–

LW, esindaja: Rechtsanwalt F. Schleicher,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wils ja A. Azema,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artiklit 3 ja artikli 23 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud LW ja Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) vahelises kohtuvaidluses Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (Saksamaa föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet, edaspidi „amet“) otsuse üle, millega keelduti LW‑le varjupaigaõiguse andmisest.

3

Genfis 28. juulil 1951. aastal allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, kd 189, lk 150, nr 2545 (1954)) (edaspidi „Genfi konventsioon“) artikli 1 jaotise A lõikes 2 on sätestatud:

„Konventsioonis käsitatakse pagulasena isikut,

[…]

(2) kes […] põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.

Kui isikul on rohkem kui üks kodakondsus, tähendab tema kodakondsusjärgne riik iga riiki, mille kodanik ta on. Isikut ei või pidada kodakondsusjärgse riigi kaitseta jäetuks, kui ta põhjendatud kartusel rajaneva mõjusa põhjuseta ei ole kasutanud mõne oma kodakondsusjärgse riigi kaitset.“

4

Direktiiviga 2011/95 sõnastati uuesti nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT 2004, L 304, lk 12; ELT eriväljaanne 19/07, lk 96).

5

Direktiivi 2011/95 põhjendused 4, 12, 14, 16, 18, 19, 36 ja 38 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

6

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

7

Direktiivi artiklis 3 „Soodsamad normid“ on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas käesoleva direktiiviga.“

8

Direktiivi 2011/95 artikli 4 „Faktide ja asjaolude hindamine“ lõike 3 punktis e on ette nähtud:

„Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

[…]

9

Direktiivi artikkel 12 „Välistavad asjaolud“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui

2.   Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui on mõjuv põhjus arvata, et

3.   Lõiget 2 kohaldatakse isikute suhtes, kes õhutavad selles nimetatud kuritegusid või tegusid või osalevad nendes.“

10

Direktiivi artiklis 23 „Perekonna ühtsuse säilitamine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad võimaluse perekonna ühtsuse säilitamiseks.

2.   Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetele, kes individuaalselt ei kvalifitseeru sellisele kaitsele, õiguse nõuda artiklites 24–35 osutatud hüvesid siseriikliku korra kohaselt ja niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas pereliikme isikliku õigusliku seisundiga.

3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui pereliikme suhtes on välistatud või välistataks rahvusvaheline kaitse vastavalt III ja V peatükile.

4.   Olenemata lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid riigi julgeoleku või avaliku korra huvides keelduda neis osutatud hüvede andmisest, neid vähendada või need tühistada.

5.   Liikmesriigid võivad otsustada, et käesolevat artiklit kohaldatakse ka teiste lähisugulaste suhtes, kes elasid päritoluriigist lahkumise ajal perekonnaga koos ja kes sõltusid sel ajal täielikult või peamiselt rahvusvahelise kaitse saajast.“

11

26. juuni 1992. aasta varjupaigaseaduse (Asylgesetz) (BGBl. 1992 I, lk 1126), mis avaldati 2. septembril 2008 (BGBl. 2008 I, lk 1798), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „AsylG“) § 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Välismaalane on pagulane [Genfi konventsiooni] tähenduses, kui ta

12

AsylG § 26 lõikes 2 on ette nähtud:

„Varjupaiga saamise õigust omava isiku vallalist last, kes oli varjupaigataotluse esitamise ajal alaealine, tunnustatakse tema taotluse alusel varjupaiga saamise õigust omava isikuna, kui välismaalase varjupaiga saamise õigust omava isikuna tunnustamise otsus on muutunud vaidlustamatuks ja seda ei saa tühistada ega tagasi võtta.“

13

AsylG § 26 lõige 4 välistab selle artikli kohaldamisalast eelkõige isikud, kelle suhtes kehtib mõni direktiivi 2011/95 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud välistamise alustest.

14

AsylG § 26 lõikes 5 on sätestatud:

„Rahvusvahelise kaitse saajate pereliikmetele lõigete 1–3 tähenduses kohaldatakse analoogia alusel lõikeid 1–4. Varjupaigaõigus asendatakse pagulasseisundi või täiendava kaitsega. […]“.

15

Põhikohtuasja kaebaja sündis 2017. aastal Saksamaal, tal on tuneeslannast ema ja süürlasest isa.

16

Põhikohtuasja kaebajal on Tuneesia kodakondsus. Puuduvad tõendid selle kohta, kas tal on ka Süüria kodakondsus.

17

Amet andis 2015. aasta oktoobris põhikohtuasja kaebaja isale pagulasseisundi. Rahvusvahelise kaitse taotlust, mille esitas põhikohtuasja kaebaja ema, kes on sündinud Liibüas ja kelle väitel oli seal tema alaline elukoht kuni riigist lahkumiseni, ei rahuldatud.

18

Põhikohtuasja kaebaja nimel pärast tema sündi esitatud varjupaigataotluse jättis amet 15. septembri 2017. aasta otsusega ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

19

Verwaltungsgericht Cottbus (Cottbusi halduskohus, Saksamaa) tühistas 17. jaanuari 2019. aasta otsusega selle otsuse osas, milles põhikohtuasja kaebaja varjupaigataotlus jäeti rahuldamata „ilmselge põhjendamatuse“ ja mitte „põhjendamatuse“ tõttu, ning jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja puhul ei ole täidetud pagulasseisundi andmise tingimused, kuna tema kodakondsusjärgses riigis või ühes neist, nimelt Tuneesias, ei ole tal alust karta tagakiusamist. Lisaks otsustas nimetatud kohus, et kaebajal ei ole ka õigust pagulasseisundile perekonna kaitse alusel AsylG § 26 lõigete 2 ja 5 järgi tulevalt tema isale Saksamaal antud pagulasseisundist. Halduskohus leidis nimelt, et rahvusvahelise kaitse subsidiaarsuse põhimõttega oleks vastuolus laiendada rahvusvahelise kaitse andmist isikutele, kes sellise riigi kodanikena, mis on võimeline neile kaitset andma, on kaitset vajavate isikute hulgast välistatud.

20

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle kohtuotsuse peale Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kassatsioonkaebuse.

21

Kassatsioonkaebuses väidab põhikohtuasja kaebaja, et alaealistele lastele, kelle vanematel on erinevad kodakondsused, tuleb anda perekonna kaitsest tulenev pagulasseisund vastavalt AsylG § 26 lõikele 2 koosmõjus lõike 5 esimese lausega, seda ka juhul, kui pagulasseisund on antud vaid ühele tema vanematest. See ei ole vastuolus pagulaste rahvusvahelise kaitse subsidiaarsuse põhimõttega. Direktiivi 2011/95 artikkel 3 lubab liikmesriigil juhtudel, mil üks pereliige on rahvusvahelise kaitse saaja, laiendada seda kaitset teistele pereliikmetele, kui nende suhtes ei ole kohaldatav mõni selle direktiivi artiklis 12 nimetatud välistav asjaolu ja nende olukorral on perekonna ühtsuse säilitamise vajaduse tõttu seos rahvusvahelise kaitse eesmärgiga. Nende õigusnormide raames tuleb erilist tähelepanu pöörata alaealiste kaitsele ja lapse huvidele.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasja kaebaja ei saa pagulasseisundit taotleda tema enda isikust tuleneva õiguse alusel. Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 teisest lõigust, milles väljendub pagulaste rahvusvahelise kaitse subsidiaarsuse põhimõte, nähtub nimelt, et isikutele, kellel on kaks või enam kodakondsust, ei saa pagulasseisundit anda, kui nad saavad taotleda kaitset ühelt oma kodakondsusjärgselt riigilt. Samamoodi tuleb tõlgendada direktiivi 2011/95 artikli 2 punkte d ja n. Ainult selline kaitsetu isik, kes ei saa tõhusat kaitset pärituoluriigilt direktiivi artikli 2 punkti n tähenduses, on pagulane sama direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses. Põhikohtuasja kaebaja võib aga saada tõhusat kaitset oma kodakondsusjärgses riigis Tuneesias.

23

Siiski vastab põhikohtuasja kaebaja Saksa õiguses ette nähtud pagulasseisundi saamise tingimustele sama seisundi saanud lapsevanema vallalise alaealise lapsena. Nimelt tuleb AsylG § 26 lõike 2 järgi koostoimes lõike 5 esimese ja teise lausega anda varjupaigamenetluses tuletatud õigusena ja perekonna kaitse eesmärgil pagulasseisund ka lapsele, kes on sündinud Saksamaal ja kellel on oma teise vanema kaudu sellise kolmanda riigi kodakondsus, mille territooriumil teda taga ei kiusata.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas selline Saksa õiguse tõlgendus on kooskõlas direktiiviga 2011/95.

25

Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/95 artiklit 3 ja artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui soodsamate riigisiseste sätete kohaselt annab liikmesriik tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulasseisundi sellise kolmanda riigi kodaniku vallalisele alaealisele lapsele, kellele selline seisund on antud selle direktiiviga kehtestatud korra alusel, sealhulgas juhul kui laps on sündinud selle liikmesriigi territooriumil ja tal on teise vanema kaudu muu kolmanda riigi kodakondsus, mille territooriumil ei ähvarda teda tagakiusamine. Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti, kas küsimusele vastamiseks on oluline, kas lapsel ja tema vanematel on võimalik ja neilt võib mõistlikult eeldada elama asumist viimati nimetatud kolmandasse riiki.

27

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi tuleb direktiivi 2011/95 sätteid tõlgendada selle direktiivi üldist ülesehitust ja eesmärki arvestades ning kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste ELTL artikli 78 lõikes 1 viidatud asjakohaste lepingutega. Nende sätete tõlgendamisel tuleb lähtuvalt direktiivi põhjendusest 16 silmas pidada ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud õigusi (vt selle kohta 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑507/19, EU:C:2021:3, punkt 39).

28

Esitatud küsimustele vastamiseks tuleb esimesena tõdeda, et lapse puhul, kes on sellises olukorras, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, ei ole täidetud tingimused, mis on vajalikud selleks, et talle saaks anda tema enda olukorrast tulenevalt pagulasseisundi direktiiviga 2011/95 kehtestatud korra alusel.

29

Selles osas on oluline meelde tuletada, et direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d kohaselt on pagulane eeskätt „kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla“.

30

Sellest määratlusest nähtub, et pagulasena tunnustamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust, mis on omavahel lahutamatult seotud ja mis puudutavad esiteks tagakiusamishirmu ja teiseks puuduvat kaitset tagakiusamise eest kodakondsusjärgse kolmanda riigi poolt (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department, C‑255/19, EU:C:2021:36, punkt 56).

31

See määratlus kordab sisuliselt Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõikes 2 sisalduvat määratlust. Viimati nimetatud sättes on aga täpsustatud, et „[k]ui isikul on rohkem kui üks kodakondsus, tähendab tema kodakondsusjärgne riik iga riiki, mille kodanik ta on“, ja et „[i]sikut ei või pidada kodakondsusjärgse riigi kaitseta jäetuks, kui ta põhjendatud kartusel rajaneva mõjusa põhjuseta ei ole kasutanud mõne oma kodakondsusjärgse riigi kaitset“.

32

Kuigi seda täpsustust, mis kujutab endast rahvusvahelise kaitse subsidiaarsuse põhimõtte väljendust, ei ole direktiivi 2011/95 sõnaselgelt sisse viidud, tuleneb direktiivi artikli 2 punktist n siiski, et taotleja iga kodakondsusjärgset riiki tuleb selle direktiivi kohaldamisel pidada tema „päritoluriigiks“.

33

Seega nähtub direktiivi 2011/95 artikli 2 punktist d koostoimes artikli 2 punktiga n, et taotlejat, kellel on mitme kolmanda riigi kodakondsus, loetakse kaitsetuks üksnes juhul, kui ta ei saa või tagakiusamiskartuse tõttu ei taha anda ennast ühegi nimetatud kolmanda riigi kaitse alla. Seda tõlgendust kinnitab ühtlasi direktiivi artikli 4 lõike 3 punkt e, mille kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalselt läbivaatamise käigus arvestada seda, kas on võimalik mõistlikult eeldada, et taotleja annab ennast mõne sellise teise riigi kaitse alla, mille kodakondsusele tal on õigus.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasja kaebaja võib saada tõhusat kaitset Tuneesias, st kolmandas riigis, mille kodakondsus on tal ema kaudu. Nimetatud kohus rõhutab sellega seoses, et ei ole ühtegi tõendit, mis võimaldaks arvata, et Tuneesia Vabariik ei ole nõus või võimeline andma põhikohtuasja kaebajale vajalikku kaitset tagakiusamise ja tagasisaatmise eest Süüriasse, kust on pärit tema isa, kellele Saksa ametivõimud on omistanud pagulasseisundi, või muusse kolmandasse riiki.

35

Selles kontekstis on oluline meelde tuletada, et direktiiviga 2011/95 kehtestatud korra järgi ei saa rahvusvahelise kaitse taotlust individuaalsel alusel rahuldada üksnes sel põhjusel, et taotleja pereliikmel on põhjendatud kartus, et teda võidakse taga kiusata, või esineb reaalne oht, et talle tekitatakse suur kahju, kui on tõendatud, et hoolimata tema seotusest selle pereliikmega ja olenemata tema erilisest haavatavusest, millega on direktiivi põhjenduses 36 märgitu järgi üldreeglina tegemist, ei ähvarda taotlejat ennast tagakiusamise või suure kahju tekkimise oht (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 50).

36

Teisena tuleb märkida, et direktiivis 2011/95 ei ole ette nähtud pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi tuletatud õigusena laiendamist sellist seisundit omava isiku pereliikmetele, kelle puhul ei ole individuaalselt selle seisundi saamise tingimused täidetud. Selle direktiivi artiklist 23 nähtub nimelt, et direktiiv piirdub sellega, et kohustab liikmesriike kohandama oma riigisisest õigust nii, et rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetel oleks riigisisese korra kohaselt ja niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas pereliikmete isikliku õigusliku seisundiga, õigus taotleda teatavaid hüvesid, mille hulka kuuluvad näiteks elamisloa väljastamine või võimalus tööd või haridust saada ja mille eesmärk on säilitada perekonna ühtsus (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 68).

37

Ühtlasi nähtub direktiivi 2011/95 artikli 2 punktist j, milles on määratletud mõiste „pereliige“ selle direktiivi tähenduses, koostoimes sama direktiivi artikli 23 lõikega 2, et liikmesriikide kohustus anda viimasena nimetatud sättes mainitud hüvesid ei laiene nendele rahvusvahelise kaitse saaja lastele, kes on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis seal loodud perekonda.

38

Kolmandana tuleb selleks, et kindlaks teha, kas liikmesriik võib siiski anda tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulasseisundi sellises olukorras lapsele nagu põhikohtuasjas, meelde tuletada, et direktiivi 2011/95 artikkel 3 lubab liikmesriikidel kehtestada või säilitada „soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas [selle] direktiiviga“.

39

Euroopa Kohus on tõdenud, et selle sätte sõnastusest koostoimes direktiivi 2011/95 põhjendusega 14 ilmneb, et direktiivi artiklis 3 silmas peetud soodsamad normid võivad seisneda nende tingimuste pehmendamises, mis kehtivad kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmise suhtes (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 70).

40

Mis puudutab artiklis 3 sisalduvat täpsustust, mille kohaselt mis tahes soodsam norm peab olema direktiiviga 2011/95 kooskõlas, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et see tähendab, et nimetatud norm ei või kahjustada direktiivi üldist ülesehitust ega eesmärke. Täpsemalt on keelatud normid, mille kohaselt võib pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi anda kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Kuid riigisisese õiguse alusel pagulasseisundi automaatsel andmisel sellise isiku pereliikmetele, kellele see seisund on antud direktiiviga 2011/95 kehtestatud süsteemi kohaselt, ei puudu iseenesest igasugune seos rahvusvahelise kaitse loogikaga (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ahmedbekova, C‑652/16, EU:C:2018:801, punkt 72).

42

Nimelt, ühelt poolt, rõhutades ÜRO täievoliliste esindajate pagulaste ja kodakondsuseta isikute seisundit käsitleva konverentsi, mis töötas välja Genfi konventsiooni teksti, 25. juuli 1951. aasta lõppaktis, et „perekonna ühtsus […] on pagulase oluline õigus“, ja soovitades allakirjutanud riikidel „võtta vajalikud meetmed pagulase perekonna kaitseks ja eriti […] pagulase perekonna ühtsuse säilitamise tagamiseks“, on selle konventsiooni koostajad sidunud tugevalt need meetmed ja rahvusvahelise kaitse loogika. Lisaks on selle seose olemasolu korduvalt kinnitanud UNHCRi organid.

43

Teiselt poolt tunnistab direktiiv 2011/95 ise selle seose olemasolu, nähes artikli 23 lõikes 1 üldsõnaliselt ette liikmesriikide kohustuse tagada rahvusvahelise kaitse saaja perekonna ühtsuse säilitamine.

44

Järelikult tuleb tõdeda, et tuletatud õigusena pagulasseisundi automaatsel laiendamisel selle isiku alaealisele lapsele, kellele see seisund on antud, sõltumata sellest, kas lapse puhul on täidetud individuaalselt selle seisundi saamise tingimused, ja sealhulgas juhul, kui laps on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis, nagu selline laiendamine on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis, mis – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib – taotleb rahvusvahelise kaitse saajate perekonna kaitse ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärki, on seos rahvusvahelise kaitse loogikaga.

45

Tuleb siiski märkida, et võib esineda olukordi, milles pagulasseisundi automaatne laiendamine tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil selle isiku alaealise lapse suhtes, kellele see seisund on antud, oleks nimetatud seose olemasolust hoolimata direktiiviga 2011/95 vastuolus.

46

Nimelt, esiteks arvestades direktiivis 2011/95 ette nähtud pagulaseks tunnistamata jätmise aluste eesmärki kaitsta sellega kehtestatud kaitsesüsteemi usutavust Genfi konventsiooni järgides, on direktiivi artiklis 3 esitatud reservatsiooniga vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab või säilitab sätted, millega selles direktiivis ette nähtud pagulasseisund antakse isikule, kellele selle seisundi andmine on direktiivi artikli 12 lõike 2 järgi välistatud (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 115).

47

Nagu aga eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, välistab AsylG § 26 lõige 4 niisugustele isikutele pagulasseisundi laiendamise tulenevalt artikli 26 lõigete 2 ja 5 koostoimes kohaldamisest.

48

Teiseks tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikest 2, et liidu seadusandja soovis välistada, et rahvusvahelise kaitse saajale antud hüved laieneksid selle kaitse saaja pereliikmele, kui see oleks vastuolus asjaomase pereliikme isikliku õigusliku seisundiga.

49

Nimetatud sätte kujunemisloost ja selles ette nähtud reservatsiooni ulatusest tuleneb, et seda reservatsiooni kohaldatakse ka juhul, kui liikmesriik otsustab, et ta ei piirdu hüvede laiendamisega, vaid soovib selle direktiivi artikli 3 alusel kehtestada soodsamaid norme, mille kohaselt laiendatakse rahvusvahelise kaitse saajale antud seisundit automaatselt tema pereliikmetele sõltumata sellest, kas viimaste puhul on individuaalselt täidetud selle seisundi andmise tingimused või mitte.

50

Tuleb nimelt märkida, et nüüd direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikes 2 sisalduva reservatsiooni pakkus Euroopa Parlament välja seadusandlikus menetluses, mille tulemusel võeti vastu direktiiv 2004/83, mis on direktiiviga 2011/95 „uuesti sõnastatud“ ja mille artikkel 23 vastab suures osas viimati nimetatud direktiivi samale artiklile. Selles ettepanekus viidati Euroopa Ühenduste Komisjoni ettepanekule, mis nägi ette liikmesriikide kohustuse tagada, et „rahvusvahelise kaitse taotlejatega kaasas olevad pereliikmed võiksid saada samasuguse seisundi“. Tehes ettepaneku laiendada seda kohustust ja hõlmata taotlejatega hiljem ühinevad pereliikmed, leidis parlament, et selline reservatsioon tuleks sisse viia selleks, et võtta arvesse asjaolu, et pereliikmetel „võib olla erinev õiguslik seisund kui [taotlejal], mis ei pruugi olla kooskõlas rahvusvahelise kaitsega“ (vt Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2002. aasta raport ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta, KOM(2001)510, A 5-0333/2002 (lõplik), muudatus 22 (ELT 2002, C 51 E, lk 325)).

51

Liidu seadusandja lõpuks seda kohustust ei kehtestanud. Ta jättis siiski kooskõla reservatsiooni ja piirdus sellega, et kirjutas direktiivide 2004/83 ja 2011/95 artikli 23 lõigetes 1 ja 2 liikmesriikidele ette, et need peavad tagama perekonna ühtsuse säilitamise võimaluse ja et rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetel, kes individuaalselt ei kvalifitseeru sellisele kaitsele, peab olema õigus nõuda teatavaid hüvesid riigisisese korra kohaselt.

52

Direktiivide artikli 23 kujunemisloost nähtub seega, et liikmesriik, kes soovib nende direktiivide artikliga 3 antud võimalust kasutades kehtestada või säilitada soodsamaid norme, mille järgi laiendatakse soodustatud isikule omistatud seisundit automaatselt tema pereliikmetele, sõltumata sellest, kas need individuaalselt kvalifitseeruvad sellele seisundile või mitte, peab nende normide kohaldamisel tagama, et järgitakse artikli 23 lõikes 2 sätestatud reservatsiooni.

53

Mis puudutab selle reservatsiooni ulatust, siis tuleb see kindlaks määrata lähtuvalt direktiivi 2011/95 artikli 23 eesmärgist tagada rahvusvahelise kaitse saajate perekonna ühtsuse säilitamine ja sellise reservatsiooni konkreetsest kontekstist.

54

Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et rahvusvahelise kaitse saaja lapse – kes individuaalselt ei kvalifitseeru sellisele kaitsele – isikliku õigusliku seisundiga oleks eelkõige vastuolus, kui talle laieneksid direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikes 2 nimetatud hüved või sellele kaitse saajale antud seisund, kui sellel lapsel on vastuvõtva liikmesriigi kodakondsus või muu kodakondsus, mis annab talle kõiki tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustavaid tegureid arvestades õiguse paremale kohtlemisele selles liikmesriigis võrreldes sellega, mis talle saaks osaks sellise laiendamisega.

55

Direktiivi 2011/95 artikli 23 lõikes 2 sisalduva reservatsiooni niisugune tõlgendus võtab täielikult arvesse lapse parimaid huve, millest lähtuvalt tuleb seda sätet tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi põhjenduses 16 on sõnaselgelt rõhutatud, et direktiivis austatakse hartas tunnustatud põhiõigusi ning selle eesmärk on eelkõige edendada harta artikliga 7 tagatud õiguse perekonnaelu austamisele kohaldamist ja selliste harta artiklis 24 tunnustatud lapse õiguste kohaldamist, mille hulgas on viimati nimetatud sätte lõikes 2 ette nähtud kohustus võtta arvesse tema huve (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (pereliige), C‑768/19, EU:C:2021:709, punktid 36–38).

56

See tõlgendus vastab ka tõlgendusele, mille pakkus välja UNHCR, kelle dokumentidel on Genfi konventsiooniga talle antud rolli arvestades eriline tähtsus (23. mai 2019. aasta kohtuotsus Bilali, C‑720/17, EU:C:2019:448, punkt 57).

57

Seega, oma märkustes direktiivi 2004/83 artikli 23 lõigete 1 ja 2 kohta „leiab [UNHCR], et sama perekonna liikmetele tuleb anda sama seisund nagu põhitaotlejale (tuletatud seisund)“, ja märgib järgmist: „[P]erekonna ühtsuse põhimõte tuleneb ÜRO täievoliliste esindajate konverentsi pagulaste ja kodakondsuseta isikute seisundit käsitlevast 1951. aasta lõppaktist ja inimõigusi käsitlevast õigusest. Enamik [Euroopa Liidu] liikmesriike näeb ette tuletatud seisundi pagulaste pereliikmetele. [UNHCRi] kogemused näitavad samuti, et see on üldiselt kõige praktilisem toimimisviis. On siiski olukordi, kus tuletatud seisundi põhimõtet ei saa järgida, st kui pereliikmed soovivad taotleda varjupaika individuaalselt või kui tuletatud seisundi andmine on vastuolus nende isikliku seisundiga, näiteks seetõttu, et nad on vastuvõtva riigi kodanikud, või seetõttu, et nende kodakondsus annab neile õiguse paremale kohtlemisele.“

58

Ei ole aga näha – kui just eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava hindamise tulemusel ei jõuta teistsugusele seisukohale –, et põhikohtuasja kaebajal oleks Tuneesia kodakondsuse või mõne muu tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustava teguri tõttu õigus paremale kohtlemisele Saksamaal kui see, mis tuletatud õigusena tuleneb tema isale antud pagulasseisundi laiendamisest, mis on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevas õigusnormis.

59

Lõpuks tuleb tõdeda, et see, kas direktiiviga 2011/95 ja eelkõige selle artikli 23 lõikes 2 sätestatud reservatsiooniga on kooskõlas niisugune soodsam riigisisene õigusnorm nagu põhikohtuasjas või selle kohaldamine sellises olukorras nagu põhikohtuasja kaebaja puhul, ei sõltu sellest, kas temal ja tema vanematel on võimalik ja neilt võib mõistlikult eeldada elama asumist Tuneesiasse.

60

Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 93, on selle direktiivi artikli 23 mõte võimaldada rahvusvahelise kaitse saajal kasutada õigusi, mida see kaitse talle annab, säilitades samal ajal oma perekonna ühtsuse vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. Asjaolu, et põhikohtuasja kaebaja perekonnal on võimalus asuda Tuneesiasse elama, ei saa järelikult õigustada seda, et selle sätte lõikes 2 sisalduvat reservatsiooni tuleks mõista nii, et see välistab kaebajale pagulasseisundi andmise, kuna selline tõlgendus tähendaks, et tema isa loobuks talle Saksamaal antud varjupaigaõigusest.

61

Lisaks ei sea neil asjaoludel selliste õigusnormide kohaldamine, mis võimaldavad anda pagulasseisundi selle isiku pereliikmetele, kellele selline seisund on antud, kuigi sellel perekonnal on võimalus asuda elama kolmandasse riiki, kahtluse alla käesoleva kohtuotsuse punktis 41 tehtud järeldust, mille kohaselt ei puudu sellistel õigusnormidel igasugune seos rahvusvahelise kaitse loogikaga.

62

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2011/95 artiklit 3 ja artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui soodsamate riigisiseste sätete kohaselt annab liikmesriik tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulasseisundi sellise kolmanda riigi kodaniku alaealisele lapsele, kellele selline seisund on antud selle direktiiviga kehtestatud korra alusel, sealhulgas juhul kui laps on sündinud selle liikmesriigi territooriumil ja tal on teise vanema kaudu muu kolmanda riigi kodakondsus, kus ei ähvarda teda tagakiusamine, seda tingimusel, et lapse suhtes ei kehti selle direktiivi artikli 12 lõikes 2 toodud välistamise alus ja tal ei ole oma kodakondsusest või muust tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustavast tegurist tulenevalt õigust paremale kohtlemisele selles liikmesriigis võrreldes sellega, mis talle saaks osaks pagulasseisundi saamisega. Seejuures ei ole oluline, kas lapsel ja tema vanematel on võimalik ja neilt võib mõistlikult eeldada elama asumist viimati nimetatud kolmandasse riiki.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artiklit 3 ja artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui soodsamate riigisiseste sätete kohaselt annab liikmesriik tuletatud õigusena ja perekonna ühtsuse säilitamise eesmärgil pagulasseisundi sellise kolmanda riigi kodaniku alaealisele lapsele, kellele selline seisund on antud selle direktiiviga kehtestatud korra alusel, sealhulgas juhul kui laps on sündinud selle liikmesriigi territooriumil ja tal on teise vanema kaudu muu kolmanda riigi kodakondsus, kus ei ähvarda teda tagakiusamine, seda tingimusel, et lapse suhtes ei kehti selle direktiivi artikli 12 lõikes 2 toodud välistamise alus ja tal ei ole oma kodakondsusest või muust tema isiklikku õiguslikku seisundit iseloomustavast tegurist tulenevalt õigust paremale kohtlemisele selles liikmesriigis võrreldes sellega, mis talle saaks osaks pagulasseisundi saamisega. Seejuures ei ole oluline, kas lapsel ja tema vanematel on võimalik ja neilt võib mõistlikult eeldada elama asumist viimati nimetatud kolmandasse riiki.