1

PlasticsEurope AISBL, mis on Euroopa plastitootjate huve esindav ühing, palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsuse PlasticsEurope vs. ECHA (T‑207/18, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2020:623), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, mille see ühing oli esitanud nõudega tühistada Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) tegevdirektori 3. jaanuari 2018. aasta otsus ED/01/2018 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega täiendati kandidaatainete, mis lõpptulemusena kantakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1), mida on muudetud komisjoni 15. märtsi 2011. aasta määrusega (EL) nr 253/2011 (ELT 2011, L 69, lk 7), (edaspidi „REACH-määrus“) XIV lisasse, loetelus bisfenool A kohta tehtud olemasolevat kannet nii, et see loeti lisaks REACH-määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse kuuluvaks aineks, st aineks mis võib endokriinseid häireid põhjustavate omaduste tõttu avaldada keskkonnale tõsist mõju ja mis põhjustab samaväärset ohtu, kui selle määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju.

2

REACH-määruse artikli 2 „Kohaldamine“ lõike 8 punktis b on sätestatud, et kohapeal kasutatavad isoleeritud vaheained ja transporditavad isoleeritud vaheained arvatakse välja selle määruse VII jaotisest, mille kohaselt tuleb selle tähenduses väga ohtlike ainete suhtes kohaldada autoriseerimiskorda.

3

Määruse artikli 3 „Mõisted“ punktis 15 on ette nähtud:

„vaheaine – aine, mida toodetakse ja kasutatakse või tarbitakse keemilistes protsessides eesmärgiga muuta see aine mõneks teiseks aineks (edaspidi „süntees“):

4

Määruse artikli 7 „Toodete koostisse kuuluvate ainete registreerimine ja neist teavitamine“ lõikes 2 on sätestatud:

„Toodete tootja või importija teavitab [ECHAt] vastavalt käesoleva artikli lõikele 4, kui aine vastab artikli 57 kriteeriumidele ning on määratletud vastavalt artikli 59 lõikele 1, kui on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

5

REACH-määruse artikli 17 „Kohapeal kasutatavate isoleeritud vaheainete registreerimine“ lõikes 3 on sätestatud:

„Lõiget 2 kohaldatakse ainult kohapeal kasutatavate isoleeritud vaheainete suhtes, kui tootja kinnitab, et ainet toodetakse ja kasutatakse ainult rangelt ohjatud tingimustes ning et aine on tehniliste vahenditega rangelt eraldatud kogu tema kasutustsükli jooksul. Kasutatakse selliseid ohjemeetmeid, millega vähendatakse aine emissiooni ja igasuguseid sellest tulenevaid kokkupuuteid.

Kui nimetatud tingimused ei ole täidetud, sisaldab registreerimistaotlus artiklis 10 kirjeldatud teavet.“

6

REACH-määruse artikli 18 „Transporditavate isoleeritud vaheainete registreerimine“ lõikes 4 on ette nähtud:

„Lõikeid 2 ja 3 kohaldatakse üksnes transporditavate isoleeritud vaheainete suhtes, kui tootja või importija tõendab ise või kinnitab, et kasutaja on talle tõendanud, et teis(t)e aine(te) süntees antud vaheainest toimub teistes tegevuskohtades järgmistel rangelt ohjatud tingimustel: […]“.

7

Määruse artiklis 33 „Kohustus edastada teavet toodetes sisalduvate ainete kohta“ on sätestatud:

„1.   Iga tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab ainet, mis vastab artikli 57 kriteeriumidele ja on määratletud vastavalt artikli 59 lõikele 1, kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, esitab toote saajale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, et võimaldada toote ohutut kasutamist, sealhulgas minimaalselt kõnealuse aine nimetuse.

2.   Tarbija taotlusel esitab iga tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab ainet, mis vastab artikli 57 kriteeriumidele ja on määratletud vastavalt artikli 59 lõikele 1, kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, tarbijale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, et võimaldada toote ohutut kasutamist, sealhulgas minimaalselt kõnealuse aine nimetuse.

Asjakohane teave esitatakse tasuta 45 päeva jooksul alates taotluse saamisest.“

8

Nimetatud määruse artikli 57 „XIV lisasse kantavad ained“ sõnastus on järgmine:

„Järgmised ained võib kanda XIV lisasse artiklis 58 sätestatud korras:

9

REACH-määruse artikli 59 „Artiklis 57 osutatud ainete määratlemine“ lõigetes 3, 4, 7 ja 8 on sätestatud:

„3.   Mis tahes liikmesriik võib koostada vastavalt XV lisale toimikud ainete kohta, mis tema arvates vastavad artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele, ning edastada selle [ECHA‑le]. Toimikus võib vajaduse korral piirduda osutamisega määruse (EÜ) nr 1272/2008 VI lisa 3. osa sissekandele. [ECHA] teeb nimetatud toimiku teistele liikmesriikidele kättesaadavaks 30 päeva jooksul alates selle saamisest.

4.   [ECHA] avaldab oma veebilehel teate, et aine kohta on koostatud XV lisa kohane toimik. [ECHA] kutsub kõiki huvitatud isikuid esitama [ECHA-le] kindlaks tähtpäevaks kommentaare.

[…]

7.   Märkuste tegemise või saamise korral suunab [ECHA] toimiku liikmesriikide komiteele 15 päeva jooksul alates lõikes 5 osutatud 60-päevase perioodi lõppemisest.

8.   Kui liikmesriikide komitee jõuab 30 päeva jooksul alates toimiku suunamisest aine määratlemise suhtes ühehäälsele kokkuleppele, lisab amet aine lõikes 1 osutatud loetellu. [ECHA] võib lisada nimetatud aine oma soovitusse, mille ta esitab artikli 58 lõike 3 kohaselt.“

10

REACH-määrusel on XI lisa „Üldeeskirjad VII–X lisas sätestatud standardse katsetamiskorra kohandamiseks“, mille punktis 1.2 „Tõendite kaalukus“ on sätestatud:

„Mitmed sõltumatud teabeallikad võivad anda piisavaid kaalukaid tõendeid, mis võimaldavad oletada/järeldada, et ainel on või ei ole teatavat ohtlikku omadust, ent ainult igast üksikust allikast pärinev teave on selleks ebapiisav.

Piisavaid kaalukaid tõendeid võib saada hiljuti väljatöötatud ja artikli 13 lõikes 3 osutatud katsemeetodite hulka kandmata katsemeetodite kasutamisel või [Euroopa K]omisjoni või [ECHA] poolt võrdväärseks tunnistatud rahvusvahelise katsemeetodi kasutamisel, mis võimaldavad järeldada, kas ainel on või ei ole teatavat ohtlikku omadust.

Kui on olemas piisavad kaalukad tõendid teatud ohtliku omaduse olemasolu või puudumise kohta, siis:

Igal juhul tuleb esitada piisav ja usaldusväärne dokumentatsioon.“

11

Bisfenool A (2,2-bis(4-hüdroksüfenüül)propaan või 4,4’-isopropülideendifenool, EÜ nr 201‑245‑8, CASi nr 0000080‑05‑7) on aine, mida kasutatakse peamiselt sellise vaheainena nagu monomeer niisuguste polümeeride valmistamisel nagu polükarbonaat ja epoksüvaigud. Lisaks võib bisfenool A-d kasutada ka muul otstarbel kui vaheainena, eelkõige termopaberi valmistamiseks.

12

ECHA tegi 4. jaanuaril 2017 otsuse ED/01/2017, milles ta leidis, et bisfenool A tuleb kanda loetellu ainetest, mis kantakse REACH-määruse XIV lisasse (edaspidi „kandidaatainete loetelu“), sest tuvastati, et see aine on „reproduktiivtoksiline“ selle määruse artikli 57 punkti c tähenduses.

13

ECHA võttis 6. juulil 2017 vastu otsuse ED/30/2017, millega täiendati kandidaatainete loetelus bisfenool A kohta tehtud olemasolevat kannet. See aine määratleti nimelt lisaks REACH-määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse kuuluva ainena, st ainena, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused ja mis võib avaldada inimeste tervisele tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui REACH-määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete avaldatav mõju.

14

Umweltbundesamt (Saksamaa föderaalne keskkonnaamet) esitas 29. augustil 2017 REACH-määruse artikli 59 lõike 3 alusel vastavalt REACH-määruse XV lisale toimiku (edaspidi „XV lisa kohane toimik“), tehes ettepaneku määratleda bisfenool A lisaks endokriinseid häireid põhjustava ainena, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada tõsist mõju keskkonnale REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses.

15

ECHA avaldas 5. septembril 2017 REACH-määruse XV lisa kohase toimiku.

16

Samal päeval kutsus ECHA REACH-määruse artikli 59 lõike 4 alusel kõiki huvitatud isikuid esitama talle selle toimiku kohta kommentaare.

17

Apellant esitas 20. oktoobril 2017 oma liikmete nimel kommentaarid selle toimiku kohta.

18

Seejärel koostas föderaalne keskkonnaamet dokumendi, mis kannab 14. detsembri 2017. aasta kuupäeva ja sisaldab tema vastuseid kõigile avaliku konsultatsiooni käigus ECHA-le A bisfenooli määratlemise kohta esitatud kommentaaridele.

19

ECHA edastas bisfenool A määratlemist käsitlevaid kommentaare sisaldava toimiku liikmesriikide komiteele (edaspidi „liikmesriikide komitee“) vastavalt REACH-määruse artikli 59 lõikele 7. Liikmesriikide komitee sai XV lisa kohase toimiku, liikmesriikide komitee kokkuleppe projekti ja töödokumendi, mis sisaldas hinnangut bisfenool A olemuslikele omadustele, selle nimetatud määruse artikli 57 punkti f alusel määratlemiseks (edaspidi „tõendusdokument“).

20

Liikmesriikide komitee jõudis 11.–15. detsembril 2017 toimunud 57. koosolekul ühehäälsele kokkuleppele määratleda bisfenool A ainena, mis vastab neile kriteeriumidele. Hääletusel ei osalenud neli liikmesriiki. Bisfenool A määratlemise põhjendused on esitatud tõendusdokumendi muudetud versioonis, mis võeti vastu 14. detsembril 2017.

21

Tõendusdokumendi lõppversioonis on kõigepealt mitut uuringut hõlmanud analüüsi põhjal tehtud järeldus, et bisfenool A vastab endokriinseid häireid põhjustava aine määratlusele, mille on sõnastanud Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WTO) ja nagu seda on tõlgendanud komisjoni endokriinseid häireid põhjustavate ainete nõuandev ekspertrühm. Konkreetsemalt on tõendusdokumendis järeldatud, et analüüsitud in-vitro- ja in-vivo-andmetest nähtub, et bisfenool A toimib teatavate kalaliikide puhul östrogeeni agonisti ning teatavate kahepaiksete liikide puhul kilpnäärmehormoonide antagonistina.

22

Seejärel on selles dokumendis leitud, et erinevate selgrootute liikide analüüsid näitavad, et on võimalik, et bisfenool A tõsine mõju on tingitud endokriinsest toimest.

23

Viimaks on seal märgitud, et bisfenool A mõju kaladele ja kahepaiksetele loetakse selliseks, mis põhjustab samaväärset ohtu kui REACH-määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete, nimelt kantserogeensete, mutageensete ja reproduktiivtoksiliste ainete, püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainete (edaspidi „PBT ained“) ning väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate ainete (edaspidi „vPvB ained“) avaldatav mõju. Selleks on tõendusdokumendi lõppversioonis eelkõige täheldatud organismidele ja asurkondadele avaldatavat tõsist ja pöördumatut mõju ning raskusi bisfenool A‑ga kokkupuute ohutu taseme kindlaksmääramisel.

24

ECHA võttis 3. jaanuaril 2018 pärast liikmesriikide komitee ühehäälset kokkulepet ja vastavalt REACH-määruse artikli 59 lõikele 8 vastu vaidlusaluse otsuse, millega täiendati kandidaatainete loetelus aine bisfenool A kohta tehtud olemasolevat kannet nii, et see aine kuulub tõendusdokumendi lõppversioonis esitatud põhjustel lisaks REACH-määruse artikli 57 punktis f nimetatud ainete hulka, st ainete hulka, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused ja mis võib avaldada keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui REACH-määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete avaldatav mõju.

25

Apellant esitas hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. märtsil 2018, hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

26

Apellant esitas oma hagi toetuseks neli väidet. Esimese väite kohaselt oli tehtud mitu ilmset hindamisviga bisfenool A määratlemisel väga ohtliku ainena REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses. Teise väitega heidab apellant ette seda, et on rikutud REACH-määruse artiklit 59 koostoimes artikli 57 punktiga f. Kolmanda väite kohaselt on rikutud REACH-määruse artikli 2 lõike 8 punkti b. Neljanda väitega heidab apellant ette proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

27

Üldkohus jättis hagi vaidlustatud kohtuotsusega rahuldamata.

28

Apellant palub Euroopa Kohtul:

29

ECHA palub Euroopa Kohtul:

30

Saksamaa Liitvabariik palub Euroopa Kohtul:

31

Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

32

ClientEarth palub Euroopa Kohtul:

33

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet.

34

Esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus mitut õigusnormi kontrolli käigus, milleks ta on kohustatud seoses sellega, kuidas ECHA hindas teaduslikke tõendeid REACH-määruse artikli 57 punkti f kohaldamiseks. See väide jaguneb neljaks osaks, mis puudutavad Üldkohtu kontrolli esiteks seoses sellega, et ECHA ei võtnud arvesse usaldusväärseid ja asjakohaseid uuringuid, mis räägivad vastu tema lõplikule otsusele; teiseks sellega, et ECHA võttis arvesse uuringuid, mis on väheusaldusväärsed ja mis kinnitavad tema lõplikku otsust; kolmandaks sellega, et ECHA omistas suuremat kaalu uuringutele, mis kinnitavad tema lõplikku otsust, ja lõpuks neljandaks sellega, et ECHA ei võtnud arvesse teiste liidu ametite ja institutsioonide bisfenool A-d käsitlevaid uuringuid.

35

Teise väite kohaselt on vääralt tõlgendatud REACH-määruse artikli 57 punkti f, moonutatud apellandi menetlusdokumente ja rikutud õigust olla ära kuulatud.

36

Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus teaduslike uuringute usaldusväärsust puudutavate tõendite hindamisel õigusnorme ning moonutas väidetavalt tõendeid.

37

Neljanda väite kohaselt on vääralt tõlgendatud ettevaatuspõhimõtet.

38

Viienda väite kohaselt on vääralt tõlgendatud REACH-määruse artikli 2 lõike 8 punkti b ja rikutud põhjendamiskohustust.

39

Esimese väite esimeses osas väidab apellant, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 vääralt teadusliku tipptaseme põhimõtet, mõistet „tõendite tõendusjõud“ ja ECHA kohustust võtta arvesse kogu asjakohast teavet.

40

Kuivõrd Üldkohus leidis punktis 64, et „ilmse hindamisvea [saab] tuvastada üksnes siis, kui ECHA jättis täielikult ja ekslikult tähelepanuta usaldusväärse uuringu, mille lisamine oleks muutnud tõendite igakülgset hinnangut nii, et [vaidlusalune] otsus ei oleks olnud usutav“, võimaldab ta ECHA‑l jätta tähelepanuta usaldusväärsed teaduslikud uuringud tingimusel, et ta ei tee seda „täielikult ja ekslikult“. Nii toimides eiras Üldkohus apellandi sõnul ECHA otsuste üle tehtava kohtuliku kontrolli ulatust, kuna see kontroll piirdub üksnes ilmsete hindamisvigade olemasoluga. Arvestades ECHA‑l lasuvat kohustust võtta arvesse kogu asjakohast teavet, tuleb juhul, kui tegemist on usaldusväärse ja asjakohase uuringuga, selle uuringu tulemusi tõendite tõendusjõu hindamisel arvesse võtta.

41

Vaidlustatud kohtuotsuses olevat lisaks kehtestatud vastuvõetamatu ja võimatu tõendamiskoormis nende tõendite tõendusjõu vaidlustamiseks, mille ECHA valis REACH-määruse artikli 57 punkti f alusel toimunud hindamise raames, seades seeläbi apellandile tõendamiskoormise seoses esiteks asjaoluga, et ECHA jättis uuringu täielikult ja ekslikult tähelepanuta, ning teiseks asjaoluga, et selle uuringu arvessevõtmine oleks muutnud tõendite igakülgset hinnangut nii, et vaidlusalune otsus ei oleks olnud usutav.

42

Selline nõue on vastuolus ka ratio legis’e ja selle määruse XI lisa punktis 1.2 määratletud mõistega „tõendusjõud“. Nimelt on tõendite tõendusjõu hindamine juba määratluse poolest vajalik siis, kui on rohkem kui üks uuring, mis õigustab teatavat järeldust, ning seega ei piisa kunagi vaid ühest uuringust, et lükata ümber järeldus, millele ECHA jõuab. Apellant leiab, et alati, kui jäetakse arvesse võtma bisfenool A-d käsitleva usaldusväärse teadusliku uuringu tulemused, mis on asjakohased selle omaduse seisukohast, mida analüüsitakse tõendite tõendusjõu hindamisel, on tegemist ilmse hindamisveaga ning rikutakse ECHA-l lasuvat kohustust võtta arvesse kogu asjakohast teavet ja teadusliku tipptaseme põhimõtet.

43

ECHA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad, et esimese väite esimene osa on põhjendamatu.

44

Tuleb tõdeda, et argumendid, mille apellant esitas oma esimese väite esimeses osas, tulenevad vaidlustatud kohtuotsuse asjakohaste põhjenduste väärast tõlgendamisest.

45

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 õigustatult seisukohale, et ECHA‑l on REACH‑määruse artikli 57 punkti f alusel väga ohtlike ainete määratlemisel ulatuslik kaalutlusõigus, võttes arvesse äärmiselt keerulisi teaduslikke ja tehnilisi hinnanguid, mille see amet peab selles kontekstis andma (vt analoogia alusel 22. novembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bilbaína de Alquitranes jt, C‑691/15 P, EU:C:2017:882, punkt 34, ning 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Deza vs. komisjon, C‑813/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:832, punkt 40).

46

Sellega seoses tuleb meenutada, et kuna liidu ametiasutustel on selles raamistikus enda võetavate meetmete olemuse ja ulatuse kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus, eeskätt äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamisel, peab liidu kohtu kontroll piirduma analüüsiga, kas kaalutlusõiguse teostamisel on tehtud ilmne viga või kuritarvitatud võimu või kas ametiasutused on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Sellises kontekstis ei saa liidu kohus nimelt asendada institutsioonide poolt teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaoludega seoses antud hinnangut enda omaga, kuivõrd EL toimimise leping annab selle ülesande üksnes neile institutsioonidele (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Nickel Institute, C‑14/10, EU:C:2011:503, punkt 60, ja 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Deza vs. komisjon, C‑813/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:832, punkt 41).

47

Liidu ametiasutuste ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamise üle teostatav kohtulik kontroll on sellest tulenevalt piiratud, ei hõlma mitte ainult võetavate meetmete olemust ja ulatust, vaid teataval määral ka alusandmete tuvastamist. Selline kohtulik kontroll nõuab vaatamata selle piiratusele sellegipoolest, et liidu ametiasutused kui asjaomase akti koostajad suudaksid liidu kohtus tõendada, et akt võeti vastu nende kaalutlusõigust tegelikult teostades; see eeldab kõigi selle olukorra seisukohast asjakohaste elementide ja asjaolude arvesse võtmist, mida aktiga taheti reguleerida (4. septembri 2014. aasta kohtumäärus Cindu Chemicals jt vs. ECHA, C‑289/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2175, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 märkis Üldkohus, et „[k]äesoleval juhul määratleti asjaomane aine väga ohtliku ainena, tuginedes tõendite kaalukust käsitlevale lähenemisviisile. [REACH-määruse] XI lisa punkti 1.2 kohaselt iseloomustab seda lähenemist asjaolu, et oletust, et ainel on või puudub konkreetne ohtlik omadus, võivad õiguspäraselt kinnitada tõendid, mis pärinevad mitmest sõltumatust teabeallikast, samas kui igast sellisest allikast eraldivõetuna pärit teave ei pruugi olla piisav selle oletuse või sellise järelduse tegemiseks“.

49

Üldkohus rõhutas selles punktis lisaks, et „aine määratlemine tõendite kaalukust käsitlevat lähenemisviisi kasutades peab toimuma täielike andmete põhjal, mis võimaldavad pädeval asutusel kasutada talle [selle määruse] artiklitega 57 ja 59 antud kaalutlusõigust, võttes samas arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid, mis olid kättesaadavad ametiasutuse otsuse tegemise ajal“.

50

Selle kohtuotsuse punkti 64 ulatust tuleb analüüsida, lähtudes põhimõtetest, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63 ning mida apellant oma apellatsioonkaebuses ei vaidlusta. Üldkohus leidis nimetatud punktis 64 õigesti, et ECHA võib tõendite tõendusjõu hindamisel „jätta arvesse võtmata uuringud, mida ta ei loe teostatud hindamise sisemise kooskõlalisusega seotud usutavatel põhjustel asjasse puutuvaks“. Samuti ei teinud Üldkohus viga, kui ta otsustas, et ECHA kohustus võtta arvesse kõiki asjakohaseid ja kättesaadavaid tõendeid ei tähenda, et kõiki läbiviidud uuringuid tuleb sõltumata nende usaldusväärsusest või asjakohasusest kindlasti hindamisel arvesse võtta, arvestades eelkõige asjaolu, et bisfenool A on üks maailmas kõige rohkem uuritud ainetest.

51

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 64 viimases lauses tõdes Üldkohus, et „ilmse hindamisvea [saab] tuvastada üksnes siis, kui ECHA jättis täielikult ja ekslikult tähelepanuta usaldusväärse uuringu, mille lisamine oleks muutnud tõendite igakülgset hinnangut nii, et lõplik otsus ei oleks olnud usutav“.

52

Vastupidi apellandi väidetele ei saa seda lauset tõlgendada nii, et Üldkohus leidis, et ECHA võib talle kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades jätta tähelepanuta asjakohased elemendid, mis tulenevad usaldusväärsest uuringust ja mille arvesse võtmine oleks muutnud tõendite igakülgset hinnangut nii, et lõplik otsus ei oleks olnud usutav. Täpsemalt puudutavad sõnad „täielikult ja ekslikult“, tõlgendatuna nende konteksti arvestades just olukorda, kus ECHA on jätnud täitmata oma kohustuse võtta hindamisel arvesse selliseid asjakohaseid, usaldusväärseid ja otsustavaid elemente. Seevastu ei kujuta endast ilmset hindamisviga see, et ECHA jättis tähelepanuta usaldusväärse uuringu mitteasjakohased elemendid või elemendid, mis ei oleks nii ehk naa muutnud igakülgset hinnangut sel moel, et lõplik otsus ei oleks olnud usutav.

53

Nende kaalutluste põhjal tuleb sedastada, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–70 seda, kas ECHA jättis apellandi esitatud eri uuringuid arvesse võttes tähelepanuta asjakohased elemendid, mis tulenevad usaldusväärsest uuringust ja mille lisamine oleks muutnud tõendite igakülgset hinnangut.

54

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 90 rõhutas, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 69, et ECHA võttis kas või kaudselt arvesse apellandi viidatud neljast uuringust kahe asjakohaseid elemente. Mis puudutab nende uuringute elemente, millele apellant viitas ning mida ECHA arvesse ei võtnud, siis kontrollis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–68 tegelikult ECHA hinnangut nende elementide asjakohatuse kohta. Nii toimides ei eiranud Üldkohus kohtuliku kontrolli ulatust, milleks ta on kohustatud vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 45–47 meenutatud kohtupraktikale.

55

Mis puudutab väidet, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses apellandil lasuva tõendamiskoormisega, siis piisab märkusest, et see argument tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 52 osutatud vaidlustatud kohtuotsuse asjakohaste põhjenduste samasugusest väärast tõlgendamisest.

56

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

57

Esimese väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 seisukohale, et ECHA võib bisfenool A määratlemiseks väga ohtliku ainena tugineda väheusaldusväärsetele uuringutele. Uuringu vähene usaldusväärsus välistab tema arvates aga selle arvessevõtmise täielikult ja üldiselt.

58

Kuigi apellant ei vaidlusta asjaolu, et mittestandardseid uuringuid võib tõenditena arvesse võtta, väidab ta seevastu, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et ECHA võis võtta vaidlusaluse otsuse põhjendamiseks tõenditena arvesse väheusaldusväärseid või isegi mitteusaldusväärseid uuringuid.

59

Andes ECHA‑le sellise tegutsemisruumi, võimaldab vaidlustatud kohtuotsus sel ametil apellandi sõnul valida suvapõhiselt teaduslikke andmeid ja noppida nende hulgast välja sellised, mis toetavad tema oletust. Apellant on seisukohal, et ECHA ei saa mingil juhul tugineda mitteusaldusväärsete või väheusaldusväärsete uuringute tulemustele oma järelduse kinnitamiseks, sest selleks saab kasutada ainult võtmeuuringuid. Üldkohus leidis tema sõnul aga vaidlustatud kohtuotsuse punktides 168, 169, 174 ja 184 ekslikult, et ECHA võis arvesse võtta selliseid mitteusaldusväärseid või väheusaldusväärseid uuringuid nii tema järeldusi „toetavate“ uuringutena kui ka võtmeuuringutena.

60

Apellant väidab, et väheusaldusväärsed või mitteusaldusväärsed uuringud on uuringud, mis ei vasta üldistele teadusliku kvaliteedi nõuetele, mille teadusasutused on kehtestanud selleks, et uuringu tulemused oleksid kasutatavad teaduslike tõenditena. Mittestandardseid uuringuid ei tohiks automaatselt kõrvale jätta, kuid need võivad olla mitteusaldusväärsed ja asjakohatud näiteks juhul, kui nende metodoloogiat ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud ega põhjendatud, või juhul, kui need on läbi viidud väära uuringukontseptsiooni kasutades. Seevastu ei saa ECHA otsuste põhjendamiseks tugineda teaduslike tõenditena kahtlase kvaliteediga teaduslikele andmetele.

61

ECHA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad, et esimese väite teine osa on põhjendamatu.

62

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71–90 analüüsis Üldkohus etteheidet, millega apellant kritiseeris seda, et ECHA võttis arvesse „mittestandardseid“ või „esialgseid“ uuringuid, st uuringuid, mida ei tehtud kooskõlas riigisisesel või rahvusvahelisel tasandil heakskiidetud meetoditega.

63

Selle kohtuotsuse punktis 76 märkis Üldkohus, et „ECHA [on] määratlenud bisfenool A väga ohtliku ainena [REACH‑määruse] artikli 57 punkti f alusel, järgides tõendite kaalukust käsitlevat lähenemisviisi“, mis nõuab, et pädev asutus võtaks arvesse „kõiki asjakohaseid tõendeid“.

64

Selle määruse asjakohaste sätete analüüsi tulemusena järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et „mittestandardsed või kinnitamata andmed võivad toetada järeldusi teatava aine olemuslike omaduste kohta, kui ECHA järgib tõendite kaalukust käsitlevat lähenemisviisi aine väga ohtliku ainena määratlemisel“. Üldkohus täpsustas selles punktis veel, et „[s]ellele lähenemisviisile on omane, et tõendite kaalumisel tuleb arvesse võtta nende mittestandardset laadi ja vajaduse korral nende vähest usaldusväärsust, et teha järeldus aine olemuslike omaduste kohta, ilma et teatava uuringu vähene usaldusväärsus takistaks täielikult ja üldiselt selle arvesse võtmist aine määratlemisel [REACH-määruse] artikli 57 punkti f alusel“.

65

Seda punkti tuleb lugeda koostoimes vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 106, millest nähtub, et toetusdokumendi lõppversioonis tehti kindlaks võtmeuuringud nende usaldusväärsuse ja asjakohasuse põhjal. Usaldusväärsed uuringud, mis pakuvad kõige rohkem teavet endokriinse toime ja selle mõju kohta, on selles dokumendis kvalifitseeritud „võtmeuuringuteks“, samas kui vähesema usaldusväärsusega uuringud, mis pakuvad vähem teavet endokriinse toime kohta, üksnes toetavad peamiselt võtmeuuringutest tehtud järeldusi ja aitavad nii kaasa tõendite tõendusjõule.

66

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus leidis, et ECHA võis võtta tema käsutuses olevate tõendite tõendusjõu hindamisel arvesse erineva usaldusväärsusega uuringuid sõnaselgel tingimusel, et nende usaldusväärsust võetakse tõendite kaalumisel arvesse, mistõttu kõige usaldusväärsematele uuringutele antakse kõige suurem kaal. Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei rikkunud Üldkohus sel moel toimides õigusnormi.

67

Nende kaalutluste põhjal tuleb taas sedastada, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 168, 169, 174, 175 ja 184, et ECHA võis arvesse võtta teatavaid vähese usaldusväärsusega uuringuid ja seda eelkõige siis, kui need uuringud toetasid järeldusi, mis tehti suurema tõendusjõuga võtmeuuringute alusel.

68

Seega tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

69

Esimese väite kolmandas osas väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106, 116–118, 152 ja 208 õigusnormi, sest ta kiitis heaks ECHA lähenemisviisi, mis seisneb selles, et ta omistab suuremat kaalu teadusuuringutele, mis kinnitavad tema valitud oletust. Nii toimides moonutas Üldkohus apellandi sõnul lisaks talle esitatud tõendeid, rikkus teadusliku tipptaseme põhimõtet, REACH-määruse XI lisa punktis 1.2 määratletud mõiste „tõendite tõendusjõud“ kohaldatavusega seotud põhimõtteid ning kohustust võtta arvesse kogu asjakohast teavet.

70

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 106 ja 208, siis väidab apellant, et Üldkohus tuvastas, et võtmeuuringuid ei valita rangelt nende uuringute usaldusväärsuse alusel, vaid arvesse võetakse ka seda, kas need toetavad ECHA valitud oletust.

71

Apellant väidab, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116–118 seisukohale, et ECHA peaks tema käsutuses olevate tõendite tõendusjõu hindamisel tuginema in vitro uuringutest saadud andmetele, vaatamata sellele, et need võivad olla vähem usaldusväärsed ja väheveenvad, kui need andmed esiteks toetavad in vivo uuringutes kalade ja kahepaiksete suhtes täheldatud mõju ja teiseks vastavad in vivo täheldatud mõju osas tehtud järeldustele. Nii piiras Üldkohus asjaomaste isikute võimalust ECHA tegevust liidu kohtus tõhusalt vaidlustada.

72

Lisaks sellele leidis Üldkohus apellandi sõnul vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152, et uuringu Chen jt (2015) puudusi tuleb hinnata seoses selle uuringu suutlikkusega toetada siiski järeldust, mida see pidi kinnitama.

73

Üldkohus olevat pealegi ekslikult leidnud, et ECHA võib otsustada vähese usaldusväärsusega uuringutele tugineda või neile tuginemata jätta vastavalt sellele, kas nende tulemused kinnitavad ameti oletust või lükkavad selle ümber.

74

ECHA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad, et esimese väite kolmas osa ei ole põhjendatud.

75

Apellant leiab esimese väite kolmandas osas, et Üldkohus kiitis heaks ECHA lähenemisviisi, mille kohaselt uuringute tõendusjõud sõltub nende suutlikkusest kinnitada või ümber lükata ECHA valitud oletust. See osa põhineb aga vaidlustatud kohtuotsuse punktide 106, 116–118, 152 ja 208 vääral tõlgendusel.

76

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 65 ja 66, kirjeldatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 nimelt seda, kuidas tehakse toetusdokumendi lõplikus versioonis vahet ühelt poolt usaldusväärsetel uuringutel, mis pakuvad kõige rohkem teavet endokriinse toime ja selle mõju kohta – need uuringud kvalifitseeritakse „võtmeuuringuteks“ –, ning teiselt poolt vähesema usaldusväärsusega uuringutel, mis pakuvad vähem teavet endokriinse toime kohta ning üksnes toetavad peamiselt võtmeuuringutest tehtud järeldusi. Teisisõnu ei tee nimetatud punktis 106 kirjeldatud lähenemisviis vahet mitte ECHA valitud oletust kinnitavatel või ümberlükkavatel uuringutel, vaid usaldusväärsetel ja vähem usaldusväärsetel uuringutel.

77

See järeldus kehtib ka vaidlustatud kohtuotsuse punktide 116–118, 152 ja 208 kohta.

78

Seetõttu ei „kiitnud“ Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106, 116–118, 152 ja 208 „heaks“ ECHA väidetavat lähenemisviisi, mis seisnevat selles, et ta eelistab teadusuuringuid, mis toetavad tema valitud oletust.

79

Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80

Esimese väite neljandas osas leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, sest ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109 ja 176, et ECHA võis jätta hindamise käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune otsus, tähelepanuta teiste liidu ametite ja institutsioonide järeldused bisfenool A-d käsitlevate andmete kohta, nimelt liidu aruannet bisfenool A-ga seotud ohtude hindamise kohta, mille koostas veebruaris 2010 Ühendkuningriik vastavalt nõukogu 23. märtsi 1993. aasta määrusele (EMÜ) nr 793/93 olemasolevate ainete ohtlikkuse hindamise ja kontrolli kohta (EÜT 1993, L 84, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 212), ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) koostatud protokolli bisfenool A-st tulenevate ohtude hindamise kohta.

81

Apellant väidab, et teaduslikke järeldusi ja/või lähenemisviise seoses andmete hindamisega, mis on sama ainega seoses liidu tasandil asjakohased, ei saa jätta tähelepanuta pelgalt põhjusel, et nende eesmärk oli erinev. Nende tähelepanuta jätmine võib tema sõnul soodustada erinevusi õigusnormides ja vastuolusid ning ei ole kooskõlas teadusliku tipptaseme põhimõttega. See viiks absurdse tulemuseni, et ükski muust õigusraamistikust tulenev teave ega parem praktika ei oleks aine REACH-määruse alusel väga ohtliku ainena määratlemisel kunagi asjakohane.

82

Lisaks leidis Üldkohus, et mitme teabeallikaga taotletavad eri eesmärgid võivad viia teaduslike andmete usaldusväärsuse osas eri järeldusteni. Teadusliku uuringu usaldusväärsus ei sõltu apellandi sõnul aga välistest kriteeriumidest: see sõltub minimaalsete teaduslike nõuete järgimisest ega saa uuringu läbiviimise kontekstist sõltuvalt varieeruda.

83

ECHA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad, et esimese väite neljas osa ei ole põhjendatud.

84

Tuleb meeles pidada, et vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama asjakohaseid faktilisi asjaolusid ning hindama tõendeid. Sellest järeldub, et apellatsioonimenetluses puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada faktilisi asjaolusid ja põhimõtteliselt ka uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende asjaolude tuvastamisel tuginenud (vt selle kohta 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Seega hõlmab Euroopa Kohtu pädevus kontrollida Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid eelkõige toimikumaterjalidest nähtuvat tuvastatu sisulise ebaõigsuse, selle õigusliku kvalifikatsiooni, faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamise ja selle küsimuse kontrolli, kas on järgitud tõendamiskoormist ning tõendite kogumist puudutavaid norme (25. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EU:C:2007:52, punkt 39, ning 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 31).

86

Selles osas piisab märkusest, et esimese väite neljanda osa raames esitatud argumentidega soovib apellant tegelikult saavutada Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu uuesti läbivaatamist, milleks Euroopa Kohtul puudub apellatsioonimenetluses pädevus, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 84 ja 85 meenutatud kohtupraktikast (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus PlasticsEurope vs. ECHA, C‑876/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:1047, punkt 80).

87

Järelikult tuleb esimese väite neljas osa jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

88

Sellest tulenevalt tuleb esimene väide osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

89

Apellant väidab oma teises väites, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 220–226, mis käsitlevad REACH-määruse artikli 57 punktis f ette nähtud kriteeriumi, et aine peab põhjustama samaväärset ohtu kui REACH-määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete avaldatav mõju, moonutas Üldkohus apellandi menetlusdokumente, tõlgendas vääralt REACH-määruse artikli 57 punkti f ja rikkus apellandi õigust olla ära kuulatud.

90

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 224 ajas Üldkohus tema sõnul segi samaväärse ohu võrdväärsete omadustega. Nii moonutas Üldkohus apellandi argumente, kuna ta leidis, et apellant kinnitas, et ainel peavad selleks, et see kuuluks REACH-määruse artikli 57 punkti f kohaldamisalasse, olema PBT ja/või vPvB omadused.

91

Apellant aga väidab, et ta väitis Üldkohtus, et aine saab kuuluda selle sätte kohaldamisalasse vaid siis, kui see põhjustab samaväärset ohtu keskkonnale kui REACH-määruse artikli 57 punktides d ja e loetletud PBT ja/või vPvB ainete avaldatav mõju, ilma et selle aine omadused peaksid olema tingimata võrdväärsed PBT ja/või vPvB ainete omadustega.

92

Lisaks väidab apellant, et ta tõendas ECHA hinnangus samaväärse ohu olemasolu kohta esinevaid puudusi. Sellega seoses väidab apellant, et ta tõendas seda oma vastuses Üldkohtu esitatud küsimustele. Esiteks tõdes apellant selle vastuse punktis 63, et REACH-määruse XIII lisast ja seda ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et väga suur oht keskkonnale, mille esinemisel tuleb aine määratleda PBT ja/või vPvB ainena, on olemuslikult seotud selliste ainete mõju pöördumatusega pärast keskkonda kuhjumist.

93

Teiseks puudutas apellandi argument selle vastuse punktis 65 küsimust, kas ECHA oli tuvastanud samaväärse ohu keskkonnale kui see, mida põhjustab PBT ja/või vPvB omadustega ainete avaldatav mõju, bisfenool A puhul, mis laguneb kiiresti ja mille bioakumulatsiooni potentsiaal on väike.

94

Kolmandaks olevat apellant väitnud sama vastuse punktides 66–75, et ECHA ei olnud tõendanud sellise ohu esinemist muude omaduste abil peale püsivuse ja bioakumulatsiooni, mis on omased PBT ja vPvB ainetele, ning ECHA viide mõju tõsidusele ja pöördumatusele ning raskustele ohutu taseme kindlaksmääramisel ei võimalda lugeda seda kriteeriumi täidetuks.

95

ECHA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad, et teine väide on põhjendamatu.

96

Mis puudutab esiteks argumenti, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 224 väidetavalt apellandi menetlusdokumente, siis tuleb tõdeda, et apellant väitis tühistamishagis, repliigis ja vastuses Üldkohtu küsimustele, et ECHA järeldas bisfenool A hea ja kohese biolagunevuse alusel, et see aine põhjustab „samaväärset ohtu“ kui teiste ainete avaldatav mõju REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses.

97

Selle väite põhjendamiseks viitas apellant korduvalt asjaolule, et bisfenool A ei ole püsiv ega bioakumuleeruv; tegemist on omadustega, mis iseloomustavad PBT ja vPvB aineid ja õigustavad viimaste põhjustatud ohtu. Näiteks väitis apellant repliigi punktis 83 sõnaselgelt, et selle tuvastamiseks, et aine põhjustab REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses „samaväärset ohtu“ kui teiste ainete avaldatav mõju, tuleb „tugineda omadustele, mis on olulised PBT ja vPvB ainete määratlemiseks, see tähendab püsivusele ja bioakumulatsioonile“, arvestades seejuures, et „käesoleval juhul ei ole bisfenool A keskkonnas ei püsiv (arvestades, et see laguneb kiiresti) ega bioakumuleeruv (sest selle bioakumulatsiooni potentsiaal on väike)“.

98

Üldkohus ei moonutanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 224 sugugi mitte apellandi menetlusdokumente, vaid andis neist ülevaate vastavalt oma põhjendamiskohustusele, tuues seejuures esile nende vasturääkivuse.

99

Mis puudutab teiseks apellandi argumente ECHA hinnangu kohta, mille kohaselt bisfenool A põhjustab „samaväärset ohtu“ REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses, siis tuleb märkida, et apellant piirdub sellega, et võtab kokku seisukohad, mis ta selle kohta Üldkohtule esitas, heites viimasele ette, et ta lükkas tagasi tema pakutud tõlgenduse.

100

Tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 46 viidatud kohtupraktikast, peab Üldkohus piirduma selle kontrollimisega, kas ECHA on hinnangu andmisel teinud ilmse vea või kuritarvitanud võimu või kas ECHA on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

101

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 229 leidis Üldkohus apellandi esitatud argumentide üksikasjaliku analüüsi tulemusel, et apellant ei ole tõendanud, miks ECHA tegi „samaväärse ohu“ tuvastamisel ilmse hindamisvea. Ükski apellandi poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud argumentidest ei võimalda aga seda hinnangut ümber lükata ega asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta järeldas, et ECHA ei ole teinud ilmset hindamisviga.

102

Järelikult tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

103

Kolmandas väites kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus teatud teaduslike uuringute usaldusväärsust puudutavate tõendite hindamisel mitut õigusnormi ning moonutas lisaks ka mõnda neist tõenditest.

104

Esiteks heidab apellant Üldkohtule ette tõendite moonutamist, sest ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66, et ECHA ei teinud ilmset hindamisviga, sest ta asus seisukohale, et uuring Bjerregaard jt (2008) ei ole asjakohane tõend põhjusel, et selle uuringu autorid ei olnud tema väitel pärast kalamarja ja -maimude kokkupuudet bisfenool A‑ga täheldanud olulisi muutusi kalade sugunäärmete arengus. Üldkohus asus tema väitel sellele seisukohale kõnealuse uuringu autorite spekulatiivsete märkuste alusel, mille kohaselt pikem kokkupuuteaeg oleks võinud tingida mõju sugunäärmete diferentseerumisele.

105

Teiseks väidab apellant, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 ekslikult, et ECHA ei jätnud arvesse võtmata uuringut Rhodes jt (2008), nagu see on avaldatud väljaandes Mihaich jt (2012). Apellant väidab, et kui ECHA oleks seda uuringut arvesse võtnud, oleks ta pidanud järeldama, et bisfenool A-st ei tulene mingit asjakohast kahjulikku toimet tüseda tömpnina (Pimephales promelas) asurkonnale.

106

Kolmandaks heidab apellant Üldkohtule ette seda, et ta moonutas tema käsutuses olevaid tõendeid, sest ta leidis, et uuring Sumpter jt (2001) kinnitab ECHA järeldusi, sest ka selles uuringus täheldati vitellogeniini induktsiooni pärast kokkupuudet bisfenool A‑ga, samas kui vitellogeniini tõus ei kujuta endast iseenesest kahjulikku toimet.

107

Neljandaks heidab apellant Üldkohtule ette seda, et ta tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–144 vääralt seda, kuidas ECHA teostas oma kaalutlusõigust ning moonutas tõendeid, sest ta asus seisukohale, et nii uuringule Heimeier jt (2009) kui ka uuringule Iwamuro jt (2003) – tegemist on kahe liigi xenopus laevis kahepaiksete in vivo uuringuga – võis määrata Klimischi punktisüsteemi alusel usaldusväärsustaseme 2, st „piirangutega usaldusväärne“, mistõttu kuulusid need võtmeuuringutena ECHA teaduslike tõendite hulka.

108

Viiendaks heidab apellant Üldkohtule ette seda, et ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–163, et ECHA ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta asus seisukohale, et uuring Chen jt (2015) on usaldusväärne ja seda saab pidada võtmeuuringuks, moonutades sel moel tõendeid ja rikkudes teadusliku tipptaseme põhimõtet.

109

Kuuendaks väidab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et uuring Chen jt (2015) on usaldusväärne võrreldes uuringuga Segner jt (2003a), uuringuga Keiter jt (2012) ja uuringuga Yokota jt (2000) ning jättis vastamata tema argumendile, mille kohaselt uuringutes Segner jt (2003a) ja Keiter jt (2012) ei olnud täheldatud mõju soolisele jaotumisele. Nimelt tuvastas Üldkohus apellandi väitel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158, et nendes kahes uuringus tuuakse välja muud näitajad, mis kinnitavad bisfenool A endokriinse toime olemasolu või vähemalt tõenäosust, nimelt eeskätt vitellogeniini induktsioon, samas kui vitellogeniini induktsioon ei ole iseenesest kahjuliku toime näitaja.

110

Seitsmendaks ja viimaseks kinnitas Üldkohus apellandi väitel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 ekslikult ja apellandi argumentidele vastamata, et uuring Chen jt (2015) ja uuring Yokota jt (2000) koostoimes aitavad kaasa tõendite tõendusjõule bisfenool A mõju osas soolisele jaotumisele kalade asurkondades. Uuringus Yokota jt (2000) kasutati nimelt uuringus Chen jt (2015) kasutatust neljas astmes suuremat kontsentratsiooni – seda olevat Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ka märkinud – ning ainus kontsentratsioon, mille puhul uuringus Yokota jt (2000) täheldati muutust soolises jaotumises, jäi surmava toksilisuse vahemikku.

111

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui apellant väidab, et Üldkohus on moonutanud tõendeid, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Lisaks peab moonutamine selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑430/20 P, EU:C:2022:377, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

112

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et ükski moonutamine, millele apellant viitab, ei nähtu selgelt toimiku materjalidest käesoleva kohtuotsuse punktis 111 viidatud kohtupraktika tähenduses.

113

Nii toimides soovib apellant oma argumentatsiooniga tegelikult saavutada seda, et Euroopa Kohus vaataks uuesti läbi Üldkohtule esitatud tõendid, mille hindamine kuulub Üldkohtu ainupädevusse vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 84 meenutatud kohtupraktikale.

114

Eeltoodust tuleneb, et kolmas väide tuleb jätta tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

115

Neljandas väites kinnitab apellant, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88 ja 223 vääralt ettevaatuspõhimõtet, et võimaldada ECHA‑l tugineda tõendite hindamisel kinnitamata ja mitteusaldusväärsetele teaduslikele uuringutele ja väidetavale ebakindlusele ohutu taseme kindlaksmääramisel. ECHA ei saa tugineda sellele põhimõttele, mis on aluseks REACH-määruse kõigile sätetele, et jätta täitmata talle REACH-määruse artikli 57 punktist f tulenev kohustus ja eirata teadusliku tipptaseme põhimõtet.

116

Apellandi sõnul nähtub 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusest Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punktid 43 ja 46), et ettevaatuspõhimõte lubab kaitsemeetmete võtmist vaid siis, kui esineb kahtlusi ohu olemasolu või ulatuse osas. Seevastu ei tähenda see põhimõte, et liidu ametid võivad võtta meetmeid mitteusaldusväärsete teaduslike andmete alusel.

117

Apellant viitab ka komisjoni teatise ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kohta punktile 5.1 „Tegurid, mis tingivad ettevaatuspõhimõtte kohaldamise“, millest tuleneb tema sõnul, et ettevaatuspõhimõtte kohaldamisala piirdub olukorraga, kus valitseb ebakindlus küsimuses, kas või mil määral kujutab aine endast ohtu. Seevastu ei saa sellele põhimõttele tugineda selleks, et korvata selliste – käesoleval juhul mitteusaldusväärsete – elementide ebapiisavust, mis tõendavad, et ainel on teatav olemuslik omadus, st kas see põhjustab ohtu; see etapp eelneb hinnangule seoses küsimusega, kas aine kujutab endast tõepoolest ohtu inimeste tervisele või keskkonnale.

118

ECHA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad, et neljas väide on põhjendamatu.

119

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 88, siis tuleb märkida, et see on osa põhjendusest, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71–90, et vastata etteheitele, milles apellant kritiseeris seda, et ECHA võttis arvesse „mittestandardseid“ või „esialgseid“ uuringuid, st uuringuid, mida ei tehtud kooskõlas riigisisesel või rahvusvahelisel tasandil heakskiidetud meetoditega.

120

Ent isegi eeldusel, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 õigusnormi seetõttu, et ta tõlgendas valesti ettevaatuspõhimõtet, ei mõjuta see õigusnormi rikkumine kuidagi tuvastust, mille kohaselt ECHA‑l ei ole põhimõtteliselt keelatud võtta arvesse „mittestandardseid“ või „esialgseid“ uuringuid. Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus lükkas apellandi etteheite tagasi, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87 ja 89 esitatud argumentidele, mida apellant oma apellatsioonkaebuses kahtluse alla ei seadnud.

121

Järelikult tuleb neljas väide edutuna tagasi lükata osas, milles see puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 88.

122

Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 223 kuulub omakorda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211–230 toodud põhjenduste kogumisse, mille Üldkohus esitas vastamaks etteheitele, milles apellant väitis, et ECHA oli teinud ilmse hindamisvea, kui ta tuvastas „samaväärse ohu“ REACH-määruse artikli 57 punkti f tähenduses.

123

Konkreetsemalt käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 221–223 ECHA hinnangut, et bisfenool A-ga kokkupuute ohutut taset on võimatu kindlaks teha, ning apellandi väidet, et see nii ei ole.

124

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 222 tõdes Üldkohus, et ECHA võttis arvesse ohutu kokkupuutetaseme kindlakstegemisel esinevat ebakindlust, mis tuleneb ühelt poolt asjaolust, et teatavat mõju saab täheldada üksnes teatud eluetappide, teatud perioodide või teatud aastaaja jooksul, ja teiselt poolt seetõttu, et bisfenool A mõjutab eri endokriinse toime kaudu suurt hulka organisme.

125

Üldkohus märkis selles kontekstis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 223, et ECHA käsitles seda ebakindlust, mis on vähemasti usutav, arvestades ettevaatlikult küsimust võimalusest kindlaks teha bisfenool A-ga kokkupuute ohutu tase, kusjuures see ettevaatlikkus on „eelkõige“ põhjendatud, arvestades ettevaatuspõhimõtet, millel REACH-määruse sätted selle artikli 1 lõike 1 kohaselt põhinevad. Üldkohus järeldas sellest, et ECHA‑le ei saa ette heita, et ta põhjendas bisfenool A endokriinsest toimest tulenevast mõjust tingitud ohtu, tuginedes eelkõige ebakindlusele, mille ta tuvastas seoses bisfenool A‑ga kokkupuute ohutu taseme kindlaksmääramisega.

126

Vaidlustatud kohtuotsuse asjasse puutuvate põhjenduste lugemisel ei ilmne vastupidi apellandi väidetele, et Üldkohus oleks tõlgendanud ettevaatuspõhimõtet nii, et ECHA võis teha vaidlusaluse otsuse mitteusaldusväärsete teaduslike andmete alusel. Nimelt väljendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 223 seisukohta, et ebakindluse tõttu käsitles ECHA ettevaatlikult bisfenool A-ga kokkupuute ohutu taseme kindlaksmääramise küsimust.

127

Seevastu tuleb meenutada, et ettevaatuspõhimõte tähendab, et kui on ebakindlusi ohu inimeste tervisele olemasolu või ulatuse osas, võib võtta kaitsemeetmeid, ilma et oodataks ära, et ohu tegelikkus ja tõsidus oleksid täielikult tõendatud. Kui väidetava ohu olemasolu või ulatust ei ole võimalik kindlalt kindlaks määrata, kuna tehtud uuringute tulemused ei ole veenvad, kuid riski realiseerumise korral on tegelik kahju rahvatervisele tõenäoline, õigustab ettevaatuspõhimõte piiravate meetmete võtmist (16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P – C‑75/21 P, EU:C:2022:470, punkt 96 ning seal viidatud kohtupraktika).

128

Võttes arvesse ebakindlust, mis puudutab bisfenool A-ga kokkupuute ohutu taseme kindlaksmääramist, leidis Üldkohus õigesti, et ECHA sellekohast ettevaatlikkust õigustab eelkõige ettevaatuspõhimõte, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 127 meenutatud kohtupraktikas.

129

Järelikult tuleb neljas väide osaliselt edutuna ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

130

Viienda väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 243–271 õigusnormi, sest ta leidis, et sellised vaheained nagu bisfenool A ei ole vabastatud REACH-määruse artiklite 57 ja 59 alusel määratlemisest vabastatud, kuna need sätted puudutavad üksnes aine olemuslikke omadusi, mitte selle kasutamist, ning see, et ECHA kandis bisfenool A kandidaatainete loetellu, ei olnud ebaproportsionaalne.

131

Sellega seoses väidab apellant kõigepealt 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusele PPG ja SNF vs. ECHA (C‑650/15 P, EU:C:2017:802, punkt 59) viidates, et Üldkohtu tõlgendus on vastuolus REACH-määruse artikli 2 lõike 8 punkti b grammatilise tõlgendusega, mis välistab selle määruse VII jaotise kohaldamisalast kõik vaheained, kuna need on olemas vaid ajutiselt ja on mõeldud REACH-määruse artikli 3 punkti 15 alusel mõneks teiseks aineks muutmiseks.

132

Seejärel põhjendas Üldkohus apellandi väitel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 oma tõlgendust eelkõige vajadusega tagada, et vaheained ei jääks kõrvale väga ohtlike ainetena määratlemise menetlusest. REACH-määruse artikli 7 lõikes 2 ja artiklis 33 sätestatud nõuded ei olevat aga mõeldud vaheainete tarvis. Nende sätete kohaldamise tingib tema väitel see, kui kemikaalidest valmistatud tootes sisalduvad määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavad ained. Järelikult ei ole nende sätete eesmärk hõlmata vaheaineid, kuna need on juba määratluse poolest mõeldud mõneks teiseks aineks muutmiseks, mistõttu ei peeta neid enam „tootes esinevaks“.

133

Lõpuks väidab apellant, et esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 252, et mõiste „vaheaine“ viitab aine kasutamisele, ja teiseks ei ole aine kasutamine väga ohtliku ainena määratlemise seisukohast asjakohane. Tuleb teha vahet mõistel „vaheaine kasutamine“, mida hagiavalduses õigesti kasutatakse, ja mõistel „vaheainena kasutamine“, mida ECHA silmas peab ja mida ka Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuses ja oma varasemates kohtuotsustes nii, et see seisneb aine teataval moel kasutamises.

134

Viienda väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei vastanud mitmele tühistamishagis esitatud argumendile, mis erinevad argumentidest, mis esitati kohtuasjas, milles tehti 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA (C‑650/15 P, EU:C:2017:802), millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses viitas.

135

Esiteks ei vasta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 252 Üldkohtu esitatud järeldus, et „[REACH-määruse] artikli 17 lõikega 3 ja artikli 18 lõikega 4 on hõlmatud eeskätt nende ainete teataval moel kasutamine“, apellandi seisukohtadele, mis on esitatud tühistamishagi punktis 144 ja mis puudutavad selle määruse erisätteid, mis käsitlevad vaheainete registreerimiseks esitatavat teavet.

136

Teiseks jättis Üldkohus samuti vastamata tühistamishagi punktis 149 esitatud argumentidele, mille kohaselt ei tohiks mõiste „vaheaine“ juriidilist tõlgendust mõjutada see eriline asjaolu, et REACH-määruse artiklites 17 ja 18 sätestatud piiratud teabega seotud nõuded ei ole kohaldatavad monomeeri suhtes, millega on tegu bisfenool A registreerimisel vaheainena.

137

Apellant rõhutab, et hoolimata kõigist eespool viidatud argumentidest, mis kinnitavad järeldust, et vaheainetel on REACH-määruses eriline õiguslik staatus ja neid ei tohiks pidada lihtsalt „aine teataval moel kasutamiseks“, kohaldas Üldkohus lihtsalt Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuses PPG ja SNF vs. ECHA (C‑650/15 P, EU:C:2017:802) antud tõlgendust.

138

Viienda väite kolmandas osas kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 258 õigusnormi, sest ta tõlgendas tema esitatud menetlusdokumente REACH-määruse artiklit 49 puudutavas osas valesti.

139

Nimelt rõhutas apellant tühistamishagi punktis 148, et lisaks sellele, et rangelt ohjatud tingimustes toodetavaid ja/või kasutatavaid vaheaineid võib registreerida piiratud teabe edastamisega, on kohapeal kasutatavad isoleeritud vaheained, mida kasutatakse rangelt ohjatud tingimustes, lisaks konkreetselt välistatud aine hindamisest REACH-määruse artikli 49 alusel.

140

Vaidlustatud kohtuotsuses tõlgendas Üldkohus seda argumenti valesti, kui ta kinnitas, et REACH-määruse artiklil 49 on „täiesti teine eesmärk“ kui määratlemine selle määruse artikli 57 alusel. Üldkohtu selline põhjendus ei võta arvesse asjaolu, et nimetatud määruse artikkel 49 on kohaldatav konkreetselt siis, kui liikmesriigi pädev asutus leiab, et oht on samaväärne ohuga, mida põhjustab sama määruse artikli 57 kriteeriumidele vastavate ainete kasutamine. Nii nähtub sõnade „samaväärne oht“ kordamisest ja sõnaselgest viitest REACH-määruse artiklile 57, et liidu seadusandjal oli selgelt kavatsus kasutada kohapeal kasutatavate isoleeritud vaheainete puhul selle määruse artiklit 49 kui nimetatud määruse jaotises „Autoriseerimine“ ettenähtust erinevat riskijuhtimismenetlust.

141

ECHA, Saksamaa Liitvabariik ja ClientEarth vaidlevad apellandi argumentidele vastu ja väidavad koos Prantsuse Vabariigiga, et viies väide on põhjendamatu.

142

Mis puudutab viienda väite esimest osa, siis piisab märkusest, et Üldkohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–257 õigesti 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsust PPG ja SNF vs. ECHA (C‑650/15 P, EU:C:2017:802) osas, mis käsitleb REACH-määruse artikli 2 lõike 8 punktis b ette nähtud erandi ulatust. Nimelt otsustas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 63, et see erand ei ole kohaldatav REACH-määruse VII jaotise sätetele, mis reguleerivad aineid nende olemuslike omaduste põhjal, täpsustades, et selle määruse artikli 2 lõike 8 punktiga b ei ole seega vastuolus see, et aine saab määratleda väga ohtliku ainena selle määruse artiklis 57 ette nähtud kriteeriumide alusel, isegi kui seda kasutatakse vaid kohapeal kasutatava isoleeritud vaheainena või transporditava isoleeritud vaheainena.

143

Järelikult tuleb viienda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

144

Mis puudutab viienda väite teist osa, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36 ja artikli 53 esimesest lõigust tulenev Üldkohtu kohustus otsuseid põhjendada, et Üldkohus peab esitama ülevaate, kus ta käsitleb ammendavalt ja ühekaupa kõiki menetluse poolte arutluskäike. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

145

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Üldkohtu põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–257 vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 144 meenutatud nõuetele, kuna need võimaldavad huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning Euroopa Kohtul on piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses.

146

Seega tuleb viienda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

147

Mis puudutab viienda väite kolmandat osa, mis käsitleb väidetavat õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 258, siis tuleb märkida, et see põhineb eeldusel, et REACH-määruse artikli 49 sätted, mida kohaldatakse kohapeal kasutatavatele isoleeritud vaheainetele, välistavad selle määruse artikli 57 kohaldamise selliste ainete suhtes.

148

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 258, on see eeldus ekslik. REACH-määruse artiklis 49 ette nähtud kord reguleerib ohtu, mida põhjustab ainete kasutamine rangelt ohjatud tingimustes kohapeal kasutatavate isoleeritud vaheainetena, kusjuures selle artikli kohaldamiseks ei ole vaja, et need ained vastaksid selle määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele. Nagu Üldkohus märkis, on artiklil 49 seega täiesti teine eesmärk kui artiklil 57 ja see ei välista kuidagi viimati nimetatu kohaldamist, kui aine olemuslikud omadused õigustavad selle lõpptulemusena kandmist nimetatud määruse XIV lisasse.

149

REACH-määruse artiklis 49 sisalduv viide artiklile 57 ei vii teistsuguse järelduseni. Selle viite eesmärk ei ole mitte teha erandit artiklist 57, vaid üksnes määrata kindlaks ohutase, mis on vajalik artikli 49 kohaldamiseks: see oht inimeste tervisele ja keskkonnale peab olema „võrdväärne artikli 57 tingimustele vastavate ainete kasutamisest tuleneva riskiga“.

150

Järelikult tuleb viienda väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

151

Neil tingimustel tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning jätta seetõttu apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

152

Kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

153

Kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

154

Kuna ECHA ja ClientEarth on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja PlasticsEurope on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

155

Jätta esimeses kohtuastmes menetlusse astunud Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

156

Jätta esimeses kohtuastmes menetlusse astunud Prantsuse Vabariigi, kes osales Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus osas, kuid ei nõudnud kohtukulude PlasticsEurope’ilt väljamõistmist, kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: