1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics SAE (edaspidi „Hengshi“) ja Jushi Egypt for Fiberglass Industry SAE (edaspidi „Jushi“) tühistada komisjoni 12. juuni 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/776, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Egiptusest pärit kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste impordi suhtes ning muudetakse komisjoni rakendusmäärust (EL) 2020/492, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Egiptusest pärit kootud ja/või nõeltöödeldud klaaskiust kangaste impordi suhtes (ELT 2020, L 189, lk 1) (edaspidi „vaidlustatud rakendusmäärus“), osas, milles see puudutab neid.

2

Hagejad on kaks äriühingut, mis on asutatud Egiptuse Araabia Vabariigi õiguse alusel ja mille aktsionärid on Hiina üksused. Mõlemad äriühingud kuuluvad kontserni China National Building Material (CNBM) (edaspidi „CNBM kontsern“). Hagejad toodavad ja ekspordivad teatavaid kootud või nõeltöödeldud klaaskiust kangaid ja klaaskiudheiet. Klaaskiudheie on peamine tooraine, millest klaaskiust kangast toodetakse. Neid tooteid müüakse eelkõige Euroopa Liidus.

3

Mõlemad hagejad on asutatud Hiina-Egiptuse Suessi majandus- ja kaubanduskoostöötsoonis (edaspidi „SETC-tsoon“). SETC‑tsooni moodustasid Egiptuse Araabia Vabariik ja Hiina Rahvavabariik ühiselt. See sai alguse 1990. aastatel. Hiina ja Egiptuse peaminister allkirjastasid 1997. aastal vastastikuse mõistmise memorandumi, milles need kaks riiki leppisid kokku „koostöös Suessi lahe põhjakaldal asuva vabamajandustsooni arendamises“.

4

2002. aastal määratles Egiptuse valitsus suurema, 20 km2 suuruse ala, milles SETC-tsoon asus, ametlikult erimajandustsoonina, mistõttu hakati ka SETC-tsoonile kohaldama Egiptuse seaduse nr 83/2002 eriliste majanduspiirkondade kohta (edaspidi „seadus 83/2002“) sätteid.

5

Seejärel asutasid Hiina ja Egiptuse riigi omandis olevad üksused äriühingu Egypt TEDA Investment Co. (edaspidi „Egypt TEDA“), millest 80% kuulub Hiina valitsusele ja ülejäänud 20% Egiptuse valitsusele.

6

2012. aastal, kui Egiptuse president külastas Hiinat, nimetas ta SETC-tsooni kahe riigi kahepoolse koostöö kõige olulisemaks projektiks. Samuti avaldas ta lootust, et järjest arvukamad Hiina ettevõtjad hakkavad SETC-tsooni investeerima ning osalevad seeläbi Egiptuse taastamisprogrammis.

7

2013. aastal sõlmisid Egypt TEDA ja Egiptuse võimud lepingu SETC‑tsooni laiendamiseks 6 km2 võrra. Alates samast aastast on SETC-tsooni edasi arendatud ka Hiina majandusvööndi ja maanteede algatuse („One Belt, One Road“) egiidi all. Vastavalt Hiina riiginõukogu 13. mai 2015. aasta suunavale arvamusele (rahvusvahelise tootmisvõimsuse ja seadmete tootmise alase koostöö edendamise kohta) hõlmab see algatus „välisriiki laienevatele“ äriühingutele võimalust saada kasu maksu- ja maksutoetuspoliitikast, saada kontsessioonilaene, finantstoetust sündikaatlaenude kaudu, ekspordikrediiti, projektide rahastamist, omakapitaliinvesteeringuid ja ekspordikrediidikindlustust.

8

2015. aastal koondati eespool punktis 4 nimetatud erimajandustsoon, mille hulka kuulub SETC-tsoon, ametlikult Suessi kanali majandustsooni (edaspidi „SC-tsoon“), mis on laiem piirkond ja hõlmab Suessi kanali ümber olevat ala, mida reguleerib seadus nr 83/2002 Egiptuse algatatud Suessi kanali piirkonna arengukava raames.

9

2016. aastal kuulutasid Hiina ja Egiptuse president pidulikult alustatuks SETC-tsooni 6 km2 suuruse laiendamisprojekti ning sõlmisid 21. jaanuaril 2016 Hiina ja Egiptuse valitsuse vahel lepingu (edaspidi „2016. aasta koostööleping“), milles täpsustati SETC-tsooni tähtsust ja õiguslikku seisundit.

10

2016. aasta koostöölepingu kohaselt arendavad kahe riigi valitsused SETC-tsooni ühiselt. Nad teevad seda kooskõlas kummagi riigi riikliku strateegiaga, Hiina puhul majandusvööndi ja maanteede algatusega („One Belt, One Road“) ning Egiptuse puhul Suessi kanali piirkonna arengukavaga. Egiptuse valitsuse panus sellesse on maa, tööjõud ja teatavad maksuvabastused, tsoonis tegutsevad Hiina äriühingud aga käitavad tootmisrajatisi, kasutades selleks oma vahendeid ja juhte. Egiptuse rahapuuduse kompenseerimiseks toetab Hiina valitsus seda projekti vajalike rahaliste vahendite andmisega Egypt TEDA ja SETC-tsoonis tegutsevate Hiina äriühingute käsutusse.

11

Pärast seda, kui menetlusse astuja Tech-Fab Europe eV esitas 1. aprillil 2019 kaebuse nende tootjate nimel, kes esindasid enam kui 25% klaaskiust kanga kogutoodangust liidus, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55; edaspidi „subsiidiumivastane alusmäärus“), artikli 10 alusel, algatas komisjon sama artikli alusel subsiidiumivastase uurimise Hiinast ja Egiptusest pärit klaaskiudkanga impordi kohta Euroopa Liitu. Komisjon avaldas 16. mail 2019 algatamisteate Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2019, C 167, lk 11).

12

Täpsemalt, nagu nähtub vaidlustatud rakendusmääruse põhjendusest 127, on uurimisalune toode kangas, mis on kootud ja/või nõeltöödeldud pikast klaaskiudheidest ja/või -lõngast, mis võib sisaldada muid elemente, välja arvatud immutatud või eelnevalt immutatud tooted ning avatud pooridega filterkangas, mille ava mõõt on nii piki- kui ka põikisihis vähemalt 1,8 mm ning mille pindtihedus on 35 g/m2 (edaspidi „klaaskiust kangas“), mis praegu kuulub CN‑koodide ex70193900, ex70194000, ex70195900 ja ex70199000 alla (TARICi koodid 7019390080, 7019400080, 7019590080 ja 7019900080).

13

Subsiidiumide ja kahju uurimine puudutas ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2018. Kahju ja põhjusliku seose hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2015 kuni uurimisperioodi lõpuni.

14

Jushi tootis uurimisperioodil nii klaaskiust kangast kui ka klaaskiudheiet. Jushi kasutas enda toodetud klaaskiudheiet, et valmistada klaaskiust kangast, ning müüs klaaskiudheiet ühtlasi sõltumatutele klientidele nii Egiptuses kui ka välismaal ning Hengshile. Hengshi tootis klaaskiust kangast nii klaaskiudheidest, mida oli ostnud Jushilt, kui ka ühelt seotud äriühingult ja ühelt sõltumatult äriühingult, mis on mõlemad asutatud Hiinas.

15

Jushi müüs klaaskiust kangast otse oma sõltumatutele klientidele Egiptuses ja liidus. Ühtlasi eksportis ta klaaskiust kangast kolmele seotud kliendile liidus: Jushi Spain SA-le, Jushi France SASile ja Jushi ltalia Srl-ile. Samuti müüs Jushi klaaskiust kangast liidus ühe seotud äriühingu vahendusel, mis oli asutatud väljaspool liitu, nimelt Jushi Group (HK) Sinosia Composite Materials Co. Ltd. Jushi poolt klaaskiust kanga müük liidus moodustas ligikaudu [konfidentsiaalne] ( 2 )% selle toote kogumüügist hagejate poolt uurimisperioodil.

16

Hengshi, kes toodab ainult klaaskiust kangast, ei müünud seda Egiptuse turul, vaid müüs seda liidus otse sõltumatutele klientidele ning samuti ühe seotud äriühingu vahendusel, kes oli asutatud väljaspool liitu, nimelt Huajin Capital Ltd. Hengshi poolt klaaskiust kanga müük liidus moodustas ligikaudu [konfidentsiaalne]% selle toote kogumüügist hagejate poolt uurimisperioodil.

17

21. veebruaril 2019 algatas komisjon eraldiseisva dumpinguvastase uurimise seoses Hiinast ja Egiptusest pärit klaaskiudkanga impordiga liitu (edaspidi „paralleelne dumpinguvastane uurimine“). 7. juunil 2019 algatas komisjon ka subsiidiumivastase uurimise seoses Egiptusest pärit klaaskiudheide impordiga (edaspidi „klaaskiudheiet käsitlev paralleelne subsiidiumivastane uurimine“).

18

Hagejad esitasid 14. juunil 2019 märkused subsiidiumide, kahju ja liidu huvi kohta. 1. juulil 2019 esitasid nad oma vastuse subsiidiumivastasele küsimustikule. Hagejad edastasid 27. septembril 2019 vastuse komisjoni täiendava teabe taotlusele. Komisjon tegi kontrollkäigud hagejate ja hagejatega seotud äriühingute ruumidesse.

19

26. juulil 2019 esitas Egiptuse valitsus oma vastuse subsiidiumivastasele küsimustikule. Egiptuse valitsus esitas 15. oktoobril 2019 oma vastuse komisjoni täiendava teabe taotlusele. Komisjon teavitas 23. detsembril 2019 Egiptuse valitsust oma kavatsusest kohaldada subsiidiumivastase alusmääruse artiklit 28, arvestades teatavaid andmeid õigusliku ja institutsioonilise raamistiku ning Hiina Rahvavabariigi ja Egiptuse Araabia Vabariigi valitsustevaheliste kokkulepete kohta seoses SETC‑tsooniga. Egiptuse valitsus vastas komisjonile 3. jaanuaril 2020 ja edastas talle soovitud teabe.

20

Komisjon edastas 27. veebruaril 2020 hagejatele lõplikud järeldused, mille kohta nad esitasid oma märkused 20. märtsil 2020. Nende järelduste kohta toimus komisjoniga ärakuulamine.

21

Komisjon võttis 17. aprillil 2020 vastu täiendavad lõplikud järeldused, mille kohta hagejad esitasid oma märkused 22. aprillil 2020. Nende järelduste kohta toimus komisjoniga ärakuulamine.

22

Komisjon võttis 12. juunil 2020 vastu vaidlustatud rakendusmääruse. See rakendusmäärus avaldati Euroopa Liidu Teatajas15. juunil 2020 ja see jõustus järgmisel päeval pärast selle avaldamist.

23

Nimetatud määrusega kehtestati hagejate liitu suunatud klaaskiudkanga impordile lõplik tasakaalustav tollimaks 10,9%.

24

Hagejad paluvad Üldkohtul:

25

Komisjon ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

71

Hagejad esitavad selle väiteosa põhjendamiseks kolm peamist etteheidet. Esiteks leiavad nad, et see, kuidas komisjon tõlgendas subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a, ei ole liidu õiguse seisukohast põhjendatud. Teiseks leiavad nad, et komisjonil ei olnud alust tugineda WTO õigusele selle määruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a tõlgendamisel. Kolmandaks ei ole nende sõnul tõlgendus, mille komisjon andis subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu (edaspidi „subsiidiumide leping“) artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktile 1, kooskõlas WTO praktikaga ja rahvusvahelise avaliku õigusega.

72

Esimese etteheite põhjenduseks väidavad hagejad, et subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a – mille sõnastus on selge ja täpne ning mida ei ole pealegi vaja tõlgendada 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi „Viini konventsioon“) alusel – ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni 2001. aasta artiklite, mis käsitlevad riigi vastutust rahvusvahelise õiguse rikkumisel (edaspidi „rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklid“), grammatilisest tõlgendusest tuleneb, et mitte üksnes rahalist toetust andev valitsus ei pea asuma ekspordi lähteriigi territooriumil, vaid ka see rahaline toetus ise peab lähtuma sealt territooriumilt. Seda tõlgendust toetab nende sõnul subsiidiumivastase alusmääruse üldine kontekst, eelkõige selle artikli 10 lõige 7 ja artikli 13 lõige 1.

73

Teise etteheite põhjendamiseks väidavad hagejad, et komisjon eksis, kui ta tõlgendas subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a WTO õiguse alusel. Nad märgivad, et kuigi kohtupraktika kohaselt võib liidu kohus kontrollida liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel, kui liit soovib täita WTO raames võetud teatud kohustust, ei saa käesolevas asjas siiski tugineda WTO õiguse alusel tõlgendatud subsiidiumivastase alusmääruse sätetele, mis erinevad subsiidiumide lepingu sätetest. Hagejate sõnul erineb subsiidiumide lepingu sõnastus ilmselgelt sellest, mida on kasutatud selles määruses mõiste „subsiidium“ määratluse osas.

74

Kolmanda etteheite põhjenduseks väidavad hagejad, et isegi kui eeldada, et subsiidiumivastases alusmääruses kasutatud väljendi „valitsus“ tõlgendamiseks tuleb arvesse võtta WTO õigust, on komisjoni tõlgendus subsiidiumide lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktile 1 väär, kuna see eirab Viini konventsiooni artikli 31 lõikeid 1 ja 3. Nimelt nähtub sellest subsiidiumide lepingu artiklist selgelt, et kolmandate riikide valitsuste toiminguid ei saa omistada päritoluriigi või ekspordiriigi valitsusele. Seda tõlgendust kinnitavad ka teised selle lepingu sätted, nagu artikli 13 lõiked 1, 2 ja 4 ning artikli 18 lõike 1 punkt a.

75

Lisaks ei ole nende sõnul rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklite artikkel 11 subsiidiumide lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis 1 sisalduva väljendi „valitsus“ tõlgendamise tarvis rahvusvahelise õiguse „asjaomane“ norm Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti c tähenduses. Nende sõnul ei otsustanud WTO apellatsioonikogu teisiti juhtumis „Ühendriigid. Teatavate Hiina toodete suhtes kehtestatud lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud“ (WT/DS 379/AB/R). Repliigis lisavad hagejad, et kui selles uurimises kohaldatav õigus oleks olnud subsiidiumivastase alusmääruse asemel subsiidiumide leping, oleks komisjon võinud Hiina üksuste poolt hagejatele makstud rahalised toetused kvalifitseerida subsiidiumideks vastavalt subsiidiumide lepingu artikli 1 lõikele 1, ilma et ta oleks pidanud seda rahalist toetust Egiptuse valitsusele „omistama“ vastavalt rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklite artiklile 11. Rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklite artikkel 11 ei ole käesolevas asjas mingil juhul kohaldatav, kuna selle eesmärk on reguleerida teise riiki integreeritud riigi tegevust pärast sellise territooriumi omandamist, kus selline tegevus on omistatav õigusjärglasele riigile, või ka seda, kui riik on hiljem eraviisiliselt toime pannud või toime panemas õigusvastast tegevust. Nimelt reguleerivad riigi vastutust teise riigi tegevuse eest rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklite artiklid 16–18, mitte aga artikkel 11.

76

Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb neile argumentidele vastu.

77

Nagu nähtub eespool punktist 72, on hagejad seisukohal, et see, kuidas komisjon tõlgendas subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a, eelkõige mõistet päritolu- või ekspordiriigi „valitsus“, ei ole liidu õiguse seisukohast põhjendatud.

78

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb igat liidu õigusnormi käsitada selle kontekstis ja tõlgendada liidu õigust kui tervikut silmas pidades, arvestades õiguse eesmärke ja arengutaset kuupäeval, mil kõnealust normi tuleb kohaldada (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Association France Nature Environnement, C‑379/15, EU:C:2016:603, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Sellega seoses olgu esiteks meenutatud, et subsiidiumivastase alusmääruse artikkel 3 sätestab, et subsiidium loetakse olemasolevaks, kui punktide 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, st kui on olemas päritolu- või ekspordiriigi valitsuse „rahaline toetus“ ja kui seeläbi saadakse „kasu“.

80

Nimetatud määruse artikli 2 punktis b on mõiste „valitsus“ määratletud kui päritolu- või ekspordiriigi territooriumil asuv valitsus või muu riigiorgan.

81

Selles artiklis sisalduv mõiste „valitsus“ piirdub aga sellega, et tõlgendatakse mõistet „valitsus“ nii, et see hõlmab päritoluriigi või ekspordiriigi riigiorganeid. See säte ei välista siiski seda, et konkreetseid kättesaadavaid tõendeid arvestades võib rahalist toetust omistada asjaomase toote päritolu- või ekspordiriigi valitsusele.

82

Teiseks olgu märgitud, et selle määruse põhjenduses 5 on sätestatud, et „[s]ubsiidiumi olemasolu kindlaksmääramisel on vaja näidata, et valitsus või riigi territooriumil asuv avalik-õiguslik asutus on andnud rahalist toetust või et on saadud mingil kujul tulu või hinnatoetust GATT 1994 XVI artikli tähenduses ning et toetust saanud ettevõte on seeläbi kasu saanud.“

83

Selles põhjenduses kasutatud mõiste „riigi territooriumil“ ei tähenda, et rahaline toetus peaks pärinema vahetult päritolu- või ekspordiriigi valitsuselt. Vastupidi, nagu märgib ka komisjon, ei välista selle mõiste kasutamine võimalust järeldada, et rahalist toetust võib omistada asjaomase toote päritolu- või ekspordiriigi valitsusele.

84

Seega ei välista subsiidiumivastane alusmäärus seda, et rahalist toetust võiks päritolu- või ekspordiriigi valitsusele omistada, isegi kui toetus ei pärine otseselt selliselt valitsuselt.

85

Eelnev järeldus on seda asjakohasem SETC‑tsooni konkreetses kontekstis, kus hagejad tegutsevad.

86

Esimesena võttis komisjon vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduses 690 arvesse kahe Egiptuse presidendi avaldust SETC‑tsooni kohta. Esimene, mis pärineb 2012. aastast, määratles selle ala Egiptuse ja Hiina kahepoolse koostöö kõige olulisemaks projektiks. Teine, mis pärineb 2014. aastast, oli seotud majandusvööndi ja maanteede algatusega („One Belt, One Road“) ning täpsustas muu hulgas, et see algatus andis Egiptusele taastumiseks suurepärase võimaluse ning Egiptuse pool oli valmis selles aktiivselt osalema ja seda toetama. Egiptuse pool soovis teha Hiinaga koostööd muu hulgas Suessi kanali koridori ja SETC-tsooni arendamisel ning meelitada Hiina ettevõtjaid Egiptusesse investeerima.

87

Sellega seoses on vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduses 691 märgitud, et Hiina majandusvööndi ja maanteede algatuse („One Belt, One Road“) olemus on avalikult teada ning riiginõukogu 13. mai 2015. aasta suunavate arvamuste (rahvusvahelise tootmisvõimsuse ja seadmete tootmise alase koostöö edendamise kohta) kohaselt on poliitilised toetused, mida „välisriiki laienevad äriühingud“ võivad saada, muu hulgas maksu- ja maksutoetuspoliitika, kontsessioonilaenud, finantstoetus sündikaatlaenude kaudu, ekspordikrediit, projektide rahastamine, omakapitaliinvesteeringud ja lõpuks ekspordikrediidikindlustus.

88

Teisena võttis komisjon vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduses 693 arvesse asjaolu, et Hiina ja Egiptuse valitsus sõlmisid SETC-tsooni kohta 2016. aasta koostöölepingu. Selle lepingu artiklis 1 on eelkõige sätestatud, et Hiina Rahvavabariigil on õigus kohaldada SETC-tsoonis oma teatavaid õigusnorme. Nimetatud lepingu artikli 4 lõige 1 näeb ette, et „Hiina valitsus käsitab [SETC]-tsooni Hiina majandus- ja kaubanduskoostöö tsoonina välismaal“ ning „koostöötsoonil on ehitamise, ettevõtjate ligimeelitamise ja käitamise ajal õigus saada asjakohast poliitilist toetust ja abi, mida Hiina valitsus pakub ülemere majandus- ja kaubanduskoostöötsoonidele“. Samuti on lepingu artikli 5 lõikes 1 sätestatud, et Hiina valitsus toetab koostöötsooni sellega, et „soovitab asjaomastel finantsasutustel pakkuda rahastamisvahendeid koostöötsoonis asuvatele investeerimisprojektidele, tingimusel et laenutingimused ja laenu kasutamise nõuded on täidetud“.

89

Kolmandana on vaidlustatud rakendusmääruse põhjenduses 660 märgitud, et 2016. aasta koostöölepingu rakendamise tagamiseks kehtestasid Hiina ja Egiptus kolmetasandilise konsulteerimismehhanismi, mis koosneb eelkõige koostöölepingust SETC-tsooni halduskomisjoni loomiseks, tsooni korralduskomiteest ning lõpuks sellest, et Egypt TEDA ja selle Egiptuse partnerid teavitasid probleemidest ja raskustest. Lisaks nähtub sama määruse põhjendusest 652, et Egypt TEDAs kuulub 80% Hiina poolele ja 20% Egiptuse poolele ning selle eesmärk oli hoogustada Egiptuses asuva SETC-tsooni arengut.

90

Lõpuks nähtub vaidlustatud rakendusmääruse põhjendustest 726 ja 745, et Egiptuses asuvatele Hiina äriühingutele antud rahaline toetus oli eriti märkimisväärne.

91

Seega oli Hiina ja Egiptuse valitsuse tihedas koostöös asutatud SETC-tsoon kui õigusliku ja majandusliku iseärasusega tsoon, mis võimaldas Hiina valitsusel anda selles tsoonis asutatud Hiina ettevõtjatele otse kõiki vahendeid, mis on seotud Hiina majandusvööndi ja maanteede algatusega („One Belt, One Road“).

92

Neil asjaoludel ei saa nõustuda, et sellise ulatusega majandus- ja õigusalane konstruktsioon nagu SETC-tsoon, mis on loodud kõige kõrgemal tasandil Hiina ja Egiptuse valitsuse tihedas koostöös, jääks välja subsiidiumivastase alusmääruse kohaldamisalast, ilma et see kahjustaks selle määruse soovitavat toimet või eesmärke.

93

Kolmandaks ja vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole komisjoni tõlgendus subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a kohta vastuolus sama määruse artikli 10 lõikega 7 ega artikli 13 lõikega 1. Mis puudutab nimelt artikli 10 lõiget 7, siis subsiidiumivastase alusmäärusega ei ole sugugi välistatud, et päritolu- või ekspordiriigi võimuorganitega võib konsulteerida neile omistatava rahalise toetuse osas. Käesolevas asjas nähtub pealegi toimikust, et komisjon kutsus Egiptuse valitsust üles alustama konsultatsioone sellistes küsimustes nagu Hiina üksuste antud sooduslaenud.

94

Mis puudutab nimetatud määruse artikli 13 lõiget 1, mis võimaldab muu hulgas päritolu- või ekspordiriigil subsiidiumi lõpetada, seda piirata või võtta teisi meetmeid selle mõju suhtes, siis selline võimalus kehtib ka juhul, kui rahalise toetuse võib omistada päritolu- või ekspordiriigi valitsusele. Nimelt oli Egiptuse valitsusel käesoleval juhul võimalus lõpetada tihe koostöö Hiina valitsusega rahalise toetuse osas või pakkuda meetmeid, et piirata kõnealuste subsiidiumide mõju.

95

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ei subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkt a ega selle määruse üldine ülesehitus ei välista, et kolmanda riigi valitsuse antud rahalise toetuse võiks sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, omistada päritolu- või ekspordiriigi valitsusele, võttes arvesse konkreetseid olemasolevaid tõendeid, nagu need on esitatud eespool punktides 86–91.

96

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, toetavad seda järeldust subsiidiumide lepingu artikli 1 sätted, millest lähtuvalt tuleb subsiidiumivastast alusmäärust tõlgendada. Sellega seoses tuleb meenutada, et eeldusel, et liit on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele, peab liidu kohus kontrollima kõnealuse liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel (vt analoogia alusel 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant vs. komisjon, T‑716/19, EU:T:2021:457, punkt 95).

97

Kuid subsiidiumivastase alusmääruse põhjendusest 3 nähtub, et selle määruse eesmärk on eelkõige „kajastada“ liidu õiguses „nii palju kui võimalik“ subsiidiumide lepingu reegleid.

98

Lisaks on kohtupraktikas juba sedastatud, et subsiidiumivastase alusmääruse artikkel 3 „Subsiidiumi mõiste“ ning subsiidiumide lepingu artikkel 1 olid sõnastuse poolest suures osas identsed ning sisu osas täiesti identsed (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 99).

99

Lisaks ei nähtu subsiidiumivastase alusmääruse põhjendustest seadusandja tahet kalduda kõrvale subsiidiumide lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 sisust. Vastupidi, nagu nähtub selle määruse põhjendusest 3, millele on viidatud eespool punktis 97, soovis seadusandja tõesti rakendada subsiidiumide lepingu raames võetud konkreetset kohustust vastavalt eespool punktis 96 viidatud kohtupraktikale.

100

Seega, vastupidi hagejate väidetele tuleb subsiidiumivastase alusmääruse sätteid tõlgendada nii palju kui võimalik subsiidiumide lepingu vastavaid sätteid arvestades (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 101). Sama kehtib ka selle määruse artikli 3 kohta, mille eesmärk on rakendada subsiidiumide lepingu artikli 1 sisu (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 102).

101

Mis puudutab subsiidiumide lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1, siis tuleb esimesena märkida, et selles on subsiidium määratletud kui rahaline toetus, mida annab mõne WTO liikme territooriumil asuv valitsus või mis tahes riigiorgan. See sõnastus ei välista seega võimalust, et kolmanda riigi antud rahalist toetust võiks omistada päritolu- või ekspordiriigi valitsusele, kuna piisab sellest, kui rahaline toetus pärineb mõne WTO liikme territooriumil asuvalt valitsuselt või mis tahes riigiorganilt.

102

Teisena, subsiidiumide lepingu artiklid 13 ja 18, mis käsitlevad vastavalt konsultatsioone ja kohustusi, ei sea eeltoodud kaalutlusi kahtluse alla. Nimelt ei välista nende sätete sõnastus ja eesmärk olukordi, kus rahaline toetus omistatakse WTO liikmele, kuna esiteks võib liikmetega, kelle tooteid võidakse uurida, konsulteerida neile omistatava rahalise toetuse osas, ja teiseks võivad liikmed, kelle tooteid võidakse uurida, kehtestada neile omistatavatele toetustele piiranguid.

103

Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et kuna komisjon tõlgendas subsiidiumivastast alusmäärust õigesti, tuginedes subsiidiumide lepingule, siis ei ole tähtsust asjaolul, kas ta võttis arvesse rahvusvahelise õiguse komisjoni artiklite artiklit 11 või mitte. Seetõttu tuleb tagasi lükata ka käesoleva väiteosa kolmas etteheide ja järelikult ka see väiteosa tervikuna.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab: