1

Oma apellatsioonkaebuses palub Universität Bremen (Bremeni ülikool, Saksamaa) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2020. aasta kohtumääruse kohtuasjas Universität Bremen vs. REA (T‑660/19, ei avaldata, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2020:633), millega Üldkohus jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi, milles paluti tühistada Euroopa Teadusuuringute Rakendusameti (REA) 16. juuli 2019. aasta otsus Ares (2019) 4590599, millega lükati tagasi ettepanek, mille see ülikool oli esitanud vastuseks konkursikutsele H2020‑SC6‑Governance-‑2019 (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 19, mida artikli 53 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse Üldkohtu suhtes, on sätestatud:

„[Euroopa] Liidu liikmesriike ja institutsioone esindab Euroopa Kohtus igaks üksikuks kohtuasjaks määratud esindaja; esindajat võib abistada nõustaja või advokaat.

[2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna lepingu [(EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3)] osalisriike, kes pole liikmesriigid, samuti nimetatud lepingus osutatud EFTA järelevalveasutust esindatakse samal viisil.

Teisi pooli peab esindama advokaat.

Menetluse poolt võib kohtus esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus.

Sellistel esindajatel, nõustajatel ja advokaatidel on kodukorras sätestatud tingimuste kohaselt Euroopa Kohtusse ilmumisel õigused ja puutumatus, mis on neile vajalikud, et sõltumatult oma ülesandeid täita.

Euroopa Kohtusse ilmuvate nõustajate ja advokaatide suhtes on Euroopa Kohtul kodukorras sätestatud tingimustel volitused, mis tavaliselt antakse kohtutele.

Ülikoolide õppejõududel, kes on sellise liikmesriigi kodanikud, mille seadused lubavad neil olla kohtus esindajaks, on Euroopa Kohtus samad õigused, mis on käesoleva artikliga antud advokaatidele.“

3

Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõikes 1 on ette nähtud:

„Pooli peab esindama nende esindaja või advokaat vastavalt [Euroopa Liidu Kohtu] põhikirja artikli 19 ette nähtud tingimustele.“

4

21. jaanuari 1960. aasta halduskohtumenetluse seadustiku (Verwaltungsgerichtsordnung; BGBl. 1960 I, lk 17) selle redaktsiooni, mida kohaldatakse käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks oleva vaidluse suhtes, §-is 67 on sätestatud seoses ülikooli õppejõudude õigusega olla kohtus esindaja:

„[…]

(2)   Pooli võib esindada advokaat või riigiülikooli õigusteaduskonna õppejõud või Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi või Šveitsi Konföderatsiooni tunnustatud ülikooli õigusteaduskonna õppejõud, kellel on kohtunikuks olemiseks nõutav kvalifikatsioon, et teda saaks pidada volitatud isikuks […]

(3)   Kohus, kellele on hagi esitatud, keelab määrusega, mida ei saa edasi kaevata, pooli esindada volitatud isikutel, kellel ei ole lõike 2 sätete tähenduses õigust esindada. Menetlusdokumendid, mille on esitanud volitatud isik, kellel ei ole õigust kohtus esindada, ja sellele volitatud isikule kätte toimetatud dokumendid kehtivad kuni sellise keeluni. […]

[…]“.

5

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–6. Käesoleva menetluse huvides võib need kokku võtta järgmiselt.

6

Bremeni ülikool määrati koordineerima ühte teaduskonsortsiumi, kuhu kuuluvad mitu Euroopa ülikooli ja kes teeb valdkonnaüleseid võrdleva õiguse teadusuuringuid eluasemeõiguse ja -poliitika valdkonnas kogu liidus.

7

Bremeni ülikool esitas 17. märtsil 2019 REA-le konkursikutsele vastuseks projektiettepaneku.

8

See projektiettepanek sai hindeks kokku 10 punkti 15st, mis muutis selle kõlblikuks saama liidu abi ja paigutas selle 10. kohale 14 esitatud taotluse hulgas. Kuna ette nähtud eelarve oli siiski piiratud, oli võimalik valida välja ainult esimesele kuni kolmandale kohale järjestatud projektiettepanekud.

9

Vaidlusaluse otsusega teavitas REA Bremeni ülikooli seega tema ettepaneku tagasilükkamisest.

10

Bremeni ülikool esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2019.

11

REA esitas kostja vastuses hagi vastuvõetamatuse vastuväite, mille kohaselt ei ole Bremeni ülikooli esindav professor Bremeni ülikooli suhtes kolmas isik ning järelikult ei vasta ta Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ette nähtud sõltumatuse nõudele.

12

Vaidlustatud kohtumääruses nõustus Üldkohus selle asja läbivaatamist takistava asjaoluga ja jättis kodukorra artikli 126 alusel hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

13

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 16 tuletas Üldkohus meelde, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandale kuni viiendale lõigule, mida põhikirja artikli 53 kohaselt kohaldatakse menetlusele Üldkohtus, peab pooli esindama advokaat ja poolt võib Euroopa Kohtus esindada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi kohtus.

14

Selle kohtumääruse punktides 18 ja 19 märkis Üldkohus seoses Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljandas lõigus sätestatud kahe kumulatiivse tingimusega, nimelt esiteks peab tegemist olema advokaadiga ja teiseks peab tal olema õigus esineda liikmesriigi kohtus, et erinevalt teisena nimetatud tingimustest ei sisalda esimene neist, mis puudutab „advokaadi“ staatust, mingit viidet liikmesriikide õigusele, mistõttu tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendada mõistet „advokaat“ selle sätte tähenduses liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse konteksti, milles seda kasutatakse, ja eesmärke, mida taotletakse õigusaktidega, mille osa see mõiste on.

15

Tuginedes vaidlustatud kohtumääruse punktis 20 eelkõige 18. mai 1982. aasta kohtuotsusele AM & S Europe vs. komisjon (155/79, EU:C:1982:157, punkt 24) ja 14. septembri 2010. aasta kohtuotsusele Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt (C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 42) – mille kohaselt on advokaadi rolli käsitus liidu õiguskorras, mis tuleneb liikmesriikide ühistest õiguslikest tavadest, järgmine: advokaati peetakse õigusemõistmise kaastöötajaks, kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab –, on Üldkohus täpsustanud selle kohtumääruse punktis 21, viidates 29. septembri 2010. aasta kohtumäärusele EREF vs. komisjon (C‑74/10 P ja C‑75/10 P, ei avaldata, EU:C:2010:557, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika), et advokaadi sõltumatuse nõue eeldab, et puudub igasugune töösuhe advokaadi ja tema kliendi vahel, märkides et mõiste „advokaadi sõltumatus“ ei ole määratletud mitte ainult positiivselt, st kutse-eetika nõuetele viidates, vaid ka negatiivselt, st töösuhte puudumise kaudu advokaadi ja tema kliendi vahel.

16

Vaidlustatud määruse punktis 25 tuvastas Üldkohus, et käesoleval juhul oli esimeses astmes hagiavaldusele alla kirjutanud esindaja lisaks sellele, et ta oli Bremeni ülikooliga teenistussuhtes seadusest tuleneva avalik-õigusliku sideme alusel, määratud ka ettepaneku esemeks oleva projekti koordinaatoriks ja meeskonnajuhiks ning täitma selle projekti raames „ülesandeid“ ja „olulisi ülesandeid“, mistõttu asjaomasel isikul ei olnud mitte ainult tihe isiklik side vaidluse esemega, vaid ta oli ka kohtuvaidluse tulemusest otseselt huvitatud, kuna projekti elluviimine sõltus vähemalt osaliselt rahalistest vahenditest, mille andmisest Euroopa Komisjon Bremeni ülikoolile keeldus.

17

Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtumääruse punktis 26, et olulised ülesanded, mida see esindaja täitis juriidilises isikus, kelle nimel ta esimeses kohtuastmes hagi esitas, võivad seada ohtu tema staatuse sõltumatu kolmanda isikuna 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsuse Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA (C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73) punktis 65 viidatud väljakujunenud kohtupraktika tähenduses, ning et need ülesanded võisid ilmselgelt riivata nimetatud esindaja võimet täita oma volitaja huvide kaitsmise ülesannet.

18

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtumääruse punktides 28–34, et seda järeldust ei lükka ümber 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA (C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73), milles Euroopa Kohus tõepoolest selgitas sõltumatuse mõiste ulatust, seadmata siiski kahtluse alla oma varasemat kohtupraktikat ja järgimata kohtujurist Bobeki ettepanekus liidetud kohtuasjades Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA (C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2019:774) esitatud ettepanekuid seoses Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu kohaldamiseks kasutatava kriteeriumiga.

19

Lisaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 35 tagasi Bremeni ülikooli argumendi, mis puudutas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ning 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1, tuletades meelde, et õigus pöörduda kohtusse ei ole absoluutne õigus ja et selle suhtes võib seepärast kohaldada proportsionaalseid piiranguid, millega taotletakse õiguspärast eesmärki.

20

Mis puudutab lõpuks Bremeni ülikooli argumenti, mille kohaselt oleks teda pidanud teavitatama esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatuse võimaliku aluse esinemisest, et selle saaks parandada, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 40, et kohustus kasutada esindajana advokaati ei kuulu nõuete hulka, mille järgimata jätmist võib pärast hagi esitamise tähtaja möödumist kõrvaldada.

21

Bremeni ülikool palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

22

REA palub Euroopa Kohtul:

23

Kõigepealt tuleb märkida, et Bremeni ülikooli esindab Euroopa Kohtus isik, kelle kohta Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses otsustas, et ta ei vasta Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 19 sätestatud tingimustele, et esindada seda poolt selles kohtuasjas liidu kohtus.

24

Kuna käesoleva apellatsioonkaebuse vastuvõetavust puudutav küsimus kattub sisuliselt apellatsioonkaebuse esemega, tuleb siiski analüüsida selle apellatsioonkaebuse väiteid (vt selle kohta 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej ja Poola vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 20).

25

Bremeni ülikool põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmendat lõiku ja teise kohaselt on rikutud põhiõiguste harta artiklit 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1.

26

Apellatsioonkaebuse esimese väitega heidab Bremeni ülikool Üldkohtule ette, et viimane eiras Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu sõnastust ja ülesehitust, kuna ülikooli õppejõud, kellele on seadusega antud õigus olla kohtus esindaja, ei pea esindajana täitma advokaatidele seatud sõltumatuse nõuet selle artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu tähenduses.

27

Apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas väidab Bremeni ülikool kõigepealt, et Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et ülikooli õppejõududel, kellel on nende liikmesriigi õigusnormide alusel õigus olla kohtus esindaja ad litem volitatud isikuna, on see eesõigus „loogiliselt“ vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmendale lõigule.

28

Bremeni ülikool tuletab meelde, et liidu kohtu praktikas on mõiste „advokaat“ välja töötatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu alusel, mis nõuab põhimõtteliselt, et see ad litem esindaja oleks sõltumatu poolest, keda ta esindab. Kuna Üldkohus eitas sellise sõltumatuse olemasolu üksnes põhjusel, et asjaomast volitatud isikut ei saa pidada „advokaadiks“ selle põhikirja artikli 19 neljanda lõigu tähenduses, ei võtnud ta arvesse ülikooli õppejõududele selle põhikirja artikli 19 seitsmendas lõigus ette nähtud eesõiguslikku korda.

29

Viimati nimetatud sätte väga selge sõnastuse tõttu on ülikooli õppejõududel nimelt seadusest tulenevalt samad õigused, mis on advokaatidel. Järelikult ei ole advokaadi sõltumatuse nõue Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu tähenduses ülekantav ülikooli õppejõududele.

30

Bremeni ülikool esitab selle järelduse toetuseks mitu argumenti.

31

Esiteks on ülikooli õppejõudude võime olla kohtus esindaja, sealhulgas võimalike huvide konflikti küsimus, täielikult reguleeritud riigisisese õiguse tasandil, millele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmes lõik sõnaselgelt viitab. Saksamaa õiguse kohaselt saab kohtus esindamisest keelduda vaid siis, kui asjaomane esindaja ei ole advokaat ega ülikooli õppejõud või kui see esindaja on asja lahendava kohtu kohtunik. Lisaks on Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) otsustanud, et pelgalt advokaatide või ülikooli õppejõudude huvide konfliktiga ei saa põhjendada läbi vaatamata jätmise määrust, kuna kutse-eetika koodeks näeb kõige enam ette kutsealase vastutuse koos sanktsioonidega.

32

Teiseks võimaldab ülikooli õppejõudude eriline avalik-õiguslik seisund välistada igasuguse huvide konflikti. Riigi teenistujatena lasuvad neil ranged lojaalsuskohustused ning kuna esindusõigus kujutab endast üksnes kõrvalülesannet, mille suhtes kehtib pealegi vahetu ülemuse eriloa saamise tingimus, ei sõltu nad erinevalt advokaatidest rahaliselt kohtus esindamise tegevusest.

33

Kolmandaks väidab Bremeni ülikool, et avalik-õigusliku ülikoolina on ta selle liikmesriigi lahutamatu osa, millesse ta kuulub, ning viimane on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 esimeses lõigus nimetatud eesõigusega pool.

34

Bremeni ülikool väidab apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas, et halduskohtumenetluse seadustiku selle redaktsiooni, mida kohaldatakse käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks oleva vaidluse suhtes, § 67 sätete kohaselt on ad litem volitatud isikul õigus olla kohtus esindaja ilma ühegi muu tingimuseta, kui a priori ei esine märkimisväärset huvide konflikti.

35

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas väidab Bremeni ülikool, et isegi kui Euroopa Kohus ei anna sellist tõlgendust, oleks Bremeni ülikool pidanud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu ühemõttelise sõnastuse tõttu saama tugineda õiguspärasele ootuse kaitsele. Käesoleval juhul oli Bremeni ülikoolile täiesti ootamatu, et ka ülikooli õppejõududel oleks kohustus täita advokaadi sõltumatuse nõuet selle põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu tähenduses.

36

REA väidab kõigepealt, et vastuvõetamatud on kolmas ja neljas nõue, millega Bremeni ülikool palub Euroopa Kohtul tuvastada teatavaid asjaolusid, kuna tühistamishagi läbivaatamisel piirdub liidu kohtu kontroll vaidlustatud akti õiguspärasuse kontrollimisega.

37

Mis puudutab apellatsioonkaebuse esimest väidet, siis leiab REA, et see väide on põhjendamatu, kuna ülikooli õppejõududel ei ole mingit eelisseisundit ja Bremeni ülikool tõlgendab vääralt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 19 koostoimes Üldkohtu kodukorra artiklitega 51 ja 56 ette nähtud tingimusi.

38

REA on seisukohal, et kuna õppejõududel on samad õigused ja kohustused kui advokaatidel, siis on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses mõistet „kohtus esindamine“ käsitlev kohtupraktika neile kohaldatav ning ükski Bremeni ülikooli argument ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

39

Mis puudutab eesõiguseta poolte esindamist liidu kohtutes, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmas ja neljas lõik, mida kohaldatakse selle põhikirja artikli 53 kohaselt menetlusele Üldkohtus, näevad ette kaks eraldiseisvat ja kumulatiivset tingimust, millest esimene näeb ette, et pooli, keda ei ole nimetatud artikli 19 esimeses ja teises lõigus, peab esindama advokaat, ja teine, et poolt võib kohtus esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus.

40

Mis puudutab kõigepealt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 neljandas lõigus ette nähtud teist tingimust advokaadi õiguse kohta esineda liikmesriigi kohtus, siis tuleneb selle sätte sõnastusest, et selle tingimuse tähendust ja ulatust tuleb tõlgendada viitega asjaomasele riigisisesele õigusele (24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 59).

41

Samamoodi, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 sisuliselt märkis, tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu sõnastusest, mille kohaselt on lubatud olla liidu kohtutes esindaja nende liikmesriikide kodanikest kõrgkooliõppejõududel, mille õigusnormid neile sellise õiguse annavad, et ka selle tingimuse sisu ja ulatust tuleb tõlgendada viitega asjaomasele riigisisesele õigusele.

42

Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud seda, et Bremeni ülikooli esindajal, kellel on professori staatus, on Saksa õiguse alusel õigus olla kohtus esindaja ad litem volitatud isikuna, mistõttu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu kohaselt on tal samad õigused, mis on advokaatidel vastavalt selle artikli 19 neljandale lõigule ning ta võib seega poolt Euroopa Kohtus esindada või abistada.

43

Mis puudutab seejärel Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus ette nähtud esimest tingimust „advokaadi“ staatuse kohta, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et kuna selles sättes ei ole viidatud liikmesriikide õigusele, siis tuleb seda mõistet tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, võtmata arvesse mitte ainult selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ja eesmärki (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 60).

44

Selle kohta tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu sõnastusest, eelkõige sõna „esindama“ kasutamisest, et ükskõik millise seisundiga „poolel“ selle sätte tähenduses ei ole õigust ise liidu kohtus esineda, vaid ta peab kasutama kolmanda osapoole teenuseid. Seega ei piisa hagi esitamiseks hageja enda allkirjastatud hagiavaldusest, ja seda isegi juhul, kui hageja on advokaat, kellel on õigus liikmesriigi kohtus esindajana tegutseda (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punktid 58 ja 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 61).

45

Seda järeldust kinnitab selle sätte kontekst, millest nähtub sõnaselgelt, et niisugust poolt, kelle olukorda ei reguleeri artikli 19 esimene ja teine lõik, võib kohtus esindada üksnes advokaat, samas kui kahes esimeses lõigus silmas peetud pooli võib esindada esindaja, keda võib vajaduse korral abistada nõustaja või advokaat (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 60, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 62).

46

Niisugust seisukohta kinnitab eesmärk, mida taotletakse nõudega, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kahes esimeses lõigus nimetamata pooli peab esindama advokaat; see eesmärk – mis on, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 29 on õigesti märkinud – ühelt poolt takistada seda, et eraõiguslikud pooled esindaksid end kohtus ise ilma vahendajata ja teiselt poolt tagada, et juriidilist isikut esindaks esindaja, kes on enda esindatavast juriidilisest isikust piisavalt sõltumatu (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 61, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 63).

47

Sellega seoses on Euroopa Kohus rõhutanud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas ja neljandas lõigus ning korrakohase õigusemõistmise huvides sätestatud advokaadipoolse esindamise ülesande eesmärk on parimal võimalikul viisil kaitsta volitaja huve, olles sealjuures sõltumatu ja järgides seadusi ning ametialaseid ja kutse-eetika norme (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 62, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 64).

48

Pealegi, kuigi advokaadi sõltumatuse mõiste arenes esialgu konkurentsivaldkonna dokumentide konfidentsiaalsuse kontekstis – kohtupraktika on selles osas täpsustanud, et advokaati peetakse õigusemõistmise kaastöötajaks, kes peab õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama oma kliendile õigusabi (vt selle kohta 18. mai 1982. aasta kohtuotsus AM & S Europe vs. komisjon155/79, EU:C:1982:157, punkt 24, ning 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 42) –, tuleb siiski tõdeda, et selle mõiste tähendus on hiljuti liidu kohtutes esindamise valdkonnas muutunud ja nüüd on selles osas peamine kriteerium kliendi huvide kaitse (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 62, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 65).

49

Selles kontekstis ei ole vastavalt Euroopa Kohtu praktikale advokaadi sõltumatuse nõue määratletud mitte üksnes negatiivselt, hõlmates töösuhte puudumist, vaid ka positiivselt, hõlmates kutse-eetika nõuete täitmist (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 66).

50

Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 21 õigesti, et advokaadi sõltumatuse nõue eeldab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 konkreetses kontekstis tingimata seda, et advokaadi ja tema kliendi vahel puudub töösuhe.

51

Lisaks on see lähenemine samavõrra kohaldatav niisuguses olukorras, kus advokaat on töösuhtes üksusega, mis on tema esindatava poolega seotud (vt 6. septembri 2012. aasta kohtuotsused Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej ja Poola vs. komisjonC‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 25, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 68).

52

Mis puudutab sõltumatuse mõiste positiivset määratlust, siis on Euroopa Kohus sõnaselgelt rõhutanud, et seda mõistet tuleb mõista nii, et advokaadil ei puudu kliendiga mitte mis tahes side, vaid puudub side, mis ilmselgelt riivab advokaadi võimet täita oma kliendi kaitsmise ülesannet nii, et ta kaitseb oma kliendi huve parimal võimalikul viisil, järgides seejuures seadusi ning ametialaseid ja kutse-eetika norme (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punktid 62–64, ning 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 69).

53

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 60 märkis, teostab liidu kohus liidu õiguses ette nähtud sõltumatuse nõude kohaldamisel eesõiguseta poolte esindajate üle vaid piiratud kontrolli, mis seisneb selles, et ta saab talle esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks juhtudel, kus on ilmselge, et asjaomane esindaja ei kaitse oma kliendi huve parimal võimalikul viisil, mistõttu tuleb viimase huvides selline esindamine keelata (vt selle kohta 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 74).

54

Sellegipoolest tuleb kindlaks teha, kas käesoleva kohtuotsuse punktides 48–53 kirjeldatud kohtupraktikas advokaatide suhtes välja töötatud sõltumatuse nõue on kohaldatav ka ülikooli õppejõudude suhtes, kellel on õigus esindada poolt kohtus.

55

Kuigi need kaks elukutset ei ole ülesannete kirjelduse seisukohast võrreldavad – kuna advokaadil tuleb tagada oma kliendi huvide kaitse, samas kui ülikooli õppejõud annab haridust ja teeb teadusuuringuid seda kutseala reguleerivat akadeemilist vabadust arvestades täiesti sõltumatult –, siis tuleb siiski tõdeda, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 57 ja 58, et kui ülikooli õppejõud esindab liidu kohtutes poolt, siis ei täida ta enam oma ametit õppejõu ja teadlasena, vaid täidab sama ülesannet kui advokaat, nimelt esindab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 esimeses ja teises lõigus nimetamata pooli.

56

Lisaks tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu sõnastusest, et õppejõududel, kelle liikmesriigi seadused lubavad neil olla kohtus esindajaks, on samad õigused, mis on põhikirja artikli 19 kolmanda lõiguga antud advokaatidele.

57

Sellest tuleneb, et esindamise ülesande eesmärgi kohaselt, mis seisneb eelkõige volitaja huvide kaitsmises, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48, peavad ülikooli õppejõud vastama samadele sõltumatuse kriteeriumidele kui need, mida kohaldatakse advokaatidele.

58

Need kriteeriumid on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 52 viidatud kohtupraktikale määratletud negatiivselt esindaja ja tema kliendi vahel töösuhte puudumise kaudu, ning positiivselt viitega kutse-eetikale, mis eeldab eelkõige sellise sideme puudumist, mis ilmselgelt riivab advokaadi võimet täita oma kliendi kaitsmise ülesannet nii, et ta kaitseb oma kliendi huve parimal võimalikul viisil, järgides seejuures seadusi ning ametialaseid norme.

59

Mis puudutab küsimust, kas esindaja ja tema volitaja vahel puudub töösuhe, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 25, et Bremeni ülikooli esindaja töötas viimase juures seadusest tuleneva avalik-õigusliku sideme alusel.

60

Samastades aga sellise õppejõu olukorda, kes esindab ülikooli, kus ta annab haridust ja teeb teadusuuringuid, sellise õigusnõustaja olukorraga, kes esindab juriidilist isikut, milles ta töötab, kohaldas Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 52 viidatud kohtupraktikat valesti.

61

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 50 ja 74 märkis, on asjaomane ülikooliõppejõud seotud ülikooliga, mida ta esindab seadusest tuleneva avalik-õigusliku sideme alusel, vastupidi ettevõtte juristi olukorrale, mida on silmas peetud 6. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej ja Poola vs. komisjon (C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 25). See staatus ei anna talle liikmesriigi õiguse tingimuste ja normide kohaselt sõltumatust mitte ainult õppejõu ja teadlasena, vaid ka liidu kohtutes eesõiguseta poolte esindajana. Lisaks, kuna kohtus esindamine ei kuulu nende ülesannete hulka, mida see õppejõud peab ülikoolis õppejõu või teadlasena täitma, ei ole selline esindamine kuidagi seotud tema akadeemiliste ülesannetega ning on seega täidetud väljaspool igasugust alluvussuhet ülikooliga, isegi kui teda kutsutakse sedasama ülikooli esindama.

62

Kuivõrd Euroopa Kohus on otsustanud, et ainuüksi tsiviilõigusliku lepingu olemasolu advokaadi ja tema esindatava ülikooli vahel ei ole piisav selleks, et asuda seisukohale, et advokaat on olukorras, mis ilmselgelt riivab tema võimet kaitsta oma kliendi huve, järgides samal ajal sõltumatuse nõuet Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 tähenduses (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punktid 66 ja 67), ei ole ka seadusest tulenev avalik-õiguslik side õppejõu ja tema esindatava ülikooli vahel piisav, et asuda seisukohale, et õppejõud on olukorras, mis takistab tal selle ülikooli huvisid kaitsta.

63

Arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmes lõik annab õppejõududele samad õigused, mis on antud advokaatidele selle põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses, eeldatakse, et riigisisese õiguse alusel vastab õppejõud, kellel on õigus esindajana tegutseda, põhimõtteliselt sõltumatuse nõudele selle põhikirja artikli 19 tähenduses, ja seda isegi siis, kui õppejõud esindab ülikooli, kus toimub tema akadeemiline tegevus.

64

Mis puudutab sideme puudumist, mis riivab esindaja võimet täita oma kliendi kaitsmise ülesannet nii, et ta teenib oma kliendi huve parimal võimalikul viisil, siis viitas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 25 asjaolule, et Bremeni ülikooli esindaja oli ettepaneku esemeks oleva projekti koordinaator ja meeskonnajuht ning et ta täidab selle projekti raames „ülesandeid ja olulisi ülesandeid“. Üldkohtu arvates ohustab selle esindaja isiklik side vaidluse esemega seega tema võimet osutada õigusabi, mida see ülikool vajab.

65

Selles Üldkohtu hinnangus on viga.

66

Kuigi Üldkohus tuletas vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 õigesti meelde, et advokaadil lasuvat sõltumatuse kohustust ei tule mõista mitte igasuguse sideme puudumisena oma kliendiga, vaid üksnes selle sideme puudumisena, mis ilmselgelt riivab võimet täita oma kliendi kaitsmise ülesannet, ei saa selle kohtumääruse punktis 25 kirjeldatud sidemeid, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, pidada sidemeteks, mis ilmselgelt riivavad Bremeni ülikooli esindaja võimet ülikooli nõutud sõltumatusega esindada. On tõsi, et ülesanded, mida esindaja vaidluse esemeks oleva projekti raames täitis, tähendasid, et tal on ühised huvid Bremeni ülikooliga. Siiski, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 rõhutas, ei piisa sellistest huvidest selleks, et tõendada, et see esindaja ei ole võimeline talle usaldatud esindamist nõuetekohaselt täitma.

67

Kuna ei ole ka esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud huvid takistasid Bremeni ülikooli esindamist kohtus selle esindaja poolt, siis on Üldkohus ületanud oma kontrolli piire, mis on kindlaks määratud käesoleva kohtuotsuse punktides 52 ja 53 viidatud kohtupraktikas, mis ei kujuta endast mitte pelgalt sõltumatuse mõiste kohaldamist Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 tähenduses, vaid seda mõistet puudutava kohtupraktika ümberkujundamist selles osas, et liidu õiguses sätestatud sõltumatuse nõuet tuleb tõlgendada nii, et vastuvõetamatuse juhud piirduvad üksnes juhtumitega, kus ilmneb ilmselgelt, et esindaja ei suuda oma klienti kaitsta tema huve võimalikult hästi teenides, mistõttu tuleb viimase huvides selline esindamine keelata.

68

Üldkohus leidis seega ekslikult, et hagi on vastuvõetamatu, kuna Bremeni ülikooli õppejõud ei esinda kõnealust ülikooli nõuetekohaselt.

69

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda.

70

Seega tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite raames esitatud muid argumente ega apellatsioonkaebuse muid nõudeid.

71

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

72

Kuna käesoleval juhul ei võimalda menetlusstaadium asja suhtes lõplikku otsust teha, tuleb asi suunata tagasi Üldkohtusse.

73

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse, siis tuleb apellatsioonimenetluses tekkinud kohtukulude kohta teha otsus edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: