–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja D. Schaffrin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c ja artikli 16 lõike 1 punkti b.

2

Taotlus on esitatud Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) ja Süüria kodaniku XC vahelises kohtuvaidluses selle üle, et Saksamaa Liitvabariik jättis rahuldamata XC taotluse väljastada perekonna taasühinemiseks liikmesriigi viisa.

3

Direktiivi 2003/86 põhjendustes 2, 4, 6, 8 ja 9 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi 2003/86 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.“

5

Selle direktiivi artikli 2 punkti f kohaselt:

„Käesolevas direktiivis:

[…]

6

Direktiivi artikli 4 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid lubavad vastavalt käesolevale direktiivile ning IV peatükis [ja artiklis 16] sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:

[…]

[…]

Käesolevas artiklis osutatud alaealised lapsed peavad olema asjaomase liikmesriigi õiguse järgsest täiseast nooremad ning vallalised.

[…]“.

7

Direktiivi artikkel 5 sätestab:

„1.   Liikmesriigid määravad kindlaks, kas perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks esitatava taotluse tema territooriumile sisenemise ja seal elamise kohta esitab kõnealuse liikmesriigi pädevatele asutustele perekonna taasühinemist taotlev isik või tema pere liige või liikmed.

[…]

5.   Taotluse läbivaatamisel võtavad liikmesriigid piisavalt arvesse alaealiste laste parimaid huvisid.“

8

Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõige 3 täpsustab:

„Kui pagulane on saatjata alaealine, siis liikmesriigid:

[…]“.

9

Selle direktiivi artikli 16 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võivad perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda järgmistel asjaoludel:

[…]

[…]“.

10

Direktiivi artikkel 17 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad perekonna taasühinemise taotluste rahuldamata jätmisel või elamislubade tühistamisel või nende pikendamisest keeldumisel või taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete riigist välja saatmisel asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga.“

11

25. veebruari 2008. aasta liitvabariigi territooriumil välismaalaste elamisõigust, töötamist ja integratsiooni käsitleva seaduse (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet; BGBl. 2008 I, lk 162) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „AufenthG“) § 6 lõige 3 sätestab:

„Pikemaajaliseks riigis viibimiseks on vaja Saksamaa Liitvabariigi viisat (liikmesriigi viisa), mis on välja antud enne välismaalase sisenemist Saksamaale. Viisa andmisel võetakse aluseks tähtajalise elamisloa, ELi sinise kaardi, ettevõtjasisese üleviimise loa, alalise elaniku elamisloa ja pikaajalise elaniku ELi elamisloa suhtes kohaldatavad õigusnormid – EL. […]“.

12

Selle seaduse § 25 „Riigis elamine humanitaarkaalutlustel“ lõige 2 sätestab:

„Välismaalasele antakse tähtajaline elamisluba, kui Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (föderaalne rände- ja pagulasamet) on tunnustanud välismaalast pagulasena varjupaigaseaduse (Asylgesetz) § 3 lõike 1 tähenduses või täiendava kaitse saajana varjupaigaseaduse (Asylgesetz) § 4 lõike 1 tähenduses. […]“.

13

AufenthG § 32 „Laste taasühinemine vanematega“ lõige 1 sätestab:

„Välismaalase alaealisele vallalisele lapsele antakse tähtajaline elamisluba, kui mõlemal vanemal või ainuhooldusõigusega vanemal on üks järgmistest elamislubadest:

[…]

2. tähtajaline elamisluba vastavalt § 25 lõikele 1 või lõike 2 esimese lause esimesele alternatiivile

[…]“.

14

Selle seaduse § 36 „Vanemate ja muude pereliikmete taasühinemine perekonnaga“ täpsustab:

„(1)   Kui alaealisel välismaalasel on tähtajaline elamisluba § 23 lõike 4, § 25 lõike 1 või lõike 2 esimese lause esimese alternatiivi alusel, alalise elaniku elamisluba § 26 lõike 3 alusel või kui pärast tähtajalise elamisloa saamist § 25 lõike 2 esimese lause teise alternatiivi alusel on talle antud alalise elaniku elamisluba § 26 lõike 4 alusel, siis antakse tema vanematele erandina § 5 lõike 1 punktist 1 ja § 29 lõike 1 punktist 2 tähtajaline elamisluba, kui Saksamaa Liitvabariigi territooriumil ei viibi kumbagi isikuhooldusõigusega vanemat.

(2)   Välismaalase muudele pereliikmetele võib perekonnaga taasühinemiseks anda tähtajalise elamisloa, kui see on vajalik erakordselt raske olukorra vältimiseks. Täisealistele pereliikmetele on vastavalt kohaldatavad § 30 lõige 3 ja § 31, alaealistele pereliikmetele on vastavalt kohaldatav § 34.“

15

XC, kes on sündinud 1. jaanuaril 1999, taotles mitu aastat Türgis elanud Süüria kodanikuna liikmesriigi viisat taasühinemiseks oma isaga, kes on saanud Saksamaal pagulasseisundi.

16

Tema ema on surnud. Tema isa saabus 2015. aastal Saksamaale, kus ta esitas 2016. aasta aprillis ametliku varjupaigataotluse. Föderaalne rände- ja pagulasamet andis 2017. aasta juulis XC isale pagulasseisundi pärast seda, kui tema esitatud kaebus oli rahuldatud. Välismaalaste amet väljastas talle AufenthG § 25 lõike 2 alusel 2017. aasta septembris tähtajalise elamisloa kehtivusajaga kolm aastat.

17

10. augustil 2017 taotles XC, kes oli 1. jaanuaril 2017 saanud täisealiseks, Saksamaa Liitvabariigi peakonsulaadilt Istanbulis (Türgi) liikmesriigi viisat taasühinemiseks oma Saksamaal elava isaga. See peakonsulaat keeldus taotletud viisa väljastamisest viimast korda 11. detsembri 2017. aasta otsusega, jättes vaide rahuldamata. Ta leidis, et AufenthG §‑s 32 ette nähtud tingimused ei ole täidetud, kuna XC oli täisealiseks saanud enne, kui tema isa sai pagulasena elamisloa. Lisaks eeldab täisealiste laste perekonna taasühinemine nimetatud peakonsulaadi sõnul vastavalt AufenthG § 36 lõikele 2 erakordselt rasket olukorda, millega käesoleval juhul tegemist ei olnud, kuna ei olnud ilmne, et XC‑l ei oleks olnud võimalik elada Türgis iseseisvat elu.

18

Verwaltungsgericht (halduskohus, Saksamaa) rahuldas 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega XC kaebuse peakonsulaadi otsuse peale ja kohustas Saksamaa Liitvabariiki väljastama asjaomasele isikule perekonna taasühinemiseks viisa. Ta põhjendas oma otsust sellega, et vastavalt 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsusele A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248), mis käsitleb vanemate taasühinemist saatjata alaealisega – mis on ülekantav ümberpööratud olukorrale, mis käesoleval juhul puudutab lapse taasühinemist pagulasseisundi saanud vanemaga –, ei tule selle hindamisel, kas XC on alaealine, lähtuda mitte kuupäevast, mil esitati viisataotlus perekonnaga taasühinemiseks, vaid kuupäevast, mil tema isa esitas varjupaigataotluse. Niisiis tuleb direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 [esimese lõigu] punkti b tõlgendada nii, et perekonna taasühinemist taotleva isiku last tuleb pidada alaealiseks, kui ta oli alaealine ajal, mil perekonna taasühinemist taotlev isik esitas varjupaigataotluse. Verwaltungsgericht (halduskohus) leiab, et ka laste perekonnaga taasühinemise korral ei ole asjaomase lapse alaealisuse hindamisel arvessevõetava kuupäeva kindlaksmääramist jäetud liikmesriikide otsustada, vaid see peab tulenema direktiivi autonoomsest tõlgendusest. See kohus täpsustab, et perekonna taasühinemise õiguse soovitav toime satuks ohtu ning rikutaks õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui kõnealuse lapse alaealisuse kindlaksmääramisel nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses oleks arvessevõetav kuupäev see kuupäev, mil ta esitas viisataotluse. Nimetatud kohus märgib, et käesoleval juhul esitas XC viisataotluse Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõutud kolmekuulise tähtaja jooksul pärast seda, kui perekonna taasühinemist taotlevat isikut oli tunnustatud pagulasena.

19

Saksamaa Liitvabariik esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus). Oma kaebuse põhjendamiseks väidab ta, et kohtuasi, milles tehti 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248), puudutas muid faktilisi asjaolusid kui need, mida käsitletakse käesolevas kohtuasjas, ja direktiivi 2003/86 muu sätte tõlgendamist kui see, mida käsitletakse selles kohtuasjas. Euroopa Kohtu kaalutlused seoses direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f tõlgendamisega ei kehti selle direktiivi artikli 4 lõike 1 [esimese lõigu] punkti b tõlgendamise suhtes, liiatigi kuna viimati nimetatud säte viitab sõnaselgelt liikmesriikide õigusele.

20

Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) märgib, et XC‑l ei ole riigisisese õiguse alusel õigust taotletud viisale, kuna Saksa õiguse kohaselt välistas selle asjaolu, et ta oli saanud täisealiseks enne viisataotluse esitamist. Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kahtleb siiski, kas riigisisesed õigusnormid on direktiiviga 2003/86 kooskõlas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud eelkõige küsimus, kas käesolevas asjas on võimalik kohaldada lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248), mille kohaselt tuleb kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut, kes on liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18-aastane, kuid kes saab varjupaigamenetluse ajal täisealiseks ja keda seejärel tunnustatakse pagulasena, pidada „alaealiseks“ selle direktiivi artikli 2 punkti f tähenduses, koostoimes artikli 10 lõike 3 punktiga a.

21

Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtul on selles osas kahtlusi, kuna see kohtuotsus puudutas vanemate taasühinemist saatjata alaealise pagulasega vastavalt direktiivi 2003/86 artikli 2 punktile f koostoimes artikli 10 lõike 3 punktiga a. Põhikohtuasi aga puudutab selle direktiivi artikli 4 lõike 1 tõlgendamist, mis reguleerib laste taasühinemist täisealiste kolmanda riigi kodanikega, kes on saanud pagulasseisundi ning kellel on sellest tulenevalt lubatud liikmesriigis elada.

22

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, milliste kriteeriumide alusel tuleb tal hinnata, kas on täidetud tegeliku peresuhte nõue, millest kõnealuse direktiivi artikli 16 lõike 1 punkt b teeb sõltuvaks õiguse perekonna taasühinemisele.

23

Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Euroopa Kohtu president küsis 3. augusti 2020. aasta otsusega eelotsusetaotluse esitanud kohtult, kas ta soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde, arvestades 16. juuli 2020. aasta kohtuotsust État belge (perekonna taasühinemine – alaealine) (C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577).

25

Nimetatud kohus teatas 8. septembri 2020. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. septembril 2020, Euroopa Kohtule, et ta soovib jääda oma taotluse juurde, kuna ta leiab, et see kohtuotsus ei vasta piisavalt käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimustele.

26

Euroopa Kohus esitas 12. mail 2021 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 lõike 1 alusel Saksamaa valitsusele küsimuse, milles palus viimasel võtta seisukoht selle kohta, millised on 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248) võimalikud tagajärjed esimesele küsimusele vastamisel. Saksamaa valitsus esitas 21. juunil 2021 vastuse Euroopa Kohtu küsimusele.

27

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et kuupäev, millest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas perekonna taasühinemist taotleva pagulasseisundi saanud isiku laps on selle sätte tähenduses alaealine laps olukorras, kus see laps on saanud täisealiseks enne, kui taasühinemist taotlevale vanemale anti pagulasseisund, ja enne, kui esitati perekonna taasühinemise taotlus, on kuupäev, mil taasühinemist taotlev vanem esitas oma varjupaigataotluse pagulasseisundi saamiseks.

28

Kõigepealt tuleb märkida, et see küsimus on tingitud põhikohtuasja eriomastest asjaoludest, milles asjaomane laps oli alaealine ajal, mil tema isa esitas oma varjupaigataotluse 2016. aasta aprillis, kuid sai täisealiseks enne, kui tema isa sai 2017. aasta juulis pagulasseisundi – kuna Saksamaa pädevad ametiasutused jätsid isa taotluse esialgu rahuldamata –, ja seega enne, kui tal oli võimalik esitada selle vanemaga taasühinemise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise taotlus, mille ta esitas 10. augustil 2017.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab – nagu nähtub ka Euroopa Kohtu küsimusele antud vastusest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 25 –, et põhikohtuasi erineb 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse État belge (perekonna taasühinemine – alaealine) (C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577) aluseks olnud kohtuasjast, arvestades eelkõige erinevusi selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjade faktilise ja õigusliku konteksti ning põhikohtuasja faktilise ja õigusliku konteksti vahel. Eelkõige märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi Euroopa Kohus täpsustas selles kohtuotsuses, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et kuupäev, millest lähtudes määratakse kindlaks, kas vallaline kolmanda riigi kodanik või pagulane on alaealine laps, on kuupäev, mil on esitatud alaealiste laste riiki sisenemise ja riigis elamise taotlus perekonnaga taasühinemise eesmärgil, ja mitte kuupäev, mil liikmesriigi pädevad asutused on teinud selle taotluse kohta otsuse, mis võib olla pärast seda, kui taotluse rahuldamata jätmise otsus on vaidlustatud, ei andnud Euroopa Kohus vastust küsimusele, kas juhul, kui lapse taasühinemise korral vanemaga, kes on saanud pagulasseisundi, on võimalik arvesse võtta perekonna taasühinemise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise taotluse kuupäevast varasemat kuupäeva – nimelt selle vanema esitatud varjupaigataotluse kuupäeva –, kuna see küsimus ei olnud nimetatud kohtuasjades määrava tähtsusega.

30

Seega tekib küsimus, kas neid erilisi asjaolusid arvestades on võimalik kohaldada lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248), käesoleval juhul selle kuupäeva kindlaksmääramiseks, mida tuleb arvesse võtta pagulasseisundi saanud varjupaigataotleja lapse alaealisuse hindamisel.

31

Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine) (C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577) ei lahenda küsimust, kas käesoleval juhul on võimalik kohaldada lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248), mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20.

32

Esimesele küsimusele tuleb vastata neid sissejuhatavaid märkusi arvesse võttes.

33

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiiviga 2003/86 taotletakse eesmärki soodustada perekonna taasühinemist ning soovitakse lisaks anda kaitse kolmandate riikide kodanikele ja eeskätt alaealistele (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine) – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Kõnealuse direktiivi artikli 4 lõige 1 paneb selles kontekstis liikmesriikidele täpsed positiivsed kohustused, millele vastavad selgelt määratletud õigused. See paneb neile ilma kaalutlusõigust jätmata kohustuse lubada direktiivis kindlaksmääratud juhtudel perekonna taasühinemist taotleva isiku teatavatel pereliikmetel perekonnaga taasühineda (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta otsus kohtuasjas État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Perekonna taasühinemist taotleva isiku selliste pereliikmete hulgas, kellel asjaomane liikmesriik peab lubama oma territooriumile siseneda ja seal elada, on direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt „perekonna taasühinemist taotleva isiku alaealised lapsed, kaasa arvatud lapsendatud lapsed, kui perekonna taasühinemist taotlev isik on nende eestkostja ning lapsed on tema ülalpidamisel“.

36

Kuigi direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 teises lõigus on märgitud, et alaealised lapsed peavad olema asjaomase liikmesriigi õiguse järgsest täiseast nooremad, ei ole seal täpsustatud ajahetke, millest lähtudes tuleb hinnata, kas see tingimus on täidetud, ega viidatud selles osas liikmesriikide õigusele (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 28).

37

Kuigi liikmesriikidel on nimetatud sätte kohaselt õigus otsustada õigusjärgse täisea üle, ei saa neile siiski anda mingit kaalutlusruumi selle hetke kindlaksmääramisel, millest tuleb lähtuda taotleja vanuse hindamisel direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamiseks. Lisaks tuleb meenutada, et kooskõlas nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega kui ka võrdse kohtlemise põhimõttega seotud nõuetega tuleb liidu õigusnormi, milles ei ole õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, tavaliselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning seejuures tuleb eelkõige arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomaste õigusnormide eesmärki (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

38

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, on direktiivi 2003/86 eesmärk soodustada perekonna taasühinemist. Nagu on täpsustatud direktiivi artiklis 1, määratakse direktiiviga kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.

39

Lisaks sellele austavad liikmesriigid Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 51 lõike 1 kohaselt liidu õiguse rakendamisel hartas sätestatud õigusi ja põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist vastavalt oma pädevusele ja aluslepingutega liidule antud volituste piires.

40

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea liikmesriigid – eelkõige nende kohtud – mitte ainult tõlgendama oma riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugine teisese õiguse tõlgendusele, mis on vastuolus liidu õiguskorras kaitstavate põhiõigustega (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine) – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Konkreetsemalt on harta artiklis 7 tunnustatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Väljakujunenud praktika kohaselt tuleb harta artiklit 7 tõlgendada koostoimes kohustusega seada esikohale lapse parimad huvid, mida tunnustab harta artikli 24 lõige 2, ja arvestades lapse vajadust säilitada regulaarsed isiklikud suhted oma mõlema vanemaga, mis on leidnud väljenduse sama artikli lõikes 3 (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest tuleneb, et direktiivi 2003/86 sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb võtta arvesse harta artiklit 7 ning artikli 24 lõikeid 2 ja 3; see nähtub lisaks ka kõnealuse direktiivi põhjendusest 2 ja artikli 5 lõikest 5, mis panevad liikmesriikidele kohustuse vaadata perekonna taasühinemise taotlused läbi asjaomaste laste huve arvestades ja perekonnaelu soodustades (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kuigi Saksa õigus ei nõua, et laps peab tema perekonnaga taasühinemise taotluse kohta otsuse tegemise hetkel olema alaealine, peab see laps olema alaealine hetkel, mil ta esitab viisataotluse, ning hetkel, mil tema vanem saab perekonna taasühinemise õigust andva elamisloa.

44

Selles kontekstis saab XC üksnes sel juhul, kui tema alaealisus tuleb kindlaks teha selle kuupäeva seisuga, mil tema isa taotles varjupaika, tugineda direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punktile c ja saavutada seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses edu.

45

Sellega seoses tuleb kõigepealt rõhutada, et varjupaigataotleja laps saab õiguspäraselt esitada perekonna taasühinemise taotluse direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel üksnes juhul, kui varjupaigataotlejast vanema pagulasseisundi taotluse kohta on juba tehtud lõplik positiivne otsus. Nagu Euroopa Kohus on juba täpsustanud, on see tingimus lihtsalt seletatav asjaoluga, et enne niisuguse otsuse tegemist on võimatu kindlalt teada, kas asjaomane isik vastab pagulasseisundi tunnustamise tingimustele, millest omakorda sõltub perekonna taasühinemise õiguse saamine (vt selle kohta 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punktid 51 ja 63).

46

Lisaks tuleb meenutada, et pagulasseisundi tunnustamine on deklaratiivne akt ja pagulasel on seega õigus olla sellisena tunnustatud alates tema pagulasseisundi taotluse esitamise kuupäevast (vt selle kohta 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punktid 53 ja 54).

47

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 42, tuleneb ka Euroopa Kohtu 12. aprilli 2018. aasta otsusest A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248) ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsusest État belge (perekonna taasühinemine – alaealine) (C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577), et rahvusvahelise kaitse või perekonna taasühinemise taotluste läbivaatamiseks vajaliku aja kulgemine ei saa piirata alaealise lapse õigust perekonna taasühinemisele.

48

Tuleb aga märkida, et kui valida kuupäevaks, millest tuleb lähtuda alaealisuse hindamisel direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamiseks, kuupäev, mil asjaomase liikmesriigi pädev asutus teeb otsuse asjaomase vanema varjupaigataotluse kohta, või valida hilisem kuupäev, mil asjaomane laps esitab oma viisataotluse perekonnaga taasühinemiseks, ei oleks see kooskõlas ei selle direktiivi eesmärkidega soodustada perekonna taasühinemist ja tagada sellega seoses eriline kaitse pagulastele, ega harta artiklist 7 ja artikli 24 lõikest 2 tulenevate nõuetega, kuna viimati nimetatud säte nõuab, et kõikides lastega seotud toimingutes, sealhulgas liikmesriikide toimingutes direktiivi kohaldamisel, tuleb esikohale seada lapse parimad huvid (vt analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 36).

49

Nimelt ei julgustaks see pädevaid riigiasutusi ja kohtuid menetlema alaealiste laste vanemate esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusi eelisjärjekorras ja kiireloomulistena, et võtta arvesse nende alaealiste erilist haavatavust, ning nad võivad seega tegutseda viisil, mis seab ohtu nii vanema õiguse perekonnaelule oma lapsega kui ka viimase õiguse perekonnaelule oma pereliikmega (vt analoogia alusel 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (pereliige), C‑768/19, EU:C:2021:709, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Lisaks läheks selline tõlgendus vastuollu võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega, kuna ei võimaldaks tagada, et kõiki taotlejaid, kes on kronoloogiliselt samasuguses olukorras, koheldakse ühtemoodi ja ettenähtavalt, sest selle tõlgenduse tulemusel oleneks perekonna taasühinemise taotluse rahuldamine peamiselt liikmesriikide haldusasutuste või kohtutega seotud asjaoludest, eelkõige sellest, kui kiiresti menetletakse rahvusvahelise kaitse taotlust või tehakse otsus taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta, mitte aga asjaoludest, mis on seotud taotlejaga (vt analoogia alusel 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punktid 56 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika).

51

Lisaks võib selline tõlgendus – kuivõrd selle tulemusel sõltuks asjaomase alaealise lapse õigus perekonnaga taasühineda juhuslikest ja ettenägematutest asjaoludest, mis on seotud üksnes asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste ja kohtutega – tuua perekonna taasühinemise taotluste menetlemisel kaasa olulisi erinevusi liikmesriikide vahel ning ühes ja samas liikmesriigis (vt analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta otsus kohtuasjas État belge (perekonna taasühinemine – alaealine), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 43).

52

Sellest järeldub, et põhjustel, mis on sisuliselt analoogsed nendega, mis on esitatud 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S, (C‑550/16, EU:C:2018:248) põhjendamaks tõlgendust direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 punktile f, koostoimes selle direktiivi artikli 10 lõike 3 punktiga a, tuleb selle kindlakstegemiseks, kas perekonna taasühinemist taotleva pagulasseisundi saanud isiku laps on direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tähenduses alaealine olukorras, kus see laps on saanud täisealiseks enne, kui taasühinemist taotlevale vanemale anti pagulasseisund, ja enne, kui esitati perekonna taasühinemise taotlus, arvesse võtta kuupäev, mil see taasühinemist taotlev vanem esitas oma varjupaigataotluse. Ainult selle kuupäeva arvessevõtmine on kooskõlas selle direktiivi eesmärkidega ja liidu õiguskorras kaitstavate põhiõigustega. Seejuures ei oma tähtsust, kas taotlus lahendatakse vahetult pärast taotluse esitamist või nagu põhikohtuasjas alles pärast seda, kui on tühistatud taotluse rahuldamata jätmise otsus.

53

Sellega seoses tuleb siiski täpsustada, et niisuguses olukorras peab perekonna taasühinemise taotlus direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel olema esitatud mõistliku aja jooksul, see tähendab kolmekuulise tähtaja jooksul alates kuupäevast, mil taasühinemist taotlevale vanemale anti pagulasseisund.

54

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et kuupäev, millest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas perekonna taasühinemist taotleva pagulasseisundi saanud isiku laps on selle sätte tähenduses alaealine laps olukorras, kus see laps on saanud täisealiseks enne, kui taasühinemist taotlevale vanemale anti pagulasseisund, ja enne, kui esitati perekonna taasühinemise taotlus, on kuupäev, mil taasühinemist taotlev vanem esitas oma varjupaigataotluse pagulasseisundi saamiseks, tingimusel et perekonna taasühinemise taotlus esitati kolme kuu jooksul alates perekonna taasühinemist taotleva isiku pagulasseisundi tunnustamisest.

55

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millised tingimused on nõutavad selleks, et saaks asuda seisukohale, et on olemas tegelik peresuhe direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses juhul, kui alaealine laps taasühineb pagulasseisundi saanud vanemaga, kui see laps on saanud täisealiseks enne, kui taasühinemist taotlevale vanemale anti pagulasseisund, ja enne, kui esitati perekonna taasühinemise taotlus.

56

Eelkõige palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas piisab põlvnemissuhte olemasolust või on nõutav ka tegelik perekonnaelu, ja sellisel juhul, milline peab olema selle intensiivsus. See kohus küsib samuti, kas perekonna taasühinemine eeldab, et pärast lapse sisenemist asjaomase liikmesriigi territooriumile taastatakse perekonnaelu viimati nimetatud liikmesriigis.

57

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkt b lubab liikmesriikidel perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata jätta, selle alusel antud elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda, kui taasühinemist taotleval isikul ja tema pereliikme(te)l ei ole enam tegelikku abielu- või peresuhet. See säte ei määra siiski kindlaks kriteeriume, mis võimaldaksid hinnata selliste tegelike peresuhete olemasolu, ega kehtesta ühtegi konkreetset nõuet asjaomaste peresuhete intensiivsuse kohta. Lisaks ei viita see selles osas ka liikmesriikide õigusele.

58

Nagu sai meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, tuleb liidu õigusnormi, milles ei ole õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõude kui ka võrdse kohtlemise põhimõttega seotud nõuete kohaselt tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning seejuures tuleb eelkõige arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomaste õigusnormide eesmärki.

59

Tuleb aga märkida, et vastavalt direktiivi 2003/86 põhjendusele 6 on selle direktiivi eesmärk tagada perekonna kaitse ning pereelu säilitamine või loomine perekonna taasühinemise kaudu. Lisaks on selle direktiivi põhjenduse 4 kohaselt perekonna taasühinemine üks pereelu võimaldamiseks vajalik viis ja aitab luua ühiskonnakultuurilist stabiilsust.

60

Lisaks, nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, peavad perekonna taasühinemist puudutavad meetmed, sealhulgas selle direktiivi artiklis 16 ette nähtud meetmed, austama põhiõigusi, eelkõige õigust era- ja perekonnaelu austamisele, mis on tagatud harta artikliga 7 ning artikli 24 lõigetega 2 ja 3, mis panevad liikmesriikidele kohustuse vaadata perekonna taasühinemise taotlused läbi asjaomaste laste huve arvestades ja perekonnaelu soodustades.

61

Veel on oluline märkida, et direktiivi 2003/86 põhjenduse 8 kohaselt tuleb pagulaste olukorrale pöörata erilist tähelepanu, arvestades põhjusi, mille tõttu nad olid sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistasid neid seal normaalset pereelu elamast. Just sel põhjusel näeb see direktiiv pagulastele ette soodsamad tingimused perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks.

62

Lõpuks tuleb märkida, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses tegeliku peresuhte olemasolu tuvastamiseks vajalike tingimuste hindamine nõuab, et analüüsitaks juhtumipõhiselt, nagu nähtub ka selle direktiivi artiklist 17, iga konkreetse juhu kõiki asjakohaseid tegureid ja võetaks arvesse selle direktiiviga taotletavaid eesmärke.

63

Sealjuures ei piisa tegeliku peresuhte tuvastamiseks ainult põlvnemissuhte olemasolust. Kuigi direktiivi 2003/86 ja harta asjakohased sätted kaitsevad õigust perekonnaelule ja soodustavad selle säilitamist, jätavad need sätted juhul, kui asjaomased isikud jätkavad tegelikku perekonnaelu, selle õiguse omajate endi otsustada, mil viisil nad oma perekonnaelu elada soovivad, ega kehtesta eelkõige ühtki nõuet nende peresuhte intensiivsusele (vt analoogia alusel 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (pereliige), C‑768/19, EU:C:2021:709, punkt 58).

64

Käesoleval juhul on ühelt poolt selge, et XC oli ajal, mil tema isa oli sunnitud oma päritoluriigist lahkuma, veel alaealine ja kuulus seega tema perekonna tuumikusse, mida on mainitud direktiivi 2003/86 põhjenduses 9, mida sama põhjenduse kohaselt peetakse „igal juhul“ silmas perekonna taasühinemise puhul. Ilma et see piiraks eelotsusetaotlused esitanud kohtu kontrolli, ei näi miski viitavat sellele, et asjaomastel isikutel ei olnud enne isa põgenemist tegelikku peresuhet.

65

Teiselt poolt tuleb arvesse võtta, et käesoleval juhul ei saanud XC ega tema isa elada tõelist perekonnaelu nende lahusoleku perioodil, mis tekkis eelkõige isa kui pagulase erilise olukorra tõttu, mistõttu ei saa ainuüksi see asjaolu sellisena olla aluseks järeldusele, et puudus tegelik peresuhe direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses. Lisaks ei saa ka eeldada, et kogu peresuhe vanema ja tema lapse vahel lakkab olemast kohe, kui alaealine laps jõuab täisikka.

66

Samas eeldab tegeliku peresuhte olemasolu selle kindlakstegemist, et peresuhe on reaalne või on soov luua või säilitada selline suhe.

67

Seega võib asjaolu, et asjaomased isikud kavatsevad üksteist aeg-ajalt külastada, niivõrd kui see on võimalik, ja et neil on plaanis mis tahes liiki regulaarsed kontaktid, võttes eelkõige arvesse asjaomaste isikute olukorda iseloomustavaid materiaalseid nüansse, sealhulgas lapse vanust, olla piisav, et asuda seisukohale, et nad taastavad isiklikud ja emotsionaalsed suhted, ja tõendada tegeliku peresuhte olemasolu.

68

Lisaks ei saa ka nõuda, et perekonna taasühinemist taotlev vanem ja tema laps üksteist rahaliselt toetaksid, sest neil ei pruugi olla selleks materiaalseid vahendeid.

69

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selleks, et saaks asuda seisukohale, et on olemas tegelik peresuhe selle sätte tähenduses juhul, kui alaealine laps taasühineb pagulasseisundi saanud vanemaga, kui see laps on saanud täisealiseks enne, kui taasühinemist taotlevale vanemale anti pagulasseisund, ja enne, kui esitati perekonna taasühinemise taotlus, ei piisa ainuüksi põlvnemissuhte olemasolust. Samas ei ole selleks, et see laps saaks perekonna taasühinemise õigust kasutada, vajalik, et taasühinemist taotlev vanem ja tema laps elaksid koos ühes leibkonnas või elaksid koos sama katuse all. Aeg‑ajalt toimuvad külaskäigud, niivõrd kui see on võimalik, ja mis tahes liiki regulaarsed kontaktid võivad olla piisavad, asumaks seisukohale, et need isikud taastavad isiklikud ja emotsionaalsed suhted, ning tõendamaks tegeliku peresuhte olemasolu. Lisaks ei saa ka nõuda, et taasühinemist taotlev vanem ja tema laps toetaksid üksteist rahaliselt.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: