1.

Käesolev juhtum illustreerib raskusi, millega liikmesriigid puutuvad kokku määruses (EL) nr 604/2013 ( 2 ) sätestatud kriteeriumide rakendamisel, kui nende eeskirjade tehnilistele nõuetele lisandub sotsiaalse tegelikkuse ja eelkõige pagulaste perekonnaelu keerukus. Nagu näitavad mitu praegu Euroopa Kohtu menetluses olevat kohtuasja, ei ole see perekonnaelu ajaliselt ega ruumiliselt määratletud ( 3 ). Perekonnad liiguvad ühest liikmesriigist teise, samas kui nende liikmetele antud rahvusvahelise kaitse saajate staatus ei võimalda neil liidu territooriumile nende soovi kohaselt elama asuda ( 4 ). Samal ajal suureneb pereliikmete arv, mis tõstatab küsimuse lapse õigusliku staatuse ja eelkõige selle liikmesriigi kohta, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, kui laps on sündinud mõne muu liikmesriigi territooriumil kui see, kes annab tema pereliikmetele rahvusvahelise kaitse (edaspidi „vastuvõttev riik“).

2.

Käesolev juhtum illustreerib sellist asjaolude ahelat. Vaadeldaval juhul said Venemaa kodakondsusega perekonnaliikmed 2012. aastal Poolas pagulasseisundi, seejärel nad kolisid ja asusid elama Saksamaale, ilma et neile oleks selleks elamisluba väljastatud. Just viimati nimetatud liikmesriigis, kus see perekond ebaseaduslikult elab, sündis 2015. aastal teine laps (edaspidi „kaebuse esitaja“). See laps esitas Saksamaa ametiasutustele rahvusvahelise kaitse taotluse, mis tunnistati direktiivi 2013/32/EL ( 5 ) artikli 33 lõike 2 punkti a alusel vastuvõetamatuks.

3.

Eelotsusetaotluse eesmärk on määrata kindlaks menetlusnormid, mida kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel, mille nimetatud laps on esitanud liikmesriigis, kus ta on sündinud ja kus ta elab koos oma pereliikmetega, kui viimased on saanud pagulasseisundi teises liikmesriigis, kust nad on otsustanud lahkuda ja kuhu nad ei soovi tagasi pöörduda.

4.

On ühene seisukoht, et nii rahvusvahelise kaitse taotlejate kui ka rahvusvahelise kaitse saajate perekonna ühtsus tuleks säilitada ning et lapse huve tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklile 7 ja artikli 24 lõikele 2. Samuti on oluline tagada harta artiklis 18 sätestatud varjupaigaõiguse tõhusus nii seoses lapse juurdepääsuga rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele kui ka sellega, et tema pereliikmed saaksid kasutada pagulasseisundiga seotud õigusi. Nimelt, kuigi määruses nr 604/2013 on sätestatud raamistik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisega seotud kohustuste üleandmiseks, ei võimalda selle sätted siiski hõlmata kogu asjaolude ahelat, mis on seotud eelkõige perekondade liikumisega liidu territooriumil. Pealegi ei ole see määrus mõeldud reguleerima rahvusvahelise kaitsega seotud vastutuse üleandmist, mis on sellistel juhtudel nagu kõnealune, niisama oluline, ja mida praegu reguleerivad pagulasseisundi konventsioon ( 6 ) ja Euroopa kokkulepe pagulaste eest vastutuse üleandmise kohta ( 7 ).

5.

Käesolevas ettepanekus esitan oma reservatsioonid seoses menetluslike võimalustega, mida kaaluti nii eelotsusetaotluses kui ka menetluse käigus, nimelt määruse nr 604/2013 artikli 9, selle määruse artikli 20 lõike 3 või direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a analoogia alusel kohaldamist. Seetõttu kutsun Euroopa Kohut üles kasutama teistsugust, lapse parimatest huvidest lähtuvat lähenemisviisi ja teen ettepaneku otsustada, et sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus laps on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigis, mille territooriumil ta on sündinud ja kus on tema ja tema pereliikmete alaline elukoht taotluse esitamise kuupäeval, tuleb määruse nr 604/2013 artikli 3 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et selle lapse parimad huvid nõuavad, et tema taotluse läbivaatamine kuuluks selle riigi pädevusse.

6.

Selle ettepaneku raames viitan ma harta artiklitele 7, 18 ja 24 ning määruse nr 604/2013 artiklitele 3, 6, 9, 20 ja 21. Viitan ka direktiivi 2013/32 artiklile 33 ja direktiivi 2011/95 artiklile 24.

7.

Varjupaigaseaduse (Asylgesetz) 2. septembri 2008. aasta versiooni, ( 8 ) mida muudeti 6. augustil 2016 jõustunud 31. juuli 2016. aasta integratsiooniseadusega (Integrationsgesetz), ( 9 ) §-s 29 „Vastuvõetamatud taotlused“ on sätestatud:

„1.   Varjupaigataotlus on vastuvõetamatu, kui:

[…]“.

8.

Kaebuse esitaja ja tema pereliikmed on tšetšeeni päritolu Venemaa kodanikud. 19. märtsil 2012, kui kaebuse esitaja ei olnud veel sündinud, anti tema pereliikmetele Poolas pagulasseisund. Seejärel lahkusid nad 2012. aasta detsembris sellest liikmesriigist ja kolisid Saksamaale, kus nad esitasid uued rahvusvahelise kaitse taotlused. Saksamaa pädevad ametiasutused saatsid seejärel Poola ametiasutustele taotluse asjaomaste isikute tagasivõtmiseks, mida viimased ei täitnud põhjendusega, et pereliikmed on juba Poolas rahvusvahelise kaitse all ( 10 ).

9.

Saksamaa pädevad asutused tunnistasid 2. oktoobril 2013 need rahvusvahelise kaitse taotlused vastuvõetamatuteks. Seejärel andsid nad pereliikmetele väljasaatmise ähvardusel korralduse riigi territooriumilt lahkuda, kuna nad kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) sätete reguleerimisalasse ( 11 ).

10.

Kaebuse esitaja sündis 21. detsembril 2015 Saksamaal. Tema ja ta pereliikmed on Venemaa kodanikud. Ta esitas 2016. aastal rahvusvahelise kaitse taotluse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole seoses selle taotlusega algatatud menetlust vastutava liikmesriigi määramiseks.

11.

Saksamaa ametiasutuste 14. veebruari 2019. aasta otsusega, mida ajakohastati 19. märtsil 2019, tehti hageja pereliikmete suhtes uus korraldus lahkuda väljasaatmise ähvardusel riigi territooriumilt.

12.

20. märtsi 2019. aasta otsusega jättis Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (Saksamaa föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet) kaebuse esitaja rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata. Seetõttu esitas kaebuse esitaja selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Sellel kohtul on kahtlusi, kas Saksamaa Liitvabariik on määruse nr 604/2013 kohaselt liikmesriik, kes vastutab selle rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ja kui ta seda ei ole, siis kas tal on siiski õigus jätta taotlus direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a alusel rahuldamata vastuvõetamatuse tõttu.

13.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Cottbus (Cottbusi halduskohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14.

Hageja, Belgia, Saksamaa, Itaalia, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon esitasid oma suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 14. detsembril 2021.

15.

Esialgu pean vajalikuks teha mõne märkuse eelotsusetaotluse ulatuse kohta seoses huvitatud isikute esitatud seisukohtade ja suuliste arutelude sisuga.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust, mille ülesehitus põhineb direktiivi 2013/32 artikli 33 lõikel 1. Selles artiklis eristatakse esiteks juhtumeid, kus rahvusvahelise kaitse taotlust ei vaadata läbi määruse nr 604/2013 kohaselt, kusjuures liikmesriik, kellele taotlus esitatakse, annab seejärel vastutuse selle taotluse läbivaatamise eest üle liikmesriigile, mida ta peab vastutavaks, ning teiseks juhtumeid, kus selline taotlus võidakse tagasi lükata kui vastuvõetamatu ( 12 ).

17.

Esimene, teine ja kolmas eelotsuse küsimus puudutavad seega seda, millises ulatuses võib liikmesriigi territooriumil sündinud lapse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse anda üle teisele liikmesriigile, kes on varem andnud pagulasseisundi tema pereliikmetele. Eelkõige küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas määruse nr 604/2013 artikli 20 lõiget 3 on võimalik kohaldada analoogia alusel ja kui jah, siis kas selle määruse artikli 26 alusel on võimalik anda see laps tema taotluse läbivaatamiseks üle liikmesriigile, kus tema vanemad on rahvusvahelise kaitse all.

18.

Juhul, kui selline analoogia alusel kohaldamine ei ole võimalik, küsib see kohus seejärel oma neljanda küsimusega Euroopa Kohtult, kas on võimalik tunnistada see rahvusvahelise kaitse taotlus direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a analoogia alusel kohaldamisel vastuvõetamatuks.

19.

Esmalt esitan põhjused, miks ükski eelotsusetaotluses ette nähtud menetlusviisidest ei tundu olevat sobiv, seejuures tundub, et mõlemal poolel on raskusi nimetatud menetlusviiside analoogia alusel kohaldamisega. Selline analoogia alusel kohaldamine eeldab õigusliku tühiku ja sõnaselgelt reguleeritud olukorra vahel kui mitte identsust, siis vähemalt sarnasust. Kuid määruse nr 604/2013 artikli 20 lõikes 3 ja direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis a osutatud olukorrad erinevad nii sõnastuse kui ka eesmärgi poolest oluliselt põhikohtuasjas kõne all olevast olukorrast.

20.

Teiseks vaatlen ma teisi menetluslikke võimalusi. Ühelt poolt analüüsin seda, mida komisjon oma märkustes soovitas, nimelt määruse nr 604/2013 artiklis 9 „Rahvusvahelise kaitse saanud pereliikmed“ sätestatud kriteeriumi analoogia alusel kohaldamist. Pooled said oma seisukohti sellise sätte kasutamise kohta väljendada nii oma kirjalikes vastustes Euroopa Kohtu küsimustele kui ka kohtuistungil. Teiselt poolt, võttes arvesse sellise analoogia alusel kohaldamise piiranguid, pakun Euroopa Kohtule sellele menetlusviisile alternatiivi, mille juhtpõhimõte on lapse parimad huvid.

21.

Nagu pooled kohtuistungil kokku leppisid, peab Euroopa Kohus leidma lahenduse tulevikuks, kuna Saksamaa Liitvabariik tunnistab põhikohtuasjas, et ta on muutunud vastutavaks lapse taotluse läbivaatamise eest seoses määruses nr 604/2013 vastuvõtmispalve esitamiseks sätestatud tähtaegade möödumisega. See tulevik ei olegi nii kaugel, sest sarnane küsimus on Euroopa Kohtu ees kohtuasjas C‑153/21, Ministre de l’Immigration et de l’Asile, ( 13 ) mis on peatatud 11. novembril 2021.

22.

Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas selleks, et piirata teisest rännet ja tagada harta artiklis 7 sätestatud perekonnaelu austamise põhiõigus, võib määruse nr 604/2013 artikli 20 lõiget 3 kohaldada analoogia alusel olukorras, kus laps taotleb rahvusvahelist kaitset selles liikmesriigis, kus ta on sündinud, samas kui tema pereliikmetele on rahvusvaheline kaitse antud teises liikmesriigis.

23.

Põhjuste tõttu, mille ma allpool esitan, tähendaks sellise analoogia lubamine määruse nr 604/2013 artikli 20 lõike 3 sõnastuse ja eesmärgi eiramist.

24.

Kõnealuse määruse artiklis 20 on sätestatud eeskirjad, mida kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise protsessi alguse või artikli pealkirja sõnastuse järgi „alustamise“ suhtes.

25.

Kõnealuse määruse artikli 20 lõigetes 1 ja 2 sätestab liidu seadusandja esiteks, et vastutava liikmesriigi määramise protsess algab „niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile“ (lõige 1) ( 14 ) ja et selline taotlus loetakse esitatuks, kui taotleja esitatud vorm või asutuste koostatud aruanne on laekunud asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele (lõige 2).

26.

Teiseks, sama määruse artikli 20 lõikes 3 määrab seadusandja kindlaks tingimused, mille kohaselt peab pädev siseriiklik asutus selles protsessis arvesse võtma „alaealise olukorda“. See lõige on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määruse kohaldamisel ei või taotlejaga kaasas oleva ja pereliikme määratlusele vastava alaealise olukorda käsitleda taotleja omast eraldi ning seda käsitleb liikmesriik, kes vastutab kõnealuse alaealise rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, isegi kui alaealine ise ei ole taotleja, tingimusel et see on alaealise parimates huvides. Samamoodi koheldakse lapsi, kes on sündinud pärast taotleja saabumist liikmesriikide territooriumile, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust nende vastuvõtmiseks.“ ( 15 )

27.

Esiteks viitab liidu seadusandja sellise alaealise olukorrale, kelle pereliikmed on esimest korda esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes liikmesriigis määruse nr 604/2013 artikli 20 lõigete 1 ja 2 tähenduses, mistõttu pädevad siseriiklikud asutused tegelevad selliste taotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisega ( 16 ).

28.

Ei ole võimalik käsitada analoogilistena sellise alaealise olukorda, kelle pereliikmed on rahvusvahelise kaitse taotlejad, ja selle alaealise olukorda, kelle pereliikmed on juba rahvusvahelise kaitse saajad. Mõisted „rahvusvahelise kaitse taotleja“ ja „rahvusvahelise kaitse saaja“ on määruse nr 604/2013 artikli 2 punktides b, c ja f erinevalt määratletud ja hõlmavad erinevaid õiguslikke staatusi, mille tunnustamist ja sisu reguleerivad erisätted. Seepärast eristab liidu seadusandja määruse artiklis 9 käsitletud alaealise olukorda, kelle pereliikmed on rahvusvahelise kaitse saajad, määruse artiklis 10 ja artikli 20 lõikes 3 käsitletud alaealise olukorrast, kelle pereliikmed on rahvusvahelise kaitse taotlejad. Sellise analoogia aktsepteerimine kõnealuse määruse artikli 20 lõikes 3 seadusandja viidatud olukorra ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud olukorra vahel kahjustaks seega seadusandjapoolset vahetegemist nendel kahel mõistel. See tooks sisuliselt kaasa määruse nr 604/2013 III peatükis ammendavalt loetletud kriteeriumidest erineva vastutuskriteeriumi kehtestamise, mis erineb määruse artiklis 9 sõnaselgelt sätestatud kriteeriumist.

29.

Teiseks tähendaks sellise analoogia lubamine määruse nr 604/2013 artikli 20 lõike 3 eesmärgi eiramist.

30.

Seda on kirjeldatud ettevalmistavates materjalides määruse (EÜ) nr 343/2003 ( 17 ) vastuvõtmiseks, mille artikli 4 lõige 2 on sisuliselt üle võetud määruse nr 604/2013 artikli 20 lõikesse 3. Komisjoni ettepaneku seletuskirjast, ( 18 ) mis viis määruse nr 343/2003 vastuvõtmiseni, nähtub, et selle eeskirja eesmärk on säilitada perekonna ühtsus, andes samal ajal alaealise ja tema pereliikmed üle liikmesriigile, kes vastutab nende esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest, sõltumata sellest, kas see alaealine on ametlikult taotleja selle liikmesriigi eeskirjade tähenduses, kellele need taotlused on esitatud. Selle reegli eesmärk on vältida seda, et liikmesriigid kohaldaksid vastutava liikmesriigi määramist käsitlevaid sätteid erinevalt, kuna nad reguleerivad erinevalt vormilisi nõudeid, millele alaealine peab vastama, et teda saaks – kui ta on koos täiskasvanuga – käsitada taotlejana.

31.

Eeldusel, et see on lapse huvides, kavatseb liidu seadusandja seega tõmmata paralleeli selle lapse ja tema pereliikmete olukorra vahel, mida ta peab vastutava liikmesriigi määramise etapis „lahutamatuks“, kuna nende taotlused on ajaliselt ja ruumiliselt seotud.

32.

Kuid selline olukord, nagu käesolevas asjas, erineb põhimõtteliselt sellest, millele liidu seadusandja viitab määruse nr 604/2013 artikli 20 lõikes 3. Erinevalt selles artiklis nimetatud olukorrast on alaealine tõepoolest ametlikult ja isiklikult esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mistõttu teda tuleb käsitada taotlejana. Lisaks sellele, kuna tema pereliikmed ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi, ei ole pädeval siseriiklikul asutusel põhjust algatada taotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise protsessi. Lapse sünnikuupäeva ja -koha tõttu on lapse esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ja sellest tulenev vastutava liikmesriigi määramise protsess seega ajaliselt ja ruumiliselt lahutatud rahvusvahelise kaitse taotlustest, mis tema pereliikmed on varem esitanud teises liikmesriigis ( 19 ). Sellest vaatenurgast on selle lapse olukord de facto lahutatav tema pereliikmete omast.

33.

Kolmandaks ei leia ma, et määruse nr 604/2013 artikli 20 lõike 3 analoogia alusel kohaldamine saab põhineda liidu õigusega taotletaval eesmärgil võidelda „teisese rände“ vastu. Nagu Euroopa Kohus märkis, on selle määruse sätete eesmärk tõepoolest vältida rahvusvahelise kaitse taotlejate liikumist. Eesmärk on seega vältida seda, et taotlejad lahkuvad pärast taotluse esitamist esimeses liikmesriigis sellest riigist enne taotluse kohta otsuse tegemist, et sõita teise liikmesriiki, kus nad esitavad uue rahvusvahelise kaitse taotluse.

34.

Kuid põhikohtuasjas käsitletavas olukorras ei ole taotleja pereliikmed esitanud samal ajal rahvusvahelise kaitse taotlusi mitmes liikmesriigis, kuna neil on juba pagulasseisund ühes neist riikidest ( 20 ). Selline olukord kujutab endast pigem direktiivi 2011/95 artikli 33 sätete rikkumist, mis piirab rahvusvahelise kaitse saajate liikumisvabadust vaid kaitse andnud liikmesriigi territooriumil, kuna pereliikmed on kolinud ja asunud elama teise liikmesriiki, käesoleval juhul Saksamaale, ilma et neile oleks selleks elamisluba antud.

35.

Kõiki neid tegureid arvestades leian seega, et määruse nr 604/2013 artikli 20 lõiget 3 ei ole võimalik kohaldada analoogia alusel eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud olukorra suhtes, võttes arvesse nende kahe olukorra olulisi erinevusi.

36.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et määruse nr 604/2013 artikli 20 lõiget 3 ei saa kohaldada analoogia alusel olukorras, kus laps taotleb rahvusvahelist kaitset selles liikmesriigis, kus ta on sündinud ja kus ta elab koos oma pereliikmetega, samas kui tema pereliikmetele on rahvusvaheline kaitse antud teises liikmesriigis.

37.

Arvestades vastust, mille ma panen ette anda esimesele küsimusele, ei ole teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

38.

Oma neljandas eelotsuse küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas liikmesriik võib direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a analoogia alusel kohaldades pidada lapse esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks põhjusel, et teine liikmesriik on andnud tema pereliikmetele sellise kaitse.

39.

Põhjenduste tõttu, mille esitan allpool, leian ma samuti, et Euroopa Kohus ei saa teha sellist kohaldamist analoogia alusel.

40.

Esiteks tuleneb direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktist a, et liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks, kui „mõni teine liikmesriik on andnud rahvusvahelise kaitse“. Kõnealuse eeskirja reguleerimisala on direktiivi põhjenduses 43 täpsustatud järgmiselt:

„43.   Liikmesriigid peaksid vaatama läbi kõikide taotluste sisu, st hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile 2011/95/EL […] Eriti ei tohiks liikmesriike kohustada hindama rahvusvahelise kaitse taotluse sisu, kui esimene varjupaigariik on taotlejale andnud pagulasseisundi […]“ ( 21 ).

41.

Need tingimused näitavad üheselt, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a sätted on mõeldud kohaldamiseks olukorras, kus rahvusvahelise kaitse taotleja on juba rahvusvahelise kaitse saaja teises liikmesriigis. Just selle identsuse tõttu taotleja ja rahvusvahelise kaitse saaja vahel on see artikkel Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kontekstis vastastikuse usalduse põhimõtte väljendus ( 22 ). Sellist näitlikku olukorda ei saa muidugi võrdsustada sellise olukorraga, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus rahvusvahelise kaitse taotleja ja saaja on eraldi isikud.

42.

Teiseks on direktiivi 2013/32 artikli 33 lõikes 2 loetletud rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse põhjused. Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et seda loetelu tuleb pidada ammendavaks nii selle artikli sõnastust ja sõna „ainult“ kasutamist enne nende põhjuste loetelu kui ka selle eesmärki silmas pidades, kuna selle artikli konkreetne eesmärk on „rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kohustuste leevendamine, määratledes juhud, mil niisugust taotlust peetakse vastuvõetamatuks“ ( 23 ). Neil asjaoludel ei saa direktiivi 2013/32 artikli 33 lõiget 2 kohaldada analoogia alusel olukorra suhtes, mis ei ole võrreldav, kuna see tähendaks, et lisatakse muud vastuvõetamatuse alused kui need, mis liidu seadusandja on selles artiklis sõnaselgelt loetlenud, mis oleks vastuolus liidu selgelt väljendatud kavatsusega.

43.

Pealegi tooks see kaasa selle, et laps, nagu kaebuse esitaja, jääks ilma tõhusast juurdepääsust rahvusvahelise kaitse andmise menetlustele, mis oleks ilmselgelt vastuolus tema põhiõigustega, eelkõige harta artikliga 18 ja artikli 24 lõikega 2, ( 24 ) millel direktiiv 2013/32 põhineb. Õigus varjupaigale on individuaalne õigus. Tunnistades selle lapse rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuks põhjusel, et tema pereliikmetele on teises liikmesriigis antud rahvusvaheline kaitse, tekitavad pädevad siseriiklikud ametiasutused ohu, et selle lapse esitatud taotlust ei vaadata kunagi läbi. Vastuvõetamatuse otsusega kaasnevad tõsised tagajärjed, mille ulatus peab olema rangelt piiratud. Juhin näiteks tähelepanu sellele, et kohtuasjas Bundesrepublik Deutschland (C-504/21), mis on endiselt Euroopa Kohtus menetluses, lükkasid Saksamaa ametiasutused tagasi Kreeka ametiasutuste palve, mille nad esitasid määruse nr 604/2013 artikli 9 ja artikli 17 lõike 2 alusel rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmete vastuvõtmiseks, põhjendusega, et nende rahvusvahelise kaitse taotlused olid direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 alusel tunnistatud vastuvõetamatuks.

44.

Kolmandaks ei saa ma nõustuda kohtuistungil väljendatud ühe poole seisukohaga, et juhul, kui tema taotlus on vastuvõetamatu ja ta viiakse vastuvõtjariiki, võiks laps siiski kasutada direktiivi 2011/95 artiklites 23–35 osutatud majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ja hüvesid kui rahvusvahelise kaitse saaja pereliige.

45.

Esiteks ei tähenda nende õiguste ja hüvede kasutamine pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi tunnustamist, millele on õigus igal isikul, kes vastab individuaalselt direktiivi 2011/95 II ja III peatükis sätestatud tingimustele, eelkõige seetõttu, et teda ähvardab või võib ähvardada päritoluriigis tagakiusamise või tõsise kahju oht. Seepärast on liidu seadusandja kõnealuse direktiivi artikli 23 lõikes 2 sõnaselgelt reserveerinud nende õiguste ja hüvede andmise ainult nendele pereliikmetele, kes individuaalselt ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele ( 25 ). On mõistlik eeldada, et põhikohtuasjas võiks laps saada sellise kaitse samamoodi, nagu see antakse tema pereliikmetele ( 26 ). Seega ei ole mingit põhjust, miks see laps peaks vastuvõtvasse riiki üleandmise korral rahulduma üksnes nimetatud direktiivi artiklites 24–35 nimetatud hüvedega.

46.

Teiselt poolt on Euroopa Kohus 9. novembri 2021. aasta kohtuotsuses Bundesrepublik Deutschland (perekonna ühtsuse säilitamine) ( 27 ) otsustanud, et „direktiivi 2011/95 artikli 2 punktist j, milles on määratletud mõiste „pereliige“ selle direktiivi tähenduses, koostoimes sama direktiivi artikli 23 lõikega 2, [nähtub,] et liikmesriikide kohustus anda [neid] hüvesid ei laiene nendele rahvusvahelise kaitse saaja lastele, kes on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis seal loodud perekonda“ ( 28 ). Sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus laps ei kuulu „pereliikmete“ mõiste alla kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti j tähenduses, ei ole vastuvõtval riigil seega mingit kohustust anda talle kõnealuse direktiivi artiklites 24–35 nimetatud õigusi ja hüvesid.

47.

Neid tegureid arvestades olen seega seisukohal, et liikmesriik ei või direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a analoogia alusel kohaldades pidada lapse esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks põhjusel, et teine liikmesriik on andnud tema pereliikmetele sellise kaitse.

48.

Selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, soovitan Euroopa Kohtul kaaluda teisi menetlusviise: esiteks seda, mida komisjon oma seisukohtades soovitas, nimelt määruse nr 604/2013 artikli 9 kohaldamine analoogia alusel, ja teiseks seda, mis tundub mulle kõige lihtsam ja lapse huve kõige rohkem austav, mis põhineb selle määruse aluseks olevate üldpõhimõtete, st määruse artikli 3 lõike 2 ja artikli 6 lõike 1 kohaldamisel.

49.

Määruse nr 604/2013 artiklis 9 on sätestatud kriteerium, mille alusel määratakse kindlaks liikmesriik, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, nagu kinnitab III peatükk, kuhu see artikkel kuulub. See kriteerium kannab pealkirja „Rahvusvahelise kaitse saanud pereliikmed“. See põhineb perekondlikel kaalutlustel, mis kajastuvad ka kõnealuse määruse artiklis 8 („Alaealised“), artiklis 10 („Rahvusvahelist kaitset taotlevad pereliikmed“), artiklis 11 („Pereliikmete taotluste menetlemine“) ja artikli 17 („Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“) lõikes 2 sätestatud kriteeriumides.

50.

Kõnealuse määruse artiklis 9 on sätestatud, et kui taotlejal on pereliige, kellel on lubatud elada rahvusvahelise kaitse saajana mõnes liikmesriigis, sõltumata sellest, kas perekond oli päritoluriigis juba olemas, vastutab see liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest tingimusel, et asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult ( 29 ).

51.

Määruse nr 343/2003 ettevalmistavatest materjalidest ilmneb, et sellel kriteeriumil on mitu eesmärki. Ühelt poolt on selle eesmärk tagada perekonna taasühinemine, lähendades taotlejat tema pereliikmetele selles liikmesriigis, kus neil on lubatud rahvusvahelise kaitse saajana elada. Teiselt poolt on eesmärk tagada taotluse läbivaatamise menetluse kiireloomulisus, eeldusel, et liikmesriik, kus vähemalt ühele pereliikmele on juba pagulasseisund antud ja kus tal on lubatud elada, on kõige sobivam hindama, kas taotleja hirm tagakiusamise ees oma päritoluriigis on põhjendatud.

52.

Määruse nr 604/2013 artiklis 9 sätestatud kriteeriumi kohaldamine eeldab mitme tingimuse täitmist. Esiteks vastutab see liikmesriik kaitsetaotluse läbivaatamise eest ainult siis, kui vähemalt üks taotleja pereliikmetest on saanud loa elada rahvusvahelise kaitse saajana selle riigi territooriumil, mida peetakse kaitsetaotluse läbivaatamise eest vastutavaks. Teiseks vastutab see liikmesriik kaitsetaotluse läbivaatamise eest ainult tingimusel, et taotleja ja tema pereliige, kes on saanud loa elada sama liikmesriigi territooriumil, väljendavad kirjalikult oma nõusolekut nende taasühinemiseks.

53.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1560/2003 ( 30 ) artikli 1 lõike 1 punktile a peab palve saajaks olevale riigile esitatud vastuvõtmispalve määruse nr 604/2013 artiklis 9 sätestatud vastutusekriteeriumi alusel sisaldama nii kirjalikku kinnitust pereliikmete „seadusliku viibimise“ kohta selle riigi territooriumil, neile antud elamislube ja registriväljavõtteid kui ka olemasolevaid tõendeid isikute sugulussuhte kohta, ja asjaomaste isikute nõusolekut.

54.

Need kaks tingimust välistavad minu arvates määruse nr 604/2013 artikli 9 analoogia alusel kohaldamise sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

55.

Seoses tingimusega, et pereliikmel peab olema „lubatud rahvusvahelise kaitse saajana elada“ palve saajaks oleva riigi territooriumil, märgin, et see erineb määruse artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusest, et pereliige „viibib seaduslikult“ kõnealusel territooriumil ( 31 ). Siiski tundub mulle, et liidu seadusandja eesmärki, nimelt perekonna taasühinemist silmas pidades eeldab see tingimus, et taotleja pereliikmel ei ole sellel territooriumil mitte ainult rahvusvahelise kaitse saaja staatusega antud elamisluba, ( 32 ) vaid et ta ka tegelikult elab sellel territooriumil. Taotleja ja tema pereliikme taasühinemist, eriti kui taotleja on laps, ei saa nimelt korraldada, kui see pereliige ei ela tegelikult palve saajaks oleva riigi territooriumil või kui tal ei ole luba seal elada, kuna ta kujutab endast ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale või tema elamisloa tühistamise või lõppemise tõttu ( 33 ). Sellisel juhul oleks perekonna taasühinemine takistatud ning taotleja vastuvõtmise ja üleandmise menetlus viiks tõenäoliselt uue menetluse algatamiseni taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.

56.

Juhin samuti tähelepanu sellele, et põhikohtuasjas kõne all oleva olukorra puhul, kus pereliikmed ei ela enam vastuvõtva riigi territooriumil ja on vastu nende tagasisaatmisele sellesse riiki, eeldab selle tingimuse täitmine, et palve esitajaks olev riik peab enne vastuvõtmispalve esitamist võtma meetmeid ja eelkõige veenduma, et nende pereliikmete elamisload vastuvõtvas riigis on kehtivad, ( 34 ) ning jätkama nende tagasisaatmist sellesse riiki. Need sammud toovad aga tõenäoliselt kaasa tähtajad, mis tunduvad mulle palju pikemad kui määruse nr 604/2013 artikli 21 lõikes 1 sätestatud tähtajad vastuvõtmispalve esitamiseks.

57.

Selle sätte kohaselt peab liikmesriik, kellele taotlus esitati, esitama palve taotleja vastuvõtmiseks „võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist“ ( 35 ). Olukorras, kus pereliikmed on vastu nende tagasisaatmisele vastuvõtva riigi territooriumile, eeldab sellise vastuvõtmispalve esitamine ja sellega seotud tõendite edastamine siiski selle perekonna suhtes direktiivi 2008/115 kohase tagasisaatmismenetluse eelnevat rakendamist, mis võib olla isegi sunniviisiline. Siiski tundub mulle, et sellise menetluse korraldamine – mis peab olema kooskõlas asjaomaste isikute õigustega – on määruses nr 604/2013 sätestatud tähtaegade jooksul keeruline, sõltumata pädevate riiklike ametiasutuste hoolsusest. Arvestades tagasisaatmisotsuse kohtulikule läbivaatamisele seatud tähtaegu ja sellise otsuse täitmisega seotud riske, peaks palve esitajaks olev riik, kellele laps on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, ootama ära tema pereliikmete suhtes tehtud väljasaatmiskorralduste peale esitatud kaebuste (kui neid on esitatud) kohta tehtavad lõplikud otsused, enne palve esitamist lapse vastuvõtmiseks palve saajaks olevas riigis. Selle tulemuseks ei oleks mitte ainult õiguskindluse puudumine, vaid ka vältimatu ooteaeg, mille jooksul selle lapse esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse staatus oleks määratlemata.

58.

Selline lahendus jätaks tähelepanuta lapse parimad huvid, mille valguses tuleb tõlgendada ja kohaldada kõiki määruses nr 604/2013 sätestatud menetlusi ( 36 ). Kõnealuse määruse põhjenduses 13 rõhutatakse sõnaselgelt, et „[v]astavalt 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonile ja [hartale] peaksid liikmesriigid käesoleva määruse kohaldamisel esmatähtsaks pidama lapse parimaid huvisid“.

59.

Lisaks ei võimaldaks selline lahendus vastutava liikmesriigi kiiret kindlaksmääramist ja seega tekiks oht, et tagatud ei ole ei tõhus juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ega rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemine, mis oleks vastuolus määruse nr 604/2013 põhjenduses 5 seatud eesmärkidega.

60.

Seoses asjaomaste isikute kirjaliku nõusoleku nõudega tuleb märkida, et see viitab taotleja ja tema pereliikmete selgele positiivsele toimingule, millega nad väljendavad oma soovi taasühinemiseks. Selle tingimuse eesmärk on vältida olukordi, kus need isikud ei soovi neist endist tulenevatel põhjustel taasühinemist. See tingimus sisaldub ka määruse nr 604/2013 artiklis 10, artikli 16 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2. On ilmne, et see nõue ei ole mõeldud kohaldamiseks sellise olukorra suhtes, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, kus taotleja ja tema pereliikmed elavad koos ühe katuse all samas liikmesriigis. Ka see tingimus oleks mõttekas ainult juhul, kui toimuks pereliikmete väljasaatmine kaitset andvasse riiki. Sellisel juhul kasutataks seda tingimust siiski liidu seadusandja ette nähtud eesmärgist erineval eesmärgil, sest selle eesmärk ei oleks mitte liidu territooriumil laiali asuvate pereliikmete perekonna taasühinemise tagamine, vaid pigem perekonnaühtsuse säilitamine.

61.

Kuigi menetluse käigus tegi osa pooli ettepaneku, et Euroopa Kohus loobuks selle tingimuse kohaldamisest, ei tundu selline lahendus minu arvates soovitav, kuna kirjaliku nõusoleku nõue on tingimus, mille liidu seadusandja on sõnaselgelt sätestanud määruse nr 604/2013 artiklis 9.

62.

Ma usun, et võttes arvesse, kui palju on selliseid vaidlusi, mis puudutavad selle määruse kohaldamist olukordades, kus on kaalul lapse huvid, tuleb ilmutada suurt valvsust selle määruse sätete tõlgendamisel. Määrus nr 604/2013 on eelkõige menetluslikku laadi õigusakt, mis on tehtud liikmesriikidele kättesaadavaks, et nad saaksid ammendavalt loetletud kriteeriumide alusel ja asjaomaste isikute põhiõigusi nõuetekohaselt arvestades määrata, kes neist vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

63.

Seejuures tundub mulle, et nii nagu muud määruse nr 604/2013 III peatükis loetletud kriteeriumid, ei ole ka selle määruse artiklis 9 sätestatud kriteerium kohaldatav sellise olukorra suhtes nagu käesolevas asjas, kus taotleja pereliikmed, kes on rahvusvahelise kaitse saajad, ei ela enam kaitset andva riigi territooriumil ja on vastu nende tagasisaatmisele sellesse riiki.

64.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku kasutada teist lähenemisviisi, mis põhineb määruse nr 604/2013 aluseks olevatel üldpõhimõtetel ja eelkõige lapse parimatel huvidel.

65.

Alustuseks tuleb märkida, et määruse nr 604/2013 artikli 3 lõike 2 kohaselt „[k]ui [käesoleva määruse III peatükis] loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati“. Sellises olukorras nagu käesolevas asjas ei ole ükski kõnealuse määruse III peatükis sätestatud kriteeriumidest kohaldatav, mistõttu taotluse läbivaatamise eest vastutab tõepoolest esimene liikmesriik, kellele laps on taotluse esitanud. Kooskõlas määruse põhjendusega 5 võimaldab see lapsele tagada tõhusa juurdepääsu rahvusvahelise kaitse andmise menetlustele, ilma et see kahjustaks taotluse kiire menetlemise eesmärki.

66.

Selle põhimõtte kohaldamine võimaldab pöörata esmajärjekorras tähelepanu lapse huvidele, mida nõutakse harta artikli 24 lõikes 2, ( 37 ) kuivõrd see liikmesriik on ka riik, mille territooriumil laps on sündinud ja kus ta koos oma pereliikmetega elab.

67.

Määruse nr 604/2013 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid peavad kõigi käesolevas määruses sätestatud menetluste puhul esmatähtsaks lapse parimaid huvisid“. Sellega seoses nõuab liidu seadusandja vastavalt selle määruse artikli 6 lõikele 3, et lapse parimaid huvisid hinnates teeksid liikmesriigid omavahel tihedat koostööd ja võtaksid „eelkõige“ nõuetekohaselt arvesse perekonna taasühinemise võimalusi, alaealise heaolu ja sotsiaalset arengut, ohutus- ja julgeolekukaalutlusi, eelkõige juhul, kui alaealine võib olla inimkaubanduse ohver, ning lõpuks alaealise seisukohti seoses tema vanuse ja küpsusega, sealhulgas tema päritolu ( 38 ).

68.

Lapse parimad huvid nõuavad seega, et iga juhtumi kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid arvesse võttes määratakse kindlaks liikmesriik, kellel on parimad võimalused lapse rahvusvahelise kaitse taotluse üle otsustamiseks ( 39 ). Lapse füüsiline viibimine selle liikmesriigi territooriumil, kus ta on sündinud ja kus ta on esitanud oma taotluse, ning tema ja tema perekonna selle riigi territooriumil viibimise kestus, korrapärasus, tingimused ja põhjused on tegurid, mida pädevad siseriiklikud asutused peavad lapse huvide hindamisel arvesse võtma.

69.

Selles kontekstis on minu arvates vaja arvesse võtta pereliikmete vastuvõtvast riigist lahkumise põhjuseid. Vastab tõele, et Euroopa Kohtu menetluses olev juhtum erineb olukordadest, mida ta käsitles oma 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Ibrahim jt, ( 40 ) kus oli tõsine oht, et rahvusvahelist kaitset taotlevat isikut koheldakse vastuvõtvas riigis viisil, mis on vastuolus tema põhiõigustega kas süsteemsete või üldiste puuduste või teatavaid isikute rühmi puudutavate puuduste tõttu. Samas, kui ei võetaks arvesse põhjusi, miks pereliikmed vastuvõtvast riigist lahkusid, eirataks sellega tagatisi, mida liidu seadusandja annab alaealistele, ja sätteid, mis on sõnaselgelt pühendatud lapse huvide hindamisele. Nõudes määruse nr 604/2013 artikli 6 lõikes 3, et liikmesriigid „[teevad] tihedat koostööd“ ja võtavad nõuetekohaselt arvesse alaealise heaolu ja sotsiaalset arengut, nõuab liidu seadusandja, et pädevad siseriiklikud asutused kaaluksid kõiki faktilisi asjaolusid, mis on seotud lapse elutingimustega asjaomastes liikmesriikides.

70.

Sellega seoses ei saa minu arvates järeldada, et vanemate otsus vastuvõtvast riigist lahkuda tuleneb pelgalt soovist Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eeskirjadest kõrvale hoida või neid kuritarvitada. Otsus lahkuda sellest riigist, kus kõik pereliikmed, sealhulgas väikesed lapsed, on saanud rahvusvahelise kaitse, pärast seda, kui nad on sunnitud päritoluriigist lahkuma, ja võtta seega risk, et nad loobuvad sellest staatusest tulenevast turvalisusest ja hüvedest, mis on antud kogu perele, on kas teadvustamata või vajalik ja hästi kaalutletud valik, mille vanemad on teinud oma laste huve silmas pidades. Seega näib, et põhikohtuasjas on kaebuse esitaja pereliikmed lahkunud Poolast ja läinud Saksamaale, kuna neid hirmutati nende päritolu tõttu vastuvõtvas riigis. Kohtuasjas Ministre de l’immigration et de l’asile (C-153/21), mille menetlemine on praegu peatatud, otsustasid vanemad samuti Kreekast lahkuda, sest eelkõige pidasid nad oma laste elamistingimusi, vastuvõttu ja hooldust haletsusväärseks. Seega ei usu ma, et neid liikumisi saab taandada või kokku võtta sugulaste „turismina“ – kui kasutada mõnes menetlusdokumendis kasutatud väljendeid.

71.

Sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, kui laps on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigis, mille territooriumil ta on sündinud ja kus on tema ja tema pereliikmete alaline elukoht taotluse esitamise kuupäeval – mille kontrollimine on pädevate siseriiklike asutuste ülesanne –, arvan ma, et selle lapse huvid nõuavad, et tema taotluse läbivaatamine kuuluks selle riigi pädevusse. Igasugune lahendus, mis eraldaks selle lapse ja tema pereliikmed sotsiaalsest keskkonnast, kuhu nad on integreeritud, põhjendusega, et nad saavad rahvusvahelise kaitse teises liikmesriigis, oleks täielikult vastuolus lapse huvidega.

72.

See kriteerium tundub mulle kõige lihtsam ja lapse huve kõige enam arvestav, kuna see tagab tõenäoliselt lapse harta artiklist 18 tulenevate õiguste tõhususe, tagades talle tõhusa juurdepääsu tema taotluse läbivaatamise menetlusele ja selle kiire menetlemise.

73.

Olen siiski teadlik, et see kriteerium peaks tähendama ka vastutuse ülekandmist lapse pereliikmetele antud rahvusvahelise kaitse eest, et tagada viimastele sama artikli alusel antud varjupaigaõiguse tõhusus.

74.

Selle õiguse tõhusus tähendab, et lapsele ei tagata mitte ainult juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele, vaid ka see, et tema pereliikmed saavad kasutada pagulasseisundiga antud õigusi seni, kuni pagulasseisundit ei ole tühistatud või lõpetatud. Praeguse seisuga ei ole kaitset andev riik siiski võimeline täitma talle pandud kohustusi, kuna pereliikmed lahkusid selle riigi territooriumilt ilma loata. Samuti ei saa Saksamaa Liitvabariik õiguslikult asendada päritoluriigi kaitset oma kaitsega, kuna pereliikmed on ka tema territooriumil ebaseaduslikus olukorras.

75.

Lisaks sellele ei ole pereliikmetel samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktides 44–46, õigust saada direktiivi 2011/95 artiklites 23–35 osutatud majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ja hüvesid, kui nad individuaalselt vastavad rahvusvahelise kaitse andmise kriteeriumidele, mida tõendab neile juba antud pagulasseisund.

76.

Sellistel asjaoludel tuleks seega lapse pereliikmetele antud rahvusvahelise kaitse eest vastutuse üleandmine teha kooskõlas pagulaste eest vastutuse üleandmist käsitleva Euroopa lepinguga. Käesoleval juhul näib, et kuigi Poola ametiasutused on kõnealuse lepingu artikli 4 lõike 1 kohaselt andnud nõusoleku üleandmiseks, ei ole Saksamaa ametiasutused ilmselt võtnud selles osas mingeid järelmeetmeid ( 41 ). Tuletan siiski meelde, et nimetatud lepingu artikli 2 kohaselt loetakse pagulaste eest vastutuse üleandmine toimunuks, kui on möödunud kaks aastat tegelikku ja pidevat elamist teises riigis selle riigi ametiasutuste nõusolekul või varem, kui teine riik on lubanud pagulasel jääda oma territooriumile kas alaliselt või kauemaks kui reisidokumendi kehtivusaeg.

77.

Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et olukorras, kus liikmesriik saab rahvusvahelise kaitse taotluse lapselt, kelle pereliikmetel on pagulasseisund teises liikmesriigis, tuleb määruse nr 604/2013 artikli 3 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et lapse parimad huvid nõuavad, et taotluse läbivaatamise eest vastutab liikmesriik, kellele taotlus esitatakse, kui laps on sündinud selles liikmesriigis ja tema ning tema pereliikmete alaline elukoht on taotluse esitamise kuupäeval selle riigi territooriumil.

78.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Cottbusi (Cottbusi halduskohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: