1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

2

Väljaastumisleping, mis kiideti Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) nimel heaks nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 (ELT 2020, L 29, lk 1), jõustus 1. veebruaril 2020.

3

Lepingu artikli 86 „Euroopa Liidu Kohtus pooleliolevad kohtuasjad“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Euroopa Liidu Kohtule jääb pädevus kõigis menetlustes, mille on algatanud Ühendkuningriik või mis on algatatud Ühendkuningriigi vastu enne üleminekuperioodi lõppu. […]

[…]

3.   Käesoleva peatüki kohaldamisel loetakse, et Euroopa Liidu Kohtus on menetlust alustatud […] hetkel, mil menetluse alustamise dokument on registreeritud […] Euroopa Kohtu […] kantseleis.“

4

Vastavalt nimetatud lepingu artiklile 126 algab üleminekuperiood selle lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.

5

Väljaastumislepingu artiklis 127 „Ülemineku kohaldamisala“ on ette nähtud:

„1.   Üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]

3.   Üleminekuperioodil toob lõike 1 alusel kohaldatav liidu õigus Ühendkuningriigile ja Ühendkuningriigis kaasa samad õiguslikud tagajärjed kui liidus ja selle liikmesriikides ning seda tõlgendatakse ja kohaldatakse samade meetodite ja üldpõhimõtete alusel kui liidus.

[…]

6.   Iga viidet liikmesriikidele lõike 1 alusel kohaldatavas liidu õiguses, nagu seda rakendatakse ja kohaldatakse ka liikmesriikides, mõistetakse üleminekuperioodil selliselt, et see hõlmab Ühendkuningriiki, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]“.

6

Selle lepingu artikli 131 „Järelevalve ja täitmise tagamine“ kohaselt:

„Üleminekuperioodil on liidu institutsioonidel, organitel ja asutustel Ühendkuningriigi ning Ühendkuningriigis elavate füüsiliste isikute või seal asuvate juriidiliste isikute suhtes neile liidu õigusega antud volitused. Eelkõige on Euroopa Liidu Kohtul pädevus vastavalt aluslepingutes sätestatule.

Esimest lõiku kohaldatakse ka üleminekuperioodil käesoleva lepingu tõlgendamise ja kohaldamise korral.“

7

Väljaastumislepingule lisatud Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli (edaspidi „Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokoll“) artikli 8 „Käibemaks ja aktsiisimaksud“ esimeses lõigus on sätestatud:

„Seoses Põhja-Iirimaaga kohaldatakse Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis käesoleva protokolli 3. lisas loetletud liidu õiguse sätteid, mis käsitlevad kaupu.“

8

Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli artikli 12 „Rakendamine, kohaldamine, järelevalve ja täitmise tagamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ühendkuningriigi ametiasutused vastutavad seoses Põhja-Iirimaaga Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis käesoleva protokolli alusel kohaldatavate liidu õiguse sätete rakendamise ja kohaldamise eest, ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist.“

9

Selle protokolli 3. lisas viidatakse eelkõige nõukogu 27. novembri 1995. aasta direktiivile 95/60/EÜ gaasiõlide ja petrooli erimärgistamise kohta (EÜT 1995, L 291, lk 46; ELT eriväljaanne 09/01, lk 289).

10

Direktiivi 95/60 esimene ja kolmas põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„käesoleva direktiiviga ettenähtud ühenduse meetmed ei ole üksnes vajalikud, vaid ka möödapääsmatud, et saavutada siseturu eesmärke; üksinda ei suuda liikmesriigid kõnesolevaid eesmärke saavutada; […] seetõttu järgib käesolev direktiiv subsidiaarsuse põhimõtet;

[…]

siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on nüüd vaja kehtestada ühised eeskirjad sellise gaasiõli ja petrooli erimärgistamiseks, millelt ei ole makstud maksu täiel selliste mootorikütusena kasutatavate mineraalõlide suhtes kohaldataval määral“.

11

Selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks siseriiklikke sätteid erimärgistusaine kohta, kohaldavad liikmesriigid vastavalt käesoleva direktiivi sätetele erimärgistamist järgmiste toodete suhtes:

[…]“.

12

Nimetatud direktiivi artikli 3 kohaselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et välditakse märgistatud toodete sobimatut kasutamist ja eeskätt et kõnealuseid mineraalõlisid ei saa kasutada maantee-mootorsõiduki mootori kütusena ega hoida selle kütusepaagis, kui selline kasutamine ei ole lubatud liikmesriikide pädevate asutuste määratud erijuhtudel.

Liikmesriigid näevad ette, et kõnealuste mineraalõlide kasutamist esimeses lõigus nimetatud juhtudel loetakse kõnealuse liikmesriigi õiguse rikkumiseks. Iga liikmesriik võtab meetmed, mis on vajalikud kõigi käesoleva direktiivi sätete täielikuks jõustamiseks, ja eelkõige määrab kindlaks karistused, mida kohaldatakse nimetatud meetmete eiramise korral; sellised karistused peavad olema eesmärgipärased ja piisavalt hoiatava mõjuga.“

13

Direktiivi 2003/96 artikli 14 lõike 1 kohaselt:

„Lisaks sellele, mis on [nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT 1992, L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179)] üldsätetega ette nähtud maksustatavate toodete maksust vabastamise kohta, ja piiramata muude ühenduse sätete kohaldamist, peavad liikmesriigid maksust vabastama järgmisena loetletud tooted tingimustel, mille nad sätestavad selleks, et tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi:

[…]

[…]“.

14

1979. aasta süsivesinikõlide aktsiisimaksu seadust (Hydrocarbon Oil Duties Act 1979), mis reguleerib kütuse maksustamist, muudeti muu hulgas 2012. aasta rahandusseadusega (Finance Act 2012). Võttes arvesse käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva, kohaldub sellele 1979. aasta seadus, mida muudeti 2012. aasta seadusega (edaspidi „1979. aasta seadus“).

15

1979. aasta seaduse artikkel 14E reguleeris eraomandis lõbusõidulaevadel kasutatava kütuse maksustamist. Selles oli sätestatud:

„Raske õli ja biosegu, mille suhtes kohaldatakse vähendatud maksumäära: eraomandis lõbusõidulaevad

[…]

[…]“.

16

1979. aasta seaduse artiklit 14E muudeti 1. oktoobril 2021 jõustunud 2020. aasta rahandusseaduse lisaga 11 (Schedule 11 to Finance Act 2020), et sisuliselt keelata erimärgistatud kütuse kasutamine Põhja-Iirimaal eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks.

17

Liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et „[k]una Suurbritannia […] on lubanud erimärgistatud kütuse kasutamist eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks, isegi kui see kütus ei ole aktsiisist vabastatud ega selle aktsiisi vähendatud, siis on Suurbritannia […] rikkunud kohustusi, mis tulenevad [direktiivist 95/60].“

18

Pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamist palus komisjon 22. oktoobri 2018. aasta kirjas, et Ühendkuningriik teataks talle kahe kuu jooksul, milliseid meetmeid ta kavatseb selle kohtuotsuse täitmiseks võtta.

19

Ühendkuningriik teatas 19. detsembri 2018. aasta kirjas, et tal on 2019. ja 2020. aastal plaanis muuta oma õigusakte, eelkõige 1979. aasta seadust ja asjaomaseid teisese tasandi õigusakte, et keelata erimärgistatud kütuse kasutamine eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks. Samuti täpsustas see riik oma kirjas, et nende muudatuste märkimisväärseid praktilisi tagajärgi arvestades korraldatakse avalik konsultatsioon.

20

Leides, et Ühendkuningriik ei olnud võtnud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, saatis komisjon talle 15. mail 2020 ELTL artikli 260 lõike 2 alusel ametliku kirja, paludes tal esitada oma märkused nelja kuu jooksul alates selle kirja kättesaamisest, st hiljemalt 15. septembriks 2020.

21

Ühendkuningriik vastas ametlikule kirjale 11. septembril 2020, tuues välja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmisega seotud raskused, mis olid seotud eelkõige selles riigis 2019. aasta detsembris toimunud üldvalimistega. Nimetatud riik märkis ka seda, et 2020. aasta rahandusseadusesse oli lisatud volitusnorm ja et see oli selle kohtuotsuse täitmiseks vajalike teisese tasandi õigusaktide vastuvõtmise vältimatu eeltingimus. Peale selle märkis ta, et seoses erimärgistatud kütuse kasutamise õiguse kaotamisega on enamikus sektorites kavandatud alates 2022. aasta aprillist ulatuslikumaid reforme. Selles osas täpsustas see riik, et neid reforme puudutavad konsultatsioonid viiakse lõpule 1. oktoobril 2020 ja et pärast neid konsultatsioone tehakse otsus erimärgistatud kütuse kasutamise õiguse kaotamise kohta eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks koos lõplike otsustega seda kütust puudutavate ulatuslikumate reformide kohta.

22

Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

23

Kuna väljaastumislepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperiood lõppes 31. detsembril 2020, lõpetati alates 1. jaanuarist 2021 direktiivi 95/60 sätete kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes, välja arvatud Põhja-Iirimaa osas, kus need sätted jäid vastavalt Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli artiklile 8 koostoimes selle 3. lisaga pärast seda kuupäeva jõusse.

24

21. mail 2021 saatis Ühendkuningriik komisjonile kirja, milles teatas, et Ühendkuningriigi parlament võtab 1. juulil 2021 vastu lõplikud õigusaktid, millega keelatakse Põhja-Iirimaal eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks vähendatud aktsiisimääraga erimärgistatud kütuse kasutamine. Lisaks märkis Ühendkuningriik, et eraõiguslikel kütusetarnijatel ei olnud navigatsioonihooajal võimalik ehitada täiendavat taristut, mida on vaja selleks, et eraomandis lõbusõidulaevadele saaks tarnida täieliku aktsiisimääraga diislikütust ja kommertslaevadele vähendatud aktsiisimääraga diislikütust, mistõttu see keeld jõustub 1. oktoobril 2021.

25

Seetõttu ajakohastas Ühendkuningriik 21. mail 2021 eraomandis lõbusõidulaevadel kasutatava kütuse aktsiisimäära käsitlevat teadet, mille punktis 2.3 on nüüd märgitud järgmist:

„Alates 1. oktoobrist 2021 ei tohi eraomandis lõbusõidulaevad, millel on (käitamiseks ja muudeks otstarveteks peale käitamise) ainult üks kütusepaak, Põhja-Iirimaal kasutada [erimärgistatud kütust], välja arvatud juhul, kui see on paigaldatud kütusepaaki kas Põhja-Iirimaal enne 1. oktoobrit 2021 või territooriumil, kus [erimärgistatud kütuse] kasutamine käitamiseks on endiselt seaduslik […]“.

26

Kõnealused teisese tasandi õigusaktid võeti vastu 28. juunil 2021 ja need võimaldasid jõustuda 2020. aasta rahandusseaduse sätetel, mistõttu on alates 1. oktoobrist 2021 Põhja-Iirimaal eraomandis lõbusõidulaevade kasutajatel keelatud kasutada nende käitamiseks erimärgistatud kütust.

27

Komisjon teatas 11. veebruari 2022. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et ta loobub oma hagist osas, milles see puudutab päevast karistusmakset, sest pärast 2020. aasta rahandusseaduse sätete jõustumist 1. oktoobril 2021 langes selle nõude ese ära. Ta jäi siiski oma nõude juurde, et Ühendkuningriigilt mõistetaks välja põhisumma 35873,20 eurot päevas 17. oktoobrist 2018 kuni 30. septembrini 2021 kestnud ajavahemiku eest, mis jäi liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise ja selle kuupäeva vahele, mil see riik seda kohtuotsust täitis.

28

Komisjon väidab, et Ühendkuningriik ei võtnud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid. Sel riigil oli oma märkuste esitamiseks aega neli kuud alates ametliku kirja kättesaamisest, st hiljemalt 15. septembrini 2020. Ametlikule kirjale esitatud vastusest nähtub aga selgelt, et vaatamata teatavatele eelnevatele seadusandlikele meetmetele kaotati õigus kasutada erimärgistatud kütust eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks alles 2022. aasta aprillis. Sellega seoses väidab komisjon, et liikmesriik ei saa tugineda õigusloomeprotsessi aeglusele või riigisisestele raskustele, et õigustada Euroopa Kohtu otsuse õigel ajal täitmata jätmist.

29

Ühendkuningriik väidab vastu, et ta ei ole liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmise kohustust rikkunud, sest ametlik kiri ja komisjoni käesolev hagi olid enneaegsed. Nimelt võib järeldada Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 4. juuli 2000. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (C‑387/97, EU:C:2000:356, punkt 82) ja 25. juuni 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Tšehhi Vabariik (C‑241/11, EU:C:2013:423, punkt 44), mille kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmine viia lõpule võimalikult kiiresti, et Euroopa Kohus peab analüüsima praktilisi raskusi, mis asjaomasel liikmesriigil tekivad. Samuti nähtub 25. novembri 2003. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Hispaania (C‑278/01, EU:C:2003:635, punkt 30), et ELTL artikli 260 lõikega 2 vastuolus oleva täitmata jätmise tuvastamiseks peab Euroopa Kohus asuma seisukohale, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmine oli võimalik enne kuupäeva, mil seda tegelikult täideti.

30

Selles kontekstis tuleb komisjonil analüüsida praktilisi raskusi, mis tuleb asjaomasel liikmesriigil ületada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täita. Sel institutsioonil tuleks tõendada, et vaatamata nendele raskustele oli liikmesriigil ametlikus kirjas määratud tähtaja jooksul mõistlikult võimalik oma kohustusi täita. Võttes aga arvesse liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmise ülesande keerukust ja ulatuslikkust, oli 23 kuu pikkune ajavahemik selle kohtuotsuse kuulutamisest kuni selles kirjas määratud tähtaja saabumiseni ilmselgelt ebapiisav selleks, et Ühendkuningriik saaks nimetatud kohtuotsust täita.

31

Lisaks ei saa ELTL artikli 260 alusel algatatud kohtuasjades kohaldada objektiivsel vastutusel põhinevat lähenemisviisi. Komisjon oleks pidanud vajaduse korral koos oma ELTL artikli 258 alusel esitatud hagiga nõudma, et Ühendkuningriigile määrataks ELTL artikli 260 lõike 3 alusel rahaline karistus, mida ta aga ei teinud. Viimaks ajab komisjon praktilised raskused, mis liikmesriikidel tekivad ja mida Euroopa Kohus peab arvesse võtma, segamini nende liikmesriikide niisuguste õiguslike või poliitiliste probleemidega, mida ei saa arvesse võtta.

32

Antud juhul väidab Ühendkuningriik, et tal tekkisid direktiivi 95/60 rakendamisel ja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmisel ainulaadsed praktilised raskused, millest ta komisjoni teavitas. Nimelt tuli tal seista silmitsi raskustega, mis tulenevad esiteks Ühendkuningriigi geograafilisest eripärast seoses ranniku pikkuse ja sadamate arvuga, teiseks nende sadamate, kus laevad saavad kütust tankida, suuruse suurtest erinevustest, kolmandaks väikeste sadamate materiaalsetest piirangutest korraga nii erimärgistamata kui ka erimärgistatud kütuse tarnimisel, neljandaks majanduslikest ja julgeolekuga seotud probleemidest, mis puudutavad eelkõige maksupettusi, diislikütuse riknemise ohtu, ajutiste lisamahutite paigaldamist, turismitulude jaotumist ja erimärgistatud kütuse kasutamist muudeks otstarveteks peale käitamise, ning viiendaks COVID-19 pandeemiast.

33

Komisjon märgib oma repliigis esiteks, et Ühendkuningriik ei vaidle vastu sellele, et ta ei ole 15. septembriks 2020 liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitnud.

34

Teiseks ei toeta kohtupraktika selle riigi väidet, et komisjon peab tõendama, et tal oli enne seda kuupäeva mõistlikult võimalik seda kohtuotsust täita.

35

Kolmandaks ei piirdu Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, mille kohaselt ei saa liikmesriik ELTL artikli 260 lõike 1 järgimata jätmise põhjendamiseks tugineda praktilistele raskustele, poliitiliste ja õiguslike raskustega. Kui Ühendkuningriik väitis, et objektiivsel vastutusel põhinevat lähenemisviisi ei saa ELTL artikli 260 kohases menetluses kohaldada, ajas ta peale selle omavahel segi ELTL artikli 260 lõikest 1 tuleneva kohustuse ja ELTL artikli 260 lõike 2 kohase rikkumise raskusastme hindamise.

36

Igal juhul ei kujuta Ühendkuningriigi esitatud asjaolud endast praktilisi raskusi, mis võiksid põhjendada liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmist. Esiteks, mis puudutab väidetavaid seadusandlikke viivitusi, siis selle riigi kohustus viia läbi jahi- ja kaubasadamate hindamine, et teha kindlaks, milliseid parandusmeetmeid võib selle kohtuotsuse täitmiseks vaja olla, ei selgita, miks see riik ei ole rohkem kui kaks ja pool aastat pärast selle kohtuotsuse kuulutamist võtnud vastu kohtuotsuse täitmiseks vajalikke teisese tasandi õigusakte. Teiseks, mis puudutab väidetavalt taristust tulenevaid raskusi, nagu kauged või väga väikesed sadamad, kus ei ole erimärgistatud kütuse ja erimärgistamata kütuse tarnimiseks piisavalt ruumi, siis leiab komisjon, et need võimalikud raskused näivad olevat pigem erand kui reegel. Lisaks on teised liikmesriigid samasugused raskused juba ületanud. Kolmandaks andis komisjon seoses COVID-19 pandeemiaga Ühendkuningriigile ametlikule kirjale vastamiseks erandkorras nelja kuu pikkuse tähtaja, kuigi tähtaeg ei ole tavaliselt pikem kui kaks kuud. Peale selle oli COVID-19 juhtumite arv selles riigis 2020. aasta suvel üks madalamaid.

37

Neljandaks, vastupidi sellele, mida väidab Ühendkuningriik, nähtub tema 11. septembri 2020. aasta kirjast selgelt, et erimärgistatud kütuse kasutamise õigus kaotatakse enamikus sektorites alles alates 2022. aasta aprillist. Lahknevuse tõttu selle riigi poolt võetud kohustuste ja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse õigeaegse täitmise vahel ning lähitulevikus käegakatsutavate tulemuste puudumise tõttu algatas komisjon ELTL artikli 260 lõikes 2 ette nähtud menetluse. Alles pärast seda, kui komisjon selle sätte alusel hagi esitas, võttis nimetatud riik endale kohustuse vajalikud teisese tasandi õigusaktid vastu võtta.

38

Viiendaks tugineb Ühendkuningriik ekslikult ELTL artikli 260 lõikele 3, sest liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamiseni viinud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus puudutas direktiivi ebaõiget ülevõtmist, mitte ülevõtmismeetmetest teatamata jätmist.

39

Vasturepliigis väidab Ühendkuningriik esiteks, et 2020. aasta rahandusseadus võimaldas tal direktiivi 95/60 hakata järgima alates selle seaduse jõustumisest 1. oktoobril 2021.

40

Teiseks väidab ta, et ELTL artikli 260 lõike 1 kohane liikmesriigi kohustuste rikkumine ei saa tuleneda ainuüksi asjaolust, et ta ei võtnud vajalikke meetmeid enne ametlikus kirjas määratud tähtaja lõppemist, välja arvatud juhul, kui komisjonile on antud pädevus – mis ei tulene sellest sättest – määrata kindlaks liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsuse täitmise tähtaeg. Lisaks ei saa see institutsioon oma kaalutlusõigust kasutades, ilma et ta rikuks õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtet, pöörduda ELTL artikli 260 lõike 2 alusel Euroopa Kohtusse siis, kui ta seda soovib, jättes analüüsimata, kas Euroopa Kohtu otsuse täitmine oli „võimalik“. Peale selle tuleb tunnistada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, sest tähtajad, mille komisjon andis teistele liikmesriikidele selleks, et nad täidaksid liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsust, olid teatavatel juhtudel tunduvalt pikemad kui käesoleval juhul.

41

Kolmandaks ja viimaseks moonutas komisjon Ühendkuningriigi väiteid kõnealuste praktiliste raskuste kohta ega käsitlenud neid raskusi asjakohaselt. Peale selle pöördus ta Euroopa Kohtusse 11. septembri 2020. aasta kirja eksliku tõlgenduse alusel. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole seal märgitud, et keeld kasutada erimärgistatud kütust eraomandis lõbusõidulaevade jaoks kohaldub alles alates 2022. aasta aprillist, vaid seal on täpsustatud, et sel kuupäeval jõustuvad muudatused, mis lähevad kaugemale liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsusest tulenevatest nõuetest.

42

ELTL artikli 260 lõike 2 kohaselt võib komisjon, kui ta on arvamusel, et asjaomane liikmesriik ei ole võtnud vajalikke meetmeid Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, pärast seda, kui ta on andnud liikmesriigile võimaluse esitada oma seisukohad, anda asja kohtusse, näidates ära põhisumma või karistusmakse suuruse, mille asjasse puutuv liikmesriik peab tasuma ja mida komisjon peab asjaoludele vastavaks.

43

Mis puudutab ELTL artikli 260 lõike 2 kohast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, siis tuleb märkida, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hindamisel tuleb võtta aluseks kuupäev, mil lõpeb selle sätte alusel esitatud ametlikus kirjas määratud tähtaeg (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel), C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lisaks tuleb meelde tuletada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus põhineb objektiivsel tuvastamisel, et liikmesriik ei täida talle asutamislepingust või teisesest õigusest tulenevaid kohustusi (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam),C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 92).

45

Antud juhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 20, saatis komisjon 15. mail 2020 Ühendkuningriigile ELTL artikli 260 lõikes 2 ette nähtud menetluse raames ametliku kirja. Seega on käesoleva kohtuotsuse punktis 43 nimetatud aluseks võetav kuupäev see kuupäev, mil lõppes selles kirjas määratud tähtaeg, st 15. september 2020.

46

On ilmne, et Ühendkuningriik ei olnud selleks kuupäevaks võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et täita liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust. Kuigi selleks kuupäevaks oli vastu võetud 2020. aasta rahandusseadus, mis sisaldas volitusnormi, mida see riik selle kohtuotsuse täitmiseks vajas, jõustus nimetatud seadus alles 1. oktoobril 2021, mistõttu oli enne viimati nimetatud kuupäeva kogu selles riigis lubatud kasutada eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks erimärgistatud kütust.

47

Ühendkuningriigi argumendid ei lükka seda järeldust ümber. Mis puudutab ühest küljest selle riigi argumenti, et komisjonil tuleb tõendada, et tal oli enne ametlikus kirjas määratud tähtaja lõppemist mõistlikult võimalik täita liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust, siis piisab kui märkida, et kuigi komisjon peab ELTL artikli 260 lõike 2 alusel toimuvas menetluses esitama Euroopa Kohtule vajalikud andmed otsustamaks, millises ulatuses on liikmesriik rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitnud (2. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑196/13, EU:C:2014:2407, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa komisjonile panna kohustust tõendada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmine on võimalik kuupäeval, mil lõpeb komisjoni asjaomasele riigile saadetud ametlikus kirjas määratud tähtaeg.

48

Teisest küljest tuleb seoses Ühendkuningriigi argumendiga, et ametlik kiri ja käesolev hagi olid enneaegsed, eelkõige seetõttu, et tal oli praktiliste raskuste tõttu võimatu enne selles kirjas määratud tähtaja lõppemist täielikult täita liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust, esiteks meelde tuletada, et kuigi ELTL artikli 260 lõikes 1 ei ole täpsustatud tähtaega, mille jooksul tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täita, nõuab liidu õiguse kohese ja ühetaolise rakendamise huvi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et täitmist alustataks kohe ja et see viidaks lõpule nii kiiresti kui võimalik (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab Ühendkuningriik, ei saa kohtupraktikast tuletada, et asjaomane liikmesriik võib Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise põhjendamiseks tugineda praktilistele raskustele. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriik ei saa tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, tavadele või olukordadele, et põhjendada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 18 ja 20 märkis, ei saa asuda seisukohale, et see kohtupraktika puudutab üksnes õiguslikke ja poliitilisi raskusi, mistõttu praktilised raskused võivad põhjendada ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmist.

51

Neil asjaoludel ei saa käesoleval juhul liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmist põhjendada ei riigisiseste või praktiliste raskustega ega ka eriliste asjaoludega, millele Ühendkuningriik kohtueelses menetluses ja käesolevas menetluses tugineb ning mis on seotud eelkõige seadusandliku menetluse, üldvalimiste, avalike konsultatsioonide, geograafiliste eripärade, sadamate suuruse suurte erinevustega, raskustega korraga nii erimärgistamata kui ka erimärgistatud kütuse tarnimisel, majanduslike ja julgeolekuga seotud probleemidega ning COVID-19 pandeemiaga.

52

Samuti tuleb tagasi lükata Ühendkuningriigi argumendid, mille kohaselt komisjon ühelt poolt moonutas tema väiteid praktiliste raskuste kohta, millega tal tuli selle kohtuotsuse täitmisel silmitsi seista, ja teiselt poolt ei käsitlenud neid raskusi asjakohaselt.

53

Kolmandaks, mis puudutab Ühendkuningriigi argumenti, et nelja kuu pikkune tähtaeg, mille komisjon oma ametlikus kirjas liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmise kohta seisukohtade esitamiseks andis, oli ebamõistlik ja ebapiisav, siis tuleb märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et kohtueelse menetluse eesmärgid, milleks on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus täita talle liidu õigusest tulenevad kohustused ja kaitsta end tõhusalt komisjoni esitatud väidete vastu, kohustavad komisjoni jätma mõistliku tähtaja, et liikmesriigid saaksid ametlikule kirjale vastata ja ELTL artikli 258 alusel tehtud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust täita või vajaduse korral oma kaitse ette valmistada, ning määratud tähtaja mõistlikkuse üle otsustamisel võetakse arvesse kõiki kõnealust olukorda iseloomustavaid asjaolusid (vt analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (rahapesu vastane võitlus), C‑549/18, EU:C:2020:563, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et nelja kuu pikkune tähtaeg, mille komisjon ametlikus kirjas andis, ei olnud ebamõistlik ega ebapiisav, eelkõige arvestades asjaolu, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise ja selle tähtaja lõppemise vahele jäi kokku ligikaudu 23 kuud.

55

Neljandaks, mis puudutab Ühendkuningriigi väidet, et käesolev hagi oli enneaegne, siis piisab, kui meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjonil ELL artikli 17 lõike 1 teise lause alusel aluslepingute täitmise järelevalvajana kaalutlusõigus liikmesriigi vastu menetluse algatamise otstarbekuse küsimuses ja selles, millal liikmesriigi suhtes rikkumismenetlust alustada, kusjuures kaalutlused, mille alusel see valik kujuneb, ei saa mõjutada hagi vastuvõetavust ega allu Euroopa Kohtu kohtulikule kontrollile (vt selle kohta 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (MiFID II), C‑628/18, EU:C:2021:1, punktid 47 ja 48, ning 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (võitlus väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu), C‑213/19, EU:C:2022:167, punkt 203 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Seda kaalutlusõigust arvestades tuleb tagasi lükata ka Ühendkuningriigi argument, mille kohaselt rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, sest andis teistele liikmesriikidele oluliselt pikemad tähtajad kui see, mille ta liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks andis (vt selle kohta 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (MiFID II), C‑628/18, EU:C:2021:1, punkt 53).

57

Viiendaks, mis puudutab Ühendkuningriigi argumenti, et käesolev hagi põhineb selle institutsiooni, kes moonutas 11. septembri 2020. aasta kirja, vääral tõlgendusel, siis isegi kui eeldada, et selles kirjas ei ole vastupidi komisjoni väidetele märgitud, et keeldu kasutada erimärgistatud kütust eraomandis lõbusõidulaevade jaoks kohaldatakse alles alates 2022. aasta aprillist, ei ole see asjaolu käesoleva hagi põhjendatuse hindamisel asjakohane ega sea kahtluse alla käesoleva kohtuotsuse punktis 46 esitatud järeldust, mille kohaselt ei olnud Ühendkuningriik 15. septembriks 2020 võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et täita liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust.

58

Kuuendaks ja viimaseks, vastupidi sellele, mida väidab Ühendkuningriik, ei saanud komisjon hagis, mille ta esitas kohtuasjas, milles tehti liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsus, paluda Euroopa Kohtul määrata sellele riigile ELTL artikli 260 lõike 3 alusel rahalisi karistusi. Hagi ei esitatud mitte seetõttu, et nimetatud riik oli rikkunud direktiivi 95/60 ülevõtmise meetmetest teatamise kohustust, vaid selle direktiivi ebaõige ülevõtmise tõttu. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole aga ELTL artikli 260 lõike 3 alusel algatatud kohtumenetluses kontrollida, kas liikmesriik on direktiivi õigesti üle võtnud (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (isikuandmete kaitse direktiiv – karistusõiguse valdkond), C‑658/19, EU:C:2021:138, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kuna Ühendkuningriik ei võtnud kuupäevaks, mil lõppes komisjoni ametlikus kirjas määratud tähtaeg, st 15. septembriks 2020, kõiki vajalikke meetmeid, et täita liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust, siis rikkus Ühendkuningriik ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

60

Komisjon leiab, et Euroopa Kohtu otsuse iga pikaajaline täitmata jätmine kujutab endast tõsist seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist, ning palub seetõttu, viidates oma 12. detsembri 2005. aasta teatise SEC(2005) 1658 „[ELTL artikli 260] rakendamine“ (ELT 2007, C 126, lk 15; edaspidi „2005. aasta teatis“) punktidele 10 jj, et Ühendkuningriigile määrataks põhisumma.

61

Komisjon palub 2005. aasta teatisele ja teatisele „Rikkumismenetlustes komisjoni poolt Euroopa Liidu Kohtule esildatava põhisumma ja karistusmakse arvutamiseks kasutatavate andmete ajakohastamine“ (ELT 2020, C 301, lk 1; edaspidi „2020. aasta teatis“) tuginedes, et selle põhisumma arvutamiseks korrutataks 35873,20 euro suurune päevane summa nende päevade arvuga, mis jääb liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva ja selle kuupäeva vahele, mil Ühendkuningriik seda kohtuotsust täidab. See summa saadakse standardse kindla suurusega summa korrutamisel raskusastme kordaja ja teguriga „n“. Komisjon täpsustab, et niimoodi saadud põhisumma ei tohi olla väiksem kui 8901000 eurot.

62

Esiteks märgib komisjon, et esmalt nähtub 2020. aasta teatisest, et standardne kindla suurusega summa on 1052 eurot, ja seejärel, et tegur „n“, mida karistuse hoiatava mõju tagamiseks arvesse võetakse, on Ühendkuningriigi puhul 3,41.

63

Teiseks, mis puudutab rikkumise raskusastet, siis märgib komisjon, et direktiivi 95/60 eesmärk on täiendada direktiivi 2003/96 ning edendada siseturu väljakujundamist ja nõuetekohast toimimist, võimaldades lihtsalt ja kiiresti teha kindlaks gaasiõlid, mis ei kuulu maksustamisele tavapärase maksumääraga. Jättes võtmata vajalikud meetmed erimärgistatud toodete sobimatu kasutamise vältimiseks, muutis see riik seega teiste liikmesriikide – eelkõige nende, kel on Ühendkuningriigiga naaberveed – ametiasutuste jaoks keeruliseks või isegi võimatuks teha kindlaks, kas kütus, mis on eraomandis lõbusõidulaeval, mis tangib Ühendkuningriigi sadamates erimärgistatud kütust ja jõuab seejärel nende liikmesriikide vetesse, oli Ühendkuningriigis õiguspäraselt täismääraga maksustatud. Peale selle nähtub Ühendkuningriigi valitsuse 15. juuli 2019. aasta dokumendist „Implementation of the Court of Justice of the European Union (CJEU) judgment on diesel fuel used in private pleasure craft“ („Euroopa Liidu Kohtu (ELK) otsuse, mis käsitleb gaasiõli kasutamist eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks, täitmine“), millega selles riigis algatati avalik konsultatsioon, et asjaolu, et see riik ei olnud neid vajalikke meetmeid võtnud, mõjutas märkimisväärset hulka eraomandis lõbusõidulaevu. Järelikult tuleb kohaldada raskusastme kordajat 10 20-st.

64

Ühendkuningriik väidab vastu, et isegi juhul, kui Euroopa Kohus tuvastab liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmise, ei tuleks talle määrata mingit rahalist karistust, ja teise võimalusena seda, et see karistus peaks piirduma põhisummaga, mis ei ületa 250000 eurot.

65

Mis puudutab rikkumise raskusastet ja liikmesriigi maksevõimet, siis tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt arvesse võtta ühelt poolt kõnealuse liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmise tagajärgi erahuvidele ja avalikele huvidele ning teiselt poolt seda, kui kiireloomuline on vajadus ajendada asjaomast liikmesriiki tema kohustusi täitma (vt selle kohta 12. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑304/02, EU:C:2005:444, punkt 104; 14. märtsi 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑177/04, EU:C:2006:173, punkt 62, ja 10. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑70/06, EU:C:2008:3, punkt 39).

66

Esiteks, mis puudutab täitmata jätmise raskust, siis võib tegemist olla üksnes piiratud ja väga tagasihoidliku raskusastmega rikkumisega, mistõttu tuleb valida analoogne lähenemisviis sellega, mida kasutas Euroopa Kohus 10. jaanuari 2008. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Portugal (C‑70/06, EU:C:2008:3), ja seega kohaldada raskusastme kordajat, mis ei ole suurem kui 3.

67

Esimesena märgib Ühendkuningriik, et komisjoni hagiavaldus ei sisalda mingit analüüsi kõnealuse rikkumise esemeks oleva liidu õigusnormi olulisuse kohta.

68

Teisena peab komisjon tõendama mitte ainult liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmata jätmist, vaid ka selle täitmata jätmise tagajärgi siseturule ning üldistele huvidele ja üksikhuvidele. Ühendkuningriigi arvates on direktiivi 95/60 rikkumistel nendele huvidele aga üksnes äärmiselt piiratud mõju, võttes arvesse sellega kehtestatud terviklikku süsteemi kontrollimiseks, kas eraomandis lõbusõidulaevade kasutajad on tasunud asjakohase maksusumma. Seega ei teki ei maksukahjumit ega kahju siseturule. Peale selle, mis puudutab teiste liikmesriikide raskusi – millele tugineb komisjon – selle kontrollimisel, kas maks on Ühendkuningriigis nõuetekohaselt tasutud, siis väidab see riik ühelt poolt, et neid raskusi ei kinnita ükski tõend, ja teiselt poolt, et nende teiste liikmesriikide ametiasutused võivad kasutada tema loodud kontrollisüsteemi.

69

Samuti on mittevastavus minimaalne, sest Ühendkuningriigis kasutati ajavahemikul 2017–2019 eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks vähem kui 0,2% erimärgistatud kütusest.

70

Selles kontekstis tuleks arvesse võtta ka asjaolu, et alates üleminekuperioodi lõppemisest 31. detsembril 2020 puudutab Ühendkuningriigi kohustus täita liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust veel ainult Põhja-Iirimaad. Ühendkuningriik väidab sellega seoses, et eraomandis lõbusõidulaevade arv Põhja-Iirimaal on hinnanguliselt 1500 ning ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 22. märtsini 2021 tarniti nende laevade kasutajatele ainult 132 liitrit erimärgistatud kütust.

71

Kolmandana tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel võetakse arvesse täitmise keerukust. Lisaks tegi Ühendkuningriik, viies 2019. aastal läbi avaliku konsultatsiooni ja võttes vastu kõnealused esmased õigusaktid, pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamist märkimisväärseid edusamme. Peale selle tegutses ta heauskselt, teavitades komisjoni võetud meetmetest regulaarselt. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et tegemist on esimese korraga, mil selle riigi vastu esitati hagi Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu.

72

Teiseks, mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumise kestust, siis algab ajavahemik, mil kohtuotsus on täitmata, alles hetkest, mil Euroopa Kohus leiab, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust on praktikas võimalik täita. Nimelt tuleneb 28. novembri 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Luksemburg (C‑576/11, EU:C:2013:773), et selle ajavahemiku kestuse hindamisel tuleb arvesse võtta praktilisi raskusi.

73

Kolmandaks märgib Ühendkuningriik, et 2020. aasta teatise tegur „n“ suurusega 3,41 on ülemäära suur.

74

Esmalt ei saa maksevõime enam põhineda terve Ühendkuningriigi sisemajanduse koguproduktil (SKP), sest direktiivist 95/60 ja ELTL artiklist 260 tulenevad kohustused on alates üleminekuperioodi lõppemisest Ühendkuningriigi suhtes kohaldatavad ainult Põhja-Iirimaa osas. Põhja-Iirimaa majandus moodustas 2018. aastal aga ligikaudu 2,28% Ühendkuningriigi majandusest, mistõttu tuleb tegurit „n“ proportsionaalselt kohandada. Selles osas tuleb käesolevat kohtuasja eristada kohtuasjast, mille raames tehti 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑610/10, EU:C:2012:781), milles Euroopa Kohus lükkas tagasi Hispaania Kuningriigi argumendi, et arvesse tuleb võtta vaid Baskimaa SKPd, sest liidu õigusnormide rikkumine puudutas üksnes seda osa Hispaania Kuningriigist. Nimelt kohaldati selles kohtuasjas liidu õigusnorme viimati nimetatud liikmesriigi suhtes tervikuna, samal ajal kui käesoleval juhul kohaldatakse direktiivi 95/60 Ühendkuningriigi suhtes ainult Põhja-Iirimaa osas. Lisaks, kuna komisjon leidis, et tegur „n“ tuleks pärast üleminekuperioodi lõppu uuesti arvutada, oleks vastuoluline jätkata ka pärast seda ajavahemikku kogu Ühendkuningriigi SKP kasutamist.

75

Teisena tuleb arvesse võtta asjaolu, et Ühendkuningriigil ei ole Euroopa Parlamendis enam ühtki kohta.

76

Kolmandana peaks Euroopa Kohus võtma arvesse kõige värskemat teavet SKP kohta. Sellega seoses täpsustas Ühendkuningriigi esindaja kohtuistungil, et 2020. aastal oli selle riigi SKP 2156073 naelsterlingit (GBP) (ligikaudu 2423426 eurot).

77

Komisjon märgib oma repliigis, et Euroopa Kohus võib määrata Ühendkuningriigile suurema karistuse kui see, mille ta välja pakkus.

78

Esiteks meenutab komisjon rikkumise raskusastme osas, et rikutud kohustuse selgusel on oluline roll rikkumise raskusastme hindamisel. Samuti ei ole küsimus selles, kas Ühendkuningriik järgis direktiivi 2003/96 eesmärki, vaid pigem selles, kas ta täitis direktiivis 95/60 ette nähtud selge ja vältimatu kohustuse kaotada eraomandis lõbusõidulaevade õigus kasutada erimärgistatud kütust. Lisaks ei pea komisjon tõendama, et rikkumise tagajärjed tegelikult realiseerusid.

79

Peale selle leiab komisjon, et oluline on vaid asjaolu, et eraomandis lõbusõidulaevad pääsesid mitme liikmesriigi vetesse erimärgistatud kütusega, mille puhul võisid nende liikmesriikide ametiasutused õiguspäraselt eeldada, et seda ei maksustatud.

80

Lisaks lükkas Ühendkuningriik asjakohaste teisese tasandi õigusaktide vastuvõtmist kaks korda edasi. Peale selle nägi liikmesriik nende vastuvõtmise ette alles pärast käesoleva hagi esitamist. Viimaks võttis komisjon arvesse asjaolu, et tegemist on esimese menetlusega, mis selle riigi vastu Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu aset leiab.

81

Kohtuistungil väitis komisjon, et raskusastme kordajat ei tule rikkumise territoriaalse ulatuse kahanemise tõttu vähendada, sest see kahanemine tuleneb väljaastumislepingust, mitte meetmetest, mida Ühendkuningriik liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks võttis.

82

Teiseks, mis puudutab rikkumise kestust, siis ei tule arvesse võtta praktilisi raskusi ega asjaolu, et Ühendkuningriik tegi heas usus jõupingutusi.

83

Kolmandaks, mis puudutab tegurit „n“, siis tuletab komisjon esiteks meelde, et käesolev menetlus algatati enne üleminekuperioodi lõppu ning et väljaastumislepingu artiklite 127 ja 131 kohaselt vastutab kogu Ühendkuningriik sel ajavahemikul liidu õiguse kohaldamise ja järgimise eest.

84

Teisena kasutatakse teguri „n“ kindlaksmääramisel muutuva tegurina liikmesriigi kohtade arvu parlamendis, sest see on selle liikmesriigi suuruse kohta asjakohane näitaja, mistõttu ei oma tähtsust asjaolu, et Ühendkuningriigil ei ole parlamendis enam kohti, mis pealegi on tema allkirjastatud väljaastumislepingu otsene tagajärg. Komisjon väidab, et igal juhul oli see riik parlamendis esindatud 2018. aastal, mil liikmesriigi kohustuste rikkumine tuvastati.

85

Kolmandana, mis puudutab Ühendkuningriigi väidet, et tegurit „n“ tuleks majanduslikel põhjustel vähendada, siis märkis komisjon kohtuistungil, et Ühendkuningriigi esitatud arvandmeid 2020. aasta kohta võib pidada usaldusväärseteks. Peale selle tuleks vastavalt komisjoni teatisele„Ühendkuningriigi väljaastumisest tulenev korrektsioon rikkumismenetluses komisjoni poolt Euroopa Liidu Kohtule esildatava põhisumma ja karistusmakse arvutamises“ (ELT 2021, C 129, lk 1; edaspidi „2021. aasta teatis“) määrata teguriks „n“ nüüd 3,7, mis puudutab selle riigi toime pandud rikkumisi, ja minimaalseks põhisummaks tuleks määrata 8215000 eurot.

86

Vasturepliigis märgib Ühendkuningriik, et ta hakkab 1. oktoobril 2021 direktiivi 95/60 järgima. Seega ei saa komisjon järeldada, et määrata tuleks rahalised karistused, sest 7. septembri 2016. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (C‑584/14, EU:C:2016:636, punkt 70) nähtub, et nende eesmärk on soodustada liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsuse kiiret täitmist, kui liikmesriigi kohustuste rikkumine jätkub.

87

Mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumise raskusastet, siis esiteks lükkab see riik ümber komisjoni argumendi, mille kohaselt tuleneb direktiivi 95/60 põhjendusest 1, et sellest direktiivist tulenevaid kohustusi tuleb pidada olulisteks. Nimelt, nagu nähtub ühelt poolt 25. juuni 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Tšehhi Vabariik (C‑241/11, EU:C:2013:423, punkt 54), on põhjenduses esitatud viidetel vähe analüütilist väärtust selleks, et hinnata õigusnormi suhtelist olulisust võrreldes muude liidu õigusnormidega, ja teiselt poolt sisaldavad paljud direktiivid samaväärseid mõisteid.

88

Samuti tuleb arvesse võtta direktiivi 95/60 lõppeesmärki, mis on gaasiõli aktsiisimaksude ühtlustatud süsteemi rakendamine. Peale selle ajab komisjon segamini selle direktiivi nõuetega vastavuse küsimuse ja küsimuse, mis puudutab mittevastavuse raskusastme hindamisel asjakohaseid näitajaid.

89

Lisaks on määrava tähtsusega asjaolu, et eraomandis lõbusõidulaevade kasutajatele tarnitud erimärgistatud kütus moodustas 0,2% Ühendkuningriigis turustatud erimärgistatud kütusest ja et Põhja-Iirimaal asuvatele kasutajatele tarnitud erimärgistatud kütus moodustas 2019. aasta juunist augustini 0,02% Ühendkuningriigi turust.

90

Ka asjaolu, et komisjon viitas ainult kinnitamata pressiteadetele Ühendkuningriigi eraomandis lõbusõidulaevade kasutajatele ühes liikmesriigis trahvide määramise kohta ega ole esitanud ühtki tõendit sellise trahvi määramise kohta alates 2018. aasta maist, näitab, et mittevastavus direktiiviga 95/60 on piiratud mõjuga. Ent 10. septembri 2009. aasta otsusest kohtuasjas komisjon vs. Portugal (C‑457/07, EU:C:2009:531, punkt 98) tuleneb, et kui liikmesriik on esitanud üksikasjalikku teavet, mis näitab rikkumise piiratud mõju või mõju puudumist, nagu käesolevas kohtuasjas, peab komisjon ära näitama, miks Euroopa Kohus peaks tema seisukohta toetama. Viimaks ei saa komisjon tugineda tema heausksuse vaidlustamiseks algsele liikmesriigi kohustuste rikkumisele.

91

Teiseks, mis puudutab tegurit „n“, siis tuleb arvesse võtta asjaolu, et liidu õigus on Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav ainult Põhja-Iirimaa osas, mis, nagu Ühendkuningriik kohtuistungil kinnitas, moodustas 2020. aastal Ühendkuningriigi SKPst 2,25%. Euroopa Kohus peaks nimelt lähtuma selle territooriumi, mille suhtes kohaldatakse liidu õigust, majanduse suurusest käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse tegemise kuupäeval.

92

Kohtuistungil väitis Ühendkuningriik ka seda, et alates liidust väljaastumisest on ta liikmesriikidega võrreldes erinevas olukorras, mistõttu tuleb teda kohelda eelkõige teguri „n“ osas erinevalt ning põhisumma suurust vähendada.

93

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuigi 1. oktoobril 2021 lõpetas Ühendkuningriik liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täies ulatuses täitmise kohustuse rikkumise ja et käesoleval juhul ei väldanud rikkumine järelikult seni, kuni Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid, jäi komisjon, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 27, kindlaks oma nõudele mõista sellelt riigilt välja põhisumma.

94

Sellega seoses tuleb aga märkida, et hagi, milles komisjon nõuab põhisumma määramist, ei saa jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et selle ese on liikmesriigi kohustuste rikkumine, mis küll kestis pikka aega, kuid oli selleks ajaks lõppenud, kui Euroopa Kohus vaidlusaluseid faktilisi asjaolusid hindas (13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (MiFID II), C‑628/18, EU:C:2021:1, punkt 70).

95

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus peab tema menetluses olevas igas kohtuasjas juhtumi asjaolusid arvestades ning tema hinnangul vajalikust veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama asjakohased rahalised sanktsioonid muu hulgas selleks, et ära hoida liidu õiguse sarnaste rikkumiste kordumine (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel), C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Igal konkreetsel juhtumil tuleb põhisumma välja mõista ja selle suurus vajaduse korral kindlaks määrata lähtuvalt kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, mis puudutavad nii tuvastatud rikkumise tunnuseid kui ka selle liikmesriigi enda suhtumist, keda ELTL artikli 260 alusel algatatud menetlus puudutab. Selles osas annab viimati nimetatud säte Euroopa Kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas selline karistus määrata või mitte, ja vajaduse korral määrata kindlaks selle suurus. Peale selle on Euroopa Kohtu ülesanne määrata oma kaalutlusõigust kasutades põhisumma suurus nii, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ja teiselt poolt toimepandud rikkumisega proportsionaalne. Selles omavad tähtsust sellised asjaolud nagu tuvastatud rikkumise raskusaste ja ajavahemik, mille jooksul rikkumine kestis alates selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast, millega rikkumine tuvastati, samuti asjaomase liikmesriigi maksevõime (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punktid 113 ja 114 ning seal viidatud kohtupraktika).

97

Esiteks tuleb rikkumise raskusastme osas meelde tuletada rikutud õigusnormi olulisust siseturu loomisel, mis nähtuvalt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel) (C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 98) on üks põhiülesandeid, mis Euroopa Liidule vastavalt ELL artikli 3 lõikele 3 usaldatud on.

98

Nagu nähtub liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse punktidest 44 ja 46, on liikmesriigid ühelt poolt vastavalt direktiivi 95/60 artiklile 1 koostoimes selle põhjendusega 3 kohustatud kohaldama direktiivis ette nähtud erimärgistamise süsteemi muu hulgas gaasiõlidele, mida ei maksustata täismääraga, ja teiselt poolt on nimetatud direktiivi eesmärk täiendada direktiivi 2003/96 ning edendada siseturu väljakujundamist ja nõuetekohast toimimist, võimaldades lihtsalt ja kiiresti teha kindlaks gaasiõlid, mis ei kuulu maksustamisele täismääraga, mida ei oleks võimalik saavutada, kui liikmesriigid tohiksid lubada erimärgistuse kasutamist ka gaasiõlide puhul, mis on mõeldud otstarveteks, mida maksustatakse tavapärase maksumääraga.

99

Lisaks ei ole direktiivis 95/60 ette nähtud meetmed selle põhjenduse 1 kohaselt siseturu eesmärkide saavutamiseks mitte üksnes vajalikud, vaid ka möödapääsmatud.

100

Ühendkuningriik küll väidab, et ta on kehtestanud tervikliku süsteemi, mille abil kontrollida, kas eraomandis lõbusõidulaevade kasutajad on tasunud asjakohase maksusumma, ning et seda süsteemi võivad hilisema kontrolli käigus kasutada ka liikmesriikide ametiasutused, kuid igal juhul ei ole see direktiivi 95/60 peamine eesmärk.

101

Samas piisab sellega seoses märkimisest, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse punktides 52 ja 53 leidis Euroopa Kohus, et direktiivis 95/60 ette nähtud gaasiõlide, millele on tehtud erand või mille suhtes kohaldatakse vähendatud maksumäära, erimärgistamise eesmärk on just nimelt hõlbustada teise liikmesriigi maksuhalduri kontrolli õige aktsiisimaksu tegeliku tasumise üle liikmesriigis, kus kaup tarbimiseks ringlusse lubati, ning et tähtsust ei oma see, kas olemas on muid kontrollivahendeid, näiteks Ühendkuningriigi välja pakutud erinevate aktsiisimäärade vahe tasumist tõendava dokumendi esitamine.

102

Lisaks tuleb meelde tuletada ka seda, et direktiivi täieliku ülevõtmise tagamiseks riigisiseste meetmete vastuvõtmise kohustus on üks liikmesriikide peamistest kohustustest liidu õiguse täieliku tõhususe tagamisel ja selle kohustuse rikkumist tuleb seega käsitada kui ilmselgelt rasket rikkumist (vt analoogia alusel 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (isikuandmete kaitse direktiiv – karistusõiguse valdkond), C‑658/19, EU:C:2021:138, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Mis puudutab Ühendkuningriigi väidet, et rikkumise raskusaste on minimaalne, sest Ühendkuningriigis eraomandis lõbusõidulaevade kasutajatele taritud kütus moodustas vähem kui 0,2% selles riigis turustatud erimärgistatud kütusest, siis tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et kõnealune rikkumine võis asetada märkimisväärse hulga eraomandis lõbusõidulaevade kasutajaid ebasoodsasse olukorda ja kahjustada seega asjaomaseid erahuve ja avalikke huve. Nimelt võisid nii Ühendkuningriigi kodanikud, kes soovisid minna Ühendkuningriigi naaberliikmesriikide vetesse, kui ka nende naaberliikmesriikide kodanikud, kes soovisid minna Briti vetesse ja pidid seal enne nende liikmesriikide vetesse naasmist tankima erimärgistatud kütust, sattuda nende liikmesriikide ametiasutuste kontrollide käigus raskustesse, eelkõige olukorda, kus need ametiasutused võisid neid trahvida.

104

Peale selle märkis Ühendkuningriik ise oma kirjalikes seisukohtades, et nende laevade käitamiseks erimärgistatud kütuse kasutamise keelul on märkimisväärsed praktilised tagajärjed, mis kaotaks mõtte, kui selleks otstarbeks tarnitud erimärgistatud kütuse kogus oleks tühine. Lisaks nähtub 15. juuli 2019. aasta dokumendist „Implementation of the Court of Justice of the European Union (CJEU) judgment on diesel fuel used in private pleasure craft“, millega Ühendkuningriigis algatati avalik konsultatsioon, et selles riigis oli märkimisväärne hulk eraomandis lõbusõidulaevu ja nende laevade käitamiseks kasutati olulist kogust erimärgistatud kütust.

105

Mis puudutab võimalikke kergendavaid asjaolusid, millele Ühendkuningriik tugineb, siis esimesena, arvestades käesoleva kohtuotsuse punkte 49–51, tuleb tagasi lükata selle riigi argumendid, mille kohaselt on käesolev rikkumine kõnealuste praktiliste raskuste tõttu väga tagasihoidliku raskusega. Nimelt on Euroopa Kohus rikkumise raskusastme hindamise käigus korduvalt meenutanud, et liikmesriik ei saa tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, tavadele või olukordadele, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (vt selle kohta 4. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑243/13, EU:C:2014:2413, punkt 53, 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑388/16, EU:C:2017:548, punkt 41, ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑205/17, EU:C:2018:606, punkt 62).

106

Teisena, mis puudutab asjaolu, et Ühendkuningriik teavitas kohtueelses menetluses komisjoni regulaarselt meetmetest, mida ta kavatseb liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks võtta, siis tuleb meelde tuletada, et liikmesriikidele ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kohustus teha komisjoniga lojaalset koostööd tähendab, et liikmesriigid on kohustatud igal moel hõlbustama sellel institutsioonil oma ülesande täitmist, mis ELL artikli 17 kohaselt seisneb aluslepingute täitmise järelevalvajana järelevalve teostamises liidu õiguse kohaldamise üle Euroopa Kohtu kontrolli all (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (võitlus väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu), C‑213/19, EU:C:2022:167, punkt 527).

107

Järelikult saab rikkumise raskusastme hindamisel kergendava asjaoluna arvesse võtta üksnes koostööd komisjoniga, mida iseloomustavad sammud, mis annavad tunnistust kavatsusest võimalikult kiiresti täita ELTL artikli 258 alusel tehtud kõnealust liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust.

108

Ent vastupidi sellele, mida Ühendkuningriik komisjonile oma 19. detsembri 2018. aasta kirjas väitis, ei võtnud ta käesoleval juhul 2019. ja 2020. aastal vastu õigusaktide muudatusi, mis olid liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud. Lisaks möönis see riik, et kohtuotsust oleks saanud täita kiiremini, märkides oma 11. septembri 2020. aasta kirjas, et otsus, mis puudutab eraomandis lõbusõidulaevade käitamiseks erimärgistatud kütuse kasutamise õiguse kaotamise tähtaega, tehakse alles pärast avalikku konsultatsiooni selle õiguse kaotamise kohta muudes sektorites kui nende laevade käitamine.

109

Neil asjaoludel ei saa kergendava asjaoluna arvesse võtta Ühendkuningriigi koostööd komisjoniga kohtueelses menetluses.

110

Kolmandana, seevastu tuleb kergendava asjaoluna arvesse võtta seda, et Ühendkuningriik võttis nii enne käesoleva hagi esitamist kui ka kohtumenetluse käigus teatud hulga meetmeid liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse täitmiseks, ning eelkõige seda, et ta lõpetas talle ette heidetud rikkumise 2020. aasta rahandusseaduse sätete jõustumisega 1. oktoobril 2021 (vt analoogia alusel 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑407/09, EU:C:2011:196, punkt 41).

111

Neljandana, kuigi on tõsi, et asjaomase liikmesriigi suurus ei ole rikkumise raskusastme hindamisel iseenesest asjakohane, tuleb siiski arvesse võtta ka asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2021 on direktiiv 95/60 Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav ainult Põhja-Iirimaa osas, mistõttu on liikmesriigi kohustuste rikkumise tagajärg sellest kuupäevast alates väiksem.

112

Viimaks ja viiendana tuleb kergendava asjaoluna arvesse võtta seda, et Ühendkuningriik ei olnud kunagi varem jätnud täitmata Euroopa Kohtu ELTL artikli 258 alusel tehtud kohtuotsust (vt 30. mai 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑270/11, EU:C:2013:339, punkt 55).

113

Teiseks piisab rikkumise kestuse puhul märkimisest, et selle hindamisel tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mis jääb ühelt poolt kõnealuse ELTL artikli 258 alusel tehtud liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva ja teiselt poolt selle ajahetke vahele, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid või mil asjaomane liikmesriik seda kohtuotsust täidab, juhul kui viimane kuupäev on varasem (vt selle kohta 31. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑407/09, EU:C:2011:196, punkt 35, ja 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 122).

114

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse kuulutamise ja selle aja, mil Ühendkuningriik otsuse täitis, vahele jäi 1079 päeva ehk peaaegu kolm aastat.

115

Kolmandaks, mis puudutab maksevõimet, siis tuleneb kohtupraktikast, et asjaomase riigi maksevõime hindamisel ja piisavalt hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kindlaksmääramisel tuleb tugineda tema SKPle kui peamisele tegurile, et tõhusalt vältida tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumist (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel, C‑51/20, EU:C:2022:36, punktid 116 ja 130).

116

Esiteks, sellega seoses väidab Ühendkuningriik, et kogu rikkumise perioodil tuleb tugineda ainult Põhja-Iirimaa SKP-le, samal ajal kui komisjon on seisukohal, et sel perioodil tuleb arvesse võtta kogu Ühendkuningriigi SKPd.

117

Kuigi käesoleval juhul oli liidu õigus väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 kohaselt tõepoolest kohaldatav kogu Ühendkuningriigi suhtes üleminekuperioodil, st kuni 31. detsembrini 2020, puudutab kõnealune liikmesriigi kohustuste rikkumine alates 1. jaanuarist 2021 ainult Põhja-Iirimaad.

118

Samas tuleneb Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli artikli 12 lõikest 1, et Ühendkuningriigi, mitte Põhja-Iirimaa ametiasutused vastutavad selle protokolli alusel Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis Põhja-Iirimaa suhtes kohaldatavate liidu õiguse sätete rakendamise ja kohaldamise eest. Selles kontekstis, vastupidi sellele, mida väidab Ühendkuningriik, ei mõjuta asjaolu, et Ühendkuningriik ei ole alates 1. veebruarist 2020 enam liikmesriik, tema maksevõime hindamist, mistõttu ei saa teda selles teistest liikmesriikidest erinevalt kohelda.

119

Samuti, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 115 viidatud kohtupraktikast, võetakse maksevõimet arvesse piisavalt hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kindlaksmääramisel, eesmärgiga tõhusalt vältida tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumist. Ühendkuningriigi karistus, mille puhul on maksevõime hindamisel seoses rikkumise jätkumisega pärast üleminekuperioodi lõppu arvesse võetud ainult Põhja-Iirimaa SKPd, ei oleks aga piisavalt hoiatav ega võimaldaks seega seda eesmärki saavutada.

120

Lisaks, kuigi see, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 111, et liidu õigus on alates üleminekuperioodi lõpust Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav ainult Põhja-Iirimaa osas, on kergendav asjaolu, mis mängib rolli rikkumise raskusastme hindamisel, ei ole põhjendatud selle asjaolu uuesti arvesse võtmine Ühendkuningriigi maksevõime hindamisel.

121

Eeltoodut arvestades tuleb Ühendkuningriigi maksevõime kindlaksmääramiseks arvesse võtta kogu selle riigi SKPd tervel rikkumise perioodil.

122

Ühendkuningriigi esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla. Nimelt, kuigi Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb arvesse võtta SKP viimase aja arenguid (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa sellest kohtupraktikast järeldada, vastupidi sellele, mida väidab Ühendkuningriik, et Euroopa Kohus peab arvesse võtma üksnes selle territooriumi SKPd, mille suhtes kohaldatakse liidu õigust, selle kuupäeva seisuga, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab.

123

Lisaks, mis puudutab ühelt poolt komisjoni väidet, et 2021. aasta teatise kohaselt tuleks Ühendkuningriigi toime pandud rikkumiste puhul teguriks „n“ määrata 3,7 ja minimaalseks põhisummaks 8215000 eurot, ning teiselt poolt seda, et Ühendkuningriik väidab, et selle institutsiooni argumendid tema maksevõime kohta ja 2021. aasta teatis on vastuolus, siis piisab märkimisest, et niisugused suunised, nagu komisjoni teatistes sisalduvad suunised, ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduvad, vaid need aitavad tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ettenähtavuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon teeb Euroopa Kohtule ettepanekuid (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel, C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

124

Teiseks, mis puudutab Ühendkuningriigi argumenti, et komisjoni esitatud tegur „n“ põhineb liikmesriigi kohtade arvul parlamendis, samas kui Ühendkuningriigil ei ole selles institutsioonis enam ühtki kohta, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et asjaomase liikmesriigi institutsioonilise kaalu arvesse võtmine ei ole vältimatult vajalik, et tagada piisav hoiatav mõju ja ajendada seda liikmesriiki muutma oma praegust või tulevast käitumist (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (riigiabi tagasinõudmine – ferronikkel), C‑51/20, EU:C:2022:36, punkt 115).

125

Kolmandaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 122, tuleneb kohtupraktikast, et arvesse tuleb võtta asjaomase liikmesriigi SKP viimase aja arenguid selle kuupäeva seisuga, mil Euroopa Kohus asjaolusid hindab (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

126

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades on käesoleva juhtumi asjaolusid õigesti hinnates määratud põhisumma suurus, mille Ühendkuningriik peab maksma 17. oktoobrist 2018 kuni 30. septembrini 2021 kestnud ajavahemiku eest, 32000000 eurot.

127

Seega tuleb Ühendkuningriigilt komisjoni kasuks välja mõista põhisumma 32000000 eurot.

128

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on Ühendkuningriigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja liikmesriigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud välja mõista Ühendkuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: