Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62021CC0045

Kohtujurist Kokott'i ettepanek, 31.3.2022.
Banka Slovenije.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Upravno sodišče.
Eelotsusetaotlus – Euroopa Keskpankade Süsteem – Riigi keskpank – Direktiiv 2001/24/EÜ – Krediidiasutuste saneerimine ja likvideerimine – Saneerimismeetmete võtmisest tuleneva kahju hüvitamine – ELTL artikkel 123 ja protokolli (nr 4) Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta artikkel 21.1 – Euroala liikmesriikide rahastamise keeld – ELTL artikkel 130 ja selle protokolli artikkel 7 – Sõltumatus – Konfidentsiaalse teabe avalikustamine.
Kohtuasi C-45/21.

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2022:241

 KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 31. märtsil 2022 ( 1 )

Kohtuasi C‑45/21

Banka Slovenije,

menetlusosalised:

Državni zbor Republike Slovenije (Sloveenia Vabariigi parlament)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Ustavno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia Vabariigi konstitutsioonikohus))

Eelotsusemenetlus – Finantssüsteemi stabiilsus – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus avalikust huvist lähtudes – Euroopa Keskpankade Süsteem (EKPS) – Riigi keskpank kriisilahendusasutusena – Kapitaliinstrumentide allahindamine ja tühistamine krediidiasutuse riigi poolt finantsseisundi taastamise või kriisilahenduse raames – No-creditor-worse-off-põhimõte – Riigi keskpanga vastutus – Riigi keskpanga poolt hüvitise maksmine puudutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele – ELTL artikkel 123 – Rahastamiskeeld – Määrus (EÜ) nr 3603/93 – ELTL artikkel 130 – Keskpankade sõltumatuse põhimõte – Dokumentide avaldamine ja nendega tutvumise õigus seoses krediidiasutuse kriisilahendusega aastatel 2013 ja 2014 – Direktiivid 2006/48/EÜ ja 2013/36/EÜ – Ratione materiae kohaldatavus

I. Sissejuhatus

1.

Käesoleva eelotsusetaotluse puhul on tegemist Euroopa rahapoliitika ja pankade kriisilahenduse kokkupuutepunktiga. Sisuliselt on tegemist küsimusega, kas kriisilahenduse rahastamise koormus – kui seda peab kandma kriisilahendusasutusena riigi keskpank – võib põhjustada ELTL artiklist 123 tuleneva rahastamiskeelu rikkumist või kahjustada ELTL artikliga 130 tagatud keskpankade sõltumatust.

2.

Rahastamiskeeldu on Euroopa Kohus siiani käsitlenud eelkõige seoses Euroopa Keskpanga (edaspidi „EKP“) rahapoliitika meetmetega. ( 2 ) Üldiselt keelab ELTL artikkel 123 liikmesriikidel rahastada oma kolmandate isikute ees olevaid kohustusi Euroopa Keskpangal või riikide keskpankadel. ( 3 )

3.

Põhikohtuasi puudutab õiguslikku olukorda enne ühtse kriisilahenduskorra loomist Euroopa tasandil 2014. aastal ning sellega kaasnevat liidu kriisilahendusfondi loomist. ( 4 ) Sel ajal oli Sloveenia keskpanga Banka Slovenije ülesanne riigisisese õiguse kohaselt nende pankade saneerimine ja likvideerimine Sloveenias, mille maksejõuetus kujutaks endast ohtu finantssüsteemi stabiilsusele. ( 5 )

4.

Sloveenia vana õigusliku olukorra ajal puudus pankade kriisilahenduskulude rahastamise kord. 2019. aasta lõpul jõustunud seadus kohustab Banka Slovenijet maksma nüüd tagantjärele pankade aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda puudutasid riigi saneerimis- ja kriisilahendusmeetmed aastatel 2013 ja 2014, teatud asjaoludel oma vahenditest hüvitist.

5.

Banka Slovenije näeb selles ELTL artiklist 123 tuleneva keelu rikkumist. Kuna teda puudutavad nõuded võivad teatud asjaoludel olla väga ulatuslikud, kardab ta lisaks oma finantssõltumatuse ohtuseadmist.

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1.   Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL)

6.

ELTL artikli 123 lõige 1 sisaldab nn rahastamiskeeldu. See on sõnastatud järgmiselt:

„Keelatud on Euroopa Keskpanga või liikmesriikide keskpankade (edaspidi „riikide keskpangad“) arvelduslaenud või mingit muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele, samuti on keelatud Euroopa Keskpangal või riikide keskpankadel osta neilt otse võlakohustusi.“

7.

ELTL artikkel 131 sätestab järgneva:

„Iga liikmesriik tagab, et tema riigisisesed õigusaktid, kaasa arvatud tema keskpanga põhikiri, on vastavuses aluslepingutega ning EKPS ja EKP põhikirjaga.“

8.

ELTL artikkel 127 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa Keskpankade Süsteemi (edaspidi „EKPS“) esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus. Ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, toetab EKPS liidu üldist majanduspoliitikat […].

2.   EKPS põhiülesanded on:

määratleda liidu rahapoliitika ja rakendada seda;

sooritada välisvaluutatehinguid vastavalt artikli 219 sätetele;

hoida ja hallata liikmesriikide ametlikke välisvaluutareserve;

edendada maksesüsteemide tõrgeteta toimimist.

[…]

5.   EKPS aitab kaasa krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve ning rahandussüsteemi stabiilsusega seotud pädevate asutuste poliitika tõrgeteta teostamisele.

6.   Nõukogu võib seadusandliku erimenetluse kohaselt ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja Euroopa Keskpangaga anda Euroopa Keskpangale määruste abil ühehäälselt eriülesandeid, mis käsitlevad krediidiasutuste ja muude rahaasutuste, välja arvatud kindlustusseltsid, usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvega seotud poliitikat.“

9.

ELTL artikli 282 lõige 3 sätestab:

„Euroopa Keskpank on juriidiline isik. Loa eurode emiteerimiseks võib anda ainult Euroopa Keskpank. Euroopa Keskpank on oma volituste teostamisel ja oma rahandusasjade haldamisel sõltumatu. Liidu institutsioonid, organid ja asutused ning liikmesriikide valitsused austavad seda sõltumatust.“

2.   EKPSi ja EKP põhikiri

10.

Protokoll (nr 4) Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta ( 6 ) (edaspidi „EKPSi ja EKP põhikiri“) sätestab selle artiklis 14.4:

„Riigi keskpank võib täita muid funktsioone peale käesolevas põhikirjas loetletute, välja arvatud juhul, kui EKP nõukogu antud häälte kahe kolmandiku enamusega leiab, et see segab EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist. Niisuguseid funktsioone täidetakse riikide keskpankade vastutusel ja kulul ning neid ei loeta EKPS funktsioonide osaks.“

11.

Selle põhikirja artikkel 28 sätestab:

„28.1.   EKP kapital on 5 miljardit eurot. Kapitali võib suurendada niisugusel määral, nagu seda võib artiklis 10.3 sätestatud kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada EKP nõukogu, ning neis piirides ja tingimustel, mille nõukogu seab vastavalt artiklis 41 sätestatud menetlusele.

28.2.   EKP kapitali ainsad märkijad ja omanikud on riikide keskpangad. Kapitali märkimine toimub vastavalt artiklis 29 kehtestatud alustele.

[…]“.

12.

EKPSi ja EKP põhikirja artikkel 32 sätestab järgneva:

„32.1.   EKPS rahapoliitilise funktsiooni täitmisel riikide keskpankadele kogunev kasum (edaspidi nimetatud „valuutakasum“) jaotatakse iga majandusaasta lõpus kooskõlas käesoleva artikli sätetega.

32.2.   Iga riigi keskpanga valuutakasumi suurus on võrdne tema aastakasumiga, mis tuleneb tema varast, mis vastab ringluses olevale sularahale ja krediidiasutuste hoiustest tulenevatele kohustustele. Riikide keskpangad assigneerivad need varad kooskõlas EKP nõukogu antavate suunistega.

[…]“.

13.

Vastavalt selle põhikirja artiklile 33.1 jagatakse EKP pärast teatud summa väljamaksmist järelejäänud puhaskasum liikmesriikide keskpankade vahel proportsionaalselt nende sissemaksetega. Artikkel 33.2 sätestab, et juhul kui EKP kannab kahjumit, võib kahjumi katta EKP üldreservfondi arvelt ja vajaduse korral EKP nõukogu otsuse põhjal vastava majandusaasta valuutakasumi arvelt proportsionaalselt nende summadega, mis on jaotatud riikide keskpankadele kooskõlas artikliga 32.5.

14.

EKPSi ja EKP põhikirja artikkel 35.3 on sõnastatud järgnevalt:

„EKP vastutus on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 340. Riikide keskpankade vastutuse määravad kindlaks nende riikide vastavad seadused.“

3.   Määrus nr 3603/93

15.

Määruse nr 3603/93 ( 7 ) artikli 1 lõike 1 punktis b on määratletud ELTL artiklis 123 sisalduv mõiste „muud tüüpi laenuvõimalused“ kui „igasuguste kohustuste rahastamine, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees“.

4.   Direktiiv 2001/24

16.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta ( 8 ) (edaspidi „direktiiv 2001/24“) kohaldatakse vastavalt selle artikli 1 lõikele 1 „krediidiasutuste ja nende selliste filiaalide suhtes, mis ei asu peakontoriga samas liikmesriigis, vastavalt direktiivi 2000/12/EÜ[ ( 9 )] artikli 1 punktides 1 ja 3 esitatud määratlustele ning võttes arvesse nimetatud direktiivi artikli 2 lõikes 3 sätestatud tingimusi ja erandeid“.

17.

Vastavalt direktiivi 2001/24 artiklile 2 võivad „pädevad asutused“ selle direktiivi tähenduses olla nii asutused määruse nr 575/2013 ( 10 ) artikli 4 lõike 1 punkti 40 tähenduses kui ka kriisilahendusasutused pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi ( 11 ) artikli 2 lõike 1 punkti 18 tähenduses.

18.

Direktiivi 2001/24 artikkel 33 sätestab:

„Kõigil isikutel, kes peavad seoses artiklites 4, 5, 8, 9, 11 ja 19 sätestatud teabe edastamise või konsulteerimise menetlustega teavet vastu võtma või edastama, on kohustus hoida ametisaladust vastavalt direktiivi 2000/12/EÜ[ ( 12 )] artiklis 30 ettenähtud eeskirjadele ja tingimustele; eespool nimetatu ei kehti kohtuasutuste suhtes, kelle puhul kohaldatakse kehtivaid siseriiklikke õigusnorme.“

19.

Artiklites 4, 5, 8, 9, 11 ja 19 ette nähtud menetlused puudutavad teiste liikmesriikide või kolmandate riikide, milles asub krediidiasutuse filiaal, mis on asukohariigis saneerimis- või kriisilahendusmeetme ese, asutuste teabe edastamise või konsulteerimismenetlust.

5.   Direktiiv 2006/48 (kapitalinõuete direktiivi III pakett)

20.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta ( 13 ) (edaspidi „direktiiv 2006/48“) artikli 1 lõikes 1 oli sätestatud, et „käesolev direktiiv näeb ette krediidiasutuste asutamise ja tegevuse ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve eeskirjad“.

21.

Selle direktiivi artikli 4 punkti 4 kohaselt olid „pädevad ametiasutused“„riikide ametiasutused, kellele on õigusaktiga tehtud ülesandeks järelevalve krediidiasutuste üle“.

22.

Selle direktiivi artikkel 44 nägi esimese õigusnormina jaos „Teabevahetus ja ametisaladuse hoidmine“ ette järgneva:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevate ametiasutuste heaks, ning pädevate ametiasutuste huvides tegutsevad audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust.

Nad ei tohi avaldada ühelegi isikule ega asutusele neile ametikohustuste täitmisel teatavaks saanud konfidentsiaalset informatsiooni, välja arvatud andmed, mis on esitatud kokkuvõttena või selliselt koostatud, et üksikuid krediidiasutusi pole võimalik identifitseerida; eelöeldu ei puuduta kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid.

Sellest olenemata võib krediidiasutuse pankroti või sundlikvideerimise korral tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse käigus avalikustada konfidentsiaalset informatsiooni, mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes on seotud kõnealuse krediidiasutuse päästmise katsetega.

2.   Lõige 1 ei takista eri liikmesriikide pädevate ametiasutuste vahelist teabevahetust käesoleva direktiivi või muude krediidiasutusi käsitlevate direktiivide alusel. Nimetatud teabe kohta kehtivad lõikes 1 sätestatud ametisaladuse hoidmise tingimused.“

23.

Direktiivi 2006/48 artikkel 158 sätestas:

„1.   Direktiiv 2000/12/EÜ, mida on muudetud XV lisa A osas nimetatud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XV lisa B osas loetletud kõnealuste direktiivide ülevõtmistähtaegadega.

2.   Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt XIV lisa vastavustabelile.“

6.   Direktiiv 2013/36 (kapitalinõuete direktiivi IV pakett)

24.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ ( 14 ) (edaspidi „direktiiv 2013/36“), sätestab vastavalt selle artiklile 1 krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimused ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalve pädevate asutuste järelevalvealased volitused ja vahendid.

25.

Direktiivi 2013/36 artikli 3 lõige 1 viitab punktis 36 „pädeva asutuse“ määratluseks määruse nr 575/2013 ( 15 ) artikli 4 lõike 1 punktile 40.

26.

Direktiivi 2013/36 artikli 4 lõige 7 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi ja määruse (EL) nr 575/2013 kohane järelevalve ning muud pädevate asutuste funktsioonid on eraldiseisvad ja sõltumatud solveerimisega seotud ülesannetest. Liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvet, näidates ära ülesannete jaotumise.“

27.

Selle direktiivi artikli 53 lõige 1 sisaldab peamiselt samasugust saladuse hoidmise kohustuse regulatsiooni nagu direktiivi 2006/48 artikli 44 lõige 1. Nimetatud artikli lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Lõige 1 ei takista pädevaid asutusi avaldamast käesoleva direktiivi artikli 100 või määruse (EL) nr 1093/2010[ ( 16 )] artikli 32 kohaselt läbiviidud stressitestide tulemusi ega edastamast stressitesti tulemusi Euroopa Pangandusjärelevalvele, et Euroopa Pangandusjärelevalve saaks avaldada liiduüleste stressitestide tulemused.“

28.

Direktiivi 2013/36 artikli 59 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid võivad olenemata artikli 53 lõikest 1 ja artiklist 54 vastavalt liikmesriigi õiguses sätestatud eeskirjadele lubada teatava teabe edastamist ka teistele keskvalitsuse asutustele, kes vastutavad krediidiasutuste, investeerimisühingute, finantseerimisasutuste ja kindlustusandjate järelevalvealase õiguse eest, ning nende asutuste nimel tegutsevatele inspektoritele.

Sellistel tingimustel võib teavet edastada siiski vaid usaldatavusnõuete täitmise järelevalveks ning krediidiasutuste ja investeerimisühingut maksejõuetuse ärahoidmise ja nende solveerimise korral. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse teabele juurdepääsu omavate isikute suhtes ametisaladuse hoidmise nõudeid, mis on vähemalt võrdväärsed artikli 53 lõikes 1 osutatud nõuetega.

[…]“.

29.

Vastavalt artiklile 163 tunnistab direktiiv 2013/36 direktiivid 2006/48 ja 2006/49 alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks.

B. Sloveenia õigus

1.   Pangandusseadus (ZBan-1)

30.

Pangandusseadus (Zakon o bančništvu; edaspidi „ZBan-1“) näeb selle artiklis 253a ette, et Banka Slovenjie võib kriisilahendusasutusena teha korralduse raskustesse sattunud panga arvesse võetavate kohustuste allahindamiseks või tühistamiseks, kui see on avalikust huvist lähtudes vajalik selle institutsiooni pankroti takistamiseks ning seega kogu finantssüsteemi stabiilsuseks.

31.

ZBan-1 artikli 261a lõikes 5 on sätestatud no-creditor-worse-off-põhimõte, mille kohaselt ei või aktsionäre või võlausaldajaid asetada ZBan-1 artikli 253a kohase meetmega ebasoodsamasse olukorda, kui nad oleksid olnud asjaomase institutsiooni pankroti korral.

32.

Vastavalt ZBan-1 artikli 350a lõikele 1 võivad krediidiasutuse aktsionärid ja võlausaldajad nõuda ZBan-1 artiklis 223a sätestatud tingimustel kahju hüvitamist, mis tekkis neile Banka Slovenije poolt määratud kriisilahendus- või saneerimismeetme tõttu. Artikkel 223a sätestab, et juhul, kui Banka Slovenije või isikud, kelle tegevus tuleb omistada pangale, ei saanud otsuse tegemise ajal lähtuda faktide või asjaolude alusel, millest nad teadsid või oleksid pidanud teadma, õigustatult sellest, et otsus on õiguspärane, tuleb lähtuda sellest, et Banka Slovenije rikkus oma hoolsuskohustust.

2.   ZPSVIKOB

a)   Tühistatud või allahinnatud kapitaliinstrumentide omanikele hüvitise maksmist käsitlevad õigusnormid

33.

Seadus panga kõlblike kohustuste endiste võlausaldajate kohtuliku ja kohtuvälise kaitse korra kohta (Zakon o postopku sodnega in izvensodnega varstva nekdanjih imetnikov kvalificiranih obveznosti bank) (edaspidi „ZPSVIKOB“) sisaldab sätteid hüvitisnõuete sissenõudmise kohta, mida võivad ZBan-1 artikli 350a lõike 1 kohaselt esitada krediidiasutuste aktsionärid Banka Slovenije poolt aastatel 2013 ja 2014 määratud finantsseisundi taastamis- ning kriisilahendusmeetme tõttu.

34.

Vastavalt ZPSVIKOB artiklile 31 on selline hüvitisnõue olemas juhul, kui Banka Slovenije ei saa tõendada, et meede oli avalikust huvist lähtudes ZBan-1 artikli 253a tähenduses vajalik, või et ei järgitud ZBan-1 artikli 261a lõikes 5 sätestatud no-creditor-worse-off-põhimõtet.

35.

Lisaks näeb ZPSVIKOB selle artiklite 4–7 kohaselt ette kindlasummalise hüvitise võimaluse üksnes krediidiasutuse teatud väikeaktsionäride jaoks, kelle kapitaliinstrumendid tühistati või hinnati alla. Nende sätete kohaselt võivad aktsionärid, kelle brutosissetulek ei ületa aastas teatud summat, ( 17 ) nõuda hüvitist 80% ulatuses oma kapitaliinstrumentide nimiväärtusest (maksimaalselt 20000 eurot), ilma et nad peaks tõendama, et nad oleksid saanud selle summa asjaomase krediidiasutuse pankroti korral. Seejuures on välistatud ZBan-1 artikli 350a koosmõjus ZBan-1 artikliga 261a kohase hüvitise maksmine kapitaliinstrumentide pankrotiväärtuse ulatuses.

36.

Mõlemat liiki hüvitise rahastamise suhtes näeb ZPSVIKOB artikkel 40 kõigepealt ette, et Banka Slovenije loob sel eesmärgil erireservid. Need luuakse Banka Slovenije poolt alates 1. jaanuarist 2019 saadud kasumist (määratletud kulusid ületava tuluna), millest 25% läheb tavaliselt Banka Slovenije seaduse (Zakon o Banki Slovenije; edaspidi „ZBS-1“) artikli 50 lõike 1 kohaselt riigieelarvesse ja millest 75% kasutatakse üldreservide loomiseks.

37.

Kui hüvitismaksete summa ületab selliselt loodud erireservide summa, võib Banka Slovenije kaasata kuni 1. jaanuarini 2019 loodud üldreserve ZPSVIKOB kohaselt rahastamisse. Neid võib siiski kasutada üksnes kuni 50% ulatuses.

38.

Teatud juhul jäänud kahjumi katmiseks näeb ZPSVIKOB lõpuks ette Banka Slovenijele Sloveenia riigi poolt üleminekulaenu andmise võimaluse. Selle laenu tagasimaksmine toimub omakorda Banka Slovenije tulevasest kasumist, mistõttu seda kasumit ei saa kuni täieliku tagasimakseni vastupidi ZBS-1-s sätestatule edaspidi üldreservide loomiseks kasutada.

b)   Dokumentide avaldamist ja dokumentidega tutvumise õigust käsitlevad õigusnormid

39.

ZPSVIKOB artiklid 10 ja 22 sätestavad, et Banka Slovenije peab teatud dokumendid avaldama kokkuvõtte kujul oma veebilehel või võimaldama potentsiaalsetel hagejatel või nende nõustajatel kahju hüvitamise vaidluses tutvuda dokumentidega virtuaalses andmekeskkonnas. Dokumentide puhul on eelkõige tegemist stressitestide tulemustega, mille viis läbi kriisilahendusmenetluses olev finantsinstitutsioon, sellise institutsiooni vara kvaliteedi kontrolli aruannetega (Asset Quality Review; edaspidi „vara kvaliteedi kontrolli aruanne“) ja panga vahendite väärtuse hinnanguga, mis kõik on kriisilahendusotsuse aluseks.

III. Asjaolud ja põhikohtuasi

40.

Põhikohtuasjas tegeleb Ustavno sodišče (Sloveenia konstitutsioonikohus) Banka Slovenije taotlusel ZPSVIKOB ja ZBan-1 mõnede õigusnormide põhiseadusele vastavuse abstraktse hindamisega.

41.

Nimetatud õigusnormid reguleerivad krediidiasutuste nende aktsionäride ja võlausaldajate võimalike, vastutusest tulenevate nõuete ja hüvitisnõuete materiaal-õiguslikke eeldusi ning kohtu teel sissenõudmist, kelle kapitaliinstrumendid hinnati aastatel 2013 ja 2014 Banka Slovenije kui kriisilahendusasutuse poolt määratud meetmete kohaselt alla või tühistati. Ühelt poolt on hüvitis ette nähtud nende meetmetega no-creditor-worse-off-põhimõtte rikkumise tõttu ning teiselt poolt on ette nähtud kindlasummalise hüvitise maksmine teatud väikeaktsionäridele. ZPSVIKOB kohaselt on nende nõuete puhul kohustatud isikuks Banka Slovenije.

42.

Viimati nimetatud seadus sisaldab lisaks sätteid dokumentide avaldamise või nendega tutvumise kohta – eelkõige stressitestide, vara kvaliteedi kontrolli aruannete ning asjaomaste krediidiasutuste vahendite ja kohustuste väärtuse hindamise kohta –, mis peavad lihtsustama hüvitamise tingimuste tõendamist.

43.

Seadusandja võttis ZPSVIKOB vastu 2019. aasta lõpul reaktsioonina sellele eelnenud konstitutsioonkohtu otsusele. Nimetatud kohtuotsuses oli kohus pidanud hüvitamisvõimalusi või hüvitiste sissenõudmise menetlusõiguslikke tingimusi Sloveenia vana õigusliku korra kehtivuse ajal ebapiisavaks ning seega konstitutsiooniga vastuolus olevaks.

44.

Banka Slovenije näeb nendes õigusnormides, mis puudutavad tema kohustust maksta tühistatud või allahinnatud kapitalinstrumentide omanikele hüvitist, muu hulgas ELTL artiklist 123 tuleneva rahastamiskeelu ja ELTL artiklist 130 tuleneva keskpankade finantssõltumatuse põhimõtte rikkumist. Hüvitise maksmine maksejõuetute pankade aktsionäridele ja võlausaldajatele, kes on avalikust huvist lähtudes allutatud sundvõõrandamisele või kelle omandiõigusi on piiratud, on nimelt riigi objektiivne kohustus. Riik ei saa maksejõuetute pankade kriisilahendust, mis sedalaadi rikkumistega vältimatult kaasneb, ilma vastava rahastamiseta riigi pangale üle anda. ZPSVIKOB kohaselt ette nähtud hüvitisnõuete rahastamine viib selleni, et Banka Slovenije üldreserve kahjustatakse viisil, mis ohustab tema liidu õigusest tulenevaid ülesandeid EKPSi raames.

45.

Sloveenia valitsuse arvates ei ole tegemist ELTL artikli 123 rikkumisega, sest hüvitised makstakse kõigepealt Banka Slovenije kasumist, millest osa kantakse tavaliselt selletagi riigi eelarvesse. Lisaks kujutab üldreservide kindlaksmääratud minimaalne piirmäär, mis ei või hüvitamiskohustuse tõttu väiksem olla, endast piisavat tagatist Banka Slovenije finatssõltumatuse ohustamise vastu. Kui piirmäärast jäädakse allapoole, võib aidata Sloveenia riigi poolt antud üleminekulaen.

46.

Mis puudutab teatud dokumentide avaldamist või nende kättesaadavaks tegemist, mis koostati seoses kriisilahendusmeetmetega või mis olid nende meetmete aluseks, siis leiab Banka Slovenije, et see on vastuolus direktiividest 2006/48 ja 2013/36 tulenevate usaldatavusnõuetega. Lisaks ei ole nende dokumentide sisu tundmine asjaomaste aktsionäride ja võlausaldajate õiguskaitsevahendi tõhusaks kasutamiseks vajalik. Sloveenia valitsus leiab seevastu, et nende direktiivide asjakohased sätted ei ole põhikohtuasjas ajaliselt ega materiaal-õiguslikult kohaldatavad.

IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

47.

Sellest lähtudes otsustas Ustavno sodišče (Sloveenia konstitutsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas ELTL artiklit 123 ning EKPSi ja EKP põhikirja artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et need keelavad Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeks oleva keskpanga kohustuse hüvitada oma vahenditest kahju kehtetuks muudetud finantsinstrumentide endistele omanikele, kui keskpank on otsustanud need kehtetuks muuta, teostades talle seadusega antud pädevust võtta avalikust huvist lähtudes vastu erakorralisi meetmeid, et ennetada ohtu finantssüsteemi stabiilsusele, juhul kui edasiste kohtumenetluste raames selgub, et finantsinstrumentide kehtetuks muutmise puhul ei järgitud põhimõtet, mille kohaselt ühtki finantsinstrumentide omanikku ei tohi erakorralise meetme tõttu asetada ebasoodsamasse olukorda kui see, milles ta oleks olnud siis, kui meedet ei oleks võetud, ning kas sellises olukorras vastutab riigi keskpank: 1) kahju eest, mida oli võimalik ette näha asjaolude põhjal, mis olid olemas keskpanga otsuse tegemise ajal ning millest viimane teadis või oleks pidanud teadlik olema, ja 2) kahju eest, mis tekkis inimeste käitumise tõttu, kes rakendasid keskpanga selliseid pädevusi viimase korraldusel, ent kes, arvestades asjaolusid, millest nad vastavalt neile antud volitustele olid teadlikud või pidid teadlikud olema, ei tegutsenud pädeva ja mõistliku isiku hoolsusega?

2.

Kas ELTL artiklit 123 ning EKPSi ja EKP põhikirja artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus, kui EKPSi liikmeks olev riigi keskpank maksab osadele kehtetuks muudetud finantsinstrumentide endistele omanikele oma vahenditest (vastavalt finantsseisundi kriteeriumile) rahalist erihüvitist, kuna nende instrumentide kehtetuks muutmise otsustas see pank, teostades talle seadusega antud pädevust võtta avalikust huvist lähtudes vastu erakorralisi meetmeid, et ennetada ohtu finantssüsteemi stabiilsusele, ning kas selles olukorras piisab hüvitise õiguse saamiseks sellest, et finantsinstrument muudeti kehtetuks, ilma et seda mõjutaks küsimus, kas rikuti põhimõtet, mille kohaselt ühtki finantsinstrumendi omanikku ei tohi erakorralise meetme tõttu asetada ebasoodsamasse olukorda kui see, milles ta oleks olnud siis, kui seda meedet ei oleks võetud?

3.

Kas ELTL artiklit 130 ning EKPSi ja EKP põhikirja artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigi keskpanga kohustus hüvitada tema seadusega sätestatud pädevuste teostamise tagajärjel tekkinud kahju summas, mis võib kahjustada kõnealuse panga võimet täita tõhusalt oma ülesandeid? Kas selles osas on järelduse tegemisel, et riigi keskpanga finantssõltumatuse põhimõtet on rikutud, olulised seadusest tulenevad tingimused, mille alusel kõnealune vastutus kindlaks tehakse?

4.

Kas direktiivi 2013/36 artikleid 53–62 või direktiivi 2006/48 artikleid 44–52, mis kaitsevad pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ajal saadud või loodud konfidentsiaalse teabe konfidentsiaalsust, tuleb tõlgendada nii, et need kaks direktiivi kaitsevad ka sellise teabe konfidentsiaalsust, mis saadi või tekkis ajal, mil pankade päästmiseks rakendati meetmeid, mis võeti finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks olukorras, kus ohtu pankade maksevõimele ja likviidsusele ei saa kõrvaldada usaldatavusnormide täitmise järelevalve tavapäraste meetmetega ning kus neid meetmeid peetakse siiski saneerimismeetmeteks direktiivi 2001/24 tähenduses?

5.

Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36 artikleid 53–62 või direktiivi 2006/48 artikleid 44–52 pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ajal saadud või tekkinud konfidentsiaalse teabe kaitse kohta tuleb tõlgendada nii, et nende pakutud kaitse eesmärgil kohaldatakse ajaliselt hilisemat direktiivi 2013/36 ka siis, kui tegemist on direktiivi 2006/48 kohaldamise ajavahemikul saadud või tekkinud konfidentsiaalse teabega, juhul kui see teave avalikustati direktiivi 2013/36 kehtivusajal?

6.

Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36 artikli 53 lõike 1 esimest lõiku (ja direktiivi 2006/48 artikli 44 lõike 1 esimest lõiku olenevalt vastusest eelmisele küsimusele) tuleb tõlgendada nii, et teave, mida riigi keskpank järelevalveorganina omab, ei ole enam konfidentsiaalne teave, mille suhtes kehtib ametialase saladuse hoidmise kohustus, kui see on muutunud pärast selle teabe tekkimist avalikuks, või kui tegemist on teabega, mis võib olla ametisaladus, kuid mis on vanem kui viis või rohkem aastat ning mida peetakse aja möödumise tõttu üldjuhul ajalooliseks teabeks ja mis on seetõttu kaotanud oma konfidentsiaalse laadi? Kas viie aasta vanuse või vanema ajaloolise teabe puhul sõltub selle konfidentsiaalse staatuse säilitamine küsimusest, kas konfidentsiaalsus võib olla põhjendatud muudel alustel kui järelevalve alla kuuluvate krediidiasutuste või teiste ettevõtjate majanduslik olukord?

7.

Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36 artikli 53 lõike 1 kolmandat lõiku (ja direktiivi 2006/48 artikli 44 lõike 1 kolmandat lõiku olenevalt vastusest viiendale küsimusele) tuleb tõlgendada nii, et see lubab, et konfidentsiaalsed dokumendid – mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes osalesid krediidiasutuse päästmise katsetes, kuid mis on õiguslikult asjasse puutuvad kohtuotsuse jaoks tsiviilkohtuasjas, mille esemeks on kahjunõue, mis esitati usaldatavusnormide täitmise järelevalvet läbiviiva pädeva asutuse vastu – avalikustatakse veel enne kohtumenetluse algust automaatselt kõigile potentsiaalsetele hagejatele ja nende esindajatele, ilma et algatataks konkreetset kohtumenetlust, et otsustataks iga eraldi dokumendi igale õigustatud üksikisikule avalikustamise õiguspärasuse üle, ja ilma et iga üksikjuhtumi puhul kaalutaks asjaomaseid huvisid, ning seda isegi juhul, kui tegemist on teabega, mis puudutab krediidiasutusi, kelle suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust või sundlõpetamist, vaid kes said hoopis riigiabi menetluses, mille raames muudeti kehtetuks krediidiasutuste aktsionäride ja allutatud nõuetega võlausaldajate finantsinstrumendid?

8.

Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36 artikli 53 lõike 1 teist lõiku (ja direktiivi 2006/48 artikli 44 lõike 1 teist lõiku olenevalt vastusest viiendale küsimusele) tuleb tõlgendada nii, et see lubab avaldada internetis kõikidele kättesaadaval viisil selliseid konfidentsiaalseid dokumente või nende dokumentide kokkuvõtteid, mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes osalesid krediidiasutuse päästmise katsetes, kuid mis on õiguslikult asjasse puutuvad kohtuotsuse jaoks tsiviilkohtuasjas, mille esemeks on kahjunõue, mis esitati usaldatavusnormide täitmise järelevalvet läbiviiva pädeva asutuse vastu, juhul kui tegemist on teabega, mis puudutab krediidiasutusi, kelle suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust või sundlõpetamist, vaid kes said hoopis riigiabi menetluses, mille raames muudeti kehtetuks krediidiasutuste aktsionäride ja allutatud nõuetega võlausaldajate finantsinstrumendid, tingimusel et enne kõnealust internetis avaldamist muudetakse kogu konfidentsiaalset teavet?“

48.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid nende küsimuste kohta kirjalikud seisukohad Banka Slovenije, Sloveenia valitsus, Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon. Need menetlusosalised olid esindatud ka 18. jaanuaril 2022 toimunud kohtuistungil.

V. Õiguslik hinnang

49.

Oma esimese ja teise eelotsuse küsimusega soovib Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) kõigepealt teada saada, kas ZPSVIKOBs ja ZBan-1-s sätestatud hüvitamiskord on vastuolus ELTL artiklist 123 tuleneva rahastamiskeeluga. Kolmas eelotsuse küsimus puudutab seejärel selle korra lubatavust, arvestades ELTL artiklist 130 ning EKPS ja EKP põhikirja artiklist 7 tulenevat keskpankade sõltumatuse põhimõtet. Lõpuks tuleb neljanda kuni kaheksanda eelotsuse küsimusega selgitada, kas ZPSVIKOBs sätestatud kohustus avaldada teatud dokumente või teha need kättesaadavaks on kooskõlas direktiividega 2006/48 ja 2013/36.

50.

Esimest kuni kolmandat eelotsuse küsimust tuleb sisuliselt koos käsitleda. Rahastamiskeeld on tihedalt seotud keskpankade sõltumatuse põhimõttega ning kaasneb sellega mitmel erineval viisil.

51.

Nendel asjaoludel hinnatakse käesoleva ettepaneku esimeses osas esimest kuni kolmandat eelotsuse küsimust üheskoos (alljärgnev jaotis A), kusjuures kõigepealt käsitletakse sõltumatuse põhimõtet ja seejärel rahastamiskeeldu. Teises osas hinnatakse seejärel neljandat kuni kaheksandat eelotsuse küsimust (alljärgnev jaotis B).

A. Esimene kuni kolmas eelotsuse küsimus

1.   ELTL artiklist 130 tuleneva EKPSi sõltumatuse põhimõtte rikkumine (kolmas eelotsuse küsimus)

52.

Oma kolmanda eelotsuse küsimusega, mida tuleb kõigepealt hinnata, soovib Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) sisuliselt teada saada, kas ZPSVIKOB artiklis 40 sätestatud hüvitiste rahastamise kord võib kahjustada keskpankade sõltumatust.

53.

ZPSVIKOB artikkel 40 sätestab üksikasjalikult, et kõiki kasumeid, mis saadi alates 1. jaanuarist 2019 kuni hüvitiste maksmise kohta tehtava kohtuotsuseni, kasutatakse esiteks erireservide loomiseks. Sellega loobub Sloveenia riik ühelt poolt sellel ajavahemikul oma ZBS-1 artikli 50 lõikes 1 ette nähtud kasumiosast (nimelt kuni 25% ulatuses), teiselt poolt ei kasutata ülejäänud kasumit kuni selle ajani üldreservide loomiseks. Teiseks kaasatakse enne seda kuni 1. jaanuarini 2019 loodud üldreserve juhul, kui kuni kohtuotsuseni loodud erireservidest ei piisa, kuni 50% ulatuses samuti hüvitiste finantseerimiseks. Kolmandaks rahastatakse vastaval juhul järelejäänud summa Sloveenia riigi poolt üleminekulaenu andmise teel. Tagasimaksmine toimub omakorda Banka Slovenije järgneval ajal saadud kasumitest, mida ei saa samuti üldreservide loomiseks kasutada seni, kuni laen on makstud. ( 18 )

54.

ELTL artiklis 130 sätestatud sõltumatuse põhimõte, mida korratakse EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 7, keelab EKP-l ja riikide keskpankadel ning nende otsuseid tegevate organite liikmetel juhiseid taotleda või vastu võtta, seda muu hulgas liikmesriikide valitsustelt, ning keelab nende valitsustel sõnaselgelt mõjutada riikide keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel.

55.

Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELTL artiklis 130 sätestatud EKP täieliku kaitse põhimõte väliste mõjutuste vastu tema rahapoliitika jne rakendamisel tagatakse sellega, et EKP-l on oma vara ja oma eelarve. ( 19 ) Seega tuleneb ka selle õigusnormi tekkeloost, et sõltumatusel ei ole mitte ainult funktsionaalne, institutsionaalne ja individuaalne, vaid ka finantsdimensioon. ( 20 )

56.

See seos on ilmselge: kui keskpank sõltub talle valitsuse poolt eraldatavatest rahalistest vahenditest, siis esineb loomulikult oht, et selle toetusega kaasnevad otseselt või kaudselt teatud tingimused selle keskpanga rahapoliitika suhtes, mis mõjutavad seega tema sõltumatust. ( 21 )

57.

Aluslepingute koostajad mõistsid seda. Seetõttu sätestati ELTL artikli 282 lõikes 3, et keskpangal on oma eelarve. See ei sõltu liidu rahalistest vahenditest. EKPSi ja EKP põhikirja artiklid 28–33 sisaldavad pigem sätteid EKP omakapitali, valuutareservide ja kasumite kohta, mis tagavad selle, et ta saab ise oma ülesandeid rahastada ega sõltu liidu institutsioonidest ega liikmesriikide valitsustest. EKP aktsionärid ei ole vastavalt EKPSi ja EKP põhikirja artiklile 28.2 liikmesriigid, vaid riikide keskpangad. Euroopa Keskpank võib oma otsusega suurendada riikide keskpankade poolt sisse makstud omakapitali (vt põhikirja artikkel 28.1). Ka kahjumite esinemise korral ei sõltu ta muudest avalikest asutustest (vt eelkõige põhikirja artikkel 33.2).

58.

EKP ja riikide keskpankade sõltumatus ei ole omaette eesmärk, vaid see peab tagama selle, et nad saavad oma ülesandeid nõuetele vastavalt ja tõhusalt täita ning tagada seega EKP toimimise. ( 22 )

59.

Seega tähendab ELTL artikkel 130 EKP arvates, et riikide keskpankadel peavad olema rahalised vahendid, et nad oleksid võimelised täielikult sõltumatult täitma neile liidu õigusega EKPSi raames antud ülesandeid ja kohustusi.

a)   Riigi keskpanga piisavate rahaliste vahendite vajadus teatud kohustuste täitmiseks EKPSi raames

60.

EKP rõhutab seoses sellega eelkõige EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 28.2 sätestatud riikide keskpankade kohustust aidata kaasa EKP kapitali võimalikule suurendamisele. Ka eelotsusetaotluse esitanud kohus näib sellest lähtuvat, et Banka Slovenije kõigi tulevaste kasumite kasutamine ja üldreservide kasutamine 50% ulatuses võib viia selleni, et pangal ei ole selle kohustuse täitmiseks enam vajalikke vahendeid.

61.

Praktikas toimub kapitali suurendamine siiski TARGET-ülekande teel ning mitte riikide keskpankade tegelikest omavahenditest. ( 23 ) Seejuures (lühend TARGET on Trans-European Automated Real-time Gross settlement Express Transfer System) on tegemist eurosüsteemi keskpankade (ja kommertspankade) vahelise sularahata maksete tegemise süsteemiga. Lihtsamalt öeldes rajaneb see süsteem EKPs olevatel eurosüsteemi riikide keskpankade kontodel. Iga piiriülese ülekandega tõuseb või langeb – vastavalt sellele, kas riigi kommertspank on ülekande vastuvõtja või tegija – asjaomase liikmesriigi keskpanga kontoseis EKPs. Teisiti kui kommertspankade puhul ei pea eurosüsteemi riikide keskpankade kontod siiski tööpäeva lõpus tasakaalustatud olema. Nii võib päeva lõpul tekkida riigi keskpanga võlg EKP ees.

62.

Kapitali suurendamise jaoks tähendab see seda, et isegi juhul, kui riigi keskpank on TARGET-süsteemis EKP suhtes juba deebetis, suurendatakse seda kapitali suurendamise eesmärgil vastava ülekandega. Riigi keskpank ei pea seda summat aga tegelikult omavahendite – näiteks oma kasumite – kasutamisega kokku saama või kompenseerima. Järelikult ei kahjusta riigi keskpanga kasumi kasutamine sellisel eesmärgil nagu põhikohtuasjas kõnealune eesmärk praktiliselt panga võimet täita oma EKPSi ja EKP põhikirja artiklist 28.2 tulenevat riikide keskpankade kohustust suurendada EKP kapitali. ( 24 ) Tegelikult tekib kapitali suurendamiseks vajalik summa pigem raha emiteerimisest.

63.

Teatud asjaoludel selliselt tekkinud TARGET-võlg kajastub asjaomase riigi keskpanga bilansi passivas. Samal ajal kantakse aktivasse siiski asjaomase riigi keskpanga sama summa võrra kasvanud väärtuse kasv riigi keskpanga osaluses Euroopa Keskpangas. ( 25 ) Seega toimub ainult bilansimahu kasv. Kui asjaomasel riigi keskpangal on TARGET-konto, siis kujutab kapitali suurendamine selles osas endast isegi üksnes aktivavahetust (TARGET-konto osaluse vastu Euroopa Keskpangas).

64.

Ka EKP mainitud riikide keskpankade muude finantskohustuste täitmine – nimelt EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 30.4 sätestatud täiendavate välisvaluutareservide maksmise kohustus või artikli 33.2 kohane EKP kahjumi katmise nõue – ei sõltu täpsemal vaatlusel sellest, et riigi keskpangal on piisavad omavahendid.

65.

Ühelt poolt ei nähtu eelotsusetaotlusest seda, et Banka Slovenije välisvaluutareserve võidi kaasata hüvitiste finantseerimiseks. ( 26 ) Et see nii ei ole, seda kinnitas kohtuistungil ka Sloveenia valitsus.

66.

Teiselt poolt on EKPSi ja EKP põhikirja artikli 33.2 kohane kahjumi katmise kohustus olemas ainult maksimaalselt jaotamisele kuuluva valuutakasumi summa ulatuses. ( 27 ) Kõikidele riikide keskpankadele kogunev valuutakasum võetakse majandusaasta lõpus vastavalt põhikirja artiklile 32.1 esiteks kokku ning jaotatakse siis teiseks kindla skeemi kohaselt, mis peegeldab pankade osalust Euroopa Keskpangas, riikide keskpankade vahel (vt põhikirja artikkel 32.5). Kui EKP on kandnud kahjumit, kaetakse see enne seda põhikirja artikli 32.5 kohaselt koostoimes artikliga 33.2 jaotamisele kuuluva valuutakasumi arvelt. Seevastu ei ole riikide keskpankadel sellest kaugemale ulatuvat – näiteks omavahenditest – kahjumi katmise kohustust. ( 28 )

b)   Piisavate rahaliste vahendite vajadus EKPSi usaldusväärsuse saavutamiseks ja usaldamiseks

67.

Riikide keskpankade sõltumatust silmas pidades on minu arvates pigem otsustava tähtsusega järgnev: ZPSVIKOB artiklis 40 sätestatud rahastamiskorraga võetakse Banka Slovenijelt mitmeks aastaks täielikult õigus otsustada oma vahendite kasutamise üle ning seega võimalus oma reserve tema poolt mõistlikuks peetavas ulatuses kasutamisvalmis hoida.

68.

Ühelt poolt taotleb valitsus seega endale lihtsalt ning suurel määral varem riigi keskpanga poolt täiesti sõltumatult kasutatud otsustamisõigust.

69.

Teiselt poolt on aga olemas head põhjused selleks, et riigi keskpank peab saama omal vastutusel selle üle otsustada, kui suuri reserve ta kasutusvalmina hoiab. See otsus väljendab nimelt riigi keskpanga riskihinnangut seoses oma rahapoliitika operatsioonidega.

70.

Üldreservid kujutavad endast tagavarasid finantsriskide korral, mis on nende operatsioonidega vältimatult seotud. ( 29 ) Kui keskpank peab rahapoliitikast tulenevatel põhjustel näiteks vajalikuks väärtpaberite müüki, et turul likviidsust vähendada, teeb ta seda ka siis, kui sellega võivad kaasneda kahjumid. Sama kehtib vaaluta müügi kohta, mis võib olla teatud asjaoludel vahetuskursi reguleerimiseks vajalik, kuid võib omavääringu tugevnemisel tekitada kahjumeid. Riigi keskpank püüab sellistel juhtudel aga samal ajal luua ettenägelikult suuremaid reserve, et nende kahjumitega toime tulla.

71.

Nende reservide mõistlik suurus, mis võimaldavad rahapoliitika operatsioonidest tingitud võimalike kahjumitega toime tulla, kajastab järelikult seda, et asjaomane riigi keskpank nägi oma meetmete mõju ette ja need on tema kontrolli all.

72.

ZPSVIKOB artikkel 40 takistab Banka Slovenijel igatahes mitme aasta jooksul uute reservide loomist ja näeb isegi ette, et neid võib kuni 50% ulatuses kasutada. Seega esineb oht, et kahjumite tekkimisel muutub panga netoomakapital seoses rahapoliitika operatsioonidega väiksemaks kui tema põhikapital või isegi negatiivseks.

73.

See olukord on vähemalt kolmel põhjusel problemaatiline.

74.

Esiteks on see keskpanga eeskujuks olemise ülesannet arvestades kahjulik pangasektorile, mis peab omalt poolt vastama üha rangematele eeskirjadele omakapitali kohta.

75.

Teiseks võib sellega jääda turgudele mulje, et riigi keskpank on oma rahapoliitika meetmeid valesti hinnanud või need ei ole enam tema kontrolli all. Igatahes kaotab Banka Slovenije ZPSVIKOB artikli 40 tõttu tegelikult kontrolli tekkida võivate kahjumite mõistliku katmise üle.

76.

Sellest lähtudes rõhutab Euroopa Keskpank õigesti, et tõend vähese või isegi negatiivse omakapitali kohta pikema ajavahemiku jooksul võib kahjustada riigi keskpanga usaldusväärust ja usku temasse ning seega kogu EKPSi. Moodsates fiat-rahasüsteemides – st rahasüsteemides, kus vääring ei ole seotud teatud kaupade, näiteks kulla väärtusega – on usk keskpankade võimesse tagada kontrollitud ja tõhusate rahapoliitiliste meetmete võtmisega hindade stabiilsus siiski oluline.

77.

EKP räägib seega täpsemalt seosest, mille saab luua keskpanga nõrga omakapitali olukorra ja panga võime vahel, et järgida tõhusalt ja täiesti sõltumatult, st üksnes rahapoliitilisi aspekte arvestades, hindade stabiilsuse tagamise eesmärki. ( 30 )

78.

Nimelt kui keskpank asetatakse tema piisavate reservide loomise võime seadusest tuleneva piiramise tõttu olukorda, kus tal on pikema ajavahemiku vältel väga väike või negatiivne omakapital, võib talle näida, et ta on sunnitud peatama sissetulekute saamise eesmärgil oma rahapoliitilised operatsioonid, et ei jääks muljet, et ta on ebastabiilne, ning et ta saavutaks turgude usalduse. Sellised meetmed võivad sageli viidata inflatsioonile. ( 31 ) Lihtsamalt öeldes kasvaks inflatsiooni tõusuga rahva vajadus sularaha järele, mille väljaandmisega suurendatakse keskpanga sissetulekut. See oleks aga ilmselt vastuolus esmase eesmärgiga tagada hindade stabiilsus.

79.

Eurosüsteemi riikide keskpankadel on siiski oma rahapoliitiliste meetmete kasutamisel vähem omaenda kaalutlusruumi, sest olulised otsused kirjutab ette EKP. Hiljemalt siis, kui mitmed liikmesriigid kahjustaksid sedalaadi õigusnormidega oma keskpankade finantssolidaarsust, võib EKP leida end omakorda kirjeldatud eesmärki puudutavas konfliktis hindade stabiilsuse tagamise ja EKPSi sissetulekute suurendamise vahel. Igal juhul võib tekkida mulje, et EKP rahapoliitilist tegutsemisruumi määravad või piiravad sellised riikide õigusnormid nagu ZPSVIKOB artikkel 40. Seejuures on empiirilisi viiteid sellele, et üldsuse usalduse aste keskpanga hindade stabiilsuse tagamise võimesse sõltub suurel määral keskpanga sõltumatusest. ( 32 )

80.

Vastasel juhul jääks teise võimalusena üle paluda asjaomase liikmesriigi valitsusel rekapitaliseerimismeetmete võtmist. See, et sedalaadi abi võib olla seotud tingimustega ning seega rahapoliitika poliitilise mõjutamise ohuga, on ilmselge. ( 33 )

81.

Kolmandaks võivad ebapiisavad omavahendid tekitada eurosüsteemi riigi keskpangale äärmisel juhul isegi likviidsusprobleemi. Eurosüsteemi riikide keskpankadel on nimelt muude keskpankadega võrreldes see eripära, et nende võimalus emissiooniks on vastavalt ELTL artikli 128 lõikele 1 piiratud, sest igasugune eurode emiteerimine vajab EKP nõusolekut. ZPSVIKOB artikkel 40 näeb siiski hüvitiste maksmise rahastamiseks ette ainult sissetulekute ülejäägi kasutamise, mis jääb üle pärast kõigi väljaminekute mahaarvamist. Kui sissetulekud peaksid pikema perioodi vältel siiski väiksemaks jääma kui väljaminekud ning ülejäänud reservid on juba ära kasutatud, ei saaks Banka Slovenije näiteks oma tegevus- ja halduskulude katmiseks ELTL artikli 128 lõike 1 tõttu raha emiteerida. Kas EKP sellisel juhul appi tuleks või annaks nõusoleku täiendavaks emissiooniks, oleks omalt poolt reputatsiooni aspektist lähtudes problemaatiline.

82.

Seega võib selline õigusnorm nagu ZPSVIKOB artikkel 40 kahjustada riigi keskpanga sõltumatust ja tegutsemisvõimet.

c)   Kokkuvõte

83.

ELTL artiklit 130 ning EKPSi ja EKP põhikirja artiklit 7 tuleb seega tõlgendada nii, nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm riigi keskpanga kasumi kasutamise kohta, mis takistab riigi keskpangal mitme aasta jooksul täielikult rahastada oma üldreserve ning mille kohaselt võib selle riigi keskpanga juba olemasolevaid reserve lisaks kuni kindla summani kasutada avalike ülesannete rahastamiseks. Selline regulatsioon varjab endas ohtu, et kahjumite esinemise korral muutub selle keskpanga netoomakapital seoses rahapoliitiliste operatsioonidega pikema perioodi vältel väiksemaks kui tema põhikapitali summa või on isegi negatiivne.

2.   ELTL artiklist 123 tulenev rahastamiskeeld (esimene ja teine eelotsuse küsimus)

84.

Eeltoodust lähtudes tuleb nüüd hinnata, kas Banka Slovenije kohustust maksta riiklikult saneeritud või likvideeritud pankade aktsionäridele hüvitist omavahenditest tuleb samuti pidada rahastamiskeelu rikkumiseks.

85.

ELTL artikli 123 kohaselt „on [keelatud] Euroopa Keskpanga või liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või mingit muud tüüpi laenuvõimalused“ liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele. Määruse nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punkti b alapunkt ii määratleb mõiste „muud tüüpi laenuvõimalused“ kui „igasuguste kohustuste rahastamine, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees“.

86.

Seda rahastamiskeelu määratlust silmas pidades tuleb esmalt hinnata, kas hüvitiste puhul, mille peab Banka Slovenije ZBan-1 ja ZPSVIKOB alusel maksejõuetute pankade aktsionäridele ning võlausaldajatele teatud asjaoludel maksma, on tegemist „kohustustega, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees“ (selle kohta alljärgnev jaotis a).

87.

Teiseks tuleb asjaolu arvestades, et rahastamine toimub Banka Slovenije kasumitest, mis tavapärasel juhul läheksid selletagi eelarvesse, uurida, kas selles tuleb näha keelatud „rahastamist“ riigi keskpanga poolt määruse nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punkti b alapunkti ii tähenduses (selle kohta alljärgnev jaotis b).

a)   Mõiste „avaliku sektori kohustused kolmandate isikute ees“

88.

ZBan-1 ja ZPSVIKOB näevad ette kahte liiki hüvitised: esiteks hüvitise maksmine panga aktsionäridele nende kapitaliinstrumentide pankrotiväärtuses, kui tagantjärele ilmneb, et Banka Slovenije ei järginud nende instrumentide allahindamisel või tühistamisel hooletuse tõttu no-creditor-worse-off-põhimõtet (esimene küsimus) ( 34 ). Meenutuseks: selle põhimõtte kohaselt ei või ühtegi aktsionäri asetada riigi sekkumisega, mida likvideerimine endast kujutab, ebasoodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud tavalise pankrotimenetluse läbiviimise korral. Teisisõnu väidavad hagi esitanud aktsionärid praegu Sloveenia kohtutes pooleli olevates kahju hüvitamise menetlustes, et nad oleksid likvideeritavate pankade pankroti korral saanud rohkem kui see, mille nad said Banka Slovenijelt likvideerimise või saneerimise käigus.

89.

Teiseks on väiksema sissetulekuga aktsionäride jaoks ette nähtud kindlasummaline hüvitis, mis moodustab 80% kapitaliinstrumentide nimiväärtusest ning mille maksimaalne hüvitise summa on 20000 eurot, sõltumata sellest, kas selle summa saamine oleks pankrotimenetluse korral olnud võimalik või mitte (teine küsimus). ( 35 )

90.

Küsimuse osas, kas nende maksmiskohustuste puhul on tegemist „avaliku sektori kohustustega kolmandate isikute ees“ määruse nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punkti b alapunkti ii tähenduses, olid kõik menetlusosalised – kuigi erinevate tulemustega – seisukohal, et otsustava tähtsusega on see, kas seejuures on tegemist süülise või mittesüülise vastutusega. Nimelt kui vastutus on seotud Banka Slovenije süülisusega, on sellest tulenevate nõuete puhul tegemist tema „enda“ kohustustega ja mitte „avaliku sektori kohustustega kolmandate isikute ees“.

91.

Riigi keskpanga vastutuse korral kohustuse rikkumise eest lähtutakse Sloveenia valitsuse arvates vastavalt EKPSi ja EKP põhikirja artiklile 35.3 üksnes asjaomasest riigisisesest õigusest. Lisaks näevad nimetatud artikkel ja ELTL artikli 340 lõige 3 EKP suhtes samuti ette, et ta vastutab kolmandate isikute ees enda või oma teenistujate poolt oma ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest.

92.

Komisjon leiab, et see kehtib ka juhul, kui süüline vastutus tekib riigi avalike ülesannete täitmisel, sest vastavalt EKPSi ja EKP põhikirja artiklile 14.4 täidab riigi keskpank selliseid funktsioone „omal vastutusel ja kulul“.

93.

Banka Slovenije ja EKP ei vaielnud sellele sõnaselgelt vastu. Nad olid aga arvamusel, et vaidlusaluste maksmiskohustuste puhul ei ole igatahes tegemist mitte süülise vastutusega, vaid objektiivse vastutusega.

94.

Mis puudutab kindlasummalist hüvitist, siis näib, et selles osas vaidlust ei ole. Samas ei ole siiski vaidlust ka selles osas, et no-creditor-worse-off-põhimõtte kohane hüvitamiskohustus on de lege lata seotud hoolsuskohustuse rikkumisega Banka Slovenije poolt ning seega süülisusega. Banka Slovenije ja EKP väidavad aga põhiliselt, et no-creditor-worse-off-põhimõtte kohane hüvitamiskohustus tuleneb otseselt harta artikli 17 lõikes 1 sätestatud õigusest omandile ning seega ei või seda ka teha de lege feranda sõltuvaks süülisusest. Järelikult on seejuures igal juhul tegemist „avaliku sektori kohustustega kolmandate isikute ees“ määruse nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punkti b alapunkti ii tähenduses.

1) Vastutuse süülise laadi tähtsusetus

95.

Nagu ma järgnevalt kirjeldan, ei ole ELTL artikli 123 rikkumise küsimuse osas siiski oluline see, kas riigi keskpanga maksmiskohustus on põhjustatud tema enda kohustuse rikkumisest.

96.

Pigem võib riigi keskpanga „oma“ kohustuseks või „avaliku sektori kohustuseks“ määruse nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punkti b alapunkti ii tähenduses kvalifitseerimisel oluline olla üksnes see, kas vastutus on seotud riigi keskpanga ülesannete täitmisega EKPSi raames või muude avalike ülesannetega EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.4 tähenduses. ( 36 )

97.

Vastasel juhul võiks liikmesriik sellega oma rahalistest kohustustest kõrvale hoida, kui ta kannab avalikust huvist lähtudes tingimata vajalikud, aga eraldi sekkumist vajavad ja kulukad ülesanded üle riigi keskpangale. ( 37 ) See kehtib eriti ülesannete kohta, mis on seotud vastutusest tulenevate riskidega, seda eelkõige juhul, kui vastutuse toob kaasa juba hooletus või isegi mittesüülisus.

98.

Sedalaadi ülesannete üleandmisel mõnele teisele avalik-õiguslikule asutusele tuleks sellega põhjustatud võimalike kahjude korral kokkuvõttes vastutada riigil; ülesannete üleandmisel riigi keskpangale jääksid selles tulenevad kohutused siiski riigieelarve ja keskpanga eelarve range lahutamise tõttu põhimõtteliselt riigikassade suhtes neutraalseks. ( 38 ) Nagu juba selgitatud, on lahutatud eelarved oluline tegur keskpankade sõltumatuse tagamisel. ( 39 ) Keskpanga eelarve koormamist ei saa järelikult võrdsustada riigikassa koormamisega.

99.

Oma riigi keskpanga sedalaadi koormamine ei ole igatahes kooskõlas ELTL artikli 123 mõtte ja eesmärgiga. Vastavalt sellele on keelatud igasugune EKPSi finantsabi andmine liikmesriikidele. ( 40 ) Muude avalike ülesannete üleandmist keskpangale ilma vastava rahastamiseta tuleb seega pidada sel juhul põhimõtteliselt asjaomasele liikmesriigile antavaks finantsabiks, kui nende ülesannetega on tavaliselt seotud kulud, mille peab nüüd üleandmise tõttu kandma liikmesriigi asemel riigi keskpank.

100.

Midagi muud ei järeldu ka EKPSi ja EKP põhikirja artiklist 14.4, mille kohaselt peavad riikide keskpangad täitma oma riiklikke ülesandeid „omal vastutusel ja kulul“. See artikkel ei ütle midagi selle kohta, kes peab tegevuse eest rahaliselt vastutama, vaid sätestab üksnes selle, kellele tuleb tegevus omistada. Vastavalt sellele on artiklis 14.4 edasi sõnaselgelt öeldud, et niisuguseid funktsioone, mida riikide keskpangad omal kulul ja vastutusel täidavad, „ei loeta EKPSi funktsioonide osaks“.

2) Kriisilahenduse rahastamine kui muu avalik funktsioon EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.4 tähenduses

101.

Pankade riikliku saneerimise ja korrakohase likvideerimise puhul ei ole tegemist riigi keskpanga ülesandega EKPSi raames, vaid muu avaliku funktsiooniga. ( 41 ) EKPSi ülesanded on ammendavalt sätestatud ELTL artiklis 127 ning seisnevad peamiselt liidu rahapoliitika teostamises. ( 42 )

102.

Banka Slovenije aastatel 2013 ja 2014 määratud saneerimis- ja kriisilahedusmeetmeid ei tulnud toona pidada isegi veel puht riiklikeks ülesanneteks, sest need võeti vastu enne pankade kriisilahendust käsitlevate õigusnormide ühtlustamist liidu tasandil ühtse kriisilahenduskorra määrusega ning pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiviga.

103.

Pärast pangaliidu loomist ei tuleks aga pankade kriisilahendust pidada EKPSi ülesandeks. Vastavalt ELTL artikli 127 lõikele 5 aitab EKPS kaasa rahandussüsteemi stabiilsusega seotud pädevate asutuste poliitika tõrgeteta teostamisele.

104.

Sellest ei saa siiski järeldada, et pankade kriisilahenduse korral on tegemist EKPSi ülesandega. See tuleneb juba ELTL artikli 127 lõike 5 sõnastusest, mille kohaselt toetab EKPS „pädevaid asutusi“ nende meetmete võtmisel ega ole ise nendeks meetmeteks pädev. Seejuures võimaldab pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artikli 3 lõige 3 liikmesriikidel nimetada oma keskpanka praegu kehtiva õigusliku korra alusel siiski kriisilahendusasutuseks. ( 43 ) See säte selgitab igatahes, et sel juhul antakse riigi keskpangale avaliku halduse pädevus.

105.

Niisiis näitab ELTL artikli 127 lõikes 5 ning pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatu üksnes seda, et sedalaadi ülesannete üleandmine riigi keskpangale ei ole põhimõtteliselt EKPSi eesmärkide ja ülesannetega vastuolus (vt EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.4 teine lause). Pankade saneerimise ülesande üleandmisega riigi keskpangale ei muutu see aga EKPSi ülesandeks. Liidu tasandil ei ole pankade saneerimiseks pädev muu hulgas mitte EKP, vaid üksnes selleks loodud agentuur – kriisilahendusnõukogu (Single Resolution Board, lühidalt SRB). ( 44 )

106.

Järelikult täitis Banka Slovenije kriisilahendusasutusena aastatel 2013 ja 2014 muud avalikku funktsiooni EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.4 tähenduses. See ei kujuta endast EKPSi ülesannet ja seega peavad seda põhimõtteliselt rahastama liikmesriigid.

107.

Piisava rahastamise nõue on tähtis eelkõige sellest lähtudes, et panga saneerimine või likvideerimine on tingimata seotud tema aktsionäride ja võlausaldajate omandiõiguste ulatusliku riivega. Nii seadis ka endine Sloveenia õigus asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise sellise saneerimismeetme tingimuseks, mille puhul kasutatakse riigi raha. ( 45 )

108.

Samas näeb 2019. aasta seadus vastavalt ZPSVIKOB artiklitele 4–7 esiteks ette teatud aktsionäridele kindlasummalise hüvitise maksmise kohustuse. Teiseks vastutab Banka Slovenije ZBan-1 ja ZPSVIKOB alusel no-creditor-worse-off-põhimõtte rikkumise eest, kusjuures selle vastutuse tekkimiseks piisab ZBan-1 artikli 223a kohasest hoolsuskohustuse rikkumisest. Selline kohustus on nimetatud sätte kohaselt sel juhul olemas, kui kahju (seega käesoleval juhul no-creditor-worse-off-põhimõtte rikkumine) tuleneb faktide ja asjaolude arvestama jätmisest, millest Banka Slovenije oma otsuse tegemisel teadis või oleks pidanud teadma.

109.

Selliselt määratletud hoolsuskohustuse rikkumine võib aga no-creditor-worse-off-põhimõtte rikkumise tuvastamise korral suhteliselt kiiresti tekkida.

110.

Kapitaliinstrumentide nõutava allahindamise ja konverteerimise ulatus määratakse enne panga kohta kriisilahendusotsuse tegemist panga varade ja kohustuste hindamise alusel. Sellisel hindamisel püütakse ka välja selgitada, milline oleks varade ja kohutuste väärtus pankroti korral. Enamikul juhtudel peab selline hindamine siiski toimuma äärmiselt suure ajasurve all – kriisilahenduse enda jaoks on enamasti aega ainult üks nädalalõpp – ning panga oluliste varade ja kohustustega piirdumisega. Seega võib ka nii olla, et pärast kriisilahendust, kus hindamisel võeti arvesse kõiki teadaolevaid andmeid, jõutakse tulemusele, et teatud kapitaliinstrumendid oleksid omandanud pankrotimenetluses suurema väärtuse. Sel juhul kohaldatakse no-creditor-worse-off-põhimõtet. ( 46 )

111.

Sedalaadi vastutuse tekkimisega peab liikmesriik seega tingimata arvestama. Vastutuse üleandmise korral mis tahes teisele liikmesriigi asutusele koormataks nende maksetega kokkuvõttes riigi eelarvet. Banka Slovenije viiakse üksnes tema kriisilahendusasutuseks nimetamisega olukorda, et ta peab vastavad hüvitised maksma oma vahenditest. Veel ilmsem on see asjaolu kindlasummalise hüvitise maksmise kohustuse korral vastavalt ZPSVIKOB artiklitele 4–7.

3) Vahekokkuvõte

112.

Järelikult tuleb mõlemat liiki hüvitismakseid pidada „kohustusteks, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees“ määruse nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punkti b alapunkti ii tähenduses.

4) Teine võimalus: harta artikli 17 lõikest 1 ei saa järeldada liikmesriigi objektiivset hüvitamiskohustust riigi vahenditest vastavalt no-creditor-worse-off-põhimõttele

113.

Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et küsimuse puhul, kas tegemist on „kohustusega, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees“, on siiski oluline, kas riigi keskpanga vastutus on süüline või rajaneb objektiivsel kohustusel, tuleb kahtlemata osutada järgnevale: vastupidi EKP väidetule ei ole Euroopa Kohus siiani selgelt otsustanud, et harta artikli 17 lõige 1 nõuab tingimata no-creditor-worse-off-põhimõtte järgimist.

114.

No-creditor-worse-off-põhimõtte aluseks on mõte, et panga kohustuste (tõenäolise) täitmata jätmise korral on panga pankrot ilma riigi sekkumiseta ainus alternatiiv. Teisisõnu ei ole panga aktsionäride ja võlausaldajate kapitaliinstrumentidel selles situatsioonis igal juhul enam suuremat turuväärtust kui pankroti korral. ( 47 ) Vastavalt sellele otsustas Euroopa Kohus, et maksejõuetu panga kapitaliinstrumentide allahindamine või kehtetuks muutmine ühel ajal no-creditor-worse-off-põhimõtte järgimise tagamisega ei kujuta endast asjaomaste aktsionäride omandiõiguste põhjendamatut riivet. ( 48 )

115.

Sellest ei saa vastupidi siiski järeldada, et kui seda põhimõtet ei järgita, siis on tingimata tegemist riivega.

116.

Omandiõiguse sedalaadi tõsine riive nõuab siiski tavaliselt mõistlikku hüvitist. ( 49 ) Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) ( 50 ) praktika kohaselt võib hüvitis aga üldise huvi tõttu olla konkreetsel juhul ka alla selle turuväärtuse mõistlik ( 51 ). Sellised üldisest huvist lähtuvad kaalutlused võivad pankade kriisilahenduse raames osutuda täiesti asjakohaseks. See kehtib eelkõige siis, kui vastasel korral tuleb üldsusel need kulud panga aktsionäride asemel kanda, kuigi ainult viimati nimetatud said majandusliku edu aegadel kasu pankade kasumitest. Lisaks võib riigiasutuste tegutsemisvõime olla sel juhul ülemäära piiratud, kui sellise panga aktsionäridele, mille kokkuvarisemisel võivad olla rahvamajandusele rasked tagajärjed, tuleb igal juhul maksta tingimata hüvitist nende kapitaliinstrumentide pankrotiväärtuses.

117.

Vastavalt sellele näeb liidu õigus tänaseks, st uues õiguslikus olukorras pärast pangaliidu loomist, siiski ette, et kriislahendusmenetluses oleva panga aktsionärid võivad nõuda hüvitist vastavalt no-creditor-worse-off-põhimõttele. Seda ei rahastata aga riigi rahadest, vaid ühtse kriisilahendusfondi vahenditest, mille rahastavad kommertspangad ise. ( 52 )

118.

Kokkuvõttes ei tulene harta artikli 17 lõikest 1 seega liikmesriigi jaoks objektiivset – st alati ning mis tahes kohustuse rikkumisest sõltumatut – hüvitamiskohustust riigi vahenditest vastavalt no-creditor-worse-off-põhimõttele. Järelikult ei ole selle alusel hüvitamise korral tegemist „avaliku sektori vastutusega kolmandate isikute ees“.

119.

Tasumisele kuuluvate hüvitiste kvalifitseerimine „kohustusteks, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees“ vastavalt Sloveenia õigusele, tuleneb pigem asjaolust, et need kohustused põhinevad üksnes muu avaliku funktsiooni – nimelt pankade kriisilahenduse – üleandmisel riigi keskpangale ilma vastava rahastamiseta. ( 53 )

b)   Rahastamisallikas

120.

Järgnevalt tekib siiski küsimus, kas sellise kohustuse igasugune rahastamine riigi keskpanga vahenditest viib ELTL artikli 123 rikkumisele.

121.

Sloveenia valitsus näib seoses sellega olevat seisukohal, et ainult otsene rahastamine raha emissiooni teel rikub ELTL artiklist 123 tulenevat rahastamiskeeldu. Vastavalt ZPSVIKOB artiklile 40 makstakse hüvitisi siiski Banka Slovenije kasumitest (määratletud kulusid ületavate tuludena). ( 54 )

122.

Keskpanga kasumid saadakse panga rahapoliitilistest operatsioonidest. Need viiakse EKPSi ja EKP põhikirja artikli 18.1 alusel läbi üksnes ELTL artiklis 127 nimetatud eesmärkide saavutamiseks, seega kõigepealt hindade stabiilsuse tagamiseks. Kasumid võivad seejuures tuleneda eelkõige sularaha emissioonist ja refinantseerimistehingutest saadavatest intressituludest, ( 55 ) kuid ka väärtpaberitehingutest või välisvaluutatehingutest saadavatest kasumitest. ELTL artikkel 123 ega määrus nr 3603/93 ei sätesta sõnaselgelt, kas nende vahendite kasutamist eelarve otstarbel tuleb pidada keelatud rahastamiseks.

123.

Selles kontekstis on siiski ka komisjon rõhutanud asjaolu, et osa Banka Slovenije kasumitest, mida pank kasutab erireservide loomiseks, kantakse tavaliselt riigieelarvesse. Seetõttu tekib õigustatud küsimus, kas hüvitamiskorra lubatavuse jaoks võib oluline olla, kas riigi keskpanga asjaomast kasumiosa kasutatakse vahetult või alles pärast selle riigi eelarvesse kandmist asjaomaste hüvitiste maksmiseks.

124.

Riigi keskpanga kasumist ühe osa kasutamine riigi üldisteks väljaminekuteks on peaaegu kõigis liidu liikmesriikides tavaline praktika. ( 56 ) Seda võib võrrelda trahvidest ja rahalistest karistustest saadu ülejääkide kasutamisega eelarvelistel eesmärkidel. Selles ei nähta põhimõtteliselt rahastamiskeelu rikkumist, sest kasumid on üksnes riigi keskpanga rahapoliitiliste meetmete „kõrvalprodukt“ ning mitte sissetulekutele orienteeritud majandusliku tegevuse tulemus riigi tarvis. ( 57 )

125.

Nende kasumite kasutamise võimalus riigi poolt ei või siiski eesmärgist kõrvale kalduda. Vastasel juhul võiks see kokkuvõttes viia rahastamiskeelust kõrvalehoidmiseni. ( 58 )

126.

Eesmärgist kõrvalekaldumist tuleb eeldada juhul, kui rahapoliitika eesmärgid jäetakse rahastamise eesmärkide täitmiseks tagaplaanile. ZPSVIKOB artiklis 40 sätestatu viib aga täpselt selleni.

127.

Vastavalt sellele ei kasutata rahastamise eesmärgil mitte ainult kasumi osa, mis tavaliselt kantakse riigieelarvesse, vaid eelkõige ka seda osa, mis on määratud üldreservide loomiseks – seega muudel eesmärkidel kui rahapoliitika. Nagu juba näidatud, on piisavate reservide loomise eesmärk kokkuvõttes nimelt ka rahapoliitilise tegutsemisvõime ning seega keskpanga toimimise säilitamine. ( 59 ) See kehtib eelkõige sellisel juhul nagu käesolev juhtum, kus juba loodud reserve kasutati lisaks veel kuni 50% ulatuses ning neid ei saa järelikult enam kaasata kahjumi katmiseks. ( 60 )

128.

Üldistatult öeldes ei või rahapoliitilisi operatsioone kasutada tulu saamiseks, vaid need peavad kaasa aitama ELTL artiklis 127 sätestatud eesmärkide saavutamisele. Käesoleval juhul võidakse ZPSVIKOB artikliga 40 anda selleks igatahes stiimul või äärmisel juhul avaldada isegi poliitilist survet, et rahapoliitiliste meetmete võtmisel tegutsetaks kasumi saamise eesmärgil ning jäetaks rahapoliitilised motiivid tagaplaanile. Riigi keskpank on juba kirjeldatud põhjustel huvitatud sellest, et taastada nii kiiresti kui võimalik oma otsustamisvabadus oma kasumite kasutamisel reservide loomiseks. ( 61 )

129.

Sel moel tagab rahastamiskeeld ka EKPSi sõltumatuse. ( 62 ) See keeld ei pea nimelt mitte ainult liikmesriikide kindlat eelarvedistsipliini tagama. ( 63 ) Pigem tuleb sellega ühelt poolt vältida seda, et liikmesriikide valitsused suurendavad oma fiskaalpoliitiliste otsustega rahalist baasi ning mõjutavad seega teatud asjaoludel EKPSi rahapoliitikat. ( 64 ) Kui välistatakse liikmesriikide valitsuste ulatuslik juurdepääs riikide keskpankade vahenditele, takistatakse sellega teiselt poolt ka seda, et valitsused õõnestavad sel viisil oma keskpanga finantssõltumatust.

130.

Kokkuvõttes kaldutakse seega sellise õigusnormiga nagu ZPSVIKOB artikkel 40 kõrvale riigi keskpanga kasumi kasutamise eesmärgist. ( 65 ) See tähendab kõrvalehoidmist ELTL artiklis 123 sätestatud keelust.

c)   Kokkuvõte

131.

ELTL artiklit 123 tuleb seega tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt peab riigi keskpank kriisilahendusasutusena maksma panga aktsionäridele, kelle kapitaliinstrumendid hinnati panga määratud saneerimis- või likvideerimismeetme käigus alla või tühistati, hüvitist, mida rahastatakse järgnevalt: kõigepealt kasutatakse selle riigi keskpanga kõiki teatud ajast alates saadud kasumeid ja osa juba olemasolevatest reservidest ning juhul, kui nendest ei piisa, annab asjaomane liikmesriik laenu, mille tagasimaksmiseks kasutatakse samuti riigi keskpanga kõiki tulevasi kasumeid kuni laenu põhisumma tasumiseni.

See kehtib nii sel juhul, kui hüvitamiskohustus tekib riigisisese õiguse kohaselt nn no-creditor-worse-off-põhimõtte rikkumise tõttu, mis tuleneb riigi keskpanga hoolsuskohustuse rikkumisest, kui ka juhul, kui see kohustus on objektiivselt olemas teatud aktsionäride grupi suhtes, ilma et oleks vajalik tõendada eespool nimetatud põhimõtte rikkumist või riigi keskpanga hooletust.

B. Neljas kuni kaheksas eelotsuse küsimus

132.

Oma neljanda kuni kaheksanda eelotsuse küsimusega soovib Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) kokkuvõttes teada saada, kas direktiivi 2006/48 artikli 44 lõikega 1 või sellele järgnenud direktiivi 2013/36 põhiliselt samasisulise artikli 53 lõikega 1 on eelkõige vastuolus ZPSVIKOB artiklid 10–22.

133.

Viimati nimetatud õigusnormid kohustavad Banka Slovenijet avaldama teatud teavet ja dokumente, mis olid aluseks tema otsusele, mis puudutas kapitaliinstrumentide allahindamist või tühistamist aastatel 2013 ja 2014 määratud likvideerimis- ja saneerimismeetmete raames, täielikult või osaliselt oma veebilehel või tegema need potentsiaalsetele hagejatele või nende nõustajatele kahju hüvitamise vaidluses virtuaalses andmekeskkonnas kättesaadavaks. Täpsemalt on tegemist enne pankade likvideerimist või saneerimist läbi viidud stressitestide ja vara kvaliteedi kontrolli aruannete (Asset Quality Reviews (AQRid)) tulemustega ning hinnangutega pankade vara ja kohustuste kohta, mille alusel Banka Slovenije tegi otsuse kapitaliinstrumentide allahindamise või kehtetuks muutmise kohta.

134.

Asjaomast panka puudutava teabe veebilehel avaldamine toimub eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel kokkuvõtte vormis koos kõigi isikuandmete, konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuste konfidentsiaalseks muutmisega, kuid koos panga nimetamisega, ning see on igaühele virtuaalses andmekeskkonnas kättesaadav. Virtuaalses keskkonnas tutvumise õigus antakse kõikidele potentsiaalsetele hagejatele hüvitisi puudutavas kohtuasjas ning nende nõunikele, seega täpsemalt allahinnatud või tühistatud kapitaliinstrumentide (endistele) omanikele. Seejuures muudetakse isikuandmed anonüümseks, konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuste kohta tehakse märge.

1.   Direktiivide 2006/48 ja 2013/36 ratione materiae kohaldatavus

135.

Direktiiv 2006/48, nimetatud ka „CRD III-ks“ (inglise keeles: Capital Requirements Directive), sisaldas ühtlustatud eeskirju krediidiasutuste tegevusele juurdepääsu ja nende järelevalve kohta. See direktiiv asendati alates 1. jaanuarist 2014 direktiiviga 2013/36 või „CRD IV-ga“.

136.

Direktiivi 2006/48 artiklit 44 või direktiivi 2013/36 artiklit 53 kohaldatakse ametiasutuste tegevusele, kellele riigisisese õiguse kohaselt on antud volitused teha järelevalvet pankade üle, ( 66 ) ja need näevad ette teatud teabe konfidentsiaalsuse, mille need ametiasutused oma järelevalve tegemisel saavad.

a)   Otsese kohaldatavuse puudumine saneerimis- ja likvideerimismeetmetele direktiivi 2001/24 tähenduses

137.

Vastavalt eelotsusetaotlusele tegi Banka Slovenije juba direktiivi 2006/48 kehtivuse ajal pangajärelevalvet. Aastatel 2013 ja 2014 määratud erakorraliste meetmete puhul, mistõttu kasutati käesoleval juhul kõnealust teavet ja dokumente, ei ole siiski tegemist järelevalvealaste meetmetega. Pigem tuleb asjaomaseid meetmeid pidada eelotsusetaotluse esitanud kohtu üksmeelse seisukoha ja kõigi menetlusosaliste arvamuse kohaselt saneerimis- või likvideerimismeetmeteks direktiivi 2001/24 tähenduses, mille kehtestas Banka Slovenije oma (paralleelselt tehtud) kriisilahendusasutuse ülesannetes direktiivi 2001/24 artikli 2 tähenduses. Vastavalt sellele lähtuvad eespool nimetatud isikud samuti üksmeelselt sellest, et direktiivide 2006/48 ja 2013/36 sätted ei ole Banka Slovenije tegevusele otseselt kohaldatavad.

138.

Nii Banka Slovenije kui ka komisjon rõhutavad siiski, et vähemalt osal teabest, mille avaldamine või kättesaadavaks tegemine on sätestatud ZPSVIKOB artiklites 10–22, on sisuline seos pankade järelevalvega.

139.

Selles mõttes tuleneb direktiivi 2006/48 artikli 48 lõike 1 esimese lõigu punktist a koostoimes sama lõike teise lõiguga või direktiivi 2013/36 artikli 59 lõike 1 teisest lõigust, et teave, mis on järelevalvealases kontekstis kaitstud, ei kaota selle edastamisel või kasutamisel kriisilahenduse kontekstis seda kaitset. Esimesena nimetatud õigusnormid näevad ette, et teabe edastamine kriisilahendusasutustele on lubatud, kusjuures tuleb tagada, et ka sel juhul on sellel teabel vähemalt direktiivi 2006/48 artikliga 44 või direktiivi 2013/36 artikliga 63 samaväärne kaitse.

140.

Käesoleval juhul tuleb siinjuures teha ühelt poolt vahet varade ja kohustuste hindamise vahel kapitaliinstrumentide allahindamise ja tühistamise ulatuse kindlakstegemiseks ning teiselt poolt stressitestide ja vara kvaliteedi kontrolli aruannete vahel.

141.

Hindamine on riigi saneerimis- ja likvideerimismeetmete määramise menetluse oluline ja tüüpiline osa. ( 67 ) Nagu juba sedastatud, ei hõlma direktiivid 2006/48 ja 2013/36 sisuliselt neid meetmeid. ( 68 )

142.

Seevastu on õige, et korrapärased stressitestid ja vara kvaliteedi kontrolli aruanded on usaldatavusjärelevalve meetmed. ( 69 ) Kokkuvõttes räägitakse siinjuures nn Comprehensive Assessment'ist, mille tulemuseks peab tavaliselt olema panga taluvusvõime läbipaistvuse ning seega usalduse suurendamine finantssektori vastu. Seetõttu ei ole direktiivi 2013/36 artikli 53 lõikest 1 tulenev saladuse hoidmise kohustus otseselt vastuolus stressitestide avaldamisega nimetatud artikli lõike 3 alusel.

143.

Komisjoni otsusest riigiabi kohta, mis puudutab 2013. aasta ja 2014. aasta erakorralisi meetmeid, saab lisaks järeldada, et Sloveenia viis komisjoni nõudel läbi käesoleval juhul huvi pakkuvad stressitestid nagu ka vara kvaliteedi kontrolli aruanded nimelt komisjoni saneerimismeetmete ettevalmistamiseks (mis seisnesid põhiliselt rekapitaliseerimises riigi poolt) ja tema riigiabi puudutava heakskiidu saamiseks. ( 70 ) Seega näib, et igal juhul ei ole tegemist olukorraga, kus järelevalve kontekstis koostatud teave direktiivi 2006/48 artikli 48 lõike 1 punkti a või direktiivi 2013/36 artikli 59 lõike 1 teise lõigu tähenduses edastati kriisilahendusasutusele.

b)   Direktiivide 2006/48 ja 2013/36 kohaldatavus viitamise alusel?

144.

Direktiivi 2001/24 krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta artikkel 33 sisaldab igal juhul viidet ametisaladusele „vastavalt direktiivi [2000/12] artiklis 30 ettenähtud eeskirjadele ja tingimustele“, mida tuleb mõista vastavalt direktiivi 2000/12 asendava direktiivi 2006/48 artikli 158 lõike 2 kohasele üleminekusättele viitena artiklile 44 ja sellele järgnevatele artiklitele. Kuna direktiiv 2006/48 tunnistati direktiiviga 2013/36 omakorda kehtetuks, tuleb seda viidet lugeda pärast selle direktiivi jõustumist viiteks direktiivi 2013/36 artiklile 53 ja sellele järgnevatele artiklitele (vt direktiivi 2013/36 artikkel 163).

145.

Banka Slovenije järeldab sellest, et eelkõige direktiivi 2013/36 artikkel 53 on kohaldatav ka saneerimis- ja likvideerimismeetmetele direktiivi 2001/24 tähenduses.

146.

Nagu Euroopa Kohus on siiski juba otsustanud, ei olnud direktiivi 2001/24 eesmärk liikmesriikide krediidiasutuste saneerimis- ja likvideerimisalaste õigusnormide ühtlustamine. ( 71 ) Nimetatud direktiiv pidi pigem reguleerima ainult selliste meetmete vastastikust tunnustamist liikmesriikides. ( 72 ) Vastavalt sellele puudutab selle direktiivi artikkel 33 juba oma sõnastuse kohaselt ainult teavet, mida vahetavad erinevate liikmesriikide ametiasutused teabe edastamise või konsulteerimismenetluste raames, mille eesmärk on just nende meetmete vastastikune tunnustamine. Niivõrd kui see nähtub eelotsusetaotlusest, ei ole põhikohtuasjas kõnealune teave aga sedalaadi piiriüleste menetlustega seotud.

147.

Vastupidi järelevalvele pankade üle, mille suhtes kehtestati juba 2000. aastast alates ühtsed õigusnormid, ( 73 ) ühtlustati pankade kriisilahendus alles pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiviga 2014. aastal või seejärel ühtse kriisilahenduskorra määrusega – seega pärast käesoleval juhul huvi pakkuvate meetmete kehtestamist.

148.

Järelikult ei saa direktiivi 2001/24 artiklis 33 sisalduvat viidet mõista nii, et sellega kehtestatakse kogu sellise teabe konfidentsiaalsus, mis on seotud varem üksnes riigisisese õiguse kohaselt kehtiva saneerimis- või likvideerimismeetmega. Nende meetmete tingimuste ühtlustamine ei olnud direktiivi 2001/24 kehtivuse ajal ette nähtud.

c)   Direktiivi 2006/48 kohaldatavus sama ametiasutuse poolt teostatavale järelevalvele ja kriisilahendustegevusele?

149.

Sellest lähtudes tuleb lõpuks tagasi lükata ka komisjoni argumendid direktiivi 2006/48 kohaldatavuse kohta. Komisjon oli Euroopa Kohtu menetluses seisukohal, et üksnes asjaolust, et Sloveenia oli direktiivi 2006/48 kehtivuse ajal andnud pankade kriisilahenduse ülesande – mida see direktiiv ei hõlma – samale asutusele, kes täitis ka pangajärelevalve ülesannet – mida reguleerib direktiiv 2006/48 –, järeldub, et seda direktiivi kohaldatakse ka pankade kriisilahendustegevusele.

150.

Direktiiv 2006/48 ei sätesta aga midagi sellist. See ei näe siiski ette – vastupidi järgnenud direktiividele ( 74 ) – pangajärelevalve ja pankade kriisilahenduse ranget institutsionaalset lahutamist. Sellest ei järeldu aga, et pangajärelevalve ja pankade kriisilahenduse suhtes kehtivad samad õigusnormid, eelõige ei saa lähtuda sellest, et pangajärelevalve ei olnud direktiivi 2006/48 kehtivuse ajal üldse liidu õiguses ühtlustatud. ( 75 )

151.

Lisaks ei saa pelgalt saneerimisülesannete järelevalveasutustele üleandmisest järeldada, et asjaomane liikmesriik soovis end krediidiasutuste kriisilahendust silmas pidades allutada järelevalveasutuste suhtes kehtivatele ühtlustatud õigusnormidele. Pigem eeldaks selline oletus selle liikmesriigi riigisiseste kohtute sedastust, et asjaomane liikmesriik tahab direktiivi sätteid kohaldada ka sellega hõlmamata valdkonnas. ( 76 ) Käesoleval juhul on see vastupidi, sest Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus) küsib just Euroopa Kohtult, kas pankade järelevalvealased direktiivid olid ajavahemikul enne pangaliidu loomist ja sellega kaasnevat pankade kriisilahenduse ühtlustamist kohaldatavad ka liikmesriikide kriisilahendusasutuste tegevusele.

d)   Kokkuvõte

152.

Järelikult ei ole direktiivi 2006/48 artikkel 44 ega direktiivi 2013/36 artikkel 53 kohaldatavad krediidiasutuse stressitestide tulemustele ega vara kvaliteedi kontrolli aruannetele, mis tehti saneerimis- või likvideerimismeetme teostamise eesmärgil direktiivi 2001/24 tähenduses ning üksnes selle direktiivi kehtivuse ajal, ega sellise krediidiasutuse selles kontekstis toimunud vara ja kohustuste väärtuse hindamisele.

153.

Seda kokkuvõtet arvestades ei ole vastuse andmine viiendale kuni kaheksandale eelotsuse küsimusele vajalik.

2.   Asjaomaste dokumentide avaldamise või kättesaadavaks tegemise tähtsus allahinnatud või tühistatud kapitaliinstrumentide (endiste) omanike õiguste tõhusaks teostamiseks

154.

See tulemus on kooskõlas nõuetega, mille on püstitanud omandiõiguse kaitseks EIK. Oma otsuses kohtuasjas Pintar jt vs. Sloveenia sedastas EIK, et enne ZPSVIKOB vastuvõtmist või kohaldamist kujutas Sloveenia õigus allahinnatud või tühistatud kapitaliinstrumentide (endiste) omanike õigusi silmas pidades endast EÕIK lisaprotokolli artikli 1 lõikest 1 tuleneva menetlusõigusliku dimensiooni rikkumist.

155.

EIK leiab, et teabe ja dokumentide konfidentsiaalsus, mille alusel tehti asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise ja tühistamise otsus, takistab nendel isikutel mõista, millistel asjaoludel toimus nende omandiõiguse riive ning millistel alustel see põhines. ( 77 )

156.

Nende asjaolude ja aluste tundmine on siiski vajalik, et esitada vastaval juhul kaebus omandiõigus riive tõttu. EIK rõhutab, et selles suhtes on eriti määrava tähtsusega teave stressitestide tulemused ja vara kvaliteedi kontrolli aruanded. ( 78 )

VI. Ettepanek

157.

Eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Ustavno sodišče (Sloveenia konstitutsioonikohus) eelotsusetaotlusele järgnevalt:

1.

ELTL artiklit 130 ning protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm riigi keskpanga kasumi kasutamise kohta, mis takistab riigi keskpangal mitme aasta jooksul täielikult rahastada oma üldreserve ning mille kohaselt võib selle riigi keskpanga juba olemasolevaid reserve lisaks kuni kindla summani kasutada avalike ülesannete rahastamiseks. Selline regulatsioon varjab endas riski, et kahjumite esinemisel muutub selle riigi keskpanga netoomakapital seoses rahapoliitiliste operatsioonidega pikema perioodi vältel väiksemaks kui tema põhikapitali summa või on isegi negatiivne.

2.

ELTL artiklit 123 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt peab riigi keskpank kriisilahendusasutusena maksma panga aktsionäridele, kelle kapitaliinstrumendid hinnati panga määratud saneerimis- või likvideerimismeetme käigus alla või tühistati, hüvitist, mida rahastatakse järgnevalt: kõigepealt kasutatakse selle riigi keskpanga kõiki teatud ajast alates saadud kasumeid ning osa juba olemasolevatest reservidest ning juhul, kui nendest ei piisa, annab asjaomane liikmesriik laenu, mille tagasimaksmiseks kasutatakse samuti riigi keskpanga kõiki tulevasi kasumeid kuni laenu põhisumma tasumiseni.

See kehtib nii juhul, kui hüvitamiskohustus tekib riigisisese õiguse kohaselt nn no-creditor-worse-off-põhimõtte rikkumise tõttu, mis tuleneb riigi keskpanga hoolsuskohustuse rikkumisest, kui ka juhul, kui see kohustus on objektiivselt olemas teatud aktsionäride grupi suhtes, ilma et oleks vajalik tõendada eespool nimetatud põhimõtte rikkumist või riigi keskpanga hooletust.

3.

Direktiivi 2006/48/EÜ artiklit 44 ja direktiivi 2013/36/EL artiklit 53 tuleb tõlgendada nii, et need ei ole kohaldatavad krediidiasutuse stressitestide tulemustele ega vara kvaliteedi kontrolli aruannetele, mis tehti saneerimis- või likvideerimismeetme teostamise eesmärgil direktiivi 2001/24/EL tähenduses ning üksnes selle direktiivi kehtivuse ajal, ega sellise krediidiasutuse antud kontekstis toimunud vara ja kohustuste väärtuse hindamisele.


( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) Eelkõige 16. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Gauweilwer jt (C‑62/14, EU:C:2015:400) ning 11. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Weiss jt (C‑493/17, EU:C:2018:1000).

( 3 ) Vt määruse (EÜ) nr 3603/93 asutamislepingu artiklis 104 ja artikli 104b lõikes 1 [(praegu ELTL artikkel 123 ja artikkel 125)] nimetatud keeldude kohaldamiseks vajalike määratluste täpsustamise kohta (ELT 1993, L 332, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 27) (edaspidi „määrus nr 3603/93“) artikli 1 lõike 1 punkt b.

( 4 ) Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1) (edaspidi „ühtse kriisilahenduskorra määrus“), artikkel 67 jj.

( 5 ) Nende õiguste kujundamise kooskõla liidu õigusega, eelkõige seoses harta artikli 17 lõikes 1 ette nähtud õigusega omandile, oli juba Euroopa Kohtu menetluse ese, mis viis 19. juuli 2016. aasta kohtuotsuseni Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570).

( 6 ) ELT 2016, C 202, lk 230.

( 7 ) Vaata selle kohta viide 3. joonealuses märkuses.

( 8 ) EÜT 2001, L 125, lk 15; ELT eriväljaanne 06/04, lk 15.

( 9 ) Vaata viited direktiivile 2000/12/EÜ ja ka käesoleva ettepaneku punkt 23.

( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 646/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 3). Selle kohaselt on pädev asutus „siseriikliku õiguse kohaselt ametlikult tunnustatud ametiasutu[s] või orga[n], kellele on siseriikliku õigusega antud volitused teostada kõnealuses liikmesriigis toimiva järelevalvesüsteemi osana järelevalvet krediidiasutuste ja investeerimisühingute üle“.

( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190) (edaspidi „pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiv“).

( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiv 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (EÜT 2000, L 126, lk 1; ELT eriväljaanne 06/03, lk 272) (edaspidi „direktiiv 2000/12“). Vt direktiivile 2000/12 viitamise tähtsuse kohta pärast selle direktiivi kehtetuks tunnistamist ka käesoleva ettepaneku punkt 23.

( 13 ) ELT 2006, L 177, lk 1.

( 14 ) ELT 2013, L 176, lk 338.

( 15 ) Vaata käesoleva ettepaneku 10. joonealune märkus.

( 16 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ.

( 17 ) Kokku seega 18278,16 eurot.

( 18 ) Vt selle kohta juba käesoleva ettepaneku punkt 36 jj.

( 19 ) Vt 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EKP (C‑11/00, EU:C:2003:395, punkt 132).

( 20 ) Vt valuutakomitee 23. juuli 1990. aasta aruanne Euroopa majandus- ja rahaliidu kohta pärast esimese etapi lõpuleviimist (Krägenau, Europäische Wirtschafts- und Währungsunion, 1. väljaanne, 1993, dok 36, punkt 36) ning kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. EKP (C‑11/00, EU:C:2002:556, punkt 154).

( 21 ) Vt Cukierman, A., Central Bank Finances and Independence – How Much Capital Should a CB Have?, Tel Aviv University, 2006, lk 3.

( 22 ) Vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EKP (C‑11/00, EU:C:2003:395, punktid 130 ja 134); 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 40) ning 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Rimšēvičs ja EKP vs. Läti (C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139, punkt 46).

( 23 ) Vaata nt Euroopa Keskpanga 13. detsembri 2010. aasta otsuse Euroopa Keskpanga suurendatud kapitali sissemaksmise kohta eurot rahaühikuna kasutavate liikmesriikide keskpankade poolt (EKP/2010/27) (ELT 2011, L 11, lk 54) artikli 1 lõige 3.

( 24 ) Langer, teoses Siekmann (toim), EWU-Kommentar, Vorbemerkungen zu Art. 28-33 der Satzung des ESZB und der EZB, punkt 9.

( 25 ) Langer, teoses Siekmann (toim), EWU-Kommentar, Vorbemerkungen zu Art. 28-33 der Satzung des ESZB und der EZB, punkt 10.

( 26 ) Samuti näib olevat välistatud, et Banka Slovenijel oleks ZPSVIKOB finantsmehhanismist tulenevalt kohustus müüa valuutareserve muudel kui rahapoliitilistel põhjustel ning ta ei oleks seetõttu enam võimeline täitma oma artiklist 30.4 tulenevaid kohustusi. Vastavalt EKPSi ja EKP põhikirja artiklile 31 peab EKP andma selleks enne nõusoleku.

( 27 ) Seega sularaharinglusest saadud tulu ja intressitulu peamistest refinantseerimistehingutest kommertspankadega.

( 28 ) Siekmann, „Die Einstandspflicht der Bundesrepublik Deutschland für die Deutsche Bundesbank und die Europäische Zentralbank“, Institute for Monetary and Financial Stability Working Paper Series, nr 120 (2017), lk 10; Langer, teoses: Siekmann (toim), EWU-Kommentar, Art. 33 der Satzung des ESZB und der EZB, punkt 9.

( 29 ) Vt EKP kohta EKPSi ja EKP põhikirja artikkel 33.2. Vaata selle kohta ka 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 125).

( 30 ) Kuna keskpank saab tavaliselt ise toota seaduslikke maksevahendeid, ei tule negatiivset omakapitali võrdsustada maksejõuetusega. Küsimus, kas keskpangad vajavad üldiselt üldse omakapitali, on seega vaieldav, vt selle kohta Adler, Castro, Tovat, Kramer, „Does Central Bank Capital Matter for Monetary Policy?“, IMF Working Paper, nr 60 (2012), lk 3 ja 4; Siekmann, „Die Einstandspflicht der Bundesrepublik Deutschland für die Deutsche Bundesbank und die Europäische Zentralbank“, Institute for Monetary and Financial Stability Working Paper Series, nr 120 (2017), lk 34. Eurosüsteemi riikide keskpankadel on selles osas aga ainult tingimuslik õigus, vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 81.

( 31 ) Vt Bindseil, Manzanares, Weller, „The Role of Central Bank Capital Revisited“, ECB Working Paper Series, nr 392, september 2004, lk 27; Cukiermann, Central Bank Finances and Independence – How Much Capital Should a CB Have?, Tel Aviv University, 2006, lk 7; Johnson, Zelmer, „Implications of New Accounting Standarfs for the Bank of Canada’s Balance Sheet“, Bank of Canada Discussion Paper 2007-2, lk 16.

( 32 ) Bindseil, Manzanares, Weller, „The Role of Central Bank Capital Revisited“, ECB Working Paper Series, nr 392, september 2004, lk 24.

( 33 ) Vt selle kohta ka Cukiermann, Central Bank Finances and Independence – How Much Capital Should a CB Have?, Tel Aviv University, 2006, lk 3 ja 4.

( 34 ) Vt selle vastutuse tingimuste kohta käesoleva ettepaneku punktid 31, 32 ja 34.

( 35 ) Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 35.

( 36 ) Sellesuunaline on ka EKP tavapraktika, vt Lähenemisaruanne, juuni 2016, lk 30, ja juuni 2020, lk 31, ning arvamus CON/2015/22, punkt 2.3.1 jj.

( 37 ) Kujutage ainult ette – tuleb möönda, et ebatõenäolist – juhtumit, et liikmesriik teeb oma keskpangale ülesandeks selliste taristute ehitamise ja käitamise nagu tänavad, raudtee või lennujaamad.

( 38 ) Käesoleval juhul loobub Sloveenia riik ajutiselt oma osast Banka Slovenije kasumis ja seega eelarvevahenditest; see on siiski ainult üks rahastamiskorra komponent. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 122 jj.

( 39 ) Vt eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 55–57.

( 40 ) 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 132); 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 95) ning 11. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Weiss jt (C‑493/17, EU:C:2018:1000, punkt 103).

( 41 ) Pankade korrakohane kriisilahendus või saneerimine riigi poolt on avalikes huvides, sest pankade maksejõuetuse korral võivad pankade süsteemsete funktsioonide tõttu olla rasked tagajärjed nii finantssüsteemile kui ka reaalsele majandusele ning neid tuleks seega võimaluste kohaselt vältida, vt nt pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi põhjendused 1 ja 2 ning minu ettepanek kohtuasjas Banco de Portugal jt (C‑504/19, EU:C:2020:943, punkt 1).

( 42 ) Vt 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 94).

( 43 ) Praegu täidavad 15 liikmesriigis (ka) riigi keskpangad riiklike kriisilahendusasutuste ülesandeid, vt https://www.eba.europa.eu/about-us/organisation/resolution-committee/resolution-authorities.

( 44 ) Sama vähe tuleb muu hulgas pidada järelevalvet pankade üle pärast pangaliidu loomist EKPSi ülesandeks, kuigi ühtses järelevalvekorras täidab osaliselt seda ülesannet EKP. Järelevalve ülesandeid tuleb nimelt rangelt eristada rahapoliitika ülesannetest, vt nt nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (järelevalvemehhanismi määrus) (ELT 2013, L 287, lk 63), põhjendused 65 ja 66. Samuti tuleb üksteisest rangelt lahus hoida järelevalve pankade üle ja pankade kriisilahendus, vt pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artikli 3 lõige 3.

( 45 ) Vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 26).

( 46 ) Vt erinevate hinnangute toimimise tähenduse kohta põhjalikult minu ettepanekud kohtuasjades Aeris Invest vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu ja Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (C‑874/19 P ja C‑934/19 P, EU:C:2021:563, punktid 5768 ja 7478).

( 47 ) Vt selle kohta põhjalikult minu ettepanekud kohtuasjades Aeris Invest vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu ja Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (C‑874/19 P ja C‑934/19 P, EU:C:2021:563, punktid 112118).

( 48 ) 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570, punktid 78 ja 79) ning 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 73 ja 74).

( 49 ) 21. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kasutusvaldus põllumajandusmaale) (C‑235/17, EU:C:2019:432, punkt 87).

( 50 ) Kuna harta artikkel 17 vastab EIÕK esimese lisaprotokolli artiklile 1, tuleb viimati nimetatud sätet võtta harta artikli 52 lõike 3 kohaselt minimaalse kaitsetasemena arvesse, vt 21. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kasutusvaldus põllumajandusmaale) (C‑235/17, EU:C:2019:432, punkt 72).

( 51 ) Vt selle kohta EIK 25. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Papachelas vs. Kreeka (CE:ECHR:1999:0325JUD003142396, punkt 48).

( 52 ) Vt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 76 lõike 1 punkt e.

( 53 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 96 jj ja ettepanek punktis 112.

( 54 ) Vt selle kohta konkreetselt juba käesoleva ettepaneku punkt 53.

( 55 ) See on nn „valuutakasum“, vt EKPSi ja EKP põhikirja artikkel 32.2.

( 56 ) EKP puhul näeb EKPSi ja EKP põhikirja artikli 33.1 punkt b ette, et EKP pärast teatud summa väljamaksmist järelejäänud puhaskasum jagatakse riikide keskpankade vahel proportsionaalselt nende sissemaksetega.

( 57 ) Siekmann, „Die Verwendung des Gewinns der EZB und der Bundesbank“, Institute for Monetary and Financial Stability Working Paper, nr 3 (2006), lk 13 ja 14.

( 58 ) Keelust kõrvalehoidmise kohta vt määruse nr 3603/93 seitsmes põhjendus ja 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 101).

( 59 ) Vt selle kohta konkreetselt käesoleva ettepaneku punkt 77 jj.

( 60 ) Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 70 jj.

( 61 ) Vt selle kohta eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 78 ja 79.

( 62 ) Vt selle kohta sissejuhatuseks juba käesoleva ettepaneku punkt 50.

( 63 ) Vt selle aspekti kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 100) ning 11. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Weiss jt (C‑493/17, EU:C:2018:1000, punkt 107).

( 64 ) See kehtib vaatamata sellele, et EKPSi rahapoliitika eesmärk ei ole – vastupidi laialt levinud ettekujutusele – esmajoones mitte keskpanga raha või rahahulga juhtimine, vaid hindade stabiilsus, vt selle kohta näiteks Deutsche Bundesbank, „Die Rolle von Banken, Nichtbanken und Zentralbank im Geldschöpfungsprozess“, Monatsbericht, April 2017, lk 28.

( 65 ) EKP peab seda oma iga-aastastes lähenemisaruannetes rahastamiskeeldu silmas pidades tavaliselt kriitiliseks, kui kindlad summad või veel realiseerimata kasumid planeeritakse eelarve teatud eesmärkidel juba ette, vt Lähenemisaruanne, juuni 2016, lk 31, ning juuni 2020, lk 33.

( 66 ) Vt direktiivi 2006/48 artikli 3 punkt 4 või direktiivi 2013/36 artikli 1 lõike 1 punkt 36.

( 67 ) Vt praeguse õiguskorra kehtimise alusel ühtse kriisilahenduskorra määruse artikkel 20 ning pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artikkel 36. Vt selle hindamise tähtsuse kohta kriisilahenduse raames juba käesoleva ettepaneku punkt 110 ja viited joonealuse märkuse punktis 46.

( 68 ) Vt käesoleva ettepaneku punktid 135 ja 137.

( 69 ) Vt näiteks direktiivi 2013/36 artikkel 100.

( 70 ) Vt komisjoni 18. detsembri 2013. aasta otsuse, mis käsitleb riigiabi SA.33229 (2012/C) (ex 2011/N) – NLB ümberstruktureerimine – Sloveenia, mida Sloveenia kavatseb rakendada ettevõtte Nova Ljubljanska banka d.d. suhtes (ELT 2014, L 246, lk 28), põhjendus 9. Vt selle kohta ka EIK 14. septembri 2021. aasta kohtuotsus Pintar jt vs. Sloveenia (CE:ECHR:2021:0914JUD004996914, punktid 7 ja 9).

( 71 ) 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus LBI (C‑85/12, EU:C:2013:697, punkt 39) ning 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 104).

( 72 ) 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus LBI (C‑85/12, EU:C:2013:697, punkt 39) ning 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 104).

( 73 ) Eelkõige juba nimetatud direktiividega 2000/21, 2006/48 ja 2013/36.

( 74 ) Vt direktiivi 2013/36 artikli 4 lõiked 1 ja 7 ning pankade kriisilahenduse direktiivi artikli 3 lõige 3.

( 75 ) Minu arvates on see muu hulgas põhjus, miks direktiiv 2006/48 ei maini pankade kriisilahendust ega näe seetõttu ette ka järelevalvetegevuse institutsioonilist lahutamist.

( 76 ) Vt selles mõttes 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874, punktid 53 ja 56).

( 77 ) EIK 14. septembri 2021. aasta kohtuotsus Pintar jt vs. Sloveenia (CE:ECHR:2021:0914JUD004996914, punkt 107).

( 78 ) EIK 14. septembri 2021. aasta kohtuotsus Pintar jt vs. Sloveenia (CE:ECHR:2021:0914JUD004996914, punktid 99 ja 100).

Top