–

Austro-Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch-musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH, esindaja: Rechtsanwalt M. Walter,

–

Strato AG, esindajad: Rechtsanwälte A. Anderl ja B. Heinzl,

–

Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll, G. Kunnert ja M. Reiter,

–

Taani valitsus, esindajad: M. Wolff, V. Jørgensen ja J. Nymann-Lindegren,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: E. de Moustier, A. Daniel ja A.‑L. Desjonquères,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Langer,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf, G. von Rintelen ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 5 lõike 2 punkti b.

2

Taotlus on esitatud autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsiooni Austro-Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch-musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH (edaspidi „Austro-Mechana“) ja pilvtalletusteenuse (cloud storage) osutaja Strato AG vahelises kohtuvaidluses tasu üle, mida viimane peab selle teenuse osutamisel autoriõiguse eest maksma.

3

Direktiivi 2001/29 põhjendustes 2, 5, 21, 31, 35 ja 38 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi 2001/29 artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

5

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

6

Direktiivi artiklis 5 „Erandid ja piirangud“ on täpsustatud:

„1.   Artiklis 2 osutatud ajutine reprodutseerimine, mis on vajalik siirdamiseks või toimub juhuslikult, mis on tehnilise protsessi lahutamatu ja oluline osa ning mille eesmärk on teha võimalikuks teose või muu objekti:

ning millel puudub iseseisev majanduslik tähtsus, ei kuulu artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse alla.

2.   Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:

[…]“.

7

9. aprilli 1936. aasta autoriõiguse seaduse (Urheberrechtsgesetz) (BGBl. 111/1936) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni §‑s 42b on sätestatud:

„(1)   Kui ringhäälingu kaudu edastatud, avalikkusele kättesaadavaks tehtud või kaubanduslikul otstarbel valmistatud andmekandjale salvestatud teos on niisugune, et seda võib eeldatavasti reprodutseerida enda tarbeks või isiklikuks kasutamiseks, salvestades seda [selliseks reprodutseerimiseks sobivale andmekandjale], siis on autoril õigus õiglasele tasule (andmekandjatasu), kui mis tahes liiki andmekandjad, mis sellist reprodutseerimist võimaldavad, viiakse riigi territooriumil kaubanduslikul eesmärgil turule.

[…]

(3)   Tasu on kohustatud maksma:

8

Austro-Mechana on autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioon, kes teostab enda nimel, ent esindatavate õiguste omajate huvides ja nende eest usaldussuhte alusel muu hulgas autoriõiguse seaduse põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 42b lõikest 1 tulenevaid seadusjärgseid õigusi saada tasu.

9

Austro-Mechana esitas Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) nõude, et talle esitataks raamatupidamisaruanded ja makstaks tasu „mis tahes andmekandjate“ eest põhjusel, et Strato osutab oma äri- ja eraklientidele teenust, mida tuntakse nime all „HiDrive“ ja millega ta teeb klientidele pilvandmetöötluse (cloud computing) raames kättesaadavaks talletusruumi.

10

Strato vaidles esitatud nõuetele vastu põhjendusel, et pilvteenuste puhul ei tule tasu maksta. See äriühing kinnitas, et on juba maksnud autoriõiguse eest tasu Saksamaal, st liikmesriigis, kus tema serverid asuvad, kuna serverite tootja või importija arvestab selle tasu nende seadmete hinna sisse. Ta lisas, et Austrias asuvad kasutajad on samuti juba maksnud tasu isiklikuks tarbeks kopeerimise eest (edaspidi „isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu“) lõppseadmetelt, mida on vaja sisu pilve üleslaadimiseks.

11

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) jättis 25. veebruari 2020. aasta kohtuotsusega Austro-Mechana nõuded rahuldamata, leides, et Strato ei anna andmekandjaid oma klientidele üle, vaid annab veebipõhise teenusena nende käsutusse talletusruumi.

12

Austro-Mechana esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Wienile (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria), kes märgib 29. novembri 2017. aasta kohtuotsusele VCAST (C‑265/16, EU:C:2017:913) viidates, et ei ole selge, kas sisu salvestamine pilvandmetöötluse raames kuulub direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisalasse.

13

Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud väljend „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab autoriõigusega kaitstud teostest isiklikuks tarbeks varukoopiate tegemist serveris, kus pilvteenuse osutaja on andnud kasutaja käsutusse talletusruumi.

15

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt võivad liikmesriigid näha ette selle direktiivi artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse erandeid või piiranguid, „kui kõne all on […] mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise“.

16

Mis esimesena puudutab küsimust, kas varukoopiate tegemine pilves asuvas talletusruumis kujutab endast „reproduktsiooni“ direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses, siis tuleb märkida, et mõistet „reproduktsioon“ tuleb mõista laias tähenduses, võttes arvesse nii kõnealuse direktiivi põhjenduses 21 väljendatud nõuet, et reprodutseerimisõigusega hõlmatud toimingud peaksid olema laialt määratletud, et tagada õiguskindlus siseturul, kui ka kõnealuse direktiivi artikli 2 sõnastust, milles kasutatakse selliseid väljendeid nagu „otsene või kaudne“, „ajutine või alaline“ ning „mis tahes viisil või vormis“. Lisaks tuleneb reprodutseerimisõigusega hõlmatud toimingute sellise kaitse ulatus ka direktiivi peamisest eesmärgist, milleks on luua eelkõige autoritele kõrgetasemeline kaitse (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Infopaq International, C‑5/08, EU:C:2009:465, punktid 40–43).

17

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et teose üleslaadimine (upload) kasutaja ühendatud lõppseadmest pilves olevasse talletusruumi, mis on selle kasutaja käsutusse antud pilvteenuse raames, tähendab selle teose reprodutseerimist, kuna teenus seisneb just teose koopia salvestamises pilves. Ühtlasi võidakse sellest teosest teha teisi koopiaid, eelkõige juhul, kui kasutaja pääseb ühendatud lõppseadme kaudu pilve, et laadida sellesse lõppseadmesse alla (download) teos, mis on varem pilve üles laaditud.

18

Sellest järeldub, et teosest koopia tegemine talletusruumis, mis on kasutajale pilvteenuse raames kättesaadavaks tehtud, kujutab endast selle teose reprodutseerimist direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.

19

Mis teisena puudutab küsimust, kas selles sättes kasutatud mõiste „mis tahes kandja“ hõlmab serverit, kus pilvteenuse osutaja on andnud kasutaja käsutusse talletusruumi autoriõigusega kaitstud teostest varukoopiate tegemiseks, siis tuleb märkida, et direktiiv ei anna selle mõiste määratlust ega viita selle mõiste ulatuse kindlakstegemiseks liikmesriikide õigusele.

20

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest, et kui liidu õigusnorm ei viita konkreetse mõiste puhul liikmesriikide õigusele, tuleb seda mõistet tõlgendada kogu liidu piires autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes asjaomase sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ja selle õigusakti eesmärki, kuhu asjaomane säte kuulub (8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus DOCERAM, C‑395/16, EU:C:2018:172, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Esiteks tuleb märkida, et laias tähenduses tähistavad sõnad „mis tahes kandja“ kõiki andmekandjaid, millel kaitstud teost saab reprodutseerida, sealhulgas selliseid servereid, nagu kasutatakse pilvandmetöötluses.

22

Kuna direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b sõnastuses ei ole mingil moel täpsustatud nende seadmete omadusi, millest või mille abil isiklikuks tarbeks koopia tehakse, siis tuleb asuda seisukohale, et liidu seadusandja on leidnud, et need ei ole olulised selle eesmärgi seisukohast, mida ta osalise ühtlustamisega taotleb (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punktid 86 ja 88).

23

Nii ei ole selles küsimuses määrav see, et talletusruum on antud kasutaja käsutusse kolmandale isikule kuuluvas serveris (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 89). Sellest järeldub, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b võib kohaldada ka reproduktsioonide suhtes, mille füüsiline isik on teinud kolmandale isikule kuuluva seadme abil.

24

Teiseks kinnitab mõiste „mis tahes kandja“ sellist laia tõlgendust asjaomase sätte kontekst ja eelkõige võrdlus selle vahel, kuidas on sõnastatud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erand, mis ei täpsusta mingil viisil nende seadmete omadusi, millest või mille abil isiklikuks tarbeks koopia tehakse, ja direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis a sätestatud erand reprodutseerimisõigusest. Kui viimane on kohaldatav „paber‑ ja muul samalaadsel kandjal reproduktsioonid[ele]“, siis isiklikuks tarbeks kopeerimise erand on kohaldatav „mis tahes kandjal reproduktsioonid[ele]“ (vt selle kohta 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus VG Wort jt, C‑457/11–C‑460/11, EU:C:2013:426, punkt 65, ning 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punktid 85 ja 86).

25

Mis kolmandaks puudutab asjaomaste õigusnormide eesmärke, siis nähtub direktiivi 2001/29 põhjendustest 2 ja 5, et see direktiiv on mõeldud looma liidu tasandil üldise ja paindliku raamistiku infoühiskonna arengu toetamiseks ning kohandama ja täiendama olemasolevaid seadusi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta, et võtta arvesse tehnoloogia arengut, millest tulenevalt on tekkinud uued kaitstud objektide kasutusviisid (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Sellega seoses on Euroopa Kohus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 1 sätestatud kohustuslikku erandit silmas pidades juba rõhutanud, et tuleb teha võimalikuks ja tagada uute tehnoloogiate areng ja toimimine ning säilitada õiguste ja huvide tasakaal õiguste omajate ning kaitstud teoste kasutajate vahel, kes soovivad neid uusi tehnoloogiaid kasutada (5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Public Relations Consultants Association, C‑360/13, EU:C:2014:1195, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Sellist tõlgendust, mis järgib tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet, mille kohaselt peab seadus sätestama isikute õigused ja kohustused üldiselt, et mitte eelistada tehnoloogia kasutamist teisele (vt selle kohta 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Eutelsat, C‑515/19, EU:C:2021:273, punkt 48), tuleb kasutada ka direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b nimetatud valikulise erandi puhul, nagu sisuliselt leidis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 36.

28

Direktiivi 2001/29 põhjendusest 5 tulenev eesmärk, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 25 ja milleks on tagada, et autoriõiguse kaitse liidus ei aeguks ega vananeks tehnoloogia arengu ning autoriõigusega kaitstud sisu uute kasutusviiside tekke tõttu, jääks nimelt saavutamata, kui autoriõiguse kaitse erandeid ja piiranguid, mis kõnealuse direktiivi põhjenduse 31 kohaselt võeti vastu uut elektroonilist keskkonda silmas pidades, tõlgendataks nii, et need välistavad tehnoloogia arengu ning eelkõige digitaalse meedia ja pilvteenuste tekke sellise arvesse võtmise.

29

Neil asjaoludel ei ole funktsionaalsest seisukohast vaja direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisel eristada seda, kas kaitstud teose reprodutseerimine toimub serveris, kus pilvteenuse osutaja on andnud kasutaja käsutusse talletusruumi, või toimub see reprodutseerimine kasutajale kuuluval füüsilisel andmekandjal.

30

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b kasutatud mõiste „mis tahes kandja“ hõlmab serverit, kus pilvteenuse osutaja annab kasutaja käsutusse talletusruumi.

31

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Euroopa Komisjoni argument, et varukoopia tegemine pilves ei ole võimalikest edastamistoimingutest eraldatud, mistõttu peaks selline toiming 29. novembri 2017. aasta kohtuotsusest VCAST (C‑265/16, EU:C:2017:913) ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsusest Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers (C‑263/18, EU:C:2019:1111) tuleneva kohtupraktika kohaselt kuuluma direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse. Põhikohtuasi erineb nimelt kohtuasjadest, milles tehti kohtuotsused, millele komisjon tugineb. Ühelt poolt puudutas kohtuasi, milles tehti 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus VCAST (C‑265/16, EU:C:2017:913), teenust, millel oli kaks funktsiooni: nii reprodutseerimine pilves kui samal ajal või peaaegu samal ajal ka üldsusele edastamine. Teiselt poolt puudutas kohtuasi, milles tehti 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers (C‑263/18, EU:C:2019:1111), klubi poolt pakutud veebipõhist teenust, mis seisnes virtuaalses „kasutatud“ e‑raamatute turus, kus tehti kaitstud teosed kättesaadavaks igale selle klubi veebisaidil registreerunud isikule, mistõttu registreerunud isik pääses teostele ligi enda valitud kohas ja ajal, kusjuures sellist teenust tuleb käsitada üldsusele edastamisena selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.

32

Igal juhul on igasugune edastamine, mis tuleneb teose jagamisest pilvtalletusteenuse kasutaja poolt, direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis a nimetatud reprodutseerimisest eraldi seisev kasutamistoiming, mis võib kuuluda selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse, kui selle sätte kohaldamise tingimused on täidetud.

33

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud väljend „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab autoriõigusega kaitstud teostest isiklikuks tarbeks varukoopiate tegemist serveris, kus pilvteenuse osutaja on andnud kasutaja käsutusse talletusruumi.

34

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi teise küsimuse sõnastusest nähtub, et vormiliselt puudutab see aspekti, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b on kohaldatav niisuguste liikmesriigi õigusnormide suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb eelotsusetaotluse põhjendusi silmas pidades märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt kindlaks teha, kas selle sättega on vastuolus see, kui sellega lubatud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kehtestav õigusakt ei pane pilvandmetöötluse raames talletusteenust osutavatele isikutele kohustust tasuda õiglast hüvitist.

35

Seega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus teise küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on üle võetud selles sättes ette nähtud erand ja mis ei pane pilvandmetöötluse raames talletusteenust osutavatele isikutele kohustust tasuda õiglast hüvitist selle eest, et neid teenuseid kasutavad füüsilised isikud teevad autoriõigusega kaitstud teostest ilma loata varukoopiaid isiklikuks tarbeks ja kasutuseesmärkidel, mis ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslikud.

36

Käesoleva kohtuotsuse punktis 15 on osutatud, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt on liikmesriikidel õigus kehtestada direktiivi artiklis 2 ette nähtud reprodutseerimise ainuõiguse erandeid ja piiranguid mis tahes kandjal reproduktsioonide jaoks, mille füüsiline isik teeb isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et nimetatud ainuõiguse omajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse direktiivi artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid.

37

Direktiivi 2001/29 põhjenduste 35 ja 38 kohaselt väljendab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b liidu seadusandja tahet luua eriomane hüvitise süsteem, mille rakendamise kutsub esile õiguste omajatele tekkinud kahju, mis põhimõtteliselt tekitab kohustuse see kahju „kompenseerida“ või „hüvitada“ (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

38

Sellest tuleneb, et kui liikmesriigid otsustavad oma riigisiseses õiguses kehtestada viidatud sättes ette nähtud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, siis on nad sealjuures kohustatud nägema ette õiguste omajatele õiglase hüvitise maksmise (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus EGEDA jt, C‑470/14, EU:C:2016:418, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on liikmesriigil, kes on oma õiguskorras näinud ette sellise erandi, kohustus saavutada tulemus selles tähenduses, et see liikmesriik peab oma territoriaalse pädevuse alusel tagama õiglase hüvitise tegeliku sissenõudmise, et hüvitada reprodutseerimise ainuõiguse omajatele kahju, mille kõnealuse riigi territooriumil asuvad lõppkasutajad on kaitstud teoste reprodutseerimisega tekitanud (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑572/14, EU:C:2016:286, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kui füüsiline isik teeb koopiaid eraisikuna, taotlemata selleks kaitstud teose reprodutseerimise ainuõiguse omaja eelnevat luba, tuleb seda tõepoolest pidada teoks, mis võib kõnealust õiguse omajat kahjustada (vt selle kohta 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Stichting de Thuiskopie, C‑462/09, EU:C:2011:397, punkt 26, ja 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Seega, kuna ühest küljest, nagu nähtub esimesele küsimusele antud vastusest, hõlmab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b osutatud mõiste „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ autoriõigusega kaitstud teostest isiklikuks tarbeks varukoopiate tegemist serveris, kus pilvteenuse osutaja on andnud kasutaja käsutusse talletusruumi, ja kuna teisest küljest on kõnealused reproduktsioonid tehtud füüsilise isiku poolt isiklikuks tarbeks ja kasutuseesmärgil, mis ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik – seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, tuleb asuda seisukohale, et liikmesriigid, kes kehtestavad kõnealuses sättes nimetatud erandi, peavad vastavalt sellele sättele nägema ette õiglase hüvitise süsteemi, mille eesmärk on maksta õiguste omajatele hüvitist.

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kuna direktiivi 2001/29 sätetes ei ole õiglase hüvitise süsteemi erinevaid elemente rohkem täpsustatud, on liikmesriikidel nende kindlaksmääramisel lai kaalutlusruum. Liikmesriikidel tuleb muu hulgas kindlaks määrata isikud, kes peavad seda hüvitist maksma, ning hüvitise vorm, üksikasjalik kord ja suurus (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑572/14, EU:C:2016:286, punkt 18, ja 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Nagu on märgitud direktiivi 2001/29 põhjenduses 35, peavad liikmesriigid selle kindlaksmääramisel arvesse võtma iga juhtumi konkreetseid asjaolusid (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Amazon.com International Sales jt, C‑521/11, EU:C:2013:515, punkt 22).

43

Mis puudutab esiteks õiglase hüvitise maksmise eest vastutavat isikut, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et põhimõtteliselt peab reprodutseerimisega seotud kahju hüvitama isiklikuks tarbeks koopia teinud isik, rahastades autoriõiguse omajale makstavat hüvitist (21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Padawan, C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 45; 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 22, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 30). Seega, mis puudutab pilvandmetöötluse raames pakutavaid talletusteenuseid, siis põhimõtteliselt peab õiguse omajale makstavat hüvitist rahastama nende teenuste kasutaja.

44

Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et kuna praktikas on keeruline isiklikul eesmärgil kasutajaid tuvastada ning kohustada neid asjaomaste õiguste omajatele tekitatud kahju hüvitama, sest igast isiklikul eesmärgil kasutamise juhtumist tulenev kahju võib eraldivõetuna olla minimaalne ega pruugi anda alust tasu maksmise kohustusele, võivad liikmesriigid õiglase hüvitise rahastamiseks sisse seada isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu, mida ei pea maksma mitte asjaomased üksikisikud, vaid need, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad ning kes teevad need seadmed üksikisikutele kättesaadavaks või osutavad neile reprodutseerimisteenust. Nimetatud süsteemi kohaselt tuleb isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu maksta asjaomastel seadmeid käsutavatel isikutel (vt selle kohta 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Padawan, C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 46; 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 23, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 31).

45

Euroopa Kohus on selle kohta veel täpsustanud, et kuna nimetatud süsteem võimaldab kõnealust hüvitist rahastama kohustatud isikutel kajastada isiklikuks tarbeks kopeerimise tasuna makstud summat samade reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate kättesaadavaks tegemise hinnas või osutatud reprodutseerimisteenuse hinnas, siis lasub tasumiskohustus lõpuks seda hinda maksvatel isiklikuks tarbeks kasutajatel direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 mainitud „[õiglase] tasakaalu“ järgi, mis tuleb leida reprodutseerimise ainuõiguse omajate ja kaitstud objektide kasutajate huvide vahel (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 33).

46

Sellest järeldub, et liidu õiguse praeguses seisus kuulub õiglase hüvitise süsteemi kehtestamine, mille kohaselt peab isik, kes toodab või impordib servereid, mille kaudu pakutakse üksikisikutele pilvteenuseid, maksma isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu, mis kantakse majanduslikult edasi selliste serverite ostjale, kombineerituna isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kehtestamisega ühendatud seadmetesse integreeritud andmekandjatele, mis pilvandmetöötluse raames võimaldavad teha kaitstud objektide koopiaid talletusruumis, nagu mobiiltelefonid, arvutid ja tahvelarvutid, liikmesriigi seadusandjale antud kaalutlusruumi piiresse, mille raames tuleb kindlaks määrata õiglase hüvitise erinevad elemendid, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41.

47

Liikmesriigi kohus peab vastavalt Euroopa Kohtu praktikale oma riigi süsteemile omaseid asjaolusid ja direktiiviga 2001/29 kehtestatud piiranguid arvestades siiski veenduma, et sellise süsteemi kehtestamine on põhjendatud praktiliste raskustega, mis on seotud lõppkasutajate tuvastamisega või muude sarnaste raskustega, ning et tasu maksma kohustatud isikutel on õigus tasu tagasi saada, kui see on makstud alusetult (vt selle kohta 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Mis puudutab pilvandmetöötluse raames osutatavaid talletusteenuseid, siis tuleb nentida samamoodi, nagu sisuliselt märkis Taani valitsus, et sellised raskused võivad tuleneda sellest, et niisugused teenused on elektroonilised ja neid võidakse osutada muudest liikmesriikidest kui asjaomane liikmesriik või kolmandatest riikidest ning üldiselt hõlmavad need kasutaja võimalust muuta soovi korral jooksvalt ja kiiresti selle talletusruumi suurust, mida võib kasutada isiklike koopiate tegemiseks.

49

Teiseks, mis puudutab õiglase hüvitise vormi, üksikasjalikku korda ja suurust, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et see hüvitis ning seega ka selle aluseks olev süsteem ning hüvitise suurus peavad olema seotud kahjuga, mis õiguste omajatele isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatakse (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 21, ja 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Nimelt ei oleks mitte igasugune õiglane hüvitis, mis ei ole seotud õiguste omajatele sellise kasutamisega tekitatud kahjuga, kooskõlas direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 mainitud nõudega tagada õiglane tasakaal õiguste omajate ja kaitstud objektide kasutajate vahel (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Hewlett-Packard Belgium, C‑572/13, EU:C:2015:750, punkt 86, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 54).

51

Käesoleval juhul, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 17, nõuab kaitstud teoste kopeerimine pilvandmetöötluse raames talletusruumis mitut reprodutseerimistoimingut, mida saab teha paljudest ühendatud lõppseadmetest.

52

Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 rõhutas, on liikmesriikidel seetõttu, et autoriõigusega kaitstud sisu pilvandmetöötluse raames talletusteenuse abil veebi üles- ja allalaadimist võib isiklikuks tarbeks kopeerimise puhul käsitada üheainsa protsessina, nende laia kaalutlusruumi arvestades, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 41 ja 46, võimalus kehtestada süsteem, kus õiglast hüvitist makstakse üksnes nende seadmete või kandjate eest, mis kujutavad endast selle protsessi vajalikku osa, tingimusel et sellist hüvitist võib mõistlikult pidada vastavaks autoriõiguse omajale tekitatud võimalikule kahjule (vt selle kohta 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus VG Wort jt, C‑457/11–C‑460/11, EU:C:2013:426, punkt 78).

53

Kuigi liikmesriigid võivad isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu kindlaksmääramisel võtta arvesse asjaolu, et teatavaid seadmeid ja andmekandjaid võidakse kasutada isiklikuks tarbeks koopiate tegemiseks pilvandmetöötluse raames, tuleb neil selles kontekstis tagada, et selliselt makstud tasu ei ületaks juhul, kui seda kohaldatakse ühe ja sama protsessi raames mitme seadme ja andmekandja suhtes, õiguste omajatele kõnealuse teoga tekitatud võimalikku kahju, nagu on märgitud direktiivi 2001/29 põhjenduses 35.

54

Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on üle võetud selles sättes ette nähtud erand ja mis ei pane pilvandmetöötluse raames talletusteenust osutavatele isikutele kohustust tasuda õiglast hüvitist selle eest, et neid teenuseid kasutavad füüsilised isikud teevad autoriõigusega kaitstud teostest ilma loata varukoopiaid isiklikuks tarbeks ja kasutuseesmärgil, mis ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et kõnealused õigusnormid näevad ette õiglase hüvitise maksmise õiguste omajatele.

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: