1

CF, TB, LO SA ja UM SL paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. juuni 2020. aasta määrus Noguer Enríquez jt vs. komisjon (T‑22/19, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2020:295), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende nõude hüvitada kahju, mis neile väidetavalt tekitati Euroopa Komisjoni hooletuse tõttu esiteks seoses Brüsselis 30. juunil 2011 alla kirjutatud Euroopa Liidu ja Andorra Vürstiriigi vahelise rahaküsimusi käsitleva lepingu (ELT 2011, C 369, lk 1, edaspidi „liidu/Andorra rahaküsimuste leping“) täitmise tagamisega ning teiseks seoses selle lepingu sisuga.

2

Liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu artiklis 10 on ette nähtud järgmist:

„1.   Käesoleva lepingu kohaldamise tulemusel lepinguosaliste vahel esilekerkivad vaidlusküsimused, mida ei õnnestu lahendada ühiskomitees, kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusse.

2.   Kui Euroopa Liit (keda esindab Euroopa Komisjon ja kes tegutseb ühiskomitees ELi delegatsiooni soovitusel) või Andorra Vürstiriik leiab, et teine lepinguosaline ei ole täitnud käesoleva lepingu kohast kohustust, võib ta anda asja Euroopa Kohtusse. Euroopa Kohtu otsus on lepinguosaliste jaoks siduv ja nad võtavad selle täitmiseks vajalikud meetmed ajavahemiku jooksul, mille Euroopa Kohus on kõnealuses otsuses kindlaks määranud, otsus ei kuulu edasikaebamisele.

3.   Juhul kui Euroopa Liit või Andorra Vürstiriik ei võta otsuse täitmiseks vajalikke meetmeid kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, võib teine lepinguosaline lepingu lõpetada, teatades sellest kolm kuud ette.“

3

Selle lepingu artikli 11 lõigetes 1‑3 on sätestatud järgmist:

„1.   Luuakse ühiskomitee. Ühiskomitee koosneb Andorra Vürstiriigi ja Euroopa Liidu esindajatest. Euroopa Liidu delegatsioon koosneb Euroopa Komisjoni (kes on selle esimees), Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ning Euroopa Keskpanga esindajatest.

2.   Ühiskomitee tuleb kokku vähemalt üks kord aastas. Eesistujaks on vaheldumisi (üheks aastaks) Euroopa Liidu esindaja ja Andorra Vürstiriigi esindaja. Ühiskomitee teeb otsused ühehäälselt.

3.   Ühiskomitee vahetab seisukohti ja teavet ning võtab vastu artiklites 3 ja 8 osutatud otsused. Euroopa Liidu delegatsioon teavitab Andorra Vürstiriiki neist õigusalastest eelnõudest, mis on Euroopa Liidus artiklis 8 osutatud valdkondades arutluse all. Lisaks vaatab ühiskomitee läbi Andorra Vürstiriigi võetud meetmed ning püüab lahendada käesoleva lepingu kohaldamisest tulenevaid võimalikke vaidlusi.“

4

Liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu artiklis 12 on täpsustatud, et ilma „et see piiraks artikli 10 lõike 3 kohaldamist, võib kumbki lepinguosaline käesoleva lepingu lõpetada, teatades sellest ette üks aasta“.

5

29. novembril 2011 Brüsselis alla kirjutatud liidu ja Monaco Vürstiriigi vahelise rahaküsimusi käsitleva lepingu (ELT 2012, C 310, lk 1; edaspidi „liidu/Monaco rahaküsimuste leping“) artikli 12 lõikes 4 on sätestatud järgmist:

„Kõik küsimused, mis hõlmavad Euroopa Liidu institutsioonide või ametite otsuseid seoses käesoleva lepingu kohaldamisega, kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusse. Iga füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on registreeritud Monaco Vürstiriigi territooriumil, võib esitada mis tahes viisil või moel teda puudutavate õigusaktide kohta kaebuse samadel tingimustel füüsilise või juriidilise isikuga, kelle elu- või asukoht on registreeritud Prantsusmaal.“

6

Apellandid olid Banca Privada de Andorra SA (edaspidi „BPA“) aktsionärid, kellele kuulus 75,52% aktsiatest.

7

BPA oli rahvusvahelisel tasandil tegutsev Andorra pank.

8

Financial Crimes Enforcement Network (finantskuritegude tõkestamise võrgustik, Ameerika Ühendriigid) otsustas 10. märtsil 2015 liigitada BPA nende välismaiste asutuste hulka, mis kujutavad endast esmajärgulist muret rahapesu valdkonnas. Samal päeval tegi see asutus õigusakti eelnõu kohta antud arvamuses ettepaneku keelata finantsasutustel avada, omada või hallata Ameerika Ühendriikides BPA nimel või arvel kontosid.

9

BPA-l tekkisid nende sündmuste järel rahalised raskused.

10

BPA esitas 26. märtsil 2015 maksete peatamise avalduse ja taotles maksejõuetusmenetluse algatamist.

11

Andorra Vürstiriik võttis 2. aprillil 2015 vastu 2. aprilli 2015. aasta seaduse 8/2015 kiireloomuliste meetmete kohta pangandusasutuste finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse mehhanismi kehtestamiseks (Llei 8/2015 de mesures urgents per implantar mecanismes de reestructuració i resolució d’entitats bancàries) (BOPA nr 31, 16.4.2015, lk 1, edaspidi „seadus 8/2015“), millega võeti osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190). Seadusega 8/2015, mis jõustus 16. aprillil 2015, asutati Agència Estatal de Resolució de Entitats Bancàries (riiklik pangandusasutuste kriisilahendusasutus, Andorra) (edaspidi „AREB“).

12

AREB algatas 27. aprillil 2015 BPA kriisilahendusmenetluse, lõpetades nii maksejõuetusmenetluse.

13

AREB tegi 21. aprillil 2016 otsuse BPA kriisilahenduse kohta, millega muu hulgas vähendati tema aktsiakapitali nullini.

14

Apellandid palusid 29. detsembri 2017. aasta kirjas komisjonil võtta erinevaid meetmeid rakendamaks erinevaid kavasid, et lõpetada Andorra Vürstiriigi toime pandud liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu väidetavad rikkumised seaduse 8/2015 vastuvõtmisega direktiivi 2014/59 osalise ja nõuetele mittevastava ülevõtmise tõttu. Selles kirjas palusid nad komisjonilt ka, et ta tunnistaks, et tal on lepinguväline vastutus kahju eest, mis neile hooletuse tõttu tekitati.

15

Komisjon lükkas 5. märtsi 2018. aasta kirjas tagasi apellantide väited ja kogu vastutuse neile väidetavalt tekitatud kahju eest (edaspidi „5. märtsi 2018. aasta kiri“).

16

Apellandid kordasid 10. ja 21. detsembri 2018. aasta kirjades komisjonile 29. detsembri 2017. aasta kirjas esitatud nõudeid. Komisjon sellele ei vastanud.

17

Apellandid esitasid Üldkohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2019 saabunud hagiavalduse, milles nad palusid hüvitada kahju, mis neile väidetavalt tekkis komisjoni hooletuse tõttu esiteks seoses liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu täitmise tagamisega ning teiseks seoses selle lepingu sisuga.

18

Üldkohus jättis hagi vaidlustatud kohtumäärusega õiguslikult ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

19

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja mõista kohtukulud välja komisjonilt ning esimese võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule või teise võimalusena hagi rahuldada.

20

Kodukorra artiklis 181 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, võib Euroopa Kohus ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist igal ajal jätta apellatsioonkaebuse põhistatud määrusega tervikuna või osaliselt rahuldamata.

21

Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

22

Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks sisuliselt viis väidet, millega nad vaidlustavad Üldkohtu hinnangud vaidlustatud kohtumääruses, mis käsitlevad esiteks nende selle arutluskäigu vastuvõetavust, mis puudutab õiguskindluse põhimõtet, läbipaistvuse põhimõtet, Euroopa integratsiooni aluseks olevaid olulisi põhimõtteid, komisjoni usaldusväärsust ja põhiõigusi; teiseks nende selle arutluskäigu vastuvõetavust, mis puudutab 5. märtsi 2018. aasta kirja; kolmandaks komisjoni väidetavat hooletust seoses liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu sisuga; neljandaks komisjoni väidetavat hooletust seoses selle lepingu täitmise tagamisega ning viiendaks menetluse kohtumääruse vastuvõtmisega lõpetamise otsetarbekust.

23

Apellandid väidavad teise väitega, mida tuleb analüüsida esimesena, et tuleb tühistada vaidlustatud kohtumääruse õiguslik põhjendus, mille kohaselt nende arutluskäik 5. märtsi 2018. aasta kirja kohta tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna nad ei ole täpsustanud põhjusi, miks see kiri toob juhul, kui nad soovivad seda argumenti toetada, kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.

24

Apellandid rõhutavad nimelt, et nad ei ole kunagi väitnud, et 5. märtsi 2018. aasta kiri oli aluseks liidu lepinguvälise vastutuse tekkimisele, ning nende sellekohase arutluskäigu eesmärk esimeses kohtuastmes oli üksnes ennetada komisjoni argumente kostja vastuses. Järelikult oleks hagi tulnud tunnistada selles sisalduvate väidete osas vastuvõetavaks.

25

Apellandid kinnitavad teises väites sõnaselgelt, et nende hagiavaldus ei sisaldanud ei väiteid ega argumente selle kohta, et 5. märtsi 2018. aasta kiri oli aluseks liidu lepinguvälise vastutuse tekkimisele.

26

Järelikult ei saa see väide, millega vaidlustatakse hinnang, mille Üldkohus andis sellise väite või argumendi vastuvõetavusele, tuua apellantidele kasu. Nimelt ei sisalda hagiavaldus esiteks nende endi sõnul sellist väidet ega argumenti, mille võiks tunnistada vastuvõetavaks. Teiseks ei mõjuta see Üldkohtu hinnang kuidagi muude nimetatud hagiavalduses esitatud ja Üldkohtus eraldi analüüsitud argumentide vastuvõetavust.

27

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et apellandi põhjendatud huvi esinemise eelduseks on see, et apellatsioonkaebuse tulemus võib tuua selle esitanud isikule mingit kasu (24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ja komisjon vs. Fresh Del Monte Produce, C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2015:416, punk 46).

28

Sellest järeldub, et kuna apellantidel puudub põhjendatud huvi, tuleb teine väide ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

29

Apellandid väidavad neljandas väites, mida tuleb analüüsida teisena, et kui komisjon sõlmis liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu, võttis ta selle lepingu kontrolli, järelevalve ja ülesütlemisega seotud konkreetsed kohustused, mis on omased tema rollile lepingu tagajana ning mis kuuluvad tema ELL artiklis 17 ette nähtud institutsioonilise kohustuse hulka.

30

Komisjon rikkus siiski oma kohustusi, kui ta eiras, olles täielikult teadlik direktiivi 2014/59 osalisest ülevõtmisest seadusega 8/2015, Andorra ja liidu kodanike põhiõigusi kahjustades oma tegutsemiskohustust, mis tekitas apellantidele märkimisväärset kahju. Mis aga puudutab nende kohustuste täitmist, siis komisjon ei saa oma hooletuse ja tegevusetuse õigustamiseks tugineda ühelegi kaalutlusõigusele.

31

Komisjoni vastutus tekib seega seetõttu, et ta lubas nimetatud direktiivi üle võtta viisil, mis on õigusvastane, kallutatud, tagasiulatuv, osaline ja kahjustav, rikkudes nii institutsioonilisi kui ka liidu/Andorra rahaküsimuste lepingust, eelkõige selle artikli 10 lõikest 2 ja artikli 11 lõikest 3, tulenevaid kohustusi.

32

Vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, võtaks liidu/Andorra rahanduslepingu tõlgendamine nii, et see ei kehtesta komisjonile mingit kohustust tegutseda Andorra Vürstiriigi toime pandud rikkumiste korral, sellelt lepingult sisu ja takistaks selle eesmärkide saavutamist. Mis puudutab lisaks ELL artikli 17 sisu, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et komisjon kui aluslepingute ja nende alusel sõlmitud lepingute tagaja on kohustatud veenduma, et kolmandad riigid täidavad nõuetekohaselt liiduga sõlmitud lepinguga omale võetud kohustusi asjaomases lepingus või selle alusel vastu võetud otsustes ette nähtud meetmete kaudu.

33

Need kohustused lasuvad komisjonil seda enam, et eri riikide kodanikele ei ole antud võimalust tugineda direktiivi 2014/59 sätete vahetule õigusmõjule ning neil ei ole ka võimalust pöörduda liikmesriigi kohtu poole, et paluda tal esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, ega saa esitada neile kahju tekitavate aktide peale hagi – nagu Monaco kodanikud – vahetult liidu/Monaco rahaküsimuste lepingu artikli 12 lõike 4 alusel.

34

Komisjoni tegevusetus võimaldas seega Andorra ametiasutustel rikkuda hagejate omandiõigust, mis tähendab, et nimetatud institutsioon rikkus seda õigust. Tema tegevusetus kujutab endast ka apellantide õiguspärase ootuse, et komisjon järgib oma Liidu/Andorra rahaküsimuste lepingust tulenevaid kontrollikohustusi, rikkumist.

35

Vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, ilmneb hagejate arvates selgelt, et tegevusetusega põhjustatud kahju seisneb erinevuses selle vahel, mida nad said pärast BPA kriisilahendust, ja selle vahel, mida nad oleksid saanud, kui komisjon oleks nõudnud direktiivi 2014/59 korrektset ülevõtmist liikmesriigi õigusesse. Liidu vastutuse tekkimise tingimused on seega täidetud.

36

Kuigi direktiivi puuduliku ülevõtmise eest, mis tekitas nimetatud kahju, vastutas Andorra Vürstiriik, muutis selle ebapiisava ülevõtmise võimalikuks komisjoni tegevusetus, mistõttu viimati nimetatu peab vastutama.

37

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liitu võib pidada vastutavaks selle eest, et selle institutsioonid on kas või vaikimisi nõustunud aktidega, mis on hagejale kahju tekitanud. Kui komisjon oleks oma kohustused täitnud, oleks Andorra Vürstiriik olnud kohustatud direktiivi 2014/59 täielikult ja täpselt üle võtma.

38

Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks vaidlustavad apellandid käesoleva kohtumääruse punktides 29‑34 kokkuvõtlikult esitatud arutluskäigus Üldkohtu hinnangud selle kohta, et komisjon ei ole liidu õigust selgelt rikkunud, samas kui käesoleva kohtumääruse punktides 35‑37 kokku võetud arutluskäigus vaidlevad nad teisalt vastu Üldkohtu hinnangule, mis puudutab põhjusliku seose puudumist väidetavate liidu õiguse selgete rikkumiste ja neile väidetavalt tekitatud kahju vahel.

39

Esimesena tuleb analüüsida nimetatud põhjuslikku seost käsitlevaid argumente.

40

Selle kohta tuleb korrata, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: liidu institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (25. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Sviluppo Italia Basilicata vs. komisjon, C‑414/08 P, EU:C:2010:165, punkt 138).

41

ELTL artikli 340 teises lõigus ette nähtud põhjusliku seose tingimus puudutab nimelt seda, kas liidu institutsioonide tegevuse ja kahju vahel esineb piisavalt otsene põhjuslik seos – mida hageja peab tõendama –, mistõttu etteheidetav tegevus on kahju peamine põhjustaja (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. ASPLA ja Armando Álvarez, C‑174/17 P ja C‑222/17 P, EU:C:2018:1015, punkt 23).

42

Käesoleval juhul ilmneb vaidlustatud kohtumääruse punktidest 64, 68, 72, 92, 99 ja 101, et Üldkohus leidis esiteks, et seaduse 8/2015 läbivaatamine komisjoni poolt ja ühiskomitee poole pöördumine, mida on silmas peetud liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu artikli 10 lõikes 2 ja artikli 11 lõikes 3, ei taga iseenesest, et väidetavat kahju ei oleks tekkinud, ning teiseks, et isegi kui liit oleks selle lepingu lõpetanud, ei ole kindel, et Andorra Vürstiriik oleks seda seadust muutnud, kolmandaks, et sama kehtib ka nimetatud lepingu lisade võimaliku muutmise kohta, ning neljandaks, et komisjoni tegevus ELL artikli 17 kohaselt ehk apellantide õiguspärase ootuse võimalik kaitse või veel lisaks Andorra kodanike eriline olukord ei oleks saanud seda eesmärki kahjustada, kuna see institutsioon oleks pidanud tegutsema selles lepingus ette nähtud vahendeid kasutades.

43

Ükski hagejate esitatud argumentidest ei sea seda Üldkohtu järeldust kahtluse alla. Käesoleva kohtumääruse punktides 35‑37 kokku võetud arutluskäik ei tõenda nimelt, et Üldkohus on teinud vea liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu tõlgendamisel, vaid eeldab, et komisjon võiks kohustada Andorra ametiasutusi direktiivi 2014/59 üle võtma viisil, mida apellandid peavad täielikuks ja õigeks.

44

Siiski, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 62‑64 õigesti märkis, tuleneb kõigepealt liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu artikli 11 lõike 3 sõnastusest, et ühiskomitee ülesanne on uurida Andorra Vürstiriigi võetud meetmeid ja püüda lahendada selle lepingu kohaldamisest tuleneda võivaid vaidlusi. Seejärel nähtub selle artikli lõikest 1, et komisjon ei esinda ühiskomitees üksnes liitu, vaid on sellise delegatsiooni liige, kuhu kuuluvad ka Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Euroopa Keskpanga (EKP) esindajad. Lõpuks võib komisjon nimetatud lepingu artikli 10 lõike 2 kohaselt pöörduda liidu nimel Euroopa Kohtusse üksnes ühiskomitees liidu delegatsiooni soovitusel, kui liit leiab, et Andorra Vürstiriik on rikkunud samast lepingust tulenevat kohustust.

45

Järelikult ei ole komisjonil nimetatud sätete alusel mingit pädevust, mille abil Andorra Vürstiriiki saaks sundida liidu direktiivi spetsiifilisel moel üle võtma.

46

Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi oma hinnangus, mille kohaselt puudub põhjuslik seos komisjoni väidetavalt toime pandud liidu õiguse selgete rikkumiste ja apellantidele väidetavalt tekkinud kahju vahel.

47

Neil asjaoludel ja teisena, arvestades käesoleva kohtumääruse punktis 40 korratud kohtupraktikat, tuleb käesoleva kohtumääruse punktides 29‑34 kokkuvõtlikult esitatud arutluskäik tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

48

Järelikult tuleb neljas väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49

Apellandid märgivad kolmandas väites, mida tuleb analüüsida kolmandana, et üks peamisi takistusi, mis neil on, seisneb selles, et neil puudub otsene võimalus paluda õiguslikku analüüsi seaduse 8/2015 vastavuse kohta direktiivi 2014/59 sätetele või analüüsida liidu/Andorra rahaküsimuste lepingut, ning nad ei saa paluda Euroopa Kohtul niisuguseid analüüse läbi vaadata ega tugineda direktiivi vahetule õigusmõjule.

50

Nimelt, kuna vastupidi sellele, mida kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 51, ei ole Andorra kohtutes õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid nõuda liidu õiguse nõuetekohast ülevõtmist liikmesriigi õiguskorda, siis on ainus mehhanism, mis võimaldab kontrollida, kas Andorra Vürstiriik täidab oma kohustusi, mis tulenevad liidu/Andorra rahaküsimuste lepingust, mehhanism, mis näeb ette, et komisjon kontrollib, reageerib, mõistab hukka või nõuab täitmist ning vajaduse korral nõuab Euroopa Kohtu sekkumist.

51

Järelikult tähendab nende kohustuste eiramine komisjoni poolt otseselt selliste kodanike nagu apellandid õiguste rikkumist, kuna ükski nõue, mis on esitatud Andorra kohtule, ei saa selles osas olla tulemuslik.

52

Liidu/Monaco rahaküsimuste lepingu artikli 12 lõige 4 võimaldab seevastu igal Monaco Vürstiriigi territooriumil elaval füüsilisel või juriidilisel isikul kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, mis on liidu kodaniku käsutuses, ning nägi ette ka Euroopa Kohtu otsese pädevuse seoses kõigi hagidega, mis puudutavad liidu institutsioonide tegevust seoses selle lepinguga.

53

Selline säte, mis tagab just õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, on seda liiki rahvusvahelises lepingus vältimatult vajalik. Järelikult, kuna komisjon ei lisanud liidu/Andorra rahaküsimuste lepingusse sellist klauslit, ei tegutsenud ta lepingu läbirääkimistel ja allkirjastamisel nõutava hoolsusega. Seetõttu soodustab kõnealune kokkulepe õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist ja toob kaasa Andorra kodanike diskrimineerimise võrreldes Monaco kodanikega, vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 50 ekslikult kinnitas.

54

Täpsemalt, vastupidi sellele, mida Üldkohus on korduvalt kinnitanud, ei esitatud Üldkohtule hagi mitte Andorra ametiasutuste käitumise tõttu, vaid komisjoni kohustuste rikkumise tõttu.

55

Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid oma kolmanda väite raames, tuleneb esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse punktidest 267‑274, et teise võimalusena esitatud väites kinnitasid apellandid, et komisjon eiras oma hoolsuskohustust liidu/Andorra rahaküsimuste lepingu läbirääkimistel ja allkirjastamisel, kuna ta jättis lisamata sätte, mis võimaldaks igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kelle alaline elukoht on Andorras, kasutada Andorra aktide suhtes kõiki õiguskaitsevahendeid, mis on liidu kodanikel, ja võimaldada neile seega võimalus pöörduda liidu kohtusse, nagu märkis õigesti Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 46.

56

See nähtub eelkõige esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse punktidest 271, 272 ja 274, mis on esitatud järgmises sõnastuses:

[…]

57

Sellest tuleneb esiteks, et apellandid heidavad Üldkohtule ekslikult ette, et see eiras nende esimeses kohtuastmes esitatud arutluskäiku, ja teiseks, et nende kolmanda väite raames esitatud arutluskäik tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles nendega heidetakse Üldkohtule ette seda, et ta ei tuvastanud, et komisjon oli kohustatud liidu/Andorra rahaküsimuste lepingusse lisama punkti, millel on muu tähendus kui see, mis võimaldab kõigil füüsilistel või juriidilistel isikutel, kelle elu- või asukoht on Andorras, kasutada Andorra aktide vastu kõiki õiguskaitsevahendeid, mis on liidu kodanikel, ning annab neile seega õiguse pöörduda Euroopa Kohtusse.

58

Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kuna Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piirdub esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega, ei saa pool seega esitada esimest korda Euroopa Kohtus väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus, Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Täiendavalt tuleb lisada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 53, et isegi kui apellantidel oleks olnud võimalik kasutada liidu õigusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid Andorra ametiasutuste poolt vastu võetud aktide vastu põhjendusel, et Andorra Vürstiriik on rikkunud liidu/Andorra rahaküsimuste lepingut, ei oleks see võimalus olnud selline, mis tagaks, et kahju, mida nad väidavad, ei oleks tõenäoliselt tekkinud, mis kehtib ka sellesse rahaküsimuste lepingusse sellise sätte lisamise kohta, nagu liidu/Monaco rahaküsimuste lepingu artikli 12 lõige 4, tõlgendatuna isegi apellantide poolt Üldkohtus väidetud tähenduses.

60

Arvestades ka käesoleva kohtumääruse punktides 43‑45 tõdetut, millest nähtub, et liidu/Andorra rahaküsimuste leping ei anna komisjonile mingit otsest pädevust kohustada Andorra ametiasutusi, tuleb tõdeda, et apellandid ei esita ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtumääruse punktis 53 tehtud järelduse.

61

Arvestades seega käesoleva kohtumääruse punktis 40 korratud kohtupraktikat, tuleb nende arutluskäik igal juhul tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

62

Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb kolmas väide ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ning igal juhul ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

63

Esimeses väites, mida tuleb analüüsida neljandana, väidavad apellandid, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, on nad esitanud üksikasjalikud argumendid, mis näitasid, et komisjoni tegevus, et ta ei taganud, et järgitakse kolmandate riikidega sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid, ega nõua neilt viimastelt sellist järgimist, rikkus õiguskindluse põhimõtet ja läbipaistvuse põhimõtet, Euroopa integratsiooni aluseks olevaid olulisi põhimõtteid, komisjoni usaldusväärsust ja põhiõigusi. Täpsemalt väitsid apellandid, et nende vara konfiskeerimine direktiivi osalise ja tagasiulatuva ülevõtmise alusel nende kahjuks kahjustab õiguskindlust ja isikute põhiõigusi.

64

Seetõttu väidavad apellandid, et see, et Üldkohus lükkas need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi, on õigusvastane ja tuleb asendada nende vastuvõetavuse tuvastamisega.

65

Apellandid väidavad, et Üldkohus tunnistas ekslikult vastuvõetamatuks nende argumendid, mille eesmärk oli tuvastada õiguskindluse ja läbipaistvuse põhimõtete rikkumine, Euroopa integratsiooni aluseks olevate oluliste põhimõtete rikkumine, komisjoni usaldusväärsuse rikkumine ja põhiõiguste rikkumine, mis tulenevad sellest, et komisjon ei täitnud oma kohustusi tagamaks, et kolmas riik käituks kooskõlas liiduga sõlmitud lepingutes võetud kohustustega.

66

Seega tuleb tõdeda, et need nõuded on seotud komisjoni sama väidetava tegevusega, mida käsitletakse kolmandas väites. Selle kohta on aga käesoleva kohtumääruse punktides 43–46 tõdetud, et apellandid ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla Üldkohtu järelduse, et selle käitumise ja apellantidele väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

67

Neil asjaoludel tuleb esimese väite raames esitatud arutluskäik käesoleva kohtumääruse punktis 40 korratud kohtupraktikat arvestades samuti tagasi lükata, kuna see on igal juhul tulemusetu ja seega ilmselgelt põhjendamatu.

68

Apellandid väidavad viiendas väites, et Üldkohus eksis, kui ta kinnitas, et nende hagi on ilmselgelt põhjendamatu. Järelikult ei oleks Üldkohus pidanud tegema vaidlustatud kohtumäärust, vaid jätkama menetlust, korraldama kohtuistungi ja nõudma apellantide palutud tõendite esitamist.

69

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 126 võib Üldkohus juhul, kui ta leiab, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, igal ajal otsustada lahendada kohtuasja selle sätte alusel põhistatud määrusega.

70

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kahjusta Üldkohtu kodukorra artiklis 126 ette nähtud menetluse kohaldamine iseenesest korrakohast ja tõhusat kohtumenetlust, kuna see säte on kohaldatav üksnes kohtuasjades, kus Üldkohtule esitatud hagi jäetakse ilmselgelt rahuldamata (5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Credito Fondiario vs. CRU, C‑69/19 P, EU:C:2020:178, punkt 56).

71

Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei saa ükski osa nende arutluskäigust käesolevas asjas – nagu nähtub esimese kuni neljanda väite analüüsist – seada kahtluse alla Üldkohtu valiku tugineda oma kodukorra artiklile 126 põhjendatust.

72

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse viies väide tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

73

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus jätta osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

74

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 137 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta menetlust lõpetavas kohtumääruses.

75

Kuna käesolev kohtumäärus on tehtud enne apellatsioonkaebuse kättetoimetamist komisjonile ja seega enne, kui komisjonil sai tekkida kohtukulusid, tuleb otsustada, et apellandid kannavad oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) määrab: