1.

Käesolevad eelotsusetaotlused, mille on esitanud rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), puudutavad raamotsuse 2002/584/JSK ( 2 ) artikli 1 lõike 3 tõlgendamist koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 ja täpsemalt tingimusi, mis võimaldavad Euroopa vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda tagaotsitava üleandmisest, kuna sellel isikul on oht, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis rikutakse tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele sõltumatus kohtus ( 3 ).

2.

Käesolevate kohtuasjade põhiküsimus on Euroopa Kohtu 25. juuli 2018. aasta kohtuotsusest Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) ( 4 ) ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsusest Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatus) ( 5 ) saadud juhiste järgi täpsustada, kas ja mil määral võib vahistamismäärust täitev õigusasutus vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatuse süsteemsete või üldiste puuduste tõttu konkreetse juhtumi asjaoludel tagaotsitava isiku üleandmisest keelduda.

3.

Nende kohtuasjade taustaks on Poola kohtusüsteemi hiljutine areng ja reformid (edaspidi „vastuolulised reformid“) ( 6 ), mille tulemusel Euroopa Kohus leidis sisuliselt, et mitu Poola seadusandja kehtestatud õigusnormi on liidu õigusega ( 7 ) vastuolus ja et Poola Vabariik on rikkunud talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi mitmest aspektist ( 8 ) (edaspidi vahet tegemata „Poola kohtusüsteemi sõltumatust käsitlev kohtupraktika“) ( 9 ). Selles kontekstis on Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) 7. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus (K 3/21) (edaspidi „konstitutsioonikohtu otsus“) – mis tehti siis, kui eelotsusetaotlused olid juba esitatud – eelotsusetaotlused esitanud kohtule täiendavad väljakutsed ( 10 ).

4.

Arvestades Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika analüüsi, täpsustan tingimused, mille korral võivad süsteemsed või üldised puudused – mis seonduvad vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi sõltumatusega ja eelkõige täitevvõimu sekkumisega kohtuvõimu teostamisse kohtunike ametisse nimetamisel – mõjutada tagaotsitavate isikute individuaalset olukorda pärast nende üleandmist ja mistõttu võib vahistamismäärust täitev õigusasutus seega keelduda nende üleandmisest.

5.

ELL artikkel 2 sätestab:

„Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

6.

ELL artiklis 7 on sätestatud:

„1.   Nõukogu võib ühe kolmandiku liikmesriikide, Euroopa Parlamendi või Euroopa Komisjoni põhjendatud ettepaneku alusel ja pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist oma liikmete neljaviiendikulise häälteenamusega järeldada ilmset ohtu, et mõni liikmesriik rikub oluliselt artiklis 2 osutatud väärtusi. Enne sellise järelduse tegemist kuulab nõukogu kõnealuse liikmesriigi ära ja võib sama korra kohaselt otsustades anda talle soovitusi.

Nõukogu kontrollib korrapäraselt, kas sellise järelduse tegemisel aluseks olnud põhjused kehtivad endiselt.

2.   Euroopa Ülemkogu võib ühe kolmandiku liikmesriikide või Euroopa Komisjoni ettepaneku põhjal ning pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist ühehäälselt teha järelduse, et mõni liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt artiklis 2 osutatud väärtusi, olles enne seda kutsunud asjaomast liikmesriiki üles esitama oma seisukohta.

3.   Kui rikkumine on lõike 2 alusel kindlaks tehtud, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha otsuse peatada teatavad õigused, mis tulenevad aluslepingute kohaldamisest kõnealuse liikmesriigi suhtes, sealhulgas peatada selle liikmesriigi valitsuse esindaja hääleõiguse nõukogus. Seda tehes võtab nõukogu arvesse sellise peatamise võimalikke tagajärgi füüsiliste ja juriidiliste isikute õigustele ja kohustustele.

Kõnealuse liikmesriigi aluslepingute järgsed kohustused on sellele riigile jätkuvalt siduvad.

4.   Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega teha hiljem otsuse lõike 3 alusel võetud meetmeid muuta või need kehtetuks tunnistada, kui nende kehtestamise tinginud olukord muutub.

5.   Käesoleva artikli kohaldamisel Euroopa Parlamendis, Euroopa Ülemkogus ja nõukogus kasutatav hääletamise kord määratakse kindlaks [ELTL] artiklis 354.“

7.

ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.“

8.

Harta artiklis 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ on ette nähtud:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

[…]“.

9.

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 5, 6, 10 ja 12 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

10.

Raamotsuse artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

11.

Raamotsuse artiklites 3, 4 ja 4a on loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud ja vabatahtlikud alused.

12.

Raamotsuse artikkel 15 „Üleandmisotsus“ näeb ette:

„1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata[,] ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“

13.

Raamotsus 2002/584 võeti Madalmaade õigusesse üle 29. aprilli 2004. aasta seadusega üleandmise kohta (Overleveringswet) ( 11 ), mida on viimati muudetud 17. märtsi 2021. aasta seadusega ( 12 ).

14.

Üleandmisseaduse artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

15.

Selle seaduse artikli 11 lõikes 1 on ette nähtud:

„Euroopa vahistamismäärust ei täideta juhtudel, kus kohtu hinnangul on põhjendatud alust arvata, et isikul, kelle üleandmist taotletakse, on reaalne oht, et rikutakse tema [hartaga] tagatud põhiõigusi.“

16.

Nimetatud seaduse artikli 26 lõikes 1 on sätestatud:

„Kohus kaalub […] üleandmise võimalust. […]“

17.

Sama seaduse artiklis 28 on sätestatud:

„1.   Kohus teeb üleandmise kohta otsuse hiljemalt 14 päeva jooksul pärast eeluurimise kohtuistungi lõpetamist. Otsust põhjendatakse.

2.   Kui kohus leiab […], et üleandmist ei saa lubada […], peab kohus üleandmisest keelduma.

3.   Muudel kui lõikes 2 nimetatud juhtudel annab kohus üleandmise loa oma otsuses, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et Euroopa vahistamismäärust ei tule vastavalt artikli 11 lõikele 1 täita […]“.

18.

Poola õigusasutus tegi 6. aprillil 2021 Poola kodaniku X-i suhtes Euroopa vahistamismääruse tema vahi alla võtmiseks ja sellele kohtule üleandmiseks, et pöörata täitmisele 30. juuni 2020. aasta jõustunud kohtuotsusega väljapressimise ja vägivalla ähvarduse eest mõistetud vabadusekaotuslik karistus.

19.

Asjaomane isik jäeti vahi alla kuni rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus), eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemiseni tema üleandmise kohta ja ta ei nõustunud enda üleandmisega.

20.

See kohus, kelle poole pöörduti Euroopa vahistamismääruse täitmise taotluse raames, tuvastas kohtuvõimu sõltumatuses vahistamismääruse teinud liikmesriigis süsteemseid või üldisi puudusi, mis kujutavad endast ohtu harta artikli 47 lõikes 2 ette nähtud õigusele sõltumatule kohtule kui põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele olemusele.

21.

Lisaks märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi isikul, kelle üleandmist taotletakse vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava meetme täitmiseks, on võimalik üleandmismenetluses täpsustada, millised vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunikud osalesid tema kohtulikus arutelus, ei saa 14. veebruaril 2020 jõustunud õigusnormide alusel see isik pärast üleandmist tulemuslikult vaidlustada kohtuniku ametisse nimetamise kehtivust või tema õigusemõistmise funktsioonide täitmise õiguspärasust ( 13 ).

22.

Neil asjaoludel otsustas rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Millist kriteeriumi peab kohaldama kohus, kes peab otsustama Euroopa vahistamismääruse täitmise üle, et viidaks täide jõustunud vabadusekaotuslik karistus või meede, kui see kohus analüüsib, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigis rikuti süüdimõistva otsuseni viinud kohtumenetluses õigust asja arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, arvestades, et sellise rikkumise korral ei olnud selles liikmesriigis võimalik kasutada ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit?“

23.

Poola õigusasutused tegid Poola kodaniku Y-i suhtes kuus Euroopa vahistamismäärust tema vahi alla võtmiseks ja nendele kohtutele üleandmiseks. Kaks Euroopa vahistamismäärust on tehtud vabadusekaotuslike karistuste täitmiseks ja ülejäänud neli Euroopa vahistamismäärust on tehtud kriminaalmenetluse läbiviimiseks seoses mitme süüteoga, sealhulgas kelmusega. Kohtuasi, milles esitati eelotsusetaotlus, puudutab Euroopa vahistamismäärust, mis tehti seoses viimati nimetatud süüteoga 7. aprillil 2020.

24.

Asjaomane isik jäeti vahi alla kuni rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus), eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemiseni tema üleandmise kohta ja ta ei nõustunud enda üleandmisega.

25.

See kohus, kellele esitati Euroopa vahistamismääruse täitmise taotluse raames kaebus, tuvastas, lähtudes sellest, mida ta tegi kohtuasjas C‑562/21 PPU, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb kohtuvõimu sõltumatuses süsteemseid või üldisi puudusi, millega kaasneb reaalne oht, et rikutakse õigust sõltumatule kohtule harta artikli 47 lõike 2 tähenduses ( 14 ).

26.

Lisaks märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et isikul, kelle üleandmist kriminaalmenetluse läbiviimiseks taotletakse, ei ole üleandmismenetluses võimalik täpsustada, millised vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunikud tema asjad pärast tema üleandmist läbi vaatavad, sest kohtuasjad määrati kohtu kohtunikele juhuslikult ja seega ei ole sellel isikul võimalik tugineda individuaalselt ühe või mitme kohtuniku ametisse nimetamisel toime pandud rikkumistele. Teiselt poolt tuvastas see kohus, et tagaotsitav isik ei saa pärast üleandmist tõhusalt vaidlustada kohtuniku ametisse nimetamise kehtivust või tema õigusemõistmise ülesannete täitmise õiguspärasust 14. veebruaril 2020 jõustunud õigusnormide ( 15 ) alusel.

27.

Neil asjaoludel otsustas rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

28.

Euroopa Kohtu esimene koda otsustas 30. septembril 2021 rahuldada eelotsusetaotlused esitanud kohtu taotluse lahendada mõlemad käesolevad eelotsusetaotlused eelotsuse kiirmenetluses. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus ühelt poolt, et esitatud eelotsuse küsimused puudutasid EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisesse kuuluva raamotsuse tõlgendamist, ja teiselt poolt, et see kohus märkis, et X ja Y olid kuni nende üleandmise kohta otsuse tegemiseni Madalmaades vahi alla võetud.

29.

Samuti otsustas Euroopa Kohus need kohtuasjad nende seotuse tõttu menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides liita.

30.

Kirjalikud seisukohad on esitanud X, Openbaar Ministerie (prokuratuur, Madalmaad), Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 16. novembril 2021, esitasid oma seisukohad suuliselt Openbaar Ministerie (prokuratuur), Iirimaa, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon.

31.

Nendes kahes kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas kohtuotsustes Minister for Justice and Equality ja Openbaar Ministerie esitatud põhimõtete kohaselt on ta kohustatud tagaotsitava üleandmisest keelduma järgmistel juhtudel:

32.

Tuletan kõigepealt meelde raamotsusest 2002/584 ja asjakohasest kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid (A) ning vastan seejärel eelotsuse küsimustele (B).

33.

Tuletan järgnevalt meelde põhimõtteid, mis on sätestatud raamotsuses 2002/584 ja selgitatud kohtupraktikas Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise aluste kohta, mis on seotud tagaotsitava põhiõiguste rikkumise ohuga (1), ning tingimusi, mille korral võib kohtuniku ametisse nimetamise õigusvastasus seada kahtluse alla õigussubjektide õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele (2).

34.

Nagu nähtub raamotsuse 2002/584 põhjendustest 5, 6 ja 10, kujutab Euroopa vahistamismääruse mehhanismi loomine, mis võimaldab kõrvaldada väljaandmismenetlusega lahutamatult seotud keerukuse ja viivituse ohu, endast kriminaalõiguse valdkonnas vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö „nurgakiviks“ ning mis põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel ( 20 ). Selle mehhanismi kohaldamise võib peatada ainult siis, kui üks liikmesriik on raskelt ja jätkuvalt rikkunud ELL artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ning kui nõukogu on rikkumise nimetatud lepingu artikli 7 lõike 1 alusel tuvastanud ja sellel on artikli 7 lõikes 2 sätestatud tagajärjed. Raamotsuse põhjenduses 12 on siiski täpsustatud, et raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse ELL artiklis 6 ja mis on kajastatud hartas ( 21 ).

35.

Need kaks raamotsuse 2002/584 „hinge“ kajastuvad selle artiklis 1, mille lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid täidavad kõik Euroopa vahistamismäärused vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele, ning lõikes 3 on täpsustatud, et raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud ELL artiklis 6.

36.

Sellest järeldub, et vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad põhimõtteliselt Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda ainult raamotsuse 2002/584 ( 22 ) artiklites 3–4a ammendavalt loetletud põhjustel või Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt „erandlikel asjaoludel“, mis juba oma tõsiduse tõttu sunnivad piirama liikmesriikide vastastikuse tunnustamise ja usalduse põhimõtteid, millele on üles ehitatud õigusalane koostöö kriminaalasjades ( 23 ).

37.

Selleks et tuvastada, kas esinevad erandlikud asjaolud, mille hulgas on hartaga tunnustatud teatavate põhiõiguste rikkumine, viis Euroopa Kohus kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru sisse kaheetapilise kontrolli (edaspidi „kaheetapiline kontroll“ või „kontroll“ ( 24 )):

38.

Seejärel kohaldati neid põhimõtteid ja eelkõige kaheetapilist analüüsi olukorra suhtes, kus pärast Euroopa vahistamismääruse täitmist esineb oht, et rikutakse harta artiklis 47 sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna vahistamismääruse teinud liikmesriigi – käesoleval juhul Poola Vabariigi – kohtusüsteemis esineb süsteemseid või üldisi puudusi, mis võivad mõjutada kohtunike sõltumatust ja seega rikkuda seda õigust.

39.

Kohtuotsuses Minister of Justice and Equality, mis puudutab Poola õigusasutuse poolt kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust, otsustas Euroopa Kohus, et isegi kui pärast kontrollimise esimest etappi on vahistamismäärust täitval õigusasutusel sellist teavet nagu ELL artikli 7 lõike 1 kohases komisjoni põhjendatud ettepanekus sisalduv teave, mis viitab tegelikule ohule, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seoses esinevate süsteemsete või üldiste puuduste tõttu rikutakse põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele ( 26 ), peab see asutus teises etapis veel konkreetselt ja täpselt kontrollima, kas on mõjuvaid põhjuseid ja alust arvata, et asjaomasel isikul on selline oht, kui ta antakse üle vahistamismääruse teinud liikmesriigile ( 27 ). Sellega seoses peab nimetatud asutus võtma arvesse selliseid kriteeriume nagu isiku isiklik olukord, selle süüteo laad, milles ta kohtu alla antakse, ja Euroopa vahistamismääruse tegemise faktilised asjaolud (edaspidi „asjakohased kriteeriumid“), ning teavet, mille on vahistamismääruse teinud liikmesriik edastanud raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 alusel ( 28 ).

40.

Kohtuotsuses Openbaar Ministerie, mis käsitles Poola õigusasutuse poolt kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks ja vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud Euroopa vahistamismäärust, otsustas Euroopa Kohus ühelt poolt, et isegi kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel on teavet, mis annab tunnistust süsteemsetest või üldistest puudustest vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatuses, mis esinesid vahistamismääruse tegemise ajal või mis tekkisid pärast vahistamismääruse tegemist, ei või see õigusasutus keelduda tunnustamast vahistamismääruse teinud kohtu „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ staatust raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses ( 29 ). Teiselt poolt tuletas Euroopa Kohus meelde, et isegi kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tuvastab eespool viidatud süsteemsed või üldised puudused, ei saa ta loobuda uurimise teisest etapist. Selles teises etapis peab see asutus hindama, kas on mõjuvaid põhjuseid või alust arvata, et isikul, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on tema üleandmise korral reaalne oht, et rikutakse tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele ( 30 ). Sellega seoses viitas Euroopa Kohus asjakohastele kriteeriumidele, mis on välja töötatud kohtuotsuses Minister for Justice and Equality ( 31 ), täpsustades, et see asutus võib Euroopa vahistamismääruse tegemise faktilises kontekstis arvesse võtta ametivõimude avaldusi, mis võivad mõjutada konkreetse juhtumi käsitlemist ( 32 ).

41.

Sisuliselt otsustas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsustes, säilitades seejuures tagaotsitava üleandmise põhimõtte, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib tegeliku ohu tõttu, et isiku puhul, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, rikutakse vahistamismääruse teinud õigusasutusele üleandmise korral tema põhiõigust pöörduda sõltumatusse kohtusse ning sellest tulenevalt harta artikli 47 teises lõigus tagatud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele olemust, jätta Euroopa vahistamismääruse raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel erandkorras täitmata ( 33 ).

42.

See kontrollimine, mis toimub kahes etapis, eeldab peamiselt üldist hinnangut olukorrale vahistamismääruse teinud liikmesriigis, millele järgneb asjaomase isiku olukorra individuaalne hindamine, millest nähtub, et teda ähvardab konkreetselt kõnealuste põhiõiguste rikkumise tegelik oht.

43.

Kuna eelotsusetaotlused esitanud kohus märgib, et süsteemsed või üldised puudused, mis kahjustavad põhiõigust asja arutamisele vahistamismääruse teinud liikmesriigis enne seaduse alusel moodustatud kohtus, on peamiselt tingitud sellest, et kohtu liikmete ametisse nimetamisel on eiratud eeskirju, ( 34 ) on minu arvates asjakohane lühidalt käsitleda Euroopa Kohtu sedastatud põhimõtteid tingimuste kohta, mille esinemisel võib kohtuniku ametisse nimetamisel eeskirjade eiramine seada kahtluse alla õigussubjektide õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele.

44.

26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses Réexamen Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon ( 35 ) võttis Euroopa Kohus seisukoha küsimuses, millist mõju avaldab Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kohtuniku ametisse nimetamisel eeskirjade eiramine poolte õigusele varem seaduse alusel moodustatud kohtule.

45.

Selles kohtuotsuses, milles on märgitud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt hõlmab õigus õigusemõistmisele „seaduse alusel moodustatud“ kohtus Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 1 tähenduses, millele vastab harta artikli 47 teine lõik, ( 36 ) oma olemuselt kohtunike ametisse nimetamise protsessi ( 37 ), täpsustas Euroopa Kohus, et eeskirjade eiramine kohtusüsteemis kohtunike ametisse nimetamisel toob kaasa harta artikli 47 teise lõigu esimese lause rikkumise eelkõige juhul, kui see nõuetele mittevastavus on niisugust laadi ja niisuguse raskusastmega, mis tekitab tegeliku riski, et muud võimuharud, iseäranis täitevvõim, võivad rakendada kaalutlusõigust selle piire põhjendamatult ületades, ohustades niimoodi ametisse nimetamise menetluse tulemuse terviklikkust ja tekitades õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjasse puutuvate kohtunike sõltumatuse ning erapooletuse suhtes, mis juhtub, kui kõne all on normid, mis moodustavad lahutamatu osa kohtusüsteemi ülesehitusest ja toimimisest ( 38 ).

46.

Nimetatud kohtuotsuses eristas Euroopa Kohus ühelt poolt vastuolulist Avaliku Teenistuse Kohtus kohtuniku ametisse nimetamise menetlust (st kandideerimiskutset), mille puhul oli Euroopa Liidu Kohus tuvastanud eeskirjade rikkumise, ning teiselt poolt Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunike ametisse nimetamise põhieeskirju (st ELTL artikli 257 neljas lõik ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikkel 3) ning järeldas, et lihtsalt ametisse nimetamise eeskirjade eiramisest ei piisa selleks, et tõendada, et Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunike ametisse nimetamise menetluse alusnormi on rikutud niisugusel viisil ja niivõrd jämedalt, et sellega kaasneks tegelik oht, et nõukogu kasutab oma volitusi õigustamatult, ohustades selle tulemuse terviklikkust, milleni viis ametisse nimetamise menetlus, ja kutsudes õigussubjektides esile põhjendatud kahtlusi kolmandale ametikohale nimetatud kohtuniku või isegi selle koosseisu, kuhu see kohtunik kuulub, sõltumatuses ja erapooletuses ( 39 ). Samu põhimõtteid kohaldas Euroopa Kohus 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine) ( 40 ).

47.

Sisuliselt annab see kohtupraktika tunnistust sellest, et eeskirjade eiramised teatud kohtunike ametisse nimetamisel võivad mõjutada õigussubjektide konkreetset olukorda, kui need tekitavad ohu, et täitevvõim sekkub õigusemõistmise toimimisse, ning tekitab seega õigussubjektides kahtlusi nende kohtunike ja kohtute sõltumatuse ning erapooletuse suhtes, kelle menetlusse nende asi määratakse. Nendest juhtnööridest võib järeldada, et põhikohtuasjades toimuva analüüsi teises etapis tuleb kontrollida, kas täitevvõimul on tagaotsitavate isikute olukorras asjakohaseid kriteeriume arvesse võttes huvi, mis läheb eeldatavate rikkumiste konkreetsetest elementidest kaugemale ja tekitab neile ohu, et nende asja ei käsitleta erapooletult, nagu ma järgnevalt selgitan.

48.

Käesolevad kohtuasjad kuuluvad peaaegu samasugusesse konteksti, mida käsitleti kohtuotsustes Minister of Justice and Equality ja Openbaar Ministerie ning milles algatati pooleliolev kohtuasi C‑480/21, Minister for Justice and Equality ( 41 ). Need puudutavad selliste Euroopa vahistamismääruste täitmist, mille on Poola õigusasutused teinud kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks. Nagu juba märgitud, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus oma eelotsuse küsimustega sisuliselt teada, kas ja kuidas peab ta käesolevate asjade konkreetses kontekstis kohaldama kontrollimise teist etappi ( 42 ).

49.

Mis puudutab kõigepealt analüüsi esimest etappi, siis tuvastab eelotsusetaotlused esitanud kohus, esitamata selle kohta ühtegi eelotsuse küsimust, vahistamismääruse teinud liikmesriigis kohtuvõimu sõltumatuses süsteemseid või üldisi puudusi, mida esines endiselt Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal ja mis on isegi süvenenud viimastel aastatel. See kohus tugineb peamiselt kohtunike ametisse nimetamisele KRSi ettepanekul vastavalt 8. detsembri 2017. aasta seadusele, ( 43 ) millega muudetakse KRSi seadust ja teatavaid teisi seadusi, ning asjaolule, et üleantav isik ei saa tõhusalt vaidlustada kohtuniku ametisse nimetamise kehtivust või tema õigusemõistmise ülesannete täitmise õiguspärasust 14. veebruaril 2020 jõustunud õigusnormide ( 44 ) alusel.

50.

Soovimata sekkuda eelotsusetaotlused esitanud kohtu pädevusse ja ilma et see piiraks kontrolle, mis tal tuleb teha selle analüüsi ajakohasuse ja olukorra võimaliku arengu kontrollimiseks riigisisesel tasandil, ( 45 ) võiksin Poola kohtusüsteemi sõltumatust käsitleva kohtupraktika alusel põhimõtteliselt nõustuda selle kohtu tuvastatud asjaoludega ( 46 ).

51.

Kontrolli teise etapi kohta palutakse Euroopa Kohtul selgitada asjakohaste kriteeriumide kohaldamist ühelt poolt vabadusekaotuse või vabadust piirava meetme täideviimiseks ja teiselt poolt kriminaalmenetluse läbiviimiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisel ( 47 ).

52.

Seega tuleb analüüsida, kas süsteemsed või üldised puudused kohtuvõimu sõltumatuses vahistamismääruse teinud liikmesriigis võivad juhul, kui nende hulgas on või võivad olla konkreetsed puudused nende kohtunike ametisse nimetamisel, kes on tagaotsitava süüdi mõistnud või kes peavad pärast tema üleandmist tema üle kohut mõistma, käesoleval juhul kaasa tuua selle isiku harta artikli 47 teise lõigu esimeses lauses tagatud õiguse sõltumatule kohtule rikkumise. Jaatava vastuse korral peab vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel Euroopa vahistamismääruse täitmisest hoiduma, samas kui vastupidisel juhul peab ta selle täitma ( 48 ).

53.

Vabadusekaotuse või vabadust piirava meetme täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta märgib eelotsusetaotlused esitanud kohus ühelt poolt, et esineb tegelik oht, et üks või mitu vastuoluliste reformide ( 49 ) tulemusel ametisse nimetatud kohtunikku osalesid selle isiku kohtuprotsessis, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus. Eelotsusetaotlused esitanud kohus lisab, et kuigi sellel isikul on sisuliselt võimalik täpsustada, millised vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunikud osalesid tema protsessis, ei saa see isik kohtuniku ametisse nimetamise kehtivust või õigusemõistmise ülesannete täitmise õiguspärasust tõhusalt vaidlustada seadusemuudatuse alusel, mis tehti 2020. aastal vastuoluliste reformide raames ( 50 ).

54.

Mis puudutab teiselt poolt kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmist, siis tõdeb eelotsusetaotlused esitanud kohus, et tagaotsitaval isikul ei ole võimalik teada, millised kohtunikud vaatavad pärast üleandmist tema asja läbi, arvestades kohtuasjade kohtunikele juhuslikult määramise mehhanismi, mis on samuti kehtestatud vastuoluliste reformide raames.

55.

Märgin, et mõlemal juhul on võimalikud kaks olukorda, nimelt olukord, kus on võimalik välistada eeskirjade eiramine ühe või mitme kohtuniku ametisse nimetamisel, kes on tagaotsitavate isikute asja juba arutanud või kes peaksid seda arutama (a), ning olukord, kus ametisse nimetamisel eiratakse eeskirju või esineb reaalne eeskirjade eiramise oht (b). Selles teises olukorras, mis on eelotsuse küsimuste ese, tuleb täpsustada, kas ja mil määral võivad sellised eeskirjade eiramised või nende eiramise oht viia selleni, et vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldub täitmast Euroopa vahistamismäärust. Lõpuks näib mulle asjakohane anda mõned juhised selle kohta, millised tagajärjed võivad eespool viidatud kontrollile olla konstitutsioonikohtu otsusel, mis vaatamata sellele, et see on tehtud pärast käesolevaid eelotsusetaotlusi, on asjaolu, mida eelotsusetaotlused esitanud kohus peab arvesse võtma oma hinnangus (c).

56.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib oma kontrolli ja vajaduse korral raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 alusel vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevate asutustega vahetatud teabe põhjal jõuda järeldusele, et selle õigusasutuse koosseisu, kes on mõistnud tagaotsitavale vabadusekaotusliku karistuse või määranud talle vabadust piirava meetme, ei kuulunud vastuoluliste reformide ( 51 ) tulemusel kehtestatud eeskirjade järgi ametisse nimetatud kohtunikke, või et ei ole konkreetset ohtu, et selle isiku üle, kelle üleandmist taotletakse kriminaalmenetluse läbiviimiseks, mõistab kohut nende eeskirjade järgi ametisse nimetatud kohtunikest koosnev õigusasutus.

57.

Sellistes olukordades ei tohiks süsteemsed või üldised puudused vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemis takistada asjaomase isiku üleandmist sellele liikmesriigile, kui puuduvad muud põhjused, mis õigustaksid üleandmisest keeldumist ( 52 ).

58.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib samuti kontrolli ja vajaduse korral vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevate asutustega raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 alusel teabe vahetamise põhjal tuvastada, et õigusasutus, kes on mõistnud karistuse või määranud vabadust piirava meetme, koosnes nimelt ühest või mitmest kohtunikust, kes on nimetatud vastuolulistest reformidest tulenevate eeskirjade alusel, või et esineb konkreetne oht, et tagaotsitavale isikule karistuse mõistnud kohtunikud või kohtunikud, kes vaatavad selle isiku kohtuasja läbi pärast tema üleandmist, kuuluvad nende eeskirjade järgi ametisse nimetatud kohtunike kategooriasse. Neid olukordi, mille kohta on esitatud esimene ja teine eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑563/21 PPU, iseloomustab vahistamismäärust täitva õigusasutuse kahtlus, milline tegelik mõju on õigusvastaselt ametisse nimetatud kohtunike (tegelikul või tõenäolisel) osalemisel sellele, et austatakse selle isiku põhiõigust sõltumatule kohtule.

59.

Mulle näib aga, et võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat, mida on analüüsitud käesoleva ettepaneku punktides 37–41, ei piisa uurimise teises etapis ainuüksi sellest kahtlusest selleks, et tõendada, et esineb tegelik oht, et rikutakse tagaotsitava põhiõigust sõltumatule kohtule, ja seega selleks, et õigustada selle asutuse võimalikku keeldumist täitmast Euroopa vahistamismäärust. Nimelt, samamoodi nagu vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi süsteemsed või üldised puudused, ei vabasta ka ainuüksi nende puuduste edasikandumine tagaotsitava suhtes lõpule viidud või tulevastele riigisisestele menetlustele endile seda asutust asjaomaste kriteeriumide kontrollimisest, nõudes temalt seejuures suuremat valvsust Euroopa vahistamismääruse ( 53 ) tegemise asjaolude hindamisel.

60.

Tuletan siinkohal meelde, et oma kohtupraktikas Poola kohtusüsteemi sõltumatuse kohta on Euroopa Kohus sisuliselt leidnud, et Poola Vabariik lubas vastuoluliste reformidega täitevvõimul otsustavalt sekkuda kohtunike ametisse nimetamisse ja nende distsiplinaarkorda. Lisaks on käesoleva ettepaneku punktis 45 analüüsitud Euroopa Kohtu praktikas täpsustatud, et eeskirjade eiramine kohtunike ametisse nimetamisel kujutab endast harta artikli 47 teise lõigu rikkumist eelkõige siis, kui see tekitab ohu, et täitevvõim sekkub kohtuvõimu teostamisse, võimaldades nii täidesaatval võimul seda mõjutada ning seeläbi rikkuda võimude lahususe ja seega kohtuvõimu sõltumatuse põhimõtet ( 54 ).

61.

Leian seega, et süsteemsete või üldiste puuduste mõju tagaotsitavate isikute konkreetsele olukorrale tuleb hinnata tuvastatud puuduste laadi alusel. Arvestades käesoleval juhul tuvastatud puudusi, mis puudutavad täitevvõimu sekkumist kohtuvõimu teostamisse, on küsimus selles, kas see sekkumine võib mõjutada tagaotsitavaid isikuid puudutavate kohtuasjade menetlemist.

62.

Seega peab eelotsusetaotlused esitanud kohus tagaotsitava esitatud andmete ja teabe alusel, mille ta võib raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 alusel saada Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutustelt, kontrollima, kas Poola kohtute sõltumatuse puudumine, mis on tingitud täitevvõimu sekkumisest kohtuvõimu teostamisse, võib rikkuda tagaotsitavate õigust sõltumatule kohtule, võttes arvesse asjakohaseid kriteeriume ning vahistamismääruse teinud liikmesriigi seadusandliku ja kohtuliku raamistiku võimalikke muutusi ( 55 ).

63.

Seega tuleb käesoleval juhul kohaldada asjakohaseid kriteeriume, arvestades võimalikku ohtu, et täitevvõim sekkub tagaotsitavaid isikuid puudutavatesse kohtuasjadesse. Täpsemalt peab eelotsusetaotlused esitanud kohus nende kriteeriumide alusel kõigepealt hindama, kas tagaotsitavate isikute isiklikus olukorras on oht, et nende üle mõistetakse kohut muude asjaolude põhjal kui need, mis on asjasse puutuvad nende väidetavalt süülise käitumise analüüsimisel, nagu nende isikute võimalik osalemine poliitilises elus või kuuluvus teatavasse kategooriasse või vähemusse või sotsiaalne seisund, millel on täitevvõimu poliitikat arvestades eriti suur täitevvõimu sekkumise oht. Seejärel peab see kohus kontrollima, kas nende süütegude laad, milles neid isikuid süüdistatakse, võib kaasa tuua ohu, et õigusemõistmine nende isikute üle ei ole sõltumatu. ( 56 ). Lõpuks peab eelotsusetaotlused esitanud kohus hindama, kas selline oht võib tuleneda Euroopa vahistamismääruse aluseks olevast faktilisest kontekstist, võttes arvesse ametiasutuste võimalikke avaldusi, mis võivad sekkuda üksikjuhtumi käsitlemisse.

64.

Lisaks võib eelneva analüüsi raames eelotsusetaotlused esitanud kohtul olla vaja ka kontrollida, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusnormid tagavad tagaotsitavatele tõhusa õiguskaitsevahendi, mis võimaldab tugineda asjaomase kohtuniku või kohtunike ametisse nimetamise võimalikule õigusvastasusele (vt käesoleva ettepaneku punkt 53); seda aspekti puudutab ainus eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑562/21 PPU ja kolmas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑563/21 PPU ( 57 ).

65.

Mis puudutab selle analüüsi ulatust, mille peab läbi viima vahistamismäärust täitev õigusasutus, siis leian, et tagaotsitava ülesanne on esitada eelotsusetaotlused esitanud kohtule andmed, millest nähtub prima facie konkreetne oht, et käesoleva ettepaneku punktis 63 meenutatud kriteeriume arvestades ei pruugi tema kohtuasja arutamine olla sõltumatu. Kuigi selle kohta ei saa nõuda täielikku tõendit, ei saa see tõendamine piirduda üldise ohu mainimisega, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi süsteemsed või üldised puudused võivad edasi kanduda tema kohtuasjas, kuna see hinnang kuulub veel analüüsi esimesse etappi. Minu arvates tuleb tagaotsitaval ühelt poolt esitada tõendeid selle kohta, et kohtunikud, kes osalevad või tõenäoliselt osalevad teda puudutavas kohtulikus arutelus, kuuluvad nende kohtunike hulka, kes on ametisse nimetatud vastuoluliste reformide kohaselt, või et vahistamismääruse teinud õigusasutus ise ei ole täitevvõimust sõltumatu, ning teiselt poolt esitada põhjused, miks ta leiab, et niisugune olukord võib avaldada negatiivset mõju tema konkreetsele kohtuasjale, võttes arvesse tema isiklikku olukorda, kõnealuste süütegude laadi ja Euroopa vahistamismääruse aluseks olevat faktilist konteksti. ( 58 ) Minu arvates on niisugused andmed tavaliselt piisavad selleks, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks keelduda selle isiku üleandmisest, välja arvatud juhul, kui vahistamismääruse teinud õigusasutus annab ise tagatisi või võtab seoses selle isiku kohtlemisega pärast tema üleandmist konkreetseid kohustusi, mis hajutavad kõik kahtlused seoses ohuga, millele viitab see isik.

66.

Kuigi konstitutsioonikohtu otsus tehti pärast käesolevate eelotsusetaotluste saatmist, on see üldtuntud asjaolu, mida peab eelotsusetaotlused esitanud kohus arvesse võtma oma otsuse tegemisel.

67.

Kuigi selle kohtuotsuse põhjendused ei ole veel kättesaadavad, nähtub selle kohtuotsuse resolutsioonist, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) seab kahtluse alla EL lepingu teatavate fundamentaalsete õigusnormide kohaldatavuse selles liikmesriigis ning Euroopa Kohtu esmase rolli tagada vastavalt ELL artikli 19 lõikele 1, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust, ka selles osas, mis puudutab vaidlust tekitanud küsimust kohtute sõltumatusest, mis on üks ELL artikliga 2 tagatud õigusriigi põhijooni ( 59 ). Vastupidi Poola valitsuse esindaja poolt kohtuistungil antud tagatistele näib, et liidu õiguse kohaldamist liikmesriigi kohtute poolt ei saa kuidagi kontrollida õiguslikes olukordades, kus Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) leiab, et Poola põhiseaduse alusel on õige niisugune tõlgendus.

68.

Esmapilgul kujutab see kohtuotsus endast kõige kõrgemal tasandil põhiseadusliku kohtupoliitika väljendust, mille eesmärk on seada kahtluse alla liidu aluspõhimõtete ja -väärtuste jagamine selle liikmesriigi poolt, ( 60 ) kuigi selle liikmesriigi osalemist liidus ei näi siiski olevat kahtluse alla seatud ( 61 ).

69.

Muidugi peab eelotsusetaotlused esitanud kohus enne konstitutsioonikohtu otsusest käesoleva asja jaoks mis tahes järelduse tegemist üles näitama äärmist ettevaatlikkust, võttes arvesse, et selle kohtuotsuse mõju tuleb kontrollida, analüüsides hoolikalt selle põhjendusi ja selle kohaldamise ( 62 ) konkreetseid üksikasju, ning arvestades ka seda, et tegemist on alles muutumisjärgus olukorraga ( 63 ). Täpsemalt, kui kinnitada, et konstitutsioonikohtu otsus tähendab de facto, et edaspidi on kõiki kõnealuse liikmesriigi tehtud Euroopa vahistamismääruseid võimatu täita, tooks see kaasa paljude kuritegude eest karistamata jätmise, mis riivab kõnealuste kuritegude ohvrite õigust, ning kujutab endast Poola Vabariigi kohtunike kutsetegevuse loobumist, kes püüavad kasutada liidu õiguses ette nähtud õigusalase koostöö mehhanisme ( 64 ). See võib iseenesest olla õigusemõistmisest ilmajätmine ja võib kaasa tuua raskeid tagajärgi isegi väljaspool raamotsuse 2002/584 kohaldamisala ning õigusalast koostööd kriminaalasjades ( 65 ).

70.

Mulle näib siiski, et niisugune lähenemisviis võib seada kahtluse alla vastastikuse tunnustamise ja õigusalase koostöö põhimõtte liikmesriikide kohtute vahel ning nende ja Euroopa Kohtu vahel, mis on Euroopa vahistamismääruse süsteemi aluseks. Niisuguses olukorras ei näe ma, kuidas saaks tagada Euroopa vahistamismääruse korra aluseks olevate vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise kõrge taseme.

71.

Tõlgendus, mis näib tulenevat selle kohtuotsuse resolutsioonist, annab nimelt alust kahelda selles, et õigussubjekt, kelle suhtes on tehtud Poola kohtu otsus, võiks tänase seisuga tugineda liidu õiguse aluspõhimõtetele, et kõrvaldada riigisiseste õigusnormide, sealhulgas selle põhiseaduslike normide võimalik vastuolu liidu õigusega. Mis puutub põhikohtuasjadesse, siis võib nimetatud kohtuotsus eelkõige tähendada, et tõhusa kohtuliku kaitse puudumist riigisisestes õigusnormides ei saa heastada liidu õiguse esimuse ja vahetu kohaldamise põhimõtete kohaldamisega, mis võimaldaksid kaitsta isikuid, sealhulgas üleantavaid isikuid, nende õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele võimaliku rikkumise eest ( 66 ).

72.

Seega ei pruugi konstitutsioonikohtu kohtuotsuse tagajärjed mängida rolli mitte abstraktselt, vaid siis, kui analüüsitakse konkreetseid riske, mis on tagaotsitavatel pärast nende üleandmist, nende õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, eelkõige kuna see kohtuotsus ei võimalda heastada sellise õiguskaitsevahendi puudumist (täpsustamine, apellatsioonkaebus jne), mis võimaldaks vaidlustada nende kohtunike ametisse nimetamist eeskirju eirates, kes on kaasatud nende isikute suhtes toimuvasse menetlusse, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotlused esitanud kohus, ( 67 ) kui need isikud esitavad selle kohta andmeid.

73.

Neil asjaoludel ei välista ma, et seni, kuni see olukord püsib, ja kui tagaotsitav tõendab ühelt poolt, et on konkreetne oht, et teda ei kohelda erapooletult, arvestades tema konkreetset olukorda asjakohaste kriteeriumide alusel, ja teiselt poolt asjaolu, et ei ole võimalik tugineda sellele, et nende kohtute koosseis, kes on pädevad isiku suhtes algatatud menetluses asja arutama, on moodustatud eeskirju eirates, võib eelotsusetaotlused esitanud kohus olla kohustatud keelduma täitmast kõnealust Euroopa vahistamismäärust, hoolimata sellest, et sellel peatamisel on kahetsusväärsed tagajärjed Euroopa vahistamismääruse enda eesmärkidele, s.o võidelda tagaotsitava isiku karistamata jäämise vastu, kes viibib muul territooriumil kui see, kus ta kuriteo väidetavalt toime pani. Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on hinnata sellise keeldumise vajalikkust, pidades silmas käesoleva ettepaneku punktides 61–64 täpsustatud asjakohaseid kriteeriume ja konstitutsioonikohtu otsuse võimalikke tagajärgi, ning võttes arvesse ka seda, et tegemist on pidevalt areneva olukorraga.

74.

Neil asjaoludel teen ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kelle ülesanne on teha otsus sellise isiku üleandmise kohta, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja vabadusekaotuse või vabadust piirava meetme täideviimiseks, on teavet, mis tõendab, et on reaalne oht, et süsteemsete või üldiste puuduste tõttu vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatuses rikutakse harta artikli 47 teises lõigus tagatud põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, siis peab see asutus konkreetselt ja täpselt kontrollima, kas isiku isiklikku olukorda ning selle süüteo laadi, millega seoses ta kohtu alla antakse, ja Euroopa vahistamismääruse aluseks olevat faktilist tausta arvestades ning võttes arvesse teavet, mille vahistamismääruse teinud liikmesriik on esitanud selle raamotsuse artikli 15 lõike 2 alusel, on mõjuvaid põhjuseid ja alust arvata, et isikul on tema nimetatud riigile üleandmise korral selline oht.

75.

Sellega seoses ei vabasta asjaolu, et on reaalne oht, et pärast üleandmist teeb asjaomase isiku suhtes otsuse kohus, mis ei ole varem moodustatud seaduse alusel, või et isikul ei ole võimalik teha kindlaks nende kohtute koosseisu, milles tema suhtes otsus tehakse, ega ka see, et puudub tõhus õiguskaitsevahend asjaomaste kohtunike ametisse nimetamise kehtivuse vaidlustamiseks, eelotsusetaotlused esitanud kohut kohustusest hinnata eespool nimetatud kriteeriumide alusel konkreetset ohtu, et rikutakse selle isiku õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

76.

Eelkõige peab eelotsusetaotlused esitanud kohus neid kriteeriume arvestades ja vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi puudutava olukorra arenguid arvestades kontrollima, kas tagaotsitaval on pärast üleandmist oht, et täitevvõimu sekkumine pädevate kohtute tegevusse mõjutab tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, võttes arvesse seda, et puudub igasugune tõhus kohtulik õiguskaitsevahend, millega saaks vaidlustada nende kohtunike eeskirjadevastaselt ametisse nimetamist, kes on tema asja menetlenud või on pädevad seda menetlema, ja põhiseaduslik kohtupraktika tava, mis seab liidu õiguse esimuse kahtluse alla, ei võimalda heastada seda puudumist.

77.

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) eelotsuse küsimustele järgmiselt: