1.

Käesolevad eelotsusetaotlused puudutavad peamiselt krediidiandjate kohustust anda tarbijatele teatav teave krediiditingimuste kohta ning sellise teabe esitamata jätmise tagajärgi. Kõigil neil eelotsusetaotlustel on üldjoontes sarnane faktiline taust, kuna need puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), artikli 10 lõike 2 punktide a, d, l, r, s ja t ning artikli 14 lõike 1 õiget tõlgendamist.

2.

Käesolevad eelotsusetaotlused on esitanud Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) eri tarbijate ja autolaenuettevõtjate vaheliste vaidluste raames, mis puudutavad nende tarbijate esitatud taganemisavalduste kehtivust. Kuigi kõik need avaldused saabusid tükk aega pärast direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud 14-päevast tähtaega krediidilepingu allkirjastamise kuupäevast, väidavad asjaomased tarbijad, et neil on õigus selline avaldus esitada põhjusel, et lepingud ei sisaldanud kogu teavet, mis oleks tulnud esitada vastavalt direktiivi artiklile 10. Need kohtuasjad käsitlevad seega keerulist, kuid siiski olulist küsimust selle kohta, kui täpset teavet peab leping artikli 10 kohaselt sisaldama, ning sellega seotud küsimust, kuidas riigisisesed kohtud peaksid reageerima, kui tarbijad püüavad kasutada võimalikku teabepuudust enda kasuks. ( 2 ) Enne nende küsimuste kaalumist tuleb siiski kõigepealt välja tuua asjakohased õigusnormid.

3.

Direktiivi 2008/48 põhjendustes 4–9, 18, 19, 30, 31 ja 35 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4.

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5.

Direktiivi 2008/48 artiklis 5 „Lepingueelne teave“ on sätestatud:

„1.   Mõistliku aja jooksul enne tarbija sidumist krediidilepingu või mis tahes muu krediidilepingut puudutava pakkumisega esitavad krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja tarbijale krediidiandja poolt pakutud lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes vajaliku teabe, et tarbija saaks erinevaid pakkumisi võrrelda eesmärgiga teha krediidilepingu sõlmimise otsus kõiki asjaolusid arvesse võttes. Kõnealune paberil või mõnel muul püsival andmekandjal esitatud teave edastatakse II lisas esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Krediidiandja loetakse täitnuks käesolevas lõikes ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta] direktiivi 2002/65/EÜ [milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT 2002, L 271, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 320)] artikli 3 lõigetes 1 ja 2 teabele esitatavad nõuded, kui ta on esitanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe.

2.   Kõnealune teave täpsustab järgmisi andmeid:

[…]

[…]“.

6.

Direktiivi artiklis 10 „Krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave“ on sätestatud:

„1.   Krediidileping koostatakse paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

Kõik lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega.

2.   Krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult järgmine:

[…]

[…]

[…]“.

7.

Direktiivi 2008/48 artikkel 14 „Taganemisõigus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tarbija võib krediidilepingust taganeda neljateistkümne kalendripäeva jooksul põhjust esitamata.

Kõnealuse taganemisõiguse tähtaeg algab:

[…]

3.   Kui tarbija kasutab taganemisõigust:

[…]

8.

Direktiivi artikli 15 „Seotud krediidilepingud“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui tarbija on ühenduse õiguse alusel kasutanud õigust taganeda kauba tarne või teenuse osutamise eesmärgil sõlmitud lepingust, ei ole seotud krediidileping tema suhtes enam siduv.“

9.

Direktiivi 2008/48 artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

10.

21. septembri 1994. aasta tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche; edaspidi „EGBGB“) (BGBl. 1994 I, lk 2494, ja parandus BGBl. 1997 I, lk 1061) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 247 „Teavitamisnõuded tarbijakrediidilepingutele, makstud rahalisele abile ja müügilepingutele“ §‑des 3–7 on sätestatud:

„§ 3   Lepingueelse teabe sisu

(1) Enne lepingu sõlmimist esitatud teave peab sisaldama järgmist:

[…]

2. laenu liik,

[…]

9. väljamaksetingimused,

[…]

11. viivisemäär ja selle kohandamisviis ning vajaduse korral lepingu täitmata jätmisest tulenevad kulud,

[…].

§ 6   Lepingu sisu

(1) Tarbijakrediidileping peab sisaldama selgel ja arusaadaval viisil järgmist teavet:

[…]

[…].

§ 7   Muu lepingus sisalduv teave

(1) Tarbijakrediidileping peab sisaldama selgel ja arusaadaval viisil järgmist teavet, niivõrd kui see on lepingu seisukohast oluline:

[…]

[…]“.

11.

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni §‑s 247 „Baasintressimäär“ on sätestatud:

„(1)   Baasintressimäär on 3,62%. Iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil kohandatakse seda protsendipunkti võrra, mille võrra võrdlusalus on pärast viimast kohandamist suurenenud või vähenenud. Võrdlusalus vastab intressimäärale, mille Euroopa Keskpank [(EKP)]on kehtestanud viimasele põhirefinantseerimisoperatsioonile, mis on teostatud enne asjaomase poolaasta esimest kalendripäeva.

(2)   Deutsche Bundesbank (Saksamaa keskpank) avaldab baasintressimäära Bundesanzeiger’is (Saksamaa ametlik väljaanne) kohe pärast esimese lõigu teises lauses nimetatud kuupäevi.“

12.

BGB § 288 „Tagastatud summadelt ja muudelt hüvitistelt saadav intress“ lõikes 1 on sätestatud:

„Igale rahalisele kohustusele lisandub viivitusaja jooksul viivis. Viivisintressimäär on baasintressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas.“

13.

BGB § 355 „Õigus tarbijalepingutest taganeda“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Kui seadus annab tarbijale taganemisõiguse vastavalt käesolevale sättele, ei ole tarbija ja kaupleja enam seotud oma tahteavaldustega lepingu sõlmimiseks, kui tarbija on kindlaksmääratud tähtaja jooksul oma sellekohasest tahteavaldusest taganenud. […]

(2)   Taganemise tähtaeg on 14 päeva. Kui ei ole sätestatud teisiti, hakkab see kulgema lepingu sõlmimise hetkest.“

14.

BGB § 356b „Taganemisõigus tarbijakrediidilepingute puhul“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui laenusaajale vastavalt lõikele 1 esitatud dokument ei sisalda § 492 lõikes 2 sätestatud kohustuslikku teavet, ei hakka taganemise tähtaeg kulgema enne, kui see puudus on kõrvaldatud vastavalt § 492 lõikele 6 […].“

15.

BGB § 357 „Väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitud lepingutest, välja arvatud finantsteenuse osutamise lepingutest taganemise õiguslikud tagajärjed“ lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingu alusel saadu tuleb tagastada 14 päeva jooksul.“

16.

BGB § 357a „Finantsteenuse osutamise lepingutest taganemise õiguslikud tagajärjed“ lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingu alusel saadu tuleb tagastada hiljemalt 30 päeva jooksul.“

17.

BGB § 358 „Taganetud lepinguga seotud leping“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

(2)   Kui tarbija on § 495 lõike 1 või § 514 lõike 2 esimese lause alusel nõuetekohaselt taganenud oma tahteavaldusest sõlmida tarbijakrediidileping, ei ole ta enam seotud ka oma tahteavaldusega sõlmida selle tarbijakrediidilepinguga seotud müügi- või teenuse osutamise leping.

(3)   Lõigete 1 ja 2 kohane müügi- või teenuse osutamise leping ja krediidileping loetakse seotuks, kui krediiti kasutatakse teise lepingu täielikuks või osaliseks rahastamiseks ja kui mõlemad moodustavad ühe majandusliku terviku. Sellise tervikuga on tegemist eelkõige siis, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik rahastab ise tarbija vastutasu, või kui rahastajaks on kolmas isik, siis juhul, kui krediidiandja kaasab selle majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku krediidilepingu ettevalmistamisse või sõlmimisse.

(4)   Paragrahvi 355 lõiget 3 ja olenevalt seotud lepingu liigist paragrahve 357–357b kohaldatakse mutatis mutandis seotud lepingust loobumise suhtes, olenemata turustamisviisist […]. Krediidiandja võtab tarbijaga suheldes endale seotud lepingust tulenevad kaupleja õigused ja kohustused seoses lepingust taganemise õiguslike tagajärgedega, kui taganemise jõustumise ajal on laenusumma kauplejale juba välja makstud.“

18.

BGB § 491a „Tarbijaga sõlmitud krediidilepingutega seotud lepingueelsed teabe andmise kohustused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Seoses tarbijaga sõlmitud krediidilepinguga peab krediidiandja teatama laenusaajale [EGBGB] §‑st 247 tulenevad asjaolud selles sätestatud vormis.“

19.

BGB §‑s 492 „Kirjalik vorm, lepingu sisu“ on sätestatud:

„(1)   Tarbijakrediidilepingud sõlmitakse kirjalikult, välja arvatud juhul, kui on ette nähtud rangem vorm. […]

(2)   Leping peab sisaldama teavet, mis on tarbijakrediidilepingute jaoks ette nähtud [EGBGB] § 247 lõigetes 6–13.

[…]

(5)   Teave, mille krediidiandja peab laenuvõtjale esitama pärast lepingu sõlmimist, esitatakse püsival andmekandjal.“

20.

BGB § 495 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijaga sõlmitud krediidilepingu raames on laenuvõtjal taganemisõigus vastavalt BGB §‑le 355.“

21.

Detsembris 2015 omandas tarbijast UK mootorsõiduki. Selle omandamise rahastamiseks tegi tarbija sissemakse ja sõlmis tasumata jääksumma kindlustusega tarbijakrediidilepingu. Tarbijakrediidileping sisaldab järgmist avaldust:

„Kui leping lõpetatakse, nõuame Teilt seadusjärgset viivisintressi. Viivisintressimäär on baasintressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas.“

22.

Selles laenulepingus ei ole aga kohaldatavat viivisintressimäära arvuna märgitud, samuti ei ole märgitud viiteintressimäära, mida kasutati lepingu sõlmimise ajal kohaldatava viivisintressimäära kindlaksmääramiseks, nimelt BGB §‑s 247 nimetatud määra. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei vasta krediidilepingu sõnastus tarbijakrediidilepingu pakkujate kohustusele näidata ära viiteintressimäära kohandamise mehhanism.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et UK sai enne selle lepingu sõlmimist vastavalt direktiivi 2008/48 II lisas esitatud näidisele koostatud dokumendi „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“, milles on täpsustatud, et baasintressimäära määrab kindlaks Deutsche Bundesbank ja see fikseeritakse igal aastal vastavalt 1. jaanuaril ja 1. juulil. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et seda teavet ei saa pidada lepingu osaks, kuna asjaomane krediidiasutus ei järginud BGB § 492 lõikes 1 ette nähtud vorminõuet, täpsustamata selle vorminõude ulatust.

24.

UK tegi regulaarseid igakuiseid makseid. Ent kaua aega pärast 14 päevase ajavahemiku möödumist laenulepingu sõlmimisest, kuid enne laenu täielikku tagasimaksmist, soovis UK kõnealusest lepingust taganeda. Ta väitis, et selline hilinenud taganemisavaldus on siiski kehtiv, kuna Volkswagen Bank ei olnud talle esitanud kogu teavet, mida nõutakse Saksamaa õigusnormides, millega võeti üle direktiiv 2008/48. Volkswagen Bank ei nõustunud selle taganemisega.

25.

Selle peale esitas UK hagi, milles palus tuvastada, et vastutasuks ostetud sõiduki tagastamise eest ei ole ta kohustatud ostjana ülejäänud igakuiseid osamakseid tasuma. UK nõudis ka kõigi igakuiste osamaksete, sealhulgas intresside ja müüjale juba makstud tagatise tagasimaksmist.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas lepingus sisalduv teave vastab BGB § 492 nõuetele koostoimes EGBGB §‑ga 247, nii nagu neid tuleb tõlgendada direktiivi 2008/48 silmas pidades. Neil asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27.

Vastavalt 24. juulil 2014, 3. jaanuaril 2015 ja 23. mail 2015 sõlmisid kolm eri tarbijat – BC, RT ja SV – Volkswagen Bankiga ning tema filiaali Škoda Bankiga krediidilepingu erasõidukite ostmiseks autotööstuse edasimüüjatelt. Faktilised asjaolud on sarnased kohtuasja C‑33/20 omadega, välja arvatud see, et SV ja BC taganesid lepingust pärast laenu täielikku tagasimaksmist. SV oli juba müünud sõiduki edasimüüjale, kes oli selle talle enne taganemisõiguse kasutamist müünud. Selles kontekstis leiab SV, et tema taganemisõiguse kasutamise tulemusena on tal õigus sellele, et talle hüvitataks müügihind, mille hulka on arvatud intress, ja edasimüügihinna vahe.

28.

Mis puudutab vaidlusaluseid lepinguid, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta leiab, et RT‑le, SV‑le ja BC‑le antud dokumente pealkirjaga „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“ ei saa Saksa õiguse kohaselt pidada krediidilepingu osaks, kuna need dokumendid ei vasta BGB § 492 lõikes 1 sätestatud vorminõuetele.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et mis puudutab tingimusi, mille alusel võib krediidiandja kõnealuse lepingu mõjuvatel põhjustel üles öelda, siis ei ole nendes lepingutes täpsustatud, millises vormis selline ülesütlemine peab toimuma, ega ka tähtaega, mille jooksul peab krediidiandja lepingu üles ütlema, ega ole märgitud, et laenuvõtjal on BGB § 314 kohaselt õigus leping üles öelda.

30.

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Kaks eraldiseisvat tarbijat – JL ja DT – sõlmisid 4. mail 2017 ja 23. märtsil 2019 vastavalt BMW Bankiga ja Audi Bankiga (Volkswagen Banki filiaal) krediidilepingu erasõiduki ostmiseks. Sarnaselt UKga kohtuasjas C‑33/20 ja RTga kohtuasjas C-155/20 soovisid need tarbijad oma laenulepingust taganeda palju aega pärast 14 päeva möödumist selle sõlmimisest, kuid enne laenu täielikku tagasimaksmist. Oma taganemisavalduse hilist esitamist põhjendasid need tarbijad samuti sellega, et taganemistähtaeg ei hakanud kulgema, kuna vaidlusalustes lepingutes ei olnud esitatud piisavalt teavet.

32.

Seoses nende kahe juhtumi puhul vaidluse all olevate lepingutega toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja järgmised asjaolud.

33.

Esiteks ei täpsustata nendes lepingutes laenu täpset laadi. Mõlemal juhul on aga Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes, ( 3 ) mis on vastavalt Saksa õiguse sätetele lepingudokumendi lahutamatu osa, märgitud, et tegemist on võrdsete igakuiste osamaksete ja fikseeritud intressimääraga laenuga. ( 4 )

34.

Teiseks on mõlemas lepingus märgitud, et laen makstakse välja sõiduki üleandmisel müüjale. Kummaski lepingus ei ole aga täpsustatud, et kui raha on välja makstud, lõpeb kohustus maksta müüjale sellises summas müügihinda ning ostja võib nõuda, et müüja annaks sõiduki üle pärast müügihinna täielikku tasumist.

35.

Kolmandaks, mis puudutab teavet viivisemäärade kohta, siis on JLi sõlmitud lepingus märgitud: „kui laenusaaja […] jätab oma maksekohustused täitmata, kohaldatakse viivisintressi, mille määr on baasintressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas. Baasmäär määratakse kindlaks iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil ning Deutsche Bundesbank avaldab selle Bundesanzeiger’is (Saksamaa ametlik väljaanne).“ DT puhul sisaldab laenuleping viivisintressimäära kohta järgmist teavet: „Kui leping lõpetatakse, nõuame Teilt sisse seadusjärgse viivisintressi, mida kohaldatakse hilinenud maksete korral. Viivisintressimäär on baasintressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas.“ Lisaks on kõnealusele tarbijale esitatud „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes“ märgitud järgmist: „Viivisintressimäär on baasintressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas. Baasmäära määrab kindlaks Deutsche Bundesbank ja see fikseeritakse iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil.“

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei selgitata esitatud dokumentides kummalgi juhul siiski, et Deutsche Bundesbanki avaldatud baasintressimäär vastab EKP viimase refinantseerimisoperatsiooni intressimäärale, ega viidata BGB § 247 lõikele 1, milles seda teavet mainitakse.

37.

Neljandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tarbijatele esitatud dokumentides on ära toodud peamised parameetrid, mida tuleb arvesse võtta krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise kindlaksmääramisel, kuid mitte hüvitise arvutamise täpset valemit.

38.

Viiendaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi kõnealused lepingud viitavad laenusaaja õigusele öelda leping üles mõjuvatel põhjustel, ei sisalda need viidet BGB §‑le 314 ega selgitust lepingu lõpetamise avalduse vormi ja tähtaja kohta.

39.

Kuuendaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealustes lepingutes on märgitud, et pangaga tekkivate vaidluste lahendamiseks on võimalik pöörduda Saksamaa erapankade õigusvahemehe (Ombudsmann der privaten Banken) poole ning et Saksamaa panganduse kliendikaebuste lahendamise kord (Verfahrensordnung für die Schlichtung von Kundenbeschwerden im deutschen Bankgewerbe), mis reguleerib sellise kaebuse menetlemist nimetatud organi poolt, on kättesaadav nõudmisel või sellega võib tutvuda Saksamaa pangaliidu (Bundesverband der Deutschen Banken eV) veebilehel www.bdb.de. Nendes lepingutes on samuti täpsustatud, et kõik kaebused tuleb esitada kirjalikult Saksamaa pangaliidu kliendikaebuste büroole. DT allkirjastatud lepingus on ära toodud ka faksinumber ja e‑posti aadress, kuhu sellised kaebused võib saata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et selles lepingus ei ole ära toodud kaebuse sisu puudutavaid vastuvõetavuse tingimusi, nagu on ette nähtud eelnimetatud organi kliendikaebuste lahendamise korra punktis 3.

40.

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41.

Kooskõlas Euroopa Kohtu sooviga teen ettepaneku piirduda oma arvamuses järgmiste küsimustega:

42.

Sissejuhatuseks tuleb esiteks meenutada, et direktiiv iseenesest ei saa tekitada üksikisikule kohustusi ja seega ei saa sellele kui sellisele üksikisikute vastu tugineda. On tõsi, et liidu õigusest tuleneva kaitse tagamiseks peavad liikmesriigi kohtud riigisisest õigust tõlgendades tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus. ( 5 ) Seda kooskõlalise tõlgendamise kohustust piiravad aga õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse põhimõte, ning see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendusele. ( 6 ) Järelikult saavad hagejad tugineda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele oma vastavate krediidiasutuste vastu ainult siis, kui direktiivi 2008/48 ülevõtvaid riigisiseseid õigusnorme saab tunnustatud tõlgendusmeetodeid kasutades tõlgendada kooskõlas nende vastustega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see on nii.

43.

Teiseks tahaksin rõhutada, et ma ei arva, et Euroopa Kohtu senist praktikat seoses teavitamisnõuetega, mis on ette nähtud teistes liidu seadusandlikes meetmetes, mille eesmärk on kaitsta tarbijate õigusi, oleks tingimata võimalik lihtsalt analoogia alusel üle kanda direktiivile 2008/48. Euroopa Kohtu poolt tunnustatud tõlgendusmeetodite kohaselt saab selliseid lahendusi üle võtta üksnes siis, kui asjaomaste õigusnormide sõnastus, kontekst ja eesmärgid on identsed või vähemalt väga sarnased. Käesoleval juhul tuleb minu arvates erilist tähelepanu pöörata asjaolule, et direktiiv 2008/48 näeb ette ulatuslikumad teavitamisnõuded kui need, mis on sätestatud näiteks direktiivis 93/13/EMÜ. ( 7 )

44.

Kolmandaks, mis puudutab direktiiviga 2008/48 taotletavaid eesmärke, siis tuleneb selle põhjendustest 4–9, et direktiivi eesmärk on aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas, ühtlustades nõudeid teabele, mida krediidiandjad on kohustatud esitama, ja tagades samal ajal, et see turg julgustab tarbijaid usaldusega, pakkudes neile kõrgetasemelise ja võrdse kaitse. ( 8 )

45.

Direktiivis 2008/48 sisalduvad teavitamisnõuded põhinevad seega osaliselt eeldusel, et teatav lepinguline standardiseerimine, vähemalt seoses lepingus kohustuslikult sisalduva teabega, on sellise eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning osaliselt ka eeldusel, et tarbija on krediidiandjaga võrreldes halvemas olukorras seoses teabega lepingu mõju ja kohaldatavate õigusnormide kohta. ( 9 ) Nende eesmärkide saavutamiseks ühtlustatakse direktiiviga 2008/48 täielikult teavitamiskohustused, mida võib krediidiandjatele kehtestada, ( 10 ) ning sel eesmärgil tehakse vahet teabel, mille krediidiandja peab esitama oma reklaamis (artikkel 4), lepingueelses etapis (artikkel 5) ja lepingutes endis (artikkel 10). ( 11 )

46.

Kuna direktiivis 2008/48 on sätestatud teavitamiskohustused eri etappides, on neil kohustustel, olgugi et need on omavahel seotud, veidi erinevad eesmärgid. Eelkõige tuleneb direktiivi põhjendustest 18 ja 19, et direktiivi artiklis 5 ette nähtud kohustuse – anda tarbijatele teatavat teavet lepingueelses etapis – eesmärk on esiteks võimaldada tarbijatel võrrelda erinevaid pakkumusi ja seejärel valida kõige sobivam pakkumine. Mis puudutab direktiivi 2008/48 artiklis 10 sätestatud kohustust anda tarbijatele lepingu sõlmimise etapis teatavat teavet, siis on direktiivi põhjendusest 31 selge, et selle eesmärk on võimaldada tarbijatel teada oma lepingulisi õigusi ja kohustusi. ( 12 ) Täpsemalt, nagu Euroopa Kohus on otsustanud, on selle sätte eesmärk tagada, et tarbijatel on kogu teave, mis on vajalik lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ja sellega seoses eelkõige nende õiguste kasutamiseks. ( 13 )

47.

Kuna teatavad direktiivi 2008/48 artiklis 10 nimetatud andmed peavad olema tarbijale edastatud lepingueelses etapis, samas kui teised ei puuduta mitte lepingu sisu, vaid selle suhtes kohaldatavaid õigusnorme, siis on selge, et liidu seadusandja soovis saavutada eesmärki võimaldada tarbijatel teada oma lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, tagades, et raskuste korral saab tarbija leida oma küsimusele vastuse lepingust, ilma et ta peaks kandma teabe otsimisega seotud kulusid. ( 14 )

48.

Lõpuks tuleb märkida, et kuna direktiivi 2008/48 eesmärk on eelkõige aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas ja see näeb ette teabele esitatavate nõuete täieliku ühtlustamise, siis sõltumata lahendustest, mida Euroopa Kohus soovitab käesolevates kohtuasjades kasutada, peavad need lahendused olema võimalikult täpsed. Üksnes see tagaks Euroopa ettevõtjate jaoks tõhusa õiguskindluse, mis on vajalik taolise turu tekkimiseks.

49.

Pakun nüüd neid kaalutlusi arvesse võttes vastused esitatud küsimustele.

50.

Oma esimese küsimusega kohtuasjas C‑33/20, esimese küsimusega kohtuasjas C‑155/20 ja kolmanda küsimusega kohtuasjas C‑187/20 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb esiteks märkida selle sõlmimise ajal kohaldatav viivisintressimäär „konkreetse arvuna“ ja teiseks kirjeldada konkreetselt selle kohandamise mehhanismi.

51.

Mis puudutab küsimuse esimest osa, siis kõigepealt tuleb meenutada Euroopa Kohtu praktikast lähtudes, et direktiivis 2008/48 sätestatud teavitamiskohustusi ei saa täita pelgalt sellega, et lepingus viidatakse seadusandlikule või regulatiivaktile. ( 15 )

52.

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l saksakeelses versioonis on ette nähtud, et tarbijakrediidilepingutes peab olema märgitud „der Satz der Verzugszinsen gemäß der zum Zeitpunkt des Abschlusses des Kreditvertrags geltenden Regelung und die Art und Weise seiner etwaigen Anpassung sowie gebenenfalls anfallende Verzugskosten“, kus mõiste „Regelung“ kasutamisest võib teataval määral mitmeti aru saada. Nimelt võib see mõiste viidata lepingutingimustele või lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusnormidele, mis tähendaks, et nende õigusnormide järgimiseks on vaja lepingus korrata kohaldatavate õigusnormide sisu. Sellisel juhtumil, mida kaitseb Saksamaa valitsus, tuleks arv ära märkida ainult juhul, kui asjaomane õigusnorm viitab kohaldatavale intressimäärale absoluutväärtusena.

53.

Sellega seoses tunnistan, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkt 1 ei ole kaugeltki sõnaselge. Mulle näib siiski, et selle sätte sõnastus, kontekst ja eesmärgid toetavad pigem tõlgendust, et see nõuab lepingu allkirjastamise päeval kohaldatavale viivisintressimäärale vastava tegeliku arvu nimetamist. Olen sellel seisukohal järgmistel põhjustel.

54.

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis l endas on täpsustatud, et selles artiklis nõutud teave puudutab viivisintressimäära. Sellele mõistele üldiselt antud määratluse kohaselt viitab see protsendile ehk sajandikule. ( 16 ) Tegelikult ei ole viivisintressimäära arvutamiseks kasutatav valem, baas- või viiteindeks ise intressimäär. ( 17 ) Võib lisada, et kui direktiivi 2008/48 saksakeelses versioonis viidatakse lepingu sõlmimise ajal kehtivatele õigusnormidele, kasutatakse selles selgemaid mõisteid, nagu artikli 14 lõikes 2 („das […] geltende innerstaatliche Recht“) ja artikli 14 lõikes 6 või artikli 15 lõikes 2 („nach den geltende Rechtsvorschriften“).

55.

Veelgi olulisem on see, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l ingliskeelses versioonis on nimetatud „the interest rate applicable in the case of late payments as applicable at the time of the conclusion of the credit agreement and the arrangements for its adjustment“ (eesti keeles „kohaldatav viivisintressimäär maksete hilinemise eest sellisena, nagu seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, selle kohandamise üksikasjad“). Samuti mainitakse prantsuskeelses versioonis „le taux d’intérêt applicable en cas de retard de paiement applicable au moment de la conclusion du contrat de crédit et les modalités d’adaptation de ce taux“.

56.

Minu arvates näitab asjaolu, et vähemalt mõnes teises kõnealuse sätte keeleversioonis mainitakse selgelt, et ühelt poolt peab teatatav viivisintressimäär olema see, mida kohaldatakse „krediidilepingu sõlmimise ajal“, ja teiselt poolt, et see teave tuleb esitada lisaks sellele, mis puudutab selle viivisintressimäära kohandamise tingimusi, et mõistet „viivisintressimäär“ tuleb mõista nii, et see ei viita selle määra määratlusele ega selle arvutamiseks kasutatud valemile, vaid pigem protsendile, mis vastab lepingu allkirjastamise päeval kehtivale viivisintressimäärale. Nimelt ei muutu viivisintressimäära määratlus ega kasutatud arvutusvalem (käesolevates asjades x+5, kus x on võrdne Saksa baasintressi väärtusega) ilma lepingut muutmata.

57.

Seega, kui mõistet „viivisintressimäär“ tuleks mõista viitena kasutatud arvutusvalemile, siis ei oleks olnud vaja täpsustada, et tegemist peab olema lepingu sõlmimise kuupäeval kohaldatava viivisintressimääraga, ega nõuda lisaks selle kohandamise üksikasjade mainimist. Eelkõige selle teist liiki teabe puhul, kui mõistet „viivisintressimäär“ tuleks mõista viitena määratlusele või kasutatud arvutusvalemile, siis sisalduksid selle kohandamise üksikasjad juba mõiste „viivisintressimäär“ määratluses või selle arvutusvalemis muutujana või viitena baasintressimäärale, nagu käesoleval juhul. ( 18 )

58.

Nagu mõni menetlusosaline on rõhutanud, võivad teatavad viivisintressimäärad – nagu põhikohtuasjas käsitletavad – küll varieeruda, kuid minu arvates pigem toetab see argument eespool esitatud järeldust. Eelkõige võib see selgitada, miks direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis l on sätestatud nii see, et näidatav viivisintressimäär peab olema lepingu sõlmimise ajal kohaldatav määr, kui ka selle määra kohandamise kord.

59.

Järelikult näib direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l sõnastus juba toetavat seisukohta, et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see kohustab krediidiandjat märkima muu hulgas viivisintressimäära, mida oleks tegelikult kohaldatud, kui laenuvõtja ei täidaks oma maksekohustust alates lepingu sõlmimisest.

60.

Seda järeldust kinnitavad käesoleva direktiivi eesmärgid ja üldine ülesehitus.

61.

Esiteks märgin, et iga kord, kui direktiivi 2008/48 artiklis 3 on määratletud intressimäär, osutab see säte, et seda määra väljendada protsendina. Minu arvates ei kujuta need täpsustused endast erandeid mõiste „intressimäär“ tavapärasest määratlusest, nagu väidab Saksamaa valitsus, vaid pigem meeldetuletust, et nende määratluste eesmärk on täpsustada, kuidas see protsent tuleb vastavalt kõnealuse intressimäära olemusele arvutada. ( 19 )

62.

Selles kontekstis tundub mulle mõiste „intressimäär“ määratlustega seoses, et kui seadusandja oleks soovinud kohustada krediidiandjaid mitte mainima lepingu sõlmimise ajal kohaldatavale intressimäärale vastavat tegelikku protsendimäära, vaid pigem selle arvutamiseks kasutatavat valemit, oleks ta arvatavasti võtnud vaevaks hoopis seda täpsustada.

63.

Teiseks märgin seoses direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga l taotletavate eesmärkidega, et viimati nimetatud sätete eesmärk on võimaldada Euroopa tarbijatel teada oma õigusi ja kohustusi. Sellest vaatepunktist võib möönda – nagu mõni pool on märkinud –, et lepingu täitmise seisukohast ei ole lepingu sõlmimise päeval tegelikult kohaldatava intressimäära esitamise vastu eraldiseisvalt eriti suurt huvi, sest on väga tõenäoline, et see hiljem muutub.

64.

On aga täiesti selge, et nõue näidata lepingu sõlmimise ajal kohaldatavale viivisintressimäärale vastavat protsendimäära ajal aitab tarbijatel mõista makseviivituse tagajärgi ( 20 ) ning mulle tundub, et see on mõttekam kui arvutusvalemi kasutamine või abstraktne viitamine baas‑ või viiteintressimäärale. Pealegi ei ole see ainus teave, mida nõutakse direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis l. Eelkõige on selle teabe ajakohastamise probleem konkreetselt hõlmatud kõnealuses sättes sisalduva nõudega näidata ära ka selle kohandamise üksikasjad. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et sellise protsendimäära mainimine ei oleks piisav selleks, et liidu tarbijad mõistaksid, millised võivad olla makseviivituse tagajärjed nende jaoks.

65.

Lõpuks võib veel täheldada, et kohustus ära tuua viivisintressimäär maksete hilinemise eest ei kuulu mitte ainult lepingus esitatava teabe hulka, vaid ka teabe hulka, mis tuleb esitada lepingueelses etapis vastavalt direktiivi 2008/48 artiklile 5. Järelikult tuleb mõistet „kohaldatav viivisintressimäär maksete hilinemise eest“ tõlgendada nii, et see vastaks nii direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l kui ka artikli 5 lõike 1 punkti l eesmärkidele.

66.

Sellest vaatepunktist nähtub direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 1 sätestatud lepingueelsete teavitamisnõuete eesmärgi osas selle direktiivi põhjendusest 18, et nendeks eesmärkideks on muu hulgas tarbijate usalduse suurendamine, nõudes „erisätteid krediidilepingute reklaamimise kohta ning tarbijale antava standardteabe suhtes esitatavaid nõudeid, et tarbijad saaksid eelkõige erinevaid pakkumisi võrrelda. Sellist teavet tuleks anda selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval moel tüüpiliste näidetena.“ ( 21 )

67.

Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu tarbijaõiguse sätete tõlgendamisel lähtuda mitte hagejate olukorrast konkreetsel juhul, vaid keskmisest tarbijast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. ( 22 ) Siinkohal nähtub direktiivi 2008/48 põhjendusest 6 selgelt, et selle direktiivi eesmärk on läbipaistvama ja tõhusama krediidituru loomine sisepiirideta alal. Kuna direktiivi vastuvõtmiseks valitud õiguslik alus on EÜ artikkel 95 (nüüd ELTL artikkel 114), mis saab olla aluseks ühtlustamismeetmete võtmisele üksnes siis, kui nende eesmärk on parandada siseturu toimimise tingimusi, ( 23 ) siis võib järeldada, et direktiivi 2008/48 artikli 5 eesmärki hõlbustada pakkumuste võrreldavust tuleb mõista Euroopa tarbija, mitte riigisisese tarbija olukorra alusel. ( 24 )

68.

Igal juhul tuleb muidugi teadvustada, et keskmisel tarbijal puuduvad finantsspetsialistide teadmised. Seega võib põhjendatult eeldada, et keskmine tarbija, kelle elukoht võib pealegi olla teises liikmesriigis, ei suuda hõlpsasti mõista ja seega võrrelda erinevaid viivisintressimäärasid, mida võidakse kohaldada, kui talle on esitatud ainult arvutusvalem, mida kasutatakse selle viivisintressimäära kindlaksmääramiseks konkreetsel hetkel, eelkõige juhul, kui selline valem hõlmab riiklikku intressimäära, baas- või viiteintressi. Just selleks, et anda Euroopa tarbijale võrdluspunkt, näebki direktiiv 2008/48 minu arvates ette, et igas tarbijakrediidilepingus tuleb märkida kohaldatav viivisintressimäär, mitte lihtsalt selle viivisintressimäära arvutamise või kohandamise meetod.

69.

Neil asjaoludel, kuigi direktiiv oleks võinud selles osas olla selgemalt sõnastatud, leian ma eelkõige direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l sõnastust silmas pidades, et kohustust ära tuua „kohaldatav viivisintressimäär maksete hilinemise eest“ tuleb mõista nii, et see nõuab, et lepingutes oleks märgitud protsendimäär, mis vastab viivisintressimäärale, mida kohaldataks juhul, kui laenuvõtja jätab lepingu allkirjastamise ajal oma maksekohustused täitmata. ( 25 )

70.

Seoses küsimuse teise osaga, mis puudutab viivisintressimäära kohandamise üksikasju, siis tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l sõnastusest, et ka need üksikasjad tuleb krediidilepingus ära märkida.

71.

Võttes arvesse eelotsusetaotluses esitatud selgitusi, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi minu arvates mõista nii, et need puudutavad täpsusastet, millega seda teemat käsitlev teave tuleb lepingus esitada. Konkreetsemalt puudutab see küsimus ehk seda, kas krediidiasutus peab juhul, kui viivisintressimäär põhineb viiteintressimääral, märkima, kes, millal ja milliste kriteeriumide alusel selle intressimäära kindlaks määrab.

72.

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa krediidiandja täita direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 sätestatud teabe andmise kohustust selliselt, et lihtsalt viitab lepingus kohaldatavatele õigusnormidele. ( 26 ) Ma ei arva siiski, et selle direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti l tuleks tõlgendada nii, et krediidiandja peab juhul, kui viivisintressimäära arvutamiseks kasutatakse viiteintressimäära, selgitama, kuidas seda viiteintressimäära kohandatakse, ega isegi seda, et kasutatud viiteintressimäär, nagu käesoleval juhul, vastab EKP avaldatud baasintressimäärale.

73.

Olen jõudnud sellisele järeldusele järgmistel põhjustel.

74.

Esiteks, kui viivisintressimäär arvutatakse muutujat sisaldava valemi alusel, on selle muutuja kasutamine üks mitmest või ainus viis, kuidas intressimäära saab kohandada. Kui – nagu käesolevas asjas – ei ole muud viisi intressimäära kohandamiseks, piisab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l nõuete täitmiseks seega sellest, kui lepingus on märgitud kohaldatava intressimäära arvutamise valem, ja kui muutuja on viiteintressimäär, siis selle intressimäära väljastaja ning kus ja kui sageli see avaldatakse.

75.

Teiseks märgin, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 1 muudeti pärast käesolevate kohtuasjade asjaolude asetleidmist täpsustamaks, et kui tarbijakrediidilepingus viidatakse võrdlusalusele, nii nagu see on määratletud määruse (EL) 2016/1011 artikli 3 lõike 1 punktis 3, ( 27 ) esitab krediidiandja või vajaduse korral krediidivahendaja laenuvõtjale võrdlusaluse ja selle halduri nime ning võimaliku mõju tarbijale (mis tähendab minu arvates selle indeksi avaldamise sageduse täpsustamist). ( 28 ) Krediidiandja ei pea siiski selgitama, kuidas see indeks ise kindlaks määratakse.

76.

Lõpuks tundub, et viiteintressimäära kehtestamise üksikasjalik kord ei ole direktiivi artiklitega 5 ja 10 taotletud eesmärkide saavutamiseks vajalik ning võib isegi olla nendega vastuolus. Kuna tegemist on keskpanga avaldatava viiteintressimääraga, võib see sõltuda osaliselt makromajanduslikest andmetest ja osaliselt rahapoliitika kaalutlustest (sealhulgas eelkõige hinnastabiilsuse ja inflatsiooni küsimustest). Selle määra kohandamise viisi selgitamine nõuaks krediidiandjalt ebaproportsionaalselt suuri jõupingutusi võrreldes direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 osutatud muu teabega. Taolise teabe hulk võib kujutada juba iseenesest ohtu, et tarbijat koormatakse suure hulga finants- ja majandusteabe ning -andmetega. ( 29 ) Selline kohustus võib olla krediidiandja jaoks väga koormav ja võib kahelda – sest puudub ka konkreetne selgitus vastupidise kohta –, kas liidu seadusandja on sellist kohustust üldse kunagi kaalunudki.

77.

Käesoleval juhul täpsustatakse põhikohtuasjas vaidluse all olevates tingimustes, et Saksamaa keskpank avaldab viivisintressimäära arvutamise valemis kasutatud viiteintressimäära ning et see määr määratakse kindlaks vastavalt iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Kuna tegemist on ametliku intressimääraga, mis on vabalt kättesaadav Saksamaa keskpanga veebisaidil, olen seisukohal, et see on piisav, et võimaldada keskmisel Euroopa tarbijal – kes on eelduslikult piisavalt informeeritud ja tähelepanelik – mõista, kes, kus ja millal selle määra avaldab.

78.

On tõsi, et nendes lepinguviidetes ei ole täpsustatud, et kasutatud viiteintress vastab EKP avaldatud intressimäärale. Siiski ei viita miski direktiivi 2008/48 artikli 5 või artikli 10 sõnastuses sellele, et selline viide oleks nõutav. Lisaks ei näe ma, kuidas oleks see teave vajalik pakkumuste võrreldavuseks, ega seda, kuidas see aitaks tarbijal oma õigusi ja kohustusi teada. Tarbija jaoks on oluline mõista lepingu tagajärgi ( 30 ) ja sellest vaatepunktist piisab minu arvates teadmisest, et kohaldatav intressimäär on seaduses ette nähtud määr ja et seda on võimalik leida.

79.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑33/20 esitatud esimesele küsimusele, kohtuasjas C‑155/20 esitatud esimesele küsimusele ja kohtuasjas C‑187/20 esitatud kolmandale küsimusele, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l peab tõlgendama nii, et krediidilepingus tuleb märkida esiteks krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud viivitusintressimäär protsentides ja teiseks juhul, kui see määr võib muutuda, arvutusvalem, mida kasutatakse hiljem kohaldatava määra arvutamiseks, ja kui selleks kasutatakse muutuvat viite- või baasintressimäära, siis selle avaldamise kuupäev, avaldamiskoht ja avaldaja.

80.

Kuuenda küsimusega kohtuasjas C‑187/20 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb täpsustada olulised vorminõuded kohtuvälise kaebe- või kahju hüvitamise menetluse algatamiseks, või piisab sellest, kui lepingus piirdutakse selles osas viitega internetis kättesaadavatele menetlusnormidele.

81.

Algatuseks võib nentida, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t kohaselt tuleb tarbijakrediidilepingutes märkida, „kas tarbijal on juurdepääs kohtuvälisele kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusele ning kui on, selle kasutamise võimalused“. Seega tuleb sellele küsimusele vastamiseks kindlaks määrata, mida selles sättes tähendavad „kohtuvälise kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluse kasutamise võimalused“.

82.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui liidu õiguse sätted ei viita oma tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel liikmesriikide õigusele, tuleb neid kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Sellisel tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult nende sätete sõnastust, vaid ka nende konteksti ja asjaomaste õigusnormidega taotletavat eesmärki. ( 31 ) Kuna direktiiv 2008/48 ei viita mõiste „kohtuvälise kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluse kasutamise võimalused“ tähenduse kindlaksmääramiseks liikmesriikide õigusele, tuleb seda käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena ja järelikult tuleb seda kogu Euroopa Liidus tõlgendada ühetaoliselt.

83.

Sellega seoses märgin esiteks, et kasutamise võimalused, mida direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkt t kohustab lepingus mainima, on need, mis puudutavad „kohtuvälist kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlust“, mis ei hõlma mitte ainult kaebuste lahendamise sisemenetlusi, vaid ka menetlusi, mida võib läbi viia eraldi asutuses. ( 32 ) Seevastu näib, et Saksamaa erapankade õigusvahemehe kaebemenetluse puhul võidakse direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis t ette nähtud kohtuvälise kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluses kohaldada vastuvõetavuse eritingimusi ning lisaks võib vastutav üksus seda menetlust muuta.

84.

Vastupidi sellele, mida väidab mõni menetlusosaline, ei saa siiski põhjendada direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t tõlgendamist nii, et lepingus võib lihtsalt viidata neid küsimusi käsitlevale veebisaidile, ainuüksi asjaoluga, et vastasel juhul oleks võimalikke muudatusi menetlusnormides sisuliselt võimatu hallata. Tõsi, kui nõuda, et krediidiandjad tooksid lepingus ära rohkem teavet kui pelgalt neid menetlusi käsitleva veebisaidi aadressi, siis tähendab see kindlasti, et juhul, kui muudetakse olemasolevate kohtuväliste kaebuste või kahju hüvitamise menetluste loetelu või vaidluste pädevatele asutustele esitamise korda, tuleb lepingu sisu ajakohastada. Direktiivi 2008/48 eesmärkidega oleks tõepoolest vastuolus tõlgendada selle artiklit 10 nii, et see ei kohusta krediidiandjat sellist ajakohastamist läbi viima, kuna – nagu ma selgitasin – selles sättes nimetatud andmed on need, mida liidu seadusandja on pidanud lepingu täitmise ajal oluliseks. ( 33 )

85.

Selline ajakohastamise kohustus ei ole aga krediidiandjatele ebamõistlikult koormav. Ühelt poolt on lepinguhaldusvahendite arendamine viimase 20 aasta jooksul muutnud lepingute haldamise krediidiandja jaoks palju lihtsamaks ja odavamaks. Teisest küljest ei tekita ajakohastamine õiguslikke raskusi. Nimelt on sättel, milles mainitakse kohtuväliste kaebuste esitamise ja kahju hüvitamise menetluste olemasolu või puudumist tarbija jaoks ning nende kasutamise võimalusi, pigem informatiivne kui normatiivne väärtus, kuna see ei määra kindlaks poolte õiguste ja kohustuste ulatust. Järelikult ei kujuta selle teabe ajakohastamine endast lepingu muutmist, millele tarbija võiks näiteks vastu vaielda.

86.

Igal juhul on ilmne, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõige 1 nõuab, et tarbijad saavad krediidilepingu koopia. Sõna „saavad“ kasutamine tähendab, et tarbijad ei pea kasutama internetilinki ega tegema midagi muud lepingutingimustega tutvumiseks. ( 34 ) Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et krediidiandjad ei saa täita direktiivi 2008/48 artiklis 10 sätestatud teavitamiskohustust sellega, et lihtsalt mainivad lepingus, kust seda teavet võib leida. ( 35 )

87.

Kuivõrd näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on sellest juba teadlik, olen seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi tuleb mõista nii, et need puudutavad konkreetselt küsimust, mida tähendab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis t fraas „kasutamise võimalused“, ja samuti veel kord ka seda, millise täpsusega tuleks lepingus sellekohane teave esitada.

88.

Sellega seoses tuleb veel kord meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel võtta arvesse mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning eesmärke, mida taotletakse õigusaktiga, mille osaks säte on. ( 36 )

89.

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t sõnastust, siis võib seadusandja valitud terminitest, näiteks saksa keeles „die Voraussetzungen für diesen Zugang“ (inglise keeles „methods for having access“ või prantsuse keeles „modalités d’accès à ces dernières“ ( 37 )) järeldada, et teave, mis tuleb tarbijatele anda, tähendab midagi muud kui pelgalt erinevate olemasolevate menetluste mainimist. Märgin siiski, et need fraasid viitavad üksnes nende menetluste „kasutamise võimalustele“, mitte nende menetluskorrale. Need ei eelda sellist täpsusastet, et krediidiandja peaks kõikides tarbijale edastatud lepingudokumentides in extenso ära tooma kõik kohaldatavad menetlusnormid.

90.

Minu meelest näib seda kinnitavat kõnealuse sätte kontekst, kuivõrd direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 alguses on täpsustatud, et teave peab olema esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult, mis tähendab, et mainida tuleb ainult olulist teavet.

91.

Lõpuks, mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga t taotletavat eesmärki, siis märgin, et teave selle kohta „kas tarbijal on juurdepääs kohtuvälisele kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusele ning kui on, selle kasutamise võimalused“ ei kuulu nende andmete hulka, mis tuleks direktiivi 2008/48 artikli 5 kohaselt esitada tarbijatele lepingueelses etapis. Sellest järeldub, et liidu seadusandja ei pidanud seda teavet oluliseks mitte pakkumuste võrdlemisel, vaid lepingu täitmise käigus tekkida võivate probleemide lahendamisel. ( 38 ) Selle sätte eesmärk on seega julgustada tarbijat neid menetlusi kasutama. Kõik see tähendab minu arvates, et esitatud teave on piisav, et vältida pettumust selles küsimuses.

92.

Seega võib järeldada, et teave kehtivate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise võimaluste kohta, mis tuleb direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t kohaselt lepingusse lisada, piirdub teabega, mis on vajalik selleks, et tagada, et laenusaaja saaks kõiki asjaolusid teades otsustada, kas tal tasub kasutada ühte neist menetlustest, ja teiseks selleks, et ta saaks esitada sellise nõude või kaebuse, kartmata, et ta kaotab lõplikult võimaluse oma õigusi kaitsta.

93.

See viimane aspekt näib mulle seda olulisem, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkt t viitab mis tahes kohtuvälisele kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetlusele, olenemata sellest, kas see on vabatahtlik või kohustuslik. Leian siiski, et selline eesmärk ei tähenda, et tuleks üksikasjalikult ära tuua kohaldatavad menetlusnormid, sealhulgas vastuvõetavuse tingimused, kui nende mittejärgimine ei jäta tarbijat lõplikult ilma võimalusest oma õigusi kaitsta.

94.

Täpsemalt tähendab eeltoodu seda, et tarbijakrediidilepingus tuleks ära tuua järgmised asjaolud:

95.

Seda järeldust ei sea minu arvates kahtluse alla direktiiv 2013/11. On tõsi, et selle artikli 13 lõikes 2 on vaid sätestatud, et kauplejad peavad olenemata sellest, kes nad on, oma veebisaidil, kui see on olemas, ning vajaduse korral kaupleja ja tarbija vaheliste müügi- või teenuse osutamise lepingute üldtingimustes märkima peamise(d) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse(d), kelle alla kõnealused kauplejad kuuluvad, kui kõnealused kauplejad kohustuvad või on kohustatud kasutama kõnealuseid üksusi tarbijatega tekkivate vaidluste lahendamiseks, ning nende veebisaidi aadressi. Nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 on siiski täpsustatud, et selle direktiivi sätted on ülimuslikud üksnes juhul, kui mõni selle säte on vastuolus tarbija poolt kaupleja vastu algatatud vaidluse kohtuvälise lahendamise menetlust käsitleva liidu muu õigusakti sättega. Arvestades, et direktiiv 2013/11 näeb ette minimaalse ühtlustamise, ( 40 ) siis selleks, et seda saaks pidada teise direktiiviga vastuolus olevaks, peab direktiiv 2013/11 kehtestama kõrgema standardi kui teine direktiiv. ( 41 ) Kuna praegusel juhul on direktiivis 2008/48 selgelt sätestatud rangemad teavitamisnõuded kui direktiivis 2013/11 – ja mitte vastupidi – ( 42 ), ei ole mingit põhjust eelistada direktiivi 2013/11 artikli 13 lõikes 2 ette nähtud teavitamiskohustust direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis t ette nähtud nõuetele. ( 43 )

96.

Kohtuasja C‑187/20 põhikohtuasjas vaidluse all olevates tarbijakrediidilepingutes on mainitud võimalust algatada kaebemenetlus erapankade õigusvahemehe ees. Samuti on neis täpsustatud, et Saksamaa pangandussektoris klientide kaebuste käsitlemise menetluseeskirjad on kättesaadavad nõudmisel või siis saab nendega tutvuda internetis ning et kaebused tuleb saata kirjalikult kindlaksmääratud aadressile.

97.

Minu arvates tuleb neid viiteid pidada piisavaks, et vastata direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t nõuetele, tingimusel et esiteks puuduvad muud seda liiki lepingute suhtes kohaldatavad kohtuvälised kaebuste või kahju hüvitamise menetlused, teiseks on erapankade õigusvahemehe kaebemenetlus tasuta ega nõua õiguslikku esindamist ning kolmandaks puuduvad kaebuse esitamiseks sellele organile muud vorminõuded kui kirjalikus vormis kaebuse saatmine näidatud aadressil, mille järgimata jätmine võiks lõplikult välistada kaebaja võimaluse seda konkreetset menetlust kasutada.

98.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑187/20 esitatud kuuendale küsimusele, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t peab tõlgendama nii, et krediidilepingus tuleb loetleda nende olemasolu korral kõik tarbijatele võimalikud kohtuvälised kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlused, ning vajaduse korral nende menetluste kulud, kas nõue või kaebus tuleb esitada paberkandjal või elektrooniliselt, füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu selline nõue või kaebus tuleb saata, ning kohustuslikud vorminõuded, juhul kui tarbija võib nende järgimata jätmise korral täielikult kaotada võimaluse oma õigusi kaitsta.

99.

Oma neljanda küsimusega kohtuasjas C‑155/20 ja seitsmenda küsimusega kohtuasjas C‑187/20 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et krediidiandja võib esitada taganemisõiguse lõppemise vastuväite, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust tükk aega pärast artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud 14‑päevase tähtaja möödumist lepingu sõlmimisest, tuginedes sellele, et lepingus ega selle sõlmimise järel ei esitatud direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud teavet. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti teada, kas juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, võib sellise taganemisõiguse lõppemise vastuväite kasutamise välistada asjaolu, et laenusaaja ei teadnud, et tema taganemisõigus jätkus kauem kui direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud 14-päevane tähtaeg.

100.

Lähtekohaks on siin direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 sõnastus, milles on sätestatud, et „[t]arbija võib krediidilepingust taganeda neljateistkümne kalendripäeva jooksul põhjust esitamata.“ Selle sätte teise lause kohaselt algab see tähtaeg krediidilepingu sõlmimise päeval (punkt a) või „päeval, mil tarbija sai kätte artikli 10 kohased lepingutingimused ja teabe, juhul kui see päev on hilisem kui käesoleva lõigu punktis a osutatud kuupäev“ (punkt b).

101.

Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole võimaliku tähtaja olemasolu küsimus jäetud liikmesriikide otsustada, vaid kuulub pigem direktiiviga 2008/48 ühtlustatud küsimuste hulka. Usun nimelt, et kui liikmesriikidel lubataks määrata sellise ajavahemiku pikkus kindlaks oma riigisiseses õiguses, võiksid nad kahjustada artikli 14 lõike 1 punktiga a ette nähtud ühtlustamist, tuginedes taganemisõiguse kasutamise tähtaja osas artikli 14 lõike 1 punkti b sätetele. Näib olevat selge, et jättes sellele sättele tähtaja määramata, soovis liidu seadusandja tahtlikult lubada tarbijatel lepingust taganeda seni, kuni nad ei ole saanud kogu teavet, olenemata väljajäetud teabe laadist (ja seega selle majanduslikust tähtsusest).

102.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tähtaja puudumine on just see tulemus, mida liidu seadusandja soovis saavutada, et karistada võlausaldajaid, kes ei täida oma teavitamiskohustust direktiivi artikli 10 alusel. Seega on tegemist täiendava karistusega lisaks sellele, mille liikmesriigid peavad ette nägema direktiivi artikli 23 alusel, kuid mille puhul neil puudub kaalutlusõigus.

103.

Neil asjaoludel tuleb seda, et võlausaldajad ei saa tugineda tähtajale, vaadelda kui tarbijakrediidilepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide ühte aspekti, mida tuleb käsitada nii, et see kuulub selle direktiiviga läbi viidud täieliku ühtlustamise kohaldamisalasse.

104.

See on lihtsalt teine viis väita, et kõnealuses seadusandlikus skeemis näib vaikimisi sisalduvat tingimus, et krediidiandja ei saa viidata tarbija tegelikule teadlikkusele õigustamaks omaenda kohustuste rikkumist nimetatud direktiivi artiklis 10 sätestatud teavitamisnõuete osas.

105.

See on nii seda enam, kui võrrelda käesoleva direktiivi ja teiste direktiivide sätteid, mis näevad tarbijatele ette taganemisõiguse, siis on näha, et kui liidu seadusandja on soovinud lubada kutselisel kauplejal tugineda aegumisele, on ta seda sõnaselgelt maininud, nagu see on näiteks direktiivi 2011/83/EL artikli 10 lõikes 1. ( 44 ) Kuigi see direktiiv on hilisem kui direktiiv 2008/48, on liidu seadusandja valik olnud sarnast lahendust direktiivis 2008/48 mitte muuta.

106.

Sellega seoses märgin, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõige 1 näeb ette taganemisõiguse, mitte tühistamisõiguse. ( 45 ) Kuna lepingu täitmine on loomulik viis, kuidas sedalaadi lepinguline kohustus lõpeb, järeldan sellest, et direktiivi artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud taganemisõigust ei saa enam kasutada pärast seda, kui mõlemad pooled on krediidilepingu täielikult täitnud.

107.

Seda järeldust kinnitab direktiivi 2008/48 põhjendus 34, milles on täpsustatud, et selle direktiiviga on ette nähtud taganemisõigus tingimustel, mis on sarnased tingimustega, mis on ette nähtud direktiivis 2002/65, samas kui viimati nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 2 punktis c on täpsustatud, et selles sätestatud taganemisõigust ei kohaldata „selliste lepingute suhtes, mille mõlemad pooled on tarbija selgesõnalisel taotlusel täielikult täitnud enne seda, kui tarbija oma taganemisõigust rakendab“. ( 46 )

108.

Teisest küljest võib meenutada, et direktiivi 2008/48 artiklis 10 sätestatud teavitamiskohustuse eesmärk on võimaldada tarbijatel teada oma õiguste ja kohustuste ulatust lepingu täitmise ajal. Neid kohustusi ei saa seega enam kasutada, kui leping on täielikult täidetud. Järelikult ei näi olevat kõnealuse sättega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik võimaldada tarbijatel kasutada oma taganemisõigust, kui leping on tegelikult juba täidetud.

109.

Neil asjaoludel teeksin Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑155/20 esitatud neljandale küsimusele ja kohtuasjas C‑187/20 esitatud seitsmendale küsimusele, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui tarbija soovib kasutada oma taganemisõigust, ei või krediidiandja sellest keelduda enne, kui krediidilepingusse on lisatud kogu nimetatud direktiivi artikli 10 lõikes 2 osutatud teave. Kõnealust õigust ei saa aga enam kasutada, kui kõik lepinguga hõlmatud kohustused on täielikult täidetud.

110.

Viienda küsimusega kohtuasjas C‑155/20 ja kaheksanda küsimusega kohtuasjas C‑187/20 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas krediidiandja võib tugineda õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttele, et lükata tagasi tarbija nõue kasutada direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 esimesest lausest tulenevat taganemisõigust, kui lepingu sõlmimisest on juba möödunud märkimisväärne aeg.

111.

Kõigepealt võib täheldada, et direktiiv 2008/48 ei sisalda eeskirju selles sätestatud õiguste võimaliku kuritarvitamise kohta. Lisaks ei saa liikmesriigid liidu õiguse kohaldamise takistamiseks tugineda isegi oma põhiseadusliku tasandi õigusnormidele või põhimõtetele. ( 47 )

112.

Siiski võib märkida, et liidu õiguses kehtib õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada kuritarvituse või pettuse eesmärgil. ( 48 ) Järelikult tuleb liidu õigusega reguleeritavates valdkondades hinnata võimalust, et isik kasutab talle nimetatud õigusest tulenevat õigust kuritarvitavalt, üksnes selle põhimõtte alusel, mitte aga riigisisese õiguse nõudeid arvestades.

113.

Eelotsusemenetluse raames on Euroopa Kohtu ülesanne selgitada liidu õiguse üldpõhimõtte ulatust, esitades vajaduse korral täpsustused selle põhimõtte tõlgendamiseks asjaoludel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimuses kirjeldanud, ( 49 ) ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see olukord vastab kohtuasja asjaoludele, ning jõuda seega lõplikule järeldusele selle põhimõtte asjakohase kohaldamise kohta konkreetsel juhul. ( 50 )

114.

Mis puudutab õiguste kuritarvitamise keelu üldpõhimõtet, siis Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus rõhutada, et selle põhimõtte kohaldamiseks peavad olema täidetud teatav objektiivne ja teatav subjektiivne tingimus. ( 51 )

115.

Objektiivse tingimuse osas peab objektiivsete asjaolude kogumist olema ilmne, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, on kõnealuse õiguse kasutamise tulemus selgelt vastuolus nendes õigusnormides taotletud eesmärkidega. ( 52 )

116.

Subjektiivse elemendiga seoses on nõutav, et objektiivsete asjaolude kogumist tuleneks, et asjaomaste tehingute peamine eesmärk on saada liidu õiguse kohaldamise abil põhjendamatu eelis. Järelikult ei ole õiguste kuritarvitamise keelu põhimõte kohaldatav, kui kõnealustel tehingutel – ja täpsemalt valikul kasutada teatud õiguslikke võimalusi või teha tehinguid teatud tingimustel – võib olla muu iseseisev õigustus kui lihtsalt sellise eelise saamine. ( 53 )

117.

Käesoleval juhul on selge, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud taganemisõiguse eesmärk on võimaldada tarbijatel oma otsust muuta, kui nad pärast kogu direktiivi artiklis 10 ette nähtud teabe saamist leiavad lõpuks, et neil ei tasu pakutud krediiti välja võtta. ( 54 )

118.

Rõhutan siiski, et põhikohtuasjas, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus arutab, ei ole küsimus mitte taganemisõiguse kui sellise kasutamises, vaid võimaluses tugineda direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 punktile b, mille kohaselt võib sellele õigusele tugineda tähtajatult seni, kuni tarbijale ei ole direktiivi artiklis 10 nimetatud teavet edastatud. Olen seisukohal, nagu ma eespool selgitasin, et selle sätte eesmärk on just nimelt karistada krediidiandjaid nõutava teabe esitamata jätmise eest.

119.

Selles kontekstis leian, et neil juhtudel, kui vajalikku teavet ei ole esitatud, ei saa pelk asjaolu, et tarbija kasutab oma taganemisõigust mitu aastat pärast lepingu sõlmimist, kuidagi olla selle eesmärgiga vastuolus, vaid näib pigem olevat sellega täielikult kooskõlas. ( 55 )

120.

Kuna käesoleval juhul ilmselt puudub esimene asjaolu, mis on vajalik õiguste kuritarvitamise olemasolu tuvastamiseks, siis olen seisukohal, et krediidiandja ei saa tugineda õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttele, et takistada tarbijal kasutada oma taganemisõigust hiljem, kui krediidiandja ei ole talle varem edastanud kogu direktiivi 2008/48 artiklis 10 nimetatud teavet.

121.

See ei tähenda siiski, et hagejatel, isegi neil, kelle puhul ei olnud krediidileping taganemisõiguse kasutamise ajaks veel täielikult täidetud, on õigus väita, et seoses taganemisega oli krediidiandja kohustatud nende tasutud kuumaksed, sealhulgas intressid, neile täies ulatuses tagasi maksma vastutasuna selle eest, et nad tagastasid sõiduki müüjale. Tõsiasi, et taganemisõiguse kasutamine tarbijate poolt ei ole kuritarvituslik, ei tähenda, et sellega peaksid kaasnema või isegi võivad kaasneda sellised tagajärjed, nagu väidavad hagejad.

122.

Selles kontekstis võiks esiteks märkida, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 3 punkt b paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette, et taganemisõiguse kasutamise korral peab tarbija tagastama krediidiandjale nii laenu põhiosa kui ka sellelt laenu põhiosalt kokkulepitud laenuintressi alusel kogunenud intressi alates kuupäevast, mil tarbija krediiti „kasutas“ (st tavakeeles selle „kätte sai“) ( 56 ) kuni põhiosa tagasimaksmise kuupäevani.

123.

On tõsi, et karistuste raames, mille liikmesriigid peavad kehtestama vastavalt direktiivi 2008/48 artiklile 23, võivad nad ette näha, et teatud kohustusliku teabe puudumine krediidilepingus võib kaasa tuua laenuintressi kaotamise. Ent nagu nähtub selle sätte sõnastusest, peavad liidu õiguse rikkumise korral määratavad karistused olema proportsionaalsed. Kõik see tähendab, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab karistuste rangus vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest neid määratakse, eelkõige tagades tegeliku hoiatava mõju ja järgides samas proportsionaalsuse üldpõhimõtet. ( 57 )

124.

Sellest vaatepunktist tuleb märkida, et ühelt poolt ei ole laenuintress pelgalt tasu laenu teenindamise eest, vaid kohalduvatel juhtudel kompenseerib see ka raha väärtuse vähenemist. Teisest küljest toob direktiivi 2008/48 artiklis 10 nimetatud teabe puudumine juba kaasa taganemistähtaja pikenemise. Seetõttu näib seoses teabega, mis ei puuduta lepingu sisu, vaid üksnes lepingu õiguslikku keskkonda – nagu see on kohtuväliste menetlustega seotud teabe puhul –, et selle teabe lepingu tekstist väljajätmine ei põhjenda kõnealuse huvi täielikku kaotamist. ( 58 ) Selline väljajätmine on palju vähem tõsine kui näiteks hageja krediidivõimelisuse hindamata jätmine ( 59 ) või krediidi kulukuse aastamäära mainimata jätmine või teatud teabe puudumine laenu kulukuse kohta tarbija jaoks. ( 60 ) Minu arvates on liikmesriikidel selles osas teatav kaalutlusõigus ja nad võivad ette näha, et teatavate poolte kohustustega mitteseotud andmete esitamata jätmine heastatakse kindlasummalise leppetrahvi maksmisega.

125.

Samuti näib mulle, et juhul, kui lepingu sõlmimisel ei ole sõnaselgelt viidatud viivisintressimäärale konkreetse arvuna, nagu on osutatud esimeses küsimuses, siis niivõrd, kuivõrd selline teave ei puuduta krediidi kulukust ennast, vaid pigem võimalikku viivituse kulu, on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas ka see, et selline puudus heastatakse, keelates võlausaldajal nõuda lepingus ette nähtud viivisintressi (ja mitte laenuintressi) ning vajaduse korral ka kahjutasu.

126.

Teiseks märgin seoses krediidilepingust taganemise tagajärgedega selle krediidi abil rahastatavate kaupade tarnimise või teenuste osutamise lepingule, et direktiivis 2008/48 ei ole täpsustatud, millised need tagajärjed peaksid olema või võiksid olla. ( 61 ) On tõsi, et sellisel juhul võib välja võetud krediidi kvalifitseerida seotud krediidiks, kui direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis n sätestatud tingimused on täidetud. Direktiivi 2008/48 ainus säte, mis viitab taganemisõiguse kasutamise tagajärgedele seotud krediidilepingu puhul, nimelt artikli 15 lõige 1, puudutab siiski olukorda, kus tarbija kasutab seda õigust kaupade tarnimise või teenuste osutamise lepingu suhtes. Üheski sättes ei käsitleta aga olukorda, kus taganemisõigust kasutatakse krediidilepingu suhtes.

127.

Seega võib kokkuvõtvalt järeldada, et liikmesriikide pädevuses on täpsustada tarbijakrediidiga seotud taganemisõiguse kasutamise mõju sellise krediidiga rahastatavatele müügilepingutele. Seda kinnitab põhjendus 35, milles märgitakse, et „[k]ui tarbija taganeb krediidilepingust, millega seoses ta on saanud kaupu, […] ei tohiks käesolev direktiiv piirata kaupade tagastamise või sellega seotud küsimuste reguleerimist liikmesriikide poolt.“

128.

Kuigi liikmesriikide kaalutlusõigus ei ole selles osas piiramatu, kuna nad ei tohi kahjustada direktiivis 2008/48 ette nähtud taganemisõiguse tõhusust, võivad nad siiski reguleerida selle õiguse kasutamise tagajärgi müügilepingule. Eelkõige ei näe ma, mis takistaks liikmesriigil lubada müüjal juhul, kui taganemisõiguse kasutamine toob kaasa müügi tagasiulatuva tühistamise, võtta arvesse tagastatud kauba väärtuse vähenemist, mis tuleneb selle kasutamisest tarbija poolt.

129.

Kaldun isegi arvama, et liikmesriigid on teatavatel tingimustel kohustatud ette nägema, et tarbija maksab müüjale sellist hüvitist, nagu on pealegi nende vastavates kohaldamisvaldkondades ühtlasi ette nähtud direktiivi 2002/65 artiklis 7 ja direktiivi 2011/83 artikli 14 lõikes 2. ( 62 ) Alusetu rikastumise keeld on liikmesriikide õiguses ühine põhimõte, mida Euroopa Kohus on vähemalt kaudselt tunnustanud kui üht liidu õiguse üldpõhimõtet. ( 63 ) Selle põhimõtte kohaselt on isikul, kes on kandnud kahju, mis on suurendanud teise isiku vara, ilma et sellisel rikastumisel oleks mingitki õiguslikku alust, õigus nõuda rikastujalt välja alusetult saadu selle kahju ulatuses. ( 64 )

130.

Kuna käesolevates kohtuasjades kõne all olev taganemisõigus on liidu õiguse küsimus, peavad liikmesriigid selle õiguse kasutamise tagajärgede täpsustamisel võtma arvesse Euroopa Kohtu kehtestatud alusetu rikastumise keelu põhimõtet.

131.

Sellega seoses võib märkida, et kui riigisisesed õigusnormid näevad ette, et krediidilepingust taganemise korral loetakse mis tahes seotud müügileping tühistatuks, võib müüja kannatada kahju, samas kui ostja tõenäoliselt parandab oma varalist seisu. Nii on see tavaliselt krediidiga rahastatud sõiduki müügi puhul, sest auto väärtus väheneb järelturul pärast esimest läbitud kilomeetrit 10–30%, sõltuvalt mudelist ja margist. Järelikult tekib müüjal, kes peaks sõiduki tagasi võtma, paratamatult kahju. Samas ostja aga parandab selgelt oma varalist seisu, kuna ta ei pea sellise väärtuse vähenemise kulusid kandma.

132.

On tõsi, et alusetu rikastumise keelu põhimõtet ei saa kohaldada süü korral ja seega ei oleks see kohaldatav, kui müüja oleks tegelikult rikkunud direktiivi 2008/48 sätteid. Selleks aga, et müüjat saaks pidada kaastäideviijaks direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 rikkumises, mis seisneb ebapiisava teabe andmises allkirjastatud krediidilepingus, peaks müüja olema osalenud krediidilepingu sõlmimises või koostamises, mis on vaid üks direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis n määratletud mõiste „seotud krediidileping“ alla kuuluvatest olukordadest. ( 65 ) Muudel juhtudel peaks müüjal olema võimalik tugineda alusetu rikastumise põhimõttele.

133.

Seetõttu leian, et kui tarbija kasutab oma taganemisõigust, võivad liikmesriigid vähemalt vabatahtlikult ette näha, et müüja võib tagasimaksest maha arvata sõiduki väärtuse vähenemise. Möönan, et selline lahendus võib heidutada tarbijaid kasutamast oma taganemisõigust, kuid leian, et see on normaalne tagajärg, kuna nad said asjaomaseid kaupu või teenuseid teataval ajavahemikul kasutada. ( 66 ) Järelikult, isegi kui mõne kaebaja kasutatav taganemisõigus ei näi olevat kuritarvitav, saab müüjalt nõuda sõidukite kogu väärtuse hüvitamist ostjale ainult siis, kui riigisisene õigus näeb sõnaselgelt ette sellise lahenduse kui karistuse müüja teatavate kohustuste rikkumise eest, nagu kohustus pakkuda ostjatele üksnes nende krediidiasutuste teenuseid, kelle lepingud vastavad direktiivi 2008/48 sätetele. Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine on riigisiseste kohtute ülesanne.

134.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑155/20 esitatud viiendale küsimusele ja kohtuasjas C‑187/20 esitatud kaheksandale küsimusele nii, et kui tarbija soovib kasutada direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud taganemisõigust, siis ei või krediidiandja sellest liidu õiguses ette nähtud õiguste kuritarvitamise keelu põhimõttele tuginedes keelduda pelgalt seetõttu, et lepingu sõlmimisest on juba möödunud märkimisväärne aeg. Eespool kirjeldatud põhjustel ei tähenda see siiski, et liikmesriikidel ei oleks õigust – või isegi kohustust – võtta oma õigussüsteemis asjakohaseid meetmeid tagamaks, et krediidiandjad ei kannaks rahalist kahju seetõttu, et tarbija kasutab taganemisõigust.

135.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Ravensburgi (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) küsimustele järgmiselt: