–

TJ, esindaja: avocat I. Kis,

–

Inspectoratul General pentru Imigrări, esindajad: M.‑G. Creţu, C. Vasilache ja S.‑I. Voicu,

–

Rumeenia valitsus, esindaja: E. Gane, keda abistas nõunik L. Baţagoi,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas P. Garofoli, avvocato dello Stato,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Armenia ja D. Recchia,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 29. mai 1990. aasta direktiivi 90/270/EMÜ kuvariga töötamise tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuete kohta (viies üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT 1990, L 156, lk 14; ELT eriväljaanne 05/01, lk 391) artiklit 9.

2

Taotlus on esitatud TJi ja Inspectoratul General pentru Imigrări (Rumeenia immigratsiooni peainspektsioon) (edaspidi „peainspektsioon“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane jättis rahuldamata TJi esitatud nõude hüvitada prillide soetamisega seotud kulud.

3

Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1137/2008 (ELT 2008, L 311, lk 1), artikli 16 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Nõukogu võtab komisjoni ettepanekul, mis põhineb [ELTL artiklil 153], vastu üksikdirektiivid muu hulgas lisas loetletud valdkondades.“

4

Direktiivi 90/270 neljas põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„kuvariga töökohtade ohutuse paremaks tagamiseks kavandatud miinimumnõuete järgimine on töötajate tervise ja ohutuse kindlustamisel eriti oluline.“

5

Direktiivi artikli 1 „Reguleerimisala“ lõige 1 näeb ette:

„Käesolevas direktiivis, mis on viies üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses, sätestatakse artiklis 2 määratletud kuvariga töötamise tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuded.

6

Direktiivi artiklis 9 „Töötajate silmade ja nägemise kaitse“ on sätestatud:

„1.   Töötajatel on õigus asjakohasele silmade ja nägemise kontrollile, mille teostab vajaliku pädevusega isik:

ja

2.   Töötajatel on õigus silmaarsti läbivaatusele, kui see on lõikes 1 nimetatud kontrolli tulemuste põhjal vajalik.

3.   Kui lõikes 1 nimetatud kontrolli või lõikes 2 nimetatud läbivaatuse tulemusel ilmneb, et see on vajalik, ja kui tavapäraseid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid ei ole võimalik kasutada, tuleb töötajatele tagada asjaomase töö jaoks sobivad nägemisteravust korrigeerivad erivahendid.

4.   Käesoleva artikli kohaselt võetud meetmed ei või mingil juhul tuua [töötajale kaasa täiendavaid rahalisi kulusid].

5.   Töötajate silmade ja nägemise kaitse võib olla riikliku tervishoiusüsteemi osa.“

7

28. juuni 2017. aasta raamseaduse nr 153/2017, mis käsitleb avaliku sektori vahenditest makstavaid töötasusid) (Legea-cadru nr. 153/2017 privind salarizarea personalului plătit din fonduri publice; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 492, 28.6.2017) artikli 7 punkt i on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8

Selle seaduse VI lisa II peatüki „Eelarvelised ametikohad teenistuskategoorias „Riigikaitse, avalik kord ja riigi julgeolek““ artiklis 12 on ette nähtud:

„[…]

2.   Sõjaväelastele, politseinikele, vanglateenistuse eristaatusega ametnikele ja tsiviiltöötajatele on sõltuvalt töötingimustest õigus järgmistele lisatasudele:

[…]

[…]

3.   Töökohad, töötingimused ja toimingud ning lisatasu protsendid määratakse kindlaks peamise eelarvevahendite käsutaja käskkirjaga käesoleva seaduse alusel kehtestatud määrusega sätestatu piires, võttes aluseks selleks volitatud asutuste otsused lisatasu kindlaksmääramise kohta või nende asutuste koostatud ekspertiisiaruanded.“

9

Valitsuse 9. augusti 2006. aasta otsuse nr 1028/2006, mis käsitleb ohutuse ja tervishoiu miinimumnõudeid töös kuvaritega (Hotărârea Guvernului nr. 1028/2006 privind cerinţele minime de securitate şi sănătate în muncă referitoare la utilizarea echipamentelor cu ecran de vizualizare) (Monitorul Oficial al României, I osa, nro710, 18.8.2006) artiklis 12 on sätestatud:

„Töötajatel on õigus asjakohasele silmade ja nägemise kontrollile, mille teeb vajaliku pädevusega isik:

10

Valitsuse määruse nr 1028/2006 artiklis 13 on sätestatud:

„Töötajatel on õigus silmaarsti läbivaatusele, kui see on artiklis 12 nimetatud kontrolli tulemuste põhjal vajalik.“

11

Valitsuse dekreedi nr 1028/2006 artikkel 14 sätestab:

„Kui artiklis 12 nimetatud kontrolli või artiklis 13 nimetatud läbivaatuse tulemusel ilmneb, et see on vajalik, ja kui tavapäraseid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid ei ole võimalik kasutada, tuleb töötajatele tagada asjaomase töö jaoks sobivad nägemisteravust korrigeerivad erivahendid.“

12

Valitsuse otsuse nr 1028/2006 artiklis 15 on ette nähtud:

„Artiklite 12–14 alusel võetud meetmed ei tohi mingil juhul tuua töötajatele kaasa rahalisi kulusid.“

13

Valitsuse määruse nr 1028/2006 artiklis 16 on sätestatud:

„Töötajate silmade ja nägemise kaitse võib tagada, mis puudutab sellega seotud kulusid, riikliku tervishoiusüsteemi raames vastavalt kehtivatele eeskirjadele.“

14

TJ on peainspektsiooni töötaja Cluji immigratsioonitalituses (Rumeenia). Ta täidab oma tööülesandeid kuvariga töötades.

15

TJ kinnitab, et kuvariga töötamine ja muud riskifaktorid nagu „nähtav, katkendlik“ valgus, loodusliku valguse puudumine ja neuropsüühiline ülekoormus tõid kaasa tema nägemise olulise halvenemise. Seetõttu oleks ta pidanud eriarsti soovitusel vahetama välja oma prillid, et korrigeerida oma vähenenud nägemisteravust.

16

TJ väitis, et Rumeenia riiklikus tervisekindlustussüsteemis ei olnud ette nähtud 2629 Rumeenia lei (RON) (ligikaudu 530 eurot) suuruse summa tagasimaksmist, mis vastas prillide maksumusele ehk klaaside, prilliraamide ja töö maksumusele, ning palus peainspektsioonil see summa talle hüvitada. See taotlus jäeti rahuldamata.

17

TJ esitas seejärel Tribunalul Clujile (Cluj esimese astme kohus, Rumeenia) hagi, milles palus kohustada peainspektsiooni talle selle summa tasuma. Nimetatud kohus jättis kaebuse rahuldamata põhjendusel, et tagasimaksmise tingimused ei olnud täidetud, kuna valitsuse otsuse nr 1028/2006 artikkel 14 ei anna õigust nõuda mitte nägemisteravust korrigeerivate erivahendite kulude hüvitamist, vaid üksnes sellise seadme pakkumist, kui selle kasutamist peetakse vajalikuks.

18

TJ esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Curtea de Apel Clujle (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia), paludes see otsus tühistada ja kohtuasi uuesti sisuliselt läbi vaadata.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et tema lahendada olevas kohtuasjas otsuse tegemiseks on vaja tõlgendada direktiivi 90/270 artikli 9 lõikes 3 kasutatud väljendit „nägemisteravust korrigeerivad erivahendid“, mida ei ole selles sättes määratletud. Kõnealune kohus leiab, et seda mõistet tuleks tõlgendada nii, et see hõlmab prille niivõrd, kuivõrd neid on vaja töötajatel, kelle nägemisvõime on töötingimuste tõttu halvenenud.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on lisaks tekkinud küsimus, kas nägemisteravust korrigeerivad erivahendid, millele on viidatud artikli 9 lõikes 3, viitavad üksnes töökohal kasutatavatele vahenditele või võib nende all olla silmas peetud ka vahendeid, mida võib kasutada väljaspool töökohta. Sellega seoses kaldub ta arvama, et selle kindlakstegemisel, kas see säte on kohaldatav, puutub asjasse üksnes tõik, et erivahendit kasutatakse töökohal, kusjuures see, kas niisugust vahendit kasutatakse ka väljaspool töökohta, ei ole tähtis.

21

Erivahendite pakkumise viiside kohta väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi on tõsi, et direktiiv 90/270 viitab sõnaselgelt üksnes nende vahendite pakkumisele tööandja poolt, saavutataks samasugune tulemus siis, kui tööandja hüvitaks töötajale sellise vahendi ostuhinna. Niisuguse lahenduse eelis oleks ka see, et töötajal võimaldataks võtta õigel ajal oma nägemise parandamiseks vajalikke meetmeid.

22

Viimaseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohustus anda nende töötajate käsutusse, kes seda vajavad, nägemisteravust korrigeerivad erivahendid, on täidetud sellega, et raskete töötingimuste eest makstakse palgalisa.

23

Nendel asjaoludel otsustas Curtea de Apel Cluj (Cluji apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Peainspektsioon vaidleb vastu teise, kolmanda ja neljanda küsimuse vastuvõetavusele, kuna liidu õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et see ei jäta kohta põhjendatud kahtlusele.

25

Selle kohta tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega on Euroopa Kohus juhul, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, põhimõtteliselt kohustatud tegema otsuse. Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele võib Euroopa Kohus jätta vastamata vaid siis, kui taotletud tõlgendus ei ole kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline, või ka siis, kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Viva Telecom Bulgaria, C‑257/20, EU:C:2022:125, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesoleval juhul tuleb rõhutada seoses direktiivi 90/270 sätete selgust puudutava argumendiga, mida käsitletakse teises kuni neljandas küsimuses, et liikmesriigi kohtul ei ole mingil juhul keelatud esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi, millele antav vastus ei jäta põhikohtuasja ühe poole arvates ruumi mingile mõistlikule kahtlusele. Seega, isegi juhul, kui see vastus on selge, ei ole selliseid küsimusi sisaldav eelotsusetaotlus seetõttu vastuvõetamatu (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Viva Telecom Bulgaria, C‑257/20, EU:C:2022:125, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Järelikult on teine kuni neljas küsimus vastuvõetavad.

28

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 90/270 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et „nägemisteravust korrigeerivad erivahendid“ selle sätte tähenduses hõlmavad prille ja lisaks piirduvad niisugused vahendid üksnes töö- või ametiülesannete käigus kasutatavate vahenditega.

29

Direktiivi 90/270 artikli 9 lõikest 3 tuleneb, et kui artikli 9 lõikes 1 nimetatud kontrolli või artikli 9 lõikes 2 nimetatud läbivaatuse tulemusel ilmneb, et see on vajalik, ja kui tavapäraseid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid ei ole võimalik kasutada, tuleb töötajatele tagada asjaomase töö jaoks sobivad nägemisteravust korrigeerivad erivahendid.

30

Tuleb tõdeda, et direktiiv 90/270 ei määratle „korrigeerivaid erivahendeid“, mida on nimetatud selle direktiivi artikli 9 lõikes 3.

31

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Airhelp (asenduslennu hilinemine), C‑451/20, EU:C:2022:123, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Esiteks tuleb rõhutada, et direktiiv 90/270 võeti selle pealkirja kohaselt vastu viienda üksikdirektiivina direktiivi 89/391 artikli 16 lõike 1 tähenduses, kuna see direktiiv ise võeti vastu EMÜ asutamislepingu artikli 118 A (millest sai pärast muutmist ELTL artikkel 153) alusel, mille eesmärk on soodustada töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist.

33

Teiseks nähtub direktiivi 90/270 pealkirjast ja artiklist 1, et direktiivi 90/270 eesmärk on näha ette kuvariga töötamise tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuded. Lisaks on vastavalt selle direktiivi neljandale põhjendusele kuvariga töökohtade ohutuse paremaks tagamiseks kavandatud miinimumnõuete järgimine töötajate tervise ja ohutuse kindlustamisel eriti oluline.

34

Kolmandaks ja viimaseks tuleb märkida, et direktiivi 90/270 artikkel 9 täpsustab selle direktiivi eesmärki osas, mis puudutab töötajate silmade ja nägemise kaitsmise imperatiivset nõuet, eelkõige viimaste õigust saada asjaomase töö jaoks sobivad nägemisteravust korrigeerivad erivahendid, kui artikli 9 lõikes 1 nimetatud kontrolli või artikli 9 lõikes 2 nimetatud läbivaatuse tulemusel ilmneb, et need vahendid on vajalikud.

35

Sellega seoses tuleb rõhutada, et direktiivi 90/270 artikli 9 lõige 3 teeb vahet ühelt poolt „tavapärastel nägemisteravust korrigeerivatel abivahenditel“ ja teiselt poolt „asjaomase töö jaoks [s.o kuvariga töötamise jaoks] sobivatel nägemisteravust korrigeerivatel erivahenditel“.

36

Mis esiteks puudutab mõistet „nägemisteravust korrigeerivad abivahendid“ direktiivi 90/270 artikli 9 lõike 3 tähenduses, siis tuleb tõdeda, et selle sõnaga asendati sõna „prillid“, mida oli kasutatud ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv nägemises kasutatavate seadmete minimaalsete ohutus- ja tervishoiunõuete kohta (EÜT 1988, C 113, lk 7), artikli 9 teises lõigus. Direktiivi 90/270 ettevalmistavatest materjalidest nähtub seega, et „nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid“ selle direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses tuleb mõista laias tähenduses nii, et nendega ei peeta silmas mitte ainult prille, vaid ka muud tüüpi vahendeid, mis võivad parandada või ennetada nägemishäireid.

37

Mis teiseks puudutab mõistet „tavalised nägemisteravust korrigeerivad abivahendid“ selle direktiivi artikli 9 lõike 3 tähenduses, mis viitavad vahenditele, mis ei võimalda korrigeerida artikli 9 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kontrolli või läbivaatuse käigus tuvastatud nägemishäireid, siis tuleb tõdeda – nagu sisuliselt märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 30 – puudutavad need vahendeid, mida kantakse väljaspool töökohta ja mis ei ole seega tingimata seotud töötingimustega. Seega ei ole niisuguste vahendite eesmärk korrigeerida tööga seotud nägemishäireid ja neil ei pruugi olla konkreetset seost kuvariga töötamisega.

38

Mis kolmandaks puudutab mõistet „asjaomase töö jaoks sobivad nägemisteravust korrigeerivad erivahendid“ direktiivi 90/270 artikli 9 lõike 3 tähenduses, siis tuleb ühelt poolt meelde tuletada, et töötajad peavad saama sellised nägemisteravust korrigeerivad erivahendid, kui tavapäraseid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid ei ole võimalik kasutada nägemishäirete korrigeerimiseks, mis on tuvastatud selle artikli lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kontrolli või läbivaatuse käigus. Seega peab nägemisteravust korrigeeriv erivahend olema tingimata mõeldud niisuguste nägemishäirete korrigeerimiseks või ennetamiseks, mida tavapäraste nägemisteravust korrigeerivate abivahendite abil ei saa korrigeerida ega ennetada.

39

Teiselt poolt eeldab nägemisteravust korrigeeriva erivahendi laad, et see oleks seotud kuvariga töötamisega, kuna selle eesmärk on parandada või ennetada sellise tööga konkreetselt seotud ja direktiivi artikli 9 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kontrolli tulemusel tuvastatud nägemisprobleeme.

40

Sellega seoses tuleneb küll 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia (C‑455/00, EU:C:2002:612, punkt 28), et direktiivi 90/270 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud „erivahendid“ puudutavad „juba tekkinud kahju“ parandamist.

41

Samas, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 sisuliselt märkis, ei saa eelmises punktis viidatud kohtuotsusest siiski järeldada, nagu väitsid põhikohtuasja hageja ja komisjon vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele, et nimetatud „kahju“ peab olema põhjustatud tööst kuvaritega. Kuigi selleks, et tekiks õigus saada nägemisteravust korrigeeriv erivahend kooskõlas direktiivi 90/270 artikli 9 lõikega 3, tuleb nägemishäired tuvastada selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud kontrolli või läbivaatuse käigus, ei pea kuvariga tehtav töö tingimata olema nende probleemide põhjus.

42

Nimelt tuleneb eelkõige direktiivi 90/270 artikli 9 lõike 1 esimesest taandest, et selles lõikes nimetatud kontroll võib toimuda enne kuvariga töötamise alustamist, mis tähendab, et nägemishäired, mille tõttu töötajal on selle direktiivi artikli 9 lõike 3 alusel õigus nägemisteravust korrigeerivatele erivahenditele, ei pea tingimata olema põhjustatud kuvariga töötamisest.

43

Neid kaalutlusi arvestades tuleb, nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 39, järeldada, et direktiivi 90/270 artiklit 9 ei saa tõlgendada nii, et see nõuab põhjuslikku seost kuvariga töötamise ja nägemishäirete tekkimise vahel, kuna direktiivi artikli 9 lõike 1 kolmest taandest igaüks võib viia direktiivi artikli 9 lõike 3 alusel nägemisteravust korrigeerivate erivahendite pakkumiseni.

44

Nägemisteravust korrigeerivad erivahendid viimati nimetatud sätte tähenduses on seega suunatud nägemishäirete korrigeerimisele või ennetamisele seoses tööga, millega kaasneb töötamine kuvariga.

45

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja kaebaja täitis oma ametiülesandeid peainspektsioonis, töötades kuvariga. Hageja väitis, et nende tööülesannete täitmisel puutus ta kokku „nähtava, katkendliku“ valgusega, loomuliku valguse puudumisega ja neuropsüühilise ülekoormusega, mistõttu langes tema nägemisteravus oluliselt ning eriarst oli sellest tulenevalt sunnitud välja kirjutama vanade prillide asemel uued, konkreetselt nägemisteravust korrigeerivate klaasidega prillid.

46

Kuigi küsimus, kas prillid, mille hüvitamist hageja nõuab, tuleb kvalifitseerida „nägemisteravust korrigeerivateks erivahenditeks“ direktiivi 90/270 artikli 9 lõike 3 tähenduses, ei ole mitte eelotsusetaotlust lahendava Euroopa Kohtu ülesanne, vaid selle peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb siiski ühelt poolt märkida, et põhikohtuasja kaebaja läbis nägemise tugeva halvenemise tõttu eriarsti juures silmaarstliku läbivaatuse, mis näib vastavat direktiivi 90/270 artikli 9 lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud kontrollile ja läbivaatusele.

47

Teiselt poolt näib asjaolu, et see eriarst soovitas põhikohtuasja kaebajal vahetada välja prillid ja täpsemalt korrigeerivad klaasid, et korrigeerida tema nägemisteravuse olulist langust, samuti osutavat sellele, et tema endisi korrigeerivaid klaase ei saanud enam kasutada kuvariga töötamiseks eelkõige nägemisteravuse häirete tõttu, mis oli puudutatud isikul diagnoositud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kontrollida, kas asjaomased prillid on tõepoolest mõeldud korrigeerima tema tööga seotud nägemishäireid, mitte aga üldisi nägemishäireid, mis ei ole tingimata töötingimustega seotud.

48

Lisaks ei saa asjaolu, et „nägemisteravust korrigeerivad erivahendid“ direktiivi 90/270 artikli 9 lõike 3 tähenduses peavad selle sätte kohaselt olema „seotud asjaomase tööga“, tähendada, et neid tuleb kasutada üksnes töökohal või töökohustuste täitmisel, kuna see säte ei näe ette mingeid piiranguid nende vahendite kasutamisele.

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 90/270 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et „nägemisteravust korrigeerivad erivahendid“ selle sätte tähenduses hõlmavad prille, mis on spetsiaalselt mõeldud kuvariga töötamisega seotud nägemishäirete korrigeerimiseks ja ennetamiseks. Lisaks ei piirdu need „nägemisteravust korrigeerivad erivahendid“ üksnes töö- või ametiülesannete käigus kasutatavate vahenditega.

50

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb samuti analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 90/270 artikli 9 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud, tööandjal lasuvat kohustust pakkuda asjaomastele töötajatele nägemisteravust korrigeerivad erivahendid, saab täita kas töötajale tema kantud vajalike kulutuste hüvitamisega või töötajale üldise lisatasu maksmisega.

51

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 29, peavad töötajad vastavalt direktiivi 90/270 artikli 9 lõikele 3 saama asjaomase töö jaoks sobivad nägemisteravust korrigeerivad erivahendid tingimusel, et lõigetes 1 ja 2 osutatud kontroll või läbivaatus kinnitavad nende vajalikkust ning tavapäraseid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid ei ole võimalik kasutada.

52

Seega tuleb tõdeda, et kuigi see säte paneb tööandjale kohustuse tagada, et asjaomased töötajad saavad vajaduse korral nägemisteravust korrigeeriva erivahendi, ei tulene direktiivi 90/270 artikli 9 sõnastusest, mil viisil peab tööandja seda kohustust täitma.

53

Siiski tuleb ühelt poolt märkida, et vastavalt direktiivi 90/270 artikli 1 lõikele 1, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, on selle direktiiviga kehtestatud üksnes miinimumnõuded.

54

Teiselt poolt on see, kui tööandja hüvitab nägemisteravust korrigeeriva erivahendi ostuhinna, kooskõlas direktiivi 90/270 eesmärgiga, kuna sellega tagatakse töötajate ohutuse ja tervise kaitse parem tase.

55

Pealegi ei ole direktiivi 90/270 artikli 9 lõikes 3 kasutatud väljendiga „tuleb [töötajatele] tagada“ koostoimes sama artikli lõikega 4, milles on sätestatud, et „käesoleva artikli [9] kohaselt võetud meetmed ei või mingil juhul tuua töötajatele kaasa täiendavaid rahalisi kulusid“, vastuolus see, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud, et töötaja võib valida – selle asemel, et saada nägemisteravust korrigeeriv erivahend otse tööandjalt – selle, et kannab vastava kulu ette ära ja saab siis selle eest hüvitist.

56

Sellest järeldub, et direktiivi 90/270 artikli 9 lõigete 3 ja 4 eesmärki, mis seisneb selle tagamises, et töötajad saavad vajaduse korral ilma igasuguse rahalise kuluta nägemisteravust korrigeeriva erivahendi, on võimalik saavutada kas otse, seeläbi, et tööandja annab sellise vahendi asjaomasele töötajale või kaudselt, seeläbi, et tööandja hüvitab selle vahendi eest kantud kulud.

57

Neid kaalutlusi arvestades tuleb samuti asuda seisukohale, et direktiivi 90/270 artikli 9 lõikega 3 ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud, et tööandjapoolne nägemisteravust korrigeeriva erivahendi kättesaadavaks tegemine töötajale, mida on selles sättes nõutud, toimub lisatasu abil, mis võimaldab töötajal ise sellise vahendi soetada.

58

Siiski tuleb rõhutada, et selline lisatasu peab tingimata katma kulud, mida asjaomane töötaja on direktiivi 90/270 artikli 9 lõike 3 alusel nägemisteravust korrigeeriva erivahendi soetamiseks teinud.

59

Järelikult, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu teisiti, näib, et selline üldine lisatasu, mida alaliselt makstakse raskete töötingimuste eest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei tundu täitvat tööandjale nimetatud artikli 9 lõikega 3 pandud kohustusi, kuna näib, et selle eesmärk ei ole katta asjaomase töötaja poolt selliseks soetamiseks tehtud kulutusi.

60

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 90/270 artikli 9 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud, tööandjal lasuvat kohustust pakkuda asjaomastele töötajatele nägemisteravust korrigeerivad erivahendid, saab täita kas seeläbi, et tööandja annab sellise vahendi asjaomasele töötajale või seeläbi, et tööandja hüvitab selle vahendi eest kantud kulud, ent mitte töötajale üldise lisatasu maksmisega.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: