1.

Liidu õiguse kohaselt võivad osa pereliikmeid, sealhulgas ülalpeetavad vanemad, ühineda liikuva liidu töötajaga selles liikmesriigis, kus viimane elab ja töötab. Kas see vanem kaotab liidu õiguse alusel elamisõiguse, kui ta taotleb vastuvõtvas liikmesriigis sotsiaaltoetusi? Kas liikmesriigid võivad sellist vanemat käsitleda põhjendamatu koormusena nende sotsiaalabisüsteemile? Peale selle, mida üleüldse tähendab see, et vanem on liikuva liidu töötaja ülalpeetav?

2.

Sellised on sisuliselt peamised küsimused, mille Court of Appeal (apellatsioonikohus, Iirimaa) on Euroopa Kohtule eelotsusetaotluses esitanud.

3.

Ehkki Euroopa Kohus on mitmel puhul selgitanud, millised õigused on ülalpeetavatel sugulastel liidu õiguse kohaselt ja millistel asjaoludel need tekivad, on enamik selliseid kohtuasju käsitlenud otsejoones alanejaid sugulasi ( 2 ) või abikaasasid. ( 3 ) Seetõttu võimaldab praegune kohtuasi Euroopa Kohtul laiemalt lahti kirjutada liikuva liidu töötaja otsejoones ülenejate sugulaste õiguste tõlgendust.

4.

GV on Rumeenia kodanik ning Iirimaal elava ja töötava Rumeenia kodaniku AC ema. AC on ühtlasi omandanud Iirimaa kodakondsuse. 2017. aastal ühines GV oma tütrega Iirimaal ja on seal elanud sellest ajast saadik. Vaidlust ei ole selle üle, et ta elab Iirimaal seaduslikult liikuva liidu töötaja ülalpeetava vanemana.

5.

GV on Iirimaal elanud erinevatel aegadel, sealhulgas aastatel 2009–2011, misjärel ta pöördus tagasi Rumeeniasse. Aastatel 2011–2016 elas ta vaheldumisi Iirimaal, Rumeenias ja Hispaanias, kus elab tema teine tütar. Ta on viimase 15 aasta jooksul elanud oma abikaasast lahus ning olnud sel perioodil rahaliselt sõltuv AC‑st, kes on teinud talle aeg-ajalt rahaülekandeid.

6.

2017. aastal süvenes GV-l artriit. 28. septembril 2017 esitas GV 2005. aasta konsolideeritud sotsiaalhoolekandeseaduse (Social Welfare Consolidation Act 2005) kehtiva redaktsiooni alusel puudetoetuse taotluse.

7.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et GV taotletava puudetoetuse eesmärk on kaitsta vaesuse eest. See kujutab endast üldisest eelarvest makstavat sotsiaalabi, mille puhul asjaomane isik ei pea tasuma sotsiaalkindlustusmakseid. Teisisõnu rahastatakse seda toetust üldisest maksutulust. Puudetoetus kvalifitseeritakse „mitteosamakseliseks rahaliseks erihüvitiseks“ määruse nr 883/2004 tähenduses. ( 4 ) Seetõttu saab seda taotleda üksnes elukohaliikmesriigis, ( 5 ) mis tähendab, et ta ei saanud seda toetust taotleda kodakondsusriigilt, arvestades, et ta on Iirimaa elanik.

8.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Iirimaal puudetoetuse saamiseks peab isik vastama teatavatele vanuse, puude ja vahenditega seotud tingimustele. Eelkõige saab seda toetust määrata üksnes isikutele, kes ei ole jõudnud üldisse vanaduspensioniikka. ( 6 ) Muude toetuse saamise tingimuste seas on meditsiinilised kriteeriumid ja majanduslik olukord. Majandusliku olukorra kontrollimisel võetakse arvesse kogu isiku pereliikmelt saadav tulu.

9.

Veelgi konkreetsemalt välistab Iiri õigus puudetoetuse maksmise isikule, kellel puudub Iirimaal alaline elukoht. ( 7 ) Alalise elukoha tingimus on see, et isikul on elamisõigus selles liikmesriigis.

10.

GV taotlus lükati 27. veebruari 2018. aasta otsusega tagasi. Selle otsuse peale esitatud vaie jäeti 12. veebruari 2019. aasta otsusega rahuldamata. Mõlemal juhul põhjendati rahuldamata jätmist sellega, et GV-l ei ole Iirimaal elamisõigust.

11.

Ühe vabaühenduse poolt GV nimel esitatud avalduse alusel vaadati 12. veebruari 2019. aasta rahuldamata jätmise otsus uuesti läbi.

12.

2. juuli 2019. aasta otsusega leiti, et GV-l on Iirimaal töötava liidu kodaniku ülalpeetava otsejoones üleneja sugulasena elamisõigus, aga tal ei ole õigust saada sotsiaalabi.

13.

Avaldus selle otsuse uuesti läbivaatamiseks esitati Chief Appeals Officerile (kõrgem sotsiaalkindlustusalaste kaebuste käsitleja, Iirimaa) (eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas esimene vastustaja), kes kinnitas 23. juuli 2019. aasta otsusega, et GV-l ei ole õigust puudetoetusele. Seda põhjendati väitega, et selle Iiri õigusakti kohaselt, millega võeti üle kodakondsusdirektiiv ( 8 ), ei tohi GV riiklikku sotsiaalabisüsteemi põhjendamatult koormata.

14.

Asjakohane Iiri õigusakt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitusel 2015. aasta määrus Euroopa ühenduste (isikute vaba liikumise) kohta (European Communities (Free Movement of Persons) Regulations 2015; S.I. nr 548, 2015; edaspidi „2015. aasta määrus“). 2015. aasta määruse artikli 11 lõikes 1 on Iirimaal elamise õiguse säilimine sätestatud järgmiselt:

„Artikli 6 ( 9 ), 9 või 10 alusel riigis elav isik võib riigis elada seni, kuni ta vastab asjakohase artikli vastavale sättele ega koorma põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi.“

15.

GV taotles High Courtis (kõrge kohus, Iirimaa) 23. juuli 2019. aasta otsuse kohtulikku kontrolli. 29. mail 2020 tühistas see kohus vaidlustatud otsuse. Ta asus seisukohale, et need Iiri õiguse sätted, mis annavad liidu kodaniku pereliikmele elamisõiguse üksnes tingimusel, et nimetatud pereliige ei tohi põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi koormata, on kodakondsusdirektiiviga vastuolus. Seega leidis see kohus, et kui on kindlaks tehtud, et pereliige on liidu töötajaga ühinemise hetkel tema ülalpeetav, ei pea see pereliige selleks, et tema elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis säiliks, jääma liidu töötaja ülalpeetavaks.

16.

Kõrgem sotsiaalkindlustusalaste kaebuste käsitleja ning Minister for Employment Affairs and Social Protection (tööasjade ja sotsiaalkaitse minister, Iirimaa) kaebasid selle otsuse edasi Court of Appeali (apellatsioonikohus) ehk praeguses kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.

17.

Ühelt poolt väidab tööasjade ja sotsiaalkaitse minister, et kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 alapunktis d sätestatud „pereliikme“ määratlus sisaldab nõuet, mille kohaselt peab kõnealune pereliige jääma liidu kodaniku ülalpeetavaks seni, kuni tuginetakse tuletatud elamisõigusele. Seetõttu ei ole sellel pereliikmel ülalpidamissuhte lõppemise järel enam elamisõigust. Kui GV‑le määrataks puudetoetus, ei oleks ta edaspidi oma tütre ülalpeetav ja sellest tulenevalt ei oleks tal enam selle direktiivi kohast tuletatud elamisõigust.

18.

GV omakorda väidab sisuliselt seda, et 2015. aasta määruse artikli 11 lõige 1, mis seab liidu kodaniku pereliikmetele tingimuse seoses „põhjendamatult koormamisega“, kuigi sellist tingimust kodakondsusdirektiivi artiklis 7 ei ole, on kehtetu. GV sõnul kinnitab tema seisukohta Euroopa Kohtu praktika mõiste „ülalpidamine“ kohta. Samuti väidab ta, et tööasjade ja sotsiaalkaitse ministri argument on vastuolus tema õigusega võrdsele kohtlemisele, mis tuleneb kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõikest 1.

19.

Court of Appeal (apellatsioonikohus) kahtles, kas Iiri õigus on ikka kodakondsusdirektiiviga kooskõlas, ning otsustas seetõttu menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Euroopa Kohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad GV, kõrgem sotsiaalkindlustusalaste kaebuste käsitleja, Social Welfare Appeals Office (sotsiaalkaitsealaste kaebuste amet, Iirimaa), tööasjade ja sotsiaalkaitse minister, Attorney General (peaprokurör) (edaspidi „vastustajad“), Tšehhi, Taani ja Saksamaa valitsus, Iirimaa ning Euroopa Komisjon. 18. oktoobril 2022 peeti kohtuistung, millel GV, vastustajad, Tšehhi, Taani ja Saksamaa valitsus, Iirimaa ning komisjon esitasid suulised seisukohad.

21.

Kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 kohaselt kasutatakse selles direktiivis järgmisi mõisteid:

„pereliige:

22.

Kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

23.

Kodakondsusdirektiivi artiklis 24 on sätestatud:

„1.   Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.   Erandina lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.“

24.

Töötajate määruse ( 10 ) artikli 7 asjasse puutuvas osas on sätestatud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

[…]“.

25.

Üks teema, mida selle menetluse pooled arutasid, oli see, et kodakondsusdirektiiv, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud, ei ole selle kohtuasja faktilistele asjaoludele kohaldatav. Ehkki olen poolte sellekohaste väidetega nõus, selgitan lühidalt, miks on kodakondsusdirektiivi tõlgendamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks siiski kasulik.

26.

Kodakondsusdirektiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse kõnealust direktiivi kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.

27.

Seetõttu ei reguleeri see direktiiv liidu kodaniku pereliikmete tuletatud õigusi selles liikmesriigis, mille kodanik ta on.

28.

Võttes arvesse, et AC on omandanud Iiri kodakondsuse, ei kohaldu kodakondsusdirektiiv alates AC kodakondsuse omandamise hetkest enam tema ema õigustele Iirimaal.

29.

Kuid ehkki kodakondsusdirektiiv ei ole iseenesest kohaldatav olukorrale, millest on tekkinud vaidlus praeguses kohtuasjas, on Euroopa Kohus juba varem leidnud, et samalaadsetes olukordades on see kohaldatav „analoogia alusel“. ( 11 )

30.

Liidu kodaniku pereliikme tuletatud elamisõigus võib tekkida otse ELTL artikli 21 lõike 1 alusel. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, ei saa liikmesriigi kodanikku, kes on liikunud teise liikmesriiki ja elab seal, jätta ilma liidu õigusega tagatud pereelu elamise õigusest selles riigis pelgalt seetõttu, et see kodanik omandab seejärel ka selle liikmesriigi kodakondsuse. ( 12 )

31.

Vältimaks olukorda, kus liidu kodanikku, kes on kasutanud liikumisvabadust ja lõimunud vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda, omandades isegi selle liikmesriigi kodakondsuse, koheldaks pereelu suhtes vähem soodsalt kui liidu kodanikku, kes on samuti liikumisvabadust kasutanud, kuid säilitanud ainult päritolukodakondsuse, kehtestab kodakondsusdirektiiv kodakondsuse omandanud kodanike pereliikmete tuletatud õiguste minimaalse sisu.

32.

Seega aitab kodakondsusdirektiiv tõlgendada praegusele kohtuasjale kohaldatavat ELTL artikli 21 lõiget 1, määratledes selle minimaalse sisu.

33.

Euroopa Kohtu tõlgendus kodakondsusdirektiivist aitab eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata, kas kõrgem sotsiaalkindlustusalaste kaebuste käsitleja on oma otsusega rikkunud nii AC kui ka GV ELTL artikli 21 lõikest 1 tulenevaid õigusi. Seetõttu võib Euroopa Kohus vastata eelotsuse küsimustele kodakondsusdirektiivi tõlgendamise kohta.

34.

Peale selle leian, et põhikohtuasjale on kaudselt kohaldatav ka töötajate määrus. Selles on sätestatud selliste liikuvate liidu töötajate esmased vaba liikumise õigused, kes omandavad kodakondsuse vastuvõtvas liikmesriigis, kuhu nad liikusid. ( 13 ) See, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad vaid kodakondsusdirektiivi tõlgendamist, ei takista Euroopa Kohut esitamast eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mis võivad aidata eelotsusetaotluse esitanud kohtul otsust langetada. ( 14 )

35.

Sel põhjusel teen ettepaneku tõlgendada ELTL artikli 45 lõiget 2 töötajate määruse kontekstis niivõrd, kuivõrd pean selle kohtuasja puhul tarvilikuks, eriti kolmanda eelotsuse küsimuse hindamisel. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ühtlasi ettepaneku selle küsimuse ümbersõnastamise kohta, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus.

36.

Praegune kohtuasi on suuresti tõukunud 2015. aasta määrusest – õigusaktist, millega Iirimaa võttis oma õigusse üle kodakondsusdirektiivi. Selles õigusaktis on kodakondsusdirektiivist peaaegu sõna-sõnalt üle võetud nii pereliikmete määratlused ( 15 ) kui ka pereliikmete elamisõigust käsitlevad reeglid ( 16 ).

37.

Samuti reguleerib 2015. aasta määrus elamisõiguse säilitamist, sealhulgas pereliikmete puhul. 2015. aasta määruse artikli 11 lõikes 1 (vt selle kohta ettepaneku punkt 14) on otsejoones üleneja sugulase elamisõiguse säilitamiseks sätestatud sisuliselt kaks tingimust: esiteks peab otsejoones üleneja sugulane olema liidu liikuva kodaniku ülalpeetav ( 17 ) ja teiseks ei tohi see üleneja sugulane riigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatult koormata.

38.

Kui otsejoones ülenejal sugulasel ei ole Iirimaal elamisõigust, ei ole tal õigust puudetoetusele. GV puudetoetuse taotluse rahuldamisest keeldumise eri otsustes tugineti mõlemale argumendile – nii ülalpeetava staatuse kaotusele kui ka sotsiaalabisüsteemi koormamisele.

39.

Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitada, kas need kaks tingimust Iirimaal elamisõiguse säilitamiseks on liidu õigusega lubatud.

40.

Nendele küsimustele vastamiseks jätkan järgmisel viisil. Käsitlen küsimusi nende esitamise järjekorras. Kuid esimesest küsimusest tuleneb vältimatult veel üks küsimus, mis on asjakohane ka teisele küsimusele vastamisel: millised on ülalpidamissuhte kohustuslikud elemendid? Seetõttu tegelen pärast esimeses küsimuses seisukoha avaldamist selle uue aspektiga ning seejärel jätkan teise ja kolmanda küsimusega.

41.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt välja selgitada, kas ELTL artikli 21 lõike 1 kohaselt piisab kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkti d ( 18 ) kontekstis sellest, et ülalpidamissuhe oli olemas hetkel, mil otsejoones üleneja sugulane ühines liikuva liidu töötajaga vastuvõtvas riigis, või peab see olema pidev, et tuletatud elamisõigus selles riigis oleks olemas.

42.

Sellega seoses väidavad GV ja komisjon, et ülalpidamissuhe peab olemas olema üksnes hetkel, mil vanem ühineb liikuva töötajaga vastuvõtvas riigis. Selle seisukoha põhjendamisel tuginevad nad kohtuotsustele Jia ( 19 ) ja Reyes ( 20 ). Nendes kohtuasjades kinnitas Euroopa Kohus, et ülalpidamissuhe pereliikme ja oma liikumisõigust kasutava liidu kodaniku (või seda õigust kasutava liidu kodaniku abikaasa) vahel pidi olemas olema koduriigis enne elamisõiguse omandamist vastuvõtvas riigis. ( 21 )

43.

Vastustajad ja muud menetlusse astunud valitsused väidavad aga, et GV-l on tuletatud elamisõigus üksnes senikaua, kuni ta on oma tütre ülalpeetav. Seega peab ülalpidamissuhe kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkti d puhul olema pidev, kuid see lõppeks, kui Iiri ametivõimud talle puudetoetuse määraksid.

44.

Kohtuasjades Jia ja Reyes, millele põhikohtuasja kaebaja tugineb, paluti Euroopa Kohtul hinnata vastuvõtvasse riiki jõudmisel elamisloa saamiseks kehtestatud tingimuste õiguspärasust. Kummaski kohtuasjas ei käsitletud elamisõiguse säilitamise tingimusi. Peale selle on GV-l Iirimaal elamisõigus juba olemas erinevalt nimetatud kahest kohtuasjast, kus kaebajatele keelduti elamisluba andmast. Seetõttu ei lahenda Euroopa Kohtu järeldused kohtuotsustes Jia ja Reyes praeguses kohtuasjas olevat olukorda.

45.

Seega ei välista need kaks kohtuotsust järeldust, et ülalpidamissuhe kui tuletatud elamisõiguse alus peab kehtima kogu perioodil, mil vanem jääb vastuvõtvasse riiki, nagu väidavad vastustajad ja menetlusse astunud valitsused.

46.

Ma kaldun eelistama viimati nimetatud seisukohta.

47.

Vaieldamatult ei ole tuletatud elamisõigus otsejoones ülenejate sugulaste iseseisev õigus. See õigus on neil seetõttu – lugedes koos kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkti d ja artikli 2 punkti 2 alapunkti d –, et nad on ülalpeetavad otsejoones ülenejad sugulased. Vahetust elamisõigusest, mille see isik võib samuti omandada, ( 22 ) eristab sellist elamisõigust seos asjaoluga, et liikuv liidu kodanik kasutab oma õigust vabale liikumisele (praegusel juhul töötajana), ning sõltuvus sellest asjaolust. Seetõttu tundub mulle loogiline, et kui otsene pereliige ühineb liidu kodanikuga vastuvõtvas riigis, peab ülalpidamissuhe selle kodanikuga jätkuma.

48.

Peale selle nähtub kodakondsusdirektiivi artikli 14 lõikest 2, mis reguleerib elamisõiguse säilitamist, et pereliikmed säilitavad artiklist 7 tulenevad õigused seni, kuni nad vastavad selles sättes nimetatud tingimustele. Kuna selles sättes viidatakse kodakondsusdirektiivi artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmetele, võib seda mõista nii, et elamisõigus jääb kestma seni, kuni kestab ülalpidamissuhe.

49.

Viimaks õigustab otsejoones üleneja sugulase õigust viibida vastuvõtvas riigis just asjaolu, et ta on oma lapse ülalpeetav. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, on kodakondsusdirektiivi eesmärk hõlbustada ja tugevdada vaba liikumise põhiõiguse kasutamist. ( 23 ) Seega toetab otsejoones üleneja sugulase tuletatud elamisõigus liikuva liidu töötaja liikumisõiguse kasutamist.

50.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele nii, et ELTL artikli 21 lõiget 1 tuleb kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti d ja artikli 7 lõike 1 punkti d kontekstis tõlgendada nii, et liikuva liidu töötaja ja otsejoones üleneja sugulase ülalpidamissuhe on vajalik seni, kuni selle üleneja sugulase elamisõigus tuleneb selle töötaja vaba liikumise õigusest.

51.

Kuid see, kas puudetoetuse taotlemine tähendab ülalpidamissuhte lõppemist, on juba teine küsimus. Selle küsimuse puhul tuleb kõigepealt tõlgendada ülalpidamissuhte tähendust.

52.

Kui lugeda koos kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti d ja artikli 7 lõike 1 punkti d, on selge, et tuletatud elamisõigus on ainult ülalpeetavatel otsejoones ülenejatel sugulastel. ( 24 )

53.

Samas ei täpsusta kodakondsusdirektiiv otsejoones ülenejate sugulaste ülalpidamissuhet. ( 25 ) Selle direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti d eri keelevariandid lahknevad üksteisest. Kui tsiteerida vaid mõnda, siis ingliskeelses versioonis on kasutatud sõna „dependent“, prantsuskeelses versioonis „à charge“, saksakeelses versioonis „Unterhalt gewährt wird“, itaaliakeelses versioonis „a carico“, horvaadikeelses versioonis „uzdržavanici“, hollandikeelses versioonis „te hunnen laste“, poolakeelses versioonis „utrzymaniu“ ja rumeeniakeelses versioonis „în întreținere“.

54.

Kuigi tundub, et mõni keeleversioon peab silmas üksnes rahalist või materiaalset ülalpidamissuhet, on põhjust uurida, kas direktiiv käsitleb vaid sellist ülalpidamissuhet. Teisisõnu, kas isik on selle direktiivi tähenduses ülalpeetav üksnes juhul, kui ta vajab teiselt isikult rahalist tuge? Või kas ülalpidamissuhe hõlmab ka muid vajadusi, näiteks vajadust füüsilise või emotsionaalse toe järele?

55.

Tundub, et kodakondsusdirektiivi seadusandlikust kujunemisloost vastust ei leia. Direktiivi artikli 2 punktis 2 esitatud pereliikmete määratlus tuleneb sisuliselt identse sätte, määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punkti b ülevõtmisest sellesse õigusakti. ( 26 ) Selles sättes viidati „ülalpeetavatele sugulastele ülenevas liinis“, ( 27 ) kuid selle omadussõna kasutamise põhjust ei selgitatud ei õigusaktis ega sellega seotud kohtupraktikas. Komisjoni algse kodakondsusdirektiivi eelnõu artikli 2 punkti 2 alapunkt d seda omadussõna ei sisaldanud ning viitas üksnes „otsejoones ülenejatele sugulastele“. ( 28 ) Seadusloomeprotsessi käigus taastati aga määruses nr 1612/68 kasutatud sõnastus ning lisati sõna „ülalpeetav“. ( 29 ) Selle muutuse põhjused ei ole ettevalmistavatest dokumentidest näha ja seetõttu võib seadusandja tahte üle üksnes spekuleerida.

56.

Vastustajad põhikohtuasjas ja menetlusse astunud valitsused tõlgendavad mõistet „ülalpidamissuhe“ üksnes rahalise ülalpidamise kontekstis. Seega väidavad nad, et kui GV-le määratakse puudetoetus, ei ole ta enam oma tütre ülalpeetav. Nende väitel muutub ta seejärel riigi, mitte oma tütre ülalpeetavaks.

57.

Tõepoolest on Euroopa Kohus otseste pereliikmete tuletatud elamisõigust puudutavates kohtuasjades kinnitanud, et rahalise toetuse vajadus läheb arvesse ülalpidamissuhtena kodakondsusdirektiivi tähenduses. ( 30 ) Kuid neis kohtuasjades ei palutud Euroopa Kohtul selgitada ülalpidamissuhte tähendust. Lihtsamalt öeldes kujutasid iga nimetatud kohtuasja faktilised asjaolud endast ühte ülalpidamissuhte vormi. ( 31 )

58.

Seetõttu ei saa seda kohtupraktikat tõlgendada kinnitusena, et kodakondsusdirektiivi alusel tuletatud elamisõiguse saamisel puutub asjasse üksnes rahaline ülalpidamissuhe. Minu arvates on mitu põhjust jõuda teistsugusele järeldusele: et ülalpidamissuhe on kodakondsusdirektiivi tähenduses laiem mõiste, mis hõlmab ka emotsionaalseid ja füüsilisi vajadusi.

59.

Esiteks on materiaalne või rahaline ülalpidamissuhe minu hinnangul kõige väiksema tähtsusega põhjus, miks lubada liikuval liidu töötajal tuua oma vanemad vastuvõtvasse riiki, kus ta elab ja töötab. Kui asi seisneks üksnes rahalises toetuses, võiks seda anda ka vanematele, kes jäävad oma päritoluriiki. Puudub vajadus tuua neid vastuvõtvasse riiki, et anda neile eluaset või rahalist tuge toidu või riiete ostmiseks. Sellise toetuse andmine võib vanemate päritoluriigis, kus elamiskulud võivad olla vastuvõtva riigi elamiskuludest väiksemad, kujuneda odavamakski. Vanemale emotsionaalse ja füüsilise toe pakkumine on seevastu enamikul juhtudel võimatu, kui vanem ei ela oma laste lähedal.

60.

Teiseks tuleneb kodakondsusdirektiivi ettevalmistavatest dokumentidest selgelt, et pereliikmete tuletatud õiguste tunnustamise aluspõhjus oli võimaldada päriselt kasutada õigust perekonnaelule. ( 32 ) See põhiõigus, mis on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) ( 33 ), hõlmab emotsionaalsete seoste olemasolu pereliikmete vahel. ( 34 )

61.

Kolmandaks on mõiste „ülalpidamissuhe“ selline lai tõlgendus kooskõlas kodakondsusdirektiivi eesmärgiga toetada liikuvate liidu töötajate liikumisõigust. Kui GV peaks oma tütrelt vajama seltskonda ja hooldust, kuid ei saaks ühineda temaga selles liikmesriigis, kus tütar elab ja töötab, on tõenäoline (vähemalt teleportatsiooni leiutamiseni), et tütar oleks sunnitud vastuvõtvast riigist lahkuma, et ühineda oma emaga ema päritoluriigis. ( 35 ) See kujutaks endast takistust AC õigusele vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Liikuv liidu töötaja, kelle vanem on kolmanda riigi kodanik ja vajab sellist abi, võib olla sunnitud Euroopa Liidu territooriumilt lahkuma.

62.

Just selle küsimuse puhul ollakse Euroopa Kohtu praktikas seisukohal, et liidu õigus peab tähtsaks liikmesriikide kodanike perekonnaelu kaitse tagamist, et kõrvaldada aluslepinguga tagatud põhiõiguste kasutamise takistused. ( 36 )

63.

Viimaks võib kohtupraktikast välja lugeda, et Euroopa Kohus tõlgendab ülalpidamissuhet kodakondsusdirektiivi tähenduses laiemalt kui pelgalt rahaliste vajadustena. Esmalt leidis Euroopa Kohus, et kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 tuleks tõlgendada laialt. ( 37 )

64.

Peale selle on hiljutine kohtupraktika seoses kodakondsusdirektiivi artikli 3 lõikega 2, mis käsitleb kaugemaid pereliikmeid, tunnustanud ülalpidamissuhte laiemat tähendust. ( 38 ) Ehkki artikli 3 lõige 2 annab pereliikmetele piiratumad õigused võrreldes automaatse elamisõigusega, mis antakse pereliikmetele, kes kuuluvad kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti d kohaldamisalasse, ei ole põhjust tõlgendada mõistet „ülalpidamissuhe“ erinevalt sama direktiivi raames ega ka võrreldes teiste õigusaktidega, mis reguleerivad liikuvate liidu töötajate pereliikmete õigusi. ( 39 )

65.

Eeltoodud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada ülalpidamissuhet laialt ehk nii, et see on olemas alati, kui isik vajab pereliikmelt materiaalset, rahalist, füüsilist või emotsionaalset tuge. See tähendab, et isegi kui GV ei vajaks enam tütrelt rahalist tuge, võib ta ikkagi vastata tuletatud elamisõiguse aluseks oleva ülalpidamissuhte kriteeriumidele.

66.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgitanud, välistab Iiri õigus puudetoetuse maksmise isikule, kellel puudub selles riigis alaline elukoht. Alaline elukoht saab olemas olla üksnes juhul, kui isikul on Iirimaal elamise õigus. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi Iiri kodanikele keelduda Iirimaal seaduslikku elamist võimaldamast. Teiste riikide kodanikud peavad aga elamisõiguse saamiseks tuginema mõnele Iiri õigusega tunnustatud õiguslikule alusele. Üks selline õiguslik alus on kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkt d.

67.

Selline on õiguslik olukord, mis ajendas eelotsusetaotluse esitanud kohut esitama oma teist küsimust. Selle küsimusega tahab see kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 21 lõiget 1 tuleb kodakondsusdirektiivi kontekstis tõlgendada nii, et puudetoetuse maksmine liidu kodaniku otsejoones ülenejale sugulasele lõpetab selle üleneja sugulase ülalpidamissuhte töötajaga ning seetõttu lõpetab tema tuletatud elamisõiguse.

68.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu esimese küsimuse vastuse ettepanekuga – et ülalpidamissuhe peab olema pidev, et see õigustaks otsejoones üleneja sugulase elamisõigust kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkti d alusel –, siis tuleneb sellest, et otsejoones üleneja sugulase ja liikuva liidu kodaniku ülalpidamissuhte lõppemine toob endaga kaasa nimetatud üleneja sugulase tuletatud elamisõiguse lõppemise selle sätte alusel.

69.

See ei tähenda siiski, et sotsiaaltoetuse taotlemine lõpetaks ülalpidamissuhte otsejoones üleneja sugulase ja liikuva liidu kodaniku vahel.

70.

Esiteks, juhul kui Euroopa Kohus nõustub minu ettepanekuga ja tõlgendab ülalpidamissuhet laialt, võib puudetoetuse määramine katta rahalise ülalpidamise (vähemalt osaliselt), kuid tõenäoliselt ei kata see ülenejate sugulaste muid toetusvajadusi. ( 40 ) Tõenäoliselt ei suuda Iiri riigiasutused asendada lapse pakutavat hoolitsust ja emotsionaalset tuge.

71.

Seega jääks see vanem isegi juhul, kui vastuvõttev liikmesriik katab selles riigis elava vanema rahalised kulud osaliselt või isegi täielikult, endiselt selle liidu liikuva kodaniku, kelle kaudu tal on tuletatud elamisõigus, ülalpeetavaks, kui ta vajab jätkuvalt materiaalset, emotsionaalset või füüsilist tuge.

72.

Teiseks, isegi kui ülalpidamissuhe hõlmab üksnes vajadust materiaalse või rahalise toe järele, ei saa puudetoetuse taotlemine automaatselt tähendada, et kodakondsusdirektiivi alusel saadud elamisõigus toetuse määramise korral lõppeks.

73.

Nagu komisjon on märkinud, tooks selline järeldus endaga kaasa lõputu tsükli, mida ei saa lubada: sellest tuleneks olukord, et kui pereliikmele määratakse sotsiaaltoetus, lõpeb tema elamisõigus, mis omakorda välistab võimaluse talle sotsiaaltoetust määrata. Kuid ilma selle sotsiaaltoetuseta muutub see pereliige taas liidu liikuva kodaniku ülalpeetavaks, mis tähendab, et tal on tuletatud elamisõigus ja ta vastab sotsiaaltoetuse taotlemise tingimusele. Ja nii edasi kuni lõpmatuseni.

74.

Sellisest absurdsest tsüklist väljapääsemiseks tuleb see mingil hetkel katkestada. Töötaja ülalpeetava pereliikme staatust tuleks seetõttu hinnata mis tahes toetuse andmisest eraldi.

75.

Sellist lähenemist on Euroopa Kohus võimaldanud juba kohtuasjas Lebon, mis käsitles liidu liikuva kodaniku ülalpeetava tütre õigust saada Belgia sotsiaaltoetust (minimex).

76.

Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et „võõrtöötaja ülalpidamisel oleva pereliikme esitatud taotlus toimetulekutoetuse (minimex) saamiseks ei saa mõjutada taotleja staatust asjaomase töötaja ülalpeetava pereliikmena. Vastupidine otsus tähendaks seda, et toimetulekutoetuse andmise tulemusena võib taotleja jääda ilma ülalpeetava pereliikme staatusest, mis omakorda õigustaks kas toetuse äravõtmist või koguni elamisõiguse kaotamist. Praktikas välistaks selline lahendus töötaja ülalpeetaval pereliikmel toimetulekutoetuse taotlemise ja seetõttu õõnestaks võõrtöötaja võrdset kohtlemist. Töötaja ülalpeetava pereliikme staatust tuleks seetõttu hinnata toimetulekutoetuse andmisest eraldi.“ ( 41 ) Kui kohtuasi Lebon käsitles otsejoones alanejat sugulast, pole mingit põhjust, miks ei peaks sama loogikat kohaldama otsejoones ülenejatele sugulastele. ( 42 )

77.

Seega, isegi kui tõlgendada ülalpidamist üksnes rahalise toetuse vajadusena (mis on minu arvates selle mõiste liiga kitsas tõlgendus), ei lõpeta see, kui liikmesriik määrab isikule rahalise toetuse, tema ülalpidamissuhet.

78.

Puudetoetusele kvalifitseerumine (mis nõuab Iiri õiguse kohaselt meditsiiniliste ja rahaliste kriteeriumide täitmist) pigem kinnitab ülalpidamissuhte olemasolu kui välistab selle. Tõepoolest, kui riigiasutused ülalpeetavat pereliiget ei toetaks, peaks peamine hooldaja ehk liikuv liidu töötaja asjaomased toetuskulud ise katma.

79.

Seega ei saa mitteosamakselise rahalise erihüvitise, näiteks puudetoetuse määramine mõjutada taotleja ülalpidamissuhet.

80.

Lisaõigustusena eeltoodud järeldusele väärib märkimist, et ei kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkt a ega punkt d sisalda nõuet, et töötaja või tema pereliige peab iseseisvalt toime tulema selleks, et mitte koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi. ( 43 ) Elamisõiguse tingimuseks on iseseisev toimetulek seatud üksnes selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktides b ja c. Tulen selle punkti juurde tagasi hiljem, kui käsitlen argumenti, et pereliige võib koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi. ( 44 )

81.

Peale selle, nagu väidab Euroopa Komisjon, ei tohiks ülalpeetava pereliikme võetavad meetmed, mille eesmärk on suurendada tema iseseisvust vastuvõtvas liikmesriigis, mingilgi moel jätta teda elamisõigusest ilma.

82.

Vastupidine olukord tähendaks, et mitteosamakselist rahalist erihüvitist saaksid üksnes inimesed, kes seda ei vaja. Õigusnorme ei tohi tõlgendada viisil, mis viib sellise absurdse tulemuseni. ( 45 )

83.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele selgitusega, et ELTL artikli 21 lõiget 1 tuleb kodakondsusdirektiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti d ja artikli 7 lõike 1 punkti d kontekstis tõlgendada nii, et see, kui liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulane taotleb mitteosamakselist rahalist erihüvitist, ei lõpeta selle sugulase ülalpidamissuhet töötajaga ega muuda seetõttu selle sugulase tuletatud elamisõigust.

84.

Nagu oma ettepaneku alguses selgitasin, ( 46 ) sätestab Iiri õigus, et otsejoones üleneja sugulase tuletatud elamisõigus võib säilida kahel tingimusel: 1) kui ta on liikuva liidu kodaniku ülalpeetav ja 2) kui ta ei koorma põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi. Seega isegi kui üleneja sugulane on jätkuvalt ülalpeetav, kaotaks ta oma elamisõiguse, kui ta koormaks süsteemi põhjendamatult.

85.

Sellest lähtudes leidis kõrgem sotsiaalkindlustusalaste kaebuste käsitleja eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbivaadatavas otsuses, et ehkki GV-l on elamisõigus, ei ole tal õigust puudetoetusele, kuna see muudaks ta sotsiaalabisüsteemile põhjendamatult koormavaks ja tooks kaasa elamisõiguse kaotuse.

86.

Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt välja selgitada, kas liidu õigusega on vastuolus õigusnormid, mis piiravad liikuva liidu töötaja otsejoones üleneja sugulase võimalust saada vastuvõtvas riigis puudetoetust, põhjendades seda asjaoluga, et sellise toetuse maksmine tähendab, et ülalpeetav üleneja sugulane koormab põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi.

87.

Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu õigus ei anna liikuvatele liidu kodanikele ega nende pereliikmetele õigust saada sotsiaaltoetust. Heaoluriigi korraldus kuulub põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse. See pädevus hõlmab nii sotsiaaltoetuste liikide kui ka soodustatud isikuks saamise kriteeriumide üle otsustamist.

88.

Seetõttu ei seisne küsimus selles, kas GV-l on õigus puudetoetusele. See kuulub Iiri õiguse valdkonda. Samas sekkub liidu õigus kodakondsusest sõltumatu võrdse kohtlemise põhimõtte kaudu. ( 47 ) See keelab liikmesriikidel diskrimineerida teiste liidu liikmesriikide kodanikke võrreldes oma kodanikega. Ehkki kodakondsusest sõltumatu võrdse kohtlemise põhimõte on otseselt kohaldatav juba aluslepingu põhjal, on see konkreetselt väljendatud mitmes teiseses liidu õigusaktis, sealhulgas kodakondsusdirektiivi artiklis 24 ja töötajate määruse artiklis 7.

89.

Selle tulemusena saab GV puudetoetuse taotlemisel tugineda võrdse kohtlemise põhimõttele. Kui sellist toetust võivad saada Iiri kodanikud, peaks ka temal sellele õigus olema.

90.

Väidan, et praeguses kohtuasjas on kaks isikut, kelle õigus võrdsele kohtlemisele võib anda aluse GV õigusele taotleda puudetoetust.

91.

Esimene inimene on GV ise: liikuva liidu kodaniku ülalpeetava otsejoones üleneja sugulasena tuleb teda kodakondsusdirektiivi artikli 24 kohaselt puudetoetuse saamise õiguse kontekstis kohelda samamoodi nagu Iiri kodanikke.

92.

Teine on tema tütar AC. Kui tema ülalpeetavale emale keeldutakse puudetoetust määramast, pannakse ta ebasoodsamasse olukorda võrreldes Iiri töötajatega, kelle ülalpeetav vanem võib puudetoetust taotleda. AC diskrimineerimise keeld ei pruugi põhineda mitte üksnes tema kui kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkti a alusel vastuvõtvas riigis elava liidu kodaniku staatusel, vaid ka – nagu märgib komisjon – tema kui sellise töötaja staatusel, kes kasutab õigust vabale liikumisele ELTL artikli 45 alusel töötajate määruse kontekstis. Selle määruse artiklis 7 on väljendatud võrdse kohtlemise põhimõte.

93.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas eelotsusetaotluses ja praeguse küsimuse raamistuses, et kõnealuses kohtuasjas on esmane hooldaja liikuv töötaja. Seetõttu ei saa praeguses kohtuasjas eirata selle töötaja võimalikku diskrimineerimist.

94.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku võtta arvesse mõlemat vaatenurka.

95.

Esmalt vaatlen, kuidas võib GV puudetoetuse taotlus kaudselt põhineda AC õigusel võrdsele kohtlemisele (a), ja seejärel hindan, kuidas see võib otseselt põhineda tema enda õigusel võrdsele kohtlemisele, mis on sätestatud kodakondsusdirektiivis (b). ( 48 ) Viimaks analüüsin, kas selliseid õigusi saab piirata põhjendusel, et sotsiaaltoetuste saamisega koormab üleneja sugulane põhjendamatult vastuvõtva riigi sotsiaalabisüsteemi (c).

96.

Minu hinnangul võib GV õigus taotleda puudetoetust tuleneda AC õigusest võrdsele kohtlemisele töötajana, kes on kasutanud oma vaba liikumise õigust.

97.

Vastavalt ELTL artikli 45 lõikele 2 nõuab töötajate liikumisvabadus „igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul“.

98.

Kas liikuva liidu töötaja vanema erinev kohtlemine võrreldes nende töötajate vanematega, kes on vastuvõtva riigi kodanikud, on tõlgendatav ELTL artikli 45 lõikega 2 keelatud diskrimineerimisena?

99.

Seda aluslepingu sätet rakendas ja täpsustas töötajate määrus. Selle määruse artikli 7 lõikes 2 on sätestatud, et liidu kodanikust töötajal on mõnes teises liikmesriigis „samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel“. ( 49 )

100.

See tekitab küsimuse, kas töötaja vanema saadavat sotsiaaltoetust võib käsitleda sellele töötajale kasu toova sotsiaalse soodustusena.

101.

Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt järgmistel põhjustel. Esiteks on Euroopa Kohus tõlgendanud töötajate määruses olevat mõistet „sotsiaalne soodustus“ laialt. ( 50 ) See hõlmab „kõiki soodustusi, mis olenemata sellest, kas need on seotud töölepinguga või mitte, antakse tavaliselt selle liikmesriigi töötajale peamiselt nende objektiivse töötaja staatuse või pelgalt nende liikmesriigis asuva alalise elukoha alusel ja mille laiendamine töötajatele, kes on teise liikmesriigi kodanikud, on seetõttu asjakohane selleks, et hõlbustada nende liikuvust liidus ja seega nende lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis“. ( 51 )

102.

Euroopa Kohus on oma praktikas juba kinnitanud, et see mõiste võib hõlmata ka sotsiaaltoetusi, näiteks puudetoetust. ( 52 ) Samuti on ta kinnitanud, et mõiste „sotsiaalsed soodustused“ töötajate määruse artikli 7 lõike 2 tähenduses on kohaldatav toetustele, mis kuuluvad ühtlasi määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse, nagu puudetoetus praeguses kohtuasjas. ( 53 )

103.

Teiselt poolt hõlmab mõiste „sotsiaalne soodustus“ töötaja puhul ka sotsiaaltoetust, näiteks puudetoetust, mis on antud töötaja vanemale ja mitte töötajale endale.

104.

Esialgu hõlmas mõiste „sotsiaalne soodustus“ Euroopa Kohtu tõlgenduses üksnes töötajatele endile antud toetusi, ( 54 ) kuid pärast kohtuotsust Lebon kohtupraktika muutus. Sellest kohtuotsusest tuleneb, et otsejoones alanejale sugulasele antud toetus võib kujutada endast töötaja „sotsiaalset soodustust“, kui töötaja seda alanejat sugulast toetab. ( 55 )

105.

Minu arvates kehtib sama loogika ka ülalpeetavate ülenejate sugulaste puhul. GV on AC ülalpeetav. Selle, mis tal sotsiaalabist saamata jääb, peab vältimatult andma AC. Teisisõnu, kui GV saaks puudetoetust, leevendaks selle maksmine ka AC olukorda. ( 56 ) Kui aga Iiri ametiasutused keelduksid tema emale sellist toetust andmast, oleks AC samalaadses olukorras olevate Iiri töötajatega võrreldes halvemas seisus.

106.

Selleks et hinnata, kas AC on pandud ebasoodsasse olukorda, tuleb teda võrrelda Iiri kodanikest töötajatega. Sellistel töötajatel võivad samuti olla vanemad, kes on liidu, kuid mitte Iiri kodanikud ja kellele võidakse keelduda puudetoetuse andmisest, kui nad on selles riigis elanud vähem kui viis aastat. ( 57 ) Kuid enamasti on Iiri töötajate vanemad samuti Iiri kodanikud ja seetõttu on neil õigus taotleda puudetoetust. Selles suhtes võib AC diskrimineerimist, mis tuleneb asjaolust, et tema ema ei saa taotleda puudetoetust, käsitleda kaudse diskrimineerimisena võrreldes riigi kodanikest töötajate sotsiaalsete soodustustega.

107.

Viimaks kinnitab väljakujunenud kohtupraktika, et ülalpeetavad pereliikmed on liikuvatele liidu töötajatele töötajate määruse artikli 7 lõike 2 tähenduses võimaldatava võrdse kohtlemise korral kaudselt soodustatud isikud. ( 58 ) Euroopa Kohus on otsejoones ülenejad sugulased selliste kaudselt soodustatud isikute rühma juba sisse arvestanud. ( 59 )

108.

Ülalpeetavad sugulased saavad taotleda sotsiaaltoetusi enda nimel isegi siis, kui nad saavad töötaja õigusest võrdsele kohtlemisele kasu üksnes kaudselt. ( 60 ) Seega puudub alus vastustajate ja osalevate liikmesriikide valitsuste väidetel, mille kohaselt ei puutu AC õigus võrdsele kohtlemisele asjasse, sest GV esitas taotluse enda nimel.

109.

Töötajate määruse artikli 7 lõike 2 väljapakutud tõlgendus soodustab töötajate vaba liikumist, sest nagu Euroopa Kohus on hiljuti leidnud, võimaldab see luua optimaalsed tingimused seda vabadust kasutanud ja vastuvõtvas liikmesriigis töötanud liidu kodanike pereliikmete lõimimiseks. ( 61 )

110.

Kokkuvõttes saavad liikuva liidu töötaja ülalpeetavad otsejoones ülenejad sugulased seega töötajate määruse artikli 7 lõike 2 alusel õiguse taotleda toetusi, mida võib lugeda neid ülal pidava liidu liikuva töötaja sotsiaalseks soodustuseks.

111.

Seetõttu võib GV, arvestades asjaolu, et AC teda ülal peab, tugineda ELTL artikli 45 lõikele 2 töötajate määruse artikli 7 lõike 2 kontekstis ja taotleda oma tütre võrdse kohtlemise õiguse kaudse kasusaajana mitteosamakselist rahalist erihüvitist, nagu on praeguses kohtuasjas puudetoetus.

112.

Seetõttu annavad töötajate vaba liikumine ja töötajate määrus eelotsusetaotluse esitanud kohtus peetavas vaidluses juba praegu vastuse. Siiski vaatlen nüüd võimalust vastata selle kohtu esitatud küsimusele seoses kodakondsusdirektiiviga.

113.

Kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõige 1 sätestab, et kõiki selle direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke koheldakse asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega.

114.

Kohtupraktikas on täpsustatud, et liidu kodanik saab nõuda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdset kohtlemist siis, kui tema elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab kodakondsusdirektiivi tingimustele. ( 62 )

115.

Kuna GV on liikuva liidu töötaja ülalpeetav üleneja sugulane, nagu on selgitatud ettepaneku esimeses osas, vastab ta kodakondsusdirektiivi tingimustele ja seetõttu on tal Iirimaal tuletatud elamisõigus. Sellest tulenevalt on tal õigus võrdsele kohtlemisele.

116.

GV õigus võrdsele kohtlemisele töötajate määruse alusel on tuletatud õigus, mis põhineb tema tütre vahetul õigusel võrdsele kohtlemisele. Samas on GV-l endal kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõike 1 alusel vahetu õigus võrdsele kohtlemisele. Niipea kui tal on tuletatud elamisõigus, saab ta vahetu õiguse samasugusele kohtlemisele nagu Iiri kodanikud. Seetõttu peaks tal olema õigus taotleda puudetoetust samadel tingimustel nagu Iiri kodanikel.

117.

Siiski leiavad vastustajad põhikohtuasjas ning Tšehhi, Taani ja Saksamaa valitsus, et liikmesriik ei ole kohustatud sellist toetust andma, kui taotleja koormaks põhjendamatult sotsiaalabisüsteemi.

118.

Väidet, mille kohaselt võib GV riigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatult koormata (edaspidi „põhjendamatu koormamise väide“), kasutati praeguses kohtuasjas kolme eri liiki mure väljendamiseks. Esimene puudutab piiravat mõju, mida võib liikmesriikide heaolupoliitilistele valikutele avaldada ligipääsu võimaldamine sotsiaaltoetustele. Teine küsimus puudutab solidaarsust. Kolmas, eelmistega seotud küsimus puudutab hirmu nn heaoluturismi ees. Analüüsin kõiki kolme järjest ja seejärel teen järelduse, et neil muredel põhinevatele argumentidele ei tohi tugineda selleks, et piirata GV õigust võrdsele kohtlemisele, olgu siis kaudse õigusena, mis põhineb tema tütre vahetul õigusel võrdsele kohtlemisele liikuva töötajana, või tema enda vahetu õigusena võrdsele kohtlemisele, mille GV on saanud tuletatud elamisõiguse kaudu.

119.

Vaieldamatult tuleks liikmesriikide sotsiaalpoliitika kestlikkust puudutavaid muresid võtta tõsiselt.

120.

Seoses töötajate vaba liikumisega on Euroopa Kohus märkinud, et „eelarvekaalutlused võivad olla liikmesriigi sotsiaalpoliitiliste valikute aluseks ning mõjutada nende sotsiaalkaitse meetmete laadi ja ulatust, mida liikmesriik soovib kasutusele võtta“. ( 63 ) Siiski välistas Euroopa Kohus võimaluse, et sellised kaalutlused võiksid õigustada liidu võõrtöötajate diskrimineerimist. ( 64 )

121.

Kuna põhjendamatu koormamise väidet ei saa kasutada õigustusena piirata liikuvate liidu töötajate õigusi võrdsele kohtlemisele, ei saa sellega piirata ka selle töötaja ülalpeetava üleneja sugulase tuletatud õigust võrdsele kohtlemisele, kui tema õigus taotleda sotsiaaltoetusi kujutab endast kõnealuse töötaja sotsiaalset soodustust.

122.

Seetõttu ei saa Iirimaa pidada GVd oma sotsiaalabisüsteemile põhjendamatult koormavaks, kui tema puudetoetuse taotlust analüüsitakse lähtuvalt tema tütre õigusest olla koheldud samamoodi nagu selle riigi kodanikest töötajad.

123.

Minu hinnangul on vastus sama ka siis, kui käsitleda GVd õigusliku seisundi poolest liikuva liidu töötaja otsejoones üleneja sugulasena, kellel on kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõike 1 alusel vahetu õigus võrdsele kohtlemisele sama direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti d alusel saadud tuletatud elamisõiguse põhjal.

124.

Lubage mul selgitada: esmane õigus annab vaba liikumise õigused (sealhulgas elamisõiguse ja võrdse kohtlemise õiguse) kõigile liidu kodanikele, kuid lubab neid õigusi piirata liidu teiseses õiguses või liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustega. Kodakondsusdirektiivis on sätestatud lubatavate tingimuste raamistik vaba liikumise õiguste puhul. Liikmesriikide muresid arvesse võttes nägi direktiiv ette, et liidu kodanike elamisõigusele võib kehtestada tingimusi eesmärgiga vältida olukorda, kus nad hakkavad vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatult koormama. ( 65 ) Seetõttu lubas direktiiv liikmesriikidel piirata teatavate sõnaselgelt kirjeldatud kodanike kategooriate (kuid mitte teiste) elamisõigust, võimaldades seda põhjendada põhjendamatu koormamise väitega.

125.

See on aga võimalik üksnes sõnaselgelt kirjeldatud olukordades ja üksnes teatavate majanduslikult mitteaktiivsete liidu kodanike rühmade puhul. Sellised olukorrad puudutavad esiteks selliseid kodanikke, kelle liikumisõigused põhinevad eeldusel, et neil on piisavad ressursid enda ja oma perekonna ülalpidamiseks (kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkt b), ja õpilasi (kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkt c). Väljaspool selliseid olukordi ei saa põhjendamatu koormamise väitele tugineda.

126.

Läheksin veelgi kaugemale ja märgiksin, et isegi nimetatud kategooriate kodanike elamisõigusi ei saa piirata automaatselt. Hoolimata teatavast akadeemilisest kriitikast, mis on suunatud Euroopa Kohtu selliste piirangutega seotud kohtupraktika selgusele, ( 66 ) on minu silmis ilmne, et kui riik soovib sellele argumendile tugineda, peab ta kõigepealt näitama ära, millised süsteemsed ohud tema sotsiaalabisüsteemi ähvardavad, ( 67 ) ning seejärel tõendama, et selline oht õigustab konkreetse inimese õiguste piiramist konkreetses olukorras. Seega peavad liikmesriigid, kes otsustavad tugineda liidu õigusega lubatud põhjendamatu koormamise väitele, ikkagi järgima proportsionaalsuse põhimõtet. ( 68 )

127.

Kõiki inimesi, kellel on kodakondsusdirektiivi alusel elamisõigus, tuleb vastuvõtvas riigis kohelda samamoodi nagu selle riigi kodanikke. Ainsad erandid sellest põhimõttest on sõnaselgelt loetletud kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõikes 2. Kuna tegemist on erandiga võrdse kohtlemise põhimõttest, tuleb seda tõlgendada kitsalt. ( 69 )

128.

Liikuvate liidu töötajate otsejoones ülenejad sugulased ei kuulu kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõike 2 kohaldamisalasse.

129.

Kokkuvõttes ei saa ülalpeetavate otsejoones ülenejate sugulaste elamisõigust piirata põhjendusega, et nad koormavad põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi, ning elamisõigusest tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele ei tohi piirata ühegi põhjendusega.

130.

Minu hinnangul tuleneb see liidu tasandil kujunenud seadusandlikust konsensusest selle kohta, milline on vastuvõetav tasakaal liikumisvabaduse huvide ja liikmesriikide hoolekandesüsteemidega seotud murede vahel. Komisjon leiab, et liikmesriikide õigustatud muresid oma sotsiaalabisüsteemi pärast võeti arvesse kodakondsusdirektiivi vastuvõtmisele eelnenud seadusloomeprotsessis.

131.

Selle seadusandliku konsensuse tagajärg on praegune olukord, kus ei liikuvaid liidu töötajaid ega nende ülalpeetavaid otsejoones ülenejaid sugulasi ei saa käsitada vastuvõtvat riiki põhjendamatult koormavana. Teisisõnu koormavad sellised pereliikmed põhjenda(ma)tult samamoodi, nagu seda teevad selle riigi kodanikud.

132.

Sellega seoses on liikmesriikidel vabadus korraldada oma sotsiaalabisüsteemi oma äranägemise järgi. Nad võivad valida, mis liiki toetusi pakkuda, või otsustada, et lõpetavad olemasoleva toetuse pakkumise või vähendavad selle määra. Kuid selliste valikute tegemisel peavad liikmesriigid oma poliitilisi otsuseid mõjutavate tegurite hulgas arvesse võtma ka oma riigis elavate liikuvate liidu töötajate ülalpeetavaid pereliikmeid.

133.

Seetõttu ei saa Iirimaa pidada GVd oma sotsiaalabisüsteemile põhjendamatult koormavaks, kui tema puudetoetuse taotlust analüüsitakse lähtuvalt tema vahetust õigusest võrdsele kohtlemisele, mis tuleneb tema tuletatud elamisõigusest.

134.

Teine võimalus mõtestada põhjendamatu koormamise väidet on solidaarsuse aspektist, mille all mõeldakse valmisolekut osaleda koormuse jagamisel. Selline solidaarsus põhineb tavaliselt kogukonda kuulumisel, olgu riigi, eriala, perekonna või Euroopa tasandil, ( 70 ) ning see võimaldab välistada kogukonda mittekuuluvad isikud, arvestades, et nendega koormuse jagamist tajutakse põhjendamatuna. ( 71 )

135.

Sellega seoses väidavad vastustajad, et ülalpeetavad otsejoones ülenejad sugulased peaksid saama sotsiaaltoetusi, näiteks puudetoetus, taotleda alles pärast alalise elaniku staatuse saamist, mitte aga esimese viie vastuvõtvas riigis viibimise aasta jooksul. Nende sõnul peegeldub see kodakondsusdirektiivi struktuuris; direktiivis eristatakse lühiajalist, kuni kolmekuulist riigis viibimist, ( 72 ) üle kolmekuulist viibimist ( 73 ) ja viimaks alalise elaniku staatust, mille võib saada pärast viieaastast viibimist vastuvõtvas riigis. ( 74 ) Nende vastustajate hinnangul peaksid pereliikmed esimese viie aasta jooksul jääma selle liikuva liidu töötaja vastutusele, kellega nad vastuvõtvas riigis ühinesid, ega peaks nõudma selle riigi maksumaksjatelt nende pereliikmetega seotud kulude katmist.

136.

Tõepoolest näeb kodakondsusdirektiiv ette järkjärgulise õiguste süsteemi, mis põhineb vastuvõtvas riigis viibimise kestusel. ( 75 ) See ei peegelda aga solidaarsuse astmeid. Direktiiv ei näe ette võimalust piirata liidu liikuva kodaniku ülalpeetavate sugulaste õigusi pärast kolmekuulist viibimist vastuvõtvas riigis. ( 76 )

137.

Otsejoones ülenejate sugulaste võrdne kohtlemine sotsiaaltoetuste saamise aspektist õigupoolest aitab kaasa nende järkjärgulisele lõimimisele vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda. ( 77 )

138.

Seega kajastavad nii kodakondsusdirektiiv kui ka töötajate määrus „teatavat rahalist solidaarsust vastuvõtva liikmesriigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike vahel“, mida Euroopa Kohus on kinnitanud teedrajavas kohtuotsuses Grzelczyk. ( 78 )

139.

Viimaks ei tohi unustada, et määruse nr 883/2004 artikli 70 lõike 4 kohaselt saab sellist toetust nagu puudetoetus taotleda üksnes elukohaliikmesriigis (vt selle ettepaneku punkt 7). Teisisõnu, kui sellist liiki mitteosamakseline erihüvitis oleks Rumeenias olemas, ei saaks GV seda sellelt riigilt taotleda, sest ta elab Iirimaal.

140.

Seetõttu ei tohi Iirimaa käsitleda GVd enda sotsiaalabisüsteemile põhjendamatult koormavana põhjusel, et ta ei ole sellesse ühiskonda kuulunud piisavalt kaua, et solidaarsust välja teenida.

141.

Viimaks pean käsitlema veel ühte muret, mida on väljendanud praeguses menetluses osalevad liikmesriikide valitsused, kuid mis on ühtlasi päevakorral nii liidu poliitilises elus kui ka akadeemilises õiguskirjanduses. See on seotud hirmuga nn heaoluturismi ees. Liikmesriigid, eriti need, kus sotsiaalkaitse tase on kõrgem, väljendasid häälekalt oma muret selliste liidu kodanike pärast, kes otsustavad neisse riikidesse kolida pelgalt selleks, et kasutada ära nende sotsiaalabisüsteemi. ( 79 ) Seda praktikat, mida peetakse sageli vaba liikumise õiguste kuritarvitamiseks, käsitleti kohtuasjas Dano. ( 80 ) Selles kohtuasjas asuti seisukohale, et majanduslikult mitteaktiivsetele liidu kodanikele, kes on kasutanud liikumisvabadust ainsa eesmärgiga saada vastuvõtvas riigis sotsiaaltoetusi, kodakondsusdirektiivis sätestatud võrdne kohtlemine ei laiene. ( 81 )

142.

Kas selline kuritarvitamine võib aset leida siis, kui majanduslikult mitteaktiivse kodaniku elamisõigus ja õigus võrdsele kohtlemisele tuleneb majanduslikult aktiivse liikuva liidu töötaja liikumisest? Teoreetiliselt võiks ette kujutada olukorda, kus liidu kodanik on otsustanud töötada (või hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks) muus liikmesriigis kui tema päritoluliikmesriik üksnes selleks, et võimaldada oma otsejoones üleneja(te)l sugulas(t)el taotleda vastuvõtvas riigis sotsiaaltoetusi. Isegi sellises ebatõenäolises stsenaariumis ( 82 ) oleks liidu kodanik, kellest tuleneb ülalpeetava otsejoones sugulase soodustatud isiku staatus, vastuvõtvas riigis töötaja. Kodaniku liikumist teise liikmesriiki töötamise eesmärgil ei saa pidada kuritarvitamiseks, vaid pigem aluslepingul rajaneva põhiõiguse kasutamiseks. Kui isik siseneb vastuvõtvasse riiki üksnes tööotsijana, võimaldab kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõige 2 liikmesriikidel välistada tema ja ta pereliikmete õiguse teatavatele sotsiaalabitoetustele, kuid mitte tingimata kõigile toetustele, näiteks sotsiaalkindlustushüvitistele. ( 83 ) Kui aga pereliikmete õigused põhinevad liikuva liidu töötaja õigustel, ei saa ma aru, kuidas saab väita, et töötaja on liikunud üksnes sotsiaalabi saamise eesmärgil.

143.

Isegi kui ma ei suuda seda ette kujutada, ei saa ma kuritarvitamise võimalust täielikult välistada. Sellistes olukordades võib riskide realiseerumise vältimiseks kasutada kodakondsusdirektiivi artiklit 35, mis võeti vastu konkreetselt kuritarvitamise ohu ärahoidmiseks, ja kohtuotsust Dano.

144.

Praegusel juhul ei tundu, et sellisteks kahtlusteks oleks alust. AC on juba kaua Iirimaal töötanud ja elanud. Tema sidemed Iiri ühiskonnaga on kujunenud tugevaks, mida näitab selgelt asjaolu, et 17. juulil 2015 omandas ta Iiri kodakondsuse. ( 84 ) Raske on uskuda, et see kõik oli kavandatud üksnes selleks, et tuua ema Iirimaale sotsiaaltoetust taotlema. ( 85 )

145.

Eeltoodud väited viivad nii koos kui ka eraldi võetuna järelduseni, et kui võrdse kohtlemise kriteeriumid on täidetud, ( 86 ) ei kujuta liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatu koormamise mõiste endast liikmesriigi jaoks seaduslikku alust keelduda maksmast rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi liikuvate liidu töötajate ülalpeetavatele otsejoones ülenejatele sugulastele.

146.

Seetõttu leian, et ELTL artikli 45 lõiget 2 tuleb töötajate määruse artikli 7 lõike 2 kontekstis ning ELTL artikli 21 lõiget 1 kodakondsusdirektiivi artikli 24 lõike 1 kontekstis tõlgendada nii, et see keelab liikmesriigi õigusega piirata liikuva liidu töötaja sellise otsejoones üleneja sugulase õigust saada mitteosamakselist rahalist erihüvitist, kellel on tuletatud elamisõigus põhjusel, et ta on nimetatud töötaja ülalpeetav, ja kes on elukohariigis seaduslikult elanud üle kolme kuu, põhjendusega, et selle hüvitise maksmise tõttu koormaks asjaomane pereliige põhjendamatult riigi sotsiaalabisüsteemi.

147.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Court of Appeali (apellatsioonikohus, Iirimaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: