–

CR, AY, ML ja BQ, esindajad: Rechtsanwälte M. Basun, D. Er ja A. Esser,

–

BMW Bank GmbH, esindajad: Rechtsanwälte A. Ederle ja R. Hall,

–

C. Bank AG, esindaja: Rechtsanwalt T. Winter,

–

Volkswagen Bank GmbH ja Audi Bank, esindajad: Rechtsanwälte I. Heigl, T. Winter ja B. Zerelles,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, U. Bartl, M. Hellmann ja U. Kühne,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin, B.‑R. Killmann ja I. Rubene,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT 2002, L 271, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 321), artikli 2 punkte a ja b; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66, ja parandus ELT 2011, L 234, lk 46), artikli 3 punkti c, artikli 10 lõike 2 punkte l, p, r ja t ning artikli 14 lõiget 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 2 punkte 7, 9 ja 12 ning artikli 16 punkti l, ning samuti ELTL artikli 267 teist lõiku.

2

Taotlused on esitatud VK ja BMW Bank GmbH (kohtuasi C‑38/21), F. F‑i ja C. Bank AG (kohtuasi C‑47/21) ning CRi ja Volkswagen Bank GmbH ning AYi, MLi ja BQ ning Audi Banki (kohtuasi C‑232/21) vahelistes kohtuvaidlustes, mis puudutavad seda, et VK, F. F., CR, AY, ML ja BQ kasutasid taganemisõigust lepingutest, mille nad on tarbijatena nende pankadega sõlminud.

3

Direktiivi 2002/65 põhjendused 14, 15 ja 19 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Direktiivi 2002/65 artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust käsitlevaid liikmesriikide õigusnorme.“

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

6

Direktiivi artiklis 6 „Taganemisõigus“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et tarbijal on 14 kalendripäeva jooksul võimalik lepingust taganeda ilma sanktsioonideta ja põhjust esitamata. […]

[…]

2.   Taganemisõigust ei kohaldata:

[…]

[…]“.

7

Direktiivi 2008/48 põhjendustes 7–10, 31, 34 ja 35 on märgitud:

[…]

[…]

[…]“.

8

Direktiivi 2008/48 artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

9

Direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]

[…]“.

10

Sama direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

11

Direktiivi 2008/48 artikli 10 „Krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave“ lõikes 2 on sätestatud:

„Krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult järgmine:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“.

12

Direktiivi artiklis 14 „Taganemisõigus“ on sätestatud:

„1.   Tarbija võib krediidilepingust taganeda neljateistkümne kalendripäeva jooksul põhjust esitamata.

Kõnealuse taganemisõiguse tähtaeg algab:

[…]

3.   Kui tarbija kasutab taganemisõigust:

4.   Kui krediidiandja või kolmas isik pakub krediidilepinguga seotud kõrvalteenust kolmanda isiku ja krediidiandja vahelise lepingu alusel, ei ole kõrvalteenuse leping tarbija suhtes enam siduv, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust krediidilepingu suhtes vastavalt käesolevale artiklile.

[…]“.

13

Direktiivi artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

14

Direktiivi 2011/83 põhjendused 20–22, 37 ja 49 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

15

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

16

Direktiivi artiklis 3 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes. Seda kohaldatakse ka vee, gaasi ja elektri tarnimise või kaugkütte lepingute suhtes, sh kui tegu on avalik-õiguslike teenusepakkujatega, kui neid kaupu pakutakse lepingulisel alusel.

[…]

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata lepingute suhtes, mis:

[…]

d) sõlmitakse finantsteenuste osutamiseks;

[…]“.

17

Sama direktiivi artikli 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

18

Direktiivi 2011/83 artiklis 9 „Taganemisõigus“ on sätestatud:

„1.   Tarbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganeda ilma põhjust esitamata ning kandmata muid kulusid peale artikli 13 lõikes 2 ja artiklis 14 sätestatud kulude, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklis 16 ettenähtud erandeid.

2.   Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, lõpeb käesoleva artikli lõikes 1 osutatud taganemistähtaeg 14 päeva pärast:

[…]“.

19

Direktiivi artiklis 16 „Taganemisõiguse kasutamisega seotud erandid“ on sätestatud:

„Liikmesriigid ei näe ette artiklites 9–15 sätestatud taganemisõiguse kasutamist kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul juhtudel, kui tegemist on:

[…]

[…]

[…]“.

20

Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland, edaspidi „põhiseadus“) artikkel 25 on sõnastatud järgmiselt:

„Rahvusvahelise avaliku õiguse üldnormid on liitvabariigi õiguse osa. Neil on seaduste ees esimus ning neist tulenevad liitvabariigi elanikele vahetult õigused ja kohustused.“

21

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) §-s 242 „Heas usus täitmine“ on sätestatud:

„Võlgnik peab soorituse tegema nii, nagu hea usu põhimõte käibetavasid arvestades seda nõuab.“

22

BGB § 247 „Baasintressimäär“ näeb ette:

„(1)   Baasintressimäär on 3,62%. Iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil kohandatakse seda protsendimuudu võrra, mille võrra võrdlusalus on pärast viimast registreeritud kohandamist suurenenud või vähenenud. Võrdlusalus vastab intressimäärale, mille Euroopa Keskpank on kehtestanud viimasele põhirefinantseerimisoperatsioonile, mis on tehtud enne asjaomase poolaasta esimest kalendripäeva.

(2)   Deutsche Bundesbank (Saksamaa Liitvabariigi keskpank) avaldab kehtiva baasintressimäära Bundesanzeiger’is (Saksamaa ametlik väljaanne) kohe pärast esimese lõigu teises lauses nimetatud kuupäevi.“

23

BGB § 273 „Kinnipidamisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui võlgnikul on võlausaldaja vastu sissenõutav nõue, mis tuleneb samast õigussuhtest kui see, millel kohustus põhineb, võib ta, kui võlasuhtest ei tulene teisiti, keelduda võlgnetava soorituse tegemisest kuni talle võlgnetava soorituse tegemiseni (kinnipidamisõigus).“

24

BGB §-s 274 „Taganemisõiguse tagajärjed“ on sätestatud:

„(1)   Mis puudutab võlausaldaja nõuet, siis on taganemisõigusele tuginemise ainus tagajärg see, et võlgnikult tuleb välja mõista vastusoorituse tegemine talle võlgnetava soorituse eest (samaaegne täitmine).

(2)   Võlgniku vastuvõtuviivituse korral võib võlausaldaja sellise kohtuotsuse alusel nõuda oma nõude sundtäitmist, ilma et ta teeks omapoolset sooritust.“

25

BGB § 288 „Viivis ja muu hüvitis“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Igale rahalisele kohustusele lisandub viivitusaja jooksul viivis. Viivisintressimäär on baasintressimäär, millele lisandub viis protsendipunkti aastas.“

26

BGB §-s 293 „Vastuvõtuviivitus“ on ette nähtud:

„Võlausaldaja on viivituses, kui ta ei võta talle pakutud sooritust vastu.“

27

BGB §-s 294 „Tegelik pakkumus“ on sätestatud:

„Võlausaldajale tuleb täitmist pakkuda täpselt sellisel viisil, nagu täitmine peab toimuma.“

28

BGB §-s 295 „Suuline pakkumus“ on sätestatud:

„Võlgniku suuline pakkumus on piisav, kui võlausaldaja on talle teatanud, et ta ei võta sooritust vastu, või kui võlausaldaja toiming on vajalik soorituse tegemiseks – eeskätt, kui tema peab asja tagasi võtma. Soorituse tegemise pakkumus on samaväärne võlausaldajale esitatud nõudega teha vajalik toiming.“

29

BGB § 312b „Väljaspool äriruume sõlmitavad lepingud“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Väljaspool äriruume sõlmitav leping on leping,

Ettevõtjaga on võrdsustatud isikud, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel.

(2)   Äriruum lõike 1 tähenduses on jaemüügiks kasutatav äritegevuse koht kinnisvara kujul, kus ettevõtja alaliselt tegutseb, või jaemüügiks kasutatav äritegevuse koht vallasvara kujul, kus ettevõtja tavaliselt tegutseb. Äritegevuse koht, milles ettevõtja nimel või ülesandel tegutsev isik tegutseb alaliselt või tavaliselt, loetakse võrdväärseks ettevõtja äriruumiga.“

30

BGB §-s 312c „Kauglepingud“ on sätestatud:

„(1)   Kaugleping on leping ettevõtja või tema nimel või ülesandel tegutseva isiku ja tarbija vahel, mille ettevalmistamiseks ja sõlmimiseks on kasutatud eranditult kaugsidevahendeid, välja arvatud juhul, kui lepingut ei ole sõlmitud kaugmüügiks korraldatud müügi või teenuste osutamise süsteemi raames.

(2)   Kaugsidevahendid käesoleva seaduse tähenduses on kõik sidevahendid, mida võib ilma lepingupoolte samaaegse kohalolekuta kasutada läbirääkimisteks või lepingu sõlmimiseks, näiteks kirjad, kataloogid, telefonikõned, telefaksid, e‑kirjad, mobiilside kaudu saadetud lühisõnumid (SMS) ning raadio- ja elektrooniline side.“

31

BGB §-s 312g „Taganemisõigus“ on sätestatud:

„(1)   Väljaspool äriruume sõlmitava lepingu ja kauglepingu puhul on tarbijal taganemisõigus vastavalt §-le 355.

(2)   Taganemisõigus puudub järgmiste lepingute puhul, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti:

[…]

[…]“.

32

BGB § 322 „Üheaegse täitmise väljamõistmine“ lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui hageja peab oma kohustuse täitma eelnevalt, võib ta juhul, kui teine pool on vastuvõtuviivituses, esitada pärast vastusoorituse vastuvõtmist kohustuse täitmise hagi.“

33

BGB §‑s 355 „Õigus tarbijalepingutest taganeda“ on sätestatud:

„(1)   Kui seadus annab tarbijale taganemisõiguse vastavalt käesolevale sättele, ei ole tarbija ja ettevõtja enam seotud oma lepingu sõlmimise tahteavaldustega, kui tarbija on kindlaksmääratud tähtaja jooksul oma sellekohasest tahteavaldusest taganenud. […]

(2)   Taganemise tähtaeg on 14 päeva. Kui ei ole sätestatud teisiti, hakkab see kulgema lepingu sõlmimise hetkest.

[…]“.

34

BGB § 356b „Taganemisõigus tarbijakrediidilepingute puhul“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui krediidisaajale vastavalt lõikele 1 esitatud dokument ei sisalda § 492 lõikes 2 sätestatud kohustuslikku teavet, ei hakka taganemise tähtaeg kulgema enne, kui see puudus on kõrvaldatud vastavalt § 492 lõikele 6. […]“.

35

BGB §-s 357 „Väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitud lepingutest, välja arvatud finantsteenuse osutamise lepingutest, taganemise õiguslikud tagajärjed“ on sätestatud:

„(1)   Lepingu alusel saadu tuleb tagastada 14 päeva jooksul.

[…]

(4)   Tarbekaupade müügi korral võib ettevõtja keelduda tagasimakse tegemisest seni, kuni ta on kauba tagasi saanud või kuni tarbija on esitanud tõendid, et ta on kauba tagasi saatnud. See ei kehti, kui ettevõtja on teinud ettepaneku kaubale ise järele tulla.“

36

BGB § 357 31. jaanuaril 2012 kehtinud redaktsioon, mis oli kohaldatav BQ olukorrale kohtuasjas C‑232/21, oli sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse taganemis- ja tagastamisõiguse suhtes analoogia alusel seadusjärgse lepingust taganemise eeskirju.

[…]“.

37

BGB § 357a „Finantsteenuste osutamise lepingutest taganemise õiguslikud tagajärjed“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„(1)   „Lepingu alusel saadu tuleb tagastada hiljemalt 30 päeva möödumisel.

[…]

(3)   Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust, peab ta maksma kokkulepitud intressi krediidi väljamaksmise ja tagasimaksmise vahelise aja eest. […]“.

38

BGB §-s 358 „Leping, mis on seotud selle lepinguga, millest taganeti“ on sätestatud:

„[…]

(2)   Kui tarbija on § 495 lõike 1 või § 514 lõike 2 esimese lause alusel nõuetekohaselt taganenud oma tahteavaldusest sõlmida tarbijakrediidileping, ei ole ta enam seotud ka oma tahteavaldusega sõlmida selle tarbijakrediidilepinguga seotud leping, mille ese on kaubatarne või muu teenuse osutamine.

(3)   Lõigete 1 ja 2 kohane kaubatarneleping või muu teenuse osutamise leping ja krediidileping on seotud, kui krediiti kasutatakse teise lepingu täielikuks või osaliseks rahastamiseks ja kui mõlemad moodustavad ühe majandusliku terviku. Sellise tervikuga on tegemist eelkõige juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik rahastab ise tarbija vastusoorituse, või kui rahastajaks on kolmas isik, siis juhul, kui krediidiandja kaasab selle majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku krediidilepingu ettevalmistamisse või sõlmimisse.

(4)   Paragrahvi 355 lõiget 3 ja olenevalt seotud lepingu liigist § 357–357b kohaldatakse analoogia alusel seotud lepingust loobumise suhtes, olenemata turustamisviisist. […] Krediidiandja võtab tarbijaga suheldes endale seotud lepingust tulenevad ettevõtja õigused ja kohustused seoses lepingust taganemise õiguslike tagajärgedega, kui taganemise jõustumise ajal on krediidisumma ettevõtjale juba välja makstud.

[…]“.

39

BGB § 358 31. jaanuaril 2012 kehtinud redaktsioon, mis oli kohaldatav BQ olukorrale kohtuasjas C‑232/21, oli sõnastatud järgmiselt:

„[…]

(2)   Kui tarbija on § 495 lõike 1 alusel nõuetekohaselt taganenud oma tahteavaldusest sõlmida tarbijakrediidileping, ei ole ta enam seotud ka oma tahteavaldusega sõlmida selle tarbijakrediidilepinguga seotud leping, mille ese on kaubatarne või muu teenuse osutamine.

(3)   Lõigete 1 ja 2 kohane kaubatarneleping või muu teenuse osutamise leping ja krediidileping on seotud, kui krediiti kasutatakse teise lepingu täielikuks või osaliseks rahastamiseks ja kui mõlemad moodustavad ühe majandusliku terviku. Sellise tervikuga on tegemist eelkõige juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik rahastab ise tarbija vastusoorituse, või kui rahastajaks on kolmas isik, siis juhul, kui krediidiandja kaasab selle majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku krediidilepingu ettevalmistamisse või sõlmimisse. […]

(4)   Seotud lepingu suhtes kohaldatakse analoogia alusel § 357. […] Krediidiandja võtab tarbijaga suheldes endale seotud lepingust tulenevad ettevõtja õigused ja kohustused seoses lepingust taganemise või tagasitäitmise õiguslike tagajärgedega, kui taganemise jõustumise ajal on krediidisumma ettevõtjale juba välja makstud.“

40

BGB §-s 492 „Kirjalik vorm, lepingu sisu“ on sätestatud:

„[…]

(2)   Leping peab sisaldama teavet, mis on tarbijakrediidilepingute jaoks ette nähtud tsiviilseadustiku rakendamise 21. septembri 1994. aasta seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch; BGBl. 1994 I, lk 2494, ja parandus BGBl. 1997 I, lk 1061; edaspidi „EGBGB“) § 247 lõigetes 6–13.

[…]

(6)   Kui leping ei sisalda lõikes 2 osutatud teavet või ei sisalda seda täies ulatuses, võib selle teabe esitada püsival andmekandjal pärast lepingu tegelikku sõlmimist või § 494 lõike 2 esimeses lauses nimetatud juhtudel pärast lepingu jõustumist.

[…]“.

41

BGB § 495 „Taganemisõigus; järelemõtlemisaeg“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijaga sõlmitud krediidilepingu raames on krediidisaajal taganemisõigus vastavalt BGB §-le 355.“

42

BGB § 495 31. jaanuaril 2012 kehtinud redaktsioon, mis on kohaldatav BQ olukorrale kohtuasjas C‑232/21, oli sõnastatud järgmiselt:

„(1)   „Tarbijaga sõlmitud krediidilepingu raames on krediidisaajal taganemisõigus vastavalt BGB §-le 355.

[…]

(2)   Paragrahve 355–359a kohaldatakse tingimusel, et:

43

BGB § 506 „Maksetähtpäeva edasilükkamine, muu finantseerimisabi“ lõikes 1 on ette nähtud, et „[ü]ldiste tarbijakrediidilepingute suhtes §-des 358–360, 491a–502 ja 505a–505e sätestatud nõuded, välja arvatud § 492 lõike 4 nõue ja ilma et see piiraks lõigete 3 ja 4 kohaldamist, on kohaldatavad lepingutele, millega on ettevõtja andnud tarbijale tasu eest võimaluse makse tähtpäeva edasi lükata või muud tasulist finantseerimisabi […]“.

44

EGBGB §-s 247 „Tarbijakrediidilepingute, tasulise finantseerimisabi ja krediidivahenduslepingutega seotud teavitamisnõuded“ on sätestatud:

„[…]

3. Lepingueelse teabe sisu üldiste tarbijakrediidilepingute korral

(1) Enne lepingu sõlmimist esitatud teave peab sisaldama järgmist:

[…]

5) laenuintress;

[…]

11) viivisemäär ja selle võimaliku kohandamise kord ning vajaduse korral leppetrahv;

[…]

6. Lepingu sisu

(1) Tarbijakrediidileping peab sisaldama selgel ja arusaadaval viisil järgmist teavet:

[…]

(2) Kui on olemas taganemisõigus BGB § 495 kohaselt, siis peab leping sisaldama teavet lepingust taganemise tahteavalduse esitamise tähtaja ja muude tingimuste kohta ning võlgniku kohustuse kohta maksta tagasi juba väljamakstud laen ja tasuda intressi. Lepingus peab olema märgitud päeva kohta tasumisele kuuluv intressisumma. Kui tarbijakrediidileping sisaldab esile toodud ja selgel kujul sõnastatud lepingutingimust, mis vastab üldiste tarbijakrediidilepingute puhul lisas 7 esitatud tüüpvormile ning kinnisvara tarbijakrediidilepingute puhul lisas 8 esitatud tüüpvormile, käsitatakse seda lepingutingimust vastavana esimeses ja teises lauses esitatud nõuetele. […] Krediidiandja võib tüüpvormist kujunduse ja kirjasuuruse osas kõrvale kalduda, kui ta järgib kolmandat lauset.

7. Muu teave, mis peab lepingus sisalduma

„(1) Üldine tarbijakrediidileping peab sisaldama selgel ja arusaadaval kujul järgmist teavet, niivõrd kui see on lepingu seisukohast oluline:

[…]

[…]

12. Seotud lepingud ja tasu eest osutatav finantseerimisabi

„(1) Lõikeid 1–11 kohaldatakse analoogia alusel [BGB] § 506 lõikes 1 viidatud tasu eest osutatava finantseerimisabi lepingutele. Nende lepingute puhul või ka tarbijakrediidilepingute puhul, mis on [BGB] § 358 kohaselt teise lepinguga seotud või milles on nimetatud kaupu või teenuseid kooskõlas [BGB] § 360 lõike 2 teise lausega:

Kui tarbijakrediidileping sisaldab esile toodud ja selgel kujul sõnastatud lepingutingimust, mis vastab üldiste tarbijakrediidilepingute puhul lisas 7 esitatud tüüpvormile ning kinnisvara tarbijakrediidilepingute puhul lisas 8 esitatud tüüpvormile, vastab see lepingutingimus [BGB] § 360 lõike 2 kohaste seotud lepingute ja tehingute puhul teise lause punkti 2 alapunktis b sätestatud nõuetele.

[…]“.

45

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) §-s 348a on ette nähtud:

„(1)   Kui kohtuasi ei allu § 348 lõike 1 kohaselt algusest peale ainukohtunikule, annab tsiviilkolleegium asja määrusega üle ühele oma liikmetest otsuse tegemiseks, kui:

(2)   Ainukohtunik annab kohtuasja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumile, kui

Kolleegium võtab kohtuasja lahendamise uuesti üle, kui esimese lause punkti 1 esimeses lauses ette nähtud tingimused on täidetud. Pärast poolte ärakuulamist lahendab ta asja määrusega. Edasine üleandmine ainukohtunikule on välistatud.

(3)   Kaebus ei või põhineda toimunud või ärajäetud üleandmisel, pakkumusel või ülevõtmisel.“

46

BMW kaubamärgiga mootorsõidukite edasimüüja töötaja, kes tegutses BMW Banki krediidivahendajana, pakkus põhikohtuasja hagejale VK‑le, kes tuli nimetatud edasimüüja äriruumidesse, liisinguautot. See töötaja arvutas välja liisingu erinevad elemendid ning arutas VKga liisingulepingu kestuse ning sissemakse ja igakuiste maksete summa üle, mis tal tuleks liisingulepingu sõlmimise korral tasuda. Töötajal oli õigus esitada teavet kavandatava lepingu kohta, mille tunnused olid talle teada, ning vastata potentsiaalsete klientide küsimustele. Seevastu ei olnud ta volitatud sõlmima BMW Banki ja tema poole pöörduvate tarbijate vahel liisingulepingut. VK esitas sellele edasimüüjale kirjaliku taotluse sõlmida BMW Bankiga erakasutuseks mõeldud mootorsõiduki liisinguleping. Nimetatud taotlus edastati seejärel pangale, kes taotlust analüüsis ning selle seejärel heaks kiitis.

47

Nii sõlmis VK 10. novembril 2018 kaugsidevahendi abil BMW Bankiga erakasutuseks mõeldud sõiduauto liisingulepingu.

48

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et BMW Bank ostis VK esitatud tingimustele vastava sõiduki ja jäi sõiduki omanikuks kogu lepingu kestuse ajal.

49

Liisingulepingu põhjal andis BMW Bank krediiti lepingujärgse laenuintressiga 3,49% aastas kogu liisingulepingu kehtivuse ajaks, kusjuures krediidi kulukuse aastamäär oli 3,55%. Võttes arvesse asjaolu, et see leping sõlmiti 24 kuuks, ilma et VK oleks olnud kohustatud selle tähtaja möödumisel sõidukit välja ostma, oli lepingus tingimus, et VK peab tasuma kokku ainult 12468,80 eurot, mis koosnes 4760 euro suurusest sissemaksest, mis tuli tasuda liisinguperioodi alguses hiljemalt sõiduki üleandmisel, ning 24 kuumaksest, millest igaühe suurus oli 321,95 eurot. Lisaks lepiti kokku, et VK peab järgima läbisõidu piirangut 10000 kilomeetrit aastas ning et ta peab sõiduki tagastamisel maksma iga läbitud lisakilomeetri kohta 7,37 senti, samas kui talle makstakse tagasi 4,92 senti iga läbimata kilomeetri kohta. Lisaks oli VK kohustatud hüvitama sõiduki väärtuse languse, kui sõiduki tagastamisel tuvastatakse, et sõiduki seisukord ei vasta ei sõiduki vanusele ega kokkulepitud läbisõidule. Viimaseks oli lepingus ette nähtud, et VK oli kohustatud sõlmima selle mootorsõiduki kohta täiskaskokindlustuse, panema kolmandate isikute vastu maksma õigused asja puudusi katva garantii raames ning kandma asja hävimise, kahjustamise ning väärtuse muul viisil vähenemise riisikot.

50

VK tegi sissemakse ja sai sõiduki oma valdusesse enne liisingulepingus ette nähtud igakuiste maksete tasumisega alustamist 2019. aasta jaanuaris.

51

VK teatas 25. juuni 2020. aasta kirjas, et ta soovib vastavalt Saksa õigusnormidele liisingulepingust taganeda.

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus, Landgericht Ravensburgis (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa), tõi VK esile, et viimati nimetatud kuupäeva seisuga ei olnud Saksa õiguses ette nähtud 14‑päevane taganemistähtaeg veel kulgema hakanud, väites sellega seoses eelkõige, et kohustuslik teave, mis tuli talle selle õiguse kohaselt esitada, oli ebapiisav ja arusaamatu. Lisaks leiab VK, et liisinguleping tuleb kvalifitseerida kauglepinguks ja/või väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks, mistõttu on tal igal juhul Saksa õiguses seda liiki lepingute puhul ette nähtud taganemisõigus. VK märgib selle kohta, et tal ei olnud võimalik küsida BMW Bankilt selgitusi ega kohustuslikku teavet, kuna ükski selle panga töötaja ega esindaja ei olnud kohal lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis, mis toimus autode edasimüüja äriruumides.

53

BMW Bank omalt poolt vaidleb eelkõige taganemisõiguse olemasolule vastu, kuna tarbijakrediidilepingutega seotud taganemiseeskirjad ei ole kohaldatavad liisingulepingutele, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Lisaks väidab see pank, et ta edastas VK-le nende sõlmitud liisingulepingus nõuetekohaselt kogu Saksa õiguses ette nähtud kohustusliku teabe. Eelkõige vastab taganemisõigust puudutav teave täpselt õigusnormides sätestatud taganemisõiguse teabe tüüpvormile (edaspidi „seaduses sätestatud tüüpvorm“), mistõttu tuleb Saksa õiguse järgi eeldada nimetatud teabe õigsust. Lisaks leiab BMW Bank, et lepingut ei saa kvalifitseerida kauglepinguks, kuna VK-l oli isiklik kontakt krediidivahendajaga, kes sai talle pakutava teenuse kohta teavet anda. Tegemist ei ole panga väitel ka väljaspool äriruume sõlmitud lepinguga, kuna asjaolusid tuleb käsitada nii, et krediidivahendaja tegutses kaupleja nimel või ülesandel.

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esimesena, et veel hiljuti lähtus Saksa kohtupraktika põhimõttest, et niisuguste liisingulepingute puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on taganemisõigus olemas, kui kohaldada analoogia alusel riigisiseseid õigusnorme, mis reguleerivad lepinguid, millega kaupleja annab tarbijale tasu eest võimaluse makse tähtpäeva edasi lükata või muud tasulist finantseerimisabi.

55

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) otsustas 24. veebruari 2021. aasta kohtuotsuses siiski, et sellisele analoogiale ei saa tugineda, sest Saksa seadusandja ei soovi muu finantseerimisabi raames olemasolevat taganemisõigust tunnustada selliste liisingulepingute puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toetab sellist lähenemist liidu õigus, sest direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punkti d kohaselt ei kohaldata seda direktiivi rendi- või liisingulepingutele, mille puhul ei sätestata ei lepingu endaga ega mis tahes eraldi lepinguga, et rentnik või liisinguvõtja ostab lepingu objekti välja.

56

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas selline mootorsõiduki liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2008/48 või sõltuvalt asjaoludest direktiivide 2011/83 ja 2002/65 kohaldamisalasse, küsides Euroopa Kohtult viimase kohta eelkõige, kas sellist lepingut saab kvalifitseerida „finantsteenuseid“ käsitlevaks lepinguks neist kahest direktiivist ühe tähenduses.

57

Teisena, juhul kui selline liisinguleping kuulub direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas selle direktiiviga on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud õiguslik eeldus, et kaupleja on täitnud oma kohustuse teavitada tarbijat tema taganemisõigusest, kui ta viitab lepingus riigisisestele õigusnormidele, milles on sellega seoses omakorda viidatud seaduses sätestatud tüüpvormile. Lisaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas juhul, kui vastus sellele küsimusele on eitav, tuleb jätta need õigusnormid kohaldamata.

58

Teiseks, juhul kui selliseid õigusnorme ei tuleks jätta kohaldamata, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millist teavet peab kaupleja krediidilepingutes direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktide p, l ja t alusel esitama ning millal hakkab sellise kohustusliku teabe ebaõige esitamise korral kulgema lepingust taganemise tähtaeg.

59

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p, siis leiab Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus), et kuna sellises liisingulepingus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on ette nähtud, et krediidi ennetähtaegse tagastamise korral lepingust taganemise õiguse kasutamise tõttu tuleb tasuda viivis 0,00 eurot päevas ajavahemiku eest alates sõiduki üleandmisest kuni selle tagastamiseni, on tarbijat piisavalt teavitatud asjaolust, et krediidiandja loobub oma õigusest saada selle ajavahemiku eest päevaintressi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab omalt poolt, et kuna liisingulepingus on märgitud ka aastane laenuintressimäär 3,49%, võib selline sõnastus osutuda vastuolus olevaks eespool nimetatud sättes ette nähtud selge ja kokkuvõtliku täpsustamise nõudega, seda enam, et selle direktiivi artikli 14 lõike 3 punktis b on ette nähtud, et intress arvutatakse poolte vahel kokku lepitud laenuintressimäära alusel.

60

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l, siis piisab Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) sõnul sellest, kui niisuguses lepingutingimuses, nagu on kasutatud põhikohtuasjas kõne all olevas liisingulepingus, on märgitud, et makseviivituse korral kohaldatav intressimäär määratakse kindlaks teatava protsendimäärana viiteintressimäärast, mida on nimetatud lepingus viidatud õigusnormis. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas kohaldatavat määra ei tuleks pigem märkida absoluutväärtuses, st konkreetse protsendimäära kujul.

61

Lisaks, mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t, siis on Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) seisukohal, et sellise lepingutingimuse puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole ilmselgelt vaja lepingus nimetada kõiki kliendi võimaliku nõude vastuvõetavuse tingimusi, sest piisab viitest lepitusmenetlust reguleerivatele eeskirjadele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab omalt poolt, et lepingus endas tuleb esitada kõik lepitusmenetluse kasutamise formaalsed tingimused.

62

Samuti, mis puudutab taganemistähtaega, siis tuleb kindlaks teha, kas üksnes kohustusliku teabe puudumine sellises liisingulepingus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, takistab selle tähtaja kulgema hakkamist või kas niisuguse tagajärje võib kaasa tuua ka ebaõige teabe olemasolu lepingus.

63

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud taganemisõiguse kasutamist on võimalik kvalifitseerida kuritarvituseks või kas selle puhul tuleb kõne alla õiguse lõppemine.

64

Mis puudutab ühelt poolt õiguse lõppemise küsimust, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema arvates on kaheldav, kas tarbija taganemisõiguse kasutamine võib lõppeda, seda enam, et puudub sellekohane õiguslik alus.

65

Konkreetselt tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 punktidest a ja b, et taganemisõigus ei ole ajaliselt piiratud, kui tarbija ei saa direktiivi 2008/48 artiklis 10 ette nähtud teavet, kuna kauplejal on nimelt võimalus niisuguse teabe edastamisega tingida igal ajal taganemistähtaja kulgema hakkamine. Lisaks ei ole taganemisõiguse eesmärk mitte ainult tarbija individuaalne kaitse, vaid see on kantud üldisematest eesmärkidest, nagu liigse võlakoormuse vältimine ja finantsturgude stabiilsuse tugevdamine.

66

Mis teiselt poolt puudutab taganemisõiguse kuritarvitamise küsimust, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) hiljutise kohtupraktika kohaselt tuleks selleks, et saaks järeldada, et tegemist on kuritarvitava kasutamisega, võtta igakülgse hindamise raames arvesse teatavaid asjaolusid, nimelt seda, et tarbija sai selgesti kindlaks teha, et vigane ja seaduses sätestatud tüüpvormi mittejärgiv teave ei omanud tema jaoks tähtsust, seda, et tarbija tugines kassatsiooniastmes esimest korda asjaolule, et taganemisõigust käsitlev teave ei vastanud sellele vormile, või seda, et tarbija kasutas tal olevat taganemisõigust, olles arvamusel, et olles kasutanud sõidukit vastavalt selle sihtotstarbele, ei pea ta kauplejale hüvitist maksma.

67

Sisuliselt samadel põhjustel, mis on esitatud õiguse lõppemise kohta, on eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski arvamusel, et taganemisõigust ei saa piirata põhjusel, et seda õigust on kasutatud kuritarvitavalt.

68

Kolmandana, juhul kui selline mootorsõiduki liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutab endast finantsteenuste lepingut direktiivide 2002/65 ja 2011/83 tähenduses, tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus – selle kindlaks tegemiseks, kas VK-l võib olla taganemisõigus – esiteks küsimuse, kas niisugune leping tuleb kvalifitseerida väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks direktiivi 2011/83 tähenduses, kuna see on sõlmitud sellise isiku äriruumides, kes osaleb üksnes lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis – käesoleval juhul autode edasimüüja äriruumides –, ilma et vastaval isikul oleks niisuguse lepingu sõlmimisel krediidiandja esindamise õigust.

69

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi direktiiv 2011/83 ei ole selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti d kohaselt küll finantsteenuste suhtes kohaldatav, sõltub BGB § 312b tõlgendus, mis puudutab väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid, siiski selle direktiivi tõlgendusest. Nimelt, kuna direktiiv on üle võetud nii, et see läheb liidu õigusega kehtestatud raamistikust kaugemale, oleks ilmselgelt Euroopa Liidu huvides, et seda tõlgendataks ühetaoliselt. Seega on küsimus selles, kas nende isikute panust, kes lihtsalt osalevad ettevalmistavas staadiumis vahendajana lepingu sõlmimisel, võib samastada kaupleja nimel või ülesandel tegutsemisega direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 2 ja järelikult BGB § 312b lõike 1 teise lause tähenduses.

70

Teiseks, juhul kui selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutab endast tõepoolest väljaspool äriruume sõlmitud lepingut, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis l sätestatud erand taganemisõigusest seoses autorenditeenuse osutamisega on sellele lepingule kohaldatav. Ta viitab sellega seoses Saksamaa kõrgema astme kohtu otsusele, mille kohaselt hõlmab autode rendileandmine üksnes lühiajalist autorenti, mitte pikaajalisi liisingulepinguid.

71

Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus – ikka VK taganemisõiguse olemasolu kindlakstegemiseks – teada, kas sellist mootorsõidukit puudutavat liisingulepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saab kvalifitseerida kauglepinguks direktiivide 2002/65 ja 2011/83 tähenduses, kuna tarbijal on olnud isiklik kontakt ainult lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis osalenud isikuga, käesoleval juhul autode edasimüüjaga, ilma et sellel isikul oleks niisuguse lepingu sõlmimiseks esindusõigust ja ilma et teda oleks pealegi volitatud lepingut sõlmima.

72

Sellega seoses ei tohiks eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul olla võimalik, et isikuid, kes pelgalt osalevad niisuguses ettevalmistavas staadiumis, saab pidada sellist lepingut pakkuva kaupleja esindajateks. Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) on siiski leidnud, et kui tarbijal on lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis isiklik kontakt isikuga, kes annab talle kaupleja nimel lepingu kohta teavet, ei ole täidetud tingimus, et kasutatakse üksnes kaugsidevahendeid, mis on vajalik selleks, et tegemist oleks kaugmüügiga direktiivide 2002/65 ja 2011/83 tähenduses.

73

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

74

F. F. sõlmis 12. aprillil 2017 C. Bankiga kasutatud sõiduauto erakasutuse otstarbel ostmiseks krediidilepingu netosummas 15111,70 eurot.

75

Krediidilepingu ettevalmistamisel ja sõlmimisel tegutses autode edasimüüja, kellelt sõiduk osteti, C. Banki vahendajana ja kasutas krediidilepingu vorme, mille nimetatud pank oli talle kättesaadavaks teinud. Krediidilepingu kohaselt oli sõiduki ostuhind 14880,00 eurot. Pärast 2000,00 euro suurust sissemakset oli tasumata summa 12880,00 eurot, mida sooviti rahastada kõnealuse krediidi abil.

76

Kõnealune leping näeb ette krediidi tagasimaksmise 60 igakuise osamaksega ühes ja samas summas ning suuremas summas lõppmaksega. F. F-i ostetud sõiduki omandiõigus anti C. Bankile tagatisena üle. Pärast krediidisumma väljamaksmist tasus F. F. regulaarselt kokkulepitud igakuiseid osamakseid.

77

F. F. taganes 1. aprillil 2020 krediidilepingust.

78

F. F. leiab, et kuna krediidilepingus esitatud teave taganemisõiguse kohta ei olnud selge ja mitu kohustuslikku märget, mis oleks tulnud selles lepingus Saksa õiguse kohaselt esitada, olid eksitavad, ei ole selles õiguses ette nähtud 14‑päevane taganemistähtaeg veel kulgema hakanud. Neil asjaoludel palub ta eelkõige, et talle makstaks tagasi nii igakuised osamaksed, mida ta maksis kuni taganemiskuupäevani, kui ka autode edasimüüjale tehtud sissemakse ehk kokku 10110,11 eurot. Ta palub samuti tuvastada, et C. Bank on mootorsõiduki osas vastuvõtuviivituses BGB § 293 tähenduses.

79

C. Bank palub jätta hagi rahuldamata, leides eelkõige, et ta esitas nimelt seaduses sätestatud tüüpvormi kaudu F. F-ile nõuetekohaselt kogu kohustusliku teabe.

80

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud esiteks küsimus, kas direktiiviga 2008/48 on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud õiguslik eeldus, et kaupleja on täitnud oma kohustuse teavitada tarbijat tema taganemisõigusest, kui ta viitab lepingus riigisisestele õigusnormidele, milles on omakorda viidatud seaduses sätestatud tüüpvormile, või kui ta lisab sellesse lepingusse teabe, mis on võetud sellest tüüpvormist, kuid mis on vastuolus nimetatud direktiivi nõuetega. Lisaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas juhul, kui tuvastatakse vastuolu nimetatud direktiiviga, tuleb sellised õigusnormid jätta kohaldamata.

81

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui eeldada, et C. Bank kasutas seaduses sätestatud tüüpvormi ebaõigesti, ei ole F. F-il siiski alust eespool viidatud õigusliku eelduse kohaldamist vaidlustada, kuna selline vaidlustamine kujutaks endast õiguste kuritarvitamist Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) ette nähtud kriteeriumide kohaselt.

82

Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, millist teavet peab kaupleja direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktide l, p, r ja t alusel krediidilepingutes esitama ning millal hakkab taganemisõiguse tähtaeg kulgema, kui selline kohustuslik teave ei ole esitatud nõuetekohaselt.

83

Kõigepealt, mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis r sätestatud teavet, mis käsitleb krediidiandja õigust saada hüvitist ja selle arvutamise viisi, siis leiab Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus), et kui on tegemist sellise tingimusega niisuguses lepingus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib krediidiandja piirduda sellega, et toob üldjoontes esile krediidi ennetähtaegse tagastamise korral maksmisele kuuluva hüvitise arvutamise peamised parameetrid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas sellises lepingus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei oleks pigem vajalik esitada täpne ja tarbijale arusaadav aritmeetiline valem. Vajaduse korral tuleb ka kindlaks teha, kas krediidi ennetähtaegsel tagastamisel tasumisele kuuluva hüvitise arvutamist käsitleva teabe ebapiisavuse korral saab sanktsioon olla üksnes hüvitise saamise õiguse lõppemine või tuleb selline olukord samastada teabe esitamata jätmisega, nii et taganemistähtaeg ei hakka kulgema.

84

Seejärel esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktide l, p ja t kohta samad kahtlused, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 59–61, täpsustades, et F. F-i ja C. Banki vahel 12. aprillil 2017 sõlmitud leping sisaldas nendes punktides nimetatud tingimustega sarnaseid tingimusi.

85

Lõpuks, mis puudutab taganemistähtaega, siis tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus samad küsimused, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 62.

86

Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas taganemisõigust võib heas usus toimimise nõude rikkumise korral ajaliselt piirata. Konkreetsemalt soovib ta teada, kas, ning kui jah, siis millise korra alusel võib direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud taganemisõiguse suhtes olla kohaldatav õiguse lõppemine ja kas teatavatel asjaoludel võib selle õiguse kasutamist pidada kuritarvitavaks. Selles osas tugineb ta samale arutluskäigule nagu see, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 63–67.

87

Neljandaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kuidas rakendatakse tarbija õigust saada tagasi tasutud igakuised osamaksed, kui krediidileping, millest ta taganes, on seotud müügilepinguga. Nimelt tuleneb Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktikast, et kui krediidileping on seotud sõiduauto müügilepinguga, võib krediidiandja keelduda tasutud igakuiste osamaksete ja vajaduse korral sissemakse tagasimaksmisest seni, kuni sõiduk on talle tagasi antud või kuni tarbija on esitanud tõendi selle kohta, et ta saatis selle teele või jättis krediidiandja BGB § 293 tähenduses vastuvõtuviivitusse pärast tegelikku asja vastuvõtmise pakkumuse saatmist ettevõtja asukohta.

88

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et seda tagasimaksmist võib juhul, kui krediidiandja vaidlustab lepingust taganemise kehtivuse, edasi lükata kuni kohtumenetluses lõpliku lahendi tegemiseni. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb selles, kas niisugune eelneva tagastamise kohustus ja selle menetluslikud tagajärjed on kooskõlas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 1 sätestatud taganemisõiguse soovitud toimega. Nimelt oleks niisugune sõiduk enamikul juhtudest vajalik tarbija töökohustuste täitmiseks ning hoiaks enda all kinni arvestatava suurusega kapitali. Kui viimane peaks sõiduki tagastama, teadmata, kas taganemine on tõesti aset leidnud ja millise tähtaja jooksul ta saab, sõltuvalt olukorrast, kätte krediidiandja võlgnetavad summad, et tal oleks seejärel võimalik osta asenduskaup, heidutaks see enamasti teda taganemisõigust kasutamast.

89

Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui tuleb järeldada, et sõiduki eelneva tagastamise kohustus ei ole direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 1 kooskõlas, on sellel sättel vahetu õigusmõju, mistõttu tuleb asjakohased riigisisesed õigusnormid jätta kohaldamata.

90

Viiendaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas riigisisesed menetlusnormid, mis reguleerivad ainukohtuniku ülesannete täitmist, on ELTL artikliga 267 kooskõlas. Küsimus on seletatav asjaoluga, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja andis selles kohtus kõnesoleva kohtuasjaga tegelev kollegiaalne kohtukoosseis üle ainukohtunikule ning et eelotsusetaotluse on seetõttu esitanud see ainukohtunik.

91

Sellega seoses selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et küsimus, kas Saksa õiguse kohaselt on ainukohtunikul õigus esitada eelotsusetaotlus, on vastuoluline. Täpsemalt tuleneb Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktikast, et ainukohtunik rikub seaduse alusel moodustatud kohtu põhimõtet, kui ta esitab eelotsusetaotluse omal algatusel, sest ta on kohustatud andma kohtuasja lahendamiseks üle pädevale kollegiaalsele kohtukoosseisule.

92

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga seisukohal, et selline asja pädevale kollegiaalsele kohtukoosseisule üleandmise kohustus on ELTL artikli 267 teise lõiguga vastuolus. Kuigi Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ainukohtuniku esitatud eelotsusetaotlus on liidu õiguse seisukohast vastuvõetav, sõltumata sellest, kas riigisiseseid menetlusnorme on järgitud või mitte, ei ole ta teinud otsust küsimuses, kas riigisisene õigusnorm, mis piirab ainukohtuniku õigust esitada eelotsusetaotlus, tuleb jätta kohaldamata.

93

Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see küsimus on tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks asjakohane, kuna paralleelsetes menetlustes, milles ainukohtunik esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, on vastustajad Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kaalutlustele tuginedes vaidlustanud eelotsusetaotlused või taotlenud eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku taandamist erapoolikuse tõttu, ja selline olukord võib käesolevas kohtuasjas korduda.

94

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

95

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevates kohtuasjades sõlmisid vastavalt 30. juuni 2017. aasta, 28. märtsi 2017. aasta, 26. jaanuari 2019. aasta ja 31. jaanuari 2012. aasta taotlustele esiteks CR ning teiseks AY, ML ja BQ vastavalt Volkswagen Banki ja Audi Bankiga kasutatud sõiduauto erakasutuse otstarbel ostmiseks krediidilepingud. Krediidilepingute netosummad olid vastavalt 21418,66 eurot, 28671,25 eurot, 18972,74 eurot ja 30208,10 eurot.

96

Krediidilepingute ettevalmistamisel ja sõlmimisel tegutsesid Volkswagen Banki ja Audi Banki krediidivahendajatena automüüjad, kellelt sõidukid osteti. Kõnealustes lepingutes oli ette nähtud krediidi tagasimaksmine igakuiste osamaksetega, kusjuures asjasse puutuvaid krediidisummasid oli suurendatud elu-, töövõimetus- või töötuskindlustusega seotud summa võrra. Lepingutes oli ette nähtud ka lõppmakse kindlaksmääratud summas ning mõnel juhul tarbija sissemakse tegemine.

97

CR, AY, ML ja BQ taganesid krediidilepingutest vastavalt 31. märtsil 2019, 13. juunil 2019, 16. septembril 2019 ja 20. septembril 2020. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, pakkusid kolm esimesena nimetatud tarbijat Volkswagen Bankile ja Audi Bankile, et tagastavad mootorsõiduki, vajaduse korral nende ettevõtjate asukohas, tasutud summade samaaegse tagasimaksmise vastu. BQ aga oli lepingust taganemise seisuga – erinevalt kolmest ülejäänud tarbijast – saadud krediidi juba täies ulatuses tagasi maksnud. Ka tema nõudis esimese võimalusena tasutud igakuiste osamaksete tagasimaksmist pärast sõiduki omandiõiguse üleminekut ja sõiduki tagasiandmist.

98

Need neli tarbijat leiavad, et nendepoolsed lepingust taganemised on kehtivad, sest Saksa õiguses ette nähtud 14‑päevane taganemistähtaeg ei ole kulgema hakanud. Nimelt ei edastatud neile nõuetekohaselt teavet taganemisõiguse kohta ega muud kohustuslikku teavet.

99

Volkswagen Bank ja Audi Bank on seisukohal, et nad on esitanud nõuetekohaselt kogu vajaliku teabe, kasutades selleks seaduses sätestatud tüüpvormi. Kahes eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas tuginevad nad teise võimalusena õiguse lõppemise vastuväitele ning vastuväitele, et asjaomased tarbijad on õigust kuritarvitanud, kuna pangad tuginesid õiguspäraselt asjaolule, et tarbijad ei kasuta enam oma taganemisõigust pärast seda, kui nad on sõidukit tegelikult kasutanud ja krediidilepingute alusel tasumisele kuuluvad igakuised osamaksed regulaarselt tasunud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kahes ülejäänud kohtuasjas väidavad nad, et nad ei ole mootorsõiduki osas vastuvõtuviivituses BGB § 293 tähenduses, sest asjaomased tarbijad ei teinud neile lepingu objekti vastuvõtmiseks tegelikku pakkumust BGB § 294 tähenduses.

100

Kohtuasja C‑47/21 aluseks oleva faktilise ja õigusliku kontekstiga väga sarnases faktilises ja õiguslikus kontekstis esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimused, mis on peaaegu identsed osutatud kohtuasjas esitatud küsimustega, esitades sisuliselt identse põhjenduse sellega, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 80–93.

101

Mis puudutab õiguse lõppemise vastuväidet ja õiguste kuritarvitamist käsitlevat vastuväidet, siis täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtupraktika kohaselt tuleb nende vastuväidetega nõustumist kaaluda eelkõige lepingute puhul, mille pooled on juba täielikult täitnud.

102

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

103

Euroopa Kohtu presidendi 22. aprilli 2021. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑38/21 ja C‑47/21 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides. Euroopa Kohtu presidendi 31. mai 2022. aasta otsusega liideti kohtuasi C‑232/21 nende kohtuasjadega menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.

104

Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 3. augusti 2021. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et kohtuasjas C‑47/21 on ühes kahest põhikohtuasjast jõutud vaidluse lahendamiseni kompromissiga ning seetõttu võtab ta kohtuasjas C‑47/21 tagasi teise küsimuse punkti a, jäädes samas kõigi teiste selles kohtuasjas esitatud küsimuste juurde.

105

Pärast seda, kui 24. augustil 2021 oli täiendatud eelotsusetaotlust kohtuasjas C‑38/21, uuendati kirjalik menetlus liidetud kohtuasjades C‑38/21 ja C‑47/21.

106

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 16 kolmandale lõigule taotles Saksamaa valitsus, et käesolevad kohtuasjad lahendataks suurkojas, millega Euroopa Kohus nõustus 31. mail 2022.

107

BMW Bank, C. Bank, Volkswagen Bank ja Audi Bank, Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon kahtlevad kolmes kohtuasjas esitatud teatavate eelotsuse küsimuste vastuvõetavuses.

108

BMW Bank väidab, et esimene kuni neljas küsimus kohtuasjas C‑38/21 on vastuvõetamatud, kuna on ilmne, et põhikohtuasja asjaolud ei kuulu neis küsimustes käsitletud direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse. Nimelt on jäetud selle direktiivi kohaldamisalast välja liisingulepingud, mis ei sisalda liisingueseme väljaostmise kohustust. Lisaks on kuues küsimus kohtuasjas C‑38/21 – küsimus, mis on esitatud juhuks, kui selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb kvalifitseerida finantsteenuse lepinguks direktiivi 2011/83 tähenduses – vastuvõetamatu, kuna finantsteenuste lepingud on selle direktiivi kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud.

109

Selle kohta olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja erisusi arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (21. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Group (katkestusseadmetega varustatud sõidukite tootjate vastutus), C‑100/21, EU:C:2023:229, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (21. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Group (katkestusseadmetega varustatud sõidukite tootjate vastutus), C‑100/21, EU:C:2023:229, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

111

Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus edastas Euroopa Kohtule oma eelotsusetaotluse kahes etapis, esiteks 30. detsembril 2020, esitades siis esimese kuni neljanda küsimuse, ning seejärel 24. augustil 2021, edastades ülejäänud neli küsimust. Oma esialgse eelotsusetaotluse täiendamise käigus täpsustas see kohus, et ta palub selgitada, kas – nagu tuleneb viiendast küsimusest – direktiiviga 2008/48 on reguleeritud selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Ta märkis ka, millistel juhtudel – olenevalt vastusest, mille Euroopa Kohus selle kohta annab – ta leiab, et on endiselt asjakohane vastata esimesele kuni neljandale küsimusele, mis esitati 30. detsembril 2020.

112

Lisaks, kuigi on tõsi, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seadis kohtuasjas C‑38/21 esitatud kuuenda küsimuse sõltuvusse asjaolust, et selles kohtuasjas esitatud viiendale küsimusele vastamisel on tuvastatud, et sellist liisingulepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saab kvalifitseerida finantsteenuse lepinguks direktiivi 2011/83 tähenduses, saab siiski hinnata kuuenda küsimuse asjakohasust või mittehüpoteetilisust ja seega ka selle vastuvõetavust, lähtudes üksnes vastusest, mille Euroopa Kohus annab viiendale küsimusele.

113

Neil asjaoludel ei saa kohtuasja C‑38/21 esimest kuni neljandat küsimust, nagu ka kuuendat küsimust selles kohtuasjas, pidada selles staadiumis hüpoteetilisteks, kuna nendele vastamise vajadus ja tarvilikkus sõltuvad vastusest, mis antakse selles kohtuasjas esitatud viiendale küsimusele.

114

Igal juhul tuleb märkida, et kui – nagu käesoleval juhtumil – ei ole ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendus ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega üldse seotud, siis ei puuduta väide, et see säte ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, eelotsusetaotluse vastuvõetavust, vaid küsimuste sisu (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Kohtuasjades C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud kolmanda küsimuse punktidega e ja f ning neljanda küsimuse punktidega e ja f soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milline seos on direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõiguse ning õiguse lõppemist ja kuritarvitamist käsitlevate rahvusvahelise tavaõiguse normide vahel.

116

C. Bank, Volkswagen Bank ja Audi Bank ning Saksamaa valitsus väljendasid kahtlusi nende küsimuste vastuvõetavuses.

117

Siinkohal tuleb märkida, et selleks, et Euroopa Kohus saaks anda liidu õiguse tõlgenduse, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktis c nõutud, et eelotsusetaotlus peab sisaldama selgitust selle kohta, millistel põhjustel tõstatas liikmesriigi kohus liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb.

118

Käesoleval juhtumil on tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liit kohustatud oma pädevuse teostamisel järgima rahvusvahelist õigust tervikuna, sealhulgas mitte ainult liidule siduvate rahvusvaheliste lepingute sätteid, vaid ka üldise rahvusvahelise tavaõiguse reegleid ja põhimõtteid (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidus), C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

119

Eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdus üksnes tõdemusega, et vastavalt rahvusvahelise avaliku õiguse üldpõhimõtetele, mis on põhiseaduse artikli 25 lõike 2 kohaselt Saksa kohtule siduvad ja mille hulka kuuluvad õiguse lõppemise ja hea usu põhimõtted, võib ainult siis, kui tarbija kas teab, et tal on taganemisõigus, või ei tea seda raske hooletuse tõttu, pidada seda õigust lõppenuks või leida, et selle õiguse kasutamist saaks pidada hea usuga vastuolus olevaks.

120

Seda tehes ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendanud aga piisavalt, mil määral võivad õiguse lõppemist ja kuritarvitamist käsitlevad rahvusvahelise tavaõiguse normid minna liidu õigusega vastuollu eraõiguslike isikute vaheliste vaidluste kontekstis, mis puudutavad direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust.

121

Neil asjaoludel ei vasta kohtuasjades C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud kolmanda küsimuse punktid e ja f ning neljanda küsimuse punktid e ja f kodukorra artikli 94 punkti c nõuetele ning on seetõttu vastuvõetamatud.

122

Kohtuasjades C‑47//21 ja C‑232/21 esitatud kuuenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artikli 267 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ainukohtunik on kohustatud eelkõige tema lahendatava kohtuasja põhimõttelise tähtsuse tõttu andma kohtuasja üle kolmest kohtunikust koosnevale tsiviilkolleegiumile ja loobuma ise selles kohtuasjas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamisest.

123

C. Bank, Volkswagen Bank ja Audi Bank, Saksamaa valitsus ja komisjon leiavad, et need küsimused on vastuvõetamatud peamiselt seetõttu, et nendele antav vastus ei ole põhikohtuasjade lahendamiseks vajalik.

124

Kõnealusel juhul tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 109 ja 110 osundatud kohtupraktikat arvestades tõdeda, et kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud kuues küsimus puudutab küll ELTL artikli 267 teise lõigu tõlgendamist, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selgitanud põhjusi, miks selle sätte tõlgendamine on vajalik, et võimaldada tal tema menetluses olevad vaidlused lahendada. Nimelt piirdus ta selle märkimisega, et ainukohtuniku pädevust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusi saaks vaidlustada, viidates sellega seoses muudes kohtuasjades kui need, milles on esitatud kõnesolevad eelotsusetaotlused, toimuvatele menetlustele, milles on vaidlustatud kas ainukohtuniku esitatud eelotsusetaotlused või esitatud ainukohtuniku taandamise taotlus erapoolikuse tõttu. Seevastu ei täpsusta ta, milline oleks sellise vaidlustamise mõju eelotsusetaotlustele või sõltuvalt olukorrast menetlust lõpetavatele otsustele. Eelkõige ei nähtu eelotsusetaotlustest, et nende peale oleks selles menetlusstaadiumis esitatud kaebus, milles väidetakse, et nendes on rikutud õigusnormi seetõttu, et need on vastu võtnud ainukohtunik.

125

Neil asjaoludel on kuues küsimus kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 vastuvõetamatu, kuna see on hüpoteetiline.

126

Viienda küsimusega kohtuasjas C‑38/21, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas mootorsõiduki liisinguleping, milles on ette nähtud, et tarbija ei ole kohustatud sõidukit lepingu lõppemisel välja ostma, kuulub direktiivi 2008/48, direktiivi 2002/65 või direktiivi 2011/83 kohaldamisalasse.

127

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuigi ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on põhikohtuasja asjaolusid arvesse võttes otsustada tema menetluses olevas kohtuasjas kõne all oleva lepingu kvalifitseerimise üle, võib Euroopa Kohus siiski tuletada nimetatud direktiivide sätetest kriteeriumid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seejuures kohaldama (vt selle kohta 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑312/14, EU:C:2015:794, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Lisaks ei takista miski liikmesriigi kohtul palumast Euroopa Kohtult sellist kvalifitseerimist, kuid siiski tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb tema kasutuses oleva toimiku kõikide materjalide põhjal ise selleks kvalifitseerimiseks vajalikud tuvastused ja faktiliste asjaolude hindamise (vt selle kohta 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑312/14, EU:C:2015:794, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

129

Praegusel juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 49 –, et põhikohtuasjas käsitletava lepingu kohaselt anti VK-le laen selleks, et ta saaks 24 kuu jooksul ja tingimusel, et kehtib lubatud läbisõidu ülempiir, võtta kasutusrendile mootorsõiduki, mille BMW Bank ostis vastavalt VK esitatud täpsustustele, kusjuures mootorsõiduk jääb panga omandisse. Lepingu kehtivuse ajal kannab tarbija sõiduki hävimise, kahjustada saamise ja väärtuse muul viisil vähenemise riisikot ning peab selleks sõlmima täiskaskokindlustuse. Samuti tuleb tarbijal panna eseme puudustest tulenevad garantii valdkonda kuuluvad nõuded maksma kolmandate isikute – eeskätt edasimüüja ja tootja – vastu. Kõnesolev leping ise ega ükski eraldiseisev leping ei kehtesta sellele tarbijale sõiduki väljaostmise kohustust. Lisaks ei jää tarbija kanda eseme jääkväärtuse garantiid lepingu lõppedes ja tal tuleb hüvitada mootorsõiduki väärtuse kadu üksnes juhul, kui selle tagastamisel tuvastatakse, et sõiduki seisukord ei ole vastavuses selle vanusega või et kokkulepitud läbisõidu ülempiiri on ületatud.

130

Mis puudutab esimesena direktiivi 2008/48 kohaldamisala, siis tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 2 lõike 1 alusel kohaldatakse seda direktiivi krediidilepingute suhtes, arvestades artikli 2 lõikes 2 sätestatud erandeid.

131

Vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punktile d ei kohaldata seda direktiivi rendi- või liisingulepingutele, mille puhul ei sätestata ei lepingu endaga ega mis tahes eraldi lepinguga kohustust lepingu objekt välja osta; selline kohustus loetakse olemasolevaks, kui krediidiandja ühepoolselt nii otsustab.

132

Sellega seoses tuleb kindlaks teha, kas selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub selles sättes kasutatud mõiste „liisinguleping“ alla, kusjuures tuleb täpsustada, et ei selles ega üheski teises direktiivi 2008/48 sättes ei ole seda mõistet määratletud ega viidatud riigisisesele õigusele.

133

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõtte nõudest, et sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel ei tule arvesse võtta mitte ainult selle sätte sõnastust, vaid ka sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus Sparkasse Südholstein, C‑639/18, EU:C:2020:477, punkt 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

134

Üldises õiguskeeles hõlmab mõiste „liisinguleping“ lepingut, millega üks pooltest annab teisele poolele krediiti niisuguse asja kasutusrendi rahastamiseks, mille omanikuks ta jääb ja mille teine pool võib lepingu lõppedes tagastada või välja osta, kusjuures olgu täpsustatud, et suurem osa seadusjärgse omandiga kaasnevatest eelistest ja riisikost läheb sellele teisele poolele üle kogu lepingu kehtivuse ajaks (vt analoogia alusel 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Eon Aset Menidjmunt, C‑118/11, EU:C:2012:97, punktid 37 ja 38).

135

Käesoleval juhul nähtub põhikohtuasjas kõne all oleva liisingulepingu tunnustest, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 129, et BMW Bank andis VK-le krediiti, et rahastada panga poolt VK täpsustuste järgi ostetud sõiduki kasutusrenti, kusjuures VK oli lepingu lõppedes kohustatud sõiduki tagastama, sest tal puudus kohustus see välja osta ning tema kanda oli suurem osa eelistest ja riisikost, mis kaasnevad sõiduki omandiõigusega kogu lepingu kehtivuse ajal. Kuigi niisugune liisinguleping kuulub mõiste „liisinguleping“ alla direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses, on see siiski selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud, kuna sellega ei kaasne tarbijale kohustust lepingu lõppemisel lepingu ese välja osta.

136

Mis puudutab teisena direktiivi 2002/65 kohaldamisala, siis tuleb märkida, et vastavalt nimetatud direktiivi artikli 1 lõikele 1 on selle eesmärk ühtlustada tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust käsitlevaid liikmesriikide õigus- ja haldusnorme. Direktiivi põhjenduses 14 on täpsustatud, et see direktiiv hõlmab kõiki finantsteenuseid, mida on võimalik sidevahendi abil osutada, välja arvatud teatavad liidu õiguse erisätetega reguleeritavad finantsteenused.

137

Direktiivi 2002/65 kohaldamisalasse kuulumiseks ei pea leping olema mitte ainult „sidevahendi abil sõlmitud leping“ selle direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses, vaid selle ese peab ka olema „finantsteenuse“ osutamine selle direktiivi artikli 2 punkti b mõttes, kusjuures need kaks tingimust on kumulatiivsed.

138

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiiviga 2002/65 ühtlustatakse põhimõtteliselt täielikult sellega reguleeritud valdkonnad ning seetõttu tuleb selle sätteid tõlgendada kõikides liikmesriikides ühtmoodi (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus Sparkasse Südholstein, C‑639/18, EU:C:2020:477, punkt 23) vastavalt kohtupraktikast tulenevatele põhimõtetele, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 133.

139

Mis puudutab mõistet „finantsteenus“, siis direktiivi 2002/65 artikli 2 punktis b on see määratletud kui panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenus. Seega tuleb kontrollida, kas selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub vähemalt ühte direktiivi 2002/65 artikli 2 punktis b nimetatud valdkondadest.

140

Esiteks tuleb asuda seisukohale, mida väljendas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 95, et mõistet „pangateenus“ selle sätte tähenduses tuleb mõista kui teenust, mida pakutakse pankade traditsioonilise äritegevuse raames.

141

Sellega seoses tuleb märkida, nagu väidab ka Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et sellise mootorsõiduki liisingulepingu pakkumine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, jääb igal juhul väljapoole klassikalist pangandussektori teenuste valikut, kuna sellist eriteenust pakuvad kõige sagedamini autotootjatega seotud pangad või autoliisingule spetsialiseerunud äriühingud, näiteks autorendiettevõtjad.

142

Sellest järeldub, et selline leping ei puuduta „pangateenust“ direktiivi 2002/65 artikli 2 punkti b tähenduses.

143

Teiseks, mis puudutab mõistet „krediiditeenus“ direktiivi 2002/65 artikli 2 punkti b tähenduses, siis tuleb tõdeda, et see direktiiv ei sisalda termini „krediit“ määratlust.

144

Üldises õiguskeeles tähendab see termin siiski seda, kui krediidiandja teeb krediidisaajale kättesaadavaks rahasumma või annab järelmaksuga tasumise või finantseerimisabi võimaluse, mistõttu tuleb krediidilepingut käsitada lepinguna, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise tähtaja edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantseerimisabi vormis.

145

Sellest järeldub, nagu nähtub sisuliselt ka kohtujuristi ettepaneku punktidest 97 ja 100, et krediidi andmiseks sõlmitud finantsteenuse lepingut iseloomustab asjaolu, et see on kantud järelmaksuga finantseerimise või tasumise loogikast, kuivõrd kaupleja teeb tarbijale maksevahendid, järelmaksuga tasumise või finantseerimisabi sel eesmärgil kättesaadavaks.

146

Käesoleval juhul, nagu toodi esile Euroopa Kohtus toimunud menetluses, iseloomustab sellist sõiduauto ostukohustuseta liisingulepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kaks elementi: ühelt poolt krediidielement, mille tunnuseks on asjaolu, et pank annab tarbijale krediiti finantseerimisabi vormis, ja teiselt poolt rendielement, mille eesmärk on võimaldada tarbijal kasutada kindlaksmääratud ajavahemikul sellele pangale kuuluvat sõidukit sissemakse tasumise eest, millele järgnevad igakuised osamaksed.

147

Neil asjaoludel tuleb selleks, et teha kindlaks, kas selline leping on tema hübriidolemust arvestades krediidileping direktiivi 2002/65 artikli 2 punkti b tähenduses, lähtuda – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 97 – selle lepingu põhiesemest, et kontrollida, kas krediidielement prevaleerib rendielemendi ees või vastupidi.

148

Sellega seoses tuleb tõdeda, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 100 sisuliselt märkis, et selline leping ei erine põhiosas pikaajalisest mootorsõiduki rendilepingust, mille raames peab tarbija maksma renti sõiduki kasutusõiguse eest, osas, milles sellega ei kaasne sõiduki väljaostmise kohustust liisinguperioodi lõpus, tarbija ei vastuta sõiduki omandamisel liisinguandja kantud soetuskulude täieliku amortisatsiooni eest ja tema kanda ei ole sõiduki jääkväärtusega seotud riskid lepingu lõppemisel. Tarbija kohustus hüvitada sõiduki väärtuse kaotus, kui selle tagastamisel tuvastatakse, et sõiduki seisukord ei vasta sõiduki vanusele või et kokkulepitud maksimaalset läbisõitu on ületatud, ei võimalda samuti neid lepinguliike eristada.

149

Kuna niisuguse lepingu põhiese, nagu käesolevas kohtuasjas kõne all olev mootorsõiduki väljaostu kohustuseta liisinguleping, on seotud selle sõiduki rentimisega, ei saa sellist lepingut seega kvalifitseerida krediiditeenuse osutamiseks sõlmitud finantsteenuse lepinguks direktiivi 2002/65 artikli 1 lõike 1 tähenduses koostoimes artikli 2 punktiga b.

150

Kolmandaks, kuna selline leping ei ole ilmselgelt ka „kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenuse“ leping direktiivi 2002/65 artikli 2 punkti b tähenduses, ei saa seda kvalifitseerida „finantsteenuse“ turustamist käsitlevaks lepinguks sama sätte tähenduses.

151

Kuna üks käesoleva kohtuotsuse punktis 137 nimetatud kahest kumulatiivsest tingimusest ei ole täidetud, tuleb järeldada, et mootorsõiduki liisinguleping – mida iseloomustab eelkõige asjaolu, et ei selles lepingus ega eraldi lepingus ei ole ette nähtud, et tarbija peab lepingu lõppemisel sõiduki välja ostma, ning asjaolu, et tarbija ei vastuta sõiduki omandamisel liisinguandja poolt kantud soetuskulude täieliku amortisatsiooni eest ja tema kanda ei ole sõiduki jääkväärtusega seotud riskid lepingu lõppemisel – ei kuulu direktiivi 2002/65 kohaldamisalasse.

152

Mis puudutab kolmandana direktiivi 2011/83 kohaldamisala, siis tuleb tõdeda, et vastavalt selle artikli 3 lõikele 1 kohaldatakse direktiivi selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes, välja arvatud selle artikli lõikes 3 osutatud lepingute puhul, nagu finantsteenuste osutamise lepingud, mis on määratletud selle direktiivi artikli 2 punktis 12 sisuliselt samamoodi nagu direktiivi 2002/65 artikli 2 punktis b, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 139.

153

Niisugust liisingulepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa analoogia alusel käesoleva kohtuotsuse punktides 143–149 esitatud kaalutlustega kvalifitseerida „finantsteenuste osutamise lepinguks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 12 tähenduses. Samas ei ole välistatud, et niisugust liisingulepingut saab kvalifitseerida „teenuslepinguks“ sama direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses.

154

Sellega seoses on kõnealuse direktiivi artikli 2 punktis 6 käsitletud mõiste „teenusleping“ määratletud laialt kui „leping, välja arvatud müügileping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna“. Selle sätte sõnastusest lähtudes tuleb seda mõistet tõlgendada nii, et see hõlmab kõiki lepinguid, mis ei kuulu mõiste „müügileping“ alla (12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑583/18, EU:C:2020:199, punkt 22).

155

Niisugune liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega kaupleja võtab kohustuse anda mootorsõiduk tarbija valdusse ostuhinna osamaksetena tasumise vastu, ilma et liisingu lõppedes tekiks selle mootorsõiduki väljaostmise kohustust, ei kujuta endast „müügilepingut“, mis hõlmaks mootorsõiduki omandiõiguse üleandmist tarbijale direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 5 tähenduses. Kuivõrd käsitletav leping ei kuulu ka selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatud erandite hulka, siis tuleb asuda seisukohale, et see kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kui „teenusleping“ kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses.

156

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑38/21 esitatud viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 6 koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et mootorsõiduki liisinguleping, mida iseloomustab asjaolu, et ei see leping ega ka eraldiseisev leping ei näe ette, et tarbija peab lepingu lõppemisel sõiduki välja ostma, kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse kui „teenusleping“ direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses. Seevastu ei kuulu selline leping ei direktiivi 2002/65 ega direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse.

157

Tuleb märkida, et kõik need küsimused on esitatud juhuks, kui Euroopa Kohus asub seisukohale, et selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb kvalifitseerida finantsteenuste lepinguks direktiivide 2002/65 ja/või 2011/83 tähenduses.

158

Käesoleva kohtuotsuse punktides 149, 151 ja 156 esitatud kaalutlustest nähtub aga, et selline leping ei puuduta finantsteenuseid nende direktiivide tähenduses, vaid see tuleb kvalifitseerida „teenuslepinguks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 6 tähenduses koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 1.

159

Seega on kuues kuni kaheksas küsimus asjakohased niivõrd, kuivõrd need puudutavad direktiivi 2011/83 sätete tõlgendamist.

160

Sellega seoses tuleb täpsustada, et nende küsimuste eesmärk on sisuliselt võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas VK võib tugineda direktiivi 2011/83 artiklis 9 ette nähtud taganemisõigusele üksnes kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul või on see õigus direktiivi artikli 16 kohaselt välistatud.

161

Neil asjaoludel peab Euroopa Kohus vajalikuks vastata kõigepealt kaheksandale küsimusele, mis puudutab mõistet „kaugleping“, seejärel kuuendale küsimusele, mis puudutab mõistet „väljaspool äriruume sõlmitud leping“, ja lõpuks seitsmendale küsimusele direktiivi 2011/83 artikli 16 kohta.

162

Kaheksanda küsimusega kohtuasjas C‑38/21 palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses teenuslepingut, mille tarbija ja kaupleja on sõlminud kaugsidevahendi abil, saab kvalifitseerida „kauglepinguks“ esimesena nimetatud sätte tähenduses, kui tarbija viibis lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis füüsiliselt kohal vahendaja juures, keda on volitatud vastama tema küsimustele ja lepingut ette valmistama, kuid mitte seda sõlmima.

163

Selle kohta tuleb ühelt poolt meelde tuletada, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punktis 7 on „kaugleping“ määratletud kui kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping, mis sõlmitakse organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta, kasutades eranditult kas üht või mitut kaugsidevahendit kuni ja kaasa arvatud ajani, millal leping sõlmitakse.

164

Seega tuleneb selle sätte sõnastusest, eelkõige väljendist „kuni ja kaasa arvatud ajani“, et lepingu kvalifitseerimisel „kauglepinguks“ kehtib nõue kasutada ainult ühte või mitut kaupleja ja tarbija vahelist kaugsidevahendit, ilma et need isikud oleksid samal ajal füüsiliselt kohal, mitte ainult lepingu sõlmimise kui sellise suhtes, vaid ka seda ettevalmistava etapi suhtes.

165

Teiselt poolt tuleneb direktiivi 2011/83 artikli 2 punktis 2 esitatud mõiste „kaupleja“ määratlusest, et kaupleja võib selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate lepingutega seoses tegutseda teise isiku kaudu, kes tegutseb tema nimel või ülesandel.

166

Sellega seoses tuleb märkida, et vahendaja, keda on – nagu käesoleval juhul – kaupleja volitanud arvutama välja lepingu objekti erinevaid elemente, arutama tarbijaga lepingu sõlmimist ja selle tingimusi, esitama teavet kavandatava lepingu kohta, vastama selle tarbija küsimustele ning samuti täitma, võtma vastu või edastama tarbija kirjaliku taotluse sõlmida kauplejaga leping, tegutseb tingimata nii kaupleja nimel kui ka tema ülesandel.

167

Käesoleva kohtuotsuse punktides 163–166 esitatud kaalutlustest tuleneb, et tarbija ning kaupleja nimel või ülesandel tegutseva vahendaja üheaegne füüsiline kohalolek lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis välistab põhimõtteliselt selle, et nimetatud lepingut võiks pidada ainult ühe või mitme kaugsidevahendi abil sõlmitud lepinguks.

168

Ent nagu nähtub direktiivi 2011/83 põhjendusest 20, hõlmab mõiste „kaugleping“ määratlus ka olukordi, kus tarbija külastab äriruume üksnes teabe saamiseks kauba või teenuse kohta ning seejärel räägib läbi ja sõlmib lepingu vahemaa tagant. Seevastu ei tuleks kauglepinguks lugeda lepingut, milles lepitakse kokku kaupleja äriruumides ning mis sõlmitakse lõplikult kaugsidevahendit kasutades.

169

Direktiivi 2011/83 kauglepinguid käsitlevate sätete eesmärk on sellega seoses vältida seda, et kaugsidevahendite kasutamine tooks kaasa tarbijale antava teabe vähenemise, eelkõige arvestades, et tarbijale enne lepingu sõlmimist selle direktiivi artikli 6 alusel antud teave nii lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta, mis võimaldab tarbijal otsustada, kas ta soovib end kauplejaga lepinguliselt siduda, kui ka lepingu nõuetekohase täitmise kohta – eelkõige tarbija õiguste kasutamise kohta – on tarbija jaoks ülimalt oluline (vt selle kohta 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Walbusch Walter Busch, C‑430/17, EU:C:2019:47, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Victorinox, C‑179/21, EU:C:2022:353, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

170

Seega ei saa jääda direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses „kauglepinguks“ kvalifitseerimise juurde lepingute puhul, mis on küll sõlmitud kauplejaga kaugsidevahendi abil, kuid mille üle tarbija ning kaupleja nimel või ülesandel tegutsev vahendaja on pidanud läbirääkimisi, mille käigus tarbija viibis vahendaja juures füüsiliselt kohal ning mille käigus ta sai eelkõige direktiivi 2011/83 artiklis 6 nimetatud teabe ja tal oli võimalik esitada vahendajale küsimusi kavandatava lepingu või esitatud pakkumuse kohta, et hajutada igasugune ebakindlus tema võimaliku lepingulise kohustuse ulatuse suhtes kauplejaga.

171

Seevastu lepingut, mis on sõlmitud tarbija ja kaupleja vahel üht või mitut kaugsidevahendit kasutades, võib kvalifitseerida „kauglepinguks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses, kui tarbija viibis kauplejaga lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis kaupleja nimel või ülesandel tegutseva vahendaja juures füüsiliselt kohal, kuid vahendaja piirdus siiski sellega, et võimaldas tarbijal koguda lepingu objekti kohta teavet ning vajaduse korral võtta vastu ja edastada kauplejale tarbija taotlus ilma tarbijaga läbirääkimisi pidamata või talle direktiivi artiklis 6 nimetatud teavet andmata.

172

Käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 166 esitatud kaalutlustest nähtub, et VK ja BMW Banki nimel või ülesandel tegutsema volitatud vahendaja vahel toimus läbirääkimiste üks etapp eelkõige seetõttu, et need kaks isikut arutasid liisingu asjaolude ja kestuse, sissemakse ja tasumisele kuuluvate igakuiste osamaksete summa üle, mis on direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktides a, e, g ja o nimetatud teave, kusjuures vahendaja ka vastas VK küsimustele kavandatava lepingu kohta. Tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollib asjaolu, kas VK sai ettevalmistavas etapis selges ja arusaadavas vormis kogu selle direktiivi artiklis 6 nimetatud teabe, tuleb seega vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 170 esitatud kaalutlustele järeldada, et põhikohtuasjas kõne all olev liisinguleping ei ole kaugleping direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses.

173

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑38/21 esitatud kaheksandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses teenuslepingut, mille tarbija ja kaupleja on sõlminud kaugsidevahendi abil, ei saa kvalifitseerida „kauglepinguks“ esimesena nimetatud sätte tähenduses, kui lepingu sõlmimisele eelnes läbirääkimiste etapp, mis toimus tarbija ning kaupleja nimel või ülesandel tegutseva vahendaja samaaegsel füüsilisel kohalolekul ning mille jooksul sai tarbija läbirääkimiste pidamiseks vahendajalt kogu direktiivi artiklis 6 nimetatud teabe ja tal oli võimalik esitada vahendajale kavandatava lepingu või tehtud pakkumuse kohta küsimusi, et hajutada igasugune ebakindlus tema võimaliku lepingulise kohustuse ulatuse suhtes kauplejaga.

174

Kohtuasjas C‑38/21 esitatud kuuenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud teenuslepingut selle direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses saab kvalifitseerida „väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks“ esimesena nimetatud sätte tähenduses, kui tarbija on kaugsidevahendi abil lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis suundunud niisuguse vahendaja äriruumidesse, kes kõnealuse lepingu üle läbirääkimiste pidamiseks tegutseb kaupleja nimel või ülesandel, kuid on tegev muus tegevusvaldkonnas kui see kaupleja.

175

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunktile a on mõiste „väljaspool äriruume sõlmitud leping“ määratletud eelkõige kui kaupleja ja tarbija vaheline leping, mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kohas, mis ei ole kaupleja äriruum. Selle direktiivi artikli 2 punkti 9 kohaselt on mõiste „äriruum“ määratletud kui jaemüügiks kasutatav äriruum kinnisvara kujul, kus kaupleja alaliselt tegutseb, või jaemüügiks kasutatav äriruum vallasvara kujul, kus kaupleja tavaliselt tegutseb.

176

Direktiivi 2011/83 artikli 2 punktis 2 on sätestatud, et „kaupleja“ võib tegutseda teise isiku kaudu, kes tegutseb tema nimel või ülesandel. Lisaks nähtub selle direktiivi põhjendusest 22, et käesoleva direktiivi kohaselt tuleks kaupleja nimel või tema ülesandel tegutseva isiku äriruume käsitada käesoleva direktiivi tähenduses äriruumidena, see tähendab kaupleja äriruumidena direktiivi artikli 2 punkti 9 mõttes.

177

Seega tuleneb neist sätetes kogumis, arvestades viidatud põhjendust, et kui tarbija omal algatusel suundub kaupleja nimel või ülesandel tegutseva vahendaja äriruumidesse ja peab seal läbirääkimisi lepingu üle enne selle sõlmimist kauplejaga kaugsidevahendi abil, ei kujuta see leping endast „väljaspool äriruume sõlmitavat lepingut“ direktiivi 2011/83 artikli 2 lõike 8 punkti a tähenduses ja seda isegi juhul, kui tarbija on läinud üksnes vahendaja äriruumidesse.

178

Seda tõlgendust kinnitab väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid käsitlevate direktiivi 2011/83 sätete eesmärk, milleks on selle direktiivi põhjendustest 21 ja 37 nähtuvalt kaitsta tarbijat riski eest, et ta satub väljaspool kaupleja äriruume psühholoogilise surve alla või puutub kokku üllatusmomendiga (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punkt 33).

179

Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui liidu seadusandja on põhimõtteliselt näinud ette taganemisõiguse, et kaitsta tarbijat väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul, juhtudeks, kui lepingu sõlmimise ajal ei viibi tarbija ruumis, mida kaupleja alaliselt või tavapäraselt tegevuseks kasutab, on ta seda teinud seetõttu, et tema hinnangul võib tarbija, kes on sisenenud ruumi, mida kaupleja alaliselt või tavapäraselt tegevuseks kasutab, eeldada kaupleja pöördumist tema poole, nii et kui peaks vajadus tekkima, siis ei saa see tarbija hiljem põhjendatult väita, et kaupleja pakkumine tuli talle üllatusena (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punkt 34).

180

Teisiti ei saa ka olla juhul, kui tarbija läheb omal algatusel sellise vahendaja äriruumidesse, kes väliselt tegutseb täielikult kaupleja nimel või ülesandel, ja seda sõltumata asjaolust, kas vahendajal on õigus tegutseda üksnes lepingu läbirääkimise, mitte selle sõlmimise eesmärgil. Sellisel juhul tuleb vahendaja äriruumid samastada kaupleja äriruumidega direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti a tähenduses koostoimes selle direktiivi põhjendusega 22.

181

Samas juhul, kui vahendaja ise on kaupleja, kes on tegev muus valdkonnas kui vastav kaupleja, kelle nimel või ülesandel ta tegutseb, on selleks, et niisugune samastamine oleks võimalik, otsustav see, kas piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija võib selle vahendaja äriruumidesse sisenedes eeldada, et vahendaja teeb talle ärilise ettepaneku pidada läbirääkimisi ja sõlmida seejärel sidevahendi teel leping, mis kuulub selle kaupleja tegevusvaldkonda, kelle nimel või ülesandel vahendaja tegutseb (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punktid 43 ja 44).

182

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas VK võis automüüja äriruumidesse sisenedes – keskmise tarbija seisukohast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas – eeldada, et automüüja teeb talle ärilise ettepaneku BMW Bankiga liisingulepingu üle läbirääkimiste pidamiseks ja selle sõlmimiseks, ning ka kergesti aru saada, et see edasimüüja tegutses kaupleja nimel või ülesandel.

183

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑38/21 esitatud kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud teenuslepingut selle direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses ei saa kvalifitseerida „väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks“ esimesena nimetatud sätte tähenduses, kui tarbija on kaugsidevahendi abil lepingu sõlmimist ettevalmistavas etapis suundunud niisuguse vahendaja äriruumidesse, kes kõnealuse lepingu üle läbirääkimiste pidamiseks tegutseb kaupleja nimel või ülesandel, kuid on tegev muus tegevusvaldkonnas kui see kaupleja – tingimusel, et tarbija on keskmise, piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka tarbijana saanud eeldada, et vahendaja äriruumidesse minnes teeb vahendaja talle ärilise ettepaneku teenuslepingu läbirääkimiseks ja kauplejaga lepingu sõlmimiseks, ning et tal oli lihtne mõista, et vahendaja tegutses kaupleja nimel või ülesandel.

184

Kohtuasjas C‑38/21 esitatud seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate ja autorenditeenust puudutavate kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul, milles on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik, saab taganemisõigusest eelnimetatud sättes ette nähtud erandile tugineda tarbija vastu, kes on sõlminud kauplejaga 24 kuuks mootorsõiduki liisingulepingu, mis on kvalifitseeritud kauglepinguks või väljaspool äriruume sõlmitavaks lepinguks selle direktiivi tähenduses.

185

Kõigepealt tuleb täpsustada, et Euroopa Kohtu vastus sellele küsimusele on asjakohane üksnes juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseerib põhikohtuasjas kõne all oleva liisingulepingu, arvestades kohtuasjas C‑38/21 esitatud kaheksandale ja kuuendale küsimusele antud vastust, kauglepinguks või väljaspool äriruume sõlmitavaks lepinguks direktiivi 2011/83 tähenduses.

186

Seda täpsustust silmas pidades tuleb märkida, et selle direktiivi artiklid 9–15 annavad tarbijale taganemisõiguse pärast seda, kui on sõlmitud kaugleping või väljaspool äriruume sõlmitav leping vastavalt selle direktiivi artikli 2 punktide 7 ja 8 tähenduses, ning kehtestavad selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.

187

Sama direktiivi artiklis 16 on siiski ette nähtud erandid taganemisõiguse kasutamisest, sealhulgas artikli punktis l viidatud autorenditeenuse osutamise korral, kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik.

188

Seega tuleb kindlaks teha, kas mootorsõiduki liisinguleping, mis on sõlmitud 24 kuuks – nagu põhikohtuasjas kõne all olev leping –, on seotud „autorendi[teenusega] […], kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik“ direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses. Kuivõrd puudub viide liikmesriikide õigusele, tuleb seda mõistet vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 133 viidatud kohtupraktikale tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt – tõlgendus, mis tuleb leida, arvestades nii mõiste sõnastamiseks kasutatud termineid kui ka sätte konteksti ja eesmärki.

189

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kui tõlgendatavad mõisted esinevad sättes, mis kujutab endast erandit üldreeglist või täpsemalt liidu tarbijakaitsealastest õigusnormidest, siis tuleb neid tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus EasyCar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punkt 21, ja 14. mai 2020. aasta kohtuotsus NK (eramu projekt), C‑208/19, EU:C:2020:382, punkt 40). Eeltoodu ei tähenda siiski, et nimetatud erandit määratlevaid termineid peaks tõlgendama nii, et selle erandi mõju kaob. Nimelt peab nende terminite tõlgendamine olema kooskõlas selle erandi eesmärkidega (30. septembri 2021. aasta kohtuotsus Icade Promotion, C‑299/20, EU:C:2021:783, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

190

Mis puudutab esimesena direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l sõnastust, siis tuleb asuda seisukohale, et selles sättes nimetatud autorenditeenust iseloomustab see, et tarbijale antakse konkreetsel kuupäeval või kindla ajavahemiku jooksul renditasu või kuumaksete eest kasutada sõiduauto, st mootorsõiduk (vt selle kohta analoogia alusel 10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus EasyCar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punkt 27).

191

Ent nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 148, on niisuguse liisingulepingu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peamine eesmärk võimaldada tarbijal kasutada sõidukit konkreetsel lepingu täitmise ajavahemikul, käesoleval juhul 24 kuu jooksul, teatava rahasumma tasumise eest igas kuus kogu selle ajavahemiku vältel. Kuigi on tõsi, et selline leping sisaldab ka krediidielementi, ei võimalda direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l sõnastus osas, milles see käsitleb üldiselt „autorenditeenuste“ osutamist, järeldada – sealhulgas käesoleva kohtuotsuse punktis 189 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes –, et liidu seadusandja soovis mootorsõiduki liisingulepingud selle sätte kohaldamisalast välja jätta.

192

Eelkõige ei võimalda asjaolu, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis l on tingimusena ette nähtud, et autorendilepingus oleks paika pandud „konkreetne“ täitmise kuupäev või ajavahemik, järeldada, et liidu seadusandja oleks pidanud silmas üksnes lühiajalisi rendilepinguid. Nimelt võib termin „konkreetne“ hõlmata ka pikema kestusega rendilepinguid, näiteks 24 kuu pikkust kestust, tingimusel et viimane on lepingus piisavalt täpselt ära märgitud.

193

Teisena, mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis on tõsi, et teenuseid, mille kategooriaid on selles sättes lisaks autorenditeenuse osutamisele nimetatud, nagu muul kui eluaseme otstarbel majutuse pakkumine, kaubatransport, toitlustus- või vaba aja veetmise teenused, osutatakse üldjuhul konkreetsel ajahetkel või suhteliselt lühikese aja jooksul. Direktiivi 2011/83 artikli 16 punktist l ei ilmne siiski ühtegi spetsiifilist ajalist piirangut, mis võimaldaks asuda seisukohale, et selles sättes taganemisõigusest ette nähtud erandi alla võivad kuuluda ainult teatava maksimaalse kestusega autorendilepingud. Eelöeldut kinnitab veelgi see, et ka muude teenusekategooriate kohta võidakse teatud asjaoludel sõlmida pika kestusega lepinguid.

194

Kolmandana, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 190–193 esitatud kaalutlusi ja punktis 189 osundatud kohtupraktikat, tuleb seega direktiivi 2011/83 artikli 16 punktiga l taotletavat eesmärki arvestades teha kindlaks, kas mõiste „autorendi[teenuse osutamine] […], kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik“, mida tuleb tõlgendada kitsalt, hõlmab mootorsõiduki liisingulepinguid, mis on sõlmitud 24 kuuks, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

195

Nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 49, on nimetatud eesmärk kaitsta kauplejat riski eest, mis on seotud selliste vahendite reserveerimisega, millele oleks taganemisõiguse kasutamise korral raske uut tarbijat leida (31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus CTS Eventim, C‑96/21, EU:C:2022:238, punkt 44).

196

Nii on direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l eesmärk muu hulgas tagada teatavate teenuste pakkujate huvide kaitse, et need ei peaks kannatama ebaproportsionaalsete tagajärgede tõttu, mis tulenevad varem tellitud teenuste tasuta ja põhjuseta tühistamisest juhul, kui tarbija kasutab taganemisõigust vahetult enne teenuse osutamise kuupäeva (31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus CTS Eventim, C‑96/21, EU:C:2022:238, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

197

Mis puudutab konkreetsemalt autorendiettevõtjate tegevust, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et kaitse, mida liidu seadusandja soovis sellisele tegevusele pakkuda – tänu nimetatud erandile taganemisõigusest –, on seotud asjaoluga, et need ettevõtjad peavad võtma kokkulepitud teenuse broneerimise ajal paika pandud kuupäeval teenuse osutamise jaoks meetmeid ja kannatavad seetõttu tühistamise korral samade ebasoodsate tagajärgede all nagu ettevõtjad, kes tegutsevad teistes selles sättes loetletud sektorites (vt analoogia alusel 10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus EasyCar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punkt 29).

198

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et sellise liisingulepingu raames, nagu on kõne all põhikohtuasjas, omandab kaupleja asjaomase sõiduki tarbija tellimusel ja vastavalt tema esitatud täpsustustele. Kaupleja jääb lepingu kehtivuse ajal sõiduki omanikuks, kusjuures tarbija on kohustatud selle talle lepingu lõppemisel tagastama, et kaupleja saaks määrata sellele uue kasutuse – näiteks uus liising, muus vormis rentimine või müük.

199

Ent sõltumata kestusest, milleks selline leping sõlmitakse, võib kauplejal juhul, kui tunnustataks tarbija taganemisõigust, osutuda keeruliseks – ilma et ta seetõttu kannataks ebaproportsionaalsete tagajärgede all – määrata uus kasutus tarbija soovil soetatud ja tema täpsustustele vastavale sõidukile. Nimelt ei pruugi kauplejal sõltuvalt muu hulgas kaubamärgist, mudelist, mootori tüübist, kere värvusest või sõiduki sisemusest või ka tehnilistest lisadest, millega see on varustatud, õnnestuda määrata alates tarbija taganemisõiguse kasutamisest mõistliku aja jooksul sõidukile muud samaväärset kasutust ajavahemikuks, mis vastab algul ette nähtud liisinguajale, ilma et talle tekiks suurt majanduslikku kahju.

200

See tõlgendus on kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis c ette nähtud erandiga taganemisõigusest, mis puudutab „sellise kauba tarnimis[t], mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele“. Mõistagi ei puuduta selline liisinguleping, nagu on kõne all kohtuasjas C‑38/21, mitte kauba tarnimist, vaid teenuse osutamist. Sellest nähtub siiski, et nimetatud teine erand annab tunnistust liidu seadusandja tahtest välistada taganemisõigus juhul, kui kaup on toodetud või valmistatud tarbija täpsete soovide järgi, millega on tegemist juhul, kui uus sõiduk tellitakse tarbija täpsete soovide järgi kasutamiseks liisingulepingu raames.

201

Käesoleva kohtuotsuse punktides 190–200 esitatud direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l grammatilisest, kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendusest nähtub, et selline mootorsõiduki liisinguleping, mis on sõlmitud 24 kuuks, nagu on kõne all põhikohtuasjas, puudutab „autorendi[teenuse osutamist] […], kui lepingus on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik“ direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tähenduses.

202

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑38/21 esitatud seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti l tuleb tõlgendada nii, et selles sättes taganemisõigusest ette nähtud erandi alla seoses selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate autorenditeenust puudutavate kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingutega, milles on ette nähtud teenuse osutamise konkreetne kuupäev või ajavahemik, kuulub kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud mootorsõiduki liisinguleping, mis on kvalifitseeritud kauglepinguks või väljaspool äriruume sõlmitavaks lepinguks selle direktiivi tähenduses, kui selle lepingu põhiese on võimaldada tarbijal lepingus ette nähtud konkreetse ajavahemiku jooksul kasutada mootorsõidukit, makstes selle eest vastusooritusena regulaarselt teatava rahasumma.

203

Kuna esimene kuni neljas küsimus puudutavad direktiivi 2008/48 sätete tõlgendamist, siis tuleb esiteks tõdeda, et kuivõrd selline liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu vastavalt kohtuasjas C‑38/21 esitatud viiendale küsimusele antud vastusele selle direktiivi kohaldamisalasse, ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 110 viidatud kohtupraktika kohaselt enam vaja esimesele kuni neljandale küsimusele nimetatud direktiivi seisukohast vastata.

204

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema arvates peaksid sellist liisingulepingut reguleerima analoogia alusel riigisisesed õigusnormid, millega võetakse üle direktiiv 2008/48.

205

On tõsi, et direktiivi 2008/48 artikli 1 kohaselt koostoimes selle direktiivi põhjendusega 10 on liikmesriikidel vaatamata selle direktiiviga hõlmatud teatavate aspektide täielikule ühtlustamisele õigus säilitada või kehtestada riigisisesed õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävaid krediidilepinguid, näiteks „rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei sätestata ei lepingu enda ega mis tahes eraldi lepinguga kohustust lepingu objekt välja osta“, mida on nimetatud direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punktis d.

206

Samuti on tõsi, et Euroopa Kohus on korduvalt tunnistanud ennast pädevaks lahendama liidu õiguse sätteid puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus need õigusnormid on riigisisese õigusega muudetud kohaldatavaks, kusjuures riigisisene õigus on puhtalt riigisisestele olukordadele antud lahenduste osas vastavuses liidu õigusega vastuvõetud lahendustega. Niisugusel juhul on Euroopa Liidul nimelt kindel huvi, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendatakse liidu õigusest ülevõetud sätteid või mõisteid ühetaoliselt, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus I.G.I., C‑394/18, EU:C:2020:56, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

207

Samas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et asjaomased liidu õigusnormid peavad olema riigisisese õigusega muudetud vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks, et tagada riigisiseste ja liidu õigusega reguleeritud olukordade ühesugune käsitlemine, ning et konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad tuvastada sellise vahetu ja tingimusteta kohaldatavuse, peavad nähtuma eelotsusetaotlusest. Selleks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 94 märkida, kuidas on tema menetluses olev vaidlus hoolimata selle puhtalt riigisisesest laadist seotud liidu õiguse sätetega, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamiseks vajalikuks (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus I.G.I., C‑394/18, EU:C:2020:56, punktid 46, 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

208

Kõnesoleval juhtumil märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluse täienduses, et Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) otsustas, et mootorsõiduki liisinguleping, milles on ette nähtud, et tarbijal ei ole kohustust sõidukit lepingu lõppedes välja osta, ei kuulu BGB § 506 kohaldamisalasse, mis viitab BGB sätetele, millega võeti üle direktiiv 2008/48. Seetõttu ning vaatamata asjaolule, et tal on niisuguse tõlgenduse osas kahtlusi, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses, et Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktika kohaselt, mis kujutab endast osa Saksa õigusest, ei muudetud direktiivi 2008/48 sätteid selle õigusega vahetult ja tingimusteta kohaldatatavaks niisuguste liisingulepingute suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

209

Teiseks tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis eelotsusetaotluse täienduses, et isegi kui tuvastatakse, et põhikohtuasjas kõne all olev leping ei kuulu tarbijakrediidilepinguna direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, jääksid kohtuasjas C‑38/21 esitatud kolmas ja neljas küsimus asjakohaseks juhul, kui tarbija saaks tugineda taganemisõigusele, mis on väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ja kauglepingute puhul nähtud ette Saksa õigusnormidega, millega võeti direktiivi 2002/65 ja direktiivi 2011/83 sätted üle.

210

Sellega seoses nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 156, et niisugusel tarbijal nagu VK ei ole direktiivi 2002/65 alusel taganemisõigust, kuna selline mootorsõiduki liisinguleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse. Lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 156 ja 202, et kuigi selline leping kuulub direktiivi 2011/83 kohaldamisalasse ja eeldusel, et seda saab kvalifitseerida väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks või kauglepinguks selle direktiivi artikli 2 punktide 6 ja 7 tähenduses, ei ole tarbijal, kes on selle kauplejaga sõlminud, nimetatud direktiivis ette nähtud taganemisõigust vastavalt direktiivi artikli 16 punktile l.

211

Neil asjaoludel ei ole kohtuasjas C‑38/21 esitatud kolmandale ja neljandale küsimusele direktiive 2002/65 ja 2011/83 arvestades vaja vastata.

212

Sissejuhatuseks ning selleks, et vastata C Banki, Volkswagen Banki ja Audi Banki vastuväitele, mille kohaselt on see küsimus vastuvõetamatu, tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et selle küsimuse sõnasõnalise sisuga palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kas riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas, ei takista selline sõnastus Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgendamiseks juhtnööre, mis võimaldavad tal endal otsustada, kas riigisisene õigus on liidu õigusega kooskõlas (17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Consulmarketing, C‑652/19, EU:C:2021:208, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

213

Käesoleval juhul nähtub kõigepealt kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud eelotsusetaotlustest, et nendes kohtuasjades kõne all olevad lepingud näevad ette, et tähtaeg, mille jooksul tarbija võib lepingust taganeda, hakkab kulgema alles pärast lepingu sõlmimist, tingimusel et krediidisaaja on saanud Saksa õiguses ette nähtud kogu kohustusliku teabe, mis vastab sisuliselt direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis p nimetatud andmetele.

214

Järgmiseks sisaldavad need lepingud tingimusi, mis vastavad Saksa õiguses ette nähtud tüüpvormile. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud, et mõned nendest tingimustest ei olnud direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga p kooskõlas, täpsustab ta, et EGBGB § 247 lõike 6 teise lõigu kolmandast lausest ja § 12 esimese lõigu kolmandast lausest tuleneb, et kui leping sisaldab esile toodud ja selgel kujul sõnastatud lepingutingimust, mis vastab kõnealusele tüüpvormile, vastab see lepingutingimus tarbijal olevast taganemisõigusest teavitamise nõuetele.

215

Lõpuks tuleb märkida, et ehkki esimene küsimus kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 ei ole esitatud mitte ainult direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p, vaid ka selle direktiivi artikli 14 lõike 1 kohta, on sellele küsimusele vastamiseks vaja tõlgendada ainult esimest nendest sätetest.

216

Neil asjaoludel tuleb esitatust aru saada nii, et kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud õiguslik eeldus, et kaupleja on täitnud oma kohustuse teavitada tarbijat tema taganemisõigusest, kui ta viitab lepingus riigisisestele õigusnormidele, milles on sellega seoses omakorda viidatud õigusnormidest tulenevale teabe tüüpvormile, kasutades selles tüüpvormis sisalduvaid tingimusi, mis ei ole direktiivi selle sätte nõuetega kooskõlas. Jaatava vastuse korral küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, kas need riigisisesed õigusnormid tuleb jätta kohaldamata vaidluses, mille pooled on üksnes eraõiguslikud isikud.

217

Selle kohta tuleb esmalt rõhutada, et kohtuasjade C‑47/21 ja C‑232/21 põhikohtuvaidluses kõne all olevad krediidilepingud vastavad direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis c sisalduvale krediidilepingu määratlusele. Need lepingud kuuluvad seega asjaomase direktiivi kohaldamisalasse vastavalt selle direktiivi artikli 2 lõikele 1.

218

Olles esitanud eeltoodud täpsustuse, tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 on loetletud teave, mis tuleb selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada krediidilepingutes, mis kuuluvad selle direktiivi artikli 2 järgi direktiivi kohaldamisalasse. Selle direktiivi artikli 10 lõike 2 punktis p on ette nähtud, et krediidilepingus täpsustatakse eespool nimetatud viisil muu hulgas taganemisõiguse olemasolu või puudumine ja ajavahemik, mille vältel taganemisõigust saab kasutada, ja muud taganemisõiguse kasutamise tingimused, sealhulgas teave tarbija kohustuse kohta maksta kasutatud põhiosa ja intress ning kogunev intress päeva kohta.

219

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui krediidileping viitab selle direktiivi artiklis 10 nimetatud teabe osas riigisisesele õigusnormile, mis omakorda viitab asjaomase liikmesriigi õiguse teistele õigusnormidele. Nimelt, kui tarbijalepingus on viidatud teatavatele liikmesriigi õigusnormidele, mis käsitlevad teavet, mille esitamine on direktiivi 2008/48 artikli 10 kohaselt nõutav, ei ole tarbijal lepingu alusel võimalik kindlaks määrata oma lepingulise kohustuse ulatust ega kontrollida, kas tema sõlmitud lepingus on ära toodud kõik nõutavad andmed, ega ammugi kontrollida, kas tema võimalik taganemistähtaeg on hakanud kulgema (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punktid 44 ja 49).

220

Sellest järeldub, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga p on vastuolus, kui krediidilepingusse lisatakse tingimus, mis viitab riigisisestele õigusnormidele, mis omakorda viitavad niisugusele õigusnormidest tulenevale teabe tüüpvormile nagu seaduses sätestatud tüüpvorm. Sama kehtib seda enam juhul, kui niisuguses tüüpvormis sisalduvad tingimused on selle sättega vastuolus, kuna need ei ole asjaomase lepingu kontekstis selged. Seega on sama sättega vastuolus ka riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad selliste tingimuste kasutamisele õigusliku eelduse, et kaupleja täidab oma kohustust teavitada tarbijat tema taganemisõigusest.

221

Mis puudutab järeldusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sellest tõdemusest tegema, siis tuleb märkida, et liikmesriigi kohus, kes lahendab üksnes eraõiguslikke isikuid puudutavat kohtuasja, peab direktiiviga ette nähtud kohustuste ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaldamisel võtma arvesse riigisiseseid õigusnorme kogumis ning lähtuma nende tõlgendamisel võimalikult suures ulatuses selle direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, et saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

222

Samas on riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel teatavad piirid. Nii piiravad liikmesriigi kohtu kohustust viidata asjakohaste riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel direktiivi sisule õiguse üldpõhimõtted ning see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

223

Käesoleval juhtumil tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) hinnangul ei võimalda põhikohtuasjas kõne all olevate sätete sõnastus, ülesehitus ja eesmärk läbi viia direktiiviga 2008/48 kooskõlaliste tõlgendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga omalt poolt, et on olemas niisugust tõlgendust pooldav õiguskirjanduse seisukoht, mille järgi tuleb need riigisisesed sätted kohaldamata jätta.

224

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olevaid riigisiseseid õigusnorme on võimalik tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2008/48, kusjuures tuleb täpsustada, et ta ei saa põhjendatult leida, et tal ei ole võimalik tõlgendada kõnesolevaid riigisiseseid norme liidu õigusega kooskõlas üksnes põhjusel, et vastava liikmesriigi kohtud, isegi kui tegemist on kõrgeima kohtuga, on tõlgendanud neid viisil, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

225

Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et see ei ole võimalik, tuleb meelde tuletada, et kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik kooskõlas liidu õiguse nõuetega tõlgendada, nõuab liidu õiguse esimuse põhimõte, et liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on oma pädevuse raames kohaldada liidu õiguse sätteid, tagab selle õiguse nõuete täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid või praktika – isegi kui need on ajaliselt hilisemad –, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, millel on vahetu õigusmõju, ja tal ei ole vaja taotleda või oodata nende riigisiseste õigusnormide või praktika eelnevat kõrvaldamist seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (vahetu õigusmõju), C‑205/20, EU:C:2022:168, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 95).

226

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et direktiivi endaga ei saa panna eraõiguslikule isikule kohustusi ning direktiivile kui sellisele ei saa seega eraõigusliku isiku vastu liikmesriigi kohtus tugineda. Seega ei luba isegi selge, täpne ja tingimusteta direktiivi säte liikmesriigi kohtul jätta kohaldamata sellega vastuolus olevat riigisisest õigusnormi, kui nii toimides pandaks eraõiguslikule isikule lisakohustus (vt selle kohta 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

227

Käesoleval juhul on ühelt poolt selge, et põhikohtuasjade pooled on üksnes eraõiguslikud isikud. Teiselt poolt, kui põhikohtuasjades jäetaks kõnealused riigisisesed õigusnormid direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p alusel kohaldamata, jääks nendes vaidlustes kostjaks olevad pangad ilma nende õigusnormidega kehtestatud õiguslikust eeldusest tulenevast eelisest ja oleksid seega kohustatud põhikohtuasjades kõne all olevates lepingutes selgelt ja arusaadavalt ära märkima selles sättes loetletud teabe taganemisõiguse kohta. Eelmises punktis viidatud kohtupraktika välistab aga selle, et nimetatud sätte sellist mõju saaks tunnustada üksnes liidu õiguse alusel.

228

Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kohustatud ainuüksi liidu õiguse alusel jätma EGBGB § 247 lõike 6 teise lõigu kolmanda lause ja § 12 esimese lõigu kolmanda lause kohaldamata, isegi kui need sätted on vastuolus direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga p, ilma et see piiraks selle kohtu võimalust jätta need sätted kohaldamata oma riigisisese õiguse alusel (vt analoogia alusel 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 33).

229

Sellegipoolest on oluline täpsustada, et sellises olukorras võib isik, kelle huve on kahjustatud sellega, et riigisisene õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas, siiski tugineda kohtupraktikale, mis lähtub 19. novembri 1991. aasta kohtuotsusest Francovich jt (C‑6/90 ja C‑9/90, EU:C:1991:428), et võimaluse korral saada talle tekitatud kahju eest hüvitist (vt selle kohta 7. märtsi 1996. aasta kohtuotsus El Corte Inglés, C‑192/94, EU:C:1996:88, punkt 22, ning 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

230

Neil asjaoludel tuleb vastata esimesele küsimusele kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud õiguslik eeldus, et kaupleja on täitnud oma kohustuse teavitada tarbijat tema taganemisõigusest, kui ta viitab lepingus riigisisestele õigusnormidele, milles on sellega seoses omakorda viidatud õigusnormidest tulenevale teabe tüüpvormile, kasutades selles tüüpvormis sisalduvaid tingimusi, mis ei ole direktiivi selle sätte nõuetega kooskõlas. Kui asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik direktiiviga 2008/48 kooskõlas tõlgendada, ei ole liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust, mille pooled on üksnes eraõiguslikud isikud, kohustatud ainuüksi liidu õiguse alusel jätma niisugused õigusnormid kohaldamata, ilma et see piiraks selle kohtu võimalust jätta need kohaldamata oma riigisisese õiguse alusel, ja kui ta seda ei tee, siis selle isiku võimalust, kelle huve on kahjustatud seetõttu, et riigisisene õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.

231

Kohtuasjas C‑232/21 esitatud teise küsimuse punktiga a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et päevaintressi summa, mis tuleb selle sätte kohaselt krediidilepingus märkida ja mida kohaldatakse juhul, kui tarbija kasutab taganemisõigust, peab aritmeetiliselt tulenema lepingus kokku lepitud lepingulisest laenuintressimäärast.

232

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis p on sätestatud, et krediidilepingus peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustatud teave tarbijal artikli 14 lõike 3 punkti b kohaselt oleva kohustuse kohta maksta tema taganemisõiguse kasutamise korral kasutatud põhiosa ja intress ning kogunev intress päeva kohta.

233

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikest 2 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 31 nähtub, et nõue täpsustada selles sättes loetletud andmed paberil või mõnel muul püsival andmekandjal koostatud lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult on vajalik selleks, et tarbijal oleks võimalik oma õigusi ja kohustusi teada (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

234

Seda, et tarbija teaks ja mõistaks hästi andmeid, mida krediidileping peab vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikele 2 kohustuslikult sisaldama, on vaja selleks, et lepingut saaks nõuetekohaselt täita, ja eelkõige selleks, et tarbija saaks kasutada oma õigusi, sealhulgas tal olevat taganemisõigust (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

235

Selleks et oleks võimalik nendest asjaoludest õigesti aru saada, järgides direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 sätestatud selguse nõuet, peab krediidilepingus esitatud teabes seega puuduma igasugune vastuolu, mis võib piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat keskmist tarbijat sellest lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ulatuse osas eksitada.

236

Lisaks on direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 3 punktis b muu hulgas ette nähtud, et taganemisõiguse kasutamise korral tuleb intress arvutada kokkulepitud laenuintressi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et mõiste „intress“ hõlmab ka selle direktiivi artikli 10 lõike 2 punktis p nimetatud päevaintressi, kuna selle direktiivi artikli 14 lõike 3 punktis b on silmas peetud „laenu […] põhiosa suhtes alates selle kasutamise kuupäevast kuni selle krediidiandjale maksmise kuupäevani kogunenud intressi“.

237

Seega tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktist p koostoimes artikli 14 lõike 3 punktiga b, et mis puudutab taganemisõiguse kasutamise korral tarbija poolt tasumisele kuuluvat päevaintressi, siis ei või see intress mingil juhul olla suurem kui krediidilepingus kokku lepitud laenuintressist aritmeetiliselt tulenev summa.

238

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 233–235 käsitletud kohtupraktikat, peab lepingus sisalduv teave päevaintressi summa kohta olema esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult, eelkõige nii, et koostoimes muu teabega puuduks igasugune vastuolu, mis võiks piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat keskmist tarbijat eksitada päevaintressi summa osas, mida ta peab lõpuks tasuma. Kui nendele tunnustele vastavat teavet ei esitata, ei tule päevaintressi maksta.

239

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas kohtuasjas C‑232/21 kõne all olevaid lepingutingimusi arvestades oli keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, võimalik selgelt kindlaks teha taganemisõiguse kasutamise korral maksmisele kuuluva päevaintressi summa.

240

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑232/21 esitatud teise küsimuse punktile a vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p koostoimes selle direktiivi artikli 14 lõike 3 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et päevaintressi summa, mis tuleb selle sätte kohaselt krediidilepingus märkida ja mida kohaldatakse juhul, kui tarbija kasutab taganemisõigust, ei või ühelgi juhul olla suurem kui selles lepingus kokku lepitud intressimäärast aritmeetiliselt tulenev summa. Lepingus sisalduv teave päevaintressi summa kohta peab olema esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult, eelkõige nii, et koostoimes muu teabega puuduks igasugune vastuolu, mis võiks piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat keskmist tarbijat eksitada päevaintressi summa osas, mida ta peab lõpuks tasuma. Kui nendele tunnustele vastavat teavet ei esitata, ei tule päevaintressi maksta.

241

Kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punktiga d soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus peavad olema märgitud olulised vorminõuded, mida tuleb järgida kohtuvälise kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluse algatamiseks, või piisab sellest, kui see leping viitab selles osas menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis.

242

Sellega seoses tuleb esile tuua, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis t on sätestatud, et krediidilepingus tuleb selgelt ja kokkuvõtlikult märkida, kas tarbijal on juurdepääs kohtuvälisele kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusele, ning kui on, selle kasutamise võimalused.

243

Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuigi krediidilepingus sisalduv teave ei pea tingimata sisaldama kõiki tarbijale kättesaadavaid kohtuväliseid kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusi käsitlevaid menetlusnorme, on direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t eesmärk siiski tagada esiteks, et tarbija saaks asjaoludest täielikult teadlikuna otsustada, kas tal on otstarbekas kasutada üht neist menetlustest, ja teiseks, et tal oleks tegelikult võimalik selline menetlus krediidilepingus sisalduva teabe alusel algatada (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punktid 132 ja 135).

244

Selleks on oluline, et tarbija oleks esiteks teavitatud kõigist kasutada olevatest kohtuvälistest kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetlustest ja asjakohastel juhtudel neist igaühe hinnast, teiseks sellest, kas kaebus või nõue tuleb esitada kirjaga või elektrooniliselt, kolmandaks füüsilisest või elektroonilisest aadressist, kuhu selline kaebus või nõue tuleks saata, ning neljandaks teistest vorminõuetest, mida tuleb sellise kaebuse või nõude esitamisel järgida (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 136).

245

Euroopa Kohus on sellega seoses juba otsustanud, et ei piisa sellest, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 137). Sama kehtib ka juhul, kui krediidilepingus on märgitud, et selline menetluskord on taotluse alusel kättesaadav.

246

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punktile d vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus peab olema märgitud oluline teave kõigi kasutada olevate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetluste kohta ja asjakohastel juhtudel neist igaühe hind; see, kas kaebus või nõue tuleb esitada posti teel või elektrooniliselt; füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu niisugune kaebus või nõue tuleb saata, ning muud vorminõuded, mida tuleb järgida sellise kaebuse või nõude esitamisel, kusjuures ei piisa sellest, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda.

247

Kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud teise küsimuse punkti b alapunktiga aa palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti r tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus peab krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise arvutamiseks olema märgitud piisavalt konkreetne ja tarbijale arusaadav aritmeetiline valem, et tarbija saaks vähemalt ligikaudselt välja arvutada sellisel juhul tasumisele kuuluva summa.

248

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti r kohaselt peab krediidilepingus olema selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustatud „krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus, krediidi ennetähtaegse tagastamise kord ja vajaduse korral teave, mis käsitleb krediidiandja õigust saada hüvitist ning selle hüvitise arvutamise viisi“.

249

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlustest, et kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 kõne all olevates krediidilepingutes on sisuliselt ette nähtud, et kui tarbija krediidi ennetähtaegselt tagasi maksab, võib pank nõuda hüvitist, mis arvutatakse vastavalt Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) ette nähtud aritmeetilisele raamistikule, milles võetakse muu hulgas arvesse vahepeal muutuva intressimäära suurust, krediidi saamiseks esialgu kokku lepitud rahavoogusid, krediidiandja panga saamata jäänud tulu, ennetähtaegse tagasimaksmisega seotud halduskulusid ning riskikulusid ja halduskulusid, mis on tänu ennetähtaegsele tagasimaksmisele säästetud. Nendes lepingutes on samuti täpsustatud, et sel viisil arvutatud ennetähtaegse tagastamise hüvitist vähendatakse järgmisest kahest summast väiksemani, kui see hüvitis on suurem: kas 1%, või kui ennetähtaegne tagasimakse tehakse vähem kui seitse aastat enne kokkulepitud tagasimaksekuupäeva, 0,5% ennetähtaegselt tagasimakstud summast, või krediidisaaja poolt ennetähtaegse tagastamise kuupäeva ja kokkulepitud tagasimaksekuupäeva vahelisel ajal makstud intressisumma.

250

Sarnases kontekstis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui direktiivis 2008/48 on sätestatud teenuse osutaja kohustus teavitada tarbijat talle pakutava lepingulise kohustuse sisust, mille teatud aspektid on sätestatud liikmesriigi imperatiivsetes õigus- või haldusnormides, siis peab selline teenuse osutaja tarbijat nende normide sisust teavitama täpselt ja kokkuvõtlikult, et tarbijal oleks võimalik saada oma õiguste ja kohustuste kohta teavet (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

251

Kuigi direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis r ette nähtud ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasumisele kuuluva hüvitisega seoses ei ole vaja, et krediidilepingus oleks täpsustatud aritmeetiline valem, mille alusel seda hüvitist arvutatakse, peab selles siiski olema ära näidatud selle hüvitise arvutamise viis konkreetselt ja keskmisele tarbijale hõlpsasti mõistetaval viisil, nii et tarbija saaks krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise summa kindlaks teha krediidilepingus esitatud andmete alusel (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 100).

252

Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasumisele kuuluva hüvitise arvutamiseks pelgalt aritmeetilisele finantsraamistikule viitamine, mille on ette näinud riigisisene kohus, kõnealusel juhul Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus), ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktis 250 meelde tuletatud nõudele teavitada tarbijat tema lepingulise kohustuse sisust (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 101).

253

Samas on direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis r sätestatud kohustuse – teavitada tarbijat selle hüvitise arvutamise viisist, mida ta peab krediidiandjale krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral maksma – eesmärk võimaldada tarbijal teha selle hüvitise summa kindlaks krediidilepingus esitatud teabe alusel. Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ebatäieliku või ebaõige teabe esitamist saab teabe esitamata jätmisega samastada üksnes tingimusel, et tarbijat eksitatakse seetõttu tema õiguste ja kohustuste osas (vt selle kohta 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Hamilton, C‑412/06, EU:C:2008:215, punkt 35, ning 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Rust Hackner jt, C‑355/18–C‑357/18 ja C‑479/18, EU:C:2019:1123, punkt 78) ning selle tulemusel sõlmib ta lepingu, mida ta ei oleks sõlminud, kui tal oleks olnud kogu täielik ja sisuliselt õige teave.

254

Samas ei saa asuda seisukohale, et tarbijat on selle kohtupraktika tähenduses eksitatud, kui hoolimata sellest, et selle hüvitise arvutamiseks ei ole liikmesriigi kohtu ette nähtud aritmeetilisele finantsraamistikule nõuetekohaselt viidatud, sisaldab leping muid andmeid, mis võimaldavad tarbijal hõlpsasti kindlaks määrata asjaomase hüvitise summa, eelkõige hüvitise maksimumsumma, mille ta peab krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasuma.

255

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 kõne all olevad lepingud vastavad sellele tingimusele osas, milles need näevad ette, et ennetähtaegse tagastamise hüvitist, mis on arvutatud kohtupraktikas ette nähtud aritmeetilise finantsraamistiku alusel, vähendatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 249 nimetatud kahest summast väiksemani, kui see hüvitis oli suurem.

256

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud teise küsimuse punkti b alapunktile aa vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti r tuleb tõlgendada nii, et üldjuhul peab krediidilepingus olema krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise arvutamiseks märgitud selle hüvitise arvutamise viis konkreetsel ja kergesti arusaadaval viisil keskmise tarbija jaoks, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, et ta saaks ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise summa kindlaks teha lepingus esitatud teabe alusel. Siiski, isegi kui puudub konkreetne ja kergesti arusaadav viide arvutusmeetodile, võib sellise lepinguga olla täidetud selles sättes ette nähtud kohustus, kui see sisaldab muid andmeid, mis võimaldavad tarbijal hõlpsasti kindlaks määrata asjaomase hüvitise summa, eelkõige hüvitise maksimumsumma, mida ta peab krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasuma.

257

Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punktid e ja f ning kohtuasjas C‑232/21 esitatud teise küsimuse punktid c ja d on vastuvõetavad, vastupidi sellele, mida väidavad vastavalt C Bank ning Volkswagen Bank ja Audi Bank oma kirjalikes seisukohtades. Tõsi, eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud nendes küsimustes üldiselt direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikele 2, mitte spetsiifiliselt selle sätte konkreetsetele punktidele. Nendes kahes kohtuasjas esitatud eelotsusetaotlustest nende kogumis lugemisel ilmneb siiski, et Euroopa Kohtul on võimalik mõista selle sätte aspekte, mis tekitavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi selle tõlgenduse osas, ning anda sellele kohtule kõnesolevas küsimuses tarvilik vastus. Eelöeldust järeldub, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 110 ja 117 käsitletud põhimõtetele on eelotsusetaotluse esitanud kohus nende küsimuste raames piisavalt täpselt määratlenud liidu õigusnormi, mis on põhikohtuasjade faktiliste asjaolude ja esemega seotud, võimaldades seega Euroopa Kohtul anda sellele kohtule tarviliku vastuse.

258

Seega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punkti b alapunktiga bb, punktidega e ja f ning kohtuasjas C‑232/21 esitatud teise küsimuse punkti b alapunktiga bb ning punktidega c ja d sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et artikli 14 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud taganemistähtaeg hakkab kulgema üksnes tingimusel, et selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nõutud teave on tarbijale esitatud täielikult ja selles ei ole sisulist viga.

259

Sellega seoses tuleb märkida, et sarnaselt teiste liidu tarbijakaitsealaste direktiividega põhineb direktiiviga 2008/48 loodud kaitsesüsteem eeldusel, et tarbija on suhetes kauplejaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub kaupleja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (vt selle kohta 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Faber, C‑497/13, EU:C:2015:357, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

260

Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingu tingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline. Just selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel siduda (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 64 ning seal viidatud kohtupraktika).

261

Nii nähtub direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punktist b, et 14 päeva pikkune taganemistähtaeg hakkab kulgema alles päevast, mil tarbija sai eelkõige selle direktiivi artiklis 10 ette nähtud teabe, kui see päev on krediidilepingu sõlmimise päevast hilisem. Artikli 10 lõikes 2 on loetletud teave, mis tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult esitada.

262

Viimasega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 sätestatud teavitamiskohustus aitab saavutada selle direktiivi eesmärki, mis seisneb direktiivi põhjenduste 7 ja 9 kohaselt selles, et näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

263

Nagu juba märgitud selle kohtuotsuse punktides 233 ja 234, nähtub direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikest 2 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 31, et nõue täpsustada selles sättes loetletud andmed paberil või mõnel muul püsival andmekandjal koostatud lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult on vajalik selleks, et tarbijal oleks võimalik oma õigusi ja kohustusi teada. See, et tarbija teaks ja mõistaks hästi andmeid, mida krediidileping peab vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikele 2 kohustuslikult sisaldama, on konkreetselt vajalik selleks, et lepingut saaks nõuetekohaselt täita, ning täpsemalt selleks, et tarbija saaks oma õigusi kasutada (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punktid 70 ja 71 ning seal viidatud kohtupraktika).

264

Siiski, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 253, saab ebatäieliku või ebaõige teabe esitamist samastada teabe esitamata jätmisega üksnes tingimusel, et tarbijat eksitatakse seetõttu tema õiguste ja kohustuste osas ning et selle tulemusel sõlmib ta lepingu, mida ta ei oleks sõlminud, kui tal oleks olnud kogu täielik ja mitte sisuliselt ebaõige teave.

265

Seega tuleb asuda seisukohale, et kui teave, mille krediidiandja direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 alusel tarbijale annab, osutub ebatäielikuks või ebaõigeks, hakkab taganemistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle teabe ebatäielikkus või ebaõigsus ei mõjuta tarbija suutlikkust hinnata sellest direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust ega otsust sõlmida leping ega võta sõltuvalt olukorrast temalt võimalust kasutada oma õigusi sisuliselt samadel tingimustel nagu siis, kui teave oleks esitatud täielikult ja täpselt (vt selle kohta analoogia alusel 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia, C‑42/15, EU:C:2016:842, punkt 72, ning 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Rust‑Hackner jt, C‑355/18–C‑357/18 ja C‑479/18, EU:C:2019:1123, punkt 81). Selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

266

Veel on oluline täpsustada, et taganemistähtaja kulgema hakkamise korda ei mõjuta see, kui riigisiseses õiguses võivad olla olemas meetmed, mille eesmärk on karistada tarbijale esitatud teabe ebatäielikkust või ebaõigsust muul kui eespool kirjeldatud viisil. Nimelt, nagu märkis sisuliselt kohtujurist oma ettepaneku punktis 146, kaasneb asjaolu, et vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punktile b hakkab taganemistähtaeg kulgema alles päevast, mil tarbija sai selle direktiivi artiklis 10 ette nähtud teabe kätte, otseselt sellega, et krediidiandja ei täitnud tal lasuvat kohustust edastada tarbijale krediidilepingus kohustuslikku teavet, mida on nimetatud viidatud artiklis 10. Vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikele 1 oleks aga selle direktiiviga taganemisõiguse valdkonnas läbi viidud täieliku ühtlustamise tagajärgedega vastuolus see, kui liikmesriikidel oleks lubatud teha erandeid tagajärjest, mille direktiivi artikli 14 lõike 1 teise lõigu punkt b seob muu hulgas sama direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud teavitamiskohustuse täitmata jätmisega.

267

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punkti b alapunktiga bb, punktidega e ja f ning kohtuasjas C‑232/21 esitatud teise küsimuse punkti b alapunktiga bb ning punktidega c ja d esitatud küsimustele sisuliselt vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui tarbijale selle direktiivi artikli 10 lõike 2 alusel esitatud kohustuslik teave on ebatäielik või ebaõige, hakkab taganemistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle teabe ebatäielikkus või ebaõigsus ei mõjuta tarbija suutlikkust hinnata talle sellest direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust ega tema otsust sõlmida leping ega võta sõltuvalt olukorrast temalt võimalust kasutada oma õigusi sisuliselt samadel tingimustel nagu siis, kui teave oleks esitatud täielikult ja täpselt.

268

Kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punktiga c palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb konkreetse protsendina märkida lepingu sõlmimise ajal kohaldatav viivisemäär, ning juhul kui intressimäär määratakse kindlaks muutuva baasintressimäära alusel, viimati nimetatud intressimäär ja mehhanism, mille kohaselt see võib aja jooksul muutuda.

269

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l kohaselt tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada muu hulgas kohaldatav viivisemäär maksete hilinemise korral sellisena, nagu seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, ja selle kohandamise üksikasjad.

270

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 233–235 osundatud kohtupraktikat, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et krediidilepingus tuleb konkreetse protsendina märkida lepingu sõlmimise ajal kohaldatav viivisemäär ja konkreetselt kirjeldada viivisemäära kohandamise mehhanismi (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punktid 92 ja 95).

271

Tuleb rõhutada, et kui see intressimäär määratakse kindlaks muutuva baasintressimäära alusel, nagu see on põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu puhul, tuleb baasintressimäär samadel põhjustel märkida konkreetse protsendina, mis on kohaldatav lepingu sõlmimise kuupäeval. Intressimäära arvutamise viis viiteintressimäära alusel peab olema lepingus esitatud viisil, mis on keskmisele tarbijale, kellel ei ole finantsvaldkonna eriteadmisi, hõlpsasti mõistetav, nii et tarbija saaks arvutada viivise välja samas lepingus esitatud teabe alusel. Lisaks peab krediidilepingus olema ära näidatud viiteintressimäära muutmise sagedus ja seda isegi siis, kui see on kindlaks määratud riigisiseste õigusnormidega (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 94).

272

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑47/21 esitatud teise küsimuse punktile c vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb konkreetse protsendina märkida lepingu sõlmimise ajal kohaldatav viivisemäär ja konkreetselt kirjeldada selle määra kohandamise mehhanismi. Kui intressimäär määratakse kindlaks aja jooksul muutuva baasintressimäära alusel, peab krediidilepingus olema märgitud lepingu sõlmimise kuupäeval kohaldatav viiteintressimäär, kusjuures tuleb täpsustada, et baasintressimäära alusel viivise arvutamise viis peab lepingus olema esitatud kujul, mis on keskmisele tarbijale, kellel ei ole finantsvaldkonna eriteadmisi, kergesti arusaadav, et ta saaks arvutada viivise samas lepingus esitatud teabe alusel. Lisaks peab krediidilepingus olema ära näidatud viiteintressimäära muutmise sagedus ja seda isegi siis, kui see on kindlaks määratud riigisiseste õigusnormidega.

273

Neljanda küsimuse punktidega a–d palub eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui krediidilepingus ei ole esitatud vähemalt üht selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustusliku teabe osa või kui see on esitatud ebatäielikult või ebaõigesti, ilma et seda oleks nõuetekohaselt esitatud hiljem, siis on sellega vastuolus see, kui krediidiandja saab tulemuslikult tugineda sellele, et tarbija on oma taganemisõigust kuritarvitanud.

274

Sellele küsimusele vastamiseks ja võttes arvesse asjaolu, et ühes põhikohtuasjadest, mis on käsitlemisel kohtuasjas C‑232/21, kasutati taganemisõigust ajal, mil krediidileping oli täielikult täidetud, tuleb esiteks kontrollida, mil määral mõjutab selline täielik täitmine, kuivõrd direktiivis 2008/48 sellekohased erisätted puuduvad, selle direktiivi artikli 14 lõikes 1 ette nähtud taganemisõiguse säilimist.

275

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikele 1 on tarbijal õigus krediidilepingust taganeda, kusjuures selle õiguse kasutamine lõpetab lepinguosaliste kohustuse täita krediidilepingut selle direktiivi artikli 14 lõike 3 punktis b sätestatud tingimustel ja tähtaegadel.

276

Lisaks tuleneb direktiivi 2008/48 põhjendusest 34, et selles on ette nähtud taganemisõigus sarnastel tingimustel nagu direktiivis 2002/65 ettenähtud tingimused. Sätestades aga artikli 6 lõike 2 punktis c, et taganemisõigust ei kohaldata selliste lepingute suhtes, mille mõlemad pooled on tarbija sõnaselgel taotlusel täielikult täitnud, on direktiivis 2002/65 leidnud väljenduse põhimõte, mille kohaselt taganemisõigusele ei saa ühelgi juhul tugineda, kui leping on täielikult täidetud – põhimõte, mis peab samuti kehtima direktiivi 2008/48 suhtes.

277

Lisaks ei saa krediidilepingu täieliku täitmise korral direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud teabe esitamise kohustus põhimõtteliselt enam saavutada selle sätte eesmärki, milleks on – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 233 ja 234 – võimaldada tarbijal saada kogu teave, mis on vajalik lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ja eelkõige oma õiguste kasutamiseks, sealhulgas taganemisõiguse kasutamiseks, nii et tal oleks võimalik teada oma õiguste ja kohustuste ulatust. Sellest tuleneb, et kui leping on täielikult täidetud, ei ole neil kohustustel enam samal tasemel soovitud toimet.

278

Lõpuks tuleb meelde tuletada, et nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivis 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT 1985, L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262) ette nähtud taganemisõiguse üle otsustades on Euroopa Kohus juba sedastanud, et vastavalt tsiviilõiguse üldpõhimõtetele ei saa seda õigust kasutada, kui sellest lepingust ei tulene enam ühtegi kohustust (vt selle kohta 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Hamilton, C‑412/06, EU:C:2008:215, punkt 42).

279

Neil asjaoludel, kuivõrd lepingu täitmine kujutab endast lepinguliste kohustuste lõppemise loomulikku mehhanismi, tuleb asuda seisukohale, et kuna puuduvad vastavad erisätted, ei saa tarbija enam tugineda taganemisõigusele, mis on talle antud direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 1, kui pooled on krediidilepingu täielikult täitnud ja sellest lepingust tulenevad vastastikused kohustused on seetõttu lõppenud.

280

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas krediidiandja võib tugineda sellele, et tarbija on direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust kuritarvitanud, siis tuleb esimesena märkida, et see direktiiv ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid küsimust, kas tarbija on selle direktiiviga talle antud õigusi kuritarvitanud (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 120).

281

Sellegipoolest on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õiguses olemas õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T Danmark ja Y Denmark, C‑116/16 ja C‑117/16, EU:C:2019:135, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

282

Õigussubjektid on kohustatud seda õiguse üldpõhimõtet järgima. Nimelt ei saa liidu õigusnorme kohaldada nii laialt, et need hõlmaksid tehinguid, mida tehakse pettuse või kuritarvituse teel liidu õigusega ette nähtud eelistest kasu saamise eesmärgil (26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T Danmark ja Y Denmark, C‑116/16 ja C‑117/16, EU:C:2019:135, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

283

Sellest põhimõttest tuleneb seega, et liikmesriik peab keelduma – ka juhul, kui puuduvad sellist keeldumist ette nägevad liikmesriigi sätted – liidu õigusnormide kohaldamisest, kui isik ei tugine neile mitte nende sätete eesmärkide saavutamiseks, vaid eesmärgiga saada sellele isikule liidu õigusest tulenev eelis, kuigi liidu õiguses ette nähtud, objektiivsed tingimused soovitud eelise saamiseks on täidetud ainult formaalselt (vt selle kohta 22. novembri 2017. aasta kohtuotsus Cussens jt, C‑251/16, EU:C:2017:881, punktid 32 ja 33, ning 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T Danmark ja Y Denmark, C‑116/16 ja C‑117/16, EU:C:2019:135, punktid 72 ja 91).

284

Seega ei ole tähtsust asjaolul, kas õiguse kuritarvitamise keeldu puudutav liidu õiguse põhimõte on sätestatud riigisisestes õigusnormides või mitte ning kas need sätted on, sõltuvalt olukorrast, vastu võtnud asjaomase liikmesriigi parlament või mitte.

285

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on kuritarvituse tõendamiseks nõutav ühest küljest objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teisest küljest see, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T Danmark ja Y Denmark, C‑116/16 ja C‑117/16, EU:C:2019:135, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 122).

286

Kuritarvituse olemasolu kontrollimiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse kõiki juhtumi fakte ja asjaolusid, sealhulgas neid, mis leidsid aset pärast tehingut, mille kohta on väidetud, et see oli kuritarvitav (vt selle kohta 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Cervati ja Malvi, C‑131/14, EU:C:2016:255, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

287

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida kooskõlas riigisisese õiguse tõendamisnormidega – niivõrd, kuivõrd see ei kahjusta liidu õiguse tõhusust –, kas põhikohtuasjades on täidetud kuritarvituse koosseisu tunnused, nagu neid on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 285, välja arvatud käesoleva kohtuotsuse punktis 274 nimetatud tunnus, mille korral leping on täielikult täidetud. Siiski võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse suhtes otsust tehes esitada vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on abistada seda kohut temapoolse tõlgenduse andmisel (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kratzer, C‑423/15, EU:C:2016:604, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. novembri 2017. aasta kohtuotsus Cussens jt, C‑251/16, EU:C:2017:881, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

288

Teisena, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 285 viidatud objektiivset asjaolu, mis viitab kuritarvitamisele, siis on Euroopa Kohus ühelt poolt juba tõdenud, et direktiivi 2008/48 artikli 14 eesmärk on võimaldada tarbijal valida leping, mis sobib kõige paremini tema vajadustega, ning seega võimaldada tal taganeda niisuguse lepingu tagajärgedest, mille kohta pärast lepingu sõlmimist ilmneb taganemisõiguse kasutamiseks ette nähtud järelemõtlemisaja jooksul, et leping ei sobi selle tarbija vajadustega. Teiselt poolt on selle direktiivi artikli 14 lõike 1 teise lõigu punkti b eesmärk tagada, et tarbija saab kogu vajaliku teabe, et hinnata oma lepingulise kohustuse ulatust ja karistada krediidiandjat, kes ei edasta talle selle direktiivi artiklis 10 ette nähtud teavet (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punktid 123 ja 124 ning seal viidatud kohtupraktika).

289

Selleks et pärssida krediidiandja tahet rikkuda talle direktiivist 2008/48 tulenevaid kohustusi tarbija ees, otsustas Euroopa Kohus 9. septembri 2021. aasta kohtuotsuse Volkswagen Bank jt (C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736) punktis 126, et kui kaupleja ei ole edastanud tarbijale viidatud direktiivi artiklis 10 nimetatud teavet ja tarbija otsustab krediidilepingust taganeda hiljem kui 14‑päevase tähtaja jooksul pärast selle sõlmimist, ei saa see kaupleja nimetatud tarbijale ette heita taganemisõiguse kuritarvitamist, isegi kui selle lepingu sõlmimisest kuni tarbija taganemiseni on kulunud märkimisväärne aeg.

290

Euroopa Kohus järeldas sellest, et direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui krediidiandja võiks põhjendatult leida, et tarbija kuritarvitas oma taganemisõigust, mis on ette nähtud mainitud direktiivi artikli 14 lõikes 1, kui krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud teatavaid direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud andmeid ning neid ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärele, sõltumata sellest, kas see tarbija teadis või pidi teadma oma taganemisõigusest (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 127).

291

Sellega seoses tuleb siiski täpsustada, et vastavalt vastusele, mille Euroopa Kohus andis käesoleva kohtuotsuse punktis 267, ei saa krediidiandja tugineda taganemisõiguse kasutamise kuritavitusele, kui lepingus sisalduva ebatäieliku või ebaõige teabe korral ei hakanud taganemistähtaeg kulgema seetõttu, et on tõendatud, et teabe ebatäielikkus või ebaõigsus on mõjutanud tarbija suutlikkust hinnata talle direktiivist 2008/48 tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust ning tema otsust leping sõlmida.

292

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud neljanda küsimuse punktidele a–d vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingu täielik täitmine toob kaasa taganemisõiguse lõppemise. Lisaks ei saa krediidiandja tulemuslikult tugineda sellele, et tarbija on lepingu sõlmimise ja taganemisõiguse kasutamise vahelisel ajal või isegi hilisema käitumisega seda õigust kuritarvitanud, kui krediidilepingus sisalduva ebatäieliku või ebaõige teabe korral, mis on vastuolus direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2, ei hakanud taganemistähtaeg kulgema seetõttu, et on tõendatud, et teabe ebatäielikkus või ebaõigsus mõjutas tarbija suutlikkust hinnata talle direktiivist 2008/48 tulenevate õiguste ja kohustuste ulatust ning tema otsust leping sõlmida.

293

Kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud kolmanda küsimuse punktidega a–d soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui krediidiandja võib juhul, kui tarbija kasutab vastavalt selle direktiivi artikli 14 lõikele 1 oma taganemisõigust, tugineda selle õiguse lõppemisele riigisiseste õigusnormide alusel, ja sealhulgas juhul, kui tarbija ei olnud teadlik kõnealuse õiguse säilimisest ja/või kui krediidilepingus ei olnud esitatud vähemalt ühte selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustusliku teabe osa või kui see oli esitatud ebatäielikult või ebaõigesti, ilma et see oleks nõuetekohaselt hiljem teatavaks tehtud.

294

Sellele küsimustele vastamiseks tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punktist b, hakkab 14‑päevane taganemistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle direktiivi artiklis 10 ette nähtud teave on tarbijale edastatud, kui edastamise kuupäev on krediidilepingu sõlmimise kuupäevast hilisem. Artiklis 10 on loetletud teave, mis tuleb krediidilepingutes selgelt ja kokkuvõtlikult esitada.

295

Sellega seoses nähtub esiteks direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 1 koostoimes direktiivi põhjendustega 9 ja 10, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate krediidilepingute osas näeb direktiiv ette täieliku ühtlustamise, ja nagu nähtub nimetatud artikli 22 pealkirjast, on direktiivi sätted selles osas imperatiivsed. Sellest järeldub, et selle ühtlustamisega konkreetselt silmas peetud valdkondades ei ole liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada muid riigisiseseid õigusnorme kui need, mis on ette nähtud samas direktiivis (9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Sogefinancement, C‑50/22, EU:C:2023:177, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

296

Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et tarbija taganemisõiguse kasutamisega seotud ajalised tingimused kuuluvad direktiivi 2008/48 artikliga 14 ühtlustatud küsimuste hulka ning järelikult, kuna see direktiiv ei näe ette mingit ajalist piirangut tarbija taganemisõiguse kasutamisele juhul, kui direktiivi artiklis 10 ette nähtud teavet ei ole talle edastatud või kui see on talle edastatud ebatäielikult või ebaõigesti ja kui vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 267 antud vastusele ei hakanud taganemistähtaeg kulgema, ei saa sellist piirangut nagu see, mis tuleneb õiguse lõppemisest, kehtestada liikmesriigis riigisiseste õigusnormidega (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt, C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punktid 116 ja 117).

297

Neil asjaoludel ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks ei ole oluline välja selgitada, kas kõnealused riigisisesed õigusnormid sisalduvad asjaomase liikmesriigi parlamendi vastu võetud seaduses, kas tarbija oli teadlik taganemisõiguse säilimisest või mitte ja kas krediidiandjal oli puudu oleva, ebatäieliku või ebaõige teabe edastamisega võimalus tingida taganemisõiguse tähtaja kulgema hakkamine.

298

Sama kehtib Saksamaa valitsuse kirjalikes seisukohtades välja toodud asjaolu kohta, mille kohaselt eeldab õiguse lõppemine Saksa õiguses mitte ainult teatud aja möödumist, vaid ka faktilisi asjaolusid, millest ilmneb, et asjaomase õiguse kasutamine on kuritarvitav. Nimelt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 293 antud vastusest, et selline kuritarvitus on nimetatud kohtuotsuse punktis 297 kirjeldatud olukorras välistatud.

299

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud kolmanda küsimuse punktidele a–d vastata, et direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui krediidiandja võib juhul, kui tarbija kasutab vastavalt selle direktiivi artikli 14 lõikele 1 oma taganemisõigust, tugineda selle õiguse lõppemisele riigisiseste õigusnormide alusel, kui krediidilepingus ei olnud esitatud vähemalt ühte selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustusliku teabe osa või kui see oli esitatud ebatäielikult või ebaõigesti, ilma et see oleks nõuetekohaselt hiljem teatavaks tehtud, ning sel põhjusel ei hakanud kulgema artikli 14 lõikes 1 ette nähtud taganemistähtaeg.

300

Viienda küsimusega kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui tarbija taganeb seotud krediidilepingust selle direktiivi artikli 3 punkti n tähenduses, peab ta krediidiandjale tagastama krediidi abil rahastatud kauba või nõudma krediidiandjalt selle kauba tagasivõtmist, enne kui ta saab nõuda krediidilepingu alusel tasutud igakuiste osamaksete tagastamist ja need tagasi saada, kusjuures tagasimaksmist võib juhul, kui krediidiandja vaidlustab lepingust taganemise kehtivuse, edasi lükata kuni kohtumenetluses lõpliku lahendi tegemiseni.

301

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti n kohaselt on „seotud krediidileping“ määratletud kui krediidileping, mille puhul kõnealust krediiti kasutatakse üksnes niisuguse lepingu rahastamiseks, mis on sõlmitud muu hulgas kauba, nagu käesoleval juhul mootorsõiduki tarnimiseks, tingimusel et kõnealust kahte lepingut vaadeldakse objektiivsest seisukohast majanduslikult ühtsena.

302

Direktiiv 2008/48 ei sisalda siiski sätteid, mis reguleeriksid tagajärgi, mis kaasnevad sellega, kui tarbija taganeb kauba tarnelepinguga seotud krediidilepingust. Pealegi on selle kohta direktiivi põhjenduses 35 muu hulgas märgitud, et käesolev direktiiv peaks olema piiranguteta kohaldatav liikmesriikide mis tahes sätete suhtes, mis reguleerivad krediidi abil rahastatud kaupade tagastamist või sellega seotud küsimusi.

303

Kuna puuduvad liidu erinormid vastavas valdkonnas, siis tuleb direktiivis 2008/48 ette nähtud tarbijakaitse rakendamise kord menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide enda õiguskordades. Need ei tohi aga olla ebasoodsamad kui analoogsete riigisiseste olukordade puhul kohaldatavad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt analoogia alusel 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

304

Seoses tõhususe põhimõttega, mis ainsana on käesolevas kohtuasjas asjakohane, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas teatav riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktikas võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco, C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

305

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlustest, et Saksa õiguse kohaselt on tarbija juhul, kui ta taganeb krediidilepingust, alati kohustatud tagastama krediidiandjale selle lepingu alusel rahastatud kauba või nõudma krediidiandjalt selle kauba tagasivõtmist, et ta saaks nõuda ja saada tagasi nimetatud lepingu alusel tasutud igakuised osamaksed, sealhulgas juhul, kui krediidiandja vaidlustab lepingust taganemise kehtivuse ja tarbija peab siis kohtus esitama hagi tagasimaksmise nõudes ning ootama ära selle menetluse tulemuse, et edu korral igakuised maksed tagasi saada.

306

Ent kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, tuleb asuda seisukohale, et sellised menetlusnormid, mis reguleerivad direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud taganemisõiguse kasutamisega seotud õiguslikke tagajärgi, muudavad selle õiguse kasutamise praktikas võimatuks või ülemäära raskeks, kuna tarbija peab tagastama krediidi abil rahastatud kauba või nõudma krediidiandjalt selle kauba tagasivõtmist, ilma et krediidiandja oleks kohustatud tarbija poolt juba tasutud krediidi kuumakseid samal ajal tagasi maksma.

307

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑47/21 ja C‑232/21 esitatud viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui tarbija taganeb seotud krediidilepingust selle direktiivi artikli 3 punkti n tähenduses, peab ta krediidiandjale tagastama krediidi abil rahastatud kauba või nõudma krediidiandjalt selle kauba tagasivõtmist, ilma et krediidiandja oleks kohustatud tarbija poolt juba tasutud krediidi kuumaksed samal ajal tagasi maksma.

308

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: