1.

Verwaltungsgericht Berlini (Berliini halduskohus, Saksamaa) eelotsusetaotlus käsitleb peamiselt mõiste „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ tõlgendamist komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu [13. oktoobri 2003. aasta] direktiivi 2003/87/EÜ[, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631; parandus ELT 2018, L 2, lk 16)] artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, artikli 3 punkti d tähenduses. ( 2 )

2.

Kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa on üks neid kategooriaid, mille alusel võib tööstuskäitisele eraldada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid direktiivi 2003/87 kohaldamiseks. Just selle direktiiviga luuakse Euroopa Liidus kauplevatele äriühingutele kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.

3.

Eelotsusetaotlus tehti menetluses, mille pooled on Aurubis AG (edaspidi „Aurubis“) ja Bundesrepublik Deutschland (Saksamaa Liitvabariik), mida esindab Umweltbundesamt, Deutsche Emissionshandelsstelle (föderaalne keskkonnaamet, Saksamaa lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise talitus, edaspidi „DEHSt“) ja mis käsitleb Aurubisele esmase vase tootmise eest tasuta eraldatud lubatud heitkoguse ühikute hulka.

4.

Direktiivi 2003/87 on korduvalt muudetud, muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, ( 3 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/410, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ eesmärgiga hoogustada heitkoguste kulutõhusat vähendamist ja süsinikdioksiidiheite vähendamist toetavaid investeeringuid, ning otsust (EL) 2015/1814. ( 4 ) Põhikohtuasja faktilisi asjaolusid arvestades tundub esimesele küsimusele vastamiseks asjakohane 2012. aastal kehtinud redaktsioon, seetõttu kasutan edaspidi seda, kui pole märgitud teisiti.

5.

Direktiivi 2003/87 artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga luuakse [liidus] kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem […], mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

[…]“. [Mõiste „saastekvoot“ asemel on edaspidi kasutatud direktiivi parandusega ette nähtud vastet „lubatud heitkoguse ühik“.]

6.

Direktiivi 2003/87 artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste ja II lisas loetletud kasvuhoonegaaside suhtes.“

7.

Direktiivi 2003/87 artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

8.

Direktiivi 2003/87 artikli 10a „[Liidu] üleminekueeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“ lõikes 1 on sätestatud:

„Komisjon võtab 31. detsembriks 2010 vastu kogu ühenduses kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed lõigetes 4, 5, 7 ja 12 osutatud lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks, sealhulgas kõik vajalikud sätted lõike 19 ühtlustatud kohaldamiseks.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Kuivõrd see on võimalik, määratakse esimeses lõigus osutatud meetmetega kindlaks kogu [liitu] hõlmavad eelnevad võrdlusalused, et tagada lubatud heitkoguse ühikute eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat heitgaaside energia taaskasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist ning ei ergutata heitkoguste suurendamist. Elektritootmise eest tasuta lubatud heitkoguse ühikuid ei eraldata, välja arvatud artiklis 10c kirjeldatud juhtudel ning heitgaasidest toodetud elektrienergia puhul.

Iga sektori ja allsektori puhul arvutatakse võrdlusalus põhimõtteliselt pigem toote kui sisestatud energia alusel, et maksimeerida kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energiasäästu asjaomase sektori või allsektori igas tootmisprotsessis.

[…]“.

9.

Otsuse 2011/278 põhjendustes 1, 5, 12 ja 18 sätestati:

[…]

[…]

10.

Selle otsuse artiklis 2 „Reguleerimisala“ oli sätestatud:

„Käesolevat otsust kohaldatakse direktiivi [2003/87] III peatüki [lubatud heitkoguse ühikute] (paiksed käitised) tasuta eraldamisele 2013. aastaga algavatel kauplemisperioodidel, […]“.

11.

Otsuse 2011/278 artiklis 3 oli sätestatud:

„Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

12.

Otsuse 2011/278 artikli 10 „[Lubatud heitkoguse ühikute] eraldamine käitisele“ lõikes 8 oli sätestatud:

„Igale käitisele esialgse aastase tasuta [lubatud heitkoguse ühikute] üldkoguse kindlaksmääramisel tagavad liikmesriigid, et heidet ei arvestataks topelt ning et saastekvootide eraldamine ei oleks negatiivne. […]“.

13.

Otsus 2011/278 tunnistati alates 1. jaanuarist 2021 kehtetuks komisjoni 19. detsembri 2018. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2019/331, millega määratakse kindlaks üleliidulised üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil. ( 5 ) Kuid selle delegeeritud määruse artikli 27 kohaselt kohaldatakse seda otsust selliste eraldamiste suhtes, mis on seotud 1. jaanuarile 2021 eelneva perioodiga.

14.

21. juuli 2011. aasta kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise seaduse (Treibhausgas-Emissionshandelsgesetz) ( 6 ) (edaspidi „TEHG“) §‑s 9 on sätestatud:

„(1)   Käitajatele eraldatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud [direktiivi 2003/87] artikli 10a kehtivas redaktsioonis ning [otsuses 2011/278].

[…]“.

15.

TEHG 1. lisa 2. osa „Tegevusalad“ punktis 1 tuuakse välja käitiste hulgas, kelle heide on hõlmatud selle seaduse kohaldamisalasse, „kütuste põletamiseks mõeldud põletusseadmed, mille summaarne nimisoojusvõimsus on käitises 20 MW või suurem, tingimusel et neid ei ole loetletud mõnes järgnevas punktis“.

16.

26. septembri 2011. aasta määruse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute eraldamise kohta kauplemisperioodiks 2013–2020 (Verordnung über die Zuteilung von Treibhausgas-Emissionsberechtigungen in der Handelsperiode 2013 bis 2020 (Zuteilungsverordnung 2020)) ( 7 ) (edaspidi „ZuV 2020“) § 2 punktides 27 ja 29 on terminid „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ ja „protsessiheite käitiseosa“ määratletud sarnaselt otsuse 2011/278 artikli 3 punktides d ja h olevate terminitega.

17.

Aurubis käitab Hamburgis (Saksamaa) asuvat käitist, mis toodab esmast vaske. Kuna see tegevus kuulub direktiivi 2003/87 I lisa punktis 6 loetletud tegevuste kategooriasse „värviliste metallide tootmine või töötlemine, […] mille puhul kasutatakse põletusseadmeid, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW […]“, kohaldatakse Aurubisele heitkogustega kauplemise kohustust.

18.

Käitis koosneb kahest käitiseosast: Rohhüttenwerk Nord ja Rohhüttenwerk Ost (edaspidi „RWO“). Vaidlus põhikohtuasjas käsitleb üksnes viimast. RWO käitiseosa on valukoda, kus hõljuvsulatatakse esmase vase saamiseks vasekontsentraati, kasutades nn Outokumpu meetodit. ( 8 ) Kuid Aurubise sõnul parandati seda meetodit Aurubise teadus- ja arendustöö käigus nii, et hõljuvsulatusahju on võimalik käitada ilma süsihappegaasi tekitavaid kütuseid kasutamata. ( 9 )

19.

Kaebuse esitaja 20. jaanuari 2012. aasta taotluse alusel eraldas DEHSt oma 17. veebruari 2014. aasta otsusega talle aastateks 2013 kuni 2020 kokku 2596999 tasuta lubatud heitkoguse ühikut.

20.

14. märtsil 2014 esitas kaebuse esitaja vaide. 3. aprillil 2018 tühistas DEHSt vaideotsusega osaliselt lubatud heitkoguse ühikute eraldamise otsuse osas, mis ületab 1784398 lubatud heitkoguse ühikute eraldamist. Ta põhjendas seda asjaoluga, et vasekontsentraati ei saa võtta arvesse „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ kontekstis, vaid see tuleks pigem seostada „protsessiheite käitiseosaga“. Pärast lubatud heitkoguse ühikute eraldamise nõude ümberarvutamist nõudis DEHSt tagasi 523027 ühikut.

21.

Kaebuse esitaja esitas 30. aprillil 2018 eelotsusetaotluse esitanud kohtule vaideotsuse peale kaebuse.

22.

Eelotsusetaotluse kohaselt on Aurubis eelotsusetaotluse esitanud kohtule kinnitanud, et vasekontsentraat, mida ta hõljuvsulatusprotsessis kasutab, koosneb vasest ja raudsulfiidist (nii vaske, rauda kui ka väävlit on 30%). Samuti sisaldab kontsentraat väikeses koguses süsinikku ja muid metalle. Esmase vase saamiseks segatakse kontsentraat kõigepealt liiva ja teiste kasutatavate ainetega, mis mõnikord sisaldavad ka väga väikeses koguses süsinikku. Sel viisil saadud segu pannakse koos õhu ja hapniku seguga hõljuvsulatusahju. Hapniku ja vasekontsentraadis sisalduva väävli vahel toimuva keemilise reaktsiooni tõttu ületab ahjus olev temperatuur 1200 °C, mis omakorda toob endaga kaasa vasekontsentraadi veeldumise. Samuti kuumutatakse liiva ja ka toorraua mass veeldub. Protsessi käigus fossiilkütuseid ei kasutata.

23.

Eelotsusetaotluse kohaselt saadakse sel viisil vasekivi (vase ja raudsulfiidi segu), raudsilikaat (räbu kujul) ja vääveldioksiid (SO2). Seejärel pannakse vasekivi muundurisse, milles oksüdeeritakse õhu ja hapniku seguga läbipuhumise teel ka ülejäänud väävli- ja rauaosakesed. Selle käigus tekib ka soojus. Selle etapi saadus, mida nimetatakse toorvaseks, pannakse anoodahju, kus ülejäänud väävliosakesed muudetakse põlemisprotsessis SO2-ks. Nii saadakse lõppsaadus ehk esmane vask.

24.

Seetõttu tundub, et selles meetodis fossiilkütuseid ei kasutata. Erinevalt teistest vasetootjatest, kes kasutavad süsinikku sisaldavaid kütuseid, näiteks rasket kütteõli või maagaasi, on Aurubise väljatöötatud ja kasutatav meetod kliimakaitse seisukohast edasiminek. Kuid hoolimata sellest, et selle protsessi käigus tekib üldjuhul SO2 – mitte süsihappegaas (CO2) –, paiskab kõnealune valukoda atmosfääri siiski väikeses koguses CO2, kuna vasekontsentraadis on väga väikeses koguses süsinikku. Kasutatav vasekontsentraat sisaldas ligikaudu 0,7 massiprotsenti süsinikku. Seega paiskab RWO atmosfääri iga vasekontsentraadi tonni kohta 0,026 tonni CO2 ehk keskmiselt 29024 tonni CO2 aastas.

25.

Aurubis väidab, et tasuta lubatud heitkoguse ühikud oleksid pidanud põhinema ZuV 2020 § 2 punktil 27 ja otsuse 2011/278 artikli 3 punktil d, sest hõljuvsulatusahjus põletatav väävel kujutab endast selles kontekstis „kütust“. Sisendi liigitamisel kütuseks ei eeldata, et selle sisendi peamine kasutuseesmärk oleks soojuse tootmine või et tegemist oleks tavapärase kütusega, nagu kivisüsi, nafta või maagaas. Vasekontsentraadi puhul kujutab vasekomponent endast toorainet ja väävlikomponent kütust.

26.

Samuti väidab Aurubis, et vastustaja on alati tuginenud kolme varumeetodi hierarhilisele suhtele. Aurubise sõnul ei tohiks lubatud heitkoguse ühikuid eraldada protsessiheitel põhineva võrdlusaluse põhjal, kuna „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ kriteeriumid on täidetud. Peale selle peaks selleks, et „protsessiheite käitiseosa“ kriteerium oleks täidetud, eksisteerima CO2 heite ja kasutatava meetodi vahel otsene ja vahetu põhjuslik seos. Outokumpu meetodi puhul see nii ei oleks.

27.

Neil põhjustel taotleb Aurubis 3. aprilli 2018. aasta otsuse tühistamist ja aastate 2013–2020 eest täiendavate lubatud heitkoguse ühikute eraldamist.

28.

Saksamaa Liitvabariigi sõnul peaks selleks, et tegemist oleks „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosaga“ ZuV 2020 § 2 punkti 27 ja otsuse 2011/278 artikli 3 punkti d tähenduses, olema asjakohase aine peamine kasutuseesmärk soojuse tootmine. Ta väidab, et praegusel juhul see RWO tehase puhul nii ei ole, kuna vasekontsentraat on tooraine ja selle peamine kasutuseesmärk on esmase vase tootmine. Pealegi ei põle kontsentraat selle meetodi puhul täielikult ära vastupidi sellele, mida eeldatakse kütusepõhise võrdlusaluse arvutamisel. Lisaks sellele on kütused kütusepõhise võrdlusaluse tähenduses sellised kütused, mida saab asendada teiste kütuste, eeskätt maagaasiga.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esmalt, et kui peaks leitama, et RWO on „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“, tähendaks see vasekontsentraadi – või selles sisalduva väävli – liigitamist „kütuseks“.

30.

See kohus on seisukohal, et 20. juuni 2019. aasta kohtuotsuse ExxonMobil Production Deutschland (C‑682/17, EU:C:2019:518) punktis 53 leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punkt t ei piira mõistet „põletamine“ üksnes oksüdatsioonireaktsioonidega, mille käigus tekib kasvuhoonegaas. See Euroopa Kohtu tõlgendus ei ole siiski tingimata otsustava tähendusega otsuse 2011/278 artikli 3 punktis d sisalduva mõiste „kütus“ kohaldamisala tõlgendamisel.

31.

Eelkõige tuleb kindlaks määrata, kas kütusepõhise võrdlusaluse põhjal heitkoguse ühikute eraldamise tingimus on see, et põletamise esmane eesmärk oleks soojuse tootmine. Kriitiliselt vaadeldes täidab kasutatav vasekontsentraat praegusel juhul aga nii tooraine kui ka kütuse rolli. Samuti ei käsitleta Euroopa Kohtu praktikas küsimust, kas kütuse olemasolu otsuses 2011/278 viidatud kütusepõhise võrdlusaluse tähenduses nõuab, et kasutatav kütus oleks asendatav.

32.

Viimaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kolmas vahetusperiood lõpeb 31. detsembril 2020. Ta teatab, et Saksa kohtupraktika kohaselt tähendas esimese ja teise kauplemisperioodi lõpp, et need lubatud heitkoguste eraldamise nõuded, mis ei olnud kauplemisperioodile järgnevaks 30. aprilliks välja makstud, aegusid, kuna liikmesriigi õiguses puudus sõnaselge üleminekusäte. Samuti ei sisalda liikmesriigi õigus ühtegi üleminekusätet kolmanda kauplemisperioodi kohta. Saksamaa ametivõimud keeldusid sellist sätet vastu võtmast põhjendusel, et neljanda kauplemisperioodiga (2021–2030) seotud eeskirjad kehtestati liidu õiguses ammendavalt ning et perioodipiire ületavate õiguste hüvitamine oleks õiguspärane üksnes juhul, kui see oleks liidu õiguses sätestatud.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei sisalda ükski asjaomane liidu õigusakt sätet, mis seonduks üle mitme perioodi kehtivate õiguste hüvitamisega. Peale selle ei moodustatud kohtuotsuseid oodates eraldist konkreetsete kvoodireservide tarbeks. Sellegipoolest leidub pidepunkt, mis toetab seisukohta, nagu ei kustutaks üleminek kolmandalt neljandale perioodile õigust 31. detsembriks 2020 eraldamata lubatud heitkoguse ühikutele, otsuses 2015/1814, ( 10 ) milles on sätestatud, et teatavad lubatud heitkoguse ühikud, mida ei ole eraldatud enne 31. detsembrit 2020, tuleb lisada „turustabiilsusreservi“.

34.

Selles olukorras otsustas Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus) 11. juuni 2020. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. juunil 2020, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35.

Aurubis, Saksamaa Liitvabariik ja komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Lisaks sellele esitasid nad 19. mai 2021. aasta kohtuistungil oma seisukohad ka suuliselt.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks otsustama, kas tegevus, mis kujutab endast esmase vase tootmist hõljuvsulatusahjus Outokumpu meetodi abil, vastab „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ kriteeriumidele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus käsitleb seega seda, kuidas tõlgendada otsuse 2011/278 artikli 3 punkti d, milles määratletakse see mõiste kauplemisperioodiks 2013–2020.

37.

Põhikohtuasjas kõne all oleva meetodi konkreetsed omadused tekitavad otsuse 2011/278 artikli 3 punktis d sätestatud „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ määratluse tõlgendamisel kolm probleemi. Esiteks on asjaomane aine ühtaegu nii tooraine kui ka kütus. Pealegi on see vähese süsinikusisaldusega aine, mis reageerib autotermiliselt. Seetõttu puudub väline soojusallikas ja sisendite hulgas ei ole suure süsinikusisaldusega kütuseid. Teiseks põletatakse kasutatav kütus üksnes osaliselt. Kolmandaks ei ole kõnealuse aine peamine kasutuseesmärk tingimata soojuse tootmine.

38.

Kuid põhjustel, mida selgitan allpool, ei leia ma, et need eripärad takistaksid lugemast otsuse 2011/278 artikli 3 punkti d eeldusi täidetuks olukorras, kus mitteraudmetallide tootmiseks mõeldud käitises kasutatakse hõljuvsulatusahjus esmase vase tootmiseks väävlisisaldusega vasekontsentraati ning kontsentraadis sisalduva vasemaagi sulatamiseks vajalik ja mõõdetamatu soojus toodetakse samas kontsentraadis sisalduva väävli oksüdatsiooniga.

39.

See tõlgendus põhineb traditsioonilistel tõlgendusmeetoditel, mida Euroopa Kohus on kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kontekstis kasutanud, mis tähendab, et Euroopa Kohus ei ole vaadelnud üksnes otsuse 2011/278 artikli 3 punkti d sõnastust, vaid võtnud ühtlasi arvesse direktiivi 2003/87 ning otsuse 2011/278 üldist ülesehitust ja eesmärke. ( 11 ) Teen nüüd ettepaneku kõiki neid küsimusi järjest arutada.

40.

Esiteks võib märkida, et ehkki otsuses 2011/278 ei ole termin „kütus“ määratletud, on otsuse 2011/278 artikli 3 punktis d siiski määratletud mõiste „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“.

41.

Selle sätte kohaselt on „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ olemas juhul, kui „tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa [sisendit, väljundit ja vastavat heidet] ei hõlma ning [need] on seotud kütust põletades toodetud mõõdetamatu soojusega, mida tarbitakse toodete tootmiseks […]“.

42.

Sellest määratlusest tuleneb, et otsuse 2011/278 artikli 3 punktis d kasutatud termini „kütus“ tähenduse täpsustamisel võib olla asjakohane mõiste „põletamine“. Kuid „põletamine“ on direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis t määratletud kui „mis tahes kütuste oksüdeerimine olenemata nimetatud protsessi käigus saadava soojuse […] kasutamise viisist ja muud otseselt seotud tegevused […]“. Samuti täpsustas Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland (C‑682/17, EU:C:2019:518), et direktiivi 2003/87 artikli 3 punkt t ei piira mõistet „põletamine“ üksnes oksüdatsioonireaktsioonidega, mille käigus tekib kasvuhoonegaas. ( 12 )

43.

Nagu kohtujurist Saugmandsgaard Øe oma ettepanekus selles kohtuasjas selgitas, kinnitavad asjakohased ettevalmistavad dokumendid, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punkt t lisati eesmärgiga anda „põletamisele“ lai määratlus, mis võiks katta igasuguse kütuste oksüdeerimise eesmärgist olenemata. ( 13 )

44.

Selles kontekstis tuleb märkida, et need kaks asjaomases õiguslikus raamistikus sisalduvat sätet, milles viidatakse „kütuse“ mõistele, ei piira mingil moel selle termini kohaldamisala, olenemata sellest, kas see puudutab selle koosseisu või olemust, selles sisalduma pidava süsiniku kogust, süttimisviisi, protsessis kasutatava kütuse osakaalu või kõnealust kütust sisaldava materjali kasutuseesmärki. Vastupidi otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktile v – milles viidatakse sõnaselgelt süsinikku sisaldavate lisandite või tooraine kasutamisele, mille esmane eesmärk on muu kui soojuse tekitamine – näib otsuse 2011/278 artikli 3 punkt d nõudvat üksnes seda, et sisend, väljund ja vastav heide oleks seotud kütust põletades toodetud mõõdetamatu soojusega, mida tarbitakse toodete tootmiseks.

45.

Direktiivi 2003/87 ja otsuse 2011/278 eesmärgid näivad kinnitavat just sellist tõlgendust.

46.

Nagu ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, on direktiivi 2003/87 eesmärk luua kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem, mis on suunatud kasvuhoonegaaside õhku paisatud koguste vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse. ( 14 ) Siiski on selge, et see süsteem põhineb majanduslikul loogikal, mis innustab igat süsteemiosalist tekitama talle esialgu antud kvoodist madalamat kasvuhoonegaaside heitkogust, et ülejäägi saaks võõrandada teisele osalisele, kelle heitkogus ületab talle antud kvooti. ( 15 )

47.

Teisisõnu kujutab kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega liidu tasandil kauplemise süsteem endast majanduslikku vahendit keskkonna kaitsmiseks põhimõttel, et saastaja maksab. Selle vahendi eesmärk on vähendada saastet üleilmsel tasandil. Niisiis tuleks otsust 2011/278 võimaluse korral tõlgendada viisil, mis premeerib – mitte ei karista – ettevõtjat, kes on kasvuhoonegaaside heiteid maandanud ja vähendanud.

48.

Selles kontekstis ei ole võimalik alahinnata lubatud heitkogustega kauplemise süsteemi aluseks olevat stimuleerimismehhanismi. Tõepoolest on üks selle süsteemi funktsioone soodustada investeerimist eesmärgiga vähendada süsihappegaasi heiteid majanduslikult tõhusal viisil ning olla seeläbi vähese CO2-heite suunalise innovatsiooni, mis aitab kaasa võitlusele kliimamuutuste vastu, edasiviivaks jõuks. ( 16 ) Liidu seadusandja on selgelt tahtnud luua just sellist stimuleerimismehhanismi, kuna direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 1 on täpsustatud, et lubatud heitkoguse ühikute eraldamine peaks toimuma „sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid [ja] alternatiivseid tootmisviise […] arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist […].“ Otsuse 2011/278 põhjenduses 1 pööratakse süsteemi sellele aspektile spetsiaalselt tähelepanu.

49.

Ent nagu olen juba välja toonud, põhineb see süsteem majanduslikul loogikal, mis innustab igat osalist tekitama talle esialgu antud lubatud heitkoguse ühikutest madalamat kasvuhoonegaaside heitkogust, et ülejäägi saaks võõrandada teisele osalisele, kelle heitkogus ületab talle antud lubatud heitkoguse ühikud. Sel viisil ei vähenda teine osaline oma heitkogust, kuid peab selle eest maksma ja eeskätt täidetakse üldine eesmärk – kuna esimene osaline on oma heitkogust vähendanud – tänu investeeringule, mille positiivne mõju keskkonnale kestab edasi pärast tasuta lubatud heitkoguse ühikute täielikku kaotamist. ( 17 ) Selle ajani ei kujuta lubatud heitkoguse ühikute säilitamine endast mitte teatud kujul saastamisluba, ( 18 ) vaid kasutamata lubatud heitkoguse ühikute müügist kasumi saamine kuulub õigupoolest lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemiga loodud stimuleerimissüsteemi alla. ( 19 )

50.

Neil asjaoludel tundub mulle, et direktiivi 2003/87 ja otsusega 2011/278 seatud eesmärkidele tuginedes tuleb kõrvale jätta tõlgendus, mille kohaselt ei kuulu otsuse 2011/278 artikli 3 punktis d kasutatud mõiste „kütus“ alla selline kontsentraat, nagu on kõne all põhikohtuasjas, lihtsalt seetõttu, et selle põletamine on üksnes osaline või et selle esmane kasutuseesmärk ei ole soojuse tootmine, samal ajal kui esiteks ei vaidlustata seda, et kõnealune protsess viib põletamise käigus mõõdetamatu soojuse tootmiseni, ja teiseks, mis on kõige olulisem, et tegemist on uuendusliku meetodiga, mis tagab kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise või millel vähemalt näib olevat mingil määral CO2-heite vähendamise potentsiaal. ( 20 )

51.

Vastupidi sellele tõlgendusele väidavad komisjon ja Saksamaa Liitvabariik, et esineb heitkoguste kattumise ja topeltarvestuse risk, olgugi et selline kattumine on keelatud otsuse 2011/278 mitme sättega. ( 21 )19. mai 2021. aasta istungil rõhutas Saksamaa Liitvabariigi esindaja, et otsuses 2011/278 puuduvad igasugused kriteeriumid, mis võimaldaksid „kahetises“ olukorras eristada kütust ja toorainet.

52.

Minul aga seda hirmu ei ole. Õigupoolest selgitasin hiljuti oma 3. juuni 2021. aasta ettepanekus kohtuasjas ExxonMobil (C‑126/20, EU:C:2021:457), miks ma leian, et otsuse 2011/278 põhjenduses 12 otsesõnu kirjeldatud eri võrdlusalustele hierarhia kohaldamata jätmine oleks vastuolus direktiivi 2003/87 artiklis 10a ja otsuses 2011/278 sätestatud süsteemiga. ( 22 )

53.

Seetõttu lihtsalt tuletan meelde, et ehkki Euroopa Kohus on juba korduvalt leidnud, et eri võrdlusaluste käitiseosade määratlused on vastastikku üksteist välistavad, ( 23 ) on ta ühtlasi otsustanud, et „selleks et kasvuhoonegaaside heidet võimalikult palju vähendada ning energiat võimalikult palju säästa vähemalt asjaomase tootmisprotsessi osades, on [otsuses 2011/278] välja töötatud kolm hierarhiliselt järjestatud varuvarianti“. ( 24 ) Seega on kindlaks tehtud, et „üksnes sellisele kasvuhoonegaaside heitele, millele on õigus saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, [tuleb] eraldada kõnealused lubatud heitkoguse ühikud kolme hierarhiliselt järjestatud varuvariandi alusel“. ( 25 ) Just selle hierarhia olemasolu kõneleb topeltarvestuse riski vastu.

54.

Seega olen otsuse 2011/278 artikli 3 punkti d grammatilise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal jõudnud järeldusele, et seda sätet tuleks tõlgendada tähenduses, et eeldused lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks „kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa“ alusel on täidetud, kui mitteraudmetallide tootmiseks mõeldud käitises direktiivi 2003/87 I lisa kohaselt kasutatakse hõljuvsulatusahjus esmase vase tootmiseks väävlisisaldusega vasekontsentraati ning kontsentraadis sisalduva vasemaagi sulatamiseks vajalik ja mõõdetamatu soojus toodetakse peamiselt kontsentraadis sisalduva väävli oksüdatsiooniga, mille abil kasutatakse vasekontsentraati nii tooraine kui ka põlevmaterjalina soojuse tootmiseks.

55.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas õigust saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid kolmandaks kauplemisperioodiks, mille kohus on kindlaks teinud alles pärast selle kauplemisperioodi lõppu, võib kasutada tasuta lubatud heitkoguse ühikutena neljandaks kauplemisperioodiks.

56.

See küsimus on täpselt sama nagu viies küsimus kohtuasjas ExxonMobil (C‑126/20).

57.

Selles kohtuasjas tehtud ettepanekus toodud analüüsi kohaselt jõudsin järeldusele, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kuna Euroopa Kohus ei ole oma otsust veel teinud, jään aupaklikult oma tõlgenduse juurde ja võtan vabaduse viidata lisaselgituste saamiseks oma varasemale ettepanekule. ( 26 )

58.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen seega ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Berlini (Berliini halduskohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: