1.

Oma apellatsioonkaebusega paluvad Casino, Guichard-Perrachon (edaspidi „Casino“) ja Achats Marchandises Casino SAS (edaspidi „AMC“ ning koos Casinoga „apellandid“) tühistada osaliselt Euroopa Liidu Üldkohtu 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Casino, Guichard-Perrachon ja AMC vs. komisjon ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis osaliselt rahuldamata ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, millega nad palusid tühistada komisjoni 9. veebruari 2017. aasta otsuse C(2017) 1054 (final) ( 3 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), millega kohustati Casinod ning kõiki otse või kaudselt tema kontrolli all olevaid äriühinguid laskma ennast määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 4 ) artikli 20 lõigete 1 ja 4 alusel kontrollida.

2.

Vaidluse tausta, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–8, võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes kokku võtta järgmiselt.

3.

Casino on Casino kontserni emaettevõtja, kes tegutseb põhiliselt Prantsusmaal, peamiselt toidu- ja muu kauba turustamise sektoris. Tema tütarettevõtja AMC on ostukeskus, mis peab Prantsusmaal Casino kontserni kaubakettide eest tarnijatega ostutingimuste üle läbirääkimisi.

4.

Olles saanud teavet teabevahetuse kohta Casino ja teiste ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste, eelkõige Intermarché vahel, kes tegutseb samuti toidu- ja muu kauba turustamise sektoris, võttis Euroopa Komisjon vastu vaidlusaluse otsuse.

5.

Otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

Casino […] ja kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud peavad alluma kontrollile, mis puudutab nende võimalikku osalemist kooskõlastatud tegevuses, mis on vastuolus [ELTL] artikliga 101, esmatarbekaupade tarneturgudel, kaubamärgitoodete tootjatele teenuste müümise turul ja esmatarbekaupade tarbijatele müümise turgudel. Kooskõlastatud tegevus seisneb:

Kontroll võib toimuda ettevõtja mis tahes ruumis […].

Casino lubab ametnikel ja muudel komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud isikutel ning asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse ametnikel ja muudel isikutel, keda liikmesriik on volitanud neid abistama või selleks nimetanud, siseneda tavapärasel tööajal nende kõikidesse ruumidesse ja transpordivahenditesse. Ametnike või muude volitatud isikute nõudel tuleb kontrollimiseks esitada raamatupidamis- ja muud äridokumendid olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse, võimaldades neid kohapeal uurida ja teha või saada sellistest raamatupidamis- või muudest dokumentidest mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid. Kontrollimise ajal ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks, peab olema lubatud pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente. Ametnike või isikute nõudel tuleb kohapeal viivitamata anda kontrolli eseme ja eesmärgi kohta suulisi selgitusi, lubades anda selliseid selgitusi igal esindajal või töötajal. Neid selgitusi tuleb lubada salvestada mis tahes vormis.

Artikkel 2

Kontrollimine võib alata 20. veebruaril 2017 või veidi aega pärast seda.

Artikkel 3

Käesoleva otsuse adressaadid on nii Casino kui ka kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud.

Sellest otsusest teatatakse selle adressaadiks olevale ettevõtjale vastavalt [ELTL] artikli 297 lõikele 2 vahetult enne kontrolli.“

6.

Kui komisjon oli Prantsuse konkurentsiametit (Autorité de la concurrence) sellest kontrollist teavitanud, pöördus viimane Tribunal de grande instance de Créteil’ (Créteil’ esimese astme kohus, Prantsusmaa) ja Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) vabaduste ja kinnipidamise üle otsustavate kohtunike (juges des libertés et de la détention) poole, et taotleda neilt luba teha apellantide ruumides läbiotsimis- ja arestimistoiminguid. Need kohtunikud andsid 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärustega ettevaatusabinõuna taotletud läbiotsimisteks ja arestimiseks loa (edaspidi „17. veebruari 2017. aasta kohtumäärused“). Kuna ükski kontrolli käigus võetud meetmetest ei nõudnud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigete 6–8 kohase sunnipädevuse kasutamist, ei teavitatud apellante nendest kohtumäärustest.

7.

Kontroll algas 20. veebruaril 2017, kui komisjoni inspektorid ilmusid koos Prantsuse konkurentsiameti esindajatega nii Casino kontserni Pariisi kontorisse kui ka ACMi ruumidesse ning teavitasid apellante [vaidlusalusest] otsusest.

8.

Kontrolli käigus otsis komisjon muu hulgas läbi kontorid, kogus materjali, eelkõige riistvara (sülearvutid, mobiiltelefonid, tahvelarvutid, salvestusseadmed), kuulas ära mitu isikut ja kopeeris kogutud materjali sisu.

9.

Mõlemad apellandid saatsid komisjonile 24. veebruari 2017. aasta kuupäevaga kirja, milles nad avaldasid kahtlust [vaidlusaluse] otsuse ja selle alusel läbi viidud kontrolli käigu suhtes.

10.

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. aprillil 2017, esitasid apellandid ELTL artikli 263 alusel vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagi. Euroopa Liidu Nõukogul lubati komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

11.

Apellandid põhjendasid oma hagi sisuliselt kolme väitega. Esimese väite kohaselt on määruse nr 1/2003 artikkel 20 õigusvastane, teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja kolmanda kohaselt on rikutud õigust ruumide puutumatusele. Viimase väite raames väitsid apellandid, et nende erasfääri on ebaproportsionaalselt sekkutud, pidades muu hulgas silmas seda, milliseid äriühinguid ja ruume vaidlusalune otsus puudutab.

12.

Leides, et komisjonil ei olnud piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, mille põhjal kahtlustada rikkumist, mis seisneks Casino ja Intermarché vahelises teabevahetuses nende tulevaste kaubandusstrateegiate kohta, tühistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkti b. ( 5 ) Ülejäänud osas jättis ta hagi rahuldamata. ( 6 )

13.

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks on apellandid esitanud neli väidet. Esimene väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjoni saadud suulisi avaldusi ei olnud vaja protokollida, et neid saaks vaidlusaluse otsuse põhjenduseks kaudsete tõenditena kasutada. Teine väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et põhiõigus ruumide puutumatusele ei nõua, et otsus piiraks komisjoni kontrollivolituste kasutamist ajaliselt. Kolmas väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et põhiõigus ruumide puutumatusele ei nõua, et vaidlusalune otsus piiraks seda, milliseid isikuid ja ruume võib kontrollida. Neljas väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei eelda iseseisvat ja kohest õiguskaitsevahendit kontrollimise vastu.

14.

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2, rahuldada nende esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, sellest tulenevalt tühistada vaidlusaluse otsuse ning mõista komisjonilt välja nii käesoleva apellatsioonimenetluse kui ka Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud.

15.

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

16.

Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles apellandid heidavad Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei eelda iseseisvat ja kohest õiguskaitsevahendit kontrollimise vastu, ning mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja apellantidelt.

17.

Euroopa Kohtu palvel keskendun oma analüüsis apellatsioonkaebuse kolmandale väitele.

18.

Oma kolmanda väitega, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades, et põhiõigus ruumide puutumatusele ei nõua, et vaidlusalune otsus piiraks seda, milliseid isikuid ja ruume võib kontrollida, vaidlevad apellandid peamiselt vaidlustatud kohtuotsuse punktide 144–147 vastu.

19.

Võtan kõigepealt kokku Üldkohtu arutluskäigu, mille kohta käivad apellantide vastuväited, ja analüüsin seejärel ükshaaval nelja punkti, milleks analüüsitav väide jaguneb.

20.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 tõdes Üldkohus kõigepealt, et vaidlusalusest otsusest nähtub, et ei äriühinguid ega kontrollitavaid ruume ei ole nimeliselt välja toodud, kuna esiteks on vaidlusaluse otsuse artikli 1 teises lõigus märgitud, et „[k]ontroll võib toimuda ettevõtja mis tahes ruumis“, millele järgneb väljend „ja eelkõige“, millele järgneb omakorda kaks aadressi, ja teiseks on vaidlustatud otsuse artikli 1 esimeses lõigus ja artikli 3 esimeses lõigus mainitud, et kontrollimisotsusega on hõlmatud „Casino […] ja kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud“.

21.

Seejärel nentis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135, et kontrolli väga laia ulatust, mis neist väljenditest tuleneb, ei ole kohtupraktikas aga iseenesest käsitatud kui liigset sekkumist ettevõtjate erasfääri.

22.

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 137–141 kirjeldanud kohtupraktikat, mille kohaselt kehtivad komisjonile määruses nr 1/2003 antud ulatuslike uurimisvolituste kasutamisele tingimused, mis tagavad asjaomaste ettevõtjate õiguste austamise, andis Üldkohus apellantide väitele, et komisjon oleks antud juhul pidanud neile ebaproportsionaalse sekkumise eest kaitse tagamiseks nimetama kontrollitavaid äriühinguid ja ruume täpsemalt, järgmise vastuse.

23.

Esiteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144, et kui võtta vaidlusaluses otsuses sisalduvat teavet tervikuna, saab selle põhjal kindlaks teha, milliseid äriühinguid ja ruume kontrollitakse. Ta täpsustas selle kohta, et „tänu kontrolli eseme ja eesmärgi ning eelkõige asjaomaste kaupade ja teenuste turgude täpsustamisele ning täpsustusele, mille kohaselt puudutab otsus Casinod, tema tütarettevõtjaid ja nende ruume, võib vaidlustatud otsusest hõlpsasti järeldada, et kontroll puudutab Casinod ja tema tütarettevõtjaid, kes tegutsevad sektorites, mille osas kahtlustatakse rikkumist – nimelt esmatarbekaupade tarneturgudel (toidukaubad, hügieenitooted ja hooldustooted), selle kauba tarbijatele müümise turgudel ning esmatarbekaupade sektoris kaubamärgitoodete tootjatele teenuste müümise turul – ja et kontrolli võib läbi viia nende kõigis ruumides.“ Neil asjaoludel leidis Üldkohus, et „[ü]ksikasjalikumad täpsustused kontrolli ulatuse kohta ei olnud seega hagejate õiguste kaitseks hädavajalikud.“

24.

Teiseks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 tagasi apellantide kriitika, mille kohaselt oli kontrolli ulatus asjaomaste äriühingute ja ruumide täpsustamata jätmise tõttu liiga lai. Selle kohta märkis ta ka, et komisjon pidas vaidlusaluses otsuses silmas „konkurentsiõiguse põhiadressaati, kelleks on ettevõtja, kes hõlmab enamasti nii emaettevõtjat kui ka tema tütarettevõtjat või tütarettevõtjaid ja kellele võib süüks panna rikkumised ja eelkõige käesolevas asjas kahtlustatavad rikkumised, mistõttu on õigustatud, et [vaidlusaluses] otsuses mainitakse nii emaettevõtjat Casino kui ka tema tütarettevõtjaid.“

25.

Kolmandaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146, et „[t]äpsustuste puudumine asjaomaste äriühingute ja ruumide nimetamisel aitab kaasa komisjoni kontrollide nõuetekohasele läbiviimisele, kuna see annab komisjonile suurima hulga võimalike tõendite kogumiseks vajaliku tegutsemisruumi ja võimaldab säilitada nende tõendite hävitamise või varjamise ohu ennetamiseks hädavajaliku üllatusmomendi.“

26.

Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147, et käesoleva ettepaneku punktis 6 viidatud 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärustes, millega anti luba läbiotsimiseks ja arestimiseks ettevaatusabinõuna juhuks, kui kontrollile vastu seistakse, on sõnaselgelt ja ammendavalt täpsustatud ruumid, milles neid läbiotsimisi ja arestimisi võib teha. Üldkohtu hinnangul tunnustatakse läbiotsitavate ruumide nimetamises seisnevat täiendavat tagatist seega siis, kui kontrolliga seotud riive osutuks suuremaks, kõnealusel juhul seetõttu, et see toimus hoolimata kontrollitavate äriühingute vastuseisust ning määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigete 6–8 alusel avalikku võimu kasutades. Kuna apellandid ei avaldanud kontrollimisele vastuseisu, ei olnud käesolevas asjas seda täiendavat tagatist vaja.

27.

Apellandid heidavad Üldkohtule ette, et too on rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 7 ja nõuet kaitsta isiku erasfääri avaliku võimu meelevaldse sekkumise eest. Sisuliselt väidavad nad, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui ta ei leidnud, et vaidlusalune otsus, milles ei nimetatud eraldi ei kontrollitavaid juriidilisi isikuid ega ruume, milles seda lubati teha, on ilmselgelt õigusvastane, kuna rikub õigust ruumide puutumatusele.

28.

Nagu eespool öeldud, esitavad apellandid kolmanda väite põhjenduseks neli punkti.

29.

Esimeses neist väidavad nad, et erinevalt sellest, mida Üldkohus leidis eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144, ei saa asjaoluga, et kontrollimise ese ja eesmärk olid piiritletud, korvata komisjoni volituste piiramata jätmist selles osas, mis puutub kontrollitavate isikute ja ruumide nimetamisse. Tuginedes ühele Saksa konstitutsioonikohtu otsusele, ( 7 ) lisavad nad, et ei ole vastuvõetav, et isikud, kellel on õigus ruumide puutumatusele – praegusel juhul kõik Casino kontserni kuuluvad juriidilised isikud – saavad seda, et nad on uurimise all, järeldada ainult uurimiseseme kindlaksmääramisest ja seega inspektorite saabudes.

30.

Selle kohta märgin kõigepealt, et nagu rõhutas õigesti komisjon, ning vastupidi sellele, mida väitsid apellandid, ei asunud Üldkohus seisukohale, nagu oleks kontrollimise eseme ja eesmärgi kindlaksmääramine korvanud komisjoni volituste piiride väidetavat puudumist.

31.

Seevastu leidis Üldkohus esiteks, et ruumide puutumatuse õiguse austamiseks ei ole vaja, et kontrollimisotsuses toodaks kontrollitavad äriühinguid ja ruumid nimeliselt välja. Seoses sellega märkis ta, et vaidlusaluse otsusega sarnast sõnastust leidub ka otsustes, mida on käsitletud teistes Üldkohtu lahendatud kohtuasjades ( 8 ) ning et kontrolli väga laia ulatust, mis sellisest sõnastusest tuleneb, ei ole selles kohtupraktikas iseenesest peetud liigseks sekkumiseks ettevõtjate erasfääri.

32.

Teiseks leidis Üldkohus, et kõnealusel juhul oli kontrolli ulatus vaidlusaluses otsuses piisavalt täpsustatud, et oleks võimalik kindlaks määrata, milliseid äriühinguid ja ruume kontroll hõlmab, ning et üksikasjalikumad täpsustused ei olnud apellantide õiguste kaitseks tingimata vajalikud. Kui Üldkohus sellele järeldusele jõudis, siis mitte üksnes asjaolu põhjal, et vaidlusaluses otsuses oli nimetatud kontrolli ese ja eesmärk ning konkreetsemalt ka asjaomaste kaupade ja teenuste turud, vaid ta võttis arvesse ka selles otsuses sisalduvat täpsustust, et otsus puudutab „Casinod, tema tütarettevõtjaid ja nende ruume“. Lisaks märkis ta, et tänu kõige selle täpsustamisele sai vaidlusalusest otsusest hõlpsasti järeldada, et kontroll puudutab ainult Casinod ja tema asjaomasel turul tegutsevaid tütarettevõtjaid.

33.

Üldkohtu eelkirjeldatud käsitus ei ole minu arvates vastuolus Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikaga äriühingute äriruumide läbiotsimiste valdkonnas, eriti juhtudel, kus kontrollimise eesmärk on karistada konkurentsiõiguse rikkumise eest, samuti ei anna see komisjonile luba võtta selliseid harta artiklis 7 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 8 sätestatud ruumide puutumatuse õigust riivavaid meetmeid, mis oleksid ebaproportsionaalsed või meelevaldsed.

34.

Seoses sellega tuleb kõigepealt osutada, et nagu Euroopa Kohus täpsustas 18. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Deutsche Bahn jt vs. komisjon ( 9 ) (edaspidi „kohtuotsus Deutsche Bahn“), on EIK hoolimata sellest, et tema praktika kohaselt võib EIÕK artiklis 8 ette nähtud kaitse laieneda teatavatele äriruumidele, siiski leidnud, et kutse- või äriruumide või kutse- või äritegevuse puhul võib avaliku võimu sekkumine minna kaugemale kui muudel juhtudel.

35.

Järgmiseks tuleb rõhutada, et kontrollivolitused, mis komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 alusel on, piirduvad sellega, et komisjoni ametnikel on muu hulgas õigus siseneda nende märgitud ruumidesse, paluda esitada nende soovitud dokumente, teha neist koopiaid ning lasta endale näidata nende viidatud mööbli sisu. ( 10 ) Konkreetsemalt on selle määruse artikli 20 lõike 2 punktis a täpsustatud, et komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on muu hulgas õigus siseneda kõikidesse ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse. Euroopa Kohtul on olnud võimalus ka täpsustada, et selline õigus on eriti tähtis, kuna see peab võimaldama komisjonil koguda tõendeid konkurentsieeskirjade rikkumise kohta seal, kust neid tavaliselt leida võib, see tähendab ettevõtjate äriruumides, ja et nii määruse nr 1/2003 eesmärk kui ka selle artiklis 20 toodud loetelu komisjoni ametnike volituste kohta näitavad, et kontrollid võivad olla väga ulatuslikud. ( 11 )

36.

Viimaks tuleb meenutada, et esiteks kaasneb komisjoni kontrollipädevuse teostamisega piisavalt tagatisi, mis pakuvad kaitset avaliku võimu meelevaldse sekkumise eest ( 12 ) – nende hulgas on esmatähtis roll kontrollimisotsuse konkreetse põhjendamise kohustusel, nagu Euroopa Kohus on täpsustanud ( 13 ) –, ja teiseks ei hõlma määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel tehtav kontrollimine sunnipädevuse kasutamist, mida saavad ainsana teha liikmesriigi asutused, kui kasutatakse selle määruse artikli 20 lõigetes 6–8 ette nähtud menetlust.

37.

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule minu arvates ette heita järeldust, et kui kontrollitavaid ettevõtjaid ja ruume ei ole kontrollimisotsuses nimeliselt mainitud, kuid otsuse põhistusest saab hõlpsasti ja seega ilma liigse tõlgendamiseta järeldada, milliseid juriidilisi isikuid ja ruume kontroll konkreetselt hõlmab, siis ei ole rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, mida tuleb järgida selliste meetmete võtmisel, millega kaasneb harta artikliga 7 tagatud õiguste riive. ( 14 )

38.

EIK kasutas sarnast lähenemist 20. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa, ( 15 ) kus ta leidis, et asjaolu, et üht selle kohtuotsusega päädinud menetluses kõne all olnud ja kontrollitud äriühingutest ei olnud ruumide läbiotsimist lubavas kohtumääruses konkreetselt nimetatud, „ei sea kahtluse alla sekkumise õiguspärasust, kuna seda lubav kohtumäärus puudutas Canal Plusi ruume üldiselt, täpsustamata asjaomaste erinevate, kuid kindlasti selle nimetuse alla kuuluvate üksuste ärilist vormi“.

39.

Saksa konstitutsioonikohtu otsuse kohta, millele apellandid tuginevad, märgin ma, et selles kohtuotsuses järeldas kohus, et on rikutud õigust ruumide puutumatusele, kuna vaidlusalusest läbiotsimismäärusest ei olnud võimalik aru saada, millise äriühingu ruumid pidi läbi otsitama, ja seega oli määrus ebamäärane.

40.

Saksa konstitutsioonikohus jõudis sellele järeldusele, kui oli tuvastanud, et ükski ettevõtja, kes kandis läbiotsimismääruses märgitud ainsat ärinime, ei kasutanud selles kohtumääruses märgitud aadressil ruume, ning mis puutub ettevõtjatesse, kellel oli sel aadressil kontor ja kelle ärinimi sisaldas selles määruses kasutatud sõnu koos täiendava märkega, ei olnud võimalik aru saada, millist neist silmas peeti. See kohus sedastas ka, et ebakindlust selle suhtes, millist äriühingut silmas peeti, ei aidanud hajutada ka muud läbiotsimismääruses sisaldunud väljendid.

41.

Järelikult ei välistanud ta sellist otsust tehes võimalust, et kui läbiotsimise määramise aktis ei ole nimeliselt öeldud, millist äriühingut hakatakse läbi otsima, võiks seda siiski akti sisust kaudselt järeldada. Sellega seoses tuleb märkida, et Saksa konstitutsioonikohus ei nõustunud seevastu võimalusega, et seda äriühingut saaks välja selgitada andmetest, mida leidub mujal kui asjaomases läbiotsimismääruses, näiteks uurimistoimikus.

42.

Seda, et otsuses silmas peetud äriühinguid on võimalik selgelt kindlaks teha, järeldas Üldkohus käesoleval juhul aga puhtalt vaidlusaluses otsuses sisalduvate väljendite põhjal.

43.

Tuleb ka märkida, et üks tegureid, mis takistas Saksa konstitutsioonikohtu eelviidatud otsusega päädinud vaidluses välja selgitada, millist äriühingut läbiotsimismääruses silmas peeti, oli täpsustamata jätmine, mis sektoris äriühing tegutseb. Vaidlusaluses otsuses on aga selgelt öeldud, mis turgudel on ELTL artikli 101 rikkumine eeldatavasti aset leidnud, ning seega on otsusest selgelt aru saada, mis sektoris kontrollitavad äriühingud tegutsevad.

44.

Kolmanda väite teises punktis väidavad apellandid, et mõiste „ettevõtja“ – mis on majanduslik ja puhtfunktsionaalne mõiste, mida kasutatakse üksnes konkurentsiõiguse materiaalõigusnormide kohaldamisel, näiteks keelatud kokkuleppe tuvastamisel – ei saa takistada juriidilise isiku mõistega seonduvate põhiõiguste austamist. Kui tegemist on äriühingutega, siis õigus ruumide puutumatusele on juriidilisel isikul, mitte ettevõtjal, kes ei ole juriidiline isik. Selles kontekstis viitavad apellandid 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusele Uralita vs. komisjon, ( 16 ) milles Üldkohus märkis, et kui komisjon teeb ELTL artikli 101 alusel otsuse, peab ta nimetama, milliseid füüsilisi või juriidilisi isikuid saab pidada kõnealuse ettevõtja käitumise eest vastutavaks ning keda neist võib selle eest karistada.

45.

Selle kohta märgin esiteks, et argumendid, mille apellandid on teise punkti raames esitanud, ei suuda Üldkohtu lähenemise ega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 tehtud järelduse kehtivust kõigutada.

46.

Teiseks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 145 vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, minu arvates selgelt, et kui Üldkohus mainis ettevõtjat kui „konkurentsiõiguse põhiadressaati“, siis ei kavatsenud ta väljendada seda, et õigus ruumide puutumatusele, mida kontrollimeede piirab, on konkurentsiõiguse tähenduses „ettevõtjal“, mitte juriidilistel isikutel, kellest ta koosneb. Seda sõnakasutust tuleb pigem mõista kui täpsustust selle kohta, milline ulatus tuleb omistada otsuse artikli 1 esimeses lõigus ja artikli 3 esimeses lõigus kasutatud sõnastusele, mille kohaselt peavad end kontrollida laskma „Casino […] ning kõik otse või kaudselt tema kontrolli all olevad äriühingud“, et otsuse isikuline kohaldamisala õigesti kindlaks määrata.

47.

Nagu komisjon õigesti märkis, ei saa apellantide viide 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusele Uralita vs. komisjon ( 17 ), mis puudutab rikkumise tuvastamise otsust, mitte kontrollimisotsust, apellantidele kuidagi kasu tuua. Kontrollimine toimub etapis, kus komisjonil ei ole veel üksikasjalikku teavet, isegi mitte oletatava rikkumise toimepanijate kohta, ning kõigepealt tuleb tal kontrollida oma kahtluste põhjendatust ja toimepandud tegude ulatust, sest kontrollimise eesmärk on just oletatava rikkumise kohta tõendeid koguda.

48.

Kolmanda väide kolmandas punktis vaidlevad apellandid selle vastu, mida Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146, nimelt et asjaomaste äriühingute ja ruumide täpsemalt nimetamata jätmine aitab tõhusale kontrollimisele kaasa. Nad väidavad, et nende jurisdiktsioonide näide, kus nõutakse asjaomaste äriühingute ja/või ruumide nimetamist, tõendab, et selline täpsus ruumide tõhusat läbiotsimist ei takista.

49.

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et isegi eeldades, et Üldkohus hindas kontrollitavate äriühingute ja ruumide täpselt nimetamata jätmise eeliseid kontrollimise tõhususe aspektist valesti või ülehindas neid, ei piisa sellest, et Üldkohtu lähenemise ega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 tehtud järelduse kehtivust kõigutada.

50.

Teiseks tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et kõigi liikmesriikide õigusloome- või kohtupraktika on ühesugune, ei saa see mõjutada aluslepingu konkurentsieeskirjade kohaldamist. ( 18 )

51.

Viimaks väidavad apellandid oma kolmanda väite neljandas punktis, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147, ei saa väita, et meelevaldsuse ohtu, mis on seotud sellega, et vaidlusaluses otsuses ei ole kontrollitavaid isikuid ja ruume täpsustatud, kompenseeriks täiendava kaitse tase siis, kui 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärused peaks täitmisele pööratama. Nimelt peab liidu õigus olema iseenesest piisav, andes õigussubjektidele kõik nende põhiõiguste kaitseks vajalikud tagatised, mitte aga toetuma liikmesriikide õigusnormidele, mida samuti võidakse kohaldada. Pealegi oleks apellandid selleks, et need määrused täitmisele pöörataks, pidanud takistama komisjoni ametnikke apellantide ruumidesse pääsemast, sundides neid sellega Prantsuse ametiasutuste sekkumist taotlema. Sellise vastuseisu korral oleks nad riskinud suure trahviga.

52.

Minu hinnangul põhinevad apellantide argumendid ka siin vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendusel. Nimelt ei leidnud Üldkohus, et eeskirjade eiramist, mis seisneb kontrollitavate äriühingute ja ruumide täpselt nimetamata jätmises, korvaks asjaolu, et 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärustes on läbiotsimisele kuuluvaid ruume otsesõnu nimetatud. Tegelikult piirdus ta märkimisega, et juhul, kui komisjoni sekkumine oleks apellantide vastuseisu tõttu toonud kaasa sunnipädevuse kasutamise, oleks apellantidele kehtinud täiendav tagatis, mis seisneb kontrollitavate ruumide sõnaselges ja ammendavas nimetamises.

53.

Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal olen arvamusel, et apellatsioonkaebuse kolmanda väitega ei saa nõustuda.

54.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata apellatsioonkaebuse kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi.