1.

Millisel ajahetkel tuleb nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivis 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta sätestatud perekonna taasühinemise õiguse kasutamisel kindlaks määrata pagulase alaealise lapse staatus? ( 2 ) Kui alaealine laps, kes soovib ühineda perekonna taasühinemist taotleva isikuga, elas kolmandas riigis ja on saanud täisealiseks, siis milliseid nõudeid võib kehtestada tegeliku peresuhte olemasolu tuvastamiseks nimetatud direktiivi artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses? Neile küsimustele palub vastata Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) oma 23. aprilli 2020. aasta eelotsusetaotluses, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. juunil 2020.

2.

Direktiivi 2003/86 artikli 3 lõige 2 sätestab:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata, kui perekonna taasühinemist taotlev isik:

[…]“.

3.

Direktiivi 2003/86 artikkel 4 sätestab:

„1.   Liikmesriigid lubavad vastavalt käesolevale direktiivile ning IV peatükis sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:

[…]

[…]“.

4.

Direktiivi 2003/86 artikkel 16 sätestab:

„1.   Liikmesriigid võivad perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda järgmistel asjaoludel:

[…]

[…]“.

5.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul määratakse Saksa õiguse kohaselt perekonna taasühinemise õiguse eeldused kindlaks selle hetke seisuga, mil sugulane esitab perekonna taasühinemiseks liikmesriigi viisa taotluse diplomaatilisse esindusse kolmandas riigis, kus ta elab.

6.

25. veebruari 2008. aasta välismaalaste elamist, töötamist ja integratsiooni liitvabariigi territooriumil käsitleva seaduse (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet; edaspidi „AufenthG“) ( 3 ), mida on viimati muudetud 17. veebruari 2020. aasta seaduse ( 4 ) §‑ga 4b, § 6 „Viisad“ sätestab:

„[…]

(3)   Pikemaajaliseks riigis viibimiseks on vaja Saksamaa Liitvabariigi viisat (liikmesriigi viisa), mis on välja antud enne välismaalase sisenemist Saksamaale. Viisa andmisel võetakse aluseks tähtajalise elamisloa, ELi sinise kaardi, ettevõtjasisese üleviimise loa, alalise elaniku elamisloa ja pikaajalise elaniku ELi elamisloa suhtes kohaldatavad õigusnormid. […]“.

7.

AufenthG § 32 „Laste taasühinemine vanematega“ sätestab:

„(1)   Välismaalase alaealisele vallalisele lapsele antakse elamisluba, kui mõlemal vanemal või ainuhooldusõigusega vanemal on üks järgmistest elamislubadest:

[…]

2. elamisluba vastavalt § 25 lõikele 1 või lõike 2 esimese lause esimesele alternatiivile

[…]“.

8.

AufenthG § 25 „Riigis elamine humanitaarkaalutlustel“ sätestab:

„[…]

(2)   Välismaalasele antakse elamisluba, kui Föderaalne Rände- ja Pagulasamet [Bundesamt für Migration und Flüchtlinge] on tunnustanud välismaalast pagulasena varjupaigaseaduse (Asylgesetz) § 3 lõike 1 tähenduses või täiendava kaitse saajana varjupaigaseaduse (Asylgesetz) § 4 lõike 1 tähenduses. […]“.

9.

XC (edaspidi ka „kaebaja“) on 1. jaanuaril 1999 sündinud Süüria kodanik. Ta on elanud mitu aastat Türgis.

10.

Kaebaja ema on surnud. Kaebaja isa sisenes 2015. aastal Saksamaa territooriumile ja esitas 2016. aasta aprillis ametliku varjupaigataotluse. Föderaalne Rände- ja Pagulasamet (Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, Saksamaa; edaspidi „BAMF“) omistas kaebaja isale 2017. aasta juulis pagulasseisundi. Landkreis Cloppenburg (Cloppenburgi maakond, Saksamaa) väljastas sama aasta septembris kaebaja isale AufenthG § 25 lõike 2 alusel ajutise kolmeaastase elamisloa.

11.

Kaebaja taotles 10. augustil 2017 Saksamaa Liitvabariigi Istanbuli (Türgi) peakonsulaadilt (edaspidi „peakonsulaat“) liikmesriigi viisat, et ülalpeetava isikuna taasühineda oma Saksamaa Liitvabariigis elava isaga. Peakonsulaat jättis 11. detsembri 2017. aasta otsusega tema taotluse ja selle rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud vaide rahuldamata. Peakonsulaadi hinnangul ei olnud AufenthG § 32 tingimused täidetud, kuna kaebaja oli täisealine. Lisaks ei olnud kaebaja isa enne kaebaja täisealiseks saamist veel saanud ajutist elamisluba pagulasena. Peakonsulaat on seisukohal, et kuigi täisealiseks saanud laste hilisemat sisserännet pereliikmete taasühinemise eesmärgil võib erakordselt raskete asjaolude korral lubada AufenthG § 36 lõike 2 kohase kaalutlusotsusega, ei esinenud käesoleval juhul selliseid erakordselt raskeid asjaolusid, kuna miski ei viidanud sellele, et kaebajal ei oleks olnud võimalik elada Türgis iseseisvat elu.

12.

Verwaltungsgericht (halduskohus, Saksamaa) kohustas 12. märtsi 2019. aasta otsusega Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) (edaspidi „vastustaja“) väljastama kaebajale viisa ülalpeetavate pereliikmete taasühinemiseks.

13.

Verwaltungsgericht (halduskohus, Saksamaa) leidis, et kaebajat tuleb pidada alaealiseks AufenthG § 32 lõike 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendatud liidu õigust arvestades. Nimetatud kohtu sõnul tuleb alaealise staatus teha kindlaks selle kuupäeva seisuga, mil taotleja isa taotles varjupaika, mitte selle kuupäeva seisuga, mil ta taotles viisat ülalpeetavate pereliikmete taasühinemiseks. Ta leidis, et Euroopa Kohtu 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S ( 5 ) oli kohaldatav tema menetluses olevale vastupidisele faktilisele olukorrale, st lapse hilisemale taasühinemisele pagulasest vanemaga. Seda kohtuotsust arvestades tõlgendas Verwaltungsgericht (halduskohus) direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti b nii, et perekonna taasühinemist taotleva isiku last tuleb pidada alaealiseks, kui ta oli perekonna taasühinemist taotleva isiku varjupaigataotluse esitamise ajal alaealine. Lisaks märkis nimetatud kohus, et pagulasseisundi tunnustamine on deklaratiivne akt. Perekonna taasühinemise õiguse soovitav toime satuks ohtu ning rikutaks õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui alaealise staatuse kindlaksmääramisel direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti b tähenduses oleks asjakohaseks kuupäevaks viisataotluse esitamise kuupäev. Verwaltungsgericht (halduskohus) märkis samuti, et kaebaja esitas oma viisataotluse enne kolme kuu möödumist perekonna taasühinemist taotleva isiku pagulasena tunnustamisest, nagu Euroopa Kohus oli nõudnud kohtuotsuses A ja S.

14.

Vastustaja väidab oma kassatsioonkaebuses eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et Verwaltungsgericht (halduskohus) tõlgendas AufenthG § 32 lõike 1 kohaldamisel alaealise staatuse tuvastamise aega valesti. Liikmesriigi kohtupraktika kohaselt on määrava tähtsusega see kuupäev, mil esitati viisataotlus perekonna taasühinemiseks. Vastustaja leiab, et kohtuotsus A ja S põhines erinevatel asjaoludel ja teistsugusel õiguslikul alusel direktiivis 2003/86. Lisaks väidab vastustaja, et direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f analüüs kohtuotsuses A ja S ei ole kohaldatav selle direktiivi artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti b suhtes, kuna viimati nimetatud säte viitab sõnaselgelt liikmesriikide õigusele.

15.

Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) sõnul ei ole kaebajal riigisisese õiguse kohaselt õigust viisale, et ühineda pereliikmete taasühinemise eesmärgil oma isaga. ( 6 ) Sellise viisa saamiseks peab ta tõendama, et ta saab vahetult tugineda direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punktile c. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega, kas direktiivi 2003/86 artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada lähtuvalt kohtuotsusest A ja S, mis põhines direktiivi 2003/86 artikli 2 punktil f koostoimes selle direktiivi artikli 10 lõike 3 punktiga a. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seda kohtuotsust silmas pidades on laps perekonna pagulasseisundiga isikuga taasühinemise tähenduses alaealine, kui ta oli alaealine hetkel, mil asjaomane pagulane esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) jaoks ei ole selge, kas kohtuotsuse A ja S määravaks teguriks oli saatjata alaealistele antud erikaitse ( 7 ) või kõikide pagulaste eeliskohtlemine vastavalt direktiivi 2003/86 põhjendusele 8, ja seega, kas selles kohtuotsuses tehtud järeldused on kohaldatavad laste hilisemale taasühinemisele täisealise pagulasega.

16.

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, mis on tegelik peresuhe direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses. Puhtformaalsed abielu- või peresidemed ei pruugi iseenesest olla piisavad perekonna taasühinemise õiguse tõendamiseks, kuna pereliikme taasühinemise taotluse eesmärk on luua perekonnaga taasühinemist taotleva isiku elukohaliikmesriigis tegelik abielusuhe või, nagu käesolevas asjas, perekonnaelu. Eelkõige palutakse selgitada, mil määral tuleb tegeliku peresuhte loomise kavatsust kontrollida enne perekonna taasühinemist käsitleva algse otsuse tegemist ja kas asjaolu, et laps on juba täisealiseks saanud, mõjutab seda otsust. Olukorra suhtes, kus alaealine laps immigreerub, et taasühineda ülalpidamist andva vanemaga, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ilma täiendava teabe või uurimiseta eeldatakse, et selle eesmärk on tegeliku perekonnaelu (taas)alustamine liikmesriigis. Kas selline „automaatsus“ on kohaldatav ka laste suhtes, kes on perekonna taasühinemise taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks juba täisealiseks saanud, kuid kes kuuluvad endiselt direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punktide b–d kohaldamisalasse, kuna alaealisuse kindlaksmääramise hetk on määratud varasemaks.

17.

Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18.

Kirjalikud seisukohad esitasid Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon.

19.

Pärast Euroopa Kohtu presidendi 3. augusti 2020. aasta otsust küsiti eelotsusetaotluse esitanud kohtult, kas ta soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde, arvestades 16. juuli 2020. aasta kohtuotsust État belge (perekonna taasühinemine – alaealine) ( 8 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitas 8. septembri 2020. aasta määrusega, et ta soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde, kuna ta on seisukohal, et nimetatud kohtuotsus ei vasta piisavalt käesolevas kohtuasjas esitatud küsimustele.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuigi kohtuotsuses État belge on muu hulgas märgitud, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et kuupäev, mil määratakse kindlaks, kas vallaline kolmanda riigi kodanik või pagulane on alaealine laps, on kuupäev, mil on esitatud perekonnaga taasühinemiseks alaealiste laste riiki sisenemise ja riigis elamise taotlus, ja mitte kuupäev, mil liikmesriigi pädevad asutused on teinud selle taotluse kohta otsuse, ei nähtu sellest kohtuotsusest, kas Euroopa Kohtu hinnangul võiks olla kohaldatav varasem, varjupaigataotluse esitamise kuupäev, kuna see küsimus ei olnud nimetatud kohtuasja lahendamisel määrav. Oma varasemas kohtuotsuses A ja S märkis Euroopa Kohus, et perekonna taasühinemise eesmärgil alaealise staatuse kindlaksmääramiseks on asjakohane kuupäev, mil saatjata alaealine esitas varjupaigataotluse, ja mitte kuupäev, mil esitati liikmesriiki sisenemise ja seal elamise taotlus. Lisaks märkis Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus), et kohtuotsuses État belge ei vastata teisele küsimusele, mille ta on käesolevas eelotsusetaotluses esitanud.

21.

Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artikli 61 lõike 1 alusel palus Euroopa Kohus 11. mai 2021. aasta otsusega Saksamaa valitsusel kirjalikult selgitada kohtuotsuse A ja S asjakohasust esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel. Saksamaa valitsus esitas vastuse sellele küsimusele Euroopa Kohtu kantseleisse 21. juunil 2021.

22.

Saksamaa valitsus on seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on alaealisuse hindamisel määrava tähtsusega viisataotluse esitamise kuupäev. Euroopa Kohtu lahendus kohtuotsuses État belge on seega sama, mis on ette nähtud Saksa õiguses. Lisaks peab selline alaealise staatus esinema ajal, mil vanem saab perekonna taasühinemiseks õiguse andva elamisloa. Saksamaa valitsus märgib siiski, et kohtuotsuses A ja S leidis Euroopa Kohus, et alaealise staatus tuleb kindlaks määrata varjupaigataotluse esitamise ajal. Asjaolu, et asjaomased lapsed olid hiljem – isegi enne viisataotluse esitamist – saanud täiskasvanuks, ei olnud põhimõtteliselt asjakohane. Saksamaa valitsus jagab seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohta, et kohtuotsuseid A ja S ning État belge arvestades on vastus esimesele küsimusele ebaselge.

23.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c ( 9 ) tuleb tõlgendada nii, et kuupäev, mille seisuga määratakse kindlaks, kas pagulasseisundi saanud ja perekonna taasühinemist taotleva isiku laps on selle sätte tähenduses alaealine laps, on kuupäev, mil perekonna taasühinemist taotlev isik ( 10 ) esitas varjupaigataotluse, ( 11 ) olenemata sellest, kas see laps on seejärel saanud täisealiseks enne perekonna taasühinemist taotlevale isikule pagulasseisundi andmist ja enne perekonna taasühinemise taotluse esitamist.

24.

Direktiivi 2003/86 artikkel 1 kirjeldab direktiivi eesmärki, milleks on määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.

25.

Direktiivi 2003/86 põhjendusest 2 tuleneb, et perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada perekonnaelu, mis on sätestatud paljudes rahvusvahelise õiguse aktides. Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivi 2003/86 tuleb tõlgendada ja kohaldada, võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 7 ja artikli 24 lõikeid 2 ja 3. See nähtub ka direktiivi põhjendusest 2 ja artikli 5 lõikest 5, mis kohustavad liikmesriike vaatama perekonna taasühinemise taotlusi läbi asjaomaste laste huve arvestades ja perekonnaelu soodustades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et harta artikli 24 lõige 2 nõuab, et kõikides lastega seotud toimingutes, sealhulgas liikmesriikide toimingutes direktiivi 2003/86 kohaldamisel, tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. ( 12 )

26.

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõige 1 paneb liikmesriikidele täpsed positiivsed kohustused, millele vastavad selgelt määratletud subjektiivsed õigused, ning nimetatud sättes nõutakse liikmesriikidelt neile kaalutlusõigust jätmata, et nad lubaksid direktiivis kindlaksmääratud juhtudel perekonna taasühinemist taotleva isiku teatavatel pereliikmetel perekonnaga taasühineda. ( 13 )

27.

Nii näeb direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkt c, mis on käesoleva eelotsusetaotluse esemeks, muu hulgas ette, et liikmesriigid lubavad perekonna taasühinemist taotleva isiku alaealistel lastel oma territooriumile siseneda ja seal elada, kui perekonna taasühinemist taotlev isik on nende eestkostja ning lapsed on tema ülalpidamisel, tingimusel et järgitakse direktiivi 2003/86 IV peatükki, milles on ette nähtud rida nõudeid perekonna taasühinemise õiguse kasutamisele, ( 14 ) ning selle direktiivi artiklit 16. Direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 teise lõigu kohaselt peavad alaealised lapsed olema asjaomase liikmesriigi õiguse järgsest täiseast nooremad ning vallalised.

28.

Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses État belge, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 teises lõigus ei ole täpsustatud ajahetke, mille seisuga tuleb hinnata laste alaealisuse staatust, ega viidatud selles osas liikmesriikide õigusele. Seega tuleb direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tõlgendada kogu Euroopa Liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Liikmesriikidel ei ole mingit kaalutlusruumi selle hetke kindlaksmääramisel, millest tuleb lähtuda taotleja vanuse hindamisel selle sätte kohaldamiseks. ( 15 )

29.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi Saksa õigus ei nõua, et laps peab perekonna taasühinemise taotluse kohta otsuse tegemise hetkel olema alaealine, peab laps olema alaealine perekonna taasühinemiseks viisataotluse esitamise hetkel ning hetkel, mil vanem saab perekonna taasühinemise õiguse andva elamisloa.

30.

Nii pidi XC Saksa õiguse kohaselt olema alaealine 10. augustil 2017, mil ta taotles peakonsulaadilt viisat, ja 2017. aasta septembris, mil tema isa sai AufenthG § 25 lõike 2 alusel elamisloa. Kuna XC sündis 1. jaanuaril 1999, ei olnud ta kummalgi nimetatud kuupäeval alaealine. XC oli aga alaealine, kui tema isa 2016. aasta aprillis ametlikult varjupaika taotles. Ta saab olla eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses edukas ainult siis, kui ta saab direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamisel tugineda sellele, et tema alaealise staatus tuleb kindlaks määrata tema isa poolt varjupaigataotluse esitamise kuupäeva seisuga.

31.

Selles menetluses tekib seega küsimus, millal tuleb hiljem pagulasseisundi saanud varjupaigataotleja lapse alaealise staatus direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel kindlaks määrata.

32.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb analüüsida kohtuotsuste A ja S ning État belge asjakohaseid järeldusi, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ulatuslikult viitab. Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ja vastustest esitatud küsimustele nähtub arusaam, et need kohtuasjad põhinevad parimal juhul erinevatel faktilistel asjaoludel ja/või õigusnormidel, tuues seega kaasa erinevad õiguslikud tagajärjed, või siis on halvimal juhul tegemist ebajärjekindlusega.

33.

A ja S-i tütar saabus saatjata alaealisena Madalmaadesse, kus ta taotles varjupaika. A ja S-i tütrele kui varjupaiga saanud isikule elamisloa andmise ajaks oli ta saanud täisealiseks. Vähem kui kahe kuu möödumisel varjupaiga saamisest esitas A ja S-i tütar taotluse ajutise elamisloa saamiseks oma vanematele ja kolmele alaealisele vennale perekonna taasühinemise eesmärgil. Madalmaade ametiasutused jätsid tema perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata põhjendusel, et ta ei olnud taotluse esitamise ajal alaealine.

34.

Selles kohtuasjas palus eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f, ( 16 ) milles on määratletud direktiivi artikli 10 lõike 3 punktis a kasutatud mõiste „saatjata alaealine“. Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktis a on sisuliselt sätestatud, et kui pagulane on „saatjata alaealine“, lubavad liikmesriigid tema vahetult ülenevatel lähisugulastel perekonnaga taasühinemiseks oma territooriumile siseneda ja seal elada ilma, et kohaldataks selle direktiivi artikli 4 lõike 2 punktis a sätestatud tingimusi. Euroopa Kohtult küsiti sisuliselt, kas direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut, kes on liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18-aastane, kuid kes saab varjupaigamenetluse ajal täisealiseks ja kellele antakse seejärel varjupaigaõigus tagasiulatuvalt alates tema taotluse esitamise kuupäevast, tuleb pidada selle sätte tähenduses alaealiseks.

35.

Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt.

36.

Olles märkinud, et kuna direktiivi 2003/86 artikli 2 punkt f ega artikli 10 lõike 3 punkt a ei viita riigisisesele õigusele ja seega tuleb neid kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkt a paneb liikmesriikidele täpse positiivse kohustuse, millele vastab selgelt määratletud õigus. See kohustab liikmesriike asjaomases sättes kindlaks määratud juhul lubama taotleja taasühinemist perekonnaga tema vahetult ülenevatele lähisugulastele, ilma et liikmesriikidel oleks kaalutlusõigust. ( 17 ) Lisaks märkis Euroopa Kohus, et direktiivil 2003/86 ei ole mitte ainult üldine eesmärk soodustada perekonna taasühinemist ja tagada kaitse kolmandate riikide kodanikele, eelkõige alaealistele, vaid selle artikli 10 lõike 3 punktis a soovitakse konkreetselt tagada nende pagulaste kaitse, kellel on saatjata alaealise staatus. ( 18 ) Euroopa Kohus leidis, et kuigi direktiivis 2003/86 ei ole sõnaselgelt kindlaks määratud hetke, mil pagulane peab olema alaealine, et ta saaks kasutada artikli 10 lõike 3 punktis a osutatud perekonna taasühinemise õigust, tuleneb nimetatud sätte eesmärgist ning asjaolust, et puudub vastav viide riigisisesele õigusele, et seda küsimust ei saa jätta iga liikmesriigi enda otsustada. ( 19 )

37.

Olles möönnud, et varjupaigataotleja võimalus esitada direktiivi 2003/86 alusel perekonna taasühinemise taotlus sõltub vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile a tingimusest, et tema varjupaigataotluse kohta on juba tehtud positiivne lõplik otsus, ( 20 ) märkis Euroopa Kohus, et pagulasseisundi tunnustamine on deklaratiivne akt ( 21 ) ning igal kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset ja vastab direktiivi 2011/95 III peatükis ette nähtud sisulistele tingimustele, on subjektiivne õigus pagulasseisundi tunnustamisele enne tema suhtes vastava ametliku otsuse tegemist. Euroopa Kohus leidis seetõttu muu hulgas, et kui direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktis a ette nähtud perekonna taasühinemise õigus sõltuks sellest, millal liikmesriigi pädev asutus teeb ametliku otsuse asjaomase isiku pagulasena tunnustamise kohta, ja järelikult sellest, kui kiiresti või aeglaselt asjaomane asutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatab, kahjustaks see kõnealuse sätte soovitavat toimet. See ei läheks vastuollu mitte üksnes direktiivi eesmärgiga soodustada perekonna taasühinemist ja tagada sellega seoses eriline kaitse pagulastele, eelkõige saatjata alaealistele, vaid ka võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. ( 22 )

38.

Seevastu, kui võtta direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a kohaldamisel pagulase vanuse hindamisel aluseks A ja S-i tütre poolt rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäev, võimaldaks see Euroopa Kohtu hinnangul kohelda kõiki samal ajal samasuguses olukorras olevaid taotlejaid ühtemoodi ja ettenähtavalt, millega tagatakse, et perekonna taasühinemise taotluse rahuldamine sõltub peamiselt taotlejaga seotud asjaoludest, mitte aga haldusasutusega seotud asjaoludest, nagu selliste taotluste läbivaatamise kestus. ( 23 ) Euroopa Kohus otsustas seetõttu, et artikli 10 lõike 3 punkti a alusel esitatud perekonna taasühinemise taotlus tuleb sellises olukorras esitada üldjuhul kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise pagulasena tunnustamist. ( 24 )

39.

Pagulase laste alaealisuse staatust käsitleva kohtuotsuse État belge punktis 47 tõlgendas Euroopa Kohus muu hulgas direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses küsimuses viitab.

40.

Selles kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et kuupäev, millest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas vallaline kolmanda riigi kodanik või pagulane on alaealine laps, on perekonnaga taasühinemiseks alaealiste laste riiki sisenemise ja riigis elamise taotluse esitamise kuupäev, mitte kuupäev, mil on tehtud otsus selle taotluse kohta. Euroopa Kohtu sõnul oleks direktiiviga 2003/86 taotletavate eesmärkidega ning harta artiklist 7 ja artikli 24 lõikest 2 tulenevate nõuetega vastuolus võtta direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamise eesmärgil taotleja vanuse kindlakstegemisel aluseks kuupäev, mil liikmesriigi pädev asutus tegi selle riigi territooriumile perekonna taasühinemise eesmärgil sisenemise ja seal elamise taotluse kohta otsuse. Vastasel juhul ei julgustataks liikmesriigi pädevaid asutusi ja kohtuid menetlema saatjata alaealiste esitatud taotlusi eelisjärjekorras, et võtta arvesse nende haavatavust, ning see võiks seada ohtu nende alaealiste õiguse perekonna taasühinemisele. ( 25 )

41.

Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei nõustunud sellega, et kolmandate riikide kodanike või pagulaste alaealiste lastega seotud perekonna taasühinemise õigust võib eitada või selle kaotada ajakulu tõttu, mis jääb perekonna taasühinemise taotluse esitamise ja selle kohta pädevate liikmesriigi asutuste või kohtute poolt otsuse tegemise vahele. ( 26 )

42.

Kohtuotsustest A ja S ning État belge nähtub, et Euroopa Kohus on kandnud järjepidevalt hoolt selle eest, et rahvusvahelise kaitse taotluste või perekonna taasühinemise taotluste läbivaatamiseks vajaliku aja kulgemine ei kaotaks alaealiste laste perekonnaga taasühinemise õigust. Lisaks rõhutas Euroopa Kohus kohtuotsuses A ja S pagulasseisundi tunnustamise otsuse deklaratiivset laadi ning nägi vaatamata direktiivi 2003/86 artikli 3 lõike 2 punkti a sõnastusele ette, et varjupaigataotlejatele, kellele hiljem antakse pagulasseisund, peab olema tagatud õigus perekonna taasühinemisele.

43.

Samas on kõnealustes kohtuotsustes märgitud kaks erinevat ajahetke, mille seisuga võib alaealise staatuse kindlaks määrata. Kohtuotsuse A ja S kohaselt tuleb alaealisuse staatust hinnata perekonna taasühinemist taotleva isiku varjupaigataotluse esitamise kuupäeva seisuga, samas kui kohtuotsuses État belge peeti kohaseks perekonna taasühinemise taotluse esitamise kuupäeva.

44.

Itaalia valitsus eristab oma kirjalikes seisukohtades kohtuotsuse A ja S aluseks olevaid asjaolusid ja käesoleva põhikohtuasja asjaolusid. Ta omistab olulist tähtsust asjaolule, et too kohtuasi puudutas pagulast, kes oli saatjata alaealine, ja selliste isikute soodsat kohtlemist direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel. Nimetatud valitsus leiab seetõttu, et kohtuotsus A ja S ei ole põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatav ja lähtuda tuleb kohtuotsusest État belge. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Saksamaa valitsus kasutavad nüansseeritumat lähenemisviisi ja paluvad Euroopa Kohtul seda küsimust selgitada.

45.

Seevastu komisjon leiab, et Euroopa Kohtu lähenemisviis kohtuotsuses A ja S on põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav, kuna varjupaigataotleja laps ei saa esitada perekonna taasühinemise taotlust direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel enne, kui varjupaigataotleja pagulasseisundi taotluse suhtes on juba tehtud lõplik positiivne otsus. ( 27 ) Niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas ei oleks komisjoni hinnangul asjakohane tugineda perekonna taasühinemise taotluse esitamise kuupäevale, kuna see oleks vastuolus direktiivi 2003/86 eesmärkidega, harta artikli 7 ja artikli 24 lõike 2 nõuetega ning võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega.

46.

Nõustun komisjoniga.

47.

Esiteks, kuna pagulasseisundi tunnustamine on deklaratiivne akt ja pagulasel on subjektiivne õigus sellele, et teda tunnustataks pagulasena alates tema sellekohase taotluse esitamisest, siis leian, et kui seada alaealisuse staatuse hindamine ja perekonna taasühinemise õigus direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel sõltuvusse muu hulgas hetkest, mil liikmesriigi pädev asutus annab perekonna taasühinemist taotlevale isikule pagulasseisundi, kahjustataks sellega kõnealuse sätte soovitavat toimet, direktiivi 2003/86 eesmärke, harta artikli 24 lõike 2 ja artikli 7 nõudeid ning võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtet.

48.

Teiseks, kuigi Itaalia valitsuse seisukohad direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktiga a saatjata alaealistele ette nähtud soodsamate tingimuste kohta, ( 28 ) nagu Euroopa Kohus on neid kohtuotsuses A ja S tõlgendanud, on kahtlemata õiged, ei võeta seejuures aga arvesse, et direktiiv näeb ette soodsamad tingimused perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks teistele pagulastele, et võtta arvesse nende haavatavat olukorda.

49.

Sellele on direktiivis 2003/86 pühendatud terve peatükk, nimelt V peatükk „Pagulaste perekondade taasühinemine“. ( 29 ) Selleks et hõlbustada pagulaste perekondade taasühinemist, on direktiivi 2003/86 V peatükis ette nähtud mitu olulist erandit teatavatest muidu kohaldatavatest nõuetest. Lisaksin sellega seoses, et ka direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkt a paikneb direktiivi V peatükis.

50.

Direktiivi 2003/86 V peatükis ette nähtud soodsamad tingimused laienevad eelkõige direktiivi 2003/86 artikli 4 lõikes 1 nimetatud pereliikmetele ja seega ka pagulaste alaealistele lastele. ( 30 ) Direktiivi 2003/86 artikli 12 lõikes 1 on näiteks sätestatud, et liikmesriigid ei või pagulaselt või tema pereliikmetelt nõuda, et nad esitaksid taotluste puhul, mis puudutavad muu hulgas pagulase abikaasat või alaealisi lapsi, kellele on osutatud selle direktiivi artikli 4 lõikes 1, tõendeid selle kohta, et pagulane vastab selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud nõuetele majutuse, haiguskindlustuse ning stabiilse ja korrapärase sissetuleku osas. ( 31 ) Lisaks on direktiivi 2003/86 artikli 12 lõikes 2 täpsustatud, et erandina artiklist 8 ei nõua liikmesriigid pagulaselt, et ta oleks enne oma pereliikmetega ühinemist elanud teatava aja nende territooriumil.

51.

Seega näib, et direktiivi 2003/86 ja eelkõige selle V peatüki alusel ei ole alust piirduda kohtuotsuse A ja S põhjenduste kohaldamisel saatjata alaealiste pagulastega.

52.

Kolmandaks, vaatamata sellele, et kohtuotsus État belge nõuab direktiivi 2003/86 tõlgendamisel ja kohaldamisel menetluslikku võrdsust ja õiglust, et tagada perekonnaelu austamine vastavalt harta artiklile 7 ja lapse õigused vastavalt harta artikli 24 lõikele 2, tuleb selles kohtuasjas valitud lahendust tõlgendada eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olnud asjaoludest ja selle lahenduseni jõudmiseks kasutatud põhjendustest lähtudes.

53.

Sellega seoses rõhutaksin, et kohtuotsuses État belge on lihtsalt märgitud, et asjaomaste alaealiste laste isa oli pagulane. Selles kohtuotsuses ei ole märgitud, millal laste isa pagulasseisundit taotles või millal talle see staatus anti. Lisaks on Euroopa Kohtu arutluskäik ja kohtuotsuse resolutsioon samamoodi kohaldatavad kolmandate riikide kodanike ja pagulaste laste suhtes. Seega ei tõlgendata nimetatud Euroopa Kohtu otsuses ega võeta aluseks ühtegi direktiivi 2003/86 paljudest sätetest, mis näevad pagulastele ette soodsamad tingimused. Samuti ei käsitleta selles kohtuotsuses ka nende pagulaste puhul valitsevat erilist olukorda või „õiguslikku halltsooni“, kes soovivad kasutada perekonnaga taasühinemise õigust, ( 32 ) oodates samal ajal oma varjupaigataotluse suhtes otsuse tegemist.

54.

Sellest järeldub, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punktist c tulenev asjakohane hetk hindamaks, kas pagulase laps on alaealine selle sätte tähenduses, on perekonna taasühinemist taotleva isiku varjupaigataotluse kuupäev. ( 33 )

55.

Kui kohaldada seda lähenemisviisi põhikohtuasja asjaoludele, oleks XC‑l ja tema isal olnud direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel õigus perekonna taasühinemisele 2016. aasta aprillis, mil XC isa taotles varjupaika, arvestades XC vanust sel hetkel ja tema isa pagulasseisundi tunnustamise deklaratiivset olemust. Kohtuotsust A ja S silmas pidades oleks õigusvastane hinnata XC alaealisuse staatust selle hetke seisuga, mil tema isa pagulasseisundit tunnustati, võtmata arvesse selle seisundi tekkimise hetke. Vastasel juhul võib perekonna taasühinemise õigus sõltuda juhuslikest ja ettenägematutest asjaoludest, mis on seotud üksnes asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste ja kohtutega, tuues perekonna taasühinemise taotluste menetlemisel kaasa olulisi erinevusi liikmesriikide vahel ning ühes ja samas liikmesriigis. ( 34 ) Selline lähenemisviis oleks vastuolus harta artikliga 7 ja artikli 24 lõikega 2.

56.

Samuti võib märkida, et XC taotles perekonna taasühinemist oma isaga kuu aega pärast isale pagulasseisundi andmist ja seega aegsasti Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuse A ja S punktis 61 märgitud kolmekuulise tähtaja jooksul.

57.

Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c tuleb tõlgendada nii, et pagulasseisundi saanud ning perekonna taasühinemist taotleva isiku laps on alaealine selle sätte tähenduses, kui see laps oli alaealine perekonna taasühinemist taotleva isiku poolt varjupaigataotluse esitamise hetkel, kuid sai täisealiseks enne perekonna taasühinemist taotlevale isikule pagulasseisundi andmist, tingimusel et perekonna taasühinemise taotlus esitati kolme kuu jooksul alates perekonna taasühinemist taotleva isiku pagulasseisundi tunnustamisest.

58.

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus juhiseid direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punktis b sisalduva mõiste „tegelik […] peresuhe“ sisustamise kohta.

59.

Direktiivis 2003/86 ei ole seda mõistet määratletud. Samuti ei viidata direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punktis b selle mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks liikmesriikide õigusele. Arvestades liidu õiguse ühetaolise kohaldamise vajadust ja võrdsuse põhimõtet, tuleb direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Sellise tõlgenduse puhul tuleb muu hulgas arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomaste õigusnormide eesmärki. ( 35 )

60.

Liikmesriigid võivad ( 36 ) nõuda rohkemat kui suhte olemasolu vanema ja lapse vahel. Vastasel juhul oleks direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkt b üleliigne, kuna piisaks selle direktiivi artikli 4 lõikest 1, milles viidatakse perekonna taasühinemist taotleva isiku „alaealistele lastele“. Lisaks, kuna direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkt b viitab tegelikele abielu- või peresuhetele, ei ole selle sätte kohaldamisala piiratud direktiivi 2003/86 artikli 16 lõigetes 2 ja 4 konkreetselt käsitletud fiktiivabielude küsimusega. ( 37 )

61.

Analoogiliselt direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punktiga b võivad liikmesriigid direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu punkti c alusel perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata jätta, kui see on esitatud „üksnes selleks“, et võimaldada asjaomasel lapsel liikmesriiki siseneda või seal elada ning puudub kavatsus jätkata tegelikku peresuhet. ( 38 ) Seega on direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 2 punkti b eesmärk minu arvates võimaldada direktiivi alusel õiguste andmisest keelduda kuritarvitamise või pettuse korral. ( 39 )

62.

Direktiivi 2003/86 artikkel 17 näeb ette, et kui liikmesriik jätab perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata, peab ta individuaalselt analüüsima asjaomaste pereliikmete olukorda, hinnates tasakaalustatult, proportsionaalselt ja mõistlikult kõiki asjaolusid, mida võib olla vaja selles kontekstis arvesse võtta. Nagu nähtub direktiivi 2003/86 põhjendusest 2, peavad perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed, sealhulgas direktiivi artiklis 16 ette nähtud meetmed, olema kooskõlas põhiõigustega, eelkõige harta artikliga 7 ning artikli 24 lõigetega 2 ja 3 tagatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele. ( 40 ) Direktiivi 2003/86 artiklis 18 on samuti sätestatud, et perekonna taasühinemist taotleval isikul ja tema perekonnal on õigus vaidlustada perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata jätmine kohtus.

63.

Lisaks sellele, et vastavalt direktiivi 2003/86 põhjendusele 8 tuleb erilist tähelepanu pöörata pagulaste olukorrale ja seega asjaolule, et XC‑l ja tema isal ei olnud pika aja jooksul võimalik „normaalset“ perekonnaelu elada, leian ma, et oleks ebasobiv ja ülemäärane ( 41 ) nõuda, et perekonna taasühinemiseks kõlblik olemiseks peavad need isikud elama ühes leibkonnas või sama katuse all. Lisaks ei ole nad kohustatud üksteist rahaliselt toetama, sest neil ei pruugi olla selleks materiaalseid vahendeid. Kuigi perekonna taasühinemine on „vajalik perekonnaelu võimaldamiseks“, ( 42 ) ei kehtesta direktiiv 2003/86 ühtegi mudelit ega normi selle kohta, kuidas seda perekonnaelu tuleks sisustada, vaid nõuab üksnes, et see oleks „tegelik“. Minu arvates tuleb vältida „tegeliku“ peresuhte või „normaalse“ perekonnaelu liialt subjektiivset hindamist ning selle asemel keskenduda direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b eesmärgile, milleks on takistada selle direktiivi kasutamist kuritarvitamise või pettuse soodustamiseks.

64.

Igal juhul on täiesti „normaalne“, et noored täiskasvanud elavad vanematest ja teistest pereliikmetest eraldi. Sellega seoses leian, et arvestades seda, et XC ja tema isa on elanud eraldi, võivad aeg-ajalt toimuvad külaskäigud ja mis tahes korrapärased kontaktid ( 43 ) olla piisavad võimaldamaks neil oma peresuhte (uuesti) üles ehitada või seda (taas)alustada. Sellised külaskäigud või kontaktid peavad olema nii intensiivsed, et aitavad „liikmesriigis viibivate kolmandate riikide kodanike integreerumist hõlbustades ühiskonnakultuurilise stabiilsuse loomist“. ( 44 )

65.

Eeltoodut arvestades leian, et teisele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses tegeliku peresuhte tuvastamiseks ei piisa üksnes põlvnemissuhtest. Kui perekonna taasühinemist taotletakse seoses alaealise lapsega, kes on seejärel täisealiseks saanud, ei pea perekonna taasühinemist taotlev isik ja tema laps elama koos ühes leibkonnas või sama katuse all. Piisavad on aeg-ajalt toimuvad külaskäigud ja korrapärased kontaktid, mis võimaldavad neil oma peresuhte (uuesti) üles ehitada või seda (taas)alustada.

66.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: