1.

Selles eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtul täpsustada riigihankemenetlustes pakkujate poolt koos nende pakkumustega antud teabe konfidentsiaalsuse piire.

2.

Kohtuotsuses Klaipèdos, ( 2 ) mis on tehtud pärast selle eelotsusetaotluse registreerimist, käsitles Euroopa Kohus probleeme, mida tekitavad direktiivi 2014/24/EL ( 3 ) artiklid, eelkõige artikkel 21, seoses niisuguse teabe konfidentsiaalsusega.

3.

Selles kohtuotsuses esitatud kaalutlused aitavad anda vastuse mõnele eelotsusetaotluse esitanud Krajowa Izba Odwoławcza (riiklik vaidlustuskomisjon, Poola) ( 4 ) küsimusele.

4.

Artiklis 21 („Konfidentsiaalsus“) on sätestatud:

„1.   Kui käesoleva direktiivi või siseriiklike, eelkõige teabele juurdepääsu käsitlevate õigusaktidega, mis on avaliku sektori hankija suhtes kohaldatavad, ei ole teisiti ette nähtud ning ilma, et see piiraks kohustusi seoses sõlmitud lepingute avaldamisega ning taotlejatele ja pakkujatele artiklite 50 ja 55 kohase teabe andmisega, ei avalikusta avaliku sektori hankija talle ettevõtjate poolt edastatud konfidentsiaalsena märgitud teavet, sh tehnika- või ärialaseid saladusi ja pakkumuste konfidentsiaalseid aspekte.

2.   Avaliku sektori hankijad võivad kehtestada ettevõtjate suhtes nõudeid eesmärgiga kaitsta sellise teabe konfidentsiaalsust, mille avaliku sektori hankijad hankemenetluse jooksul kättesaadavaks teevad.“

5.

Artiklis 50 („Lepingu sõlmimise teated“) on sätestatud:

„[…]

4.   Teatavad andmed lepingu või raamlepingu sõlmimise kohta võib jätta avaldamata, kui selliste andmete avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist või oleks muul viisil vastuolus avalike huvidega või riivaks teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike ettevõtjate õigustatud ärihuve või võiks kahjustada ausat konkurentsi ettevõtjate vahel“.

6.

Artikkel 55 („Taotlejate ja pakkujate teavitamine“) näeb ette:

„[…]

3.   Avaliku sektori hankijad võivad siiski otsustada jätta avaldamata teatavad lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed seoses lepingu või raamlepingu sõlmimise või dünaamilise hankesüsteemiga liitumisega, kui selliste andmete avaldamine takistaks õigusaktide rakendamist, oleks muul viisil vastuolus üldiste huvidega või kahjustaks era- või avalik-õiguslike ettevõtjate õigustatud ärihuve või ettevõtjatevahelist ausat konkurentsi“.

7.

Põhjenduses 18 on ette nähtud:

„Lisaks tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitada seaduslikuna sellist ärisaladuste omandamist, kasutamist või avalikustamist, mis on õiguses ette nähtud või lubatud. […] Eelkõige ei tohiks käesolev direktiiv vabastada riigiasutusi konfidentsiaalsuskohustustest, mida nad peavad täitma seoses ärisaladuste omajate poolt neile edastatud teabega, olenemata sellest, kas need kohustused on sätestatud liidu või liikmesriigi õiguses. Sellised konfidentsiaalsuskohustused hõlmavad muu hulgas kohustusi seoses avaliku sektori hankijale hankemenetluste raames edastatud teabega, nagu on sätestatud näiteks […] direktiivis 2014/24/EL […].“

8.

Artiklis 1 („Reguleerimisese ja kohaldamisala“) on täpsustatud:

„[…]

2.   Käesolev direktiiv ei mõjuta:

[…]

[…]“.

9.

Artiklis 2 („Mõisted“) on märgitud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

10.

Artikkel 3 („Ärisaladuste seaduslik omandamine, kasutamine ja avalikustamine“) sätestab:

„[…]

2.   Ärisaladuse omandamist, kasutamist või avalikustamist peetakse seaduslikuks sel määral, mil liidu või liikmesriigi õigus sellist omandamist, kasutamist või avalikustamist nõuab või lubab“.

11.

Artikkel 7 näeb ette:

„1.   Hankijad valmistavad ette ja viivad hankemenetlusi läbi viisil, mis tagab ausa konkurentsi ja ettevõtjate võrdse kohtlemise, ning järgides proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid.

[…]“.

12.

Artiklis 8 on märgitud:

„1.   Hankemenetlus on avalik.

2.   Hankija võib piirata juurdepääsu hankemenetlust puudutavale teabele üksnes seaduses ette nähtud juhtudel.

2a.   Hankija võib hankedokumentides kehtestada nõuded ettevõtja menetluse käigus antud teabe konfidentsiaalsuse kohta.

3.   Teavet, mis kujutab endast ärisaladust kõlvatut konkurentsi tõkestavaid meetmeid käsitlevate õigusnormide tähenduses, ei avalikustata, kui ettevõtja on hiljemalt pakkumuste või menetluses osalemise taotluste esitamise tähtaja jooksul märkinud, et seda teavet ei ole võimalik kättesaadavaks teha ja ta on tõendanud, et taotletud teave kujutab endast ärisaladust. Ettevõtja ei tohi ärisaladusena märkida artikli 86 lõikes 4 osutatud teavet. Seda sätet kohaldatakse mutatis mutandis projektikonkurssidele.

[…]“.

13.

Artikli 11 lõikes 2 on selgitatud:

„Ärisaladus on ettevõtja tehniline, tehnoloogiline, korralduslik teave või muu majandusliku väärtusega teave, mis ei ole üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad, tingimusel, et isik, kellel on õigus teavet kasutada või seda käsutada, on võtnud nõuetekohase hoolsusega meetmeid selle konfidentsiaalsena hoidmiseks“.

14.

Państwowe Gospodarstwo Wodne Wody Polskie (riigi vee-ettevõtja, Poola) algatas 2019. aastal ( 8 ) avatud hankemenetluse, et sõlmida „vesikonna majandamiskavade II ajakohastamise projektide (II aPGW) väljatöötamise ja metoodika“ leping.

15.

Hankedokumentides oli märgitud, et pakkumusi hinnatakse kolme kriteeriumi alusel: hind (40%), projektide arendamise kava (42%) ja lepingu täitmise viiside kirjeldus (18%).

16.

Pakkumuse esitasid neli ettevõtjat, nende hulgas ettevõtete konsortsium ANTEA POLSKA S.A juhtimisel (edaspidi „Antea Polska“). ( 9 ) Edukaks pakkujaks osutus CDM Smith Sp. z o.o. (edaspidi „CDM“).

17.

Antea Polska, kes jäi teisele kohale, esitas hankelepingu sõlmimise peale kaebuse Krajowa Izba Odwoławczale (riiklik vaidlustuskomisjon). Üks tema nõuetest oli saada juurdepääs teatavatele dokumentidele ja teabele, mille CDM ja teised pakkujad olid tunnistanud ärisaladuseks.

18.

Antea Polska sõnul rikkus selle teabe salajaseks tunnistamine võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtet, mille kohaselt tuleb konfidentsiaalsust tõlgendada kitsalt. Lisaks võttis liigne teabe konfidentsiaalsuse lubamine ühes asjaoluga, et antud hinded ei olnud piisavalt põhjendatud, tema sõnul temalt õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna ta ei teadnud oma konkurentide pakkumuste üksikasju.

19.

Avaliku sektori hankija väitis selle seisukoha vastu muude kaalutluste hulgas, et:

20.

Neil asjaoludel esitas Krajowa Izba Odwoławcza (riiklik vaidlustuskomisjon), kellel tuleb lahendada avaliku sektori hankija otsuse vaidlustamine, seitse eelotsuse küsimust. Euroopa Kohtu juhiste järgi käsitlen ma neist ainult nelja esimest, mille sisu on järgmine:

21.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 29. jaanuaril 2021.

22.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Antea Polska, Państwowe Gospodarstwo Wodne Wody Polskie (riigi vee-ettevõtja), Austria ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.

23.

Kohtuistungil, mis toimus 16. märtsil 2022, osalesid Antea Polska, Państwowe Gospodarstwo Wodne Wody Polskie (riigi vee-ettevõtja), CDM, Poola valitsus ja komisjon.

24.

Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses Klaipėdos (punktid 96–102), et riigihankemenetluses konfidentsiaalsuse kaitset käsitlevatele kohtuasjadele kohaldatavad õigusnormid on toodud direktiivis 2014/24, mis on erinorm, mitte direktiivis 2016/943.

25.

Selle tuvastamisel võeti eelkõige arvesse asjaolu, et:

26.

Sellest eeldusest lähtudes ei takista miski arvesse võtmast direktiivi 2016/943 ( 11 ) mõistetest, kui – nagu käesolevas asjas – riigisisestes õigusnormides on neile viidatud selleks, et reguleerida konfidentsiaalsuse korda riigihankemenetlustes. Seda aspekti käsitlen ma hiljem.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud organ soovib kõigepealt teada, kas direktiivi 2014/24 ( 12 ) artikli 21 tõlgendus lubab pakkujal tunnistada ärisaladuse alusel konfidentsiaalseks igasugust teavet, mida ta ei soovi oma konkurentidele avaldada.

28.

Seda tuleb mõista nii, et selles küsimuses ei tee eelotsusetaotluse esitanud organile muret mitte niivõrd pakkuja ühepoolne tegutsemine kuivõrd sellest hankijale tulenevad tagajärjed.

29.

Minu hinnangul tuleneb vastus kohtuotsusest Klaipėdos, milles Euroopa Kohus otsustas:

30.

Seega on nii hankijale kui ka tema otsuseid läbivaatavatele organitele antud ülesanne hinnata pakkuja soovitud konfidentsiaalsust, mitte seda lihtsalt eeldada, nagu seda oleks juba tunnistatud. Neil on piisavad volitused, et võidelda selle vastu, mis eelotsusetaotluse kohaselt kujutaks endast nende pakkujate kuritarvituslikke võtteid („patoloogiline kuritarvitus“), kes on harjunud kasutama ülemäära võimalust tunnistada konfidentsiaalseks oma pakkumuste aspektid, mis seda tegelikult ei ole.

31.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi Poola seadusandja soovis konfidentsiaalsuse ulatust piirata, tugineb osa pakkujaid järjekindlalt asjaolule, et suur osa nende pakkumustes olevast teabest on ärisaladus, ja avaliku sektori hankijad kalduvad neid väiteid uskuma. ( 17 )

32.

Kui see on nii ja kui riigisisest õigusnormi, millega on üle võetud direktiiv 2014/24, kohaldatakse normivastaselt, peavad liikmesriigi kohtud seda korrigeerima, et järgida liidu õigust.

33.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud organ ei pööra erilist tähelepanu sellele, mida ma allpool selgitan, arutati poolte seisukohtades ja kohtuistungil riigisisese õigusnormiga (riigihangete seaduse artikli 8 lõige 3) kehtestatud piirangut, mis takistab avaldada ainult teavet, mis kujutab endast ärisaladust kõlvatut konkurentsi käsitleva õigusnormi tähenduses. ( 18 )

34.

Vaidlus puudutas küsimust, kas see riigisisene õigusnorm on kooskõlas direktiivi 2014/24 artikliga 21, mis kaitseb tehnilisest ja ärisaladusest ( 19 ) laiemat konfidentsiaalsust (näiteks hõlmab ka „pakkumuste konfidentsiaalseid aspekte“).

35.

Nagu ma juba tookord märkisin, ( 20 ) ei piirdu direktiivi 2014/24 artikli 21 kohaselt kaitse ainult tehniliste ja ärisaladustega, vaid hõlmab muu hulgas ka pakkumuste konfidentsiaalseid aspekte. Seega võib selle sätte kohaldamisalasse kuuluda teave, mida ei saa kvalifitseerida rangelt tehniliseks või ärisaladuseks. Minu hinnangul kõlab see sama mõte kohtuotsuse Klaipèdos mitmes lõigus. ( 21 )

36.

Kuna direktiiv 2016/943 üle võtnud kõlvatu konkurentsi seaduse artikli 11 muutmine ( 22 ) hõlmab selle direktiivi mõistet „ärisaladus“, viivad Poola riigihankealased õigusnormid viitamisahelas välja direktiivi 2016/943 mõisteni „ärisaladus“. ( 23 )

37.

Seega tekib kaudselt küsimus, kas direktiivi 2014/21 artikliga 21 on kooskõlas sellised riigisisesed õigusnormid, milles ette nähtud konfidentsiaalsuse ulatus on kitsam kui selles sättes märgitud ulatus.

38.

Esmapilgul ei takista miski liikmesriigi seadusel sellist piirangut kehtestada, kuna direktiivi 2014/24 artikkel 21 kehtib siis, „[k]ui käesoleva direktiivi või siseriiklike […] õigusaktidega[l], mis on avaliku sektori hankija suhtes kohaldatavad, ei ole teisiti ette nähtud“.

39.

See reservatsioon jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi analoogselt teiste direktiivi 2014/24 sätetega, mis viitavad riigisisesele õigusele. Nii on see direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 7 puhul, mille alusel liikmesriigid täpsustavad selle artikli kohaldamise tingimusi, „võttes arvesse liidu õigust“.

40.

Euroopa Kohus on siiski tõlgendanud, et „liikmesriikide kaalutlusõigus ei ole absoluutne ning et kui mõni liikmesriikidest on kord otsustanud ühe direktiivis 2014/24 ette nähtud fakultatiivsetest kõrvaldamise alustest oma õigusesse üle võtta, peab ta järgima selle põhitunnuseid, nagu on selles direktiivis ette nähtud. Täpsustades, et liikmesriigid peavad „käesoleva artikli rakendamise tingimusi“ täpsustades võtma „arvesse liidu õigust“, keelab direktiivi 2014/24 artikli 57 lõige 7 liikmesriikidel moonutada selles sättes kehtestatud fakultatiivseid kõrvaldamise aluseid või eirata eesmärke ja põhimõtteid, millest on kõik need alused inspireeritud“. ( 24 )

41.

Minu arvates on see kohtupraktika käesolevale kohtuasjale analoogia alusel ülekantav. Liikmesriigid võivad liidu õigust järgides muuta konfidentsiaalsuse ulatust, mistõttu põhimõtteliselt ei takistaks miski seda, et kaitstud teabe hulk piirdub „ärisaladusega“, mis on kitsam kui direktiivi 2014/24 artiklis 21 ette nähtud üldsäte.

42.

Mõiste „ärisaladus“ tõlgendamiseks võib olla tarvis lähtuda direktiivist 2016/943, milles on selgitatud direktiivi 2014/24 artiklis 21 kasutatud mõiste tunnuseid. Nii on see eelkõige juhul, kui riigisisestes õigusnormides on eespool esitatud viitamiste teel konfidentsiaalsuse hindamine riigihangete valdkonnas seotud ärisaladustega, nagu need on määratletud direktiivi 2016/943 ülevõtmise seaduses.

43.

Kuna direktiiv 2016/943 reguleerib ärisaladust üldiselt, aitab see avaliku sektori hankijal – ja organitel, kes tema otsuseid uuesti läbi vaatavad – saavutada tasakaalu konkreetselt konfidentsiaalsust puudutavate põhimõtete ja nende põhimõtete vahel, millel põhineb direktiivi 2014/24 riigihangete süsteem ja juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendite korrale.

44.

Direktiivi 2014/24 üldeesmärke silmas pidades tuleb aga arvesse võtta ka selle muid sätteid peale artikli 21. Selle kohaldamine tähendab, et teatavat konfidentsiaalset teavet, isegi kui see ei kuulu rangelt ärisaladuse mõiste alla, tuleb kaitsta selleks, et säilitada moonutamata konkurentsi ettevõtjate vahel või ettevõtja õiguspäraseid ärihuve.

45.

Direktiivi 2014/24 artikli 21 kohaselt esitab avaliku sektori hankija taotlejatele ja pakkujatele artiklites 50 ja 55 ette nähtud teabe. See teave ei kuulu põhimõtteliselt konfidentsiaalse teabe hulka, kuid võib saada sellise staatuse, kui esinevad direktiivi 2014/24 artikli 50 lõikes 4 ja artikli 55 lõikes 3 nimetatud asjaolud.

46.

Seega on kohustus hoida konfidentsiaalsena teavet (mis ei ole tingimata ärisaladus), mille avalikustamine „kahjustaks era- või […] ettevõtjate õigustatud ärihuve või ettevõtjatevahelist ausat konkurentsi“.

47.

Kuigi direktiivi 2014/24 artikli 55 lõige 3 viitab konkreetselt sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmetele, on siinkohal oluline juhtida tähelepanu vajadusele mitte kahjustada ettevõtja (konkurendi) õigustatud ärihuve ja säilitada konkurentsi.

48.

See kahekordne tähelepanu juhtimine on Euroopa Kohtu riigihankeid käsitlevas praktikas laiemalt omaks võetud. Sellest järeldub, et:

49.

Direktiivi 2014/24 artikli 50 lõikega 4 ja artikli 55 lõikega 3 on jäetud avaliku sektori hankijate otsustada nendes mõlemas sättes osutatud tundlikku teavet mitte avaldada. Kumbki neist sätetest ei sisalda reservatsiooni, mis iseloomustab sama direktiivi artikli 21 lõiget 1 („kui […] siseriiklike […] õigusaktidega […] ei ole teisiti ette nähtud“), mistõttu ei sõltu selle kohaldamine riigisisestest õigusnormidest.

50.

Igal juhul võib hankijate õigust avaldada pakkumustes olevat teavet – isegi kui see ei ole ärisaladus kitsas tähenduses – piirata muude valdkondlike sätetega, milles selline piiramine on ette nähtud. ( 27 )

51.

Kokkuvõtteks leian vastuseks esimesele küsimusele, et direktiivi 2014/24 artikliga 21:

52.

Nende küsimustega, millele võib vastata koos, väljendab eelotsusetaotluse esitanud organ kahtlust, kas konfidentsiaalsus, millele pakkuja tugineb, võib olla seotud eelkõige:

53.

Kohtuotsus Klaipèdos annab eelotsusetaotluse esitanud organile kas selles osas juhiseid, et ta ise järeldaks, kas see teave (või mis tahes muu teave, mis on lisatud mõne pakkuja pakkumusele) on tema menetluses olevas vaidluses konfidentsiaalne või mitte.

54.

Kohtuotsus Klaipèdos toetab minu arvates seda, et konfidentsiaalsus oleks võimalikult spetsiifiline: ( 28 )

55.

Sellest kohtupraktika suundumusest tulenev direktiivi 2014/24 artikli 21 tõlgendus on kooskõlas selle direktiivi teiste sätetega, mis viitavad konfidentsiaalsuse spetsiifilisusele. ( 32 )

56.

Kohtuistungil arutati eelotsusetaotluse esitanud organi kasutatud terminoloogias „minimeerimise põhimõtet“ kui kriteeriumi, mis piirab konfidentsiaalsust minimaalse vajalikuga. Sellist laadi võivad olla ainult pakkumustele lisatud (või pakkumuse enda) teave, andmed, dokumentide osad või lõigud, mida peetakse konkreetselt hädavajalikuks pakkuja õiguspäraste huvide kaitseks ja selleks, et vältida, et mõni tema konkurentidest moonutaks nendevahelist konkurentsi.

57.

Miski ei takista selle põhimõtte kohaldamist, mis on seotud üksnes esitatud teabe konkreetsete osadega, mitte kõigi dokumentidega tervikuna, kui avaliku sektori hankija peab seda vajalikuks. Igal juhul ei ole võimalik a priori kindlaks teha, millal võib ühe või teise dokumendi tunnistada konfidentsiaalseks, kuna selline kvalifikatsioon sõltub iga dokumendi eripärast konkreetses vaidluses.

58.

Eelotsusetaotlusest näib ilmnevat, et avaliku sektori hankija käsitles teatavat liiki teavet üldiselt, kaldudes kõrvale nõutud üksikjuhtude kaupa kvalifitseerimisest.

59.

Selline hinnang kuulub siiski ainult eelotsusetaotluse esitanud organi pädevusse, kes peab üksikasjalikult ja põhjendatult hindama:

60.

Soovimata eelotsusetaotluse esitanud organit selle ülesande (mis tegelikult puudutab pigem eeskirja kohaldamist kui selle tõlgendamist) täitmisel asendada, viitan lühidalt pakkumustes olevale teabele, mida eelotsuse küsimused puudutavad ja mille see organ liigitab kokkuvõtlikult kahte kategooriasse.

61.

Esimene hõlmab dokumente, mis kirjeldavad „eduka pakkuja subjektiivset olukorda seoses tema kogemuse, isikute ja töötajatega, kelle ta on hankelepingu täitmiseks välja pakkunud“.

62.

Eelotsusetaotluse esitanud organi arvates olid hankedokumentides nõutud dokumendid üksnes need, mis on ette nähtud direktiivi 2014/24 artiklites 59 ja 60 ning XII lisas (lisaks riigisisese õigusega nõutud dokumentidele).

63.

Kui see on nii, siis on raske asuda seisukohale, et dokumente, mille avalikustamine on ette nähtud direktiivis 2014/24 endas, võiks liigitada ärisaladuseks või muud tüüpi konfidentsiaalseks teabeks.

64.

Eelotsusetaotluse esitanud organ lisab nende andmete kohta, mis puudutavad pakkuja subjektiivset olukorda (finantssuutlikkus), et hankedokumentides oli üksnes märgitud, et see peab ületama teatava taseme, kuid ei kohustanud üksikasjalikult täpsustama seda seisundit ega seda, millised vahendid on pakkujal oma pangaasutuses.

65.

Sama kehtib nende kolmandate isikute või üksuste olukorra kohta, kelle vahenditele pakkuja kavatseb tugineda, või alltöövõtjate puhul, kelle ta oma pakkumuses välja pakub. Piiramata üldisi isikuandmete kaitse kohustusi, ei tohi ühe või teise nimetamist hoida saladuses, kui hankedokumentides on nõutud nende avalikustamine, ilma et piisaks väitest nende inimressursside hüpoteetilise „ülesostmise“ kohta.

66.

Teine dokumendikategooria on „hankija nõutavad uuringud, [selleks et] hinnata pakkumuste vastavust kvaliteedikriteeriumidele“, mis on konkreetselt märgitud „arenduskontseptsioonis“ ja „hankelepingu täitmise viisi kirjelduses“.

67.

Põhimõtteliselt ei saa välistada, et mõni ettevõtja pakkumusega koos esitatud dokumentidest sisaldab tundlikku teavet, mis on hõlmatud intellektuaalomandi kaitsega ja millele juurdepääs on keelatud kolmandatele isikutele, kellel ei ole asjakohast luba. ( 33 )

68.

Kohtuistungil jäid menetlusse astujad selles osas eriarvamusele, et lõpuks kinnitada, et eelotsusetaotluse esitanud organ peab kohtuvaidluse asjaolusid arvestades hindama, kas seda laadi õigusi on rikutud. ( 34 )

69.

Need arutluskäigud kinnitavad, et pakkujate pakkumustes esitatud teavet on abstraktselt a priori raske kvalifitseerida konfidentsiaalseks, olgu see siis ärisaladus või mitte. Direktiivi 2014/24 artikkel 21 peab vältimatult kasutama üldist sõnastust, mis võimaldab avaliku sektori hankijal ja läbivaatamisorganitel neid igal konkreetsel juhul põhjendatult kohaldada.

70.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata Krajowa Izba Odwoławcza (riiklik vaidlustuskomisjon, Poola) neljale esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et: