1.

Äriliseks kasutamiseks mõeldud koopiamasina kasutuselevõtt 1950ndate aastate lõpus oli ehk üksnes esimene tehnilise arengu edusammude reas, mis panid proovile traditsioonilised arusaamad autoriõigusest ja sellega kaasnevatest õigustest, eriti nendega seotud eranditest ja piirangutest. Koopiamasina turuletulek tähendas, et autoriõigusega kaitstud materjali oli lihtne reprodutseerida viisil, mille jälgimine või tuvastamine oli praktiliselt võimatu. Interneti ja veebi esilekerkimisega 1990ndate aastate alguses käima läinud digirevolutsioon on need traditsioonilised arusaamad üha suurema kahtluse alla seadnud.

2.

Selles eelotsusetaotluses käsitletakse selle probleemi järjekordset tahku. Kas füüsilisel isikul, kes on autoriõigusega kaitstud materjali seaduslik omanik, on õigus teha sellest materjalist koopiat puhtalt iseenda tarbeks ja säilitada seda tasulises kommertsserveris pilvandmetöötluse abil ning juhul, kui see nii on, siis millist tasu tuleb maksta autoriõiguse omanikule, kui üldse? Sisuliselt just seda küsis Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) oma eelotsusetaotluses, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 15. septembril 2020. Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 2 ) artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamist.

3.

Eelotsusetaotlus esitati seoses menetlusega, mille pooled on autorite õiguste kollektiivse esindamise organisatsioon Austro-Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch-musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH (edaspidi „Austro-Mechana“) ühelt poolt ja andmete pilvtalletusteenust osutav Saksamaa äriühing Strato AG (edaspidi „Strato“) teiselt poolt. Menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus käsitleb küsimust, kas Strato peab maksma salvestusseadme ja -kandja tasu seoses pilvepõhise talletusruumiga, mida ta võimaldab Austrias elavatel füüsilistel isikutel isiklikuks tarbeks kasutada.

4.

Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse analüüsida olukorda, kus füüsilised isikud kopeerivad autoriõigusega kaitstud sisu isiklikuks tarbeks digitaalses ruumis ja konkreetsemalt reprodutseerivad või talletavad sellist sisu pilves ( 3 ).

5.

Oluline on rõhutada, et olukorras, kus liikmesriik on kehtestanud direktiivi 2001/29 artiklis 2 sätestatud reprodutseerimise ainuõigusele selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt „isiklikuks tarbeks kopeerimise“ erandi, on selline kopeerimine õiguspärane tingimusel, et õiguste omajale makstakse õiglaseks hüvitiseks nimetatav summa. Kui kõnealune liikmesriik artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandit ei võimalda, on selline autoriõigustega kaitstud materjali reprodutseerimine ilma õiguste omaja nõusolekuta loomulikult lihtsalt ebaseaduslik, kuna see on vastuolus artikliga 2. ( 4 )

6.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus esmalt uurima, kas ja kui, siis mil määral kohaldub isiklikuks tarbeks kopeerimise erand ka pilves asuvatele reproduktsioonidele, mille füüsilised isikud on teinud autoriõigusega kaitstud sisust isiklikuks tarbeks. Juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et isiklikuks tarbeks kopeerimise erand kohaldub ka sellistele reproduktsioonidele, peaks Euroopa Kohus seejärel käsitlema küsimust, milline (kui üldse) oleks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt „õiglane hüvitis“, mida tuleks õiguste omajatele maksta seoses pilvtalletusteenusega, mida internetiteenuste osutajad osutavad füüsilistele isikutele isiklikuks tarbeks.

7.

Arvestades asjaolu, et füüsilised isikud võivad olla autoriõigusega kaitstud sisu talletamist ja seega pilves reprodutseerimist võimaldavate seadmete, kandjate või vahendite (nt nutitelefonide, tahvel- või lauaarvutite ( 5 )) eest juba tasu maksnud ning seega maksnud õiguste omajatele kopeerimise tulemusena tekkiva kahju eest (õiglast) hüvitist, tekib eelkõige küsimus, kas pilves talletamise võimalust pakkuvad internetiteenuste osutajad peaksid sellesama sisu eest maksma (lisa)tasu „õiglase hüvitise“ kujul, mis on nõutud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b.

8.

Enne nende küsimuste käsitlemist on siiski kõigepealt vaja kirjeldada käesoleva kohtuasja õiguslikku raamistikku.

9.

Direktiivi 2001/29 põhjendused 2, 5, 9, 10, 31, 32, 35, 38 ja 44 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

10.

Direktiivi 2001/29 artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

11.

Direktiivi 2001/29 artiklis 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

2.   Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:

3.   Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.“

12.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõike 2 punktis b on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:

[…]

13.

Asjaomase direktiivi artikli 5 lõikes 5 on sätestatud:

„Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ega mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.“

14.

Austria autoriõiguse seaduse (Urheberrechtsgesetz) ( 6 ) (edaspidi „UrhG“) § 42b lõikes 1 oli põhikohtuasjade faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kohaldatavas redaktsioonis ( 7 ) sätestatud:

„(1)   Kui teos […] on niisugust laadi, et seda võib eeldatavasti reprodutseerida andmekandjale salvestades enda tarbeks või isiklikuks kasutamiseks […], siis on autoril õigus õiglasele tasule […] (tasu andmekandjatele reprodutseerimise õiguse kasutamise eest), kui mis tahes laadi andmekandjad, mis sellist reprodutseerimist võimaldavad, viiakse riigi territooriumil kaubanduslikul eesmärgil turule.“

15.

Austro-Mechana on autorite õiguste kollektiivse esindamise organisatsioon, kes kaitseb enda nimel, ent esindatavate õiguste omajate huvides ja eest usaldussuhte alusel tekstiga või tekstita muusikateoste kasutamise õigusi ja tasu saamise õigusi. Selliste kollektiivse esindamise organisatsioonide nagu Austro-Mechana kaitstavate õiguste hulka kuuluvad eelkõige UrhG § 42b lõikest 1 tulenev tasu saamise õigus, teisisõnu õigus tasule andmekandjatele reprodutseerimise õiguse kasutamise eest.

16.

Austro-Mechana esitas Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) hagi Strato vastu; see on Saksamaal asutatud äriühing, kes osutab teenust nimega HiDrive. Teenuseosutaja kirjelduse kohaselt on kõnealune teenus „virtuaalne pilvtalletuslahendus, mis toimib sama kiiresti ja sama lihtsalt nagu (väline) kõvaketas“. Strato väidab, et tema talletuslahendus „pakub piisavalt ruumi fotode, muusika ja filmide ühte kesksesse kohta talletamiseks“.

17.

Austro-Mechana taotles kohtumäärust, mis võimaldaks tal esitada arvet ja seejärel saada tasu andmekandjatele reprodutseerimise õiguse kasutamise eest, mille Strato võlgneb UrhG § 42b lõike 1 alusel. Ta väidab, et kuna UrhG § 42b lõikes 1 valitud sõnastus on juba teksti tasandil jäetud teadlikult üldiseks, siis kohaldub andmekandjatele reprodutseerimise õiguse kasutamise tasu ka siis, kui mis tahes laadi andmekandjaid liikmesriigi territooriumil mis tahes viisil ja mis tahes kujul kaubanduslikul eesmärgil „turule viiakse“, sealhulgas olukordades, kus talletusruum tehakse kättesaadavaks pilves. Ta ütleb, et kirjeldavate sõnadega „turule viimine“ ei peeta silmas füüsilist levitamist, vaid jäetakse teadlikult võimalus arvata selle alla kõik protsessid, mille tulemusena tehakse riigi territooriumil kasutajatele kättesaadavaks talletusruum (enda tarbeks või) isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimiseks. Lisaks täpsustatakse UrhG § 42b lõikes 3, et oluline ei ole, kas turule viimine toimub riigi territooriumilt või välismaalt.

18.

Strato vaidles kaebusele vastu. Ta väitis, et UrhG kohaldatavas redaktsioonis ei ole ette nähtud tasu pilveteenuste eest ja et seadusandja oli tehnilistest võimalustest teadlik, kuid jättis selle võimaluse tahtlikult kasutamata. Strato sõnul ei saa pilveteenuseid ning füüsilisi andmekandjaid üksteisega võrrelda. Tõlgendus, mis hõlmaks ka pilveteenuseid, ei ole võimalik, kuna tegemist ei ole andmekandjate turule viimisega, vaid võimaldatakse üksnes talletusruumi kasutamist. Strato väitis, et ei müü ega anna Austriasse kasutamiseks füüsilisi andmekandjaid, vaid pakub pelgalt talletusruumi oma Saksamaal majutatavates serverites. Samuti väitis Strato, et on oma serverite eest Saksamaal juba kaudselt (kuna tootja/importija on selle hinna sisse arvestanud) autoriõiguse tasu maksnud. Ka Austria kasutajad on juba maksnud autoriõiguse tasu seadmete eest, ilma milleta ei ole sisu pilve üles laadida üldse võimalikki. Pilvtalletusele täiendava andmekandjatele reprodutseerimise õiguse kasutamise tasu kehtestamine tooks Strato sõnul endaga kaasa kahe- või isegi kolmekordse tasu maksmise kohustuse.

19.

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) jättis hagi rahuldamata. Ta asus sisuliselt seisukohale, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajatel (edaspidi „õiguste omajad“) on õigus saada õiglast tasu, kui andmekandjaid (riigi territooriumil või välismaal asuvast kohast) liikmesriigis kaubanduslikel eesmärkidel turule viiakse, kui kaitstava objekti laadi tõttu võib eeldada, et seda reprodutseeritakse enda tarbeks või isiklikuks kasutamiseks andmekandjale salvestamise teel (UrhG § 42 lõigetega 2–7 lubatud viisil), ja seda seoses mis tahes laadi andmekandjatega, mis selliseks reprodutseerimiseks sobivad.

20.

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) märkis, et UrhG § 42b lõikes 1 on selgesõnaliselt juttu „mis tahes laadi andmekandjatest“, mis hõlmab nii siseseid kui ka väliseid arvutite kõvakettaid. Samuti märkis ta, et pilveteenustel on väga erinevaid vorme. Teenuse tuumaks on lubadus, et kasutaja käsutuses on teatav talletusruum, ilma et tal oleks õigus nõuda, et sisu talletataks konkreetses serveris või konkreetsetes serverites, vaid ta peab piirduma sellega, et ta saab juurdepääsu talletusruumile „kusagil [teenuseosutaja] pilves“. Selle kohtu sõnul ei anna Strato seega oma klientidele üle andmekandjaid, vaid annab veebipõhise teenusena nende käsutusse talletusruumi. Ta märkis, et Urh-Nov eelnõu eksperdiarvamuses ( 8 ) nõuti küll selgesõnaliselt ning koos sõnastusettepanekutega pilvtalletuse arvessevõtmist. Siiski otsustas seadusandja sellise sätte teadlikult välja jätta.

21.

Austro-Mechana esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et küsimus, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b hõlmab ka autoriõigusega kaitstud sisu talletamist pilves, ei ole täiesti selge. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus otsustas 29. novembri 2017. aasta kohtuotsuses VCAST (C‑265/16, ECLI:EU:C:2017:913, edaspidi „kohtuotsus VCAST“), et kaitstud sisu salvestamist pilve tuleb käsitada üksnes autorile ette nähtud õiguste kasutamisega.

22.

Neil kaalutlustel otsustas Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Kirjalikud seisukohad esitasid Austro-Mechana, Strato, Taani, Prantsusmaa, Madalmaade ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon.

24.

Euroopa Kohtu 7. juuli 2021. aasta istungil esitasid kõik eelnimetatud peale Taani valitsuse suulised seisukohad.

25.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv isiklikuks tarbeks kopeerimise erand hõlmab reproduktsioone, mille füüsilised isikud on teinud isiklikuks kasutamiseks sellises talletusruumis (pilves), mille on teinud kättesaadavaks või mida pakub kolmas isik, kes on internetiteenuse osutaja. See kohus küsib sisuliselt seda, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv fraas „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab reproduktsiooni, mis põhineb kolmanda isiku osutataval pilvandmetöötlusteenusel.

26.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et esimene eelotsuse küsimus kerkis muu hulgas seoses UrhG § 42b lõikes 1 oleva fraasi „viiakse riigi territooriumil […] turule“ kasutusega. Strato on väitnud nii eelotsusetaotluse esitanud kohtus kui ka Euroopa Kohtus, et Austria seadusandja kavatses selle sõnastuse kasutamisega selgelt kehtestada õiguste omajatele hüvitise maksmiseks üksnes füüsiliste salvestusseadmete/aluspõhjade turule keskenduva mudeli ning seega välistada kolmandate isikute osutatavate pilvandmetöötlusteenuste kasutamise. ( 9 )

27.

Samuti ilmneb eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selgitust kohtuotsuse VCAST kohta ja eeskätt selle kohta, mil määral võib seda kohtuotsust kohaldada faktilistele asjaoludele ja vaidlusele põhikohtuasjas.

28.

Tuleb märkida, et erinevalt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 1 sisalduvast erandist, mis on oma olemuselt kohustuslik, on selle direktiivi artikli 5 lõigetes 2 ja 3 sisalduvad reprodutseerimisõigust käsitlevad erandid või piirangud liikmesriikide jaoks vabatahtlikud. ( 10 )

29.

Oma ettepanekus liidetud kohtuasjades VG Wort (C‑457/11–C‑460/11, EU:C:2013:34, punktid 35–37) märkis kohtujurist Sharpston, et erandite või piirangute valikulisus annab liikmesriikidele selles valdkonnas teatava tegevusvabaduse. Seega leidis ta, et liikmesriik võib kehtestada meetme, mis ei lähe nii kaugele kui kõnealused sätted. Näiteks on liikmesriigil kohtujurist Sharpstoni sõnul direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b alusel õigus kehtestada erand, mille kohaselt füüsiline isik võib teha reproduktsioone üksnes paberil ja ainult eraviisiliseks uurimiseks, kuna selle erandi kohaldamisala on lubatust kitsam, kuid jääb siiski täielikult selle piiresse.

30.

Märkigem siiski, et hiljem asus Euroopa Kohus oma 5. märtsi 2015. aasta otsuses Copydan Båndkopi (C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 33) seisukohale, et liikmesriigid ei saa näha ette sellist õiglase hüvitise üksikasjalikku korda, mille alusel kohaldatakse põhjendamatult ebavõrdselt eri liiki ettevõtjaid, kes turustavad võrdväärseid isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alla kuuluvaid esemeid, või kaitstud objektide eri liiki kasutajaid.

31.

Mina omalt poolt leian, et sama lähenemist tuleks kohaldada ka teenustele. Üldistatumalt võib öelda, et ehkki liikmesriikidel on tõepoolest ulatuslik kaalutlusõigus ( 11 ) selle osas, mil viisil nad artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandit riigisiseses õiguses ära kasutavad, ei saa nad siiski sel eesmärgil kehtestada õigusnorme, mis oleksid vastuolus direktiivi 2001/29 eesmärgiga või lahkneksid sellest muul viisil. ( 12 ) Näiteks oleks tähtis rõhutada, et liikmesriigid, kes otsustavad artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandit ära kasutada, peavad seda tegema tehnoloogiliselt neutraalsel ( 13 ) viisil.

32.

Seega on praeguses kohtuasjas kõne all direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tegelik kohaldamisala, mitte niivõrd see, millises ulatuses võib liikmesriik seda kohaldamisala piirata, kui võtab selle sätte liikmesriigi õigusse üle nii, et isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kohaldatakse (võib-olla õigustamatult) üksnes teatavatele kaupadele või teenustele. Siin on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b sõnastus üpriski selge: liikmesriikidel on õigus kehtestada direktiivi artiklis 2 ette nähtud reprodutseerimise ainuõiguse erandid ja piirangud mis tahes kandjal reproduktsioonide suhtes, mille füüsiline isik ( 14 ) on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et nimetatud ainuõiguse omajad saavad õiglase hüvitise. ( 15 )

33.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb selliseid sätteid nagu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b, milles on sätestatud erand selle direktiivi artiklis 2 kehtestatud reprodutseerimisõigusest, tõlgendada kitsalt, nii et tõlgendus ei tohi minna kaugemale selles sättes otseselt ette nähtud juhtudest. ( 16 ) Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et seda, kui füüsiline isik kopeerib teost isikliku kasutamise eesmärgil, tuleb käsitada toiminguna, mis võib asjaomasele õiguste omajale kahju tekitada, kui see toimub õiguste omajalt eelnevalt luba küsimata. ( 17 ) Lisaks on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kuigi direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb mõista nii, et isiklikuks tarbeks tehtud koopia erand ei anna küll õiguste omajale alust tugineda oma ainuõigusele lubada või keelata reprodutseerimist isikutel, kes teevad tema teostest koopiaid isikliku kasutamise eesmärgil, ei tule seda sätet mõtestada nii, et see kohustab autoriõiguse omajat väljaspool sõnaselgelt väljendatud piirangut leppima oma õiguste rikkumistega, mis võivad isiklikuks tarbeks koopiate tegemisega kaasneda. ( 18 )

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis eelotsusetaotluses, et UrhG § 42b lõikega 1 on üle võetud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv isiklikuks tarbeks kopeerimise erand. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ei kasutata siiski sõnastust, mis oleks võrdväärne UrhG § 42b lõikes 1 oleva fraasiga „viiakse riigi territooriumil […] turule“. Samuti ei ole mingeid märke sellest, nagu oleks liidu seadusandja soovinud piirata direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisala üksnes füüsilistele kandjatele või aluspõhjadele.

35.

Vastupidi, selgelt jääb mulje, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b laia ja tehnoloogiliselt neutraalse fraasi – „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ ( 19 ) – kasutamine ei toeta sellist tõlgendust. ( 20 ) Minu arvates võib juba ainuüksi selle fraasi grammatilisel tõlgendamisel veenduda ( 21 ), et erand ei piirdu vaid nende reproduktsioonidega, mis on füüsilistel kandjatel või aluspõhjadel või analoogsel ehk mittedigitaalsel kujul. ( 22 ) Seega hõlmab see erand muu hulgas nii analoogsel kui ka digitaalsel kujul olevaid reproduktsioone ( 23 ) ning reproduktsioone, mis on füüsilisel aluspõhjal, näiteks paberil või CD‑del/DVD‑del, või mõnevõrra mittemateriaalsematel kandjatel/aluspõhjadel, näiteks talletusruumis ( 24 ), mille internetiteenuse osutaja on pilves kättesaadavaks teinud. Sellega seoses tuleb direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b sõnastust eristada sama direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti a sõnastusest, kuna viimases nähakse sõnaselgelt ette, et selle kohaldamisala piirdub „paber- ja muul samalaadsel kandjal reproduktsioonid[ega]“. ( 25 )

36.

Pealegi toetab seda järeldust üks direktiivi 2001/29 põhieesmärke, nimelt tagada, et autoriõiguse kaitse liidus ei aeguks ega vananeks tehnoloogilise arengu ning autoriõigusega kaitstud sisu uute kasutusviiside tekke tõttu. ( 26 ) See eesmärk oleks aga kahjustatud, kui selle kaitse erandeid ja piiranguid, mis on vastu võetud direktiivi 2001/29 põhjenduse 31 kohaselt uut elektroonilist keskkonda arvesse võttes, tõlgendataks viisil, mille tulemusena välistataks samalaadne tehnoloogilise arengu ning eelkõige digitaalse meedia ja pilvandmetöötlusteenuste arvesse võtmine. ( 27 )

37.

Minu järeldust selles küsimuses ei mõjuta asjaolu, et autoriõigusega kaitstud sisu reprodutseeritakse pilves asuvas talletusruumis, mille on kättesaadavaks teinud või mida pakub kolmas isik, kes on internetiteenuse osutaja. Kohtuotsuses VCAST, ( 28 ) mis samuti käsitles pilvandmetöötlusteenuseid – ehkki teistsuguses, autoriõigustega kaitstud telesaate ebaseadusliku allalaadimise lihtsustamise kontekstis – kinnitas Euroopa Kohus väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b tuginemiseks ei ole vaja, et asjaomased füüsilised isikud omaksid reprodutseerimiseks kasutatavaid seadmeid. Seega võib seadmetega varustada või kopeerimisteenust osutada ka kolmas isik, mis kujutab endast vajalikku faktilist eeldust selleks, et neil füüsilistel isikutel tekiks võimalus isikliku kasutamise eesmärgil valmistatud koopiaid saada. ( 29 )

38.

Nagu äsja välja tõin, kasutas VCAST kohtuotsuse VCAST aluseks olevas kohtuasjas pilvetehnoloogiat, et võimaldada ärilist juurdepääsu Itaalia teleorganisatsioonide toodetud (autoriõigustega kaitstud) telesaadetele. Selles kohtuasjas tegi VCAST ebaseaduslikult oma klientidele internetis kättesaadavaks videosalvestussüsteemi, kasutades selleks pilvepõhist talletusruumi. ( 30 ) Põhikohtuasjas seevastu käsitletakse lihtsalt pilvepõhise talletusruumi kättesaadavaks tegemist ja seda, et füüsilised isikud võivad potentsiaalselt salvestada autoriõigustega kaitstud õiguspäraselt omandatud materjali isiklikuks tarbeks teenuseosutaja arvutitesse/serveritesse. Siiski ei tohiks need tänapäevased tehnoloogilised edusammud varjutada asjaolu, et õiguslikust aspektist võib see olla võrdsustatav kogu raamatu kopeerimisega või CD-st koopia „kõrvetamisega“ arvuti kõvakettale juhul, kui nende näidete kohaselt on kõnealune tarbija endale ostnud nii raamatu kui ka CD. ( 31 )

39.

Kohtuotsuses VCAST ilmsiks tulnud autoriõiguste rikkumine oli õiguste omajate jaoks tõepoolest rängem ja kahjulikum kui see, mis võib ilmneda praeguse kohtuasja asjaoludest, kuna selles kohtuasjas toimus üldsusele edastamine saadete ebaseadusliku edastamisena, milleks õiguste omaja ei olnud luba andnud. Siiski tuleb tõdeda, et mõlemas kohtuasjas on tegemist olukorraga, kus füüsiline isik reprodutseerib autoriõigusega kaitstud sisu „kandjale“. Seega nähtub kohtuotsusest VCAST (ja õigupoolest ka varasemast kohtupraktikast) selgelt, et Euroopa Kohus on juba vaikimisi nõustunud, et see kohtupraktika ja direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b kohalduvad autoriõigusega kaitstud sisu pilves olevatele reproduktsioonidele. ( 32 ) Taas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et olukordades, kus liikmesriik kasutab artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduvat võimalust, ei ole füüsilise isiku isiklikuks otstarbeks tehtud reproduktsioon ebaseaduslik, ( 33 ) tingimusel et sellisel juhul makstakse õiglast hüvitist.

40.

Selliste reprodutseerimisseadmete tarnija või kopeerimisteenuste osutaja ei või aga autoriõigustega kaitstud sisu teha kättesaadavaks ilma õiguste omaja loata. Seega võib direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktist b järeldada, et muus osas ei ole õiguste omaja jäetud ilma õigusest keelata või lubada juurdepääsu kaitstud sisule, mida füüsilised isikud võivad kooskõlas selle sätetega tahta kopeerida isiklikuks tarbeks. ( 34 ) Tõepoolest märkis Euroopa Kohus 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses ACI Adam jt (C‑435/12, EU:C:2014:254, punkt 41), et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole hõlmatud ebaseaduslikust allikast isiklikuks tarbeks tehtud koopiad. ( 35 )

41.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt on selles sätestatud erand või piirang seotud üksnes direktiivi artiklis 2 ette nähtud reprodutseerimisõigusega. ( 36 ) See ei laiene muu hulgas sama direktiivi artiklis 3 sätestatud õigusele teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha.

42.

Kohtuotsuse VCAST asjaoludest on selge, et selles asjas oli internetiteenuse osutaja osutanud kahte teenust, mis koosnesid teenusega hõlmatud teoste ja objektide reprodutseerimisest ja nende kättesaadavaks tegemisest; seejärel salvestati need pilves asuvasse talletusruumi, mille kasutaja ostis teiselt teenuseosutajalt. ( 37 ) Nagu olen juba näidanud, ei nähtu eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaoludest, et Strato oleks füüsilistele isikutele osutanud isiklikuks tarbeks muid teenuseid peale pilves asuva talletusruumi.

43.

Esitatud põhjendustest lähtudes leian, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv fraas „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab reproduktsiooni, mis põhineb kolmanda isiku osutatavatel pilvandmetöötlusteenustel.

44.

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, on vaja vastata ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b nõuab, et isiklikuks otstarbeks kopeerimist käsitlevad liikmesriigi õiguse sätted, näiteks UrhG § 42b lõige 1, näeksid ette õiguste omajatele õiglase hüvitise maksmise seoses pilves asuva talletusruumiga, mille kolmandad isikud on teinud füüsilistele isikutele isiklikuks tarbeks kättesaadavaks. See küsimus esitati seoses asjaoluga, et UrhG § 42b lõikes 1 ei ole pilveteenuste eest tasu maksmist ette nähtud. Siiski nähakse selles sättes ette tasud terve hulga kandjate puhul.

45.

Sellega seoses tuleb meenutada Strato väidet eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et ta on „oma serverite eest Saksamaal juba kaudselt (kuna tootja/importija on selle hinna sisse arvestanud) autoriõiguse tasu maksnud ja ka (Austria) kasutajad on juba maksnud autoriõiguse tasu seadmete eest, mis sisu pilve üleslaadimist võimaldavad. Täiendav andmekandjatele reprodutseerimise õiguse kasutamise tasu pilvsalvestite eest tooks endaga kaasa kahe- või isegi kolmekordse maksukohustuse“.

46.

Austro-Mechana leiab, et pilves asuvad reproduktsioonid kahjustavad õiguste omajaid samaväärselt andmekandjate või reprodutseerimisseadmete levitajate või reprodutseerimisteenuste osutajatega ning seetõttu tuleb neile kohaldada õiglase hüvitise nõuet. Seetõttu on ta seisukohal, et UrhG § 42b lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b nii, et selles sätestatud õiglane hüvitis tuleb tasuda ka pilves reprodutseerimise teenuste eest.

47.

Strato leiab, et Austria seadusandja jättis pilvandmetöötlusteenused UrhG § 42b lõikest 1 välja taotluslikult, et vältida kahe- või lausa kolmekordseid tasusid. Sellega seoses märgib ta, et pilvandmetöötlusteenuste kasutamiseks peab kaitstud materjal olema andmekandjal, enne kui seda saab pilve laadida. Austria õiguse kohaselt tuleb autoriõigusega seotud tasu maksta selle andmekandja – mobiiltelefoni, laua- või tahvelarvuti – eest, mille abil isiklikuks tarbeks mõeldud koopia tehakse. Samuti maksab kasutaja originaalile juurdepääsu saamiseks Strato sõnul litsentsitasu. Peale selle väidab Strato, et kasutaja ei saa isiklikuks tarbeks pilve tehtud koopia pelga salvestisega suurt midagi teha. Pigem kasutab isiklikuks tarbeks kasutaja pilve selleks, et tutvuda allalaaditud sisuga mõnes muus lõppseadmes või see sisu sinna salvestada. Kuid sellisel seadmel on oma andmekandja, mille eest tuleb tasu maksta. Seega saavad õiguste omajad Strato sõnul puhtalt kasutaja poole pealt tulu kolmest allikast: esiteks teose algse omandamise eest, teiseks selle salvestamise eest üleslaadimiseks kasutataval lõppseadmel, mille eest tuleb tasu maksta, ja kolmandaks selle salvestamise eest allalaadimiseks kasutataval lõppseadmel, mille eest tuleb samuti tasu maksta. Samuti leiab Strato analoogiliselt 27. juuni 2013. aasta kohtuotsusega VG Wort jt (C‑457/11–C‑460/11, EU:C:2013:426, punkt 78), et kui isiklikuks tarbeks kopeerimiseks kasutatakse seadmeahelat, võib õiglase hüvitise nõude kehtestada vaid ühele ahelasse kuuluvale seadmele.

48.

Austria valitsus leiab, et server, mille kaudu osutatakse füüsilistele isikutele pilvandmetöötlusteenuseid, kujutab endast andmekandjat, mille eest tootja või importija kohustub maksma tasu. See tasu kandub edasi pilvandmetöötlusteenuste osutajale. Seetõttu on pilveteenuse osutajale lisatasu maksmise nõude esitamine tarbetu ja tekitab ülemäärase hüvitamise ohtu.

49.

Taani valitsus leiab, et pilvandmetöötlusteenuseid ei saa võrdsustada digitaalse reprodutseerimise seadmete, aparaatide ja kandjate füüsilistele isikutele kättesaadavaks tegemisega või neile reprodutseerimisteenuste osutamisega. Seetõttu leiab ta, et kohtuotsus Padawan, mida kohaldatakse füüsilistele andmekandjatele, näiteks CD-dele ja DVD-dele, ning mis tehti enne pilvandmetöötluse teket, ei ole praeguse kohtuasja faktilistele asjaoludele kohaldatav. Taani valitsuse sõnul ei ole pilvandmetöötlus füüsilistele isikutele isiklikuks tarbeks mõeldud koopiate saamiseks vajalik. Pilvandmetöötlusteenus pole muud kui digitaalse sisu tarbeks mõeldud digitaalne talletusruum ja üksikisikud saavad sel viisil talletatavale sisule juurde pääseda üksnes sellist liiki andmekandjate abil, millega salvestamist üleüldse alustatakse, nimelt nutitelefonide või arvutite abil. Seetõttu on üksikisikutel isiklikuks kasutamiseks mõeldud koopia enda valdusse saamiseks vältimatult vaja neid algseid andmekandjaid, kuid mitte pilvandmetöötlusteenust. Seega tundub, et süsteem, kus pilvandmetöötlusteenuse pealt nõutakse tasu, ei ole kooskõlas direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 sisalduva „tasakaalu“ nõudega. Taani valitsus leiab, et võib esineda märkimisväärne ülemäärase hüvitamise oht ehk oht maksta mitu korda ühe ja sama isiklikuks tarbeks mõeldud koopia eest. See võib esineda eelkõige olukordades, kus makstakse kaks eri tasu – andmekandja eest, millel koopia tehakse, ja sellele järgneva talletusteenuse (näiteks pilvandmetöötlusteenus) eest.

50.

Prantsuse valitsus märgib, et teenuseosutajate kasutatavaid servereid, isegi kui nende eest makstakse isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu, ei lasta tingimata ringlusse ega omandata selle liikmesriigi territooriumil, kus isiklikuks tarbeks kopeerimine toimub. Seetõttu ei tohiks asjaolu, et topelthüvitamist ei ole võimalik välistada, viia selleni, et liikmesriigid jäetakse ilma võimalusest nõuda nende territooriumil elavatele kasutajatele teenuseid osutavatelt pilvtalletusteenuste osutajatelt tasu. Vastasel juhul ei pruugi selles kontekstis tehtud isiklikuks tarbeks mõeldud koopiatest tuleneva kahju hüvitamist tegelikult toimuda. ( 38 ) Igal juhul ei kujuta sisu pilveteenusest üles laadimiseks vajalike seadmete eest asjaomases liikmesriigis makstud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu endast selle teenuse käitaja makstava tasu topeltmaksmist. Nendel seadmetel tehtud reproduktsioonid, mis annavad alust isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu sissenõudmiseks, kujutavad endast pilveteenusega võrreldes teistsugust isiklikuks tarbeks kopeerimist. Iga reprodutseerimistoiming tekitab asjaomases liikmesriigis selgelt määratletava kahju ja nõuab õiglase hüvitise maksmist.

51.

Kuna Euroopa Kohus käsitles kogu isiklikuks tarbeks kopeerimise ja õiglase hüvitise teemat esmalt kohtuotsuses Padawan, võib osutuda otstarbekaks käsitleda seda otsust üksikasjalikumalt.

52.

Selles kohtuasjas soovis Hispaania kollektiivse esindamise organisatsioon nõuda Hispaania õiguses ette nähtud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu sisse äriühingult, kes turustas CD-sid, DVD-sid ja MP3-seadmeid. See vaidlustati, kuna nimetatud tasu kohaldamine on digitaalandmekandjate vahel vahet tegemata ning sõltumata sellest, milliseks kasutamiseks need on mõeldud, direktiiviga 2001/29 vastuolus.

53.

Esmalt märkis Euroopa Kohus, et see, „kui füüsiline isik reprodutseerib teost isikliku kasutamise eesmärgil, võib tekitada asjaomase teose autorile kahju“. ( 39 ) Ehkki ta tunnistas, et põhimõtteliselt tuleb nimetatud isikul „reprodutseerimisega seotud kahju seega heastada, rahastades õiguse omajale ülekantavat hüvitist“ ( 40 ), juhtis ta ühtlasi tähelepanu sellele, et praktikas on füüsiliste isikute toimepandud rikkumisi märkimisväärselt keeruline tuvastada, ning asjaolule, et selliste üksikute rikkumiste tekitatud kahju võib olla lihtsalt de minimis ning seega maksekohustust mitte tekitada.

54.

Seejärel märkis Euroopa Kohus, et „liikmesriigid [võivad] õiglase hüvitise rahastamiseks seada sisse isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu, mida ei pea maksma asjaomased üksikisikud, vaid need, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad ning kes teevad need reprodutseerimisseadmed ja andmekandjad õiguslikult või faktiliselt üksikisikutele kättesaadavaks või osutavad neile reprodutseerimisteenust. Nimetatud süsteemi kohaselt tuleb isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu maksta asjaomastel seadmeid käsutavatel isikutel. Vastupidi sellele, mida direktiivi 2001/29 põhjendus 31 näib sätestavat, ei ole asjaomases süsteemis õiglast hüvitist rahastama kohustatud isikud kaitstud objektide kasutajad. Siiski tuleb märkida ühelt poolt, et asjaomast hüvitist rahastama kohustatud isikute tegevus, nimelt reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate isiklikul eesmärgil kasutajatele kättesaadavaks tegemine või neile osutatav reprodutseerimisteenus kujutab endast vajalikku faktilist eeldust selleks, et füüsilistel isikutel tekib võimalus isikliku kasutamise eesmärgil valmistatud reproduktsioone saada. Teiselt poolt ei takista miski rahastama kohustatud isikutel teenida isikliku kasutamise eesmärgil valmistatud reproduktsiooni eest tasuna makstud summat tagasi reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate müügihinnas või osutatud reprodutseerimisteenuse hinnas. Nii lasub tasumiskohustus lõpuks seda hinda maksvatel isiklikul eesmärgil kasutajatel. Neil asjaoludel tuleb isiklikul eesmärgil kasutajat, kellele tehakse kättesaadavaks digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad või kellele osutatakse reprodutseerimisteenust, tegelikult käsitada õiglast hüvitist kaudselt maksma kohustatud isikuks“. ( 41 )

55.

Seejärel asus Euroopa Kohus seisukohale, et kuna tasude süsteem võimaldab õiguste omajaid esindavatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele tasu maksma kohustatud isikul teenida see kulu tagasi isiklikuks otstarbeks kasutajatelt, kes ostavad näiteks salvestusseadmeid, tuleb sedastada, et põhimõtteliselt loob selline süsteem nõutava õiguste ja huvide tasakaalu õiguste omajate ja teiste isikute huvide vahel. ( 42 )

56.

Samuti leidis Euroopa Kohus, et on olemas vajalik seos eratarbijatele maksu kohaldamise ning õiguste omajatele isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekkida võiva kahju vahel. Kuna eeldatakse, et need tarbijad „kasutavad kõiki nende seadmete võimalikke funktsioone, sh reprodutseerimist“, ja saavad neist kasu, tuleneb sellest, et ainuüksi nende seadmete või aparaatide omadusest teoseid reprodutseerida „piisab isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu kohaldamise õigustamiseks, tingimusel et need seadmed või aparaadid on tehtud füüsilistele isikutele kui isiklikul eesmärgil kasutajatele kättesaadavaks“. ( 43 )

57.

Nagu nägime, on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud, et liikmesriigid, kes otsustavad kehtestada „isiklikuks tarbeks“ kasutamise erandi, peavad oma pädevuse raames tagama, et õiguste omajatele hüvitise maksmiseks mõeldud õiglane hüvitis reaalselt sisse nõutakse. ( 44 ) Arvestades, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamine on vabatahtlik ja selles ei ole selle alusel kehtestatava õiglase hüvitise süsteemi erinevaid tingimusi rohkem täpsustatud, on selge, et liikmesriikidele on paratamatult antud ulatuslik kaalutlusõigus nende tingimuste riigisiseses õiguses kindlaksmääramisel. ( 45 ) Liikmesriigid võivad seega määrata kindlaks isikud, kes peavad seda õiglast hüvitist maksma, ( 46 ) ning määrama direktiivi 2001/29 ja üldisemalt liidu õigust järgides kindlaks hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja suuruse, isegi kui õiglase hüvitise küsimus on iseenesest autonoomne liidu õiguse mõiste, nagu Euroopa Kohus on juba öelnud. ( 47 ) Nagu ilmneb direktiivi 2001/29 põhjendustest 35 ja 38, väljendab artikli 5 lõike 2 punkt b liidu seadusandja tahet luua eriomane kompensatsioonisüsteem, mille rakendamise kutsub teatavates olukordades esile ümberlükatav eeldus, et õiguste omajatele on tekkinud kahju, tekitades kasutajatele põhimõtteliselt kohustuse see kahju hüvitada. ( 48 )

58.

Arvestades, et kopeerimise võimalus on üldlevinud ja valdav, kehtestas liidu seadusandja direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi tagamaks, et õiguste omajad ei saa põhjendamatult kahju ( 49 ) sellise kopeerimise ( 50 ) tõttu. Kui liikmesriigid otsustavad kehtestada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, on nad eelkõige kohustatud ette nägema õiguste omajale õiglase hüvitise maksmise.

59.

Õiglane hüvitis on selline, mille puhul ei maksta õiguste omajatele hüvitist isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatud kahju eest ei liiga palju ega liiga vähe ( 51 ). Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud nõue maksta sellise kopeerimisega seoses õiglast hüvitist kujutab endast oma olemuselt üksnes õiguste omajatele põhjustatud kahju asendust või üldistust. Arvestades sellise kopeerimise eraviisilist iseloomu on seda keeruline – õigupoolest praktiliselt võimatu – kontrollida või märgata ja seetõttu on Euroopa Kohus lubanud liikmesriikidel oma kaalutlusõiguse piires kehtestada isiklikuks tarbeks kopeerimisega seoses teatavaid ümberlükatavaid eeldusi. ( 52 )

60.

Nagu märkis Euroopa Kohus 11. juuli 2013. aasta otsuse Amazon.com International Sales jt (C‑521/11, EU:C:2013:515) punktis 51, on isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu kogumise süsteem praegu suurema osa andmekandjate suhtes paratamatult ebatäpne, kuna praktikas on võimatu kindlaks teha, milline kasutaja millisel andmekandjal millist teost reprodutseeris. ( 53 ) Seoses digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjatega on Euroopa Kohus märkinud, et on selge, et enne reprodutseerimistegevust kindlaks määratud tasu summat ei saa määrata kindlaks tegeliku kahju kriteeriumi põhjal, kuna kahju maht on asjaomaste seadmete liikmesriigis turule viimise staadiumis teadmata. See tasu peab seetõttu paratamatult olema ette nähtud kindlasummalisena. ( 54 )

61.

Samuti on direktiivi 2001/29 põhjenduses 35 selgelt väljendatud, et kui õiguste omajad on juba saanud tasu „muus vormis, näiteks osana litsentsitasust“, ei tule täiendavat või eraldi tasu maksta. ( 55 ) Nagu ilmneb selgelt direktiivi 2001/29 põhjendusest 35, võib seega esineda olukordi, kus „mõju õiguste valdajale on minimaalne [ja] tasu maksmise kohustust [võib] mitte tekkida“. Märgiksin ühtlasi, et kooskõlas direktiivi 2001/29 artikliga 6, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus oma 5. märtsi 2015. aasta otsuses Copydan Båndkopi (C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 72), võib asjaomane liikmesriik seada õiguste omajatele makstava õiglase hüvitise konkreetse suuruse sõltuvusse sellest, kas neid meetmeid kohaldatakse või mitte, selleks et tegelikult ajendada õiguste omajaid selliseid meetmeid võtma ja andma nii vabatahtlikult isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi nõuetekohasesse kohaldamisse oma panuse.

62.

Peale selle märkis Euroopa Kohus 27. juuni 2013. aasta otsuse VG Wort jt (C‑457/11–C‑460/11, EU:C:2013:426) punktis 78, et „[j]uhul kui asjaomased koopiad tehakse tervikmeetodit kasutades seadmeahela abil, võivad liikmesriigid samuti tugineda koopia tegemise varasematele etappidele ja kehtestada vastavalt vajadusele süsteemi, mille raames tasuvad õiglast hüvitist need isikud, kelle valduses on mainitud ahelasse kuuluv seade, mille roll ei ole meetodi seisukohalt autonoomne, niivõrd kui neil isikutel on võimalik nõuda sellele lõivule tehtud kulutused omakorda sisse oma klientidelt. Siiski ei või õiguste omajatele seoses mainitud tervikmeetodiga tekkinud kahju eest kompensatsiooniks makstava õiglase hüvitise kogusumma sisuliselt olla erinev summast, mis on ette nähtud ainult ühe seadmega tehtud reproduktsiooni korral“.

63.

Möödaminnes öeldes ei saa ma lahti mõttest, et liidu seadusandjal tasuks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b see aspekt uuesti läbi mõelda. ( 56 ) Mõiste „õiglane hüvitis“ on nii lai ja piiramatu, et teatav subjektiivne hindamine on vältimatu. Peale direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 5 ning mõnedes selle direktiivi põhjendustes, eeskätt põhjendustes 31 ja 35 sisalduvate suuniste on vähe muid õigusnorme, millest oleks kasu kas liikmesriigi kohtutele või Euroopa Kohtule selle hindamisel, millist hüvitist (kui üldse) võiks praeguses kontekstis käsitada „õiglasena“. ( 57 )

64.

Sellega seoses näeb direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 5 sisuliselt ette, et selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erand või piirang ei tohi olla vastuolus teose või muu kaitstud objekti tavapärase kasutusega ( 58 ) ega põhjendamatult kahjustada õiguste omaja õiguspäraseid huve ( 59 ).

65.

Minnes nüüd praeguse kohtuasja juurde, on vaja hinnata, mil määral (kui üldse) on õiguste omajatel õigus saada (lisa)hüvitist seoses pilves oleva talletusruumiga, mis on tehtud füüsilistele isikutele kättesaadavaks isiklikuks tarbeks ( 60 ), arvestades et – nagu praeguses kohtuasjas – liikmesriigi õiguses näib juba olevat sätestatud tasu maksmine väga mitmesuguste kandjate puhul.

66.

Iga etapp autoriõigusega kaitstud sisu seadmetest või kandjatelt (näiteks nutitelefonidest) pilve üles- ja allalaadimisel kujutab endast selle sisu reprodutseerimist, mis on põhimõtteliselt direktiivi 2001/29 artikli 2 rikkumine, välja arvatud juhul, kui sellist reprodutseerimist õigustab mõni selle direktiivi artiklis 5 sätestatud erand või piirang. Arvestades, et nii direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b kui ka artikli 5 lõige 5 püüavad vältida õiguste omajale nii liiga suure kui ka liiga väikese hüvitise maksmist ning seeläbi tagada tasakaal isiklikul eesmärgil kasutaja ja õiguste omaja vahel, tekib küsimus, kas eraldi tasu tuleb maksta sellise kopeerimiste jada iga etapi eest, sealhulgas pilves reprodutseerimise/salvestamise eest, arvestades et kasutaja võib olla selles jadas kasutatavate seadmete ja kandjate eest juba piisavat tasu maksnud. ( 61 )

67.

7. juuli 2021. aasta istungil märkisid nii Austro-Mechana kui ka Austria valitsus, et Austrias ei tule isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu maksta mitte seadmete, vaid üksnes kandjate eest. Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima, tundub, et uuring Private Copying Global Study 2020 kinnitab seda väidet. ( 62 ) Siiski tuleb märkida ( 63 ), et selle uuringu kohaselt makstakse tasusid paljude eri liiki kandjate eest. ( 64 ) Seega tundub, et tasu tuleb maksta muu hulgas muusika ja/või video esitamise võimekusega mobiiltelefonide sisseehitatud mälude, mitmesuguste laua- ja tahvelarvutite sisseehitatud mälude, sisseehitatud mäluga nutikellade, DVD-de, mälupulkade jne puhul. Pilves asuva talletusruumi võimaldamise eest tasu maksta ei tule. ( 65 ) Samuti märgiti selle uuringu Austriat käsitlevas punktis „Selgitus arengute kohta“, et „siiski väheneb füüsiliste kandjate, välja arvatud mobiiltelefonide, müük märkimisväärselt. Inimesed kasutavad isiklikuks tarbeks kopeerimiseks ja/või voogedastuseks üha rohkem pilveteenuseid. Seetõttu on Austro-Mechana strateegiline lähieesmärk, et kehtestataks tasu isiklikuks tarbeks pilve kopeerimise eest“.

68.

Seega näib Euroopa Kohtu toimiku põhjal, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima, et füüsiliste isikute isiklikuks tarbeks kopeerimist puudutav käitumine ( 66 ) on muutumas ning järjest rohkem kasutatakse väheseid seadmeid ja kandjaid, näiteks nutitelefone ja tahvelarvuteid, koos pilvandmetöötlusteenustega, selmet kasutada üksnes arvukaid seadmeid ja kandjaid. Samuti tundub – ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima –, et tasu nõutakse pigem seadmete ja kandjate kui pilvandmetöötlusteenuste pealt.

69.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise saamise õiguse rakendamise kutsub teatavates olukordades esile ümberlükatav eeldus, et õiguste omajatele on tekkinud kahju, ja tekitab kasutajatele põhimõtteliselt kohustuse see kahju hüvitada. Sellega seoses esineb õiguste omajatele tekitatud kahju hindamisel eelkõige ümberlükatav eeldus, et füüsilised isikud kasutavad neile kättesaadavate elektrooniliste seadmete või kandjate reprodutseerimis- ja salvestusvõimekuse täielikult ära. ( 67 ) Peale selle eeldatakse, et isiklikuks tarbeks kopeerimine tekitab õiguste omajale kahju selles liikmesriigis, kus elab lõppkasutaja. ( 68 )

70.

Minu arvates tuleb seadmetele või kandjatele kehtestatud ühekordsete tasude paratamatult ebatäpset olemust arvestades olla ettevaatlik, enne kui selliseid ühekordseid tasusid kombineeritakse teiste tasusüsteemidega või poogitakse nende külge teisi pilveteenustega seotud tasusid, tegemata selle kohta eelnevat empiirilist uuringut – ja eelkõige otsustamata, kas selliste seadmete/kandjate ja teenuste kombineeritud kasutamine põhjustab õiguste omajatele lisakahju –, kuna see võib põhjustada ülemäärast hüvitamist ning rikkuda õiguste omajate ja kasutajate vahelise tasakaalu, millele on viidatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 31.

71.

Kui pilves reprodutseerimist/talletamist arvesse ei võeta, võib esineda oht, et õiguste omajale kahju eest makstav hüvitis on liiga väike. Kuna autoriõigusega kaitstud sisu seadmete või kandjate abil pilve üles- ja allalaadimist võib isiklikuks tarbeks kopeerimise puhul käsitada ühe protsessina, on liikmesriikidel nende ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades võimalus kehtestada vajaduse korral süsteem, kus õiglast hüvitist makstakse üksnes nende seadmete või kandjate eest, mis kujutavad endast selle protsessi vajalikku osa, tingimusel et see kajastab kõnealuses protsessis õiguste omajatele tekitatud kahju.

72.

Kokkuvõttes ei pea seega juhul, kui füüsiline isik teeb kolmanda isiku osutatud pilvandmetöötlusteenuse vahendusel endale isiklikuks tarbeks reproduktsiooni, eraldi tasu või lõivu maksma, tingimusel et kõnealuses liikmesriigis seadmete/kandjate eest makstud tasud kajastavad ka õiguste omajale sellise reprodutseerimisega tekitatud kahju. Kui liikmesriik on de facto otsustanud kehtestada seadmete/kandjate suhtes tasusüsteemi, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhimõtteliselt õigus eeldada, et see iseenesest kujutab endast „õiglast hüvitist“ direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b mõistes, välja arvatud juhul, kui õiguste omaja (või tema esindaja) suudab selgelt ära näidata, et kõnealuse juhtumi asjaoludel on see makse ebapiisav.

73.

Selle õigusliku hinnangu – mis nõuab märkimisväärseid eksperditeadmisi majandusest ja teadmisi mitmest valdkonnast – peab liikmesriigi tasandil tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

74.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktis b kasutatud fraas „mis tahes kandjal reproduktsioonid“ hõlmab ka kolmanda isiku osutatud pilvandmetöötlusteenusel põhinevat reproduktsiooni.

Juhul, kui füüsiline isik teeb kolmanda isiku osutatud pilvandmetöötlusteenuse vahendusel endale isiklikuks tarbeks reproduktsiooni, ei pea selle eest eraldi tasu või lõivu maksma, tingimusel et kõnealuses liikmesriigis seadmete/kandjate eest makstud tasud kajastavad ka õiguste omajale sellise reprodutseerimisega tekitatud kahju. Kui liikmesriik on de facto otsustanud kehtestada seadmete/kandjate suhtes tasusüsteemi, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhimõtteliselt õigus eeldada, et see iseenesest kujutab endast „õiglast hüvitist“ direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b mõistes, välja arvatud juhul, kui õiguste omaja (või tema esindaja) suudab selgelt ära näidata, et kõnealuse juhtumi asjaoludel on see makse ebapiisav.