1.

Liidu kodanikud võivad oma elu jooksul elada ja töötada eri liikmesriikides. Samuti võivad nad teha „karjääripause“ ja pühendada aega oma laste kasvatamisele. Isik võib alustada ametialast karjääri ühes liikmesriigis (edaspidi „liikmesriik A“), seejärel töötamise katkestada, et kasvatada oma lapsi teises liikmesriigis (edaspidi „liikmesriik B“), ning seejärel jätkata karjääri liikmesriigis A. Kas sellises olukorras kohustab liidu õigus liikmesriiki A kohaldama asjasse puutuvale isikule pensioni määramisel oma õigusnorme liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“ ja võtma neid arvesse, nagu need oleks täitunud tema territooriumil?

2.

Sellele küsimusele keskendusid kohtuasjad, milles tehti kohtuotsused Elsen ( 2 ), Kauer ( 3 ) ja Reichel-Albert ( 4 ) seoses määruse (EMÜ) nr 1408/71 kohaldamisega ( 5 ), mis on tühistatud ja asendatud määrustega (EÜ) nr 883/2004 ( 6 ) ja nr 987/2009 ( 7 ), ning seda küsimust käsitleti ka hiljutises kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt (välismaal täitunud lapsekasvatusperioodid) ( 8 ), mis samamoodi nagu käesolev kohtuasi puudutas olukorda, mida reguleerisid kaks viimati nimetatud määrust.

3.

Kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt leidis Euroopa Kohus, et kuigi liidu seadusandja oli vastu võtnud konkreetse sätte selle kohta, et liikmesriik A võtab arvesse liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioode“, nimelt määruse nr 987/2009 artikli 44 lõike 2, ei ole see säte ainus kohaldatav õigusnorm. Seega oli jätkuvalt asjakohane õiguslik lahendus, mille ta oli välja töötanud määruse nr 1408/71 kohaldamise kontekstis ajal, mil liidu seadusandja ei olnud veel selles küsimuses ühtegi õigusnormi kehtestanud. Sellele tuginedes leidis ta, et olukorras, kus määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimused ei olnud täidetud, mistõttu asjasse puutuv isik ei saanud sellele sättele tugineda, oli liikmesriik A sellegipoolest liidu kodanike liikumist kaitsva ELTL artikli 21 alusel kohustatud kohaldama oma õigusnorme liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“ ja käsitama neid nii, nagu need oleks täitunud tema territooriumil, niikaua kui need olid „piisavalt seotud“ asjasse puutuval isikul selles liikmesriigis täitunud „kindlustusperioodidega“. Selline oleks olukord juhul, kui isik oleks nii enne kui ka pärast liikmesriiki B elama asumist töötanud ja teinud sissemakseid üksnes liikmesriigis A. ( 9 )

4.

Põhikohtuasjas on siiski tegemist mõnevõrra teistsuguse olukorraga. Perioodid, mida minu hinnangul saab samastada „kindlustusperioodidega“, täitusid põhikohtuasja kaebaja VA puhul Saksamaal nii enne kui ka pärast seda, kui ta kasvatas oma lapsi Madalmaades. Küll aga hakkas ta tegema sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustussüsteemi alles mitu aastat pärast seda, kui ta oli lakanud pühendumast oma laste kasvatamisele.

5.

Nendel asjaoludel on käesoleva kohtuasja põhiküsimus see, kas Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud „piisava seose“ kriteerium on täidetud olukorras, kus asjasse puutuv isik ei ole teinud sissemakseid liikmesriigi A kohustuslikku pensionikindlustusskeemi enne seda, kui ta pühendus laste kasvatamisele liikmesriigis B. Nagu ma allpool selgitan, olen arvamusel, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Tõepoolest, minu hinnangul ei välista see asjaolu iseenesest „piisava seose“ tõendamist liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodide“ ja liikmesriigis A täitunud „kindlustusperioodide“ vahel.

6.

Määruse nr 883/2004 II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ asub muu hulgas artikkel 11, milles on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]

[…]“.

7.

Määrus nr 987/2009 kehtestab määruse nr 883/2004 artikli 89 kohaselt viimase rakendamise korra.

8.

Määruse nr 987/2009 põhjenduses 14 on märgitud:

„Mõned konkreetsed eeskirjad ja menetlused on vajalikud, et määrata kindlaks kohaldatavad õigusaktid, et võtta arvesse perioodid, mille jooksul kindlustatud isik on pühendunud laste kasvatamisele erinevates liikmesriikides.“

9.

Selle määruse artiklis 44 on täpsustatud:

„1.   Käesolevas artiklis tähendab „lapse kasvatamise aeg“ perioodi, mis võetakse arvesse pensioni määramisel liikmesriigi pensioniseaduse alusel või mis annab lisapensioni sõnaselgelt väljendatud põhjusel, et isik on kasvatanud last, sõltumata nende perioodide arvutamiseks kasutatavast meetodist ja sellest, kas need omandatakse lapse kasvatamise ajal või kinnitatakse need tagasiulatuvalt.

2.   Kui [määruse nr 883/2004] II jaotise kohaselt pädeva liikmesriigi õigusaktides ei võeta arvesse lapse kasvatamise perioodi, on selle liikmesriigi asutus, kelle õigusaktid olid vastavalt [määruse nr 883/2004] II jaotisele kohaldatavad asjaomase isiku suhtes sel põhjusel, et isik töötas või tegeles ettevõtlusega kuupäevani, mil nende õigusaktide alusel algas lapse kasvatamise periood, mida asjaomase lapse puhul arvesse võetakse, jätkuvalt kohustatud arvestama seda perioodi lapse kasvatamise perioodina tema kohaldatavate õigusaktide kohaselt, nagu oleks selline lapse kasvatamine toimunud tema territooriumil.

[…]“.

10.

Sotsiaalkindlustusseadustiku kuuenda osa (Sozialgesetzbuch (SGB) Sechstes Buch; edaspidi „SGB VI“), 28. novembri 2018. aasta seadusega (BGBl. I, lk 2016) muudetud redaktsioonis, §‑s 56 on sätestatud:

„(1)   Lapsekasvatusperiood on lapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Lapsekasvatusperioodi võetakse arvesse ühel vanematest […], kui

1. last kasvatas asjaomasel ajal see vanem;

2. lapse kasvatamine toimus Saksamaa Liitvabariigi territooriumil või on sellega võrdsustatud ja

3. sellel vanemal ei ole arvessevõtmine välistatud.

[…]

(3)   Lapse kasvatamine on toimunud Saksamaa Liitvabariigi territooriumil, kui last kasvatav vanem elas seal alaliselt koos lapsega. Lapse kasvatamine loetakse toimunuks Saksamaa Liitvabariigi territooriumil, kui last kasvatav vanem elas koos oma lapsega alaliselt välismaal ja tegi seal töötajana või ettevõtlusega tegelemise tõttu lapse kasvatamise ajal või vahetult enne lapse sündi kohustuslikke sissemakseid […].

[…]

(5)   Lapsekasvatusperiood hakkab kulgema sünnikuu lõpust ja lõppeb 36 kalendrikuu möödumisel […].“

11.

SGB VI 23. juuni 2014. aasta seadusega (BGBl. I, lk 787) muudetud redaktsioonis § 249 lõikes 1 on sätestatud:

„Lapsekasvatusperiood lõppeb enne 1. jaanuari 1992 sündinud lapse puhul lapse sünnikuu lõpust 24 kalendrikuu möödumisel.“

12.

Põhikohtuasja kaebaja VA on 1958. aastal sündinud Saksamaa kodanik. Aastatel 1962–2010 elas ta Aachenist (Saksamaa) umbes 5 km kaugusel asuvas Vaalsi linnas (Madalmaad). ( 10 ) Seal elades käis ta koolis Aachenis ja 1975. aasta augustis alustas ta seal riiklikult tunnustatud kasvataja kutse omandamist.

13.

VA alustas 1. augustil 1978 üheaastast praktikat Aachenis asuvas lasteaias. Üldjuhul oleks seda aastat käsitatud töötamisperioodina Saksamaal, mille suhtes oleks kohaldatud kohustuslikku kindlustust. Kuivõrd aga tasustatavaid kohti ei olnud piisavalt, siis läbis ta praktika, ilma et ta oleks selle eest tasu saanud, ja tema suhtes seda kindlustust ei kohaldatud. Seega ei teinud ta sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustusskeemi.

14.

Kui VA praktika 1979. aasta augustis lõppes, jätkas ta riiklikult tunnustatud kasvataja kutse omandamist Aachenis ja sai Fachhochschulreife (rakenduslik kõrgharidus), kusjuures ta elas jätkuvalt Madalmaades. Pärast seda, kui tema väljaõpe 1980. aasta juulis läbi sai, ei tegelenud ta kutsetegevusega ei Saksamaal ega Madalmaades.

15.

Seejärel sündis VA-l kaks last. Nende sündimise ajaks ei olnud VA teinud sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustussüsteemi. Ta kasvatas oma lapsi Madalmaades.

16.

Ajavahemikul 1993. aasta septembrist kuni 1995. aasta augustini ja seejärel 1999. aasta aprillist kuni 2012. aasta oktoobrini töötas ta Saksamaal. Kuna tema tööd käsitati Saksa õigusnormide kohaselt „vähe tasustatud tööna“, oli see kohustuslikust kindlustusest vabastatud.

17.

VA kolis tagasi Saksamaale 2010. aastal. Pärast 2012. aasta oktoobrit hakkas ta tegelema tasuvama tööga ja tema suhtes hakati kohaldama kohustuslikku kindlustust. Ta hakkas tegema sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustusskeemi.

18.

Alates 2018. aasta märtsist on VA saanud Saksamaalt pensioni täieliku töövõimetuse tõttu. Selle pensioni arvutamisel leidis põhikohtuasja vastustaja, Deutsche Rentenversicherung Bund (Saksamaa föderaalne pensionikindlustusasutus), et lisaks ajavahemikele, mil VA tegi sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustusskeemi (alates 2012. aastast), hõlmasid asjasse puutuvad ajavahemikud ka aega, mil ta läbis Saksamaal kutsealast koolitust (ajavahemikul 1975. aasta augustist kuni 1978. aasta juulini ja 1979. aasta augustist kuni 1980. aasta juulini), ning „lapsekasvatusperioodi“ 1. aprillist kuni 1. juunini 1999, mille jooksul ka kasvatas Madalmaades oma lapsi, töötades samal ajal Saksamaal (ilma et tema suhtes oleks kohaldatud kohustuslikku kindlustust).

19.

VA väidab, et Deutsche Rentenversicherung Bund jättis asjasse puutuva ajavahemikuna arvesse võtmata „lapsekasvatusperioodi“ Madalmaades 15. novembrist 1986 kuni 31. märtsini 1999, mille ajal ta ei töötanud (edaspidi „vaidlusalused ajavahemikud“). Ta vaidlustas selle keeldumise esimese astme kohtus. Tema kaebust ei rahuldatud.

20.

VA kaebas esimese astme kohtu otsuse edasi Landessozialgericht Nordrhein-Westfalenisse (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa).

21.

Nimetatud kohus leiab, et asjaolu, et VA kahte last ei kasvatatud vaidlusalustel ajavahemikel Saksamaal, välistab nende ajavahemike arvessevõtmise SGB VI § 56 lõike 3 esimese lause alusel. Samuti ei kuulu vaidlusalused ajavahemikud SGB VI § 56 lõike 3 teise lause kohaldamisalasse, sest selleks oleks VA pidanud koos oma lastega elama alaliselt välisriigis ja ta oleks pidanud seal lapse kasvatamise ajal või vahetult enne lapse sündi tegema kohustuslikke sissemakseid Saksamaale seoses sellega, et ta tegutses välismaal (seega Madalmaades) töötajana või tegeles ettevõtlusega. Samuti rõhutab ta, et määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud, sest laste sündimise ajal, kui vaidlusalused ajavahemikud hakkasid kulgema, ei töötanud VA Saksamaal ega tegelenud seal ettevõtlusega.

22.

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Euroopa Kohtu otsustest, mille seas on muu hulgas kohtuotsus Reichel-Albert, lähtudes peab Deutsche Rentenversicherung Bund võtma VA-le pensioni määramisel vaidlusaluseid ajavahemikke arvesse, arvestades seda, et esinevad teatud tegurid, mis viitavad „piisava seose“ olemasolule ELTL artikli 21 alusel. Sellega seoses märgib ta, et ühelt poolt erineb VA olukord sellest, mille põhjal tehti nimetatud kohtuotsus: tõepoolest, enne oma laste sündi ei olnud VA Saksamaal üldse kohustuslikus korras kindlustatud. Seetõttu ei teinud ta selles liikmesriigis sissemakseid kohustuslikku pensionikindlustusskeemi. Lisaks sellele ei olnud tegemist sellega, et ta kolis teise liikmesriiki (Madalmaadesse), sest tegelikult elas ta seal alaliselt.

23.

Teiselt poolt toob ta esile, et kogu VA tööalane tegevus on seotud Saksamaaga, et ta käis koolis üksnes Saksamaal, et ta läbis Saksamaal üheaastase praktika – millele oleks kohaldatud kohustuslikku kindlustust, kui ei oleks olnud tegemist asjaoluga, et asjaomasel ajal ei olnud saadaval piisaval arvul tasustatud praktikakohti – ning et ülejäänud aastad, mille jooksul VA kutsealast koolitust läbis, olid registreeritud „pensioniõiguste arvutamisel arvesse võetavate perioodidena“. Lisaks sellele käisid VA lapsed koolis Saksamaal ja ta kolis oma perega Madalmaadesse Saksamaa piirile väga lähedale.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nende asjaolude põhjal teada, kas asjaolu, et vaidlusaluseid ajavahemikke ei võeta riigisiseste õigusnormide alusel arvesse, on kooskõlas ELTL artikliga 21.

25.

Neil asjaoludel otsustas Landessozialgericht Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26.

23. aprilli 2021. aasta eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 4. mail 2021. Kirjalikud seisukohad on esitanud Saksamaa, Tšehhi ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad huvitatud isikud peale Tšehhi valitsuse osalesid kohtuistungil, mis toimus 11. mail 2023.

27.

Pensioni arvutamisel ( 11 ) tuginevad liikmesriikide pädevad asutused tavaliselt asjasse puutuval isikul täitunud „kindlustusperioodide“ või „elamisperioodide“ arvule ( 12 ). Lähtudes määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 üldisest eesmärgist, milleks on „rajada üksnes koordineerimissüsteem“ ja seega austada riigisiseste sotsiaalkindlustussüsteemide erijooni, ( 13 ) on see, mis läheb arvesse „kindlustusperioodi“ või „elamisperioodina“ või mida võib selliste perioodidega samastada, iga liikmesriigi otsustada, ( 14 ) tingimusel et nende õigusaktid on kooskõlas ELTL isikute vaba liikumist puudutavate sätete, eelkõige ELTL artikliga 21 ( 15 ).

28.

Mõnes liikmesriigis – aga mitte kõigis – on sätestatud, et „lapsekasvatusperioodid“ võrdsustatakse „kindlustusperioodi“ või „elamisperioodiga“ ja neid võetakse seetõttu pensioni määramisel arvesse.

29.

Selles kontekstis kehtestatakse määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikega 2 erinorm, mille eesmärk on olukorras, mille puhul isik on töötanud ja kasvatanud oma lapsi eri liikmesriikides, määrata kindlaks tingimused, mille puhul liikmesriik A (liikmesriik, milles isik on töötanud) peab kohaldama oma õigusnorme liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“, ning mis kohustab sel juhul kohtlema neid perioode nii, nagu nad oleks täitunud liikmesriigis A. ( 16 ) See liikmesriigi A pädevus on liikmesriigi B pädevuse suhtes täiendav. Liikmesriigi A kohustus kohaldada liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“ oma õigusakte on kohaldatav üksnes siis, kui liikmesriigi B õigusaktid ei võimalda lapsekasvatusperioode arvesse võtta.

30.

Nagu Tšehhi valitsus selgitab, ei ole määruse nr 987/2009 artikli 44 lõike 2 eesmärk tagada, et hüvitise saajale kohaldatakse tema suhtes kõige soodsamaid õigusakte, ega seada liikmesriikidele kohustust võtta oma õigusaktide kohaselt „lapsekasvatusperioode“ arvesse kui asjasse puutuvaid „kindlustusperioode“ või „elamisperioode“: pigem on selle eesmärk vältida olukorda, milles selliseid perioode ei võeta liikmesriigi õigusaktide kohaselt arvesse üksnes seetõttu, et need leidsid aset teises liikmesriigis. Selles mõttes peegeldab see säte võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mida määruse nr 883/2004 artikkel 5 püüab kodifitseerida ( 17 ) ja mis tuleneb otseselt ELTL artiklist 21.

31.

Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Pensionsversicherungsanstalt, ( 18 ) sõltub see, kas liikmesriigi A õigusaktid on määruse nr 987/2009 artikli 44 lõike 2 kohaselt kohaldatavad liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“, sellest, kas järgmised kolm tingimust on kumulatiivselt täidetud:

32.

Toimikus oleva teabe ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste põhjal saan aru, et VA ei täida eespool sõnastatud teist ja kolmandat tingimust, sest ta ei töötanud ega tegelenud liikmesriigis A (Saksamaa) ettevõtlusega ja seega ei teinud enne oma laste sündimist sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustusskeemi, kuigi ta tegelikult läbis Saksamaal kutsealase koolituse ja üheaastase praktika lasteaias.

33.

Sellegipoolest märgin, et kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt leidis Euroopa Kohus, et määruse nr 987/2009 artikli 44 lõige 2 ei ole „ainus säte, mis reguleerib […] lapsekasvatusperioodide arvessevõtmist“. ( 20 ) Ka nimetatud kohtuasjas asjasse puutuv isik ei täitnud eespool punktis 31 välja toodud kolmandat tingimust (küll aga teise). Nagu ma juba käesoleva ettepaneku punktis 3 märkisin, leidis Euroopa Kohus, et kuigi nimetatud isik ei saanud nendel asjaoludel tugineda määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikele 2, pidi liikmesriik A ikkagi kohaldama oma õigusnorme liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“ ja võtma neid perioode arvesse nii, nagu need oleks täitunud tema territooriumil. Ta põhjendas seda ELTL artikliga 21 ja asjaoluga, et nende perioodide ning liikmesriigis A täitunud „kindlustusperioodide“ (in casu, töötamise või ettevõtlusega tegelemise perioodide) vahel esines „piisav seos“. ( 21 )

34.

Sellest kohtuotsusest tulenevalt tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas „piisava seose“ kriteerium, mille Euroopa Kohus kujundas oma kohtupraktikas, tuginedes mitte määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikele 2, vaid ELTL artiklile 21, on täidetud sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellega seotud kahtlused tulenevad asjaolust, et erinevalt nende kohtuasjade kaebajate olukorrast, milles tehti kohtuotsused Elsen, Kauer, Reichel-Albert ja Pensionsversicherungsanstalt, milles Euroopa Kohus leidis, et selline „piisav seos“ on olemas, ei teinud VA üldse sissemakseid Saksamaa kohustuslikku pensionikindlustusskeemi ning samuti ei ole võimalik käsitada teda selle liikmesriigi õigusaktide kohaselt nõnda, et enne oma laste kasvatamist Madalmaades ta „töötas“ või „tegeles ettevõtlusega“ Saksamaal.

35.

Selgitan, miks minu arvates ei vabasta see asjaolu iseenesest liikmesriiki A (Saksamaa) kohustusest kohaldada oma õigusakte liikmesriigis B (Madalmaad) täitunud „lapsekasvatusperioodidele“. Enne selle küsimuse käsitlemist vastan aga esimesele küsimusele, mis puudutab eespool punktis 31 välja toodud esimese tingimuse tõlgendamist, nimelt et liikmesriigil A tekiks selline kohustus, ei või liikmesriigi B õigusaktide kohaselt „lapsekasvatusperioode“ arvesse võtta. Sellega seoses märgin, et komisjon väidab, et see küsimus ei ole praegusel juhul kuidagi asjakohane, kuivõrd määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 2 sätestatud teine ja kolmas tingimus ei ole nagunii täidetud. Olen nõus, et põhikohtuasjas ei saa VA tugineda nimetatud sättele. Küll aga ei tähenda see minu hinnangul, et küsimus, kas liikmesriik B (praegusel juhul Madalmaad) on jätnud vaidlusalused ajavahemikud arvesse võtmata, ei puutu asjasse. Tõepoolest, leian, et olukorras, kus määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009 on ratione temporis kohaldatavad (nagu see praegusel juhul on), on määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 2 nimetatud esimene tingimus mutatis mutandis kohaldatav, kui seda, kas „lapsekasvatusperioode“ võetakse arvesse, ei reguleeri mitte nimetatud säte, vaid Euroopa Kohtu poolt ELTL artikli 21 alusel kujundatud „piisava seose“ kriteerium.

36.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas eespool punktis 31 kirjeldatud esimene tingimus on täidetud juhul, kui liikmesriigi B (praegusel juhul Madalmaade) õigusnormide kohaselt annab selline periood pensioniõiguse mitte seetõttu, et seda samastatakse „kindlustusperioodiga“, vaid seetõttu, et seda käsitatakse „elamisperioodina“.

37.

Kõigepealt soovin selgitada kahte asja. Esiteks soovin selgitada – nagu ma juba eespool punktis 35 viitasin –, miks see määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimus on mutatis mutandis kohaldatav, kui asjasse puutuv isik ei saa oma nõudes toetuda sellele sättele ja peab seevastu toetuma ELTL artiklile 21 ning „piisava seose“ kriteeriumile, mille Euroopa Kohus kujundas välja oma kohtuotsustes Elsen, Kauer, Reichel-Albert ja Pensionsversicherungsanstalt.

38.

Sellega seoses tuletan kõigepealt meelde, et nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Pensionsversicherungsanstalt, ( 22 ) on üks määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 aluspõhimõtteid, et määruste reguleerimisaladesse kuuluva isiku suhtes „kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte“ ( 23 ).

39.

Minu arvates tuleb seda aluspõhimõtet järgida mitte üksnes määruse nr 987/2009 artikli 44 lõike 2 kohaldamisel, vaid ka siis, kui kohaldatakse „piisava seose“ kriteeriumi ELTL artikli 21 alusel. Tõepoolest, muidu võiks oma lapsi välismaal kasvatav isik selle kriteeriumi kohaselt lasta asjasse puutuvaid „lapsekasvatusperioode“ arvesse võtta nii liikmesriigis A kui ka liikmesriigis B (topeltarvestus) või valida – liikmesriikide A ja B vahel – endale soodsaimad õigusnormid, arvestades et tema olukorra suhtes võivad olla kohaldatavad mõlema riigi õigusnormid. Selle tulemuseks oleks see, et „piisava seose“ kriteeriumi ei saaks samamoodi määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikega 2 käsitada nii, et sellega kehtestatakse liikmesriigile A üksnes subsidiaarne pädevus. ( 24 ) Pigem tuleks seda käsitada nii, et sellega kehtestatakse paralleelne pädevus (nii liikmesriigile A kui ka liikmesriigile B).

40.

Lisaks märgin, et ELTL artikli 21 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]gal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti“. ( 25 ) Seega kaldun lükkama kõrvale nimetatud sätte sellist tõlgendust, mis oleks vastuolus nende kahe määruse üldise loogika või ühe aluspõhimõttega. ( 26 )

41.

Selle kohta tuletan samuti meelde, et kuigi ELTL artikli 21 eesmärk on tagada eelkõige, et kodanikke, kes kasutavad oma vaba liikumise õigust, ei diskrimineerita ega – nagu Euroopa Kohus on otsustanud – heidutata seda õigust kasutamast seda vabadust piiravate takistuste tõttu, ei ole selle sätte eesmärk tagada, et nad satuvad eelisseisundisse sellepärast, et nad kasutavad seda õigust. On selge, et kui isikul, kes on kasutanud õigust vabale liikumisele, oleks õigus välismaal täitunud „lapsekasvatusperioode“ arvesse võtta nii liikmesriigis A kui ka liikmesriigis B või valida, milliseid õigusnorme tuleks sellistele perioodidele kohaldada – selle asemel, et tal on võimalus tugineda liikmesriigi A õigusnormidele üksnes juhul, kui liikmesriigi B õigusaktid ei võimalda „lapsekasvatusperioode“ arvesse võtta –, oleks selline isik soodsamas olukorras võrreldes isikuga, kelle elu on olnud seotud vaid ühe liikmesriigi territooriumiga. Selline tulemus läheb ELTL artiklis 21 nõutust kaugemale.

42.

Viimaks märgin, et ükski liikmesriik, kes oli kohtuotsustes Elsen, Kauer ja Reichel-Albert ning hiljutises kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt „liikmesriigi B“ olukorras (nimelt Prantsusmaa, Belgia ja Ungari), ei võtnud oma õigusaktide kohaselt asjasse puutuvaid „lapsekasvatusperioode“ arvesse. Niisiis on Euroopa Kohus seni kohaldanud „piisava seose“ kriteeriumi üksnes sellises olukorras, kus on selge, et liikmesriik B ei võtnud asjasse puutuvat „lapsekasvatusperioodi“ arvesse. ( 27 )

43.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb minu hinnangul see, et „piisavat seost“ liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodide“ ja liikmesriigis A täitunud „kindlustusperioodide“ vahel ei ole võimalik tuvastada, kui ei ole selge, et liikmesriik B ei võta asjasse puutuvaid „lapsekasvatusperioode“ oma õigusaktide kohaselt arvesse. Seda tingimust, mille liidu seadusandja lisas sõnaselgelt määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikesse 2, tuleb olukorras, kus liikmesriigid peavad järgima nii seda sätet kui ka Euroopa Kohtu poolt ELTL artikli 21 alusel välja töötatud „piisava seose“ kriteeriumi, käsitada nii, et sellele kriteeriumile tuginedes tuleb seda kohaldada mutatis mutandis.

44.

Seda silmas pidades soovin teiseks selgitada, et olukorras, kus määruse nr 987/2009 artikli 44 lõike 2 tingimused on täidetud, saab liikmesriiki B käsitada nõnda, et ta võtab oma õigusaktide kohaselt arvesse „lapsekasvatusperioode“, isegi kui neid perioode samastatakse „elamisperioodide“ ja mitte „kindlustusperioodidega“. Tõepoolest, määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 1 on öeldud, et „lapse kasvatamise aeg“ on „iga perioo[d], mis võetakse arvesse pensioni määramisel riigi pensioniseaduse alusel või mis annab lisapensioni sõnaselgelt väljendatud põhjusel, et isik on kasvatanud last, sõltumata nende perioodide arvutamiseks kasutatavast meetodist“.

45.

Sellest laiast määratlusest tuleneb, et selleks, et teha kindlaks, kas „lapsekasvatusperioode“ võetakse liikmesriigi B õigusnormide kohaselt arvesse selle määruse artikli 44 lõike 2 tähenduses, tuleb kindlaks teha üksnes see, kas selle liikmesriigi pensionialastes õigusaktides võetakse neid arvesse (või käsitatakse nii, et nad annavad pensionilisa). See, kuidas neid perioode täpselt arvesse võetakse ja kas neid võetakse arvesse kui „kindlustusperioode“ või „elamisperioode“, ei ole oluline.

46.

Minu arvates ning järgides sama loogikat nagu eespool punktides 39 ja 40, on see määratlus mutatis mutandis kohaldatav ka ELTL artikli 21 põhjal välja töötatud „piisava seose“ kriteeriumi kohaldamisel. Tõepoolest, muul juhul oleks inimesel õigus lasta sama laste kasvatamisele pühendatud perioodi kaks korda arvesse võtta (nii liikmesriigi A kui ka liikmesriigi B õigusaktide alusel), tingimusel et liikmesriik B võtab sellist aega arvesse ainult kui „elamisperioodi“, mitte kui „kindlustusperioodi“. ( 28 ) Selline tulemus oleks vastuolus määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 üldise loogikaga ning läheks kaugemale sellest, mis on nõutud ELTL artikli 21 kohaselt. Samal ajal ohustaks selline tulemus ka liidu kodanike vaba liikumise õigust, kuivõrd – vastupidise asjade käigu puhul – neil kodanikel ei oleks võimalik lasta liikmesriigis A arvesse võtta aega, mille jooksul ta kasvatas liikmesriigis B oma lapsi, kui liikmesriigi A õigusnormide kohaselt käsitataks sellist perioodi „elamisperioodi“ ja mitte „kindlustusperioodina“. Sellega seoses tuletan meelde, et Euroopa Kohtu otsusest Pensionsversicherungsanstalt tuleneb, et kui liidu seadusandja võttis vastu määruse nr 987/2009 artikli 44, täpsustas ta üksnes mõnda ELTL artiklist 21 tulenevat „lapsekasvatusperioodide“ arvesse võtmist puudutavat kohustust. Kuivõrd nende kohustuste kohaldamisala on laiem kui selles teiseses instrumendis kehtestatud kohustuste oma, siis näib mulle, et mõiste „lapsekasvatusperioodid“ määratlus ei saa ELTL artikli 21 kohaselt olla kitsam kui määruse nr 987/2009 artikli 44 kohaselt.

47.

Põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas „lapsekasvatusperioode“ võetakse juba liikmesriigi B (Madalmaad) õigusaktide kohaselt arvesse. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kinnitab, siis tuletan meelde, et põhikohtuasi puudutab VA õigust invaliidsushüvitistele, mitte vanaduspensionile. ( 29 ) Madalmaade valitsus selgitas kohtuistungil, et tema riigisisene õigus ei võimalda anda invaliidsushüvitisi sellistele ettevõtlusega tegelevatele isikutele nagu VA ja et „lapsekasvatusperioodid“ on samastatud „elamisperioodidega“ üksnes teist liiki pensioni, nimelt vanaduspensioni määramisel. Lisaks sellele väitis ta, et kuivõrd põhikohtuasi puudutab üksnes invaliidsushüvitiste määramist, siis tuleb lähtuda sellest, et selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt ei tule lapsekasvatusperioode arvesse võtta. ( 30 )

48.

Olles eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastamiseks esitanud need märkused, analüüsin nüüd seda, kas Euroopa Kohtu poolt kohtuotsustes Elsen, Kauer ja Reichel-Albert ning hiljutises kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt kohaldatud „piisava seose“ kriteerium on käesoleval juhul asjakohane.

49.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklil 21 põhinev kohustus võtta liikmesriigis A (käesoleval juhul Saksamaal) „lapsekasvatusperioode“ arvesse on kohaldatav ka siis, kui samamoodi põhikohtuasjaga tegi asjasse puutuv isik töötamise või ettevõtlusega tegelemise tõttu sissemakseid selles riigis üksnes pärast seda, kui ta kasvatas oma lapsi mõnes teises liikmesriigis või teistes liikmesriikides, ja mitte enne oma laste sündi. Selles kontekstis viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt kohtuotsustele Elsen, Kauer ja Reichel-Albert, milles Euroopa Kohus võttis kasutusele ja arendas välja „piisava seose“ kriteeriumi.

50.

Selgitan ühelt poolt seda, miks minu arvates olukorras, kus määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009 on ratione temporis kohaldatavad, peaks seisma vastu kiusatusele venitada „piisava seose“ kriteeriumi liiga laiaks, ning teiselt poolt seda, miks ma leian, et selline seos võib olla olemas isegi juhul, kui isik ei ole enne seda, kui ta kolis liikmesriiki B, et kasvatada seal oma lapsi, teinud töötamise või ettevõtlusega tegelemise tõttu sissemakseid liikmesriigi A kohustuslikku pensionikindlustusskeemi.

51.

Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Pensionsversicherungsanstalt, ( 31 ) näib mulle, et kui liidu seadusandja kehtestas määruse nr 987/2009 artikli 44 lõike 2, tegi ta teadliku valiku mitte viidata „piisava seose“ kriteeriumile, mille Euroopa Kohus oli sõnastanud varem kehtinud korra kontekstis (seega olukorras, kus ratione temporis oli kohaldatav määrus nr 1408/71). Tõepoolest, kuivõrd see säte on hilisem kui kohtuotsused Elsen ja Kauer (küll aga mitte Reichel-Albert), oleks liidu seadusandja võinud selle soovi korral kehtestada expressis verbis viisil, mis oleks selle kriteeriumi täiel määral liidu teisestesse õigusaktidesse sisse viinud. Küll aga, võibolla seetõttu, et see kriteerium ei ole olemuslikult selgem (ja on sõnastatud avatumalt) kui määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 2 sätestatud kolm selgelt määratletud tingimust, ning et nimetatud sättega sooviti kehtestada määruse nr 883/2004 II jaotises sisalduvate pädevuseeskirjade (piiratud ja selgelt piiritletud) erand, otsustas ta seda mitte teha. ( 32 )

52.

Just needsamad ja ka teatud muud põhjendused ( 33 ) juhatavad mind arusaamani, et kuigi Euroopa Kohus on nüüd vastupidi minu ettepanekule ( 34 ) otsustanud, et „piisava seose“ kriteerium on jätkuvalt asjakohane olukorras, kus ratione temporis on kohaldatavad määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009 (ning mitte määrus nr 1408/71), tuleks seista vastu kiusatusele soodustada seda, et mitte nende määruste, vaid ELTL artikli 21 alusel kuulub „piisava seose“ kriteeriumi kohaldamisalasse üha laienev olukordade ring.

53.

Sellisele nähtusele võivad kaasa aidata mitu tegurit. Esiteks, nagu ma just olen selgitanud, ei ole selge, mis on „piisav seos“. Oma olemuselt on „piisava seose“ kriteerium avatud ja sõltuv sellest, mida saab igal konkreetsel juhul käsitada asjasse puutuvate asjaoludena. Kohtuotsustes Elsen, Kauer, Reichel-Albert ja Pensionsversicherungsanstalt rõhutati mitut tegurit, sealhulgas asjaolu, et kaebajad olid töötanud üksnes liikmesriigis A või et nad olid teinud sissemakseid üksnes selles liikmesriigis, ilma et ükski neist oleks osutunud määravaks. ( 35 ) Teiseks on Euroopa Kohus siiani alati järeldanud, et „piisav seos“ on olemas, ja mitte kordagi, et see on puudu. Varasemad kohtuotsused, milles seda kriteeriumi kohaldati, näitavad tegelikult Euroopa Kohtu kalduvust pigem suurendada kui piirata nende olukordade arvu, milles liikmesriik A võib olla kohustatud kohaldama oma õigusnorme liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodidele“. Näiteks kui kohtuotsustes Elsen ja Kauer olid kaebajad olnud liikmesriigi A õigusaktide kohaldamisalas kuni välismaal täitunud „lapsekasvatusperioodide“ alguseni, ( 36 ) ei olnud see nii kohtuotsuste Reichel-Albert ja Pensionsversicherungsanstalt ( 37 ) kaebajate puhul, see aga ei takistanud Euroopa Kohut tegemast järeldust, et „piisav seos“ on olemas.

54.

Nende kaalutluste põhjal ei ole sugugi üllatav, et oma eelotsusetaotluses nimetas eelotsusetaotluse esitanud kohus tervet hulka asjaolusid (nagu asjaolud, et kogu VA tööalane tegevus on seotud Saksamaaga, et ta käis koolis üksnes Saksamaal, et ta kolis Madalmaadesse vaid mõne kilomeetri kaugusele Saksamaa piirist ja et tema lapsed käisid koolis Saksamaal) kui potentsiaalselt asjakohaseid tegureid, et tuvastada „piisava seose“ olemasolu. ( 38 )

55.

Järgmistes jaotistes püüan selle kriteeriumi kohaldamisala selgitada. Alustan sellest, et esitan (a) kaalutlused, mis minu hinnangul ei puutu sellise seose tuvastamisel asjasse, ja seejärel rõhutan (b) neid, mis minu hinnangul on määravad.

56.

Arvestades esiteks seda, et „piisava seose“ kriteerium töötati välja kohtuasjades, milles Euroopa Kohus analüüsis kaht küsimust – nimelt ühelt poolt seda, kas liikmesriik A oli kohustatud kohaldama oma õigusakte liikmesriigis B täitunud lapsekasvatusperioodide suhtes, ja teiselt poolt seda, kas sellisel juhul kohtlesid tema õigusaktid neid perioode nii, nagu need oleks täitunud tema territooriumil, ja olid seega kooskõlas ELTL artikliga 21 –, ( 39 ) võib tekkida kiusatus arvata, et kohtupraktika, mis puudutab teist küsimust, puutub asjasse ka seoses esimese küsimusega.

57.

Sellega seoses märgin, et kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt tuletas Euroopa Kohus näiteks meelde, et riigisisesed õigusnormid, mis seavad teatud kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt asjaolu tõttu, et nad on kasutanud vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, toovad liikumisvabaduse kasutamisel seetõttu kaasa ebavõrdse kohtlemise, mis on vastuolus liidu kodaniku staatuse aluseks olevate põhimõtetega. ( 40 ) Olen nõus, et käesolevas asjas oleks juhul, kui VA oleks kasvatanud oma lapsi Saksamaal, asjasse puutuvaid „lapsekasvatusperioode“ kohaldamisele kuuluvate Saksamaa õigusnormide alusel (st SGB VI § 56 lõike 3 esimese lause kohaselt) automaatselt arvesse võetud. Seega samamoodi kaebajatega kohtuotsustes Elsen, Kauer, Reichel-Albert ja Pensionsversicherungsanstalt on VA seatud ebasoodsamasse olukorda üksnes asjaolu tõttu, et ta kasvatas oma lapsi Madalmaades, mitte Saksamaal.

58.

Küll aga leian ma, et asjaolu, et selline isik nagu VA põhikohtuasjas on ebasoodsamas olukorras seetõttu, et tema välismaal täitunud „lapsekasvatusperioode“ ei võeta liikmesriigis A arvesse, ei ole iseenesest asjakohane seoses küsimusega, kas on olemas „piisav seos“ liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodide“ ja liikmesriigis A täitunud „kindlustusperioodide“ vahel. Pigem on see seotud küsimusega, kas liikmesriigi A õigusnormid on ELTL artikliga 21 kooskõlas.

59.

Minu hinnangul on need kaks küsimust eraldiseisvad ja neid ei saa üheks liita. Seda kinnitas Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Pensionsversicherungsanstalt. ( 41 ) Seega üksnes asjaolule, et selline isik nagu VA on ebasoodsamas olukorras, sest tema liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioode“ ei võeta liikmesriigis A arvesse, ei saa tugineda selleks, et laiendada nende olukordade ringi, mille puhul on olemas „piisav seos“. ( 42 )

60.

Teiseks märgin, et enamik Saksamaa valitsuse poolt istungil esitatud argumente keskendus asjaolule, et VA‑l on Madalmaadega tugevam seos kui Saksamaaga. Selle valitsuse arvates ei peaks Saksamaa sel põhjusel olema kohustatud kohaldama oma õigusnorme „lapsekasvatusperioodidele“, mis VA‑l täitusid Madalmaades.

61.

Ma ei nõustu selle analüüsiga. Minu arvates ei välista pelk asjaolu, et asjasse puutuval isikul on asjasse puutuvate „lapsekasvatusperioodide“ ajal seosed liikmesriigi B sotsiaalkindlustussüsteemiga (näiteks seetõttu, et isiku suhtes kohaldatakse nende perioodide ajal kohustuslikku kindlustust), seda, et nendele perioodidele kohaldatakse liikmesriigi A õigusakte. Nagu selgitasin oma vastuses esimesele küsimusele, ei ole„piisava seose“ kriteeriumi eesmärk teha kindlaks – olenevalt sellest, millise sotsiaalkindlustussüsteemiga on kaebajal tihedaim seos –, millised õigusnormid kuuluvad kohaldamisele: kas liikmesriigi A või liikmesriigi B omad. Pigem on selle kriteeriumi eesmärk kehtestada liikmesriigile A teisene (jääk)pädevus, mis ei mõjuta seda, et kui liikmesriigi B õigusaktide kohaselt võetakse „lapsekasvatusperioode“ arvesse, kohaldatakse üksnes selle liikmesriigi õigusakte.

62.

Sellega seoses tuletan meelde, et nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, töötas Euroopa Kohus „piisava seose“ kriteeriumi kõigepealt välja kohtuotsuses Elsen, mis puudutas piirialatöötajat. Mõistagi on piirialatöötajatel seos nii liikmesriigiga, kus nad töötavad, kui ka liikmesriigiga, kus nad elavad. Niisiis on selge, et üksnes asjaolu, et isikul on seosed liikmesriigiga B, ei välista seda, et sellel isikul on „piisav seos“ ka liikmesriigi A sotsiaalkindlustussüsteemiga.

63.

Kolmandaks on võimalik väita, et „piisava seose“ kindlakstegemiseks peab kaebaja oma elu jooksul olema töötanud üksnes ühes liikmesriigis (liikmesriigis A). Tõepoolest, Euroopa Kohus rõhutas seda tahku oma kohtuotsustes Elsen, Kauer, Reichel-Albert ja Pensionsversicherungsanstalt.

64.

Küll aga näen ma seoses selle lähenemisega kahte probleemi. Esiteks oleks see ebasoodne neile liidu kodanikele, kes on töötanud mitmes liikmesriigis ja kes on seega kasutanud vaba liikumise õigust ELTL sätete kohaselt. Näiteks võib isik olla töötanud üksnes liikmesriigis A nii enne kui ka vahetult pärast seda, kui ta kasvatas oma last liikmesriigis B. Kas selliselt isikult tuleks võtta võimalus tugineda liikmesriigi A õigusnormidele seoses „lapsekasvatusperioodidega“, mis tal täitusid liikmesriigis B, üksnes seetõttu, et ta hiljem töötab liikmesriigis C või isegi liikmesriigis B ning mitte enam liikmesriigis A?

65.

Teiseks tooks selline lähenemine kaasa ka ebaproportsionaalsed kohustused liikmesriigile A. Kujutage ette, et asjasse puutuval isikul ei olnud liikmesriigiga A mingit seost enne oma laste kasvatamist liikmesriigis B, kuid et seejärel töötas ta üksnes liikmesriigis A. Kas see liikmesriik peaks olema kohustatud kohaldama oma õigusnorme liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodide“ suhtes sellest hoolimata, et asjasse puutuv isik asus selle territooriumil tööle alles aastaid hiljem, ainult sel põhjusel, et võib öelda, et ta on töötanud üksnes seal?

66.

Viimaks ei arva ma, et „piisava seose“ olemasolu saab põhjendada, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on sedastanud, üksnes asjaoluga, et asjasse puutuva isiku elu on pärast tema laste sündimist „peamiselt suunatud“ liikmesriigi A õigus-, majandus- ja sotsiaalsüsteemile (näiteks seetõttu, et lapsed käivad koolis liikmesriigis A või ta elab vaid mõne kilomeetri kaugusel selle liikmesriigi piirist). See kriteerium on liiga ebakindel ja ettearvamatu ega muudaks „piisava seose“ kriteeriumi kuidagi selgemaks.

67.

Pärast neid selgitusi jääb mul vaid üle välja tuua, millised kaalutlused on määravad, selleks et teha kindlaks „piisava seose“ olemasolu.

68.

Minu jaoks on selge, et määrav tegur, et teha kindlaks „piisav seos“, on see, et asjasse puutuval isikul täitusid „kindlustusperioodid“ liikmesriigis A enne (kuid mitte tingimata pärast) seda, kui ta kasvatas oma lapsi liikmesriigis B (esimene tingimus). Minu arvates võib asjaolu, et asjasse puutuv isik on naasnud tööle liikmesriiki A pärast liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioodide“ lõppemist, kinnitada Euroopa Kohtu järeldust, et „piisav seos“ on olemas. Küll aga ei ole see sellise seose olemasolu eeltingimus.

69.

Tõepoolest, kui asjasse puutuv isik peaks selleks, et tema suhtes saaks kohaldada liikmesriigi A õigusakte, uuesti töötama või laskma täituda täiendavatel „kindlustusperioodidel“ selles liikmesriigis pärast seda, kui ta kasvatas oma lapsi liikmesriigis B, siis mõjutaks teda see, et ta on kasutanud ELTL artikli 21 kohaselt oma õigust vabalt liikuda ja elada teistes liikmesriikides (sest kui piirialatöötajad kõrvale jätta, peaks asjasse puutuv isik sisuliselt kolima tagasi liikmesriiki A, et lasta täituda sellistel täiendavatel „kindlustusperioodidel“).

70.

Lisaks sellele leian, et kuigi liikmesriigis A täitunud „kindlustusperioodid“ ei pea vahetult eelnema laste kasvatamisele pühendatud perioodidele, peab liikmesriik A olema viimane liikmesriik, milles asjasse puutuval isikul täitusid „kindlustusperioodid“, enne kui ta kasvatas oma lapsi liikmesriigis B (teine tingimus). Tõepoolest, leian, et kui isikul täituvad „kindlustusperioodid“ liikmesriigis A ja seejärel liikmesriigis C, pärast mida ta kasvatab oma lapsi liikmesriigis B, siis tuleb viimati nimetatud liikmesriigis täitunud „lapsekasvatusperioode“ käsitada nii, et need on tihedamalt seotud „kindlustusperioodidega“, mis täitusid liikmesriigis C, mitte nendega, mis täitusid liikmesriigis A. Sellisel juhul peab oma õigusakte kohaldama liikmesriik C, mitte liikmesriik A. ( 43 )

71.

Lisan, et teine tingimus on kooskõlas määruse nr 987/2009 artikli 44 lõikes 3 sätestatud normiga, milles on sätestatud, et liikmesriigi A kohustust võtta oma õigusaktide kohaselt arvesse liikmesriigis B täitunud „lapsekasvatusperioode“ ei kohaldata, kui „asjaomase isiku suhtes kohaldatakse või hakatakse kohaldama mis tahes muu liikmesriigi õigusakte isiku töö või ettevõtluse tõttu“.

72.

Sellest tuleneb, et „piisava seose“ kriteerium peab minu hinnangul tuginema kahele põhilisele osale. Esiteks peavad asjasse puutuval isikul „kindlustusperioodid“ liikmesriigis A olema täitunud enne (kuid mitte tingimata pärast) seda, kui ta kasvatas oma lapsi liikmesriigis B. Teiseks peab liikmesriik A olema viimane liikmesriik, milles asjasse puutuval isikul täitusid „kindlustusperioodid“, enne kui ta kasvatas oma lapsi liikmesriigis B.

73.

Kohtuotsuse Pensionsversicherungsanstalt resolutsioonis rõhutas Euroopa Kohus sõnaselgelt, et asjasse puutuv isik oli nii enne kui ka pärast seda, kui ta kolis teise liikmesriiki, kus ta kasvatas oma lapsi, teinud sissemakseid üksnes liikmesriigis A. Arvestades seda sõnastust, võib küsida, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seda käesolevas asjas on teinud, kas „piisava seose“ kriteerium on täidetud sellises olukorras, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, mille puhul VA‑l täitusid perioodid, mida minu arvates saab samastada „kindlustusperioodidega“, liikmesriigis A (Saksamaa), enne kui ta kasvatas oma lapsi liikmesriigis B (Madalmaad), kuid ta hakkas tegema sissemakseid esimesena nimetatud liikmesriigi kohustuslikku kindlustusskeemi alles mitu aastat pärast seda, kui ta oli lakanud pühendumast oma laste kasvatamisele.

74.

Minu arvates ja nagu ma olen juba väitnud eespool punktis 35, ei saa see asjaolu iseenesest välistada liikmesriigi A (Saksamaa) õigusnormide kohaldamist vaidlusalustele ajavahemikele.

75.

Sellega seoses pean möönma, et põhimõtteliselt on loogiline, et isiku õigus saada pensioni seatakse sõltuvusse asjaolust, et asjasse puutuv isik on teinud sissemakseid pensioni andmise eest vastutava liikmesriigi kohustuslikku pensionikindlustusskeemi. Seega mõistan, miks mõni liikmesriik võib soovida piirata seda, mida käsitatakse „kindlustusperioodina“, perioodidega, mille jooksul asjasse puutuv isik tegi tegelikult sissemakseid seoses töötamise või ettevõtlusega tegelemisega. Küll aga ei muuda see asjaolu, et teised liikmesriigid, sh Saksamaa, võimaldavad isiku elu teatud perioode, mille ajal ta ei ole selliseid sissemakseid teinud ega ole töötanud või tegelenud ettevõtlusega (ja kelle suhtes seetõttu kohustuslikku kindlustust ei kohaldatud), „kindlustusperioodidega“ samastada.

76.

Siinkohal tuletan meelde ka seda, et määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti t kohaselt ei ole „kindlustusperiood“ piiratud „sissemakseperiood[ide] või töötamisperiood[ide] või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood[idega]“. Seda mõistet kohaldatakse ka „kõi[gile] selliste[le] perioodide[le], [mille] […] kõnealused õigusaktid võrdsustavad […] kindlustusperioodidega“. Sellest tuleneb, et isikul võivad täituda liikmesriigis „kindlustusperioodid“ selle sätte tähenduses, kuigi ta ei tee selle liikmesriigi kohustuslikku kindlustusskeemi sissemakseid (ja ei tööta seal ega tegele ettevõtlusega).

77.

In casu näib mulle, et Saksamaa valitsus viitab sellele, et sellise kutsealase väljaõppe perioodid, mille VA läbis Saksamaal enne seda, kui ta läks Madalmaadesse oma lapsi kasvatama, on SGB VI § 58 lõike 1 alusel samastatud „kindlustusperioodidega“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab oma eelotsusetaotluses sarnase väite. Tõepoolest, ta märgib, et aeg, mil VA läbis seda kutsealast väljaõpet, oli kantud tema kindlustuslukku kui „arvesse võetav periood“ või „pensioniõiguste arvutamisel arvesse võetav periood“.

78.

Lisaks sellele oli Saksamaa viimane liikmesriik, kus VA‑l täitusid „kindlustusperioodid“, enne kui ta kolis Madalmaadesse.

79.

Seega ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontroll seda kinnitab, kaldun arvama, et lähtudes eespool punktides 68–72 rõhutatud kaalutlustest, on liikmesriigi A (Saksamaa) õigusaktid vaidlusalustele ajavahemikele kohaldatavad ja nimetatud liikmesriik on ELTL artikli 21 alusel kohustatud võtma neid perioode arvesse nii, nagu need oleks täitunud tema territooriumil. ( 44 )

80.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landessozialgericht Nordrhein-Westfaleni (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord, artikli 44 lõiget 2

tuleb tõlgendada nii, et pensioni maksmise eest vastutav liikmesriik on ELTL artikli 21 alusel kohustatud kohaldama oma õigusnorme ja võtma arvesse teises liikmesriigis täitunud „lapsekasvatusperioode“ nii, nagu need perioodid oleks täitunud tema territooriumil, tingimusel et esiteks on asjasse puutuval isikul täitunud esimeses liikmesriigis „kindlustusperioodid“ enne seda, kui tal olid need „lapsekasvatusperioodid“, ja teiseks oli see liikmesriik viimane liikmesriik, milles tal täitusid sellised „kindlustusperioodid“, enne kui ta kolis. Esimese liikmesriigi kohustus võtta arvesse teises liikmesriigis täitunud „lapsekasvatusperioode“ ei ole kohaldatav, kui see liikmesriik võtab selliseid perioode juba arvesse oma õigusnormide alusel. „Kindlustusperiood“ võib hõlmata perioodi, mis on pensioni maksmise eest vastutava liikmesriigi riigisiseste õigusaktide kohaselt samastatud „kindlustusperioodiga“, mille ajal ei tehtud sissemakseid selle liikmesriigi kohustuslikku pensionikindlustusskeemi.