–

AQ, BO, CP, AZ, BY, CX, DW, EV, FU, GJ, HS, IR, JQ, LO, MN, NM, OZ, PK, QJ, RI, SH, TG, UF, XC ja YD, esindajad: avvocati F. Dinelli ja G. Grüner,

–

Federazione Lavoratori della Conoscenza Cgil ja Confederazione Generale Italiana del Lavoro (CGIL), esindajad: avvocati F. Americo, A. Andreoni ja I. Barsanti Mauceri,

–

Cipur – Coordinamento Intersedi Professori Universitari di Ruolo, esindajad: avvocati F. Dinelli ja G. Grüner,

–

Anief – Associazione Professionale e Sindacale, esindajad: avvocati V. De Michele, S. Galleano ja W. Miceli,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid procuratore dello Stato A. Berti Suman ning avvocati dello Stato C. Colelli ja L. Fiandaca,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja A. Spina,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“) klausli 5 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt ülikooli teadustöötajad AQ, BO ja CP (kohtuasi C‑40/20) ja AZ, BY, CX, DW, EV, FU ja GJ (kohtuasi C‑173/20) ning teiselt poolt Presidenza del Consiglio dei Ministri (riigikantselei, Itaalia), Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR (haridus-, kõrgharidus- ja teadusministeerium, Itaalia) ning Università degli studi di Perugia (Perugia ülikool, Itaalia), keeldumise üle muuta nende tähtajalised töölepingud tähtajatuteks töölepinguteks või anda neile luba osaleda hindamisel, et neid saaks nimetada kaasprofessoriks.

3

Direktiivi 1999/70 põhjendus 14 on sõnastatud järgmiselt:

4

Raamkokkuleppe preambuli teises lõigus on märgitud, et selle pooled „tunnistavad, et määramata tähtajaga töölepingud on praegu ja tulevikus üldine töösuhte vorm tööandjate ja töötajate vahel [ning et] teatavatel juhtudel vastavad tähtajalised töölepingud nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele“.

5

Raamkokkuleppe klauslis 1 on sätestatud:

„Käesoleva raamkokkuleppe eesmärk on:

6

Raamkokkuleppe klauslis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

7

Raamkokkuleppe klausli 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ lõikes 1 on sätestatud:

„Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.“

8

Raamkokkuleppe klauslis 5 „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“ on ette nähtud:

9

Raamkokkuleppe klausel 8 „Rakendussätted“ on sõnastatud järgmiselt:

[…]“.

10

30. detsembri 2010. aasta seaduse nr 240 „Eeskirjad, mis puudutavad ülikoolide korraldust, akadeemilisi töötajaid ja nende töölevõtmist ning millega antakse valitsusele volitus edendada kõrgharidussüsteemi kvaliteeti ja tõhusust“ (legge n. 240 – Norme in materia di organizzazione delle università, di personale accademico e reclutamento, nonché delega al Governo per incentivare la qualità e l’efficienza del sistema universitario; GURI nr 10 regulaarne lisa, 14.1.2011) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadus nr 240/2010“) artikli 22 „Uurimistoetused“ lõikes 9 on ette nähtud:

„Käesolevas artiklis ette nähtud toetuste saajatega sõlmitud töösuhete ja artiklis 24 osutatud lepingute, sealhulgas teiste (riiklike, mitteriiklike või virtuaalsete) ülikoolidega ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud organisatsioonidega sõlmitud lepingute kogukestus ei või ühelgi juhul ületada sama isiku puhul 12 aastat, isegi kui tegemist ei ole järjestikuste töösuhete või lepingutega. Kõnealuste töösuhete kestuse arvutamisel ei võeta arvesse rasedus- ja sünnituspuhkuse või tervislikel põhjustel töölt puudumise aega vastavalt kehtivatele eeskirjadele.“

11

Seaduse artiklis 24 „Tähtajaliselt tööle võetud teadustöötajad“ on ette nähtud:

„1.   Programmi jaoks kättesaadavate vahendite raames võivad ülikoolid selleks, et tegeleda teadus- ja õppetöö, põhikursuste õpet toetava õpetamise ja tudengitele suunatud teenustega, sõlmida tähtajalisi töölepinguid. Ülikooli õigus- ja haldusaktide alusel on lepingus määratletud üliõpilaste õpetamise, põhikursuste õpet toetava õpetamise ja tudengitele suunatud teenuste ning teadustegevuse konkreetne kord.

2.   Teadurid valitakse avaliku valikumenetluse teel, mille viivad läbi ülikoolid 9. mai 1989. aasta seaduse nr 168 kohase määruse alusel, järgides põhimõtteid, mis on sätestatud komisjoni 11. märtsi 2005. aasta soovitusele lisatud Euroopa teadlaste hartas (2005/251/EÜ) […].

3.   Lepingute liigid on järgmised:

[…]

5.   Programmi jaoks kättesaadavate vahendite raames hindab ülikool lõike 3 punktis b nimetatud lepingu kolmandal aastal sellise lepingu sõlminud töötajat, kes on läbinud artiklis 16 nimetatud teadustöötaja atesteerimise, et teda saaks nimetada artikli 18 lõike 1 punkti e tähenduses kaasprofessoriks. Positiivse hindamise korral nimetatakse sellise lepinguga töötaja lepingu lõppemisel kaasprofessoriks. Hindamine viiakse läbi vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedistandarditele, mis on kindlaks määratud ülikooli määruses ministri dekreedis kehtestatud kriteeriumide alusel. Positiivse hinnangu korral tagab artikli 18 lõikes 2 osutatud kava vajalike vahendite kättesaadavuse. Menetluse teade avaldatakse ülikooli veebilehel.

6.   Programmi jaoks kättesaadavate vahendite raames võib – ilma et see piiraks artikli 18 lõike 2 sätete kohaldamist – alates käesoleva seaduse jõustumise kuupäevast kuni järgmise kaheksanda aasta 31. detsembrini kasutada lõikes 5 sätestatud menetlust, et nimetada esimese või teise taseme õppejõuks samas ülikoolis tähtajatult töötavaid teise taseme õppejõude ja teadustöötajaid, kes on läbinud artiklis 16 osutatud teadustöötaja atesteerimise. Ülikoolid võivad selleks kasutada kuni poole vahenditest, mis on vajalikud vabade korralise professori ametikohtade täitmiseks. Alates üheksandast aastast võib ülikool lõikes 5 osutatud nimetamiste jaoks kasutada vastavaid vahendeid kuni poolte vabade korralise professori ametikohtade jaoks.

[…]

8.   Lõike 3 punktis a nimetatud lepingute alusel töötavate isikute palk on sõltuvalt nende töökorraldusest võrdne koosseisuliste teadustöötajate lähtepalgaga. Lõike 3 punktis b nimetatud lepingute alusel töötavate isikute puhul on kogu aastane brutopalk võrdne täistööajaga koosseisuliste teadustöötajate lähtepalgaga ning seda võib suurendada kuni 30%.

9.   Käesolevas artiklis nimetatud lepingud ei anna mingeid õigusi töölevõtmise suhtes. Lõike 3 punktides a ja b nimetatud lepingu täitmine annab eelisõiguse konkursipõhisel avalikku teenistusse võtmisel.“

12

7. augusti 2015. aasta seaduse nr 124 avaliku halduse ümberkorraldamise kohta (legge n. 124 – Deleghe al Governo in materia di riorganizzazione delle amministrazioni pubbliche; GURI nr 187, 13.8.2015; edaspidi „seadus nr 124/2015“), mis muu hulgas sisaldab seadusandlike volituste delegeerimise reegleid avaliku sektori töötajate suhtes kohaldatava tööõiguse ümberkorraldamiseks, artikli 17 lõikes 1 on sätestatud:

„Seadusandlikud dekreedid avaliku halduse tööalaste eeskirjade ümberkorraldamiseks ja sellega seotud halduskorralduse profiilid võetakse pärast kõige suurema esindatusega ametiühingutega konsulteerimist vastu 18 kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest, järgides järgmisi juhtpõhimõtteid ja ‑kriteeriume, mis lisanduvad artiklis 16 nimetatud põhimõtetele ja kriteeriumidele:

a) hindamismehhanismide loomine avalikel konkurssidel, et väärtustada avaliku sektori asutustega paindlikus töösuhtes olnud inimeste töökogemust, […]

[…]

o) paindlike töövormide kasutamine, selgitades välja piiratud ja ammendava hulga olukordi, mida iseloomustab kokkusobivus avaliku sektori asutuste töötajate töösuhte eripäraga ning asutuste organisatsiooniliste ja funktsionaalsete nõuetega, et vältida töökoha ebakindlust;

[…]“.

13

25. mai 2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 75 „30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 muutmine ja täiendamine 7. augusti 2015. aasta seaduse nr 124/2015 avaliku halduse ümberkorraldamise kohta artikli 16 lõike 1 punkti a ja lõike 2 punktide b, c, d ja e, artikli 17 lõike 1 punktide a, c, e, f, g, h, l, m, n, o, q, r, s ja z alusel“ (decreto legislativo n. 75 – Modifiche e integrazioni al decreto legislativo 30 marzo 2001, no 165, ai sensi degli articoli 16, commi 1, lettera a), e 2, lettere b), c), d) ed e) e 17, comma 1, lettere a), c), e), f), g), h), l) m), n), o), q), r), s) e z), della legge 7 agosto 2015, n. 124, in materia di riorganizzazione delle amministrazioni pubbliche) (GURI nr 130, 7.6.2017; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 75/2017“) artiklis 20 „Ebakindluse kõrvaldamine avaliku sektori töösuhetes“ on sätestatud:

„1.   Selleks et kõrvaldada ebakindlust töösuhetes, vähendada tähtajaliste lepingute kasutamist ja väärtustada töötajate tähtajalise töölepingu alusel omandatud kutsealaseid oskusi, võivad avaliku sektori asutused aastatel 2018–2020 – kooskõlas artikli 6 lõikes 2 osutatud kolmeaastase vajaduste plaaniga ja märkides ära rahaliste vahendite olemasolu – võtta tähtajatult tööle mittejuhtivtöötajaid, kes vastavad järgmistele nõuetele:

2.   Samal ajavahemikul 2018–2020 võivad avaliku sektori asutused korraldada – kooskõlas artikli 6 lõikes 2 osutatud kolmeaastase vajaduste plaaniga ja tagades piisava võimaluse kandideerida väljastpoolt pärast rahaliste vahendite olemasolu äranäitamist – konkursid, mille puhul on kuni 50% vabadest ametikohtadest reserveeritud mittejuhtivtöötajatele, kes vastavad järgmistele nõuetele:

[…]

8.   Asutused võivad lõigetes 1 ja 2 nimetatud konkurssidel osalevate isikutega sõlmitud paindlikke töösuhteid pikendada kuni konkursside lõppemiseni, 31. mai 2010. aasta dekreetseaduse nr 78 (mis kinnitati muudetud redaktsioonis 30. juuli 2010. aasta seadusena nr 122) artikli 9 lõike 28 tähenduses selleks olemasolevate rahaliste vahendite piires.

9.   Käesolevat artiklit ei kohaldata õppejõudude, haridustöötajate, administratiiv-, tehniliste ja abitöötajate töölevõtmise suhtes riiklikesse õppe- ja haridusasutustesse. […] Käesolevat artiklit ei kohaldata ka avaliku sektori asutustesse personalivahetusega tööle võetud töötajate lepingute suhtes.“

14

6. septembri 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 368, millega rakendatakse direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (decreto legislativo n. 368 – Attuazione della direttiva 1999/70/CE relativa all’accordo quadro sul lavoro a tempo determinato concluso dall’UNICE, dal CEEP e dal CES) (GURI nr 235, 9.10.2001; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 368/2001“), millega võeti direktiiv 1999/70 Itaalia õiguskorda üle, artikli 5 lõikes 4bis oli sätestatud:

„Ilma et see mõjutaks eelmistes lõigetes ette nähtud järjestikuste töölepingute regulatsiooni, loetakse töösuhe tähtajatuks töösuhteks lõike 2 tähenduses juhul, kui võrdväärsete ülesannete täitmiseks sõlmitud järjestikuste tähtajaliste töölepingute alusel on sama tööandja ja sama töötaja vaheline töösuhe kestnud kokku üle 36 kuu, mille hulka arvestatakse ka pikendamised ja uuendamised, olenemata kahe lepingu vahele jäävatest katkestusperioodidest […]“.

15

Selle sätte sõnastus jäi kehtima, kuivõrd see võeti sisuliselt üle 15. juuni 2015. aasta seadusandliku dekreedi nr 81 „Ühtsed eeskirjad töölepingute kohta ning tööülesannete valdkonna õigusnormide muutmine vastavalt 10. detsembri 2014. aasta seaduse nr 183 artikli 1 lõikele 7“ (decreto legislativo n. 81 – Disciplina organica dei contratti di lavoro e revisione della normativa in tema di mansioni, a norma dell’articolo 1, comma 7, della legge 10 dicembre 2014, n. 183) (GURI nr 144 regulaarne lisa, 24.6.2015; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 81/2015“) artiklisse 19 „Tähtaja kindlaksmääramine ja maksimaalne pikkus“, mis jõustus alates 25. juunist 2015. Selles sättes on ette nähtud, et – olenemata sellest, kas tegemist on üheainsa lepinguga või järjestikuste lepingutega, mis on sõlmitud sama taseme ja õigusliku kuuluvusega ülesannete täitmiseks – kui 36 kuu pikkune maksimaalne aeg on möödunud, muudetakse „leping alates selle tähtaja ületamise kuupäevast tähtajatuks lepinguks“.

16

Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 10 lõike 4bis kohaselt ei kohaldata selle seadusandliku dekreedi artikli 5 lõiget 4bis teatud juhtudel. Põhikohtuasjades kõne all olevad lepingud kuuluvad seadusandliku dekreedi nr 81/2015 artikli 29 lõike 2 punkti d alusel nende juhtude hulka, sest selles sättes on seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 5 lõike 4bis kohaldamisalast tehtavate erandite hulgas otsesõnu nimetatud seaduse nr 240/2010 alusel sõlmitud tähtajalised töölepingud.

17

Peale selle on seadusandliku dekreedi nr 81/2015 artikli 29 lõikes 4 ette nähtud, et 30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 „Avaliku sektori asutuste töökorralduse üldeeskirjad“ (decreto legislativo n. 165 – Norme generali sull’ordinamento del lavoro alle dipendenze delle amministrazioni pubbliche) (GURI nr 106 regulaarne lisa, 9.5.2001; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 165/2001“) artikli 36 regulatsioon jääb muutmata.

18

Seadusandliku dekreedi nr 165/2001, mida on muudetud seadusandliku dekreediga nr 75/2017, artiklis 36 „Töötajad, kellel on tähtajaline tööleping või kes on tööle võetud paindliku töösuhte raames“ on ette nähtud:

„1.   Oma tavapäraste vajaduste katteks võtavad avaliku sektori asutused töötajaid tööle üksnes tähtajatu töölepingu alusel […].

[…]

5.   Töötajate töölevõtmist ja tööd puudutavate imperatiivsete õigusnormide rikkumine avaliku sektori asutuste poolt ei saa ühelgi juhul kaasa tuua tähtajatute töösuhete tekkimist nende asutustega; see ei mõjuta nende asutuste vastutust ega neile määratavaid sanktsioone. Asjaomasel töötajal on õigus imperatiivseid õigusnorme rikkudes tehtavast tööst tuleneva kahju hüvitamisele. […]“.

[…]

5quater.   Käesolevat artiklit rikkudes koostatud tähtajalised töölepingud on tühised ning toovad kaasa asutuse vastutuse. Juhatajad, kes rikuvad käesoleva artikli sätteid, vastutavad käesoleva dekreedi artikli 21 tähenduses samuti. Juhatajale, kes on vastutav paindliku töö kasutamise rikkumiste eest, ei saa määrata tulemustasu.“

19

Põhikohtuasjade kaebajad kohtuasjades C‑40/20 ja C‑173/20 sõlmisid Perugia ülikooliga seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 3 punkti a alusel teadustöötaja kolmeaastase lepingu. Nende lepingut pikendati kahe aasta võrra.

20

Põhikohtuasjade kaebajad, kes olid seaduse nr 124/2015 jõustumise hetkel juba teenistuses, palusid seadusandliku dekreedi nr 75/2017 artikli 20 lõikele 1 tuginedes Perugia ülikoolil alustada nende tähtajatult tööle võtmiseks menetlust.

21

Perugia ülikool jättis need taotlused 11. ja 19. aprilli 2018. aasta teadetega rahuldamata põhjendusel, et vastavalt riigikantselei 23. novembri 2017. aasta ringkirjale nr 3 ebakindlate töösuhete stabiliseerimise kohta avaliku sektori asutustes (edaspidi „ringkiri nr 3/2017“) ei muuda seadusandliku dekreedi nr 75/2017 artiklis 20 sisalduv regulatsioon mingil viisil nende õppejõudude ja teadustöötajate töösuhet, kelle avalik-õigusliku lepingu suhtes ei kohaldata ebakindlate töösuhete stabiliseerimise menetlusi.

22

Põhikohtuasjade kaebajad vaidlustasid need teated ja ringkirja nr 3/2017 Tribunale amministrativo regionale per l’Umbrias (Umbria maakonna halduskohus, Itaalia). Nad väitsid muu hulgas, et seadusandliku dekreedi nr 75/2017 artikkel 20 ei välista ebakindlate töösuhete stabiliseerimise menetluse kohaldamist tähtajalise lepinguga teadustöötajate suhtes, sest vastupidisel juhul tuleks seda sätet pidada vastuolus olevaks põhiseadusega ja liidu õigusega, täpsemalt raamlepinguga.

23

Tribunale amministrativo regionale per l’Umbria (Umbria maakonna halduskohus) liitis sisuliseks arutamiseks kaebused, mille põhikohtuasjade kaebajad olid esitanud vastavalt kohtuasjas C‑40/20 ja kohtuasjas C‑173/20, ning jättis need seejärel rahuldamata põhjendusel, et seadusandliku dekreedi nr 75/2017 artikli 20 lõikes 1 ette nähtud menetlus kujutab endast ka Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 11. aprilli 2017. aasta arvamust arvestades erandit avaliku konkursi põhimõttest, mille kohustuslikkust on Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) ning sotsiaal- ja haldusõiguse valdkonna kohtupraktika alati kinnitanud. Seda menetlust tuleb niisiis analüüsida kui erandlikku meedet, kuivõrd selle suhtes kehtivad lisaks mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttele ka planeerimis- ja rahastamispiirangud, mida kohaldatakse kogu avalikule teenistusele.

24

Isegi kui tähtajalise lepingu sõlminud teadustöötajaid ei ole sellest menetlusest sõnaselgelt välja jäetud, ei oleks see menetlus nende suhtes kohaldatav, sest nende töösuhteid reguleerivad ülikoolide ja teadusuuringute suhtes kohaldatavad erieeskirjad.

25

Põhikohtuasjade kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu).

26

See kohus leiab, et põhikohtuasjade lahendamiseks on vaja enne lahendada küsimus, kas ülikooli teadustöötajate töölevõtmise süsteem on liidu õigusega kooskõlas.

27

Sellega seoses meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, et raamkokkuleppe ja selles ette nähtud kaitsemehhanismide põhieesmärk ei ole välistada mitte tähtajalist lepingut, vaid selle kuritarvitamist. Lisaks on tal kahtlusi seoses nende mehhanismide automaatse kohaldamisega avaliku võimu teostamise valdkonnas üldiselt ja konkreetselt teadusuuringute valdkonnas, sest need valdkonnad on riigisiseses õiguskorras reguleeritud põhiseadusest tulenevate põhimõtete alusel.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et tähtajaline töösuhe – isegi kui see järgneb samade poolte vahelisele varasemale töösuhtele või on ajaliselt sellele lähedal –, kui see on seotud teadusliku uurimistööga üldiselt või isegi kui see pikeneb kauemaks kui seadusandliku dekreedi nr 81/2015 artikli 19 lõikes 1 ette nähtud maksimaalne kestus, ei ole ülikoolide teadustegevuse eripära arvestades tingimata esimese töösuhte varjatud ja kuritarvituslik pikendamine.

29

Akadeemilisele teadustööle tähtajaliste lepingute alusel töölevõtmine on seega objektiivselt põhjendatud asjaoluga, et ei ole võimalik ette näha teadusprioriteetide laadi ja arvu ning teadusuuringute liiki, kestust ja sisu. Mõlemal juhul on vajadused tegelikult ajutised, st need ei ole püsivad, ning hõlmavad ajavahemikke, mis ei pruugi olla piiritletud või pikad.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas põhikohtuasjades kõne all olevad õigusnormid võivad olla liidu õigusega vastuolus.

31

Kõigepealt leiab ta, et seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõikes 3 ette nähtud tähtajalise lepinguga teadustöötajate kahe kategooria säilitamine võib olla vastuolus raamkokkuleppe klausli 5 lõikega 1. Selles sättes nõutavaid „objektiivseid ja läbipaistvaid“ kriteeriume ei sisalda nimelt seaduse artikli 24 lõige 1, mis nõuab lihtsalt, et tähtajaline leping peab olema kooskõlas „programmi jaoks kättesaadavate vahenditega“. Kohtupraktikast, eelkõige 26. novembri 2014. aasta kohtuotsusest Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401), nähtub aga, et kuigi eelarvekaalutlused, mille põhjal tuleks keelduda töökohtade säilitamisest, võivad olla liikmesriigi sotsiaalpoliitiliste valikute aluseks ja mõjutada nende meetmete laadi või ulatust, mida liikmesriik soovib võtta, ei ole need kaalutlused ise siiski selle poliitika eesmärk ja järelikult ei saa need õigustada selliste meetmete puudumist, mis aitaksid vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist raamlepingu klausli 5 lõike 1 tähenduses.

32

Asjaolu, et võimalik pikendamine kahe aasta võrra sõltub üksnes „õppe- ja teadustegevuse positiivsest hindamisest“, ei võimalda pidada täidetuks ülikooli kohustust kehtestada objektiivsed ja läbipaistvad kriteeriumid, mille alusel kontrollida, kas selliste lepingute pikendamine vastab tõepoolest tegelikule vajadusele ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv.

33

Lõpuks mõjutab liidu õiguse põhimõtete rikkumine, mis tuleneb esimese tähtajalise lepingu sõlmimisest, ka selle lepingu pikendamist.

34

Seega toob seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõikes 3 sätestatu kaasa ka tegeliku ohu, et tähtajalisi töölepinguid kuritarvitatakse, ning näib seega olevat vastuolus raamkokkuleppe eesmärgi ja soovitava toimega.

35

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised kohtuasjades C‑40/20 ja C‑173/20 ühesugused eelotsuse küsimused:

36

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitas 23. aprillil 2020 kohtuasjas C‑40/20 kuuenda küsimuse, mis on sõnastatud järgmiselt:

37

Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2020. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑40/20 ja C‑173/20 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

38

Esimese, neljanda, viienda ja kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas riigisisesed sätted on kooskõlas eelkõige tõhususe ja võrdväärsuse põhimõttega. Need riigisisesed sätted sisaldavad aga materiaalõigusnorme, mitte menetlusnorme, mistõttu ei ole need põhimõtted nimetatud küsimustele vastamisel asjakohased. Nimelt on need põhimõtted kohaldatavad vaid liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kaitse kontekstis ega puuduta seega nende õiguste esemelist ulatust, vaid üksnes nende kasutamise korda, mida reguleerib riigisisene õigus (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Câmpean, C‑200/14, EU:C:2016:494, punktid 46 ja 47).

39

Esimese küsimuse esimese osa ja teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klausliga 5 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad ülikoolidel sõlmida teadustöötajatega kolmeaastaseid tähtajalisi töölepinguid, mida võib pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, ilma et nende sõlmimine või pikendamine oleks seatud sõltuvusse ajutise või erakorralise vajadusega seotud objektiivsetest põhjustest.

40

Olgu meenutatud, et seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõikes 3 on ülikoolide teadustöötajate puhul ette nähtud kahte liiki lepingud – asendades eelmise regulatsiooni, mille kohaselt anti neile isikutele pärast esialgse kolmeaastase prooviperioodi edukat läbimist alaline töökoht –, nimelt selle artikli punktis a nimetatud lepingud (edaspidi „A-tüüpi lepingud“) ja punktis b nimetatud lepingud (edaspidi „B-tüüpi lepingud“), mis mõlemad sõlmitakse samuti kolmeks aastaks.

41

Kuigi valikumenetluse tulemusena sõlmitakse nende kahe teadustöötajate kategooria puhul kolmeaastane tähtajaline leping, nähtub eelotsusetaotlustest, et need kahte tüüpi lepingud on erinevad.

42

A-tüüpi lepingu sõlmimine sõltub sellest, kas teadus- ja õppetöö, põhikursuste õpet toetava õpetamise ja tudengitele teenuste osutamisega tegelemiseks on olemas kättesaadavad vahendid. Sellist lepingut saab pikendada ühel korral kaheks aastaks pärast seda, kui huvitatud isiku tehtud teadustöö on saanud positiivse hinnangu. B-tüüpi lepingut seevastu pikendada ei saa, kuid asjaomasel teadustöötajal on võimalus, et selle perioodi lõppedes ja asjakohase hindamise tulemusel pakutakse talle kaasprofessori ametikohta, mille puhul sõlmitakse tähtajatu leping.

43

Tingimused kumbagi tüüpi lepingu sõlmimiseks on samuti erinevad. A-tüüpi lepingute puhul piisab sellest, kui isikul on doktorikraad, sellega võrdväärne ülikoolidiplom või meditsiinilist spetsialiseerumist tõendav diplom. B-tüüpi lepingute puhul on aga vaja, et isik oleks vastavalt seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 3 punktile a töötanud teadustöötajana, läbinud esimese või teise taseme õppejõu riikliku atesteerimise, lõpetanud meditsiiniõpingud või olnud vähemalt kolm aastat erinevates ülikoolides, saades selleks uurimistoetusi või grante.

44

Seega annab A-tüüpi lepingu sõlmimine võimaluse sõlmida B-tüüpi lepingut. Ülikooli teadustöötaja võib niisiis jätkata akadeemilist karjääri, minnes A-tüüpi lepingult üle B-tüüpi lepingule, mis annab talle seejärel võimaluse saada nimetatud kaasprofessoriks. Kaasprofessoriks nimetamine sõltub samas asjakohase hindamise tulemustest ega ole seega automaatne.

45

Sellest ilmneb, et nende kahe teadustöötajate kategooria erinevus seisneb kõigepealt erinevates tingimustes lepingu sõlmimisele kandideerimiseks ja seejärel asjaolus, et A-tüüpi lepinguga teadustöötajad ei saa oma karjääri tehes kandideerida otse kaasprofessori kohale, samas kui B-tüüpi lepinguga teadustöötajad saavad seda teha.

46

Käesoleval juhul võeti põhikohtuasjade kaebajad tööle seaduse nr 240/2010 artikli 24 alusel korraldatud valikumenetluse edukalt läbinud isikutena ning seega pärast selle artikli lõike 3 punkti a kohaselt nõutavat positiivset hindamist, võttes arvesse „[p]rogrammi jaoks kättesaadavaid vahendeid, et tegelda teadus- ja õppetöö, põhikursuste õpet toetava õpetamise ja tudengitele teenuste osutamisega“.

47

Olgu osutatud sellele, et raamkokkuleppe klausli 1 kohaselt on raamkokkuleppe eesmärk esiteks parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamise, ja teiseks luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võivad tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.

48

Et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimalikku kuritarvitamist, on raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 1 nähtud ette meetmed, mida liikmesriigid peavad kehtestama, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed.

49

Klausli 5 sõnastusest ilmneb, et see klausel kuulub kohaldamisele ainult järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete korral, mis tähendab, et kõige esimese lepingu või üheainsa tähtajalise töölepingu sõlmimine ei kuulu klausli 5 lõike 1 kohaldamisalasse. Seega ei pane raamkokkulepe liikmesriikidele kohustust võtta vastu meetmeid, mille kohaselt oleks nõutav, et esimese või ainsa tähtajalise töölepingu sõlmimine on õigustatud objektiivsel alusel (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Järelikult ei ole niisuguse tähtajalise töölepingu nagu A-tüüpi lepingu sõlmimine iseenesest hõlmatud raamkokkuleppe klausli 5 lõikega 1 ega kuulu selle sätte kohaldamisalasse.

51

Seevastu on see säte kohaldatav siis, kui A-tüüpi lepingut pikendatakse maksimaalselt kahe aasta võrra, nagu on ette nähtud seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 3 punktis a, sest sellisel juhul on tegemist kahe järjestikuse tähtajalise lepinguga.

52

Siinkohal olgu osutatud sellele, et raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 eesmärk on rakendada ühte raamkokkuleppega taotletavatest eesmärkidest, st reguleerida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamist, mida käsitatakse töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana, kehtestades selleks teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, et vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

53

Järelikult on raamkokkuleppe klausli 5 lõikega 1 pandud liikmesriikidele kohustus tõhusalt ja siduvalt kehtestada järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks vähemalt üks selles loetletud meetmetest, juhul kui riigisiseses õiguses samaväärsed juriidilised meetmed puuduvad. Selle klausli lõike 1 punktides a–c loetletud meetmed, mida on kolm, käsitlevad vastavalt objektiivseid aluseid, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist, nende järjestikuste töölepingute või -suhete maksimaalset kogukestust ja uuendamiste arvu (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

54

Liikmesriikidel on selles suhtes kaalutlusruum, kuna neil on võimalik valida, kas kasutada üht või mitut klausli 5 lõike 1 punktides a–c loetletud meedet või tugineda samaväärsetele olemasolevatele juriidilistele meetmetele, arvestades konkreetsete sektorite ja/või töötajate kategooriate vajadusi (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Selleks on raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 liikmesriikidele seatud üldine eesmärk vältida kuritarvitusi, jättes neile selle saavutamise vahendite suhtes valikuvõimaluse tingimusel, et nad ei sea seda kaalutlusruumi kasutades ohtu raamkokkuleppe eesmärki või soovitavat toimet (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Käesoleval juhul kehtestab seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 3 punkt a piirangu mitte ainult selliste A-tüüpi lepingute maksimaalsele kestusele, nagu põhikohtuasjade kaebajad on sõlminud, vaid ka nende lepingute pikendamiste võimalikule arvule. Täpsemalt on selles sättes nähtud nende lepingute maksimaalseks kestuseks ette kolm aastat ning lepingut on lubatud pikendada vaid üks kord, kusjuures pikendada saab seda kuni kahe aasta võrra.

57

Seega sisaldab seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 3 punkt a kahte raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 1 nimetatud meedet, täpsemalt meedet tähtajaliste lepingute maksimaalse kogukestuse kohta ja meedet võimalike uuendamiste arvu kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole maininud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et need meetmed ei ole piisavad selleks, et A-tüüpi lepingute puhul tõhusalt vältida tähtajaliste lepingute kuritarvitamist.

58

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusele Sciotto (C‑331/17, EU:C:2018:859) tuginedes, et põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei sisalda objektiivseid ja läbipaistvaid kriteeriume, mis võimaldaksid kindlaks teha esiteks, kas A-tüüpi lepingute sõlmimine ja pikendamine vastab tõepoolest tegelikule ja ajutist laadi vajadusele, ning teiseks, kas nendega saab seda vajadust katta ja kas neid on rakendatud proportsionaalselt.

59

Esiteks, selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas tekkis küsimus, kas kõne all olnud tähtajaliste töölepingute uuendamine oli õigustatud objektiivsetel alustel raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 punkti a tähenduses – mille hulka kuulub tegeliku ja ajutist laadi vajaduse katmine – seetõttu, et puudusid niisugused meetmed, nagu on ette nähtud raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 punktides b ja c, kuid põhikohtuasjades kõne all olevates riigisisestes õigusaktides on sellist laadi meetmed olemas, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 57. Seega ei oma tähtsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud asjaolu, et nendes õigusnormides puuduvad täpsustused selle kohta, et tähtajaliste töölepingute kasutamist põhjendav vajadus on tegelik ja ajutist laadi.

60

Teiseks, kohtuasjas, milles tehti 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto (C‑331/17, EU:C:2018:859), olid asjaomased töötajad täielikus teadmatuses oma töösuhte kestusest. Seevastu isikuid, kes sõlmivad A-tüüpi lepingu – nagu põhikohtuasjade kaebajate sõlmitud leping –, teavitatakse juba enne lepingu allkirjastamist sellest, et töösuhe ei saa kesta kauem kui viis aastat.

61

Töökoha stabiilsust peetakse küll – nagu ilmneb raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust – töötajate kaitse keskseks elemendiks, samas kui tähtajalised töölepingud võivad nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele vastata vaid teatud asjaoludel (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

62

Teadustöötaja niisuguse tähtajalise lepingu – nagu põhikohtuasjade kaebajate oma, kes võeti tööle A-tüüpi lepingu alusel – tagajärgede lõppemine ei too tingimata kaasa töökoha ebastabiilsust, sest see võimaldab asjaomasel töötajal omandada vajalikku kvalifikatsiooni B-tüüpi lepingu saamiseks, mis võib omakorda tuua kaasa tähtajatu töösuhte sõlmimise kaasprofessorina.

63

Kolmandaks tuleb tõdeda, et asjaolu, et ülikoolidel on alaline vajadus võtta tööle teadustöötajaid – nagu tundub nähtuvat põhikohtuasjades kõnealustest riigisisestest õigusnormidest –, ei tähenda, et seda vajadust ei võiks rahuldada tähtajalisi töölepinguid sõlmides (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

64

Teadustöötaja töökoht näib olevat mõeldud teadlase karjääri esimese etapina, mille käigus peaks teadustöötaja igal juhul arenema edasi, et olla sobiv kandidaat järgmise töökoha, nimelt õppejõu töökoha jaoks: esialgu kaasprofessorina ja hiljem korralise professorina (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

65

Peale selle olgu märgitud asjaolu kohta, et A-tüüpi lepingute kahe aasta võrra pikendamise tingimus on positiivne hinnang tehtud õppe- ja teadustööle, kuivõrd asjaomase sektori „erilised vajadused“ teadustöö valdkonnas võivad mõistlikult seisneda vajaduses tagada erinevate teadustöötajate karjääri areng vastavalt nende saavutustele, mida tuleb järelikult hinnata. Seega säte, mis kohustaks ülikooli sõlmima teadustöötajaga tähtajatu lepingu, sõltumata tema teadustegevuse tulemuste hindamisest, ei vastaks nendele nõuetele (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

66

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimese küsimuse esimesele osale ja teisele küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad ülikoolidel sõlmida teadustöötajatega kolmeaastaseid tähtajalisi töölepinguid, mida võib pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, ilma et nende sõlmimine või pikendamine oleks seatud sõltuvusse ajutise või erakorralise vajadusega seotud objektiivsetest põhjustest, selleks et katta asjaomase ülikooli tavalisi ja püsivaid vajadusi.

67

Esimese küsimuse teises osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausliga 5 on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 240/2010 artikli 22 lõige 9, mis sätestab, et ühe ja sama teadustöötaja töölepingute kogukestus, sealhulgas erinevate ülikoolide ja instituutidega, võib olla kuni 12 aastat, isegi kui need lepingud ei ole järjestikused.

68

Sellega seoses olgu kõigepealt märgitud, et nimetatud seaduse artikli 22 lõike 9 eesmärk ei ole piirata mitte individuaalse tähtajalise töölepingu kestust, vaid kõigi mis tahes vormis tähtajaliste töösuhete, nii A- või B-tüüpi lepingute kui ka muude töösuhete kogukestust, mida üks ja sama isik võib teadusuuringute valdkonnas sõlmida, sealhulgas erinevate ülikoolide ja instituutidega.

69

Tuleb meeles pidada, et raamkokkuleppe klausli 5 eesmärk on rakendada ühte raamkokkuleppega taotletavatest eesmärkidest, nimelt vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamise tõttu, mida käsitatakse töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana (vt selle kohta 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Käesoleval juhul on seaduse nr 240/2010 artikli 22 lõikes 9 kehtestatud kõigi tähtajaliste töölepingute, sealhulgas A-tüüpi lepingute, mida üks ja sama teadustöötaja võib ühe või mitme ülikooliga sõlmida, kogukestuseks 12 aastat.

71

Seega sisaldab seaduse nr 240/2010 artikli 22 lõige 9 sarnaselt seaduse artikli 24 lõikega 3 ühte raamlepingu klausli 5 lõikes 1 nimetatud meetmetest, nimelt meedet, mis puudutab kõigi ühe teadustöötaja sõlmitud tähtajaliste lepingute maksimaalset kogukestust. Peale asjaolu, et raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 punkt b puudutab olukorda, kus on vaid üks tööandja, mistõttu on see klausel asjakohane üksnes juhul, kui teadustöötaja on sõlminud järjestikuseid tähtajalisi lepinguid samas ülikoolis, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et see meede ei ole piisav, et tõhusalt vältida tähtajaliste lepingute kuritarvitamist A-tüüpi lepingute puhul.

72

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaolu, et põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei sisalda täpsustusi selle kohta, et tähtajaliste töölepingute kasutamist põhjendav vajadus on tegelik ja ajutist laadi, ei oma seega tähtsust samadel põhjustel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 59 (vt analoogia alusel 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 63).

73

Isegi kui eeldada, et selline meede ei ole kuritarvituste vältimiseks piisav ning esineb juhtumeid, kus vaatamata kaitsenormi olemasolule, mis puudutab – nagu käesoleval juhul – järjestikuste tähtajaliste töölepingute maksimaalset kogukestust, võib liikmesriik jätta raamkokkuleppe klausli 5 nõuded täitmata, kasutades tähtajalisi töölepinguid püsiva ja kestva iseloomuga vajaduste katmiseks, siis on selline tähtajaliste töösuhete kasutamine niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjades vastavalt raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 punktile a objektiivsetel põhjustel õigustatud.

74

Esiteks, nagu märkis ka eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotlustes, võib ülikoolide teadustegevuse eripära õigustada ülikoolide teadustöötajate ajutiselt töölevõtmist.

75

Selles kontekstis on teadustöötaja töötamise tihti piiratud kestus seotud nende ülesannete liigiga, mida ta peab täitma ja mille hulka kuuluvad konkreetsete teemade analüüs, uuringud ja teadustegevus, mille tulemused avaldatakse hiljem. Seega on ülikooli jaoks suures osas ettenägematud nii valdkondade laad ja arv kui ka kavandatava teadustegevuse liik, kestus ja sisu.

76

Teiseks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 63–65 juba tõdetud, ei tähenda asjaolu, et ülikoolidel on alaline vajadus võtta tööle teadustöötajaid – nagu tundub nähtuvat põhikohtuasjades kõnealustest riigisisestest õigusnormidest –, et seda vajadust ei võiks rahuldada tähtajalisi töölepinguid sõlmides (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

77

Teadustöötaja töökoht näib olevat mõeldud teadlase karjääri esimese etapina, mille käigus peaks teadustöötaja igal juhul arenema edasi, et olla sobiv kandidaat järgmise töökoha, nimelt õppejõu töökoha jaoks: esialgu kaasprofessorina ja hiljem korralise professorina (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

78

Lisaks sellele ei nähtu eelotsusetaotlustest, et ülikoolid kasutaksid tähtajalisi lepinguid tavaliste ja püsivate teadustegevus- ja õppevajaduste rahuldamiseks, kuid seda peab siiski kontrollima liikmesriigi kohus.

79

Mis puudutab asjaolu, et A-tüüpi lepingute kahe aasta võrra pikendamise tingimus on positiivne hinnang tehtud õppe- ja teadustööle, siis olgu märgitud, et asjaomase sektori „erilised vajadused“ võivad teadustöö valdkonnas mõistlikult seisneda vajaduses tagada erinevate teadustöötajate karjääri areng vastavalt nende saavutustele, mida tuleb järelikult hinnata.

80

Kolmandaks, nagu on juba rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 65, võib sellist maksimaalselt 12 aastast kogukestust, nagu on kõne all põhikohtuasjades, õigustada vajadusega tagada erinevate teadustöötajate karjääri areng vastavalt nende saavutustele ning see ei ole järelikult vastuolus akadeemilise karjääri edenemise ideega (vt analoogia alusel 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR jt (ülikoolide teadurid), C‑326/19, EU:C:2021:438, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

81

Lisaks ei tundu, et A-tüüpi lepinguga teadustöötajal oleks takistusi konkurssidel osalemiseks, et saada teist tüüpi tähtajaline leping, näiteks B-tüüpi leping, mis võib seejärel kaasa tuua alalise töötamise professorina samas või muus ülikoolis. Seega näib, et A-tüüpi leping võimaldab teadustöötajal omandada täiendava akadeemilise ja teadusliku kvalifikatsiooni, et saada B-tüüpi leping või osaleda riikliku atesteerimise järel konkurssidel, et saada tähtajatu tööleping professorina.

82

Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul iga üksikjuhtumi korral hinnata tema menetluses olevate kohtuasjade kõiki faktilisi asjaolusid, võttes eelkõige arvesse sama ülikooli poolt sama teadustöötajaga või sama töö tegemiseks sõlmitud lepingute arvu ning analüüsides ka valikumenetluste liike ja menetlustevahelisi ajavahemikke, et välistada järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitamist tööandja poolt (vt analoogia alusel 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 107).

83

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese küsimuse teisele osale vastata, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis sätestab, et ühe ja sama teadustöötaja töölepingute kogukestus, sealhulgas erinevate ülikoolide ja instituutidega, võib olla kuni 12 aastat, isegi kui need lepingud ei ole järjestikused.

84

Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausliga 5 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba ülikoolide teadustöötajatega sõlmitud kolmeaastaseid tähtajalisi lepinguid, mida võib pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, muuta tähtajatuteks lepinguteks, kui riigisiseses õiguskorras puuduvad muud meetmed, et vältida ülikoolide poolt tähtajaliste lepingute kuritarvitamist ja selle eest karistada.

85

Nagu nähtub esimesele ja teisele küsimusele antud vastustest ja tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, ei ole raamkokkuleppe klausliga 5 vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades, sest nendega ei kaasne tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise ohtu, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu teisiti. Seega ei ole viiendale küsimusele vaja vastata.

86

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausliga 4 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad teatavatel tingimustel ette võimaluse muuta avalik-õiguslike teadusasutuste tähtajaliste teadustöötajate olukord stabiilseks, kuid välistavad selle võimaluse ülikoolide tähtajalistele teadustöötajatele.

87

Seoses sellega olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuna raamkokkuleppega rakendati ja täpsustati diskrimineerimiskeelu põhimõtet vaid osas, mis puudutab võrreldavas olukorras olevate tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötajate erinevat kohtlemist, siis ei kuulu tähtajalise töölepinguga töötajate teatavate kategooriate võimalik erinev kohtlemine raamkokkuleppes tunnustatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 72 ning seal viidatud kohtupraktika).

88

Eelkõige raamkokkuleppe klausli 4 eesmärk on kohaldada diskrimineerimiskeelu põhimõtet tähtajaliste töötajate suhtes, takistamaks seda, et tööandja võiks kasutada sellise iseloomuga töösuhet selleks, et jätta need töötajad ilma õigustest, mis on tähtajatutel töötajatel (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

89

Asjaolu, et teatavatel tähtajalistel töötajatel, näiteks ülikoolide teadustöötajatel, puudub oma tähtajalise töökoha tähtajatuks muutmise võimalus, samas kui see võimalus on tähtajalistel avalik-õiguslike teadusasutuste teadustöötajatel, kujutab endast tähtajaliste töötajate kahe kategooria erinevat kohtlemist.

90

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad teatavatel tingimustel ette võimaluse muuta avalik-õiguslike teadusasutuste tähtajaliste teadustöötajate olukord stabiilseks, kuid välistavad selle võimaluse ülikoolide tähtajalistele teadustöötajatele.

91

Oma neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausliga 4 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis erandina esiteks kõikide avalik-õiguslike ja eraõiguslike töötajate suhtes kehtivast üldreeglist, mille kohaselt on alates 2018. aastast määratud tähtajalise töösuhte maksimaalseks pikkuseks 24 kuud (kaasa arvatud pikendused ja uuendamised), ning teiseks avalik-õiguslike asutuste töötajate suhtes kehtivast reeglist, mille kohaselt on selliste töösuhete vormide kasutamine seatud sõltuvusse sellest, et avalik-õiguslikel asutustel esinevad „ajutised ja erakorralised vajadused“, lubavad ülikoolidel sõlmida teadustöötajatega kolmeaastased tähtajalised lepingud, mida saab pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, ega näe lepingu sõlmimise või pikendamise tingimusena ette ülikooli ajutiste või erakorraliste vajaduste olemasolu, ning võimaldavad ülikoolil isegi selle viieaastase perioodi lõpus sama isiku või teiste isikutega sõlmida teise sama tüüpi tähtajalise lepingu, et rahuldada samu, eelmise lepinguga seotud õppe- ja teadustöö vajadusi.

92

Sellega seoses on käesoleva kohtuotsuse punktides 87 ja 88 meenutatud, et kuna raamkokkuleppega rakendati ja täpsustati diskrimineerimiskeelu põhimõtet vaid osas, mis puudutab võrreldavas olukorras olevate tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötajate erinevat kohtlemist, siis ei kuulu tähtajalise töölepinguga töötajate teatavate kategooriate võimalik erinev kohtlemine raamkokkuleppes tunnustatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse. Eeskätt on raamkokkuleppe klausli 4 eesmärk kohaldada diskrimineerimiskeelu põhimõtet tähtajaliste töötajate suhtes, takistamaks seda, et tööandja võiks kasutada sellise iseloomuga töösuhet selleks, et jätta need töötajad ilma õigustest, mis on tähtajatutel töötajatel.

93

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpselt märkinud, millise kategooria tähtajatuid töötajaid tuleb võrrelda A-tüüpi töölepingu sõlminud teadustöötajatega, näib küsimus puudutavat pigem järjestikuste tähtajaliste töölepingute sõlmimist, mille kuritarvitamise eest on ette nähtud sanktsioonid raamkokkuleppe klausli 5 alusel, mitte aga tähtajaliste teadustöötajate ja võrreldavate tähtajatute töötajate vahelist diskrimineerimist.

94

Järelikult tuleb neljandale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis erandina esiteks kõikide avalik-õiguslike ja eraõiguslike töötajate suhtes kehtivast üldreeglist, mille kohaselt on alates 2018. aastast määratud tähtajalise töösuhte maksimaalseks pikkuseks 24 kuud (kaasa arvatud pikendused ja uuendamised), ning teiseks avalik-õiguslike asutuste töötajate suhtes kehtivast reeglist, mille kohaselt on selliste töösuhete vormide kasutamine seatud sõltuvusse sellest, et avalik-õiguslikel asutustel esinevad ajutised ja erakorralised vajadused, lubavad ülikoolidel sõlmida teadustöötajatega kolmeaastased tähtajalised lepingud, mida saab pikendada maksimaalselt kaheks aastaks, ega näe lepingu sõlmimise või pikendamise tingimusena ette ülikooli ajutiste või erakorraliste vajaduste olemasolu, ning võimaldavad ülikoolil isegi selle viieaastase perioodi lõpus sama isiku või teiste isikutega sõlmida teise sama tüüpi tähtajalise lepingu, et rahuldada samu, eelmise lepinguga seotud õppe- ja teadustöö vajadusi.

95

Kuuenda küsimusega, mis esitati alles kohtuasjas C‑40/20, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausli 4 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt üksnes teatavat tüüpi tähtajalise lepingu või tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajatel on juhul, kui nad on läbinud riikliku atesteerimise, võimalus läbida hindamismenetlus kaasprofessorina töölevõtmise eesmärgil, samas kui sellist võimalust ei anta samuti riikliku atesteerimise läbinud teist tüüpi tähtajalise lepingu sõlminud teadustöötajatele, kui nad teevad sama kutsetööd ja osutavad üliõpilastele samu haridusteenuseid kui kaks esimest teadustöötajate kategooriat.

96

Kolmandale ja neljandale küsimusele antud vastustest nähtub, et raamkokkuleppe klausel 4 puudutab ainult tähtajalise töölepinguga töötajate ja samas sektoris töötavate tähtajatu töölepinguga töötajate vahelist diskrimineerimist. Klausli 4 kohaldamisalasse ei kuulu kahe tähtajaliste töötajate kategooria ebavõrdne kohtlemine ega järelikult ka – nagu põhikohtuasjades – A-tüüpi lepinguga ja B-tüüpi lepinguga teadustöötajate ebavõrdne kohtlemine.

97

Seevastu kuulub nimetatud klausli kohaldamisalasse tähtajatu lepinguga teadustöötajate ja A-tüüpi lepinguga teadustöötajate ebavõrdne kohtlemine, sest viimati nimetatutel ei ole õigust läbida hindamismenetlust professori ametikohale kinnitamiseks seaduse nr 240/2010 artikli 24 lõike 6 alusel.

98

Kuigi üldjuhul on kõnealuste meetmete laadi ja eesmärkide kindlaksmääramine eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja väljakujunenud kohtupraktikast, et karjääriarengu tingimusi tuleb pidada „töötingimusteks“ raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 22. märtsi 2018. aasta kohtumäärus Centeno Meléndez, C‑315/17, ei avaldata, EU:C:2018:207, punktid 46–48 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Ent väljakujunenud kohtupraktika järgi nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille spetsiifiline väljendus on raamkokkuleppe klausli 4 lõige 1, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Raamkokkuleppega rakendati ja täpsustati diskrimineerimiskeelu põhimõtet vaid osas, mis puudutab võrreldavas olukorras olevate tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötajate erinevat kohtlemist (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et hindamaks, kas puudutatud isikud teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses, tuleb vastavalt raamkokkuleppe klausli 3 lõikele 2 ja klausli 4 lõikele 1 välja selgitada, kas kõiki tegureid, nagu töö iseloomu, väljaõppe- ja töötingimusi, arvesse võttes võib neid isikuid pidada võrreldavas olukorras olevaiks (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Kui on tõendatud, et tähtajalised töötajad täitsid oma töölepingu kestuse jooksul samu ülesandeid nagu sama tööandja palgal olevad tähtajatud töötajad või töötasid samal kohal nagu viimati nimetatud töötajad, siis tuleb põhimõtteliselt asuda seisukohale, et nende kahe kategooria töötajad on võrreldavas olukorras (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Käesoleval juhul on üksnes liikmesriigi kohtu ülesanne kindlaks teha, kas A-tüüpi lepingu sõlminud teadustöötajad on tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajatega võrreldavas olukorras, võttes arvesse kõiki käesoleva kohtuotsuse punktis 101 mainitud asjaolusid.

104

Eelotsusetaotluse järgi näib eelotsusetaotluse esitanud kohus arvavat, et eri kategooria teadustöötajatele antud ülesanded on identsed.

105

Mis puudutab võimalikku objektiivset põhjust, mis õigustaks kahe teadustöötajate kategooria ebavõrdset kohtlemist, siis olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb raamkokkuleppe klausli 4 lõikes 1 sätestatud mõistest „objektiivsed põhjused“ aru saada nii, et see ei võimalda tähtajaliste töötajate ja tähtajatute töötajate erinevat kohtlemist põhjendada asjaoluga, et erinev kohtlemine on ette nähtud üldise ja abstraktse normiga, nagu seadus või kollektiivleping (17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Consulmarketing, C‑652/19, EU:C:2021:208, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Vastupidi, nimetatud mõiste nõuab, et tuvastatud ebavõrdne kohtlemine oleks põhjendatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjasse puutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldaksid kontrollida, kas see ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige nende tööülesannete eripärast, mille täitmiseks tähtajalised töölepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete iseloomust või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi täitmise vajadustest (17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Consulmarketing, C‑652/19, EU:C:2021:208, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Käesoleval juhul ei too eelotsusetaotluse esitanud kohus esile ühtegi objektiivset põhjust, mis võiks õigustada ebavõrdset kohtlemist, mille ta näib olevat tuvastanud ning mis seisneb selles, et tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajatele on antud võimalus ja A-tüüpi lepingu sõlminud teadustöötajatele ei ole antud võimalust läbida hindamismenetlus kaasprofessorina töölevõtmise eesmärgil. Seega tundub olevat tegemist – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajate ja A-tüüpi lepingu sõlminud teadustöötajate ebavõrdse kohtlemisega, rikkudes raamkokkuleppe klauslit 4.

108

Järelikult tuleb kuuendale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klausli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajatel juhul, kui nad on läbinud riikliku atesteerimise, võimalus läbida hindamismenetlus kaasprofessorina töölevõtmise eesmärgil, samas kui sellist võimalust ei anta samuti riikliku atesteerimise läbinud ja tähtajalise lepingu sõlminud teadustöötajatele, kui nad teevad sama kutsetööd ja osutavad üliõpilastele samu haridusteenuseid kui tähtajatu lepingu sõlminud teadustöötajad.

109

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: