–

UN, esindajad: abogados E. M. Tomé Torres, A. de Ceballos Cabrillo ja J. L. Rodríguez Candela,

–

Hispaania valitsus, esindajad: J. Rodríguez de la Rúa Puig ja L. Aguilera Ruiz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja I. Galindo Martín,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) artikli 4 lõiget 3, artikli 6 lõikeid 1 ja 5 ning artikli 7 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud UNi ja Subdelegación del Gobierno en Pontevedra (valitsuse alaline esindaja Pontevedras, Hispaania) vahelises kohtuvaidluses seoses UNi ebaseadusliku viibimisega Hispaania territooriumil.

3

Direktiivi 2008/115 põhjendused 2, 4, 6 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse ühised nõuded ja kord, mida tuleb kohaldada liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvatele põhiõigustega ja rahvusvahelise õigusega, kaasa arvatud pagulaste kaitse ja inimõigustega seotud kohustustega.“

5

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

6

Direktiivi artikli 4 „Soodsamad sätted“ lõikes 3 on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriigi õigust võtta vastu või säilitada sätteid, mis on soodsamad isikutele, kelle suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse, tingimusel et sellised sätted on käesoleva direktiiviga kooskõlas.“

7

Direktiivi 2008/115 artiklis 6 „Tagasisaatmisotsus“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.

2.   Liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibivad kolmanda riigi kodanikud, kellele on mõnes muus liikmesriigis väljastatud kehtiv elamisluba või muu riigisviibimise õigust andev luba, peavad viivitamatult minema kõnealuse liikmesriigi territooriumile. Kui asjaomane kolmanda riigi kodanik seda nõuet ei täida või kui kolmanda riigi kodaniku viivitamatut lahkumist nõutakse avaliku korra või riikliku julgeoleku huvides, kohaldatakse lõiget 1.

3.   Liikmesriigid võivad loobuda tagasisaatmisotsuse väljastamisest nende territooriumil ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku suhtes, kui mõni teine liikmesriik võtab kõnealuse kolmanda riigi kodaniku tagasi käesoleva direktiivi jõustumise päeval kehtivate kahepoolsete lepingute või kokkulepete kohaselt. Sellisel juhul kohaldab asjaomase kolmanda riigi kodaniku tagasi võtnud liikmesriik lõiget 1.

4.   Liikmesriigid võivad igal ajal otsustada väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida. Sellisel juhul tagasisaatmisotsust ei väljastata. Kui tagasisaatmisotsus on juba väljastatud, siis see tunnistatakse kehtetuks või peatatakse elamisloa või mõne muu riigisviibimist lubava loa kehtivusajaks.

5.   Kui seoses kolmanda riigi kodanikuga, kes viibib liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult, on pooleli elamisloa või muu riigisviibimist lubava loa uuendamise menetlus, kaalub kõnealune liikmesriik tagasisaatmisotsuse väljastamisest hoidumist, kuni pooleliolev menetlus on lõppenud […].

[…]“.

8

Direktiivi artikli 7 „Vabatahtlik lahkumine“ lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:

„1.   Tagasisaatmisotsusega nähakse ette sobiv, seitsme kuni kolmekümne päeva pikkune tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, ilma et see piiraks lõigetes 2 ja 4 osutatud erandite tegemist. […]

[…]

2.   Vajaduse korral pikendavad liikmesriigid vabatahtliku lahkumise tähtaega sobiva ajavahemiku võrra, võttes arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid, nagu viibimise kestus, koolis käivad lapsed ning muude perekonna- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad jätta vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata või määrata alla seitsmepäevase tähtaja, kui esineb põgenemise oht või kui elamisloa taotlus on jäetud rahuldamata, kuna see osutus selgelt põhjendamatuks või pettusel põhinevaks, või kui asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.“

9

Direktiivi artikli 8 „Väljasaatmine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui artikli 7 lõike 4 kohast tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole artikli 7 kohaselt vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud.“

10

11. jaanuari 2000. aasta konstitutsioonilise seaduse 4/2000, mis käsitleb välismaalaste õigusi ja vabadusi Hispaanias ja nende sotsiaalset integratsiooni (Ley Orgánica 4/2000, sobre derechos y libertades de los extranjeros en España y su integración social; BOE nr 10, 12.1.2000, lk 1139), mida on muudetud 11. detsembri 2009. aasta konstitutsioonilise seadusega 2/2009 (Ley Orgánica 2/2009; BOE nr 299, 12.12.2009, lk 104986) (edaspidi „välismaalaste seadus“), artikli 28 lõike 3 punkti c kohaselt peab välismaalane lahkuma Hispaania territooriumilt, kui haldusasutus jätab välismaalase poolt Hispaania territooriumile jäämiseks esitatud taotluse rahuldamata või kui tal puudub elamisluba Hispaanias.

11

Välismaalaste seaduse artikli 53 lõike 1 punktis a on „raske rikkumine“ määratletud kui „asjaolu, et isik viibib ebaseaduslikult Hispaania territooriumil, kuna tema elamisluba ei ole pikendatud või talle ei ole väljastatud elamisluba või kui nende kehtivusaeg on lõppenud üle kolme kuu tagasi, ilma et huvitatud isik oleks taotlenud nende uuendamist õigusaktides ette nähtud tähtaja jooksul“.

12

Selle seaduse artikli 55 lõike 1 punkti b kohaselt karistatakse raske rikkumise eest trahviga summas 501–10 000 eurot.

13

Nimetatud seaduse artiklis 57 on sätestatud:

„1.   Kui rikkujaks on välismaalane ning toime on pandud rikkumine, mis on kvalifitseeritav „väga raskeks“ või „raskeks“ rikkumiseks käesoleva konstitutsioonilise seaduse artikli 53 lõike 1 alapunktide a, b, c, d ja f tähenduses, võib proportsionaalsuse põhimõtet järgides asendada rahatrahvi isiku väljasaatmisega Hispaania territooriumilt vastava haldusmenetluse tulemusel tehtud põhjendatud otsusega, milles hinnatakse rikkumise koosseisu tunnuseid.

[…]

3.   Mingil juhul ei tohi kohaldada üheaegselt rahatrahvi ja isiku Hispaania territooriumilt väljasaatmist.

[…]“.

14

Seaduse artikli 63, mis käsitleb „prioriteetset menetlust“, lõikes 7 on sätestatud:

„Käesolevas artiklis ette nähtud juhtudel pööratakse väljasaatmiskorraldus täitmisele viivitamatult.“

15

Välismaalaste seaduse artikli 63bis lõikes 2 on sätestatud:

„Tavamenetluse lõppedes tehtavas väljasaatmismeetme võtmise otsuses antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, mille jooksul peab isik riigi territooriumilt lahkuma. See tähtaeg, mille kestus võib olla seitsmest kolmekümne päevani, hakkab kulgema alates nimetatud otsuse teatavakstegemisest. Väljasaatmiskorralduses määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega võib pikendada mõistliku pikkusega ajavahemiku võrra, võttes arvesse iga konkreetse juhtumi asjaolusid, nagu riigis viibimise kestus, koolis käivad ülalpeetavad lapsed ning muude perekonna- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu.“

16

Kuninga 16. veebruari 2007 dekreediga 240/2007 Euroopa Liidu liikmesriikide ja teiste Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanike Hispaaniasse sisenemise ning riigis vabalt liikumise ja elamise kohta (Real Decreto 240/2007, sobre entrada, libre circulación y residencia en España de ciudadanos de los Estados miembros de la Unión Europea y de otros Estados parte en el Acuerdo sobre el Espacio Económico Europeo; BOE nr 51, 28.2.2007, lk 8558) on võetud Hispaania õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).

17

Colombia kodanik UN sisenes 9. mail 2017 Madrid-Barajase (Hispaania) lennujaama kaudu seaduslikult turistina Hispaania territooriumile oma täisealise Pontevedras (Hispaania) elava Hispaania kodakondsusega poja kutsel.

18

Kuna UNi seadusliku riigisviibimise maksimaalne kestus oli 90 päeva, oli ta kohustatud enne selle tähtaja möödumist Euroopa Liidu territooriumilt lahkuma. Kuid ta jäi pärast nimetatud tähtaja möödumist Hispaaniasse ning registreeris end Pontevedra elanike registris, märkides oma elukoha aadressiks oma poja elukoha.

19

Ministerio del Interior (siseministeerium, Hispaania) algatas 13. veebruaril 2019 UNi suhtes välismaalaste seaduse artiklis 63bis ette nähtud karistusmenetluse Hispaania elamisloa puudumise tõttu.

20

UN esitas 2019. aasta märtsis oficina de extranjería de Pontevedrale (Pontevedra välismaalaste amet, Hispaania) liidu kodaniku pereliikme elamisloa taotluse taasühinemiseks oma Hispaania kodanikust pojaga vastavalt kuninga dekreedile 240/2007.

21

Samal ajal esitas UN oma seisukohad siseministeeriumi algatatud karistusmenetluse raames toimunud ärakuulamisel. Ta tõi esile perekondlikud sidemed Hispaanias ja asjaolu, et tal ei ole oma päritoluriigis Colombias enam perekonda ega elatusvahendeid, ning asjaolu, et tal ei ole varasemaid kriminaalkaristusi ega vahistamisi. Ta tugines ka humanitaarsetele ja perekonna kaitse põhjustele ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

22

Pontevedra välismaalaste ameti juht tegi 30. aprillil 2019 otsuse jätta UNi elamisloa väljastamise taotlus rahuldamata põhjusel, et UN ei ole tõendanud, et ta elas oma päritoluriigis Hispaania kodanikust poja kulul ja lisaks ei olnud tal Hispaanias eraravikindlustust.

23

UN vaidlustas 30. aprilli 2019. aasta otsuse Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 2 de Pontevedras (Pontevedra halduskohus nr 2, Hispaania) ning Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt on see menetlus veel pooleli.

24

Subdelegada del Gobierno en Pontevedra (valitsuse alaline esindaja Pontevedras, Hispaania) võttis 8. mail 2019 paralleelselt 30. aprilli 2019. aasta otsusega vastu otsuse, milles ta tuvastas, et UN viibib riigis ebaseaduslikult, st elamisloa ja viisata, ning määras talle karistuseks väljasaatmise Hispaania territooriumilt koos sissesõidukeeluga kolmeks aastaks. Selle otsuse põhjenduses on märgitud, et UN on toime pannud välismaalaste seaduse artikli 53 lõike 1 punktis a määratletud raske rikkumise ning tema puhul ei ole tegemist koosseisuga, mis andnuks varjupaigaõiguse.

25

UN esitas 31. oktoobril 2019 Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no1 de Pontevedrale (Pontevedra halduskohus nr 1, Hispaania), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaebuse, nõudes selle otsuse tühistamist või teise võimalusena väljasaatmiskaristuse asendamist rahalise karistusega ehk rahatrahviga. Samuti taotles UN väljasaatmiskaristuse ajutist peatamist ning eelotsusetaotluse esitanud kohus rahuldas selle taotluse 19. detsembri 2019. aasta määrusega.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et kuigi välismaalaste seaduse artikkel 57 keelab kohaldada ebaseaduslikult Hispaania territooriumil viibivale kolmanda riigi kodanikule samal ajal rahatrahvi ja väljasaatmiskaristust, võimaldab see seadus kohaldada niisuguse kodaniku suhtes neid kahte sanktsiooni järjestikku.

27

Igal juhul ei vabastaks rahatrahvi määramine asjaomast kolmanda riigi kodanikku kohustusest lahkuda Hispaania territooriumilt vastavalt välismaalaste seaduse artikli 28 lõike 3 punktile c, kui ta ei saa vajalikku viisat või elamisluba. Kui asjaomane välismaalane oma olukorda mõistliku aja jooksul ei seadusta, võib tema suhtes algatada uue karistusmenetluse, mis päädib sunniviisilise tagasisaatmisega. Hispaania kohtupraktika kohaselt on asjaolu, et trahv määrati kolmanda riigi kodanikule, kelle viibimine Hispaanias on ebaseaduslik, raskendav asjaolu selle seaduse tähenduses.

28

On tõsi, et Euroopa Kohus otsustas 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses Zaizoune (C‑38/14, EU:C:2015:260), et direktiivi 2008/115 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad, et kolmanda riigi kodaniku ebaseadusliku viibimise eest liikmesriigi territooriumil on karistuseks vastavalt asjaoludele kas rahatrahv või väljasaatmine, kusjuures need kaks meedet on vastastikku teineteist välistavad.

29

Kuid tõlgendus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus andis Hispaania õigusnormidele kohtuasjas, milles see otsus tehti, erineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendusest põhikohtuasjas. Põhikohtuasjas kõne all olevate Hispaania õigusnormidega ette nähtud trahv toob nimelt kaasa ettekirjutuse lahkuda vabatahtlikult Hispaania territooriumilt määratud tähtaja jooksul. Kui asjaomane kolmanda riigi kodanik enne tähtaja möödumist sellelt territooriumilt vabatahtlikult ei lahku, võetakse kohustuslik väljasaatmismeede, kui see kodanik oma olukorda ei seadusta. Seega ei saa põhikohtuasjas kõne all olevate Hispaania õigusnormidega ette nähtud rahatrahv üksinda selle kodaniku olukorda seadustada ega takistada tema hilisemat väljasaatmist.

30

Lisaks iseloomustab kolmanda riigi kodaniku olukorda kohtuasjas, milles tehti 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune (C‑38/14, EU:C:2015:260), raskendava asjaolu esinemine, st varem mõistetud kahe aasta ja kuue kuu pikkune vanglakaristus ebaseadusliku uimastikaubanduse eest. Seevastu põhikohtuasjas ei esine ühtegi raskendavat asjaolu, sest UNil ei ole varasemaid kriminaalkaristusi, tal on dokumendid ja ta on seaduslikult Hispaaniasse sisenenud. Lisaks võib UNil olla võimalus muuta Hispaanias viibimine seaduslikuks eelkõige tänu perekondlikele sidemetele.

31

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 1 de Pontevedra (Pontevedra halduskohus nr 1, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Euroopa Kohtu kantselei saatis 15. oktoobri 2020. aasta kirjaga eelotsusetaotluse esitanud kohtule 8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsuse Subdelegación del Gobierno en Toledo (kohtuotsuse Zaizoune tagajärjed) (C‑568/19, EU:C:2020:807), paludes tal teatada, kas ta jääb seda kohtuotsust arvestades eelotsusetaotluse juurde, eelkõige teise küsimuse juurde.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis 2. novembri 2020. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. novembril 2020, teise küsimuse tagasi, kuid säilitas esimese küsimuse.

34

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/115 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on kolmanda riigi kodanikule selles liikmesriigis ebaseadusliku viibimise eest, kui ei esine raskendavaid asjaolusid, karistuseks ette nähtud kõigepealt rahatrahv koos kohustusega selle liikmesriigi territooriumilt määratud tähtaja jooksul lahkuda, kui enne tähtaja möödumist ei ole selle kodaniku riigisviibimist seadustatud, ning seejärel kohustuslik väljasaatmine, kui selle kodaniku riigisviibimine ei ole muutunud seaduslikuks.

35

Kõigepealt olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule küsimuse kohtuasjas, milles käsitletakse samu riigisiseseid õigusnorme nagu kohtuasjas, milles tehti 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune (C‑38/14, EU:C:2015:260). Selle kohtuotsuse punkti 29 järgi nähtub eelotsusetaotlusest, et ebaseaduslikult Hispaania territooriumil viibivale kolmanda riigi kodanikule võib nende õigusnormide kohaselt määrata karistuseks üksnes rahatrahvi, mis on riigi territooriumilt väljasaatmisega ühitamatu, kuna viimati nimetatud meedet võib rakendada vaid raskendavate asjaolude esinemisel.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et need samad riigisisesed õigusnormid keelavad küll kohaldada ebaseaduslikult riigi territooriumil viibivale kolmanda riigi kodanikule samal ajal rahatrahvi ja väljasaatmiskaristust, kuid näevad siiski ette võimaluse kohaldada niisuguse kodaniku suhtes neid kahte sanktsiooni järjestikku. Seega oleks niisuguse rahatrahvi määramise tagajärg see, et asjaomast kolmanda riigi kodanikku, kelle puhul ei esine raskendavaid asjaolusid, kohustatakse Hispaania territooriumilt määratud tähtaja jooksul lahkuma, kui enne tähtaja möödumist ei ole riiklik asutus selle kodaniku riigisviibimist seadustanud. Lisaks järgneb rahatrahvi määramisele juhul, kui asjaomase kodaniku riigisviibimist ei ole seadustatud, tema sunniviisilise väljasaatmise otsus.

37

Seoses sellega olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohtu ülesanne ELTL artiklis 267 sätestatud õigusalase koostöö süsteemi raames kontrollida või kahtluse alla seada liikmesriigi kohtu poolt riigisisestele õigusnormidele antud tõlgenduse täpsust, kuna nende tõlgendamine kuulub liikmesriigi kohtu ainupädevusse. Ühtlasi tuleb Euroopa Kohtul liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlust menetledes arvestada riigisisese õiguse tõlgendust nii, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seda talle on selgitanud (27. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus ČEZ, C‑115/08, EU:C:2009:660, punkt 57, ja 16. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Glencore Agriculture Hungary, C‑189/18, EU:C:2019:861, punkt 29).

38

Järelikult tuleb esitatud eelotsuse küsimusele vastates lähtuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeldusest, mille kohaselt võimaldavad põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid raskendavate asjaolude puudumisel karistada riigis ebaseadusliku viibimise eest kolmanda riigi kodanikke rahatrahviga, millele lisandub tagasipöördumiskohustus, ja seejärel väljasaatmismeetmega.

39

Seoses sellega olgu märgitud, et direktiivi 2008/115 põhjendustest 2 ja 4 nähtuvalt on direktiivi eesmärk näha ette tõhus väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika. Vastavalt direktiivi artiklile 1 sätestatakse direktiivis „ühised nõuded ja kord“, mida tuleb kohaldada liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike tagasisaatmisel (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune, C‑38/14, EU:C:2015:260, punkt 30).

40

Direktiiv 2008/115 käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja seega ei ole direktiivi eesmärk ühtlustada kõiki välismaalaste riigis viibimist reguleerivaid liikmesriigi norme. Järelikult ei ole selle direktiiviga vastuolus see, kui liikmesriigi õiguses kvalifitseeritakse ebaseaduslik riigisviibimine süüteona ning nähakse ette rahatrahvid, et sellist rikkumist ära hoida ja selle eest karistada (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Sagor, C‑430/11, EU:C:2012:777, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Direktiivis 2008/115 on siiski pandud täpselt paika menetlus, mida kõik liikmesriigid peavad riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise suhtes kohaldama, ning määratud kindlaks, millises järjekorras menetluse erinevad etapid üksteise järel läbi viiakse (vt selle kohta 28. aprilli 2011. aasta kohtuotsus El Dridi, C‑61/11 PPU, EU:C:2011:268, punkt 34).

42

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on esimese võimalusena sätestatud, et liikmesriigid on kohustatud tegema tagasisaatmisotsuse kõikide kolmanda riigi kodanike kohta, kes viibivad nende territooriumil ebaseaduslikult (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune, C‑38/14, EU:C:2015:260, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Kui viibimise ebaseaduslikkus on tuvastatud, peavad pädevad riiklikud asutused tegema selle artikli kohaselt tagasisaatmisotsuse, välja arvatud sama artikli lõigetes 2–5 sätestatud erandite puhul (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune, C‑38/14, EU:C:2015:260, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Olgu lisatud, et kui kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, kuid see kodanik ei ole tagasipöördumiskohustust täitnud kas vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul või kui tagasipöördumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ei ole määratud, paneb direktiivi 2008/115 artikli 8 lõige 1 tagasisaatmismenetluse tõhususe tagamiseks liikmesriikidele kohustuse võtta kõik väljasaatmiseks vajalikud meetmed, mis vastavalt direktiivi artikli 3 punktile 5 tähendab isiku füüsilist transporti sellest liikmesriigist välja (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune, C‑38/14, EU:C:2015:260, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Nii direktiivi 2008/115 põhjenduses 4 mainitud liikmesriikide lojaalsuskohustusest kui ka tõhususe nõuetest tuleneb, et direktiivi artikliga 8 liikmesriikidele pandud kohustus – viia selle artikli lõikes 1 kirjeldatud asjaolude esinemisel läbi väljasaatmine – tuleb täita võimalikult kiiresti (23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune, C‑38/14, EU:C:2015:260, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et ebaseaduslikult riigis viibivale kolmanda riigi kodanikule rahatrahvi määramine tähendab sellele kodanikule kohustust lahkuda riigi territooriumilt määratud tähtaja jooksul, kui enne tähtaja möödumist ei ole riiklik asutus selle kodaniku riigisviibimist seadustanud. Alles siis, kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole see kodanik oma olukorda seadustanud ega vabatahtlikult lahkunud, teeb pädev asutus kohustuslikus korras väljasaatmisotsuse.

47

Esiteks, kuigi vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 meenutatule ei ole direktiiviga 2008/115 vastuolus see, kui liikmesriigi õiguses kvalifitseeritakse ebaseaduslik riigisviibimine süüteona ning nähakse ette karistused, et sellist rikkumist ära hoida ja selle eest karistada, ei tohi sellised karistused takistada direktiiviga kehtestatud ühiste nõuete ja korra kohaldamist ega võtta niiviisi direktiivilt selle soovitavat toimet (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Sagor, C‑430/11, EU:C:2012:777, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et rahalise karistuse määramine iseenesest ei saa takistada direktiivis 2008/115 ette nähtud tagasisaatmismenetlust, sest see karistus ei takista tagasisaatmisotsuse vastuvõtmist ja täideviimist selle direktiivi artiklites 6–8 toodud tingimusi täielikult arvestades (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Sagor, C‑430/11, EU:C:2012:777, punkt 36).

49

Käesoleval juhul tuleneb kohaldatavatest riigisisestest õigusnormidest, et kolmanda riigi kodanikule, kelle puhul on tuvastatud riigisviibimise ebaseaduslikkus, määratud trahviga kaasneb tingimata selle kodaniku kohustus lahkuda riigi territooriumilt määratud tähtaja jooksul.

50

Teiseks, mis puudutab tagasisaatmisotsusest tuleneva kohustuse täitmist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et nagu nähtub direktiivi 2008/115 põhjendusest 10, eelistatakse – kui erandid välja arvata – selle kohustuse vabatahtlikku täitmist (vt selle kohta 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Zh. ja O., C‑554/13, EU:C:2015:377, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika), kusjuures sunniviisiline väljasaatmine toimub ainult viimase abinõuna (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmine), C‑808/18, EU:C:2020:1029, punkt 252).

51

Kuigi direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 8 esitatud mõiste „vabatahtlik lahkumine“ määratlusest tuleneb, et tagasisaatmisotsuses ette nähtud tähtaja eesmärk on võimaldada ebaseaduslikult riigis viibival kolmanda riigi kodanikul täita tema suhtes kehtivat tagasipöördumiskohustust, tuleb siiski tõdeda, et selle direktiivi ühegi sättega ei ole vastuolus see, kui kolmanda riigi kodanik saaks kogu selle tähtaja jooksul taotleda riigisviibimise seadustamist.

52

Vastupidi, direktiivi 2008/115 artikli 6 lõikes 4 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad igal ajal otsustada väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida. Kui tagasisaatmisotsus on juba väljastatud, siis see tunnistatakse kehtetuks või peatatakse elamisloa või mõne muu riigisviibimist lubava loa kehtivusajaks.

53

Mis puudutab selle tähtaja kestust, mille võib asjaomasele isikule tagasipöördumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks määrata, siis direktiivi 2008/115 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et tagasisaatmisotsusega nähakse ette sobiv, seitsme kuni kolmekümne päeva pikkune tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, ilma et see piiraks selle artikli lõigetes 2 ja 4 osutatud erandite kohaldamist.

54

Sellega seoses on direktiivi artikli 7 lõikes 2 täpsustatud, et vajaduse korral pikendavad liikmesriigid vabatahtliku lahkumise tähtaega sobiva ajavahemiku võrra, võttes arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid, nagu viibimise kestus, koolis käivad lapsed ning muude perekonna- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu. Selles sättes ei seata liikmesriikidele pakutava võimaluse suhtes mingeid eritingimusi.

55

Seega, isegi juhul, kui ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik ei ole täitnud tagasipöördumiskohustust direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 1 kohaselt määratud vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul, võimaldab selle artikli lõige 2 iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes lükata edasi aega, mil tagasipöördumiskohustus täidetakse väljasaatmise teel.

56

Kuigi direktiiv 2008/115 ei reguleeri suhteid kolmanda riigi kodaniku poolt perekonna taasühinemiseks esitatud elamisloataotluse menetluse ja tagasisaatmisotsuse või väljasaatmiskorralduse tegemist puudutava menetluse vahel, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 55 tuvastatust siiski, et see direktiiv lubab liikmesriigil direktiivi artikli 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirides kolmanda riigi kodaniku suhtes tagasipöördumiskohustuse täitmist edasi lükata, kui see kodanik soovib riigisviibimise seadustada oma olukorra konkreetsete asjaolude tõttu, eelkõige perekondlikel põhjustel.

57

Selles kontekstis tuleb veel meenutada, et direktiivi 2008/115 põhjenduses 6 on muu hulgas märgitud, et vastavalt liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleks selle direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta ka muid asjaolusid kui lihtsalt ebaseadusliku riigisviibimise fakti. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et eelkõige peab proportsionaalsuse põhimõtte järgimine olema tagatud kõigi direktiivis ette nähtud tagasisaatmismenetluse etappide käigus, kaasa arvatud tagasisaatmisotsusega seotud etapp, mille raames peab vastav liikmesriik tegema selle direktiivi artikli 7 alusel otsuse vabatahtliku lahkumise tähtaja määramise kohta (vt selle kohta 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Zh. ja O., C‑554/13, EU:C:2015:377, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Järelikult tuleb tõdeda, et direktiiviga 2008/115 ei ole iseenesest vastuolus see, et liikmesriik võib selle direktiivi artikli 7 lõikes 4 ette nähtud asjaolude puudumisel, mis õigustaksid ebaseaduslikult riigis viibiva tagasipöördumiskohustusega kolmanda riigi kodaniku viivitamatut väljasaatmist, pikendada selle kodaniku vabatahtliku lahkumise tähtaega kuni tema riigisviibimise seadustamise menetluse lõpetamiseni.

59

Sellega seoses on siiski oluline meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi riigisisesed õigusnormid takistada direktiiviga 2008/115 kehtestatud ühiste nõuete ja korra kohaldamist ning seeläbi kahjustada direktiivi soovitavat toimet, põhjustades sellise isiku tagasisaatmise viibimist, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Zaizoune, C‑38/14, EU:C:2015:260, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Mis puudutab tagasisaatmismenetlust, mis algab rahatrahvi määramisega ja sellele lisanduva tagasipöördumiskohustusega ning kui asjaomane kolmanda riigi kodanik ei täida seda kohustust määratud tähtaja jooksul, järgneb tema väljasaatmine, siis on oluline, et see tähtaeg ei tooks kaasa viivitusi, mis võtaksid direktiivilt 2008/115 selle soovitava toime.

61

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, tuleb direktiivi artiklis 8 liikmesriikidele pandud väljasaatmise kohustus täita võimalikult kiiresti.

62

Eelkõige peab asjaomane liikmesriik tagama, et vabatahtliku lahkumise tähtaega ei pikendataks direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 2 kohaselt rohkem kui sobiva ajavahemiku võrra ega direktiivi põhjendusest 10 tulenevalt mitte rohkem, kui see on üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes vajalik.

63

Käesoleval juhul – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist – nähtub asjakohastest Hispaania õigusnormidest esiteks, et ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku vabatahtliku lahkumise tähtaeg on seitse kuni kolmkümmend päeva ning teiseks võib seda tähtaega pikendada mõistliku pikkusega ajavahemiku võrra, võttes arvesse iga konkreetse juhtumi asjaolusid, nagu riigis viibimise kestus, koolis käivad ülalpeetavad lapsed ning muude perekonna- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu. Kui aga tähtaega pikendatakse selleks, et võtta arvesse ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku esitatud taotlust riigis elamise seadustamiseks, siis on oluline, et tähtajapikendus oleks määratud vastavalt eelmises punktis esitatud nõuetele.

64

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115, eelkõige selle artikli 6 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 koostoimes direktiivi artikli 6 lõikega 4 ning artikli 7 lõigetega 1 ja 2, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on kolmanda riigi kodanikule selles liikmesriigis ebaseadusliku viibimise eest, kui ei esine raskendavaid asjaolusid, karistuseks ette nähtud kõigepealt rahatrahv koos kohustusega selle liikmesriigi territooriumilt määratud tähtaja jooksul lahkuda, kui enne tähtaja möödumist ei ole selle kodaniku riigisviibimist seadustatud, ning seejärel kohustuslik väljasaatmine, kui selle kodaniku riigisviibimine ei ole muutunud seaduslikuks, tingimusel, et see tähtaeg on määratud vastavalt direktiivi artikli 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, eelkõige selle artikli 6 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 koostoimes direktiivi artikli 6 lõikega 4 ning artikli 7 lõigetega 1 ja 2, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on kolmanda riigi kodanikule selles liikmesriigis ebaseadusliku viibimise eest, kui ei esine raskendavaid asjaolusid, karistuseks ette nähtud kõigepealt rahatrahv koos kohustusega selle liikmesriigi territooriumilt määratud tähtaja jooksul lahkuda, kui enne tähtaja möödumist ei ole selle kodaniku riigisviibimist seadustatud, ning seejärel kohustuslik väljasaatmine, kui selle kodaniku riigisviibimine ei ole muutunud seaduslikuks, tingimusel, et see tähtaeg on määratud vastavalt direktiivi artikli 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele.