1.

Siinsed eelotsusetaotlused käsitlevad kahte tagasisaatmisotsust, mille Belgia ametiasutused tegid põhikohtuasja kaebajate suhtes (edaspidi „kaebajad“) pärast nende rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamist. Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ( 2 ) palub Euroopa Kohtul otsustada, kas tagasisaatmisotsused on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 4, 7 ja 47 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel ( 3 ) (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“) artikliga 5, artikli 6 lõikega 6 ja artikliga 14. Selles kontekstis palub Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kindlaks teha, kas nende tagasisaatmisotsuste õiguspärasust läbi vaatav kohus võib võtta arvesse kaebajate perekonnaelus ja/või terviseseisundis ilmnenud muutusi, mis on tekkinud pärast nende rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamisotsuste kehtivaks tunnistamist.

2.

Kolmanda riigi kodanik XXX saabus Belgiasse 16. märtsil 2017. Ta esitas asjaomasele Belgia asutusele 24. märtsil 2017 taotluse pagulasena tunnustamiseks. Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (Belgia pagulaste ja kodakondsuseta isikute üldvolinik, edaspidi „CGRA“) lükkas 20. juulil 2017 XXXi taotluse tagasi ning keeldus andmast talle täiendavat kaitset. Selle keeldumise alusel kohustas asjaomane asutus 26. juulil 2017 XXXi Belgia territooriumilt lahkuma.

3.

XXX kaebas 21. augustil 2017 CGRA 20. juuli 2017. aasta otsuse, millega keelduti talle rahvusvahelist kaitset andmast, peale Conseil du contentieux des étrangers’le (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia; edaspidi „CCE“). CCE jättis kaebuse 11. jaanuaril 2018 rahuldamata.

4.

XXX kaebas 24. augustil 2017 CCE-le 26. juuli 2017. aasta otsuse peale, millega teda kohustati Belgiast lahkuma. Kaebuse arutamisel esitas XXX dokumente, mis tõendasid muutusi tema perekonnaelus ja tervislikus seisundis. CCE jättis 22. oktoobri 2019. aasta otsusega tema kaebuse rahuldamata. CCE asus seisukohale, et XXX ei saanud 26. juuli 2017. aasta otsust, millega teda kohustati Belgiast lahkuma, enam vaidlustada, kuna 11. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus CGRA keeldumise peale anda talle rahvusvahelist kaitset, oli asja lõplikult lahendanud. Ta leidis, et Belgia territooriumilt lahkumise ettekirjutuse seaduslikkust hinnates ei saa ta pärast ettekirjutuse tegemist aset leidnud muutusi arvesse võtta. ( 4 ) Samuti leidis CCE, et ei saa nõustuda XXXi väitega, mille kohaselt ei saanud ametiasutused teha ettekirjutust territooriumilt lahkumiseks ajal, mil tema kaebus CGRA otsuse peale jätta talle rahvusvaheline kaitse andmata oli alles menetluses, kuna tema kaebus selle otsuse peale oli lahendatud 11. jaanuaril 2018.

5.

Kaebaja esitas 6. novembril 2019 CCE 22. oktoobri 2019. aasta otsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leiab, et esiteks peaks CCE Belgia territooriumilt lahkumise ettekirjutuse tühistamiseks esitatud kaebuse kontekstis uurima seda ettekirjutust ex tunc. Teiseks leiab ta, et kohtuotsuses Gnandi ei ole selgelt kindlaks määratud hetke, mil kolmanda riigi kodanik võib sel otstarbel ära kasutada olukorra muutusi, ning seetõttu ei ole seal tehtud otsust selle üle, kas kohus võib võtta arvesse selliseid asjaolusid, mis leiavad aset pärast tagasisaatmisotsuse tegemist. ( 5 ) See lähenemine võib märkimisväärselt mõjutada seda, kuidas kohaldada tagasisaatmisdirektiivi, eriti selle artiklit 5, milles on sätestatud, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse muu hulgas perekonnaelu ja asjaomase kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit.

6.

XXX esitas 29. veebruaril 2016 asjaomasele Belgia asutusele taotluse pagulasena tunnustamiseks. CGRA jättis 30. septembril 2016 tema taotluse rahuldamata ja keeldus andmast talle täiendavat kaitset. Asjaomane asutus tegi 6. oktoobril 2016 CGRA otsusele viidates XXXile ettekirjutuse Belgia territooriumilt lahkumiseks.

7.

Kaebaja esitas 28. oktoobril 2016 CCE-le kaebuse CGRA 30. septembri 2016. aasta otsuse peale. Kaebus jäeti 19. jaanuaril 2017 rahuldamata. XXX esitas 7. novembril 2016 CCE-le kaebuse 6. oktoobri 2016. aasta lahkumisettekirjutuse peale. Pärast kohtuistungit, millel XXX esitas oma eraelu puudutavaid dokumente, lükkas CCE 22. oktoobri 2019. aasta otsusega tagasi tema kaebuse lahkumisettekirjutuse peale. Kohus põhjendas seda samamoodi, nagu on ära toodud selle ettepaneku punktis 4.

8.

XXX esitas CCE 22. oktoobri 2019. aasta otsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Samadel põhjustel, mis on esitatud selle ettepaneku punktis 5, leidis Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et kohtuotsuses Gnandi ei ole kindlaks määratud, millise ajani võib organ, kes kaalub tagasisaatmisotsuse seaduslikkust, võtta arvesse kolmanda riigi kodaniku perekonnaeluga seotud asjaolude muutumist.

9.

Kohtuasjade C‑711/21 ja C‑712/21 põhikohtuasjades leidis Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et harta artiklid 4 ( 6 ), 7 ja 47 ning tagasisaatmisdirektiivi artikkel 5, artikli 6 lõige 6 ja artikkel 14 võivad nõuda, et rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise järel tehtud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust läbi vaatav kohus peab arvesse võtma neid kaebaja perekonnaelu või tervislikku seisundit puudutavate asjaolude muutusi, mis leidsid aset enne läbivaatamise kuupäeva. Seega otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) mõlema kohtuasja menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

10.

Euroopa Kohtu president otsustas 4. jaanuari 2022. aasta otsusega liita kohtuasjad C‑711/21 ja C‑712/21 suulise ja kirjaliku menetluse huvides ning kohtuotsuse tegemiseks.

11.

Kaebajad, Belgia ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud oma kirjalikud seisukohad.

12.

Belgia valitsuse 29. märtsi 2022. aasta kirjalikes seisukohtades väidetakse, et mõlemad kohtuasjad on vastuvõetamatud, kuna liidu õiguse tõlgendus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, ei ole otsuse tegemise võimaldamiseks enam vajalik. Asjaomane asutus andis 30. märtsil 2020 kaebajale kohtuasjas C‑711/21 elamisloa. ( 8 ) Asjaomane asutus andis 8. märtsil 2021 kaebajale kohtuasjas C‑712/21 elamisloa kehtivusega kuni 18. veebruarini 2021, seejärel pikendas seda kuni 18. veebruarini 2023. ( 9 ) Samuti teavitas Belgia valitsus Euroopa Kohut, et asjaomane Belgia ametiasutus ( 10 ) teatas 24. veebruaril 2022 neist arengutest Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu).

13.

Euroopa Kohtu president kirjutas 17. juunil 2022 Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eesmärgiga saada kinnitust selle kohta, kas kaebajatel on Belgias elamisluba, ning kui jah, siis kas ta soovib jääda eelotsusetaotluste juurde. Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kinnitas 27. juunil 2022 pärast kaebajate advokaadi ärakuulamist, et mõlemad on saanud Belgias elamisloa. Ta soovib siiski eelotsusetaotluste juurde jääda. Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märkis, et kaebajate advokaadi sõnutsi on nende õigus jääda Belgiasse ajutine ja et Belgia valitsus ei ole tagasisaatmisotsuseid tühistanud. Kaebajate advokaat teatas, et kui nende elamisõigust Belgias ei pikendata, võib Belgia valitsus kaebajate suhtes tehtud tagasisaatmisotsuste põhjal soovida tagasisaatmismenetluse uuendada.

14.

Arvestades Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) vastust, esitasid ettekandja-kohtunik ja kohtujurist Belgia valitsusele 6. juulil 2022 taotluse ( 11 ) teavitada Euroopa Kohut kaebajate suhtes tehtud tagasisaatmisotsuste või mis tahes muude tagasisaatmisotsuste, mis nende suhtes on võidud teha, praegusest staatusest. Belgia valitsus vastas 15. juulil 2022: „Elamisloa andmine on tagasisaatmisotsusega vastuolus. Elamisloa andmisega muutub tagasisaatmisotsus seadusest tulenevalt automaatselt kehtetuks, ilma et pädev asutus peaks tagasisaatmise kohta tingimata uue otsuse vastu võtma.“ Belgia valitsus tegi järelduse, et arvestades Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) hiljutist kohtupraktikat täpselt sellel teemal, ( 12 ) ei ole kaebajad enam huvitatud tagasisaatmisotsuste tühistamise eesmärgil toimuvate menetluste jätkamisest.

15.

Euroopa Kohus edastas 20. juulil 2022 Belgia valitsuse 15. juuli 2022. aasta vastuse Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Ta küsis uuesti, kas viimane soovib eelotsusetaotluste juurde jääda, ning kui jah, siis millistel põhjustel.

16.

Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) teatas 3. augustil 2022, et arvestades kaebajate advokaadi ja Belgia valitsuse lahknevate seisukohtadega, ei saa ta võtta eelotsusetaotlusi tagasi ilma pooli esmalt ära kuulamata ja otsustamata, kas kaebajad on huvitatud tühistamiskaebuste menetlemise jätkamisest. Seejärel märkis ta, et tema menetlus on peatatud kuni Euroopa Kohtult eelotsusetaotlustele vastuse saamiseni. Seetõttu leidis Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et ta ei saa otsustada selle üle, milline on tagasisaatmisotsuste staatus ja kaebajate huvi menetlusi jätkata.

17.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamisega seotud küsimused, mille liikmesriikide kohtud on esitanud ELTL artikli 267 alusel, on asjakohased. Selles sättes ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Siiski tuleneb nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest, et liikmesriigi kohus võib eelotsusetaotluse esitada üksnes juhul, kui selles on pooleli menetlus, mille raames tal palutakse teha otsus, milles võidakse arvesse võtta Euroopa Kohtu vastust. Euroopa Kohus ei saa anda nõuandvat arvamust üldistes või hüpoteetilistes küsimustes. Seega peab eelotsusetaotlus olema vajalik selleks, et tulemuslikult lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevat vaidlust. ( 13 )

18.

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus võib vajaduse korral kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus eelotsusetaotluse esitas, et hinnata oma pädevust ja eelkõige teha kindlaks, kas taotletud liidu õiguse tõlgendamisel on seos põhikohtuasja asjaolude ja esemega, mistõttu Euroopa Kohus ei peaks koostama nõuandvaid arvamusi üldistes või hüpoteetilistes küsimustes. ( 14 ) Kui selgub, et esitatud küsimus on vaidluse lahendamiseks ilmselgelt asjakohatu, siis peab Euroopa Kohus lõpetama kohtuasja otsust tegemata. ( 15 )

19.

ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlus, mis loob Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel dialoogi, on aluslepingutega kehtestatud kohtusüsteemi alustala. Selle eesmärk on tagada liidu õiguse ühetaoline tõlgendamine ning seeläbi muu hulgas järjepidevus, täielik õigusmõju ja autonoomsus. ( 16 ) ELTL artikkel 267 ja sellega kehtestatud õigusalase dialoogi ja koostöö süsteem on lex specialis, mis väljendab ELL artikli 4 lõikes 3 ( 17 ) sätestatud aluspõhimõtet, mille kohaselt peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid tegema aluslepingust tulenevate ülesannete täitmisel lojaalset koostööd ( 18 ). Liikmesriikide kohtud kui riigi harundid peavad liidu institutsioonide, sealhulgas Euroopa Kohtuga suheldes järgima seda põhimõtet. ( 19 ) Lojaalse koostöö põhimõte on olemuselt vastastikune, nagu ilmneb selgelt ELL artikli 4 lõike 3 sõnastusest, kus viidatakse „täielikule vastastikusele austusele“ Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. ( 20 ) Vastavalt liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelisele pädevuste jaotusele, mis on ette nähtud ELTL artiklis 267, teeb Euroopa Kohus eelotsuseid põhimõtteliselt ilma, et ta sealjuures uuriks asjaolusid, mille tõttu liikmesriikide kohtud esitasid eelotsuse küsimused, ja teeb ettepanekuid kõnealus(t)e liidu õiguse sät(e)te kohaldamiseks. Olukord oleks erinev vaid juhul, kui ilmneb, et ELTL artikli 267 järgset menetlust kasutati vääral eesmärgil ning et selle abil üritati saada Euroopa Kohtu otsust kunstliku kohtuvaidluse alusel, või kui on ilmselge, et liidu õiguse säte, mille tõlgendust Euroopa Kohtult taotleti, ei ole kohaldatav selle menetluse lahendamisel, mille alusel eelotsusetaotlus esitati. ( 21 )

20.

Arvestades vastuvõetamatuse vastuväidet, mille esitas Belgia valitsus oma kirjalikes seisukohtades ning kirjavahetuses Euroopa Kohtu, Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ja Belgia valitsuse vahel, püsib märkimisväärne ebakindlus selle suhtes, kas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) peab tema menetluses olevate vaidluste lahendamisel arvesse võtma Euroopa Kohtu vastust eelotsuse küsimustele. Sellega seoses ilmneb Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) praktikast, millele viitas Belgia valitsus 15. juuli 2022. aasta vastuses Euroopa Kohtule, et Euroopa Kohtu otsus ei ole Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluses olevate kassatsioonkaebuste tõhusaks lahendamiseks vajalik, arvestades et nende kassatsioonkaebuste esemeks olevad tagasisaatmisotsused paistavad olevat Belgia õiguskorrast kõrvaldatud. ( 22 )

21.

Ehkki lõppkokkuvõttes peab selle otsustama Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), jättis see kohus Euroopa Kohtu 20. juuli 2022. aasta küsimuse peale, kas too soovib eelotsusetaotluste juurde jääda, ning kui jah, siis miks, kommenteerimata omaenda hiljutise otsuse asjakohasuse ja lihtsalt kinnitas oma soovi jääda eelotsusetaotluste juurde, sealjuures selgitamata, miks need tema menetluses olevate kohtuvaidluste tulemusi mõjutavad. ( 23 ) Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) viitab lihtsalt vajadusele kuulata pooled enne ära, kui teeb otsuse asjas, kus ta on menetluse peatanud.

22.

Arvestades Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) hiljutist kohtupraktikat, ( 24 ) asjaolu, et asjaomane Belgia ametiasutus oli teda teavitanud kaebajatele elamislubade väljaandmisest, ja seda, et see kohus oli kaebajate advokaadile selle kohta mitu päringut esitanud, ( 25 ) on ebaselge, miks ei soovi Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) nähtavasti vastata Euroopa Kohtu esitatud küsimusele täielikult, mis aitaks Euroopa Kohtul täita oma ülesannet tagada, et aluslepingute tõlgendamisel järgitakse seadust ( 26 ).

23.

Oma ettepanekus kohtuasjas Di Donna märkis kohtujurist Kokott, et koostöö, mis on eelotsusemenetluses esmatähtis, eeldab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus arvestab omalt poolt Euroopa Kohtu ülesandega „aidata kaasa liikmesriikide õigusemõistmisele, mitte aga anda üldistele või hüpoteetilistele küsimustele nõuandvaid arvamusi“. ( 27 ) Oma ettepanekus kohtuasjas Pohotovosť märkis kohtujurist Wahl, et „on hädavajalik, et siseriiklikud kohtud selgitaksid – kui see ei ilmne üheselt kohtutoimikust –, miks nad arvavad, et vastus nende küsimustele on vaidluse lahendamiseks vajalik. Euroopa Kohtu kohustus pidada kinni siseriikliku kohtu ülesannetest eeldab samal ajal, et siseriiklik kohus võtaks arvesse ülesannet, mida Euroopa Kohus eelotsuste alal täidab. Näiteks leidis Euroopa Kohus alles hiljuti ühel juhul, et ta ei pea otsust tegema, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus säilitas oma eelotsusetaotluse, kuid ei võtnud – hoolimata vastavast palvest – seisukohta, mis puudutab Euroopa Kohtule teatavaks saanud arengu ehk sündmuse mõju nii põhikohtuasjas teha tulevale otsusele kui ka eelotsuse küsimuste asjakohasusele põhikohtuasjas arutatava vaidluse lahendamise seisukohast.“ ( 28 )

24.

Mulle tundub, et selle koostöö võtmes võinuks Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) lõpetada menetluse peatamise, kuulata pooled selles asjas ära ning teha Belgia õiguse alusel otsuse kaebajate suhtes tehtud tagasisaatmisotsuste kehtivuse kohta. Selles kontekstis näeb väljakujunenud kohtupraktika ette, et riigisisene õigusnorm, mis takistab ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluse rakendamist, tuleb jätta kohaldamata. ( 29 ) Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt on praegune eelotsusemenetlus esmapilgul sellisel määral tarbetu, et Euroopa Kohtu vastused eelotsuse küsimustele ei pruugi olla vajalikud selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks tema menetluses oleva vaidluse lahendada. ( 30 ) Eelotsusetaotluste esitamise järel kaebajate olukorras ilmnenud muutuste tõttu on ühtlasi selge oht, et Euroopa Kohus raiskab nendele taotlustele vastates väärtuslikke ressursse. Need tähelepanekud ei välista Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) õigust esitada uued eelotsusetaotlused pärast kontrollimist, et neile vastuse saamine on vajalik tema menetluses oleva vaidluse tõhusaks lahendamiseks. ( 31 )

25.

Eeltoodud põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et tal ei ole ELTL artikli 267 alusel pädevust vastata Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 4. novembril 2021 esitatud eelotsuse küsimustele.