–

EL ja TP, esindaja: abogada P. Gabeiras Vázquez,

–

Caixabank SA, esindaja: abogado J. Gutiérrez de Cabiedes Hidalgo de Caviedes,

–

Hispaania valitsus, esindajad: J. Rodríguez de la Rúa Puig ja S. Centeno Huerta,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja J. Baquero Cruz,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on EL ja TP ning teine pool on Caixabank SA, mis käsitleb lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise kohtumenetluses makstud advokaaditasu hüvitamist.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on täpsustatud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Selle direktiivi artiklis 4 on täpsustatud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste[ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“ [Täpsustatud sõnastus.]

5

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [Täpsustatud sõnastus.]

6

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

Selle direktiivi artiklis 8 on täpsustatud:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.“

8

Hispaania 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil, BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575, edaspidi „LEC“) artikli 243 lõikes 1 on sätestatud, et kohtuotsuse täitmise eest vastutav kohtusekretär arvutab muu hulgas välja kohtukulud. Viimati nimetatu peab vähendama advokaatide ja teiste kutseala asjatundjate tasu, mille suhtes ei kohaldata tasumäärasid, kui need tasud ületavad artikli 394 lõikes 3 ette nähtud ülemmäära.

9

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 251 punktides 1 ja 8 on sätestatud:

„Hagihind määratakse kindlaks nõude majandusliku huvi põhjal, mis arvutatakse välja järgmiste reeglite järgi.

1.   Kui nõutakse kindlat rahasummat, siis on hagihind see summa, ja kui hagihind ei ole isegi suhtelises väärtuses kindlaks määratud, loetakse, et see on kindlaks määramata.

[…]

8.   Menetlustes, mis puudutavad kohustuse olemasolu, kehtivust või tõhusust, on hagihinnaks kogu tasumisele kuuluv summa, isegi kui makse tehakse osade kaupa. Seda hindamiskriteeriumi kohaldatakse menetlustes, mille ese on isikliku kohustuse või õiguse seadmine, muutmine või kustutamine, kui ei kohaldata ühtegi teist käesoleva artikli sätet.“

10

LEC artiklis 253 on sätestatud:

„1.   Hageja nimetab hagiavalduses hagihinna ja põhjendab seda. See hind arvutatakse kõikidel juhtudel eelnevates sätetes esitatud eeskirjade alusel.

Vaidluse esemeks oleva vara väärtuse muutmine pärast hagi esitamist ei too kaasa hagihinna ega menetluse liigi muutumist.

2.   Hagihind peab olema esitatud selgelt ja täpselt. See võib siiski olla esitatud suhtelises väärtuses, kui hageja tõendab nõuetekohaselt, et vaidluse majanduslik huvi on vähemalt võrdne minimaalse väärtusega tavamenetluses (juicio ordinario) ega ületa lihtsustatud menetluse (juicio verbal) jaoks kehtestatud maksimaalset summat. Hageja ei või mingil juhul piirduda üksnes menetluse liigi nimetamisega ega jätta hagihinna kindlaksmääramist kostja ülesandeks.

3.   Kui hagejal ei ole vaidluse eseme majandusliku huvi puudumise tõttu võimalik hagihinda isegi suhteliselt kindlaks määrata, sest seda huvi ei ole võimalik välja arvutada ühegi hagihinna suuruse kindlaksmääramist reguleeriva õigusnormi alusel, või kui isegi kohaldatava arvutuseeskirja olemasolul ei ole seda võimalik hagi esitamise ajal kindlaks määrata, menetletakse nõuet tavamenetluse korras.“

11

LEC artikli 394 lõikes 3 on sätestatud:

„Kui käesoleva artikli lõike 1 alusel mõistetakse kohtukulud välja kaotanud poolelt, võib ta olla kohustatud maksma nende advokaaditasu või muude kutsealade esindajate tasule vastava summa, mille suhtes ei kohaldata kulu- või tasumäärasid, ainult piirini, mis ei ületa kolmandikku hagihinnast, igale menetluspoolele, kelle kasuks on otsus tehtud. Ainult sel eesmärgil määratakse kindlaksmääramata suurusega nõuete hinnaks 18000 eurot, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab kohtuasja keerukuse tõttu teisiti.“

12

LEC artikkel 411 on sõnastatud järgmiselt:

„Ükski muutus pärast menetluse algatamist poolte elukoha, vaidlusaluse asja või vaidluse eseme osas ei muuda kohut ega kohtualluvust, mis määratakse kindlaks hagi esitamise ajal esinenud asjaolude põhjal.“

13

Põhikohtuasja kaebajad ja Caixabank sõlmisid 25. aprillil 2008 laenulepingu, mis oli tagatud hüpoteegiga summas 159000 eurot, mis oli nomineeritud välisvaluutas.

14

Põhikohtuasja hagejad esitasid 2016. aastal eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagiavalduse selle lepingu osalise tühiseks tunnistamise nõudes, väites, et välisvaluutas tagasimaksmist nõudvad tingimused on ebaõiglased.

15

Hagiavalduses märkisid põhikohtuasja kaebajad, et olgugi et hagi esitamise kuupäeval oli võlgnetav summa 127269,15 eurot, tuleb lugeda, et nimetatud hagi hind on kindlaks määramata. Kuna kõnealuses hagis paluti tühistada laenu tagasimaksmist käsitlevad tingimused, siis saab selle tegeliku suuruse nimelt arvutada üksnes seda hagi rahuldava võimaliku otsuse täitmise etapis.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rahuldas 29. novembri 2018. aasta otsusega põhikohtuasja hagejate hagi, tuvastades välisvaluutas tagasimaksmist puudutavate lepingutingimuste tühisuse, ja määras, et laenujäägi summa tuleb ümber arvutada, lähtudes summast, mille põhikohtuasja hagejad oleksid juba tagasi maksnud, kui seni tasutud kuumaksed oleks makstud eurodes, mitte aga välisvaluutas. Kuna kohtuotsus langetati Caixabanki kahjuks, mõisteti temalt välja kohtukulud.

17

Kohtusekretäri 1. oktoobri 2019. aasta otsusega määrati kohtukulude osas hagihinnaks 30000 eurot, mille alusel arvutatakse advokaaditasu vastavalt Barcelona advokatuuri (Hispaania) suuniste 15. kriteeriumile, ja õigusnõustajate tasu arvutamise osas 18000 eurot vastavalt LEC artikli 394 lõike 3 sätetele. Lisaks olgu märgitud, et viimati nimetatud sätte kohaselt ei tohi advokaaditasu kogusumma, mida võidakse nõuda poolelt, kellelt kohtukulud välja mõistetakse, ületada ühte kolmandikku vaidlusalusest summast ehk käesoleval juhul 10000 eurot, kusjuures õigusnõustajate suhtes kohaldatakse omakorda tasude erimäära.

18

Põhikohtuasja hagejad esitasid kohtusekretäri 1. oktoobri 2019. aasta otsuse peale teistmisavalduse, mille raames esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitletava eelotsusetaotluse, kuna ta kahtleb selles, et Hispaania õigusnormid kohtukulude arvutamise kohta on direktiiviga 93/13 kooskõlas.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) 15. veebruari 2011. aasta otsusele (ES:APB:2011:1791), milles on viidatud Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) ja Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) asjasse puutuvale kohtupraktikale.

20

Selle kohtuotsuse kohaselt tuleneb ühelt poolt Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) väljakujunenud kohtupraktikast, et hagihinda ei saa hiljem muuta, sealhulgas järgmistes kohtuastmetes.

21

Teiselt poolt tuleneb sama kohtuotsuse kohaselt Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) väljakujunenud kohtupraktikast, et kui poolte vahel ei ole selles küsimuses vaidlust, siis on hagihind hagiavalduses ja kostja vastuses lõplikult kindlaks määratud, mistõttu pooled ei saa seda hinda enam muuta edasikaebamise korral või kui nad vaidlustavad kohtukulude arvutamise.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kohaldati kohtusekretäri 1. oktoobri 2019. aasta otsuses Tribunal Constitucionali (konstitutsioonikohus) ja Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) väljakujunenud kohtupraktikat.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et kõnealuse liikmesriigi kohtupraktikas on veel üks suund, mille kohaselt tuleb sõltumata hagihinnast arvutada advokaaditasu selle tegeliku majandusliku väärtuse ja asjaomase kutseala asjatundja tehtud töö põhjal. Ta viitab selles osas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 5. oktoobri 2001. aasta kohtuotsusele (ES:TS:2001:7567).

24

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia no 49 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 49, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Caixabank ja Hispaania valitsus vaidlustavad Euroopa Kohtu pädevuse neile kahele eelotsuse küsimusele vastata. Sisuliselt leiavad nad, et direktiiv 93/13 ei ole kohaldatav, kuna põhikohtuasjas vaidlustatud lepingutingimuse kontrollimise menetlus on juba lõpetatud kohtuotsusega, milles tuvastati, et see tingimus on ebaõiglane, ning käesolev eelotsusetaotlus esitatakse kohtukulude kindlaksmääramise kõrvalmenetluses, milles kohtukulude kindlaksmääramine kuulub eranditult liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse.

26

On tõsi, et põhikohtuasjas kõne all olev kohtukulude kindlaksmääramise kord kujutab endast erimenetlust liikmesriigi kohtutes ja kuulub seega põhimõtteliselt Hispaania menetlusõiguse alla.

27

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et kohtukulude kindlaksmääramise menetlus, mille raames käesolev eelotsusetaotlus esitati, on lahutamatult seotud kohtumenetlusega, milles tuvastati, et lepingutingimus on ebaõiglane. Seega ei saa Caixabank ja Hispaania valitsus tugineda direktiivi 93/13 kohaldamatusele, kuna on vaja kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev kohtukulude kindlaksmääramise kord ei pärsi tarbijat talle tekkida võivate kohtukulude tõttu kasutamast õigust tõhusale kaitsele, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 7 ebaõiglaste lepingutingimuste suhtes (vt analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punktid 44 ning 45).

28

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Euroopa Kohus on pädev eelotsusetaotlust lahendama.

29

Caixabank ja Hispaania valitsus väidavad ka, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud.

30

Esiteks toovad nad sisuliselt esile, et eelotsusetaotlus ei sisalda faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mis on Euroopa Kohtule vajalikud, et anda esitatud küsimustele tarvilik vastus. Nad lisavad, et eelotsusetaotluses ei ole märgitud, millist advokaaditasu summat põhikohtuasja hagejatelt nõuti, ega summat, mis nad tegelikult tasusid. Kuna Caixabank nõustus maksma 7018 euro suuruse summa ehk summa, mis ületab advokaaditasu kokkuleppes ette nähtud 1200 euro suurust kindlasummalist tasu, tuleb seega lugeda, et põhikohtuasja hagejatele on nende kulud täielikult hüvitatud ja eelotsuse küsimused on oletuslikud.

31

Teiseks viitavad Caixabank ja Hispaania valitsus sellele, et advokaaditasu arvutamise aluseks oleva summa puhul, mille hüvitamist põhikohtuasja hagejad võivad nõuda, esineb vastuolu. Nende väitel erinevad selles osas esimese küsimuse sõnastus ja eelotsusetaotluse sisu.

32

Kolmandaks väidab Hispaania valitsus, et esimene küsimus on vastuvõetamatu osas, mis puudutab LEC artikli 411 tõlgendamist.

33

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Seega, liidu õiguse tõlgendamise küsimuste puhul, mis liikmesriigi kohus on esitanud sellises õiguslikus ja faktilises kontekstis, mille ta on ise kindlaks teinud ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, eeldatakse nende asjasse puutuvust. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu taotluse jätta rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks olgu märgitud, et kuna liikmesriigi kohtud ja Euroopa Kohus teevad eelotsusemenetluses omavahel koostööd, siis ei ole liikmesriigi kohtu poolt teatud faktiliste asjaolude esitamata jätmise tagajärg tingimata eelotsusetaotluse vastuvõetamatus, kui vaatamata puudustele leiab Euroopa Kohus toimikumaterjalide põhjal, et ta saab anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse (17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Comida paralela 12, C‑579/18, EU:C:2019:875, punkt 21).

36

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtus oma eelotsuse küsimustes faktilisest eeldusest, et põhikohtuasja hagejad on olukorras, kus nad peavad kandma selle osa oma advokaadi nõutud advokaaditasust, mis ületab Caixabanki poolt hüvitatud advokaaditasu summat. Seega ei ole eelotsuse küsimused oletuslikud.

37

Pealegi, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud kõiki Caixabanki viidatud asjaolusid, piisab eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude kirjeldusest, et Euroopa Kohus saaks anda eelotsuse küsimustele tarviliku vastuse. Nii on see kohus täpsustanud muu hulgas rahalist kahju, mida põhikohtuasja hagejad kandsid põhikohtuasjas kõne all oleva kohtukulude kindlaksmääramise korra kohaldamise tõttu.

38

Lisaks sellele, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, peab Euroopa Kohus liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuste jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ning õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud. Seega olenemata Caixabanki ja Hispaania valitsuse kriitikast eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu kohta, tuleb käesolevat eelotsusetaotlust analüüsida sellest hinnangust lähtudes (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus A. P. (tingimuslikud meetmed), C‑2/19, EU:C:2020:237, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Teiseks, isegi kui oletada, et esineb vastuolu selle summa osas, millest lähtutakse põhikohtuasja hagejatele hüvitatava advokaaditasu arvutamisel, ei ole see summa otsustav vastamisel küsimusele, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas kõne all oleva kohtukulude kindlaksmääramise korra kohaldamine.

40

Kolmandaks, mis puudutab Hispaania valitsuse argumente, et esimene küsimus on vastuvõetamatu LEC artiklit 411 puudutavas osas, siis ilmneb, nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 28, et need puudutavad sisulisi küsimusi, mitte vastuvõetavust.

41

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb seega asuda seisukohale, et eelotsuse küsimused on vastuvõetavad.

42

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et lepingutingimuse ebaõiglust puudutava hagiga seotud kohtukulude kindlaksmääramisel kohaldatakse ülemmäära advokaaditasu suhtes, mida kohtuasja sisuliselt võitnud tarbija saab ettevõtjalt tagasi nõuda.

43

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust tuleb põhimõtteliselt käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu ei saa sellel olla tagajärgi tarbijale. Seetõttu peab niisuguse lepingutingimuse ebaõigluse kohtulik tuvastamine tarbija jaoks põhimõtteliselt tagajärjena kaasa tooma selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles ta oleks olnud selle lepingutingimuse puudumisel (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 61).

44

Tuleb märkida, et põhikohtuasjas tunnistati ebaõiglaseks lepingutingimus laenu tagasimaksmise kohta välisvaluutas, mille tühistamist asjaomased tarbijad nõudsid, ning et kõnealust panka kohustati laenujäägi summa ümber arvutama, lähtudes summast, mille tarbijad oleksid juba tagasi maksnud, kui seni tasutud kuumaksed oleks makstud eurodes, mitte aga välisvaluutas. Seega võib asjaomaste tarbijate poolt sõlmitud laenulepingut arvestades lugeda, et Euroopa Kohtu praktika tähenduses on taastatud õiguslik ja tegelik olukord, milles nad oleksid olnud ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse puudumise korral.

45

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski tekkinud kohtukulude kindlaksmääramise suhtes, mille suhtes on algatatud kõrvalmenetlus, küsimus, kas kohaldatavad liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1.

46

Sellega seoses tuleb märkida, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, et tsiviilkohtumenetluses kohtukulude kindlaksmääramise eeskirjad on menetlusnormid, mida direktiiv 93/13 ei käsitle lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamise menetlusega seotud kulude puhul.

47

Euroopa Kohus on samas otsustanud, et kui mõnes valdkonnas puuduvad liidu erinormid, tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 ette nähtud tarbijakaitse rakendamise kord menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide õiguskordades. See kord ei tohi aga olla ebasoodsam, võrreldes tingimustega, mis kehtivad riigisisestele olukordadele (võrdväärsuse põhimõte), ega tohi olla sätestatud selliselt, et see muudab liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). Sellest tuleneb, et kohtukulude jaotamine liikmesriigi kohtutes kuulub liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punktid 83 ja 95 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Täpsemalt on Euroopa Kohus seoses tõhususe põhimõttega juba otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mõni riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja selle eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta selliseid riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja nõuetekohane menetluse käik (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Kõnealusel juhul annab direktiiv 93/13 tarbijale õiguse pöörduda kohtusse, et tuvastada lepingutingimuse ebaõiglus ja jätta see kohaldamata. Euroopa Kohus on aga otsustanud, et kui kohtukulude jaotamine seataks sõltuvusse alusetult makstud summast, mille tagastamise kohustust tunnustati, pärsib see kohtuasjaga kaasnevate kulude tõttu tarbija tahet end kaitsta. Ta järeldas sellest, et selle direktiivi artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus kord, mis võimaldab jätta osa menetluskuludest tarbija kanda vastavalt sellele, millises ulatuses mõistetakse välja alusetult makstud summad pärast lepingutingimuse tühisuse tuvastamist selle ebaõiglase laadi tõttu, kuna selline kord tekitab olulise takistuse, mis võib pärssida tarbija tahet teostada talle selle direktiiviga antud õigust allutada lepingutingimuste võimalik ebaõiglane laad tõhusale kohtulikule kontrollile (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punktid 98 ja 99 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Seda õiguslikku olukorda tuleb siiski eristada olukorrast, kus – nagu põhikohtuasjas – kohtukulud jäetakse eranditult ettevõtja kanda, kes on sõlminud lepingu tarbijaga, kes saavutas ebaõiglase tingimuse tühistamise, kuid nende kulude maksimumsumma, mille hüvitamist asjaomane tarbija võib oma lepingupartnerilt nõuda, on hagihinna alusel siiski piiratud.

51

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 52 märkis, ei ole tõhususe põhimõttega üldiselt vastuolus see, kui tarbija kannab teatud kohtukulud, kui ta esitab hagi lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise nõudes. Lisaks on vaieldamatu, et advokaaditasu moodustab tavaliselt põhiosa tarbijale kohtumenetluses tekkivatest kuludest (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus United Video Properties, C‑57/15, EU:C:2016:611, punkt 22).

52

Sellest järeldub, et põhimõtteliselt ei ole tõhususe põhimõttega vastuolus see, kui kaotanud pool ei hüvita kohtuvaidluse võitnud tarbijale kogu advokaaditasu, mida ta kandis.

53

Kui tarbija on valinud advokaadi, kellele ta oma kaitse usaldab, ja leppinud temaga kokku talle makstavas tasus, siis ei saa tegelikult välistada, et need kohtukulud võivad osutuda ülemäära kõrgeteks eduka poole ja tema advokaadi vahel kokku lepitud tavatult kõrge tasu tõttu. Selles kontekstis on Euroopa Kohus möönnud, et advokaaditasu kindlamääralist hüvitist ette nägevad õigusnormid võivad põhimõtteliselt olla põhjendatud tingimusel, et nende eesmärk on hüvitatavate tasude mõistlikkuse tagamine, võttes arvesse selliseid tegureid nagu kohtuasja ese, nõude summa või kõnealuse õiguse kaitseks vajalik töö (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus United Video Properties, C‑57/15, EU:C:2016:611, punkt 25).

54

Sellega seoses tuleb siiski rõhutada, et tarbija jaoks liiga kuluka menetlusliku korralduse tagajärg võib olla see, et see võib teda pärssida pöördumast kohtusse kulude tõttu, mida kohtusse pöördumine vaidlustatud võlasumma suurust arvestades kaasa tooks, või tulemuslikult pöördumast oma õiguste kaitseks ettevõtja valitud kohtusse (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 69, ja 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Aqua Med, C‑266/18, EU:C:2019:282, punkt 54).

55

Kohtukulude summa, mille kohtuvaidluse võitnud tarbija peab saama tagasi kohtuvaidluse kaotanud poolelt, peab seega olema piisavalt suur, võrreldes kohtumenetluses kantava kogu kuluga, et sellel ei oleks pärssivat mõju tarbija poolt direktiiviga 93/13 tagatud õiguskaitse kasutamisele.

56

Seega on liikmesriikide ülesanne otsustada, kas nad oma menetlusautonoomia raames kehtestavad advokaaditasu hüvitamise korra, mis sisaldab piirangut summa suhtes, mida peab tasuma ettevõtja, kellelt kohtukulud välja mõistetakse, ning ülemmäära, mis võimaldab tarbijal saada kantud kulud tagasi mõistliku summa ulatuses, mis on proportsionaalne lepingutingimuse ebaõiglusega seonduva kohtumenetluse kuludega.

57

Niisiis peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas põhikohtuasjas on tegemist sellise olukorraga.

58

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 koostoimes tõhususe põhimõttega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et lepingutingimuse ebaõiglust puudutava hagiga seotud kohtukulude kindlaksmääramisel kohaldatakse ülemmäära advokaaditasu suhtes, mida kohtuasja sisuliselt võitnud tarbija saab tagasi nõuda ettevõtjalt, kellelt kohtukulud välja mõistetakse, tingimusel et see ülemmäär võimaldab tarbijal selle alusel saada hüvitist summas, mis on mõistlik ja proportsionaalne kuludega, mida ta pidi sellise hagi esitamiseks objektiivselt kandma.

59

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb hagihind, mis võetakse aluseks lepingutingimuse ebaõiglust puudutava kohtuvaidluse võitnud tarbijale hüvitatavate kohtukulude arvutamisel, kindlaks määrata hagiavalduses – või kui seda ei ole tehtud, siis on see sätestatud nimetatud õigusnormides – ning hagihinda ei saa hiljem muuta.

60

Esiteks tuleb korrata, et Euroopa Kohtule esitatud toimiku kohaselt on põhikohtuasjas kõne all olevates liikmesriigi õigusnormides sätestatud, et summa, mille peab hüvitama pool, kellelt kohtukulud on välja mõistetud, ei tohi ületada muu hulgas advokaaditasu puhul ühte kolmandikku hagihinnast. LEC artikli 253 kohaselt tuleb viimati nimetatu ära märkida hagiavalduses. Lisaks tuleneb LEC artiklist 251, et kui nõutakse kindlat rahasummat, siis on hagihind see summa, ja kui hagihinda ei ole kindlaks määratud, loetakse, et see on kindlaks määramata. Lõpuks on LEC artikli 394 lõikes 3 ette nähtud, et ainult selle summa väljaarvutamise eesmärgil, mida advokaaditasu hüvitamiseks peab maksma pool, kellelt kohtukulud on välja mõistetud, määratakse kindlaksmääramata suurusega nõuete hinnaks 18000 eurot, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab kohtuasja keerukuse tõttu teisiti.

61

Viimati nimetatud sätte kohta tuleb seega märkida, et hagihind ei tundu olevat kivisse raiutud, kuna seda võib kohtuasja keerukuse tõttu muuta pädeva kohtu kohtusekretär ja kohtunik, kes vastutab lõplikult kohtukulude kindlaksmääramise eest. Sellega seoses nähtub eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest, et kuigi põhikohtuasja hagejad ei olnud oma hagiavalduses kindlaks määranud hagihinda, määrati kohtukulude kindlaksmääramise kõrvalmenetluses hiljem see kindlaks 30000 euro suuruses summas.

62

Teiseks tuleb märkida, nagu on juba viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 48, et direktiivist 93/13 tulenevate tarbija õiguste kaitset hinnatakse lähtuvalt tõhususe põhimõttest, mille järgimist liikmesriigid analüüsivad, võttes eelkõige arvesse õiguskindluse põhimõtet.

63

Hagihinna kindlaksmääramine hagiavalduse esitamise ajal on aga kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kuna – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 76 – selline kindlaksmääramine võimaldab menetlusosalistel menetluse algusest peale teada vaidluse potentsiaalset majanduslikku maksumust.

64

Lisaks, mis puudutab nende kulude summat, mille hüvitamist tarbija võib nõuda kohtuvaidluse kaotanud poolelt advokaaditasuna, siis ei ole tõhususe põhimõttega vastuolus see, kui õiguskindluse põhimõtte alusel näevad liikmesriigi õigusnormid ette, et kohtumenetluse käigus ei või hagihinda muuta, kuna kohtuvaidluse lõpus tuleb tagada, et tarbijale ka tegelikult hüvitatakse kantud kulud, lähtudes advokaaditasu summast, mida ta saab hagihinda arvestades nõuda ettevõtjalt, kellelt kohtukulud on välja mõistetud.

65

Sellega seoses on käesoleva kohtuotsuse punktides 62 ja 64 juba rõhutatud, et direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitse tõhusus tuleb tagada sellega, et tarbijatele hüvitatakse kantud kulud mõistlikus summas ja proportsionaalselt lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise kohtumenetluses kantud advokaaditasuga. Seega peab liikmesriigi kohtunik, kes on pädev lõplikult kindlaks määrama kohtukulud, veenduma, et kõnealused liikmesriigi õigusnormid ei muuda tarbijale direktiivist tulenevate õiguste teostamist võimatuks või ülemäära raskeks.

66

Käesoleval juhul näitab asjaolu, et kohtukulude kindlaksmääramisel määrati hagihinnaks 30000 eurot, et pädeva kohtu kohtusekretäril – lõppkokkuvõttes vastutava kohtuniku järelevalve all – on asjaomase hagihinna hindamiseks vajalik kaalutlusruum, kui ta võtab samas arvesse kolmandatele isikutele hüvitatavate kohtukulude seadusjärgset ülempiiri. Kohtuniku, kes vastutab lõplikult kohtukulude kindlaksmääramise eest, ülesanne on nende arvutuste käigus veenduda, et kohtukulud, mis tuleb tegelikult hüvitada, arvestades seda seadusjärgset ülempiiri, vastavad mõistlikule ja proportsionaalsele summale, võrreldes kuludega, mida tarbija pidi sellise hagi esitamiseks objektiivselt kandma.

67

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb hagihind, mis võetakse aluseks lepingutingimuse ebaõiglust puudutava kohtuvaidluse võitnud tarbijale hüvitatavate kohtukulude arvutamisel, kindlaks määrata hagiavalduses – või kui seda ei ole tehtud, siis on see sätestatud nimetatud õigusnormides – ning hagihinda ei saa hiljem muuta, tingimusel et kohtunik, kes vastutab lõplikult kohtukulude kindlaksmääramise eest, võib vabalt otsustada tegeliku hagihinna tarbija jaoks, tagades talle õiguse saada hüvitist summas, mis on mõistlik ja proportsionaalne kuludega, mida ta pidi sellise hagi esitamisel objektiivselt kandma.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: