1

Kreeka Vabariik palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 7. oktoobri 2019. aasta otsus (EL) 2020/394, mis käsitleb meetmeid SA.39119 (2016/C) (ex 2015/NN) (ex 2014/CP), mida Kreeka Vabariik rakendas intressitoetuste ja garantiidena seoses 2007. aasta tulekahjudega (käesolev otsus hõlmab üksnes põllumajandussektorit) (ELT 2020, L 76, lk 4; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

2007. aasta juulis puhkesid tulekahjud Kreekas Magnisia noomis, täpsemalt Pelionis, Skíathose saarel, Kefalloniá saarel ning Ahhaia noomis ja Peloponnesoses. 2007. aasta augustis puhkesid uued tulekahjud Messeenia, Ilia, Arkaadia, Lakoonia, Euboia noomis ja Ahhaia noomis Aigialeia ringkonnas. Tulekahjude tõttu kuulutas Kreeka Vabariigi peaminister 25. augustil 2007 välja erakorralise seisukorra.

3

Seejärel võttis Kreeka Vabariik meetmed nendes territoriaalüksustes asutatud tegutsevate ettevõtjate toetamiseks, keda puudutasid 2007. aasta tulekahjud (edaspidi „kahjustatud territoriaalüksused“) ja kellele neis meetmetes sõnaselgelt viidatakse.

4

22. juulil 2014 sai Euroopa Komisjon kaebuse, mis puudutas Kreeka Vabariigi poolt põllumajandustoodete töötlemise sektoris tegutsevatele äriühingutele Sogia Ellas AE ja tema tütarettevõtjatele (edaspidi koos „Sogia Ellas“) antud riigiabi, mis hõlmas intressitoetusi ja riigigarantiisid olemasolevatele laenudele, mis tuli uuesti läbi vaadata koos ajapikendusega, ning uutele laenudele.

5

Komisjon palus 25. juuli 2014. aasta kirjaga Kreeka ametiasutustel esitada talle teavet väidetava abi kohta, mida Kreeka ametiasutused tegid, esitades abi õigusliku aluse kohta üksikasjalikku teavet.

6

11. detsembril 2015 edastas komisjon Kreeka ametiasutustele teise kirja, esitades neile täiendavaid küsimusi ja teatades neile, et meetmete uurimine ei piirdu Sogia Ellasega, kuna vaidlusaluseid meetmeid võidi kohaldada ka teistele abisaajatele.

7

Seetõttu otsustas komisjon algatada teatamata riigiabi suhtes uurimismenetluse (juhtum SA.39119 (2015/NN)) ja laiendada oma uurimise ulatust kogu Kreeka põllumajandussektorile.

8

Kreeka Vabariik esitas 11. veebruaril 2016 täiendavat teavet kõnealuse abi õigusliku aluse, abi andmise tingimuste ja abisaajate kohta.

9

17. mai 2016. aasta kirjas teatas komisjon Kreeka Vabariigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus riigiabi SA.39119 (2016/C) (ex 2015/NN) (ex 2014/CP) kohta – abi ettevõtjale Sogia Ellas SA jt (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).

10

Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas16. septembril 2016 (ELT 2016, C 341, lk 23) palus komisjon huvitatud pooltel esitada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel oma märkused.

11

Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses palus komisjon Kreeka ametiasutustel esitada talle iga algatamisotsuses tuvastatud kava alusel abisaajate hinnanguline arv ja asjaomased abisummad.

12

Ükski huvitatud pool märkusi ei esitanud. Kreeka ametiasutused esitasid oma märkused ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta 23. septembril 2016. Oma vastustes teatasid nad komisjonile, et neil ei ole võimalik esitada kogu küsitud teavet, mille nad esitasid lõpuks 9. märtsi 2017. aasta ja 21. veebruari 2018. aasta kirjas.

13

Komisjon võttis 7. oktoobril 2019 vastu vaidlustatud otsuse.

14

Vaidlustatud otsuses, mida kohaldatakse üksnes tegevusele, mis on seotud põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega, st toodetele, mis on loetletud EL toimimise lepingu I lisas (v.a kalandus- ja vesiviljelustooted), on komisjon muu hulgas otsustanud, et ministri otsuse nr 36579/B.1666/27.8.2007 alusel (mida on hiljem muudetud) kehtestatud abikavad, millega Kreeka annab intressitoetusi ja riigigarantiisid (edaspidi „vaidlusalused meetmed“), on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ebaseaduslikud ja siseturuga kokkusobimatud, mistõttu Kreeka Vabariik on kohustatud artiklis 1 nimetatud abi abisaajatelt tagasi nõudma, välja arvatud selle otsuse artiklites 3 ja 4 sõnaselgelt sätestatud juhtudel.

15

Kreeka Vabariik palub Üldkohtul:

16

Komisjon palub Üldkohtul:

17

Kreeka Vabariik põhjendab oma hagi kolme väitega, millest esimese kohaselt ei ole tegemist abiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, teise kohaselt on abi siseturuga kokkusobiv ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel ning kolmanda kohaselt on rikutud õigust mõistlikule tähtajale ja hea halduse põhimõtet, komisjonil puudub ratione temporis pädevus ning rikutud on õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning kaitseõigusi.

18

Esimene väide on jagatud kolmeks osaks. Esimeses osas heidab Kreeka Vabariik komisjonile ette ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimuste väära tõlgendamist ja kohaldamist. Teises väiteosas viitab Kreeka Vabariik faktivigadele ja põhjenduse puudumisele. Lõpuks viitab Kreeka Vabariik kolmandas väiteosas õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele. Kuna esimese väite kolmas osa ja kolmanda väite esimene osa kattuvad osaliselt, tuleb neid analüüsida kolmanda väite analüüsimisel.

19

Esimesena väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused meetmed ei avalda negatiivset mõju riigieelarvele ega too ka kaasa ohtu tema rahalistele ressurssidele. Ühelt poolt oleks garantiide andmise eest makstava lisatasu nõue kahjustanud meetmete tõhusust. Teiselt poolt tasakaalustavad lisatasu puudumist mitu asjaolu. Seega ei ole täidetud kriteerium, mille kohaselt peab abi olema rahastatud riigi ressurssidest.

20

Teisena väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused meetmed ei anna nende adressaatidele „eelist“, mistõttu see kriteerium ei ole täidetud, kuigi selle olemasolu on vajalik, et tuvastada riigiabi olemasolu.

21

Märkides küll, et ta ei tegutsenud käesolevas asjas eraettevõtjana, väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused meetmed on kantud pikaajalisest majanduslikust otstarbekusest ja et tal on lubatud järgida pikaajalist poliitikat, mis on kooskõlas tema „ühiskondliku vastutusega“, nagu seda on tunnustatud eraettevõtjate puhul. Ta väidab, et ei saa asuda seisukohale, et käesolevas asjas kaldus ta kõrvale turueeskirjadest, kuna ei ole välistatud, et eraettevõtja oleks tegutsenud samamoodi pikas perspektiivis tulu saamiseks.

22

Mis puudutab konkreetselt riigigarantiisid, siis Kreeka Vabariik väidab, et nende eest makstava tasu puudumine ei tähenda eelise olemasolu. Ühelt poolt oleks tasu kahjustanud meetmete tõhusust. Teiselt poolt tasakaalustavad tasu puudumist mitu asjaolu, eelkõige asjaolu, et ettevõtjate jätkusuutlikkust oli kontrollitud ja et raskustes olevad ettevõtjad jäeti välja, et garantii anti kuni 80 protsendile igast laenust, et laenu kestus oli ajaliselt piiratud ja et tal oli õigus nõuda garantii alusel makstud summa tagasi põhivõlgnikult.

23

Lisaks väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused meetmed ei vähendanud ettevõtjatel „tavaliselt“ lasuvaid kohustusi. Nimelt püüdis ta oma meetmetega reageerida erakorralisele olukorrale, milles olid vaidlusaluste meetmete abisaajad.

24

Lõpuks väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused meetmed ei ole valikulised. Nimelt ei ole vaidlusalustest meetmetest kasusaajad teiste turuosalistega võrreldavas olukorras. Nad olid erakorralises olukorras, kuna 2007. aasta tulekahjud ei ole osa „majandusriskist, millega iga ettevõtja võib kokku puutuda“, nagu märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 118. Seega on vaidlusaluste meetmete eesmärk konkurentsi moonutamise asemel taastada konkurentsitingimused.

25

Kolmandana väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusalused meetmed ei kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta konkurentsi. Ta viitab sellega seoses statistilistele andmetele, millest nähtub, et ajavahemikus 2008–2010 vähenes sisemajanduse koguprodukt ja saadud kogulisandväärtus kahjustatud territoriaalüksustes märgatavalt. Lisaks väidab Kreeka Vabariik, et oma hinnangus tugines komisjon ekslikult asjaolule, et raskustes olevad ettevõtjad võivad vaidlusalustest meetmetest kasu saada.

26

Komisjon vaidleb Kreeka Vabariigi esimese väite esimese osa põhjendamiseks esitatud argumentidele vastu.

27

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab riigisisese meetme ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimine, et täidetud on kõik järgmised tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine ähvardama kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Lisaks tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende toime põhjal (2. juuli 1974. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, 173/73, EU:C:1974:71, punkt 27, ja 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus 3M Italia, C‑417/10, EU:C:2012:184, punkt 36).

29

Esiteks, mis puudutab liikmesriigi meetme ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimise esimest tingimust, siis otsuse nr 36579/B.1666/27/8.2007 analüüs, mis on esile toodud hagiavalduse lisas A 12, ning komisjonile Kreeka Vabariigi esitatud vastuse osad, mis on esile toodud hagiavalduse lisas A 21, näitavad, et kahjustatud territoriaalüksustes asutatud ettevõtjad võisid saada kasu võlgade ümberkujundamisest ning saada käibekapitali laene, mis ühelt poolt olid Kreeka ametiasutuste täielikult või osaliselt rahastatud intressitoetuste esemeks ning mida teiselt poolt tagas Kreeka Vabariik, ilma et laenusaajad oleksid pidanud maksma selle eest tasu.

30

Nimelt, mis puudutab intressitoetusi, siis kuna 28. augusti 1975. aasta seadusega nr 128/1975 finantssüsteemi toimimist puudutavate sätete muutmise ja täiendamise kohta (nómos 128/1975, perí tropopoiíseos kai sympliróseos diatáxeón tinon anaferoménon eis tin leitourgían tou chrimatodotikoú systímatos; FEK A 178/28.8.1975) loodud kontolt oli makstud intressi „toetusena“ täielikult või osaliselt, siis koormas see toetus tingimata Kreeka Vabariigi rahalisi ressursse, mis pealegi ei seadnud kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduse 112 põhjendatust, mille kohaselt olid nii intressitoetused kui ka riigigarantiid talle omistatavad ja riigi ressurssidest antud.

31

Mis puudutab riigigarantiid, siis Kreeka Vabariik vaidleb vastu sellele, et vaidlusaluste meetmetega selliste garantiide andmine avaldas negatiivset mõju tema ressurssidele.

32

Tuleb märkida, et abiks loetakse eelkõige mitmesuguses vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga (19. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ning komisjon vs. Prantsusmaa jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175, punkt 101).

33

Kohtupraktikast selgub, et garantii vormis antud eelised võivad tähendada riigile täiendavat kohustust (vt 19. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ning komisjon vs. Prantsusmaa jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika). Täpsemalt tähendab garantii riski võtmist, mis tavaliselt hüvitatakse kohase tasuga (vt selle kohta 3. aprilli 2014. aasta otsus kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjonC‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 65).

34

Käesoleval juhul on aga tuvastatud, et Kreeka Vabariik loobus vaidlusaluste meetmetega hõlmatud garantiide andmise eest tasu saamisest, mistõttu tema riigiressursse kahjustati.

35

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Kreeka Vabariigi argumendid, mida ei ole pealegi tõendatud ja millega püütakse näidata, et antud garantiid ei kujutanud endast riski riigi ressurssidele.

36

Nimelt kinnitas Kreeka Vabariik kohtuistungil, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 28, et tema garantiid võeti enam kui 6000000 euro ulatuses. Ta rõhutas asjaolu, et neid summasid võidakse sisse nõuda automaatselt, nagu ka maksuvõlga, mille korral võib võlgniku anda kriminaalkohtu alla, märkimata siiski, millised summad ta tegelikult tagasi oli saanud.

37

Mis puudutab konkreetselt meetmete abisaajate antud tagatisi, siis tuleb kõigepealt märkida, et kõigi laenude puhul ei olnud tagatise andmine süstemaatiliselt nõutav. Lisaks nähtub hagiavalduse lisas A 24 leiduvast dokumendist, et laenuvõtja antud tagatis tagas riigigarantii vaid 90% ulatuses selle summast, mistõttu riigil ei olnud tagatist kogu võla tagasimaksmiseks.

38

Lisaks on tõsi, et ettevõtjad, kes esitasid taotluse 100000 eurost suurema võla ümberkorraldamiseks, pidid seda põhjendama majandusliku jätkusuutlikkuse uuringuga, ning et teised ettevõtjad pidid esitama hagiavalduse lisas A 27 sisalduva tabeli, mis sisaldab muu hulgas nende varasemaid finantsandmeid 2004., 2005. ja 2006. aasta kohta ning prognoose 2007., 2008. ja 2009. aasta kohta.

39

Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 129 ja 131, ei olnud kõnealustes abikavades siiski kindlaks määratud majanduslikke kriteeriume, mis määravad kindlaks künnise, millest alates ettevõtjat ei peetud enam jätkusuutlikuks, ning seega ei saa Kreeka Vabariik väita, et antud garantiisid anti üksnes jätkusuutlikele ettevõtjatele ja et ettevõtjad, kes seda ei olnud, ei saanud neist kasu saada.

40

Eespool punktidest 29–39 nähtub, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 111 ja 112 leidis sisuliselt, et vaidlusalused meetmed kujutasid endast rahalist kohustust Kreeka Vabariigile.

41

Mis puudutab teiseks eelise kriteeriumi, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi loetakse riigiabiks sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaaja ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks (vt 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post, C‑399/08 P, EU:C:2010:481, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Eelkõige tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et laenusaaja, kelle laenule liikmesriigi avalik‑õiguslik asutus annab garantii, nagu ka see, kes saab garantii, ilma et ta peaks vastusooritusena maksma komisjonitasu, saab üldjuhul eelise, kuna tema finantskulud on väiksemad kui need, mida ta oleks pidanud kandma, kui ta oleks pidanud hankima samasuguse rahastamise ja samasuguse garantii turuhinnaga (vt 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhul võimaldas Kreeka Vabariigi sekkumine kahjustatud piirkondade ettevõtjatel saada kas täielikult või osaliselt subsideeritud intressiga laene või garantiisid, mida neile ettevõtjatele anti, ilma et nad oleksid pidanud maksma komisjonitasu, ning mida nad ei oleks saanud ilma riigi sekkumiseta.

44

Kreeka Vabariik väidab siiski sisuliselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist eelisega ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Täpsemalt rõhutab ta, et kuna vaidlusalused meetmed võeti turukriisi kontekstis, tulenevad need riigi ühiskondlikust vastutusest ning et selle olukorra tõttu vastavad need pikaajalise majandusliku otstarbekuse kriteeriumile, mistõttu oleksid kõik sarnases olukorras olevad eraettevõtjad saanud tegutseda samal viisil. Kõikide nende kaalutluste põhjal väidab Kreeka Vabariik, et selliseid meetmeid võib pidada tavapärastel turutingimustel võetud meetmeteks.

45

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

46

Nimelt tuleb rõhutada, et mõiste „tavapärased turutingimused“, mida kasutatakse eelise olemasolu tuvastamisel, viitab ettevõtja võimalusele saada turul sama eelis, mida ta saab abist, mitte hinnangule selle kohta, kas turg toimib tavapäraselt või on kriisiolukorras (vt selle kohta 5. veebruari 2015. aasta kohtumäärus Kreeka vs. komisjon, C‑296/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:72, punkt 34).

47

Mis tahes vastupidine tõlgendus tooks kaasa eelise olemasolu kindlaksmääramise abi põhjuse või eesmärgi alusel, mis kahjustaks eelise mõiste objektiivset laadi ning järelikult ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamist (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑52/12, ei avaldata, EU:T:2014:677, punktid 66 ja 67).

48

Lisaks tuleb märkida, et Kreeka Vabariik ei väida, et ta tegutses käesolevas asjas eraettevõtjana, ning ta ei vaidle vastu sellele, et ta tegutses avaliku võimu kandjana. Ta püüab pigem väita, et eraettevõtja oleks võinud tegutseda võimalikult lähedases olukorras temasarnaselt, võtmata arvesse asjaolu, et ta tegutses avaliku võimu kandjana.

49

Ükski ELTL artikli 107 lõike 1 säte ei vabasta riigiabiks kvalifitseerimisest abi, mille liikmesriik on andnud avaliku võimu teostamise raames, kuid mis vastab pikaajalise majandusliku otstarbekuse kriteeriumile või tuleneb tema ühiskondlikust vastutusest, kusjuures neid kaalutlusi võib arvesse võtta meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel ELTL artikli 107 lõigete 2 ja 3 alusel (vt selle kohta 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punktid 63 ja 75).

50

Kreeka Vabariik ei saa järelikult tugineda majandusliku otstarbekuse kriteeriumile, et kvalifitseerida tavapärasteks turutingimused, milles vaidlusalused meetmed võeti, ja järeldada, et need meetmed ei anna abisaajatele eelist.

51

Eespool punktidest 41–50 tuleneb, et Kreeka Vabariik ei ole suutnud kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse põhjendusi 113–116, mille kohaselt komisjon sisuliselt leidis esiteks, et vaidlusaluste meetmete abisaajad olid neist kasu saanud, samas kui nad ei oleks saanud neid tavapärastel turutingimustel, st ilma riigi sekkumiseta, ning teiseks, et ei tulnud analüüsida, kas turg toimis tavapäraselt või oli kriisiolukorras, et lõpuks järeldada, et nimetatud meetmed kujutavad endast eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

52

Kolmandaks, mis puudutab tingimust, mille kohaselt peab eelis olema valikuline, siis väidab Kreeka Vabariik, et vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 118 märgitule ei ole valikulisuse kriteerium käesoleval juhul täidetud, kuna vaidlusalused meetmed võeti kõikide kahjustatud territoriaalüksustes asutatud ettevõtjate jaoks ning need ettevõtjad olid teistsuguses õiguslikus ja faktilises olukorras kui teistes territoriaalüksustes asutatud ettevõtjad.

53

Kreeka Vabariik vaidlustab vaidlusaluste meetmete valikulisuse, väites, et nende meetmete esemeks olevates piirkondades asutatud ettevõtjate ja nende ettevõtjate vahel, kellele neid meetmeid ei kohaldatud, erinev kohtlemine on põhjendatud asjaoluga, et erinevalt teisena nimetatutest asusid esimesed 2007. aasta tulekahjudest kahjustatud piirkondades ning pidid taastama majandusliku taseme, mis neil oli enne seda sündmust.

54

Nende kahe ettevõtjate kategooria eristamine on seega põhjendatud asjaoluga, et mõlemasse kategooriasse kuuluvad ettevõtjad on faktilises ja õiguslikus mõttes võrreldamatus olukorras, kuna sisuliselt kandsid nende tulekahjude tõttu kahju kõik kahjustatud territoriaalüksustes asutatud ettevõtjad.

55

Seetõttu vaidleb Kreeka Vabariik vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 118 sisalduvale lausele, mille kohaselt tulekahjud on osa majandusriskist, millega iga ettevõtja võib kokku puutuda. Kohtuistungil esitas Kreeka Vabariik selle argumendi, üritades tõendada, et 2007. aasta tulekahjude põhjustatud kohaliku majanduse süsteemset häiret arvestades on vaidlusalused meetmed põhjendatud selle süsteemi olemuse või ülesehitusega, millesse need meetmed kuuluvad, esitamata muid täpsustusi.

56

Tuleb märkida, et meetmed, millega antakse eeliseid ainult teatavatele äriühingutele, mis on kindlaks määratud nende asukoha järgi, on a priori valikulised (vt selle kohta 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punkt 23, ja 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punktid 60 ja 61).

57

Välja arvatud juhul, kui abi on andnud riigisisesed territoriaalüksused, kellel on oma pädevuse piires piisav menetluslik ja finantsautonoomia, või riigi osalusega äriühing, kes määrab kindlaks oma kaupade või teenuste kasutamise tingimused, on kohaldatav võrdlusraamistik üleriigiline raamistik ja sellise meetme valikulisuse hindamine, mida kohaldatakse liikmesriigi territooriumi ühes osas asutatud ettevõtjate suhtes, toimub võrdluses selle liikmesriigi ettevõtjatega. Nimelt võib eelis, mida antakse vaid liikmesriigi territooriumi ühes osas asutatud ettevõtjatele, olla tõepoolest valikuline meede, kuna see soodustab teatud ettevõtjaid võrreldes teistega selles riigis (vt selle kohta 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punkt 23; 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punktid 56–58, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punktid 60–66).

58

Käesolevas asjas võisid kahjustatud territoriaalüksustes asuvad ettevõtjad saada kasu vaidlusalustest meetmetest. Kuna aga ühelt poolt on eespool punktis 57 nimetatud asjaolude kohaselt võrdlusraamistik, mida tuleb vaidlusaluste meetmete valikulisuse hindamisel arvesse võtta, üleriigiline raamistik, mitte kahjustatud territoriaalüksuste raamistik, ning teiselt poolt ei saanud Kreeka Vabariigi teistes territoriaalüksustes asutatud ettevõtjad neist meetmetest kasu saada, siis tuleb tõdeda, et neist meetmetest ei saanud vahet tegemata kasu saada kõik liikmesriigi territooriumil asutatud ettevõtjad ja et järelikult on need meetmed piirkondlikul tasandil valikulised.

59

Lisaks välistaks valikulisuse eitamine üksnes taotletava eesmärgi alusel, milleks on tulekahjudega seotud kahju hüvitamine ja kahjustatud territoriaalüksuste majanduse taastamine, a priori mis tahes võimaluse kvalifitseerida 2007. aasta tulekahjudest puudutatud piirkondades asutatud ettevõtjatele antud eeliseid „valikulisteks eelisteks“. Nimelt piisaks selleks, et abimeedet käsitataks üldmeetmena, mis ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, sellest, kui liikmesriigi ametiasutused viitavad abimeetme vastuvõtmisega taotletavate eesmärkide õiguspärasusele (vt 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑52/12, ei avaldata, EU:T:2014:677, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Järelikult, kui järgitaks sellist lähenemisviisi, ei oleks meede, mis – nagu käesolevas asjas – taotleb eesmärki heastada loodusõnnetusest puudutatud ettevõtjate olukord, põhimõtteliselt valikuline ja jääks kohe ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalast välja, mille tõttu kaotaks ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b ette nähtud erand oma sisu.

61

Just selles kontekstis tulebki tõlgendada eespool punktis 55 mainitud lauset.

62

Nimelt soovis komisjon selle lausega täheldada, et asjaolu, et ettevõtjad kandsid 2007. aasta tulekahjude tõttu kahju, ning Kreeka Vabariigi soov seada ettevõtjad majanduslikku olukorda, milles nad olid enne tulekahju, ei ole piisavad, et asuda seisukohale, et vaidlusalused meetmed ei andnud neist abisaajatele konkreetset eelist ega kujuta endast seetõttu riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

63

Selle kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei hõlma riigiabi mõiste riigipoolseid meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja seega a priori valikulisi meetmeid, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad (vt 21. juuni 2012. aasta kohtuotsus BNP Paribas ja BNL vs. komisjon, C‑452/10 P, EU:C:2012:366, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Toimiku materjalid ja argumendid, mille Kreeka Vabariik kohtuistungil esitas, näitavad kõigest seda, et vaidlusaluste meetmete eesmärk oli vastata täpselt tagajärgedele, mis olid seotud kahjustatud territoriaalüksustes toimunud tulekahjudega, iseloomustamata siiski nendele meetmetele vastavat süsteemi. Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mille möönmist Kreeka Vabariik soovib saavutada, ei tõenda need kuidagi, et nende meetmetega kehtestatud erinev kohtlemine tulenes selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuulusid, ning seega ei olnud nendega antud eelised konkreetsed.

65

Sellest tuleneb, et komisjon ei rikkunud õigusnormi ega teinud hindamisviga, kui ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 117 ja 118 leidis, et vaidlusalused meetmed on valikulised eelkõige seetõttu, et eelised, mida need abisaajatele andsid, olid territoriaalselt piiratud ja neid ei kohaldatud kõigile Kreeka territooriumil asutatud ettevõtjatele.

66

Neljandaks väidab Kreeka Vabariik statistilistele andmetele tuginedes, et vaidlusalused meetmed ei kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonuta konkurentsi.

67

Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas abi võib kahjustada seda kaubandust ja moonutada konkurentsi (vt 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 134 ning seal viidatud kohtupraktika).

68

Lisaks, nagu on selgitatud eespool punktides 59 ja 60, ei saa vaidlusaluste meetmete hüvituslik laad välistada nende abi laadi, mistõttu ei saa nõustuda Kreeka Vabariigi argumendiga, et vaidlusaluste meetmete eesmärk on taastada olukord enne 2007. aasta tulekahjusid.

69

Statistilised andmed, millele Kreeka Vabariik tugineb, puudutavad sisemajanduse koguprodukti ja lisandväärtust kahjustatud territoriaalüksustes kõigis häiritud majandustegevustes. Seega ei ole need andmed veenvad osas, mis puudutab täpsemalt nende ettevõtjate olukorda, kes tegutsevad majandussektoris, mida vaidlustatud otsus puudutab.

70

Sellest tuleneb, et sõltumata küsimusest, kas on lubatav, et liikmesriik tõendab statistiliste andmetega ex post, et kaubandust ei ole kahjustatud ega konkurentsi moonutatud, ei tõenda need statistilised andmed, millele Kreeka Vabariik tugineb, et vaidlusaluste meetmetega hõlmatud ettevõtjate kaubandust ei ole kahjustatud.

71

Lõpuks, mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et raskustes olevad ettevõtjad jäeti vaidlusalustest meetmetest välja, siis lisaks eespool punktides 37–39 mainitud asjaoludele piisab, kui tõdeda, nagu märgib komisjon, et sellel asjaolul ei ole tähtsust küsimuse puhul, kas vaidlusalused meetmed võisid kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi.

72

Eelnevast tuleneb, et Kreeka Vabariik ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduste 122 ja 123 põhjendatust, milles on sisuliselt märgitud, et sõltumata vaidlusaluste meetmetega taotletavast eesmärgist – kuna nende meetmete abisaajad oleksid tavaliselt pidanud ise kandma 2007. aasta tulekahjude tõttu tekkinud kahju kulusid ning kuna nad tegutsesid põllumajandussaaduste ja metsandussektori väga konkureerival turul, mis on ühe liikmesriigi ettevõtjaid soodustavate meetmete suhtes tundlikud sektorid, ja kuna käesoleval juhul võisid kõnealused meetmed moonutada konkurentsi siseturul ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust – kujutavad need meetmed endast riigiabi.

73

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

74

Esimese väite teises osas väidab Kreeka Vabariik, et vaidlustatud otsuses on tehtud fakti- ja põhjendamisvigu.

75

Kreeka Vabariik väidab, et komisjon ei võtnud arvesse kõiki asjakohaseid andmeid.

76

Eelkõige ei võtnud komisjon piisavalt arvesse 2007. aasta tulekahjude tõsidust, mistõttu oli vaja võtta erakorralisi meetmeid, ning Kreeka Vabariigi kohustust järgida pikaajalist majanduspoliitikat. Selle asemel piirdus komisjon sellega, et märkis stereotüüpselt, et 2007. aasta tulekahju võib kvalifitseerida „tavapäraseks äririskiks“. Seega on vaidlustatud otsuses tehtud faktiviga ja selle suur puudus on põhjenduse puudumine, mis on seda kahjulikum, et komisjonil on selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus.

77

Lisaks jättis komisjon kõrvutamata ühelt poolt 2007. aasta tulekahjude põhjustatud olukorra tõsiduse ja teiselt poolt riigisisesed õigusnormid, mis on vastu võetud selleks, et minimeerida selle mõju Kreeka Vabariigi rahalistele ressurssidele, võimaldades samal ajal majanduse käivitamist ja maksutulu kogumist.

78

Komisjon vaidleb Kreeka Vabariigi argumentidele vastu.

79

Mis puudutab väidetavat põhjenduste puudumist, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab põhjendus vastama asjasse puutuva akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjusi mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Samuti tuleb põhjendamise nõuet hinnata juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuivõrd küsimust, kas õigusakti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, ei tule hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning puudutatud valdkonda reguleerivate õigusaktide kogumist (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Veel tuleb lisada, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavuse küsimusest, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjuste formaalset väljendamist, millele otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhistatust, mis võib olla piisav ka valede põhjenduste korral. Sellest järeldub, et akti sisulise põhjendatuse vaidlustamiseks esitatud etteheited ja argumendid on põhjenduse puudumise või põhjenduse ebapiisavusele rajaneva väite raames asjakohatud (vt 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus EKETA vs. komisjon, C‑274/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:853, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Nagu on märgitud eespool punktides 52–65, võimaldab vaidlustatud otsuse põhjenduste 110, 116, 118, 119 ja 123 sõnastus aru saada, et komisjon lükkas tagasi Kreeka Vabariigi argumendi 2007. aasta tulekahjude erakorralise olukorra kohta eelkõige ja sisuliselt seetõttu, et ta leidis ühelt poolt, et nende meetmetega taotletavat eesmärki ei oleks tulnud arvesse võtta ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ning teiselt poolt said sõltumata nendest asjaoludest vaidlusaluste meetmete abisaajad kasu valikulisest eelisest, kuna nad ei oleks saanud neid tavapärastes turutingimustes.

83

Lisaks, nagu on märgitud eelkõige eespool punktides 31–39, 41–43 ja 51, võimaldab vaidlustatud otsuse põhjenduste 127, 129, 131 ja 132 sõnastus mõista, et riigigarantiiga seotud meetmete puhul leidis komisjon, et need meetmed kujutavad endast riigiabi, kuna eelkõige ja sisuliselt ei pidanud ühelt poolt garantii saanud võlgnik Kreeka Vabariigile süstemaatiliselt andma neid tagatisi, need meetmed lepiti kokku, ilma et nende abisaaja oleks pidanud maksma riigi võetud riski eest tasu, ning teiselt poolt ei olnud Kreeka Vabariik põhjendanud sellise sätte olemasolu, mis jättis raskustes olevad äriühingud nende meetmete kohaldamisest välja.

84

Eespool punktidest 82 ja 83 tuleneb seega, et komisjon esitas vaidlustatud otsuses piisavalt põhjusi, miks ta lükkas tagasi nii Kreeka Vabariigi argumendid 2007. aasta tulekahjude erakorralise olukorra kohta kui ka need, mis puudutavad riigigarantiide osas laenusaajate antud lisatagatisi ja raskustes olevate ettevõtjate väljajätmist.

85

Lõpuks, mis puudutab Kreeka Vabariigi argumente, mille kohaselt komisjon jättis tähelepanuta ühelt poolt pikaajalise majanduspoliitika elluviimise pädevuse olulisuse ja teiselt poolt vaidlusaluste meetmete majandusliku otstarbekuse ja faktiliste asjaolude kaalumise olulisuse, siis tuleb tõdeda, et need argumendid on lisaks sellele – et need kattuvad esimese väite esimeses osas esitatud argumentidega, mis on tagasi lükatud osas, milles nendega vaidlustatakse akti põhjendatus –, põhjenduse puudumise või ebapiisava põhjenduse väite puhul eespool punktis 81 esitatud kohtupraktika kohaselt ebaolulised.

86

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

87

Teises väites, mis on esitatud teise võimalusena, väidab Kreeka Vabariik, et asjaomased abikavad on siseturuga kokkusobivad ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel.

88

Selle kohta väidab ta esimesena, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 62 ja 63 vääralt, et vaidlusalused meetmed võeti ilma otsese seoseta 2007. aasta tulekahjude tõttu tekkinud kahjuga, kuigi kõik kahjustatud territoriaalüksustes asuvad ettevõtjad olid kannatanud kahju, millel on otsene põhjuslik seos 2007. aastal puhkenud tulekahjudega, kuna põllumajandussaaduste töötlemise ja turustamise tegevus nendes territoriaalüksustes täielikult peatus. Seda tunnistasid ka Euroopa Liidu institutsioonide esindajad.

89

Kreeka Vabariik väidab teisena, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 64 ja 146 esitatud komisjoni hinnang on väär, kuna ta ei võtnud üldse arvesse asjaolu, et vaidlusalused meetmed ei olnud üksikmeetmed, vaid abikavad, ning et seetõttu ei tule neid analüüsida rangete tsiviilõiguslike kriteeriumide alusel, mis on kahju hüvitamise aluseks.

90

Igal juhul on ilmne, et käesolevas asjas ei tulnud arvesse võtta mitte üksnes asjaolusid, mis ei võimaldanud täpselt hinnata ettevõtjatele tekitatud kahju, vaid ka seda, et vaidlusalused meetmed ei saanud kunagi hüvitada kahjustatud aladel asuvatele ettevõtjatele tegelikult tekitatud kahju, sõltumata asjaolust, et 2007. aasta tulekahjud ei kahjustanud otseselt nende ettevõtjate tootmisvahendeid.

91

Kreeka Vabariik järeldab sellest, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada õigusnormi rikkumise ja põhjenduste puudumise tõttu.

92

Komisjon vaidleb Kreeka Vabariigi argumentidele vastu.

93

Selle kohta tuleb märkida, et kuivõrd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b kujutab erandit ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu, tuleb seda tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑278/00, EU:C:2004:239, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

See kitsas tõlgendus ei tähenda siiski, et erandi määratlemiseks kasutatud termineid peaks tõlgendama nii, et erandi toime kaob. Nimelt peab erandi tõlgendamine olema kooskõlas erandi eesmärkidega (vt selle kohta analoogia alusel 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Fastweb, C‑19/13, EU:C:2014:2194, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Lisaks võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel korvata vaid sellist ebasoodsat olukorda, mille on otseselt põhjustanud loodusõnnetused või muud erakorralised sündmused (vt 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Sellest järeldub, et isegi abikava puhul, nagu käesolevas asjas, peavad selleks, et saaks kohaldada ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b ette nähtud erandit, olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab esinema otsene seos loodusõnnetusest põhjustatud kahju ja riikliku toetuse vahel, ning teiseks tingimus, et asjasse puutuvatele tootjatele tekkinud kahju peab olema võimalikult täpselt hinnatud (11. novembri 2004. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑73/03, ei avaldata, EU:C:2004:711, punkt 37).

97

Käesolevas asjas nähtub nii Kreeka Vabariigi kirjalikest menetlusdokumentidest kui ka kohtuistungil esitatud avaldustest, et vaidlusaluseid meetmeid rakendati ilma, et abisaajad oleksid pidanud tõendama põhjusliku seose olemasolu tekkinud kahju ja 2007. aasta tulekahjude vahel.

98

Nimelt, lähtudes põhimõttest, et ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b ei nõua sellise abikava puhul nagu käesolevas asjas põhjusliku seose tõendamist tsiviilõiguse tähenduses tekkinud kahju ja makstud summa vahel, leidis Kreeka Vabariik, et selle artikli kohaselt on tal õigus seada vaidlusaluste meetmete saamise tingimuseks üksnes see, et nimetatud meetmete saaja tegevuskoht asub mõnes kahjustatud territoriaalüksuses, kuivõrd kõik nendes üksustes asuvad ettevõtted olid 2007. aasta tulekahjude tõttu kahju kannatanud.

99

On selge, et ainuüksi asukoha tõendamine kahjustatud omavalitsusüksustes ei võimalda iseenesest kontrollida, ega võetud meetmete summa ei ületanud meetmete alusel abisaajatele toimunud loodusõnnetuse tõttu tegelikult tekkinud kahju suurust ning seega võimalikku ülemäärast hüvitamist.

100

Lisaks kinnitas Kreeka Vabariik kohtuistungil, et ei saa välistada, et vaidlusaluseid meetmeid anti ka kahjustatud omavalitsusüksustes asuvatele ettevõtjatele, ilma et neile oleks 2007. aasta tulekahjude tõttu kahju tekkinud.

101

Seega, kuna Kreeka Vabariik ei ole tõendanud, et ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b kohaldamise kaks tingimust, mida on meenutatud eespool punktis 96, on täidetud, ei saa ta komisjonile ette heita, et ta ei kohaldanud vaidlustatud otsuses selles artiklis ette nähtud erandit.

102

Lisaks ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust asjaolu, et liidu esindajad võisid viidata sellele, et 2007. aasta tulekahjud kujutavad endast enneolematuid sündmusi või et tuli rakendada kõiki kahju kannatanud isikute ja kohaliku majanduse kasuks kasutatavaid vahendeid.

103

Nimelt ei saa sellised avaldused õigustada seda, et vaidlusalused meetmed ei vasta ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimustele, mida on meenutatud eelkõige eespool punktis 96.

104

Seda järeldust ei sea kahtluse alla väidetav erakorraline seisukord, milles Kreeka Vabariik pidi võtma vaidlusalused meetmed, ega ka liidu institutsioonide esindajate tunnustatud kahju ulatus.

105

Seoses väidetava erakorralise seisukorraga tuleb märkida, et Kreeka Vabariik ei põhjenda, miks tal oli täiesti võimatu hinnata 2007. aasta tulekahjude tõttu tegelikult tekkinud kahju suurust. Pealegi oleks see vastuolus Kreeka Vabariigi väidetega, mida kinnitati kohtuistungil ja mille kohaselt viis ta vaidlusaluste meetmete taotluste esitamise ajal nende ettevõtjate kohta, kellele ta oma garantii andis, läbi ammendavad majandusuuringud, et kontrollida nende jätkusuutlikkust.

106

Mis puudutab loodusõnnetuse ulatust, siis tuleb kõigepealt märkida, et liidu esindajate avaldused, millega tunnustatakse katastroofi olulisust või mis näitavad, et tuleb rakendada kõiki kahju kannatanud isikute ja kohaliku majanduse kasuks kasutatavaid vahendeid, ei võimalda jätta vaidlusaluste meetmete suhtes kohaldamata ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimusi.

107

Edasi tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et üldised summad, millele Kreeka Vabariik tugineb, on tõesed, see tähendab üle 2 miljardi euro suurune kahju kogusumma ning põllumajandussektori puhul abi summas 154 miljonit eurot, ei saa selliste summade mainimine tõendada, et abisaajatele antud abi summa võrdus tegelikult selle summaga, mis vastab 2007. aasta tulekahjude tõttu neile isiklikult tekkinud kahjule.

108

Sellest tuleneb, et komisjon ei rikkunud õigusnormi ega teinud asjaolude hindamisel viga, kui – pärast seda, kui komisjon oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 meelde tuletanud, et ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b on esitatud nõue, et antud abi ja kõnealuse loodusõnnetuse tõttu selle abi saajatele tekkinud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos – leidis ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–64 ja 146 sisuliselt, et vaidlusaluste meetmete andmise kava ei võimaldanud tuvastada, et neist meetmetest on tegelikult kasu saanud ettevõtjad, kellele 2007. aasta tulekahjude tõttu kahju tekkis, ega ka seda, et selle abi summa vastaks tekkinud kahju omale, kuna kõnealused kavad ei sisaldanud mingit metoodikat, millega oleks võimalikult täpselt hinnatud tulekahjude tõttu tekkinud kahju, ega määranud kindlaks abikõlblikke kulusid selle kahju alusel.

109

Lõpuks, kuna vaidlustatud otsuse põhjenduste 62–64 ja 146 lugemisel on võimalik mõista põhjuseid, miks komisjon leidis, et vaidlusalused meetmed ei vasta ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b ette nähtud erandiga kehtestatud nõuetele, siis tuleb jätta rahuldamata taotlus tuvastada põhjenduse puudumine komisjoni keeldumise kohta kohaldada seda artiklit käesoleva juhtumi asjaoludele.

110

Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

111

Esimese väite kolmandas osas viitab Kreeka Vabariik õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele.

112

Kolmas väide on jagatud kahte ossa.

113

Kolmanda väite esimeses osas väidab Kreeka Vabariik kõigepealt sisuliselt, et komisjoni volitused vaidlusaluse abi tagasinõudmisel on vastuolus nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja möödumisega. Kreeka Vabariik märgib seejärel, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu ebamõistliku tähtaja jooksul ja rikkus sellega hea halduse põhimõtet. Lõpuks väidab ta, et komisjon ei määratlenud vaidlusaluste meetmete abisaajaid oma avaldatud arvamuses, mis sisaldas ettepanekut esitada märkusi abikavade läbivaatamise kohta, et järeldada sellest, et komisjon rikkus õiguskindluse põhimõtet ja kaitseõigusi. Kolmanda väite teises osas väidab Kreeka Vabariik, et tagasinõudmise korraldus on vastuolus proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttega.

114

Kuna esimese väite kolmandas osas käsitletud argumendid õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta kattuvad kolmanda väite esimeses osas esitatutega, tuleb neid analüüsida koos.

115

Mis puudutab esimesena abi tagasinõudmise aegumistähtaega, siis väidab Kreeka Vabariik, et vaidlustatud otsuse 2019. aastal vastu võtmise ja 2007. aastal toimunud vaidlusaluste abikavade vastuvõtmise vahele jääb enam kui kümme aastat, mistõttu on käesolevas asjas kohaldatav määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud aegumine.

116

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 on sätestatud, et komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. See tähtaeg on kohaldatav ainult suhetele komisjoni ja selle institutsiooni tagasinõudmise otsuse adressaadist liikmesriigi vahel (30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Nelson Antunes da Cunha, C‑627/18, EU:C:2020:321, punkt 33).

117

Kohtupraktika kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema abisaajale abi andmise hetkest, mitte abikava vastuvõtmise kuupäevast. Aegumistähtaja arvutamisel tuleb abi lugeda abisaajale antuks alles kuupäeval, mil see abisaajale tegelikult anti (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punktid 81 ja 82).

118

Käesolevas asjas anti abi kõnealuste abikavade alusel ajavahemikus 27. augustist 2007 kuni 31. detsembrini 2010.

119

Neil asjaoludel hakkas aegumistähtaeg kulgema kõige varem 27. augustil 2007, mida möönsid nii Kreeka Vabariik kui ka komisjon kohtuistungil.

120

Mis puudutab aegumistähtaja katkemist, millest määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 kohaselt hakkab kulgema uus aegumistähtaeg, siis tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt kohustab selle määruse artikli 12 lõige 2 koostoimes sama määruse artikli 2 lõikega 2 ja artikli 5 lõikega 2 liikmesriiki esitama kogu teabe, mis on vajalik, komisjoni vastava nõude alusel ja tema antud tähtaja jooksul. Nimelt teatab komisjon liikmesriigile teabenõude saatmisega, et tema käsutuses on teave ebaseadusliku abi kohta ja et see abi tuleb vajaduse korral tagastada (10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Département du Loiret vs. komisjon, T‑369/00, EU:T:2003:114, punkt 81).

121

Seega ei ole teabenõude lihtsuse tagajärg see, et see kaotaks oma õigusmõju kui meede, mis võib katkestada määruse 2015/1589 artiklis 17 sätestatud aegumistähtaja sõltumata sellest, et sellest nõudest ei ole abisaajatele teatatud (vt selle kohta 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Scott vs. komisjon, C‑276/03 P, EU:C:2005:590, punkt 32, ja 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Département du Loiret vs. komisjon, T‑369/00, EU:T:2003:114, punkt 82).

122

Käesolevas asjas on selge, et pärast seda, kui komisjon sai 22. juulil 2014 kaebuse, saatis ta 25. juulil 2014 kirja, mis viitas eelkõige majandus- ja rahandusministri otsusele nr 36579/B.1666/27-8-2007 ning asemajandus- ja rahandusministri otsusele nr 2/54310/0025/13.09.2007. Selles kirjas palus komisjon Kreeka ametiasutustel kõigepealt edastada talle kogu teave, mis on vajalik nende meetmete ELTL artiklitega 107 ja 108 kokkusobivuse hindamiseks, seejärel teavitada teda sellest, kas vaidlusalustest meetmetest olid kasu saanud muud ettevõtjad kui Sogia Ellas ja need, kes tegutsevad põllumajandus- ja metsandussektoris, ning lõpuks teatada talle olenevalt olukorrast makstud abisummast.

123

Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida võis mõista Kreeka Vabariik, ei ole uurimise eset uurimismenetluse käigus muudetud.

124

Nimelt olid 25. juuli 2014. aasta kirjas kõne all kaks eespool punktis 122 nimetatud otsust, mida on uuesti mainitud nii ELTL artikli 108 lõike 2 alusel märkuste esitamise ettepanekus kui ka vaidlustatud otsuses. Lisaks ei piirdunud vaidlusaluste meetmete adressaatide nimekiri kunagi Sogia Ellasega, kuna alates menetluse algatamise kirjast küsis komisjon Kreeka Vabariigilt, kas nendest meetmetest said kasu teised ettevõtjad, ja kuna ELTL artikli 108 lõike 2 kohases ettepanekus esitada märkusi viidati teistele võimalikele abisaajatele põllumajandus- ja metsandussektoris.

125

Igal juhul, kuna – nagu on märgitud eespool punktis 116 – määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaeg on kohaldatav üksnes suhetele komisjoni ja tagasinõudmise otsuse adressaadiks oleva liikmesriigi vahel, tuleb tagasi lükata Kreeka Vabariigi argument, et komisjoni õigus abi tagasi nõuda on aegunud muude ettevõtjate kui Sogia Ellase suhtes, kuna see ei saa olla edukas.

126

Sellest tuleneb, et 25. juuli 2014. aasta kiri, millega komisjon saatis Kreeka Vabariigile teabenõude, milles ta teatas, et tal on teave ebaseadusliku abi kohta ja et see abi tuleb vajaduse korral tagastada, katkestas määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja.

127

Lisaks, arvestades asjaolu, et aegumistähtaja kulgemine katkes 25. juulil 2014, tuleb tõdeda, et komisjoni pädevus abi tagasinõudmise valdkonnas ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, s.o 7. oktoobril 2019, aegunud.

128

Mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, et asjaolu, et aegumistähtaja katkemisest hakkab uuesti kulgema kümneaastane tähtaeg, võimaldab komisjonil menetlust lõputult jätkata, siis piisab, kui esiteks märkida, et käesolevas asjas ei jätkanud komisjon menetlust lõputult, ja teiseks ei ole Kreeka Vabariik vastuväite esitamisega tõstatanud määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 õigusvastasust.

129

Sellest tuleneb, et Kreeka Vabariigi argumendid selle kohta, et komisjonil puudub määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaja möödumise tõttu pädevus vaidlusalune abi tagasi nõuda, tuleb tagasi lükata.

130

Teisena, mis puudutab Kreeka Vabariigi argumente, mille kohaselt võeti vaidlustatud otsus vastu ebamõistliku aja jooksul, mis kujutab endast hea halduse põhimõtte rikkumist, siis tuleb märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et kui abi on antud sellest teatamata, siis tingib komisjoni viivitus kontrollivolituste kasutamisel ja asjaomase abi tagasinõudmise määramisel selle tagasinõudmiseks kohustava otsuse õigusvastasuse üksnes erakorralistel juhtudel, mis seisnevad komisjoni ilmselges tegevusetuses või tema hoolsuskohustuse ilmses rikkumises (22. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Salzgitter, C‑408/04 P, EU:C:2008:236, punkt 106).

131

Käesoleval juhul on selge, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluse kestus tuleneb peamiselt asjaolust, et Kreeka Vabariik ei teatanud neist kavadest ja et nende olemasolust teatati komisjonile alles seitse aastat pärast 2007. aasta tulekahjude toimumist.

132

Sellega seoses tuleb märkida, et niipea kui komisjon sai 22. juulil 2014 kaebuse, algatas ta uurimismenetluse, saates 25. juulil 2014 Kreeka ametiasutustele kirja, et saada teavet eeldatava abi kohta.

133

Pärast kirjavahetust Kreeka Vabariigiga, millest viimane kiri pärines 11. veebruarist 2016, võttis komisjon 17. mail 2016 vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse.

134

Lõpuks võttis komisjon 7. oktoobril 2019 vastu vaidlustatud otsuse pärast kirjavahetust Kreeka Vabariigiga, millest viimane kiri pärines 21. veebruarist 2018.

135

Kuigi vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluse viimast etappi ei iseloomusta eriline kiirus, ei saa 2014. aasta ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahel aset leidnud sündmuste ajalist järjestust arvestades komisjonile ette heita ülemäärast viivitamist või hooletust haldusmenetluse käigus, mis iseloomustaks tema hoolsuskohustuse rikkumist.

136

Sellest tuleneb, et mõistliku aja ületamist ja seega hea halduse põhimõtte rikkumist puudutavad argumendid tuleb tagasi lükata.

137

Kolmandana, mis puudutab argumente asjaolu kohta, et komisjoni avaldatud teatis, mis sisaldas ettepanekut esitada oma märkused asjaomaste abikavade läbivaatamise kohta, tekitas vale mulje, nagu see oleks seotud üksnes Sogia Ellasele antud abiga, ning et seetõttu rikkus see institutsioon õiguskindluse põhimõtet ja kaitseõigusi, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 108 lõike 2 kohaselt teeb komisjon oma otsuse „pärast asjasse puutuvatelt isikutelt selgituste küsimist“. Määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 kohaselt tehakse ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses asjaomasele liikmesriigile ja teistele huvitatud pooltele ettepanek esitada märkusi määratud tähtaja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud.

138

ELTL artikli 108 lõiget 2 käsitlevast kohtupraktikast nähtub, et see säte ei nõua isiklikku teavitamist ja et selle ainus eesmärk on teha komisjonile ülesandeks tagada, et kõiki potentsiaalselt asjasse puutuvaid isikuid on teavitatud ning neile antakse võimalus esitada selle kohta oma märkused. Neil asjaoludel on Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamine sobiv ja piisav vahend, et anda kõigile huvitatud isikutele teada menetluse algatamisest (vt 9. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑150/12, ei avaldata, EU:T:2014:191, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Just selles kontekstis, st selleks, et teada saada, kas tagasinõutava abi saajatelt võib tõepoolest nõuda haldusmenetluse käigus märkuste esitamist, tuleb uurida Kreeka Vabariigi argumenti, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses rikutud õiguskindluse põhimõtet, kaitseõigusi ja hea halduse põhimõtet, kuna Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teade jätab vale mulje, et vaid Sogia Ellas on eeldatava abikava alusel abisaaja.

140

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Kreeka Vabariik ei väida, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsus ise jätaks selle vale mulje. Nimelt piirdub Kreeka Vabariik oma argumentides sellega, et kritiseerib Euroopa Liidu Teatajas selle otsuse avaldamisega samal ajal avaldatud teatist.

141

Seejärel on tõsi, et teatis viitab „abi[le] ettevõtjale Sogia Ellas SA“, lisades kreekakeelses redaktsioonis ladina tähtedes „et al.“, mistõttu – nagu väidab Kreeka Vabariik – võib see pealkiri tõepoolest jätta mulje, et uuritav abi puudutab üksnes Sogia Ellast.

142

Siiski nähtub teatise juurde kuuluva kokkuvõtte lõigust 1, et esialgse uurimise tulemusel jõudis komisjon järeldusele, et „abi oleks võinud anda ka teistele põllumajanduse ja metsanduse sektori ettevõtjatele“. Sama kokkuvõtte lõikes 2 tuletatakse meelde abikavade õiguslikke aluseid ja märgitakse, et abi anti Kreeka 2007. aasta tulekahjudest kahjustatud piirkondades asutatud ja tegutsevatele ettevõtjatele.

143

Võttes aga arvesse, et teatis, sealhulgas selle hulka kuuluv kokkuvõte, on vaid kahe lehekülje pikkune, võib hoolikalt ettevõtjalt mõistlikult nõuda sellise dokumendi uurimist, mis eespool punktis 142 mainitud asjaoludele viidates toob esile, et ettepanek märkuste esitamiseks ei piirdunud üksnes Sogia Ellasega, vaid hõlmas kõiki kahjustatud territoriaalüksustes asutatud tootjaid, kes olid seda abi saanud.

144

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vastavalt eespool punktis 138 viidatud kohtupraktikale teavitati hoolsat ettevõtjat, kes oli kõnealustest abikavadest kasu saanud, teatisega ametliku uurimismenetluse algatamise kohta Euroopa Liidu Teatajas piisavalt, et teda saaks pidada sellest otsusest huvitatud pooleks.

145

Kohtuistungil kinnitas Kreeka Vabariik muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjenduse 103 sisu, kuivõrd ta märkis, et arvestades raskusi, mis tal on „põllumajandus- ja metsandussektoris tegutsevate abisaajate“ kindlakstegemisel, oli ta leidnud, et menetluse algatamise otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest piisab, et teavitada asjaomaseid ettevõtjaid.

146

Sellest tuleneb, et tuleb tagasi lükata argumendid, mis puudutavad asjaolu, et komisjoni avaldatud teatis, mis sisaldas ettepanekut esitada märkused asjaomaste abikavade läbivaatamise kohta, tekitas vale mulje, nagu see puudutaks ainult Sogia Ellasele antud abi, ning et seega rikkus see institutsioon õiguskindluse põhimõtet ja kaitseõigusi.

147

Neljanda ja viimasena, mis puudutab Kreeka Vabariigi argumenti, mille kohaselt on nii Kreeka Vabariigil kui ka abisaajatel õiguspärane ootus, et vaidlusalused meetmed ei ole kokkusobimatu riigiabi, kuna komisjon ei väljendanud pika aja jooksul kahtlusi nende meetmete õiguspärasuses, olles samas teadlik 2007. aasta tulekahjude tõttu tekkinud olukorrast, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et liidu pädevad ametiasutused on asjaomasele isikule andnud kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised (vt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑273/17, EU:T:2018:480, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

148

Lisaks on selge, et liikmesriik, kelle ametiasutused on abi andmisel rikkunud ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlusnorme, ei saa tugineda abisaajate õiguspärasele ootusele, et vabaneda kohustusest võtta meetmeid, mis on vajalikud, et täita komisjoni otsust, millega teda kohustati abi tagasi nõudma. Sellise võimaluse lubamine tooks kaasa ELTL artiklite 107 ja 108 sätete soovitava toime kaotamise, kuivõrd liikmesriigi ametiasutused võiksid oma õigusvastasele käitumisele tuginedes tühistada nende aluslepingu sätete alusel komisjoni tehtud otsuste tõhusa toime (vt 19. juuni 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑39/06, ei avaldata, EU:C:2008:349, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Käesolevas asjas tuleb märkida, et erinevate liidu esindajate seisukohti, millele Kreeka Vabariik viitab ja mis sisuliselt viitavad tulekahjude ja nende tagajärgede erakorralisele laadile ning soovile rakendada kõiki kahju kannatanud isikute ja kohaliku majanduse kasuks kasutatavaid vahendeid, ei saa pidada „täpseteks, tingimusteta ja ühtelangevateks tagatisteks“, millest nähtuks, et vaidlusaluseid meetmeid ei saa kvalifitseerida riigiabiks.

150

Lisaks asjaolule, et eespool punktides 130–136 esitatud põhjustel ei saa komisjonile ette heita, et ta võttis vaidlustatud otsuse vastu ebamõistliku aja jooksul, on selge, et Kreeka Vabariik ei teatanud kõnealustest abikavadest õigel ajal, mistõttu ei saa ta eespool punktides 147 ja 148 nimetatud põhjustel tulemuslikult tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele.

151

Järelikult tuleb argumendid õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.

152

Sellest tuleneb, et esimese väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ning kolmanda väite esimene osa, mis puudutab ratione temporis pädevuse puudumist, hea halduse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist ning kaitseõiguste rikkumist, tuleb tagasi lükata.

153

Kolmanda väite teises osas väidab Kreeka Vabariik, et vaidlustatud otsuse artiklis 2 sätestatud kohustus abi tagasi nõuda on vastuolus proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttega.

154

Sellega seoses väidab Kreeka Vabariik, et vaidlusaluste meetmetega seotud erakorraliste asjaolude tõttu ei ole kõnealune abi tagasinõutav.

155

Esimesena ei andnud asjaomased abikavad nimelt „eeliseid“ ja nende ainus eesmärk oli tagada asjaomase turu püsimajäämine.

156

Teisena võib asjaolu, et abi tuleb tagasi nõuda ainult põllumajandussektoris, tekitada selle sektori kahjuks tasakaalutust, samas kui põllumajanduse eest vastutav komisjoni liige on kinnitanud, et komisjon toetab seda sektorit veelgi.

157

Komisjon vaidleb kõigile Kreeka Vabariigi argumentidele vastu.

158

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2015/1589 artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui tagasinõudmine on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

159

Lisaks sellele on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg ning komisjoni poolt siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi kõrvaldamise eesmärk on varasema olukorra taastamine (vt 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑419/06, ei avaldata, EU:C:2008:89, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

160

Selle tagasimaksega kaotab abisaaja siseturul oma konkurentide ees omandatud eelise ja taastatakse abi maksmisele eelnenud olukord (vt 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑419/06, ei avaldata, EU:C:2008:89, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

161

Ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eesmärgiga taastada abi andmisele eelnenud olukord, ei saa seega pidada põhimõtteliselt ebaproportsionaalseks meetmeks aluslepingu riigiabi käsitlevate sätete eesmärkide suhtes (vt 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑419/06, ei avaldata, EU:C:2008:89, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

162

Esimesena, nagu on sedastatud eespool punktides 41–51, kujutavad vaidlusalused meetmed käesolevas asjas eelist neile, kes need said – isegi kui need on makstud pärast erakorralisi asjaolusid, mida iseloomustab loodusõnnetus –, ja nagu on leitud eelkõige eespool punktides 136 ja 151, ei ole abi tagasinõudmine õiguse üldpõhimõttega vastuolus.

163

Teisena, kuna vaidlustatud otsuse ulatus on sõnaselgelt piiratud põllumajandus- ja metsandussektoriga ja kuna Kreeka Vabariik ei ole väitnud, et komisjon oleks pidanud seda laiendama teistele majandussektoritele ega ole sellisest abist teatanud, ei saa ta komisjonile ette heita, et ta andis korralduse abi tagasi nõuda üksnes vaidlustatud otsuses nimetatud abisaajatelt.

164

Lõpuks on tõsi, et ministrite nõukogu 26. septembri 2007. aasta istungil teavitas põllumajanduse eest vastutav komisjoni liige Kreeka delegatsiooni erinevatest olemasolevatest vahenditest (riigiabi, regionaalabi, maaelu areng) ja täpsustas muu hulgas, et ühtse otsemaksete kava nõuetele vastavad kõlvikud jäävad samaks.

165

Kuna need avaldused, mis puudutavad 2007. aasta tulekahjusid, ei ole kuidagi seotud tagasinõudmise korralduse õiguspärasuse hindamist puudutava küsimusega, ei saa need siiski tõhusalt toetada Kreeka Vabariigi argumente selle kohta.

166

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite kolmas osa ja kolmas väide tagasi lükata ning seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

167

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Kreeka Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: