1.

Käesoleva eelotsusetaotluse esitas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) Izba Kontroli Nadzwyczajnej i Spraw Publicznych (erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium, edaspidi „erakorralise kontrolli kolleegium“) seoses kaebusega, mille esitas Sąd Okręgowy w K. (K. regionaalne kohus, Poola) kohtunik L. G. (edaspidi „kaebaja“) Krajowa Rada Sądownictwa (riiklik kohtute nõukoda, edaspidi „KRS“) resolutsiooni peale jätta tema suhtes läbi viimata pärast pensioniikka jõudmist kohtuniku ametikohal jätkamise loa menetlus, kuna tema tahteavaldus selleks oli esitatud pärast tähtaja möödumist.

2.

Eelotsusetaotlus tõstatab kõigepealt delikaatse küsimuse, kas erakorralise kontrolli kolleegium on ELTL artikli 267 tähenduses „kohus“. Sisulises küsimuses puudutab eelotsusetaotlus peamiselt kohtunike ametist tagandamise keelu ja sõltumatuse põhimõtte – mis tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud „tulemusliku õiguskaitse“ põhimõttest – tõlgendamist riigisiseste õigusnormide suhtes, mis esiteks seavad kohtuniku tahteavalduse – jätkata kohtuniku ametikohal pärast pensioniikka jõudmist – tõhususe sõltuvusse KRSi loast ja teiseks näevad selle tahteavalduse esitamiseks ette absoluutse õigust lõpetava tähtaja.

3.

Käesolev kohtuasi on algatatud Poola kohtusüsteemi hiljutiste reformide ( 2 ) ja nendega seotud Euroopa Kohtu rohke praktika kontekstis, eelkõige pärast Euroopa Komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid ( 3 ) või Poola kohtute esitatud eelotsusetaotlusi ( 4 ).

4.

Poola 8. detsembri 2017. aasta kõrgeima kohtu seaduse (ustawa o Sądzie Najwyższym) ( 5 ), millega asutati nimelt erakorralise kontrolli kolleegium, artikli 26 lõikes 1 on sätestatud:

„[Erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi] pädevusse kuuluvad erakorraliste kaebuste läbivaatamine, valimisi puudutavad vaidlused ning üleriigilise referendumi ja põhiseaduse referendumi õiguspärasuse vaidlustused, valimiste ja referendumite õiguspärasuse kinnitamine, muud avalik-õiguslikud kohtuasjad, sealhulgas konkurentsi kaitset, energiamajanduse, telekommunikatsiooni ja raudteetranspordi reguleerimist puudutavad kohtuvaidlused ning kaebused, mis on esitatud Przewodniczy Krajowej Rady Radiofonii i Telewizji (Poola ringhäälingunõukogu esimees) otsuste peale või mis puudutavad ülemäära pikka menetlusaega üld- ja sõjaväekohtutes ning [Sąd Najwyższys (kõrgeim kohus)].“

5.

27. juuli 2001. aasta üldkohtute korralduse seaduse (ustawa – Prawo o ustroju sądów powszechnych), mida on muudetud, ( 6 ) artikli 69 lõigetes 1 ja 1b on ette nähtud:

„1.   Kohtunik läheb pensionile 65. eluaasta täitumisel, välja arvatud juhul, kui ta esitab hiljemalt kuus kuud ja mitte varem kui 12 kuud enne nimetatud vanuse täitumist [KRSile] oma ametikohal jätkamiseks sooviavalduse ning tõendi, mis on välja antud kohtunikuks kandideerijatele kehtivatel tingimustel ja mis kinnitab, et ta on oma terviseseisundi poolest võimeline kohtuniku ametikohustusi täitma.

[…]

1b.   [KRS] võib anda kohtunikule loa tema ametikohal jätkamiseks, kui kohtuniku ametiülesannetes jätkamine vastab õigusemõistmise õigustatud huvile või olulisele ühiskondlikule huvile, võttes arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja erinevate kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi. [KRSi] otsus on lõplik. Kui kohtuniku ametis jätkamisega seotud menetlus on lõikes 1 nimetatud vanuse täitumise päeval pooleli, jääb kohtunik ametisse kuni menetluse lõppemiseni.

[…]“.

6.

12. mai 2011. aasta KRSi seaduse (ustawa o Krajowej Radzie Sądownictwa) ( 7 ), mida on muudetud, artiklis 42 on sätestatud:

„1.   Nõukogu resolutsioonid üksikjuhtumitel põhjendatakse.

2.   Resolutsiooni põhjendus koostatakse ühe kuu jooksul alates resolutsiooni vastuvõtmisest.

3.   Üksikjuhtudel tehtud resolutsioonid toimetatakse menetlusosalistele kätte koos nende põhjenduste ja juhistega nende vaidlustamise korra kohta kõrgeimas kohtus.“

7.

KRSi seaduse artikli 44 lõikes 1 on sätestatud:

„Menetlusosaline võib pöörduda kaebusega [Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus)] poole põhjendusel, et [KRSi] resolutsioon on õigusvastane, kui erieeskirjades ei ole sätestatud teisiti. […]“.

8.

Kaebaja edastas 30. detsembri 2020. aasta kirjaga KRSile üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 alusel oma avalduse jätkata töötamist kohtuniku ametis pärast pensioniikka jõudmist, milleks on määratud 65 aastat ja mis tal täitus 12. juunil 2021 ( 8 ). Kaebaja esitas 31. detsembri 2020. aasta kirjaga KRSile ka tähtaja ennistamise taotluse, kuna ta ületas selles sättes avalduse esitamiseks ette nähtud kuuekuulist tähtaega enne pensioniea saabumist ( 9 ).

9.

KRS tunnistas 18. veebruari 2022. aasta resolutsiooniga selle avalduse vastuvõetamatuks, kuna see oli esitatud pärast selles sättes ette nähtud kuuekuulist tähtaega enne pensioniea saabumist, ning võttis vastu resolutsiooni otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta, ning lõpetas seega kohtuniku ametikohal jätkamiseks loa andmise menetluse ( 10 ).

10.

Kui kaebaja esitas selle resolutsiooni ( 11 ) peale kaebuse Sąd Najwyższyle (kõrgeim kohus), kes on erakorralise kontrolli kolleegiumi koosseisus eelotsusetaotluse esitanud kohus, tekkis sellel kohtul küsimus, kas üldkohtute korralduse seaduse artikkel 69 rikub ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud kohtunike ametist tagandamise keeldu ja sõltumatuse põhimõtet, kuna see säte seab esiteks kohtunikuametis pärast pensioniikka jõudmist jätkamise sõltuvusse teise ametiasutuse loast, mis võiks mõjutada asjaomase kohtuniku tehtavate kohtuotsuste sisu, ja teiseks näeb see säte ette, et pärast pensioniikka jõudmist kohtunikuametis jätkamise avalduse esitamise õigus on selle avalduse esitamise tähtaja ületamise korral lõppenud, olenemata pensionile jäämise tagajärgedest konkreetsetel asjaoludel, eelkõige osas, mis puutub õigusemõistmise huvidesse või võimalikku olulisse ühiskondlikusse huvisse.

11.

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) erakorralise kontrolli kolleegium menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

12.

Kirjalikud seisukohad on esitanud KRS, Poola, Taani ja Madalmaade valitsus ning komisjon. KRS, Poola, Belgia ja Madalmaade valitsus ning komisjon esitasid suulised seisukohad 8. novembri 2022. aasta kohtuistungil. Kaebaja, KRS, Belgia ja Madalmaade valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu 3. novembri 2022. aasta määruse kohta, millega viimane esitas Euroopa Kohtule oma eelotsusetaotluse täiendavad seisukohad, mis puudutasid eelkõige tema kui ELTL artikli 267 tähenduses „kohtu“ staatust.

13.

Komisjon ning Belgia ja Madalmaade valitsus kahtlevad, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseerub „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses.

14.

Nimelt nimetati Poola kõrgeima kohtu seadusega loodud erakorralise kontrolli kolleegiumi liikmed Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtuniku ametikohale KRSi ettepanekul 28. augusti 2018. aasta resolutsiooniga nr 331/2018 (edaspidi „resolutsioon nr 331/2018“) järgmistel asjaoludel:

15.

Neil asjaoludel näib mulle enne eelotsuse küsimustele vastamist asjakohane kontrollida, kas kolmeliikmelises koosseisus erakorralise kontrolli kolleegium on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses ja kas Euroopa Kohus on seega pädev tema eelotsuse küsimustele vastama.

16.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – küsimus, mis kuulub üksnes liidu õiguse valdkonda –, arvesse muu hulgas järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi seaduslik päritolu, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, organi poolt õigusnormide kohaldamine ning tema sõltumatus ( 15 ). Käesoleval juhul on kahtluse alla seatud üksnes viimati nimetatud asjaolu, st erakorralise kontrolli kolleegiumi sõltumatus, kusjuures peetakse esmapilgul ilmseks – ja igal juhul ei vaidlustata –, et see organ vastab teistele eespool nimetatud kriteeriumidele.

17.

Euroopa Kohtu samuti väljakujunenud praktika kohaselt on kohtute sõltumatuse nõudel, mille järgimise peavad liikmesriigid ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ( 16 ) kohaselt tagama liikmesriikide kohtute puhul, kelle ülesanne on lahendada liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamisega seotud küsimusi, kaks aspekti: esiteks väline organi iseseisvuse ( 17 ) aspekt ja teiseks sisemine organi erapooletuse aspekt ( 18 ). Need iseseisvuse ja erapooletuse tagatised, mis on mõiste „sõltumatus“ kaks tahku, eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlused selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne ( 19 ).

18.

Konkreetsemalt sõltumatuse nõude kohta, mis on omane mõistele „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, kehtestas Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Getin Noble Bank sisuliselt eelduse, et niisugune liikmesriigi kohus nagu Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) vastab nõuetele, millele peab vastama organ, et seda saaks kvalifitseerida „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses, sõltumata selle konkreetsest koosseisust ( 20 ), täpsustades, et ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusemenetluses ei ole Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitamise otsus on tehtud kooskõlas kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega ( 21 ). Samas täpsustas Euroopa Kohus, et seda eeldust on võimalik ümber lükata ühelt poolt juhul, kui riigisisese või rahvusvahelise kohtu jõustunud kohtuotsus annab alust järeldada, et mõni eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluv kohtunik ei vasta sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu tingimusele ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses koostoimes harta artikliga 47 ( 22 ), või teiselt poolt juhul, kui lisaks ELTL artikli 267 alusel formaalselt taotluse esitanud kohtunike isiklikule olukorrale peaksid muud asjaolud mõjutama selle eelotsusetaotluse esitanud kohtu toimimist, millesse need kohtunikud kuuluvad, ning seega kahjustama selle kohtu sõltumatust ja erapooletust ( 23 ).

19.

Pärast seda täpsustust näib mulle oluline rõhutada, et minu arvates tuleb sõltumatuse põhimõtte tõlgendust ELTL artikli 267 kontekstis analüüsida teisiti, kui on nõutav vastavalt ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 kontekstis, võttes arvesse nende õigusnormide erinevaid eesmärke ja funktsioone. Seda lähenemist, mille on peamiselt välja töötanud mõni kohtujurist ( 24 ), ei ole minu teada Euroopa Kohus täielikult kinnitanud, kes viitab oma kohtuotsustes mõistele „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses omase sõltumatuse nõude kohta jätkuvalt vajadusele, et kõnealusel kohtul peavad olema sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu tunnused „ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses, tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklist 47“ ( 25 ).

20.

Selles lähenemises eristatakse kolme kõnealuse sätte kohaldamise tingimusi peamiselt järgmiselt:

21.

Lisaks ei ole tähtsusetu täpsustada, et väga spetsiifilise mõiste „sõltumatus“ hindamine ELTL artikli 267 raames on viimane tervest reast asjaoludest, mis ei ole rangelt võttes kumulatiivsed, vaid on osa üldisest analüüsist ning mis tervikuna viivad järeldusele, et organ on selle sätte tähenduses „kohus“ ( 32 ). Seda, kas kohus on sõltumatu, hinnatakse seega teiste asjaolude põhjal, mistõttu tuleb minu arvates seda hinnata seda rangemini, kui teatud muude asjaolude esinemine on kaheldav, ja vastupidi ( 33 ). Pealegi näib mulle, et Euroopa Kohus kaldub sellist „sõltumatuse analüüsi“ läbi viima kõige sagedamini organite suhtes, kes tegutsevad väljaspool tavapärast riigi kohtusüsteemi või keda ei peeta liikmesriigi õiguse kohaselt „kohtuks“ ( 34 ), samas kui ta ei ole alati kaldunud kahtlema niisuguse organi sõltumatuses, mis kuulub formaalselt kõnealuse liikmesriigi kohtusüsteemi ( 35 ), nagu muide kinnitab kohtuotsuses Getin Noble Bank ( 36 ) kehtestatud eeldus.

22.

Sellel mõiste „sõltumatus“ ELTL artikli 267 raames „minimalistlikul“ tõlgendamisel on minu arvates eelis, et esiteks ei sekku see ülemäära liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu koostöö põhimõttesse eelotsusemenetluses, arvestades selle mehhanismi tähtsust liidu õiguse ühetaolise ja järjepideva tõlgendamise tagamisel ( 37 ), ning teiseks võimaldab see säilitada eelotsusetaotluste otsustava rolli õigussubjektide õiguste kaitsmise suhtes. Nimelt võimaldab ainult Euroopa Kohtu pädevus eelotsusemenetluses ELTL artikli 267 alusel õigussubjektidel teatud olukordades tugineda liidu õigusega tagatud tõhusale kohtulikule kaitsele ( 38 ). Seda enam käesoleva juhtumi asjaoludel, arvestades paljusid Poola seadusandja tehtud algatusi, mille eesmärk on eelkõige takistada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluste esitamist kohtute sõltumatuse küsimuses Poolas ( 39 ).

23.

Sellest järeldub, et arvestades tõlgendamise spetsiifilist funktsiooni, ei mõjuta ELTL artikli 267 tähenduses „kohtu“ sõltumatuse mõiste tõlgendamine selle mõiste tõlgendamist ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu või harta artikli 47 raames. Teisisõnu ei saa välistada, et organ võib põhimõtteliselt olla „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses sõltumata asjaolust, et juhtumi asjaolud, mis on süsteemsed või ühekordsed, võivad viia järelduseni, et see kohus ei ole sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohus ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu või harta artikli 47 tähenduses ( 40 ).

24.

Olen küll teadlik, et põhimõtteliselt ei tunta õigusemõistmise põhisüsteemis „gradatsioone“, samas kui eespool viidatud käsitlusviisiga, mis põhineb kohtuotsuses Getin Noble Bank kehtestatud eeldusel, täpsustades selle kohaldamist, püütakse mõiste „sõltumatus“ ELTL artikli 267 raames paindlikuma tõlgendamisega võimaldada liikmesriigi kohtul, isegi kui tal on kahtlusi oma sõltumatuse osas, täita oma olulisi ülesandeid, tagades esiteks võimaluse kontrollida Euroopa Kohtu abiga iseenda sõltumatust ja teiseks tagada liidu õigusega tagatud õiguste rikkumise korral liidu kodanikele põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele.

25.

Kas ei oleks, vastupidi, asjakohasem järgida teistsugust lähenemisviisi, mis käesoleval juhul paneks piirid seadusandliku ja täitevvõimu seni sallitud puiklemisele kohtuvõimu suhtes Poolas ning mis seega toetaks vana süsteemi alusel ametisse nimetatud Poola kohtunikke, kes püüavad kohtuniku sõltumatuse põhimõtte nimel liidu kohtu ringkonnast eemale hoida „uusi kohtunikke“, kes on ametisse nimetatud hiljutiste reformide tulemusel seda põhimõtet rikkudes? Vastus ei ole lihtne. Igal juhul on sellel rangemal lähenemisviisil omad tagajärjed: nagu nähtub kohtuistungist, on Poolas nüüd iga neljas üld- ja halduskohtu kohtunik ametisse nimetatud uue süsteemi järgi. Selline lähenemine piirab märkimisväärselt suurema osa Poola kohtute võimalust kasutada eelotsusetaotluse mehhanismi, jättes selle avatuks ainult nendele kohtutele, mis koosnevad ainult vana süsteemi alusel ametisse nimetatud kohtunikest. See tähendaks, et Poola õigus oleks liidu kohtusüsteemist de facto välja jäetud, mis võib minu arvates sekkuda isegi ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusesse. ( 41 )

26.

Kokkuvõtteks märgin, et kuigi üldjuhul, nagu ütleb tuntud vanasõna, „mungarüü ei tee veel mungaks“, olen arvamusel, et formaalses ja mõiste „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses hindamisega piirduvas kontekstis teatud määral ülekantud tähenduses „tooga teeb kohtunikuks ( 42 )“.

27.

Olles meenutanud ja täpsustanud mõiste „sõltumatu kohus“ ELTL artikli 267 raames tõlgendamist puudutava kohtupraktika konteksti, tuleb meenutada, et käesoleval juhul puudutavad kahtlused eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõltumatuse suhtes selle koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise eeskirju. Seega tuleb eelmises jaotises nimetatud põhimõtteid kohaldada kohtunike ametisse nimetamise eeskirjade konkreetses kontekstis ja täpsemalt nende eeskirjade kontekstis, mis käsitlevad kohtunikuameti suhtes kolmandate organite, käesoleval juhul KRSi kaasamist sellesse ametissenimetamise konteksti.

28.

Selle kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et ainuüksi asjaolu, et liikmesriigid kaasavad õigusemõistmise korraldamise pädevust teostades kohtunikuameti suhtes kolmandast isikust organi nagu haldusorgan otsustesse, mis puudutavad kohtunike ametisse nimetamist või jätmist, ei ole iseenesest piisav selleks, et järeldada, et selliselt ametisse nimetatud kohtunike sõltumatuse põhimõtet on rikutud ( 43 ). Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et ainuüksi asjaolu, et kohtuniku ametisse nimetamise menetluses osaleb seadusandlik või täitevvõim, ei muuda kohtunikku neist sõltuvaks ega tekita kahtlusi kohtuniku erapooletuses, kui ametisse nimetatud isikule ei avaldata mingit survet ega anta juhiseid ülesannete täitmisel ( 44 ).

29.

Sellest järeldub minu arvates, et kohtukoosseisu liikmete ametisse nimetamisega seotud võimalikud rikkumised võivad võtta organilt „sõltumatu kohtu“ staatuse ELTL artikli 267 tähenduses üksnes siis, kui need mõjutavad niisuguse organi võimalust mõista kohut sõltumatult ( 45 ). Seega, kui kohtukoosseisu liikmed on ametisse nimetatud, on neil oma ameti jaoks nõutavad oskused ja nad peavad (kohaldatavate õigusnormide kohaselt) tegema oma otsuseid täiesti sõltumatult, peaks see olema piisav selleks, et ELTL artikli 267 tähenduses „sõltumatu kohtu“ staatuse tingimus oleks täidetud.

30.

Erakorralise kontrolli kolleegium on Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) eriline kohtukoosseis. Kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et see kohus vastab põhimõtteliselt ELTL artikli 267 nõuetele ( 46 ), loodi see koosseis erakorralise kontrolli kolleegiumina Poola kohtusüsteemi hiljutiste reformide käigus ning sellesse kuuluvad kohtunikud nimetati Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunikeks käesoleva ettepaneku punktis 14 mainitud väga palju vaidlusi tekitanud tingimustes.

31.

Sisuliselt on kahtlused eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõltumatuse osas seotud sellega, et täitevvõim on selle koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamisse kaudselt kaasatud, mis realiseerub KRSi sekkumise kaudu, mis muudeti pärast Poola kohtusüsteemi hiljutist reformi „ülevõetud kohtuasutuseks“, mis on täitevvõimu kontrolli all.

32.

Soovimata põhjendada sellist seadusandlikku arengut, mis kuulub Poola kohtusüsteemi kahetsusväärse taandarengu konteksti, meenutan, et käesoleva ettepaneku punktis 28 viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole kohtunikuameti suhtes kolmandast isikust organi kaasamine kohtunike ametisse nimetamisse iseenesest piisav selleks, et järeldada, et kohtunike sõltumatuse põhimõtet on rikutud. Lisaks ei nähtu kohtuasja toimiku ühestki dokumendist, et tuleks asuda seisukohale, et pärast reformi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse ametisse nimetatud kohtunikud ei ole suutelised oma ülesandeid täitma, ega ka seda, et kohaldatav õiguslik raamistik või nende seisund takistab neil täita oma ülesandeid sõltumatult ( 47 ).

33.

Samuti tuleb märkida, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Getin Noble Bank kehtestatud hindamiskriteeriumide kohaselt kehtib Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) „sõltumatuse eeldus“, mille võib ümber lükata kas jõustunud lõpliku kohtuotsusega, milles tuvastatakse, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtunik ei ole sõltumatu, erapooletu ja eelnevalt seaduse alusel määratud, või muude asjaoludega, mis kahjustavad selle kohtu sõltumatust ja erapooletust ( 48 ).

34.

Ilma et oleks vaja muuta minu ettepanekut seda põhimõtet nüansseerida ( 49 ), näib mulle, et käesoleval juhul ei ole tegemist sellise juhtumiga.

35.

EIK otsustas 8. novembri 2021. aasta kohtuotsuses Dolińska-Ficek ja Ozimek vs. Poola ( 50 ), mida on kohtuasjas korduvalt meenutatud, et kohtukoosseis, mis koosneb sama erakorralise kontrolli kolleegiumi kohtunikest ( 51 ), ei vasta varem seaduse alusel moodustatud kohtu nõudele EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses. Seepärast kahtlen, kas tegemist võib olla lõpliku kohtuotsusega, mis annab tunnistust sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole sisuliselt sõltumatu kohus ELTL artikli 267 tähenduses kohtuotsuse Getin Noble Bank seisukohast ( 52 ). Mulle näib, et see otsus puudutab pigem küsimust, kas austatakse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis kuulub EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamisalasse ja mis võib seega mängida rolli harta artikli 47 kohaldamisel, kuid mitte tingimata ELTL artikli 267 kohaldamisel ( 53 ).

36.

Seetõttu leian, et kohtutoimikus sisalduva teabe põhjal võib eelotsusetaotluse esitanud kohut kvalifitseerida „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses, kuna sõltumata lahkarvamustest seoses tema liikmete ametisse nimetamisega, peab ta põhimõtteliselt põhikohtuasja lahendama täiesti sõltumatult täitevvõimust, kes osaleb (kaudselt) selles ametisse nimetamises ( 54 ), ja täiesti erapooletult poolte huvide suhtes.

37.

Eelnevate kaalutluste põhjal olen arvamusel, et käesoleva menetluse raames võib Sąd Najwyższyt (kõrgeim kohus), mis koosneb kolmest erakorralise kontrolli kolleegiumi koosseisu kuuluvast kohtunikust, pidada „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses ja järelikult on Euroopa Kohus pädev selle kohtu esitatud eelotsuse küsimustele vastama.

38.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu üldkohtute korralduse seaduse artikkel 69, mis seab ametis oleva kohtuniku võimaluse pärast pensioniikka jõudmist oma ametis jätkata sõltuvusse teise asutuse, käesoleval juhul KRSi loast.

39.

Kõigepealt meenutan, et Euroopa Kohus on korduvalt võtnud seisukoha ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaldatavuse ja ulatuse kohta kohtusüsteemi reguleerivate riigisiseste (eriti Poola) õigusnormide suhtes, sealhulgas kohtunike pärast pensioniikka jõudmist ametis jätkamise eeskirjade kohta ( 55 ).

40.

Järgmistes punktides analüüsin ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ulatust (1) käesoleval juhul asjakohases osas ja kohtupraktika pretsedente kohtunike ametisse jäämise kohta pärast pensioniikka jõudmist (2), enne kui pakun välja vastuse esimesele eelotsuse küsimusele (3).

41.

ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades ning järelikult on liikmesriikide ülesanne näha ette õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis tagab kõnealustes valdkondades tõhusa kohtuliku kontrolli ( 56 ). Lisaks, kuna see säte viitab tõhusa kohtuliku kaitse nõudele, tuleb seda tõlgendada harta artikli 47 seisukohast, sõltumata sellest, kas viimati nimetatud säte on käesolevas asjas iseenesest kohaldatav ( 57 ).

42.

Kuna see säte paneb liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule kohustuse tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõigis liikmesriikides ja kohtulik kaitse, mis isikutele sellest õigusest tuleneb ( 58 ), järeldub sellest, et see puudutab „liidu õigusega hõlmatud valdkondi“, sõltumata sellest, mis olukorras liikmesriigid seda õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses rakendavad ( 59 ).

43.

Käesoleval juhul ei saa eitada, et Poola üldkohtutel võib paluda lahendada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi ning need kuuluvad seega Poola õiguskaitsevahendite süsteemi „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“ ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses, mistõttu peavad need kohtud vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele ( 60 ).

44.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vastavalt ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule esmatähtis säilitada sellise organi sõltumatus, nagu kinnitab ka harta artikli 47 teine lõik, milles on põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile seotud nõuete hulgas nimetatud „sõltumatusse“ kohtusse pöördumist ( 61 ).

45.

Nagu on käesoleva ettepaneku punktides 17 ja 18 meelde tuletatud, on Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriikide kohtute sõltumatuse nõue hõlmab esimest välist aspekti, mis puudutab kohtu iseseisvust, ja teist sisemist aspekti, mis puudutab kohtu erapooletust, ning et sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on neutraalne ( 62 ).

46.

Konkreetsemalt kohtute „välise“ sõltumatuse (iseseisvuse) kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et kohtunike vabadus igasugusest välisest sekkumisest või survest nõuab, et on olemas teatud tagatised – nagu ametist tagandamise keeld –, mis kaitsevad neid isikuid, kelle ülesanne on õigust mõista ( 63 ).

47.

Ametist tagandamise keelu põhimõte nõuab nimelt, et kohtunikul oleks võimalik ametisse jääda, kuni ta ei ole jõudnud kohustuslikku pensioniikka või kuni ametiaja lõpuni, kui tema ametiaeg on kindlaksmääratud kestusega. Ilma et see oleks täiesti absoluutne, võib sellest põhimõttest erandeid teha üksnes tingimusel, et see on põhjendatav õiguspäraste ja ülekaalukate põhjustega, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet. Nii on üldjuhul lubatud kohtunik ametist tagandada, kui ta ei ole võimeline oma ametikohustuste täitmist jätkama töövõimetuse või olulise rikkumise tõttu, kusjuures järgida tuleb vastavaid menetlusi ( 64 ).

48.

Minu arvates kehtib sama ka eeskirjade kohta, mis käsitlevad võimalust jätkata kohtuniku ametis pärast pensioniikka jõudmist ja mille suhtes kehtivad nõuded, mis on kehtestatud kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõttega.

49.

Kõigepealt meenutan, et Poola õigusnormide kohta, mis käsitlevad kohtuniku ametis jätkamist pärast pensioniikka jõudmist, on Euroopa Kohus teinud kaks hiljutist kohtuotsust:

50.

Nendes kohtuotsustes täpsustas Euroopa Kohus, et ainult liikmesriikide pädevuses on otsustada, kas nad lubavad või mitte pikendada kohtuniku ametiaega üle tavapärase pensioniea, ning asjaolu, et niisugustel organitel nagu vabariigi president (Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike ametiaja pikendamise korral) ja justiitsminister (üldkohtute kohtunike ametiaja pikendamise korral) on õigus otsustada, kas lubada või mitte lubada pikendada kohtuniku ametiaega üle tavapärase pensioniea, ei ole iseenesest piisav selleks, et järeldada, et kohtunike sõltumatuse põhimõtet on rikutud ( 69 ). Euroopa Kohus otsustas siiski, et kui liikmesriigid sellise mehhanismi kasuks otsustavad, on nad kohustatud jälgima, et pikendamise alused ja kord ei kahjustaks kohtunike sõltumatuse põhimõtet ( 70 ).

51.

Mis puudutab täpsemalt neid sisulisi tingimusi ja menetlusnorme, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et õigus, mis on vabariigi presidendile ja justiitsministrile antud, et lubada või mitte kohtuniku ametikohustuste täitmist jätkata, võib eelkõige õigussubjektidel tekitada põhjendatud kahtlusi, kas asjaomased kohtunikud on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas nad on nende menetletavas asjas vastanduda võivaid huvisid arvestades neutraalsed ( 71 ).

52.

Euroopa Kohus põhjendas seda järeldust sisuliselt asjaoluga, et kohtuniku ametis jätkamise lubamise või mittelubamise otsused põhinevad liiga ebamäärastel kriteeriumidel, mis ei ole kontrollitavad, et need ei ole pealegi põhjendatud ja neid ei saa ka kohtus vaidlustada ( 72 ), ning justiitsministri õiguse kohta, et pikendamistaotluse kohta otsuse tegemiseks ei ole mingit tähtaega ( 73 ). Euroopa Kohus otsustas samuti, et justiitsministri õigus anda või mitte anda üldkohtute kohtunikele luba kohtunikuametis jätkata rikub eelkõige kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõtet, kuna see on antud niisuguse reformi üldisemas kontekstis, mis tõi kaasa tavapärase pensioniea langetamise nende kohtunike puhul ( 74 ).

53.

Käesolevas asjas tuleb anda peaaegu samasugune hinnang nagu üldkohtute sõltumatuse kohtuotsuses, võttes samas arvesse, et pärast seda kohtuotsust muutis Poola Vabariik oma õigusakte, mis käsitlevad üldkohtute teenistuses jätkamist pärast pensioniikka jõudmist, kehtestades kohtunikele varem kehtinud vanusepiiri ja andes KRSile, ja mitte enam justiitsministeeriumile, õiguse lubada kohtunikel teatud tingimustel pärast seda vanust ametis jätkata.

54.

Tuletan meelde, et käesoleval juhul näeb üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 lõige 1b käesolevas asjas asjakohases osas ette, et KRS võib lubada kohtunikul, kes soovib ametis jätkata, pärast pensioniikka jõudmist ametis jätkata, kui tema ametisse jäämine vastab õigusemõistmise õigustatud huvile või olulisele ühiskondlikule huvile, võttes arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja erinevate kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi ( 75 ).

55.

Järgmistes punktides annan käesoleva ettepaneku punktis 50 viidatud kohtupraktikat arvestades juhiseid ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamiseks käesoleva juhtumi asjaoludel, võttes arvesse ühelt poolt KRSi laadi (a) ning teiselt poolt sisulisi tingimusi ja menetluskorda, mille alusel ta võtab vastu otsuseid kohtunike ametisse jätmise kohta (b).

56.

KRSi olemuse kohta meenutan kõigepealt, et Euroopa Kohtu hiljutises praktikas on korduvalt sedastatud, et Poola kohtusüsteemi hiljutiste reformide tulemusel ei ole see organ seadusandlikust ja täitevvõimust sõltumatu ( 76 ).

57.

Seda järeldust kinnitab ka EIÕK artikli 6 lõiget 1 käsitlev EIK praktika. Nimelt leidis EIK 8. novembri 2021. aasta kohtuotsuses Dolińska-Ficek ja Ozimek vs. Poola ( 77 ), et erakorralise kontrolli kolleegium ei ole „seaduse alusel moodustatud kohus“ ning Poola Vabariik rikkus seega EIÕK artikli 6 lõiget 1, kuna selle kolleegiumi liikmed nimetati ametisse KRSi ettepanekul, mis ei ole seadusandlikust ja täitevvõimust sõltumatu ( 78 ).

58.

Poola kõrgeimad kohtud on selle järeldusega ka korduvalt nõustunud. Esiteks tuvastas Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) 6. ja 13. mai 2021. aasta kohtuotsustes, et KRS ei anna piisavaid sõltumatuse tagatisi ning tema sõltuvuse tase seadusandlikust võimust ja täitevvõimu teostavatest asutustest oli nii suur, et see ei ole tähtsusetu hindamisel, kas tema valitud kohtunikud vastavad harta artikli 47 sõltumatuse ja erapooletuse objektiivsetele nõuetele. Teiselt poolt märkis Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) oma 23. jaanuari 2020. aasta resolutsioonis samuti, et KRS ei ole sõltumatu organ, kuna see allub otse poliitilistele võimuorganitele ( 79 ).

59.

Kui seda on täpsustatud, näib mulle, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ainuüksi asjaolust – kui kahetsusväärne see ka ei oleks –, et niisugusel organil nagu KRS on õigus otsustada, kas lubada või mitte pikendada kohtuniku ametiaega üle tavapärase pensioniea, ei piisa selleks, et järeldada, et kohtunike sõltumatuse põhimõtet on rikutud ( 80 ). Nimelt aktsepteerib Euroopa Kohus, tunnistades põhimõtteliselt liikmesriikide pädevust õigusemõistmise korraldamisel, et liikmesriigid kaasavad selle pädevuse teostamisel eelkõige kohtunike ametisse nimetamise või jätmise otsustesse kohtunikuameti suhtes kolmandast isikust organi (sõltumatu või seadusandliku või täitevvõimu organi) ( 81 ).

60.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siiski veenduda, et niisuguste otsuste vastuvõtmise sisulised tingimused ja menetluskord oleksid sellised, et need ei tekita õigussubjektidel põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas asjaomased kohtunikud on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas nad on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalsed ( 82 ), mida ma analüüsin allpool.

61.

Mis puutub sisulistesse tingimustesse ja menetluskorda, millest tuleb otsuste tegemisel kohtunike ametisse jätmise kohta pärast pensioniikka jõudmist juhinduda, siis tuletan meelde, et üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 lõike 1b redaktsiooni kohaselt, mida käsitleti üldkohtute sõltumatuse ( 83 ) kohtuotsuses, võis justiitsminister lubada kohtunikul tema ametikohal jätkata, „võttes arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja erinevate kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi“. Euroopa Kohus leidis esiteks, et need kriteeriumid on liiga ebamäärased ega ole kontrollitavad, heites ette ka põhjendamiskohustuse ja vaidlustamisvõimaluse puudumist, ning teiseks heitis ette, et justiitsministri otsuse tegemiseks ei ole tähtaega määratud ( 84 ).

62.

Märgin esiteks sisuliste tingimuste kohta, et üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 lõike 1b redaktsioonis, mida käsitletakse põhikohtuasjas, on ette nähtud, et KRS võib anda kohtunikule loa tema ametikohal jätkamiseks, „kui kohtuniku ametiülesannetes jätkamine vastab õigusemõistmise õigustatud huvile või olulisele ühiskondlikule huvile, võttes arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja erinevate kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi“. Eelneva redaktsiooniga võrreldes on kõnealuse sättega lisatud tingimus, et kohtuniku ametis jätkamine peab „vasta[ma] õigusemõistmise õigustatud huvile või olulisele ühiskondlikule huvile“.

63.

Ma kahtlen aga, kas selle uue täpsustusega täpsustatakse KRSi resolutsiooni tegemise kriteeriume sel määral, et see piirab Euroopa Kohtu kritiseeritud kaalutlusruumi ( 85 ).

64.

Teiseks näib mulle menetluskorra seisukohast kõigepealt, et nagu ka eelmine õigusnorm, mida Euroopa Kohus on kritiseerinud, ei näe uued õigusnormid ette tähtaega, mille jooksul peab KRS otsuse tegema, kuna Poola valitsus piirdub oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil üksnes täpsustusega, et kui kohtunik jõuab pensioniikka enne oma ametiaja pikendamise menetluse lõppu, siis jääb ta üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 lõike 1b viimase lause tähenduses kuni menetluse lõpuni ametisse.

65.

Seejärel näib mulle, et kuna KRSi seaduse artikli 42 lõiked 1 ja 2 on niisuguste resolutsioonide suhtes kohaldatavad – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, tuleb neid põhjendada ühe kuu jooksul alates resolutsiooni vastuvõtmisest, mis peaks põhimõtteliselt võimaldama vastata Euroopa Kohtu kriitikale selle kohta eelmise õigusakti kehtivusajal.

66.

Lõpuks, nagu näitab põhikohtuasi, võib erinevalt eelnevatest õigusnormidest esitada KRSi resolutsiooni peale kaebuse erakorralisele kontrolli kolleegiumile ( 86 ), mille sõltumatust on siiski palju kritiseeritud ( 87 ).

67.

Kokkuvõtteks kahtlen ma – ilma et see mõjutaks kontrolli, mida peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eespool esitatud teabe põhjal tegema –, kas KRSi loa mehhanism kohtunike ametis jätkamiseks pärast pensioniikka jõudmist annab piisavaid seadusandlikust ja täitevvõimust sõltumatuse tagatisi, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis puudutavad ühtaegu nii selle organi ametisse nimetamise tingimusi kui ka seda, kuidas see organ oma ülesandeid konkreetselt täidab.

68.

Teen seega ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seavad kohtuniku tahteavalduse jätkata ametikohal pärast pensioniikka jõudmist tõhususe sõltuvusse niisuguse asutuse loast, mille puhul on tõendatud, et see ei ole seadusandlikust või täitevvõimust sõltumatu, ja mis teeb otsuseid ebamääraste ja raskesti kontrollitavate kriteeriumide alusel.

69.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu üldkohtute korralduse seaduse artikkel 69, mida tõlgendatakse nii, et see näeb ette, et kohtuniku hilinenud tahteavaldus jätkata ametikohal pärast pensioniikka jõudmist on õigust lõpetav, sõltumata kõnealusest tähtajast mittekinnipidamise asjaoludest ja tagajärgedest.

70.

Tuletan meelde, et kuna kõnealused riigisisesed õigusnormid mõjutavad üldkohtute kohtunike ametiaja kestust, kuuluvad need kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõtte kohaldamisalasse, mis on omane kohtu sõltumatuse põhimõttele ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses ( 88 ).

71.

Lisaks, kuna liidu tasandil üksikasjalikud eeskirjad puuduvad, tuleb selle sätte kooskõla sõltumatuse põhimõttega analüüsida lähtuvalt menetlusautonoomia ja tõhususe põhimõttest ( 89 ).

72.

Käesoleval juhul märgin kõigepealt, et kõnesoleva sättega analoogset sätet ei ole komisjon kritiseerinud kohtuasjades, milles tehti kõrgeima kohtu sõltumatuse kohtuotsus ( 90 ) ja üldkohtute sõltumatuse kohtuotsus ( 91 ).

73.

Ent nagu märgib komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kujutavad selged ja ettenähtavad tähtajad selleks, et asjaomane kohtunik avaldaks tahet jätkata oma ametikohal töötamist pärast pensioniikka jõudmist, endast objektiivseid menetlusnõudeid, mis võivad aidata kaasa kohtuametis jätkamise loa menetluse kui terviku õiguskindlusele ja objektiivsusele. Märgin, et käesoleval juhul on kõnealune tähtaeg, mis algab hetkest, mil kohtunik saab 64‑aastaseks ja lõpeb kuus kuud enne tema 65‑aastaseks saamist, esiteks kindlaks määratud seoses asjaomasele kohtunikule hästi teada oleva sündmusega, see tähendab 65‑aastaseks saamise kuupäevaga, ja teiseks on see piisavalt pikk, et anda kohtunikule võimalus teha läbimõeldud otsus selle kohta, kas on asjakohane avaldada soovi ametis jätkata.

74.

Seetõttu leian esiteks, et selle tähtaja õigust lõpetav mõju on selge menetlusnõue, mis aitab kaasa menetluse objektiivsusele ja õiguskindlusele kohtusüsteemi nõuetekohase korralduse kasuks.

75.

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et tähtaega ei ole võimalik ennistada, mis tähendab, et pärast selle möödumist esitatud avaldused on vastuvõetamatud, siis märgin, et põhimõtteliselt ei avalda see kohtunikele mingit välist survet ega mõju ning võtab ka KRSilt võimaluse teostada kaalutlusõigust.

76.

Ainus kahtlus, mille võiks minu arvates üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 suhtes sõnastada, puudutab niisuguse absoluutse õigust lõpetava tähtaja proportsionaalsust, mis ei võta arvesse eelkõige vajalikkuse või vääramatu jõu põhimõtteid, tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kinnitab.

77.

Mulle näib siiski, et esiteks jääb see olukord käesoleva juhtumi asjaoludel hüpoteetiliseks, kuna eelotsusetaotluses ei ole välja toodud ühtegi vääramatu jõu ega erakorralist asjaolu, mis võiks takistada asjaomasel kohtunikul esitada oma avaldust õigel ajal ( 92 ), ning teiseks juhul, kui tegemist on kõnealuse kohtuniku tahtest olenematu olukorraga, mis takistab tal õigust lõpetavast tähtajast kinni pidada, tuleks seda igal juhul kaaluda kohtusüsteemi korralduse nõuetega ( 93 ).

78.

Seega, kui eespool mainitud kontrollimisest, mida peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei tulene teisiti, näib mulle, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei riku kõnealune riigisisene säte kohtute sõltumatuse põhimõtet.

79.

Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mida tõlgendatakse nii, et kohtuniku hilinenud tahteavaldus jätkata kohtunikuametis pärast pensioniikka jõudmist on kehtetu hoolimata tähtajast mittekinnipidamise asjaoludest ja selle mittekinnipidamise tähtsusest kohtuniku ametikohal jätkamiseks loa andmise menetluses, tingimusel, et need õigusnormid on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

80.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: