1.

Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) peab lahendama vaidluse kaubamärgi üle, mida omavad ühiselt mitu samasse perre kuuluvat isikut. Ühisomanikud andsid teatud hetkel selle kaubamärgi kasutamise õiguse üle ühele äriühingule, kuid üks neist omanikest soovib nüüd üleandmise lõpetada, millega teised nõus ei ole.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad õigusnorme, mis käsitlevad kaubamärgi kasutamise õiguse üleandmist kaubamärgi omaniku poolt selle ühise omandi puhul. Nende kahtluste kõrvaldamiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi (EL) 2015/2436 ( 2 ) artiklit 10 ja määruse (EL) 2017/1001 ( 3 ) artiklit 9.

3.

Täpsemalt soovib Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) teada, kas liidu õigus ( 4 ) reguleerib ühist nõusolekut nii kaubamärgi kasutamise litsentsi andmiseks kolmandale isikule kui ka selle litsentsi tagasivõtmiseks.

4.

Artikkel 5 („Kaubamärgiga antavad õigused“) sätestab:

„1.   Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata […]

[…]“.

5.

Artikkel 8 („Litsentsimine“) sätestab:

„1.   Kaubamärk võib olla litsentsi objektiks ühe või kõigi kaupade või teenuste osas, mille jaoks ta on registreeritud, kogu asjaomases liikmesriigis või mõnes selle osas. Litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents.

[…]“.

6.

Artikkel 9 („Ühenduse kaubamärgiga antavad õigused“) sätestab:

„1.   Ühenduse kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. […]

[…]“.

7.

Vastavalt artiklile 16 („Ühenduse kaubamärkide käsitamine siseriiklike kaubamärkidena“):

„1.   Kui artiklites 17–24 ei ole sätestatud teisiti, käsitatakse ühenduse kaubamärki kui omandiõiguse objekti tervikuna ning kogu ühenduse territooriumil siseriikliku kaubamärgina, mis on registreeritud selles liikmesriigis, kus ühenduse kaubamärkide registri kohaselt:

2.   Lõikega 1 hõlmamata juhtudel on lõikes 1 nimetatud liikmesriigiks liikmesriik, kus on ameti asukoht.

3.   Kui ühenduse kaubamärkide registris nimetatakse kaubamärgi ühisomanikena kaht või enamat isikut, kohaldatakse lõiget 1 esimesena nimetatud ühisomaniku suhtes; kui see ei ole võimalik, kohaldatakse kõnealust lõiget järgmiste ühisomanike suhtes nende nimetamise järjekorras. Kui lõiget 1 ei ole võimalik kohaldada ühegi ühisomaniku suhtes, kohaldatakse lõiget 2.“

8.

Artikli 19 („Asjaõigus“) kohaselt:

„1.   Ühenduse kaubamärki võib ettevõttest sõltumatult esitada tagatisena ning see võib olla asjaõiguse esemeks.

[…]“.

9.

Artikli 21 („Maksejõuetusmenetlus“) kohaselt:

„1.   Ühenduse kaubamärgid võivad olla vaid sellise maksejõuetusmenetluse objektiks, mis on algatatud liikmesriigis, mille territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese.

[…]

2.   Kui ühenduse kaubamärk on ühisomandis, kohaldatakse lõiget 1 ühisomaniku osa suhtes.

[…]“.

10.

Artiklis 22 („Litsentsimine“) on öeldud:

„1.   Ühenduse kaubamärk võib olla litsentsi objektiks seoses ühe või kõigi kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud, kogu ühenduses või mõnes selle osas. Litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents.

[…]“.

11.

Artikkel 97 („Kohaldatav õigus“) näeb ette:

„1.   Ühenduse kaubamärkide kohtud kohaldavad käesoleva määruse sätteid.

2.   Käesoleva määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ühenduse kaubamärkide kohus siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid.

[…]“.

12.

Artiklis 6 („Ühine omand“) on sätestatud:

„1.   Kui tööstusomandiõigus kuulub mitmele isikule, reguleeritakse sellega kaasnevaid õigusi tsiviilseadustiku ühise omandi sätetega, kui need on tööstusomandiõigusega kooskõlas ja ei ole kokku lepitud teisiti.

[…]“.

13.

Artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud, et registreeritud kaubamärk annab selle omanikule selle kasutamise ainuõiguse, mis tähendab, et omanikul on õigus keelata kolmandatel isikutel ilma tema loata kaubamärki oma majandustegevuses kasutada.

14.

Artikkel 23 annab kaubamärgi omanikule õiguse selle üle anda kõigi või osa kaupade või teenuste suhtes, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, ning lubab kaubamärgi kohta ka ainulitsentsi anda.

15.

Artiklis 1108 („Uuendused ja muud tavapärase haldamise piirest väljuvad toimingud“) on sätestatud:

„Ühiste omanike häälteenamusega, mis esindab vähemalt 2/3 ühise asja koguväärtusest, võib otsustada kõigi uuenduste üle, mille eesmärk on asja täiustada või muuta selle kasutamist hõlpsamaks või tulusamaks, kui need ei takista ühelgi ühisel omanikul asja kasutamist ega tekita liiga suurt kulu.

Samal moel võib teha muid tavapärase haldamise piirest väljuvaid toiminguid, kui need ei kahjusta ühegi ühise omaniku huve.

Ühise varaga seotud asjaõiguste võõrandamise või seadmise ning üle üheksa aasta kestvate üüri- või renditehingute jaoks on vaja kõigi ühiste omanike nõusolekut […]“.

16.

VW, SW, CQ ja ET asutasid 1990. aastal täisühingu, mis esitas 29. juulil 1992 kaubamärgi Legea spordikaupade jaoks registreerimise taotluse. Kaubamärk registreeriti 11. mail 1995 numbri all 650850.

17.

Kaubamärgi Legea ühised omanikud andsid 1993. aastal selle kaubamärgi tähtajatu ja tasuta kasutamise litsentsi ühehäälselt äriühingule Legea Srl (edaspidi „äriühing Legea“). ( 7 )

18.

VW avaldas 2006. aasta detsembris oma vastuseisu litsentsi jätkumisele. ( 8 )

19.

Äriühing Legea esitas 2009. aastal hagi Tribunale di Napolile (Napoli kohus, Itaalia), paludes muu hulgas tühistada teatud VW registreeritud kaubamärgid, mis sisaldavad sõna „Legea“. VW esitas omakorda samas menetluses vastuhagi.

20.

Selles kohtuvaidluses oli küsimuse all see,

21.

Tribunale di Napoli (Napoli kohus) otsustas 11. juunil 2014, et äriühingu Legea kaubamärgikasutus oli: a) õiguspärane kuni 31. detsembrini 2006, kuna see toimus kõigi ühiste omanike ühehäälsel nõusolekul, ning b) õigusvastane pärast 31. detsembrit 2006, kuna üks ühistest omanikest, VW, väljendas oma vastuseisu.

22.

Selle kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebus Corte d’appello di Napolile (Napoli apellatsioonikohus, Itaalia), kes tühistas selle otsuse 11. aprillil 2016 osaliselt.

23.

Apellatsioonikohus tunnistas kaubamärgi kasutamise äriühingu Legea poolt õiguspäraseks ka ajavahemikuks pärast 31. detsembrit 2006, kuna kaubamärgi ühised omanikud otsustasid õiguspäraselt 3/4 häälteenamusega lubada jätkata sellel äriühingul kaubamärgi kasutamist pärast seda kuupäeva. Ühise omandi puhul ei ole kaubamärgi ainukasutusõiguse kolmandatele isikutele andmiseks nõutav ühiste omanike ühehäälne otsus.

24.

VW esitas apellatsiooniastmes tehtud otsuse peale kaebuse Corte suprema di cassazionele (kassatsioonikohus). See kohus põhjendab eelotsusetaotluse esitamist sisuliselt järgmiselt:

25.

Seda arvestades esitab Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus), Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 15. novembril 2021.

27.

Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad äriühing Legea, SW, CQ, ET, VW, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon.

28.

Kohtuistungi korraldamist ei peetud vajalikuks.

29.

Eelotsusetaotluse ese on liidu kaubamärgiõiguse tõlgendamine. Selle raames tuleb selgitada, kuidas saab kasutada ainuõigusi, mis on seotud kaubamärgi omamisega, kui see kaubamärk kuulub mitmele ühisele omanikule (või ühisomanikule). ( 9 )

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib, et „teatud vaidlusalused kaubamärgid on Euroopa Liidu kaubamärgid“, kuid jätab täpsustamata, kas kaubamärk Legea, mille üle kohtuvaidlus käib, seda on või mitte. ( 10 )

31.

Poolte seisukohtadest järeldub, et vaidlus käsitleb tähise Legea erinevaid registreerimisi (riigisisesed, liidu ja rahvusvahelised), ( 11 ) kuid kordan, et eelotsusetaotluse põhjal ei ole kindel, kas EUIPO kohane kaubamärk vastab praeguses eelotsusemenetluses käsitletavale. ( 12 )

32.

Niisuguses olukorras oleks kõikide võimalike lahenduste hõlmamiseks kohane analüüsida nii liidu kaubamärkide kui ka riigisiseste kaubamärkide regulatsiooni.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustes tõlgendada määrust 2017/1001 ja direktiivi 2015/2436. Nagu juba eespool märgitud, leian ma siiski, et nende õigusaktide sätted ei ole kohaldatavad kohtuasja asjaolude suhtes, mis leidsid aset aastal 1993 ja detsembris 2006.

34.

Nimelt:

35.

Igal juhul – kuna mõlema õigusnormide kogumi (ühelt poolt direktiiv 89/104 ja määrus nr 40/94 ning teiselt poolt direktiiv 2015/2436 ja määrus 2017/1001) sisu on selles küsimuses sarnane – saab neist esimese kohta esitatud põhjendused teisele üle kanda. Paralleelsuse kinnitamiseks toon olemasolevad kattuvused esile edaspidi.

36.

SW, CQ ja ET väidavad, et esimene eelotsuse küsimus ei ole algse nõude lahendamiseks vajalik. ( 14 ) Kuna ühised omanikud andsid litsentsi ühehäälselt, ( 15 ) puudub nende hinnangul vajadus teada, kas selle otsuse tegemiseks piisas häälteenamusest.

37.

SW‑l, CQ‑l ja ET‑l võib oma lähenemises õiguski olla, kuid ei saa välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on asjakohane, kui ta soovib siduda mingi õigusliku tagajärje asjaoluga, et kaubamärgi ühiste omanike tookordne ühehäälne otsus oleks võinud olla tehtud häälteenamuse alusel.

38.

Sellest perspektiivist võib asjaolul, et mitmele omanikule por indiviso kuuluvat kaubamärki saab kolmandale isikule üle anda häälteenamusega, mitte tingimata ühehäälselt, lõpuks olla mõju kasutuslitsentsi hilisematele probleemidele (täpsemalt selle tagasivõtmisega seoses). ( 16 )

39.

Äriühing Legea tõi vastuvõetamatuse vastuväitena esile asjaolu, et liidu õiguses ei ole sätestatud nõudeid, millele peab vastama kaubamärgi ühiste omanike tahteavaldus nii kolmandale isikule kasutuslitsentsi andmiseks kui selle tagasivõtmiseks.

40.

Eelotsusetaotlusest järeldub, et Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) jaoks ei ole kaugeltki ilmne, et liidu õigusnormid võiksid aidata vaidlusalust küsimust lahendada. Just selliste kahtluste tõttu esitabki see kohus oma küsimused.

41.

Neil tingimustel ei tule eelotsuse küsimuste suhtes mitte üksnes kohaldada nende asjakohasuse eeldust, ( 17 ) vaid need on sobivad, et Euroopa Kohus tõlgendaks liidu õiguse teatud sätteid selleks, et teha kindlaks, kas need on põhikohtuasjas kohaldatavad või mitte.

42.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liidu selle valdkonna õigusnormid lubavad, et kui kaubamärk kuulub ühiselt mitmele isikule, võib selle tasuta ja tähtajatu kasutamise õiguse üle anda häälteenamusega või vastupidi, selleks on nõutav ühehäälsus.

43.

Selle küsimuse taustal on probleemid, millega juristid on juba Rooma õiguse ajast tegelenud. Asja ühine omand, selle ühine või solidaarne laad, häälteenamus, mis on nõutav otsuste tegemiseks vastavalt sellele, kui olulised need on ühise asja jaoks või kui kaua kestab nende mõju, või häälteenamus ühises omandis oleva asja haldus- ja käsutustoimingute heakskiitmiseks – sedavõrd palju muid küsimusi, millele ei ole alati samasuguseid vastuseid antud. ( 18 )

44.

Liidu kaubamärgiõigus on kaubamärkide ühise omandi reguleerimisel jäänud märkimisväärselt (ja hoolikalt) vaikseks; seda valdkonda reguleerivad vastavad riigisisesed õigusnormid. Nii üritangi seda järgnevas analüüsis selgitada nii liidu kaubamärkide kui riigisiseste kaubamärkide osas, mis on ühtlustamise ese. Alustuseks analüüsin seda võimalust, et ühed või teised kuuluvad mitme isiku pro indiviso omandisse.

45.

Liidu kaubamärgid on üht liiki tööstusomand. Määruse nr 40/94 artikli 5 kohaselt „[võivad liidu] kaubamärgi omanikud […] olla füüsilised ja juriidilised isikud, sealhulgas avaliku õiguse kohaselt loodud asutused“. ( 19 )

46.

Määrus nr 40/94 näeb ette, et liidu kaubamärk võib kuuluda mitme isiku ühisesse omandisse. See on sõnaselgelt ette nähtud mitmes selle määruse sättes:

47.

Erinevalt liidu kaubamärkidest ei ole direktiivis 89/104 kaubamärgi ühist omandit otseselt mainitud. See aga ei tähenda, et see oleks välistatud.

48.

Riigi seadusandjal on vabadus sätestada kaubamärgi omandiõigust käsitlevad õigusnormid. Direktiiv 89/104 selleks tingimusi ei sea ja seega ei keela seda ega kohusta selleks, et riigisisesed õigusnormid lubavad, et riigisisene kaubamärk saaks olla jagatud omandi objekt.

49.

Nõustudes, et ühistel omanikel on võimalus kaubamärki omada pro indiviso, tekib kahtlus, kuidas tuleb teha ühine tahteavaldus selle kasutusõiguse kolmandatele isikutele andmiseks litsentsi alusel (või vajaduse korral selle litsentsi tagasivõtmiseks).

50.

Viitan jällegi eraldi liidu ja riigisiseseid kaubamärke käsitlevatele eeskirjadele.

51.

Määruse nr 40/94 artikli 22 lõikes 1 ( 23 ) on sätestatud, et „[liidu] kaubamärk võib olla litsentsi objektiks seoses ühe või kõigi kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud, kogu [liidus] või mõnes selle osas. [Niisugune] litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents“. ( 24 )

52.

Vastavalt artikli 97 lõikele 2 ( 25 )„[kohaldab] määrusega [nr 40/94] reguleerimata küsimustes [liidu] kaubamärkide kohus siseriiklikke […] sätteid“.

53.

Määruses nr 40/94 ei ole täpsustatud litsentsilepingute sõlmimise ega lõpetamise tingimusi. Sellest järeldub, et neid tingimusi reguleerib riigisisene õigus nii olukorras, kus liidu kaubamärgil on üks omanik, kui ka siis, kui see kuulub ühiselt mitmele isikule. ( 26 )

54.

Nimelt, ja nagu komisjon seda märgib, ( 27 ) kuuluvad kõigil muudel juhtudel, mida ei ole otseselt Euroopa tasandil liidu kaubamärgi osas „omandiõiguse objektina“ reguleeritud, kohaldamisele vastavad riigisisesed õigusnormid.

55.

Kui eespool öeldu on liidu kaubamärki käsitlevate eeskirjade puhul etteaimatav, siis seda enam on see nii madalama reguleerimisintensiivsusega raamistikus nagu direktiivi 89/104 kohaldamisalasse kuuluvate riigisiseste kaubamärkide ühtlustamise eeskirjades.

56.

Lisaks kaubamärgi omaniku ainukasutusõiguse (artikkel 5) ja litsentsimise võimaluse (artikkel 8) tunnustamisele direktiiv 89/104 kaubamärgi ühise omandi ega litsentsi andmise otsuse tegemise osas eeskirju ei sätesta. ( 28 )

57.

Seda arvestades tuleb selleks, et teha kindlaks, kuidas teha ühine tahteavaldus ühises omandis oleva kaubamärgi kasutamisõiguse üleandmiseks, esimese asjana pöörduda riigisiseste sätete poole. Need võivad omakorda viidata ühiste omanike kokkuleppele. Subsidiaarselt kuuluvad kohaldamisele iga liikmesriigi tsiviilõiguse üldised sätted. ( 29 )

58.

Lojaalse koostöö ning liidu õiguse esimuse ja tõhususe põhimõte nõuavad, et riigisisene õigus, kaasa arvatud kaubamärgi ühist omandit käsitlev regulatsioon, peab tagama liidu õiguse täieliku mõju. ( 30 )

59.

Praeguses vaidluses ei vii ükski eelotsusetaotluses või Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades mainitud asjaolu järelduseni, et kaubamärkide ühist omandit käsitlevad sätted Itaalias muudaks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks.

60.

Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) soovib teada, kas liidu õigusega:

61.

Selliselt sõnastatud küsimus ei täpsusta, millist liidu õigusnormi tuleb kohaldada, piirdudes viitega (need täpsustamata jättes) „liidu õiguse põhimõtetele“. Arvestades, et need põhimõtted – eeldusel, et need eksisteerivad – on väljendatud määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 (või sobival juhul määruse 2017/1001 ja direktiivi 2015/2436) sätetes, tuleb sellele küsimusele vastata nimetatud sätete alusel.

62.

Direktiivi 89/104 raamistikus on Euroopa Kohus tunnustanud võimalust, et kaubamärgi omanik, kes on andnud kaubamärgi kasutuslitsentsi kolmandale isikule, võtab selle tagasi. ( 31 ) See tõdemus on hõlpsasti ülekantav kaubamärgi ühisele omandile (st pro indiviso omanike kogumile).

63.

Ent samamoodi nagu nõuete puhul kaubamärgi kasutusõiguse andmiseks kolmandale isikule ei ütle liidu õigus midagi ka selle kohta, kuidas tuleb kasutuslitsentsi tühistamise või tagasivõtmise otsus teha olukorras, kus tegemist on ühises omandis olevate kaubamärkidega. See otsus on õiguslik toiming, mille tegemiseks ühiste omanike poolt, rõhutan, ei ole liidu õiguses tingimusi ette nähtud.

64.

Seega on riigisisese õiguse asi sätestada ühises omandis oleva kaubamärgi kasutuslitsentsi tühistamise või tagasivõtmise otsuste üksikasjalikud eeskirjad. Nimetatud tühistamise või tagasivõtmise suhtes on mutatis mutandis ülekantavad põhjendused, mis on esitatud eespool litsentsi andmiseks ühise nõusoleku andmise kohta, sõltumata sellest, kas tegemist on riigisisese või liidu kaubamärgiga.

65.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus) järgmiselt:

nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklit 5 ja nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 1, samamoodi nagu sobival juhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta vastavaid sätteid

tuleb tõlgendada nii, et

kaubamärgi ühise omandi puhul reguleerivad kolmandale isikule kaubamärgi kasutuslitsentsi andmiseks ja selle tagasivõtmiseks vajaliku ühiste omanike ühise nõusoleku andmist, sõltumata sellest, kas tegemist on riigisisese või liidu kaubamärgiga, kohaldamisele kuuluvad liikmesriigi õigusnormid.