1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses osaliselt tühistada nõukogu 7. oktoobri 2019. aasta otsuse (EL) 2019/1754 Euroopa Liidu ühinemise kohta päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooniga (ELT 2019, L 271, lk 12; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon kirjutati alla 20. märtsil 1883 Pariisis ja vaadati viimati läbi 14. juulil 1967 Stockholmis ning seda muudeti 28. septembril 1979 (United Nations Treaty Series, 828. kd, nr 11851, lk 305; edaspidi „Pariisi konventsioon“). Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on selle konventsiooni osalised.

3

Pariisi konventsiooni artiklis 1 on muu hulgas ette nähtud, et riigid, kelle suhtes seda kohaldatakse, moodustavad liidu tööstusomandi kaitseks, mis hõlmab patentide, kasulike mudelite, disainilahenduste, kaubamärkide, ärinimede, geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitset ning kõlvatu konkurentsi tõkestamist.

4

Pariisi konventsiooni artikli 19 kohaselt säilitavad konventsiooniosalised riigid õiguse sõlmida omavahel eraldi kokkuleppeid tööstusomandi kaitseks.

5

Päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni kokkulepe kirjutati alla 31. oktoobril 1958 ja vaadati uuesti läbi 14. juulil 1967 Stockholmis ning seda muudeti 28. septembril 1979 (United Nations Treaty Series, 828. kd, nr 13172, lk 205; edaspidi „Lissaboni kokkulepe“). See on Pariisi konventsiooni artikli 19 tähenduses eraldi kokkulepe, millega võib ühineda iga riik, kes on selle konventsiooni osaline.

6

Seitse liidu liikmesriiki, nimelt Bulgaaria Vabariik, Tšehhi Vabariik, Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik, Ungari, Portugali Vabariik ja Slovaki Vabariik, on Lissaboni kokkuleppe osalised. Seevastu liit ei ole selle kokkuleppe osaline, millega võivad ühineda ainult riigid.

7

Lissaboni kokkuleppe artikli 1 kohaselt moodustavad riigid, kelle suhtes seda kokkulepet kohaldatakse, Pariisi konventsiooniga kehtestatud tööstusomandi kaitse liidu raames eriliidu (edaspidi „eriliit“) ja kohustuvad selle kokkuleppe kohaselt oma territooriumil kaitsma eriliidu teiste osalisriikide kaupade päritolunimetusi, mis on päritoluriigis sellisena tunnustatud ja kaitstud ning mis on registreeritud Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) rahvusvahelises büroos.

8

Päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooni (ELT 2019, L 271, lk 15; edaspidi „Genfi redaktsioon“) artiklis 21 „Liikmesus Lissaboni Liidus“ on ette nähtud:

„Kokkuleppeosalised on sama eriliidu liikmed, kuhu kuuluvad Lissaboni kokkuleppe [31. oktoobri 1958. aasta algredaktsiooni] või [Lissaboni kokkuleppe Stockholmis 14. juulil 1967 läbi vaadatud ja 28. septembril 1979 muudetud] redaktsiooni osalisriigid, olenemata sellest, kas nad on Lissaboni kokkuleppe [31. oktoobri 1958. aasta algredaktsiooni] või [Lissaboni kokkuleppe Stockholmis 14. juulil 1967 läbi vaadatud ja 28. septembril 1979 muudetud] redaktsiooni osalised.“

9

Genfi redaktsiooni artikli 22 „Eriliidu assamblee“ lõikes 4 on sätestatud:

„ [Otsuste tegemine assamblees]

[…]“.

10

Genfi redaktsiooni artikli 28 „Käesoleva redaktsiooni osaliseks saamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„[Tingimustele vastamine] Artikli 29 ning käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt

[täpsustatud sõnastus]

11

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 on märgitud:

„Selleks et liit saaks nõuetekohaselt teostada oma ainupädevust Genfi redaktsiooniga hõlmatud valdkondades ja täita oma ülesandeid põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ulatusliku kaitsesüsteemi kontekstis, peaks liit ühinema Genfi redaktsiooniga ja saama selle osaliseks.“

12

Otsuse artikli 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Euroopa Liidu ühinemine [Genfi redaktsiooniga] kiidetakse liidu nimel heaks.“

13

Otsuse artiklis 3 on ette nähtud:

„Liikmesriikidele, kes seda soovivad, antakse käesolevaga luba asjakohasel juhul koos liiduga Genfi redaktsioon liidu huvides ja liidu ainupädevust täielikult austades ratifitseerida või sellega ühineda.“

14

Sama otsuse artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Vastavalt ELi lepingu artikli 17 lõikele 1 esindab eriliidus liitu ning liikmesriike, kes vastavalt käesoleva otsuse artiklile 3 Genfi redaktsiooni ratifitseerivad või sellega ühinevad, komisjon. Liit vastutab selle tagamise eest, et liit ja need liikmesriigid, kes vastavalt käesoleva otsuse artiklile 3 Genfi redaktsiooni ratifitseerivad või sellega ühinevad, kasutavad oma õigusi ja täidavad oma kohustusi.

[…]

2.   Liit hääletab eriliidu assamblees ning Genfi redaktsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud liikmesriigid ei kasuta oma hääleõigust.“

15

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta määruse (EL) 2019/1753 liidu tegevuse kohta pärast liidu ühinemist päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooniga (ELT 2019, L 271, lk 1) artikli 11 „Üleminekusätted seoses Lissaboni kokkuleppe alusel juba registreeritud liikmesriikidest pärit päritolunimetustega“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga sellise toote päritolunimetuse puhul, mis on kaitstud mõne käesoleva määruse artiklis 1 nimetatud määrusega ja mis on pärit Lissaboni kokkuleppe osaliseks olevast liikmesriigist, peab asjaomane liikmesriik Genfi redaktsiooni artikli 5 lõike 2 punktis ii osutatud füüsilise või juriidilise isiku taotluse või Genfi redaktsiooni artikli 1 punktis xvii määratletud soodustatud isiku taotluse alusel või liikmesriigi omal algatusel taotlema:

[…]“.

16

Eriliidu assamblee moodustas septembris 2008 töörühma, millele tehti ülesandeks valmistada ette Lissaboni kokkuleppe uuesti läbivaatamine kokkuleppe parendamiseks ja atraktiivsemaks muutmiseks, säilitades samas selle põhimõtted ja eesmärgid.

17

Lissaboni kokkuleppe 28 osalisriigi delegatsioonid ja kaks eridelegatsiooni, sealhulgas liidu delegatsioon, ning teatud arv vaatlejate delegatsioone kutsuti osalema diplomaatilisel konverentsil, mis toimus Genfis 11.–21. maini 2015, et analüüsida töörühma ettevalmistatud uuesti läbi vaadatud Lissaboni kokkuleppe projekti ja võtta see vastu.

18

Pidades silmas liidu osalemist diplomaatilisel konverentsil, võttis komisjon 30. märtsil 2015 vastu soovituse niisuguse otsuse vastuvõtmiseks Euroopa Liidu Nõukogu poolt, millega antakse luba alustada läbirääkimisi päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe uuesti läbi vaadatud redaktsiooni üle. Soovituses kutsus komisjon eelkõige nõukogu üles tuginema oma otsuses ELTL artiklile 207 ning ELTL artikli 218 lõigetele 3 ja 4, arvestades liidule ELTL artikli 3 lõikega 1 ühise kaubanduspoliitika valdkonnas antud ainupädevust.

19

Nõukogu võttis 7. mail 2015 vastu otsuse 8512/15, millega antakse luba alustada läbirääkimisi päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe uuesti läbi vaadatud redaktsiooni üle osas, mis puudutab liidu pädevusse kuuluvaid küsimusi. Vastupidi komisjoni soovitusele põhines see otsus ELTL artiklil 114 ning ELTL artikli 218 lõigetel 3 ja 4.

20

Käesoleva kohtuotsuse punktis 17 nimetatud diplomaatiline konverents võttis 20. mail 2015 vastu Genfi redaktsiooni, mis avati allakirjutamiseks järgmisel päeval. Selle redaktsiooni artikli 28 lõike 1 punkti iii kohaselt võib mis tahes valitsustevaheline organisatsioon redaktsioonile alla kirjutada ja selle osaliseks saada.

21

Euroopa Kohus leidis oma 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuses komisjon vs. nõukogu (uuesti läbi vaadatud Lissaboni kokkulepe) (C‑389/15, EU:C:2017:798), et Genfi redaktsiooni üle läbirääkimiste pidamine kuulub liidu ainupädevusse, mille ELTL artikli 3 lõige 1 annab talle ELTL artikli 207 lõikes 1 nimetatud ühise kaubanduspoliitika valdkonnas. Seetõttu tühistas Euroopa Kohus otsuse 8512/15, kuid säilitas selle toime kuni ajani, mil mõistliku aja jooksul, mis ei ületa kuut kuud alates kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub ELTL artiklitel 207 ja 218 põhinev nõukogu uus otsus.

22

Nõukogu täitis selle kohtuotsuse 5. märtsil 2018, kui ta ELTL artikli 207 alusel koostoimes ELTL artikli 218 lõigetega 3 ja 4 võttis vastu otsuse (EL) 2018/416, millega antakse luba alustada läbirääkimisi päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva muudetud Lissaboni kokkuleppe üle (ELT 2018, L 75, lk 23).

23

Komisjon esitas 27. juulil 2018 ettepaneku võtta ELTL artikli 207 ja artikli 218 lõike 6 punkti a alusel vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu ühinemise kohta päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooniga (dokument COM(2018) 350 final). Arvestades liidu ainupädevust selle redaktsiooni üle läbirääkimiste pidamisel, oli ettepanekus ette nähtud, et ainult liit ühineb sellega.

24

Nõukogu edastas 15. märtsil 2019 Euroopa Parlamendile liidu Genfi redaktsiooniga ühinemist käsitleva nõukogu otsuse eelnõu, milles lubati kõigil liikmesriikidel, kes seda soovivad, ühineda selle redaktsiooniga koos liiduga. Parlament andis 16. aprillil 2019 eelnõule nõusoleku.

25

Kuna komisjon seda eelnõu ei toetanud, võttis nõukogu 7. oktoobril 2019 vaidlustatud otsuse vastu ühehäälselt vastavalt ELTL artikli 293 lõikele 1.

26

Otsuse vastuvõtmist käsitlevasse nõukogu protokolli kantud avalduses vaidles komisjon esiteks vastu võimalusele lubada kõikidel liidu liikmesriikidel, kes seda soovivad, Genfi redaktsiooni ratifitseerida või sellega paralleelselt liiduga ühineda ja teiseks kinnitas, et ta oleks olnud valmis nõustuma, et seitse liikmesriiki, kes olid juba pikka aega olnud Lissaboni kokkuleppe osalised ja kes olid selle kokkuleppe alusel juba arvukaid intellektuaalomandi õigusi registreerinud, lubataks liidu huvides Genfi redaktsiooniga ühineda.

27

Liit ühines Genfi redaktsiooniga 26. novembril 2019.

28

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

29

Nõukogu esitas eraldi dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 15. aprillil 2020, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 151 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

30

Komisjon esitas selle vastuväite kohta oma seisukohad 18. mail 2020.

31

Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2020. aasta otsusega liideti selle vastuväite läbivaatamine kohtuasja sisulise läbivaatamisega.

32

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

33

Euroopa Kohtu presidendi 17. detsembri 2020. aasta otsustega lubati Belgia Kuningriigil, Tšehhi Vabariigil, Kreeka Vabariigil, Prantsuse Vabariigil, Horvaatia Vabariigil, Itaalia Vabariigil, Ungaril, Madalmaade Kuningriigil, Austria Vabariigil ja Portugali Vabariigil astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

34

Nõukogu põhjendab vastuvõetamatuse vastuväidet, millega sisuliselt ühinevad menetlusse astunud liikmesriigid, sellega, et liidu õigusakti osaline tühistamine on võimalik vaid juhul, kui need osad, mis palutakse tühistada, on ülejäänud aktist eraldatavad.

35

Mis puudutab esimesena nõuet tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3, siis väidab nõukogu, et seda artiklit ei saa ülejäänud otsusest eraldada, ilma et selle sisu muutuks. Esiteks on nimetatud artikli 3 eesmärk koostoimes otsuse artikliga 1, millega on heaks kiidetud liidu ühinemine Genfi redaktsiooniga, tagada, et liit saaks selle redaktsiooniga hõlmatud valdkondades oma ainuvälispädevust nõuetekohaselt teostada, kuivõrd see lubab tal omada hääleõigust eriliidu assamblees. Nimelt, kuna Genfi redaktsiooni artikli 22 lõike 4 punkti b alapunkti ii kohaselt võib igal kokkuleppeosalisel valitsustevahelisel organisatsioonil olla selline arv hääli, mis võrdub tema nende liikmesriikide arvuga, kes on redaktsiooni osalised, jätaks vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamine liidu selles assamblees hääleõiguseta ja seega igasuguse võimaluseta teostada nõuetekohaselt ainupädevust Genfi redaktsiooniga hõlmatud valdkondades ning see muudaks otsuse ülejäänud sisu kokkusobimatuks selle väljakuulutatud eseme ja eesmärgiga.

36

Teiseks, kuna vaidlustatud otsuse artikkel 3 võimaldab liidu seitsmel liikmesriigil, kes on Lissaboni kokkuleppe osalised, saada Genfi redaktsiooni osalisteks, tagab see artikkel nendes liikmesriikides Lissaboni kokkuleppe alusel juba registreeritud päritolunimetuste kaitse vanemuse ja järjepidevuse.

37

Lisaks leiab nõukogu, et komisjoni nõue säilitada selle otsuse tühistatud osade toime neid liikmesriike puudutavas osas tõendab, et nimetatud otsuse artikkel 3 ei ole ülejäänud otsusest lahutatav.

38

Mis puudutab teisena nõuet tühistada vaidlustatud otsuse artikli 4 osad, mis viitavad liikmesriikidele, siis leiab nõukogu, et need osad on otsuse artiklist 3 lahutamatud ning seetõttu on see nõue vastuvõetamatu samadel põhjustel, mis on esitatud seoses artikli 3 tühistamise nõudega.

39

Toetades nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, lisab Itaalia Vabariik, et vastupidi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 sätestatud nõuetele ei ole hagi esitatud mitte parlamendi ja nõukogu vastu, vaid üksnes nõukogu vastu, kuigi vastavalt ELTL artikli 218 lõike 6 punkti a alapunktile iii andis parlament vaidlustatud otsusele nõusoleku, nagu nähtub ka selle preambulist. ELTL artikli 218 lõikes 6 ette nähtud menetlus eeldab tõelist kaasotsustamist nõukogu ja parlamendi vahel, kuna ilma parlamendi nõusolekuta ei saa nõukogu otsust arutada ega vastu võtta.

40

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu ja väidab, et tema hagi on vastuvõetav.

41

Nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväite üle otsustamiseks tuleb kõigepealt analüüsida Itaalia Vabariigi argumenti, et komisjoni hagi on vastuvõetamatu, kuna see on suunatud üksnes nõukogu vastu.

42

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et ELTL artikli 263 alusel tuleb tühistamishagi esitada vaidlustatud akti vastu võtnud institutsiooni vastu ning selline hagi on vastuvõetamatu osas, milles see on suunatud mõne teise institutsiooni vastu (11. septembri 2003. aasta kohtuotsus Austria vs. nõukogu, C‑445/00, EU:C:2003:445, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhul nähtub juba vaidlustatud otsuse pealkirjast, et selle on vastu võtnud nõukogu, ning lisaks on selge, et kuivõrd see otsus puudutab rahvusvahelise lepingu sõlmimist, on see vastu võetud ELTL artikli 218 lõike 6 alusel.

44

Selle sätte kohaselt on ainult nõukogul õigus võtta vastu otsus rahvusvahelise lepingu sõlmimise kohta. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 48 sisuliselt märkis, ei sea asjaolu, et ELTL artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktis a on ette nähtud, et teatud juhtudel võtab nõukogu sellise otsuse vastu pärast parlamendilt nõusoleku saamist, seda järeldust kahtluse alla, kuna sellist nõusolekut ei või segi ajada sõlmimise akti endaga, mille kohta on ELTL artikli 218 lõike 6 esimeses lõigus ette nähtud, et selle võtab nõukogu vastu üksi.

45

Neil asjaoludel on vaidlustatud otsusele vastavalt ELTL artikli 297 lõike 2 esimesele lõigule – mille kohaselt muudele kui seadusandlikele aktidele, milles ei ole adressaati märgitud, kirjutab alla need vastu võtnud institutsiooni president või eesistuja – õigesti alla kirjutanud ainult nõukogu eesistuja ning sellest allkirjast ilmneb seega otsuse vastuvõtja.

46

Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi argument tagasi lükata.

47

Nõukogu argumentide kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et liidu õigusakti osaline tühistamine on võimalik vaid juhul, kui need osad, mis palutakse tühistada, on ülejäänud aktist eraldatavad. See nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamisega muudetaks akti sisu. Mis puudutab vaidlustatud sätete eraldatavuse kontrollimist, siis see eeldab nende sätete ulatuse analüüsimist, et hinnata, kas nende tühistamine muudaks vaidlustatud akti mõtet ja sisu (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑425/13, EU:C:2015:483, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑205/16 P, EU:C:2017:840, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et küsimus, kas vaidlustatud akti osaline tühistamine muudaks selle akti sisu, kujutab endast objektiivset, mitte selle akti vastu võtnud institutsiooni poliitilise tahtega seotud subjektiivset kriteeriumi (26. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑401/19, EU:C:2022:297, punkt 19 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 39 märkis, seisneb vaidlustatud otsuse sisu käesoleval juhul liidu ühinemises Genfi redaktsiooniga, mis kiideti liidu nimel heaks selle otsuse artikliga 1.

50

Otsuse põhjenduses 6 on nimelt märgitud, et „[s]elleks et liit saaks nõuetekohaselt teostada oma ainupädevust Genfi redaktsiooniga hõlmatud valdkondades ja täita oma ülesandeid põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ulatusliku kaitsesüsteemi kontekstis, peaks liit ühinema Genfi redaktsiooniga ja saama selle osaliseks“.

51

Otsuse artiklites 2 ja 5 on kehtestatud ühinemise praktiline kord.

52

Nagu nõukogu ise möönab, lubab vaidlustatud otsuse artikkel 3 liikmesriikidel, kes seda soovivad, ratifitseerida Genfi redaktsiooni või sellega ühineda üksnes selleks, et lahendada teatud raskusi, mis tema hinnangul võivad ühinemisest tuleneda. Otsuse artiklis 4 on täpsustatud, kuidas eriliidus esindatakse liitu ja liikmesriike, kes selle redaktsiooni ratifitseerivad või sellega ühinevad, ning milline on liidu vastutus liidule ja liikmesriikidele sellest redaktsioonist tulenevate õiguste kasutamisel ja kohustuste täitmisel.

53

Seega on artiklite 3 ja 4 eesmärk võimaldada liikmesriikidel, kes seda soovivad, ratifitseerida Genfi redaktsiooni või sellega ühineda koos liiduga. Sellise ühinemise või ratifitseerimise vabatahtlikkusest tuleneb, et vaidlustatud otsuse artiklil 1 võib olla mõju olukorras, kus ükski liikmesriik ei kasuta artiklites 3 ja 4 ette nähtud võimalust.

54

Isegi kui sellisel olukorral peaksid olema tagajärjed – nagu väidab nõukogu – liidu võimalusele osaleda hääletamisel eriliidu assamblees ning Lissaboni kokkuleppe alusel liikmesriikides registreeritud päritolunimetuste kaitse vanemuse ja järjepidevuse tagamisele, ei mõjutaks see vaidlustatud otsuse artikli 1 õiguslikku ulatust ega seaks kahtluse alla liidu ühinemist Genfi redaktsiooniga, mis on selle otsuse sisu, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 49 on rõhutatud.

55

Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse sätted, mille komisjon palub tühistada, on ülejäänud otsusest eraldatavad.

56

Vastupidi nõukogu väidetele ei sea seda järeldust kahtluse alla asjaolu, et komisjon on palunud Lissaboni kokkuleppe osalisteks olevate liikmesriikide osas säilitada vaidlustatud otsuse nende osade toime, mille ta palub tühistada. See asjaolu ei mõjuta nimelt kuidagi otsuse nende sätete eraldatavust, mis palutakse tühistada, ega seega hagi vastuvõetavust.

57

Eespool toodut silmas pidades tuleb nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

58

Komisjon põhjendab oma hagi kahe väitega.

59

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 218 lõiget 6 ja artikli 293 lõiget 1, ELL artikli 13 lõikes 2 ette nähtud pädevuse andmise põhimõtet ning institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet ja komisjoni algatusõigust.

60

Esimesena väidab komisjon, et ta ei ole teinud ettepanekut lubada liikmesriikidel Genfi redaktsioon ratifitseerida või sellega ühineda ega mingil juhul sellega nõustunud, vaid ta tegi üksnes ettepaneku, et liit ühineb sellega. Kuigi ELTL artikli 293 lõike 1 kohaselt võib nõukogu komisjoni ettepanekut muuta ühehäälselt, ei olnud käesoleval juhul olemas mingit ettepanekut lubada liikmesriikidel Genfi redaktsioon ratifitseerida või sellega ühineda, mistõttu ei saanud seda ka muuta. Vastupidise väitmine tähendaks, et nõukogu võiks komisjoni ettepanekule ühehäälselt lisada mida iganes, sõltumata ettepaneku esemest. Kohtupraktika nõuab aga, et komisjoni ettepaneku mis tahes muutmist analüüsitaks lähtuvalt ettepaneku esemest ja eesmärgist. Lisades liidu ühinemisele üldise loa liikmesriikide ühinemiseks, võttis nõukogu tegelikult samas ametlikus aktis vastu teise eraldiseisva otsuse, mida komisjoni ettepanekus ei olnud.

61

Teisena vaidleb komisjon oma repliigis vastu põhjustele, millele nõukogu tugines komisjoni ettepaneku muutmise põhjendamiseks, nimelt vajadusele tagada, et liidul oleks eriliidu assamblees hääleõigus, ning säilitada seitsmes liikmesriigis, kes olid juba Lissaboni kokkuleppe osalised, selle kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitse vanemus ja järjepidevus.

62

Esiteks, kui lubada liikmesriikidel Genfi redaktsioon ratifitseerida või sellega ühineda, ei taga see, et seda õigust kasutatakse, ega järelikult ka seda, et liidul on eriliidu assamblees hääleõigus. Igal juhul ei tohiks hääleõiguse tähtsust üle hinnata. Nimelt teeb eriliidu assamblee otsuseid ainult haldusküsimuste kohta ja enamikul juhtudel konsensuse alusel.

63

Mis puudutab teiseks Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitse vanemust ja järjepidevust, siis võib kohaldatavaid õigusnorme tõlgendada nii, et need võimaldavad neid päritolunimetusi arvesse võtta. Küsimuses, mis puudutab ainult Lissaboni kokkuleppe osaliseks olevat seitset liikmesriiki, piisab igal juhul sellest, kui nad ei ühine Genfi redaktsiooniga, selleks et Lissaboni kokkulepe nende suhtes jätkuvalt kehtiks ning et vanemus ja järjepidevus oleksid tagatud.

64

Itaalia Vabariik leiab kõigepealt, et esimene väide on põhjendamatu, kuna ELTL artikli 293 lõige 1 ei ole kohaldatav menetlusele, mida reguleerib ELTL artikkel 218. Nimelt nähtub viimati nimetatud artiklist, et selles ette nähtud menetlus põhineb nõukogu otsusel, mis on vastu võetud komisjoni „soovituse“ alusel, mis vastavalt ELTL artiklile 288 ei ole siduv akt. Nõukogul on seega lai pädevus, et nõustuda komisjoni soovitusega läbirääkimiste pidamiseks ja seejärel lepingu sõlmimiseks või see soovitus tagasi lükata või seda muuta. Täpsemalt reguleerib lepingu sõlmimise otsust ELTL artikli 218 lõige 6, mille kohaselt võtab nõukogu selle otsuse vastu „läbirääkija ettepaneku põhjal“. Komisjon ei sekku iseenesest lepingu sõlmimise menetlusse, vaid osaleb üksnes lepingu üle läbirääkijana. Seega ei saa nimetatud menetluse raames komisjoni ettepanekut, mis on kohandatud rahvusvaheliste lepingute eripärale, samastada ELTL artikli 293 lõikes 1 ette nähtud ettepanekuga.

65

Esimesena märgib nõukogu, et Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas tunnistanud, et esinevad vormi- ja sisunõue, mida nõukogu peab järgima, kui ta muudab komisjoni ettepanekut ELTL artikli 293 lõike 1 tähenduses.

66

Mis puudutab vorminõuet, siis juhul, kui komisjon ei nõustu nõukogu tehtud muudatusega, peab nõukogu tegema ühehäälse otsuse. Käesoleval juhul järgis nõukogu seda vorminõuet, kui ta muutis komisjoni ettepanekut ühehäälselt.

67

Mis puudutab sisunõuet, siis ei tohiks nõukogu takistada komisjoni ettepanekuga taotletavate eesmärkide saavutamist. Täpsemalt peaksid ettepanekusse tehtud muudatused jääma selle ettepaneku kohaldamisalasse, nagu komisjon on selle määratlenud. Nii on see juhul, kui nõukogu järgib komisjoni kavatsusi ega muuda ettepaneku eset ega eesmärki.

68

Nõukogu mainib, et käesoleval juhul märkis komisjon käesoleva kohtuotsuse punktis 23 viidatud ettepaneku seletuskirjas, et „[s]elleks et liit saaks nõuetekohaselt teostada oma ainupädevust seoses […] Genfi redaktsiooniga ja täita oma ülesandeid põllumajandustoodete geograafiliste tähiste ulatusliku kaitsesüsteemi kontekstis, peaks EL saama kokkuleppeosaliseks“. Ta rõhutab samuti, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 6 on märgitud, et „[s]elleks et liit saaks nõuetekohaselt teostada oma ainupädevust Genfi redaktsiooniga hõlmatud valdkondades ja täita oma ülesandeid põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ulatusliku kaitsesüsteemi kontekstis, peaks liit ühinema Genfi redaktsiooniga ja saama selle osaliseks“.

69

Seega jäi nõukogu komisjoni ettepaneku väljakuulutatud eesmärgi piiresse. Nõukogu leiab, et kui ettepanekut ei oleks muudetud, ei oleks see võimaldanud seda eesmärki saavutada kahes mõttes: ühelt poolt ei oleks liidul olnud eriliidu assamblees hääleõigust ning teiselt poolt oleks Lissaboni kokkuleppe alusel selle kokkuleppe osaliseks oleva seitsme liikmesriigi registreeritud geograafiliste tähiste vanemus ära langenud pärast seda, kui liit oleks eriliidu uue osalisena geograafilised tähised registreerinud ex novo Genfi redaktsiooni alusel.

70

Teisena väidab nõukogu, et nõustumine käesoleva kohtuotsuse punktis 60 esitatud komisjoni argumendiga, mille kohaselt on komisjoni ettepanekut muutva nõukogu otsuse vastuvõtmine võrdväärne ettepaneku puudumisega, muudaks sisutühjaks ELTL artikli 293 lõikega 1 nõukogule antud õiguse ettepanekut muuta, võttes sellelt sättelt igasuguse soovitava toime.

71

Kolmandana märgib nõukogu, et vastupidi komisjoni väidetele ei võtnud ta sama ametliku aktiga vastu kahte otsust, millest üks põhines komisjoni ettepanekul ja teine mitte. Vaidlustatud otsuse artiklisse 3 nõukogu tehtud muudatuse eesmärk ei olnud anda liikmesriikidele luba ühineda Genfi redaktsiooniga, et nad saaksid oma pädevust teostada, vaid teenida täielikult selle ettepaneku eset ja eesmärki, et liit saaks tegutseda eriliidu assamblees tõhusalt ja kaitsta liikmesriikide huve. Selles kontekstis meenutab nõukogu, et liikmesriikidele antud luba anti tingimusel, et „liidu ainupädevust täielikult austa[takse]“. Lisaks on nõukogu liidu ja selle liikmesriikide rahvusvahelise esindatuse ühtsuse tagamiseks usaldanud komisjonile liidu ja kõigi nende liikmesriikide esindamise, kes soovivad seda luba kasutada.

72

Sellega seoses märgib Austria Vabariik, et see, kui liikmesriikidel lubataks Genfi redaktsiooniga ühineda rangelt liidu ainupädevust austades, kuid ilma et liit sellega ühineks, oleks mõttetu. Vaidlustatud otsuse artikli 4 kohaselt on liit nimelt kohustatud tagama liidu ja nende liikmesriikide õiguste kasutamise ja kohustuste täitmise, kes Genfi redaktsiooni ratifitseerivad või sellega ühinevad, ning ainult liit hääletab eriliidu assamblees, kusjuures liikmesriigid, kes on Genfi redaktsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud, ei kasuta oma hääleõigust.

73

Neljandana leiab nõukogu, et käesoleva kohtuotsuse punktis 26 mainitud komisjoni avaldus, mille kohaselt ta oli valmis nõustuma, et Lissaboni kokkuleppe osaliseks oleval seitsmel liikmesriigil, kes olid selle kokkuleppe alusel juba arvukaid intellektuaalomandi õigusi registreerinud, lubataks liidu huvides Genfi redaktsiooniga ühineda, on oluline vähemalt kolmes mõttes. Esiteks tunnistab komisjon selle avaldusega, et luba, mille nõukogu andis liikmesriikidele või vähemalt mõnele nende hulgast, on liidu huvides. Teiseks on komisjon vaikimisi nõus sellega, et nõukogu võib sellist luba rakendada, muutes komisjoni ettepanekut. Kolmandaks möönab komisjon, et niisugune luba on võimalik valdkonnas, mis kuulub liidu ainupädevusse.

74

Tšehhi Vabariik ja Portugali Vabariik vaidlevad vastu komisjoni väitele, et Lissaboni kokkulepet kohaldatakse jätkuvalt selle osaliseks oleva seitsme liikmesriigi suhtes, kui nad ei ühine Genfi redaktsiooniga, tagades seega juba registreeritud geograafiliste tähiste kaitse järjepidevuse. Määruse 2019/1753 artiklis 11 on seoses Lissaboni kokkuleppe alusel juba registreeritud liikmesriikide päritolunimetusi reguleerivate üleminekusätetega nimelt ette nähtud nende päritolunimetuste rahvusvaheline registreerimine Genfi redaktsiooni alusel tingimusel, et asjaomane liikmesriik on Genfi redaktsiooni ratifitseerinud või on sellega ühinenud vaidlustatud otsuse artiklis 3 nimetatud loa alusel.

75

Esimeses väites leiab komisjon sisuliselt, et kuna nõukogu muutis komisjoni ettepanekut sellise sätte lisamisega, mis lubab liikmesriikidel, kes seda soovivad, Genfi redaktsiooni ratifitseerida või sellega ühineda, siis tegutses ta väljaspool igasugust komisjoni algatust, rikkudes nii ELTL artikli 218 lõiget 6 ja artikli 293 lõiget 1 ning kahjustades ELL artikli 13 lõikest 2 tulenevat institutsioonidevahelist tasakaalu.

76

Kõigepealt tuleb analüüsida Itaalia Vabariigi argumenti, mille kohaselt ELTL artikli 293 lõige 1 ei ole kohaldatav niisuguse otsuse suhtes nagu vaidlustatud otsus, mis on vastu võetud ELTL artikli 218 lõike 6 alusel, kuna ELTL artikli 293 lõige 1 on kohaldatav ainult aktide vastuvõtmisele liidu sisetegevuse raames.

77

ELTL artikli 293 lõike 1 sõnastusest endast nähtub, et kui nõukogu teeb aluslepingute kohaselt otsuse komisjoni ettepaneku põhjal, võib ta ettepanekut muuta vaid ühehäälselt, välja arvatud artikli 293 lõikes 1 nimetatud EL toimimise lepingu teatud sätetes nimetatud juhtudel.

78

Ent esiteks ei ole ELTL artikkel 218 nende sätete hulgas.

79

Teiseks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 sisuliselt märkis, on ELTL artikli 293 lõige 1 kohaldatav kõikidele liidu õigusaktidele, mille vastuvõtmisel teeb nõukogu otsuse komisjoni ettepaneku põhjal, sõltumata sellest, kas need aktid kuuluvad liidu sise- või välistegevuse valdkonda. Täpsemalt ei võimalda miski selle sätte sõnastuses välistada selle kohaldatavust ELTL artikli 218 lõikel 6 põhineva otsuse vastuvõtmise menetlusele, tingimusel et kui nõukogu niisuguse otsuse vastu võtab, teeb ta seda komisjoni ettepaneku põhjal.

80

Vastab tõele, et ELTL artikli 218 lõike 6 kohaselt võtab nõukogu vastu otsuse lepingu sõlmimise kohta läbirääkija ettepaneku põhjal.

81

Siiski, kuna nõukogu määras ELTL artikli 218 lõike 3 alusel komisjoni läbirääkijaks, võtab ta selle otsuse vastu tingimata komisjoni ettepaneku põhjal.

82

Sellest järeldub, et ELTL artikli 293 lõige 1 on kohaldatav, kui nõukogu võtab komisjoni ettepaneku põhjal vastu otsuse, mis põhineb ELTL artikli 218 lõikel 6. Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi argument tagasi lükata.

83

Selleks et hinnata, kas käesoleval juhul rikkus nõukogu ELTL artikli 293 lõiget 1, väärib meeldetuletamist, et selle sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda ELL artikli 13 lõikest 2, mille kohaselt tegutseb liidu iga institutsioon talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele. Viimati nimetatud säte väljendab liidu institutsioonilisele struktuurile omast institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet, mille kohaselt on nõutav, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus EPSU vs. komisjon, C‑928/19 P, EU:C:2021:656, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

ELL artikli 13 lõikes 2 on lisaks sätestatud, et liidu institutsioonid on omavahelises koostöös üksteise suhtes lojaalsed.

85

Selles kontekstis tuleb märkida, et ELL artikli 17 lõike 2 teise lause kohaselt võetakse muud liidu õigusaktid kui seadusandlikud aktid komisjoni ettepaneku põhjal vastu siis, kui see on ette nähtud aluslepingutes.

86

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 80 ja 81 on meenutatud, tuleneb ELTL artikli 218 lõigetest 3 ja 6, et otsus kõnealuse rahvusvahelise lepingu sõlmimise kohta võetakse vastu komisjoni kui nimetatud läbirääkija ettepaneku põhjal.

87

Ent Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et komisjonile ELL artikli 17 lõike 2 teise lausega antud algatuspädevus ei piirdu ettepaneku esitamisega. Nimelt, selle pädevuse alusel on komisjonil, kes vastavalt ELL artikli 17 lõikele 1 edendab liidu üldisi huve ja teeb sel eesmärgil asjakohaseid algatusi, üldjuhul õigus otsustada, kas ta esitab ettepaneku või mitte, ning selle esitamise korral määrata kindlaks ettepaneku ese, eesmärk ja sisu ning niikaua, kui nõukogu ei ole otsustanud, oma ettepanekut muuta või ka vajaduse korral see tagasi võtta (vt selle kohta 14. aprilli 2015. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑409/13, EU:C:2015:217, punktid 70 ja 74).

88

Komisjoni algatuspädevuse teostamine on seega lahutamatult seotud üldiste huvide edendamise ülesandega, mis talle on ELL artikli 17 lõikega 1 antud.

89

ELTL artikli 293 kohaselt kaasneb selle algatuspädevusega kahekordne tagatis.

90

Esiteks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 77, on ELTL artikli 293 lõikes 1 sätestatud, et kui nõukogu teeb aluslepingute kohaselt otsuse komisjoni ettepaneku põhjal, võib ta ettepanekut muuta vaid ühehäälselt, välja arvatud selles sättes viidatud EL toimimise lepingu teatud sätetes nimetatud juhtudel.

91

Teiseks on ELTL artikli 293 lõikes 2 ette nähtud, et niikaua kui nõukogu ei ole otsustanud, võib komisjon muuta oma ettepanekut ükskõik millal liidu õigusakti vastuvõtmiseni viiva menetluse jooksul.

92

ELTL artikkel 293 tagab seega institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtte järgimise, kaaludes omavahel eelkõige ELL artikli 17 lõikest 2 tulenevat komisjoni pädevust ja ELL artikli 16 lõikes 1 ette nähtud nõukogu pädevust, mis tähendab – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 83 –, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega.

93

Sellest järeldub muu hulgas, et nõukogu muutmispädevus ei või ulatuda nii kaugele, et tal oleks lubatud komisjoni ettepanekut moonutada viisil, mis takistab ettepanekuga taotletavate eesmärkide saavutamist ja mis seega muudab ettepaneku mõttetuks (vt seadusandliku akti ettepaneku tagasivõtmise kohta 14. aprilli 2015. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑409/13, EU:C:2015:217, punkt 83).

94

Euroopa Kohus on otsustanud, et see ei ole nii juhul, kui muudatused, mille nõukogu on teinud komisjoni ettepanekusse, ei välju ettepaneku esemest ega muuda selle eesmärki (vt selle kohta 30. mai 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, 355/87, EU:C:1989:220, punkt 44, ning 11. novembri 1997. aasta kohtuotsus Eurotunnel jt, C‑408/95, EU:C:1997:532, punkt 39).

95

Seega tuleb kontrollida, kas muudatus, mille nõukogu ühehäälselt tegi käesoleva kohtuotsuse punktis 23 viidatud komisjoni ettepanekusse ja millega ta lisas sätte, mis lubab liikmesriikidel, kes seda soovivad, Genfi redaktsiooni ratifitseerida või sellega ühineda, moonutas selle ettepaneku eset või eesmärki viisil, mis takistab ettepanekuga taotletavate eesmärkide saavutamist.

96

Siinkohal on oluline meenutada, et nimetatud ettepaneku ese seisnes ainult liidu ühinemises Genfi redaktsiooniga ja et selle ettepaneku eesmärk oli – nagu ilmneb ettepaneku seletuskirjast, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 68 – võimaldada liidul oma ainupädevust selle redaktsiooni kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades nõuetekohaselt teostada.

97

Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga e on liidule antud ainupädevus ühise kaubanduspoliitika valdkonnas. Vastavalt ELTL artikli 207 lõikele 1 rajaneb see poliitika ühtsetel põhimõtetel, eriti mis puutub intellektuaalomandi kaubandusaspektidesse, ning seda teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega.

98

Euroopa Kohus on juba sisuliselt täpsustanud, et Genfi redaktsioon on esiteks peamiselt mõeldud liidu ja kolmandate riikide vahelise kaubavahetuse hõlbustamiseks ja reguleerimiseks ning võib teiseks avaldada vahetut ja kohest mõju kõnealusele kaubavahetusele, mistõttu kuulub selle üle läbirääkimiste pidamine liidu ainupädevusse (vt selle kohta 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (uuesti läbi vaadatud Lissaboni kokkulepe), C‑389/15, EU:C:2017:798, punkt 74).

99

Teisena on ELTL artikli 2 lõikes 1 ette nähtud, et kui aluslepingud annavad liidule teatud valdkonnas ainupädevuse, võib õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta ainult liit.

100

Selles sättes on siiski lisatud, et liikmesriigid võivad sellises valdkonnas õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta ainult liidu volitusel.

101

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ELL artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõigetes 1 ja 2 nimetatud pädevuse andmise põhimõte ning institutsiooniline raamistik, mis on määratletud ELL artiklites 13–19, selleks et võimaldada liidul teostada talle aluslepingutega antud pädevust, kujutavad endast liidu ja selle õiguse eripärasid, mis on seotud liidu konstitutsioonilise ülesehitusega (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punkt 165).

102

Otsus anda liikmesriikidele selline volitus mõjutab aga aluslepingutega liidule antud ainupädevuse teostamise korda, kuna see võimaldab liikmesriikidel teostada pädevust, mis on aluslepingutega antud ainult liidule ja mida liit peab üldjuhul teostama üksi.

103

Sellest järeldub, et niisugune otsus väljendab täpset ja alternatiivset poliitilist valikut ühelt poolt selle, et liit teostab üksi ainupädevust, mis on talle konkreetses valdkonnas aluslepingutega antud, ja teiselt poolt selle vahel, et liit volitab liikmesriike seda pädevust teostama.

104

Selline valik kuulub liidu üldiste huvide hindamise alla, mille raames komisjon määratleb selle edendamiseks sobivaimad algatused ja millega – nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 88 – on ELL artikli 17 lõikega 2 sellele institutsioonile antud algatuspädevus lahutamatult seotud.

105

Järelikult moonutaks nõukogu muudatus, mille eesmärk on volitada liikmesriike teostama liidu ainupädevust, komisjoni sellise ettepaneku eesmärki ennast, milles on väljendatud valikut, et liit teostab seda pädevust üksi.

106

Käesoleval juhul oli komisjoni ettepaneku eesmärk just võimaldada liidul ühineda Genfi redaktsiooniga, mis sisuliselt andis talle võimaluse saada eriliidu liikmeks – samas kui Lissaboni kokkulepe võimaldas ühineda üksnes riikidel – ja seega teostada Genfi redaktsiooni kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades oma ainupädevust üksi. Lisaks sellele, et selles ettepanekus ei olnud ette nähtud lubada liikmesriikidel, kes seda soovivad, Genfi redaktsiooni ratifitseerida või sellega ühineda, väljendas komisjon läbirääkimistel ka selgelt oma vastuseisu niisugusele üldisele loale, kuigi ta ei olnud seitsme liikmesriigi ühinemise vastu, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 26 mainitud avaldusest.

107

Nõukogu muudatuse tulemusel võeti aga vastu vaidlustatud otsuse artikkel 3, millega lubati liikmesriikidel, kes seda soovivad, Genfi redaktsioon ratifitseerida või sellega ühineda.

108

Seetõttu tuleb järeldada, et see muudatus moonutab komisjoni ettepaneku eset ja eesmärki.

109

Vastupidi nõukogu väidetele ei sea seda järeldust kahtluse alla asjaolu, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 ette nähtud luba antakse tingimusel, et „liidu ainupädevust täielikult austa[takse]“ ja et selle otsuse artikli 4 kohaselt on nõukogu liidu ja selle liikmesriikide rahvusvahelise esindatuse ühtsuse tagamiseks usaldanud komisjonile liidu ja kõigi nende liikmesriikide esindamise, kes soovivad seda luba kasutada.

110

Nimelt, hoolimata sellest, et vaidlustatud otsusega piiritleti Genfi redaktsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud liikmesriikide poolt nende õiguste kasutamist, mis neile liikmesriikidele sellest redaktsioonist tulenevad, teostavad need liikmesriigid seda luba kasutades siiski iseseisvate rahvusvahelise õiguse subjektidena koos liiduga tema ainupädevust, takistades liidul seda pädevust üksi teostada.

111

Nõukogu muudatust ei saa põhjendada ka tema argumentidega, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 61–63 ja mis puudutavad vajadust tagada, et liidul on eriliidu assamblees hääleõigus, ning säilitada seitsmes liikmesriigis, kes on juba Lissaboni kokkuleppe osalised, selle kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitse vanemus ja järjepidevus.

112

Võimalikud raskused, mis liidul võivad rahvusvahelisel tasandil oma ainupädevuse teostamisel tekkida, või selle teostamise tagajärjed liikmesriikide rahvusvahelistele kohustustele ei saa nimelt iseenesest anda nõukogule õigust muuta komisjoni ettepanekut nii suures ulatuses, et ta moonutaks selle eset või eesmärki, rikkudes seeläbi institutsioonidevahelist tasakaalu, mille järgmise tagamine on ELTL artikli 293 eesmärk.

113

Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikuti ELTL artikli 293 lõiget 1 tõlgendatuna koostoimes ELL artikli 13 lõikega 2, mistõttu tuleb esimese väitega nõustuda.

114

Teine väide käsitleb ELTL artikli 2 lõike 1 ja ELTL artikli 207 ning põhjendamiskohustuse rikkumist.

115

Kuna komisjon esitas selle väite üksnes teise võimalusena ja esimese väitega tuleb nõustuda, ei ole teise väite kohta otsust vaja teha.

116

Kõike eespool toodut arvestades tuleb hagi rahuldada ja vaidlustatud otsus vastavalt komisjoni nõudele osaliselt tühistada. Mis puudutab täpsemalt vaidlustatud otsuse artiklit 4, siis vastavalt komisjoni esimese võimalusena esitatud nõudele tuleb see artikkel tühistada vaid osas, milles see sisaldab viiteid liikmesriikidele, kuna need viited on ülejäänud artiklist lahutatavad.

117

ELTL artikli 264 esimeses lõigus on sätestatud, et kui hagi on põhjendatud, tunnistab Euroopa Kohus vaidlustatud õigusakti tühiseks.

118

ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt peab institutsioon, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed.

119

Samas võib Euroopa Kohus ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

120

Seda pädevust võib õiguskindluse kaalutlustel kasutada eelkõige juhul, kui sellise otsuse tühistamine, mille nõukogu on vastu võtnud ELTL artiklis 218 ette nähtud rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise menetluses, võib ohtu seada liidu osalemise asjaomases rahvusvahelises lepingus või selle rakendamises, olgugi et liidu vastav pädevus ei tekita kahtlusi (vt analoogia alusel 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (uuesti läbi vaadatud Lissaboni kokkulepe), C‑389/15, EU:C:2017:798, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

121

Komisjon palub Euroopa Kohtul kohaldada ELTL artikli 264 teist lõiku, selleks et pehmendada vaidlustatud otsuse osalise tühistamise tagajärgi. Sellega seoses märgib komisjon, et ta võib erandkorras nõustuda kompromissiga, mis näeb ette, et Lissaboni kokkuleppe praegused seitse osalisriiki ühinevad Genfi redaktsiooniga, et vältida õiguste järjepidevusega seotud probleeme. Lisaks leiab komisjon, et kuna vaidlustatud otsuse artikkel 4 hõlmab ka muid aspekte, mida ei ole iseenesest vaidlustatud ja mis on olulised Genfi redaktsiooni nõuetekohaseks rakendamiseks liidu poolt, siis on oluline säilitada selle toime kuni selle asendamiseni uue sättega.

122

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 28, palub komisjon seetõttu Euroopa Kohtul säilitada vaidlustatud otsuse tühistatud osade – eelkõige enne kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva artikli 3 alusel antud loa mis tahes kasutamine liikmesriikide poolt, kes on praegu Lissaboni kokkuleppe osalised – toime kuni ajani, mil mõistliku aja jooksul, mis ei ületa kuut kuud alates kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub nõukogu otsus, mis asendab vaidlustatud otsuse.

123

Prantsuse valitsus nõustub selle nõudega, mis tema sõnul põhineb olulistel õiguskindluse kaalutlustel, kuna Lissaboni kokkuleppe osalisriikide Genfi redaktsioonis osalemise kahtluse alla seadmisel võivad olla rasked negatiivsed tagajärjed nende riikide poolt Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste omanike jaoks.

124

Nõukogu leiab, et see nõue on vastuvõetamatu, kuna sellega püüab komisjon tegelikult saavutada mitte ainult vaidlustatud otsuse toime säilitamist, vaid selle otsuse muutmist.

125

Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon soovib oma nõudega ajutiselt säilitada vaidlustatud otsuse tühistatud osade toime.

126

Kuigi vastab tõele, et selle nõude rahuldamine tähendaks praktikas selle otsuse toime ulatuse ajutist muutmist, on selline tagajärg omane sellele, kui Euroopa Kohus teostab tal ELTL artikli 264 teise lõigu alusel olevat pädevust.

127

Sellest järeldub, et nõue säilitada vaidlustatud akti tühistatud osade toime on vastuvõetav.

128

Sisu kohta tuleb tunnistada, et Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitse vanemuse ja järjepidevuse säilitamine seitsmes liikmesriigis, kes on juba selle kokkuleppe osalised, on eelkõige vajalik vastavalt ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõttele, et kaitsta riigisisestest registreeringutest tulenevaid omandatud õigusi.

129

Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse tühistatud osade toime säilitada ainult osas, milles see puudutab liikmesriike, kes on käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks juba kasutanud selle otsuse artiklis 3 ette nähtud luba Genfi redaktsioon ratifitseerida või sellega ühineda koos liiduga, kuni ajani, mil mõistliku aja jooksul, mis ei ületa kuut kuud alates sellest kuupäevast, jõustub nõukogu uus otsus.

130

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

131

Kuna komisjon on käesolevas asjas kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nõukogu kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

132

Kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.

133

Seetõttu kannavad Belgia Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik, Horvaatia Vabariik, Itaalia Vabariik, Ungari, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik ja Portugali Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: