–

IG, esindajad: advokati G. Chernicherska ja A. Slavchev,

–

Varhoven administrativen sad: A. Adamova-Petkova, T. Kutsarova‑Hristova ja M. Semov,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja G. Koleva,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud IG ja Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) vahelises kohtuvaidluses selle kahju hüvitamise üle, mis IG‑le väidetavalt tekkis nimetud kohtu otsuse tõttu, milles tuvastati, et riigisisese sätte peale esitatud IG kaebuse ese on vaidlustatud sätte muutmise järel ära langenud.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT 2012, L 315, lk 1), artiklis 9 „Mõõtmine“ on sätestatud:

„1.   Niivõrd kui see on tehniliselt võimalik, rahaliselt mõistlik ning potentsiaalse energiasäästuga seoses proportsionaalne, tagavad liikmesriigid, et elektri, maagaasi, kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijad on varustatud konkurentsivõimelise hinnaga individuaalsete arvestitega, mis kajastavad täpselt lõpptarbija tegelikku energiatarbimist ning annavad teavet tegeliku tarbimisaja kohta.

Sellised konkurentsivõimelise hinnaga individuaalsed arvestid võetakse kasutusele alati kui:

[…]

3.   […]

Kortermajade puhul, mida varustatakse kaugkütte või -jahutuse süsteemist või oma selliste majade ühisest kütte- või jahutussüsteemist, võivad liikmesriigid kehtestada individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvuse ja täpsuse tagamiseks läbipaistvad eeskirjad, mis käsitlevad sooja- või soojaveetarbimise kulude jaotamist sellistes hoonetes. Kui see on asjakohane, hõlmavad nimetatud eeskirjad juhiseid sooja- ja/või soojaveetarbimise kulude jaotamise viisi kohta järgmiselt:

4

Direktiivi artiklis 10 käsitletakse selle pealkirjast nähtuvalt „Arvetel esitatav[at] teave[t]“.

5

Energiaseaduse (zakon za energetikata, DV nr 107, 9.12.2003) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 155 on sätestatud:

„(1)   […] Kliendid, kes tarbivad soojusenergiat korterelamus, maksavad tarbitud soojusenergia eest ühel järgmistest viisidest vastavalt oma valikule:

(2)   […] Kaugkütteettevõtja või soojusenergia tarnija esitab arve tarbitud soojusenergia kohta vähemalt kord aastas.

(3)   […] Eeskirjad eeldatava tarbimise kindlaksmääramiseks ja makstud summade tasaarvestamiseks seoses iga tarbija tegelikult tarbitud soojusenergiaga kehtestatakse [määrusega] […]“.

6

6. aprilli 2007. aasta määruse nr 16‑334 kaugkütte kohta (naredba no 16‑334 g. za toplocnabdyavaneto; DV nr 34, 24.4.2007) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „kaugküttemäärus“) artikli 61 lõikes 1 oli sätestatud:

„[…] Soojusenergiatarbimise jaotamine korterelamus toimub käesolevas määruses ja selle lisas sätestatud nõuete kohaselt.“

7

Kaugküttemääruse lisas oli kindlaks määratud korterelamutes soojusenergiatarbimise jaotamise arvutusmeetod.

8

Halduskohtumenetluse seadustiku (administrativnoprotsesualen kodeks; DV nr 30, 11.4.2006) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „halduskohtumenetluse seadustik“) artiklis 156 on sätestatud:

„(1)   […] Teiste vastustajate ja huvitatud isikute nõusolekul, kelle huve vaidlustatud akt kaitseb, võib haldusasutus selle akti täielikult või osaliselt tagasi võtta või võtta vastu akti, mille vastuvõtmisest ta keeldus.

(2)   Kaebaja nõusolekut on vaja ka akti tagasivõtmiseks pärast esimest ärakuulamist.

(3)   Tagasivõetud akti võib uuesti vastu võtta alles siis, kui ilmnevad uued asjaolud.

(4)   Kui akti vaidlustamisega kaasneb kahju hüvitamise nõue, jätkub menetlus selle nõude osas.“

9

Halduskohtumenetluse seadustiku artiklis 187 on sätestatud:

„(1)   Üldkohaldatavate rakendusaktide peale esitatud kaebuste suhtes ei ole tähtaega kehtestatud.

(2)   Üldkohaldatava akti peale pärast esimest kaebust samadel põhjendustel esitatud kaebus on vastuvõetamatu.“

10

Selle seadustiku artiklis 195 on sätestatud:

„(1)   Üldkohaldatav rakendusakt loetakse tühistatuks alates kohtuotsuse jõustumise päevast.

(2)   Pädev asutus määrab kehtetuks tunnistatud või tühistatava üldakti õiguslikud tagajärjed kindlaks omal algatusel hiljemalt kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.“

11

Nimetatud seadustiku artikli 204 lõikes 3 on sätestatud, et kui kahju on tekitatud haldusaktiga, mis on tagasi võetud, tuvastab selle akti õigusvastasuse hüvitisnõuet menetlev kohus.

12

Sama seadustiku artikli 221 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui haldusasutus võtab teiste vastustajate nõusolekul haldusakti tagasi või võtab vastu akti, mille vastuvõtmisest keelduti, tühistab [Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus)] menetlusnormi rikkumise tõttu seda akti või keeldumist käsitleva kohtuotsuse ning lõpetab asja.“

13

Seaduse, mis reguleerib riigi ja kohalike omavalitsusüksuste vastutust tekitatud kahju eest (Zakon za otgovornostta na darzhavata i na obshtinite za vredi; DV nr 60, 5.8.1988), artikkel 1 sätestab:

„1.   […] Riik ja kohalikud omavalitsusüksused vastutavad oma asutuste või teenistujate haldustegevuses füüsilistele ja juriidilistele isikutele õigusvastaste aktidega või õigusvastase tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju eest […].

2.   […] Lõike 1 alusel esitatud nõuded vaadatakse läbi menetluses, mis on ette nähtud halduskohtumenetluse seadustikuga […]“.

14

IG esitas Varhoven administrativen sadile (kõrgeim halduskohus) kaebuse kaugküttemääruse lisa punkti 6.1.1 (edaspidi „vaidlusalune riigisisene säte“) peale.

15

Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) kolmest kohtunikust koosnev kolleegium rahuldas 13. aprilli 2018. aasta otsusega kaebuse ja tühistas kõnealuse riigisisese sätte põhjendusel, et see ei võimalda saavutada direktiivi 2012/27 artiklitest 9 ja 10 – mis on Bulgaaria õigusesse üle võetud energiaseaduse põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 155 lõikega 2 – tulenevat eesmärki tagada, et soojusenergia eest esitatakse arve tegeliku tarbimise järgi.

16

Ministar na energetikata (energiaminister, Bulgaaria) esitas Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) viiest kohtunikust koosnevale kolleegiumile kaebuse eelmises punktis nimetatud otsuse peale.

17

Bulgaaria seadusandja muutis vaidlusalust riigisisest sätet määrusega, mis avaldati 20. septembri 2019. aastaDarzhaven vestnik’us.

18

Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) viiest kohtunikust koosnev kolleegium tõdes 11. veebruari 2020. aasta otsuses, et vaidlusalust riigisisest sätet on muudetud hilisema sättega, mis reguleerib samu suhteid. Seetõttu tühistas see kohus oma 13. aprilli 2018. aasta otsuse ning leidis, et tema menetluses oleva vaidluse ese on ära langenud. Nimetatud kohtu sõnul ei ole üldkohaldatavate rakendusaktide peale kaebuse esitamise võimalus Bulgaaria õiguses ajaliselt piiratud, kuid see puudutab üksnes kehtivaid üldakte, mitte neid, mis on kehtetuks tunnistatud või mida on muudetud ja mis ei ole kohtu sisulise otsuse tegemise ajal enam kehtiva õiguse osa. See 11. veebruari 2020. aasta otsus on jõustunud.

19

Seejärel esitas IG eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Administrativen sad Sofia-gradile (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria), kaebuse Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) vastu, nõudes viimati nimetatud kohtu 11. veebruari 2020. aasta otsusega talle väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Ta põhjendab oma kaebust sellega, et Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) leidis nimetatud otsuses, et vaidlusalune riigisisene säte oli kehtiv ja pidi jätkuvalt kehtima ajavahemikul, mis jääb kaebuse esitamise ja selle sätte kehtetuks tunnistamise kuupäeva vahele. IG väidab, et temalt võeti seega ära harta artikliga 47 tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ning õigus nõuda tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtte kohaldamist. Lisaks väidab ta, et Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) kohtupraktika, mille kohaselt on halduse üldakti muutmine samastatav selle kehtetuks tunnistamisega, ei ole põhjendatud.

20

Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) väidab omalt poolt, et niisugune otsus nagu tema 11. veebruari 2020. aasta otsus, milles tuvastatakse, et tema menetluses oleva vaidluse ese on ära langenud, ei välista, et vaidlusaluse akti õiguspärasust saab kontrollida. Nimelt on võimalik kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku artikli 204 lõiget 3, mille kohaselt juhul, kui kahju on tekitatud haldusaktiga, mis on tagasi võetud, on selle akti õigusvastasust pädev tuvastama hüvitisnõuet menetlev kohus. Järelikult on IG õigus tõhusale kohtulikule kaitsele tagatud, sest ta saab alati nõuda talle vaidlusaluse riigisisese sätte vastuvõtmisega tekitatud kahju hüvitamist.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks on vaja tõlgendada harta artiklit 47. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellise riigisisese üldakti sätte muutmine, mille vastuolu liidu õigusega on enne selle sätte muutmist tuvastatud kohtuotsusega, vabastab seda otsust kontrolliva kohtu kohustusest hinnata, kas see säte oli enne muutmist liidu õigusega kooskõlas. Samuti tuleb täpsustada, kas asjaolu, et niisugusel juhul loetakse kõnealune riigisisene säte tagasivõetuks, võimaldab järeldada, et õigussubjektile, kes selle sätte enne selle tagasivõtmist vaidlustas, on olnud tõhus õiguskaitsevahend kättesaadav, ning kas riigisiseses õiguses ette nähtud võimalus hinnata selle riigisisese sätte vastavust liidu õigusele üksnes seoses nõudega hüvitada kahju, mis on sellele õigussubjektile nimetatud riigisisese sätte vastuvõtmise tõttu tekkinud, kujutab endast niisugust tõhusat õiguskaitsevahendit. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tal on selles osas kahtlusi, sest enne muudatust kehtinud riigisisene säte reguleerib jätkuvalt õiguslikke suhteid, mis tekkisid ajal, kui see säte kehtis, samas kui tagasi võetud haldusaktil ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi.

22

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) väidab oma kirjalikes seisukohtades esiteks, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, sest vastupidi sellele, mida nõuab Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punkt c, ei ole eelotsusetaotluses selgitatud, millistel põhjustel tõstatas eelotsusetaotluse esitanud kohus liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusaktide vahel näeb.

24

Seoses sellega olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 267 järgses menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Samamoodi on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Seega saab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks tunnistada vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud (17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud andmetest, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 14–21, et IG on esitanud nimetatud kohtule kahju hüvitamise nõude, paludes hüvitada kahju, mis talle väidetavalt tekkis seetõttu, et Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) ei teinud viimase kohtuastmena otsust vaidlusaluse riigisisese sätte tühistamiseks esitatud IG kaebuse kohta.

27

Samade andmete kohaselt väitis IG oma tühistamiskaebuse põhjenduseks, et vaidlusalune riigisisene säte ei ole kooskõlas direktiivi 2012/27 sätetega, nagu leidis ka Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) kolmest kohtunikust koosnev kolleegium 13. aprilli 2018. aasta otsuses, millega kaebus rahuldati. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks väidab IG, et Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) viiest kohtunikust koosnev kolleegium, kes Bulgaaria menetlusõigusnormide alusel leidis, et pärast vaidlusaluse riigisisese sätte kehtetuks tunnistamist on IG tühistamiskaebuse ese ära langenud, on rikkunud liidu õigust, sest ta rikkus IG õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud harta artikliga 47. See liidu õiguse rikkumine tekitas IG‑le väidetavalt kahju, mille hüvitamist ta eelotsusetaotluse esitanud kohtus nõuab.

28

Need andmed võimaldavad mõista põhjusi, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas liidu õiguse tõlgendamise küsimuse, samuti seost, mida ta näeb liidu õiguse ja eelkõige nende Bulgaaria menetlusõigusnormide vahel, mille põhjal otsustas Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) viiest kohtunikust koosnev kolleegium, et IG tühistamiskaebuse ese on ära langenud, mis tekitas IG sõnul talle kahju.

29

Sellest tuleneb, et eelotsusetaotlus on kodukorra artikli 94 punkti c nõuetega kooskõlas.

30

Teiseks, mis puudutab Varhoven administrativen sadi (kõrgeim halduskohus) argumenti, et eelotsusetaotlus on sisuliselt vastuvõetamatu, sest sellega vaidlustatakse tema 11. veebruari 2020. aasta otsuse seadusjõud, siis piisab, kui märkida, et põhikohtuasi puudutab selle kahju hüvitamist, mille on IG‑le väidetavalt tekitanud viimati nimetatud otsus, mis IG sõnul rikub liidu õigust. Ent viimase astme kohtu lahendis liidu õiguse rikkumise eest riigivastutuse põhimõtte tunnustamine ei sea iseenesest kahtluse alla viimases astmes tehtud lõpliku kohtulahendi seadusjõudu (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 39).

31

Sellest tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

32

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas harta artiklit 47 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi menetlusnorm, mille kohaselt loetakse vaidluse ese ja kohtuotsuse tegemise vajadus äralangenuks juhul, kui riigisisene säte, mis on tühistamiskaebusega vaidlustatud põhjusel, et see on liidu õigusega vastuolus, tunnistatakse kehtetuks, mistõttu ei ole sellel enam tulevikus mõju.

33

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb juhul, kui mõnes valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetlusnormid, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused, kuid seda tuleb siiski teha nii, et need ei oleks vähem soodsad kui liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus État belge (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud) (C‑194/19, EU:C:2021:270), punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 märkis, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast veel, et harta artikliga 47 tagatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte iseenesest ei nõua, et oleks olemas iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on vaidlustada riigisiseste sätete vastavus liidu õigusnormidele, kui on olemas vähemalt üks õiguskaitsevahend, mis kaudselt võimaldab tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse (13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 47, ja 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus YS (juhtivtöötajate tööandjapension), C‑223/19, EU:C:2020:753, punkt 96).

35

Euroopa Kohus otsustas eelkõige, et liidu õiguse täieliku toime ja sellest eraõiguslikele isikutele tulenevate õiguste tõhusa kaitse saab vajaduse korral tagada põhimõtte kaudu, mille kohaselt riik vastutab eraõiguslikele isikutele liidu õiguse sellise rikkumisega tekitatud kahju eest, mida saab omistada riigile; see põhimõte on omane liidu aluseks olevate aluslepingute süsteemile (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe, C‑752/18, EU:C:2019:1114, punkt 54).

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene ja teine küsimus puudutavad sellise liikmesriigi olukorda, kes on otsustanud oma riigisiseses õiguskorras ette näha iseseisva õiguskaitsevahendi, mis võimaldab nõuda riigisisese sätte tühistamist muu hulgas põhjusel, et see ei ole liidu õigusega kooskõlas, nähes samas ette, et selle sätte kehtetuks tunnistamise korral loetakse tühistamiskaebuse ese äralangenuks, mistõttu ei ole selle üle enam vaja otsustada.

37

Seega on neile küsimustele vastamiseks vaja käesoleva kohtuotsuse punktides 33–35 viidatud kohtupraktikat arvestades hinnata, kas sellised riigisisesed menetlusnormid on võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega kooskõlas.

38

Mis puudutab esiteks võrdväärsuse põhimõtet, siis selline riigisisene menetlusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on nimetatud põhimõttega kooskõlas, kui seda kohaldatakse vahet tegemata kõigi riigisisese sätte peale esitatud tühistamiskaebuste suhtes, olenemata nende alusest, ning mitte ainult kaebuste suhtes, mis põhinevad sellel alusel, et vaidlustatud säte on väidetavalt liidu õigusega vastuolus.

39

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 52 ja 53 märkis, nähtub käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabest, et menetlusnorm, mille alusel Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) otsustas, et IG tühistamiskaebuse ese on ära langenud, ei ole kohaldatav eranditult selliste riigisisese sätte peale esitatud tühistamiskaebuste suhtes, mis põhinevad liidu õigusel. Eelotsusetaotluse teinud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see tõepoolest nii on.

40

Kui selle kontrollimise tulemusel ei selgu vastupidist, tundub selline riigisisene menetlusnorm võrdväärsuse põhimõttega kooskõlas olevat.

41

Teiseks, mis puudutab sellise normi nagu põhikohtuasjas kõne all oleva riigisisese menetlusnormi vastavust tõhususe põhimõttele, siis tuleb tõdeda, et riigisisese sätte kehtetuks tunnistamisel ei ole samasugust õiguslikku tagajärge kui selle tühistamisel.

42

Kui niisuguse sätte kehtetuks tunnistamisel on mõju üksnes tulevikule (ex nunc), mistõttu see ei sea kahtluse alla kehtetuks tunnistatud sätte õiguslikke tagajärgi olemasolevatele olukordadele, siis riigisisese sätte tühistamine toimib tagasiulatuvalt (ex tunc) üldjuhul alates selle vastuvõtmise kuupäevast, mistõttu kaovad sätte tagajärjed olemasolevatele olukordadele alates sellestsamast kuupäevast.

43

Selle täpsustuse järel olgu märgitud, et ei ole välistatud, et menetluse käigus sellise riigisisese sätte kehtetuks tunnistamine, mille tühistamist kaebaja taotleb, tekitab talle tema konkreetset olukorda arvestades samasuguseid õiguslikke tagajärgi kui tema taotletud tühistamine.

44

Nii on see eelkõige juhul, kui kaebaja soovis oma tühistamiskaebusega saavutada üksnes seda, et vaidlustatud sättel ei oleks tulevikus õiguslikke tagajärgi, mida ta peab kahjulikeks, samas kui selle sätte juba tekkinud tagajärjed teda ei puuduta.

45

Seega ei saa kahes eelmises punktis kirjeldatud olukorras asuda seisukohale, et tõhususe põhimõttega on vastuolus riigisisesed sätted, mille kohaselt peab kohus, kellele on esitatud tühistamiskaebus kehtetuks tunnistatud sätte peale, otsustama, et kaebuse eseme äralangemise tõttu ei ole otsust enam vaja teha. Sellises olukorras oleks liigne nõuda pädevalt liikmesriigi kohtult, et ta lahendaks vaidluse sisuliselt, samas kui vaidlustatud sätte kehtetuks tunnistamise tõttu on kaebaja juba saavutanud tulemuse, mida ta soovis tühistamiskaebuse esitamisega saavutada.

46

Siiski on veel võimalik, et kaebaja soovib riigisisese sätte tühistamist nõudes saavutada ka selliste õiguslike tagajärgede tühistamist, mis tulenevad selle sätte kohaldamisest ja tekitavad talle kahju. Sellisel juhul ei too pelgalt selle sätte kehtetuks tunnistamine kaasa nende varasemate tagajärgede kadumist, ning kui sellises olukorras kohaldatakse riigisisest menetlusnormi, mille kohaselt lõpetatakse vaidlus selle eseme äralangemise tõttu, siis võib kaebaja jääda tõhusa kohtuliku kaitseta.

47

Sellist järeldust ei saa kahtluse alla seada ainuüksi põhjusel, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikale ei olnud asjaomane liikmesriik kohustatud oma riigisiseses õiguses ette nägema iseseisvat õiguskaitsevahendit riigisiseste sätete liidu õigusnormidele vastavuse vaidlustamiseks, või põhjusel, et riigisisene õigus näeb ette sellise kahju hüvitamise hagi, mis on väidetavalt tekkinud liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamise tõttu.

48

Seoses sellega olgu märgitud, et riigisisese õiguse alusel võimalike õiguskaitsevahendite hulgast tuleb õigussubjektidel valida see, mida nad peavad kõige paremini oma eesmärkidele vastavaks ja millele nad soovivad oma vahendeid kulutada.

49

Seega ei saa välistada, et õigussubjekt, kes leiab, et direktiiviga väidetavalt vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamise tagajärjed on teda kahjustanud, otsustab nende tagajärgede kõrvaldamiseks esitada selle sätte peale tühistamishagi, kui selline õiguskaitsevahend on riigisiseses õiguses ette nähtud, mitte aga kahju hüvitamise hagi asjaomase liikmesriigi vastu.

50

Kõnealuse direktiiviga vastuolus oleva riigisisese sätte tühistamine toob kaasa ka sätte õiguslike tagajärgede tagasiulatuva kaotamise, mida õigussubjekt võib eelistada sellele, et asjaomane liikmesriik hüvitaks nende õiguslike tagajärgedega tekitatud kahju.

51

Käesoleva kohtuotsuse punktides 48–49 esitatud põhjendustest nähtub seega, et sellise kaebaja olukorda, kes on niisuguse liikmesriigi kodanik, mille riigisisene õigus ei näe ette iseseisvat õiguskaitsevahendit, mille peamine eesmärk on vaidlustada riigisiseste sätete vastavus liidu õigusnormidele, ei saa võrrelda õigussubjektide olukorraga teises liikmesriigis, mille riigisiseses menetlusõiguses on niisugune õiguskaitsevahend ette nähtud, kuid mille eset võidakse siiski pidada äralangenuks juhul, kui vaidlustatud säte tunnistatakse kehtetuks.

52

Kui viimati nimetatud juhul otsustatakse, et kaebuse ese on ära langenud ning vaidlustatud sätte kehtetuks tunnistamise tõttu ei ole selle üle enam vaja otsustada, kuid kaebajal ei lubata tõendada, et kehtetuks tunnistamisele vaatamata säilib tal huvi selle sätte tühistamise vastu, võib see muuta kaebajale liidu õigusega antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks.

53

Kaebaja võimalus esitada sellisel juhul asjaomase liikmesriigi vastu uus kahju hüvitamise hagi, milles nõutakse vaidlustatud sätte kohaldamisest tulenevate tagajärgede tõttu väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist ning palutakse – seekord kõrvalnõudena – sel eesmärgil otsustada, et säte on liidu õigusega vastuolus, ei ole piisav selleks, et tagada kaebaja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, sest käesoleva kohtuotsuse punktis 48 esitatud põhjustel ei ole välistatud, et see võib põhjustada kaebajale menetlusest tulenevaid ebamugavusi, eelkõige menetluskulude, menetlusele kulunud aja ja esindusõiguse mõttes, mis võib muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks (vt analoogia alusel 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 51).

54

See oht esineb eelkõige juhul, kui vaidlustatud säte tunnistatakse kehtetuks ning kehtetuks tunnistamise kaebuse eseme äralangemine tuvastatakse menetluse hilises staadiumis, nagu käesoleval juhul, kus vaidluse eseme äralangemine tuvastati kassatsiooniastmes.

55

Sellest järeldub, et kuigi liidu õiguses tunnustatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole ühelgi juhul vastuolus see, kui väidetavalt liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte peale esitatud tühistamiskaebus loetakse vaidlustatud sätte kehtetuks tunnistamise korral esemetuks, on nimetatud põhimõttega vastuolus sellisel põhjusel menetluse lõpetamine, ilma et pooled oleksid saanud enne väljendada oma võimalikku huvi menetluse jätkamise vastu, mistõttu ei võeta niisuguses otsuses seda huvi ka arvesse.

56

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et harta artikliga 47 tagatud tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnorm, mille kohaselt juhul, kui riigisisese õiguse säte, mis on tühistamiskaebusega vaidlustatud põhjusel, et see on liidu õigusega vastuolus, tunnistatakse kehtetuks ning seetõttu ei ole sellel enam tulevikus mõju, loetakse vaidluse ese ja kohtuotsuse tegemise vajadus äralangenuks, ilma et pooled oleksid saanud enne väljendada oma võimalikku huvi menetluse jätkamise vastu ja ilma et seda huvi arvesse võetaks.

57

Võttes arvesse esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnorm, mille kohaselt juhul, kui riigisisese õiguse säte, mis on tühistamiskaebusega vaidlustatud põhjusel, et see on liidu õigusega vastuolus, tunnistatakse kehtetuks ning seetõttu ei ole sellel enam tulevikus mõju, loetakse vaidluse ese ja kohtuotsuse tegemise vajadus äralangenuks, ilma et pooled oleksid saanud enne väljendada oma võimalikku huvi menetluse jätkamise vastu ja ilma et seda huvi arvesse võetaks.