1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Taani Kuningriik ei ole ära hoidnud ja lõpetanud nimetuse „Feta“ kasutamist komisjoni 14. oktoobri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1829/2002, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa seoses nimetusega „feta“ (EÜT 2002, L 277, lk 10; ELT eriväljaanne 15/06, lk 211), avaldatud tootespetsifikaadile mittevastava juustu kohta, siis on Taani Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Taani Kuningriigile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT 2012, L 343, lk 1) artiklist 13.

2

Lisaks palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Taani Kuningriik on nõustunud sellega, et Taani tootjad toodavad ja müüvad feta jäljendusi, on ta rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 4 lõikest 3 koosmõjus määruse nr 1151/2012 artikli 1 lõikega 1 ja artikliga 4.

3

Määrusega nr 1829/2002 kanti nimetus „Feta“ kaitstud päritolunimetustena kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse.

4

Määruse nr 1151/2012 põhjendustes 2, 3, 5, 18, 20 ja 27 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

5

Määruse I jaotisesse „Üldsätted“ kuulub artikkel 1 „Eesmärk“, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva määruse eesmärk on aidata põllumajandustoodete ja toidu tootjail teavitada ostjaid ja tarbijaid toodete omadustest ja nende toodete ja toidu põllumajandusliku tootmise viisidest, et seeläbi tagada:

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on ette nähtud põllumajanduse ja töötlemise ning kvaliteettoodangut andvate põllumajandusliku tootmise süsteemide toetamiseks, aidates seeläbi saavutada maaelu arengu poliitika eesmärke.

2.   Määrusega võetakse kasutusele kvaliteedikavad, millega määratakse kindlaks ja vajaduse korral kaitstakse nimetusi ja mõisteid, millega tähistatakse või kirjeldatakse eelkõige selliseid põllumajandustooteid, millel on:

6

Määruse II jaotisesse „Kaitsetatavad päritolunimetused ja kaitstud geograafilised tähised“ kuulub artikkel 4 „Eesmärk“, milles on sätestatud:

„Kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kava eesmärk on aidata ühe geograafilise piirkonnaga seotud toodete tootjaid selle kaudu, et:

7

Määruse nr 1151/2012 artikli 12 „Nimetused, sümbolid ja tähised“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad asjaomasele spetsifikaadile vastavaid tooteid.“

8

Määruse artiklis 13 „Kaitse“ on ette nähtud:

„1.   Registreeritud nimetusi kaitstakse:

[…]

3.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid haldus- ja kohtumeetmeid, et hoida ära või lõpetada asjaomases liikmesriigis toodetava või turustatava kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise lõikes 1 osutatud ebaseaduslik kasutamine.

[…]“.

9

Nimetatud määruse artiklis 36, nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta määrusega (EL) 2017/625 (mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise- ja taimekaitsevahendite alaste õigusnormide kohaldamine, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EÜ) nr 999/2001, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ) nr 1069/2009, (EÜ) nr 1107/2009, (EL) nr 1151/2012, (EL) nr 652/2014, (EL) 2016/429 ja (EL) 2016/2031, nõukogu määruseid (EÜ) nr 1/2005 ja (EÜ) nr 1099/2009 ning nõukogu direktiive 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ, 2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ ja 2008/120/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 854/2004 ja (EÜ) nr 882/2004, nõukogu direktiivid 89/608/EMÜ, 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ, 91/496/EMÜ, 96/23/EÜ, 96/93/EÜ ja 97/78/EÜ ja nõukogu otsus 92/438/EMÜ (ametliku kontrolli määrus) (ELT 2017, L 95, lk 1)), on sätestatud:

„[Määruse 2017/625] kohaselt tehtav ametlik kontroll hõlmab:

10

Sama määruse artikli 37 lõikes 1, mida on muudetud määrusega 2017/625, on sätestatud:

„Kui kaitstud päritolunimetuse, kaitstud geograafilise tähise ja garanteeritud traditsioonilise toote puhul on tegemist liidu päritolu tootega, kontrollivad selle vastavust spetsifikaadile enne toote turule laskmist:

[…]“.

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 608/2013, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (ELT 2013, L 181, lk 15), artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

12

Kreeka ametiasutused teavitasid komisjoni, et teatavad ettevõtjad, kelle asukoht on Taanis, ekspordivad kolmandatesse riikidesse juustu nimetusega „Feta“, „Taani feta“ ja „Taani Feta juust“, olgugi et see toode ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Feta“ tootespetsifikaadile.

13

Kreeka ametiasutuste taotlustest hoolimata keeldusid Taani ametiasutused sellele praktikale lõppu tegemast, leides, et see ei ole liidu õigusega vastuolus, kuna nende seisukoha põhjal on määrus nr 1151/2012 kohaldatav ainult liidu territooriumil müüdavatele toodetele ja seega ei keela see Taani ettevõtjatel kasutada nimetust „Feta“ kolmandatesse riikidesse eksporditava Taani juustu tähistamiseks, kus vastav nimetus ei ole kaitstud.

14

Komisjon saatis 26. jaanuaril 2018 Taani Kuningriigile märgukirja, milles ta osutas, see liikmesriik on rikkunud liidu õigust, eelkõige määruse nr 1151/2012 artiklit 13 ja ELL artikli 4 lõiget 3, kuna ta on jätnud nimetatud tegevusest tuleneva rikkumise ära hoidmata või lõpetamata.

15

Kuna Taani Kuningriik vastas, et ta ei jaga komisjoni seisukohta, esitas komisjon 25. jaanuaril 2019 põhjendatud arvamuse, milles palus asjaomasel liikmesriigil rikkumine lõpetada.

16

Taani Kuningriik vastas põhjendatud arvamusele 22. märtsi 2019. aasta kirjaga, milles ta jäi oma seisukoha juurde.

17

Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

18

Euroopa Kohtu presidendi 8. ja 18. septembri 2020. aasta otsusega anti Kreeka Vabariigile ja Küprose Vabariigile luba astuda komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

19

Komisjon heidab oma hagis Taani Kuningriigile ette määruse nr 1151/2012 artiklist 13 tulenevate kohustuste rikkumist ja ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist.

20

Komisjon väidab oma hagi põhjenduseks, et määrus nr 1151/2012 näeb ette registreeritud nimetuste ulatusliku kaitse. Selleks et tagada põllumajandustoodete turustamine kookõlas ausa konkurentsi ja intellektuaalomandi õigustega, on määruse artikli 12 lõikes 1 nähtud ettevõtjatele ette positiivne õigus kasutada registreeritud nimetust, kui asjaomased tooted vastavad kohaldatavale tootespetsifikaadile. Määruse artikli 13 lõikes 1 on nähtud omakorda ette „negatiivne“ kaitse, määratledes tingimused, mille korral registreeritud nimetuse kasutamine on õigusvastane, ja täpsemini keelates sõnaselgelt võltsitud toodete tootmise ja müümise, see tähendab selliste toodete tootmise ja müümise, millega seoses kasutatakse kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist olenemata sellest, et need ei vasta kohaldatavale sertifikaadile. Selle sätte eesmärk on kaitsta tootjaid, kes on teinud pingutusi kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega hõlmatud toodete eeldatavate omaduste tagamisel.

21

Järelikult, kui Taani ettevõtjad kasutavad kaitstud päritolunimetust „Feta“ selleks, et tähistada lehmapiimast ja väljaspool määruses nr 1829/2002 osutatud geograafilist piirkonda toodetud juustu, mille nad ekspordivad kolmandatesse riikidesse, rikuvad nad määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõiget 1.

22

See järeldus on kooskõlas määruse nr 1151/2012 artikli 1 lõikes 1 ja artiklis 4 kindlaks määratud eesmärkidega, millest nähtub, et selle määruse eesmärk on kaitsta registreeritud nimetustega tagatud intellektuaalomandi õigusi ja tagada, et sellise kaitse saanud tooteid saaks turustada ausa konkurentsi tingimustes. Nimetatud määruse põhjendustes 3, 5 ja 18 on rõhutatud registreeritud nimetuste peamist ülesannet selleks, et luua ausa konkurentsi tingimused liidu ettevõtjate vahel, et tuua selgesti esile kvaliteettoodete omadused, et tagada nende tootjatele õiglase hinna saamine, mis katab nende tootmiskulud, ning et vältida ebaausat konkurentsi ettevõtjate puhul, kes kasutavad õigusvastaselt selliseid nimetusi ning kahjustavad nende mainet ja väärtust.

23

Oluline ei ole ka see, kas tooteid, milles kasutatakse kaitstud päritolunimetusi õigusvastaselt, turustatakse liidus või neid eksporditakse kolmandatesse riikidesse. Nimelt annab Taani ettevõtjate praktika neile määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõiget 1 rikkudes võimaluse kasutada alusetult eelist autentset fetat tootvate põllumajandustootjate ja ettevõtjate pingutuste arvel ning täidab kõik registreeritud nimetuse õigusvastase kasutamise kriteeriumid, nimelt kaitstud päritolunimetuse otsene kaubanduslik kasutamine ja ärakasutamine, autentse feta ja vaidlusaluse toote sarnasuse ebaseaduslik ärakasutamine pakendil oleva toote päritolu eksitava märkimisega.

24

Komisjon märgib oma repliigis, et selle praktikaga rikutakse liidus kaitstud intellektuaalomandi õigust, mille omanikud on liidu põllumajandustootjad. Rikkumine leiab aset liidu territooriumil, kus liidu tootjad toodavad ebaseaduslikult fetana märgistatud juustu. See tekitab liidu ettevõtjate vahel konkurentsimoonutuse ja toob liidus kaasa negatiivsed mõjud.

25

Seega, kuna Taani Kuningriik ei ole võtnud haldus- või kohtumeetmeid, et hoida ära või lõpetada võltsingute tootmine oma territooriumil ja müümine, nagu on nõutud määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõikes 3, siis ei ole Taani Kuningriik taganud intellektuaalomandi õiguste ühetaolist kaitset, mis on selle määruse oluline eesmärk, nagu tuleneb selle määruse artiklist 4 ja ELTL artikli 118 kui õigusliku aluse valikust. Nimetatud asjaolu häirib tõsiselt siseturu nõuetekohast toimimist ja takistab selle määruse eesmärkide saavutamist.

26

Kreeka Vabariik, kes toetab komisjoni seisukohta ja nõudeid, väidab eelkõige, et määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõike 3 sõnastus on selge, kuna see keelab kaitstud päritolunimetusega hõlmatud toodete võltsimise sõltumata nende sihtkohast, kuna üheski selle määruse osas ei tehta kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud toodete ja siseturul turustatavate toodete vahel vahet.

27

Ta rõhutab, et liidu seadusandja kehtestas määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõikes 3 sisalduva sätte, millel ei olnud varasemates määrustes vastet, eesmärgiga lihtsustada ja tugevdada kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kaitse korda, pannes liikmesriikidele kohustuse võtta omal algatusel meetmed, mis on vajalikud kaitstud päritolunimetuste ebaausa kasutamise ärahoidmiseks või lõpetamiseks toodete puhul, mida toodetakse või turustatakse nende territooriumil. Nii muudab see säte iga liikmesriigi vastutavaks määruse nr 1151/2012 järgimise eest oma territooriumil ja määrab kindlaks kaitstud päritolunimetuste ebaausa kasutamise keelu ulatuse.

28

Lisaks on määruse nr 1151/2012 artiklites 36 ja 37 määratletud kontrollimenetlused, mille liikmesriikide pädevad asutused peavad läbi viima, et kontrollida toote vastavust vastavale tootespetsifikaadile enne toote turule viimist, mis kinnitab, et liidu seadusandjal ei olnud mingit kavatsust jätta selle määruse kohaldamisalast välja liidus toodetud ja kolmanda riigi turule viimiseks mõeldud tooted. Pealegi muudaks teistsugune tõlgendus igasuguse kontrolli võimatuks.

29

Kreeka Vabariik rõhutab samuti, et määruse nr 1151/2012 artikli 1 lõikes 1 ja artiklis 4 on sõnaselgelt kindlaks määratud selle eesmärgid, millest tuleneb, et selle eesmärk on aidata tootjatel saada õiglast tasu nende tehtud jõupingutuste ja kulude eest, mis nad tootespetsifikaadi järgimise tagamisel kvaliteedi osas kannavad, ning see eesmärk saavutatakse tootjatevahelise ausa konkurentsi, tarbijatele usaldusväärse teabe kättesaadavuse ja intellektuaalomandi õiguste järgimise kaudu.

30

Küprose Vabariik, kes samuti toetab komisjoni seisukohta ja järeldusi, väidab eelkõige, et määrusega nr 1151/2012 on loodud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kui intellektuaalomandi õiguste ammendav kaitsekava. Nende õiguste kaitse ei lõpe siseturu piiridel, nagu tuleneb vastavate õiguste olemusest, selle määruse sätetest, eelkõige artiklist 36 ja määrusest nr 608/2013. Seega on Taani Kuningriik kohustatud viima oma turul läbi kontrolli liidu õiguses ette nähtud korra kohaselt, mitte aga soodustama võltsimist ja võltsitud toodete nagu „Taani feta“ turustamist.

31

Nimetatud liikmesriigi sõnul vastab see, kui teatavas liikmesriigis toodetakse ja eksporditakse tooteid, mille pakendil on märge kaitstud päritolunimetuse kohta, mille tootespetsifikaadile need tooted ei vasta, määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõike 1 punktis a ette nähtud kaubanduslikule kasutusele, mis toimub liidu territooriumil. Osutatud määruse artikli 13 lõikest 3 tuleneb aga, et liikmesriigid ei ole kohustatud kaitstud päritolunimetusi kaitsma selle artikli lõikes 1 määratletud tegevuse eest mitte ainult seoses vaidlusaluste toodete turustamisega nende territooriumil, vaid ka seoses nende tootmisega. Seega on alusetu Taani Kuningriigi väide, et nimetatud määrus ei ole territoriaalselt kohaldatav.

32

Lisaks on Taani ametiasutuste praktika vastuolus määruse nr 1151/2012 mõtte ja kaitstud päritolunimetuse kui intellektuaalomandi õiguse kaitsega ning kahjustab kaitstud päritolunimetuste rahvusvahelise kaitse väljavaateid, mis oleks samuti vastuolus selle määrusega taotletavate eesmärkidega.

33

Taani Kuningriik, kes palub jätta hagi rahuldamata, vaidleb komisjoni esimesele etteheitele vastu, väites, et määrus nr 1151/2012 ei ole kohaldatav kolmandatesse riikidesse toimuva ekspordi suhtes.

34

Nimetatud riik väidab esiteks, et määruse nr 1151/2012 sätete sõnastus ei võimalda kindlaks teha, kas määruses ette nähtud liikmesriikide kohustused kehtivad üksnes liidu turule viidavate toodete suhtes või laienevad ka toodetele, mis on mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse, kuna selles määruses ei ole ühtegi niisugust eksporti mainivat sätet.

35

Sellega seoses märgib Taani Kuningriik, et määruses nr 1151/2012 ei ole erinevalt ühestki muust sellega tihedalt seotud määrusest, nagu on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrus (EL) nr 251/2014 aromatiseeritud veinitoodete määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 1601/91 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 84, lk 14), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 110/2008 piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1576/89 (ELT 2008, L 39, lk 16) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671), sõnaselgelt sätestatud, et selles ette nähtud eeskirjad on kohaldatavad liidus eksportimise otstarbel toodetud toodetele, mis näitab, et liidu seadusandja ei pidanud määruse nr 1151/2012 vastuvõtmisel sellise eeskirja ettenägemist otstarbekaks.

36

Teiseks märgib Taani Kuningriik, et määruse nr 1151/2012 eesmärkidest nähtuvalt on nimetatud määrusega soovitud kehtestada siseturul turule viidavate toodete kaitse kava. Määruse artikli 1 lõikest 1 koostoimes põhjendusega 2 ilmneb selgesti, et see artikkel on suunatud ostjatele ja tarbijatele liidus. Seda kinnitab nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 punkt d, millest nähtub, et teave toodete omaduste ning nende toodete ja toidu tootmise viiside kohta aitab tagada siseturu terviklikkuse. Lisaks määruse nr 1151/2012 kohaldamisala piiramisele nähtub kõnealusest artiklist 1 ja selle määruse preambulist, et sellega tagatud kaitse ese on tooted, mis on turule viidud siseturul. Seda kinnitab ka nimetatud määruse artikli 13 lõike 1 punkt d, milles on nähtud ette, et registreeritud nimetusi tuleb kaitsta mis tahes muu tegevuse eest, mis võib tarbijat, see tähendab liidu tarbijat eksitada toote tegeliku päritolu osas.

37

Lisaks on määruses nr 1151/2012 tehtud selget vahet kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kaitse meetmetel, mida võib kohaldada liidu tasandil, nendest meetmetest, mida tuleb rakendada, et tagada sarnane kaitse kolmandates riikides. Selles osas tuleneb selle määruse põhjendusest 20, et võrdväärse kaitse andmine kolmandates riikides eeldab WTO raames mehhanismide loomist või mitme- ja kahepoolseid lepinguid.

38

Taani Kuningriik on seisukohal, et määruse nr 1151/2012 eesmärk, mis seisneb kaitstud päritolunimetuste või kaitstud geograafiliste tähisega tähistatud toodete tootjatele ausa konkurentsi tingimuste tagamises, ei võimalda laiendada selle määrusega ette nähtud kaitset liiduvälistele turgudele. Seos selle eesmärgi ja liidu tarbijate vahel tuleneb selgesti nimetatud määruse põhjendusest 3, kus on märgitud, et vahend, millega tagatakse tootjatele õiglane tasu nende jõupingutuste eest, seisneb selles, et toodetele kantakse märge, mis võimaldab tarbijatel neid turul ära tunda, kusjuures „tarbijad“ on liidu tarbijad ja „turg“ on siseturg.

39

Kolmandaks märgib Taani Kuningriik, et määrus nr 1151/2012 ei puuduta liidus toodetud, kuid kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud toodete kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste saatust, kuna määruse vastuvõtmisele eelnenud ettevalmistustööde käigus oli esiteks Regioonide Komitee soovitanud võtta konkreetseid meetmeid, et vältida liidus selliste toodete turustamine või eksport, mille märgistus ei ole kooskõlas liidu põllumajandustoodete suhtes kohaldatavate kvaliteedialaste õigusaktidega, ja teiseks oli Euroopa Parlament teinud ettepaneku lisada artiklisse 13 sätte, mis võimaldab komisjonil võtta vastu delegeeritud õigusakte nende vahendite kindlaks määramiseks, mida liikmesriigid peavad rakendama vastava määrusega vastuolus oleva märgistusega toodete mitte üksnes turustamise ärahoidmiseks liidus, vaid ka eksportimise ärahoidmiseks kolmandatesse riikidesse. Need asjaolud kinnitavad tema sõnul tõlgendust, mille kohaselt määruse nr 1151/2012 kohaldamisala piirdub siseturul turule viidud toodetega, millest nähtub, et liidu seadusandja loobus selles määruses reguleerimast küsimust liidus toodetud, kuid kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud toodete saatuse kohta.

40

Samuti kinnitab ka määruse nr 1151/2012 jõustumisele eelnenud olukord tõlgendust, mille kohaselt ei kohaldata liikmesriikide kohustust hoida ära ja lõpetada kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafilise tähiste ebaseaduslik kasutamine, toodete suhtes, mis on mõeldud kolmandatesse riikidesse eksportimiseks. Nagu Euroopa Kohus 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Consorzio Tutela Aceto Balsamico di Modena (C‑432/18, EU:C:2019:1045, punkt 27) tõdes, on põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kava, mis nähti ette nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT 1992, L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4) ja nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (ELT 2006, L 93, lk 12), võetud sisuliselt muutmata kujul määruse nr 1151/2012 artiklisse 13 üle.

41

Neljandaks ja viimaseks märgib Taani Kuningriik, et määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõike 3 lai tõlgendamine on õiguskindluse põhimõttega vastuolus, kuna liidu seadusandja ei ole selles määruses sõnaselgelt ette näinud, et määrusest tulenevad liikmesriikide kohustused laienevad toodetele, mis on toodetud liidus, kuid mis on mõeldud turustamiseks kolmandates riikides.

42

Taani Kuningriik märgib oma vasturepliigis seoses määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõike 3 sõnastusega, et ta jagab komisjoni arvamust, mille kohaselt selles sättes sisalduvast sõnast „toodetud“ nähtub, et Taani ametiasutused on juba juustu tootmise ajal kohustatud hoidma ära kaitstud päritolunimetuse „Feta“ kasutamist. Ta väidab, et see kohustus kehtib siiski kaitstud nimetuse ebaseadusliku kasutamise korral, millega on tegemist siis, kui juustu kavatsetakse siseturul turustada ja tarbida, kuid mitte siis, kui see juust on mõeldud ekspordiks kolmandasse riiki. Seda järeldust kinnitab ka asjaomase määruse eesmärk, mis on määratud kindlaks selle artiklis 4 ja milleks on nimetuste kui intellektuaalomandi õiguse ühetaoline kaitse „liidu territooriumil“.

43

Asjaomane liikmesriik lisab, et tarbijakaitse on kahtlemata üks paljudest sama väärtusega eesmärkidest, kuid intellektuaalomandi õiguste kaitse ei ole siiski selle määruse peamine eesmärk. Asjaolu, et selle eesmärk on muu hulgas sellise kaitse tagamine, ei võimalda iseenesest järeldada, et see kaitse ulatub siseturust kaugemale.

44

Oma esimeses etteheites heidab komisjon Taani Kuningriigile sisuliselt ette, et viimane on rikkunud määruse nr 1151/2012 artiklist 13 tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole võtnud asjakohaseid meetmeid, et hoida ära või lõpetada see, et Taani piimatootjad kasutavad nimetust „Feta“ tema territooriumil lehmapiimast toodetud ja kolmandatesse riikidesse eksporditava juustu tähistamiseks, mis seega ei vasta kaitstud päritolunimetuse „Feta“ tootespetsifikaadile.

45

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Taani Kuningriik ei eita praktikat, mida komisjon talle ette heidab. Osutatud liikmesriik vaidleb siiski vastu sellele, et nimetatud tegevus kujutab endast määruse nr 1151/2012 artiklist 13 tulenevate kohustuste rikkumist, kuna määruse kohaldamisala ei hõlma kolmandatesse riikidesse eksporditavaid tooteid, kuivõrd liidu seadusandja ei ole tema sõnul soovinud laiendada kaitstud päritolunimetuste kasutamise keeldu kolmandatesse riikidesse eksporditavatele vastavale tootespetsifikaadile mittevastavatele toodetele, kui liit ei ole sõlminud mitme- või kahepoolset päritolunimetuste kaitse lepingut.

46

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (19. mai 2022. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (põgenenud süüdistatavat puudutav kohtulik arutelu), C‑569/20, EU:C:2022:401, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Mis puudutab esiteks määruse nr 1151/2012 artikli 13 sõnastust, siis selle artikli lõike 1 punktist a nähtub, et registreeritud nimetusi kaitstakse „nende otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul, kui need tooted on võrreldavad asjaomase nimetuse all registreeritud toodetega või kui nende puhul kasutatakse kaitstud nimetuse mainet, sealhulgas juhtudel, kui neid tooteid kasutatakse koostisainetena“. Sõna „kasutamine“ viitab sellele, et selle keelu alt ei jää välja registreeritud nimetuse kasutamine registreerimisega hõlmamata toodete puhul, mis on liidus toodetud ja mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse.

48

Lisaks kohustab määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõige 3 liikmesriike võtma „asjakohaseid haldus- või kohtumeetmeid, et hoida ära või lõpetada asjaomases liikmesriigis toodetava või turustatava kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise lõikes 1 osutatud ebaseaduslik kasutamine“. Viimati nimetatud sidesõna „või“ viitab sellele, et see kohustus ei kehti mitte ainult liikmesriigis turustatavate toodete, vaid ka seal toodetavate toodete suhtes. Osutatud sõnastus kinnitab seega, et määruse artikli 13 lõike 1 punktis a sätestatud keelu kohaldamisalast ei ole jäetud välja registreeritud nimetuse kasutamine registreerimisega hõlmamata toodete puhul, mis on liidus toodetud ja mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse.

49

Käesoleval juhul ei ole aga vaidlust selles, et Taani tootjad kasutavad kaitstud päritolunimetust „Feta“ otseselt kaubanduslikul eesmärgil määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõike 1 punkti a tähenduses selleks, et tähistada nende poolt Taani Kuningriigis toodetavat juustu, mida selle kaitstud päritolunimetuse registreerimine seega ei hõlma, ning et Taani ametiasutused ei võta selle kasutamise ärahoidmiseks ega lõpetamiseks mingeid haldus- või kohtumeetmeid.

50

Mis puudutab teiseks määruse nr 1151/2012 artikli 13 konteksti, siis tuleb märkida, nagu väidab komisjon, et see määrus võeti vastu muu hulgas ELTL artikli 118 esimese lõigu alusel, mis volitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu siseturu rajamise või selle toimimise raames sätestama meetmed selleks, et luua Euroopa intellektuaalomandi õigused, mis tagaksid intellektuaalomandi õiguste ühetaolise kaitse kogu liidus.

51

Seega on kaitstud päritolunimetused ja kaitstud geograafilised tähised intellektuaalomandi õigusena kaitstud määrusega nr 1151/2012 ja eriti selle artikliga 13, nagu on kinnitatud määruse artikli 4 punktis b, mille kohaselt on kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kava eesmärk aidata ühe geograafilise piirkonnaga seotud toodete tootjaid selle kaudu, et tagada liidu territooriumil nimetustele ühetaoline kaitse intellektuaalomandiõiguse vormis. Nagu Küprose Vabariik märgib, kuuluvad kaitstud päritolunimetused ja kaitstud geograafilised tähised intellektuaalomandi õiguste hulka ka määruse nr 608/2013 tähenduses, nagu nähtub selle määruse artikli 2 punkti 1 alapunktist d ja punkti 4 alapunktist a.

52

Kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise kasutamine liidu territooriumil toodetud sellise toote tähistamiseks, mis ei vasta kohaldatavale tootespetsifikaadile, rikub liidus kaitstud päritolunimetusest või kaitstud geograafilise tähisest tulenevat intellektuaalomandi õigust, isegi kui see toode on mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse.

53

Lisaks, mis puudutab ka määruse nr 1151/2012 artikli 13 konteksti, siis tuleb märkida, et selle artiklid 36 ja 37, mida on muudetud määrusega 2017/625, panevad liikmesriikidele kohustuse tagada, et nende territooriumil kontrollitakse toote vastavust asjakohasele tootespetsifikaadile ja seda enne selle turule viimist. Kuna nimetatud sätted ei välista ekspordiks mõeldud toodete kontrollimist, kinnitavad need, et ka nende toodete suhtes kehtib liikmesriikidele selle määruse artikli 13 lõikes 3 ette nähtud kohustus võtta asjakohased haldus- või kohtumeetmed kaitstud päritolunimetuste või kaitstud geograafilise tähise ebaseadusliku kasutamise ärahoidmiseks või lõpetamiseks.

54

Mis puudutab kolmandaks määrusega nr 1151/2012 taotletavaid eesmärke, siis tuleb märkida, et need on vastava määruse artiklites 1 ja 4 selgesti kindlaks määratud. Neist sätetest esimese kohaselt on selle määruse eesmärk aidata põllumajandustoodete ja toidu tootjail teavitada ostjaid ja tarbijaid toodete omadustest ja nende toodete ja toidu põllumajandusliku tootmise viisidest, et seeläbi tagada: ausad konkurentsitingimused neile põllumajandusettevõtjaile ja põllumajandustoodete ja toidu tootjaile, kelle toodetel ja toidul on omadusi ja tunnuseid, mis tõstavad toote väärtust, samuti tarbijaile selliste toodete kohta usaldusväärse teabe kättesaadavuse, ning intellektuaalomandi õigustest kinnipidamise ja siseturu terviklikkuse. Konkreetsemalt on vastavalt teisele nimetatud sättele kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste eesmärk aidata teatava geograafilise piirkonnaga seotud toodete tootjaid selle kaudu, et tagada liidu territooriumil nimetustele ühetaoline kaitse intellektuaalomandiõiguse vormis ja anda tarbijatele selget teavet toote väärtust tõstvate omaduste kohta.

55

Määruse nr 1151/2012 põhjenduses 18 on samuti märgitud, et päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitsmise konkreetsed eesmärgid on põllumajandusettevõtjatele ja tootjatele teatava toote kvaliteedi ja omaduste või selle tootmise viisi eest õiglase tasu tagamine ning geograafilise päritoluga seotud kindlate omaduste kohta selge teabe esitamine, võimaldades seeläbi tarbijatel teha põhjendatumaid ostuotsuseid.

56

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse kava peamine eesmärk on tagada tarbijatele, et registreeritud nimetusega hõlmatud põllumajandustoodetel on tulenevalt sellest, et need on pärit konkreetsest geograafilisest piirkonnast, teatavad eritunnused, ning seega on tagatud, et neil toodetel on kvaliteet, mis tuleneb nende geograafilisest päritolust, eesmärgiga võimaldada neil põllumajandusettevõtetel, kes on teinud tegelikke pingutusi kvaliteedi parandamiseks, saada suuremat sissetulekut ning takistada kolmandatel isikutel nende toodete kvaliteedist tulenevast mainest kuritarvituslikult kasu saada (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Syndicat interprofessionnel de défense du fromage Morbier, C‑490/19, EU:C:2020:1043, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning analoogia alusel 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑783/19, EU:C:2021:713, punkt 49).

57

Mis puutub Taani Kuningriigi väitesse, et nendest eesmärkidest tulenevalt on määruse nr 1151/2012 eesmärk kehtestada kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kaitse kava seoses siseturul turule viidud toodetega, kuna silmas peetakse liidu tarbijaid, siis tuleb märkida, et selles määruses on tõepoolest silmas peetud neid tarbijaid, mitte kolmandate riikide tarbijaid. Nimelt puudutab viimati nimetatud määrus, mis on vastu võetud ELTL artikli 118 alusel, siseturu toimimist ja selle eesmärk, nagu asjaomane liikmesriik märgib, on siseturu terviklikkus ja liidu tarbija teavitamine.

58

Samuti tuleb märkida, et eesmärk teavitada tarbijaid ja eesmärk kindlustada tootjatele nende toodete kvaliteedi eest õiglane tasu on omavahel seotud, kuna tarbijate teavitamise eesmärk on eelkõige – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud kohtupraktikast – võimaldada neil põllumajandusettevõtetel, kes on teinud tegelikke pingutusi kvaliteedi parandamiseks, saada suuremat sissetulekut.

59

Siiski on eesmärk kindlustada tootjatele nende toodete kvaliteedi eest õiglane tasu, nagu nähtub määruse nr 1151/2012 põhjendusest 18 ja artikli 4 punktist a, juba iseenesest selle määrusega taotletav eesmärk. Sama kehtib ka intellektuaalomandi õigustest kinnipidamise tagamise eesmärgi kohta, mis on sätestatud selle määruse artikli 1 punktis c.

60

On aga ilmne, et kaitstud päritolunimetuse „Feta“ kasutamine nende liidu territooriumil toodetud toodete tähistamiseks, mis ei vasta selle kaitstud päritolunimetuse tootesertifikaadile, kahjustab neid kahte eesmärki, isegi kui need tooted on mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse.

61

Nii määruse nr 1151/2012 artikli 13 sõnastusest kui ka selle sätte kontekstist ja selle määrusega taotletavatest eesmärkidest tuleneb seega, nagu väidab komisjon, et kõnealune kasutamine kuulub asjaomase määruse artikli 13 lõike 1 punktiga a keelatud tegevuste hulka.

62

Ükski Taani Kuningriigi muudest argumentidest ei sea seda tõlgendust kahtluse alla.

63

Esiteks, mis puudutab asjaolu, et erinevalt teistest määrustest, mis kuuluvad registreeritud nimetuste ja tähiste kaitse valdkonda nagu määrused nr 110/2008 ja nr 251/2014, ei ole määruses nr 1151/2012 sõnaselgelt ette nähtud, et seda kohaldatakse samuti liidus toodetud toodete suhtes, mis on mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse, siis tuleb meelde tuletada, et liidu õiguse sätteid, mis kaitsevad registreeritud nimetusi ja geograafilisi tähiseid ning on osa liidu horisontaalsest kvaliteedipoliitikast, tuleb tõlgendada viisil, mis lubab neid järjekindlalt kohaldada (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑393/16, EU:C:2017:991, punkt 32). Määruse nr 1151/2012 tõlgendamine nii, et see jätab määrusega kehtestatud kaitse alt välja kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud põllumajandustooted ja toiduained, samas kui määrused nr 110/2008 ja nr 251/2014, millele Taani Kuningriik tugineb, tagavad nendega hõlmatud toodetele sama kaitse, sealhulgas siis, kui neid toodetakse liidus eksportimiseks kolmandatesse riikidesse, ei vasta sellisele järjekindla kohaldamise nõudele, kui selline järjekindluse puudumine ei ole põhjendatud.

64

Teiseks, mis puudutab määruse nr 1151/2012 põhjendusi 20 ja 27 käsitlevat väidet, siis tuleb rõhutada, et neid ei saa kuidagi mõista nii, et liidus toodetud ja kolmandatesse riikidesse eksporditavate toodete kaitse sõltub WTO raames või mitme- või kahepoolsetes lepingutes selleks ette nähtud mehhanismi olemasolust. Nimelt on viimati nimetatud instrumentide eesmärk tagada selline kaitse kolmandate riikide poolt ja kolmandates riikides, samas kui määrus nr 1151/2012 näeb kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste jaoks ette ühetaolise ja ammendava kaitsekava liidus (vt analoogia alusel 8. septembri 2009. aasta kohtuotsus Budějovický Budvar, C‑478/07, EU:C:2009:521, punkt 114).

65

Kolmandaks, mis puudutab Taani Kuningriigi viidatud asjaolusid seoses määruse nr 1151/2012 tekkeloo ja selle vastuvõtmisele eelnenud olukorraga, siis tuleb ühelt poolt märkida, et asjaolust, et Regioonide Komitee soovitus ja Euroopa Parlamendi ettepanek, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, ei toonud endaga kaasa seda, et määruse sõnaselgete sätete kohaselt on see kohaldatav ka liidus toodetud ja kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud toodete suhtes, ei piisa iseenesest selle tõendamiseks, et liidu seadusandja on lõplikult loobunud nende toodete hõlmamisest määruse kohaldamisalasse. Teiselt poolt tuleb tõdeda, et määrusest nr 2081/92 ja hiljem määrusest nr 510/2006 tulenev põllumajandustoodete ja toiduainete kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kaitse kava võrdlus määrusest nr 1151/2012 tuleneva vastava kavaga ei osuta ühelegi asjaolule, mis toetaks väidet, et liidu seadusandja kavatses seda määrust vastu võttes jätta kolmandatesse riikidesse eksporditavad tooted selle kohaldamisalast välja.

66

Lõpetuseks neljandaks, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte järgimist, siis tuleb tõdeda, et määruses nr 1151/2012 ei ole tõepoolest sõnaselgelt mainitud, et seda kohaldatakse ka liidus toodetud kolmandatesse riikidesse eksportimiseks ette nähtud toodete suhtes. Võttes aga arvesse eelkõige määruse nr 1151/2012 artiklite 13, 36 ja 37 üldist laadi ja ühemõttelisust, mis ei näe selliste toodete suhtes ette ühtegi erandit, ning asjaolu, et käesoleva kohtuotsuse punktis 59 nimetatud eesmärgid on selgesti väljendatud selle määruse artiklites 1 ja 4, siis on määruse artikli 13 lõige 3 selge ja üheselt mõistetav, mistõttu see paneb liikmesriikidele kohustuse võtta kohased haldus- ja kohtumeetmed selliste kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud päritolutähiste kasutamise ärahoidmiseks või lõpetamiseks, mis on toodetud nende territooriumil ja ei vasta asjaomastele tootespetsifikaatidele ka juhul, kui need tooted on ette nähtud ekspordiks kolmandatesse riikidesse.

67

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et kuna Taani Kuningriik ei ole tema territooriumil sellist kasutamist ära hoidnud ega lõpetanud, siis on ta rikkunud määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

68

Seetõttu tuleb esimese etteheitega nõustuda.

69

Komisjon väidab, et nõustudes sellega, et Taani piimatootjad toodavad ja turustavad kaitstud päritolunimetust „Feta“ kasutavat juustu, rikkus Taani Kuningriik ELL artikli 4 lõiget 3 koostoimes määruse nr 1151/2012 artikli 1 lõikega 1 ja artikliga 4. Ühelt poolt rikkus see liikmesriik tahtlikult selle määruse artiklist 13 tulenevaid kohustusi või lausa julgustas selle kaitstud päritolunimetuse ebaseaduslikku kasutamist. Seega seadis ta ohtu selle määruse eesmärkide saavutamise, milleks on ausa konkurentsi tagamine põllumajandustootjatele ja tootjatele, kelle põllumajandustoodetel ja toidul on omadusi ja tunnuseid, mis tõstavad toote väärtust, aidata teatava geograafilise piirkonnaga seotud toodete tootjatel saada oma toodete kvaliteedi eest õiglast tasu, ning tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse kõikidele liidu territooriumil kaitstud nimetustele.

70

Teiselt poolt nõrgendas Taani Kuningriik sellega, et ta ei hoidnud ära või lõpetanud kaitstud päritolunimetuse „Feta“ õiguste rikkumist – mis leidis aset seeläbi, et Taani piimatootjad ekspordivad kolmandatesse riikidesse juustu, kasutades seda kaitstud päritolunimetust ebaseaduslikult – liidu positsiooni rahvusvahelistes läbirääkimistes, mille eesmärk on tagada liidu kvaliteedikavade kaitse, kahjustades liidu välisesinduse ühtsust.

71

Vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele väitis komisjon, et Taani Kuningriik on tegutsenud viisil, mille mõju ulatub kaugemale määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõikest 3 tuleneva materiaalse kohustuse täitmata jätmisest.

72

Kreeka Vabariik rõhutab eelkõige, et Taani Kuningriigi praktika tagajärjed on rasked nii riigisisesel tasandil feta tootjate jaoks kui ka liidu tasandil rahvusvahelistel läbirääkimistel. Ta leiab, et komisjoni etteheites silmas peetud tegevus erineb tegevusest, mis seisneb määruse nr 1151/2012 artiklis 13 sätestatud konkreetsete kohustuste rikkumises. Nimelt rikkus see liikmesriik süstemaatiliselt ja pika aja jooksul oma kohustusi, tuginedes argumendile – mis oli kantud venitamistaktikast ja oli kuritahtlik –, et asjaomased tooted olid mõeldud eksportimiseks kolmandatesse riikidesse, ning see liikmesriik ei võtnud selle ebaseadusliku tegevuse õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks ühtegi meedet.

73

Küprose Vabariik leiab samuti, et vaidlusalune praktika kahjustab kaitstud päritolunimetuste rahvusvahelise kaitse väljavaateid. See praktika aitab nimelt kaasa sellele, et kaitstud päritolunimetus muutub kolmandates riikides üldnimetuseks, vähendades nii komisjoni mõjujõudu läbirääkimistel. See, kuidas Taani Kuningriik on selle praktikaga nõustunud, kujutab endast ELL artikli 4 lõike 3 rikkumist. Liikmesriigi kohustuste rikkumine tuleb tuvastada juhul, kui Euroopa Kohus otsustab, et määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõikest 3 tulenevad kohustused ei ole kolmandates riikides turustatavate toodete kontrollimise osas selged.

74

Taani Kuningriik vaidleb sellele etteheitele vastu, väites, et lojaalse koostöö põhimõtet ei saa pidada määruse nr 1151/2012 artikli 1 lõike 1 ja artikli 4 kontekstis ega iseseisvalt rikutuks, kuna lahkarvamus liidu õiguse tõlgendamise osas ei saa kujutada endast selle põhimõtte rikkumist. Lisaks leiab asjaomane liikmesriik, et tegevus, mis on nende kahe etteheite esemeks, millel komisjoni hagi põhjendab, on sama.

75

ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva üldise lojaalse koostöö kohustuse rikkumist saab tuvastada üksnes juhul, kui see puudutab tegevust, mis on eraldiseisev sellest, mis kujutab endast konkreetsete kohustuste rikkumist (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (EKP arhiiv), C‑316/19, EU:C:2020:1030, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et komisjoni etteheide lojaalse koostöö põhimõtte kohta osas, milles sellega heidetakse Taani Kuningriigile ette, et viimane rikkus määruse nr 1151/2012 artiklist 13 tulenevaid kohustusi ja seadis seeläbi ohtu sellega taotletavate eesmärkide saavutamise, puudutab sama tegevust, mis on esimese etteheite esemeks, nimelt ta ei ole ära hoidnud ja lõpetanud nimetuse „Feta“ kasutamist Taani tootjate poolt sellise juustu tähistamiseks, mis ei vasta kohaldatavale tootespetsifikaadile.

77

Lisaks ei ole komisjon tõendanud, et Taani Kuningriik oleks kaitstud päritolunimetuse „Feta“ ebaseaduslikku kasutamist muul viisil kui selle tegevusetusega soodustanud.

78

Samuti, kuigi on tõsi, et kaitstud päritolunimetusega ebaseaduslikult tähistatud toodete eksport kolmandatesse riikidesse liidu tootjate poolt nõrgendab liidu positsiooni rahvusvahelistel läbirääkimistel, mille eesmärk on tagada liidu kvaliteedikavade kaitse, ei ole tõendatud, et Taani Kuningriik on – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 95 sisuliselt märkis – teinud toiminguid või avaldusi, millel võib olla selline tagajärg ja mis kujutaksid endast esimese etteheite esemeks olevast tegevusest eraldiseisvat tegevust.

79

Eeltoodust tuleneb, et teine etteheide tuleb tagasi lükata.

80

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda esiteks, et kuna Taani Kuningriik ei ole ära hoidnud või lõpetanud kaitstud päritolutähiste „Feta“ kasutamist Taani piimatootjate poolt sellise juustu tähistamiseks, mis ei vasta selle kaitstud päritolutähise tootespetsifikaatidele, siis on Taani Kuningriik rikkunud määruse nr 1151/2012 artikli 13 lõikest 3 tulenevaid kohustusi, ja teiseks jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

81

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Kuna komisjon on taotlenud kohtukulude väljamõistmist Taani Kuningriigilt ning valdavas osas on viimane kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva asja asjaolusid silmas pidades jätta Taani Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja neli viiendikku komisjoni kuludest. Üks viiendik komisjoni kohtukuludest tuleb jätta tema enda kanda.

82

Samuti kannavad menetlusse astunud liikmesriigid Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt oma kohtukulud ise. Järelikult tuleb Kreeka Vabariigi ja Küprose Vabariigi kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: