–

Soome valitsus, esindaja: M. Pere,

–

Norra valitsus, esindajad: I. Meinich, K. S. Borge ja T. Sunde,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Huttunen, L. Armati ja T. Sevón,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 45 ja 49 tõlgendamist.

2

See taotlus on esitatud menetluses, mille algatas A seoses Sosiaali- ja terveysalan lupa- ja valvontavirasto (sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas lubade väljastamise ja järelevalvega tegelev ametiasutus, Soome; edaspidi „Valvira“) otsusega anda A-le kolmeks aastaks õigus tegutseda Soomes arstina tegevusloaga tervishoiutöötaja staatuses niisuguse arsti juhtimise ja järelevalve all, kellel on tegevusluba ja õigus nimetatud kutsealal iseseisvalt tegutseda.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL (ELT 2013, L 354, lk 132; edaspidi „direktiiv 2005/36“), artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:

„Käesolev direktiiv kehtestab korra, mille alusel liikmesriik, kes teeb reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamise või sellel tegutsemise oma territooriumil sõltuvaks eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest (edaspidi „vastuvõttev liikmesriik“), peab vastaval kutsealal tegutsema hakkamiseks või sellel tegutsemiseks tunnustama teises liikmesriigis või teistes liikmesriikides (edaspidi „päritoluliikmesriik“) saadud kutsekvalifikatsioone, mis lubavad nimetatud kvalifikatsioone omaval isikul seal samal kutsealal töötada.

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ka eeskirjad, milles käsitletakse osalist juurdepääsu reguleeritud kutsealale ning teises liikmesriigis toimuva õppepraktika tunnustamist.“

4

Selle direktiivi artikli 4 „Tunnustamise toime“ lõikes 1 on sätestatud, et „[k]utsekvalifikatsiooni tunnustamine vastuvõtva liikmesriigi poolt annab soodustatud isikutele võimaluse hakata kõnealuses liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, millele nad kvalifitseerusid päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle kodanikega võrdsetel tingimustel“.

5

Direktiivi III jaotise I peatükki, milles on sätestatud haridust tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteem, kuuluva artikli 10 „Reguleerimisala“ punktis b on sätestatud:

„Käesolevat peatükki kohaldatakse kõikide kutsealade suhtes, mida ei reguleerita käesoleva jaotise II ja III peatükiga, ja järgnevalt nimetatud juhtudel, mil taotleja eri ja erandlikel põhjustel ei vasta nendes peatükkides sätestatud tingimustele:

[…]

6

Direktiivi 2005/36 artikli 13 „Tunnustamise tingimused“ lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Kui reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamine või sellel tegutsemine vastuvõtvas liikmesriigis sõltub eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest, võimaldab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus taotlejatel sellel kutsealal tegutsema asuda või tegutseda oma kodanikega samadel tingimustel, kui neil on teises liikmesriigis viimase territooriumil sellel kutsealal tegutsema hakkamiseks või tegutsemiseks nõutav pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument, millele on osutatud artiklis 11.“

7

Kõnealuse direktiivi III jaotise III peatükki „Tunnustamine koolituse miinimumtingimuste kooskõlastamise alusel“ kuuluva artikli 21 „Automaatse tunnustamise põhimõte“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga liikmesriik tunnustab kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema V lisas vastavalt punktis 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 loetletud üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis vastavad artiklites 24, 25, 31, 34, 35, 38, 44 ja 46 vastavalt sätestatud koolituse miinimumnõuetele, ning võrdsustab kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega.

Neid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente annavad välja liikmesriigi pädevad organid ja nendega kaasnevad vajaduse korral V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 vastavalt loetletud tunnistused.

[…]“.

8

Direktiivi 2005/36 V lisa punkt 5.1.1 on Ühendkuningriigi üldarsti kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti puudutavas osas sõnastatud järgmiselt:

9

Selle direktiivi artiklis 55a „Õppepraktika tunnustamine“ on ette nähtud:

„1.   Kui juurdepääs reguleeritud kutsealale päritoluliikmesriigis sõltub õppepraktika läbimisest, tunnustab päritoluliikmesriigi pädev asutus menetledes taotlust tegutseda reguleeritud kutsealal teises liikmesriigis läbitud õppepraktikat juhul, kui see toimus kooskõlas lõikes 2 osutatud avaldatud suunistega, ning võtab arvesse kolmandas riigis läbitud õppepraktikat. Liikmesriigid võivad siiski siseriiklikus õiguses sätestada mõistliku piirangu õppepraktika selle osa kestuse kohta, mida võib läbida välismaal.

2.   Õppepraktika tunnustamine ei asenda kehtivaid nõudeid sooritada eksam, et saada juurdepääs asjaomasele kutsealale. Pädevad asutused avaldavad suunised teises liikmesriigis või kolmandas riigis läbitud õppepraktika korraldamise ja tunnustamise kohta, eeskätt õppepraktika juhendaja rolli kohta.“

10

Põhikohtuasjas tähtsust omaval kuupäeval kehtinud tervishoiu valdkonna kutsealadel tegutsemise seaduse (laki terveydenhuollon ammattihenkilöistä (559/1994, ammattihenkilölaki); edaspidi „tervishoiutöötajate seadus (559/1994)“) § 6a esimese lõigu kohaselt annab Valvira talle esitatud taotluse alusel isikule, kes on enne 1. jaanuari 2012 alustanud meditsiiniõpinguid mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) osalisriigis, kus arsti kutsealal tegutsemise õiguse saamise tingimuseks on diplomijärgse kutsepraktika läbimine, ja kes on selles riigis omandanud üldarsti kvalifikatsiooni tõendava diplomi, Valvira kindlaksmääratud tingimustel loa tegutseda Soomes mõnes tervishoiuasutuses arstina tegevusloaga tervishoiutöötaja staatuses niisuguse tervishoiutöötaja juhtimise ja järelevalve all, kellel on tegevusluba ja õigus nimetatud kutsealal iseseisvalt tegutseda. Õigus sellel kutsealal tegutsemiseks antakse kolmeks aastaks.

11

Vastavalt tervishoiutöötajate seaduse (559/1994) § 6a teisele lõigule annab Valvira talle esitatud taotluse alusel Soomes arsti kutsealal iseseisvalt tegutsemise õiguse taotlejale, kes on Valvira kehtestatud tingimusi järgides arsti kutsealal tegutsenud nimetatud seaduse § 6a esimeses lõigus ette nähtud aja. Valvira võib § 6a esimeses lõigus sätestatud kolmeaastast tähtaega põhjendatud juhul pikendada.

12

A alustas oma meditsiiniõpinguid 2008. aastal Edinburghi ülikoolis (Ühendkuningriik). 6. juulil 2013 omandas ta Bachelor of Medicine and Bachelor of Surgery diplomi, mis tõendab üldarsti kvalifikatsiooni omandamist.

13

A saadud diplomi puhul on tegemist direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi puhul nimetatud kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga.

14

A-l oli üldarsti kvalifikatsiooni tõendava diplomi alusel piiratud õigus Ühendkuningriigis arsti kutsealal tegutsemiseks. Ta kanti Ühendkuningriigi pädeva asutuse General Medical Councili (arstide üldkogu) peetava registri rubriiki „provisionally registered doctor with a licence to practise“ (ajutiselt registreeritud arst, kellel on tegevusluba). Ta sai loa töötada kraadiõppe programmi raames.

15

Pärast üldarsti kvalifikatsiooni tõendava diplomi omandamist naasis A Soome. Seal taotles ta Ühendkuningriigis saadud diplomi alusel Valviralt õigust tegutseda Soomes arstina tegevusloaga tervishoiutöötaja staatuses. Ta ei esitanud aga direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1 Ühendkuningriigi puhul nimetatud tunnistust (Certificate of experience), mis peab olema lisatud kvalifikatsiooni tõendavale dokumendile ja mis on Ühendkuningriigis arsti kutsealal täies ulatuses tegutsemise õiguse saamise tingimuseks.

16

Kuna A-l puudus see tunnistus, tegi Valvira talle ettepaneku menetleda arsti tegevusloa taotlust, mille ta oli esitanud, tähtajalise tegevusloa taotlusena. A oli sellega nõus. Valvira sõnul oli A-l Soomes arsti kutsealal iseseisvalt tegutsemise õiguse saamiseks kaks võimalust. Ühelt poolt oli tal võimalus läbida Soomes kolmeaastane kutsepraktika vastavalt Ühendkuningriigi suunistele ja taotleda vastavalt direktiivi 2005/36 artiklile 55a Ühendkuningriigi pädevalt asutuselt selle praktika tunnustamist, misjärel saanuks ta Soomes taotleda arstina tegutsemise õigust kõnealuses direktiivis sätestatud automaatse tunnustamise süsteemi alusel. Teiselt poolt oli tal võimalik Soomes läbida kolmeaastane peremeditsiini eriala residentuur. A valis teise võimaluse, millega ei kaasne teistes liidu liikmesriikides või EMP osalisriikides arsti kvalifikatsiooni automaatne tunnustamine direktiivi 2005/36 tähenduses.

17

Valvira 3. novembri 2016. aasta otsusega anti A-le alates 2. novembrist 2016 kuni 2. novembrini 2019 kolmeks aastaks õigus tegutseda Soomes arstina tegevusloaga tervishoiutöötaja staatuses niisuguse arsti juhtimise ja järelevalve all, kellel on tegevusluba ning õigus nimetatud kutsealal iseseisvalt tegutseda. A-le anti selleks perioodiks arstina tegutsemise luba ainult tingimusel, et ta läbib Soomes kolmeaastase peremeditsiini eriala residentuuri.

18

Valvira 4. mai 2017. aasta otsusega jäeti A esitatud kaebus rahuldamata. Selle otsuse põhjenduste kohaselt oli A-le antud tervishoiutöötajate seaduse (559/1994) § 6a alusel õigus tegutseda arstina olukorras, kus tal puudus direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1 nimetatud tunnistus.

19

Helsingin hallinto-oikeus (Helsingi halduskohus, Soome) jättis selle otsuse peale esitatud tühistamiskaebuse 5. detsembri 2017. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et esiteks ei ole direktiivi 2005/36 kohane automaatne tunnustamine võimalik, kuna A ei esitanud selle direktiivi V lisa punktis 5.1.1 Ühendkuningriigi puhul nimetatud tunnistust, teiseks ei ole kohaldatav ka kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise üldine süsteem, kuna A ei olnud omandanud üldarsti kvalifikatsiooni omandamist tõendavat diplomit enne kõnealuses punktis 5.1.1 määratletud võrdluskuupäeva, st enne 20. detsembrit 1976, ja kolmandaks ei saa teises liidu liikmesriigis anda A-le õigust, millest tuleneb rohkem eeliseid kui päritoluliikmesriigis antud õigusest. Nimetatud kohtu järelduse kohaselt oli seega põhjendatud Valvira otsus anda A-le piiratud õigus tegutseda arsti kutsealal niisuguse arsti juhtimise ja järelevalve all, kellel on tegevusluba ja õigus nimetatud kutsealal iseseisvalt tegutseda.

20

Korkein hallinto-oikeusele (Soome kõrgeim halduskohus) väitis A, et taotlust, mille ta esitas teises liikmesriigis omandatud üldarsti kvalifikatsiooni tõendava dokumendi tunnustamiseks, tuleb juhul, kui automaatse tunnustamise tingimused ei ole täidetud, menetleda direktiivis 2005/36 ette nähtud üldise tunnustamise korra sätete alusel. A väitel pidanuks Valvira võrdlema Ühendkuningriigis omandatud üldarsti kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti sama kvalifikatsiooni tõendava Soome diplomiga. Nimelt on A väitel liidu õigusega vastuolus see, et iseseisvalt kutsealal tegutsemise õiguse saamiseks tuleb läbida kolmeaastane järelevalveperiood, kui ei ole tõendatud, et esinevad keskse tähtsusega ja tasa tegemata erinevused riigisisestest nõuetest.

21

Valvira andis 1. novembril 2019 A-le õiguse tegutseda Soomes iseseisvalt arstina tegevusloaga tervishoiutöötaja staatuses. Korkein hallinto-oikeusele (Soome kõrgeim halduskohus) esitatud kaebust ei ole A aga tagasi võtnud.

22

See kohus leiab, et Valvira ei olnud direktiivi 2005/36 alusel kohustatud võrdlema Soomes ja Ühendkuningriigis välja antud üldarsti kvalifikatsiooni tõendavaid diplomeid, kuna A ei vastanud arsti kutseala puhul kohaldatava automaatse tunnustamissüsteemi tingimustele ega kutsekvalifikatsioonide tunnustamise üldsüsteemi tingimustele. Korkein hallinto-oikeusel (Soome kõrgeim halduskohus) on aga küsimus, kas selline kohustus võib tuleneda ELTL artiklitest 45 ja 49.

23

Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artiklit 45 või 49 tuleb proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus annab isikule riigisiseste õigusnormide alusel arsti kutsealal tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks tingimusel, et asjaomane isik võib sellel kutsealal tegutseda üksnes tegevusloaga arsti juhtimise ja järelevalve all ning läbib sama ajavahemiku jooksul edukalt peremeditsiini eriala residentuuri, et saada õigus tegutseda vastuvõtvas liikmesriigis iseseisvalt arsti kutsealal, võttes arvesse, et:

24

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 21 märgitud, on A küll vahepeal saanud loa Soomes iseseisvalt arstina tegutseda, kuid ta ei ole tagasi võtnud oma apellatsioonkaebust, mille ta esitas Korkein hallinto-oikeusele (Soome kõrgeim halduskohus), kes leiab, et vaidluse lahendamiseks on vaja vastata liidu õiguse tõlgendamist käsitlevale küsimusele.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas talle esitatud selgituste esitamise taotlusele, et liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei jäeta kaebust vastuvõetamatuna rahuldamata põhjusel, et möödunud aja tõttu või muul põhjusel ei saa asjas enam teha kohtuotsust, millega tühistataks ametiasutuse otsus, mille õigusvastasus on tuvastatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõi näiteks, et kui ühes asjas on taotletud luba saadud, võtab Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) seisukoha apellatsioonkaebuse väidete kohta ja teeb seega otsuse nii esialgse otsuse kui ka hallinto-oikeuse (alama astme halduskohus) otsuse võimaliku õigusvastasuse kohta. Lisaks märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivate riigisiseste õigusnormidega, et nende normide kohaselt peab ametiasutuselt kohtuotsusega kahjuhüvitise väljamõistmiseks olema otsuse õigusvastasus tuvastatud jõustunud kohtuotsusega.

26

Sellega seoses olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö vahend, mille kaudu esimene annab teistele liidu õiguse tõlgendusi, mida viimased vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt 6. juuni 2013. aasta kohtuotsus MA jt, C‑648/11, EU:C:2013:367, punkt 36, ning 1. septembri 2021. aasta kohtumäärus OKR (notari asendaja eelotsusetaotlus), C‑387/20, EU:C:2021:751, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus saab keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (6. juuni 2013. aasta kohtuotsus MA jt, C‑648/11, EU:C:2013:367, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesolevas asjas on oluline märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul eeldab lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaselt ametiasutuse otsuse õigusvastasuse tõttu tekkinud kahju hüvitise väljamõistmine, et õigusvastasus oleks enne lõpliku otsusega eraldi tuvastatud.

29

Kuivõrd A kahju hüvitamise hagi saab olla edukas üksnes tingimusel, et selle hagi aluseks oleva haldusotsuse õigusvastasus on enne eraldi tuvastatud lõpliku kohtuotsusega, mille sisu sõltub eelotsuse küsimusele antud vastusest, on eelotsuse küsimus endiselt igal juhul asjakohane vajaduse korral A õiguste kaitsmiseks selle riigisisese ametiasutuse suhtes, kes kõnealuse haldusotsuse vastu võttis.

30

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

31

Tuleb märkida, et käesoleva juhtumi tähtsust omavad asjaolud langevad aega, mil Ühendkuningriigis oli veel kohaldatav liidu õigus. Seega on käesoleval juhul kohaldatavad ELTL artiklid 45 ja 49 ning direktiiv 2005/36.

32

Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikleid 45 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus annab riigisiseste õigusnormide alusel isikule arsti kutsealal tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks tingimusel, et ühelt poolt võib asjaomane isik sellel kutsealal tegutseda üksnes tegevusluba omava arsti juhtimise ja järelevalve all ning teiselt poolt peab ta sama ajavahemiku jooksul edukalt läbima kolmeaastase peremeditsiini eriala residentuuri, et saada õigus vastuvõtvas liikmesriigis iseseisvalt arstina tegutseda, võttes arvesse asjaolu, et isik on päritoluliikmesriigis omandanud üldarsti kvalifikatsiooni ja tal on direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1 Ühendkuningriigi puhul ette nähtud kvalifikatsiooni tõendav dokument, ent tal ei ole selles punktis nimetatud tunnistust, mis tõendab päritoluliikmesriigis kutsekvalifikatsiooni lisatingimusena nõutava üheaastase kutsepraktika läbimist.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 2005/36 artikli 21 lõikele 1 tunnustab iga liikmesriik kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema selle direktiivi V lisa punktis 5.1.1 nimetatud üldarsti kutsealal, ning võrdsustab sellised dokumendid kutsealal tegutsema hakkamise ja tegutsemise puhul enda territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega.

34

Lisaks on Euroopa Kohus seoses direktiivi 2005/36 eesmärgiga juba varem täpsustanud, et direktiivi artiklitest 1 ja 4 nähtuvalt on vastastikuse tunnustamise peamine eesmärk võimaldada isikul, kellel on kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis võimaldab tal asuda tegutsema reguleeritud kutsealal oma päritoluliikmesriigis, asuda vastuvõtvas liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, milleks tal on kvalifikatsioon päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle liikmesriigi kodanikega võrdsetel tingimustel (8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Lietuvos Respublikos sveikatos apsaugos ministerija, C‑166/20, EU:C:2021:554, punkt 25).

35

On vaieldamatu, et kuna põhikohtuasja kaebajal puudub direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1 nimetatud tunnistus (Certificate of experience), puudub tal õigus Ühendkuningriigis üldarsti reguleeritud kutsealal täies ulatuses tegutseda ja seega ei saa ta kasutada selle direktiivi artiklis 21 sätestatud automaatse tunnustamise korda. Nimelt eeldab selle korra kohaldamine, et taotleja on läbinud sellel kutsealal tegutsemise õiguse andvale kvalifikatsioonile vastava õppe (vt selle kohta 8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Lietuvos Respublikos sveikatos apsaugos ministerija, C‑166/20, EU:C:2021:554, punktid 26 ja 27).

36

Mis puutub direktiivi 2005/36 artiklisse 10, milles on kindlaks määratud direktiivi III jaotise I peatükis ette nähtud haridust tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteem, siis selle sätte punkti b kohaselt ei saa direktiivist tuleneda vastuvõtvale liikmesriigile kohustust – vähemalt mitte vastuollu minemata selle direktiivi eesmärgiga, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34 – hinnata niisuguse taotleja kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, kellel puudub nõutav kvalifikatsioon oma päritoluliikmesriigis üldarsti kutsealal tegutsemiseks (vt analoogia alusel 8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Lietuvos Respublikos sveikatos apsaugos ministerija, C‑166/20, EU:C:2021:554, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb siiski, et diplomite vastastikust tunnustamist käsitlevate direktiivide ja eelkõige direktiivi 2005/36 eesmärk ning toime ei ole ega saa olla diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise raskendamine olukordades, mis ei ole nende õigusaktidega hõlmatud (vt selle kohta 8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Lietuvos Respublikos sveikatos apsaugos ministerija, C‑166/20, EU:C:2021:554, punktid 36 ja 37).

38

Seega olukorras, mis ei kuulu direktiivi 2005/36 reguleerimisalasse, kuid mis on hõlmatud ELTL artikliga 45 või 49, juhul kui liidu kodanik on taotlenud luba tegutsemiseks kutsealal, mis riigisiseste õigusaktide kohaselt eeldab diplomi või teatava kutsekvalifikatsiooni omamist või ka praktika sooritamist, peavad liikmesriigi ametiasutused võtma arvesse kõiki asjaomase isiku diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente ning tema asjakohast praktilist kogemust ning võrdlema nende dokumentidega tõendatud ja praktika käigus omandatud pädevust nende teadmiste ja selle kvalifikatsiooniga, mida on nõutud riigisisestes õigusaktides (vt selle kohta 8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Lietuvos Respublikos sveikatos apsaugos ministerija, C‑166/20, EU:C:2021:554, punktid 34 ja 38).

39

Käesoleval juhul tuleb märkida, et A, kes liikmesriigi kohtu toimikust nähtuvalt on Soome kodanik, tugineb Soomes ülikoolidiplomile, mille ta omandas teises liikmesriigis.

40

Euroopa Kohus on selle kohta sedastanud, et isikute vaba liikumist ei saa täielikult saavutada, kui liikmesriikidel oleks võimalik keelduda ELTL artiklite 45 ja 49 kohaldamisest nende oma kodanike kasuks, kes on kasutanud liidu õigusega ette nähtud võimalusi ja kes tänu nendele võimalustele on omandanud kutsekvalifikatsiooni muus liikmesriigis kui nende kodakondsusriik. See kaalutlus kehtib ka juhul, kui liikmesriigi kodanik on teises liikmesriigis elanud ja omandanud ülikoolihariduse, mida ta kavatseb kasutada oma kodakondsusjärgses liikmesriigis (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Brouillard, C‑298/14, EU:C:2015:652, punktid 27–29).

41

Järelikult peab asjaomane vastuvõttev liikmesriik olukorras, millega on tegemist põhikohtuasja puhul ja mis ei kuulu direktiivi 2005/36 kohaldamisalasse, ent on hõlmatud ELTL artikliga 45 või 49, täitma kutsekvalifikatsiooni tunnustamisega seotud kohustusi, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 38.

42

See võrdleva kontrolli menetlus peab vastuvõtva liikmesriigi ametivõimudel võimaldama objektiivselt kindlaks teha, kas välisriigi diplom tõendab, et selle omaniku teadmised ja kvalifikatsioon on kui mitte identsed, siis vähemalt võrdväärsed riigisisese diplomiga tõendatud teadmiste ja kvalifikatsiooniga. Välisriigi diplomi võrdväärsust tuleb eranditult hinnata teadmiste ja kvalifikatsiooni taseme alusel, mis dokumendi omanikul selles dokumendis viidatud õpingute ja praktika laadi ning kestust arvestades eeldatavalt on (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Brouillard, C‑298/14, EU:C:2015:652, punkt 55).

43

Kui sellise diplomite võrdleva kontrollimise tulemusel jõutakse järeldusele, et välisriigi diplomiga tõendatud teadmised ja kvalifikatsioon vastavad riigisiseste õigusnormide nõuetele, on liikmesriik kohustatud tunnistama, et diplom vastab nendes õigusnormides sätestatud tingimustele (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Brouillard, C‑298/14, EU:C:2015:652, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seevastu siis, kui selle võrdleva kontrolli tulemusel ilmnevad olulised erinevused hageja poolt läbitud õppe ja vastuvõtvas liikmesriigis nõutava õppe vahel, võivad pädevad asutused kehtestada ühtlustusmeetmed nende erinevuste tasategemiseks (8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Lietuvos Respublikos sveikatos apsaugos ministerija, C‑166/20, EU:C:2021:554, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Liidu õiguse reguleerimisalas võetud meetmed peavad siiski olema kooskõlas selle õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega. Seega võib ühtlustusmeetmeid kasutada üksnes selliste olukordade puhul, kus need meetmed on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed (vt selle kohta 2. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Vandorou jt, C‑422/09, C‑425/09 ja C‑426/09, EU:C:2010:732, punkt 65).

46

Enne päritoluliikmesriigis ja taotleja vastuvõtvas liikmesriigis pakutava õppe erinevuste tasategemiseks mõeldud ühtlustusmeetmete kehtestamist peavad riigisisesed pädevad asutused hindama, kas taotleja omandatud teadmistega saab tõendada vastuvõtvas liikmesriigis nõutavate teadmiste olemasolu (vt selle kohta 2. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Vandorou jt, C‑422/09, C‑425/09 ja C‑426/09, EU:C:2010:732, punkt 67).

47

Tuleb tõdeda, et liikmesriigi õigusnormid, mis kehtestavad samad ühtlustusmeetmed üldiselt ja ühetaoliselt kõigi suhtes, kes on omandanud üldarsti kvalifikatsiooni tõendava diplomi eelkõige sellises liidu liikmesriigis, kus arstina tegutsemise õiguse eeldus on pärast kõnealuse diplomi omandamist läbitud kutsepraktika, ei ole kooskõlas ei nõudega võrrelda tegelikult omavahel ühelt poolt pädevust, mille kohta tal on üks või mitu kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, ning teiselt poolt vastuvõtva liikmesriigi õigusaktidega nõutud pädevust ja kvalifikatsiooni ega proportsionaalsuse põhimõttega.

48

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et ELTL artikleid 45 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus annab riigisiseste õigusnormide alusel isikule arstina tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks tingimusel, et ühelt poolt võib asjaomane isik sellel kutsealal tegutseda üksnes tegevusluba omava arsti juhtimise ja järelevalve all ning teiselt poolt peab ta sama ajavahemiku jooksul edukalt läbima kolmeaastase peremeditsiini eriala residentuuri, et saada õigus vastuvõtvas liikmesriigis iseseisvalt arstina tegutseda, võttes arvesse asjaolu, et isik on päritoluliikmesriigis omandanud üldarsti kvalifikatsiooni ja tal on direktiivi 2005/36 V lisa punktis 5.1.1 Ühendkuningriigi puhul ette nähtud kutsekvalifikatsiooni tõendav dokument, ent tal ei ole selles punktis nimetatud tunnistust, mis tõendab päritoluliikmesriigis kutsekvalifikatsiooni lisatingimusena nõutava üheaastase kutsepraktika läbimist.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

ELTL artikleid 45 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus annab riigisiseste õigusnormide alusel isikule arstina tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks tingimusel, et ühelt poolt võib asjaomane isik sellel kutsealal tegutseda üksnes tegevusluba omava arsti juhtimise ja järelevalve all ning teiselt poolt peab ta sama ajavahemiku jooksul edukalt läbima kolmeaastase peremeditsiini eriala residentuuri, et saada õigus vastuvõtvas liikmesriigis iseseisvalt arstina tegutseda, võttes arvesse asjaolu, et isik on päritoluliikmesriigis omandanud üldarsti kvalifikatsiooni ning tal on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL, V lisa punktis 5.1.1 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi puhul ette nähtud kutsekvalifikatsiooni tõendav dokument, ent tal ei ole selles punktis nimetatud tunnistust, mis tõendab päritoluliikmesriigis kutsekvalifikatsiooni lisatingimusena nõutava üheaastase kutsepraktika läbimist.