–

MA ja PB, esindaja: Rechtsanwalt A. Petzold,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Šveitsi valitsus, esindaja: S. Lauper,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja G. von Rintelen,

1

Mõlemad eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 27 lõiget 4 ja artikli 29 lõiget 1.

2

Taotlused on esitatud vaidlustes, mille üheks pooleks on Bundesrepublik Deutschland (Saksamaa Liitvabariik) ja teiseks pooleks MA, PB (kohtuasi C‑245/21) ja LE (kohtuasi C‑248/21) ning mis puudutavad Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (föderaalne rände‑ ja pagulasamet, Saksamaa) (edaspidi „föderaalamet“) otsuseid, millega tunnistati nende isikute varjupaigataotlused vastuvõetamatuks, tuvastati, et puuduvad alused, mis ei võimalda neid välja saata, anti korraldus nende toimetamiseks Itaalia piiripunkti ning kohaldati nende suhtes riiki sissesõidu ja seal viibimise keeldu.

3

Dublini III määruse põhjendused 4 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

4

Määruse artikli 27 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   Üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral sätestavad liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses, et:

4.   Liikmesriigid võivad ette näha, et pädevad asutused võivad ex officio otsustada peatada üleandmisotsuse rakendamise kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuse selgumiseni.“

5

Määruse artikli 28 lõike 3 kolmandas lõigus on ette nähtud:

„Kui isik on käesoleva artikli kohaselt kinni peetud, siis selle isiku üleandmine palve esitanud liikmesriigilt vastutavale liikmesriigile toimub esimesel reaalsel võimalusel ja hiljemalt kuue nädala jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas kaudselt või otseselt palve asjaomane isik vastu või tagasi võtta, või ajast, mil vaidlustamise või läbivaatamise peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3 lõpeb.

6

Määruse artikli 29 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja […] pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.“

7

Halduskohtumenetluse seadustiku (Verwaltungsgerichtsordnung) § 80 lõikes 4 on sätestatud, et haldusakti andnud asutus võib teatud juhtudel haldusakti täitmise peatada, kui föderaalõigusest ei tulene teisiti.

8

MA ja PB esitasid 2019. aasta novembris Saksamaal varjupaigataotlused.

9

Kuna otsing süsteemis Eurodac näitas, et nad olid saabunud ebaseaduslikult Itaalia Vabariigi territooriumile, kus nad registreeriti rahvusvahelise kaitse taotlejana, saatis föderaalamet 19. novembril 2019 Dublini III määruse alusel Itaalia ametiasutustele palve MA ja PB vastu võtta.

10

Itaalia ametiasutused ei vastanud sellele vastuvõtmispalvele.

11

Föderaalamet jättis 22. jaanuari 2020. aasta otsusega MA ja PB varjupaigataotlused vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, leidis, et puudub alus kohaldada väljasaatmise keeldu, andis korralduse nad Itaalia piiripunkti toimetada ning kohaldas nende suhtes riiki sissesõidu ja seal viibimise keeldu.

12

MA ja PB esitasid föderaalameti selle otsuse peale 1. veebruaril 2020 pädevale Verwaltungsgerichtile (halduskohus, Saksamaa) kaebuse. PB esitas lisaks koos selle kaebusega nimetatud otsuse täitmise peatamise taotluse. Taotlus jäeti 11. veebruaril 2020 rahuldamata.

13

Föderaalamet peatas 8. aprilli 2020. aasta otsusega väljasaatmiskorralduste täitmise halduskohtumenetluse seadustiku § 80 lõike 4 ja Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 alusel kuni edasise teateni põhjendusel, et MA ja PB üleandmine ei olnud COVID‑19 pandeemia arengu tõttu võimalik.

14

Asja lahendav Verwaltungsgericht (halduskohus) tühistas 14. augusti 2020. aasta otsusega föderaalameti 22. jaanuari 2020. aasta otsuse. See kohtuotsus rajanes seisukohal, et isegi eeldusel, et MA ja PB varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutas Itaalia Vabariik, läks see vastutus Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud üleandmistähtaja lõppemise tõttu üle Saksamaa Liitvabariigile, sest selle tähtaja kulgemist ei katkestanud föderaalameti 8. aprilli 2020. aasta otsus.

15

Saksamaa Liitvabariik esitas 14. augusti 2020. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus).

16

LE esitas 2019. aasta augustis Saksamaal varjupaigataotluse.

17

Kuna otsing süsteemis Eurodac näitas, et ta oli esitanud 7. juunil 2017 Itaalias rahvusvahelise kaitse taotluse, palus föderaalamet Itaalia ametiasutustel LE Dublini III määruse alusel tagasi võtta.

18

Itaalia ametiasutused rahuldasid selle tagasivõtmispalve.

19

Föderaalamet tunnistas LE varjupaigataotluse vastuvõetamatuks, leidis, et puudub alus kohaldada väljasaatmise keeldu, andis korralduse ta Itaalia piiripunkti toimetada ning kohaldas tema suhtes riiki sissesõidu ja seal viibimise keeldu.

20

LE esitas föderaalameti selle otsuse peale 11. septembril 2019 pädevale Verwaltungsgerichtile (halduskohus) kaebuse. Ta esitas lisaks koos selle kaebusega nimetatud otsuse täitmise peatamise taotluse. See taotlus jäeti 1. oktoobril 2019 rahuldamata.

21

Itaalia ametiasutused teatasid 24. veebruari 2020. aasta kirjaga Saksamaa ametiasutustele, et COVID‑19 pandeemia tõttu ei toimu enam üleandmisi Itaaliale ja Itaaliast Dublini III määruse alusel.

22

Föderaalamet peatas 25. märtsi 2020. aasta otsusega väljasaatmiskorralduse täitmise halduskohtumenetluse seadustiku § 80 lõike 4 ja Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 alusel kuni edasise teateni, põhjendades seda sellega, et COVID‑19 pandeemia arengu tõttu ei ole võimalik LEd üle anda.

23

Olles jätnud 4. mail 2020 rahuldamata teise LE suhtes tehtud üleandmisotsuse täitmise peatamise taotluse, tühistas asja lahendav Verwaltungsgericht (halduskohus) 10. juuni 2020. aasta otsusega selle otsuse. Tehtud kohtuotsus põhines käesoleva kohtuotsuse punktis 14 viidatud otsusega sarnastel põhjendustel.

24

Saksamaa Liitvabariik esitas 10. juuni 2020. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus).

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et talle esitatud kassatsioonkaebused tuleb praegusel juhul rahuldada, kui esiteks leiab tõendamist, et üleandmisotsuse täitmise peatamine, mida põhjendatakse võimatusega isikut tegelikkuses üle anda COVID‑19 pandeemia tõttu, kuulub Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 kohaldamisalasse, teiseks, kui selline peatamine võib kaasa tuua kõnealuse määruse artikli 29 lõikes 1 ette nähtud üleandmistähtaja katkemise, ning kolmandaks, üleandmistähtaja katkemine on lubatud ka siis, kui kohus on asjasse puutuva üleandmisotsuse peatamise taotluse enne rahuldamata jätnud.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuna Dublini III määruse artikli 27 lõikes 4 on nõutud, et selles ette nähtud üleandmisotsuse täitmise peatamine oleks seotud vaidlustamisega, võib selle kohaldamine niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjades olla mõeldav, sest üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine on pooleli ja võimatus isikut välja saata võib Saksa õiguse järgi tekitada kahtlusi, kas see otsus on õiguspärane. Arvesse tuleks siiski võtta selle määruse eesmärki ning asjasse puutuvate isikute ja kõnesoleva liikmesriigi vastavaid huve, mille tasakaal tuleks COVID‑19 pandeemiaga seotud tervishoiuolukorras tagada.

27

Nendel asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑245/21 ja C‑248/21 sõnastatud identselt:

28

Euroopa Kohtu presidendi 7. juuni 2021. aasta otsusega liideti käesolevad kohtuasjad kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

29

Lisaks palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, et käesolevate eelotsusetaotluste suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetlust.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas oma taotlust sellega, et paljud liikmesriigid keeldusid üleandmisi läbi viimast COVID-19 pandeemia tõttu ning selle asjaolu tõttu tegi föderaalamet ajavahemikus 2020. aasta märtsist kuni juunini peatamisotsused 20000 asjas, millest 9303 asjas oli kohtumenetlus pooleli.

31

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja‑kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

32

Praeguses asjas otsustas Euroopa Kohtu president 7. juunil 2021, olles ettekandja‑kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud taotlust ei tule rahuldada.

33

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et kiirendatud menetlus on menetluslik vahend erakorralisele kiireloomulisusele vastamiseks (vt selle kohta 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs (üldine ravikindlustus), C‑247/20, EU:C:2022:177, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Niisiis ei saa see, et esitatud küsimused võivad puudutada suurt hulka isikuid või õiguslikke olukordi, kujutada endast erandlikku asjaolu, mis õigustaks kiirendatud menetluse kasutamist (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Caruter, C‑642/20, EU:C:2022:308, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Järelikult ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esile toodud asjaolu, et paljud rahvusvahelise kaitse taotlejad olid põhikohtuasja taotlejatega võrreldavas olukorras, iseenesest anda alust selle menetluse kasutamiseks.

36

Lisaks, kõnealune menetlus võidi küll algatada erakorralises kriisiolukorras, et kõrvaldada võimalikult kiiresti ebakindlus, mis Euroopa varjupaigasüsteemi nõuetekohast toimimist kahjustab (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 15. veebruari 2017. aasta määrus Jafari, C‑646/16, ei avaldata, EU:C:2017:138, punkt 15, ja 15. veebruari 2017. aasta määrus Mengesteab,C‑670/16, ei avaldata, EU:C:2017:120, punkt 16), kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaoludest ei nähtu, et selle süsteemi toimimine oleks kuni esitatud küsimustele Euroopa Kohtult vastuse saamiseni oluliselt häiritud.

37

Kohtuasjades C‑245/21 ja C‑248/21 esitatud esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Dublini III määruse artikli 27 lõiget 4 ja artikli 29 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et viimati nimetatud sättes ette nähtud üleandmistähtaeg katkeb, kui liikmesriigi pädevad asutused teevad artikli 27 lõikele 4 tuginedes hilisema kehtetuks tunnistamise võimaluse jätmisega otsuse üleandmisotsuse täitmise peatamiseks põhjusel, et selline täitmine on COVID‑19 pandeemia tõttu tegelikkuses võimatu.

38

Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 on ette nähtud, et asjaomane isik antakse vastutavale liikmesriigile üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt määruse artikli 27 lõikele 3.

39

Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 kohaselt vabaneb rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile, kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul.

40

Kuigi nendest sätetest ilmneb, et liidu seadusandja tahe oli soodustada üleandmisotsuste kiiret täitmist, võidakse täitmine teatud juhtudel siiski peatada.

41

Nõnda peavad liikmesriigid Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 kohaselt andma asjaomastele isikutele õiguskaitsevahendi, mis võib viia nende suhtes tehtud üleandmisotsuse täitmise peatamiseni.

42

Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid kas sätestama esiteks, et üleandmisotsuse vaidlustamine annab asjaomasele isikule õiguse jääda selle otsuse teinud liikmesriiki, kuni selguvad vaidlustamise tulemused, või sätestama teiseks, et üleandmisotsuse peale kaebuse esitamise järel peatub üleandmine automaatselt mõistlikuks ajaks, mille jooksul kohus otsustab, kas anda vaidlustamisele peatav mõju, või sätestama kolmandaks, et asjaomasel isikul on võimalus esitada kaebus üleandmisotsuse täitmise peatamiseks kuni selle otsuse vaidlustamise tulemuste selgumiseni.

43

Lisaks on Dublini III määruse artikli 27 lõikes 4 sätestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pädevad asutused võivad ex officio otsustada peatada üleandmisotsuse rakendamise kuni selle otsuse vaidlustamise tulemuse selgumiseni.

44

Juhul kui üleandmisotsuse täitmise peatamine tuleneb Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 kohaldamisest, on selle määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud, et üleandmistähtaeg ei hakka kulgema mitte vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve rahuldamisest, vaid erandina hetkest, mil tehti lõplik otsus üleandmisotsuse vaidlustamise suhtes.

45

Ehkki Dublini III määruse artikli 29 lõige 1 ei viita otseselt olukorrale, mis tuleneb määruse artikli 27 lõikest 4 ja mille puhul üleandmisotsuse täitmine peatatakse pädevate asutuste otsusega, ilmneb Euroopa Kohtu praktikast siiski, et arvestades määruse artikli 28 lõike 3 kolmanda lõigu ja artikli 29 lõike 1 esimese lõigu sõnastuse sarnasust ning seda, et mõlema sätte eesmärk on määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul peab toimuma üleandmine, tuleb neid sätteid tõlgendada ühtemoodi (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Khir Amayry, C‑60/16, EU:C:2017:675, punkt 70).

46

Neil asjaoludel on oluline märkida, et Euroopa Kohus on Dublini III määruse artikli 28 lõike 3 kolmanda lõigu kohta varem otsustanud, et üleandmistähtaja kulgemise algushetke edasilükkamine juhul, kui määruse artikli 27 lõike 3 kohaselt on antud peatav toime, on seletatav asjaoluga, et niikaua kui üleandmisotsuse vaidlustamise toime kestab, ei ole üleandmise läbiviimine põhimõtteliselt võimalik, mistõttu saab sellisel juhul hakata üleandmistähtaeg kulgema alles alates hetkest, mil tulevane üleandmine on põhimõtteliselt otsustatud ning kindlaks on vaja määrata veel vaid selle üksikasjad, see tähendab alates kuupäevast, mil peatav toime lõpeb (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Khir Amayry, C‑60/16, EU:C:2017:675, punkt 55).

47

Ent kui üleandmisotsuse täitmise peatamine kuni selle otsuse vaidlustamise tulemuse selgumiseni tuleneb Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 alusel tehtud pädevate asutuste otsusest, on asjaomane isik olukorras, mis on igati sarnane olukorraga, milles on isik, kelle esitatud kaebusele on antud peatav toime määruse artikli 27 lõike 3 kohaselt kas seaduse alusel või kohtulahendiga (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Khir Amayry, C‑60/16, EU:C:2017:675, punkt 68).

48

Lisaks, kui Dublini III määruse artikli 29 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et kui pädev asutus kasutab artikli 27 lõikes 4 ette nähtud võimalust, tuleks üleandmistähtaega ikkagi arvutada alates vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve rahuldamisest, kaotaks viimati nimetatud säte suures osas oma soovitava toime, kuna seda ei saaks kasutada riskita, et see takistab üleandmise läbiviimist selles määruses sätestatud tähtaegade jooksul (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Khir Amayry, C‑60/16, EU:C:2017:675, punkt 71).

49

Järelikult tuleb Dublini III määruse artikli 29 lõiget 1 tõlgendada – sama moodi nagu artikli 28 lõike 3 kolmandat lõiku – nii, et kui üleandmisotsuse vaidlustamisele on antud peatav toime vastavalt selle määruse artikli 27 lõikele 4, hakkab üleandmistähtaeg kulgema alates hetkest, mil tehti lõplik otsus vaidlustamise suhtes, mistõttu üleandmisotsus tuleb täita hiljemalt kuue kuu jooksul alates hetkest, mil selle otsuse vaidlustamise suhtes tehti lõplik otsus.

50

Selline lahendus on siiski kohaldatav vaid juhul, kui üleandmisotsuse täitmise peatamise otsus on pädevate asutuste poolt tehtud Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 kohaldamisala piirides.

51

Selle kohaldamisala piiride kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta selle sätte sõnastust, konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Autoriteit Persoonsgegevens, C‑245/20, EU:C:2022:216, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Sellega seoses tuleb esiteks rõhutada, et nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 50 ja 51, nähtub Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 sõnastusest endast, et selle sätte kohaldamine on tihedalt seotud üleandmisotsuse vaidlustamisega asjaomase isiku poolt, kuna pädevate asutuste otsustatud peatamine peab kestma „kuni vaidlustamise tulemuse selgumiseni“.

53

Teiseks, mis puudutab Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 konteksti, siis tuleb tõdeda, et see säte kuulub määruse VI peatüki IV jakku „Menetluslikud tagatised“.

54

Lisaks asub kõnealune säte artiklis „Õiguskaitsevahendid“ ja järgneb lõikele, mis käsitleb üleandmisotsuse vaidlustamise peatavat toimet, täiendades seda lõiget sellega, et annab liikmesriikidele õiguse lubada pädevatel asutustel üleandmisotsuse täitmine peatada juhul, kui täitmise peatamine pärast kaebuse esitamist ei tulene seadusest ega kohtulahendist.

55

Peale selle, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, tuleneb Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 ja artikli 29 lõike 1 vahelisest seosest, et sel viisil antud peatav toime lõpeb tingimata siis, kui üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse kohta tehakse lõplik otsus, kuna artikli 29 lõige 1 ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid üleandmistähtaja arvutamist juhul, kui pädevad asutused tühistavad üleandmisotsuse täitmise peatamise enne või pärast selle otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist.

56

Kolmandaks nähtub Dublini III määruse põhjendustest 4 ja 5, et selle määruse eesmärk on kehtestada selge ja toimiv menetlus, mis põhineb liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel, selleks et kiiresti määrata rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs sellise kaitse andmise menetlusele ja seadmata ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki (19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 58).

57

Nimetatud kiire menetlemise eesmärgi saavutamiseks on liidu seadusandja näinud Dublini III määruse alusel läbi viidavates vastuvõtmis‑ ja tagasivõtmismenetlustes ette rea imperatiivseid tähtaegu, mille eesmärk on tagada nende menetluste läbiviimine põhjendamatute viivitusteta (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus X ja X, C‑47/17 ja C‑48/17, EU:C:2018:900, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 kindlaks määratud kuuekuulise üleandmistähtaja eesmärk on iseäranis tagada see, et asjaomane isik antakse tõepoolest võimalikult kiiresti üle tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile, jättes siiski kahele asjasse puutuvale liikmesriigile – arvestades selle isiku üleandmise praktilist keerukust ja sellega seotud korralduslikke raskusi – aega, et nad saaksid üleandmise läbiviimise üle nõu pidada, ja täpsemalt see, et palve esitajaks olev liikmesriik saaks korraldada üleandmise läbiviimise üksikasju (vt selle kohta 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 59).

59

Võttes aga arvesse selle määruse artikli 27 lõike 4 alusel üleandmisotsuse täitmise peatamise katkestavat mõju üleandmistähtaja suhtes, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, võib see, kui seda sätet tõlgendada nii, et see annab liikmesriikidele õiguse lubada pädevatel asutustel peatada üleandmisotsuste täitmine asjaomase isiku kohtuliku kaitsega otseselt mitteseotud põhjusel, jätta määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud üleandmistähtaja ilma soovitavast toimest, muuta liikmesriikide vahel Dublini III määrusest tuleneva vastutuse jagamist ja pidevalt pikendada rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist.

60

Samas tuleb ka märkida, et liidu seadusandja ei ole soovinud ohverdada asjaomaste isikute kohtulikku kaitset rahvusvahelise kaitse taotluste kiirele menetlemisele, vaid vastupidi, on selles määruses tunduvalt edasi arendanud menetluslikke tagatisi, mida nendele isikutele liidu seadusandja välja töötatud vastutatava liikmesriigi määramise süsteemis (Dublini süsteem) pakutakse (vt selle kohta 7. juuni 2016. aasta kohtuotsus Ghezelbash, C‑63/15, EU:C:2016:409, punkt 57).

61

Seega tuleb asuda seisukohale, et pädevad asutused võivad määrata üleandmisotsuse täitmise peatamise vastavalt Dublini III määruse artikli 27 lõikele 4 vaid juhul, kui täitmisega seotud asjaolud viitavad sellele, et tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks peab asjaomasele isikule olema antud luba jääda kõnealuse otsuse teinud liikmesriigi territooriumile kuni selle otsuse vaidlustamise suhtes lõpliku otsuse tegemiseni.

62

Siit järeldub, et hilisema kehtetuks tunnistamise võimaluse jätmisega tehtud otsust peatada üleandmisotsuse täitmine põhjusel, et täitmine on COVID‑19 pandeemia tõttu tegelikkuses võimatu, ei saa pidada otsuseks, mida võib teha Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 alusel, kuna nimetatud põhjusel ei ole asjaomase isiku kohtuliku kaitsega otsest seost.

63

Seda järeldust ei sea kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Saksamaa valitsuse esile toodud asjaolu, et Saksa õiguse kohaselt võib üleandmisotsuse tegelikkuses täitmise võimatus kaasa tuua selle otsuse õigusvastasuse.

64

Nimelt, esiteks välistab üleandmisotsuse täitmise peatamise otsuse hilisem kehtetuks tunnistamise võimalus seisukoha, et peatamine määrati kuni üleandmisotsuse vaidlustamise tulemuste selgumiseni ja eesmärgil tagada asjaomase isiku kohtulik kaitse, kuna ei ole välistatud, et peatamine võidakse tühistada enne vaidlustamise tulemuste selgumist.

65

Teiseks tuleb rõhutada, et liidu seadusandja ei ole leidnud, et üleandmisotsuse tegelikkuses täitmise võimatust tuleks käsitada sellisena, millega saaks Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud üleandmistähtaja katkemist või peatamist põhjendada.

66

Nimelt ei ole seadusandja lisanud sellesse määrusesse ühtegi üldist sätet, mis näeks ette sellise katkemise või peatamise.

67

Lisaks, mis puudutab teatavaid sageli esinevaid juhtumeid, mil üleandmisotsuse täitmine on tegelikkuses võimatu, siis on liidu seadusandja selle määruse artikli 29 lõikes 2 vaid sätestanud, et üleandmistähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.

68

Lisaks asjaolule, et see säte ei näe ette mitte üleandmistähtaja katkemist või peatamist, vaid selle pikendamist, tuleb märkida, et pikendamine on erandlik ja seega tuleb seda tõlgendada kitsalt, mis välistab selle kohaldamise analoogia alusel teistele juhtumitele, kus üleandmisotsuse täitmine on võimatu (vt selle kohta 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 60, ja 31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl jt (varjupaigataotleja psühhiaatriahaiglasse paigutamine), C‑231/21, EU:C:2022:237, punktid 54 ja 56).

69

Euroopa Kohus on pealegi leidnud, et Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud kuuekuulist üleandmistähtaega tuleb kohaldada olukordades, kus asjaomast isikut ei saa üle anda tema tervisliku seisundi tõttu (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus C. K. jt, C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127, punkt 89) või tema haigla psühhiaatriaosakonda sunniviisilise paigutamise tõttu (vt selle kohta 31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl jt (varjupaigataotleja psühhiaatriahaiglasse paigutamine), C‑231/21, EU:C:2022:237, punkt 62).

70

Järelikult ei saa pädevad asutused juhul, kui üleandmisotsuse täitmine on tegelikkuses võimatu, tugineda õiguspäraselt riigisisese õiguse alusel kohaldatavale korrale, et põhjendada Dublini III määruse artikli 27 lõike 4 kohaldamist, ning seega takistada määruse artikli 29 lõikes 1 rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise tagamiseks kehtestatud üleandmistähtaja kohaldamist.

71

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele liidetud kohtuasjades C‑245/21 ja C‑248/21 vastata, et Dublini III määruse artikli 27 lõiget 4 ja artikli 29 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et viimati nimetatud sättes ette nähtud üleandmistähtaeg ei katke, kui liikmesriigi pädevad asutused teevad artikli 27 lõikele 4 tuginedes hilisema kehtetuks tunnistamise võimaluse jätmisega otsuse üleandmisotsuse täitmise peatamiseks põhjusel, et selline täitmine on COVID‑19 pandeemia tõttu tegelikkuses võimatu.

72

Arvestades liidetud kohtuasjades C‑245/21 ja C‑248/21 esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole nendes kohtuasjades kolmandale küsimusele vaja vastata, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas need juhuks, kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse jaatavalt.

73

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 27 lõiget 4 ja artikli 29 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et:

viimati nimetatud sättes ette nähtud üleandmistähtaeg ei katke, kui liikmesriigi pädevad asutused teevad artikli 27 lõikele 4 tuginedes hilisema kehtetuks tunnistamise võimaluse jätmisega otsuse üleandmisotsuse täitmise peatamiseks põhjusel, et selline täitmine on COVID‑19 pandeemia tõttu tegelikkuses võimatu.