1.

Saksamaal asuv äriühing, kes on arvutimängu intellektuaalomandi õiguste omaja, tegi advokaadile ülesandeks nõuda kohtuväliselt neid õigusi rikkuva isiku teguviisi lõpetamist, millega viimane nõustus.

2.

Saksa õiguses on ette nähtud, et õiguste rikkuja peab põhimõtteliselt maksma advokaaditasu intellektuaalomandi õiguste omaja kaitse raames advokaadi kaasamise eest. Selle tasu suurust on siiski võimalik vähendada, kui õigusvastase teo on toime pannud füüsiline isik väljaspool igasugust kutse- või äritegevust.

3.

Käesolevas asjas leiab see isik, et temalt nõutud advokaaditasu (984,60 eurot) on ülemäära suur ja et ta ei nõustu seda maksma. Tema vastuseisu tõttu algatati kohtuvaidlus, milles soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada:

4.

Artiklis 1 („Objekt“) on märgitud:

„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“

5.

Artiklis 2 („Reguleerimisala“) on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.

[…]“.

6.

Artiklis 3 („Üldised kohustused“) on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.   Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu“.

7.

Artiklis 13 („Kahjutasu“) on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel õiguste valdajale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu.

Kahjutasu suuruse määramisel kohtuasutused:

2.   Kui rikkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et pani toime rikkumise, võivad liikmesriigid kehtestada, et kohtuasutused võivad määrata kasumi sissenõudmise või kahjutasu maksmise, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud.“

8.

Artiklis 14 („Kohtukulud“) on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane.“

9.

Selle artiklis 8 „Sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid näevad käesolevas direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise puhuks ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid ning võtavad kõik meetmed nende sanktsioonide ja õiguskaitsevahendite kohaldamise tagamiseks. Sätestatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et õiguste valdajad, kelle huve on nende territooriumil õigusi rikkuva tegevusega kahjustatud, saavad kohtu kaudu taotleda kahjutasu ja/või ettekirjutust ning vajaduse korral õigusi rikkuva materjali, samuti artikli 6 lõikes 2 nimetatud seadmete, toodete ja komponentide konfiskeerimist.

3.   Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks“.

10.

Artiklis 7 („Kaitse erisätted“) on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 4, 5 ja 6 sätete kohaldamist, näevad liikmesriigid oma siseriiklike õigusaktide kohaselt ette vajalikud abinõud, mida võtta isikute suhtes, kes on sooritanud järgmisi toiminguid:

2.   Kõik arvutiprogrammi piraatkoopiad konfiskeeritakse kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusaktidega.

3.   Liikmesriigid võivad ette näha ka kõigi lõike 1 punktis c osutatud vahendite konfiskeerimise“.

11.

§ 97 näeb ette, et igalt isikult, kes rikub UrhG‑ga kaitstud intellektuaalomandi õigusi või muid õigusi, võib nende õiguste rikkumise ohver nõuda rikkumise lõpetamist.

12.

§-s 97a on põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis ette nähtud:

„1)   Enne kohtumenetluse algatamist peab ( 6 ) kannatanu esitama rikkujale nõudekirja nõudega lõpetada asjaomane teguviis ja andma talle võimaluse vaidlus lahendada, kohustudes hoiduma selliste toimingute tegemisest, lisades sellele asjakohase leppetrahvi.

2)   Nõudekirjas peab olema selgelt ja arusaadavalt:

3)   Kui nõudekiri on õigustatud ja kooskõlas lõike 2 esimese lause punktidega 1–4, võib nõuda vajalike kulude hüvitamist. Advokaaditeenuste kasutamise osas piirdub vajalike kulude hüvitamine seaduses ette nähtud tasude puhul piiratud summaga, mis vastab vaidlusalusele väärtusele 1000 eurot keelu või lõpetamise hagi puhul, kui nõudekirja saanud isik:

Teises lauses märgitud väärtust kohaldatakse ka siis, kui tuginetakse samal ajal keelustamise õigusele ja lõpetamise õigusele. Teist lauset ei kohaldata, kui see väärtus ei ole konkreetse juhtumi asjaoludel õiglane“.

13.

Äriühingule Koch Media GmbH, kes tegeleb arvutimängude turustamisega, kuuluvad Saksamaa territooriumil autoriõigusega kaasnevad ainuõigused teha üldsusele kättesaadavaks kutsetegevuse käigus välja töötatud arvutimängu „This War of Mine“. ( 7 )

14.

FU on füüsiline isik, kes levitas 26.–28. novembrini 2014 vähemalt 13 korral mitte ärilisest ega professionaalsest huvist failivahetusplatvormil mängu ja pakkus oma internetiühendust kasutades seda avalikult teistele allalaadimiseks, rikkudes sellega Koch Media õigusi.

15.

Koch Media palkas oma õiguste kaitseks advokaadibüroo, mis saatis tema nimel FU-le nõudekirja nõudega lõpetada mängu üldsusele kättesaadavaks tegemine ja hüvitada tekitatud kahju.

16.

Nõudekirjal oli mõju: rikkuja täitis nõude ning edasist kohtumenetlust ei olnud vaja algatada.

17.

Advokaaditeenuste kulud olid Koch Media jaoks 984,60 eurot, mida see äriühing nõudis rikkujalt. See summa arvutati välja protsendina hagihinnast, mille suuruseks oli hinnatud 20000 eurot. ( 8 )

18.

Kuna FU ei olnud nõus temalt nõutud advokaaditasu suurusega, algatati selle tasu üle kohtumenetlus.

19.

Esimeses kohtuastmes mõistis Amtsgericht Saarbrücken (Saarbrückeni esimese astme kohus, Saksamaa) 12. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega rikkujalt välja 124 eurot ja jättis hagi muus osas rahuldamata. ( 9 ) Ta põhjendas oma otsust UrhG § 97a lõikega 3.

20.

Koch Media esitas Landgericht Saarbrückenile (Saarbrückeni apellatsioonikohus, Saksamaa) apellatsioonkaebuse nõudega tunnustada õigust advokaaditasu täielikule hüvitamisele.

21.

Apellatsioonikohus kahtleb pärast riigisisese õiguse tõlgendamist, ( 10 ) kas selles valdkonnas asjakohased direktiivid lubavad rikkuja poolt hüvitamisele kuuluvat tasu piirata, kui viimane on füüsiline isik, kes ei tegele äri- või kutsetegevusega.

22.

Tema arvates tuvastas Euroopa Kohus kohtuasjas United Video Properties ( 11 ) muu hulgas, et õigusnorm, mis teatud tingimustel välistab ülemääraste kulude hüvitamise, võib olla põhjendatud. Käesoleva asja hindamisel on aga vaja välja selgitada, kas viidatud kohtuotsuses välja töötatud põhimõtted kehtivad ka juhul, kui isik, kelle vastu on nõue esitatud, on füüsiline isik, kes ei tegutse äri‑ või kutsetegevuses.

23.

Apellatsioonikohtu hinnangul on UrhG § 97a lõike 3 neljandas lauses direktiivi 2004/48 artiklis 14 ette nähtud erandi sõnastus ümber pööratud: kui isik, kelle vastu nõue esitatakse, on füüsiline isik, tuleb Saksamaal kulud täielikult hüvitada vaid siis, kui see on õigluse huvides nõutav.

24.

Ta märgib samuti, et tema riigis on kohtud eri seisukohtadel küsimuses, kas UrhG § 97a lõike 3 neljandas lauses ette nähtud erandit on võimalik tõlgendada direktiiviga 2004/48 kooskõlas.

25.

Nendel asjaoludel esitab Landgericht Saarbrücken (Saarbrückeni apellatsioonikohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 26. oktoobril 2020.

27.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Koch Media, Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon.

28.

Kohtuistungi pidamist ei peetud vajalikuks.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme ja kirjeldab riigisisest praktikat järgmiselt. Euroopa Kohus peab põhimõtteliselt lähtuma neist esitatud kujul, kuna riigisisese õiguse ulatuse kindlaksmääramine on asja menetleva kohtu ülesanne.

30.

Vastavalt UrhG §-le 97a koostoimes § 97 lõikega 1 võib kahjustatud intellektuaalomandi õiguste omaja nõuda rikkujalt õigusvastase tegevuse lõpetamist ja kahju hüvitamist.

31.

Üldjuhul nõuavad õiguste omajad kõigepealt advokaadi teenuseid kasutades õigusvastase tegevuse lõpetamist. Advokaat saadab vastavalt UrhG § 97a lõikele 1 nõudekirja selleks, et rikkuja esitaks nn „kinnituse rikkumise lõpetamise kohta, koos leppetrahvi klausliga“.

32.

Sellise kinnituse esitamisega kõrvaldatakse rikkumise kordumise oht ja täidetakse rikkumise lõpetamise nõue. Nõude maksmapanek kohtus ei ole siis enam vajalik ega võimalik. Selles mõttes täidab nõudekiri menetluse vältimise ülesannet.

33.

UrhG § 97a lõike 3 kohaselt on õiguste omajal, kelle autoriõigust on rikutud, põhimõtteliselt õigus nõuda, et rikkuja hüvitab talle „vajalikud kulud“.

34.

Selleks et määrata kindlaks kohtuvälise nõudekirja „vajalikud kulud“, mida saab kvalifitseerida advokaaditasuks, tuleb lähtuda advokaaditasude seadusest (Gesetz über die Vergütung der Rechtsanwältinnen und Rechtsanwälte (Rechtsanwaltsvergütungsgesetz). ( 12 )

35.

RVG näeb ette:

36.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) on seisukohal, et filmide, muusika või DVD õiguste omaja õiguse puhul on rikkumise lõpetamist nõudes hagihind vähemalt 10000 eurot.

37.

Ent UrhG § 97a lõike 3 teises lauses on kehtestatud hagihinna ülempiiriks 1000 eurot (millele tuleb kohaldada teatavat protsenti), kui isik, kellele nõudekiri saadetakse: (1) on füüsiline isik, kes ei kasuta kaitstud teoseid või muid esemeid oma iseseisvas äri- või kutsetegevuses, ja (2) ei ole nõudekirja saatja lepingulise õiguse tõttu, jõustunud kohtuotsuse või esialgse õiguskaitse korras juba kohustatud vastavat tegevust lõpetama.

38.

Hagihinna ülempiir omab toimet õiguste omaja ja õiguste rikkuja vahelises suhtes, kuid mitte õiguste omaja ja tema advokaadi vahel. Advokaat esitab õiguste omajale advokaaditasude eest arve menetluse tegeliku hinna (st ilma summat piiramata) alusel, mis võib põhjustada märkimisväärseid erinevusi. ( 13 )

39.

UrhG § 97a lõike 3 neljas lause sisaldab siiski erandit, mis võimaldab konkreetsetel juhtudel ülemmäärast mitte kinni pidada, kui asjaolusid arvestades „ei oleks õiglane“ määrata selleks 1000 eurot.

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas advokaaditasu, mida on intellektuaalomandi õiguste omajal õigus saada ja mis on tekkinud seoses õiguste rikkumise lõpetamiseks rikkujale saadetud kohtuvälise nõudekirjaga, kuuluvad direktiivi 2004/48 (konkreetselt selle artikli 14 või teise võimalusena selle artikli 13) kohaldamisalasse.

41.

Kohtuväline vaidluste lahendamise menetlus võib vastata direktiivi 2004/48 eesmärgile, kuna see on üks „intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid“. ( 14 )

42.

Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses M.I.C.M, et „kompromisslahenduse otsimine on sageli eeltingimus tegeliku kahju hüvitamise hagi esitamiseks“. ( 15 )

43.

Samas kohtuotsuses rõhutas ta, et direktiivi 2004/48 kohaldatakse selle direktiivi artikli 8 lõike 1 alusel läbi viidavale autonoomsele menetlusele, mis käsitleb „teabenõuet, nagu on sõnastanud […] kohtueelses menetluses“. ( 16 )

44.

Siit tulenevalt on direktiiv 2004/48 intellektuaalomandi õiguste kaitse kontekstis õiguslik raamistik, mis on põhimõtteliselt aluseks menetlustele, mille eesmärk on – kohtus või kohtuväliselt – mitte ainult rikkuja tuvastamine, vaid ka tema teguviisi lõpetamine.

45.

Sellest eeldusest lähtudes küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas advokaaditasu intellektuaalomandi rikkumise lõpetamise nõudekirja saatmise eest kuulub: a) direktiivi 2004/48 artiklis 14 nimetatud kohtukulude või muude kulude hulka; või b) teise võimalusena selle artiklis 13 nimetatud kahjutasu alla.

46.

Märkisin oma ettepanekus kohtuasjas United Video Properties, et „[s]üstemaatilisest küljest hõlmab direktiiv 2004/48 samas jaos (kuues) „kahjutasu“ ja „[…][menetlus]kulusid“. Kuigi selle põhjenduses 26, mis käsitleb tekitatud kahju hüvitamist, ei ole menetluskulusid nimetatud, võiks ikkagi väita, et ühise asukoha tõttu võib neid liigitada veel üheks elemendiks, mis on direktiivis ette nähtud intellektuaalomandi õiguse valdajatele hüvitamise poolt“. ( 17 )

47.

Intellektuaalomandi õiguste rikkumise ohver võib nende õiguste kaitsmiseks teha mitu kohtumenetlusele eelnevat toimingut, ilma et nende kõigi kulud peaksid kuuluma kohtukulude hulka direktiivi 2004/48 tähenduses.

48.

Selle otsustamiseks, kas kohtuväline menetlus on direktiivis 2004/48 ette nähtud intellektuaalomandi õiguse kaitsega hõlmatud, on võtta arvesse selle eripära; seejärel tuleb määratleda mõisted „kohtukulud“ ja „kahjutasu“, sest nende ligilähedust arvestades on oht, et need aetakse segi.

49.

Kohtuvälise nõudekirjaga seotud kulude liigitamine direktiivi artikli 13 alusel makstava hüvitise üheks koostisosaks võib viia selleni, et artikkel 14 kaotab osa oma kohaldamisalast.

50.

Seevastu „direktiivi 2004/48 artikli 14 laiendav tõlgendamine selliselt, et see näeb ette, et kohtuvaidluse kaotanud pool peab üldreeglina tasuma kohtuvaidluse võitnud poolele „muud kulud“, tegemata mingeid täpsustusi nende tasude laadi osas, riskib laiendada seeläbi selle artikli kohaldamisala ning kaotada artikli 13 kasuliku mõju“. ( 18 )

51.

Tasakaalu leidmiseks on Euroopa Kohus otsustanud „tõlgendada seda mõistet kitsalt ja võtta seisukoht, et „muude kulude“ hulka artikli 14 tähenduses kuuluvad üksnes kulud, mis on otse ja tihedalt seotud asjasse puutuva kohtumenetlusega“. ( 19 )

52.

Samamoodi, „mis puudutab kohtuväliseid kulusid, mis on muu hulgas seotud rikkumise ohvri poolt oma õiguste maksmapanekuks kulutatud ajaga“, siis on Euroopa Kohus tuvastanud, et need võivad kuuluda direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaldamisalasse, kuna selle sätte „eesmärk on tugevdada intellektuaalomandi kaitse taset, vältides seda, et kahju saanud isik loobub oma õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamisest (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 77)“. ( 20 )

53.

Kohtuväline nõudekiri õigusvastase teguviisi lõpetamiseks läheb kaugemale võimalikest muudest kohtueelsetest toimingutest, mille eesmärk on võimaldada kannatanul süütegu piiritleda ja ulatust kindlaks määrata ning tuvastada selle toimepanemise eest vastutava isiku. ( 21 )

54.

Kui liikmesriigi seaduses oleks selline nõudekiri ette nähtud tavapärase vahendina (ehkki mitte rangelt kohustuslikuna) rikkumise lõpetamiseks, ja seda kasutataks tavapäraselt selleks praktikas, siis võiks selle kvalifitseerida vahetult ja otseselt kohtumenetluse eelseks vahendiks. Kui selline mehhanism muutub liikmesriigi õiguses de facto möödapääsmatuks, võib sellele omistada selle kohtumenetlusega „otseselt seotuse“ mõõtme, mille vältimine on selle mehhanismi eesmärk.

55.

See on nii seda enam, et selle mehhanismi kohustuslikult kasutamine enne kohtumenetluse algatamist ei ole enam ette nähtud praktikas, vaid on nõutav liikmesriigi seadusega.

56.

Arvestades seda, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab ise oma riigi õigust, võimaldab UrhG § 97a lõige 1 nõudekirja laadi tõlgendada kahte moodi: a) see on imperatiivne kohustus, kui kahju kannatanu kavatseb esitada hagi kohtule; ( 22 ) või b) see on üksnes soovitus või hoiatus, mis ei ole kohustuslik, enne selle hagi esitamist. ( 23 )

57.

Näib, et eelotsusetaotluses on vaikimisi valitud nendest tõlgendustest teine. Kuid tegelikult annavad mõlemad neist sama tulemuse:

58.

Sellest eeldusest tuleneb, et direktiivi 2004/48/EÜ artikli 14 tähenduses:

59.

Nõudekirjaga olemuslikult seotud kulude hulgas – mille peab kandma, ma kordan, õiguste rikkuja – võivad põhimõtteliselt olla ka selle koostamises osalenud advokaadi tasud, isegi kui liikmesriigi õigus ei nõua tingimata, et selle kohtumenetlusele eelneva nõudekirja peab olema koostanud advokaat. Sellele aspektile viitan teise eelotsuse küsimuse käsitlemisel.

60.

Kokkuvõttes ei näe ma takistust, et õiguste rikkujale tema teguviisi lõpetamiseks saadetud kohtuvälise nõudekirja kulud – sealhulgas advokaaditasud – võiksid nende seose tõttu võimaliku ja vahetu kohtumenetlusega (mis võidakse tuvastatud ja teatud isikule süüks pandava rikkumise lõpetamiseks) kuuluda direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaldamisalasse.

61.

Teine eelotsuse küsimus sisaldab kahte küsimust, mida võib käsitleda koos.

62.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas intellektuaalomandi õiguste omajal „on põhimõtteliselt õigus nõuda […] advokaadikulude täielikku hüvitamist, vähemasti nende proportsionaalse ja olulise osa hüvitamist“, kui:

63.

Asja menetlev kohus palub selleks tõlgendada „liidu õigust, eelkõige direktiivi 2004/48 artikleid 3, 13 ja 14, direktiivi 2001/29 artiklit 8 ja direktiivi 2009/24 artiklit 7 […]“.

64.

Direktiivi 2001/29 ja direktiivi 2009/24 eespool viidatud artiklid näevad tõesti ette meetmed õigusvastaste tegude esemeks oleva intellektuaalomandi õiguse omaja kaitseks.

65.

Kuid nende üldist sõnastust arvestades, võrreldes direktiivi 2004/48 artikliga 14, mis reguleerib konkreetselt kohtukulusid ja muid menetluskulusid seda laadi menetlustes, tuleks siiski koondada tähelepanu sellele artiklile, jättes ülejäänud kõrvale.

66.

Nagu ma märkisin (sama kuupäeva) ettepanekus kohtuasjas Nova Text, ( 26 ) ei puudu direktiivi 2004/48 artiklis 14 tingimuslikkus, sest lisaks sellele, et tegemist on „üldreegliga“, kohustab see liikmesriike tagama üksnes mõistlike ( 27 ) ja proportsionaalsete ( 28 ) kohtukulude hüvitamise.

67.

UrhG § 97a lõikes 3 on nõudekirja koostamiseks palgatud advokaadi kulud kvalifitseeritud kõhklematult „vajalikeks kuludeks“ ( 29 ) (muidugi kui selline nõudekiri on põhjendatud). Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib samuti arvavat, et see kulu on põhikohtuasjas vajalik.

68.

UrhG samas sättes on siiski sätestatud, et „advokaaditeenuste kasutamisel piirdub vajalike kulude hüvitamine“ seaduses ette nähtud tasude puhul piiratud summaga, mis vastab hagihinnale 1000 eurot keelu või lõpetamise hagi puhul, mis on esitatud üksikisiku vastu, kes sellena tegutseb (st mitte kutsealaselt või ettevõtjana).

69.

Tekkinud olukord sarnaneb kohtuasjas United Video Properties käsitletud olukorraga. Kuigi seal nägid Belgia õigusnormid ette advokaadikulude ülempiiri, jõuame siin sarnasele tulemusele teisiti, kehtestades hagihinnaks 1000 eurot, kui intellektuaalomandi õiguse rikkuja on eraõiguslik isik.

70.

Leian, et selles kohtuasjas kehtestab direktiivi 2004/48 artikkel 14 põhimõtte, millest võib erandeid teha, „tuginedes mõistlikkuse ja proportsionaalsuse juhtnööridele, mis annavad liikmesriikidele suure vabaduse õigusnormi piiritlemisel. Liikmesriigi seadusandja võib minu arvates ise hinnata, võttes muude tegurite hulgas arvesse õiguskultuuri ja advokaadiabi olukorda Belgias, ülempiiri, millest alates ei ole advokaaditasud, mis tuleb kaotaja poolel hüvitada, enam mõistlikud“. ( 30 )

71.

Kohtuotsuses United Video Properties leidis Euroopa Kohus, et kaotanud poole kuludes kajastatava advokaaditasu ülemmäärade süsteem ei ole põhimõtteliselt direktiiviga 2004/48 vastuolus, kuid täpsustas seda avaldust, kinnitades, et:

72.

Nendest õiguslikest eeldustest võib järeldada vastuse teise eelotsuse küsimuse esimesele poolele: kahju kannatanud isikul on põhimõtteliselt õigus sellele, et talle hüvitatakse rikkumise lõpetamise nõudekirjaga seotud advokaadikulud täies ulatuses või vähemalt olulises osas, kui sellist advokaadi kaasamist peetakse vajalikuks ning kui nõutud summa on mõistlik ja proportsionaalne (mille hindamine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse).

73.

Seda vastust ei lükka ümber asjaolu, et intellektuaalomandi õiguste rikkuja on füüsiline isik, kes toimib väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. See asjaolu ei ole minu arvates asjakohane direktiivi 2004/48 artikli 14 seisukohast, mille eesmärk on kaitsta kahju kannatanu õigusi, mille ärieesmärgil kasutamine nendel juhtudel samuti väheneks.

74.

Intellektuaalomandi õiguse rikkumise ohvrile võib see kahju tekitada, nii juhul, kui õiguste rikkumise on toime pannud füüsiline isik väljaspool majandus‑ või kutsetegevust, kui ka juhul, kui ta teeb seda oma majandus- või kutsetegevuses.

75.

Selle kahju intensiivsus võib olenevalt juhust olla erinev (on loogiline eeldada, et teisel juhul on kahju suurem), kuid selle täielikuks hüvitamiseks ( 33 ) on ette nähtud direktiivi 2004/48 artikli 13 kahjutasu, mitte direktiivi artiklis 14 ette nähtud „kohtukulud“.

76.

Kui reeglist, mida UrhG § 97a lõike 3 alusel kohaldatakse õigusi rikkuvate füüsiliste isikute suhtes, kes tegutsevad väljaspool oma kutse- või majandustegevust, ei oleks lubatud teha erandeid, siis oleks see vastuolus direktiivi 2004/48 artikliga 14, arvestades viisi, kuidas ma seda sätet just tõlgendasin. See viiks mitte sugugi harvadel juhtudel välja selleni, et hüvitataks tavaliselt kohaldatavatest tasudest „tunduvalt väiksemad“ summad, mis ei vastaks kohtuotsuses United Video Properties esitatud kriteeriumidele. ( 34 )

77.

See reegel ei ole jäik ja Saksa kohtutel on võimalus seda mitte kohaldada, võttes aluseks suurema summa (vastava protsendimäära välja arvutamiseks), kui see on „konkreetse juhtumi asjaoludel“ õigluse kaalutlustel põhjendatud.

78.

Võiks vastu vaielda, et isegi nii ei ole riigisisene õigusnorm direktiivi 2004/48 artikliga 14 kooskõlas: selle sätte kohaselt tuleb kohtuvaidluse võitnud poolele hüvitada kohtukulud, mis on mõistlikud, „välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane“, samas kui – nagu sellele juhib tähelepanu eelotsusetaotluse esitanud kohus – UrhG § 97a lõikes 3 on see reegel just nimelt ümberpööratud.

79.

Ma arvan, et see vastuväide ei ole piisav selleks, et tõrjuda riigisisese õigusnormi kohaldamist, kui seda õigusnormi saab tõlgendada viisil, mis on liidu õigusega kooskõlas, nii et see vastab lõpuks tulemuse poolest liidu õigusega ette nähtule.

80.

Kuna mõlemas sättes (UrhG § 97a lõige 3 ja direktiivi 2004/48 artikkel 14) taotletakse õiglust, võimaldab see liikmesriigi kohtul kuludes kajastatavaid tasusid tõsta, kui riigisisese õigusnormi rangest kohaldamisest tulenevalt on lubatud tasu hüvitada mõistlikust ja proportsionaalsest summast ainult tunduvalt väiksemas summas.

81.

Ma nõustun seega komisjoni arvamusega, kui ta kinnitab, et „UrhG § 97a jätab liikmesriigi kohtule piisava kaalutlusruumi, et hinnata igal konkreetsel juhul, kas kohtuasja konkreetsetel asjaoludel on ülemmäära kohaldamine ebaõiglane“. ( 35 )

82.

Seega peab asja menetlev kohus läbi viima kahekordse kontrollimise, mida ei saa teha Euroopa Kohus tema asemel:

83.

Nende asjaolude hindamisel ei takista miski eelotsusetaotluse esitanud kohtul kaaluda muu hulgas nende tegurite mõju, mida ta ise teise eelotsuse küsimuse teises osas nimetab: „teose ajakohasust, avaldamise kestust“ või seda, kas õiguse rikkumine seisnes selles, et kaitstud teos tehti üldsusele kättesaadavaks „vabalt ligipääsetaval failijagamisplatvormil ilma autoriõiguse digitaalkaitseta […] kõikidele osalejatele tasuta allalaadimiseks“.

84.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Saarbrückenile (Saarbrückeni apellatsioonikohus, Saksamaa) järgmiselt: