.

7

Üldkohus liitis kohtuasjad T‑816/17 ja T‑318/18 vaidlustatud kohtuotsuse tegemise huvides ning tühistas seejärel vaidlusaluse otsuse.

8

Kõigepealt nõustus ta kohtuasjas T‑816/17 esitatud esimese väite teise osa esimese ja teise etteheitega ja kolmanda osaga ning kohtuasjas T‑318/18 esitatud teise ja neljanda väitega, mille kohaselt ei olnud komisjon oma põhijärelduses tõendanud eelise olemasolu.

9

Sellega seoses otsustas ta esiteks, et komisjon leidis ekslikult, et LuxSCSi tuleb tehingupõhise tootluse meetodi kohaldamisel käsitada kontrollitava poolena, ning teiseks, et komisjon tegi „LuxSCSi tasu“ arvutamisel eelduse alusel, et LuxSCS pidi olema kontrollitav üksus, mitu viga ning seda arvutust ei saanud pidada piisavalt usaldusväärseks ega selliseks, mis võimaldaks jõuda reaalturuväärtusele vastava tulemuseni. Kuna komisjoni kasutatud arvutusmeetod tuli kõrvale jätta, järeldas Üldkohus sellest, et see meetod ei saanud olla alus järeldusele, et litsentsitasu oleks pidanud olema väiksem sellest, mida LuxSCS oleks vaidlusaluse perioodi jooksul maksualase eelotsuse alusel tegelikult saanud. Seega ei võimaldanud asjaolud, millele komisjon eelise olemasolu kohta tehtud põhijärelduses tugines, Üldkohtu hinnangul tuvastada, et LuxOpCo maksukoormust vähendati kunstlikult litsentsitasu ülehindamise tõttu (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 296 ja 297).

10

Seejärel nõustus Üldkohus Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Amazoni väidete ja argumentidega, millega sooviti kahtluse alla seada eelise olemasolu kohta esitatud komisjoni kolme täiendava järelduse põhjendatus. Ta leidis

–

esimese täiendava järelduse kohta, et kui komisjon asus ekslikult seisukohale, et LuxOpCo ülesanded seoses äritegevusega olid „ainulaadsed ja väärtuslikud“, ning jättis uurimata, kas sõltumatutelt ettevõtjatelt pärit välisandmed olid LuxSCSi ja LuxOpCo kummagi panuse väärtuse kindlaksmääramiseks kättesaadavad, ei põhjendanud ta, et tema valitud jagatud kasumi meetod koos panuse analüüsiga oli käesolevas asjas sobiv siirdehindade kindlaksmääramise meetod (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 503–507). Üldkohus leidis lisaks, et eelkõige kuna komisjon ei püüdnud analüüsida, milline oli LuxSCSi ja LuxOpCo kombineeritud kasumi jagamise õige põhimõte, milles oleks kokku lepitud, kui need ettevõtjad oleksid olnud sõltumatud, ega isegi kindlaks teha konkreetseid asjaolusid, mis oleksid võimaldanud kindlaks määrata, kas LuxOpCo ülesanded seoses immateriaalse vara arendamisega või asukoha funktsiooni täitmisega oleksid talle andnud õiguse suuremale osale kasumist võrreldes kasumi selle osaga, mille ta tegelikult sai kõnealuse maksualase eelotsuse alusel, ei suutnud komisjon tõendada, et kui oleks kohaldatud tema kasutatud meetodit, oleks LuxOpCo tasu olnud suurem ja et seega andis see otsus sellele äriühingule majandusliku eelise (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 518 ja 530);

–

teise täiendava järelduse kohta, et komisjon oli kohustatud tõendama, et viga, mille ta tuvastas maksualases eelotsuses LuxOpCo kasumlikkuse näitaja valimisel, viis selle otsuse adressaadi maksukoormuse vähenemiseni; see eeldas vastust küsimusele, milline kasumlikkuse näitaja oleks olnud tegelikult sobiv. Arvestades tõlgendust, mille komisjon andis vaidlusalusele otsusele, leidis Üldkohus, et komisjon ei püüdnud kindlaks määrata LuxOpCo reaalturuväärtusele vastavat tasu ega ammugi tuvastada, kas kõnealuse äriühingu tasu, mis oli maksualase eelotsusega heaks kiidetud, oli reaalturuväärtusele vastavast tasust väiksem (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 546 ja 547);

–

kolmanda täiendava järelduse kohta, et kuigi komisjon asus õigesti seisukohale, et LuxOpCo tasu ülemmäära arvutamise mehhanism sõltuvalt tema aastase müügikäibe teatud protsendimäärast kujutab endast metodoloogilist viga, ei tõendanud ta siiski, et see mehhanism mõjutas LuxOpCo poolt LuxSCSile makstud litsentsitasu reaalturuväärtusele vastavust. Seetõttu otsustas Üldkohus, et pelk tõdemus, et seda ülempiiri kohaldati aastate 2006, 2007 ja 2011–2013 suhtes, ei ole piisav, et tõendada, et LuxOpCo tasu nende aastate eest ei vastanud reaalturuväärtusele vastavale tulemusele lähedasele usaldusväärsele tulemusele, ning et sellest tulenevalt ei tõendanud komisjon oma kolmandas täiendavas järelduses, et LuxOpCo‑l oli eelis (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 575, 576, 585, 586 ja 588).

11

Arvestades neid kaalutlusi, mis Üldkohtu hinnangul olid vaidlusaluse otsuse tühistamiseks piisavad, ei analüüsinud ta hagi teisi väiteid ja argumente.

Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonimenetluse poolte nõuded

12

Apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–

lükata tagasi esimene väide kohtuasjas T‑816/17 ning teine, neljas, viies ja kaheksas väide kohtuasjas T‑318/18;

–

saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et viimane teeks otsuse väidete kohta, mida ei ole veel analüüsitud;

–

teise võimalusena teha Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause alusel asja suhtes lõplik kohtuotsus ning

–

otsustada kohtukulude kandmine edaspidi, kui asi saadetakse tagasi Üldkohtule, või mõista kohtukulud välja Luksemburgi Suurhertsogiriigilt ja Amazonilt, kui Euroopa Kohus teeb asjas lõpliku otsuse.

13

Luksemburgi Suurhertsogiriik palub Euroopa Kohtul:

–

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–

teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtule ja

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

14

Amazon palub Euroopa Kohtul:

–

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Apellatsioonkaebus

Vastuvõetavus

15

Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab, esitamata vormiliselt vastuvõetamatuse vastuväidet, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa ja teise väite teise osa põhjendamiseks esitatud argumendid, mis puudutavad reaalturuväärtuse põhimõtte tõlgendamist ja kohaldamist, on vastuvõetamatud, kuna nendega soovitakse kahtluse alla seada Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kuna komisjon ei püüa tõendada nende faktiliste asjaolude moonutamist, ei ole tal õigust neile oma apellatsioonkaebuses vastu vaielda. Lisaks tuleb Üldkohtu hüpoteetilisi vigu reaalturuväärtuse põhimõtte tõlgendamisel ja kohaldamisel pidada Luksemburgi riigisisest õigust puudutavaks, kuna see põhimõte ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt liidu õiguses iseseisev, ja seega faktivigadeks. Faktiküsimusi ei saa aga apellatsioonimenetluses tõstatada, välja arvatud juhul, kui Üldkohus on faktilisi asjaolusid moonutanud. Seega on ka need argumendid sel põhjusel vastuvõetamatud, kuna moonutamised, mida komisjon väidab sellega seoses olevat toimunud, ei ole tõendatud.

16

Amazon väidab omalt poolt, esitamata vormiliselt vastuvõetamatuse vastuväidet, et komisjon püüab esitleda Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnanguid õigusküsimuste või õigusliku tõlgendamise küsimustena, et Euroopa Kohus need faktilised asjaolud uuesti läbi vaataks. Vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 58 saab Euroopa Kohus võtta aga seisukoha üksnes õigusküsimustes, välja arvatud juhul, kui tegemist on moonutamisega, mida komisjon käesoleval juhul üksnes väidab, ilma et ta isegi üritaks seda tõendada. Seetõttu on apellatsioonkaebus ning eelkõige esimese väite esimene osa ja teise väite teine osa Amazoni hinnangul vastuvõetamatud.

17

Tuleb täpsustada, et komisjon väidab oma apellatsioonkaebuse punktis 25, et „reaalturuväärtuse põhimõtte väär tõlgendamine ja kohaldamine kujutavad endast ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist seoses eelise tingimusega“, ning punktis 26, et „reaalturuväärtuse põhimõtet vääralt tõlgendades ja kohaldades teeb Üldkohus vea „ELTL artikli 107 lõike 1 alusel antud hinnangus““. Ta kordab viimati nimetatud etteheidet apellatsioonkaebuse jaotises 6.2.

18

Järelikult, sõltumata põhjendustest, mille tõttu komisjon leiab, et eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 162–251 tõlgendas ja kohaldas Üldkohus reaalturuväärtuse põhimõtet vääralt, tuleb tõdeda, et see institutsioon palub Euroopa Kohtul kontrollida, kas Üldkohus on seda põhimõtet ELTL artikli 107 lõiget 1 arvestades õigesti tõlgendanud ja sobivalt kohaldanud.

19

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et Euroopa Kohtu pädevus lahendada Üldkohtu lahendi peale esitatud apellatsioonkaebust on määratletud ELTL artikli 256 lõike 1 teises lõigus. Selles on sätestatud, et apellatsioonkaebuses tuleb piirduda üksnes õigusküsimustega ja et see tuleb esitada „vastavalt põhikirjas sätestatud tingimustele ning ulatusele“. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimene lõik täpsustab apellatsioonimenetluse raames esitatud väidete ammendavas loetelus, et apellatsioonkaebuse aluseks võib olla liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt (5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 46).

20

Mis puudutab apellatsioonimenetluses nende hinnangute analüüsimist, mille Üldkohus on andnud riigisisesele õigusele ja mis riigiabi valdkonnas kujutavad endast faktilistele asjaoludele antud hinnanguid, siis on Euroopa Kohtul üksnes pädevus kontrollida, kas seda õigust moonutati (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtult ei saa siiski võtta võimalust kontrollida, kas sellised hinnangud ise ei kujuta endast liidu õiguse rikkumist käesoleva kohtuotsuse punktis 19 viidatud kohtupraktika tähenduses.

21

Küsimus, kas Üldkohus piiritles asjakohase võrdlussüsteemi sobivalt ning – laiemalt võttes – tõlgendas ja kohaldas õigesti selle osaks olevaid sätteid, käesoleval juhul reaalturuväärtuse põhimõtet, on aga õigusküsimus, mida Euroopa Kohus võib apellatsioonimenetluses kontrollida. Nimelt on argumendid, mille eesmärk on valikulise eelise olemasolu analüüsi esimeses etapis kahtluse alla seada võrdlussüsteemi valik, vastuvõetavad, kuna see analüüs põhineb sellel, kuidas riigisisest õigust liidu õigusnormi alusel õiguslikult kvalifitseerida (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 85, ning 5. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Luksemburg jt vs. komisjon, C‑451/21 P ja C‑454/21 P, EU:C:2023:948, punkt 78).

22

Kui nõustuda sellega, et Euroopa Kohtul ei ole võimalik kindlaks teha, kas Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta võttis seisukoha küsimuses, kuidas komisjon piiritles, tõlgendas ja kohaldas asjakohast võrdlussüsteemi kui valikulise eelise olemasolu hindamisel määravat parameetrit, tähendaks see nõustumist võimalusega, et Üldkohus rikkus sel juhul liidu esmase õiguse sätet, see tähendab ELTL artikli 107 lõiget 1, ilma et selle rikkumise eest saaks apellatsioonimenetluses sanktsiooni määrata – mis oleks vastuolus ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõiguga, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 19.

23

Seega tuleb asuda seisukohale, et paludes Euroopa Kohtul kontrollida, kas Üldkohus tõlgendas ja kohaldas õigesti reaalturuväärtuse põhimõtet lähtuvalt ELTL artikli 107 lõikest 1, selleks et otsustada, et võrdlussüsteem, mida komisjon kasutas tavapärase maksustamise kindlaksmääramisel, oli väär ja et seega ei ole Amazoni kontsernile eelise andmine tõendatud, esitas komisjon väited ja argumendid, mis vastupidi Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Amazoni väidetele on vastuvõetavad.

Sisulised küsimused

24

Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega, millest esimese kohaselt tegi Üldkohus vigu seoses põhijäreldusega, mille komisjon esitas vaidlusaluses otsuses eelise kohta, ja teise kohaselt tegi Üldkohus vigu seoses esimese täiendava järeldusega, mille komisjon selle eelise kohta tegi.

25

Neid kahte väidet tuleb analüüsida koos.

Poolte argumendid

26

Komisjoni esimene etteheide koosneb kahest osast. Esimese väiteosa kohaselt tõlgendas ja kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 162–251 reaalturuväärtuse põhimõtet vääralt, ei põhjendanud vaidlustatud kohtuotsust selles küsimuses ja rikkus menetlusnorme, kui ta ei nõustunud LuxSCSi funktsionaalse analüüsiga ja selle äriühingu valimisega kontrollitavaks pooleks vaidlusaluses otsuses. Teine väiteosa puudutab viga, mis tuleneb sellest, et Üldkohus ei nõustunud selle kohtuotsuse punktides 257–295 sellega, kuidas arvutati välja litsentsitasu reaalturuväärtusele vastav määr.

27

Selle väite põhjendamiseks väidab komisjon kõigepealt, et nagu Üldkohus ise märkis, tuleb tavapärast maksustamist käesolevas asjas hinnata lähtuvalt reaalturuväärtuse põhimõttest, mis on „vahend“, millele komisjon peaks tuginema, kui ta hindab eelise olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Järelikult rikkus Üldkohus seda sätet, kui ta tõlgendas ja kohaldas seda põhimõtet vääralt. Igal juhul väidab komisjon, et kui asuda seisukohale, et Üldkohtu vead kõnealuse põhimõtte kohaldamisel puudutavad üksnes Luksemburgi õigust, kujutavad need vead endast siiski selle õiguse ilmselget moonutamist, mida Üldkohus pidas sellelesamale põhimõttele tuginevaks.

28

Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Amazon vaidlevad vastu kõigile apellatsioonkaebuse esimese väite põhjendamiseks esitatud argumentidele.

29

Luksemburgi Suurhertsogiriik märgib oma vastuses eelkõige, et kõnealuse maksualase eelotsuse tegemise ajal, nagu ka selle pikendamise ajal, ei olnud Luksemburgi õiguses mingit viidet OECD suunistele. Need suunised ei ole selle organisatsiooni liikmesriikidele siduvad, vaid võimaldavad selgitada asjakohaseid Luksemburgi õiguse sätteid.

30

Apellatsioonkaebuse teine väide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 314–442 ja 499–538, käsitleb seda, et Üldkohus ei nõustunud esimese täiendava järeldusega, mille komisjon vaidlusaluses otsuses esitas. Teise väite teise osa raames märgib komisjon apellatsioonkaebuse jaotises 6.2 uuesti, et „Üldkohus tõlgendas ja kohaldas reaalturuväärtuse põhimõtet vääralt“, millele vaidlevad vastu nii Luksemburgi Suurhertsogiriik kui ka Amazon.

Euroopa Kohtu hinnang

31

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole EL toimimise lepingu riigiabi kontrollimist reguleerivate sätete kohaldamisalast välistatud liikmesriikide sekkumised valdkondades, mida ei ole liidu õiguses ühtlustatud. Liikmesriigid peavad seega hoiduma mis tahes maksumeetme vastuvõtmisest, mis võib kujutada endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et riigisisese meetme ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimine nõuab, et kõik järgmised tingimused oleksid täidetud. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine olema niisugune, et see võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Valikulise eelise tingimuse kohaselt tuleb kindlaks teha, kas konkreetse õigusliku korra raames on riigisisene meede selline, et see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on selle korraga taotletavat eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras ning keda koheldakse erinevalt, mida võib sisuliselt pidada diskrimineerimiseks (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Riigisisese maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel peab komisjon kõigepealt kindlaks tegema, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav võrdlussüsteem, s.o „tavapärane“ maksustamissüsteem, ja seejärel näitama, et kõnealune maksumeede kaldub võrdlussüsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes võrdlussüsteemi eesmärgi seisukohast on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Meetmed, mis eristavad vaidlusaluse õigusliku korra eesmärgi seisukohast võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ja mis on seega a priori valikulised, ei ole siiski mõistega „riigiabi“ hõlmatud, kui asjaomane liikmesriik suudab lõpuks tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Võrdlussüsteemi kindlaksmääramine on erilise tähtsusega maksumeetmete korral, kuna – nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 – majandusliku eelise olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses saab tuvastada üksnes võrdluses nn tavapärase maksustamisega.

36

Seega sõltub kõikide võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate kindlaksmääramine sellest, kuidas enne on määratletud õiguslik kord, mille eesmärgi seisukohast tuleb vajaduse korral analüüsida seda, kas ettevõtjad, keda meede soodustab, ja ettevõtjad, keda see ei soodusta, on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Maksumeetme valikulisuse hindamisel on seega oluline, et asjaomases liikmesriigis kohaldatav üldine maksustamissüsteem või võrdlussüsteem oleks komisjoni otsuses õigesti kindlaks tehtud ja kohus, kelle menetluses on vaidlus selle kindlakstegemise üle, seda kontrolliks. Kuna võrdlussüsteemi kindlakstegemine on selle võrreldavuse analüüsi lähtepunkt, mis tuleb läbi viia valikulisuse hindamise kontekstis, muudab selle kindlakstegemisel tehtud viga paratamatult kogu valikulisuse tingimuse analüüsi õigusvastaseks (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Selles kontekstis tuleb esiteks täpsustada, et võrdlusraamistiku kindlakstegemine asjaomase liikmesriigiga võistlevas menetluses peetava arutelu tulemusena peab lähtuma selle riigi riigisisese õiguse alusel kohaldatavate õigusnormide sisu, liigenduse ja konkreetsete tagajärgede objektiivsest hindamisest (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Teiseks, väljaspool valdkondi, milles liidu maksuõigus on ühtlustatud, määrab asjaomane liikmesriik, kasutades oma pädevust otsese maksustamise valdkonnas ja järgides oma maksuautonoomiat, kindlaks maksu olemuslikud tunnused, mis määratlevad põhimõtteliselt võrdlussüsteemi või „tavapärase“ maksustamissüsteemi, millest lähtuvalt tuleb valikulisuse tingimust analüüsida. Nii on see eelkõige maksubaasi, maksustatava teokoosseisu ja sellega kaasneda võivate maksuvabastuste kindlaksmääramise puhul (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Sellest järeldub, et otsese maksustamise võrdlussüsteemi kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta ainult asjaomases liikmesriigis kohaldatavat riigisisest õigust, kusjuures selle kindlakstegemine ise on vältimatu eeldus, et hinnata mitte ainult eelise olemasolu, vaid ka seda, kas eelis on valikuline (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 74).

41

Käesolev kohtuasi puudutab sarnaselt kohtuasjaga, milles tehti 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon (C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859), küsimust, kas Luksemburgi maksuhalduri tehtud ja siirdehindade kindlaksmääramisel põhinev maksualane eelotsus on reaalturuväärtuse põhimõttest lähtudes õiguspärane.

42

Sellest kohtuotsusest tuleneb aga esiteks, et reaalturuväärtuse põhimõtet saab kohaldada üksnes siis, kui seda tunnustatakse asjaomases riigisiseses õiguses, ja selles õiguses sätestatud korras. Teisisõnu ei ole liidu õiguse praeguses seisus iseseisvat reaalturuväärtuse põhimõtet, mida kohaldataks sõltumata sellest, kas see on liikmesriigi õiguses sätestatud, et analüüsida maksumeetmeid ELTL artikli 107 lõike 1 alusel (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 104).

43

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi Luksemburgis äriühingute suhtes kohaldatava riigisisese õiguse eesmärk on integreeritud äriühingute maksustamise valdkonnas saavutada turuhinnale lähedane usaldusväärne tulemus ja kuigi see eesmärk vastab üldiselt reaalturuväärtuse põhimõtte eesmärgile, on liidu õiguses ühtlustamise puudumise korral selle põhimõtte kohaldamise konkreetsed tingimused siiski määratletud riigisiseses õiguses ja neid tuleb arvesse võtta, kui valikulise eelise olemasolu tuvastamiseks tehakse kindlaks võrdlusraamistik (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 93).

44

Teiseks on oluline meenutada, et OECD suunised ei ole selle organisatsiooni liikmesriikidele siduvad. Euroopa Kohus on rõhutanud, et isegi kui paljud liikmesriikide pädevad maksuasutused lähtuvad siirdehindade väljatöötamisel ja kontrollimisel nendest suunistest, tuleb üksnes asjasse puutuvate riigisiseste sätete alusel kindlaks teha, kas konkreetseid tehinguid tuleb analüüsida reaalturuväärtuse põhimõtte alusel, ja kui see on nii, siis kas siirdehinnad, mis on maksukohustuslase maksustatava tulu maksubaasi ja selle asjaomaste riikide vahel jaotamise aluseks, kalduvad reaalturuväärtusele vastavast tulemusest kõrvale või mitte. Seega ei saa ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikulise maksusoodustuse olemasolu hindamisel ja ettevõtjal tavaliselt lasuva maksukoormuse kindlakstegemiseks arvesse võtta asjaomase riigisisese maksustamissüsteemi väliseid parameetreid ja eeskirju – nagu kõnealused suunised –, välja arvatud juhul, kui selles maksustamissüsteemis on neile sõnaselgelt viidatud (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 96).

45

Käesoleval juhul on oluline rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121 ja 122 leidis Üldkohus järgmist:

„121

Lisaks tuleb täpsustada, et kui komisjon kohaldab reaalturuväärtuse põhimõtet selleks, et kontrollida, kas maksumeetme kohaldamise korral on integreeritud ettevõtja maksustataval kasumil turutingimustel saadud maksustatavale kasumile lähedane usaldusväärne väärtus, saab ta ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelise olemasolu tuvastada üksnes tingimusel, et erinevus kahe võrdlusteguri vahel on suurem kui kõnealuse lähedase tulemuse saamiseks kasutatud meetodi olemuslik veapiir (24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Madalmaad jt vs. komisjon, T‑760/15 ja T‑636/16, EU:T:2019:669, punkt 152).

122

Isegi kui OECD suunised ei ole komisjoni jaoks formaalselt siduvad, põhinevad need suunised siiski eksperdirühmade töödel ning kajastavad siirdehindade valdkonnas rahvusvahelisel tasandil saavutatud konsensust ja neil on seetõttu ilmselge praktiline tähtsus siirdehindadega seotud küsimuste tõlgendamisel (24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Madalmaad jt vs. komisjon, T‑760/15 ja T‑636/16, EU:T:2019:669, punkt 155).“

46

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 121 tuleneb, et Üldkohus pani toime esimese õigusnormi rikkumise, kui ta järeldas selles, et komisjon võis ELTL artikli 107 lõike 1 rakendamisel üldiselt kohaldada reaalturuväärtuse põhimõtet, kuigi see põhimõte ei eksisteeri liidu õiguses iseseisvalt, täpsustamata, et see institutsioon oli enne kohustatud veenduma, et see põhimõte sisaldub asjaomases riigisiseses maksuõiguses, käesoleval juhul Luksemburgi maksuõiguses, ja et sellele on seal sellisena sõnaselgelt viidatud. Seda rikkumist ei kõrvalda asjaolu, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 esitatud põhjustel vääralt, et Luksemburgi õiguses oli see põhimõte faktiliste asjaolude asetleidmise ajal ette nähtud.

47

Samuti, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122, et hoolimata sellest, et OECD suunised ei ole komisjonile siduvad, on neil selle põhimõtte järgimise hindamisel „ilmselge praktiline tähtsus“, jättis Üldkohus meelde tuletamata, et suunised ei ole ka OECD liikmesriikidele siduvad ja et seega on need praktilise tähtsusega vaid niivõrd, kuivõrd asjaomase liikmesriigi maksuõiguses on neile sõnaselgelt viidatud. Seega ei kontrollinud Üldkohus, kas komisjon veendus, et Luksemburgi maksuõiguses on see tõesti nii, ning pidas ise nende suuniste kohaldatavust eeldatavaks, pannes seeläbi toime teise õigusnormi rikkumise.

48

Sellest tuleneb, et kuigi Iirimaa oli pealegi tuginenud – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 132 – sellele, et reaalturuväärtuse põhimõttel puudub liidu õiguses alus, lükkas Üldkohus selle argumendi vastuvõetamatuse tõttu tagasi ega analüüsinud seda seetõttu, samas kui sisuliselt seadis ta kahtluse alla selle võrdlussüsteemi õigsuse, mida komisjon kasutas tavapärase maksustamise määratlemiseks, ja sellest tulenevalt Amazoni kontserni eelise olemasolu, ning lähtus reaalturuväärtuse põhimõtte tõlgendusest, mis on vastuolus liidu õigusega, nagu on meenutatud eelkõige 8. novembri 2022. aasta kohtuotsuse Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon (C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859) punktides 96 ja 104, ja nõustus seega ekslikult sellega, kuidas komisjon võrdlussüsteemi kindlaks määras.

49

Kogu analüüs, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 162–251, 257–295, 314–442 ja 499–538 valikulise eelise olemasolu tingimuse kohta ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, põhineb sellise eelise olemasolu hindamisel OECD suuniste alusel reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamisel sõltumata sellest, kas see põhimõte on Luksemburgi õiguses ette nähtud.

50

Järelikult, kuna see analüüs põhineb ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikulise eelise olemasolu hindamisel asjakohase võrdlussüsteemi ekslikul kindlaksmääramisel Üldkohtu poolt, on see analüüs käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktika kohaselt samuti ekslik.

51

Väärib siiski meeldetuletamist, et kui Üldkohtu otsuse põhjendustest nähtub liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike põhjendustega põhjendatud, ei too selline rikkumine kaasa kohtuotsuse tühistamist ning põhjendused tuleb asendada ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon, C‑611/16 P, EU:C:2021:245, punkt 149, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Nii on see käesolevas asjas.

53

Esiteks kohaldas komisjon reaalturuväärtuse põhimõtet nii, nagu seda oleks sellisena tunnustatud liidu õiguses, nagu nähtub eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendustest 402, 403, 409, 519, 520 ja 561. 8. novembri 2022. aasta kohtuotsuse Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon (C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859) punktist 104 ilmneb aga, et kehtiva liidu õiguse kohaselt ei eksisteeri reaalturuväärtuse autonoomset põhimõtet, mida kohaldataks sõltumata sellest, kas see on liikmesriigi õiguses ette nähtud.

54

Teiseks leidis komisjon, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 241 ja 242, et Luksemburgi maksuhaldur tõlgendas tulumaksuseaduse artikli 164 lõiget 3 nii, et selles on Luksemburgi maksuõiguses sätestatud reaalturuväärtuse põhimõte. Siiski, nagu nähtub 8. novembri 2022. aasta kohtuotsuse Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon (C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859) punktidest 96 ja 104, võimaldaks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikulise eelise olemasolu hindamisel komisjonil seda põhimõtet kohaldada üksnes selle põhimõtte kui sellise riigisiseses õiguses sätestatus, mis nõuab vähemalt, et selles õiguses oleks kõnealusele põhimõttele sõnaselgelt viidatud.

55

Ent nagu komisjon ise tunnistas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 243, on tulumaksuseaduse uue artikliga alles alates 1. jaanuarist 2017 ehk pärast kõnealuse maksualase eelotsuse tegemist ja selle pikendamist „sõnaselgelt vormistatud reaalturuväärtuse põhimõtte kohaldamine Luksemburgi maksuõiguses“. Seega on tõendatud, et eelmises punktis viidatud kohtupraktikas meenutatud nõue ei olnud täidetud, kui asjaomane liikmesriik võttis meetme, mida komisjon pidas riigiabiks, mistõttu ei saanud see institutsioon seda põhimõtet vaidlusaluses otsuses tagasiulatuvalt kohaldada.

56

Kolmandaks, kui komisjon kohaldas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 246 ja sellele järgnevates põhjendustes OECD siirdehindade suuniseid, ilma et ta oleks tõendanud, et need olid osaliselt või täielikult Luksemburgi õigusesse üle võetud, rikkus ta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsuse Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon (C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859) punktis 96 meenutatud keeldu võtta ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses valikulise maksusoodustuse olemasolu hindamisel ja ettevõtjal tavaliselt lasuva maksukoormuse kindlakstegemiseks arvesse asjaomase riigisisese maksustamissüsteemi väliseid parameetreid ja eeskirju – nagu kõnealused suunised –, välja arvatud juhul, kui selles maksustamissüsteemis on neile sõnaselgelt viidatud.

57

Sellega seoses tuleb märkida, et niisugused vead asjaomase riigisisese õiguse alusel tegelikult kohaldatavate õigusnormide kindlaksmääramisel ja seega selle „tavapärase“ maksustamise kindlakstegemisel, millest lähtudes maksualast eelotsust tuleb hinnata, muudavad tingimata ekslikuks kogu arutluskäigu, mis puudutab valikulise eelise olemasolu (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus toimis õigesti, kui ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 590, et komisjon ei tõendanud Amazoni kontsernile ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelise andmist, ning tühistas seetõttu vaidlusaluse otsuse.

59

Arvestades eespool toodut ja asendades põhjendused vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud kohtupraktikale, tuleb apellatsioonkaebuse mõlemad väited seega tagasi lükata ja seetõttu jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

Kohtukulud

60

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

61

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

62

Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Amazoni kohtukulud vastavalt viimaste nõuetele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

63

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse ka apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Menetlusse astunud Iirimaa kannab seega ise oma kohtukulud.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
 

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

 

2.

Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Amazon.com Inc. ja Amazon EU Sàrl-i kohtukulud.

 

3.

Jätta Iirimaa kohtukulud tema enda kanda.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keeled: inglise ja prantsuse.

Top