–

Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, esindaja: Rechtsanwalt E. Stolz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, É. Gippini Fournier ja G. Wilms,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 124 punkte a ja d ning artiklit 128.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud ühelt poolt KP ning teiselt poolt TV ja Gemeinde Bodman-Ludwigshafeni (Bodman-Ludwigshafeni vald, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Euroopa Liidu kaubamärgi rikkumist käsitlevat hagi ja selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamist käsitlevat vastuhagi.

3

Määruse 2017/1001 põhjendused 4 ja 32 on järgmised:

[…]

4

Määruse 2017/1001 artikli 1 „Liidu kaubamärk“ lõikes 2 on sätestatud:

„ELi kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu liidus: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu liidus. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.“

5

Vastavalt kõnealuse määruse artiklile 6 „ELi kaubamärgi omanikuks saamine“ saadakse ELi kaubamärgi omanikuks registreerimise teel.

6

Selle määruse artikli 7 „Absoluutsed keeldumispõhjused“ lõikes 1 on loetletud sellised tähised ja kaubamärgid, mille registreerimisest keeldutakse. Selles sättes on konkreetselt täpsustatud järgmist:

„Ei registreerita:

[…]

[…]“.

7

Määruse 2017/1001 artikli 59 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ lõike 1 punktis a on ette nähtud:

„ELi kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

[…]“.

8

Kõnealuse määruse artikli 63 „Tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   ELi kaubamärgi omaniku õiguste tühistamise taotluse või taotluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise kohta võib esitada ametile:

[…]

3.   Tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui [EUIPO] või artiklis 123 osutatud ELi kaubamärgi kohus on samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud taotluse suhtes juba sisulise otsuse teinud ning see [EUIPO] otsus või kohtuotsus on saanud lõpliku otsuse mõju.“

9

Määruse artikli 122 „Kohtualluvust ja kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlevate liidu õigusnormide kohaldamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse ELi kaubamärkide ja ELi kaubamärgi taotluste ning ELi kaubamärkide ja riigisiseste kaubamärkide põhjal algatatud samaaegsete ja üksteisele järgnevate kohtuasjade suhtes kohtualluvust ja kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlevaid liidu õigusnorme.

2.   Artiklis 124 osutatud hagide ja nõuete menetlemisel:

10

Määruse 2017/1001 artikli 123 „ELi kaubamärgi kohtud“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid määravad oma territooriumil võimalikult väikese arvu siseriiklikke esimese ja teise astme kohtuid, kes täidavad neile käesoleva määrusega pandud ülesandeid.“

11

Kõnealuse määruse artikkel 124 „Õiguste rikkumise ja kehtivuse asjade kohtualluvus“ on järgmine:

„ELi kaubamärgi kohtute ainupädevusse kuuluvad:

[…]

12

Määruse artikli 127 „Kehtivuse presumptsioon. Põhjendamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„ELi kaubamärgi kohtud käsitlevad ELi kaubamärki kehtivana, kui kostja ei vaidlusta selle kehtivust tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitleva vastuhagiga.“

13

Määruse 2017/1001 artiklis 128 „Vastuhagid“ on sätestatud:

„1.   Tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi võib toetuda ainult käesolevas määruses nimetatud tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjustele.

2.   ELi kaubamärgi kohus lükkab tagasi tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlevad vastuhagid, kui sama teemat ja sama hagi alust ning samu osapooli käsitlev [EUIPO] otsus on jõustunud.

[…]

4.   ELi kaubamärgi kohus, kellele on esitatud vastuhagi ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, ei vaata vastuhagi läbi enne, kui huvitatud isik või kohus on teatanud [EUIPO‑le] vastuhagi esitamise kuupäeva. [EUIPO] kannab kõnealuse teabe registrisse. Kui ELi kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus on [EUIPO‑le] esitatud enne vastuhagi esitamist, teatab [EUIPO] sellest kohtule, kes peatab menetluse kooskõlas artikli 132 lõikega 1 seniks, kuni taotluse kohta tehakse lõppotsus või see võetakse tagasi.

[…]

6.   Kui ELi kaubamärgi kohus on teinud ELi tühistamise või kehtetuks tunnistamise vastuhagi puhul jõustunud kohtuotsuse, saadab kohus või siseriikliku menetluse osapool viivitamata otsuse koopia [EUIPO‑le]. [EUIPO] või mõni muu huvitatud pool võivad sellise saatmise kohta nõuda teavet. [EUIPO] teeb otsuse kohta registrisse kande ja võtab vajalikud meetmed resolutiivosa täitmiseks.

7.   ELi kaubamärgi kohus, kus arutatakse vastuhagi ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, võib peatada menetluse ELi kaubamärgi omaniku taotlusel ja pärast teiste poolte ärakuulamist ning paluda, et kostja esitaks [EUIPO‑le] tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotluse ELi kaubamärgi kohtu poolt määratava tähtaja jooksul. Kui taotlust tähtaja jooksul ei esitata, menetlus jätkub; vastuhagi loetakse tagasivõetuks. Kohaldatakse artikli 132 lõiget 3.“

14

Määruse 2017/1001 artikkel 129 „Kohaldatav õigus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   ELi kaubamärgi kohtud kohaldavad käesoleva määruse sätteid.

2.   Käesoleva määrusega reguleerimata kaubamärgiküsimustes kohaldab asjaomane ELi kaubamärgi kohus kohaldatava siseriikliku õiguse sätteid.

3.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ELi kaubamärgi kohus samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi riigisisese kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul.“

15

Kõnealuse määruse artiklis 132 „Erisätted seotud hagide kohta“ on sätestatud:

„1.   Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab artiklis 124 nimetatud hagi, välja arvatud rikkumise puudumise tuvastamise nõuet menetlev ELi kaubamärgi kohus omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist, menetluse, kui ELi kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud teises ELi kaubamärgi kohus või kui [EUIPO‑le] on esitatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus.

2.   Kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi, peatab tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust arutav [EUIPO] omal algatusel pärast poolte ärakuulamist või ühe poole taotlusel pärast teiste poolte ärakuulamist menetluse, kui ELi kaubamärgi kehtivus on vastuhagiga juba vaidlustatud ELi kaubamärgi kohtus. Kui aga ELi kaubamärgi kohtus toimuva menetluse pool seda nõuab, võib kohus pärast teiste menetluspoolte ärakuulamist menetluse peatada. Sellisel juhul jätkab [EUIPO] oma peatatud menetlust.

3.   Kui ELi kaubamärgi kohus menetluse peatab, võib ta peatamise ajaks määrata ajutisi ja kaitsemeetmeid.“

16

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung; edaspidi „ZPO“) § 33 lõike 1 kohaselt võib vastuhagi esitada kohtusse, kuhu esitati hagi, kui vastuhagi nõude ja hagi nõude või sellele esitatud vastuväidete vahel on õiguslik seos.

17

ZPO § 261 „Pooleliolevad kohtumenetlused“ lõike 3 punktis 2 on ette nähtud, et asja menetleva kohtu pädevus ei sõltu selle pädevuse aluseks olnud asjaolude muutumisest.

18

KP‑le kuulub ELi sõnamärk Apfelzügle (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“), mis 19. oktoobril 2017 registreeriti 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 35, 41 ja 43 kuuluvate teenuste jaoks. Vaidlust ei ole selle üle, et sõna Apfelzügle tähistab mitmest traktoriga veetavast haagisest koosnevat õunakoristuse abivahendit.

19

Puuviljafarmer TV ja Bodman‑Ludwigshafeni vald avaldasid 26. septembril 2018 reklaamteabe Apfelzügle’ga toimuva lõbusõidu käigus õunte korjamise ja maitsmise kohta.

20

KP esitas Landgericht Münchenile (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) kaubamärgi rikkumist käsitleva hagi, nõudes, et TV‑l ja Bodman‑Ludwigshafeni vallal keelataks selle kaubamärgiga hõlmatud teenuste kohta kasutada sõna Apfelzügle. TV ja Bodman‑Ludwigshafeni vald esitasid samale kohtule vastuhagid vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes, tuginedes määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktile a koostoimes selle määruse artikli 7 lõike 1 punktidega b, c ja d.

21

Landgericht Münchenis (Müncheni esimese astme kohus) toimunud kohtuistungil loobus KP kaubamärgi rikkumist käsitlevast hagist.

22

Kuna TV ja Bodman‑Ludwigshafeni vald jäid sellest hagist loobumisest hoolimata oma vastuhagis esitatud nõuete juurde, luges Landgericht München (Müncheni esimese astme kohus) 10. märtsi 2020. aasta otsusega need vastuhagid vastuvõetavaks, tunnistas vaidlusaluse kaubamärgi klassi 41 kuuluvate teenuste osas kehtetuks ja jättis ülejäänud nõuded rahuldamata.

23

Bodman‑Ludwigshafeni vald esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule Oberlandesgericht Münchenile (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) apellatsioonkaebuse, milles nõudis vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ka klassidesse 35 ja 43 kuuluvate teenuste osas.

24

Oma otsuses selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõigepealt peab otsustama – võttes arvesse seda, et KP loobus hagist –, kas kostjate vastuhagid on vastuvõetavad, ning nendib, et selles küsimuses ei ole ta seotud esimese astme kohtu otsusega.

25

Sellega seoses kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas määruses 2017/1001 ette nähtud vastuhagi tähendust ja eesmärki arvestades saab ELi kaubamärgikohus teha otsuse sellise vastuhagi kohta, kui õiguste rikkumist käsitlevast hagist, mille peale esitati vastuhagi, on loobutud.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab meelde eeskätt seda, et ELi kaubamärgi registreerimine on Euroopa Liidu asutuse akt ja liikmesriigi kohtul puudub sellise akti tühistamise pädevus, kui ei ole sõnaselgelt ette nähtud erandit, näiteks vastuhagi esitamine, nagu pealegi on kinnitatud määruse 2017/1001 artikli 128 lõikes 7. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on EUIPO‑l selles küsimuses „üldine pädevus“, mis kuulub „esmajärjekorras“ talle. See tuleneb eeskätt määruse 2017/1001 artikli 63 lõikest 1.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Saksa valitseva õigusteooria kohaselt ei ole sellises kohtuasjas nagu käesolev kohaldatavad mitte määruse 2017/1001 sätted, vaid selle määruse artikli 129 lõike 3 kohaselt Saksa tsiviilkohtumenetluse normistik ja täpsemalt ZPO § 261 lõike 3 punkt 2, mille kohaselt ei sõltu ELi kaubamärgikohtu pädevus, mis põhineb vastuhagi esitamisel, rikkumise suhtes algatatud menetluse tulemusest ega saa seega kaduda, kui selline menetlus hagist loobumise tõttu lõppeb.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui hagist loobumise tõttu ei ole ELi kaubamärgikohtul enam vaja teha otsust õiguste rikkumist käsitleva hagi kohta, siis ei ole enam vaja anda kostjale võimalust end kaitsta. Tema sõnul toetab sellist tõlgendust pealegi 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund (C‑425/16, EU:C:2017:776). Seega on liikmesriigi menetlusnormid kohaldatavad ainult nii kaua, kuni vältab liidu õiguses sätestatud õiguskaitsevahendit puudutav menetlus. Lisaks ei pane selline tõlgendus vastuhagi esitajale ülemäärast ja ebaproportsionaalset koormust, kuna viimasel on alati võimalus pöörduda määruse 2017/1001 artikli 63 alusel EUIPO poole.

29

Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse 2017/1001] artikli 124 punkti d ja artiklit 128 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärgikohus on pädev lahendama [määruse 2017/1001] artikli 128 mõttes vastuhagi [ELi] kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes isegi pärast seda, kui asjaomase ELi kaubamärgi õiguste rikkumist käsitlevast [nimetatud määruse] artikli 124 punkti a kohasest hagist on nõuetekohaselt loobutud?“

30

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse 2017/1001 artikli 124 punkte a ja d ning artiklit 128 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärgikohtul, kes peab lahendama õiguste rikkumist käsitleva hagi, mis tugineb ELi kaubamärgile, mille kehtivus on vaidlustatud selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vastuhagis, on ka põhihagist loobumise korral endiselt pädevus otsustada selle kaubamärgi kehtivuse üle.

31

Sellele küsimusele vastamiseks on vaja selgitada kõnealuse määruse termini „vastuhagi“ tähendust ja ulatust.

32

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, milles ei ole nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks viidatud otseselt liikmesriigi õigusele, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Peale selle tuleb liidu õiguses määratlemata termini tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda selle termini tähendusest tavakeeles, võttes arvesse termini kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, milles terminit on kasutatud (vt selle kohta eelkõige 27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Zinātnes parks, C‑347/20, EU:C:2022:59, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

33

Määrus 2017/1001 aga ei sisalda seoses kõnealuse termini tähenduse ja kohaldamisalaga sõnaselget viidet liikmesriigi õigusele. Seega tuleb seda terminit käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena ning seda tuleb liidu territooriumil tõlgendada ühetaoliselt (3. septembri 2014. aasta kohtuotsus Deckmyn ja Vrijheidsfonds, C‑201/13, EU:C:2014:2132, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (maksumaksjate rühma puudutav teave), C‑437/19, EU:C:2021:953, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Määruse 2017/1001 artikli 129 lõikes 3 tehtud viide liikmesriigi menetlusnormidele, kui selles määruses „ei ole sätestatud teisiti“, seda järeldust ei kummuta.

35

Nimelt ei saa lähtuda eeldusest, et selle määrusega ei ole lahendatud küsimus, kas vastuhagi menetlus saab jätkuda hoolimata sellest, et õiguste rikkumist käsitlevast hagist on loobutud. Vastus sellele küsimusele sõltub just nimelt sellest, millise ulatuse on liidu seadusandja soovinud sellele õiguskaitsevahendile anda.

36

Kuivõrd määruses 2017/1001 puudub termini „vastuhagi“ määratlus, tuleb niisiis esimesena märkida, et sellega tähistatakse tavaliselt kostja esitatud vastunõuet menetluses, mis samas kohtus on tema suhtes algatatud hageja nõudel, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 on märkinud, millist arusaama kinnitavad eeskätt terminid, mida on kasutatud nimetatud määruse asjaomaste sätete taanikeelses (modkrav), saksakeelses (Widerklage), kreekakeelses (ανταγωγή) ja ingliskeelses (counterclaim) versioonis.

37

Mis puudutab teisena nende sätete konteksti, siis tuleb esiteks tõdeda, et nagu on märgitud määruse 2017/1001 põhjenduses 32, on kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise liidu eeskirjad tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatavad ELi kaubamärke käsitlevate menetluste suhtes, nagu tuleneb selle määruse artiklist 122. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 50 ja 51 on märkinud, on seetõttu asjakohane tõlgendada määruse 2017/1001 terminit „vastuhagi“ kooskõlas nende eeskirjade ja asjakohase kohtupraktikaga.

38

27. septembri 1968. aasta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud ja mis on seejärel üle võetud kõigepealt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) ja hiljem määrusega nr 1215/2012, kehtestatud süsteemi käsitlevast kohtupraktikast tuleneb selles küsimuses, et vastuhagi ei tohi segi ajada lihtsa kaitseväitega. Kuigi vastuhagi esitatakse mõne teise õiguskaitsevahendi alusel algatatud menetluse raames, on tegemist eraldi ja iseseisva nõudega, mille menetlemine on põhinõudest sõltumatu ja mille menetlus võib seega jätkuda ka juhul, kui põhinõue jäetakse rahuldamata (vt selle kohta 12. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Kostanjevec, C‑185/15, EU:C:2016:763, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Eespool öeldut arvestades tuleb määruse 2017/1001 terminit „vastuhagi“ mõista nii, et tegemist on õiguskaitsevahendiga, mis iseenesest sõltub õiguste rikkumist käsitleva hagi esitamisest ja mis on järelikult sellega seotud. Sellegipoolest on selle õiguskaitsevahendi eesmärk laiendada vaidluse eset ja saavutada põhinõudest eraldi ja sõltumatu nõude rahuldamine eelkõige nii, et asjaomane kaubamärk tunnistatakse kehtetuks.

40

Seega tuleb tõdeda, et kuna vastuhagiga kaasneb kohtuvaidluse eseme laiendamine, siis vaatamata mainitud seosele põhihagi ja vastuhagi vahel, muutub põhihagist loobumise korral vastuhagi iseseisvaks ja selle menetlus jätkub. Niisiis erineb vastuhagi tavalisest kaitseväitest ja selle tulemus ei sõltu selle õiguste rikkumist käsitleva hagi tulemusest, mille raames see vastuhagi esitati.

41

Teiseks nähtub määruse 2017/1001 üldisest ülesehitusest, et kasutades selles määruses terminit „vastuhagi“, soovis liidu seadusandja anda sellele just sellise tähenduse ja ulatuse, mis on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktides 36–39.

42

ELi kaubamärkide registreerimine ja nende registreerimisele esitatud vastulaused on kõnealuse määruse kohaselt tõepoolest EUIPO ainupädevuses (21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Apple and Pear Australia ja Star Fruits Diffusion vs. EUIPO, C‑226/15 P, EU:C:2016:582, punkt 50), nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud. See ei pea aga paika nende kaubamärkide kehtivuse puhul. Kuigi määruses 2017/1001 on põhimõtteliselt otsustatud keskendada kehtetuks ja tühiseks tunnistamise taotluste menetlemine EUIPOsse, on sellest põhimõttest siiski tehtud mööndus ja selle määruse artiklite 63 ja 124 alusel on ELi kaubamärgi kehtetuks või tühiseks tunnistamise jagatud pädevus antud sama määruse artikli 123 lõike 1 kohaselt liikmesriikide määratud ELi kaubamärgikohtutele ja EUIPO‑le (vt analoogia alusel 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Celaya Emparanza y Galdos International, C‑488/10, EU:C:2012:88, punkt 48).

43

Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi selle pädevuse jaotuse täpse ulatuse osas, tuleb selles küsimuses veel kord rõhutada, et neile kaubamärgikohtutele antud pädevus kujutab endast määruses 2017/1001 sätestatud jaotatud pädevuse põhimõtte otsest kohaldamist ja seega ei saa seda pidada „erandiks“ EUIPO pädevusest selles valdkonnas.

44

Lisaks sellele tuleb märkida, et kõnealust pädevust teostatakse vastavalt põhimõttele, et esmane pädevus on kohtul, kuhu nõue esitati. Vastavalt määruse 2017/1001 artikli 132 lõikele 1 ja lõike 2 esimesele lausele ning „kui menetluse jätkamiseks ei ole erilisi põhjusi“, on esimene kohus, kuhu ELi kaubamärgi kehtivust käsitlev vaidlus on lahendamiseks esitatud, pädev seda asja lahendama.

45

Seda esmase pädevuse põhimõtet ei sea kahtluse alla asjaolu, et määruse 2017/1001 artikli 128 lõike 7 kohaselt on sellise kaubamärgi omanikul, mille kehtivus vaidlustatakse ELi kaubamärgi kohtus vastuhagi teel, õigus esitada taotlus, et selle kaubamärgi kehtivuse üle otsustataks EUIPO menetluses. Nagu selle sätte sõnastusest selgub, on selles lihtsalt ette nähtud võimalus menetlus peatada, kuna ELi kaubamärgi kohus võib sama hästi otsustada, et lahendab vastuhagi.

46

Sama kehtib ka määruse artikli 132 lõike 2 teises lauses ette nähtud juhul. Nimelt on ELi kaubamärgikohus kohustatud oma menetluse peatama ainult siis, kui kõnealuse määruse artikli 128 lõike 4 kohaselt on enne vastuhagi esitamist juba esitatud EUIPO-le taotlus kõnealuse ELi kaubamärgi tühiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

47

Seega tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 42–46 kirjeldatud jagatud pädevuse süsteemi arvesse võttes märkida, et määrusega 2017/1001 – mille põhjenduses 4 ja artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et ELi kaubamärk on ühtne – kehtestatud korra raames soovis liidu seadusandja anda ELi kaubamärkide kehtivuse kontrollimise pädevuse seoses lahendamiseks esitatud vastuhagidega ühtaegu nii EUIPO‑le kui ka ELi kaubamärgikohtutele.

48

Nagu selle määruse põhjendusest 32 selgub, on ELi kaubamärgi kehtivuse kohta tehtud otsusel erga omnes mõju kogu liidus nii siis, kui selle on teinud EUIPO, kui ka siis, kui selle on teinud ELi kaubamärgikohus talle esitatud vastuhagi alusel (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund, C‑425/16, EU:C:2017:776, punktid 28 ja 29).

49

Seda erga omnes mõju kinnitab kõnealuse määruse artikli 128 lõige 6, milles on sätestatud, et ELi kaubamärgikohus peab edastama ELi kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks esitatud vastuhagi kohta tehtud jõustunud otsuse koopia EUIPO‑le, kes peab selle otsuse registrisse kandma ja võtma selle otsuse resolutsiooni täitmiseks vajalikud meetmed (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund, C‑425/16, EU:C:2017:776, punkt 30).

50

Seevastu õiguste rikkumist käsitleva hagi kohta tehtud ELi kaubamärgikohtu otsusel on ainult inter partes mõju, nii et pärast jõustumist on see kohtuotsus siduv ainult selle hagi menetluse pooltele (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund, C‑425/16, EU:C:2017:776, punkt 31).

51

Nõnda otsustas Euroopa Kohus, et selline liikmesriigi kohus peab kõigepealt lahendama määruse 2017/1001 artikli 128 lõike 1 alusel esitatud määruse artikli 124 punkti a kohase vastuhagi ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes, et tal oleks võimalik lahendada sellest kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist käsitlev hagi, mis põhineb samal absoluutsel kehtetuse põhjusel (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund, C‑425/16, EU:C:2017:776, punktid 33 ja 34).

52

Võttes arvesse vastuhagi suhtes kehtiva korra eripära, tähendaks sellise ELi kaubamärkide kehtivuse hindamiseks mõeldud sõltumatu õiguskaitsevahendi tõlgendamine nii, et ELi kaubamärgi omanik võib õiguste rikkumist käsitlevast hagist loobumisega jätta ELi kaubamärgikohtu ilma võimalusest lahendada selle hagi menetluse raames esitatud vastuhagi nõudega tunnistada kaubamärk kehtetuks, et eiratakse selle pädevuse ulatust, mille seadusandja on soovinud anda ELi kaubamärgikohtutele. Seega nähtub määruse 2017/1001 üldisest ülesehitusest, et põhihagist loobumise korral jätkub vastuhagi menetlus.

53

Kolmandana tuleb märkida, et määruse 2017/1001 termini „vastuhagi“ tähendust ja ulatust kinnitavad selle määrusega taotletavad eesmärgid, mis on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktides 39 ja 52.

54

Ühelt poolt nähtub 27. septembri 1968. aasta konventsiooniga (mida on muudetud ja mis on seejärel üle võetud määrustega nr 44/2001 ja 1215/2012) kehtestatud süsteemi käsitlevast kohtupraktikast, et korrakohase õigusemõistmise kaalutlusel võimaldab vastuhagi esitamise võimalus pooltel lahendada ühes ja samas menetluses ning samas kohtus kõik ühise alusega vastastikused nõuded ning et sellise võimaluse eesmärk on eelkõige vältida ülemääraseid menetlusi ja menetluste paljusust, millega kaasneb vastuoluliste otsuste tegemise oht (vt selle kohta 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Nothartová, C‑306/17, EU:C:2018:360, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Petronas Lubricants Italy, C‑1/17, EU:C:2018:478, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu nähtub määruse 2017/1001 põhjendusest 32, taotletakse selliste eesmärkide saavutamist selles määruses tervikuna ja eelkõige selle artiklites 124 ja 128 sätestatud korra abil.

55

Sellest järeldub, et nende eesmärkide saavutamise eelduseks on see, et ELi kaubamärgikohus saab lahendada rikkumismenetluses kostja esitatud vastuhagi, millega taotletakse asjaomase ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, ja seda isegi põhihagist loobumise korral.

56

Seevastu oleks menetlusökonoomia põhimõttega vastuolus, kui vastuhagi esitaja oleks põhinõudest loobumise korral kohustatud algatama EUIPOs menetluse, et tagada, et ta ei peaks tulevikus end põhinõude esitaja vastu kaitsma.

57

Teiselt poolt annaks termini „vastuhagi“ tõlgendamine nii, et põhihagist loobumise korral ei saa ELi kaubamärgikohus kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vastuhagi menetlust enam jätkata, ELi kaubamärgi omanikule võimaluse enda taotlusel algatatud rikkumismenetluse aluseks olevast hagist loobumise teel jätkata sellise ELi kaubamärgi võimalik et pahauskset kasutamist, mis võib-olla registreeritud määruse 2017/1001 artikli 7 lõikes 1 osutatud absoluutseid registreerimisest keeldumise põhjuseid eirates. Selline olukord seab aga ohtu nimetatud määrusega taotletavate eesmärkide saavutamise (vt selle kohta 30. aprilli 2015. aasta kohtumäärus Castel Frères vs. EUIPO, C‑622/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:297, punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et määruse 2017/1001 artikli 124 punkte a ja d ning artiklit 128 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärgikohtul, kes peab lahendama õiguste rikkumist käsitleva hagi, mis tugineb ELi kaubamärgile, mille kehtivus on vaidlustatud selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vastuhagis, on põhihagist loobumise korral endiselt pädevus otsustada selle kaubamärgi kehtivuse üle.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 124 punkte a ja d ning artiklit 128

tuleb tõlgendada nii, et

ELi kaubamärgikohtul, kes peab lahendama õiguste rikkumist käsitleva hagi, mis tugineb ELi kaubamärgile, mille kehtivus on vaidlustatud selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vastuhagis, on põhihagist loobumise korral endiselt pädevus otsustada selle kaubamärgi kehtivuse üle.