EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62021CC0582
Opinion of Advocate General Emiliou delivered on 14 September 2023.#FY v Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej.#Request for a preliminary ruling from the Sąd Okręgowy Warszawa-Praga w Warszawie.#Reference for a preliminary ruling – Principles of EU law – Article 4(3) TEU – Principle of sincere cooperation – Procedural autonomy – Principles of equivalence and effectiveness – Principle of interpreting national law in conformity with EU law – National legislation providing for an extraordinary remedy allowing the reopening of civil proceedings closed by a final judgment – Grounds – Subsequent decision of a constitutional court declaring that a provision of national law on the basis of which that judgment was given is incompatible with the Constitution – Loss of the opportunity to take action on account of a breach of the law – Broad application of that remedy – Alleged infringement of EU law resulting from a subsequent judgment of the Court of Justice ruling under Article 267 TFEU on the interpretation of EU law – Directive 93/13/EEC – Unfair terms in consumer contracts – Default judgment – Failure of the court hearing the case to ascertain of its own motion whether contractual terms are unfair.#Case C-582/21.
Kohtujurist Emiliou ettepanek, 14.9.2023.
FY versus Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy Warszawa-Praga w Warszawie.
Eelotsusetaotlus – Liidu õiguse põhimõtted – ELL artikli 4 lõige 3 – Lojaalse koostöö põhimõte – Menetlusautonoomia – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted – Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab teistmist jõustunud kohtuotsusega lõpetatud tsiviilasjas – Alused – Konstitutsioonikohtu hilisem otsus, millega on tuvastatud, et liikmesriigi õigusnorm, mille alusel see kohtuotsus tehti, on põhiseadusega vastuolus – Õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilmajätmine – Selle õiguskaitsevahendi laiendav kohaldamine – Väidetav liidu õiguse rikkumine, mis on tuvastatud hilisema Euroopa Kohtu otsusega, milles tõlgendatakse liidu õigust ELTL artikli 267 alusel – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Tagaseljaotsus – Lepingutingimuste võimaliku ebaõigluse omal algatusel kontrollimata jätmine.
Kohtuasi C-582/21.
Kohtujurist Emiliou ettepanek, 14.9.2023.
FY versus Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy Warszawa-Praga w Warszawie.
Eelotsusetaotlus – Liidu õiguse põhimõtted – ELL artikli 4 lõige 3 – Lojaalse koostöö põhimõte – Menetlusautonoomia – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted – Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab teistmist jõustunud kohtuotsusega lõpetatud tsiviilasjas – Alused – Konstitutsioonikohtu hilisem otsus, millega on tuvastatud, et liikmesriigi õigusnorm, mille alusel see kohtuotsus tehti, on põhiseadusega vastuolus – Õigusrikkumise tõttu kaebeõiguse kasutamise võimalusest ilmajätmine – Selle õiguskaitsevahendi laiendav kohaldamine – Väidetav liidu õiguse rikkumine, mis on tuvastatud hilisema Euroopa Kohtu otsusega, milles tõlgendatakse liidu õigust ELTL artikli 267 alusel – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Tagaseljaotsus – Lepingutingimuste võimaliku ebaõigluse omal algatusel kontrollimata jätmine.
Kohtuasi C-582/21.
Court reports – general
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2023:674
Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NICHOLAS EMILIOU
esitatud 14. septembril 2023(1)
Kohtuasi C‑582/21
FY
versus
Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy Warszawa-Praga w Warszawie (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Varssavi, Poola))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Teistmisavaldus tagaseljaotsusega lõpetatud kohtumenetluse korral – Seadusjõud – Teistmise alus – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted – Riigisisese õiguse kooskõlaline tõlgendamine
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas pakutakse uus vaatenurk tarbijate menetluslikule kaitsele ebaõiglaste lepingutingimuste vastu. Täpsemalt palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas see kaitse eeldab, et seadusjõu riigisisene mõju – mida on väidetavalt kahjustanud see, et liikmesriigi kohus ei ole omal algatusel kontrollinud kõnealuse lepingulise suhte võimalikku ebaõiglast laadi – tühistatakse, et võimaldada teistmist.
2. Liimesriigi faktilise ja õigusliku konteksti, milles see küsimus on tekkinud, võib kokku võtta järgmiselt. Põhikohtuasja kaebuse esitajat FY kohustati tagasi maksma laenusummat, mille ta oli võtnud tarbijakrediidiettevõtjalt Profi Credit Polska. Tema maksekohustus dokumenteeriti tagaseljaotsuses, mis tehti võlgniku allkirjastatud blankoveksli alusel, mille Profi Credit Polska hiljem täitis ja millele viimane tugines.
3. Liikmesriigi kohus tegi tagaseljaotsuse, ilma et oleks saanud oma käsutusse laenulepingu tingimusi. Seega ei uurinud kohus nende võimalikku ebaõiglast laadi. Kuigi FY ei püüdnud seda kohtuotsust vaidlustada, asus ta hiljem seisukohale, et tingimused, mille alusel see otsus tehti, on vastuolus Euroopa Kohtu mitu kuud hiljem tehtud otsustega. Seetõttu esitas ta teistmisavalduse.
4. Riigisisese õiguse alusel võib selline avaldus olla tulemuslik, kui muu hulgas i) riigi konstitutsioonikohus on riigisisese õigusnormi, millele kõnealuses kohtumenetluses tuginetakse, hiljem tunnistanud hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks või kui ii) asjaomane pool „oli seadusrikkumise tõttu jäetud ilma tegutsemisvõimalusest“.
5. Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas – arvestades esimest võimalust – võrdväärsuse põhimõtte kohaselt on nõutud menetluse teistmine riiklikul tasandil, võttes aluseks Euroopa Kohtu hilisema otsuse, mis on tehtud ELTL artikli 267 alusel eelotsuse vormis.
6. Lisaks soovib ta teada, kas kohustusega tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas ELi õigusega on teise võimaluse kontekstis nõutud, et poolt tuleb pidada seadusrikkumise tõttu tegutsemisvõimalusest ilma jäetuks, kui liikmesriigi kohus ei uuri tarbijalepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi.
II. Õigusraamistik
A. Liidu õigus
7. Direktiivi 93/13/EMÜ(2) artikli 6 lõike 1 kohaselt: „Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]“. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ekslik.]
8. Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud: „Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“.
B. Poola õigus
1. Poola põhiseadus
9. Poola põhiseaduse artikli 190 lõike 4 kohaselt: „Trybunał Konstytucyjny [(Poola konstitutsioonikohus)] otsus, mille kohaselt õigustloova akti, mille alusel on tehtud jõustunud kohtuotsus, haldusotsus või otsus muus asjas, vastuolu põhiseaduse, rahvusvahelise lepingu või seadusega on alus menetluse uuendamiseks ja haldusotsuse või muu otsuse tühistamiseks, järgides asjaomase menetluse suhtes kohaldatavates sätetes ette nähtud põhimõtteid ja korda.“
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustik
10. Eelotsusetaotlusest selgub kohaldatava liikmesriigi õiguse kohta järgmist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Kodeks postępowania cywilnego, edaspidi „KPC“) artikli 339 lõikes 1 on sätestatud, et kui kostja ei ilmu kohtulikul arutamisel määratud istungile või kui ta kohaleilmumisest hoolimata kohtulikul arutamisel ei osale, teeb kohus tagaseljaotsuse.
11. KPC artikli 399 lõikes 1 on sätestatud võimalus taotleda varem jõustunud kohtuotsusega lõpetatud menetluse teistmist.
12. KPC artikli 401 lõike 2 kohaselt saab teistmist taotleda tühisuse tõttu, kui pool ei olnud kohtumenetlusõigus- või kohtumenetlusteovõimeline või kui ta ei olnud nõuetekohaselt esindatud või kui ta oli seadusrikkumise tõttu jäetud ilma tegutsemisvõimalusest.
13. KPC artikli 407 lõike 1 kohaselt tuleb teistmisavaldus esitada kolmekuulise tähtaja jooksul; seda tähtaega arvestatakse alates päevast, mil pool sai teada teistmise alusest, kui aga alus on tegutsemisvõimetus või asjakohase esindatuse puudumine, siis alates päevast, kui pool, tema asutus või seadusjärgne esindaja sai teada otsusest.
14. KPC artiklis 4011 on sätestatud, et teistmist saab taotleda ka juhul, kui konstitutsioonikohus on otsustanud, et õigusakt, mille alusel otsus on tehtud, on vastuolus põhiseadusega, ratifitseeritud rahvusvahelise lepinguga või seadusega.
15. KPC artikli 407 lõike 2 kohaselt tuleb teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul alates konstitutsioonikohtu otsuse jõustumisest.
16. KPC artikli 410 lõike 1 kohaselt jätab kohus rahuldamata kaebuse, mis on esitatud pärast ette nähtud tähtaja möödumist, mis on lubamatu või ei põhine seaduslikul alusel.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
17. 16. juunil 2015 sõlmis FY laenulepingu tarbijakrediidiettevõtjaga Profi Credit Polska. Laenu tagasimaksmine tagati FY allkirjastatud blankoveksli väljastamisega.
18. 30. oktoobril 2017 esitas Profi Credit Polska Sąd Rejonowy dla Warszawy Pragi-Południele (Warszawa Praga-Południe rajoonikohus, Varssavi, Poola; edaspidi „rajoonikohus“) FY vastu hagi tasumisele kuuluva summa väljamõistmiseks koos viivistega. Eelotsusetaotluses ei kirjeldata üksikasjalikult asjaolusid, mis viisid hagi esitamiseni. Oluline tundub siiski olevat see, et hagiavaldusele lisati ainult veksel (mille äriühing täitis, märkides ära võlgnetava summa) ja teade laenulepingu lõpetamise kohta.
19. Rajoonikohus leidis, et puudub alus anda välja maksekäsk, ja määras kohtuistungi aja.(3) Teade loeti FY-le kätte toimetatuks. 17. aprillil 2018 tegi see kohus tagaseljaotsuse, millega kohustati teda maksma nõutud summa (jättes hagi rahuldamata üksnes seoses osaga nõutud viivistest), tuginedes üksnes veksli ja hagiavalduse sisule. Kohus ei nõudnud, et Profi Credit Polska esitaks lepingu, ega uurinud seega, kas see sisaldab ebaõiglasi tingimusi. Tagaseljaotsus määrati viivitamatult täitmisele pööratavaks ja FY ei vaidlustanud seda.
20. Sellest hoolimata esitas FY 25. juunil 2019 rajoonikohtule teistmisavalduse. Ta väitis, et see kohus tõlgendas direktiivi 93/13 vääralt ja jättis eelkõige arvesse võtmata Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas Profi Credit Polska I(4) (mis tehti pärast tagaseljaotsuse tegemist). Tema arvates jättis rajoonikohus kontrollimata, kas kõnealused lepingutingimused on ebaõiglased, jättes ta ilma tegutsemisvõimalusest KPC artikli 401 lõike 2 tähenduses.
21. Rajoonikohus jättis 27. augusti 2020. aasta määrusega selle avalduse rahuldamata, leides, et see oli esitatud hilinenult ega tuginenud ühelegi seadusest tulenevale alusele. Samuti märkis kohus, et FY oleks pidanud püüdma end kohtuasjas kaitsta (tagaseljaotsuseni viinud menetluses), mida ta ei teinud.
22. FY esitas selle määruse peale apellatsioonkaebuse Sąd Okręgowy Warszawa-Praga w Warszawiele (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Varssavi, Poola), mis on põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.
23. Rzecznik Finansowy (finantsombudsman) märkis selles kohtus toimunud menetluse käigus, et alus tagaseljaotsuse tegemiseni viinud menetluse teistmiseks võib põhineda KPC artikli 4011 laial tõlgendamisel, mis puudutab teistmist Poola konstitutsioonikohtu (hilisema) otsuse alusel. Tema arvates rikuti tagaseljaotsuse tegemisel rajoonikohtu kohustust uurida omal algatusel kõnealuse laenulepingu tingimusi.(5) Finantsombudsman viitas konstitutsioonikohtu ja Euroopa Kohtu rolli sarnasusele, põhjendamaks argumenti, et viimase otsus võib võrdväärsuse põhimõtte kohaselt olla samuti kehtiv teistmise alus.
24. Finantsombudsman märkis teise võimalusena, et kõnealuse menetluse teistmine võib olla võimalik ka KPC artikli 401 lõike 2 alusel, sest asjaolu, et kohus jätab ex officio läbivaatamise tegemata, kuulub selle sätte kohaldamisalasse (ja kujutab endast poole tegutsemisvõimalusest ilma jätmist).(6) Lisaks nõustus ta FY‑ga, et kõnealused tingimused on ebaõiglased.
25. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, milline on õige tegutsemisviis.
26. Ühest küljest rõhutab ta seadusjõu põhimõtte tähtsust ja juhib tähelepanu asjaolule, et ühegi ELi või riigisisese õigusnormiga ei panda liikmesriigi kohtule kohustust varem jõustunud kohtulahendiga lõpetatud menetluse teistmiseks, et võtta arvesse Euroopa Kohtu otsust, millega tõlgendatakse ELi õigust.
27. Teisalt soovib ta teada, kas on võimalik jõuda vastupidisele järeldusele, võttes aluseks võrdväärsuse põhimõtte või kohustuse tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas ELi õigusega.
28. Oluline on see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohtu otsuste Profi Credit Polska I, Profi Credit Polska II(7) ja Kancelaria Medius kontekstis on „suur tõenäosus“, et tagaseljaotsuse tegemisel rikuti „jämedalt“ riigisiseseid õigusnorme, millega võeti üle direktiivi 93/13 artiklid 6 ja 7.(8) Kohus selgitab siiski, et tal ei ole võimalik seda küsimust hinnata, sest tema võimalus kontrollida, kas esiteks on järgitud tähtaegu ja teiseks kas teistmisavaldus tugineb seadusest tulenevale alusele, on piiratud. Sellises menetluslikus kontekstis tuleb tal kindlaks teha, kas tõlgendav eelotsus võib olla selline alus.
29. Neid kaalutlusi arvesse võttes otsustas Sąd Okręgowy Warszawa-Praga w Warszawie (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Varssavi) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja artikli 19 lõiget 1 tuleb Euroopa Kohtu praktikast tulenevast võrdväärsuse põhimõttest lähtudes tõlgendada nii, et ELTL artikli 267 lõike 1 alusel tehtud Euroopa Kohtu otsus liidu õiguse tõlgendamise küsimuses on varem jõustunud kohtulahendiga lõpetatud tsiviilkohtumenetluse puhul teistmise aluseks, kui liikmesriigi õigusnorm – nagu [KPC] artikkel 4011 – võimaldab teistmist olukorras, kus jõustunud kohtuotsus on tehtud õigusnormi alusel, mis on Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) otsusega tunnistatud hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks?
2. Kas ELL artikli 4 lõikest 3 ja Euroopa Kohtu praktikast tulenev riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab sellise riigisisese õigusnormi nagu [KPC] artikli 401 punkti 2 laiendatud tõlgendamist, et selles määratletud teistmise alusena hõlmaks see ka jõustunud tagaseljaotsust, milles kohus – rikkudes kohustusi, mis tulenevad Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas [Profi Credit Polska I] – jättis uurimata, kas tarbijat ja laenuandjat siduv leping sisaldab ebaõiglaseid lepingutingimusi, piirdudes vaid veksli formaalse kehtivuse analüüsimisega?“
30. Poola valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Mõlema poole kohtukõned kuulati ära 24. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil.
IV. Analüüs
31. Käsitlen käesolevas kohtuasjas esitatud küsimuste sisu, tehes esmalt esialgseid märkusi ELi õiguse seisukoha kohta seoses seadusjõu riigisisese mõjuga eelkõige tarbijakaitse küsimustes ning seoses õiguskindlusega, mis väljendub konkreetselt seadusjõu mõjus (1).
32. Teiseks selgitan, et võrdväärsuse põhimõtte alusel ei ole nõutud, et tsiviilkohtumenetluse teistmine saaks Euroopa Kohtu tõlgendava eelotsuse alusel võimalikuks, kui see on riigisiseste õigusnormide kohaselt riikliku konstitutsioonikohtu teatavate otsuste alusel võimalik (2).
33. Kolmandaks on teisele eelotsuse küsimusele (mis puudutab kooskõlalise tõlgenduse kohustust) vastamiseks vaja selgitada mitut küsimust, millele see küsimus viitab. Selles kontekstis selgitan, et tarbijate tõhus kaitse ebaõiglaste tingimuste eest ei eelda automaatselt, et liikmesriigid näevad ette erakorralise õiguskaitsevahendi, kui riigisisene kohus on jätnud kontrollimata, kas sellised tarbijale siduvad lepingutingimused on tõepoolest ebaõiglased. Selgitan siiski ka, et konkreetsete asjaolude tõttu, mille alusel tagaseljaotsus näib olevat tehtud ja on muutunud lõplikuks, on vaja tagada asjaomasele tarbijale õiguskaitsevahend. Kuigi see, kas FY teistmisavaldust on võimalik rahuldada, sõltub minu arvates Poola õiguse tõlgendamisvõimalustest (ja kohaldatavatest tähtaegadest), selgitan, et Euroopa Kohtu kohtupraktika annab talle muid menetluslikke võimalusi, millega saab taastada tema õiguse mitte olla seotud (väidetavalt) ebaõiglaste lepingutingimustega (3).
1. ELi õigus, seadusjõu riigisisene mõju ja õiguskindluse põhimõte
34. Alustuseks tuleks märkida, et erakorralised õiguskaitsevahendid, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, võimaldavad üldjuhul jõustunud kohtulahendeid tühistada. Seega mõjutavad need õiguskaitsevahendid oma olemuselt seadusjõu põhimõtet, mis muidu välistab lõplike kohtulahendite vaidlustamise.
35. Kuigi seadusjõu põhimõte on osa õiguskindluse põhimõttest,(9) ei see toimi alati absoluutselt (nagu näitab erakorraliste õiguskaitsevahendite olemasolu). Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu kohtupraktikast, et lisaks eranditele sellest põhimõttest, mida võib määratleda riiklik seadusandja, võivad ELi õigusest tuleneda täiendavad erandid.
36. Küsimust, kas selle õiguse puhul võib mõnes olukorras olla nõutud, et seadusjõu riigisisest mõju ei võetaks arvesse, käsitletakse sellekohaste erieeskirjade puudumisel klassikalise võrdväärsuse või tõhususe põhimõtte prisma kaudu, mis reguleerib liikmesriikide menetlusautonoomia kasutamist kooskõlas ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustusega. Sellest tulenevalt on ELi õiguse üldine seisukoht, et seadusjõu riigisisese mõju tühistamine ei ole nõutud, et kõrvaldada riigisisese olukorra vastuolu ELi õigusega, välja arvatud juhul, kui ühe eespool viidatud põhimõtte kohaselt on nõutud vastupidine järeldus.(10)
37. Selles raamistikus tehakse hindamine üldjuhul ettevaatlikult. Euroopa Kohus tuletab korduvalt meelde seadusjõu põhimõtte tähtsust, mida põhjendatakse huviga õiguse ja õigussuhete stabiilsuse vastu ning korrakohase õigusemõistmisega.(11) Nagu on mainitud, teenib see põhimõte ka menetlusosaliste huve seoses asja lõpliku lahendamisega ja seetõttu võib seda käsitleda kui tagatist, mis tuleneb õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, aidates samal ajal kaasa laiemale eesmärgile, milleks on avalik huvi selle vastu, et olemas on õigussüsteem, mille stabiilsust ühiskond võib usaldada.(12)
38. Sellest tulenevalt tuleb erakorralisi õiguskaitsevahendeid kui erandeid seadusjõu põhimõttest kasutada ettevaatlikult. Kuigi nende kohaldamise täpsed tingimused võivad olenevalt vaadeldavast õiguskorrast erineda, peegeldavad need liikmesriigi seadusandja saavutatud habrast tasakaalu ühest küljest üldise õiguskindlusega ning teisest küljest konkreetsetel ja piiratud asjaoludel õiglase tulemuse saavutamisega seotud huvi vahel.(13)
39. Nende ettevaatlik kujundamine peegeldab juba meelde tuletatud asjaolu, et need mõjutavad õigussuhete stabiilsust ning takistavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(14) artiklis 6 osutatud õiguskindluse põhimõtet, mida peetakse üheks õigusriigi põhjapanevaks aspektiks.(15) Sel põhjusel on leitud, et lõplikud kohtuotsused tuleks jätta puutumata, välja arvatud juhul, kui vastupidine järeldus on nõutud oluliste ja kaalukate asjaolude tõttu, nagu ränkade vigade või õigusemõistmisel tehtud eksimuste parandamine.(16)
40. Need üldised tähelepanekud on loomulikult asjakohased ka käesoleva kohtuasja hindamisel ning seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõlemale käesolevas kohtuasjas esitatud küsimusele vastuse andmiseks kontrollida eespool viidatud põhimõtteid, mille eesmärk on tõhustada ELi õiguse kohaldamist, eriti keerukas ja tundlikus kontekstis.
2. Võrdväärsuse põhimõte ja konstitutsioonikohtu otsused
41. Selleks et pakkuda vastust esimesele eelotsuse küsimusele, käsitlen kõigepealt üksikasjalikumalt piiranguid, mis seatakse ELi õiguses üldiselt ja eelkõige võrdväärsuse põhimõttega seadusjõu riigisisesele mõjule (a). Olles kirjeldanud kohaldatavat analüütilist raamistikku, teen kindlaks selle kontekstis uuritavate konstitutsioonikohtu otsuste kategooria. See aspekt tekitas käesoleva menetluse käigus ulatusliku arutelu (b). Nende alusel esitan põhjused, miks ma arvan, et erinevused ühest küljest asjaomaste riigisiseste otsuste ja teisest küljest Euroopa Kohtu tõlgendavate eelotsuste vahel välistavad võrdväärsuse põhimõtte kohaldamise nii, et need otsused peaksid moodustama (uue) seadusest tuleneva aluse kõnealusele erakorralisele õiguskaitsevahendile (c).
a) Võrdväärsuse põhimõte ja seadusjõu riigisisene mõju
42. Nagu ma juba märkisin, võib võrdväärsuse põhimõte teatud tingimustel mõjutada seadusjõu riigisisese mõju ulatust.
43. Täpsemalt keelatakse selle põhimõttega liikmesriikidel kehtestada ELi õiguse rikkumisega seotud nõuete menetlemiseks ebasoodsamaid menetluseeskirju võrreldes nendega, mis on kohaldatavad riigisisese õiguse rikkumisel põhinevas sarnases menetluses.(17) Siinses kontekstis tähendab see, et kui liikmesriigi õiguses nähakse ette erandeid seadusjõu riigisisesest mõjust, nii et on võimalik heastada liikmesriigi õigusest tulenevate õiguste rikkumisi, siis peavad need erandid kehtima ka samalaadsete hagide suhtes, mis põhinevad ELi õiguse rikkumisel.
44. Selleks et teha kindlaks, kas riigisisest hagi võib üldiselt pidada samalaadseks ELi õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks esitatava hagiga, tuleks põhimõtteliselt võtta arvesse nende eset, alust ja olulisi tunnuseid.(18)
45. Käesoleva kohtuasja kontekstis ei ole küsimus siiski selles, kas kahte konkreetset menetlust tuleb pidada sarnaseks (ja seega peavad nende suhtes kehtima võrdväärsed tingimused),(19) vaid pigem selles, kas üks menetlus peab saama kättesaadavaks tõlgendava eelotsuse alusel, kui seda saab käivitada teatud liiki riigisisese kohtuotsusega.
46. Varem on sarnane stsenaarium viinud kohtuotsusteni Impresa Pizzarotti(20), XC ja Hochtief.(21)
47. Olukord, mis kulmineerus kohtuotsusega Impresa Pizzarotti, hõlmas liikmesriigi (viimase astme) kohut, millel oli näiliselt üsna ulatuslik pädevus täiendada omaenda lõplikke kohtuotsuseid, et heastada riigisisese õiguse rikkumisi, kasutades selleks mehhanismi, mis on tuntud kui „järk‑järgult väljakujunev jõustunud kohtuotsus“.(22) Euroopa Kohus leidis, et sellistel asjaoludel tuli teha see mehhanism kättesaadavaks, et viia olukord taas kooskõlla asjakohaste ELi õigusaktidega (riigihankelepingute valdkonnas).
48. Riigihanget käsitlevas kohtuotsuses Hochtief tegi Euroopa Kohus ka järgmise üpris üldsõnalise avalduse: kui menetluseeskirjad võimaldavad muuta lõplikku kohtuotsust, et viia olukord kooskõlla varasema kohtulahendiga, kui nii kohus kui ka pooled olid viimasest teadlikud, peaks seda võimalust eelistama, et taastada olukorra kooskõla Euroopa Kohtu varasema otsusega.(23)
49. Sellest hoolimata ilmneb Euroopa Kohtu põhjenduste hoolikal analüüsimisel, et tingimused, mis võimaldavad lõplikku kohtuotsust muuta, esitati hüpoteetilise stsenaariumina, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima. See stsenaarium loodi nii, et see kajastaks olukorda, mis tekkis kõnealuses kohtuasjas, mis hõlmas eelotsust, mida ei võetud väidetavalt arvesse selle menetluse hilisemas etapis, kus seda taotleti. Minu arvates jäi täpsustamata, kas riiklikud eeskirjad, mis võimaldavad seadusjõu mõju muuta, tegelikult sobivad sellesse hüpoteetilisse stsenaariumisse.(24)
50. Lõpuks välistas Euroopa Kohus kohtuotsuses XC võimaluse, et võrdväärsuse põhimõtet kohaldatakse, et laiendada kriminaalmenetluse teistmist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise alusel ka ELi õigusega tagatud põhiõiguste väidetavatele rikkumistele. Euroopa Kohus tugines oma põhjendustes „tihedale funktsionaalsele seosele“ kõnealuse riigisisese õiguskaitsevahendi ja Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluse vahel.(25) See õiguskaitsevahend kehtestati tõepoolest selleks, et sisuliselt rakendada Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, mis on tehtud minu arusaamise kohaselt individuaalselt seotud kohtuasjades.(26) Põhimõtteliselt saab neid kohtuotsuseid taotleda ja teha alles pärast seda, kui kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud. Euroopa Kohus kõrvutas seda olukorda loogikaga, mis reguleerib ELi õigusel põhinevate õiguste kohtulikku jõustamist, mida tehakse enne lõpliku riigisisese kohtulahendi vastuvõtmist, muu hulgas eelotsusemenetluse mehhanismi kaudu.
51. Kuigi kohtupraktika pakub muidugi kasulikku kontrollraamistikku, ei sobi ükski eespool viidatud kohtuotsustest täpselt kõnealuse olukorraga. Võrdväärsuse põhimõtte mõju uuritakse tingimata juhtumipõhiselt, sest see hõlmab asjaomaste õiguskaitsevahendite eripära võrdlemist.
52. Selleks et käesolevas asjas saaks sellist analüüsi teha, selgitan nüüd, milliseid konstitutsioonikohtu otsuseid tuleb sel eesmärgil asjakohasteks pidada.
b) Konstitutsioonikohtu asjakohased otsused
53. Kuigi esimese eelotsuse küsimuse sõnastuses ei ole seda täpsustatud, järeldub sellest, et konstitutsioonikohtu otsused, millele võib tugineda menetluse teistmiseks KPC artikli 4011 alusel, on hilisemad kui lõplik kohtulahend, mille teistmist taotletakse. Minu arusaamise järgi hõlmab KPC artikli 4011 aluseks olev põhjendus, millele see küsimus viitab, nimelt arusaama, et konstitutsioonikohtu hilisemast otsusest selgub, et varasem kohtulahend tugineb ebaseaduslikule alusele.
54. Kolm eespool nimetatud tõlgendavat eelotsust,(27) mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab teistmise võimalikuks aluseks, tehti samuti pärast tagaseljaotsuse tegemist. Seetõttu tuleb esimest eelotsuse küsimust mõista nii, et sellega küsitakse, kas on võimalik tuvastada võrdväärsus ühelt poolt konstitutsioonikohtu vastavate otsuste ja teiselt poolt Euroopa Kohtu tõlgendavate eelotsuste vahel, mis on mõlemal juhul tehtud pärast lõplikku kohtulahendit, mille tühistamist taotletakse.
55. Olles seda täpsustanud, selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et on olemas kaks liiki konstitutsioonikohtu otsuseid, mis võivad olla aluseks menetluse teistmisel KPC artikli 4011 põhjal. Neid on nimetatud ühest küljest nn tavaotsusteks ja teisest küljest nn negatiivseteks tõlgendavateks kohtuotsusteks.(28)
56. Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et oma esimese küsimusega soovib ta teha selgeks, milliseid järeldusi tuleb teha võrdväärsuse põhimõttest mõlema nimetatud kategooria puhul.
57. Sellega seoses täheldan järgmist.
58. Nagu eelotsusetaotluses selgitatakse, kui konstitutsioonikohus leiab nn tavaotsusega, et kontrollitav riigisisene õigusnorm on vastuolus kõrgema tasandi õigusaktiga, võtab ta kontrollitavalt riigisiseselt õigusnormilt õigusjõu.
59. Nii Poola valitsus kui ka komisjon näivad nõustuvat selle seisukoha ning asjaoluga, et konstitutsioonikohtu nn tavaotsus annab aluse tsiviilkohtumenetluse teistmiseks KPC artikli 4011 alusel.
60. Tundub, et nn negatiivsete tõlgendavate kohtuotsuste kategooriaga seoses on siiski erimeelsusi.
61. Näib, et konstitutsioonikohus võtab tõlgendavas kohtuotsuses seisukoha seoses sellega, kas riigisisese õigusnormi teatav tõlgendus on kooskõlas antud võrdlusalusega või mitte. Nimelt, kui sellises kohtuotsuses jõutakse nn negatiivse tulemuseni, millega välistatakse teatud tõlgendus õigusvastasena („nn negatiivne tõlgendav kohtuotsus“), jääb tõlgendatud õigusakti kehtivus puutumata.
62. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistab, et kuigi haldusmenetluse teistmisel on võimalik tugineda nn negatiivsele tõlgendavale kohtuotsusele, ei ole Poola õiguses selge, kas sama on võimalik tsiviilkohtumenetluses (mida käsitletakse põhikohtuasjas). See kohus möönab, et valitsev seisukoht kaldub eitava vastuse poole. Kohus on siiski ise seisukohal, et jaatav on võimalik.
63. Sellega seoses täheldas komisjon kohtuistungil, et Poola valitsusel on selle küsimuse hindamiseks paremad võimalused. Siiski juhtis ta tähelepanu asjaolule, et liikmesriigi õiguse kohaselt on konstitutsioonikohtu otsused erga omnes siduva mõjuga, ilma et tehtaks vahet eri liiki kohtuotsuste vahel, mida kohus võib vastu võtta.
64. Poola valitsus väitis, et nn negatiivne tõlgendav kohtuotsus ei mõjuta tõlgendatud õigusnormi kehtivust ega saa seega olla tsiviilkohtumenetluse teistmise alus. Kohtuistungil rõhutas ta, et tema seisukoht tugineb Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus; edaspidi „kõrgeim kohus“) otsusel, mis tema arvates seda küsimust reguleerib.(29)
65. Märgin, et see, kas konstitutsioonikohtu nn negatiivne tõlgendav kohtuotsus on KPC artikli 4011 kohaselt tsiviilkohtumenetluse teistmise alus, ei ole muidugi küsimus, mille üle Euroopa Kohus peab otsustama. ELTL artikli 267 kohane menetlus põhineb selgel ülesannete lahususel, mille raames on liikmesriigi kohtutel ainupädevus riigisisese õiguse tõlgendamiseks. Seetõttu ei saa käesolevas menetluses seada kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu tähelepanekuid sellise õiguse sisu kohta.(30)
66. Seega lähtun eelotsusetaotluse esitanud kohtu omaks võetud eeldusest, mille kohaselt nn negatiivne tõlgendav kohtuotsus võib olla KPC artikli 4011 kohaselt tsiviilkohtumenetluse teistmise alus ning kaasan selle otsuste kategooria käesolevasse analüüsi.
c) Võrdväärsuse põhimõttest tulenevad järeldused
67. Alustan oma hinnangut võrdväärsuse põhimõttest tulenevate järelduste kohta käesolevas kohtuasjas, analüüsides kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi eesmärki. Selles kontekstis selgitan, et see õiguskaitsevahend on väidetavalt seotud näiliselt otsese seisukohaga, mille konstitutsioonikohus on võtnud (madalama tasandi) riigisisese õigusnormi ja kõrgema tasandi õigusakti vastuolu või sellise madalama tasandi õigusakti teatava tõlgenduse õigusvastasuse kohta (i).
68. Seejärel pöördun tõlgendavate eelotsuste eripärade juurde, mis seisnevad ELi õiguse autoriteetses tõlgendamises laiema kohtudialoogi raames, kus riigisisene kohus peab tegema täpsed järeldused konkreetse riigisisese õigusakti (kui madalama tasandi õigusakti) kohta ja kus nende järelduste täpne vorm sõltub mitmest muutujast. See konkreetne mõõde muudab minu arvates äärmiselt keeruliseks selle tagamise, et need otsused sobiksid kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi erilise loogikaga, ilma et see mõjutaks õiguskindluse nõuet (ii).
69. Kui seda põhimõttelist erinevust ei tuleks pidada takistuseks võrdväärsuse põhimõtte kohaldamisele, arutan teise võimalusena, kuidas tuleks määratleda võimalike n-ö ajendiks olevate eelotsuste kategooriat, et tagada võrdväärsuse põhimõtte piiride ja õiguskindluse nõude järgimine (iii). Selgitan teise võimalusena esitletud kaalutlusi, käsitledes kohaldatavate tähtaegade küsimust. Selles kohtuasja aspektis ilmneb iseenesest, millised probleemid tekivad eelotsuste loogika integreerimisel kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi mehhanismi (iv).
i) Kõnealused riigisisesed hagid – nende eesmärk ja funktsionaalne seos
70. Seoses eespool punktis 44 osutatud kolmeosalise kriteeriumiga, mis hõlmab eset, alust ja olulisi tunnuseid, järeldub toimikust, et eesmärk, mida taotletakse vastavate menetlustega, mille tulemus võib olla konstitutsioonikohtu otsus, millele saab tugineda KPC artikli 4011 alusel, on üldjuhul kas kinnituse saamine selle kohta, et teatav riigisisene õigusnorm on (ei ole) kooskõlas kõrgema tasandi õigusaktiga ja sellest tulenevalt kehtiv (kehtetu) või et selle õigusakti teatav tõlgendus on vastuolus kõrgema tasandi õigusaktiga.
71. Seega näib KPC artiklis 4011 sätestatud erakorralise õiguskaitsevahendi eesmärk olevat võimaldada lõpliku kohtuotsuse tühistamist pärast seda, kui õiguslik alus, millele see kohtuotsus tugineb, on kaotanud oma õigusjõu või kui on selgunud, et see kohtuotsus tugineb liikmesriigi õiguse lubamatule tõlgendusele.
72. Lihtsustatult öeldes ja Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses XC kasutatud sõnastust jäljendades näib KPC artiklis 4011 sätestatud õiguskaitsevahendi ja riigisisese õigusnormi, millele tugineti menetluses, mille teistmist taotletakse, vastuolus olevaks tunnistamise (või selle tõlgendamise õigusvastasuse) vahel olevat funktsionaalne seos.
73. Erinevalt kohtuotsusest XC on funktsionaalne seos käesolevas asjas siiski mõnevõrra nõrgem, sest selleks, et teistmine oleks KPC artikli 4011 kohaselt võimalik, ei pea konstitutsioonikohtu n-ö ajendiks olev otsus olema tehtud kohtuasjas, mis on individuaalselt seotud menetlusega, mille teistmist taotletakse.
74. Nimelt näib see õiguskaitsevahend olevat kättesaadav mis tahes poolele, kelle kohtuasjas on tehtud otsus liikmesriigi õigusest tuleneval alusel, mis on hiljem tunnistatud õigusvastaseks tingimusel, et teistmisavaldus on esitatud kohaldatava tähtaja jooksul.
75. Sel põhjusel ja erinevalt olukorrast, mis kulmineerus kohtuotsusega XC, ei tundu olevat asjakohane, et tõlgendav eelotsus kujutab endast üldiselt ennetavat vahendit, millega tagatakse nõuetele vastavus enne lõpliku riigisisese kohtulahendi tegemist. See kehtib muidugi üksikjuhtumi korral, milles sellist otsust taotletakse. Minu arvates ei ole see konkreetne kaalutlus enam otsustav, kui funktsionaalset seost erakorralise õiguskaitsevahendi ja konstitutsioonikohtu n-ö ajendiks oleva riigisisese kohtuotsuse vahel laiendatakse nii, et see hõlmaks selle kohtu mis tahes hilisemaid kohtuotsuseid, millega tunnistati kehtetuks kõnealune õiguslik alus või millega välistati õigusvastasena liikmesriigi õiguse vastuvõetud tõlgendus.
76. Sellega ei ammendu aga kõik tõlgendavate eelotsuste eripärad, mida tuleb arvesse võtta.
77. Käesoleva kohtuasja kontekstis tundub, et otsustav on erinevus loogikas, mille alusel tehakse järeldusi vastavate kohtulahendite kategooriate põhjal.
78. Nagu ma aru saan, siis kui konstitutsioonikohus tunnistab riigisisese õigusnormi kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks, ei jäta see palju ruumi aruteluks selle väite õiguslike tagajärgede üle asjaomase madalama tasandi õigusakti jaoks. Nagu eespool märgitud, tunnistatakse see õigusakt teise õigusaktiga vastuolus olevaks ja see kaob õiguskorrast. Kõnealune erakorraline õiguskaitsevahend võimaldab hiljem väljendada neid järeldusi konkreetselt sellisel (kehtetuks tunnistatud) õiguslikul alusel tehtud kohtulahendite tasandil.
79. Sama tähelepaneku võib mutatis mutandis teha ka nn negatiivsete tõlgendavate kohtuotsuste kohta.
80. Kuigi sellised otsused ei mõjuta tõlgendatava riigisisese õigusakti kehtivust, on sarnaselt nn tavaotsustega konstitutsioonikohtu otsuse otsese, vahetu tagajärjena võimatu võtta vastu kõnealuse madalama tasandi õigusakti teatud tõlgendust. Selline otsus „tõlgitakse“ seejärel lõplike kohtulahendite tasandil, mis hõlmavad antud madalama tasandi õigusakti sellist lubamatut tõlgendust, võimaldades nende tühistamist kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi abil.
81. Tõlgendavate eelotsuste esmane eesmärk seevastu on pakkuda ELi õiguse (kui kõnealusele kõrgema tasandi õigusaktile) tõlgendust. Kuigi need kujutavad sel viisil endast autoriteetset alust, mille põhjal tuleb teha asjakohased järeldused antud riigisisese õigusnormi kohta, mis võib olla teise õigusaktiga vastuolus, peab need konkreetsed järeldused tegema vastav riigisisene kohus, kui eelotsus on tehtud ja põhikohtuasja menetlus jätkub. Oluline on see, et nende järelduste täpne vorm sõltub tavaliselt mitmest muutujast.
82. See aspekt mõjutab minu arvates märkimisväärselt võimalust teha hõlpsasti kindlaks, kas teatav eelotsus tekitab lõpuks õiguslikke tagajärgi, mida võib pidada sarnaseks konstitutsioonikohtu vastavate otsustega tekitatud tagajärgedega. See omakorda mõjutab olulisel määral selliste olukordade prognoositavust, milles kõnesolevat erakorralist õiguskaitsevahendit, mida on laiendatud käesolevas asjas osutatud moel, võiks kohaldada. Käsitlen seda küsimust allpool üksikasjalikumalt.
ii) Käesolevas asjas olulised tõlgendavate eelotsuste eripärad
83. Nagu juba lühidalt mainitud, on (tõlgendava) eelotsusemenetluse üldine eesmärk anda liikmesriikide kohtutele ELi õiguse tõlgendamisel juhiseid, mida nad vajavad menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (selle mikroeesmärk), ning samal ajal tagada ELi õiguse ühtne tõlgendamine ja kohaldamine kogu Euroopa Liidus (selle makroeesmärk).(31)
84. Tähtis on see, et eelotsus tehakse laiemas kohtudialoogi kontekstis, mille moodustavad eelotsusemenetlused ja milles Euroopa Kohtu rolli täiendab vastava eelotsusetaotluse esitanud kohtu hilisem sekkumine – kuigi Euroopa Kohtu roll on pakkuda ELi õiguse siduvat tõlgendust, on liikmesriikide kohtute ülesanne teha sellest tõlgendusest tulenevad järeldused konkreetse kohtuasja jaoks, tegutsedes kooskõlas ELi õiguse esimuse üldpõhimõttega.(32)
85. Kui ELi õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel tuvastatakse vastuolu, sõltub selle lahendus lisaks mitmest muutujast.
86. ELi õiguse poolelt sõltub eelkõige see, kas liikmesriigi õiguse tuvastatud vastuolu ELi õigusega toob kaasa liikmesriigi õigusakti tühistamise, asjaomase ELi õigusnormi eripärast (näiteks selle kohaldatavus horisontaalsetes suhetes või selle vahetu õigusmõju vertikaalsete suhete korral, kusjuures märgitakse, et vahetu õigusmõju on eeltingimus selleks, et ELi õiguses oleks võimalik nõuda liikmesriigi õiguse tühistamist).(33)
87. Liikmesriigi õiguse poolel sõltub see, kas tuvastatud vastuolu toob kaasa liikmesriigi õigusakti kohaldamatuse, vastava õiguskorra tõlgendamisvõimalustest. Isegi kui eelotsusest tuleneb lõpuks, et teatav riigisisene õigusnorm on vastuolus ELi õigusega, ei pruugi see tingimata tähendada selle juriidilise kehtivusaja lõppu, sest liikmesriigi kohus võib leida viisi selle tõlgendamiseks kooskõlas ELi õigusega. Põhimõtteliselt tuleb kõigepealt kaaluda seda võimalust ja alles siis, kui see ei võimalda vastuolu lahendada, tuleb teise õigusaktiga vastuolus olev kõnealune seadus kohaldamata jätta (kui see on ELi õiguse kohaselt vajalik).(34)
88. See loogika on minu arvates üsna teravas vastuolus konstitutsioonikohtu otsuste mõlema asjaomase kategooria loogikaga. Nagu ma olen juba selgitanud, kui sellistes kohtuotsustes tuvastatakse vastuolu, märgitakse neis otseselt ka konkreetsed järeldused, mida tuleb teha antud madalama tasandi õigusakti kohta (st selle kehtetus või võimatus anda teatud tõlgendus).
89. Sooviksin lisada, et seda erinevust ei mõjuta asjaolu, et mõlemal võrreldaval kohtulahendite kategoorial näib olevat erga omnes mõju.(35)
90. Selline esmapilgul ühine osa tekitas kohtuistungil mõningat arutelu.(36)
91. Eespool kirjeldatud arengusuundadest nähtub minu arvates siiski, et erga omnes mõju tingimustel on mõlemal võrreldaval juhul põhimõtteliselt erinev tähendus ja tagajärjed. Oluline on see, et asjaolu, et sellest tulenevad kohtuotsused on mõlemal juhul üldiselt siduvad, ei näi selgitavat seda, kuidas need mõjutavad vastuolus olevat madalama tasandi õigusakti.
92. Erinevus, mille ma eespool sellega seoses tuvastasin, mõjutab minu arvates olulisel määral võimalust ennetada (ainuüksi kohtulahendi kaalutlustele tuginedes) konkreetseid olukordi, kus kõnealust erakorralist õiguskaitsevahendit kohaldataks, kui tõlgendavad eelotsused peaksid selleks alust andma: see võib olla nii mõnel juhul, kuid mitte tingimata teistel juhtudel.
93. Teisisõnu tuleks sellistel asjaoludel võrdväärsuse põhimõtte kohaldamise eest maksta märkimisväärset hinda: väheneks õiguskindlus. N-ö ajendiks olevate olukordade tuvastamine nõuaks nimelt eraldi vahepealset analüüsi (koos võimaliku vajadusega poolte ärakuulamiseks) selle kohta, kas antud eelotsus viib lõpuks tagajärgedeni, mida võib pidada võrreldavaks nende tagajärgedega, mille on vallandanud kumbki asjaomane konstitutsioonikohtu otsus.
94. Kui vajadust sellise arutelu järele ei peeta võrdväärsuse põhimõtte kohaldamisel takistuseks, arutan allpool sellegipoolest teise võimalusena seda, kuidas tuleks määratleda võimalike n-ö ajendiks olevate eelotsuste kategooriat, et tagada võrdväärsuse põhimõtte piiride ja õiguskindluse nõude järgimine.
iii) Täiendav täpsustus n-ö ajendiks olevate tõlgendavate eelotsuste asjakohase kategooria kohta
95. Esiteks tuleks otsustada, kas asjakohane tõlgendava eelotsuse kategooria on see, mis viib järelduseni, et teatav riigisisene õigusnorm tuleb tühistada, või see, mis viib (üksnes) riigisisese õiguse teatud tõlgenduse välistamiseni, kuna see on ELi õigusega vastuolus.
96. Vastus sellele küsimusele sõltub ehk sellest, kas asjaomane riigisisene võrdlusalus on konstitutsioonikohtu nn tavaotsus või nn negatiivne tõlgendav kohtuotsus. Tuletan meelde, et kohtutoimikust tuleneb, et kui esimese kategooria puhul tunnistatakse teise õigusaktiga vastuolus olev madalama tasandi õigusakt kehtetuks, siis teise puhul üksnes välistatakse üks selle tõlgendamise viis.
97. Otsene vastus sellele küsimusele näib olevat see, et eelotsuse võimalikud tagajärjed ei vasta kunagi täpselt esimesele kategooriale (sest Euroopa Kohus ei saa kunagi tühistada riigisisest õigust),(37) samal ajal kui need võivad vastata teisele kategooriale, nagu komisjon sisuliselt väidab.(38)
98. Selline piiritlemine ei pruugi siiski olla täiesti veenev. Märgin, et tõlgendav eelotsus võib viia riigisisese õigusakti kohaldamatuseni. Seega võib väita, et lõppkokkuvõttes ei ole suurt vahet ühelt poolt riigisisese õigusnormi n-ö surnuks kuulutamise ja teiselt poolt selle n-ö elus hoidmise vahel, kaotades tegelikult võimaluse reguleerida sellega sotsiaalseid suhteid.
99. Kui on kindlaks tehtud (vastupidi minu eelmises osas esitatud peamisele ettepanekule), et õiguslike tagajärgede, mis eelotsusest (riigisisese õiguse jaoks) võiks otseselt tuleneda, puudumine ei välista võrdväärsuse põhimõtte kohaldamist, tuleks ehk sama öelda ka erinevuse kohta riigisisese õiguse (otsese) kehtetuks tunnistamise ja selle tühistamise vahel (mis võib lisaks hiljem viia selle tegeliku kehtetuks tunnistamiseni riikliku seadusandja poolt).
100. Lõpuks tuleks tuletada meelde ka seda, et vastavate õiguskaitsevahendite või kohtuotsuste võrdlemine võrdväärsuse põhimõtte kohaldamiseks seisneb selles, et kontrollitakse, kas need õiguskaitsevahendid või kohtuotsused on sarnased. Selleks et võrdväärsuse põhimõte kohalduks, peavad need tõepoolest olema kõigis aspektides samad.
101. Kuigi see lähenemisviis ei tundu tavapäraste õiguskaitsevahenditega seoses probleemne, leian, et erakorraliste õiguskaitsevahendite puhul tuleks sellega vaoshoitumalt ümber käia, sest sellised õiguskaitsevahendid mõjutavad nii olulisi põhimõtteid, nagu seadusjõud ja õiguskindlus.
102. Seega peaks minu arvates kõnealust madalama tasandi õigusakti mõjutavate täpsete õiguslike tagajärgedega seotud erinevus olema oluline, mis tähendab selles konkreetses kontekstis, et asjaomane riigisisene võrdlusalus peaks piirduma nn tavaotsuse asemel nn negatiivse tõlgendava kohtuotsusega.
103. Lisaks sellele – ja samadel põhjustel – peaksid võrreldavad eelotsused piirduma nende otsustega, mis viivad riigisisese õiguse teatud tõlgenduse välistamiseni, kuid mis ei lähe nii kaugele, et kohustavad seda kohaldamata jätma. See oleks nimelt teistsuguse, pealetükkivama õigusliku tagajärje kategooria, mis ei näi tekkivat nn negatiivse tõlgendava otsuse korral.
104. Teiseks saab vastav eelotsuste kategooria hõlmata minu arvates ainult neid, mis puudutavad täpselt samu õigusakte kui need, millele tuginetakse lõplikus kohtuotsuses, mille tühistamist taotletakse. Vastava võrdlusaluse laiem määratlus hajutaks konstitutsioonikohtu otsuste asjakohase kategooria konkreetset fookust (ja mõjutaks ka sellega seoses õiguskindluse nõuet).
105. Näib, et need kohtuotsused puudutavad konkreetset õigusakti või riigisisest õigusnormi. Nagu ma aru saan, ei ole võimalik taotleda kõnealust erakorralist õiguskaitsevahendit edukalt analoogia alusel, st tuginedes riigisisese õigusnormi väidetavale kehtetusele või väidetavalt vastuolus olevale tõlgendusele, mis erineb konstitutsioonikohtus läbi vaadatust (kuigi on sellega sarnane).
106. Kolmandaks, arvestades, et tõlgendavate kohtuotsuste eesmärk ongi võtta seisukoht selle kohta, kas teatav riigisisese õiguse tõlgendus on kooskõlas kõrgema tasandi õigusaktiga, on minu arusaama kohaselt vastus sellele küsimusele esitatud nende resolutsioonis, nagu Poola valitsus kohtuistungil sisuliselt selgitas.
107. Kuigi võrdväärsuse põhimõtte (ja jällegi õiguskindluse nõude) järgimine eeldaks asjaomase tõlgendavate eelotsuste kategooria piiritlemist samamoodi, võib selline piiritlemine viia meelevaldsete tulemusteni, arvestades nende otsuste loogikat.
108. Nimelt, kuigi Euroopa Kohus võib mõnel juhul teha oma otsuse resolutsioonis asjakohase tähelepaneku, võib teistel juhtudel selline tähelepanek tuleneda selle põhjendustest. See peegeldab asjaolu, et nende otsuste esmane eesmärk on pakkuda ELi õiguse tõlgendusi ning nende täpne fookus sõltub küsimuste sõnastusest ning riigisisese õigusliku ja faktilise konteksti konkreetsetest elementidest.
109. Lisaks tuleks rõhutada, et lõpliku kohtulahendi tühistamise tingimuste hulka kuulub ka tähtaegadega seotud oluline aspekt. Sellega seoses on õiguskindluse põhimõtte tõttu vaja selgelt kindlaks määrata hetk, millest alates need kehtima hakkavad. Käesoleval juhul näib, et see hetk on konstitutsioonikohtu asjaomase otsuse avaldamine. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib siiski olevat seisukohal, et ta võib tugineda ühele kolmest erinevast eelotsusest, et rahuldada tema menetluses olev teistmisavaldus. Ainuüksi sellest aspektist ilmneb minu arvates see, millised probleemid tekivad eelotsuste loogika integreerimisel kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi mehhanismi.
iv) Milline asjakohase Euroopa Kohtu praktika osa on kohaldatavate tähtaegade kaalumisel otsustav?
110. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud kolm tõlgendavat eelotsust (Profi Credit Polska I, Profi Credit Polska II ja Kancelaria Medius), mille põhjal on tema arvates ilmne, et tagaseljaotsuse tegemisel rikuti direktiivi 93/13 artikleid 6 ja 7 ülevõtvaid riigisiseseid õigusnorme. Tuletan meelde, et see väidetav rikkumine seisneb selles, et rajoonikohus tegi selle otsuse, ilma et ta oleks uurinud kõnealuste lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi ja nõudnud nende esitamist, sest need ei olnud tema käsutuses.
111. Kuigi ma nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtuga kindlasti selles, et see kohtupraktika on asjakohane nende tingimuste hindamisel, mille alusel tagaseljaotsus tehti, ja võib viia järeldusele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus soovitab,(39) olen seisukohal, et ainult üks neist (Kancelaria Medius) vastab tegelikult parameetritele, mida pakkusin eelmises punktis teise võimalusena. See eelotsus ei ole siiski esimene, mis võimaldab väidetavalt teha sarnaseid järeldusi.
112. Oma otsuses Kancelaria Medius tõlgendas Euroopa Kohus direktiivi 93/13 teatavaid sätteid nii, et need välistavad riigisisese õiguse teatud tõlgenduse,(40) mis – nagu komisjon märgib – näib olevat sama, mis on kõne all põhikohtuasjas.(41) Lisaks on see avaldus esitatud kohtuotsuse resolutsioonis (ja isegi kui teise õigusaktiga vastuolus olevaid õigusakte ei ole seal nimeliselt tuvastatud, on need Euroopa Kohtu otsuse teistes osades olemas).
113. Täpsemalt ilmneb sellest kohtuotsusest, et kui riigisisesel kohtul on kahtlusi seoses lepingutingimuste ebaõiglase laadiga, kuid tal ei ole dokumenti, kus need on esitatud, peab tal olema võimalus nõuda sellise dokumendi esitamist (et vaadata need tingimused läbi).(42)
114. Kuigi see tähelepanek näib üsna hästi sobivat põhikohtuasja olukorraga, tugineb see kohtuotsus tegelikult varasemale kohtupraktikale, muu hulgas kahele teisele eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud kohtuotsusele.
115. Esiteks jõudis Euroopa Kohus kohtuotsuses Profi Credit Polska I järeldusele, et direktiiviga 93/13 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda riigisisesel kohtul kontrollida omal algatusel tarbijalepingu lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, kui maksekäsu vastu vastuväite esitamise õiguse kasutamist käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad on lühidalt öeldes liiga piiravad. Nimetatud juhul jõudis Euroopa Kohus kohaldatavate eeskirjade eriti piirava laadi tõttu järeldusele, et see oli tõepoolest nii.(43)
116. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi põhikohtuasjas ei ole tegemist maksekäsuga (ja seega samade riigisiseste õigusaktidega), on tingimused, mille alusel saab vaidlustada kõnealuse tagaseljaotsuse, sarnaselt piiravad.
117. Teiseks käsitles Euroopa Kohus kohtuotsuses Profi Credit Polska II konkreetselt tagajärgi, mis tulenevad sellest, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik ex officio läbivaatamist teha, tehes selgeks, et liikmesriigi kohus, kellel on kahtlusi seoses lepingutingimuste ebaõiglase laadiga, võib nõuda asjaomaste dokumentide esitamist.(44)
118. Kolmandaks oli sellise ennetava lähenemisviisi kohustuslikkus minu arvates esitatud kohtuotsuses Lintner (mis tehti enne kohtuotsust Kancelaria Medius).(45)
119. Olles kaalunud neid kohtupraktika elemente, siis millist Euroopa Kohtu otsust tuleks arvesse võtta, et kontrollida, kas teistmisavalduse esitamise tähtajast on kinni peetud?
120. Siinkohal on minu arvates kasulik meelde tuletada, et komisjon on käesolevas asjas pooldanud nn negatiivse tõlgendava kohtuotsuse ja tõlgendava eelotsuse pidamist võrdväärseks. Samas lisas komisjon, et see peaks olema nii ainult juhul, kui riigisisese õiguse vastuolu kohta on tehtud selge järeldus.
121. Sellist selguse nõuet saab ehk kõige paremini seostada kohtuotsusega Kancelaria Medius. Nagu ma just selgitasin, ei ole see kohtuotsus (mis, sõltumata sellest, kas see on oluline või mitte, on tehtud ilma kohtujuristi ettepanekuta)(46) siiski kindlasti esimene, milles on käsitletud põhikohtuasjas tekkinud üldist küsimust.
122. Märgin, et toimikus esitatud teabe kohaselt tuleb teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul alates konstitutsioonikohtu asjakohase otsuse avaldamisest.(47)
123. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe põhjal järeldan, et FY esitas oma taotluse umbes üheksa kuud pärast kohtuotsuse Profi Credit Polska I tegemist, mis võib tähendada, et ta hilines avalduse esitamisega kuus kuud, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Võib-olla just sel põhjusel kaalub eelotsusetaotluse esitanud kohus võimalust tuvastada tagaseljaotsuse väidetav puudus ka hilisemate kohtuotsuste Profi Credit Polska II või Kancelaria Medius (mis on tehtud vastavalt neli ja 12 kuud pärast FY avalduse esitamist) alusel.
124. Pean ütlema, et need kaalutlused ajavad mind mõnevõrra segadusse, sest minu arvates on keeruline tunnistada, et võrdväärsuse põhimõte võib viia tulemuseni, mille korral kõnealune tähtaeg võib hakata kulgema Euroopa Kohtu iga uue eelotsusega, mis heidab lisavalgust järeldustele, mida tuleb teha ELi õiguse põhjal konkreetse riigisisese õigusnormi tõlgendamisel.
125. Tuletan meelde, et käesoleva asja menetluse teistmine kujutab endast erakorralist õiguskaitsevahendit, mis on oma olemuselt erand seadusjõu põhimõttest. Selleks et järgida õiguskindluse põhimõtet, tuleb seega selgelt määratleda tingimused, mille alusel võib sellist õiguskaitsevahendit kohaldada, et tagada prognoositavus, mis hõlmab ka kindlat ajavahemikku, mille jooksul saab sellist õiguskaitsevahendit taotleda.
126. Selle nõude tõttu on seega vaja kindlaks teha, milline on ajaliselt esimene eelotsus, mis võimaldab järeldada, et lõplikus kohtuotsuses tugineti riigisisese õiguse tõlgendusele, mis on vastuolus ELi õigusega. See võib siiski osutuda eespool nimetatud põhjustel mõnevõrra keeruliseks, kui soovitakse samasugust nominaalset selgust seoses sellega, milline õigusakt on vastuolus ELi õigusega ja millised on sellise järelduse täpsed tagajärjed.
127. Neid kaalutlusi arvestades on minu pakutud vastus esimesele eelotsuse küsimusele järgmine: võrdväärsuse põhimõtte kui ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustuse ühe ilmingu kohaselt ei ole nõutud erakorralise õiguskaitsevahendi – mis võimaldab tsiviilkohtumenetluse teistmist riikliku konstitutsioonikohtu otsuse alusel, i) millega tunnistatakse riigisisene õigusnorm, millele kõnealuses menetluses tuginetakse, kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks ja seega kehtetuks või ii) millega tunnistatakse teatav riigisisese õigusnormi tõlgendus, millele kõnealuses menetluses tuginetakse, kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks – kättesaadavus ka Euroopa Kohtu otsuse alusel, mis on tehtud ELTL artikli 267 kohases menetluses ja milles tõlgendatakse ELi õigusnormi.
3. ELi õigusega kooskõlas olev tõlgendus (ning laiemad tõhususe ja võrdväärsuse kaalutlused)
128. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas ELi õigusega tähendab, et tsiviilkohtumenetluse teistmise alust, mis on sätestatud KPC artikli 401 lõikes 2, tuleb tõlgendada laialt, nii et see hõlmab seadusjärgse mõiste alusel, mis käsitleb poole tegutsemisvõimest ilmajätmist seadusrikkumise tõttu, seda, et liikmesriigi kohus on rikkunud oma kohustust kontrollida omal algatusel, kas tarbijalepingus sisalduvad tingimused on ebaõiglased.
129. Selleks et anda teisele eelotsuse küsimusele tarvilik vastus, selgitan kõigepealt põhjuseid, mis tõenäoliselt viisid selle küsimuse esitamiseni. Selleks tuleb vaadata lähemalt teavet, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on andnud selle kohta, kuidas mõistetakse seadusjärgset mõistet, mis käsitleb poole tegutsemisvõimest ilmajätmist seadusrikkumise tõttu (a).
130. Võttes arvesse teise küsimuse sõnastust, selgitan seejärel, et täpne tulemus, mida võidakse saavutada ELi õigusega kooskõlas oleva tõlgendusega, kuulub riigisisese kohtu pädevusse (b).
131. Tähtis on, et selleks, et see tõlgendamismeetod saaks üldse asjakohaseks, tuleb kõigepealt teha kindlaks, milline on täpselt see ELi õigusnorm, mille järgimine tuleb tagada. Sellega seoses näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus tugineb eeldusele, et ELi õiguse kohaselt on nõutud, et liikmesriigid näeksid ette erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldaks vaidlustada lõpliku kohtulahendi, mis on vastu võetud ilma tarbijalepingu tingimusi kontrollimata. Sellekohase konkreetse EL õiguse normi puudumisel kontrollin eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeldust, uurides, kas seda on võimalik tuletada võrdväärsuse põhimõttest (c) või tõhususe kaalutlusest (d).
a) Poole seadusrikkumise tõttu tegutsemisvõimalusest ilmajätmise mõiste
132. Kohtuasja toimikust nähtub, et olukord, kus pool on jäetud seadusrikkumise tõttu ilma tegutsemisvõimalusest, on Poola õiguses eraldi alus tsiviilkohtumenetluse teistmiseks. Sellele ja alustele, mis puudutavad isikut, kes „ei olnud kohtumenetlusõigus- või kohtumenetlusteovõimeline või ei olnud nõuetekohaselt esindatud“, on viidatud KPC artikli 401 lõikes 2.
133. Need alused on KPC artikli 401 lõike 2 esimese lause sõnastuse kohaselt seotud menetluse tühisusega ja seega, nagu ma aru saan, teatud menetlusvigadega, mis on kahjustanud lõpliku kohtuotsusega lõpetatud menetlust.(48) Selles kontekstis tundub menetluse teistmise aluseks olevate menetlusvigade loetelu, nagu on sätestatud KPC artikli 401 lõikes 2, suhteliselt lühike, mis on väidetavalt tingitud erakorraliste õiguskaitsevahendite üldisest erandlikust iseloomust.(49)
134. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tegutsemisvõimalusest seadusrikkumise tõttu ilmajätmise konkreetne stsenaarium hõlmab olukorda, kus isikul ei olnud võimalik osaleda konkreetses menetluses või selle olulises osas kas kohtu või vastaspoole menetlusnormide rikkumise tõttu.
135. Samamoodi selgitas Poola valitsus kohtuistungil, et tegutsemisvõimalusest ilmajätmist seadusrikkumise tõttu esineb tavaliselt siis, kui kostjat ei ole nõuetekohaselt teavitatud tema vastu algatatud menetlusest.
136. Samas selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et kõrgeim kohus kohaldas seda mõistet, kui menetluse teistmist taotleti Euroopa Inimõiguste Kohtu (hilisema ja faktiliselt seotud) otsuse alusel, milles järeldati, et on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 1 tagatud õigust õiglasele kohtumenetlusele.(50)
137. Kuna eelotsusetaotluses ei ole lisateavet, saan aru, et see järeldus tehti seetõttu, et riigisisene kohus ei esitanud põhjuseid, kui ta lükkas tagasi õigusabitaotluse, mille pool tegi seoses kassatsioonkaebuse esitamisega (mille puhul oli õiguslik esindamine kohustuslik), kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima. Samuti saan aru, et oldi seisukohal, et kõnealune olukord takistab kaebuse esitaja võimalust seda menetluslikku õiguskaitsevahendit kasutada.
138. Näib, et selle riigisisese kohtupraktika aspekti tõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealust teistmise alust tuleb tõlgendada (samamoodi) laialt nii, et see hõlmab seda, kui riigisisene kohus jätab tarbijalepingu tingimuste õiguspärasuse omal algatusel uurimata, rikkudes Euroopa Kohtu kohtupraktikas sätestatud nõudeid. Selles kontekstis uurib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline tõlgendus võiks tuleneda põhimõttest, mille kohaselt tuleb riigisisest õigust tõlgendada kooskõlas ELi õigusega. Pöördun nüüd selle küsimuse juurde.
b) Kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas ELi õigusega ja Euroopa Kohtu pädevuse piirid
139. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad riigisisesed kohtud tõlgendama „siseriiklikke õigusnorme nii suures ulatuses kui võimalik viisil, mis tagaks nende kohaldamise nii, et see aitaks kaasa liidu õiguse rakendamisele“(51). Kuigi riigisisesed kohtud peavad lühidalt öeldes kasutama sel eesmärgil kõiki võimalikke vahendeid, mis on antud õiguskorras selleks ette nähtud, ei saa see meetod olla alus riigisisese õiguse contra legem tõlgendusele.(52)
140. Sellest kirjeldusest võib järeldada, et kuigi kooskõlalise tõlgendamise meetodi eesmärk on tagada ELi õiguse täielik toime,(53) on selle kasutamine ja selle piiride kindlaksmääramine igal juhul jäetud liikmesriikide kohtutele, tuginedes juhistele, mida Euroopa Kohus võib anda kohtuasja toimikus oleva teabe põhjal, kui see on vähegi võimalik.(54)
141. Kooskõlas ühelt poolt Euroopa Kohtu ja teiselt poolt riigisiseste kohtute ülesannete lahususega ELTL artikli 267 kohase menetluse raames kuulub riigisisese õiguse tõlgendamine neist esimese ainupädevusse.(55) Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei saa teha ametlikku järeldust selle kohta, kas konkreetne tõlgendamistulemus riiklikul tasandil vastab kooskõlalise tõlgendamise põhimõttele, sest see, kas on võimalik sel viisil tagada vastavust ELi õigusele, sõltub kõnealuse riigisisese sätte kohaldamisalast ja selle tõlgendamise paindlikkusest.
142. Sellest hoolimata on eelotsusetaotluse esitanud kohtule suuniste andmiseks vaja – muu hulgas kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte asjakohasuse tõttu – määrata ELi õiguse tasandil kindlaks, milline on täpne nn õiguspärasuse mõõt, millega vastavus tagada.
143. Sellega seoses näib teine küsimus tuginevat eeldusele, et ELi õiguse, täpsemalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 kohaselt on nõutud võimalus lõpliku kohtuotsusega lõpetatud tsiviilkohtumenetluse teistmiseks, et heastada tarbijalepingu tingimuste õiguspärasuse väidetav kontrollimata jätmine riigisisese kohtu poolt. Kuna kohaldatavas riigisiseses õiguses ei näi olevat tsiviilkohtumenetluse teistmiseks sõnaselget seaduslikku alust, mis sobiks sellise stsenaariumi korral, kaalub eelotsusetaotluse esitanud kohus selle tuvastamiseks KPC artikli 401 lõike 2 laia tõlgendamist.
144. Kooskõlas seisukohtadega, mida on sisuliselt väljendanud Poola valitsus ja komisjon, täheldan, et tsiviilkohtumenetluse teistmine selleks, et heastada riigisisese kohtu suutmatus tarbijalepingu tingimused ex officio läbi vaadata, suurendaks kahtlemata tarbijakaitse tõhusust. Euroopa Kohus on aga järjekindlalt rõhutanud, et menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on liikmesriikide ülesanne kehtestada riigisisesed menetlused, mille alusel kontrollida, kas lepingutingimus on ebaõiglane, järgides seejuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.(56)
145. Kuna ELi õiguses puudub sellekohane sõnaselge säte, ei saa seega ilma lisauurimiseta eeldada, et asjaolu, et riigisisene kohus ei järginud lõpliku kohtuotsusega lõpetatud menetluses direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 sätestatud nõudeid, viib automaatse järelduseni, et liikmesriigid peavad tagama erakorralise õiguskaitsevahendi, et võimaldada sellise lõpliku kohtuotsuse tühistamist.
146. Sellise kohustuse saaks minu arvates kehtestada ainult võrdväärsuse põhimõtte tulemusena või ELi õigusest tulenevate õiguste tõhususega seotud kaalutluste alusel. Vaatlen neid aspekte kordamööda kahes järgnevas osas.
c) Võrdväärsuse põhimõttega seotud kaalutlused
147. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 43 sai juba meelde tuletatud, keelatakse võrdväärsuse põhimõttega liikmesriikidel kehtestada ELi õiguse rikkumisega seotud nõuete menetlemiseks ebasoodsamaid menetluseeskirju võrreldes nendega, mis on kohaldatavad riigisisese õiguse rikkumisel põhinevatele sarnastele nõuetele.
148. Selles kontekstis – ja nagu tuletab meelde komisjon – on Euroopa Kohus korduvalt selgitanud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 (millega nõutakse sisuliselt, et ebaõiglased tingimused ei oleks tarbijate jaoks siduvad) tuleb pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on riigisiseses õiguskorras avaliku korra normide tasemel.(57) Samuti märkis Euroopa Kohus (nii tarbijaküsimustes kui ka üldisemalt), et „on nõutav, et siseriiklikust õigusest tulenevad [ELi] õigusnormi omal algatusel kohaldamise tingimused ei oleks vähem soodsad kui sama taseme siseriiklike õigusnormide omal algatusel kohaldamise tingimused“.(58)
149. Seega kui peaks selguma, et riigisiseses õiguses kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse teistmise alust, mis põhineb poole tegutsemisvõimalusest ilmajätmisel, nii et see hõlmab riigisiseste kohtute suutmatust tõstatada omal algatusel avaliku korraga seotud küsimusi, siis kohaldatakse võrdväärsuse põhimõtet, et kõnealune teistmise alus oleks kohaldatav ka põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale.(59)
150. Sellest hoolimata soovin rõhutada, et toimikus sisalduv teave ei viita sellele, et KPC artikli 401 lõike 2 tõlgendus, nagu see äsja esile toodi, on tegelikult omaks võetud. Seega jääb võimalik vajadus kohaldada võrdväärsuse põhimõtet sellistel asjaoludel hüpoteetiliseks olukorraks, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima.
d) Tarbijate õiguse mitte olla seotud ebaõiglaste lepingutingimustega kaitse tõhusus
151. Tuginedes eelotsusetaotluse esitanud kohtu järelepärimises osutatud eeldusele, nagu on selgitatud eespool punktis 143, tekib küsimus, kas tarbijate ELi õigusest ja konkreetselt direktiivist 93/13 tulenevate õiguste tõhususe tagamiseks on vaja, et oleks kättesaadav erakorraline õiguskaitsevahend, kui väidetakse, et neid õigusi ei ole piisavalt kaitstud. See hõlmab ka olukordi – mis on siinkohal asjakohased –, kus väidetakse, et riigisisene kohus jättis seoses tarbijalepingu tingimuste võimaliku ebaõiglase laadiga tegemata ex officio läbivaatamise.
152. Minu arvates on üpriski arusaadav, et selline küsimus tekib, arvestades küllaltki ulatuslikku kaitset, mida Euroopa Kohtu senine kohtupraktika on pakkunud tarbijate õigustele ELi õiguse ja eelkõige direktiivi 93/13 alusel.
153. Nüüdseks väljakujunenud kohtupraktikas tõlgendas Euroopa Kohus viimast nii, et see osutab riigisiseste kohtute kohustusele kontrollida omal algatusel, kas tarbijalepingute tingimused on ebaõiglased. Selle kohtupraktika üksikasjadesse ei ole tarvis laskuda,(60) kuid Euroopa Kohus kinnitas kõigepealt, et see kohustus sõltub sellest, kas riigisisesel kohtul on „selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud“.(61) Samuti kinnitas ta hilisemates kohtuotsustes, et kui liikmesriigi kohtu käsutuses ei ole neid asjakohaseid asjaolusid (kuid tal on kahtlusi kõnealuste tingimuste õigluse suhtes), peab tal olema võimalik nõuda nende esitamist.(62)
154. Riigisiseste kohtute sellise ennetava lähenemisviisiga seotud kohustuse vastavad aspektid on järk-järgult tuletatud direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1, milles nõutakse sisuliselt, et liikmesriigid tagaksid, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijate jaoks siduvad ja et nad näeksid ette „piisavad ja tõhusad vahendid“, millega vältida selliste tingimuste jätkuvat kasutamist.
155. Ei ole kahtlust, et sellest tulenevalt riigisisestele kohtutele pandud kohustuste tõttu on mõnes õiguskorras olnud vaja oluliselt kohandada kohtuniku – kelle puhul muidu eeldataks üldiselt tsiviilkohtumenetluses, et ta lähtub poolte faktiväidetest – rolli. Samuti ei ole kahtlust, et praegu nõutav kaitsetase võib erineda nõuetest teistes ELi õiguse valdkondades, kus ka eraisikud võivad sattuda haavatavuse olukorda.(63)
156. Need konkreetsed ja mõnel juhul uued nõuded, mis on kehtestatud riigisisestele kohtutele tarbijakaitse valdkonnas, näivad nüüdseks olevat küllaltki tuntud ja integreeritud.
157. Kuigi Euroopa Kohtu kohtupraktikast ilmneb minu arvates selgelt, et tarbijalepingus sisalduvate tingimuste ex officio läbivaatamine peab põhimõtteliselt toimuma menetluse mingis etapis, leian siiski, et sellise läbivaatamise puudumise tagajärjed vastu võetud (lõplikuks muutunud) kohtulahendi jaoks on nüansirikkad. Eelkõige ja kuigi selline puudumine võib teatavatel juhtudel välistada seadusjõu mõju, ei tähenda see minu arvates seda, et mõju tuleb jätta tähelepanuta kõigil juhtumitel, mil kohus ei ole tarbijalepingu tingimusi läbi vaadanud (i). Olen siiski samuti seisukohal, et piiravad tingimused, mille alusel põhikohtuasjas arutlusel olev tagaseljaotsus oleks võidud vaidlustada, tähendavad seda, et mõjutatud tarbijale peab olema saadaval õiguskaitsevahend, et tekkinud olukorda parandada. See õiguskaitsevahend võib olla menetluse teistmine, kui selline tulemus on võimalik saada kooskõlalise tõlgendamise teel, kuid ei pea tingimata olema sellisel kujul (ii).
i) Tõhususe kaalutlused ja seadusjõu riigisisene mõju
158. Kooskõlas sellega, mida ma juba eespool märkisin, on ELi õiguse seisukoht seadusjõu riigisisese mõju suhtes see, et puudub üldine kohustus, millega oleks nõutud ELi õigust rikkuvate lõplike kohtulahendite kahtluse alla seadmine, eelkõige konkreetse õiguskaitsevahendi kehtestamise kaudu.(64)
159. Siiski on tõsi, et mitmel juhul on Euroopa Kohus jõudnud vastupidisele järeldusele, tuginedes mõnele ELi õigusnormiga seotud tõhususe tagamise kaalutlusele.
160. See juhtus esimest korda olukorras, kus ELi õigust rikkuv lõplik riigisisene kohtuotsus takistas ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist ning mõjutas seega Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust selles valdkonnas.(65)
161. Teiseks juhtus see ka olukorras, kus seadusjõu riigisisest mõju määratleti nii laialt, et muudes sarnastes kohtuasjades oli struktuurselt võimatu saavutada ELi õigusega kooskõlas olevaid tulemusi. Kohus jõudis sellisele järeldusele käibemaksu ja jällegi riigiabi puudutavates kohtuasjades.(66)
162. Kumbki neist kahest olukorrast (olenemata sellest, kas neid käsitleda valdkonna või – mis veelgi olulisem – tekkinud struktuursete raskustega seoses) ei tundu olevat põhikohtuasjas asjakohane.
163. Kolmandaks on Euroopa Kohtu lähenemine seadusjõu riigisisesele mõjule tarbijakaitse valdkonnas küllaltki range. Täpsemalt on ta selgitanud, et selleks, et tagada tõhus kaitse tarbijate õigusele mitte olla seotud direktiivi 93/13 kohaselt ebaõiglaseks peetavate lepingutingimustega, tuleb eirata riigisisest seadusjõudu kas tavamenetluse apellatsioonimenetluses või täitemenetluses.
164. Mis puudutab esimest aspekti, siis kohtuotsuses Unicaja Banco(67) nägi Euroopa Kohus ette, et esimeses astmes tehtud kohtuotsuse lõplikku laadi tuleks eirata, kui see kohtuotsus takistab sisuliselt tarbijal ebaõiglaseks peetava intressi alammäära tingimuse alusel ettevõtjale osa makstud summa tagasinõudmist. Kuigi selles esimese astme kohtuotsuses nõuti selle tingimuse alusel makstud summade tagasimaksmist, kehtestati selles riikliku kõrgeima kohtu (tolleaegse) kohtupraktika kohaselt sellisele tagasitäitmiskohustusele ajaline piirang.(68)
165. Hiljem otsustas Euroopa Kohus, et selline ajaline piirang on vastuolus direktiiviga 93/13.(69) See otsus tehti aga pärast seda, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli selles kohtuasjas möödunud ja vaid asjaomane pank oli selle esitanud (vaidlustades esimese astme kohtu otsuse, millega talle määrati kõik kulud). See apellatsioonkaebus oli edukas. Vastuseks Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeima kohtu) esitatud küsimusele selgitas Euroopa Kohus, et apellatsioonikohus pidi tegelikult tühistama esimese astme kohtuotsuse osa, mis oli omandanud seadusjõu, ja tõstatama omal algatusel ajalise piirangu ebaõiglase laadi küsimuse, kuigi esiteks ei vaidlustatud seda osa esimese astme kohtuotsusest ja teiseks seadis sellest tulenev olukord halvemasse õiguslikku olukorda panga, kes esitas apellatsioonkaebuse, et vaidlustada esimese astme kohtuotsuse teist aspekti.
166. Mis puudutab teist eespool punktis 164 viidatud aspekti, siis Euroopa Kohus nõudis maksekäsumenetluses või hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses tehtud kohtulahendite seadusjõu mõju tühistamist.
167. Täpsemalt nõudis Euroopa Kohus kohtuotsuses Finanmadrid EFC maksekäsumenetluse täitmise etapis seadusjõu mõju tühistamist, andes riigisisesele kohtule volituse hinnata omal algatusel, kas aluseks oleva lepingu tingimus on ebaõiglane, kui riigisisese õiguse kohaselt ei olnud sellel kohtul sellist pädevust ja kui lepingutingimusi ei oldud menetluse eelnevates etappides kontrollitud.(70)
168. Lisaks kohaldas Euroopa Kohus kohtuotsuses Banco Primus seda lähenemisviisi olukordadele, kus hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses oli küll tehtud kontroll, kuid see piirdus ainult aluseks oleva lepingu teatavate tingimustega. Euroopa Kohus jõudis sisuliselt järeldusele, et direktiivi 93/13 alusel tarbijatele pakutav kaitse ei oleks „täielik ja piisav“, kui hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust läbi viiv kohus ei saaks omal algatusel kontrollida teiste kontrollimata jäänud tingimuste ebaõiglast laadi.(71)
169. Kohtuotsuses Ibercaja Banco(72) nõuti samuti põhimõtteliselt, et hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ei võetaks arvesse seadusjõu riigisisest mõju, kui riigisisene kohus oli uurinud kõnealuseid lepingutingimusi, ilma et oleks siiski teinud lõplikus otsuses selle kohta sõnaselget avaldust. Euroopa Kohus rõhutas, et sellistel asjaoludel ei olnud teavitatud tarbijat selle läbivaatamise olemasolust ega vähemalt kokkuvõtlikult põhjendustest, mille alusel kohus leidis, et kõnealused tingimused ei ole ebaõiglased, mis takistas tal teha teadlikku otsust selle otsuse vaidlustamise kohta.(73)
170. Esmapilgul võib sellest kohtupraktikast järeldada, et kohtulahendi seadusjõu mõju leiab seoses tarbijatele pakutava kaitse tõhususega igal juhul kinnitust üksnes juhul, kui see otsus on tehtud pärast asjakohaste lepingutingimuste läbivaatamist (ja ainult juhul, kui läbivaatamise tulemuse kohta on tehtud sõnaselge avaldus).(74)
171. Minu arvates ei ole aga selline üldine järeldus tervikuna õige.
172. Esiteks märgin, et sellise järelduse korral kaotaks mõlemad käesolevas kohtuasjas esitatud küsimused asjakohasuse, sest selle loogiline tagajärg oleks see, et seadusjõul ei ole lihtsalt õiguslikku mõju: hoolimata sellest, et kohtuotsus on formaalselt lõplik, ei saa selle aluseks olevat lepingulist suhet kontrollimata tehtud kohtulahend takistada mingisugusel kujul uut kohtuvaidlust. Järelikult ei oleks vaja kaaluda erakorraliste õiguskaitsevahendite küsimust, sest need on erandlikud vahendid, mis võimaldavad tühistada lõpliku kohtulahendi, nagu ma juba selgitasin.
173. Teiseks – mis on veelgi olulisem – on minu arvates Euroopa Kohtu kohtupraktika sellise tõlgendamise laiemaid tagajärgi raske ette näha, eelkõige kui see on seotud tema kohtupraktikaga, mis käsitleb tarbija algatatud alusetu rikastumisega seotud hagi tähtaegu.(75)
174. Kolmandaks – mis on samuti oluline – tuleb eespool käsitletud kohtupraktikat tõlgendada Euroopa Kohtu varasema kohtupraktika suuna kontekstis, mis käsitleb „tarbija täielikku tegevusetust“(76) ja mille jätkuvat asjakohasust Euroopa Kohus hiljuti kinnitas.
175. Euroopa Kohus märkis varasemas kohtuotsuses Asturcom Telecomunicaciones selgituseks, et tõhususe põhimõttega ei minda nii kaugele, et kohustada vahekohtumenetluses (ilma tarbija osalemiseta) tehtud otsuse sundtäitmise avaldust lahendavat riigisisest kohut hindama omal algatusel, kas tarbijalepingus sisalduv vahekohtuklausel on ebaõiglane, kui tarbija ei ole taotlenud selle otsuse tühistamist ja kui selleks kehtestatud kahe kuu pikkust tähtaega ei saa pidada probleemseks.(77)
176. Euroopa Kohus viitas sellele varasemale kohtupraktikale oma hiljutises kohtuotsuses Unicaja Banco, mida on käsitletud eespool, kinnitamaks, et asjaolud, mis viisid selleni, ei hõlmanud tarbija täielikku passiivsust: kuigi ta ei vaidlustanud põhikohtuasjas tehtud esimese astme kohtuotsust, oli see tingitud sellest, et Euroopa Kohtu otsus Gutierrez Naranjo, milles leiti, et riigisisene kohtupraktika, millel see esimese astme kohtuotsus põhines, ei ole kooskõlas direktiiviga 93/13, tehti alles pärast seda, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli möödunud.(78)
177. Seda arvestades leian, et tarbijalepingu tingimuste ebaõiglase laadi võimalik kontrollimata jätmine võib ikkagi tuua kaasa tegeliku seadusjõu mõju, kui eelkõige tarbija ei osalenud menetluse üheski etapis.
178. Seega tuleb kaaluda, kas sellise olukorraga oli põhikohtuasja asjaoludel tegemist.
179. Eelotsusetaotlusest tuleneb, et FY ei osalenud menetlustes, mis viisid tagaseljaotsuse tegemiseni, ega püüdnud seda otsust vaidlustada (kuigi see otsus tehti talle nõuetekohaselt teatavaks). Need asjaolud viitavad esmapilgul tema passiivsusele eespool viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses.
180. Siiski tuleb tema konkreetset olukorda hinnata kõnealuste kohaldatavate riigisiseste menetluseeskirjade üldises kontekstis.
181. Näib, et tagaseljaotsuse suhtes kohaldatavad menetluseeskirjad takistasid asjaomasel esimese astme kohtul kõnealuste lepingutingimuste kontrollimist, sest see kohus pidi lähtuma hageja faktiväidetest, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima.(79)
182. Kohtuotsusest Profi Credit Polska I saab minu arvates järeldada, et selline menetluslik lahendus ei ole iseenesest direktiivi 93/13 nõuetega vastuolus, tingimusel, et see läbivaatamine võib toimuda teises kohtuastmes ja edasikaebamise tingimused on määratletud viisil, mis ei muuda edasikaebamist tarbija jaoks ülemäära keeruliseks ega võimatuks.
183. Sellega seoses võib eelotsusetaotlusest järeldada, et tagaseljaotsus muutus viivitamata täidetavaks ja seda oleks võinud vaidlustada kahe nädala jooksul, mil FY oleks pidanud esitama väited ja tõendid, millele ta soovis tugineda.
184. Nagu nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka komisjon märgivad, näivad need tingimused olevat üsna sarnased nendega, mida Euroopa Kohus pidas kohtuotsuses Profi Credit Polska I liiga piiravaks.(80) Olen seisukohal, et koos asjaoluga, et esimeses kohtuastmes ei uuritud tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, võivad need tõepoolest viia sarnase järelduseni: need ei võimalda nimelt tagada tarbija direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimist. Käesolevas menetluses esitatud küsimused ei puuduta sellest hoolimata seda konkreetset aspekti ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see kohaldatavate menetluseeskirjade kirjeldus on õige.
185. Kui nende liiga piirav laad peaks kinnitust leidma, siis minu arvates tuleks sellest järeldada, et FY‑d ei saa pidada täielikult passiivseks.
186. Sellisel juhul olen seisukohal, et tarbijate õiguse mitte olla seotud ebaõiglaste lepingutingimustega tõhusus nõuab, et neile tagataks õiguskaitsevahend.
187. Ma ei usu siiski, et see õiguskaitsevahend peab tingimata olema menetluse teistmine. Käsitlen seda küsimust ettepaneku järgmises osas.
ii) Võimalikud õiguskaitsevahendid, millega taastada tarbija õigus mitte olla seotud väidetavalt ebaõiglase lepingutingimusega
188. Esiteks tuletasin juba meelde, et riigisisese kohtu kohustus kontrollida tarbijaid mõjutavate lepingutingimuste seaduslikkust võib laieneda täitemenetlusele.(81) Sellega seoses ei ilmne toimikus kättesaadavast teabest, kas täitemenetlus on algatatud või lõpetatud või kas FY on ehk juba tagaseljaotsuse vabatahtlikult täitnud. Kui aga täitmisele pööramise võimalus on endiselt avatud ja kui selline täitemenetlus algatatakse, siis eespool viidatud kohtupraktikast võib minu arvates järeldada, et FY‑l peaks selles kontekstis olema võimalus tugineda aluseks oleva lepingu võimalikule ebaõiglasele laadile.(82)
189. Teiseks saab minu arvates järeldada ka seda, et konkreetsed menetluslikud asjaolud, mille alusel tagaseljaotsus tehti ja sai lõplikuks, viivad järeldusele, et selle seadusjõu mõju ei saa takistada teda tuginemast kõnealuste tingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile, et esitada nõue vastavate summade tagasimaksmiseks.
190. Minu arvates toetab seda tõlgendust kohtuotsus Ibercaja Banco, milles Euroopa Kohus kinnitas tarbija õigust nõuda hüvitist (minu arusaamist mööda antud ettevõtjalt), kui riigisisene kohus ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustust kontrollida aluseks oleva laenulepingu võimalikku ebaõiglast laadi, kuid hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus oli juba lõppenud, mille tulemusel läks antud kinnisvara omandiõigus üle kolmandale isikule.(83) Leian, et see põhjendus peab seda enam kehtima juhul, kui tarbija ainult maksis ettevõtjale rahalist tasu (lepingutingimuse alusel, mida tuleb pidada ebaõiglaseks ja seega tühiseks ja kui tagaseljaotsuse vaidlustamise tingimused olid vastuolus direktiivi 93/13 alusel tarbijatele tagatava kaitse tasemega, nagu ma juba eespool märkisin).
191. Lisaks võib vastav riigisisene õiguskaitsevahend olla kehtestatud ka kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi kujul tingimusel, et riigisisene õigus võimaldab tõlgendada seadusrikkumise tõttu tegutsemisvõimalusest ilma jätmise mõistet nii, et see hõlmab kõnealust olukorda.
192. Sellega seoses teen toimikus sisalduva teabe alusel ettepaneku, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võiks hinnata, kas kohaldatavat menetlusraamistikku, nagu on kirjeldatud eespool punktides 183 ja 184, võiks pidada takistuseks sellele, et FY‑l oleks juurdepääs spetsiifilisele õiguskaitsevahendile, sarnaselt sellega, mida kõrgeim kohus näib olevat otsustanud (eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima) olukorras, kus riigisisene kohus ei põhjendanud, miks hagejale keelduti andmast kassatsioonkaebuse esitamiseks õigusabi.(84)
193. Isegi kui selline kooskõlaline tõlgendus osutub võimalikuks, peab kõnealune taotlus ikkagi vastama kohaldatavale tähtajale.(85) See tähtaeg algab hetkest, mil pool saab kohtuotsusest teada, nagu ma saan aru KPC artikli 407 lõike 1 sõnastusest.(86) Eelotsusetaotlus ei sisalda lisateavet selle kohta, kuidas seda eeskirja tuleb mõista. Selle sõnastusest saan aru, et pealtnäha viitab see lõplikule kohtuotsusele, mis on tehtud menetluses, milles kostja jäeti väidetavalt tegutsemisvõimalusest ilma. See arusaam on loomulikult eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida.
194. Kui aga eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et kõnealust erakorralist õiguskaitsevahendit ei ole võimalik kohaldada kooskõlalise tõlgendamisega seotud piirangute või kohaldatavate tähtaegade tõttu, ei usu ma, et tarbijate kõnealuse õiguse tõhususe nõue ulatub koguni nii kaugele, et sellest tuleneb kohustus teha kõnealune erakorraline õiguskaitsevahend kättesaadavaks, olenemata selle kohaldamise tingimustest, nagu need on määratletud riigisiseses õiguses.
195. Euroopa Kohus on selgitanud, et tarbijatele pakutava menetlusliku kaitse piisavust ja tõhusust tuleb hinnata juba olemasolevate õiguskaitsevahendite kontekstis.(87)
196. Sellega seoses võib eelotsusetaotlusest järeldada, et käesolevas asjas käsitletud riigisisese kohtu tegemata jätmine annab aluse veel ühele erakorralisele õiguskaitsevahendile, nimelt erakorralisele apellatsioonkaebusele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus piirdub ainult ombudsmani ja peaprokuröriga, mistõttu on sel viisil läbi vaadatavate kohtuasjade arv piiratud. Tõsiasi on see, et see õiguskaitsevahend on siiski osa üldisest menetluslikust kontekstist.
197. Lisaks ja vahest seda enam olen seisukohal, et Euroopa Kohtu olemasolev kohtupraktika hõlmab küllaltki põhjalikult riigisisese menetluse eri aspekte, mis võivad muidu takistada tarbijatel (kes ei ole olnud täielikult passiivsed) vaidlustada sellise dokumendi täitmisele pööramist, mille võimalikku ebaõiglast laadi ei ole kontrollitud, või saada hüvitist selle eest, mida nad on maksnud (või kaotanud) sellisel õigusvastasel alusel.
198. Neil asjaoludel ei näe ma vajadust kehtestada veel üht kaitsekihti, millega nõutaks ELi õiguse alusel teistmist, eriti kui arvestada sellise õiguskaitsevahendi erakorralist laadi.
199. Nagu ma eespool selgitasin, põhineb erakorraliste õiguskaitsevahendite kohaldatavus üldjuhul riikliku seadusandja saavutatud üldisel tasakaalul erinevate konkureerivate väärtuste vahel. Kui nõuda nende õiguskaitsevahendite (esemelise või isikulise) kohaldamisala laiendamist, et kompenseerida eelkõige seda, et riigisisene kohus jätab tarbijalepingu õiguspärasuse kontrollimata, võib see häirida üldist tasakaalu, kui näiteks teistes õigusvaldkondades ei ole võrreldavat menetluslikku kaitset, kuigi ka need võivad hõlmata õigusvastast keeldumist sellise kaitse tagamisest, mis oleks muidu tagatud haavatavas olukorras isikutele.(88)
200. Neist kaalutlustest lähtudes olen arvamusel, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustus tagada tarbijate õiguste tõhus kaitse ei nõua erakorralise õiguskaitsevahendi kättesaadavaks tegemist, et võimaldada sellise menetluse teistmist, mis lõpetati lõpliku kohtuotsusega, mille tegemisel ei kontrollitud tarbijalepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi. Sellest kohustusest tuleneb aga vajadus näha ette õiguskaitsevahend, mis tuleb asjaomases riigisiseses õiguskorras kindlaks määrata, kui selline lõplik kohtuotsus tehti ja sai lõplikuks menetluseeskirjade alusel, mis ei võimalda tagada tarbija direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimist.
V. Kokkuvõte
201. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okregowy Warszawa-Praga w Warszawie (Varssavi-Praga regionaalne kohus, Varssavi, Poola) esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Võrdväärsuse põhimõtet kui ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustuse üht ilmingut
tuleb tõlgendada nii, et
selle kohaselt ei ole nõutud erakorralise õiguskaitsevahendi, mis võimaldab tsiviilkohtumenetluse teistmist järgmisel alusel:
– riikliku konstitutsioonikohtu otsus, millega tunnistatakse riigisisene õigusnorm, millele selles menetluses tuginetakse, kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks ja seega kehtetuks, või
– millega tunnistatakse teatav riigisisese õigusnormi tõlgendus, millele selles menetluses tuginetakse, kõrgema tasandi õigusaktiga vastuolus olevaks,
kättesaadavus Euroopa Kohtu otsuse alusel, mis on tehtud ELTL artikli 267 kohases menetluses ja milles tõlgendatakse ELi õigusnormi.
2. Nõukogu direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
nendes ei nõuta erakorralise õiguskaitsevahendi kättesaadavaks tegemist, et võimaldada sellise menetluse teistmist, mis lõpetati lõpliku kohtuotsusega, mille tegemisel ei kontrollitud tarbijalepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi. Neid sätteid tuleb siiski tõlgendada nii, et nendega nõutakse õiguskaitsevahendi kättesaadavaks tegemist ja selle kindlaksmääramist asjaomases riigisiseses õiguskorras, kui selline lõplik kohtuotsus tehti ja sai lõplikuks menetluseeskirjade alusel, mis ei võimalda tagada tarbija direktiivist 93/13 tulenevate õiguste austamist.
1 Algkeel: inglise.
2 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).
3 Eelotsusetaotluses ei ole täpsemalt kirjeldatud põhjusi, mille tõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et ta ei saa anda maksekäsku.
4 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (C‑176/17, EU:C:2018:711; edaspidi „kohtuotsus Profi Credit Polska I“).
5 Finantsombudsman viitas kohtuotsusele Profi Credit Polska I ja 28. novembri 2018. aasta määrusele PKO Bank Polski (C‑632/17, EU:C:2018:963).
6 Viidates 4. juuni 2020. aasta kohtuotsusele Kancelaria Medius (C‑495/19, EU:C:2020:431; edaspidi „kohtuotsus Kancelaria Medius“).
7 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (C‑419/18 ja C‑483/18, EU:C:2019:930; edaspidi „kohtuotsus Profi Credit Polska II“).
8 Nende õigusnormide sisu kohta vt käesoleva ettepaneku punktid 7 ja 8.
9 1. juuni 1999. aasta kohtuotsus Eco Swiss (C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 46).
10 Vt nt 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Călin (C‑676/17, EU:C:2019:700; „kohtuotsus Călin“, punktid 28–30 ja seal viidatud kohtupraktika).
11 Vt nt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853; „kohtuotsus XC“, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
12 Vt selle kohta ja laiemaid kaalutlusi: Turmo, A., „Res Judicata in European Union Law – A multi‑faceted principle in a multilevel judicial system“, EU Law Live Press, 2022.
13 Vt ka Wiśniewski, T., „Extraordinary remedies in Polish civil procedure“, Studia Prawnicze – The Legal Studies, nr 4 (220), 2019, lk 107.
14 EIK 19. mai 2020. aasta otsus REDQUEST LIMITED vs. Slovakkia, ECLI:CE:ECHR:2020:0519JUD000274917, punkt 29 (edaspidi „EIK otsus kohtuasjas REDQUEST“).
15 EIK 25. juuni 2009. aasta otsus OOO LINK OIL SPB vs. Venemaa, ECLI:CE:ECHR:2009:0625DEC004260005 (edaspidi „EIK otsus kohtuasjas Link Oil“; tekst ei ole punktideks jaotatud).
16 EIK otsus kohtuasjas REDQUEST, punkt 29; kohtuasjas Link Oil ja 9. juuni 2015. aasta otsus kohtuasjas PSMA, SPOL. S R.O. vs. Slovakkia, ECLI:CE:ECHR:2015:0609JUD004253311, punktid 68–70.
17 Vt paljude näidete hulgas 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco (C‑869/19, EU:C:2022:397; edaspidi „kohtuotsus Unicaja Banco“, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Ibid., punkt 23, kohtuotsused Călin, punkt 35, ja XC, punkt 27. Mõnikord on Euroopa Kohus viidanud ainult „esemele“ ja „peamistele tunnustele“, nagu 26. jaanuari 2010. aasta otsuses Transportes Urbanos y Servicios Generales (C‑118/08, EU:C:2010:39; edaspidi „kohtuotsus Transportes Urbanos“, punkt 35). Erinevus nende kahe lähenemisviisi vahel on igal juhul väike, arvestades, et peamiste tunnuste kategooria on piisavalt lai, et hõlmata kõiki kohtumenetluse asjakohaseid aspekte.
19 Vt näiteks selles osas kohtuotsus Transportes Urbanos.
20 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067; edaspidi „kohtuotsus Impresa Pizzarotti“).
21 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe (C‑620/17, EU:C:2019:630; edaspidi „kohtuotsus Hochtief“).
22 Kohtuotsus Impresa Pizzarotti, punkt 55.
23 Kohtuotsus Hochtief, punkt 63.
24 Selle kohtuotsuse punktis 63 jõudis Euroopa Kohus tõepoolest järgmisele järeldusele: „[…] tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas Ungari menetlusnormid sisaldavad võimalust muuta seadusjõu omandanud kohtuotsust, et taastada kohtuotsusest tuleneva olukorra kooskõla varasema lõpliku kohtulahendiga, millest selle otsuse teinud kohus ja selle kohtuasja pooled, milles otsus tehti, olid juba teadlikud. Kui see on nii […]“. Kohtujuristi kursiiv.
25 Kohtuotsus XC, punktid 31 ja 34.
26 Vt selle kohta kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Călin (C‑676/17, EU:C:2019:94, punktid 72–74).
27 Vt käesoleva ettepaneku punkt 28.
28 Vt ka Granat, M. ja Granat, K., The Constitution of Poland: A Contextual Analysis, Hart Publishing, 2019, lk 147‑148. Eelotsusetaotlusest ja Poola valitsuse antud selgitustest kohtuistungil saab järeldada, et kuigi on olemas kolme liiki menetlusi, millega konstitutsioonikohus võib teha otsuse, mis võib olla aluseks menetluse teistmisel KPC artikli 4011 alusel (kui selle kohtu poole pöördub i) selleks volitatud avalik-õiguslik asutus, ii) riigisisene kohus poolelioleva menetluse raames või iii) üksik kaebuse esitaja), ei mõjuta küsimus, millist neist menetlustest on tegelikult kasutatud, seda, kas kõnealust teistmise alust võib kohaldada.
29 Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) 17. detsembri 2009. aasta otsus, III PZP 2/09.
30 Vt nt 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Telecom Italia (C‑34/19, EU:C:2020:148; edaspidi „kohtuotsus Telecom Italia“, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Vt eelkõige 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑561/19, EU:C:2021:799, punktid 27–30 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt mikro- ja makroeesmärgiga seotud sõnastuse kohta kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑561/19, EU:C:2021:291, punkt 55).
32 Vt selle põhimõtte kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski (C‑573/17, EU:C:2019:530; edaspidi „kohtuotsus Popławski“, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Nagu selgitati kohtuotsuses Popławski, punkt 64.
34 Vt teemakohase näitena kohtuotsus Kancelaria Medius, punktid 47–51, milles Euroopa Kohus kutsus eelotsusetaotluse esitanud kohut üles esmalt kontrollima kõnealuse riigisisese õigusnormi kooskõlalise tõlgendamise võimalusi, enne kui tuletas meelde (täiendavat) kohustust see kohaldamata jätta.
35 Tuletan meelde, et tõlgendav eelotsus ei ole siduv mitte üksnes selle kohaldamisel antud eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevas vaidluses (inter partes mõju), vaid seda tuleb järgida ka teistes menetlustes, kus sama tõlgendatud ELi õigusnorm muutub asjakohaseks (erga omnes õigusmõju), mis vastab eespool punktis 83 kirjeldatud eelotsusemenetluse mikro- ja makroeesmärkidele.
36 Sama arutelu puudutas ka ex tunc õigusmõju. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ELi õigusnormi tähendust, nagu seda on selgitanud Euroopa Kohus, pidada olemasolevaks alates selle jõustumise hetkest. 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (taotlus nõusoleku saamiseks – algse Euroopa vahistamismääruse mõju) (C‑142/22, EU:C:2023:544, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses märkis komisjon, et konstitutsioonikohtu otsuste õigusmõju ulatub (vähemalt) nii kaugele ajas tagasi, et see võimaldab menetluse teistmist. Poola valitsus teatas omalt poolt, et konstitutsioonikohtu otsustel on pro futuro mõju.
37 Vt selle kohta Lenaerts, K., Maselis, I. ja Gutman, K., EU Procedural Law, Oxford European Union Law Library, 2015, lk 238.
38 Tuletan meelde, et Poola valitsus väidab, et nn negatiivsete tõlgendavate kohtuotsuste kategooria ei anna alust tsiviilkohtumenetluse teistmiseks, mis on muidu sätestatud KPC artiklis 4011. Vt eespool punkt 64.
39 See küsimus ei ole aga käesoleva menetluse ese ja seega ei ole seda arutatud. Vt käesoleva ettepaneku punkt 28.
40 Vt kohtuotsuse Kancelaria Medius resolutsioon, punkt 53.
41 Sellest hoolimata märgin, et kohtuotsuses Kancelaria Medius viidatud konkreetsed normid tulenevad KPC artikli 339 lõikest 2, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktis 8, samas kui käesoleva kohtuasja eelotsusetaotluses viidatakse ainult KPC artikli 339 lõikele 1, mis käsitleb üldiselt võimalust teha tagaseljaotsus. Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 10.
42 Kohtuotsus Kancelaria Medius, punktid 37–40.
43 Kohtuotsus Profi Credit Polska I, punktid 64–71. Need eeskirjad hõlmasid: i) kahenädalast tähtaega vastuväite esitamiseks ja ii) kohustust a) märkida, kas maksekäsk vaidlustatakse tervikuna või osaliselt, b) esitada kaebused ning faktid ja tõendid ning c) tasuda kulud, mis on vastaspoole omadest kolm korda suuremad.
44 Kohtuotsus Profi Credit Polska II, punkt 77.
45 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 37). Läbivaatamise kohustuslikkuse kohta vt kohtujurist Medina ettepanek kohtuasjas Tuk Tuk Travel (C‑83/22, EU:C:2023:245, joonealune märkus 32).
46 Tuletan meelde, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 20 viimasest lõigust tuleneb, et kohtuasjas võib teha otsuse ilma sellise ettepanekuta, kui see ei tõstata uut õigusküsimust.
47 KPC artikli 407 lõike 2 kohaselt. Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 15.
48 Ehk on kasulik märkida, et mõlemad käesolevas asjas esitatud alused näivad olevat seotud eri liiki rikkumistega: sisulised (KPC artikkel 4011, millele tuginetakse esimese eelotsuse küsimuse raames) või menetluslikud (KPC artikli 401 lõige 2, millele tuginetakse teise eelotsuse küsimuse raames). Mõlemad alused on siiski esitatud ühtmoodi seoses liikmesriigi kohtu ex officio läbivaatamise väidetava tegemata jätmisega. Ma eeldaksin, et sellist tegematajätmist saab liigitada kas sisuliseks või menetluslikuks, kuid mitte mõlemaks. Sellest hoolimata ei sisalda toimik lisateavet selle kohta, kuidas piiritletakse liikmesriigi õiguse sisulisi ja menetluslikke rikkumisi, mis võivad viia kõnealuse erakorralise õiguskaitsevahendi kohaldamiseni. Käesolevas ettepanekus lähtutakse seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu näilisest eeldusest, et topeltliigitus on selles kontekstis võimalik.
49 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima, kuid näib, et selle sätte näiliselt piiratud kohaldamisala leiab kinnitust KPC artiklis 379 (millele on osaliselt viidatud eelotsusetaotluses), mis näib viitavat laiaulatuslikumale loetelule kuue menetlusvigade kategooriaga, mis viivad menetluse tühisuseni (ilma et võimaldaks siiski tingimata ja iseenesest ka menetluse teistmist).
50 Poola kõrgeima kohtu 17. aprilli 2007. aasta otsus I PZ 5/07 ja (mida minu arusaamise kohaselt peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus) Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. juuni 2006. aasta otsus Tabor vs. Poola (ECLI:CE:ECHR:2006:0627JUD001282502).
51 Vt nt 11. novembri 2015. aasta kohtuotsus Klausner Holz Niedersachsen (C‑505/14, EU:C:2015:742; edaspidi „kohtuotsus Klausner“, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Ibid (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Kohtuotsus Popławski, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika.
54 Vt nt 29. juuni 2017. aasta kohtuotsused Popławski (C‑579/15, EU:C:2017:503, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika) ja Klausner, punktid 32‑37.
55 Vt selle kohta kohtuotsus Telecom Italia, punkt 56.
56 Vt nt 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco (C‑600/19, EU:C:2022:394; edaspidi „kohtuotsus Ibercaja Banco“, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones (C‑40/08, EU:C:2009:615; edaspidi „kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones“, punkt 52) või sellekohane kohtuotsus Ibercaja Banco, punkt 43.
58 Tarbijaküsimustes vt nt kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 49. Vt ka 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsus van Schijndel ja van Veen (C‑430/93 ja C‑431/93, EU:C:1995:441, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika) või 17. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Bensada Benallal (C‑161/15, EU:C:2016:175, punktid 30, 31 ja 35).
59 Millele tuleb muidugi kohaldada kohaldatavaid tähtaegu. Vt KPC artikli 407 lõige 1, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 13.
60 Ülevaate saamiseks vt Werbrouck, J. ja Dauw, E., „The national courts’ obligation to gather and establish the necessary information for the application of consumer law: The endgame?“, European Law Review, kd 46, nr 3, 2021, lk 225–244.
61 Nagu on meelde tuletatud näiteks kohtuotsuses Profi Credit Polska I, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika. Vt ka 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 32).
62 Vt käesoleva ettepaneku punktid 117 ja 118.
63 Vt võrdluseks 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades) (C‑660/21, EU:C:2023:498; edaspidi „kohtuotsus K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades)“), mille kohaselt ei ole ELi õiguse kohaldatavad sätted üldreeglina vastuolus riigisiseste õigusnormidega, mis keelavad kriminaalasja sisuliselt lahendaval kohtul menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida, kas rikutud on pädevatele asutustele kehtestatud kohustust viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat tema õigusest vaikida.
64 Kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:391, edaspidi „ettepanek kohtuasjas XC“, punkt 41). Vt ka 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus (C‑421/14, EU:C:2017:60; edaspidi „kohtuotsus Banco Primus“, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika) või kohtuotsus XC, punkt 51.
65 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Lucchini (C‑119/05, EU:C:2007:434, punkt 63). Hiljem rõhutas Euroopa Kohus selle järelduse erandlikkust, vt kohtuotsus Impresa Pizzarotti, punkt 61.
66 Vt käibemaksu valdkonnas 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Fallimento Olimpiclub (C‑2/08, EU:C:2009:506, punktid 29–31) või 1. juuli 2020. aasta kohtuotsus UR (advokaatide käibemaksukohustus) (C‑424/19, EU:C:2020:581), punktid 32 ja 33. Vt riigiabi valdkonnas kohtuotsus Klausner, punktid 43‑45. Vt ka ettepanek kohtuasjas XC, punkt 61.
67 Viidatud eespool joonealuses märkuses 17.
68 Intressi alammäära tingimuse tühisuse tuvastamisest tulenev tagasitäitmiskohustus piirdus summadega, mille tarbija maksis pärast selle otsuse tegemist, milles leiti, et kõnealune tingimus on ebaõiglane.
69 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punktid 72–75).
70 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC (C‑49/14, EU:C:2016:98, punktid 45‑54).
71 Kohtuotsus Banco Primus, punkt 52.
72 Vt käesoleva ettepaneku joonealune märkus 56.
73 Kohtuotsus Ibercaja Banco, punkt 49. Vt ka 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt (C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395; edaspidi „kohtuotsus SPV Project 1503“, punktid 65 ja 66).
74 Kohtuotsus Ibercaja Banco, punkt 50.
75 Vt nt 22. aprilli 2021. aasta otsus Profi Credit Slovakia (C‑485/19, EU:C:2021:313, punktid 63–66).
76 Kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punkt 47.
77 Kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, punktid 33–48. Sellest kohtuotsusest ilmneb, et selline kohustus võib tuleneda üksnes võrdväärsuse põhimõttest, kui liikmesriigi kohus saab samalaadsete riigisisesel õigusel põhinevate nõuete korral sellise hindamise läbi viia. Vt punkt 53 ja kohtuotsuse resolutsioon. Vt ka 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary (C‑32/14, EU:C:2015:637; edaspidi „kohtuotsus ERSTE Bank Hungary“, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
78 Kohtuotsus Unicaja Banco, punktid 28 ja 38. Vt ka kohtuotsuse resolutsioon.
79 Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas käesolevas menetluses ainult KPC artikli 339 lõike 1 teksti, mis käsitleb üldist võimalust tagaseljaotsuse tegemiseks. Nagu ma juba märkisin, hõlmasid kohtuotsuses Kancelaria Medius kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ka KPC artikli 339 lõiget 2, millega kehtestatakse liikmesriigi kohtu kohustus lähtuda hageja faktiväidetest. Sellise normi asjakohasust ja täpset sisu peab käesoleva juhtumi puhul loomulikult kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
80 Sellisel juhul kohaldatavate normide kirjeldus on esitatud eespool joonealuses märkuses 43. Märgin, et ainus erinevus puudutab kulusid. Erinevalt kohtuotsuses Profi Credit Polska I kirjeldatud olukorrast on eelotsusetaotluses märgitud üksnes seda, et selles kontekstis tasumisele kuuluvaid makse tuleb vähendada poole võrra.
81 Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 167–169 ning 175 ja 176.
82 Toimik ei sisalda mingit teavet kohaldatavate jõustamiseeskirjade kohta.
83 Vt kohtuotsus Ibercaja Banco, punktid 57–59.
84 Nagu eespool mainitud, punktid 136–137.
85 Sarnaselt sellega, mida olen märkinud võrdväärsuse põhimõtte kontekstis. Vt eespool punkt 149 ja joonealune märkus 59.
86 Vt eespool punkt 13.
87 Kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, punkt 52.
88 Vt võrdluseks olukorda, mida on kirjeldatud kohtuotsuses K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades), mis on kokku võetud joonealuses märkuses 63.