–

Antea Polska S.A., Pectore-Eco sp. z o.o. ja Instytut Ochrony Środowiska – Państwowy Instytut Badawczy, esindaja: radca prawny D. Ziembiński,

–

Państwowe Gospodarstwo Wodne Wody Polskie, esindajad: radcowie prawni P. Daca, M. Klink ja T. Skoczyński,

–

CDM Smith sp. z o.o., esindajad: adwokat F. Łapecki ja J. Zabierzewski,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja M. Horoszko,

–

Austria valitsus, esindaja: A. Posch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Ondrůšek, J. Szczodrowski ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) artikli 18 lõiget 1 ja artikli 21 lõiget 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT 2016, L 157, lk 1), artikli 2 punkti 1 ning nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EL (ELT 2017, L 94, lk 1), artikli 1 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 2 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on hankemenetluses ühe pakkujana osalevad Antea Polska S.A., Pectore-Eco sp. z o.o. ja Instytut Ochrony Środowiska – Państwowy Instytut Badawczy (edaspidi „Antea“) ja teine pool hankija, Państwowe Gospodarstwo Wodne Wody Polskie (Poola riiklik vee‑ettevõtja), keda toetavad Arup Polska sp. z o.o. (edaspidi „Arup“) ja CDM Smith sp. z o.o (edaspidi „CDM Smith“) ning hankemenetluses ühe pakkujana osalevad Multiconsult Polska sp. z o.o., Arcadis sp. z o.o. ja Hydroconsult sp. z o.o. Biuro Studiów i Badań Hydrogeologicznych i Geofizycznych (edaspidi „Multiconsult“), ja mille ese on CDM Smithi hankemenetluses edukaks tunnistamine.

3

Direktiivi 89/665 artiklis 1 „Läbivaatamise korra reguleerimisala ja kättesaadavus“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse […] direktiivis [2014/24] osutatud lepingute suhtes […]

[…]

Liikmesriigid võtavad […] vajalikud meetmed tagamaks, et avaliku sektori hankijate tehtud otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ja eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas selle direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid reguleeriva liidu õigusega või seda õigust üle võtvate siseriiklike eeskirjadega.

[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et üksikasjalike eeskirjade kohaselt, mida nad võivad kehtestada, on läbivaatamise kord kättesaadav vähemalt igale isikule, kellel on või on olnud huvi konkreetse lepingu sõlmimise vastu või kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võib kahju kannatada.

[…]“.

4

Direktiivi 2014/24 põhjendustes 90 ja 92 on märgitud:

[…]

[…]“.

5

Selle direktiivi artikli 18 „Riigihanke üldpõhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Avaliku sektori hankijad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistvalt ja proportsionaalselt.

[…]“.

6

Nimetatud direktiivi artiklis 21 „Konfidentsiaalsus“ on sätestatud:

„1.   Kui käesoleva direktiivi või siseriiklike, eelkõige teabele juurdepääsu käsitlevate õigusaktidega, mis on avaliku sektori hankija suhtes kohaldatavad, ei ole teisiti ette nähtud ning ilma, et see piiraks kohustusi seoses sõlmitud lepingute avaldamisega ning taotlejatele ja pakkujatele artiklite 50 ja 55 kohase teabe andmisega, ei avalikusta avaliku sektori hankija talle ettevõtjate poolt edastatud konfidentsiaalsena märgitud teavet, sh tehnika- või ärialaseid saladusi ja pakkumuste konfidentsiaalseid aspekte.

2.   Avaliku sektori hankijad võivad kehtestada ettevõtjate suhtes nõudeid eesmärgiga kaitsta sellise teabe konfidentsiaalsust, mille avaliku sektori hankijad hankemenetluse jooksul kättesaadavaks teevad.“

7

Sama direktiivi artiklis 50 „Lepingu sõlmimise teated“ on sätestatud:

„1.   Avaliku sektori hankija, kes on teinud otsuse sõlmida leping või raamleping, saadab hiljemalt 30 päeva pärast lepingu või raamlepingu sõlmimist lepingu sõlmimise teate hankemenetluse tulemuste kohta.

Kõnealused teated sisaldavad V lisa D osas esitatud teavet […]

[…]

4.   Teatavad andmed lepingu või raamlepingu sõlmimise kohta võib jätta avaldamata, kui selliste andmete avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist või oleks muul viisil vastuolus avalike huvidega või riivaks teatavate avalik‑õiguslike või eraõiguslike ettevõtjate õigustatud ärihuve või võiks kahjustada ausat konkurentsi ettevõtjate vahel.“

8

Direktiivi 2014/24 artiklis 55 „Taotlejate ja pakkujate teavitamine“ on sätestatud:

„1.   Avaliku sektori hankija teavitab iga taotlejat ja pakkujat võimalikult kiiresti raamlepingu või lepingu sõlmimise või dünaamilise hankesüsteemiga liitumise lubamise kohta tehtud otsustest […]

2.   Asjaomase taotleja või pakkuja taotlusel teavitab avaliku sektori hankija võimalikult kiiresti ja igal juhul 15 päeva jooksul alates kirjaliku taotluse saamisest:

[…]

[…]

3.   Avaliku sektori hankijad võivad siiski otsustada jätta avaldamata teatavad lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed seoses lepingu või raamlepingu sõlmimise või dünaamilise hankesüsteemiga liitumisega, kui selliste andmete avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist, oleks muul viisil vastuolus üldiste huvidega või kahjustaks era- või avalik-õiguslike ettevõtjate õigustatud ärihuve või ettevõtjatevahelist ausat konkurentsi.“

9

Selle direktiivi artiklis 58 „Kvalifitseerimise tingimused“ on sätestatud:

„1.   Kvalifitseerimise tingimused võivad olla seotud järgmisega:

[…]

4.   Seoses tehnilise ja kutsealase suutlikkusega võib avaliku sektori hankija kehtestada nõudeid tagamaks, et ettevõtjatel on olemas vajalikud inim- ja tehnilised ressursid ning kogemused lepingu täitmiseks nõutaval kvaliteeditasemel.

Avaliku sektori hankija võib eelkõige nõuda, et ettevõtjatel on piisavalt kogemusi, mida kinnitavad sobivad viited varem täidetud lepingutele. […]

Asjade hankemenetluste puhul, mis nõuavad kohaletoomist või paigaldamist, teenuseid või ehitustöid, võib hinnata ettevõtja kutsealast suutlikkust teenust osutada või paigaldus- või ehitustöid teha, võttes arvesse tema oskusi, efektiivsust, kogemusi ja usaldusväärsust.

[…]“.

10

Nimetatud direktiivi artiklis 59 „Euroopa ühtne hankedokument“ on sätestatud:

„1.   Osalemistaotluste või pakkumuste esitamise ajal peab avaliku sektori hankija aktsepteerima pakkujate endi ajakohastatud kinnitusi sisaldavat Euroopa ühtset hankedokumenti esialgsete tõenditena ametiasutuste või kolmandate isikute poolt väljastatavate tõendite asemel, milles kinnitatakse, et asjaomane ettevõtja vastab mõnele järgmistest tingimustest:

Kui ettevõtja toetub artikli 63 kohaselt teiste üksuste suutlikkusele, peab Euroopa ühtne hankedokument sisaldama käesoleva lõike esimese lõigus osutatud teavet ka kõnealuste üksuste kohta.

Euroopa ühtne hankedokument sisaldab ettevõtja ametlikku avaldust selle kohta, et asjaomane kõrvaldamise alus ei ole kohaldatav ja/või asjaomane kvalifitseerimise tingimus on täidetud, ning selles esitatakse avaliku sektori hankija nõutav asjakohane teave. […]

[…]

4.   Avaliku sektori hankija võib mis tahes ajal menetluse jooksul paluda taotlejatel ja pakkujatel esitada kõik või mõned täiendavad dokumendid, kui avaliku sektori hankija arvates on see menetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks vajalik.

[…]“.

11

Sama direktiivi artiklis 60 „Tõendusmaterjal“ on sätestatud:

„1.   Avaliku sektori hankija võib nõuda käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 ning XII lisas osutatud tõendite, dokumentide ja muu tõendusmaterjali esitamist, et tõendada artikli 57 kohaselt kõrvaldamise aluste puudumist ning kvalifitseerimise tingimuste täitmist vastavalt artiklile 58.

Avaliku sektori hankija ei nõua muude kui käesolevas artiklis ja artiklis 62 osutatud tõendusmaterjali esitamist. Artikli 63 kohaldamisel võivad ettevõtjad avaliku sektori hankijale tõendada mis tahes sobivate vahenditega vajalike ressursside olemasolu.

[…]

3.   Ettevõtja majanduslikku ja finantsseisundit võib üldjuhul tõendada ühe või mitme XII lisa I osas loetletud dokumendiga.

[…]

4.   Ettevõtja tehnilist suutlikkust võib vastavalt ehitustööde, asjade või teenuste laadile, kogusele või tähtsusele ja kasutusviisile tõendada XII lisa II osas loetletud ühe või mitme dokumendiga.

[…]“.

12

Direktiivi 2014/24 artikli 63 „Teiste üksuste suutlikkusele tuginemine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Artikli 58 lõike 3 kohaste majandusliku ja finantsseisundi kriteeriumite ning artikli 58 lõike 4 kohaste tehnilise ja kutsealase suutlikkuse kriteeriumite täitmisel võib ettevõtja vajaduse korral ja konkreetse lepingu puhul toetuda teiste üksuste suutlikkusele, olenemata nendevaheliste suhete õiguslikust laadist. XII lisa II osa punktis f sätestatud haridust ja kutsekvalifikatsiooni või asjakohast töökogemust puudutavate kriteeriumite osas võivad ettevõtjad toetuda aga üksnes teiste üksuste suutlikkusele, kui viimati nimetatud teevad selliseid ehitustöid ja osutavad selliseid teenuseid, mille jaoks selline suutlikkus on nõutav. Kui ettevõtja soovib toetuda teiste üksuste suutlikkusele, tõendab ta avaliku sektori hankijale, et vajalikud vahendid on talle kättesaadavad, näiteks esitades sellistelt üksustelt saadud vastava kinnituse.

[…]“.

13

Selle direktiivi artiklis 67 „Pakkumuste hindamise kriteeriumid“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks teatavate asjade hinda või teatavate teenuste osutamise eest tasustamist käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaldamist, tuginevad avaliku sektori hankijad riigihankelepingute sõlmimisel majanduslikult soodsaimale pakkumusele.

2.   Avaliku sektori hankija seisukohast majanduslikult soodsaim pakkumus tehakse kindlaks hinna või kulu alusel, kasutades kulutõhususe põhimõtet […] ning see võib hõlmata parima hinna ja kvaliteedi suhet, mida hinnatakse asjaomase hankelepingu esemega seotud kriteeriumite alusel, sealhulgas kvalitatiivsete, keskkonna- ja/või sotsiaalsete aspektide põhjal. Kriteeriumid võivad näiteks hõlmata järgmist:

Kulude element võib esineda ka fikseeritud hinna või kulude näol, millest tulenevalt ettevõtjad konkureerivad üksnes kvaliteedikriteeriumi alusel.

Liikmesriigid võivad ette näha, et avaliku sektori hankija ei või kasutada ainult hinda või ainult kulu pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina või piirata nende kasutamist teatavatele avaliku sektori hankijate kategooriatele või teatavat liiki lepingutele.

[…]

4.   Pakkumuste hindamise kriteeriumitega ei anta avaliku sektori hankijatele piiramatut valikuvabadust. Need peavad tagama toimiva konkurentsi võimaldamise ja nendega peavad kaasnema tehnilised kirjeldused, mis võimaldavad pakkujate esitatud teavet tõhusalt kontrollida, et hinnata, kui hästi vastavad pakkumused pakkumuste hindamise kriteeriumitele. Kahtluse korral kontrollib avaliku sektori hankija tegelikkuses pakkujate esitatud teabe ning tõendite täpsust.

5.   Avaliku sektori hankija märgib hankedokumentides suhtelise osakaalu, mille ta omistab igale valitud kriteeriumile majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlakstegemisel, välja arvatud juhul, kui see tehakse kindlaks üksnes hinna alusel.

[…]“.

14

Nimetatud direktiivi V lisa „Eelteates sisalduv teave“ on D osas „Lepingu sõlmimise teates avaldatav teave (millele on osutatud artiklis 50)“ loetletud:

„[…]

[…]

15

Sama direktiivi XII lisas „Tõendid kvalifitseerimise tingimuste puhul“ on sätestatud:

„I osa: majanduslik ja finantsseisund

Ettevõtja majanduslikku ja finantsseisundit võib üldjuhul tõendada ühe või mitme järgmise dokumendiga:

II osa: tehniline suutlikkus

Ettevõtja tehnilist suutlikkust tõendavad dokumendid, millele on osutatud artiklis 58:

[…]“.

16

Direktiivi 2016/943 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga sätestatakse normid, mis käsitlevad ärisaladuste kaitset ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise eest.

[…]“.

17

Selle direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

18

Poola 29. jaanuari 2004. aasta riigihangete seaduse (Ustawa Prawo zamówień publicznych; Dz. U. 2015, jrk nr 2164), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „riigihangete seadus“), artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Hankemenetlus on avalik.

2.   Hankija võib piirata juurdepääsu hankemenetlust puudutavale teabele üksnes seaduses ette nähtud juhtudel.

2a.   Hankija võib hankedokumentides kehtestada nõuded menetluse käigus ettevõtja antud teabe konfidentsiaalsuse kohta.

3.   Teavet, mis kujutab endast ärisaladust kõlvatut konkurentsi tõkestavaid meetmeid käsitlevate õigusnormide tähenduses, ei avalikustata, kui ettevõtja on hiljemalt pakkumuste või menetluses osalemise taotluste esitamise tähtaja jooksul märkinud, et seda teavet ei ole võimalik kättesaadavaks teha ja ta on tõendanud, et taotletud teave kujutab endast ärisaladust. Ettevõtja ei tohi ärisaladusena märkida artikli 86 lõikes 4 osutatud teavet. […]“.

19

Kõnealuse seaduse artikli 86 lõikes 4 on sätestatud:

„Pakkumuste avamisel avalikustatakse pakkuja nimi (ärinimi) ja aadress ning teave pakkumuses esitatud maksumuse, lepingu täitmise tähtaja, garantiiaja ja maksetingimuste kohta.“

20

Sama seaduse artiklis 96 on sätestatud:

„1.   Hankija koostab hankemenetluse käigus protokolli, mis sisaldab vähemalt järgmist:

[…]

[…]

[…]

2.   Protokollile lisatakse pakkumused, eksperdiarvamused, kinnitused, […] teated, taotlused, muud dokumendid ning hankija ja pakkujate esitatud teave ja sõlmitud hankeleping.

3.   Protokoll ja selle lisad on avalikud. Protokolli lisadega saab tutvuda pärast soodsaima pakkumuse väljavalimist või hankemenetluse kehtetuks tunnistamist, kusjuures tuleb täpsustada, et pakkumustega saab tutvuda alates nende avamisest, esialgsete pakkumustega alates kutsest esitada pakkumus ja hankemenetluses osalemise taotlustega alates kuupäevast, mil tehakse teatavaks menetluses osalemise tingimustele vastavuse kontrollimise tulemused.“

21

Poola 16. aprilli 1993. aasta seaduse kõlvatu konkurentsi tõkestamise kohta (Ustawa o zwalczaniu nieuczciwej konkurencji; kodifitseeritud tekst, Dz. U. 2020, jrk nr 1913) artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:

„Ärisaladus on ettevõtja tehniline, tehnoloogiline, korralduslik teave või muu majandusliku väärtusega teave, mis ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad, tingimusel, et isik, kellel on õigus seda teavet kasutada või käsutada, on võtnud nõuetekohase hoolsusega meetmed selle konfidentsiaalsena hoidmiseks.“

22

Hankija avaldas 2019. aastal direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse kuuluva hanketeate teatavate Poolas asuvate vesikondade keskkonnajuhtimise projektide väljatöötamiseks. Hanke alusdokumentides olid esitatud hankemenetluses osalemise tingimused, nõutavad dokumendid ja pakkumuste hindamise kriteeriumid.

23

Viimati nimetatute osas oli tehnilises kirjelduses märgitud, et pakkumusi hinnatakse kolme kriteeriumi alusel, milleks on maksumus (suhteline osakaal 40%), projekti väljatöötamise kava (suhteline osakaal 42%) ja hankelepingu täitmise viiside kirjeldus (suhteline osakaal 18%), kusjuures kaks viimast, pakkumuse kvaliteeti puudutavat kriteeriumi olid omakorda jagatud mitmeks alakriteeriumiks.

24

Nelja esitatud pakkumuse hindamise järel sõlmiti hankeleping CDM Smithiga. Kuigi Antea pakkumuse maksumus oli madalam CDM Smithi pakkumuse maksumusest, sai Antea pakkumus kokku vähem hindamispunkte kui teise pakkuja oma, kuna viimati nimetatule anti kvaliteedikriteeriumide alusel rohkem punkte.

25

Antea esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule vaidlustuse, milles palus muu hulgas tühistada otsus CDM Smithi edukaks tunnistamise kohta, vaadata pakkumused uuesti läbi ja avalikustada mõningane teave.

26

Selle vaidlustuse põhjendamiseks heidab Antea hankijale eelkõige ette, et viimane ei avaldanud teavet, mille olid talle oma pakkumuste kohta esitanud CDM Smith, Multiconsult ja Arup. Tegemist on nimelt varem osutatud teenuste loeteludega; nende isikute nimekirjaga, kes lepingu sõlmimise korral määratakse hankelepingut täitma; teabega alltöövõtjate või muude kolmandate isikute kohta, kes annavad lepingu täitmiseks vahendeid, ning üldisemalt nõuti projekti väljatöötamise kava ja hankelepingu täitmise viiside kirjelduse avalikustamist.

27

Nõustudes selle teabe konfidentsiaalsena käsitlemisega, rikkus hankija kaebaja väitel riigihangete seadust ja seadust kõlvatu konkurentsi tõkestamise kohta. Ta väidab, et hankija eksis leides, et CDM Smith, Multiconsult ja Arup olid tõendanud, et nimetatud teave on ärisaladus.

28

Lisaks väidab ta, et hankija rikkus oma kohustust põhjendada nõuetekohaselt iga pakkumuse hindamise tulemusi, tuginedes hanke alusdokumentides kehtestatud alakriteeriumidele.

29

Antea leiab, et ta on jäetud ilma õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna esiteks käsitleti tema konkurentide pakkumustes sisalduvat teavet liialt konfidentsiaalsena, ja teiseks seetõttu, et pakkumustele antud hinded ei ole piisavalt põhjendatud. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid arvestades tuleb õigust käsitleda mõnd teavet konfidentsiaalsena tõlgendada kitsalt. Hankemenetluses osaleda otsustavad ettevõtjad peavad tema arvates arvestama, et mõningane teave nende tegevuse kohta avalikustatakse.

30

Hankija vaidleb neile argumentidele vastu.

31

Ta leiab, et projektide väljatöötamise kava ja hankelepingu täitmise viiside kirjeldus sisaldavad aastate jooksul omandatud ja kõnealuse menetluse jaoks täiustatud kogemustel põhinevate uuringute tulemusi. Need uuringud on seega nende autori intellektuaalomand.

32

Sellise teabe avalikustamine võib igal juhul kahjustada pakkuja õigustatud huve. Seega oli CDM Smithi pakkumuses oleval teabel kaubanduslik väärtus ja see pakkuja on võtnud selle teabe salajasuse tagamiseks vajalikud meetmed sisekorraeeskirjade, lepingutingimuste, töökorralduse ja dokumentide turvalisuse juhiste abil. Selle teabe avalikustamine võimaldaks konkurentidel kasutada pakkuja oskusteavet ning tema arendatud tehnilisi või korralduslike lahendusi.

33

Käesoleval juhul lisasid kõik pakkujad oma pakkumusele usutavad ja ühtsed selgitused selle kohta, milline teave on ärisaladus, mille alusel otsustati seda käsitleda konfidentsiaalsena. Hankija leiab selles osas, et läbipaistvuse põhimõte ei ole ülimuslik ärisaladuste kaitse õiguse suhtes.

34

Konfidentsiaalsus laieneb muu hulgas lepingu täitmise eest vastutavate isikute nimekirjadele. Selliste ekspertide tuvastamist võimaldavat teavet sisaldavate nimekirjade avalikustamine võib viia pakkujad tööjõu kaotamiseni, kuna konkurendid võivad püüda neid eksperte värvata. Teave alltöövõtjate ja muude kolmandate isikute kohta sisaldab samuti andmeid nende ekspertide kohta.

35

Lisaks märgib hankija, et kõiki edukaks tunnistamise kriteeriume kohaldati kooskõlas hanke alusdokumentidega ja et pakkumuste hindamine nende kriteeriumide alusel oli ammendavalt põhjendatud.

36

CDM Smithi ja Multiconsulti arvates on hankijale edastatud teave nende teenistuste korralduse ja töökorra kohta immateriaalne vara, mis on osa pakkuja „intellektuaalsest kapitalist“. Selle teabe avalikustamise korral võivad konkurendid kasutada selles kajastuvaid ideid ja lahendusi. Lisaks on personali puudutaval teabel igal juhul suur kaubanduslik väärtus ja see kujutab endast ärisaladust.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et riigihangete seaduse artiklist 96 tuleneb, et põhimõtteliselt on pakkujatel õigus tutvuda hankemenetlustes esitatud dokumentidega täies ulatuses. See kohus on arvamusel, et niisuguse võimaluse puudumine kahjustaks pakkujate usaldust hankijate otsuste vastu ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

38

Nimetatud kohus märgib, et paljud pakkujad taotlevad hankijatele edastatavate dokumentide käsitlemist konfidentsiaalsena, tuginedes sellele, et neis toodud teave on ärisaladus. Riigihangete seaduse artikli 8 lõike 3 kohaselt on hankijatel nimelt keelatud sellist teavet avaldada, kui pakkuja on seda taotlenud ja esitanud vajalikud tõendid.

39

Samas on direktiivi 2014/24 artikli 21 lõike 1 kohaldamisala ja direktiivi 2016/943 artikli 2 lõike 1 asjakohasus selles kontekstis ebaselge. Selleks et tagada riigihangete valdkonnas võimalikult ühtne praktika, on vaja anda kõnealusele artiklile 21 niisugune tõlgendus, mis oleks kooskõlas muu hulgas ausa konkurentsi, võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

40

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei saa hankijale pakkujate edastatud kogu teavet pidada ärisaladuseks või üldisemalt konfidentsiaalseks. Kui liidu seadusandja oleks pidanud kõiki direktiivi 2014/24 artiklites 59 ja 60 ning XII lisas nimetatud andmeid ärisaladuseks, siis oleks ta seda märkinud. Kui lihtsustada pakkujate edastatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemist ärisaladuse mõiste liiga laia tõlgendamise teel, kahjustaks see eespool nimetatud põhimõtteid.

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab ülevaate teabest ja muu hulgas uuritavatest andmetest, mille iga pakkuja pidi käesoleval juhul vastavalt hanke alusdokumentidele hankijale esitama. Ta märgib, et kuigi hankijale sel viisil esitatud tehnilistel ja metoodilistel lahendustel on intellektuaalne väärtus ja need võivad seega kujutada endast autoriõigusega kaitstud teost, ei tähenda see tingimata, et tegemist on ärisaladusega.

42

Samuti ei ole nimetatud kohus veendunud, et hankija viidatud ekspertide „üleostmise“ risk on asjakohane. Niisugune risk on küll olemas, kuid see ei tekitaks raskusi. On loomulik, et töötajad otsivad uusi töökohti ja tööandjad otsivad uusi töötajaid, eriti kui tegemist on erialateadmisi nõudvate valdkondadega.

43

Kui pakkujal oleks aga väga vähe teavet tema konkurentide poolt hankijale esitatud pakkumuste kohta, tekitaks see raskusi, kuna see võib suurel määral või isegi täielikult takistada õiguskaitsevahendite tõhusat kasutamist. Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui ta tuvastab, et teatud dokumente ei oleks tulnud käsitleda konfidentsiaalsena, tuleb lubada kaebajal esitada uus vaidlustus.

44

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse ka lepingu edukaks tunnistamise kriteeriumide kohta, mis puudutavad „projektide väljatöötamise kava“ ja „hankelepingu täitmise viisi kirjeldust“. Tal tekib küsimus, ega need kriteeriumid ei ole liiga laiad ja ebamäärased. Iga hankija määratletud kriteerium peaks võimaldama tal teha otsuse objektiivsete, kergesti võrreldavate ja mõõdetavate andmete põhjal.

45

Neil asjaoludel otsustas Krajowa Izba Odwoławcza (riiklik vaidlustuskomisjon, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

46

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/24 artikli 18 lõiget 1 ja artikli 21 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi riigihankenormid, mis nõuavad, et pakkuja poolt hankijale edastatud teave, välja arvatud ärisaladust sisaldav teave, peab olema täielikult avaldatud või teistele pakkujatele edastatud, ning hankijate tava, mille kohaselt ärisaladuse konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused järjepidevalt rahuldatakse.

47

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2014/24 artiklis 18 on kehtestatud selle direktiiviga hõlmatud riigihangete läbiviimist reguleerivad põhimõtted. Nagu nähtub selle sätte lõikest 1, peavad hankijad kohtlema ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsema muu hulgas „läbipaistvalt“.

48

Kuigi hankijatel on kohustus tegutseda läbipaistvalt, on nimetatud direktiivi artikli 21 lõike 1 kohaselt siiski keelatud avalikustada „ettevõtjate poolt edastatud konfidentsiaalsena märgitud teavet“.

49

Selles küsimuses on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et riigihangete valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide põhieesmärk on avatus ausale konkurentsile ning selle eesmärgi saavutamiseks on oluline, et hankijad ei avaldaks hankemenetlustes saadud teavet, mille sisu võidakse kasutada konkurentsi kahjustamiseks, ei käimasolevas menetluses ega ka hilisemates hankemenetlustes. Kuna riigihankemenetlused põhinevad hankijate ja ettevõtjate vahelisel usaldusel, siis peavad viimased saama edastada hankijatele kogu riigihankemenetluses vajaliku teabe, kartmata et hankijad esitaksid kolmandatele isikutele andmeid, mille avaldamine võiks olla neile kahjulik (14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Varec, C‑450/06, EU:C:2008:91, punktid 34–36, ja 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 115).

50

Samas tuleb konfidentsiaalse teabe kaitse põhimõte ühitada tõhusa kohtuliku kaitse nõuetega. Selleks tuleb direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1 sätestatud keeld viia tasakaalu hea halduse üldpõhimõttega, millest tuleneb põhjendamiskohustus. Sellisel tasakaalustamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et kui puudub piisav teave, mis võimaldaks kontrollida, kas hankija edukaks tunnistamise otsus võib olla vigadega või õigusvastane, siis ei ole edutul pakkujal tegelikult võimalust tugineda niisuguse otsuse vastu direktiivi 89/665 artikli 1 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punktid 121–123).

51

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja kaebaja taotlust tutvuda teabega, mille esitasid hankijale CDM Smith, Arup ja Multiconsult, hinnati riigihangete seaduse alusel. Selle seaduse artikli 8 kohaselt käsitletakse ärisaladust seda valdavate pakkujate taotlusel konfidentsiaalsena, samas kui kogu muu pakkujate poolt hankijale edastatud teave tuleb nimetatud seaduse artikli 96 kohaselt avaldada selle üksuse koostatud protokolli lisas.

52

Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et mõiste „ärisaladus“, mis on Poola õiguses määratletud seaduse kõlvatu konkurentsi tõkestamise kohta artikli 11 lõikes 2, viitab teabele, millel on kaubanduslik väärtus ja mis ei ole üldteada isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad, või ei ole neile kergesti kättesaadav, tingimusel et isik, kellel on õigus seda teavet kasutada või seda käsutada, on võtnud hoolsusmeetmed selle konfidentsiaalsuse tagamiseks.

53

See määratlus vastab sisuliselt direktiivi 2016/943 artikli 2 punktis 1 toodud ärisaladuse mõistele.

54

Tuleb märkida, et ei direktiivi 2014/24 sõnastusest ega eesmärgist ei tulene, et selle direktiiviga oleks vastuolus liikmesriigi seadusandja poolt sellise mõiste kasutamine direktiivi artikli 21 lõike 1 ulatuse piiritlemiseks.

55

On tõsi, et direktiivi 2016/943 artikli 2 punktis 1 või vastavas liikmesriigi õigusnormis määratletud mõiste „ärisaladus“ kattub direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1 kasutatud mõistega „konfidentsiaalsena märgitud teave“. Viimati nimetatud sätte sõnastuse kohaselt hõlmab selles sättes osutatud teave nimelt muu hulgas „tehnika- või ärialaseid saladusi ja pakkumuste konfidentsiaalseid aspekte“, mis näitab, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 34 ja 35, et direktiivis 2014/24 sätestatud konfidentsiaalsuse kaitse on laiem kui kaitse, mis laieneb üksnes ärisaladustele. Euroopa Kohus on küll ka täpsustanud, et direktiivi 2016/943 tähenduses ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamisega seotud eeskirjad ei vabasta ametiasutusi direktiivist 2014/24 tuleneda võivatest konfidentsiaalsuskohustustest (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punktid 97 ja 99).

56

Direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1 on siiski täpsustatud, et konfidentsiaalsena edastatud teabe avalikustamise keeldu kohaldatakse „[k]ui […] õigusaktidega, mis on avaliku sektori hankija suhtes kohaldatavad, ei ole teisiti ette nähtud“.

57

Sellest täpsustusest nähtub, et iga liikmesriik võib ise leida tasakaalu direktiivi 2014/24 kõnealuses sättes silmas peetud konfidentsiaalsuse ja muid õigustatud huve kaitsvate liikmesriigi õigusnormide vahel, sealhulgas seoses selles sättes sõnaselgelt nimetatud huviga tagada „teabele juurdepääs“, et tagada hankemenetluste suurem läbipaistvus.

58

Samas peavad liikmesriigid juhul, kui nad teostavad neile selle direktiivi artikli 21 lõikega 1 antud kaalutlusõigust, hoiduma – ilma et nad kahjustaksid liidu õiguse tõhusust – selliste kordade kehtestamisest, mis ei taga selle sätte eesmärgi täielikku järgimist, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 49; ja mis kahjustavad käesoleva kohtuotsuse punktis 50 nimetatud tasakaalustamist või muudavad selle direktiivi artiklites 50 ja 55 sätestatud sõlmitud hankelepingute avalikustamise korda ning taotlejate ja pakkujate teavitamise eeskirju.

59

Viimati nimetatuga seoses tuleb märkida, et mis tahes konfidentsiaalsuskord, nagu on sõnaselgelt märgitud direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1, ei tohi piirata seda korda ega direktiivi artiklites 50 ja 55 ette nähtud eeskirju.

60

Nimetatud direktiivi artikli 50 lõike 1 kohaselt peab hankija pärast hankemenetlust avaldama hankelepingu sõlmimise teate, mis sisaldab sama direktiivi V lisa D osas loetletud teavet, mis hõlmab teavet eduka pakkuja kohta ja selle pakkuja esitatud pakkumuse kohta. Samuti on direktiivi 2014/24 artikli 50 lõikes 4 veel ette nähtud, et avaldamata võib jätta andmed, mille avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist või oleks muul viisil vastuolus avalike huvidega või riivaks ettevõtjate õigustatud ärihuve või võiks kahjustada ausat konkurentsi.

61

Kuigi direktiivi 2014/24 artikli 55 lõige 2 lubab sõnaselgelt igal vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujal nõuda hankijalt, et talle teatataks tema pakkumuse tagasilükkamise põhjused, edukaks tunnistatud pakkumuse omadused ja suhtelised eelised ning edukaks tunnistatud pakkuja nimi, siis selle artikli lõikes 3 on siiski ette nähtud, et hankija võib otsustada jätta teatud andmed edastamata, kui nende avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist, oleks vastuolus üldiste huvidega või kahjustaks ettevõtja õigustatud ärihuve või ausat konkurentsi.

62

Samas võib liikmesriigi õigusakt, mis kohustab avalikustama kogu teabe, mille kõik pakkujad, sealhulgas edukas pakkuja on hankijale edastanud – välja arvatud ärisaladust sisaldav teave – takistada vastupidi sellele, mida võimaldavad direktiivi 2014/24 artikli 50 lõige 4 ja artikli 55 lõige 3, hankijal otsustada jätta nendes sätetes nimetatud huvide või eesmärkide alusel teatud andmed avalikustamata, kuna need andmed ei kuulu ärisaladuse alla.

63

Järelikult ei ole direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikega 1 koostoimes selle direktiivi artiklitega 50 ja 55 ühelt poolt vastuolus, kui liikmesriik kehtestab korra, mis piiritleb konfidentsiaalsena käsitlemise kohustuse ulatuse, tuginedes ärisaladuse mõistele, mis vastab sisuliselt direktiivi 2016/943 artikli 2 punktis 1 kasutatud mõistele. Teiselt poolt on selline kord nende sätetega vastuolus juhul, kui see ei sisalda nõuetekohast õigusnormide kogumit, mis võimaldaks hankijatel artiklite 50 ja 55 kohaldamisel erandkorras keelduda sellise teabe avalikustamisest, mis ei kuulu ärisaladuse mõiste alla, kuid mis peab nimetatud artiklites 50 ja 55 osutatud huvi või eesmärgi tõttu jääma konfidentsiaalseks.

64

Mis puudutab lõpuks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud tava, et hankijad rahuldavad asjaomases liikmesriigis järjepidevalt pakkujate taotlused kvalifitseerida ärisaladuseks kogu teave, mida nad ei soovi konkureerivatele pakkujatele avaldada, siis selles osas tuleb tõdeda, et selline tava, isegi kui see on tõepoolest välja kujunenud – mida Euroopa Kohus ei saa kontrollida – võib kahjustada mitte üksnes direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikes 1 nimetatud läbipaistvuse põhimõtte ja selle direktiivi artikli 21 lõikes 1 osutatud konfidentsiaalsuse kaitse vahelist tasakaalu, vaid ka käesoleva kohtuotsuse punktis 50 osutatud tõhusa õiguskaitse nõudeid ning hea halduse üldpõhimõtet, millest tuleneb põhjendamiskohustus.

65

Sellega seoses tuleb meenutada, et hankijale ei saa olla siduv ettevõtja pelk väide, et edastatud teave on konfidentsiaalne, vaid ta peab nõudma, et see ettevõtja tõendaks, et teave, mille avalikustamisele ta on vastu, on tõesti konfidentsiaalne (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 117).

66

Lisaks olgu märgitud, et tasakaalustamaks hea halduse põhimõtte ja konfidentsiaalsuse kaitse tõhusa kohtuliku kaitse nõuetega, ei pea hankija mitte ainult põhjendama oma otsust käsitada teatud andmeid konfidentsiaalsena, vaid ta peab ühtlasi andma edutule pakkujale – neutraalsel kujul, võimalikult suures ulatuses ja viisil, mis tagab, et niisuguse edastamisega säilitatakse konfidentsiaalsus nende andmete konkreetsete osade puhul, mille kaitse on sellisena põhjendatud – edasi andmete põhisisu ja eelkõige nende andmete sisu, mis puudutab tema otsuse ja eduka pakkumuse olulisi aspekte (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punktid 122 ja 123).

67

Selleks võib hankija, tingimusel et tema suhtes kohaldatav riigisisene õigus seda ei keela, edastada muu hulgas kokkuvõtte vormis taotluse või pakkumuse teatud aspektid ja nende tehnilised näitajad viisil, mis ei võimalda konfidentsiaalset teavet kindlaks teha. Lisaks, eeldusel et mittekonfidentsiaalne teave on selleks piisav, võib hankija kasutada seda võimalust ka tagamaks edutu pakkuja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, paludes edukaks tunnistatud pakkujal esitada talle konfidentsiaalset teavet sisaldavate dokumentide mittekonfidentsiaalne versioon (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punktid 124 ja 125).

68

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 artikli 18 lõiget 1 ja artikli 21 lõiget 1 koostoimes artikli 50 lõikega 4 ja artikli 55 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi riigihankenormid, mis nõuavad, et pakkuja poolt hankijale edastatud teave, välja arvatud ärisaladust sisaldav teave, peab olema täielikult avaldatud või teistele pakkujatele edastatud, ning hankijate tava, mille kohaselt rahuldatakse järjepidevalt ärisaladuse konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused.

69

Teine kuni neljas küsimus, mida tuleb analüüsida koos, puudutavad eelkõige direktiivi 2014/24 artikli 18 lõike 1 ja artikli 21 lõike 1 tõlgendamist.

70

Samas, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 59, ei piira viimati nimetatud säte muu hulgas taotlejate ja pakkujate teavitamiskorda, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 55.

71

Kuigi direktiivi artikli 55 lõige 2 lubab sõltumata nimetatud direktiivi artikli 21 lõike 1 ulatusest muu hulgas sõnaselgelt igal vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujal nõuda hankijalt, et talle teatataks tema pakkumuse tagasilükkamise põhjused, edukaks tunnistatud pakkumuse omadused ja suhtelised eelised ning edukaks tunnistatud pakkuja nimi, siis võib hankija ainult selle artikli lõikes 3 ette nähtud tingimusel otsustada jätta teatud andmed edastamata, kui nende avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist, oleks vastuolus üldiste huvidega või kahjustaks ettevõtja õigustatud ärihuve või ausat konkurentsi.

72

Arvestades kõigi nende sätete asjakohasust, tuleb asuda seisukohale, et oma teise kuni neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/24 artikli 18 lõiget 1, artikli 21 lõiget 1 ja artiklit 55 tuleb tõlgendada nii, et hankija võib lubada või vastupidi keelduda võimaldamast pakkujal, kelle vastavaks tunnistatud pakkumus on tagasi lükatud, tutvuda teabega, mille teised pakkujad on esitanud oma asjakohase kogemuse ja seda puudutavate viidete kohta varem täidetud lepingutele, hankelepingu täitmisse kaasatavate isikute ja nende kutsekvalifikatsiooni kohta või allhankijate kohta ja hankelepingu raames täidetavate projektide väljatöötamise kava ja hankelepingu täitmise viisi kirjelduse kohta.

73

Mis puudutab kõigepealt pakkujate asjakohast kogemust ja varem täidetud lepingute viiteid, mis nad on oma pakkumustele selle kogemuse ja nende võimaluste kinnitusena lisanud, siis tuleb asuda seisukohale, et sellist teavet, mis suures osas vastab direktiivi 2014/24 XII lisas käsitletule, millele on viidatud muu hulgas selle direktiivi artiklites 60 ja 63, ei saa pidada tervikuna konfidentsiaalseks.

74

Kui ettevõtja osaleb hankemenetluses, ei saa ta õiguspäraselt nõuda, et nende varem sõlmitud lepingute või täidetud projektide loetelu, mille alusel ta on omandanud asjaomase hankelepingu jaoks asjakohase kogemuse, ja viiteid, mis võimaldavad seda kogemust tõendada, käsitletaks tervikuna või valdavas osas konfidentsiaalsena.

75

Kuna pakkuja kogemus ei ole nimelt üldreeglina salajane, siis ei saa tema konkurentide eest põhimõtteliselt varjata selle kogemusega seotud teavet, tuginedes asjaomase liikmesriigi õiguses esinevale mõistele „ärisaladus“, selleks et piirata direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1 sätestatud konfidentsiaalsust, või „õigustatud ärihuvide“ või „ausa konkurentsi“ kaitset selle direktiivi artikli 55 lõike 3 tähenduses.

76

Igal juhul peab pakkujatel vastavalt Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele põhimõtetele, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktides 66 ja 67, olema läbipaistvuse ning hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse nõuete järgimise tagamiseks õigus tutvuda vähemalt kõigi nende poolt hankijale nende asjaomase kogemuse kohta esitatud teabe põhisisuga ja seda kogemust kinnitavate viidetega. Selle teabega tutvumise õigusele kehtivad siiski teatud tundlike toodete või teenuste hankelepingutega seotud erilisi asjaolusid puudutavad erandid, mis võivad erandkorras õigustada teabe avalikustamisest keeldumist mõne muu direktiivi 2014/24 artikli 55 lõikes 3 nimetatud põhjuse alusel, mis käsitlevad seaduses sätestatud keelu või nõuete järgimist või üldiste huvide kaitse.

77

Seejärel tuleb seoses teabega nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute, sealhulgas alltöövõtjate kohta, kellele pakkuja hankelepingu täitmisel tugineda soovib, märkida, et eristada tuleb andmeid, mis võimaldavad neid isikuid tuvastada, ja andmeid, mis puudutavad ilma sellise tuvastamise võimaluseta nimetatud isikute kutsekvalifikatsiooni või -oskusi.

78

Hankija peab kindlaks tegema, kas nende ekspertide või allhankijate isikute avalikustamine, kes on koos pakkujaga võtnud kohustuse täita edukaks tunnistamise korral kõnealune hankeleping, võib kahjustada selle hankija ja tema ekspertide või alltöövõtjate konfidentsiaalsuse kaitset direktiivi 2014/24 artikli 21 lõike 1 tähenduses. Selleks peab hankija arvesse võtma kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas asjaomase hankelepingu eset, ning pakkuja ja asjaomaste ekspertide või alltöövõtjate huvi osaleda hilisemates hankemenetlustes, võttes samu kohustusi, mille üle peeti konfidentsiaalselt läbirääkimisi. Hankijale hankemenetluse käigus edastatud teabe avalikustamisest ei saa keelduda, kui sellel teabel, mis on küll kõnealuses hankemenetluses asjakohane, ei ole nende ettevõtjate laiema tegevuse raames mingit kaubanduslikku väärtust.

79

Neid kaalutlusi silmas pidades ja tingimusel, et on tõenäoline, et pakkuja ja tema pakutud eksperdid või alltöövõtjad on loonud sünergia, millel on kaubanduslik väärtus, ei saa välistada, et nende kohustustega seoses isikuandmetega tutvumise võimaldamisest tuleb keelduda direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1 sätestatud avalikustamise keelu alusel või võib seda teha selle direktiivi artikli 55 lõike 3 alusel.

80

Mis puudutab andmeid, mis ei ole isikuandmed ja milles on märgitud ilma isiku tuvastamise võimaluseta hankelepingu täitmiseks kaasatud füüsiliste või juriidiliste isikute kutsekvalifikatsioon või -oskused, selliselt moodustatud personali suurus ja vorm või ka hankelepingu osa, mille täitmise kavatseb pakkuja edasi anda allhankijatele, siis nende andmete osas tuleb asuda seisukohale, et arvestades nende olulisust edukaks tunnistamisel, nõuavad läbipaistvuse põhimõte ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile vähemalt seda, et kõik pakkujad saavad tutvuda nende andmete põhisisuga.

81

Mis lõpuks puudutab hankelepingu raames täidetavate projektide väljatöötamise kava ja hankelepingu täitmise viisi kirjeldust, siis peab hankija hindama, kas need kujutavad endast andmeid või sisaldavad andmeid, mis võivad olla kaitstud intellektuaalomandi õigusega, muu hulgas autoriõigusega, ning kuuluvad seega direktiivi 2014/24 artikli 55 lõikes 3 sätestatud teabe avalikustamisest keeldumise põhjuse alla, mis käsitleb õigusaktide rakendamist.

82

Sellega seoses tuleb siiski meelde tuletada, et isegi juhul, kui seda väljatöötamise kava ja kirjeldust või osa sellest loetakse autoriõigusega kaitstud teoseks, mis tähendab, et need on algupärased selles mõttes, et neid saab pidada autori intellektuaalsekseks loominguks, mis peegeldab autori isikupära (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Funke Medien NRW, C‑469/17, EU:C:2019:623, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika), saab sel viisil kaitsta üksnes andmeid, mis on sellise intellektuaalse loomingu väljendus, ja see kaitse ei laiene ideedele, menetlustele, töömeetoditele või matemaatilistele mõistetele kui sellistele (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Levola Hengelo, C‑310/17, EU:C:2018:899, punktid 37 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika). Kõnealune kaitse ei puuduta seega tehnilisi või metodoloogilisi lahendusi kui selliseid, mida need teosed võivad sisaldada.

83

Lisaks olgu märgitud, et sõltumata sellest, kas hankelepingu raames täidetavate projektide väljatöötamise kava ja asjaomaste ehitustööde või teenuste teostamise viisi kirjeldus kujutavad endast või sisaldavad intellektuaalomandi õigusega kaitstud andmeid, võib neil olla kaubanduslik väärtus, mida võidaks alusetult kahjustada, kui see kava ja kirjeldus sellistena avalikustataks. Nende avaldamine võib sellisel juhul kahjustada konkurentsi, muu hulgas vähendades asjaomase ettevõtja võimalust eristuda teistest tulevikus toimuvates hankemenetlustes sama kava ja kirjelduse abil.

84

Seega on võimalik, et direktiivi 2014/24 artikli 21 lõikes 1 sätestatud avalikustamise keelu alusel või nimetatud direktiivi artikli 55 lõike 3 alusel tuleb keelduda võimaldamast tutvuda kogu teabega, mis puudutab hankelepingu raames täidetavate projektide väljatöötamise kava ja hankelepingu täitmise viisi kirjeldust. Teistel pakkujatel oleks siiski ülemäära raske või isegi võimatu kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile hankija pakkumuste hindamist puudutavate otsuste vastu, kui neil ei ole mingit teavet nende kavade või viiside kohta. Järelikult peab pakkumuste selle osa põhisisuga olema võimalik tutvuda vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 66 ja 67 korratud Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele põhimõtetele.

85

Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb teisele kuni neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 artikli 18 lõiget 1, artikli 21 lõiget 1 ja artiklit 55 tuleb tõlgendada nii, et hankija peab selleks et teha kindlaks, kas keelduda võimaldamast pakkujal, kelle vastavaks tunnistatud pakkumus on tagasi lükatud, tutvuda teabega, mille teised pakkujad on esitanud oma asjakohase kogemuse ja seda puudutavate viidete kohta varem täidetud lepingutele, hankelepingu täitmisse kaasatavate isikute ja nende kutsekvalifikatsiooni kohta, või allhankijate kohta ning hankelepingu raames täidetavate projektide väljatöötamise kava ja selle lepingu täitmise viisi kirjelduse kohta, hindama, kas sellel teabel on kaubanduslik väärtus, mis ei piirdu asjaomase hankelepinguga, mistõttu võib selle avalikustamine kahjustada õigustatud ärihuve või ausat konkurentsi. Lisaks võib hankija keelduda võimaldamast selle teabega tutvuda juhul, kui isegi kui teabel puudub kaubanduslik väärtus, võiks selle avalikustamine takistada õigusaktide rakendamist või on vastuolus üldiste huvidega. Kui kogu teabega ei võimaldata tutvuda, peab hankija võimaldama asjaomasel pakkujal tutvuda selle teabe põhisisuga, et oleks tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

86

Viies küsimus põhineb faktilisel eeldusel, et hankijad rahuldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu liikmesriigis järjepidevalt pakkujate taotlused käsitleda konfidentsiaalsena pakkumustes sisalduvat teavet, mis on hankija valitud edukaks tunnistamise kriteeriumide seisukohast otsustava tähtsusega. Selle tulemus on, et ükski pakkuja ei saa kujundada arvamust oma konkurentide pakkumuste kvaliteedi kohta. Neil asjaoludel ei ole ühelgi pakkujal võimalik teada saada, kas hankemenetluses edukaks tunnistamine põhineb objektiivsel või meelevaldsel võrdlusel.

87

Ilma et Euroopa Kohus peaks eelotsusemenetluses kontrollima, kas see eeldus vastab tegelikult hankijate tavale selles liikmesriigis, tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 71–85 nähtub, et pakkumustes sisalduvat teavet, mis on hanketeates ja hanke alusdokumentides esitatud kriteeriumide alusel nende pakkumuste hindamisel ja edukaks tunnistamisel asjakohased, ei tohi järjepidevalt ja tervikuna konfidentsiaalsena kvalifitseerida. Sellest järeldub, et direktiiviga 2014/24 on vastuolus viiendas küsimuses selle küsimuse faktilise eeldusena kirjeldatud tava. Järelikult ei ole vaja vastata küsimusele, mis puudutab edukaks tunnistamise kriteeriume, mida võidakse kasutada juhul, kui järgitakse kõnealust konfidentsiaalsena käsitlemise tava.

88

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/24 artikli 18 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 67 lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui edukaks tunnistamise kriteeriumide hulka arvatakse hankelepingu raames täidetavate „projektide väljatöötamise kava“ ja selle hankelepingu „täitmise viisi kirjeldus“.

89

Need direktiivi 2014/24 sätted kohustavad järgima läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis võimaldavad tagada tõhusa konkurentsi tingimused.

90

Nagu on muu hulgas rõhutatud selle direktiivi põhjenduses 90, tuleb riigihankelepingud sõlmida objektiivsete kriteeriumite alusel, mis tagavad kooskõla nende põhimõtetega, eesmärgiga tagada pakkumuste suhtelise maksumuse objektiivne hindamine, et teha kindlaks, milline pakkumus on majanduslikult kõige soodsam. Selleks on hankijatel vabadus kehtestada sobivad kvaliteedistandardid, kasutades tehnilisi kirjeldusi või lepingu täitmise tingimusi. Nimetatud direktiivi põhjenduses 92 on samamoodi märgitud, et hankija kehtestatud majanduslikud ja kvalitatiivsed kriteeriumid peavad võimaldama võrdlevalt hinnata iga pakkuja pakkumust lepingu eseme täitmise seisukohast.

91

Seega on oluline, et edukaks tunnistamise kriteeriumid ei annaks hankijale piiramatut valikuvabadust (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Montte, C‑546/16, EU:C:2018:752, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, nagu nähtub direktiivi 2014/24 artikli 67 lõikest 4, peavad nende kriteeriumidega kaasnema täpsustused, mis võimaldavad pakkujate esitatud teavet tõhusalt kontrollida, et hinnata, kui hästi pakkumused vastavad pakkumuste hindamise kriteeriumitele.

92

Seega, kui hankija kehtestab – nagu käesoleval juhul – pakkumuste kvaliteedi mõõtmiseks hindamiskriteeriumid, ei saa need kriteeriumid piirduda viitega hankelepingu raames elluviidavate projektide väljatöötamise kavadele või selle lepingu täitmise viisile, mida pakkuja kirjeldab, vaid neile tuleb lisada täpsustused, mis võimaldavad piisavalt konkreetselt võrrelda pakutud teenuste taset. Sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus kvaliteediga seotud kriteeriumid moodustavad kokku 60% pakkumusele antavatest hindamispunktidest, on objektiivse võrdluse tagamiseks ja meelevaldse kohtlemise ohu vältimiseks veelgi olulisem, et need kriteeriumid oleks täpselt esitatud.

93

Selliseid täpsustusi võib teha muu hulgas alakriteeriumite määratlemise teel.

94

Kui hankelepingu esemeks olev teenus on seotud projektide väljatöötamisega, nagu põhikohtuasjas, on eelkõige vaja, et arvesse võetaks kõnealuse hankelepingu täitmiseks välja pakutud meeskonna liikmete koolitust ja töökogemust (vt selle kohta 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Ambisig, C‑601/13, EU:C:2015:204, punktid 31–34).

95

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas „projektide väljatöötamise kava“ ja „lepingu täitmise viiside kirjeldusega“ seotud alakriteeriumid olid piisavalt täpsed, et hankija saaks esitatud pakkumusi konkreetselt ja objektiivselt hinnata.

96

Eeltoodut arvestades tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 artikli 18 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 67 lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui edukaks tunnistamise kriteeriumide hulka arvatakse hankelepingu raames elluviidavate „projektide väljatöötamise kava“ või selle lepingu „täitmise viisi kirjeldus“, tingimusel et need kriteeriumid on niivõrd täpsed, et hankija saab esitatud pakkumusi konkreetselt ja objektiivselt hinnata.

97

Nagu nähtub põhikohtuasja asjaoludest, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 25–27, esitas Antea põhikohtuasjas vaidlustuse, milles ta palus tühistada edukaks tunnistamise otsus muu hulgas põhjendusel, et pärast selle otsuse vastuvõtmist ei olnud tal võimalik tutvuda teabega, mida tema konkurendid, sealhulgas edukas pakkuja olid hankijale edastanud.

98

Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 89/665 artikli 1 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kui edukaks tunnistamise otsuse peale esitatud vaidlustuse läbivaatamisel tuvastatakse, et hankija oli kohustatud avalikustama kaebajale teabe, mida ekslikult käsitleti konfidentsiaalsena, peab see tuvastus kaasa tooma ka selle, et hankija teeb uue edukaks tunnistamise otsuse, et kaebaja saaks esitada uue vaidlustuse.

99

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates riigihankemenetlustes tehtud hankijate otsused peab saama läbi vaadata tõhusalt ning eelkõige võimalikult kiiresti, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu liidu õigusega või seda õigust ülevõtvate riigisiseste õigusnormidega. Lisaks on nimetatud artikli 1 lõikes 3 täpsustatud, et see õiguskaitsevahend peab olema tagatud vähemalt kõigile neile isikutele, kellel on või on olnud huvi konkreetse hankelepingu vastu ja kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võivad kahju kannatada.

100

Nimetatud artikli 1 eesmärk on seega kaitsta ettevõtjaid hankija omavoliliste otsuste eest, kehtestades kõikides liikmesriikides tõhusad õiguskaitsevahendid tagamaks, et riigihankeid reguleerivaid liidu õigusnorme kohaldatakse tõhusalt, eeskätt selles etapis, kus rikkumisi saab veel parandada. Direktiivi 89/665 eesmärk on seega tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses ja teises lõigus sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punktid 127 ja 128).

101

Nimetatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tagamiseks peab liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus riigihankemenetluses, kontrollima – võttes arvesse hankija kohustust esitada edutule pakkujale piisav teave, et tagada nimetatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja teiste ettevõtjate õigus konfidentsiaalsuse kaitsele –, kas hankijal oli õigus asuda seisukohale, et teave, mida ta keeldus kaebajale edastamast, oli konfidentsiaalne. Selleks peab pädev liikmesriigi kohus uurima täielikult kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti peab tal tingimata olema kogu vajalik teave, sh konfidentsiaalne teave, et ta saaks teha ise nimetatud kaebuste põhjendatuse kohta teadliku otsuse (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punktid 129 ja 130).

102

Kui liikmesriigi kohus tuvastab selle kontrolli tulemusel, et f teave on ekslikult kvalifitseeritud konfidentsiaalseks, peab sellel kohtul olema võimalik tühistada hankija otsus selle teabe avalikustamisest keeldumise kohta ning vajaduse korral ka otsus, millega jäetakse rahuldamata selle keeldumise peale esitatud vaie. Lisaks olgu märgitud, et kui liikmesriigi õigus seda lubab, peab sellel kohtul olema võimalik teha selles asjas ise uus otsus (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 136).

103

Mis puudutab nimetatud teabe avalikustamata jätmise mõju hankemenetluse õiguspärasusele ja seega edukaks tunnistamise otsusele, siis olgu märgitud, et direktiivi 89/665 sätted ei võimalda täpselt kindlaks määrata, millise konkreetse menetlusnormi kohaselt peab liikmesriigi kohus neid tagajärgi analüüsima. Seega on iga liikmesriigi ülesanne määrata kindlaks kord, mis vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõikele 3 peab võimaldama igal isikul, kellel on või on olnud huvi konkreetse lepingu vastu ja kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võivad kahju kannatada, hankijate otsuseid tõhusalt ja kiiresti vaidlustada (vt selle kohta 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centrasC‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 136).

104

Seega peab asja menetlev kohus sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus kaebaja taotleb edukaks tunnistamise otsuse tühistamist eelkõige põhjusel, et mõningane teave on ekslikult kvalifitseeritud konfidentsiaalseks, kontrollima, kas see teave oleks tulnud avalikustada, ning jaatava vastuse korral hindama, kas selle teabe avalikustamata jätmine võttis kaebajalt võimaluse kasutada edukaks tunnistamise otsuse vastu tõhusat õiguskaitsevahendit.

105

Seejärel peab nimetatud kohus tagama, et kõrvaldatakse kõik tuvastatud rikkumised õiguse vastu tõhusale õiguskaitsevahendile.

106

Seejuures peab ta eelkõige arvesse võtma Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt saab direktiivi 89/655 artiklis 1 kindlaks määratud eesmärki tagada tõhusad õiguskaitsevahendid riigihankealaste õigusnormide rikkumiste vastu saavutada vaid juhul, kui vaidlustamise tähtajad hakkavad kulgema alles kuupäeval, kui vaidlustaja kõnealuste sätete väidetavast rikkumisest teada sai või pidi teada saama (28. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Uniplex (UK), C‑406/08, EU:C:2010:45, punkt 32, 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Idrodinamica Spurgo Velox jt, C‑161/13, EU:C:2014:307, punkt 37 ja 14. veebruari 2019. aasta kohtumäärus Cooperativa Animazione Valdocco, C‑54/18, EU:C:2019:118, punkt 45).

107

Järelikult juhul, kui liikmesriigi menetlusõigus ei võimalda kohtul, kellele on esitatud kaebus riigihankelepingu sõlmimise otsuse peale, võtta menetluse käigus meetmed, mis taastavad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile järgimise, peab see kohus juhul, kui ilmneb, et seda õigust on rikutud teabe avaldamata jätmise tõttu, kas tühistama selle edukaks tunnistamise otsuse või otsustama, et kaebaja võib esitada juba tehtud edukaks tunnistamise otsuse peale uue vaidlustuse, kusjuures selle esitamise tähtaeg hakkab kulgema alles siis, kui kaebajal on võimalik tutvuda kogu teabega, mis oli ekslikult konfidentsiaalseks tunnistatud.

108

Seega tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 89/665 artikli 1 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kui hankemenetluses edukaks tunnistamise otsuse peale esitatud vaidlustuse läbivaatamisel tuvastatakse, et hankijal oli kohustus avaldada kaebajale teave, mida ekslikult käsitati konfidentsiaalsena, ja kui tuvastatakse, et selle teabe avaldamata jätmise tõttu on rikutud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ei pea see tuvastus tingimata kaasa tooma uue edukaks tunnistamise otsuse vastuvõtmist selle hankija poolt, tingimusel, et liikmesriigi menetlusõigus võimaldab asja lahendaval kohtul võtta menetluse käigus meetmed, mis taastavad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile või võimaldavad tal asuda seisukohale, et kaebaja võib esitada uue vaidlustuse juba tehtud edukaks tunnistamise otsuse peale. Sellise vaidlustuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, mil kaebajal on võimalik tutvuda kogu teabega, mida ekslikult peeti konfidentsiaalseks.

109

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: