–

L.F., esindaja: avocate V. Van der Plancke,

–

S.C.R.L., esindajad: avocate A. Kamp ja advocaat T. Perdieus,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet, L. Van den Broeck ja M. Van Regemorter,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja M. Van Hoof,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), artiklit 1, artikli 2 lõike 2 punkti a ja artikli 8 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt põhikohtuasja hageja L.Fi ja teiselt poolt põhikohtuasja kostja, peamiselt sotsiaaleluruumide üürileandmise ja pidamisega tegeleva piiratud vastutusega ühistu S.C.R.L. vahel seoses sellega, et põhikohtuasja hageja spontaanset praktikataotlust ei võetud arvesse, sest ta keeldus täitmast S.C.R.Li töötajatele kehtestatud keeldu väljendada muu hulgas riietusega oma usulisi, maailmavaatelisi või poliitilisi veendumusi.

3

Direktiivi 2000/78 põhjendustes 1, 4, 11 ja 12 on märgitud:

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.“

5

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]

(5)   Käesolev direktiiv ei piira siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis demokraatlikus ühiskonnas on vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.“

6

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„[Liidule] antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…].“

7

Direktiivi 2000/78 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada käesoleva direktiivi sätetest soodsamad võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvad sätted.“

8

Direktiiv 2000/78 on võetud Belgia õigusesse üle 10. mai 2007. aasta seadusega, mis käsitleb võitlust teatud diskrimineerimise vormide vastu (loi du 10 mai 2007 tendant à lutter contre certaines formes de discrimination) (Moniteur belge, 30.5.2007, lk 29016), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „diskrimineerimisvastane üldseadus“).

9

Selle seaduse artiklis 3 on sätestatud:

„Käesoleva seaduse eesmärk on kehtestada artiklis 5 loetletud valdkondades üldine raamistik, et võidelda diskrimineerimise vastu vanuse, seksuaalse sättumuse, tsiviilõigusliku seisundi, sünnipära, varalise seisundi, usulise või maailmavaatelise veendumuse, poliitilise veendumuse, keele, praeguse või tulevase terviseseisundi, puude, füüsilise või geneetilise omaduse või sotsiaalse päritolu alusel.“

10

Määratlusi sisaldavas seaduse artiklis 4 on ette nähtud:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4° kaitstavad kriteeriumid: vanus, seksuaalne sättumus, tsiviilõiguslik seisund, sünnipära, varaline seisund, usuline või maailmavaateline veendumus, poliitiline veendumus, keel, praegune või tulevane terviseseisund, puue, füüsiline või geneetiline omadus, sotsiaalne päritolu;

[…]

6° otsene eristamine: olukord, mis tekib, kui ühte inimest koheldakse kaitstava kriteeriumi alusel vähem soodsalt kui koheldakse, on koheldud või võidakse kohelda teist inimest võrreldavas olukorras;

7° otsene diskrimineerimine: kaitstava kriteeriumi alusel otsene eristamine, mis ei ole põhjendatav II jaotise sätete alusel;

[…].“

11

Seaduse artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat seadust kohaldatakse kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes […], välja arvatud keelekogukondade või halduspiirkondade pädevusse kuuluvates küsimustes.“

12

Diskrimineerimisvastase üldseaduse artiklis 7 on sätestatud:

„Mis tahes otsene eristamine kaitstava kriteeriumi alusel kujutab endast otsest diskrimineerimist, välja arvatud juhul, kui selline otsene eristamine on objektiivselt põhjendatav õiguspärase eesmärgiga ning kui selle eesmärgi saavutamiseks võetud meetmed on asjakohased ja vajalikud.“

13

Seaduse artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Erandina artiklist 7 ning ilma et see piiraks käesoleva jaotise muude sätete kohaldamist, on artikli 5 lõike 1 punktides 4, 5 ja 7 loetletud valdkondades vanuse, seksuaalse sättumuse, usulise või maailmavaatelise veendumuse või puude alusel otsene eristamine põhjendatav üksnes oluliste ja määrava tähtsusega kutsenõuetega.“

14

Põhikohtuasja hageja, kes on moslem ja kannab islami pearätti, esitas oma bürootehnika eriala õpingute raames 14. märtsil 2018 S.C.R.Lile spontaanse praktikataotluse kuuenädalase tasustamata praktika läbimiseks.

15

Põhikohtuasja hagejal oli 22. märtsil 2018 vestlus S.C.R.Li juhtivtöötajatega, kes vestluse lõppedes teatasid talle, et nad on tema avalduse suhtes positiivselt meelestatud, ning küsisid temalt, kas ta oleks nõus järgima S.C.R.Lis kehtestatud neutraalsusreeglit.

16

Neutraalsusreegel on ette nähtud S.C.R.Li töökorralduse reeglite artiklis 46, mille kohaselt „kohustuvad töötajad järgima äriühingu ranget neutraalsuspõhimõtet“ ning töötajad „ei väljenda ühelgi viisil – sõnadega, riietusega ega muul moel – oma usulisi, maailmavaatelisi või poliitilisi veendumusi, millised need ka ei oleks“.

17

Põhikohtuasja hageja teatas S.C.R.Li esindajatele, et ta keelduks oma pearätti eemaldamast ja neutraalsusreeglit täitmast.

18

Kuna põhikohtuasja hageja taotluse suhtes edasisi samme ei astutud, uuendas ta aprillis 2018 oma praktikataotlust S.C.R.Lile, tehes ettepaneku, et ta kannab muud liiki peakatet. Vastuseks sellele teatas S.C.R.L., et talle ei saa pakkuda praktikandikohta, sest S.C.R.Li ruumides ei ole lubatud kanda ühtegi peakatet, olgu tegu mütsi, kübara või salliga.

19

Pärast seda, kui põhikohtuasja hageja oli diskrimineerimisest teatanud diskrimineerimisvastase võitluse alal pädevale sõltumatule avalik-õiguslikule asutusele ning viimati nimetatu oli vahetanud kirju S.C.R.Liga, pöördus põhikohtuasja hageja 2019. aasta mais eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole rikkumise lõpetamise hagiga. Selles hagis toob ta esile praktikalepingu sõlmimata jätmise, mida ta peab otseselt või kaudselt usulistest veendumustest põhjustatuks, ning palub tuvastada, et S.C.R.L. on rikkunud muu hulgas diskrimineerimisvastase üldseaduse sätteid.

20

S.C.R.L. väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, lähtudes 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsusest G4S Secure Solutions (C‑157/15, EU:C:2017:203), et tema töökorralduse reeglid ei põhjusta otsest diskrimineerimist, sest kõiki ettevõtte töötajaid koheldakse ühtemoodi, kehtestades neile üldiselt ja vahet tegemata muu hulgas neutraalse riietuse kandmise kohustuse, millega on vastuolus usulisi, maailmavaatelisi või poliitilisi veendumusi väljendavate nähtavate tunnuste kandmine.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on tuttav 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega G4S Secure Solutions (C‑157/15, EU:C:2017:203) ning 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega Bougnaoui ja ADDH (C‑188/15, EU:C:2017:204), leiab, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus on esimesena nimetatud otsuses andnud mõistele „otsene diskrimineerimine“, tekitab tõsiseid küsimusi. Kõhklusi tekitavate küsimuste hulgas, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus esile toob, on olukordade võrreldavuse hindamine, mis kuulub riigisiseste kohtute pädevusse. Seega tuleb eristada ühelt poolt Euroopa Kohtule kuuluvat tõlgenduspädevust ja teiselt poolt õiguse kohaldamist kohtuasja asjaoludele, mis on üksnes asjaomase riigisisese kohtu pädevuses. 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses G4S Secure Solutions (C‑157/15, EU:C:2017:203) lähtus Euroopa Kohus tõdemusest, et sise-eeskirja, mis keelab nähtavate poliitiliste, maailmavaateliste või religioossete tunnuste kandmise töökohas, kohaldati üldiselt ja vahet tegemata, kuid ta ei välistanud, et andmetest, mis ei ole talle teada, võib ilmneda, et seda sise-eeskirja kohaldati asjaosalise suhtes teistmoodi võrreldes sellega, kuidas seda eeskirja kohaldati kõikidele teistele töötajatele. Nimetatud kohtuotsuse resolutsioonis seda olulist nüanssi ei mainitud, mistõttu tekib küsimus, kas liikmesriigi kohtul on endiselt kaalutlusõigus või ei ole tal mingit võimalust hinnata konkreetsete olukordade võrreldavust juhul, kui tegemist on eraettevõtte sise-eeskirjaga, mis keelab töökohas kanda mis tahes nähtavaid tunnuseid, mis väljendavad poliitilisi, maailmavaatelisi või usulisi veendumusi.

22

Veel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas Euroopa Kohus soovis 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses G4S Secure Solutions (C‑157/15, EU:C:2017:203) ning 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses Bougnaoui ja ADDH (C‑188/15, EU:C:2017:204) luua ühe kaitstud kriteeriumi, mis hõlmab usulised, maailmavaatelised ja poliitilised veendumused, mistõttu ei ole neid kriteeriume enam vaja üksteisest eristada. See viiks direktiivi 2000/78 artikli 1 tõlgendamiseni nii, et selle artikli tähenduses „usutunnistus või veendumused“ on ühe ja sama kaitstud kriteeriumi kaks tahku. Ent kui usutunnistus võrdsustada veendumustega, mis ei ole usulised veendumused, piiraks see oluliselt võrdlusisiku otsimise ulatust olukordade võrreldavuse analüüsimise eesmärgil, kui tegemist on hindamisega, kas esineb kaudne diskrimineerimine. See tähendaks, et niisuguse sise-eeskirja nagu põhikohtuasjas kõne all olev eeskiri olemasolu korral ei saaks töötajat, kes väidab end järgivat teatud usutunnistust, võrrelda töötajaga, keda ajendavad maailmavaatelised või poliitilised veendumused. Niisugune küsimus tekitab veel küsimuse, kas riigisiseseid õigusnorme, mis tagavad usulistele, maailmavaatelistele ja poliitilistele veendumustele eraldi kaitse ning mille eesmärk on tugevdada selle kaitse taset, tuues välja nende veendumuste eripära ja muutes need nähtavamaks, võib pidada riigisisesteks säteteks, mis on „direktiivi [2000/78] sätetest soodsamad võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvad sätted“ selle direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses. Viimaseks loetleb eelotsusetaotluse esitanud kohus rea faktilisi kriteeriume, mida ta peab asjakohaseks hindamisel, kas erinev kohtlemine kujutab endast kaudset diskrimineerimist.

23

Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne töökohus, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/78 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et selles kasutatud sõnad „usutunnistus või veendumused“ väljendavad ühtainsat diskrimineerimispõhjust või peetakse nendega silmas eraldiseisvaid diskrimineerimispõhjusi.

25

Sellele küsimusele vastamiseks olgu meenutatud, et direktiivi 2000/78 artiklis 1 on samaväärsetena nimetatud „usutunnistust“ ja „veendumusi“, nagu ka liidu esmase õiguse erinevate sätete sõnastuses, näiteks ELTL artiklis 19, mille kohaselt võib liidu seadusandja astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega muu hulgas „usutunnistuse või veendumuste“ alusel, või Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 21, milles on erinevate diskrimineerimispõhjuste hulgas nimetatud „usutunnistust või veendumusi“ (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 47).

26

Euroopa Kohus järeldas sellest, et direktiivi 2000/78 kohaldamisel on terminid „usutunnistus“ ja „veendumused“ käsitatavad ühe ja sama diskrimineerimispõhjuse kahe tahuna (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 47).

27

Selles kohtuotsuses on märgitud, et nagu nähtub harta artiklist 21, tuleb „usutunnistuse või veendumuste“ alusel diskrimineerimise põhjust eristada „poliitilistest või muudest arvamustest“ tulenevast põhjusest ning see hõlmab seega nii usulisi veendumusi kui ka maailmavaatelisi või vaimseid veendumusi (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 47).

28

Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevates töökorralduse reeglites mainitud veendumuste kohta kasutatud väljendit „millised need ka ei oleks“, siis piisab tõdemisest, et direktiiviga 2000/78 tagatud kaitse diskrimineerimise eest hõlmab vaid diskrimineerimispõhjusi, mis on ammendavalt loetletud direktiivi artiklis 1, mistõttu ei hõlma direktiiv ei poliitilisi ega ametiühingulisi veendumusi ega ka kunstilisi, spordialaseid, esteetilisi või muid veendumusi või eelistusi. Seetõttu ei reguleeri direktiivi sätted selliste veendumuste kaitsmist liikmesriikide poolt.

29

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et selles kasutatud sõnad „usutunnistus või veendumused“ väljendavad ühtainsat diskrimineerimispõhjust, mis hõlmab nii usulisi veendumusi kui ka maailmavaatelisi või vaimseid veendumusi.

30

Kolmanda küsimusega, mida tuleb teisena analüüsida, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et ettevõtte töökorralduse reeglite säte, millega keelatakse töötajatel väljendada sõnades, riietusega või muul viisil oma usulisi, maailmavaatelisi või poliitilisi veendumusi, millised need ka ei oleks, kujutab endast selliste töötajate otsest diskrimineerimist „usutunnistuse või veendumuste alusel“ direktiivi tähenduses, kes soovivad nähtava usulise tunnuse või riietuse kandmisega kasutada oma usu- ja südametunnistusevabadust.

31

Sellele küsimusele vastamiseks on vaja meelde tuletada, et Euroopa Kohus on tõepoolest otsustanud, et ettevõttesisene reegel, mis keelab vaid silmatorkavate ja suuremõõduliste eeskätt usulisi või maailmavaatelisi veendumusi väljendavate tunnuste kandmise, võib olla käsitatav otsese diskrimineerimisena direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses, juhul kui see kriteerium on lahutamatult seotud ühe või mitme kindla usutunnistuse või veendumusega (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punktid 72 ja 73).

32

Käesoleval juhul puudutab Euroopa Kohtule esitatud küsimus siiski reeglit, mis ei keela silmatorkavate ja suuremõõduliste tunnuste kandmist, vaid igasuguste usulisi, maailmavaatelisi või poliitilisi veendumusi väljendavate nähtavate tunnuste kandmise töökohas.

33

Euroopa Kohus on aga korduvalt toonitanud, et direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et eraettevõtte sisene reegel, mis keelab töökohas kanda poliitilisi, maailmavaatelisi või usulisi veendumusi väljendavaid mis tahes nähtavaid tunnuseid, ei kujuta endast otsest diskrimineerimist „usutunnistuse või veendumuste alusel“ selle sätte tähenduses, kui see on vahet tegemata suunatud veendumusi väljendavatele mis tahes tunnustele ning kohtleb samamoodi kõiki ettevõtte töötajaid, kohustades neid üldiselt ja vahet tegemata eelkõige kandma neutraalset riietust, mis välistab selliste tunnuste kandmise (14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus G4S Secure Solutions, C‑157/15, EU:C:2017:203, punktid 30 ja 32, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 52).

34

Seoses sellega täpsustas Euroopa Kohus, et kuna igal isikul võivad olla usutunnistus või usulised, maailmavaatelised või vaimsed veendumused, ei kehtesta selline reegel juhul, kui seda kohaldatakse üldiselt ja vahet tegemata, erinevat kohtlemist, mis põhineks usutunnistuse või veendumustega lahutamatult seotud kriteeriumil (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 52).

35

Sellisele järeldusele jõudmisel pidas Euroopa Kohus vajalikuks märkida, et harta artikli 10 lõikega 1 tagatud õigus südametunnistuse- ja usuvabadusele, mis on lahutamatu osa direktiivi 2000/78 tõlgendamisel asjakohasest kontekstist, vastab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 9 tagatud õigusele ning harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on sellel sama tähendus ja ulatus (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 48). Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale on konventsiooni artikliga 9 tagatud mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus „[selle] konventsiooni tähenduses „demokraatliku ühiskonna“ üks alustalasid“ ja kujutab endast „usulisest aspektist ühte tähtsaimatest elementidest, mis aitavad kujundada usklike identiteeti ja elukäsitlust“ ning „ateistide, agnostikute, skeptikute või usuleigete jaoks väärtuslikku hüvet“, mis edendab „sellisele ühiskonnale tingimata omast pluralismi, mis on sajandite jooksul raskelt kätte võideldud“ (EIK 15. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Dahlab vs. Šveits, CE:ECHR:2001:0215DEC004239398).

36

Seoses sellega olgu lisatud, et Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtuvalt ei ole väidetud, et S.C.R.L. ei oleks kohaldanud põhikohtuasjas kõne all olevaid töökorralduse reegleid üldiselt ja vahet tegemata või et põhikohtuasja hagejat oleks koheldud erinevalt kõigist teistest töötajatest, kes väljendasid oma usulisi, maailmavaatelisi või poliitilisi veendumusi nähtavate tunnuste või riietuse kandmisega või mis tahes muul viisil.

37

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast nähtub veel, et niisugune ettevõttesisene reegel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib endast kujutada kaudselt usutunnistusel või veendumustel põhinevat erinevat kohtlemist direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses, kui on tuvastatud – mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, et sellega ette nähtud näiliselt neutraalne kohustus seab tegelikkuses teatava usutunnistuse või veendumustega isikud ebasoodsamasse olukorda (14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus G4S Secure Solutions, C‑157/15, EU:C:2017:203, punkt 34, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 59).

38

Vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alapunktile i ei ole niisugune erinev kohtlemine siiski kaudne diskrimineerimine direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses, kui sellel on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

39

Mis puudutab õiguspärase eesmärgi esinemise tingimust, siis võib pidada õiguspäraseks tööandja soovi näidata suhetes nii avaliku kui ka erasektori klientidega üles poliitilist, maailmavaatelist või usulist neutraalsust. Nimelt on tööandja soov näidata klientide suhtes välja neutraalsust seotud ettevõtlusvabadusega, mida on tunnustatud harta artiklis 16, ning see on üldjuhul õiguspärane eelkõige siis, kui selle eesmärgi saavutamine ettevõtte poolt puudutab vaid töötajaid, kes eeldatavasti puutuvad kokku tööandja klientidega (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 63).

40

Samas on Euroopa Kohus ka täpsustanud, et kuigi tööandja soov järgida neutraalsuse poliitikat kujutab iseenesest õiguspärast eesmärki, ei ole see iseenesest piisav, et objektiivselt põhjendada kaudselt usutunnistusel või veendumustel põhinevat erinevat kohtlemist, kuna sellise põhjenduse objektiivsust saab kindlaks teha üksnes tööandja tegeliku vajaduse korral, mida ta peab tõendama (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 64).

41

See tõlgendus lähtub vajadusest edendada põhimõtteliselt sallivust ja teiste austamist ning suurema mitmekesisuse aktsepteerimist ja vältida ettevõttesisese neutraalsuspoliitika kehtestamise kuritarvitamist selliste töötajate kahjuks, kes järgivad usuettekirjutusi, mis nõuavad teatud rõivaste kandmist.

42

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et ettevõtte töökorralduse reeglite säte, millega keelatakse töötajatel väljendada sõnades, riietusega või muul viisil oma usulisi või maailmavaatelisi veendumusi, millised need ka ei oleks, ei kujuta endast selliste töötajate otsest diskrimineerimist „usutunnistuse või veendumuste alusel“ direktiivi tähenduses, kes soovivad nähtava usulise tunnuse või riietuse kandmisega kasutada oma usu- ja südametunnistusevabadust, tingimusel et seda sätet kohaldatakse üldiselt ja vahet tegemata.

43

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/78 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui seda direktiivi riigisisesesse õigusesse üle võtvaid riigisiseseid sätteid, mida tõlgendatakse nii, et usulised, maailmavaatelised ja poliitilised veendumused on kolm eraldi diskrimineerimispõhjust, võib võtta arvesse kui „direktiivi sätetest soodsamaid võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvaid sätteid“ direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses.

44

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb ühelt poolt meenutada, nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 28, et direktiiviga 2000/78 tagatud kaitse diskrimineerimise eest hõlmab vaid diskrimineerimispõhjusi, mis on ammendavalt loetletud direktiivi artiklis 1, mistõttu ei hõlma direktiiv selles küsimuses mainitud poliitilisi veendumusi.

45

Teiselt poolt nähtub esimesele küsimusele antud vastusest, et direktiivi 2000/78 artiklis 1 kasutatud sõnu „usutunnistus või veendumused“ tuleb tõlgendada nii, et need väljendavad ühtainsat diskrimineerimispõhjust, mis hõlmab nii usulisi veendumusi kui ka maailmavaatelisi või vaimseid veendumusi.

46

Lisaks sellele täpsustusele nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimusega palutakse sisuliselt selgitada, milline kaalutlusruum on liikmesriikidel, kui nad kehtestavad või säilitavad direktiivi 2000/78 sätetest soodsamaid võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvaid sätteid direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses.

47

Mis puudutab direktiivi artikli 8 lõike 1 tõlgendamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et usuvabadust kaitsvaid riigisiseseid konstitutsioonilisi õigusnorme võib nimetatud sätte tähenduses soodsamate sätetena arvesse võtta selle hindamisel, kas kaudselt usutunnistusel või veendumustel põhinev erinev kohtlemine on asjakohane (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 90).

48

Sellele järeldusele jõudmiseks tuletas Euroopa Kohus meelde, et direktiiv 2000/78 kehtestab võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel üldise raamistiku, mis jätab liikmesriikidele eeskätt erinevate asjasse puutuvate õiguste ja huvide ühitamisel kaalutlusruumi, arvestades nende lähenemisviiside paljusust küsimuses, millise koha nad oma riigis omistavad usule või veendumustele. Liidu tasandil konsensuse puudumise tõttu liikmesriikidele antud kaalutlusruum peab siiski käima käsikäes liidu kohtu ülesandeks oleva kontrolliga, mille käigus tehakse eelkõige kindlaks, kas riigi tasandil võetud meetmed on põhimõtteliselt põhjendatud ja proportsionaalsed (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 86 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Euroopa Kohus lisas, et sel viisil loodud raamistikust ilmneb, et direktiivis 2000/78 ei sätestanud liidu seadusandja ise, kuidas peaks toimuma vajalik ühitamine mõtte-, veendumuste ja usuvabaduse ning õiguspäraste eesmärkide vahel, millele võib tugineda ebavõrdse kohtlemise põhjendamisel direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti i tähenduses, vaid jättis sellise ühitamise liikmesriikide ja nende kohtute hooleks (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 87 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Euroopa Kohus tegi järelduse, et direktiiv 2000/78 võimaldab võtta arvesse igale liikmesriigile omast konteksti ja anda igale liikmesriigile erinevate asjasse puutuvate õiguste ja huvide vajalikul ühitamisel kaalutlusruum, et tagada nende vahel õiglane tasakaal (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 88).

51

Seoses sellega on Euroopa Kohus otsustanud, et põhikohtuasjas kõne all oleva keeluga sarnase keelu vajalikkuse analüüsimisel peavad liikmesriigi kohtud kõiki toimikumaterjale silmas pidades võtma arvesse asjasse puutuvaid huve ja vähendama „asjasse puutuvate vabaduste piiranguid rangelt vajalikuni“ (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 83 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Niisiis nähtub sellest kohtupraktikast, et direktiivi 2000/78 artikli 8 lõikega 1 ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus omistab lahknevate huvide kaalumisel suuremat tähtsust usutunnistuse või veendumustega seotud huvidele kui näiteks ettevõtlusvabadusega seotud huvidele, tingimusel et see tuleneb riigisisesest õigusest. Niisugusel juhul võib südametunnistuse- ja usuvabadusele tagada järelikult suurema kaitse kui teistele vabadustele, näiteks harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabadusele, ning sellise kaitse mõju avaldub käesoleva otsuse punktis 39 viidatud kohtupraktika tähenduses kaudse diskrimineerimise põhjendatuse hindamise etapis.

53

Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas analüüsitavate riigisiseste sätete puhul see ei ole nii. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt käsitletakse nende sätete toimel „usutunnistust“ ja „veendumusi“ kui erinevaid diskrimineerimispõhjusi.

54

Liikmesriikidele antud kaalutlusruum ei saa aga ulatuda nii kaugele, et see võimaldaks liikmesriikidel või nende kohtutel jagada direktiivi 2000/78 artiklis 1 ammendavalt loetletud diskrimineerimispõhjustest mõne põhjuse mitmeks põhjuseks, seadmata sellega kahtluse alla kõnealuse põhjuse sõnastust, konteksti ja eesmärki ning nõrgendamata võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel direktiiviga kehtestatud üldise raamistiku soovitavat toimet.

55

Kuna diskrimineerimispõhjus, mille moodustavad „usutunnistus või veendumused“, hõlmab kõiki töötajaid ühtemoodi, viiks see, kui nimetatud põhjust käsitletaks vastavalt asjaomase reegli eesmärgile osadeks jaotatuna, töötajate alarühmade loomiseni ning nõrgendaks direktiiviga 2000/78 kehtestatud üldist raamistikku võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.

56

Niisugust tõlgendust ei muuda küsitavaks argument, et asjakohasel juhul võib see kaasa tuua usutunnistuse või usuliste veendumuste alusel diskrimineerimise keelu pakutava kaitse taseme alandamise, sest sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei näi miski takistavat liikmesriigi kohtutel tõlgendada asjasse puutuvaid riigisiseseid sätteid nii, et töötaja ja tööandja lahknevate huvide kaalumisel on maailmavaatelistel ja vaimsetel veendumustel samasugune kaitsetase kui usutunnistusel või usulistel veendumustel.

57

Mis viimaseks puudutab konkreetsemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud argumenti, mille kohaselt alandaks üksainus usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi hõlmav kriteerium nimetatud tunnuste alusel otsese diskrimineerimise keelu pakutava kaitse taset, sest see takistaks usulistest veendumustest ajendatud töötajate ja maailmavaatelistest veendumustest ajendatud töötajate võrdlemist, siis on vaja täpsustada järgmist.

58

Ühelt poolt, nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, on sellise võrreldavusega seotud probleemid asjakohased üksnes otsese diskrimineerimise olemasolu hindamisel. Ent nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 33 märgitud, on otsese diskrimineerimise olemasolu sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas välistatud.

59

Teiselt poolt on igal juhul olnud Euroopa Kohtul võimalus täpsustada, et direktiivis 2000/78 sätestatud diskrimineerimiskeelu kohaldamisala ei ole piiratud vaid erineva kohtlemisega teatava usutunnistuse või teatavate veendumustega isikute ja selliste isikute vahel, kellel puuduvad usutunnistus või teatavad veendumused (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 49). Teisisõnu ei takista üheainsa usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi hõlmava kriteeriumi olemasolu võrrelda usulistest veendumustest ja muudest veendumustest ajendatud töötajaid ega ka võrrelda töötajaid, keda ajendavad erinevad usulised veendumused.

60

Direktiiviga 2000/78 taotletav eesmärk toetab pealegi direktiivi artikli 2 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist nii, et direktiivi kohaselt ei ole nende isikute ring, kellega võib võrrelda, et tuvastada „diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste alusel“ selle direktiivi tähenduses, piiratud nende isikute ringiga, kellel usutunnistus või teatavad veendumused puuduvad (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 50).

61

Niisiis on direktiivi 2000/78 eesmärk võidelda töö saamisel ja kutsealale pääsemisel igasuguse diskrimineerimise vastu usutunnistuse või veendumuste alusel (vt analoogia alusel 26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego Samodzielny Publiczny Zakład Opieki Zdrowotnej Krakowie, C‑16/19, EU:C:2021:64, punkt 34), kusjuures direktiivi tähenduses usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise saab tuvastada vaid siis, kui halvem kohtlemine või konkreetne ebasoodsam olukord sõltub usutunnistusest või veendumustest (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus WABE ja MH Müller Handel, C‑804/18 ja C‑341/19, EU:C:2021:594, punkt 49).

62

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui seda direktiivi riigisisesesse õigusesse üle võtvaid riigisiseseid sätteid, mida tõlgendatakse nii, et usulised ja maailmavaatelised veendumused on kaks eraldi diskrimineerimispõhjust, võib võtta arvesse kui „direktiivi sätetest soodsamaid võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvaid sätteid“ direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: