Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 20. juunil 2022(1)

Kohtuasi C‑423/21

Grand Production d.o.o.

versus

GO4YU GmbH,

DH,

GO4YU d.o.o,

MTEL Austria GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof
(Austria kõrgeim üldkohus))

Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomand – Direktiiv 2001/29/EÜ – Autoriõigused infoühiskonnas – Artikli 3 lõige 1 – Üldsusele edastamine – Voogedastusplatvorm – Juurdepääs kaitstud sisule virtuaalse privaatvõrgu (VPN) kaudu – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 7 punkt 2 – Kohtualluvus lepinguvälise kahju korral

 Sissejuhatus

1.        Tehnilises mõttes on internet üleilmse haardega suhtlusvahend: igast maailma paigast on võimalik saada juurdepääs mis tahes veebisaidile või edastada sõnumeid maailma mis tahes paigas asuvale isikule. Teisiti on asi aga õiguse kontekstis. Internet, nagu mis tahes inimtegevuse ilming, on õiguslikult reguleeritud ja see reguleerimine on oma olemuselt territoriaalne: selle ulatus sõltub reguleeriva ametiasutuse pädevuse territoriaalsest ulatusest. Peale selle võivad erinevad tegevused internetis olla hõlmatud selliste isikute varaliste või isiklike õigustega, kes võivad neid õigusi või nende teostamist samuti territoriaalselt piirata.

2.        Seega tekib fundamentaalne vastuolu ühelt poolt interneti piiriülese ja üleilmse olemuse ning teiselt poolt territoriaalselt piiratud õiguste ja kohustuste vahel, mis on seotud interneti abil toimuva mitut laadi tegevusega. Seda vastuolu võib püüda lahendada kahel viisil: sidudes interneti territooriumiga nn asukohapõhise juurdepääsutõkkega (ingl geoblocking) või laiendades ametiasutuste territoriaalset pädevust suuremale arvule riikidele, võimaldades nii reguleerida internetis toimuvat tegevust globaalselt.

3.        Käesolevas asjas peab Euroopa Kohus lahendama küsimusi, mis on seotud kõnealuse vastuolu lahendamise mõlema ülaltoodud meetodiga.

 Õigusraamistik

4.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) artikli 4 lõikes 1on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

5.        Kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, […]“.

6.        Määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõikes 2 on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]

2)      lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda;

[…]“.

7.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(3) artikli 3 lõikes 1on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

 Faktilised asjaolud, menetluse kulg ja eelotsuse küsimused

8.        Serbia õiguse alusel tegutsev äriühing Grand Production d.o.o. toodab audiovisuaalseid meelelahutussaateid, mida Serbia territooriumil edastab Serbia ringhäälinguorganisatsioon Prva Srpska Televizija.

9.        GO4YU d.o.o Beograd, samuti Serbia õiguse alusel tegutsev äriühing, käitab interneti voogedastusplatvormi, millel edastatakse Prva Srpska Televizijaga sõlmitud lepingute alusel selle ringhäälinguorganisatsiooni programmi. Platvorm on kättesaadav nii Serbia territooriumil kui ka väljaspool seda.

10.      Austria õiguse alusel tegutsevad äriühingud GO4YU GmbH (edaspidi „äriühing GO4YU (Austria)“) ja MTEL Austria GmbH osutavad Austria territooriumil äriühingule GO4YU Beograd kuuluva voogedastusplatvormi müügiedendusteenust ning korraldavad kliendisuhteid, sh lepingute allkirjastamist ja maksete kogumist. MTEL Austria on äriühingu GO4YU Beograd tütarettevõtja. DH on äriühingu GO4YU (Austria) juhatuse esimees ja ainus osanik.

11.      Äriühingul GO4YU Beograd ei ole õigust interneti kaudu taasedastada äriühingu Grand Production toodetud meelelahutussaateid väljaspool Serbia ja Montenegro territooriumi. Äriühing on nimelt kohustatud blokeerima juurdepääsu neile saadetele internetikasutajate jaoks väljaspool nende kahe riigi territooriumi. Kõnealused kasutajad saavad aga seda blokeeringut vältida nn virtuaalse privaatvõrgu (VPN) abil. See teenus võimaldab ühendada kasutaja internetiga spetsiaalse serveri (edaspidi „VPN-server“) abil, mis varjab kasutaja IP-aadressi ja seega ka kasutaja füüsilist asukohta(4). Selle teenuse abil saavad väljaspool Serbia ja Montenegro territooriumi asuvad kasutajad n-ö teeselda, et asuvad neis riikides, vältides nii äriühingu GO4YU Beograd seatud juurdepääsutõket.

12.      Äriühingu Grand Production hinnangul on äriühing GO4YU Beograd teadlik võimalusest VPN-teenuse abil vältida tema kasutatud asukohapõhist juurdepääsutõket. Lisaks sellele sai 30. aprillist 2020 kuni 15. juunini 2020 hageja saateid Austrias vaadata äriühingu GO4YU Beograd voogedastusplatvormi kaudu ilma juurdepääsutõkketa.

13.      Äriühingu Grand Production avalduse alusel andis Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria) 28. septembril 2020 määruse äriühingute GO4YU Beograd ja MTEL Austria suhtes ajutise meetme kohaldamise kohta, mis seisnes keelus edastada esimesena nimetatud äriühingu toodetud meelelahutussaateid üldsusele Austria territooriumil. Kõnealune kohus jättis aga rahuldamata taotluse kohaldada sarnast ajutist meedet nende kahe äriühingu suhtes osas, mis puudutas väljapoole Austriat jäävat territooriumi, ning kahe ülejäänud kostja suhtes (ehk DH ja GO4YU (Austria)) tervikuna.

14.      Seda määrust muutis osaliselt Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) oma 28. jaanuari 2021. aasta määrusega, millega jäeti äriühingu Grand Production taotlus tervikuna rahuldamata ulatuses, milles see puudutas äriühingut MTEL Austria. Seega jäi kehtima ainult ajutine meede, mida kohaldati äriühingu GO4YU Beograd suhtes Austria territooriumi piires.

15.      Äriühing Grand Production esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule viimati nimetatud määruse peale määruskaebuse, milles nõuab, et kõigi kostjate suhtes kohaldataks ajutist meedet, mis seisneks äriühingu toodetud programmide üldsusele edastamise keelamises kogu maailmas.

16.      Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas direktiivi [2001/29] artikli 3 lõikes 1 sisalduvat mõistet „üldsusele edastamine“ tuleb tõlgendada nii, et sellega tegeleb voogedastusplatvormi vahetu käitaja (kelle asukoht käesoleval juhul ei ole liidus),

–        kes teeb üksinda otsuse tema levitatavate telesaadete sisu ja pimendamise kohta ning kes pimendamise tehniliselt korraldab,

–        kellel on ainsana voogedastusplatvormi administraatoriõigused,

–        kes saab mõjutada seda, milliseid teleprogramme saavad lõppkasutajad teenuse kaudu vastu võtta, omamata siiski võimalust avaldada mõju programmide sisule,

–        ja kes ainsana määrab, milliseid programme ja millist sisu millisel ajal ja millisel territooriumil vaadata saab,

kui seejuures

–        antakse kasutajale juurdepääs nii nende saadete sisule, mille veebipõhiseks kasutamiseks on asjaomaste õiguste omajad andnud oma nõusoleku, kui ka sellisele kaitstud sisule, mille kasutamiseks ei ole asjaomaste õiguste omajad oma nõusolekut andnud, ja

–        voogedastusplatvormi vahetu käitaja teab, et tema teenus võimaldab ilma õiguste omajate nõusolekuta võtta vastu ka kaitstud sisuga saateid, kui lõppkliendid kasutavad VPN-teenuseid, mis jätavad mulje, et lõppkasutajate IP-aadress ja seade asuvad territooriumil, mis on hõlmatud õiguste omaja antud nõusolekuga, kuid

–        kaitstud sisuga saateid sai voogedastusplatvormi kaudu ilma õiguste omajate nõusolekuta mitme nädala jooksul tegelikult vastu võtta ka ilma VPN-tunnelita?

2.      Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas direktiivi [2001/29] artikli 3 lõikes 1 sisalduvat mõistet „üldsusele edastamine“ tuleb tõlgendada nii, et sellega tegelevad ka esimeses küsimuses kirjeldatud platvormi käitajaga lepinguliselt ja/või äriõiguslikult seotud kolmandad isikud (kelle asukoht käesoleval juhul on liidus), kes – ilma et nad avaldaksid ise mõju voogedastusplatvormil edastatavate saadete pimendamisele ning programmidele ja sisule –

–        reklaamivad käitaja voogedastusplatvormi ja teenuseid, ja/või

–        sõlmivad klientidega prooviliitumislepinguid, mis 15 päeva pärast automaatselt lõpevad, või

–        osutavad voogedastusplatvormi klientidele tehnilise toe teenuseid, või

–        pakuvad oma veebisaidil võimalust sõlmida vahetu käitaja voogedastusplatvormiga liitumiseks tasulisi lepinguid ja tegutsevad klientide lepingupartneri ja maksete vastuvõtjana, kusjuures tasulised lepingud koostatakse nii, et sõnaselge viide sellele, et teatud programmid ei ole kättesaadavad, lisatakse ainult siis, kui klient avaldab lepingu sõlmimisel otsesõnu soovi neid programme vaadata, ja juhul, kui klient sellist soovi ei avalda või nende programmide kohta konkreetset päringut ei tee, jäetakse asjaomane viide lisamata?

3.      Kas direktiivi [2001/29] artikli 2 punkte a ja e ning artikli 3 lõiget 1 koosmõjus määruse [nr 1215/2012] artikli 7 punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui väidetakse, et rikutud on autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi, mille kaitse peab tagama selle kohtu asukohajärgne liikmesriik, kelle poole pöörduti, on see kohus – kuna territoriaalsuse põhimõte ei luba välisriigis toime pandud rikkumiste puhul liikmesriigi kohtutel asja lahendada – pädev tegema otsuseid vaid seoses kahjuga, mis on põhjustatud kohtu asukohaliikmesriigi territooriumil, või on kohtul võimalus või kohustus teha otsuseid ka asjades, mis puudutavad toiminguid, mis on vastavalt selle autori väidetele, kelle õigusi on rikutud, toime pandud väljaspool selle riigi territooriumi (üleilmselt)?“

17.      Eelotsusetaotlus laekus Euroopa Kohtusse 12. juulil 2021. Euroopa Kohtu selgitustaotlusele antud vastuses, mis laekus Euroopa Kohtusse 11. juulil 2022, muutis eelotsusetaotluse esitanud kohus esimest eelotsuse küsimust, asendades selle küsimuse eelviimases lõigus sõna „kuid“ sõnaga „või“. Esimese eelotsuse küsimuse lõplik sõnastus on seega järgmine:

„Kas direktiivi [2001/29] artikli 3 lõikes 1 sisalduvat mõistet „üldsusele edastamine“ tuleb tõlgendada nii, et sellega tegeleb voogedastusplatvormi vahetu käitaja (kelle asukoht käesoleval juhul ei ole liidus),

–        kes teeb üksinda otsuse tema levitatavate telesaadete sisu ja pimendamise kohta ning kes pimendamise tehniliselt korraldab,

–        kellel on ainsana voogedastusplatvormi administraatoriõigused,

–        kes saab mõjutada seda, milliseid teleprogramme saavad lõppkasutajad teenuse kaudu vastu võtta, omamata siiski võimalust avaldada mõju programmide sisule,

–        ja kes ainsana määrab, milliseid programme ja millist sisu millisel ajal ja millisel territooriumil vaadata saab,

kui seejuures

–        antakse kasutajale juurdepääs nii nende saadete sisule, mille veebipõhiseks kasutamiseks on asjaomaste õiguste omajad andnud oma nõusoleku, kui ka sellisele kaitstud sisule, mille kasutamiseks ei ole asjaomaste õiguste omajad oma nõusolekut andnud, ja

–        voogedastusplatvormi vahetu käitaja teab, et tema teenus võimaldab ilma õiguste omajate nõusolekuta võtta vastu ka kaitstud sisuga saateid, kui lõppkliendid kasutavad VPN-teenuseid, mis jätavad mulje, et lõppkasutajate IP-aadress ja seade asuvad territooriumil, mis on hõlmatud õiguste omaja antud nõusolekuga, või^[(5)^]

–        kaitstud sisuga saateid sai voogedastusplatvormi kaudu ilma õiguste omajate nõusolekuta mitme nädala jooksul tegelikult vastu võtta ka ilma VPN-tunnelita?“

18.      Oma kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled ja Euroopa Komisjon. Kõnealused pooled vastasid kirjalikult ka Euroopa Kohtu küsimustele. Euroopa Kohus otsustas asja lahendada ilma kohtuistungita.

 Analüüs

19.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas käesolevas asjas Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust. Esimene küsimus puudutab voogedastusplatvormi käitaja vastutuse ulatust(6) sellel platvormil autoriõigustega kaitstud sisu üldsusele edastamise eest ilma õiguste omajate nõusolekuta. Teine küsimus puudutab nende käitajatega koostööd tegevate isikute võimalikku vastutust. Kolmas küsimus puudutab liikmesriikide kohtute osas kohtualluvuse ulatust autoriõiguste rikkumiste korral. Analüüsin neid küsimusi esitamise järjekorras.

 Esimene eelotsuse küsimus

20.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles õigusnormis ette nähtud teoste üldsusele edastamise ainuõigust rikub voogedastusplatvormi käitaja, kes taasedastab internetis teleprogrammi olukorras, kus

a)      kasutajad väldivad asukohapõhist juurdepääsutõket VPN-teenuse abil nii, et kaitstud teostele on juurdepääs Euroopa Liidu territooriumil, milleks eelmainitud platvormi käitajal ei ole autoriõiguste omaja nõusolekut, või

b)      kaitstud teostele oli eelmainitud platvormi kaudu Euroopa Liidu territooriumil piiranguteta juurdepääs ilma autoriõiguste omaja nõusolekuta.

21.      See küsimus tõstatab kaks peamist küsimust: kas selle voogedastusplatvormi käitaja, millel teleprogrammi edastatakse, tegeleb üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses või kannab sellise platvormi käitaja vastutust seetõttu, et kasutajad saavad juurdepääsu kaitstud sisule, vältides käitaja kasutatud juurdepääsutõket. Alustan esimesest küsimusest.

 Teleprogrammi taasedastamine internetis kui üldsusele edastamine

22.      Euroopa Kohus on juba sedastanud, et „[m]õistet „üldsusele edastamine“ [direktiivi 2001/29] autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab maapealse leviga teleprogrammis sisalduvate teoste taasedastamist:

–        muu meediateenuse osutaja kui algse televisiooniteenuse osutaja poolt;

–        interneti andmevoo abil, mis tehakse kättesaadavaks selle meediateenuse osutaja tellijatele, kes saavad taasedastust vastu võtta selle teenuseosutaja serverisse sisse logides;

–        eeldades, et need tellijad asuvad nimetatud maapealse leviga teleprogrammi levialas ja neil on õigus seda teleriga vastu võtta“(7).

23.      Selles kontekstis tuleb täpsustada, et 7. märtsi 2013. aasta otsuse ITV Broadcasting jt (C‑607/11, EU:C:2013:147) resolutsiooni punkti viimases taandes sisalduv reservatsioon, mis puudutab olukorda, kus internetis taasedastamise teenuse käitaja tellijad asuvad maapealse leviga teleprogrammi levialas, ei tähenda, et see lahendus on kohaldatav ainult sellistes olukordades. See reservatsioon oli vajalik, et lükata ümber argument, et puudub nn uus üldsus ehk teistsugune üldsus kui see, kellele teleedastus esialgu suunatud oli. Euroopa Kohus tunnistas selle asjaolu tähtsusetuks, sest taasedastamine internetis toimub muude tehniliste vahendite abil kui algne teleedastus(8). See-eest olukorras, kus taasedastusele internetis on juurdepääs ka väljaspool esialgse teleedastuse leviala(9), on see paratamatult suunatud laiemale üldsusele kui viidatud teleedastus. Seega on selline edastus a fortiori üldsusele edastamine direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

24.      Kuigi tähtis ei ole ka see, kas taasedastus internetis on esialgse teleedastusega samaaegne ja sellega võrreldes muutumatu (ingl live streaming), nagu see oli kohtuasjas, milles tehti 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus ITV Broadcasting jt (C‑607/11, EU:C:2013:147), või on see näiteks ajaliselt hilisem. Sellise taasedastuse üldsusele edastamiseks lugemise kriteerium on direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses nimelt tehniline vahend, mille abil see edastus toimub, või asjaolu, et edastajaks on muu isik kui algne ringhäälinguorganisatsioon.

25.      Lõpuks tuleks juhtida tähelepanu asjaolule, et kui esialgse telesaate taasedastamine internetis mis tahes viisil on tehnilises mõttes selle telesaate suhtes teisene ja sõltuv, siis õiguslikus mõttes on üldsusele edastamise toiming, mida see taasedastamine endast kujutab, sellest telesaatest eraldiseisev ja sõltumatu. Seetõttu ei takista asjaolu, et esialgne teleedastus on suunatud väljapoole Euroopa Liidu territooriumi ja jääb seega direktiivi 2001/29 territoriaalsest kohaldamisalast välja, lugeda selle saate taasedastamist internetis üldsusele edastamiseks kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses ulatuses, milles see taasedastus on kättesaadav territooriumil, millele kõnealust direktiivi kohaldatakse.

26.      Ülaltoodud kaalutlused viivad järeldusele, et käesoleva ettepaneku punkti 20 alapunktis b kirjeldatud olukorras ehk juhul, kui väljaspool Euroopa Liidu territooriumi toimuva esialgse teleedastuse objektiks olevad kaitstud teosed on Euroopa Liidu territooriumil piiranguteta kättesaadavad voogedastusplatvormi kaudu, millel toimub selle telesaate taasedastus, tegeleb kõnealuse platvormi käitaja nende teoste üldsusele edastamisega ja see edastus on hõlmatud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud ainuõigusega. Selline avalikkusele edastamine, kui see toimub ilma autoriõiguste omaja nõusolekuta, on seega kõnealuse ainuõiguse rikkumine.

 Vastutus selle eest, kui kasutajad väldivad autoriõigusega kaitstud teoste juurdepääsutõkkeid internetis

27.      Hakkan nüüd analüüsima keerukamat probleemi ehk voogedastusplatvormi käitaja vastutuse küsimust olukorras, mida on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punkti 20 alapunktis a. Selles olukorras seab käitaja, austades autoriõiguste omaja õigusi, asukohapõhise juurdepääsutõkke territooriumile, kus tal ei ole luba edastada kaitstud teoseid üldsusele, käesoleval juhul kogu Euroopa Liidu territooriumile, kuid kasutajad väldivad seda tõket VPN-teenuse abil, mis võimaldab neil saada juurdepääs teostele nii, nagu nad viibiksid üldsusele edastamise loaga hõlmatud territooriumil ehk Serbia ja Montenegro territooriumil.

28.      Asukohapõhine juurdepääsutõke kuulub nn digitaalsete õiguste haldamise (ingl digital rights management) vahendite hulka(10). Tegemist on mitmesuguste kaitsemeetmetega, mille eesmärk on takistada digitaalsel (elektroonilisel) kujul sisu kasutamist viisil, mis on vastuolus selle sisu pakkuja tahtega. Nende kaitsemeetmete eesmärk on n-ö korrigeerida pakkujate jaoks soovimatuid andmete digitaalse kuju omadusi, nimelt võimalust luua põhimõtteliselt tasuta kuitahes suurel hulgal identseid koopiaid ja edastada neid kuitahes kaugele (eelkõige interneti kaudu). Interneti kaudu levitatava sisu puhul võib digitaalsete õiguste haldamise vahendeid, nagu asukohapõhine juurdepääsutõke, kasutada ka selle edastusvahendi globaalse olemuse tasandamiseks ja interneti jagamiseks geograafilisteks aladeks, mida mainisin käesoleva ettepaneku sissejuhatuses.

29.      Digitaalsete õiguste haldamise vahendeid kasutatakse laialdaselt autoriõiguste kaitsmiseks, muutes võimatuks digitaalsel kujul levitatavate kaitstud teoste seadusvastase või lihtsalt nende õiguste omajate jaoks soovimatu kasutamise. Neid kasutatakse selliste teoste puhul ka autoriõiguste haldamise vahendina, võimaldades seega eraldi tasu kogumist ühe ja sama teose erinevate levitamisvormide eest, turu jagamist ja nn hinna alusel diskrimineerimist turu eri osades, samuti tasu kogumist veebisaitidel edastatava sisu eest.

30.      Autoriõiguste kaitsmiseks ja haldamiseks mõeldud digitaalsete õiguste haldamise vahendid on omakorda ise kaitstud Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi 2001/29 artiklis 6 on sätestatud, et liikmesriigid peavad tagama õiguskaitsega „tõhusad tehnilised meetmed“, mis vastavalt selle mõiste definitsioonile kõnealuse artikli lõikes 3 hõlmab ka digitaalsete õiguste haldamise vahendeid.

31.      Ka Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et digitaalsete õiguste haldamise vahendid võivad liidu õiguses kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, sealhulgas – mis on käesoleva asja kontekstis eriti huvipakkuv – üldsusele edastamise mõiste defineerimisel direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

32.      13. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76) leidis Euroopa Kohus, „et üldsusele edastamise toiminguga selle sätte tähenduses ei ole tegemist siis, kui veebisaidil pakutakse klikitavaid linke, mis suunavad teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate teoste juurde“(11). Euroopa Kohus selgitas, et vaba juurdepääsuga veebisait on suunatud kõigile internetikasutajatele ja seetõttu ei anna suunamine sellel saidil oleva teose juurde uue üldsuse jaoks juurdepääsu sellele teosele(12).

33.      Juurdepääsutõkkega kaitstud veebisait(13) on seevastu suunatud ainult klientidele ehk isikutele, kes on saanud sellele juurdepääsu seaduslikul viisil. Sellest tõkkest möödahiilimine ja sellisel veebisaidil sisalduvate kaitstud teoste edastamine teistele isikutele kas või teisel veebisaidil oleva lingi abil tähendab uuele üldsusele edastamist ja kujutab endast üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses(14). Euroopa Kohtu hinnangul võib digitaalsete õiguste haldamise vahendite kasutamine internetis määratleda isikute ringi (üldsuse), kellele on suunatud üldsusele edastamine direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses(15).

34.      Kohtuasjas, milles tehti 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Vereniging Openbare Bibliotheken (C‑174/15, EU:C:2016:856), lubas Euroopa Kohus hõlmata raamatute elektrooniliste eksemplaride laenutamise avalikele raamatukogudele mõeldud erandiga, mis on ette nähtud direktiivi 2006/115/EÜ artikli 6 lõikes 1(16). Selle loa andmise eelduseks oli selliste digitaalsete õiguste haldamise vahendite kasutamine, mis muudaksid elektroonilise eksemplari laenutamise sarnaseks trükiteoste laenutamisega(17).

35.      Lõpuks tuleb mainida 9. märtsi 2021. aasta kohtuotsust VG Bild-Kunst (C‑392/19, EU:C:2021:181), milles Euroopa Kohus sedastas „et üldsusele edastamisena [direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1] tähenduses on käsitatav juurdepääsutõketeta veebisaidil autoriõiguse omaja loal üldsusele kättesaadavaks tehtud autoriõigusega kaitstud teoste paigutamine kaudlisamise meetodil kolmanda isiku veebilehele, kui seda tehes hoitakse kõrvale kaudlisamise eest kaitsvatest meetmetest, mille selle õiguse omaja on võtnud või mille võtmist ta on nõudnud“(18). Euroopa Kohus leidis nimelt, et kui autoriõiguse omaja on võtnud kaudlisamise eest kaitsvad tehnilised meetmed, siis on ta piiranud isikute ringi, kellele kõnealune teos on kättesaadav, selle veebisaidi kasutajatega, millele teos esialgu edastati(19).

36.      Minu hinnangul saab sarnast arutluskäiku kasutada käesoleva kohtuasja esemeks olevate asukohapõhiste juurdepääsutõkete puhul. Kui autoriõiguste omaja (või tema litsentsisaaja) on seadnud niisuguse tõkke, on tema edastus suunatud ainult nendele isikutele, kes saavad juurdepääsu kaitstud sisule kõnealuse autoriõiguste omaja määratud territooriumilt (ehk territooriumilt, millelt juurdepääs ei ole blokeeritud). Seega ei edasta autoriõiguste omaja sisu üldsusele muul territooriumil.

37.      Seega, kui äriühingule GO4YU Beograd kuuluval voogedastusplatvormil on äriühingu Grand Production meelelahutussaated hõlmatud asukohapõhise juurdepääsutõkkega nii, et juurdepääs neile on põhimõtteliselt võimalik ainult Serbia ja Montenegro territooriumilt, siis ei tegele äriühing GO4YU Beograd nende saadete üldsusele edastamisega Euroopa Liidu territooriumil.

38.      On aga üldteada, et ei virtuaalses ega ka reaalses maailmas ei ole olemas kaitsemeetmeid, millest ei saaks kõrvale hiilida või mida ei saaks murda. See saab lihtsalt olla kas vähem või rohkem keeruline. See tõsiasi kehtib ka asukohapõhise juurdepääsutõkke kohta. Mitmesugused tehnilised vahendid, sh VPN-teenus, võimaldavad neist tõketest mööda hiilida, eelkõige kasutaja asukoha virtuaalse muutmise kaudu. On olemas ka tehnilised vahendid selliste vahenditega võitlemiseks, aga need ei ole ei praegu ega ilmselt ka tulevikus täielikult tõhusad, sest rikkumistehnika areneb kaitsetehnikaga võrreldes alati pisut kiiremini.

39.      See ei tähenda aga, et isik, kelle kaitstud teose asukohapõhisest juurdepääsutõkkest hiilivad kasutajad mööda, tegeleks kõnealuse teose edastamisega üldsusele territooriumil, kus juurdepääs sellele teosele on tõkestatud. Selline järeldus muudaks võimatuks internetis autoriõiguste haldamise territoriaalsel tasandil – teose iga edastamine üldsusele interneti kaudu peaks põhimõtteliselt olema oma olemuselt globaalne.

40.      Minu meelest tuleks siinkohal asuda analoogilisele seisukohale Euroopa Kohtu omaga hüperlinke puudutavates asjades. Olukorras, kus hüperlingi kaudu on võimalik mööda pääseda autoriõigusega kaitstud sisu juurdepääsutõkkest, vastutab selle sisu uuele üldsusele edastamise eest hüperlinke kasutav isik, mitte selle veebisaidi käitaja, millel toimus esialgne edastamine ja mille juurdepääsutõket on rikutud.

41.      Käesoleva asja spetsiifiliseks elemendiks on asjaolu, et puudub mis tahes kolmas isik, kes edastaks kasutajatele äriühingu Grand Production toodetud saateid, rikkudes äriühingu GO4YU Beograd seatud asukohapõhist juurdepääsutõket. Kasutajad ise hiilivad sellest piirangust mööda, hankides juurdepääsu kõnealustele saadetele ilma vahendajata(20).

42.      Mulle ei tundu aga, et see oleks piisav põhjus, et pidada äriühingut GO4YU Beograd vastutavaks sellise asjade seisu eest. Äriühingul Grand Production on tõenäoliselt õigus, kui ta väidab, et äriühing GO4YU Beograd on teadlik, et tema seatud asukohapõhistest juurdepääsutõketest hiilitakse mööda VPN-teenuste abil. Samamoodi on sellest teadlik ka äriühing Grand Production. See, et kasutajad hiilivad mööda mitmesugustest kaitsemeetmetest, on risk, mis on lahutamatult seotud autoriõigusega kaitstud teoste digitaalse levitamisega, eelkõige internetis. Võimaldades äriühingul GO4YU Beograd edastada oma saateid voogedastusplatvormi kaudu ainult määratud territooriumil, pidi äriühing Grand Production arvestama, et teatud hulk kasutajaid võib saada neile saadetele juurdepääsu väljastpoolt seda territooriumi.

43.      See ei tähenda aga, et äriühing GO4YU Beograd vastutaks kõnealuste saadete üldsusele edastamise eest selliste kasutajate puhul. Euroopa Kohtu eelviidatud praktika loogika kohaselt määrab avalikkusele edastamisega tegeleva isiku tahe, mis tuleneb kasutatud tehnilistest kaitsemeetmetest, isikute ringi, kellele edastus on suunatud.

44.      Teisiti oleks asjad juhul, kui äriühing GO4YU Beograd kasutaks sihilikult ebatõhusat asukohapõhist juurdepääsutõket, et tegelikult võimaldada isikutele väljastpoolt territooriumi, millel tal on õigus äriühingu Grand Production toodetud saateid üldsusele edastada, juurdepääsu neile saadetele viisil, mis on lihtsam võrreldes võimalustega, mis on objektiivselt internetis olemas, eelkõige võrreldes üldkättesaadavate VPN-teenustega. Sellises olukorras tuleks asuda seisukohale, et äriühing GO4YU Beograd teeb toiminguid – olles täielikult teadlik nende tagajärgedest –, mille eesmärk on pakkuda klientidele juurdepääsu kaitstud teosele olukorras, kus nende tegevuste puudumise korral ei saaks kliendid üldse kõnealust teost kasutada(21). Selle tuvastamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Litsentsilepingu pooled aga saavad selles lepingus kokku leppida litsentsisaaja kaugeleulatuvad kohustused seoses lepingu esemeks oleva sisu juurdepääsutõketega.

 Vastus esimesele eelotsuse küsimusele

45.      Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles õigusnormis ette nähtud teoste avalikkusele edastamise ainuõigust ei riku voogedastusplatvormi käitaja, kes taasedastab internetis teleprogrammi olukorras, kus kasutajad väldivad asukohapõhist juurdepääsutõket VPN-teenuse abil nii, et kaitstud teosed on kättesaadavad Euroopa Liidu territooriumil, milleks selle platvormi käitajal ei ole autoriõiguste omaja nõusolekut. Selline käitaja rikub aga seda õigust olukorras, kus kaitstud teosed on mainitud platvormi kaudu Euroopa Liidu territooriumil piiranguteta kättesaadavad ilma autoriõiguste omaja nõusolekuta.

 Teine eelotsuse küsimus

46.      Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes on seotud selle voogedastusplatvormi käitajaga, millel edastatakse autoriõigusega kaitstud teoseid, ja kes reklaamib kõnealust platvormi, sõlmib klientidega selle käitaja pakutavate teenuste osutamise lepingu ja tagab klienditoe, aga ei saa mõjutada ei platvormil edastatavat sisu ega sellel juurdepääsutõkete seadmist kolmandate isikute autoriõiguste kaitsmiseks, tegeleb samuti üldsusele edastamisega selle õigusnormi tähenduses.

47.      Vastuse sellele küsimusele saab minu hinnangul tuletada Euroopa Kohtu senisest praktikast, mis puudutab autoriõigusega kaitstud teoste üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

48.      Oma ettepanekus kohtuasjas Stim ja SAMI (C‑753/18, EU:C:2020:4) juhtisin juba tähelepanu sellele, et kuigi Euroopa Kohus on oma praktikas kinnitanud üldsusele edastamise fakti arvukatel juhtudel, mis ulatuvad väljapoole teose tavapärasest otsesest edastamisest, on kõigi nende olukordade ühiseks jooneks otsene seos kasutaja tegevuse ja üldsusele edastatavate autoriõigusega kaitstud teoste vahel. See otsene seos on keskne element, ilma milleta ei saa rääkida selliste teoste üldsusele edastamisest(22). Nõustudes minu vastuseettepanekuga selles asjas esitatud eelotsuse küsimusele, otsustas Euroopa Kohus, et raadiovastuvõtjatega varustatud sõiduautode rentimine ei ole üldsusele edastamine eelkõige direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses(23).

49.      Ülaltoodud järeldusi ei muuda Euroopa Kohtu hilisem praktika, mis puudutab autoriõigusega kaitstud teoste üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Eelkõige 22. juuni 2021. aasta kohtuotsuses YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503) otsustas Euroopa Kohus, et isik, kes haldab videojagamisplatvormi või failide majutus‑ ja jagamisplatvormi, kus kasutajad saavad kaitstud sisu (autoriõigusi rikkudes) üldsusele kättesaadavaks teha, tegeleb teoste üldsusele edastamisega ainult olukorras, kus ta on konkreetselt teadlik autoriõigusega kaitstud sisu ebaseaduslikult kättesaadavaks tegemisest tema platvormil ja vaatamata sellele hoidub seda sisu kiiresti kustutamast või sellele juurdepääsu tõkestamast, või olukorras, kus haldaja küll teab või peaks teadma, et üldiselt teevad tema platvormi kasutajad kaitstud sisu platvormi kaudu ebaseaduslikult üldsusele kättesaadavaks, kuid hoidub rakendamast sobivaid tehnilisi meetmeid, mida võib oodata tema olukorras tavapäraselt hoolsalt ettevõtjalt, et usutavalt ja tõhusalt võidelda autoriõiguse rikkumiste vastu sellel platvormil, või ka olukorras, kus kõnealune haldaja osaleb ebaseaduslikult üldsusele edastatava kaitstud sisu valimisel, pakub oma platvormil spetsiaalselt sellise sisu ebaseaduslikuks jagamiseks mõeldud vahendeid või teadlikult soodustab sellist jagamist(24). See-eest internetis autoriõigusega kaitstud teoste levitamist võimaldava platvormi kättesaadavaks tegemise teenuse osutamine ise ei ole piisav väitmaks, et sellise platvormi käitaja edastab selliseid teoseid üldsusele direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, isegi kui ilma sellise platvormita ei saaks kasutaja kõnealuseid teoseid levitada(25).

50.      Käesolevas asjas puudub selline otsene seos teises eelotsuse küsimuses kirjeldatud isikute ja äriühingu GO4YU Beograd voogedastusplatvormil üldsusele edastatavate teoste, sh äriühingu Grand Production toodetud saadete vahel. Need isikud aitavad kahtlemata kaasa selle platvormi toimimisele, tagades vahenduse platvormi ja selle klientide vahel. Võib isegi asuda seisukohale, et nende tegevus on hädavajalik selleks, et kliendid saaksid juurdepääsu sellel platvormil levitatavale sisule, sest selleks on vaja sõlmida abonentleping. Kõnealused isikud ei saa aga kuidagi mõjutada sellel platvormil levitatavat sisu ega takistada võimalikke autoriõiguste rikkumisi.

51.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt teises küsimuses äramärgitud asjaolu, et kliente ei teavitata esialgu sellest, et teatav sisu, sh äriühingu Grand Production toodetud meelelahutussaated, ei ole platvormil kättesaadavad, ei muuda seda järeldust kuidagi. Asjaolu, et kliente ei teavitata, et teatav sisu ei ole platvormil kättesaadav, ei muuda kuidagi fakti, et see ei ole kättesaadav. Samuti puuduvad minu hinnangul igasugused selged põhjuslikud seosed asjaolu, et kliente ei teavitata kõnealuse sisu kättesaadavuse puudumisest, ja nende klientide kalduvuse vahel vältida asukohapõhist juurdepääsutõket, mille tõttu kõnealune sisu ei ole kättesaadav. Lisaks sellele, nagu märkisin eespool, ei vastuta minu hinnangul voogedastusplatvormi käitaja ja veel vähem temaga seotud isikud selle eest, kui kasutajad hiilivad mööda autoriõigusega kaitstud teoste tehnilistest juurdepääsutõketest.

52.      Võimalik on sellise platvormiga seotud isikute kõrvalvastutus autoriõiguste rikkumise lihtsustamise või sellele kaasa aitamise eest, kui nende õiguste rikkumine leiab kinnitust. See vastutus ei ole aga Euroopa Liidu õiguses ühtlustatud ja on eranditult reguleeritud liikmesriikide riigisisese õigusega.

53.      Eeltoodut silmas pidades teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes on seotud selle voogedastusplatvormi käitajaga, millel edastatakse autoriõigusega kaitstud teoseid, ja kes reklaamib kõnealust platvormi, sõlmib klientidega selle käitaja pakutavate teenuste osutamise lepingu ja tagab klienditoe, aga ei saa mõjutada ei platvormil edastatavat sisu ega sellel juurdepääsutõkete seadmist kolmandate isikute autoriõiguste kaitsmiseks, ei tegele üldsusele edastamisega selle õigusnormi tähenduses.

 Kolmas eelotsuse küsimus

54.      Kolmas eelotsuse küsimus puudutab liikmesriikide kohtute pädevuse ulatust autoriõiguste rikkumisega seotud lepinguvälise kahju asjades. Selle küsimuse puhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastuses on tegemist direktiivi 2001/29 artikli 2 lõigete a ja e ning artikli 3 lõike 1 tõlgendamisega koostoimes määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktiga 2.

55.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et see küsimus tuleneb kahtlustest, mis on tekkinud Euroopa Kohtu praktika kontekstis. Nimelt on Euroopa Kohus ühest küljest otsustanud, et juhul, kui väidetavalt on rikutud autoriõigust, mis on kaitstud liikmesriigis, kus kohtusse pöörduti, on see kohus, kahju tekkimise koha (sks Erfolgsort) alusel pädev arutama nõuet hüvitada kahju, mis tekitati nende õiguste rikkumisega seeläbi, et kaitstud teosed tehti kättesaadavaks veebilehel, mis on kättesaadav selle kohtu territoriaalse pädevuse piirkonnas, aga ainult selle kahju ulatuses, mis on tekkinud selle liikmesriigi territooriumil(26).

56.      Teisest küljest aga on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et isik, kes väidab, et tema isiklikke õigusi on rikutud tema kohta internetis ebaõige teabe avaldamisega ja talle suunatud kommentaaride eemaldamata jätmisega, võib esitada hagi ebaõige teabe eemaldamiseks, kommentaaride kustutamiseks ja kahju väljamõistmiseks kogu kannatatud ülekohtu ja tekitatud kahju ulatuses selle liikmesriigi kohtule, kus asub isiku huvide kese. Selline isik ei saa aga esitada hagi ebaõige teabe korrigeerimiseks ja tema õigusi rikkuvate kommentaaride eemaldamiseks iga sellise liikmesriigi kohtusse, mille territooriumil internetis avaldatud teave oli või on kättesaadav(27).

57.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib käesolevas asjas kindlaks teha, kas põhikohtuasja eseme puhul, milleks ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid nõue kohaldada ajutist meedet hagejale kuuluvate teoste internetis üldsusele edastamise keelamise näol, tuleks selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati, määratleda esimese viidatud kohtuotsuse kohaselt, mis tähendab, et see pädevus piirdub Austria territooriumiga, või teise kohtuotsuse kohaselt, mille tulemusena oleksid Austria kohtud pädevad kohaldama üleilmse ulatusega kaitsemeetmeid.

58.      Mul on aga kahtlus, kas see eelotsuse küsimus on vastuvõetav, sest minu hinnangul ei saa Euroopa Kohus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastust, mis oleks kasulik selles kohtus poolelioleva vaidluse lahendamisel. Seda kahtlust näivad jagavat ka põhikohtuasja pooled.

59.      Esiteks on Euroopa Kohtu eespool viidatud praktika välja töötatud määruse nr 1215/2012(28) artikli 7 punkti 2 alusel, millele viitab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses. Selle õigusnormi kohaselt on lepinguvälise kahju puhul pädevus selle paiga kohtul, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Just selles kontekstis määras Euroopa Kohus viidatud kohtupraktikas liikmesriikide kohtute pädevuse. Käesoleva asja puhul aga ei ole see õigusnorm põhikohtuasjas kohaldatav.

60.      Kui rääkida äriühingust GO4YU Beograd, siis selle asukoht on Serbias ehk väljaspool Euroopa Liidu territooriumi, määruse nr 1215/2012 artikli 7 kohaldamine piirdub aga kostjatega, kelle asukoht (või asukohad) on liikmesriikides. Konkreetse liikmesriigi kohtute pädevuse hagide puhul, mis on suunatud isikute vastu, kelle elukoht ei ole liikmesriigis, näeb viidatud määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt ette selle liikmesriigi õigus.

61.      Kui aga rääkida põhikohtuasja ülejäänud kostjatest, siis nende asukoht või elukoht on Austrias ehk eelotsusetaotluse esitanud kohtu asukohaliikmesriigis. Austria kohtute pädevust kohtuasjades nende kostjate vastu ei määra kindlaks mitte artikli 7 punkt 2, sest seda õigusnormi kohaldatakse isikute puhul, kes on kostjateks muu liikmesriigi kohtus kui nende elukoha liikmesriik, vaid määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõige 1, mille kohaselt saab liikmesriigi kohtusse esitada hagi iga isiku vastu, kelle elukoht on selles liikmesriigis. Selle liikmesriigi kohtutel on universaalne pädevus ja see ei ole põhimõtteliselt piiratud, vähemalt mitte kohtualluvuse reeglitega(29). Seega ei saa siin kohaldada Euroopa Kohtu praktikat, millele viitasin käesoleva ettepaneku punktides 55 ja 56.

62.      Samuti ei saa seda kohtupraktikat kohaldada juhul, kui Austria kohtud on pädevad lahendama hagi äriühingu GO4YU Beograd vastu, kohaldades Austria õigusnorme määruse nr 1215/2012 artikli 6 lõike 1 kohaselt, sest see hagi on seotud hagidega teiste kostjate vastu(30). Kohtualluvus selles osas peaks olema analoogne kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 1 kirjeldatuga. Igal juhul on tegemist liikmesriigi õiguse tõlgendamisega(31).

63.      Teiseks ei selgita eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuidas Euroopa Kohtu 17. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuses Bolagsupplysningen ja Ilsjan (C‑194/16, EU:C:2017:766) esitatud põhjenduse kohaldamine tooks kaasa Austria kohtute piiramatu pädevuse.

64.      Ühest küljest ei viita miski sellele, et äriühingu Grand Production huvide kese asuks Austrias, mitte aga Serbias, kus on äriühingu asukoht. Põhikohtuasja pooled ise kinnitavad oma vastustes Euroopa Kohtu küsimustele, et huvide keskme doktriin ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

65.      Teisest küljest, kui tahta kasutada per analogum Euroopa Kohtu väidet, mille kohaselt, arvestades internetis avaldatava teabe ja sisu laialdast levikut ning seda, et see levib üldjuhul globaalselt, on esimeste parandamise ja teiste eemaldamise nõue üks ja jagamatu ning seetõttu saab selle esitada vaid kohtule, kes on pädev lahendama kogu kahju hüvitamise nõuet(32), on selles asjas esitatud kolmas eelotsuse küsimus alusetu. Nimelt tuleb selle väite kohaselt kõik internetti üles laaditud sisu korrigeerimise või kustutamise nõuded(33) esitada kohtule, kellel on territoriaalselt piiramatu pädevus, ja selline kohus tuleb kõigepealt kindlaks teha vastavalt asjaomastele õigusnormidele, milleks käesolevas asjas on Austria õigusnormid koosmõjus määruse nr 1215/2012 artikli 6 lõikega 1. Seega ei ole enam põhjust arutleda selle kohtu pädevuse üle.

66.      Eeltoodut arvestades teen ettepaneku tunnistada kolmas eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks.

 Ettepanek

67.      Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen ettepaneku vastata küsimustele, mille esitas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) Euroopa Kohtule, järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

selles õigusnormis ette nähtud teoste avalikkusele edastamise ainuõigust ei riku voogedastusplatvormi käitaja, kes taasedastab internetis teleprogrammi olukorras, kus kasutajad väldivad asukohapõhist juurdepääsutõket virtuaalse privaatvõrgu (VPN) teenuse abil nii, et kaitstud teosed on kättesaadavad Euroopa Liidu territooriumil, milleks sellise platvormi käitajal ei ole autoriõiguste omaja nõusolekut; selline käitaja rikub aga seda õigust olukorras, kus kaitstud teosed on tema platvormi kaudu Euroopa Liidu territooriumil piiranguteta kättesaadavad ilma autoriõiguste omaja nõusolekuta.

2.      Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1

tuleb samuti tõlgendada nii, et

isik, kes on seotud selle voogedastusplatvormi käitajaga, millel edastatakse autoriõigusega kaitstud teoseid ja kes reklaamib kõnealust platvormi, sõlmib klientidega teenuste osutamise lepingu ja tagab klienditoe, aga ei saa mõjutada ei platvormil edastatavat sisu ega sellel juurdepääsutõkete kasutamist kolmandate isikute autoriõiguste kaitsmiseks, ei tegele üldsusele edastamisega selle õigusnormi tähenduses.

1      Algkeel: poola

2      ELT 2012, L 351, lk 1.

3      ELT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230.

4      Kasutaja tegutseb internetis VPN-serveri IP-aadressi ja asukohaga.

5      Kohtujuristi kursiiv. Originaalis „oder“.

6      Siinkohal tuleb selgitada – millele juhib õigesti tähelepanu ka komisjon –, et tegemist ei ole platvormiga, millel kasutajad sisu avaldavad, vaid veebisaidiga, mille käitaja otsustab täiel määral sellel saidil edastatava sisu üle.

7      7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus ITV Broadcasting jt (C‑607/11, EU:C:2013:147, resolutsiooni punkt 1).

8      7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus ITV Broadcasting jt (C‑607/11, EU:C:2013:147, punkt 39).

9      Nagu see on käesolevas asjas, kus telesaade, mis on suunatud Serbiasse, on interneti kaudu kättesaadav ka väljaspool seda ala, eelkõige Euroopa Liidu territooriumil.

10      Täpsemalt asukohapõhiste juurdepääsutõkete ja nende vältimise õiguslike tagajärgede kohta vt Kra-Oz, T., „Geoblocking and the Legality of Circumvention“, IDEA – The Journal of the Franklin Pierce Center for Intellectual Property, 2017, 57. kd, lk 385–430; Trimble, M., „Copyright and Geoblocking: The Consequences of Eliminating Geoblocking“, Boston University Journal of Science & Technology Law, 2019, 25. kd, lk 476–502.

11      Resolutsiooni punkt 1. Kohtujuristi kursiiv.

12      13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76, punktid 27 ja 28).

13      Ehk teatavat liiki digitaalsete õiguste haldamise vahendiga.

14      13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Svensson jt (C‑466/12, EU:C:2014:76, punktid 27 ja 31).

15      Vt analoogia alusel 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 36).

16      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT 2006, L 376, lk 28).

17      10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Vereniging Openbare Bibliotheken (C‑174/15, EU:C:2016:856, punktid 51–53 ja resolutsiooni punkt 1).

18      Resolutsioon. Kohtujuristi kursiiv.

19      9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus VG Bild-Kunst (C‑392/19, EU:C:2021:181, punktid 42–43).

20      Loomulikult on asjaga seotud vahendajad VPN-teenuse osutajatena. Need teenuseosutajad aga vahendavad juurdepääsu internetile, mitte ei vahenda konkreetsete autoriõigustega kaitstud teoste edastamist. Tundub, et tegemist on vahendajatega, keda on nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (ELT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399), artiklis 12.

21      Vt analoogia alusel 26. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Stichting Brein (C‑527/15, EU:C:2017:300, punkt 31).

22      Vt minu ettepanek kohtuasjas Stim ja SAMI (C‑753/18, EU:C:2020:4, punktid 24–35).

23      2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Stim ja SAMI (C‑753/18, EU:C:2020:268, resolutsioon).

24      22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, resolutsiooni punkt 1).

25      22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punktid 77–79).

26      22. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Hejduk (C‑441/13, EU:C:2015:28, resolutsioon).

27      17. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Bolagsupplysningen ja Ilsjan (C‑194/16, EU:C:2017:766, resolutsioon).

28      Või sellele vastava Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EL) nr 44/2001 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42), mis tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1215/2012, artikli 5 punkti 3 alusel.

29      Vt analoogia alusel minu ettepanek kohtuasjas Glawischnig-Piesczek (C‑18/18, EU:C:2019:458, punktid 85–86 ning joonealune märkus 42 ja seal viidatud kirjandus).

30      Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita eelotsusetaotluses, millistel alustel tunnistati Austria kohtute pädevust lahendada hagi äriühingu GO4YU Beograd vastu. Näib, et Austria seaduste kohaselt on siiski võimalik pöörduda kohtusse isiku vastu, kelle asukoht on kolmandas riigis (vt Petz, T., kogumikus Toshiyuki, K., Intellectual Property and Private International Law: Comparative Perspectives, Bloomsbury Publishing (UK), 2012, lk 310 jj).

31      Käesolevas asjas ei ole kohaldatav määruse nr 1215/2012 artikli 8 punkt 1, sest seda artiklit, nagu ka selle määruse artiklit 7, kohaldatakse ainult kostjate puhul, kelle elukoht (asukoht) on mõne liikmesriigi territooriumil (vt 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Sapir jt (C‑645/11, EU:C:2013:228, resolutsiooni punkt 3)).

32      17. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Bolagsupplysningen ja Ilsjan (C‑194/16, EU:C:2017:766, punkt 48).

33      Seega analoogia alusel ka internetis autoriõigusega kaitstud teoste edastamise keelu määramise nõuded.