–

B, esindaja: advocaat P. J. J. A. Hendriks,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, H. S. Gijzen ja A. Hanje,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.‑L. Desjonquères ja J. Illouz,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato D. G. Pintus,

–

Šveitsi valitsus, esindajad: S. Lauper ja N. Marville-Dosen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 27 lõike 1 ja artikli 29 lõike 2 tõlgendamist.

2

Need eelotsusetaotlused esitati kohtuvaidlustes, mille pooled on esiteks Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär) (edaspidi „riigisekretär“) ning vastaspooled vastavalt kolmandate riikide kodanikud B ja F ning teiseks samuti kolmanda riigi kodanik K ja vastaspool riigisekretär ning mis puudutavad riigisekretäri otsuseid ühelt poolt lükata B ja K esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused ilma neid läbi vaatamata tagasi ja anda need isikud üle Itaaliale ning teiselt poolt pidada F väljasaatmise eesmärgil kinni.

3

Dublini III määruse põhjendustes 4, 5 ja 19 on märgitud:

[…]

4

Selle määruse artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.“

5

Määruse artikli 18 lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:

[…]

6

Määruse artikli 20 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui taotleja viibib mõnes muus liikmesriigis ilma elamisloata või esitab seal rahvusvahelise kaitse taotluse pärast oma esimese, teises liikmesriigis esitatud taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus, võtab liikmesriik, kellele esitati esimene rahvusvahelise kaitse taotlus, taotleja tagasi artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel, et viia vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule.“

7

Dublini III määruse artikli 23 lõiked 1–3 sätestavad:

„1.   Kui liikmesriik, kus artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.

2.   Tagasivõtmispalve esitatakse võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul […] Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest.

Kui tagasivõtmispalve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist […].

3.   Kui tagasivõtmispalvet ei esitata lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.“

8

Kõnealuse määruse artikli 24 lõige 1 sätestab:

„Kui liikmesriik, mille territooriumil artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik viibib ilma elamisloata ning kui uut rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole esitatud, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni teine liikmesriik, võib ta paluda sellel teisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.“

9

Nimetatud määruse artikli 27 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Taotlejal või muul artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.“

10

Sama määruse artikli 29 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja […] pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes […]

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.“

11

B esitas 3. juulil 2017 Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Saksamaa ametiasutused esitasid Itaalia ametiasutustele B tagasivõtmise palve põhjendusel, et ta oli varem seda kaitset taotlenud Itaalias. Itaalia ametiasutused nõustusid selle palvega 4. oktoobril 2017, millest alates hakkas kulgema kuuekuuline tähtaeg, et anda B Itaaliale üle. Seejärel pikendati üleandmistähtaega B põgenemise tõttu 4. aprillini 2019.

12

B esitas 17. veebruaril 2018 rahvusvahelise kaitse taotluse Madalmaades. Riigisekretär esitas 17. märtsil 2018 Itaalia ametiasutustele B tagasivõtmise palve. Itaalia ametiasutused nõustusid sellega 1. aprillil 2018. Riigisekretär teatas 29. juuni 2018. aasta kirjas neile asutustele, et B on põgenenud, millega kaasnes üleandmistähtaja pikendamine kuni 1. oktoobrini 2019.

13

B esitas 9. juulil 2018 Saksamaal teise rahvusvahelise kaitse taotluse. Saksamaa ametiasutused võtsid 14. septembril 2018 Dublini III määruse alusel vastu otsuse, mida ei ole vaidlustatud.

14

B esitas 27. detsembril 2018 Madalmaades teise rahvusvahelise kaitse taotluse. Riigisekretär lükkas 8. märtsi 2019. aasta otsusega taotluse ilma seda läbi vaatamata tagasi põhjendusel, et taotluse läbivaatamise eest vastutab Itaalia Vabariik.

15

29. aprillil 2019 anti B Itaaliale üle.

16

B esitas riigisekretäri 8. märtsi 2019. aasta otsuse peale pädevale kohtule kaebuse. See kohus rahuldas kaebuse 12. juuni 2019. aasta kohtuotsusega ja tühistas selle otsuse põhjusel, et Dublini III määruse artiklis 29 ette nähtud üleandmistähtaja möödumise tõttu oli 4. aprillil 2019 saanud vastutavaks liikmesriigiks Saksamaa Liitvabariik.

17

Riigisekretär esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Raad van State’ile (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Madalmaad), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta väitis oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks eelkõige ühelt poolt, et üleandmistähtaega tuleb arvutada Madalmaade Kuningriigi ja Itaalia Vabariigi vahelisest suhtest lähtudes, ning teiselt poolt, et uus üleandmistähtaeg hakkas Saksamaa Liitvabariigi suhtes kulgema alates kuupäevast, mil B esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Madalmaades.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ei ole vaidlust selles, et ajal, mil B esitas Madalmaades teise rahvusvahelise kaitse taotluse – nimelt 27. detsembril 2018 –, oli vastutav liikmesriik Itaalia Vabariik. Samas rõhutab ta, et põhikohtuasja poolte vahel on vaidlus üleminekutähtaja võimaliku möödumise üle 4. aprillil 2019 pärast 18 kuu möödumist alates sellest, kui Itaalia Vabariik nõustus esimese tagasivõtmispalvega, see tähendab Saksamaa ametiasutuste poolt selleks esitatud palvega.

19

Käesoleval juhul eksisteeris samal ajal väidetavalt kaks „kehtivat kokkulepet“ tagasivõtmiseks kahe erineva üleandmistähtajaga, mis tähendab, et tuleb täpsustada nende kahe tähtaja vahelist suhet. Selleks tuleks kindlaks teha, kas esimest liikmesriiki, kes esitas tagasivõtmispalve – ehk Saksamaa Liitvabariik –, tuleb veel käsitada „palve esitanud liikmesriigina“ Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 tähenduses või tuleb see staatus omistada viimasele liikmesriigile, kes esitas sellise palve – ehk Madalmaade Kuningriik. Kui nõustuda teise tõlgendusega, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas viimati nimetatud liikmesriik on mingil viisil seotud esimesele liikmesriigile siduva üleandmistähtajaga.

20

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

F esitas 24. novembril 2017 Madalmaades rahvusvahelise kaitse taotluse. Riigisekretär esitas Itaalia ametiasutustele F‑i tagasivõtmise palve põhjendusel, et ta oli varem seda kaitset taotlenud Itaalias. Itaalia ametiasutused nõustusid selle palvega 19. detsembril 2017, millest alates hakkas kulgema kuuekuuline tähtaeg, et anda F Itaaliale üle. Riigisekretär teatas 12. aprilli 2018. aasta kirjas neile asutustele, et F on põgenenud, millega kaasnes üleandmistähtaja pikendamine kuni 19. juunini 2019.

22

F esitas 29. märtsil 2018 rahvusvahelise kaitse taotluse Saksamaal. Selle taotluse menetlemise võimalik tulemus ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtule teada.

23

F esitas 30. septembril 2018 Madalmaades teise rahvusvahelise kaitse taotluse. Riigisekretär lükkas taotluse 31. jaanuari 2019. aasta otsusega ilma seda läbi vaatamata tagasi põhjendusel, et taotluse läbivaatamise eest vastutab Itaalia Vabariik.

24

Pärast seda, kui F oli lahkunud varjupaigataotlejate keskusest, kuhu ta oli Madalmaades majutatud, peeti ta riigisekretäri 1. juuli 2019. aasta otsusega kinni, et ta Itaaliale üle anda.

25

F esitas selle otsuse peale pädevale kohtule kaebuse. See kohus rahuldas selle kaebuse 16. juuli 2019. aasta kohtuotsusega ja tühistas selle otsuse põhjendusel, et F‑i Itaaliale üleandmise tähtaja möödumise tõttu oli 19. juunil 2019 saanud vastutavaks liikmesriigiks Madalmaade Kuningriik.

26

Riigisekretär esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Raad van State’ile (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks väitis ta eelkõige, et Madalmaade Kuningriigil on uus tähtaeg F‑i Itaaliale üleandmiseks, mis hakkas kulgema alates kuupäevast, mil F esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Saksamaal. Seetõttu leidis ta, et Itaalia Vabariik jäi vastutavaks liikmesriigiks.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et vähemalt kuni 19. juunini 2019 tuli pidada vastutavaks liikmesriigiks Itaalia Vabariiki.

28

Tal tekib siiski seoses riigisekretäri esitatud argumentidega küsimus, milline tähtsus võib olla asjaolul, et F esitas enne tema Itaaliale üleandmise tähtaja möödumist teises liikmesriigis uue rahvusvahelise kaitse taotluse.

29

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Dublini III määruse] artiklit 29 tuleb tõlgendada nii, et artikli 29 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kehtiv üleandmistähtaeg hakkab uuesti kulgema hetkel, kui välismaalane esitab pärast seda, kui ta on põgenemisega takistanud liikmesriigi poolt üleandmist, uue rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis (käesoleval juhul kolmandas liikmesriigis)?“

30

K esitas 6. septembril 2018 rahvusvahelise kaitse taotluse Prantsusmaal. Prantsusmaa ametiasutused esitasid Austria ametiasutustele K tagasivõtmise palve põhjendusel, et K oli varem taotlenud seda kaitset Austrias. Austria ametiasutused nõustusid selle palvega 4. oktoobril 2018, millest alates hakkas kulgema kuuekuuline tähtaeg, et anda K Austriale üle. Hiljem K põgenes ja teda Austriale üle ei antud.

31

K esitas 27. märtsil 2019 rahvusvahelise kaitse taotluse Madalmaades. Riigisekretär esitas 3. mail 2018 Austria ametiasutustele palve K tagasivõtmiseks. Need ametiasutused jätsid selle palve 10. mail 2019 rahuldamata põhjendusel, et kuna Prantsuse Vabariik ei olnud Austria Vabariigile teatanud, et K üleandmine ei saanud toimuda kuue kuu jooksul, siis oli Prantsuse Vabariik alates 4. aprillist 2019, mil K Austriale üleandmise tähtaeg lõppes, tema taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik.

32

Riigisekretär esitas 20. mail 2019 Prantsusmaa ametiasutustele palve K tagasivõtmiseks. Need ametiasutused jätsid palve rahuldamata põhjendusel, et kuuekuuline Austriale üleandmise tähtaeg ei olnud veel möödunud kuupäeval, mil K esitas Madalmaades rahvusvahelise kaitse taotluse.

33

Riigisekretär palus 31. mail 2019 nii Austria kui ka Prantsuse ametiasutustel vaadata neile saadetud tagasivõtmispalved uuesti läbi. Austria ametiasutustele saadetud palves väideti, et uus üleandmistähtaeg hakkas kulgema alates sellest, kui K esitas Madalmaades rahvusvahelise kaitse taotluse, ja et seetõttu oli Austria Vabariik K rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik. 3. juunil 2019 nõustusid Austria ametiasutused K tagasi võtma.

34

Riigisekretär lükkas K esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse 24. juuli 2019. aasta otsusega ilma seda läbi vaatamata tagasi.

35

K esitas selle otsuse peale pädevale kohtule kaebuse. See kohus jättis 17. oktoobri 2019. aasta otsusega kaebuse rahuldamata põhjendusel, et riigisekretär leidis õigesti, et K rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest oli vastutav Austria Vabariik.

36

K esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Raad van State’ile (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks väitis ta, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine kolmandas liikmesriigis ei saa olla takistuseks kahe teise liikmesriigi vahelise üleandmise jaoks ette nähtud tähtaja möödumisele.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et Prantsuse ametiasutused ei teavitanud Austria ametiasutusi ei K põgenemisest ega sellest, et nad ei saanud teda kuue kuu jooksul üle anda. Järelikult, arvestades selle tähtaja möödumist, ei saa Austria Vabariiki alates 4. aprillist 2019 enam pidada vastutavaks liikmesriigiks.

38

Ta kahtleb siiski, kas on tähtsust asjaolul, et asjaomane isik on enne üleandmistähtaja möödumist esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis.

39

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

40

Esimese küsimusega kohtuasjades C‑323/21 ja C‑325/21 ning oma ainsa küsimusega kohtuasjas C‑324/21 soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artiklit 29 tuleb tõlgendada nii, et kui kolmanda riigi kodaniku üleandmise tähtaeg palve saanud liikmesriigi ja palve esitanud esimese liikmesriigi vahel on hakanud kulgema, siis vastutus selle isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest läheb nimetatud tähtaja möödumisel üle sellele palve esitanud liikmesriigile, isegi kui see isik on vahepeal esitanud kolmandas liikmesriigis uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mille tulemusel taotluse saanud liikmesriik on nõustunud selle kolmanda liikmesriigi esitatud tagasivõtmispalvega. Esimese küsimusega kohtuasjas C‑323/21 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult ka selle kohta, millised tagajärjed võivad olla nimetatud tähtaja möödumisel sellele kolmandale liikmesriigile.

41

Kõigepealt tuleb märkida, et Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku poolt mis tahes liikmesriigi territooriumil esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi üks liikmesriik.

42

Seega, kui rahvusvahelise kaitse taotleja asub muu liikmesriigi territooriumil kui see, kes peab tema taotluse läbi vaatama, on Dublini III määruses ette nähtud menetluste eesmärk eelkõige võimaldada tema üleandmist viimati nimetatud liikmesriigile.

43

Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu kohaselt antakse asjaomane isik vastutavale liikmesriigile üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul alates ajast, mil see liikmesriik nõustus vastuvõtmis- või tagasivõtmispalvega või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime.

44

Selle määruse artikli 29 lõikes 2 on täpsustatud, et kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile.

45

Nii ei ole Dublini III määruse artiklis 29 ette nähtud konkreetseid norme olukorra kohta, kus teine liikmesriik on palve esitanud liikmesriigi kodaniku tagasivõtmise palvega juba nõustunud, kuid see isik esitab kolmandas liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse.

46

Selleks et hinnata, kas niisuguses olukorras tuleb arvesse võtta rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kolmandas liikmesriigis või selle taotluse menetlemise tagajärgi, on nende sätete kohaldamisel vaja kindlaks määrata normid, mis reguleerivad Dublini III määruse alusel kohaldatavaid menetlusi juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlused esitatakse järgemööda mitmes liikmesriigis.

47

Tagasivõtmismenetluse kohaldamisala on määratletud Dublini III määruse artiklites 23 ja 24. Määruse artikli 23 lõikest 1 ja artikli 24 lõikest 1 tuleneb, et see menetlus on kohaldatav määruse artikli 20 lõikes 5 või artikli 18 lõike 1 punktides b–d osutatud isikute suhtes (2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punkt 46).

48

Määruse artikli 20 lõige 5 näeb muu hulgas ette, et see on kohaldatav taotlejale, kes esitab liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse pärast oma esimese, teises liikmesriigis esitatud taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus. See säte on kohaldatav ka olukorras, kus taotleja on lahkunud liikmesriigist, kus ta esitas oma esimese taotluse, enne kui taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus oli lõpule viidud, teavitamata selle esimese liikmesriigi pädevat asutust soovist oma taotlusest loobuda (vt selle kohta 2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punktid 46 ja 50).

49

Mis puudutab Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkte b–d, siis need sätted viitavad isikule, kes ühelt poolt on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse (mis on läbivaatamisel), kes on sellise läbivaatamisel oleva taotluse tagasi võtnud või kelle taotlus on rahuldamata jäetud, ning kes teiselt poolt on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil (2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Selle määruse artikli 20 lõige 5 ja artikli 18 lõike 1 punktid b–d täiendavad seega üksteist, kuna neist sätetest esimene on kohaldatav olukorras, kus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik ei ole veel kindlaks määratud, samas kui teine neist puudutab juhtumeid, mil vastutus taotluse läbivaatamise eest on juba kindlaks tehtud (vt selle kohta 2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punktid 52, 66 ja 67).

51

Neil tingimustel – kuna määruse artikli 23 lõikes 1 viidatakse üldiselt liikmesriigile, kellele on esitatud uus rahvusvahelise kaitse taotlus ja kes leiab, et vastavalt sama määruse artikli 20 lõikele 5 või artikli 18 lõike 1 punktidele b–d on vastutav mõni teine liikmesriik – tuleb asuda seisukohale, et tagasivõtmismenetlus on kohaldatav mitte ainult teisele liikmesriigile, kellele kolmanda riigi kodanik on esitanud sellise taotluse, vaid ka kolmandale liikmesriigile, kellele see kolmanda riigi kodanik esitab hiljem ühe uue rahvusvahelise kaitse taotluse.

52

Mis puudutab selliste tagasivõtmismenetluste korda, mis algatati pärast mitmes liikmesriigis järjestikku rahvusvahelise kaitse taotluste esitamist, siis tuleb märkida, et liidu seadusandja ei ole teinud tagasivõtmismenetluse algatamist ja kulgu käsitlevates sätetes, nimelt Dublini III määruse artiklites 23–25, mingit vahet selle põhjal, kas selle menetluse on algatanud teine liikmesriik, kellele kolmanda riigi kodanik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, või kolmas liikmesriik, kellele selline taotlus on esitatud hiljem.

53

Kui aga erisätted puuduvad, siis ei ole põhjust teha nende kahe olukorra vahel vahet, mida ei ole selles määruses ette nähtud (vt analoogia alusel 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus FCD ja FMB, C‑106/14, EU:C:2015:576, punkt 50).

54

Järelikult on tagasivõtmismenetlusega seotud liikmesriigid kõnealustes olukordades kohustatud järgima imperatiivseid tähtaegu, millega liidu seadusandja on need menetlused piiritlenud.

55

Nimelt aitavad need tähtajad olulisel määral kaasa Dublini III määruse põhjenduses 5 nimetatud rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi saavutamisele, tagades, et neid menetlusi viiakse läbi põhjendamatu viivituseta, ning näitavad, et seadusandja on eriti oluliseks pidanud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kiiret määramist ja asjaolu, et arvestades eesmärki tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlustele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki, peab seadusandja arvates neid taotlusi vajaduse korral läbi vaatama mõni teine liikmesriik kui see, mis on määratud vastutavaks nimetatud määruse III peatükis toodud kriteeriumide alusel (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus X ja X, C‑47/17 ja C‑48/17, EU:C:2018:900, punktid 69 ja 70).

56

Sellest järeldub esimesena, et Dublini III määruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud imperatiivsetest tähtaegadest peab tagasivõtmispalve esitamisel kinni pidama nii teine kui ka kolmas liikmesriik, kellele kolmanda riigi kodanik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse.

57

Kuna aga mõned käsitletavatest põhikohtuasjadest puudutavad olukordi, kus kolmanda riigi kodanik on esitanud mitu rahvusvahelise kaitse taotlust ühes ja samas liikmesriigis, siis tuleb märkida, et kui taotleja esitab liikmesriigis uue rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui see liikmesriik on teinud otsuse see taotleja üle anda, on selle otsuse täitmine põhimõtteliselt võimalik, ilma et oleks vaja, et see liikmesriik esitaks uue tagasivõtmispalve, isegi kui nimetatud taotleja on vahepeal esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis.

58

Nimelt, kui üleandmisotsuse sellist toimet mitte tunnustada, võimaldaks see kõigil kolmandate riigi kodanikel, kelle suhtes on liikmesriik teinud üleandmisotsuse, selle täitmisest lõplikult kõrvale hoida enne, kui sellel otsusel on tagajärjed, esitades rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes teises liikmesriigis ja naastes seejärel esimesse liikmesriiki, mis võiks täielikult halvata Dublini III määrusega kehtestatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise mehhanismi ja kahjustada nende taotluste kiire menetlemise eesmärki.

59

Järelikult ei saa liikmesriigile, kes on teinud üleandmisotsuse, mida ei ole veel täidetud ja mille täitmise tähtaeg ei ole möödunud, kaasneda vastutust rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ainuüksi seetõttu, et ta pärast seda, kui tema territooriumil esitati uus rahvusvahelise kaitse taotlus, ei esitanud uut tagasivõtmispalvet Dublini III määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tähtaegade jooksul.

60

Seevastu tuleb selline palve tingimata esitata selleks, et saaks anda üle kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes on tehtud asjaomasesse liikmesriiki üleandmise otsus, kui see otsus on juba täidetud (vt analoogia alusel 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hasan, C‑360/16, EU:C:2018:35, punkt 51).

61

Kui sellises olukorras ei esitata tagasivõtmispalvet Dublini III määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tähtaegade jooksul, saab liikmesriigist, kellele esitati uus rahvusvahelise kaitse taotlus, vastavalt selle määruse artikli 23 lõikele 3 selle taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, ilma et määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud võimaliku üleandmistähtaja möödumise küsimus omaks tähtsust.

62

Teisena tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 52–54 esitatud kaalutlustest, et Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud üleandmistähtaegu käsitlevad normid on kohaldatavad tagasivõtmismenetlustes, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik on esitanud järjestikku mitmes liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotlused.

63

Sellega seoses tuleb meenutada, et Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulise üleandmistähtaja eesmärk on eelkõige jätta – arvestades praktilist keerukust ja korralduslikke raskusi, mis on seotud kolmanda riigi kodaniku üleandmisega – kahele asjaomasele liikmesriigile aega, et nad saaksid üleandmise korraldamise üle nõu pidada, ja täpsemalt, et palve esitanud liikmesriik saaks korraldada üleandmise üksikasju (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (üleandmisotsuse halduskorras peatamine), C‑245/21 ja C‑248/21, EU:C:2022:709, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Võttes arvesse, et see säte ei näe ette erikorda juhuks, kui mitme tagasivõtmispalvega on üksteise järel nõustutud, tuleb palve esitanud liikmesriigi suhtes kohaldatavat üleandmistähtaega arvestada alates kuupäevast, mil palve saanud liikmesriik nõustus selle liikmesriigi esitatud palvega, isegi kui kolmanda riigi kodaniku üleandmise tähtaeg teise palve esitanud liikmesriigi ja selle palve saanud liikmesriigi vahel on juba kulgema hakanud.

65

Lisaks – kuna kõik palve esitanud liikmesriigid viivad erinevaid tagasivõtumenetlusi läbi iseseisvalt ning Dublini III määruses ei ole ette nähtud koordineerimismehhanismi, mis võimaldaks teha erandi selle määruse artiklis 29 sätestatud normidest – ei saa sellises olukorras üleandmistähtaega, mis tuleneb asjaolust, et palve saanud liikmesriik on esimese tagasivõtmispalvega nõustunud, katkestada või pikendada asjaolu tõttu, et see palve saanud liikmesriik on nõustunud teise liikmesriigi esitatud uue tagasivõtmispalvega.

66

On tõsi, nagu rõhutab eelotsusetaotlused esitanud kohus, et sellel liikmesriigil ei ole alates kuupäevast, mil isik, kelle kohta on tehtud üleandmisotsus, on liikmesriigi territooriumilt lahkunud, et jääda väljapoole seda territooriumi, enam tegelikult võimalik üleandmist läbi viia, mis tähendab, et Dublini III määruse artiklis 29 ette nähtud üleandmistähtaeg võib seega lõppeda, ilma et selle liikmesriigi käsutuses oleks olnud kogu aega, mida liidu seadusandja peab üleandmise korraldamiseks vajalikuks.

67

Samas võttis see seadusandja sõnaselgelt arvesse ohtu, et asjaomane isik hoiab üleandmisotsuse täitmisest põgenemisega kõrvale, ning nägi määruse artikli 29 lõikes 2 ette, et niisuguses olukorras võib palve esitanud liikmesriik erandkorras pikendada üleandmistähtaega kuni 18 kuuni (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (üleandmisotsuse halduskorras peatamine), C‑245/21 ja C‑248/21, EU:C:2022:709, punkt 67).

68

See lahendus, mis väljendab seadusandja kehtestatud tasakaalu Dublini III määruse erinevate eesmärkide ja olemasolevate konkureerivate huvide vahel, kehtib kõikidel põgenemise juhtudel ja on seega kohaldatav nii siis, kui asjaomane isik põgeneb ja jääb palve esitanud liikmesriigi territooriumile, kui ka siis, kui ta lahkub sellelt territooriumilt põgenemise ajal.

69

Lisaks tuleb rõhutada, et isegi liidu seadusandja ei leidnud, et üleandmisotsuse tegelikkuses täitmise võimatust tuleks käsitada nii, et sellega saaks Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud üleandmistähtaja katkemist või peatamist põhjendada (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (üleandmisotsuse halduskorras peatamine), C‑245/21 ja C‑248/21, EU:C:2022:709, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Euroopa Kohus otsustas seetõttu, et selles sättes ette nähtud üleandmistähtaega tuleb kohaldada olukordades, kus asjaomase isiku üleandmine ei ole võimalik (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus C. K. jt, C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127, punkt 89; 31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl jt (varjupaigataotleja psühhiaatriahaiglasse paigutamine), C‑231/21, EU:C:2022:237, punkt 62, ning 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (üleandmisotsuse halduskorras peatamine), C‑245/21 ja C‑248/21, EU:C:2022:709, punkt 70).

71

Neil asjaoludel ei saa asjaolu, et asjaomane isik on põgenemise ajal esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse muus liikmesriigis kui palve esitanud liikmesriik või et sellise taotluse esitamise järel on nõustutud uue tagasivõtmispalvega, õigustada Dublini III määruses selleks ette nähtud normi puudumisel selle määruse artiklis 29 ette nähtud imperatiivsete tähtaegade katkemist või pikendamist. Lisaks ei tähenda see asjaolu sugugi, et nimetatud isik jääb püsivalt väljapoole palve esitanud esimese liikmesriigi territooriumi ja takistab tal seega üleandmist läbi viia, nagu seda näitavad kohtuasjades C‑323/21 ja C‑324/21 käsitletud asjaolud.

72

Sellest järeldub, et kui palve esitanud liikmesriigi esitatud tagasivõtmispalvega nõustumisest tulenev üleandmistähtaeg on möödunud, läheb vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastavalt Dublini III määruse artikli 29 lõikele 2 üle sellele palve esitanud liikmesriigile, isegi kui vahepeal on teises liikmesriigis esitatud uus rahvusvahelise kaitse taotlus või kui pärast sellise taotluse esitamist on nõustutud uue tagasivõtmispalvega.

73

Kolmandana peavad kõik liikmesriigid Dublini III määruse artiklite 23 ja 29 kohaldamisest tulenevat vastutuse üleminekut kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest nõuetekohaselt arvesse võtma, kui nad rakendavad selle taotleja suhtes tagasivõtmismenetlusi.

74

Sellest tuleneb esiteks, et kuna Dublini III määruse artikli 20 lõige 5 on – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 50 – kohaldatav üksnes juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavat liikmesriiki ei ole veel määratud, siis ei saa tagasivõtmispalvet vastavalt selle määruse artiklitele 18 ja 23 õiguspäraselt esitada liikmesriigile, kus kolmanda riigi kodanik on esitanud oma rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui vastutus selle taotluse läbivaatamise eest on üle läinud teisele liikmesriigile. Sellisel juhul tuleb võimalik tagasivõtmispalve esitada viimati nimetatud liikmesriigile.

75

Kuna Dublini III määruse sätted, millega kehtestatakse imperatiivsed tähtajad, aitavad sarnaselt määruse III peatükis sätestatud kriteeriumidega kaasa vastutava liikmesriigi määramisele nimetatud määruse tähenduses (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 53), on käesoleva kohtuotsuse punktis 74 sätestatud norm kohaldatav muu hulgas siis, kui vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üleminek tuleneb nendest sätetest ja eelkõige selle määruse artiklist 23 või 29.

76

Eelkõige olukorras, kus üleandmistähtaeg, mis tuleneb asjaolust, et palve saanud liikmesriik nõustus esimese liikmesriigi esitatud tagasivõtmispalvega, möödus enne, kui nõustuti teise liikmesriigi esitatud tagasivõtmispalvega, peab see teine liikmesriik esitama oma palve esimesele palve esitanud liikmesriigile, kuna Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 kohaselt tuleb seda liikmesriiki nüüd käsitada vastutava liikmesriigina.

77

Mis puudutab teiseks olukorda, kus vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üleminek muule liikmesriigile kui palve saanud liikmesriik toimus pärast seda, kui nõustuti kolmanda liikmesriigi esitatud tagasivõtmispalvega, siis tuleb ühelt poolt meenutada, et Dublini III määrus põhineb selle määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud olulisel põhimõttel, mille kohaselt peab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama ainult üks liikmesriik, mis tähendab, et teatud konkreetsel ajahetkel võib ainult ühte liikmesriiki pidada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks (vt selle kohta 2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punkt 78).

78

Teiselt poolt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kolmanda riigi kodanikku ei või muule liikmesriigile kui vastutav liikmesriik üle anda juhul, kui vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üleminek tuleneb menetlustähtaja möödumisest pärast tagasivõtmispalvega nõustumist ja üleandmisotsuse tegemist (vt selle kohta 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Shiri, C‑201/16, EU:C:2017:805, punkt 43, ja 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Belgia riik (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 47).

79

Järelikult takistab kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse Dublini III määruse artiklite 23 ja 29 alusel üleminek sellise otsuse täitmist, mille alusel tuleks asjaomane isik üle anda teisele liikmesriigile.

80

Sellises olukorras on oluline siiski rõhutada, et liikmesriigil, kelle üleandmisotsus muutub seega täidetamatuks, on võimalik esitada tagasivõtmispalve liikmesriigile, kellele see vastutus üle läks.

81

Dublini III määruse artikli 23 lõikes 3 on küll ette nähtud, et vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest läheb üle liikmesriigile, kus esitati uus rahvusvahelise kaitse taotlus, kui see liikmesriik ei esita määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tähtaja jooksul tagasivõtmispalvet.

82

Liikmesriiki, kes esitas nende tähtaegade jooksul tagasivõtmispalve liikmesriigile, kes oli sel kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav, ei saa siiski käsitada nii, nagu ta oleks jätnud selle palve õigel ajal esitamata.

83

Sellest tuleneb ühelt poolt, et Dublini III määruse artikli 23 lõikes 3 sätestatud norm ei ole sellise liikmesriigi suhtes kohaldatav.

84

Selle normi kohaldamine niisuguses olukorras ei oleks pealegi kooskõlas määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tähtaegade eesmärgiga, milleks on tagada, et palve esitajaks olev liikmesriik alustaks tagasivõtmismenetlust mõistliku aja jooksul alates kuupäevast, mil tal on teave, mis võimaldab tal esitada tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hasan, C‑360/16, EU:C:2018:35, punkt 63).

85

Sellest järeldub teiselt poolt, et käesoleva kohtuotsuse punktis 79 nimetatud vastutuse üleminekul hakkab selle liikmesriigi jaoks, kelle territooriumil taotleja asub, Dublini III määruse artikli 23 lõike 2 alusel kulgema uus tähtaeg, et esitada tagasivõtmispalve liikmesriigile, kellele see vastutus üle läks.

86

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑323/21 ja C‑325/21 esitatud esimesele küsimusele ning kohtuasjas C‑324/21 esitatud ainsale küsimusele vastata, et Dublini III määruse artikleid 23 ja 29 tuleb tõlgendada nii, et kui kolmanda riigi kodaniku üleandmise tähtaeg palve saanud liikmesriigi ja palve esitanud esimese liikmesriigi vahel on hakanud kulgema, siis vastutus selle isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest läheb nimetatud tähtaja möödumisel üle sellele palve esitanud liikmesriigile, isegi kui see isik on vahepeal esitanud kolmandas liikmesriigis uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mille tulemusel taotluse saanud liikmesriik on nõustunud selle kolmanda liikmesriigi esitatud tagasivõtmispalvega, tingimusel et see vastutus ei ole selles artiklis 23 sätestatud tähtaja möödumise tõttu üle läinud nimetatud kolmandale liikmesriigile.

87

Vastutuse sellise ülemineku tagajärjel ei saa liikmesriik, kus see isik viibib, anda teda üle muule liikmesriigile kui uus vastutav liikmesriik, kuid seevastu võib ta nimetatud määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud tähtaegu järgides esitada tagasivõtmispalve viimati nimetatud liikmesriigile.

88

Teise küsimusega kohtuasjades C‑323/21 ja C‑325/21 soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanik, kes on esitanud järjestikku rahvusvahelise kaitse taotlused kolmes liikmesriigis, saab nimetatud määruse artikli 27 lõike 1 alusel kaebuses, mis esitati nendest liikmesriikidest kolmanda tehtud otsuse peale anda ta nendest liikmesriikidest esimesele üle, tugineda asjaolule, et pärast selle üleandmisotsuse tegemist läks vastutus tema taotluse läbivaatamise eest sama määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud üleandmistähtaja möödumise tõttu üle nendest liikmesriikidest teisele.

89

Dublini III määruse artikli 27 lõige 1 näeb ette, et isikul, kelle kohta on tehtud üleandmisotsus, on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste ja õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

90

Sellise õiguskaitsevahendi ulatust on täpsustatud määruse põhjenduses 19, mis selgitab, et rahvusvahelise õiguse järgimise tagamiseks peab üleandmisotsuste vaidlustamiseks kõnealuse määrusega kehtestatud tõhus õiguskaitsevahend hõlmama ühest küljest asjaomase määruse kohaldamise hindamist ja teisest küljest selle liikmesriigi faktilise ja õigusliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse (2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punkt 39, ja 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Belgia riik (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 33).

91

Võttes eelkõige arvesse ühes liikmesriikidest esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise süsteemi üldist arengut tulenevalt Dublini III määruse vastuvõtmisest ning selle määrusega taotletavaid eesmärke, tuleb määruse artikli 27 lõiget 1 tõlgendada nii, et selles ette nähtud õiguskaitsevahend üleandmisotsuse puhul peaks hõlmama nii rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise reeglite kui ka samas määruses ette nähtud menetluslike tagatiste järgimist (2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus H. ja R., C‑582/17 ja C‑583/17, EU:C:2019:280, punkt 40, ja 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Belgia riik (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 34).

92

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kui arvestada ühelt poolt Dublini III määruse põhjenduses 19 märgitud eesmärki tagada kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 47 asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse ning teiselt poolt määruse põhjenduses 5 toodud eesmärki tagada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kiire määramine, peab taotleja saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks tal tugineda üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele, kui selliste asjaolude arvessevõtmine on kõnealuse määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks otsustava tähtsusega (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Belgia riik (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Selline tõhus õiguskaitsevahend peab eelkõige võimaldama rahvusvahelise kaitse taotlejal tugineda selles liikmesriigis, mille territooriumil ta viibib, Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud üleandmistähtaja möödumisele teise palve esitanud liikmesriigi suhtes, kuna käesoleva kohtuotsuse punktist 79 nähtub, et selle tähtaja möödumise arvessevõtmine on selle määruse nõuetekohase kohaldamise seisukohast määrava tähtsusega.

94

Samas tuleb meenutada, et liikmesriigid ei pea selle määruse artikli 27 kohaselt tingimata ehitama oma õiguskaitsevahendite süsteemi üles nii, et üleandmisotsuse õiguspärasust kahtluse alla seada võimaldava kaebuse läbivaatamisel oleks tagatud üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate otsustava tähtsusega asjaolude arvessevõtmise nõue, tingimusel et liikmesriigi õigussüsteemi kui terviku raames on võimalik tagada piisav kohtulik kaitse muul viisil (vt selle kohta 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Belgia riik (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punktid 37 ja 46).

95

Selline muu piisava kohtuliku kaitse viis peab praktikas tagama asjaomasele isikule võimaluse saavutada, et selle liikmesriigi pädevad asutused, mille territooriumil isik viibib, ei saaks juhul, kui esimese palve esitanud liikmesriigi suhtes üleandmise tähtaja möödumine tähendab, et sellest riigist on saanud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, anda seda isikut üle teisele liikmesriigile. Nimetatud õiguskaitsevahend peab samuti tagama, et selle liikmesriigi pädevad asutused, kelle territooriumil isik viibib, on kohustatud võtma vajalikud meetmed, et viivitamatult teha järeldused rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse üleminekust (vt selle kohta 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Belgia riik (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 47).

96

Järelikult tuleb teisele küsimusele kohtuasjades C‑323/21 ja C‑325/21 vastata, et Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 ning põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikul, kes on esitanud järjestikku rahvusvahelise kaitse taotlused kolmes liikmesriigis, peab olema võimalik kasutada nendest liikmesriikidest kolmandas tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda asjaolule, et vastutus tema taotluse läbivaatamise eest on nimetatud määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud üleandmistähtaja möödumise tõttu üle läinud nendest liikmesriikidest teisele.

97

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: