1.

Reoveedirektiiviga ( 2 ) kohustab liit liikmesriike ehitama ja käitama teatud suurusega asustatud piirkondades teatud võimsusega reoveepuhasteid. Käesolevas menetluses heidab komisjon Rootsile ette selle kohustuse rikkumist mõnes omavalitsusüksuses.

2.

Seejuures on esiteks vaja kindlaks teha, kas erandit, mis on direktiivis ette nähtud kõrgmäestikus asuvate alade suhtes, tuleb sarnastest keskkonnatingimustest tulenevalt kohaldada ka Kaug-Põhjas asuvate alade suhtes. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, milliste mõõteandmete alusel määratakse kindlaks reoveepuhasti võimsus. Kolmandaks väidab komisjon, et Rootsi jättis esitamata mõõteandmed, mis on vajalikud selleks, et hinnata teatud vastuväidet, nimelt lämmastiku looduslikku vähenemist.

3.

Reoveedirektiivi artikkel 4 näeb ette reovee niinimetatud bioloogilise puhastuse:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse järgmiselt:

1a.   […]

2.   Asulareovesi, mida juhitakse kõrgetel (üle 1500 m üle merepinna) mägialadel asuvatesse veekogudesse, kus reovee bioloogiline puhastus on madalate temperatuuride tõttu raskendatud, tohib puhastada lõikes 1 sätestatud nõuetest vähem põhjalikult, kui üksikasjalikud uurimused näitavad, et sellise reovee ärajuhtimine ei kahjusta keskkonda.

3.   Lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab I lisa B jaotise asjaomastele nõuetele. […]“.

4.

Reoveedirektiivi artikkel 5 sätestab erinõuded eriti tundlikele aladele juhtimise kohta.

„1.   Lõike 2 kohaldamisel määravad liikmesriigid 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad.

2.   Liikmesriigid tagavad 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10000, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.

2a.   […]

3.   Lõikes 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi vastab I lisa B jaotise asjaomastele nõuetele. […]“.

5.

Reoveedirektiivi artikkel 10 käsitleb kohalikku ilmastikku:

„Liikmesriigid tagavad, et asulareoveepuhasteid, mida rajatakse artiklite 4, 5, 6 ja 7 nõuete täitmiseks, projekteeritakse ja ehitatakse ning käitatakse ja hooldatakse nii, et nende töö kõikides tavapärastes kohalikes ilmastikutingimustes on piisavalt tagatud. Kõnealuste reoveepuhastite projekteerimisel tuleb arvesse võtta puhastuskoormuse hooajalist muutumist.“

6.

Reoveedirektiivi artikli 15 lõike 1 esimese taande kohaselt jälgivad pädevad või asjakohased asutused asulareoveepuhastitest väljuva vee vastavust I lisa punkti B nõuetele I lisa punktis D sätestatud korras.

7.

Reoveedirektiivi I lisa B jaotise („Asulareovee juhtimine puhastitest suublatesse“) punkt 2 sätestab järgmist:

„Asulareoveepuhastitest väljuv vesi, mida puhastatakse vastavalt artiklitele 4 ja 5, vastab tabelis 1 esitatud nõuetele.“

8.

Reoveedirektiivi I lisa tabel 1 kannab pealkirja „Nõuded asulareoveepuhastitest väljuvale veele, mille suhtes kohaldatakse direktiivi artikleid 4 ja 5“ ja on sõnastatud järgmiselt:

9.

Reoveedirektiivi I lisa B jaotise punkti 3 kohaselt „vastab asulareoveepuhastitest väljuv vesi, mida juhitakse […] tundlikele aladele, käesoleva lisa tabelis 2 esitatud nõuetele“.

10.

Reoveedirektiivi I lisa tabel 2 reguleerib eelkõige lämmastiku vähendamist:

„Nõuded heitveele, mis juhitakse asulareovee puhastitest tundlikele aladele, […] kus esineb eutrofeerumist. Olenevalt kohapealsest olukorrast võib kohaldada üksnes üht või mõlemat parameetrit. Kehtivad kontsentratsiooni või vähendusprotsendi kohta esitatud väärtused.

11.

Reoveedirektiivi I lisa D jaotises on kindlaks määratud järelevalve ja selle tulemuste hindamise võrdlusmeetodid. Punkti 3 kohaselt määratakse proovide minimaalne arv aastas kindlaks reoveepuhasti võimsuse põhjal ning proove tuleb võtta aasta jooksul korrapäraste ajavahemike tagant. Inimekvivalendiga 2000 kuni 9999 puhastusjaamade puhul tuleb esimesel aastal võtta minimaalselt 12 proovi. Igal järgmisel aastal tuleb võtta neli proovi, kui esimese aasta proovid vastavad reoveedirektiivi nõuetele. Kui üks proov neljast ei vasta kehtivatele piirmääradele, tuleb järgneval aastal võtta 12 proovi. Inimekvivalendiga 10000 kuni 49000 puhastusjaamade puhul tuleb võtta minimaalselt 12 proovi.

12.

Reoveedirektiivi I lisa D jaotise punktis 4 on kindlaks määratud suhe erinevate mõõtetulemuste ja piirmäärade vahel:

„Puhastatud heitvesi loetakse asjakohastele nõuetele vastavaks, kui veeproovi iga parameeter vastab vastavale väärtusele järgmiselt:

13.

Reoveedirektiivi I lisa tabelis 3 määratakse kindlaks proovide arv ja kõrvalekalded artiklis 4 sätestatud piirmääradest.

14.

Aastatel 2010, 2014 ja 2017 palus komisjon Rootsil esitada seisukohad reoveedirektiivi kohaldamise kohta. Sellele tuginedes esitas komisjon 8. novembril 2018 Rootsile põhjendatud arvamuse, milles ta kutsus liikmesriiki üles võtma põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul, seega 8. jaanuariks 2019.

15.

Kuna Rootsi vastused komisjoni ei rahuldanud, esitas komisjon hagi, milles ta palub

16.

Rootsi Kuningriik möönab, et Lycksele, Pajala ja Malå kohalike omavalitsusüksuste reoveepuhastid ei vasta reoveedirektiivi artikli 4 nõuetele, ning palub

17.

Pooled esitasid kirjalikud seisukohad.

18.

Rikkumismenetlus puudutab reoveedirektiivist tulenevat kahte kohustust, nimelt artiklis 4 ette nähtud bioloogilist puhastamist (vt selle kohta allpool A jaotis) ja artiklis 5 ette nähtud põhjalikumat puhastamist (vt selle kohta allpool B jaotis), täpsemalt nende kohustuste täitmist kokku kümnes Rootsi kohalikus omavalitsusüksuses. Lisaks väidab komisjon, et Rootsi ei teinud komisjoniga lojaalset koostööd, kuna ta ei esitanud teatud teavet (vt selle kohta allpool C jaotis).

19.

Kuue kohaliku omavalitsusüksuse – Lycksele, Malå, Pajala, Mockfjärdi, Robertsforsi ja Tänndaleni – puhul heidab komisjon ette reoveedirektiivi artiklite 4, 10 ja 15 rikkumist.

20.

Artikli 4 lõike 1 teise taande kohaselt tagavad liikmesriigid, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10000 kuni 15000 enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või sellega võrdväärse puhastuse. See kohustus puudutab käesolevas kohtuasjas Lycksele kohalikku omavalitsusüksust. Sama kohustus kehtib reoveedirektiivi artikli 4 lõike 1 kolmanda taande kohaselt kõikide inimekvivalendiga 2000 kuni 10000 linnastute suhtes, mille reovett juhitakse magevette ja suudmealadele. See puudutab käesoleval juhul Malå, Mockfjärdi, Pajala, Robertsforsi ja Tänndaleni kohalikke omavalitsusüksusi.

21.

Reoveedirektiivi artikli 4 lõige 3 viitab reovee puhastamisele esitatavate nõuete täpsustamiseks I lisa B jaotisele, mille punkt 2 osutab omakorda I lisa tabelile 1. Sellest nähtub, et asulareoveepuhastitest väljuva vee puhul, mille suhtes kohaldatakse direktiivi artikleid 4 ja 5, võib biokeemiline hapnikutarve olla maksimaalselt 25 mg/l O2 või seda tuleb neisse puhastitesse sissetuleva vee suhtes vähendada vähemalt 70% võrra ning et kõnealuse väljuva vee „keemiline hapnikutarve“ ei või ületada 125 mg/l O2 või seda tuleb puhastitesse sissetuleva vee suhtes vähendada 75% võrra. ( 3 )

22.

Kuigi hagiavalduse väites, mis puudutab reoveedirektiivi artikleid 4, 10 ja 15, ei maini komisjon Töreboda kohalikku omavalitsusüksust, märgib ta hagiavalduse väites, mis puudutab artikleid 5, 10 ja 15, et ka selles omavalitsusüksuses on biokeemiline hapnikutarve liiga suur. I lisa tabelis 1 esitatud asjaomased nõuded kehtivad I lisa B jaotise punkti 2 kohaselt ka vastavalt artiklile 5. Teema sarnasuse tõttu käsitlen seda väidet käesolevas A jaotises.

23.

Reoveedirektiivi artikli 10 kohaselt tagavad liikmesriigid, et asulareoveepuhasteid, mida rajatakse artikli 4 nõuete täitmiseks, projekteeritakse ja ehitatakse ning käitatakse ja hooldatakse nii, et nende töö kõikides tavapärastes kohalikes ilmastikutingimustes on piisavalt tagatud.

24.

Reoveedirektiivi artikli 15 lõike 1 esimeses taandes ja I lisa D jaotises on kindlaks määratud järelevalvemenetlused. I lisa D jaotise punkti 3 kohaselt on linnastute puhul, mille inimekvivalent on 10000 kuni 49999, käesoleval juhul seega Lycksele ja Töreboda kohalikes omavalitsusüksustes, ette nähtud 12 proovi. Linnastute puhul, mille inimekvivalent on 2000 kuni 9999, seega viie ülejäänud kohaliku omavalitsusüksuse puhul tuleb reoveepuhasti käitamise esimesel aastal võtta vähemalt 12 proovi. Järgnevatel aastatel piisab neljast proovist, välja arvatud juhul, kui üks eelmise aasta proovidest ei vastanud nõuetele. Sel juhul tuleb võtta 12 proovi. Kõigil juhtudel võetakse proovid korrapäraste ajavahemike järel. Lisaks on I lisa tabelis 3 olenevalt proovide arvust kindlaks määratud, mitu proovi võib piirmääradest kõrvale kalduda.

25.

Pooled on üksmeelel selles, et Lycksele, Malå ja Pajala kohalike omavalitsusüksuste reoveepuhastitest väljuva vee keemiline hapnikutarve on suurem kui reoveedirektiivi artikli 4 lõike 3 ja I lisa B jaotise kohaselt lubatud. Lycksele kohaliku omavalitsusüksuse puhul on lubatust suurem ka biokeemiline hapnikutarve.

26.

Reoveedirektiivi artikli 4 kohast puhastusvõimsust puudutavate rikkumistega kaasneb paratamatult artikli 10 rikkumine, kuna kõnealuseid reoveepuhasteid ei ole ilmselgelt projekteeritud ja ehitatud ning käitatud ja hooldatud nii, et nende töö kõikides tavapärastes kohalikes ilmastikutingimustes oleks piisavalt tagatud, seega nii, et need vastaksid artikli 4 nõuetele.

27.

Selles osas on komisjoni hagi järelikult põhjendatud.

28.

Komisjon ei ole seevastu tõendanud, et reoveeproovide võtmine neis kohalikes omavalitsusüksustes oli vastuolus reoveedirektiivi artikliga 15. Selles osas on hagi järelikult põhjendamatu.

29.

Samuti on selge, et Malå ja Pajala kohalike omavalitsusüksuste reoveepuhastitest väljuva vee biokeemiline hapnikutarve ületab reoveedirektiivi artikli 4 lõikes 3 ja I lisa B jaotises sätestatud määrasid, järelikult on reoveepuhasti puhastusvõimsus selleks liiga väike.

30.

Selle põhjendamiseks viitab Rootsi aga reoveedirektiivi artikli 4 lõikele 2. Viidatud sätte kohaselt tohib asulareovett, mida juhitakse kõrgetel (üle 1500 m üle merepinna) mägialadel asuvatesse veekogudesse, kus reovee bioloogiline puhastus on madalate temperatuuride tõttu raskendatud, puhastada lõikes 1 sätestatud nõuetest vähem põhjalikult, kui üksikasjalikud uurimused näitavad, et sellise reovee ärajuhtimine ei kahjusta keskkonda.

31.

Malå ja Pajala kohalikud omavalitsusüksused ei asu küll kõrgetel mägialadel, kuid Rootsi väidab – ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud –, et ilmastikutingimuste tõttu selles riigi põhjapoolses piirkonnas on reovee tõhus bioloogiline puhastus raskendatud samamoodi nagu Euroopa Liidu muude piirkondade kõrgetel mägialadel. Sellele tuginedes teeb Rootsi järelduse, et reoveedirektiivi artikli 4 lõige 2 on kohaldatav nimetatud kohalike omavalitsusüksuste suhtes.

32.

Vastupidi Rootsi seisukohale ei saa sellele järeldusele jõuda reoveedirektiivi artikli 4 lõike 2 tõlgendamise kaudu, kuna viidatud säte on kõikides keeleversioonides üheti mõistetavalt piiratud selgelt piiritletud kõrgete mägialadega, mis asuvad kõrgemal kui 1500 m üle merepinna. Tegelikult tähendab Rootsi seisukoht seega seda, et artikli 4 lõikes 2 sätestatud geograafiline tingimus jäetakse täielikult arvesse võtmata. Kõikjal, kus reovee bioloogiline puhastus on madalate temperatuuride tõttu raskendatud, tuleks lubada vähem tõhusat puhastust, kui üksikasjalikud uurimused näitavad, et sellise vee ärajuhtimine ei kahjusta keskkonda. Rootsi nõuab järelikult contra legem tõlgendamist ja esitab seega kaudselt vastuväite, et artikli 4 lõige 2 on osas, mis puudutab kõrgetel mägialadel asumise tingimust, osaliselt kehtetu. ( 4 )

33.

Kuigi esmase õiguse normid seda vastuväidet toetavad (vt selle kohta allpool punkt b), ei ole liikmesriikidel selliste argumentidega võimalik seada rikkumismenetluses kahtluse alla teisese õiguse kehtivust (vt selle kohta allpool punkt c).

34.

Reoveedirektiivi artikli 4 lõike 2 piiramine kõrgete mägialadega võib olla vastuolus esmase õiguse normidega. ELL artikli 4 lõike 2 esimese lause kohaselt austab liit liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees. Lisaks tuleneb ELTL artikli 191 lõike 3 teisest taandest, et oma keskkonnapoliitikat ette valmistades võtab liit arvesse liidu eri piirkondade keskkonnatingimusi.

35.

Kuigi Euroopa Kohus ei ole veel täpsustanud, kuidas tuleb tõlgendada liikmesriikide võrdsust, tuleb lähtuda sellest, et võrdse kohtlemise põhimõtet käsitlev kohtupraktika on kohaldatav ka liikmesriikide kasuks. Viidatud kohtupraktika näeb ette, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. ( 5 )

36.

Reoveedirektiivi artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandi piiramine kõrgetel mägialadel asuvate sõnaselgelt nimetatud paikadega võib põhjustada liikmesriikide erinevat kohtlemist, mis ei ole nende põhimõtetega kooskõlas. Teatud liikmesriikides asuvad alad oleksid nõuetest vabastatud, teistes liikmesriikides asuvad alad seevastu mitte, kuigi keskkonnatingimused, mida tuleb arvesse võtta, tekitavad mõlemal juhul ühesuguseid raskusi kõnealuste nõuete täitmisel ning nõuetest kõrvalekaldumine eeldab kahjuliku keskkonnamõju puudumist.

37.

Siinkohal võib jääda lahtiseks, mil määral võivad üksikisikud, äriühingud või vabaühendused, kelle suhtes kohaldatakse liidu õigust, sellistel juhtudel tugineda riikide võrdsusele või võrdse kohtlemise põhimõttele.

38.

Igal juhul ei saa liikmesriik pärast tühistamishagi tähtaja möödumist seada kahtluse alla liidu seadusandja vastu võetud ja liikmesriigi suhtes jõustunud õigusakti õiguspärasust. Seetõttu ei saa liikmesriik väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tulemuslikult tugineda direktiivi õigusvastasusele vastuväitena liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile, mis on esitatud selle direktiivi rikkumise tõttu. ( 6 ) Samadel põhjustel ei saa muu hulgas ka komisjon algatada rikkumismenetlust esmase õiguse rikkumise tõttu, kui riigisisesed meetmed ei ole kooskõlas vaidlustatud teisese õiguse aktidega. ( 7 ) Ka muud menetlusosalised ei saa möödaminnes tugineda liidu õiguse alusel võetud meetme kehtetusele, kui neil oleks olnud kaheldamatu õigus taotleda selle kehtetuks tunnistamist vahetult hagi esitamise teel. ( 8 )

39.

Euroopa Kohus tugineb viidatud praktikas aluslepingutega loodud õiguskaitsevahendite süsteemile ja eelkõige hagi esitamise tähtaja ülesandele tagada õiguskindlus. Liikmesriikide ja komisjoni väidete piiramist õigustab aga ka asjaolu, et liikmesriigid osalevad olulisel määral liidu õiguse kujundamisel ja neil on ELTL artikli 263 teise lõigu kohaselt eelisseisund selle üle kontrolli teostamisel.

40.

Seetõttu on liikmesriigid kohustatud juba õigusloomemenetluses takistama riikide võrdsuse kahjustamist või vaidlustama selle Euroopa Kohtus vahetult selle menetluse järel. Kui seda ei tehta, siis on liidu õiguskaitsesüsteemiga vastuolus, et hilisema rikkumismenetluse raames korrigeerib Euroopa Kohus liikmesriikidele liidu õigusest tulenevaid kohustusi liikmesriikide kasuks, andes sätetele sõnastusest kaugemale mineva tõlgenduse.

41.

Rootsi ei osalenud reoveedirektiivi vastuvõtmise menetluses, kuna ta ühines Euroopa Liiduga hiljem. Ühinemisega kiitis Rootsi reoveedirektiivi, sealhulgas artikli 4 lõike 2 siiski sõnaselgelt heaks ja jättis selle sätte kohandamata Kaug-Põhjas valitsevate keskkonnatingimustega. ( 9 ) Seda, et selliseid kohandusi oli võimalik teha, näitavad näiteks kopra (Castor fiber) ja hundi (Canis lupus) kaitsest elupaikade direktiivi alusel tehtavad territoriaalsed erandid. ( 10 )

42.

Kuigi sellist kohandust tehtud ei ole, võib Rootsi nõukogu liikmena ikkagi veel algatada selle tegemise. Lisaks mitteametlikele kontaktidele komisjoniga ( 11 ) võib Rootsi eelkõige julgustada nõukogu taotlema komisjonilt ELTL artikli 241 alusel uuringute korraldamist ja asjakohaste ettepanekute tegemist.

43.

Sellises raamistikus on võrreldes kohtumenetlusega võimalik tunduvalt paremini hinnata, millised keskkonnamõjud on reoveedirektiivi artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandi laiendamisel Kaug-Põhjale. Samuti saaks nii asjaomased piirkonnad täpsemalt kindlaks määrata. Rootsi tõlgendus kõnealusele sättele toob nimelt kaasa suuri raskusi hõlmatud alade piiritlemisel. Milliste põhjapoolsete alade puhul on tegemist piirkondadega, mis asuvad kõrgemal kui 1500 meetrit üle merepinna?

44.

Seega ei ole hagi esitamise tähtaja peatav mõju vajalik mitte üksnes õiguskindluse huvides, vaid see on ka otstarbekas. Rootsi tuginemine reoveedirektiivi artikli 4 lõikele 2 tuleb järelikult tagasi lükata.

45.

Seetõttu on Rootsi ka seoses Malå ja Pajala kohalike omavalitsusüksuste reoveepuhastitest väljuva vee biokeemilise hapnikutarbega rikkunud talle reoveedirektiivi artiklitest 4 ja 10 tulenevaid kohustusi.

46.

Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse puhul on proovide tulemused kooskõlas reoveedirektiivi artikliga 4 ja I lisaga. Ajavahemikus 11. jaanuarist kuni 27. detsembrini 2018 esines 19 proovist kolme puhul tõepoolest liiga suur biokeemiline hapnikutarve ja 17 proovist ühe puhul liiga suur keemiline hapnikutarve. ( 12 ) I lisa tabeli 3 kohaselt on 17–28 proovi puhul aastas siiski lubatud kuni kolm kõrvalekallet.

47.

Ajavahemikus 16. maist kuni 18. oktoobrini 2018 ei võetud aga ühtegi proovi. Selle põhjal teeb komisjon järelduse, et rikutud on reoveedirektiivi artikleid 4, 10 ja 15.

48.

Kõnealune lünk proovide võtmisel ei ole kooskõlas reoveedirektiivi artikliga 15 ja I lisa D jaotise punktiga 3, sest viidatud sätete kohaselt tuleb proove võtta korrapäraste ajavahemike tagant. Ajavahemikud ei ole korrapärased, kui kõik proovid võetakse seitsmekuulise ajavahemiku jooksul, samal ajal kui viie kuu jooksul ei võeta ühtegi proovi. See kehtib ka juhul, kui korrapärasuse kohustus on piiratud minimaalselt nelja kohustusliku prooviga, mida tuli Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse puhul 2018. aastal võtta.

49.

Komisjon on seisukohal, et see toob paratamatult kaasa reoveedirektiivi artiklites 4 ja 10 sätestatud puhastusstandardite rikkumise, kuna juhul, kui proove terve aasta vältel korrapäraselt ei võeta, ei ole komisjonil vajalikku teavet, et teha kindlaks nende nõuete täitmine.

50.

See seisukoht ei ole siiski veenev. Olen juba märkinud, et proovide võtmine ei ole reoveedirektiivi artiklite 4 ja 10 järgimise tingimus, vaid vahend, et tõendada nende sätete järgimist või rikkumist. ( 13 ) Sellega on põhjendatud ka tõsiasi, et ühes menetluses on Euroopa Kohus leidnud, et asjaomase reoveepuhasti võimsuse heakskiitmiseks piisab ühestainsast proovist. ( 14 )

51.

Reoveedirektiivi artikli 15 ja I lisa kohasel proovide võtmise programmil on siiski oluline kaudne tõendav mõju hinnangu andmisele, kas teatud reoveepuhasti vastab reoveedirektiivi artiklite 4 ja 10 nõuetele. Kui teatud reoveepuhasti proovides ületatakse väliste tingimuste, näiteks ilmastiku või paljude turistide majutamise tõttu teatud aastaaegadel piirmäärasid, tuleks selle põhjal järeldada, et puhastusvõimsus ei vasta bioloogilise puhastuse nõuetele direktiivi artiklite 4 ja 10 tähenduses.

52.

See, et üksikud proovid vastavad nõuetele muudel perioodidel, ei ole piisav, et seda kaudset tõendit ümber lükata. Reoveedirektiivi artikli 4 järgimiseks ei piisa nimelt sellest, et puhasti tagab teatud kuupäevadel või teatud perioodidel piisava puhastuse. Selle asemel peab puhasti alati – välja arvatud teatud väga harva esinevas eriolukorras – tagama reovee piisava puhastamise. Reoveedirektiivi artikkel 10 nõuab just nimelt sel põhjusel, et puhasteid kohandataks võimsuse hooajaliste kõikumistega ja tavapäraste ilmastikutingimustega.

53.

Sellest tulenevalt on Euroopa Kohus otsustanud, et reoveedirektiivi artiklit 4 on rikutud, kui asjaomased reoveepuhastid ja kogumissüsteemid juhivad puhastamata reovett valinguvee otselaske tõttu liiga sageli veekogudesse. ( 15 ) Selle küsimuse puhul ei ole tähtis, kas on olemas proovid, mis tõendavad piisavat puhastusvõimsust muul ajal.

54.

Sellest vaatenurgast annab proovide võtmisel esinev lünk alust asuda seisukohale, et ajavahemikul 2018. aasta maist kuni oktoobrini ei vastanud Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti reoveedirektiivi artiklite 4 ja 10 nõuetele. Selle nõude rikkumist lubab eeldada ka tõsiasi, et Rootsi selgitab proovide võtmisel esinevat lünka puhastusjaamas toimunud ümberehitustöödega. Ei oleks üllatav, kui puhasti puhastusvõimsus oleks seetõttu olnud vähendatud.

55.

Komisjon ei palu siiski tuvastada, et Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti võimsus ei vastanud ajavahemikus 2018. aasta maist kuni oktoobrini nõuetele. Selline taotlus tuleks küll kõne alla, ( 16 ) kuid käesoleval juhul oleks see vastuvõetamatu, kuna nimetatud periood ei olnud seisukohtade esitamise palve või põhjendatud arvamuse ese.

56.

Samuti ei järgi komisjoni hagiavaldus eesmärki tuvastada teatud määral juurdunud ja üldist tegutsemisviisi või üldist ja kestvat rikkumist. ( 17 ) Taotlust saaks küll niimoodi tõlgendada, kuid ilmselgelt ei soovi komisjon oma argumentidega tõendada rikkumise toimepanemist pikema ajavahemiku jooksul. Seda näitab eelkõige asjaolu, et hagiavaldus piirdub ainult 2018. aasta andmetega, käsitlemata varasemate või hilisemate perioodide kohta käivaid andmeid.

57.

Hagiavaldusega palutakse tuvastada, et Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti ei vasta põhimõtteliselt reoveedirektiivi artiklites 4 ja 10 ning I lisas sätestatud nõuetele. Artikli 15 rikkumisel ei ole selles kontekstis iseseisvat tähendust, vaid selle eesmärk on üksnes tuvastada rikkumise olemasolu.

58.

Liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel. ( 18 ) ELTL artikli 258 teise lõigu kohast liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi võib pealegi esitada üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik ei ole komisjoni määratud tähtaja jooksul võtnud meetmeid põhjendatud arvamuse järgimiseks. ( 19 )

59.

Käesoleval juhul on seega tähtis 8. jaanuaril 2019 valitsenud olukord.

60.

Mis puudutab reoveepuhasti võimsuse hindamist sellel kuupäeval, siis kujutavad proovide võtmisel esineva lünga ajal võimsuse kohta tehtud järeldused endast üksnes kaudset tõendit, mis lükatakse ümber muude kaudsete tõenditega.

61.

Nimelt oli 8. jaanuaril 2019, alates ajast, mil proovide võtmisel esinev lünk lõppes – seega peaaegu kolm kuud –, olemas biokeemilise hapnikutarbe kohta 11 proovi, mis kõik vastasid reoveedirektiivi artiklite 4 ja 10 nõuetele.

62.

Keemilise hapnikutarbe kohta on pärast proovide võtmisel esinevat lünka tehtud kaheksa proovi, millest üks näitab (tunduvalt) suuremat hapnikutarvet, kuid enne proovide võtmisel esinevat lünka vastasid keemilise hapnikutarbe määrad järjepidevalt nõuetele. Kokku 17 proovi puhul oleks aga I lisa tabeli 3 kohaselt olnud lubatud koguni kolm kõrvalekallet.

63.

Kuna muud kaudsed tõendid ebapiisava puhastusvõimsuse kohta puuduvad, siis on need tulemused piisavad, et kõrvaldada kahtlused Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti puhastusvõimsuse suhtes ajal, mil lõppes põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg. Lähtuda tuleb sellest, et kõnealusel kuupäeval vastas puhasti – võimalik et ka ümberehitustööde tõttu ( 20 ) – reoveedirektiivi artiklite 4 ja 15 nõuetele.

64.

Seega tuleb hagi Mockfjärdi kohalikku omavalitsusüksust puudutavas osas rahuldamata jätta.

65.

Robertsforsi kohaliku omavalitsusüksuse puhul näib olukord samasugune nagu Mockfjärdi kohaliku omavalitsusüksuse puhul. Olgugi et 2018. aastal tuvastati 24 proovist 11 puhul liiga suur biokeemiline hapnikutarve, on see 23. oktoobrist 2018 kõigi kuue proovi puhul vähemalt 70% võrra vähenenud, olles nõuetega vastavuses. ( 21 ) Siiski märgib komisjon ka seda, et 2018. aastal oli olukord oluliselt halvem kui veel 2016. aastal. Toona oli 24 proovist ainult kuue hapnikutarve liiga suur. ( 22 )

66.

Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades ei ole kõnealune pidepunkt, mis annab alust eeldada puhasti võimsuse vähenemist, siiski piisav, et teha järeldust, et asjaomasel kuupäeval on toime pandud rikkumine. Nimelt selgitas Rootsi juba vastuses põhjendatud arvamusele, et 2018. aastal esines kõnealuse reoveepuhasti käitamise probleeme ja nende lahendamiseks võeti meetmeid. ( 23 ) Viimase kuue proovi tulemused annavad seega alust eeldada, et nende meetmete tõttu oli puhasti puhastusvõimsus 8. jaanuaril 2019 piisav.

67.

Seega tuleb hagi ka Robertsforsi kohalikku omavalitsusüksust puudutavas osas rahuldamata jätta.

68.

Tänndaleni kohalikus omavalitsusüksuses tuvastati 2018. aastal 35 proovist kuue puhul liiga suur biokeemiline hapnikutarve, kuigi asjaomase piirmäära ületamine oleks lubatud olnud üksnes neljal korral.

69.

Kõik ebapiisavad tulemused pärinevad ajavahemikust alates veebruari lõpust kuni aprilli keskpaigani. Detsembri lõpuni võetud järgmise 21 proovi puhul on hapnikutarve seevastu väga väike. ( 24 ) Selle põhjal võiks teha järelduse, et puhasti võimsus on suurenenud.

70.

Siiski on kaheldav, kas 2016. aasta proovide puhul esineb samasugune muster, nimelt neli jaanuarist aprillini võetud proovi, mille puhul on hapnikutarve liiga suur, ja seejärel proovid, mille puhul on hapnikutarve väga väike. Seda kinnitab kohaliku omavalitsusüksuse pädeva asutuse 20. detsembri 2018. aasta kiri, millele komisjon viitab. Selles on märgitud, et 2018. aastal võetud renoveerimismeetmed ei olnud piisavad, et põhikoormuse perioodil („högbelastningssäsong“) reoveedirektiivi nõudeid täita. ( 25 )

71.

Rootsi esitab kostja vastuses siiski lisaandmeid kuni 2019. aasta maini võetud proovide kohta, mille puhul liiga suurt hapnikutarvet enam ei esine.

72.

Komisjon esitab sellele vastuväite, et (peaaegu kõik) andmed pärinevad põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisele 8. jaanuaril 2019 järgnenud ajast, mistõttu ei ole need etteheite hindamisel asjakohased. Sellega jätab komisjon siiski tähelepanuta asjaolu, et ka pärast asjaomast kuupäeva kogutud andmed võimaldavad teha järeldusi reoveepuhasti võimsuse kohta sellel kuupäeval. ( 26 ) Kui aasta esimeste kuude jooksul oleks põhikoormuse perioodil piirmäärasid uuesti ületatud, oleks nimelt tulnud järeldada, et puhasti võimsus oli endiselt ebapiisav. Ilma piirmäärade ületamiseta tuleb aga eeldada, et erinevalt eelnevatest aastatest vastas puhasti asjaomasel kuupäeval – tõenäoliselt vahepeal võetud renoveerimismeetmete tõttu – nõuetele.

73.

Järelikult tuleb hagi ka Tänndaleni kohalikku omavalitsusüksust puudutavas osas rahuldamata jätta.

74.

Lõpuks vaidlevad pooled selle üle, kas Töreboda kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti võimaldab piisavalt vähendada väljajuhitud heitvee biokeemilist hapnikutarvet.

75.

Põhjendatud arvamusele antud vastuses teatas Rootsi 8. novembrist 2017 kuni 6. novembrini 2018 kestnud ajavahemiku kohta 50 proovi tulemusest. ( 27 ) Kuigi Rootsi esitab vasturepliigis lisaandmeid 2018. aasta novembri ja detsembri kohta, ( 28 ) ei ole täidetud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 128 lõikes 1 sätestatud tingimus, et andmete hiline esitamine peab olema põhjendatud. Seetõttu on see tõend vastuvõetamatu. ( 29 )

76.

Pooled vaidlevad selle üle, kas esimesel poolaastal tuvastatud üheksa kõrvalekallet näitavad, et reoveepuhasti vähendab biokeemilist hapnikutarvet ebapiisavalt. See ei ole lõppkokkuvõttes siiski tähtis.

77.

Põhjendatud arvamusele antud vastuse kohaselt ehitati reoveepuhasti bioloogilise puhastuse jaam 2018. aasta esimesel poolaastal ümber. ( 30 ) Kuna kõnealune jaam on bioloogilise puhastuse kese, ( 31 ) selgitab see ümberehitus, miks on biokeemiline hapnikutarve teisel poolaastal palju väiksem kui esimesel poolaastal ja miks hilisemate proovide tulemused direktiivi nõudeid märkimisväärselt ületavad.

78.

Teise poolaasta kohta tähtajaks esitatud andmed võimaldavad seega teha järelduse, et asjasse puutuval kuupäeval, 8. jaanuaril 2019, vastab puhasti reoveedirektiivi artiklitele 4 ja 10. Seetõttu tuleb hagi Töreboda kohaliku omavalitsusüksuse osas rahuldamata jätta.

79.

Kui Euroopa Kohus soovib siiski käsitleda 2018. aasta esimese poolaasta andmeid, siis tuleb meenutada, et reoveedirektiivi artikli 4 ja I lisa tabeli 1 kohaselt võib biokeemiline hapnikutarve olla maksimaalselt 25 mg/l O2 või seda tuleb reoveepuhastisse sissetuleva vee suhtes vähendada vähemalt 70% võrra. Tabeli pealkirjas on täpsustatud, et kehtivad kontsentratsiooni või vähendusprotsendi kohta esitatud väärtused.

80.

Olgugi et komisjon rõhutab, et 18 proovi hapnikutarve oli suurem kui 25 mg/l O2, oli neist üheksa proovi puhul hapnikutarvet sissetuleva vee suhtes vähemalt 70% võrra vähendatud. Seepärast vastasid need reoveedirektiivi I lisa tabelis 1 sätestatud nõuetele.

81.

Ülejäänud üheksa proovi puhul jäeti hapnikutarbe vähendusprotsent seevastu kindlaks määramata. Seetõttu näitavad need kõrvalekaldeid reoveedirektiivi I lisa tabelist 1. Tabeli 3 kohaselt on 41–53 proovi kohta ühe aasta jooksul lubatud aga maksimaalselt viis kõrvalekallet.

82.

Rootsi on siiski seisukohal, et arvesse tuleb võtta üksnes 23 proovi, mille puhul määrati kindlaks hapnikutarbe vähendusprotsent. Nende proovide hulgas esineb vaid üks kõrvalekalle, kuigi proovide sellise arvu puhul oleks lubatud koguni kolm kõrvalekallet.

83.

Kuna reoveedirektiivi I lisa tabeli 2 pealkirja kohaselt tuleb kohaldada kontsentratsiooni või vähendusprotsendi kohta esitatud väärtusi, võiks Rootsi seisukohti mõista kui otsust teise hindamiskriteeriumi kasuks. Kui aga proove pidada tõendiks artikli 4 järgimise kohta, siis ei või eirata üheksat dokumenteeritud kõrvalekallet kehtestatud nõuetest. Seega annavad need alust eeldada rikkumise olemasolu 2018. aasta esimesel poolaastal.

84.

Komisjon heidab muu hulgas põhjendatult ette, et kõnealuseid andmeid ei kogutud piisavalt korrapäraselt, kuna käesolevas menetluses nõuetekohaselt esitatud andmed ( 32 ) ei hõlma eelkõige 2018. aasta novembrit ja detsembrit.

85.

Need asjaolud ei sea siiski kahtluse alla hinnangut reoveepuhasti võimsusele 8. jaanuaril 2019, kuna – nagu märgitud punktides 77 ja 78 – seda tõendavad 2018. aasta teise poolaasta kohta õigel ajal esitatud mõõtetulemused ja esimese poolaasta halvemad tulemused võivad olla tingitud ümberehitustöödest.

86.

Seetõttu ei ole Töreboda kohaliku omavalitsusüksuse puhul võimalik käesolevas menetluses tuvastada, et reoveepuhasti vähendas asjaomasel kuupäeval, st 8. jaanuaril 2019, biokeemilist hapnikutarvet ebapiisavalt.

87.

Seega on Rootsi rikkunud reoveedirektiivi artiklist 4 koostoimes artikliga 10 tulenevaid nõudeid, sest ta ei ole taganud, et Lycksele, Malå ja Pajala kohalike omavalitsusüksuste reovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse.

88.

Ülejäänud osas tuleb see väide tagasi lükata.

89.

Nelja kohaliku omavalitsusüksuse – Boråsi, Skoghalli, Habo ja Töreboda – suhtes väidab komisjon, et rikutud on reoveedirektiivi artiklites 5, 10 ja 15 sätestatud põhjalikuma puhastuse kohustust.

90.

Reoveedirektiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt võtavad pädevad asutused vajalikke meetmeid, et 31. detsembriks 1998 läbiks kõikide inimekvivalendiga üle 10000 linnastute puhul kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud direktiivi artiklis 4.

91.

See, milliseid norme tundlikele aladele juhtimise suhtes kohaldatakse, tuleneb viitamisahelast: reoveedirektiivi artikli 5 lõige 3 viitab I lisa B jaotisele. Selle jaotise punkt 3 viitab omakorda selle lisa tabelis 2 sätestatud nõuetele.

92.

Rootsi on klassifitseerinud Norra piiri ja Norrtälje kohaliku omavalitsusüksuse vahel asuvad rannikuveed lämmastikuheitmete tõttu eutrofeerumise suhtes tundlikuks või sellest ohustatuks. Neisse vetesse juhivad asjaomased kohalikud omavalitsusüksused kaudselt oma heitvee. Seetõttu peavad nad reovee puhastamisel vähendama lämmastikusisaldust.

93.

Reoveedirektiivi D jaotise punkti 4 alapunkti c ja I lisa tabeli 2 kohaselt on nõutav lämmastiku vähendamine, mis võimaldab inimekvivalendiga 10 000–100 000 linnastute puhul kinni pidada aasta keskmisest väärtusest 15 mg/l ja suuremate linnastute puhul aasta keskmisest väärtusest 10 mg/l või tagab väikseima vähendusprotsendi vahemikus 70–80%.

94.

Muu hulgas kohustab reoveedirektiivi artikkel 10 liikmesriike tagama, et asulareoveepuhasteid, mida rajatakse ka artikli 5 nõuete täitmiseks, projekteeritakse ja ehitatakse ning käitatakse ja hooldatakse nii, et nende töö kõikides tavapärastes kohalikes ilmastikutingimustes on piisavalt tagatud.

95.

Boråse kohaliku omavalitsusüksuse heitvett puhastati kõigepealt Gässlösa reoveepuhastiga, mis asendati aga 28. mail 2018 Sobackeni reoveepuhastiga. Viimase võimsus on üle 100000 inimekvivalendi, mistõttu peab lämmastikusisaldus olema selle puhul väiksem kui 10 mg/l või peab see tagama väikseima vähendusprotsendi vahemikus 70–80%.

96.

Ümberkorralduse tõttu ei olnud Rootsil võimalik põhjendatud arvamusele antud vastuses veel teatavaks teha selle reoveepuhasti aasta keskmist. Selle asemel teatas Rootsi, et mõlema reoveepuhasti puhul on aasta keskmine lämmastikusisaldus 18 mg/l, mis tähendab, et piirmäära on ületatud. ( 33 )

97.

Kostja vastuses esitas Rootsi aga proovide kohta kuni 5. septembrini 2019 lisaandmeid, mis tõendavad, et Sobackeni puhasti puhul on aasta keskmine väärtus 9 mg/l ja lämmastikusisaldust on vähendatud keskmiselt 70% võrra. ( 34 )

98.

Arvestades seoses Tänndaleni kohaliku omavalitsusüksuse ( 35 ) esitatud andmetega tehtud kaalutlusi, lubavad need andmed teha järelduse, et Sobackeni reoveepuhasti vastas asjaomasel ajal, seega 8. jaanuaril 2019, reoveedirektiivi artiklite 5 ja 10 nõuetele.

99.

Seda järeldust kinnitab muu hulgas ka kaalutlus, et enne kui uut reoveepuhastit saab parimal moel käitada, võib kuluda teatav aeg. Sellest tulenevalt nähtuvad esitatud andmetest kõigepealt lubatust tunduvalt suuremad määrad, mis seejärel siiski märgatavalt paranevad ja jäävad suhteliselt stabiilseks.

100.

Järelikult tuleb hagi Boråse kohalikku omavalitsusüksust puudutavas osas rahuldamata jätta.

101.

Skoghalli kohalikul omavalitsusüksusel on kaks reoveepuhastit, nimelt Sättersviken inimekvivalendiga 5457 ja Hammarö inimekvivalendiga 15000. Pooled on üksmeelel selles, et mõlemad puhastid peavad vastama piirmäärale, mis kehtib nende linnastute puhul, mille inimekvivalent on 10000 kuni 100000, seega võib maksimaalne lämmastikusisaldus olla 15 mg/l või lämmastikusisaldust peab olema vähendatud 70–80% võrra. See on õige, sest suurtele kohalikele omavalitsusüksustele kehtestatud nõuetest on võimalik mööda minna reovee jaotamisega mitme väikese asulareoveepuhasti vahel.

102.

Vastuses põhjendatud arvamusele märkis Rootsi aga Sättersvikeni puhasti kohta, et ajavahemikus 9. novembrist 2017 kuni 6. novembrini 2018 oli aasta keskmine lämmastikusisaldus 17 mg/l. ( 36 ) Seetõttu leiab komisjon, et reoveedirektiivi artikleid 5 ja 10 on rikutud.

103.

Kostja vastuses märgib Rootsi, et kõnealuse reoveepuhasti käitamisel esines probleeme, mis on kõrvaldatud. Lisaks esitab see liikmesriik proovide kohta lisaandmeid, mis tõendavad, et ajavahemikus 6. aprillist 2018 kuni 15. maini 2019 oli aasta keskmine lämmastikusisaldus 12 mg/l ja lämmastikusisaldust oli keskmiselt vähendatud 73% võrra. ( 37 )

104.

Arvestades seoses Tänndaleni kohaliku omavalitsusüksuse ( 38 ) esitatud andmetega tehtud kaalutlusi, lubab see väide koostoimes uute andmetega teha järelduse, et Skoghalli kohaliku omavalitsusüksuse Sättersvikeni reoveepuhasti vastas asjaomasel ajal, seega 8. jaanuaril 2019, reoveedirektiivi artiklite 5 ja 10 nõuetele.

105.

Seetõttu tuleb hagi selles osas rahuldamata jätta.

106.

Habo kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti võimsus on 17000 inimekvivalenti. Sellel ei ole erivarustust lämmastiku vähendamiseks heitvees, mistõttu see kõrvaldab sellest vaid ligikaudu 30%, andes aasta keskmiseks 40 mg/l. Rootsi väidab siiski, et looduslike protsesside tõttu väheneb jõgedesse ja järvedesse juhitud lämmastiku kogus 87% võrra. Kõnealune vähenemine tuleneb teaduslikult tunnustatud mudelist. Koos reoveepuhastis toimuva vähendamisega kõrvaldatakse seega 91% algul heitvees sisalduvast lämmastikust, enne kui vesi jõuab tundlikesse rannikuvetesse. ( 39 )

107.

Kõnealune puhasti peab oma võimsuse tõttu saavutama lämmastiku puhul piirmäära 15 mg/l või lämmastikusisalduse vähendamise 70–80% võrra. Vähendamise hindamisel on Euroopa Kohus juba märkinud, et looduslikku vähenemist võetakse arvesse. ( 40 ) Komisjon nõuab siiski, et selle vähendamise tõhusust tõendataks praeguste mõõteandmetega. See vastuväide on arusaadav, sest komisjon saab mudelit kontrollida ainult praeguste mõõteandmete põhjal.

108.

Rootsi väide ei ole siiski täiesti vaba vastuoludest. Ühest küljest ei ole praktikas võimalik pidevalt mõõta lämmastiku sissevoolu kõigisse Rootsi veekogudesse ja väljavoolu kõigist Rootsi veekogudest, mis on lämmastikuga saastunud. ( 41 ) Teisest küljest tehti siiski uuemaid mõõtmisi, et mudelit kinnitada ja kalibreerida. ( 42 ) Nende andmetega saab internetis vabalt tutvuda. ( 43 )

109.

Sellele väitele esitab komisjon repliigis vastuväite, et Rootsi ei ole nõutud andmeid esitanud. Seda kriitikat ei saa kohe tagasi lükata, sest Euroopa Kohtu kodukorra artikli 124 lõike 1 punkti d kohaselt peab kostja vastus sisaldama tõendeid ja tõendite pakkumisi. Seetõttu tuleb Euroopa Kohtule menetlusdokumendis üldjuhul esitada õiguslikku argumentatsiooni toetavad andmed, seega tõendid.

110.

Siiski ei ole komisjon kohtumenetluses ega põhjendatud arvamuses täpselt märkinud, milliseid mõõteandmeid ta lämmastiku loodusliku vähenemise mudeli kontrollimiseks vajab. Seetõttu ei saanud Rootsi esitada just neid andmeid. Viidet internetis kättesaadavatele andmetele tuleb seega pidada pigem tõendi pakkumiseks, mille alusel oleks komisjon saanud oma kriitikat mudeli kasutamise kohta täpsustada.

111.

Selleks oleks komisjon pidanud uurima internetis kättesaadavate andmete sisu. Kui andmete läbivaatamine oleks olnud väga aeganõudev, oleks ta pidanud vajaduse korral taotlema tähtaja pikendamist või menetluse peatamist.

112.

Seda ei tehtud.

113.

Seetõttu tuleb komisjoni vastuväide, et Rootsi ei esitanud kontrollimiseks vajalikke mõõteandmeid, tagasi lükata. Seega on hagi ka Habo kohalikku omavalitsusüksust puudutavas osas põhjendamatu.

114.

Töreboda kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti peab tulenevalt 35500 inimekvivalendi suurusest võimsusest samuti saavutama lämmastiku piirmäära 15 mg/l või vähendama lämmastikusisaldust 70–80% võrra.

115.

Põhjendatud arvamusele antud vastuse kohaselt ei ole kõnealusel puhastil erivarustust lämmastiku vähendamiseks heitvees, mistõttu kõrvaldas puhasti sellest vaid ligikaudu 43%. Rootsi tugines siiski lämmastiku looduslikule vähenemisele veel 50% võrra, mistõttu vähendatakse heitvees sisalduvat lämmastikku enne tundlikesse rannikuvetesse jõudmist ühtekokku 71% võrra. ( 44 ) Habo kohaliku omavalitsusüksuse kohta esitatud kaalutluste kohaselt on need määrad piisavad, et tõendada lämmastiku piisavat vähendamist.

116.

Kostja vastuses esitab Rootsi ka ajavahemikul 4. jaanuarist kuni 30. detsembrini 2019 tehtud lämmastiku vähendamise proovide tulemused. Nende kohaselt oli 2019. aastal puhasti keskmine lämmastikusisaldus ka toimunud looduslikku vähenemist arvesse võtmata 14 mg/l ja lämmastikusisaldust vähendati keskmiselt 73% võrra – tõenäoliselt 2018. aasta esimesel poolaastal toimunud ümberehituste tõttu. ( 45 ) Need määrad tõendavad seda enam, et Töreboda kohaliku omavalitsusüksuse reoveepuhasti vähendas asjaomasel ajal heitvee lämmastikusisaldust piisaval määral.

117.

Etteheide, et Rootsi on rikkunud Töreboda kohaliku omavalitsusüksuse puhul reoveedirektiivi artikleid 5, 10 ja 15, on seega põhjendamatu.

118.

Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

119.

Lõpuks väidab komisjon, et Rootsi on rikkunud ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevat lojaalse koostöö kohustust, sest eelmenetluses ei esitanud ta Habo ja Töreboda kohalike omavalitsusüksuste kohta kõiki vajalikke andmeid. Rootsi jättis komisjonile esitamata eelkõige teabe, mida komisjon vajab selleks, et hinnata nende Rootsi märkuste tõesust, millega Rootsi väidab, et tulenevalt lämmastikusisalduse loodusliku vähenemise ulatusest on direktiivis lämmastiku kõrvaldamisele kehtestatud nõuded täidetud.

120.

ELTL artiklil 258 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses on komisjonil tõepoolest kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. Järelikult peab komisjon esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, et kohus saaks kontrollida, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud, ilma et komisjon võiks tugineda mis tahes oletusele. Siiski on liikmesriigid ELL artikli 4 lõike 3 alusel kohustatud kaasa aitama komisjoni ülesannete täitmisele, mis ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt hõlmab muu hulgas kohustust tagada, et EL toimimise lepingu sätteid ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmeid rakendatakse. Kui tegemist on selle kontrollimisega, kas riigisiseseid sätteid, mille eesmärk on tagada direktiivi tõhus rakendamine, on praktikas õigesti kohaldatud, tuleb eelkõige arvesse võtta, et komisjon, kellel puudub selles valdkonnas uurimispädevus, on suuresti sõltuv teabest, mille võimalikud kaebuste esitajad ja asjaomane liikmesriik talle esitavad. See tähendab eelkõige seda, et kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid asjaolude kohta, mis esinevad kostja liikmesriigi territooriumil, peab liikmesriik selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama. ( 46 )

121.

Põhjendatud arvamuses märkis komisjon, et Rootsi ei ole seda kohustust täitnud, kuna ta ei ole esitanud uuemaid mõõtetulemusi, millest nähtuks, et reoveepuhastitest väljuva vee lämmastikusisaldust on enne vee juhtimist tundlikesse rannikuvetesse vähendatud. ( 47 ) Nagu juba märgitud, ( 48 ) on see nõue arusaadav, kuna mudelarvutust saab kontrollida üksnes tegelike mõõtetulemuste alusel.

122.

Sellele vastuseks esitas Rootsi eelkõige Rootsi meteoroloogia- ja hüdroloogiainstituudi (Sveriges meteorologiska och hydrologiska institut, edaspidi „SMHI“) arvamuse. ( 49 ) Seejuures märgib SMHI sõnaselgelt, et kuigi uuemaid mõõtetulemusi veekogude lämmastikusisalduse kohta on kasutatud, ei ole need SMHI veebisaidil kättesaadavad, sest need võeti muu asutuse andmebaasist. ( 50 )

123.

Ebatäieliku teabe esitamise tõttu on Rootsi rikkunud lojaalse koostöö põhimõtet ja takistanud käesolevat menetlust. Kuigi komisjon oli andmete puudumist ette heitnud, ei edastanud SMHI neid andmeid ega teinud teatavaks nimetatud uuemate andmete allikat või viidet internetis. Kõnealune esitamata jätmine on seda kaalukam, et – nagu nähtub kostja vastusest – seda oleks hõlpsalt teha saanud. Ühtlasi oleks kasutatud andmete üldiselt kättesaadava viite teatavaks tegemine olnud kooskõlas hea teadustavaga. Sellele tuginedes oleks komisjon saanud käesolevat hagi tunduvalt paremini ette valmistada ning Habo ja Töreboda kohalikke omavalitsusüksusi puudutavatest etteheidetest oleks komisjon võib-olla koguni loobunud.

124.

Kuna asjaomased andmed olid väga olulised, siis oleks lojaalse koostöö põhimõttega olnud kooskõlas ka see, kui komisjon oleks veel kord vähemasti mitteametlikult palunud need mõõtetulemused edastada. Komisjonil ei olnud aga võimalik teada, et juurdepääs andmetele oli nii lihtne. Seetõttu ei takista komisjoni täiendava järelepärimise puudumine tegemast järeldust, et Rootsi on rikkunud lojaalse koostöö põhimõtet.

125.

Seega on Rootsi rikkunud ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi, kuna ta ei andnud komisjonile eelmenetluses teavet, mis oli vajalik selleks, et hinnata, kas Habo ja Töreboda kohalike omavalitsusüksuste asulareoveepuhastid vastavad reoveedirektiivi nõuetele.

126.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid – nagu käesoleval juhul – rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

127.

Kõiki eespool esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmiselt: