1.

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 2 ), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK ( 3 ), mitme sätte tõlgendamist.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule mitu küsimust, mille eesmärk on peamiselt selgitada, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et sellise määruse teinud õigusasutus ja kohus, kelle poole pöörduti, ei ole väidetavalt pädev vahistamismäärust tegema, ning kas raamotsusega 2002/584 on vastuolus uue Euroopa vahistamismääruse tegemine pärast seda, kui esimese Euroopa vahistamismääruse täitmisest on keeldutud.

3.

Need küsimused on tõstatatud seoses endiste Kataloonia juhtide suhtes pärast Kataloonia autonoomse kogukonna (Hispaania) enesemääramisreferendumi korraldamist 1. oktoobril 2017 alustatud kriminaalmenetlusega. Mõne süüdistatava suhtes, kes olid alates 2017. aasta lõpust Hispaaniast lahkunud, on tehtud Euroopa vahistamismäärused. Nende vahistamismääruste täitmata jätmine tuleneb nii mõne süüdistatava valimisest Euroopa Parlamenti kui ka vaidlustest seoses kõnealuse kriminaalmenetlusega. Need vaidlused puudutavad käesoleva kohtuasja puhul õigusnorme, mis määravad kindlaks Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) pädevuse süüdistatavate üle kohut mõista ning põhinevad eelkõige süütegude toimepanemise kohal ja nende süütegude vahelisel seosel, mida süüdistatavatele ette heidetakse.

4.

Käesolev eelotsusetaotlus tuleneb täpsemalt sellest, et Belgia kohtud keeldusid tegutsemast Lluís Puig Gordi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse alusel. Lõpliku otsuse teinud apellatsioonikohus põhjendas oma keeldumist sellega, et on olemas oht, et rikutakse õigust seaduse alusel moodustatud kohtule, tuginedes hinnangule, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) pädevusel mõista kohut L. Puig Gordi üle ei ole selget õiguslikku alust. Lisaks märkis apellatsioonikohus, et samuti tuleb väga tõsiselt võtta süütuse presumptsiooni rikkumise ohtu. Kuigi nimetatud keeldumine puudutab otseselt ainult L. Puig Gordit, esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma taotluse nii, et see puudutab kõigi süüdistatavate suhtes tehtavaid otsuseid.

5.

Euroopa Kohtule esitatud küsimuste alusel tuleb Euroopa Kohtul, nagu sageli, leida õige tasakaal raamotsusega 2002/584 kehtestatud liikmesriikidevahelise üleandmissüsteemi tõhususe ja Euroopa vahistamismääruse subjektiks olevate isikute põhiõiguste austamise vahel.

6.

5. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru ( 4 ) määratles Euroopa Kohus meetodi, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab järgima, kui isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, tugineb Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 5 ) artikliga 4 keelatud ebainimliku või alandava kohtlemise ohu olemasolule vahistamismääruse teinud liikmesriigis valitsevate kinnipidamistingimuste tõttu. Sisuliselt seisneb see meetod selles, et kõnealuse õigusasutuse kontroll sisaldab kaht etappi, nimelt esimeses etapis tuvastab asutus, et on olemas tegelik oht, et kõnealust põhiõigust võidakse rikkuda puuduste tõttu, mis on kas süsteemsed või üldised või mis puudutavad teatavaid isikute rühmi või teatavaid kinnipidamiskeskusi vahistamismääruse teinud liikmesriigis, ning teises etapis tuvastab ta, et asjaomase isiku puhul on olemas konkreetne ja individuaalne oht, et seda õigust võidakse rikkuda.

7.

25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) ( 6 ) laiendas Euroopa Kohus seda kaheetapilist kontrollimeetodit eeldusele, et on olemas oht, et rikutakse põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga. Ta kinnitas seda kohtupraktikat oma 17. detsembri 2020. aasta otsuses Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatus) ( 7 ) ja seejärel oma 22. veebruari 2022. aasta otsuses Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus) ( 8 ).

8.

Nende kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades väideti esimeses etapis, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi sõltumatuses on süsteemseid või üldisi puudusi.

9.

Käesolevas kohtuasjas on põhiküsimus, kas juhul, kui ei viidata sellistele puudustele vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus siiski keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et on olemas oht, et selles liikmesriigis rikutakse harta artikli 47 teise lõiguga tagatud põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus.

10.

Seega, kas selle põhiõiguse puhul on need kaks kontrollietappi, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab läbi viima, kumulatiivsed? Teisisõnu, kui esimeses etapis ei ilmne süsteemseid või üldisi puudusi, mis mõjutavad vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimist, siis kas sellel õigusasutusel on õigus keelduda kõnealuse Euroopa vahistamismääruse täitmisest?

11.

Euroopa Kohus tuletab korrapäraselt meelde, et vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis raamotsuse 2002/584 põhjenduse 6 kohaselt kujutab endast kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi, on väljendatud selle raamotsuse artikli 1 lõikes 2, mille kohaselt on liikmesriigid põhimõtteliselt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt eespool nimetatud raamotsuse sätetele ( 9 ).

12.

Minu arvates on oluline tagada, et kui lubada liiga palju erandeid vastastikuse tunnustamise põhimõttest põhiõiguste austamise alusel, ei mõraneks see kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olev nurgakivi ning kannatlikult ehitatud hoone ei vanguks ega koguni variseks kokku tugeva vundamendi puudumise tõttu.

13.

Samuti tuleb jälgida, et ei seata ohtu raamotsuse 2002/584 eesmärgi saavutamist ja liikmesriikide vastastikust usaldust, millel põhineb selle raamotsusega kehtestatud Euroopa vahistamismääruse mehhanism.

14.

Seetõttu väidan, et Euroopa Kohus peaks jätkuvalt kinnitama, et üleandmisest keeldumine, mis on põhjendatud väitega, et on olemas oht, et rikutakse isikul, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, olevat põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, peab olema tõesti erandlik. Kui puuduvad tõendid süsteemsete või üldiste puuduste kohta vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises, ei saa vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest üksnes selle põhjal, et väidetavalt on olemas individuaalne oht, et seda põhiõigust võidakse rikkuda.

15.

Pärast Kataloonia autonoomse piirkonna (Hispaania) iseseisvust käsitlevate seaduste vastuvõtmist ja sellekohase rahvahääletuse korraldamist alustati Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ees kriminaalmenetlust mitme isiku suhtes, kellele heideti muu hulgas ette mässu ja avaliku sektori vahendite omastamise süütegusid.

16.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et selle menetluse raames tegi Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 14. oktoobril 2019 Euroopa vahistamismääruse Carles Puigdemont Casamajó suhtes ning 4. novembril 2019 Euroopa vahistamismääruse Antoni Comín Oliveresi, L. Puig Gordi ja Clara Ponsatí Obiolsi suhtes. Kui C. Ponsatí Obiols vahistati Ühendkuningriigis, siis ülejäänud kolm süüdistatavat vahistati Belgias ja vastavalt sellele algatati selles liikmesriigis menetlus nende Euroopa vahistamismääruste täitmiseks. Ükski tagaotsitavatest ei ole nõustunud üleandmisega.

17.

Seoses valimisega Euroopa Parlamendi liikmeteks peatati menetlus C. Puigdemont Casamajó ja A. Comín Oliveresi suhtes Belgias, kuna neil on Euroopa Parlamendi liikmena parlamendiliikme puutumatus ( 10 ). Menetlus seoses L. Puig Gordi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisega jätkus. Seega keskendub käesolev juhtum sellele menetlusele.

18.

7. augusti 2020. aasta kohtumäärusega keeldus 27e chambre correctionnelle du tribunal de première instance néerlandophone de Bruxelles (Brüsseli hollandikeelse esimese astme kohtu 27. kriminaalkolleegium (Belgia)) ( 11 ) L. Puig Gordi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et esimese astme kohus leidis, et raamotsus 2002/584 võimaldab tal hinnata vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevust Euroopa vahistamismääruse tegemiseks. Selles osas tugines ta eelkõige Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb mitme liikmesriigi prokuratuuri kvalifitseerimist „õigusasutuseks“ ( 12 ) vastavalt raamotsuse 2002/584 põhjendustele 8 ja 12 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikale ( 13 ).

20.

Esimese astme kohus kontrollis seda pädevust ja jõudis järeldusele, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ei ole pädev arutama L. Puig Gordi suhtes alustatud menetlust ja seega tegema tema suhtes Euroopa vahistamismäärust. Ta võttis hinnangu aluseks ÜRO Peaassamblee inimõiguste nõukogu meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva töörühma ( 14 ) arvamused, mis käsitlevad samade asjaoludega seotud isikuid, samuti EIK praktika ( 15 ) ning muud Hispaania ja Belgia õiguse sätted.

21.

Belgia prokuratuuri esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) ( 16 ) kriminaalasjade kolleegiumi 7. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusega, millega kinnitati vaidlustatud kohtumäärus ja keelduti L. Puig Gordi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest. Jõudes järeldusele, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevus ei näi tuginevat selgesõnalisele õigusnormile, viitas apellatsioonikohus väidetavalt meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva töörühma 27. mai 2019. aasta aruandele EIK praktika kohta ja dokumendile, milles selgitatakse Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) pädevust ja mille see kohus esitas 11. märtsil 2021.

22.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peab otsustama olemasolevate Euroopa vahistamismääruste säilitamise või tühistamise ning kõigi või mõnede käesolevas kohtuasjas süüdistatavate isikute suhtes uute Euroopa vahistamismääruste võimaliku tegemise küsimuse üle.

23.

Täpsemalt märgib see kohus L. Puig Gordi puhul, et käesolev eelotsusetaotlus võimaldab tal hinnata, kas on võimalik uuesti esitada üleandmistaotlus, vajaduse korral tehes tema suhtes uue Euroopa vahistamismääruse, kui sellesama vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus on keeldunud selle isiku üleandmisest põhjustel, mis võivad olla vastuolus raamotsusega 2002/584.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb ühelt poolt Euroopa vahistamismääruse täitmise eest vastutava õigusasutuse pädevuses hinnata vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel seda, kas vahistamismääruse teinud õigusasutus on pädev süüdistavate üle kohut mõistma, ja teiselt poolt selles, kas ta võib keelduda vahistamismääruse täitmisest süüdistatava põhiõiguste väidetava rikkumise pärast, mis tuleneb sellest, et ei olda kursis selle õigusasutuse pädevusega. Sellega seoses viitab kõnealune kohus mitmele argumendile.

25.

Esiteks, seoses küsimusega, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib kontrollida, kas vahistamismääruse teinud õigusasutusel oli tegelikult vajalik pädevus asja sisuliseks arutamiseks, mis on Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse oluline tingimus, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selline pädevus peaks tulenema kas liidu õiguse formaalsest normist või selle õiguse sellisest tõlgendusest.

26.

Kohus märgib muu hulgas, et selline võimalus ei saa tugineda raamotsuse 2002/584 artiklite 3, 4 ja 4a sõnastusele, mis käsitlevad kohustuslikke või vabatahtlikke täitmisest keeldumise põhjuseid, ega tuleneda selle raamotsuse või selle artikli 6 lõike 1 laiast tõlgendamisest, arvestades, et raamotsuse artikli 1 lõikes 2 sätestatud põhimõte on Euroopa vahistamismääruse täitmine, samas kui võimalik keeldumine on erand, mida tuleb seega tõlgendada kitsalt.

27.

Teiseks, juhul kui Euroopa Kohus tunnustaks vahistamismäärust täitva õigusasutuse puhul õigust kontrollida vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevust, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, mis tegureid sellise kontrollimise raames tuleb arvesse võtta.

28.

Sellega seoses leiab see kohus, et Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevus peaks olema kindlaks määratud üksnes vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel. Kui lubada vahistamismäärust täitval õigusasutusel tõlgendada selle riigi õigust, tekitaks see vastuolulise ja vastuvõetamatu olukorra, sest vahistamismääruse täitev õigusasutus peaks tõlgendama ja kohaldama õigust, mis on talle võõras ja mida ta isegi ei peaks tundma.

29.

Käesolevas asjas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kaks Belgia kohut on tõlgendanud Hispaania õigust valesti. Need kohtud ei olnud samuti teadlikud eelotsusetaotluse esitanud kohtu mitmest otsusest, millega lahendati kohtu pädevuse probleem, ning asjaolust, et arutelu viidi Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) ette, kes 17. veebruari 2021. aasta kohtuotsuses kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevust ( 17 ). Belgia kohtud ei võtnud seega arvesse Hispaania kohtute järgitud tõlgendust ega asjaolu, et pooled said Euroopa vahistamismääruste peale edasi kaevata esimese ja teise astme kohtus.

30.

Kolmandaks, seoses raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõikes 2 sätestatud täiendava teabe taotlemise mehhanismi ulatusega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole seda piisavalt kasutanud. Kõnealune õigusasutus oleks pidanud tõepoolest küsima vahistamismääruse teinud õigusasutuselt lisateavet, et võimaldada tal esitada oma riigi õigusel põhinevaid tõendeid, eelkõige mitu kohtuotsust, mis on tehtud küsimuses, kas vahistamismääruse teinud õigusasutus on pädev asja sisuliselt arutama.

31.

Neljandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et apellatsioonikohus tugines kõnealuse Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumisel 19. detsembri 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse ( 18 ) artikli 4 lõike 5 punktile 5, mille kohaselt tuleb keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui on tõsiseid põhjusi arvata, et see rikuks asjaomase isiku põhiõigusi. Siiski ei kuulu see täitmata jätmise alus nende hulka, mida raamotsuses 2002/584 sõnaselgelt mainitakse.

32.

Lisaks sellele leiab see kohus, et täitmisest keeldumine, mis tuleneb kõnealuse raamotsuse artikli 1 lõikest 3, peaks vastavalt Euroopa Kohtu praktikale toimuma üksnes erandlikel asjaoludel, mida iseloomustab harta artikli 47 teise lõiguga tagatud põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele puhul süsteemsete või üldiste puuduste olemasolu seoses vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi sõltumatusega.

33.

Ühtlasi ei täitnud apellatsioonikohus, kasutades oma hinnangu toetuseks meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva töörühma 27. mai 2019. aasta aruannet, nõuet, mille kohaselt peab vahistamismäärust täitval õigusasutusel olema objektiivne, usaldusväärne, täpne ja nõuetekohaselt ajakohastatud teave, et ta saaks tuvastada tagaotsitava isiku põhiõiguste rikkumise tõsise, tegeliku, konkreetse ja individuaalse ohu.

34.

Selles kontekstis otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35.

L. Puig Gordi, C. Puigdemont Casamajó, A. Comín Oliveres, C. Ponsatí Obiols, Marta Rovira Vergés, Anna Gabriel Sabaté, Ministerio Fiscal, Hispaania, Belgia, Poola ja Rumeenia valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks toimus 5. aprillil 2022.

36.

Üldises plaanis taotletakse liikmesriigi kohtu esitatud küsimustega, et Euroopa Kohus täpsustaks tingimusi, mille korral võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et kui tagaotsitav antakse vahistamismääruse teinud õigusasutusele üle, esineb oht, et rikutakse selle isiku põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, nagu on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 19 ) artikli 6 lõikes 1, mis vastab harta artikli 47 teisele lõigule.

37.

Enamik neist küsimustest tuleneb vahistamismäärust täitva õigusasutuse põhjendustest, millega keelduti L. Puig Gordi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

38.

Kommenteerides lühidalt eelotsuse küsimuste vastuvõetavust, tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele ( 20 ).

39.

Kuid 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses AY ( 21 ) (vahistamismäärus – tunnistaja) leidis Euroopa Kohus, et küsimused, mida vahistamismääruse teinud õigusasutus esitab vahistamismäärust täitva õigusasutuse pädevuse ulatuse kindlaksmääramiseks pärast seda, kui tehtud Euroopa vahistamismäärused on jäänud tulemuseta, on vastuvõetavad ( 22 ).

40.

Selle järelduse tegemisel võttis kohus arvesse asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et ta pöördub Euroopa Kohtu poole selleks, et esitatud küsimustele antud vastustest sõltuvalt teha otsus Euroopa vahistamismääruse tagasivõtmise kohta. Seega ei saanud väita, et esitatud küsimustel ei olnud mingit seost eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse faktiliste asjaolude või esemega või et probleem oli hüpoteetiline ( 23 ).

41.

Teiselt poolt on Euroopa Kohus sedastanud, et eelotsusetaotluse vastuvõetavust ei sea kahtluse alla asjaolu, et esitatud küsimused puudutavad vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustusi, samas on eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus. Euroopa vahistamismääruse tegemine toob nimelt kaasa tagaotsitava isiku võimaliku vahistamise ja riivab seega tema isiklikku vabadust. Euroopa Kohus on aga otsustanud seoses Euroopa vahistamismäärust puudutava menetlusega, et põhiõiguste tagamine on esmajärjekorras vahistamismääruse teinud liikmesriigi ülesanne ( 24 ).

42.

Selle argumendi alusel märkis Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas Spetsializirana prokuratura (õiguste deklaratsioon) ka seda, et selleks, et kindlustada nende õiguste tagamine – mille tulemusel võib õigusasutus otsustada teha Euroopa vahistamismääruse –, on oluline, et sellel õigusasutusel oleks võimalus pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse ( 25 ).

43.

Selle kohtupraktika kohaldamine käesoleva juhtumi suhtes on minu arvates väljaspool kahtlust. Nimelt, kui Euroopa vahistamismääruse mehhanism toob praktikas kaasa kahe õigusasutuse vahelise suhte, tuleb tunnistada, et kumbki neist asutustest võib pöörduda Euroopa Kohtusse, et saada selgitusi selle mehhanismi mis tahes talitlushäirete vältimiseks või lahendamiseks. Nagu komisjon oma seisukohtades õigesti märgib, on vaja vältida asümmeetria tekkimist seoses vahistamismääruse teinud liikmesriigi või vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohtute võimalusega esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus. Probleem ei ole hüpoteetiline, sest selle lahendamine on vajalik selleks, et vahistamismääruse teinud õigusasutus saaks otsustada Euroopa vahistamismääruse tagasivõtmise või tegemise üle käimasolevate kriminaalmenetluste raames ( 26 ). Pealegi ei nõua selle kohtupraktika kohaldamine minu arvates, et käesolevas asjas langeksid eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimused täielikult kokku põhjendustega, mida apellatsioonikohus esitas oma otsuses keelduda kõnealuse Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

44.

Mis puudutab sisu, siis uurin järgmiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusi kolmes etapis.

45.

Esiteks käsitlen esimest eelotsuse küsimust, mille käigus selgitan, kas ja, jaatava vastuse puhul, millistel tingimustel võib liikmesriik sätestada sellise täitmata jätmise aluse, mida raamotsuses 2002/584 sõnaselgelt ei sätestata.

46.

Teiseks vaatlen koos kolmandat kuni kuuendat eelotsuse küsimust, milles sisuliselt nõutakse selgitust, millistel tingimustel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole pädev tegema seda Euroopa vahistamismäärust ega tegema tagaotsitava suhtes kohtuotsust.

47.

Kolmandaks vastan seitsmendale eelotsuse küsimusele, milles nõutakse vastust sellele, kas pärast Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumist on vahistamismääruse teinud õigusasutuse võimalus teha uus Euroopa vahistamismäärus piiratud.

48.

Oma esimeses eelotsuse küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas raamotsust 2002/584 tuleb tõlgendada nii, et see lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest liikmesriigi õiguses sätestatud, kuid selles raamotsuses sätestamata, täitmata jätmise alusel.

49.

Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, et raamotsusega 2002/584 reguleeritud valdkonnas tähendab vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis kujutab endast – nagu tuleneb eelkõige raamotsuse põhjendusest 6 – kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, kõnealuse raamotsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt seda, et liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt kõnealuse raamotsuse sätetele. Vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad seega põhimõtteliselt keelduda sellise määruse täitmisest vaid ammendavalt loetletud täitmata jätmise alustel, mis on ette nähtud raamotsuses 2002/584, ning Euroopa vahistamismääruse täitmisele võib seada üksnes mõne kõnealuse raamotsuse artiklis 5 ammendavalt ette nähtud tingimuse. Seega, kui Euroopa vahistamismääruse täitmine kujutab endast põhimõtet, siis täitmisest keeldumine on järelikult erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt ( 27 ).

50.

Seega on raamotsuses 2002/584 sõnaselgelt sätestatud vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud (artikkel 3) ja vabatahtlikud (artiklid 4 ja 4a) alused ning tagatised, mille vahistamismääruse teinud liikmesriik teatavatel juhtudel andma peab (artikkel 5) ( 28 ).

51.

Euroopa Kohus on siiski laiendanud juhtumeid, mil Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib keelduda, kaugemale nimetatud raamotsuse artiklites 3, 4 ja 4a selge sõnaga nimetatud täitmata jätmise alustest.

52.

Nii on ta kõigepealt otsustanud, et täitmisest tuleb keelduda, kui Euroopa vahistamismäärus ei vasta kõnealuse raamotsuse artikli 8 lõikes 1 sätestatud õiguspärasuse nõuetele ( 29 ). Seejärel on Euroopa Kohus leidnud, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3 õigustab täitemenetluse lõpetamist, et vältida teatud erandjuhtudel põhiõiguste rikkumist ( 30 ). Lõpuks on ta leidnud, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldatakse ainult Euroopa vahistamismääruste suhtes nimetatud raamotsuse artikli 1 lõike 1 tähenduses, mis tähendab, et Euroopa vahistamismäärusi, mida ei ole teinud „õigusasutus“ kõnealuse raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses ( 31 ) või mis on tehtud tõhusa õiguskaitse nõudele mittevastava menetluse kohaselt, ei tohi täita ( 32 ).

53.

Kõigil nendel juhtudel, mis võivad viia vahistamismäärust täitva õigusasutuse Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumiseni, on Euroopa Kohus alati lähtunud raamotsuse 2002/584 sätetest, mida on vajaduse korral tõlgendatud harta artiklite 4 ja 47 alusel.

54.

Teisalt ei saa aktsepteerida liikmesriigi õiguse kohast täitmata jätmise alust, mis ei põhine käesoleva raamotsuse sättel, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus.

55.

Sellest järeldub, et raamotsust 2002/584 tuleb minu arvates tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui täitev õigusasutus keeldub Euroopa vahistamismääruse täitmisest sellisel täitmata jätmise alusel, mis on ette nähtud liikmesriigi õiguses, kuid mida ei ole nimetatud raamotsuses sätestatud.

56.

Et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule täielik vastus, näib mulle siiski vajalik selgitada, et käesolevas asjas tuleneb menetluse keskmes olev täitmata jätmise alus, millele Belgia kohtud tuginesid L. Puig Gordi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumisel, Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 4 lõike 5 punktist 5, mille kohaselt „Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldutakse […], kui on tõsist alust arvata, et Euroopa vahistamismääruse täitmine toob kaasa selle, et rikutakse asjaomase isiku põhiõigusi niisugustena, nagu need on tagatud [ELL] artikliga 6“.

57.

Selline säte ei ole liikmesriikide õiguses ebatavaline ( 33 ) ja see kajastab liidu seadusandja kohustust töötada välja mehhanism, mis austaks selle isiku põhiõigusi, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus.

58.

Tuletan sellega seoses meelde, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et see otsus „ei […] mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6“. Sellega seoses on asjakohased ka kõnealuse raamotsuse põhjendused 10, 12 ja 13 ( 34 ).

59.

Nagu ma enne märkisin, on Euroopa Kohus juba nõustunud, et „erandlikel asjaoludel“ ( 35 ) võib seada liikmesriikide vastastikuse tunnustamise põhimõttele ja vastastikuse usalduse põhimõttele piiranguid, tuginedes oma põhjendustes eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikele 3 ( 36 ).

60.

Järgmiseks esitatud kaalutlustega seoses pean meelde tuletama, et tingimusi, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab täitma, et tal oleks õigus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui tal on tõsiseid põhjusi arvata, et vahistamismääruse täitmine rikuks asjaomase isiku põhiõigusi, tuleb tõlgendada kitsalt, et tagada, et täitmisest keeldumine jääks erandlikuks.

61.

Eespool öeldut silmas pidades ei pea ma iseenesest taunitavaks, et liikmesriik võib oma riigi õiguses nimetada võimalust, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest sellistel põhjustel, kuna Euroopa Kohus on ise tuginenud raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikele 3, nõustudes, et liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise põhimõttele ja vastastikuse usalduse põhimõttele võib seada piiranguid. Kuid ma tahaksin kohe lisada ühe olulise nüansi, et loomulikult tuleb liikmesriigi sätet, näiteks Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 4 lõike 5 punkti 5, nagu ka kõiki muid liikmesriigi sätteid, millega rakendatakse liidu õigust, tõlgendada sellega kooskõlas. Seega ei saa vahistamismäärust täitev õigusasutus tugineda sellisele sättele, et keelduda kohustuslikus korras ja automaatselt Euroopa vahistamismääruse täitmisest asjaomase isiku põhiõiguste väidetava rikkumise korral, ( 37 ) eirates kohtupraktikat, mis piirab rangelt tingimusi, mille alusel võib vahistamismääruse teinud õigusasutuse taotluse rahuldamisest erandkorras keelduda.

62.

Seega teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et raamotsust 2002/584 tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui täitev õigusasutus keeldub Euroopa vahistamismääruse täitmisest sellisel täitmata jätmise alusel, mis on ette nähtud liikmesriigi õiguses, kuid mida ei ole kõnealuses raamotsuses nimetatud. Teisalt ei ole nimetatud raamotsusega vastuolus liikmesriigi säte, millega rakendatakse sama raamotsuse artikli 1 lõiget 3, nähes ette, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui tal on tõsiseid põhjusi arvata, et vahistamismääruse täitmine rikuks asjaomase isiku põhiõigusi, tingimusel, et seda sätet kohaldatakse kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, milles on seatud ranged tingimused, mille alusel selline keeldumine on võimalik.

63.

Arvestades esimesele eelotsuse küsimusele antud vastust, millest ma soovitan Euroopa Kohtul juhinduda, ei ole minu arvates vaja vastata teisele eelotsuse küsimusele.

64.

Nagu eespool öeldud, vaatlen kolmandat kuni kuuendat eelotsuse küsimust koos, kuna nende kõigi eesmärk on selgitada, millistel tingimustel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole pädev tegema seda Euroopa vahistamismäärust ega tegema tagaotsitava suhtes kohtuotsust.

65.

Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitusi mitme aspekti kohta. Esiteks, kas selline täitmata jätmise alus on tuletatav raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikest 1? Teiseks, ja see on Euroopa Kohtule esitatud probleemi tuum, millistel tingimustel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus nimetatud raamotsuse artikli 1 lõike 3 alusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest väidetavalt põhjusel, et on oht, et rikutakse põhiõigust õiglasele kohtumõistmisele, mida kaitseb harta artikli 47 teine lõik? Lõpuks, millist mõju võib vastus viimasele küsimusele avaldada ühelt poolt sellele, et tagaotsitaval isikul oli võimalik tugineda oma põhiõiguste kaitsele vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtutes ja vaidlustada nende kohtute pädevus, ning teiselt poolt sellele, kas vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kes kavatseb keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, võib olla kohustus küsida vahistamismääruse teinud õigusasutuselt lisateavet vastavalt kõnealuse raamotsuse artikli 15 lõikele 2.

66.

Märgin, et raamotsus 2002/584, eelkõige selle artiklid 3, 4 ja 4a, ei sisalda ühtegi sätet, mis sätestaks selge sõnaga täitmata jätmise aluse, millest lähtudes võib jätta vahistamismääruse täitmata selle tõttu, et vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole pädev tegema Euroopa vahistamismäärust. Pealegi ei tundu mulle, et selline täitmata jätmise alus tuleneks ka selle raamotsuse artikli 6 lõikest 1.

67.

Euroopa Kohus on juba sedastanud, et vastastikuse tunnustamise põhimõte eeldab, et ainult Euroopa vahistamismäärused raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 1 tähenduses kuuluvad selle raamotsuse sätete alusel täitmisele, mis eeldab, et Euroopa vahistamismääruse, mis on selles sättes määratletud kui „kohtuotsus“, teeks „õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses ( 38 ).

68.

Tuletan meelde, et selle sätte kohaselt on „[v]ahistamismääruse teinud õigusasutus […] vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel“.

69.

Lisaks sellele on kõnealuse raamotsuse artikli 6 lõikes 3 sätestatud, et „[i]ga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus“. Sellele sätte kohaselt teatas Hispaania Kuningriik nõukogule, et vastavalt seaduse 23/2014, mis käsitleb kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikust tunnustamist Euroopa Liidus (Ley 23/2014 de reconocimiento mutuo de resoluciones penales en la Unión Europea), ( 39 ) artiklile 35 on Euroopa vahistamismääruse tegemiseks pädevad õigusasutused see kohtunik või kohus, kelle poole pöörduti kohtuasjas, milles tuleb vahistamismäärus teha ( 40 ). Seega on olemas vastavus õigusasutuse pädevuse vahel asja arutamiseks ja selle asutuse pädevuse vahel teha Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse eesmärgil.

70.

Nagu otsustas Euroopa Kohus eelkõige oma 27. mai 2019. aasta kohtuotsuses OG et PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), ( 41 ) ei viita raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 kasutatud mõiste „õigusasutus“ mitte ainult liikmesriigi kohtunikele või kohtutele, vaid võimaldab laiemas tähenduses hõlmata need ametiasutused, kes osalevad kriminaalasjades õigusemõistmises selles liikmesriigis, erinevalt muu hulgas ministeeriumidest ja politseiteenistustest, kes teostavad täitevvõimu ( 42 ).

71.

Lisaks sellele eeldab Euroopa Kohtu arvates mõiste „õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses, et asjaomane asutus tegutseb Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult ( 43 ).

72.

Kui kriteeriumid raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 kohase „õigusasutuse“ mõiste selliseks määratlemiseks ei ole täidetud, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest. Teisest küljest, kui need kriteeriumid on täidetud, ei saa minu arvates selle sätte sõnastust, kuivõrd selles viidatakse õigusasutusele, „mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel“, tõlgendada nii, et see annab täitvale õigusasutusele õiguse kontrollida vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevust teha kõnealune Euroopa vahistamismäärus ja keelduda vahistamismääruse täitmisest, kui ta peab seda asutust ebapädevaks.

73.

Nõustumine sellega, et kõnealuse raamotsuse artikli 6 lõige 1 annab vahistamismäärust täitvale õigusasutusele õiguse kontrollida vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevust, oleks nimelt vastuolus menetlusautonoomia põhimõttega, mille kohaselt võivad liikmesriigid nimetada kooskõlas oma riigisisese õigusega „õigusasutuse“, kes on pädev Euroopa vahistamismäärust tegema ( 44 ). Järelikult ei ole vahistamismäärust täitva õigusasutuse ülesanne kontrollida, arvestades tema ja vahistamismääruse teinud õigusasutuse vahelist ülesannete jaotust, kas viimane on vastavalt vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorraldusele ja menetlusnormidele pädev tegema Euroopa vahistamismäärust. Niipea kui Euroopa vahistamismäärus pärineb „õigusasutuselt“ kõnealuse raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus eeldama, et vahistamismääruse teinud õigusasutus vastab tema pädevust määratlevatele liikmesriigi õigusnormidele.

74.

Kokkuvõttes, kuigi mõiste „õigusasutus“ tähendust ja ulatust raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses ei saa jätta liikmesriikide otsustada ( 45 ) ja kuigi seda mõistet tuleb kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, ( 46 ) on õigusnormid, mis määravad kindlaks sellise asutuse pädevuse Euroopa vahistamismääruse tegemiseks, vahistamismääruse teinud liikmesriigi menetlusautonoomia küsimus, millesse vahistamismäärust täitev õigusasutus ei saa selle sätte alusel sekkuda. Mis tahes muu tõlgendus kahjustaks vastastikuse tunnustamise põhimõtet.

75.

Eespool öeldu ei piira loomulikult kohtulikku kontrolli, mida võib vahistamismääruse teinud liikmesriigis teostada kas ex officio või selle isiku algatusel, kelle üleandmist taotletakse, et kontrollida, kas vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevust kindlaksmääravaid liikmesriigi õigusnorme on järgitud.

76.

Nendest kaalutlustest tuleneb, et minu hinnangul tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et see ei võimalda vahistamismäärust täitval õigusasutusel kontrollida, kas vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt pädev tegema Euroopa vahistamismäärust.

77.

Nüüd on vaja selgitada tingimusi, mille puhul võib vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui väidetavalt esineb oht, et rikutakse harta artikli 47 teise lõiguga tagatud tagaotsitava isiku põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus.

78.

Kõigepealt tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et minu arvates peab vastus sellele küsimusele lähtuma igasuguse analüüsi eeldusest selles valdkonnas, nimelt sellest, et „liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses väga oluline, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala. Selle põhimõtte kohaselt on iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi“ ( 47 ).

79.

Nagu Euroopa Kohus oma arvamuses 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) jõuliselt märkis, eeldab see riiklike põhiõiguste kaitsesüsteemide vastastikuse usalduse postulaat, et „liikmesriigid [võivad] liidu õiguse rakendamisel olla sama õiguse alusel kohustatud eeldama, et teised liikmesriigid järgivad põhiõigusi, mistõttu neil puudub mitte ainult võimalus nõuda teiselt liikmesriigilt põhiõiguste riigisisest kaitset kõrgemal tasemel, kui on tagatud liidu õigusega, vaid ka võimalus kontrollida – välja arvatud erandjuhtudel –, kas teine liikmesriik on tegelikult konkreetsel juhul järginud liidus tagatud põhiõigusi“ ( 48 ). Sellest ajast alates ei ole Euroopa Kohus Euroopa vahistamismääruse valdkonnas kõrvale kaldunud teelt, kus ta rõhutab, et vahistamismäärust täitev õigusasutus kontrollib põhiõiguste järgimist vahistamismääruse teinud liikmesriigis üksnes erandlikel juhtudel ( 49 ). Selle kaudu väljendubki selles valdkonnas asjaolu, et liikmesriikide kohustus austada põhiõigusi tagatakse alati liidu ülesehituse ja eesmärkide raames ( 50 ).

80.

Sellega seoses tuleb meenutada, et raamotsuse 2002/584 eesmärk on kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusama süsteemi rakendamisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema ( 51 ).

81.

Lisaks sellele olen juba viidanud, et selle eesmärgi saavutamiseks eeldab vastastikuse tunnustamise põhimõte, et Euroopa vahistamismääruse täitmine kujutab endast põhimõtet ja täitmisest keeldumist tuleb käsitada erandina, mida tuleb tõlgendada kitsalt ( 52 ).

82.

Sellega seoses möönis Euroopa Kohus kohtuasjas Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), et sarnaselt harta artikli 4 rikkumise tegeliku ohuga võib erandkorras keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui on tegelik oht, et rikutakse puudutatud isiku põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus.

83.

Nimelt „rajaneb suur usaldus liikmesriikide vahel, millel Euroopa vahistamismääruse mehhanism põhineb, eeldusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kriminaalkohtud, kes pärast Euroopa vahistamismääruse täitmist peavad läbi viima kriminaalmenetluse kohtu alla andmiseks või vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks ning sisulise kriminaalmenetluse, vastavad nõuetele, mis tulenevad harta artikli 47 teise lõiguga tagatud põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele“ ( 53 ). Euroopa Kohus väidab, et „see põhiõigus on ülimalt tähtis, et tagada kõikide liidu õigusega isikutele antud õiguste ja ELL artiklis 2 osutatud liikmesriikide ühiste väärtuste, eeskätt õigusriigi väärtuse kaitse“ ( 54 ).

84.

Euroopa vahistamismääruse mehhanismi toimimise aluseks on seega Euroopa harta artikli 47 teise lõiguga tagatud põhiõigusega õiglasele kohtumõistmisele kaasnevate nõuete järgimine viisil, mis austab nende isikute õigusi, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus.

85.

Sellega seoses ei ole kahtlust, et raamotsuse 2002/584 rakendamiseks kohustatud asutustena peavad vahistamismääruse teinud ja seda täitvad õigusasutused austama hartaga kaitstud põhiõigusi. Seejuures, selleks et kõnealuse raamotsusega kehtestatud üleandmissüsteem toimiks, on vastutus selles osas vastavalt vastastikuse usalduse põhimõttele jagatud nende kahe asutuse vahel. Nimelt, kui vahistamismääruse teinud õigusasutusel ja seda täitval õigusasutusel oleks õigus teostada samu kontrollitoiminguid, ohustaks see üleandmise tõhusust ja kiirust. Lisaks sellele on vastastikune usaldus oma olemuselt vastuolus sellega, et iga asutus teostab ristkontrolli, et kontrollida põhiõiguste järgimist teise asutuse liikmesriigis. Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine, mis põhineb vahistamismäärust täitva õigusasutuse järeldusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis on oht, et põhiõigusi võidakse rikkuda, võib selle loogika kohaselt olla ainult erandlik.

86.

Seda väljendas Euroopa Kohus, kui ta otsustas, et „[n]eil asjaoludel, kuigi iga liikmesriik peab kõigepealt selleks, et tagada selle mehhanismi toimimise aluseks olevate vastastikuse usalduse põhimõtte ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte täielik kohaldamine, Euroopa Kohtu lõppkontrolli all tagama [harta artikli 47 teise lõiguga tagatud põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele] nõuete järgimise, hoidudes kõigist meetmetest, mis võivad seda kahjustada […], võib vahistamismäärust täitval õigusasutusel olla juhul, kui esineb tegelik oht, et Euroopa vahistamismääruse subjektiks oleva isiku üleandmise korral vahistamismääruse teinud õigusasutusele rikutakse seda põhiõigust, õigus jätta see Euroopa vahistamismäärus nimetatud raamotsuse artikli 1 lõike 3 alusel erandkorras täitmata“ ( 55 ).

87.

Seega võib tegelik oht, et Euroopa vahistamismääruse alusel vahistatud isiku üleandmisel vahistamismääruse teinud õigusasutusele rikutakse tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, muuta erandkorras vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja vahistamismäärust täitvale õigusasutusele pandud kohustuste jaotust. Sellega seoses juhin tähelepanu asjaolule, et Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluse puhul on nende õiguste tagamine esmajärjekorras vahistamismääruse teinud liikmesriigi ülesanne ning temalt eeldatakse, et ta järgib liidu õigust ja eelkõige selles õiguses tunnustatud põhiõigusi ( 56 ).

88.

Vahistamismäärust täitva õigusasutuse võimaluse lükata see eeldus ümber, kontrollides, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigis on olemas põhiõiguste rikkumise oht, mis võib viia selleni, et kõnealune asutus keeldub Euroopa vahistamismääruse täitmisest raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel, on Euroopa Kohus rangelt piiritlenud, nõudes alates kohtuotsusest Aranyosi ja Căldăraru ja pärast seda järjekindlalt kaheetapilist kontrolli, mis ühendab süsteemse hindamise ja väidetava ohu olemasolu individuaalse kontrollimise.

89.

Seega otsustas Euroopa Kohus, et „kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kes peab tegema otsuse sellise isiku üleandmise kohta, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on andmeid vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seotud süsteemsete või üldiste puuduste kohta, siis ei või see õigusasutus siiski eeldada, et on põhjendatult alust arvata, et selle isiku üleandmise korral ähvardab teda tegelik oht, et rikutakse tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, viimata läbi konkreetset ja täpset kontrollimist, mis võtaks arvesse eelkõige selle isiku isiklikku olukorda, süüteo laadi ning vahistamismääruse tegemise faktilist tausta, näiteks ametivõimude avaldusi või tegevust, millega võidakse sekkuda üksikjuhtude menetlemisse“ ( 57 ).

90.

Sellise kaheetapilise kontrolli raames „peab Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus esimeses etapis kindlaks tegema, kas on objektiivseid, usaldusväärseid, täpseid ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmeid, mis tõendavad tegelikku ohtu, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seoses esinevate süsteemsete või üldiste puuduste tõttu rikutakse selle sättega tagatud põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele“ ( 58 ).

91.

Teises etapis „peab vahistamismäärust täitev õigusasutus konkreetselt ja täpselt kontrollima, mil määral võivad esimeses etapis tuvastatud puudused mõjutada selle liikmesriigi kohut, kes on pädev puudutatud isiku suhtes alustatud menetlust läbi viima, ja kontrollima, kas isiku isiklikku olukorda ning selle süüteo laadi, millega seoses ta kohtu alla antakse, ja Euroopa vahistamismääruse tegemise faktilist tausta arvestades ning võttes arvesse teavet, mille see liikmesriik on raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 alusel edastanud, on põhjendatult alust arvata, et nimetatud liikmesriigile üleandmise korral ähvardab isikut selline oht“ ( 59 ).

92.

Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus) seoses kohtunike ametisse nimetamise menetlusega vahistamismääruse teinud liikmesriigis vajadust kaheetapilise kontrolli järele juhul, kui on küsimuse all harta artikli 47 teises lõigus sätestatud, samuti põhiõigusega õiglasele kohtumõistmisele seotud tagatis, mis puudutab seaduse alusel moodustatud kohut, ning täpsustas selle kontrolli kohaldamise tingimusi ja menetlusi.

93.

Kaheetapiline kontroll oli antud juhul põhjendatud kolme kaalutlusega.

94.

Esiteks rõhutas Euroopa Kohus lahutamatuid seoseid kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse tagatiste ning seadusega ette nähtud seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumise õiguse vahel, mis eksisteerivad seoses põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele ( 60 ). Teiseks tõi Euroopa Kohus välja vajaduse tasakaalustada nende isikute põhiõiguste austamist, kelle üleandmist taotletakse, muude huvidega, nagu ohvrite õiguste kaitse ja võitlus karistamatuse vastu, mis tähendab, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei tohiks piirduda ainult esimese etapi kontrolliga ( 61 ). Kolmandaks hoiatas Euroopa Kohus sellise lähenemisviisi eest, mis viiks selleni, et Euroopa vahistamismääruse mehhanismi kohaldamine selle liikmesriigi suhtes tegelikult peatub, eirates Euroopa Ülemkogu ja nõukogu pädevust selles küsimuses ( 62 ).

95.

Leian, et Euroopa Kohtu arutluskäiku kohtuasjas Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), mis põhineb suures osas vajadusel säilitada Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise erandlik iseloom, mis põhineb väidetaval ohul, et tagaotsitava põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus, võidakse rikkuda, on vaja käesoleva kohtuasja kontekstis korrata, ja seda peamiselt kahel põhjusel.

96.

Esiteks on väidetav oht käesoleva kohtuasja kontekstis seotud sama nõude rikkumisega, mis on omane põhiõigusele õiglasele kohtulikule arutamisele, nimelt seaduse alusel moodustatud kohtu olemasolu nõudega, kuigi siinkohal ei ole küsimus mitte kohtunike ametisse nimetamise protsessis vahistamismääruse teinud liikmesriigis, vaid selle riigi kohtute vastavat pädevust määravate õigusnormide järgimises.

97.

Teiseks tundub mulle, et selle põhiõiguse rikkumise tegeliku ohu hindamine üleandmise korral peab olema kaheetapiline tagamaks, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine sellise ohu tõttu jääks tegelikult erandlikuks.

98.

Vaatlen neid kahte küsimust järgemööda.

99.

Üks seaduse alusel moodustatud kohtuga seotud tagatise komponentidest on nõue, et selle kohtu pädevusel peab olema õiguslik alus. Tuletan meelde, et kuna harta sätestab EIÕKga tagatud õigustele vastavaid õigusi, on harta artikli 52 lõike 3 eesmärk tagada vajalik kooskõla hartas sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mis on tagatud EIÕKga, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse autonoomiat. Selgitustes põhiõiguste harta kohta ( 63 ) on märgitud, et harta artikli 47 teine lõik vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta harta artikli 47 teisele lõigule annab, oleks kindlustatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artikli 6 lõikes 1 tagatuga, nagu seda on tõlgendanud EIK ( 64 ).

100.

Mõiste „seaduse alusel moodustatud kohus“ koos mõistetega „sõltumatus“ ja „erapooletus“ moodustavad osa EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud „institutsionaalsetest nõuetest“. EIK praktikas on need mõisted väga tihedalt seotud ( 65 ).

101.

EIK otsustas, et kuigi EIÕK artikli 6 lõike 1 institutsionaalsetest nõuetest igaüks järgib konkreetset eesmärki, mis teeb neist õiglase kohtuliku arutamise konkreetsed tagatised, on nende ühine joon see, et nende eesmärk on järgida aluspõhimõtteid, milleks on õiguse ülimuslikkus ja võimude lahusus, täpsustades sellega seoses, et iga nimetatud nõude aluseks on kohustus kaitsta usaldust, mida kohtuvõim peab õigussubjektile sisendama, ning kohtuvõimu sõltumatust teistest võimuharudest ( 66 ). Euroopa Kohus on need määratlemise alused lülitanud oma kohtupraktikasse ( 67 ).

102.

Lisaks sellele on EIK tõlgendanud mõistet „seaduse alusel moodustatud kohus“ nii, et see tähendab „seadusele vastavalt moodustatud kohus“ ( 68 ). Sarnaselt kohtunike ametisse nimetamise protsessis esinevate rikkumistega ( 69 ) võib ka nende riigisiseste õigusnormide rikkumine, mis reguleerivad kohtu pädevust kohtuotsuse tegemiseks, riivata „seaduse alusel moodustatud kohtu“ nõuet ( 70 ). Nimelt tähistab EIÕK artikli 6 lõikes 1 viidatud mõiste „seadus“ eelkõige õigusnorme, mis puudutavad kohtuorganite moodustamist ja pädevust ( 71 ). Sellest tulenevalt väidab EIK, et „kui riigisisese õiguse alusel ei ole kohus pädev kohtuotsust tegema, ei ole ta „seaduse alusel moodustatud“ selle õigussätte tähenduses“ ( 72 ).

103.

Sellega seoses tuleb märkida, et EIK sõnul on sõnade „seaduse alusel moodustatud“ EIÕK artiklisse 6 lisamise eesmärk vältida demokraatlikus ühiskonnas kohtusüsteemi korralduse jätmist täidesaatva võimu otsustada, ning tagada, et seda korraldust reguleerib parlamendi poolt vastu võetav seadus ( 73 ). Lisaks sellele ei saa selle kohtu väitel „kohtusüsteemi korraldust jätta kodifitseeritud õigusega riikides ka kohtute otsustuspädevusse, kuid see ei välista siiski, et neile võib anda teatud pädevuse riigisiseste õigusnormide tõlgendamiseks selles valdkonnas“ ( 74 ).

104.

Eelpool esitatust tuleneb, et kohtute pädevust määravate õigusnormide õiguslik päritolu ja nende õigusnormide järgimine kohtute poolt on lahutamatult seotud kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse tagatistega. See aitab laiemas plaanis tagada õigusriigi ja võimude lahususe, säilitades seeläbi usalduse, mida kohtusüsteem peab õigussubjektile sisendama, ja selle võimu sõltumatuse teistest võimudest.

105.

Seega kujutavad tagatised sõltumatusse ja erapooletusse ning seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumiseks endast õiguse õiglasele kohtumenetlusele nurgakivi. Selle kontrollimine, kas õigusasutus kujutab endast niisugust kohut – kui selles küsimuses on tõsiseid kahtlusi –, on vajalik usalduse tarvis, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektile sisendama ( 75 ).

106.

Sellest järeldub, et sarnaselt sellele, mida Euroopa Kohus otsustas kohtuasjas Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus) seoses kohtunike ametisse nimetamise menetlusega, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus samuti korraldama kaheetapilise kontrolli juhul, kui on olemas oht, et seaduse alusel moodustatud kohtuga seotud tagatist võidakse rikkuda vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtute pädevust puudutavate õigusnormide eiramise tõttu.

107.

Vahistamismääruse teinud õigusasutuse võimalik pädevuse puudumine võib tekitada probleeme nii Euroopa vahistamismääruse tegemise etapis kui ka juhul, kui see tähendaks, et selle määruse täitmine eeldab kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, kellele on esitanud süüdistuse ebapädev kohus. Euroopa Kohus on arutanud vahistamismäärust täitva õigusasutuse rolli juhul, kui tema poole on pöördutud seoses väidetava vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevuse probleemiga.

108.

Siiani on Euroopa Kohus keskendunud eelkõige selle vajaduse põhjendamisele, et vahistamismäärust täitev õigusasutus, kes on lõpetanud kontrolli esimese etapi, jätkaks kontrolli teise etapiga. Nimelt on seni Euroopa Kohtu poole pöördutud kohtuasjades, milles tagaotsitav kaebas süsteemsete või üldiste puuduste kohta vahistamismääruse teinud liikmesriigis. Selles konkreetses kontekstis võimaldab kaheetapilise kontrolli nõue eelkõige tagada, et pelgalt süsteemsete või üldiste puuduste tõendamine ei takista raamotsuse 2002/584 kohaldamist, samas kui tagaotsitavat isikut ei ähvarda tegelikkuses mingi individuaalne oht.

109.

Käesoleva kohtuasja kontekstis on küsimus siiski teistsugune, sest küsimus on selles, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise aluseks võtta seaduse alusel moodustatud kohtuga seotud tagatise rikkumise individuaalse ohu, mis ei põhine süsteemsetel või üldistel puudustel vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises. Seega ei ole siinkohal küsimus mitte selles, kas selliste süsteemsete või üldiste puuduste olemasolu on piisav, vaid selles, kas see on vajalik selleks, et lubada vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 alusel, kui väidetavalt esineb oht, et rikutakse harta artikli 47 teise lõiguga kaitstavat põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus.

110.

Mulle tundub, et Euroopa Kohtus sel teemal peetud arutelu põhisisu võib kaht vastandlikku argumenti välja tuues kokku võtta järgmiselt.

111.

Esimese argumendi kohaselt ei ole süsteemsete või üldiste puuduste tuvastamine vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises etapp, mis on vajalik selleks, et võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel kontrollida, kas on olemas individuaalne ja konkreetne oht, et rikutakse põhiõigust erapooletule kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus seoses isikuga, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus. Sellega seoses võib asjaolu, et Euroopa Kohus on siiani nõudnud, et see õigusasutus korraldaks kaheetapilise kontrolli kohtuasjades, mis käsitlevad harta artikli 47 teise lõigu järgimist vahistamismääruse teinud liikmesriigis, seletada sellega, et nendes kohtuasjades oli küsimus selles, kas süsteemsete või üldiste puuduste olemasolu korral on vajalik teine etapp, mis on seotud selle põhiõiguse rikkumise ohu hindamisega üksikjuhtumi tasandil. Kohus ei ole seevastu otsustanud, kas esimene etapp on alati nõutav.

112.

Esimese seisukoha pooldajad kallutavad seega tasakaalu vastastikuse usalduse ja põhiõiguse kaitsmise vahel õiglasel kohtumenetlusel seaduse alusel moodustatud kohtus viimase teguri kasuks. Lisaks sellele ei anta selle seisukoha toetuseks esitatud väidetes otsustavat tähtsust hartaga kaitstud põhiõiguste erinevusele sõltuvalt sellest, kas need on absoluutsed või on nende suhtes võimalik kohaldada piiranguid.

113.

Seevastu teise seisukoha kohaselt tuleb seoses põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, rangelt nõuda Euroopa Kohtu määratletud kahe etapi järgimist, et võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel kontrollida, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigis on tegelik oht, et seda õigust rikutakse. Kuna selleks, et mitte ohustada vastastikust usaldust, mida liikmesriigid peavad üksteise vastu üles näitama seoses oma kohtusüsteemide nõuetekohase toimimisega, peaks täitev õigusasutus kontrollima seda erandkorras, mis tähendab, et nõutav peab olema vahistamismääruse teinud liikmesriigis süsteemsete või üldiste puuduste tuvastamine. Nimelt saavad ainult sellised puudused tekitada tegeliku ohu selle õiguse olulise sisu rikkumiseks või vähemalt tegeliku ohu selle õiguse piisavalt tõsiseks rikkumiseks. Mõned selle seisukoha pooldajad on nõustunud, et seejuures võib olla erinevus sõltuvalt sellest, kas väidetav rikkumise oht puudutab sellist õigust nagu harta artikliga 4 kaitstud õigus, mis on oma olemuselt absoluutne, või sellist õigust, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga ja mis võib olla piiratud.

114.

Selle teise seisukoha pooldajad kallutavad seega lihtsustatult öeldes tasakaalu vastastikuse usalduse kasuks, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peaks kahtluse alla seadma ainult erandjuhtudel, mida harta artikli 47 teise lõigu puhul peaks alati iseloomustama süsteemsete või üldiste puuduste olemasolu vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises.

115.

Ma toetan seda teist seisukohta, kuna käsitades Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumist erandina, mida tuleb tõlgendada kitsalt, aitab see tagada liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö süsteemi tõhusust, mille üks olulisi elemente see vahistamismäärus on.

116.

Selleks pean ma oluliseks säilitada võimalikult suures ulatuses vastutuse jagunemist vahistamismäärust tegeva ja seda täitva liikmesriigi vahel. Nagu ma juba märkisin, on eelkõige vahistamismääruse teinud liikmesriigi ülesanne tagada, et Euroopa vahistamismääruse tegemise otsus järgib õigusi, mis tulenevad isiku jaoks, keda vahistamismäärus puudutab, liidu õigusest, mille hulka kuuluvad ka hartaga kaitstud põhiõigused. Selleks peab vahistamismäärust tegev liikmesriik tagama kõnealusele isikule tõhusa õiguskaitse, nähes eelkõige ette vajalikud õiguskaitsevahendid sellise kontrollimise jaoks ( 76 ). Kuni ei ole võimalik tõendada, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises esineb süsteemseid või üldisi puudusi, ei ole vahistamismäärust täitval õigusasutusel põhjust kahelda selles, et asjaomane isik saab selles liikmesriigis kättesaadavate õiguskaitsevahendite abil lasta kindlaks teha ja vajaduse korral korrigeerida või sanktsioneerida rikkumist, mis on seotud tema põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus ja mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga. Sellega seoses selgus Euroopa Kohtus toimunud aruteludest, et nende isikute käsutuses, kelle suhtes on käimas põhikohtuasjas käsitletav kriminaalmenetlus, on vahistamismääruse teinud liikmesriigis õiguskaitsevahendid, mille abil saab selle põhiõiguse järgimist kontrollida kuni Tribunal Constitucionali (konstitutsioonikohus) tasandini ( 77 ). Lisan, et enamikul juhtudel lahendatakse kohtualluvusega seotud probleemid riigisiseste menetlusnormidega, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtud suudavad kõige paremini kohaldada, tagades seega põhiõiguse kaitse seaduse alusel moodustatud kohtus.

117.

Seega, kui puuduvad väited, mis on seotud süsteemsete või üldiste puudustega vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises ning mis seisnevad eelkõige selle riigi kohtusüsteemi puudujääkides, mis võiksid takistada kõnealuse põhiõiguse rikkumise tuvastamist ja vajaduse korral kõnealuse liikmesriigi kohtu poolt selle korrigeerimist või sanktsioneerimist, tuleb liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõtet täielikult järgida, et saavutada raamotsuses 2002/584 seatud eesmärk kiirendada ja lihtsustada liikmesriikidevahelist õigusalast koostööd, tuginedes liikmesriikidevahelisele suurele usaldusele ( 78 ).

118.

Kui aga vahistamismäärust täitval õigusasutusel lubataks kontrollida konkreetsel juhul, kas põhiõigus õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus on vahistamismääruse teinud liikmesriigis tagatud, ning kui selle liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises ei ole süsteemseid või üldisi puudusi, raskendaks see oluliselt selle õigusasutuse ülesandeid, mis oleks vastuolus üleandmise tõhususe ja kiiruse nõuetega. Käesoleva juhtumi aluseks olevad asjaolud annavad seejuures tunnistust raskustest, millega seisab silmitsi vahistamismäärust täitev õigusasutus, kui ta püüab kohaldada, tõlgendada või isegi lihtsalt mõista vahistamismääruse teinud liikmesriigi menetlusnorme.

119.

Seetõttu on minu arvates võimalik vastutuse jagunemist vahistamismääruse teinud ja seda täitva õigusasutuse vahel muuta vaid erandlikel asjaoludel, mida iseloomustavad süsteemsed või üldised puudused vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises, võimaldades seega vahistamismäärust täitval õigusasutusel kontrollida, kas see liikmesriik on konkreetsel juhul tegelikult austanud harta artikli 47 teise lõiguga ( 79 ) tagatud põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus. Teisisõnu, ainult juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises esineb süsteemseid või üldisi puudusi, võib erandkorras kõrvale kalduda reeglist, mille kohaselt vahistamismäärust täitev õigusasutus ei pea kontrollima põhiõiguste järgimist vahistamismääruse teinud liikmesriigis, nagu Euroopa Kohus märkis oma arvamuse 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) punktis 192. Seetõttu nõuab see reegel, et erandlike asjaolude olemasolu tunnistamine oleks rangelt piiritletud ( 80 ).

120.

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast selgelt, et vahistamismäärust täitva kohtuasutuse tehtava kontrolli esimene etapp on selle kontrolli teise etapi algatamise vajalik eeltingimus. Nimelt peab selle teise etapi raames „vahistamismäärust täitev õigusasutus hindama, kas kontrolli esimeses etapis tuvastatud süsteemsed või üldised puudused võivad konkretiseeruda, kui puudutatud isik antakse üle vahistamismääruse teinud liikmesriigile, ja kas konkreetse juhtumi asjaoludel seisab see isik seega silmitsi tegeliku ohuga, et rikutakse tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus“ ( 81 ). Nagu komisjon õigesti märgib, on vahistamismäärust täitva õigusasutuse tehtava kontrolli kaks etappi kumulatiivsed ja järgnevad teineteisele analüüsijärjekorras, mida kõnealune asutus peab järgima.

121.

Lisaks leian ma analoogia alusel sellega, mida Euroopa Kohus otsustas oma kohtuotsuse Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus) punktis 62, et kui selle põhiõiguse rikkumise ohu kontrollimine konkreetsel juhul oleks iseenesest piisav selleks, et vahistamismäärust täitev õigusasutus saaks vajaduse korral keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, siis kontrollide mitmekordistumine, mida see asutus võib olla kohustatud sellega seoses tegema, võib kahjustada raamotsuses 2002/584 osutatud karistamatuse vastu võitlemise eesmärki ning vastaval juhul ka muid huve, näiteks vajadus austada asjaomaste kuritegude ohvrite põhiõigusi ( 82 ).

122.

Kokkuvõttes võib vahistamismäärust täitev õigusasutus vaid juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises esineb suuri probleeme, mis on objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete põhjal rangelt ja piisava kindlusega kindlaks tehtud, asuda seisukohale, et selles liikmesriigis on olemas tegelik oht, et rikutakse põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga. Minu arvates on kaalul vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine ning täpsemalt öeldes raamotsusega 2002/584 kehtestatud üleandmismehhanismi sujuv ja tõhus rakendamine, mis põhineb vastastikusel usaldusel ja eeldusel, et liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eelkõige hartaga kaitstud põhiõigusi.

123.

Ma leian, et Euroopa Kohus peaks säilitama selle lähenemisviisi Euroopa vahistamismääruse suhtes, kuigi ta on võtnud paindlikuma lähenemisviisi varjupaigaküsimustes, kus varjupaigataotleja antakse üle tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile. Neil kahel valdkonnal on samas erinevad eesmärgid ( 83 ). Pealegi puudutab see lähenemisviis, mis põhineb pigem individuaalsel kui süsteemsel põhiõiguste rikkumise ohul, harta artiklit 4, st absoluutset õigust ( 84 ). Seevastu harta artikli 47 teises lõigus sätestatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele võib olla piiratud.

124.

Siiski ei ole kiire ja tõhusa üleandmissüsteemi loomise eesmärk koos karistamatuse vastu võitlemise eesmärgiga kooskõlas sellega, et vahistamismäärust täitvale õigusasutusele antakse liiga laialdaselt võimalus kontrollida, kas on olemas oht, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis on rikutud põhiõigusi, eelkõige seoses põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis ei ole absoluutne õigus ( 85 ).

125.

Samuti rõhutan, et Euroopa vahistamismääruse mehhanismi nõuetekohase toimimise seisukohast on oluline, et vahistamismäärust täitvale õigusasutusele ei anta volitusi teostada kontrolli, mida ta ei saa teha. Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevuse kindlakstegemine Euroopa vahistamismääruse subjektiks olevate isikute üle kohut mõista ja sellist vahistamismäärust teha on oma olemuselt vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtute pädevuses, kes saavad kõige paremini tõlgendada ja kohaldada selle liikmesriigi õiguskorda kuuluvaid menetlusnorme. Kui selle liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises ei ole süsteemseid või üldisi puudusi, ei ole vahistamismäärust täitval õigusasutusel põhjust teha kontrolli, mis väljendaks umbusaldust vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtute suhtes. Sellise tulemuse saavutamine, mis oleks täpselt vastupidine algsele kavatsusele rajada kriminaalasjades õigusalane koostöö vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse alusel, avaks tee kannatlikult ehitatud ehitise lammutamisele.

126.

Samuti on minu arvates oluline hoiduda harta artikli 47 teise lõiguga tagatud põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus väidetava rikkumise puhul sellest, et kohaldada mehaaniliselt seda, mida Euroopa Kohus on otsustanud seoses õiguskaitsevahendi kättesaadavusega, mis võimaldab kinnipeetavatel kohtulikul läbivaatamisel vaidlustada nende kinnipidamise tingimuste õiguspärasuse vahistamismääruse teinud liikmesriigis vastavalt harta artiklile 4, nimelt et selline õiguskaitsevahend ei saa „üksinda olla piisav, et kõrvaldada tegelik risk, et puudutatud isikule langeb vahistamismääruse teinud liikmesriigis osaks ebainimlik või alandav kohtlemine harta artikli 4 tähenduses“ ( 86 ). Euroopa Kohtu sõnul ei saa sellise kohtuliku kontrolliga, kuigi seda võib vahistamismäärust täitev õigusasutus võtta arvesse Euroopa vahistamismääruse alusel kinnipeetava isiku eeldatavate kinnipidamistingimuste üldhinnangus, „iseenesest välistada riski, et isikule langeb kinnipidamistingimuste tõttu osaks ebainimlik või alandav kohtlemine harta artikli 4 tähenduses“ ( 87 ).

127.

Sellega seoses leian, et olukorda, kus väidetakse, et tagaotsitava üleandmise korral võidakse rikkuda põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, tuleb eristada olukorrast, kus väidetakse, et harta artiklit 4 võidakse rikkuda vahistamismääruse teinud liikmesriigis valitsevate kinnipidamistingimuste tõttu ( 88 ). Kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises ei ole süsteemseid või üldisi puudusi, siis tundub mulle, et tõhusa õiguskaitse võimalus selles liikmesriigis seoses põhiõigusega õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, on otsustava tähtsusega selle õiguse rikkumise tegeliku ohu vältimiseks. Nimelt on menetluslike aspektide osas vahistamismääruse teinud liikmesriigis teostatav kohtulik kontroll tegelikult see, mis võimaldab kõrvaldada võimaliku rikkumise vahistamismääruse teinud õigusasutuse pädevuse osas.

128.

Lõpetan kolmanda kuni kuuenda eelotsuse küsimuse vaatlemise mõningate kaalutlustega selle kontrolli esimese etapi sisu kohta, mille peab tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus.

129.

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et „[s]elle kontrolli esimeses etapis peab vahistamismäärust täitev õigusasutus üldiselt hindama, kas esineb tegelik oht, et rikutakse põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on eelkõige seotud […] seaduse alusel moodustatud kohut puudutava nõude rikkumisega süsteemsete või üldiste puuduste tõttu selles liikmesriigis“ ( 89 ). Selline hindamine nõuab „üldhinnangut“, ( 90 ) mis peab põhinema „objektiivsetel, usaldusväärsetel, täpsetel ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmetel“ ( 91 ). Kõnealune hinnang tuleb anda harta artikli 47 teises lõigus tagatud põhiõiguse kaitse standardist lähtudes ( 92 ). Sellega seoses on Euroopa Kohus seoses kohtunike ametisse nimetamise menetlusega leidnud, et igasugust õigusvastasust kohtunike ametisse nimetamise menetluses ei saa pidada seaduse alusel moodustatud kohtuga seotud põhiõiguse rikkumiseks ( 93 ). Euroopa Kohus leiab, et sellisel rikkumisel on eriline laad ja raskusaste ( 94 ).

130.

Seega on Euroopa Kohus kasutusele võtnud selle põhiõiguse kaitsestandardi, mis on võrreldav EIK praktikast tuleneva standardiga. Kuigi Euroopa Kohus leiab, et tal on pädevus kontrollida, kas liikmesriigi õigus järgib seaduse alusel moodustatud kohtu nõuet, leiab ta siiski, et arvestades üldpõhimõtet, et liikmesriigi õiguse sätete tõlgendamine on eelkõige liikmesriigi kohtute ülesanne, ei saa ta nende tõlgendust kahtluse alla seada, välja arvatud juhul, kui neid sätteid räigelt rikutakse ( 95 ). EIK praktika nendest elementidest järeldan, et EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine saab olla tuvastatud ainult juhul, kui on selgelt rikutud liikmesriigi õigusnorme, mis käsitlevad kohtuorganite pädevust ja mis ületab liikmesriigi kohtutele antud tõlgendamisruumi. Seega peab sellise rikkumise raskusaste olema kõrge, et otsustada, et on rikutud „seaduse alusel moodustatud kohtu“ nõude aluseks olevaid aluspõhimõtteid EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses ( 96 ).

131.

Nõuda, et vahistamismäärust täitev õigusasutus teeks kindlaks, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises esineb süsteemseid või üldisi puudusi, et tuvastada, kas on olemas tegelik oht, et selles liikmesriigis rikutakse põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, näib mulle olevat kooskõlas kõrge raskusastme nõudega, mille inimõiguste kohus on kehtestanud seoses EIÕK artikli 6 lõike 1 kohase õiguse „seaduse alusel moodustatud kohtule“ rikkumisega. Lisaks sellele on EIK korduvalt võtnud arvesse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala eripära, mis põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mitme kaalul oleva huvi ühitamist ning vajadust, et vahistamismäärust täitev õigusasutus tugineks piisavale faktilisele alusele ( 97 ).

132.

Kokkuvõttes väljendab nõue, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises peab olema süsteemseid või üldisi puudusi, seda, et ainult juhul, kui põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumine saavutab kõrge raskusastme, võib see kaasa tuua Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise. Aidates tagada, et selline keeldumine jääb erandlikuks, säilitab see nõue lõppkokkuvõttes vajaliku tasakaalu selle põhiõiguse kaitse ja Euroopa vahistamismääruse mehhanismiga taotletavate üldhuvi eesmärkide vahel.

133.

Kõigest eelnevast järeldan, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei saa keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui ta sarnaselt cour d’appel de Bruxelles’iga (Brüsseli apellatsioonikohus) ise välistab süsteemsete või üldiste puuduste olemasolu vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises ja seejärel väljendab kahtlusi, kas on järgitud sellise isiku põhiõigust õiglasele kohtumõistmisele, kelle üleandmist taotletakse, tuginedes meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva töörühma aruandele ja EIK otsustele, mis võivad küll teoreetiliselt olla tõendid, ( 98 ) kuid ei näita käesoleval juhul selliste puuduste olemasolu selles liikmesriigis. Lisan, et täitmisest keeldumine ei saa põhineda vahistamismääruse teinud liikmesriigi menetlusõiguse ebakindlal tõlgendamisel ja see ei saa toimuda ilma, et vahistamismääruse teinud õigusasutuselt oleks raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 kohaselt nõutud täiendavat ja ajakohastatud teavet õiguskaitsevahendite olemasolu ja selles liikmesriigis toimuva kohtumenetluse olukorra kohta seoses selle kontrollimisega, kas selle asutuse pädevus on kooskõlas kõnealuse põhiõigusega ( 99 ).

134.

Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale kuni kuuendale eelotsuse küsimusele, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kes peab tegema otsuse sellise isiku üleandmise kohta, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse läbiviimiseks, ei ole sellist teavet, mis võimaldaks objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmetel põhineva üldhinnangu abil tõendada, et on olemas tegelik oht, et põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, võidakse rikkuda, kuna vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises esineb süsteemseid või üldisi puudusi, ei saa kõnealune asutus keelduda selle Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

135.

Seitsmendas eelotsuse küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas raamotsust 2002/584 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui vahistamismääruse teinud õigusasutus teeb sama isiku suhtes ja samale vahistamismäärust täitvale õigusasutusele adresseeritud uue Euroopa vahistamismääruse, kui viimane on keeldunud eelmise Euroopa vahistamismääruse täitmisest liidu õigusega vastuolus olevatel tingimustel.

136.

Sellega seoses märgin kohe alguses, et raamotsus 2002/584 ei sisalda ühtegi sätet, mis piiraks Euroopa vahistamismääruste tegemist. Lisaks sellele on Euroopa Kohus vastuvõetavuse kontrollimisel juba möönnud, et ühe ja sama tagaotsitava isiku suhtes võib teha mitu Euroopa vahistamismäärust järjestikku ( 100 ).

137.

Raamotsusega 2002/584 taotletav eesmärk võidelda karistamatuse vastu räägib samuti selle kasuks, et ühe ja sama isiku suhtes on võimalik teha ja samale vahistamismäärust täitvale õigusasutusele adresseerida mitu Euroopa vahistamismäärust, et viia selle isiku suhtes läbi kriminaalmenetlus või viia täide talle määratud karistus. Sellises olukorras seaks Euroopa vahistamismääruste arvu piiramine kahtluse alla liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö süsteemi tõhususe ning nõrgestaks jõupingutusi tõhusa õiguskaitse tagamiseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal.

138.

Seda enam kehtib see olukorras, kus varasem täitmisest keeldumine on tunnistatud liidu õigusega vastuolus olevaks. Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peab vahistamismääruse teinud õigusasutusel olema võimalik teha järeldused raamotsuse 2002/584 tõlgendusest, mida ta on taotlenud ja mille Euroopa Kohus on talle andnud eelotsusetaotluse kohta tehtud kohtuotsuses, tehes vajaduse korral uue Euroopa vahistamismääruse. Sellest vaatenurgast lähtudes peab kõnealune asutus loomulikult kontrollima, kas uue vahistamismääruse tegemine on juhtumi eripära arvestades proportsionaalne ( 101 ).

139.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: