1

Hageja Crédit lyonnais on Prantsuse õiguse alusel asutatud aktsiaselts, kellel on krediidiasutuse tegevusluba. Ta on Crédit agricole SA tütarettevõtja. Seetõttu allub ta otse Euroopa Keskpanga (EKP) usaldatavusnõuete täitmise järelevalvele.

2

5. mail 2015 taotles Crédit agricole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1, parandused ELT 2013, L 208, lk 68 ja ELT 2013, L 321, lk 6) artikli 429 lõike 14 alusel enda nimel ja kõigi Crédit agricole’i kontserni – millesse kuulub ka hageja – üksuste eest EKP-lt luba jätta finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse võtmata riskipositsioonid, mis küll seonduvad tema poolt pakutavate reguleeritud toodete kaudu hoiustatud summadega, kuid mille ta oli kohustatud üle kandma Prantsusmaa avalik-õiguslikule asutusele Caisse des dépôts et consignations (CDC).

3

Kõnealused tooted on livret A, mida reguleerivad Prantsuse raha- ja finantsseadustiku (code monétaire et financier, edaspidi „CMF“) artiklid L.221‑1 kuni L.221‑9, livret d’épargne populaire (LEP), mida reguleerivad CMFi artiklid L.221‑13 kuni L.221‑17‑2, ning livret de développement durable et solidaire (LDD), mida reguleerib CMFi artikkel L.221‑27. CMFi artikli L.221‑5 kohaselt koondatakse osa kõigist livret' A ja LDD raames kogutud hoiustest CDC hallatavasse hoiusefondi. Samamoodi on see CMFi artikli R.221‑58 kohaselt ka LEP puhul.

4

EKP võttis 24. augustil 2016 nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 4 lõike 1 punkti d ja artikli 10 ning määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 alusel vastu otsuse ECB/SSM/2016‑969500TJ5KRTCJQWXH05/165, millega ta keeldus andmast Crédit agricole’ile luba arvata finantsvõimenduse määra arvutamisel välja CDC vastu olevad nõuded, mis tekkisid livret' A, LDD ja LEP kaudu hoiustatud summade sellest osast, mille Crédit agricole oli kohustatud CDC‑le üle kandma. Selles otsuses leidis EKP sisuliselt, et määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 sõnastusest tuleneb, et pädevad asutused – kelle asemel on määruse nr 1024/2013 alusel EKP – võivad kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas lubada finantsvõimenduse määra arvutamisel selles sättes toodud tingimustele vastavate riskipositsioonide arvesse võtmata jätmist või mitte. EKP leidis, et CDC‑le üle kantud summad on Crédit agricole’i finantsvõimenduse määra arvutamise seisukohast asjasse puutuvad riskipositsioonid, ega rahuldanud viimase taotlust.

5

EKP tugines kolmele põhjendusele. Esimene põhjendus puudutas kogutud hoiuste kajastamist raamatupidamises. Teine põhjendus puudutas Crédit agricole’i lepingulist kohustust maksta hoiustatud summad klientidele välja sõltumata CDC‑le üle kantud summade tagastamisest. Kolmas põhjendus puudutas seda, et tasakaalustamise eesmärgil Crédit agricole’i positsioonide ja CDC positsioonide korrigeerimise vahele jääb ajaline vahe. EKP leidis, et selle ajavahemiku jooksul võib Crédit agricole’il tekkida CDCst vahendite ülekandmist oodates vajadus erakorraliselt varasid müüa. EKP järeldas nende asjaolude põhjal, et CDC poolt Crédit agricole’ile ülekannete tegemise mehhanism on ebatäiuslik, olles usaldatavusnõuete seisukohast murettekitav, mis õigustab viimati nimetatu taotluse rahuldamata jätmist.

6

Üldkohus tühistas 13. juuli 2018. aasta kohtuotsusega Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) eespool punktis 4 nimetatud EKP otsuse. Ta leidis, et EKP esitatud kahes esimeses põhjenduses on rikutud õigusnormi ja kolmandas põhjenduses on tehtud ilmne hindamisviga.

7

Crédit agricole taotles 26. juulil 2018 enda nimel ja Crédit agricole’i kontserni kuuluvate üksuste, sealhulgas hageja nimel uuesti luba jätta finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse võtmata need summad, mille ta oli kohustatud üle kandma CDC‑le.

8

EKP edastas 21. veebruaril 2019 Crédit agricole’ile otsuse eelnõu, millega võimaldati taotletud erandi tegemist Crédit agricole’i ja kõigi Crédit agricole’i kontserni kuuluvate üksuste suhtes, välja arvatud hageja, kelle suhtes EKP kavatses teha ainult osalise erandi.

9

Crédit agricole esitas oma märkused otsuse eelnõu kohta 6. märtsil 2019.

10

EKP võttis 3. mail 2019 määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti d ja artikli 429 lõike 14 alusel vastu otsuse ECB‑SSM‑2019‑FRCAG‑39 (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

11

Vaidlustatud otsusega lubas EKP jätta Crédit agricole’i ja kontserni üksuste finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse võtmata livret' A, LDD ja LEP kaudu hoiustatud summade selle osa, mille nad oli kohustatud CDC‑le üle kandma, välja arvatud hageja puhul, kellele see erand tehti ainult 66% ulatuses.

12

EKP leidis vaidlustatud otsuse punktis 2.1, et määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 punktides a–c sätestatud tingimused on täidetud, sest esiteks tuleb CDCd käsitada avaliku sektori asutusena, teiseks käsitleti nõudeid CDC vastu usaldatavusnõuete kohaldamise seisukohast vastavalt sama määruse artikli 116 lõikele 4 ning viimaks esines kohustus kanda üks osa livret' A, LDD ja LEP kaudu hoiustatud summadest üle CDC‑le eesmärgiga rahastada üldistes huvides olevaid investeeringuid. EKP rõhutas sisuliselt ka seda, et need tingimused ei olnud täidetud reguleeritud hoiuste summa selle osa puhul, mille suhtes ei olnud CDC‑le üle kandmise kohustust, olenemata selle kasutamise eesmärkidest.

13

Vaidlustatud otsuse punktis 2.2 meenutas EKP esimesena, et sellega, et tunnustatakse pädevate asutuste kaalutlusõigust määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 rakendamisel, võimaldatakse neil leida tasakaal kahe eesmärgi vahel: ühelt poolt järgida finantsvõimenduse määra loogikat, mis nõuab, et finantsvõimenduse määra arvutamine hõlmaks krediidiasutuse koguriskipositsiooni näitajat ilma riskiga kaalumiseta, ning teiselt poolt võimaldada seda, et finantsvõimenduse määra arvutamisel ei loetaks asjakohasteks ning jäetaks välja teatud sellised riskipositsioonid, mille riskiprofiil on eriti väike ja mida krediidiasutus ei ole võtnud oma investeerimisvabadust teostades.

14

Teisena rõhutas EKP, et krediidiasutuste ja CDC positsioonide korrigeerimise vahele jääv ajavahemik kujutab endast krediidiasutustele teatavat riski, kuna nad on endiselt vastutavad hoiustajate hoiuste eest ja kuna kohustus need tagasi maksta juba enne CDC summade ülekandmist võiks sundida neid müüma väga likviidseid varasid või müüma varad erakorraliselt turuväärtusest odavamalt. Ta rõhutas asjaolu, et selle riski suurus sõltus CDCga seotud riskipositsioonide kontsentreerumisest ja et seetõttu oleks CDC vastu olevate nõuete suur või väga suur kontsentreerumine pidanud kajastuma vähemalt osaliselt finantsvõimenduse määras.

15

Kolmandana järgis EKP eespool punktis 13 mainitud kahe eesmärgi tasakaalustamisel metoodikat, mis võttis arvesse esiteks keskvalitsuse krediidikvaliteeti, teiseks erakorralise müümise ohtu ja kolmandaks kõnealuste riskipositsioonide kontsentreerumise hindamist. Sellest metoodikast tulenes, et EKP võimaldatud üldine vabastuse protsent oli seda suurem, mida väiksemad olid usaldatavusriskid.

16

Mis puudutab Prantsuse keskvalitsuse krediidikvaliteeti, siis leidis EKP vaidlustatud otsuse punktis 2.2.1, et ei esine selliseid usaldatavusprobleeme, mille tõttu oleks ta saanud põhjendatult jätta rahuldamata taotluse jätta finantsvõimenduse määra arvutamisel CDC vastu olevad nõuded arvesse võtmata. Siiski täheldas ta, et krediidikvaliteeti hindavate asutuste poolt Prantsuse Vabariigile antud reiting ei olnud nii kõrge kui võimalik ning et Prantsuse Vabariigi poolt viieks aastaks sõlmitud krediidiriski vahetustehingute puhul hinnati makseviivituse tõenäosust nullist suuremaks.

17

Mis puudutab erakorralise müügi ohtu, siis märkis EKP vaidlustatud otsuse punktis 2.2.2 esimesena, et CDCga positsioonide korrigeerimise ajavahemik võib kaasa tuua olukorra, kus krediidiasutus peab sellise müügi läbi viima, et teha hoiustajatele väljamakseid kuni CDC poolt vahendite ülekandmiseni. Teisena leidis ta, et kuigi vähem kui viie päeva pikkune ajavahemik kujutab endast peaaegu kohest ülekandmist, kätkedes vaid vähest erakorralise müügi riski, tuleneb CDCga positsioonide korrigeerimise kümnepäevasest süsteemist, et ajavahemik võib ulatuda kuni kümne päevani. Kolmandana märkis EKP esiteks, et hiljutiste panganduskriiside ajal võeti vähem kui viie päeva jooksul välja 10–30% krediidiasutuse hoiustest, isegi tagatud hoiustest, ja teiseks sisuliselt seda, et livret A on likviidsem kui hoiukonto. Neljandana rõhutas EKP, et kuigi ta möönis 24. augusti 2016. aasta otsuses, et CDCga positsioonide korrigeerimise vahele jääv aeg ei tekita likviidsusriski, tegi ta seda likviidsusvajaduse katmise nõuete hindamise raames, mis erineb finantsvõimenduse määra hindamisest. Viiendana märkis EKP konkreetselt hagejaga seoses, et 30% hoiuste väljavõtmine vähem kui viie päeva jooksul oleks tähendanud 5,4 miljardit eurot.

18

Mis puudutab CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni hindamist, siis tõi EKP vaidlustatud otsuse punktis 2.2.3 esiteks välja solidaarsussüsteemi olemasolu Crédit agricole’i kontsernis, millest tulenevalt on seotud üksuste vahel seadusest tulenev kapitali ja likviidsete vahendite vormis toetamise kohustus, mille tõttu on põhjendatud see, et seotud üksuste kontsentratsiooniriski hinnatakse kontserni tasandil. Ta järeldas sellest, et ei esine kontsentratsiooniriski Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 81 tähenduses.

19

Teiseks märkis ta konkreetselt hagejaga seoses, et Crédit agricole’i kontserni solidaarsussüsteem teda ei hõlma ja et seetõttu tuleb teda puudutavas osas kontsentratsiooniriski hinnata allkonsolideeritud alusel. Kuna hagejal CDC vastu olevate nõuete suhe esimese taseme omavahenditega oli 2015. aastal 134% ja 2018. aastal 231%, siis leidis EKP, et esineb CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni oht.

20

EKP järeldas, et selleks, et leevendada hoiuste massilise väljavõtmise mõju kapitalile, on mõistlik võtta hageja finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse teataval määral CDC vastu olevaid nõudeid, tehes seda 34% ulatuses.

21

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. juulil 2019.

22

Üldkohus palus 30. juunil 2020 oma kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames EKP‑lt teabe esitamist. Pärast hageja poolt 28. septembril 2020 EKP vastuse kohta seisukohtade esitamist esitati viimati nimetatule 15. oktoobril 2020 täiendavad küsimused.

23

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (teine koda) avada menetluse suulise osa.

24

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 7. detsembril 2020 toimunud kohtuistungil.

25

Hageja palub Üldkohtul:

26

EKP palub Üldkohtul:

27

Hageja vaidlustab oma hagis määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti d ja määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 alusel vastu võetud vaidlustatud otsuse õiguspärasuse.

28

Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti d kohaselt on EKP ülesandeks „vastavuse tagamine artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus osutatud õigusaktidele, millega kehtestatakse krediidiasutuste usaldatavusnõuded seoses omavahendite, väärtpaberistamise, riskide kontsentreerumise piirangute, likviidsuse, finantsvõimenduse ning aruandluse ja teabe avalikustamisega kõnealustes küsimustes“. Lisaks sellele, kuna hageja kuulub kontserni, mille suhtes teeb EKP vahetult järelevalvet usaldatavusnõuete täitmise üle, siis ei kuulu selle ülesande täitmine ühtse järelevalvemehhanismi raames mitte riiklike asutuste, vaid otse EKP pädevusse (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 63).

29

Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 kohaselt „EKP kohaldab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust“. Selle asjakohase õiguse hulka kuulub ka määrus nr 575/2013.

30

Määruse nr 575/2013 artikli 429 lõige 14 näeb ette, et „[p]ädevad asutused võivad lubada krediidiasutusel või investeerimisühingul arvata riskipositsiooni näitajast välja riskipositsioonid, mis vastavad kõigile järgmistele tingimustele: a) need on nõuded avaliku sektori asutuse vastu; b) neid käsitletakse vastavalt artikli 116 lõikele 4; c) need tulenevad hoiustest, mille krediidiasutus või investeerimisühing on juriidiliselt kohustatud üle kandma punktis a osutatud avaliku sektori asutusele eesmärgiga rahastada üldistes huvides olevaid investeeringuid“.

31

Nagu eespool punktides 10–20 on märgitud, jättis EKP vaidlustatud otsusega osaliselt rahuldamata hageja taotluse, millega viimati nimetatu soovis, et tema finantsvõimenduse määra arvutamisel ei võetaks määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 alusel arvesse kõiki tema CDC suhtes olevaid riskipositsioone, mis seonduvad selle osaga hoiustajatelt reguleeritud hoiuste raames saadud summadest, mille hageja on kohustatud CDC‑le üle kandma. EKP kohaldas metoodikat, mis võttis arvesse esiteks keskvalitsuse krediidikvaliteeti, teiseks erakorralise müümise ohtu ja kolmandaks kõnealuste riskipositsioonide kontsentreerumise hindamist. Neid kriteeriume on analüüsitud vaidlustatud otsuse punktides 2.2.1–2.2.3 esitatud põhjendustes.

32

Hageja põhjendab oma hagi eelkõige kolme väitega.

33

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 266. Hageja väidab sellega sisuliselt, et need kolm põhjendust, mille EKP vaidlustatud otsuses esitas, ei kujuta endast 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) nõuetekohast täitmist. Teine väide puudutab konkreetselt põhjendust, mille kohaselt tekitavad CDCga seotud hageja riskipositsioonid kontsentreerumise ohu. Hageja väidab sisuliselt, et EKP on rikkunud õigusnorme. Kolmanda väite kohaselt ei ole vaidlustatud otsus põhjendatud ja EKP on teinud ilmseid hindamisvigu.

34

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse kolme põhjendust – nimelt keskvalitsuse krediidikvaliteedile antud hinnang, korrigeerimise kümnepäevase ajavahemikuga seotud erakorralise müügi risk ja tema CDC vastu olevate nõuete suur kontsentreerumine –, mille põhjal EKP keeldus rahuldamast määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 alusel esitatud taotlust täies ulatuses, on Üldkohus juba analüüsinud ja need tagasi lükanud oma 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472), mis on omandanud seadusjõu. Ta viitab selles osas nimetatud kohtuotsuse punktidele 61–63, 66, 80 ja 81.

35

ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, akti tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Need sätted näevad ette pädevuse jaotuse kohtu ja haldusasutuse vahel ning nende kohaselt tuleb institutsioonil, kes on vastu võtnud tühistatud akti, kindlaks määrata, millised on tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed (vt 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea asjasse puutuv institutsioon tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks rakendamiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, mille alusel ja millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks. Nimelt näitavad need põhjendused ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab tühistatud akti asendamisel neid arvestama (26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punkt 27; 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 29, ja 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Recalde Langarica vs. komisjon, T‑283/03, EU:T:2005:315, punkt 50).

37

ELTL artikkel 266 kohustab asjasse puutuvat institutsiooni vältima seda, et tühistatud akti asendavad aktid sisaldaksid samasuguseid puudusi kui need, mis on tuvastatud tühistavas kohtuotsuses (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 30, ja 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Recalde Langarica vs. komisjon, T‑283/03, EU:T:2005:315, punkt 51).

38

Lõpuks tuleb rõhutada, et ELTL artikkel 266 kohustab tühistatud akti vastu võtnud institutsiooni vaid ulatuses, mis on vajalik selleks, et tagada tühistava kohtuotsuse täitmine (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Interporc vs. komisjon, C‑41/00 P, EU:C:2003:125, punkt 30, ja 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 57). Sellise akti asendamise menetlust võib seega jätkata täpselt sellest ajahetkest, mil õigusvastasus aset leidis (vt 29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑417/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:733, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 58).

39

Hageja argumendid tuleb jagada kolme ossa vastavalt sellele, kas 13. juuli 2018. aasta kohtuotsust Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) on väidetavalt rikutud vaidlustatud otsuse punktis 2.2.1, punktis 2.2.2 või punktis 2.2.3 esitatud põhjendustega.

40

Hageja tuletab meelde, et 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) täitmine eeldas EKP‑lt Prantsuse Vabariigi makseviivituse riski tõenäosuse analüüsimist ja selle kindlaks tegemist. EKP tunnistas vaidlustatud otsuses, et seoses keskvalitsuse võimega oma kohustusi täita ei esine erilisi usaldatavusnõudeid puudutavaid probleeme, ning rõhutas üksnes, et krediidikvaliteeti hindavate asutuste poolt Prantsuse Vabariigile antud reiting ei ole nii kõrge kui võimalik ja et makseviivituse tõenäosus ei ole null. Need asjaolud ei võimalda kindlaks teha rikkumise tõenäosust, st mõistlikku võimalikkust.

41

EKP väidab, et Prantsuse keskvalitsuse krediidikvaliteedi kriteerium on vaid üks vaidlustatud otsuses analüüsitud kriteeriumidest. Peale selle analüüsis ta vaidlustatud otsuses makseviivituse riski tõenäosust, mille tulemusel määras ta Prantsuse Vabariigile vastavalt määruse nr 575/2013 artikli 114 lõikele 2, millele artikli 116 lõike 4 kaudu viitab artikli 429 lõige 14, krediidikvaliteedi astme 1. EKP tuletab meelde tema tehtud järeldust, et esineb selline makseviivituse risk, mis ei ole küll null, kuid millest üksi ei piisa selleks, et keelduda taotletud vabastuse võimaldamisest.

42

EKP väidab, et Üldkohus kritiseeris tema analüüsi üksnes osas, milles ta eranditaotluse rahuldamata jätmisel leidis põhimõtteliselt ja konkreetset juhtu analüüsimata, et riigi puhul võib esineda makseviivitust. Ta järeldab sellest, et 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) nõuete täitmiseks peab ta üksnes analüüsima Prantsuse Vabariigi makseviivituse riski, kuna küsimus, kas see on tõenäoline või mitte, kuulub tema kaalutlusõiguse alla.

43

Üldkohus märgib, et 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktides 59–62 ja 66 tuvastati EKP õigusnormi rikkumine üksnes osas, milles EKP oli ainult välja toonud Prantsuse Vabariigi makseviivituse võimaluse, ilma et ta oleks analüüsinud selle tõenäosust. Sellest tuleneb, et nimetatud kohtuotsus mitte ei keelanud EKP‑l võtta oma analüüsis arvesse võimalust, et Prantsuse Vabariik jätab oma kohustused täitmata, vaid EKP oli kohustatud analüüsima selle riski tõenäosust.

44

Vaidlustatud otsuse punktist 2.2.1 nähtub, et EKP viitas kahele asjaolule, järeldamaks, et kuigi Prantsuse keskvalitsuse krediidikvaliteet ei tekita selliseid usaldatavusprobleeme, mille tõttu oleks saanud põhjendatult jätta rahuldamata taotluse, milles paluti jätta finantsvõimenduse määra arvutamisel CDC vastu olevad nõuded arvesse võtmata, ei olnud Prantsuse Vabariigi makseviivituse risk null. Need on esiteks asjaolu, et sellele riigile krediidikvaliteeti hindavate asutuste poolt antud reiting ei olnud nii kõrge kui võimalik, ja teiseks asjaolu, et Prantsusmaa poolt viieks aastaks sõlmitud krediidiriski vahetustehingute puhul leiti, et makseviivituse tõenäosus on 0,611%.

45

Seega, kuna EKP analüüsis vaidlustatud otsuses Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõenäosust, ei eiranud ta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsust Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472), mistõttu tuleb hageja sellekohased argumendid, mille ta esitas esimese väite esimeses osas, tagasi lükata.

46

Mis puudutab hageja kriitikat selle kohta, et EKP ei tõendanud Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõenäosust, siis puudutab see tegelikult EKP analüüsi põhjendatust. Seega tuleb seda vajaduse korral analüüsida kolmanda väite raames.

47

Hageja leiab, et EKP ei saanud CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni taseme kriteeriumi arvesse võtta, ilma et ta poleks rikkunud 13. juuli 2018. aasta kohtuotsust Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472). Esiteks meenutab ta, et Üldkohus leidis selles otsuses, et kontsentratsiooni kriteerium saab olla asjakohane vaid juhul, kui Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõttu ei oleks võimalik reguleeritud hoiustega seoses üle kantud summasid CDC‑lt saada. Teiseks väidab ta, et EKP ei ole tõendanud sellise makseviivituse tõenäosust.

48

EKP väidab vastu, et kuna ta analüüsis Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõenäosust ja tegi selle kindlaks, oli tal õigus võtta arvesse CDC vastu olevate hageja nõuete kontsentratsiooni taset. Ta lisab, et see põhjendus ei olnud määrav kriteerium ja seda hinnati muude kindlaks määratud kriteeriumide alusel, nagu nähtub vaidlustatud otsuses kasutatud metoodikast.

49

13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 63 on leitud, et kuna EKP ei hinnanud Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõenäosust, ei saanud ka CDC vastu olevate hageja nõuete mahu väljatoomine iseenesest õigustada nende riskipositsioonide arvessevõtmist finantsvõimenduse määra arvutamisel. Nimelt märkis Üldkohus, et kõnealune maht oleks võinud olla asjasse puutuv üksnes juhul, kui hagejal ei oleks Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõttu olnud võimalik saada CDC‑lt reguleeritud hoiustega seoses üle kantud summasid ning ta oleks pidanud asuma erakorraliselt oma varasid müüma.

50

Sellest tuleneb, et EKP võis 13. juuli 2018. aasta kohtuotsust Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) rikkumata võtta arvesse CDC vastu olevate hageja nõuete kontsentratsiooni taset niivõrd, kuivõrd see arvessevõtmine oli seotud Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõenäosuse hindamisega. Nagu aga märgitud eespool punktides 44 ja 45, viis EKP sellise hindamise läbi.

51

Järelikult tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

52

Hageja tuletab meelde, et 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) nõuetekohane täitmine tähendab, et EKP analüüsib põhjalikult reguleeritud hoiuseid, selleks et hinnata, kas on mõeldav, et väljamakseid tehakse nii äkki ja sellises mahus, et olukord oleks raskem kui likviidsusmäära arvutamisel silmas peetud „pingeline stressiolukord“. Ta väidab, et EKP sellist analüüsi ei teinud.

53

Esiteks ei ole EKP tõendanud, kuidas ajavahemik, mille osas ta möönab, et sellega ei kaasne mingit likviidsusriski, võiks siiski tuua kaasa võimendusriski.

54

Teiseks piirdus EKP üldiste ja oletuslike kaalutlustega, ilma et ta oleks analüüsinud reguleeritud hoiuste eripära. Sellega seoses väidab hageja, et EKP poolt vaidlustatud otsuses silmas peetud äkilise ja massilise hoiuste väljavõtmise hüpoteesi ei toeta konkreetsed andmed ning see ei ole ülekantav reguleeritud hoiustele, millel on kahekordne riigi garantii – nii hoiustajate kui ka krediidiasutuste suhtes – ning mis kujutab endast kriisi korral turvalist vara.

55

Ta lisab, et EKP argumendid põhinevad eeldusel, et ühe hiljutise juhtumi puhul oli näha, et reguleeritud hoiuste massilised väljavõtmised (10–30% hoiustest) võivad toimuda lühikese aja jooksul. Sellega seoses kritiseerib ta nii seda, et vaidlustatud otsuses ei ole selgelt välja toodud selle näitena esitatud juhtumi tunnuseid, millele EKP tugines, kui ka selle näite asjakohasust.

56

Hageja järeldab sellest, et reguleeritud hoiuste massilise väljavõtmise ega varade erakorralise müügi hüpoteesid ei ole usutavad ning et sellise põhjendusega eiras EKP 13. juuli 2018. aasta kohtuotsust Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472).

57

EKP tuletab meelde, et Üldkohus leidis selles kohtuotsuses, et positsioonide korrigeerimise vaheline ajavahemik võib olla võimendusriski – mitte likviidsusriski – hindamisel asjakohane kriteerium juhul, kui hoiustajatele on tehtud väljamakseid niisuguses mahus, et olukord on raskem kui likviidsusmäära arvutamisel silmas peetud „pingeline stressiolukord“.

58

EKP väidab, et ta analüüsis reguleeritud hoiuste tunnuseid hoolikalt ja erapooletult, mille põhjal ta järeldas, et klientidele väljamaksete tegemine oleks võinud päädida „pingelisest stressiolukorrast“ raskema olukorraga, mistõttu võis ta hindamisel põhjendatult kasutada korrigeerimise ajavahemiku kriteeriumi. Ta tuletab sellega seoses meelde, et CDCga positsioonide korrigeerimise ajavahemik võib olla kümme päeva, mis eeldab vaidlustatud otsuses sisalduva tabeli teise veeru kohaldamist.

59

EKP möönab, et hoiused on kriisiolukorras turvalised varad, kuid ta leiab sisuliselt, et see tunnus ei ole seotud hoiuste massilise väljavõtmise (bank run) riskiga, mis esineb reguleeritud hoiuste puhul nende suure likviidsuse tõttu. Ta meenutab sellega seoses, et nimetatud hoiustelt tehtavate väljamaksete suhtes ei ole seaduses ette nähtud piirangut, mistõttu on need võrreldavad tavapäraste arvelduskontodega. EKP lisab, et ka riigi garantii ei saa kaitsta igasuguse hoiuste massilise väljavõtmise riski eest, kuna vaidlustatud otsuses on meenutatud, et hiljutiste pangakriiside ajal täheldati hoiuste tagamise süsteemiga kaetud hoiuste massilist väljavõtmist 10–30% ulatuses.

60

EKP leiab, et vaidlustatud otsuses sisalduv teave võimaldab hinnata selle näite asjakohasust, millele ta tugines.

61

Lõpuks rõhutab EKP sisuliselt, et finantsvõimenduse riski hindamine erineb likviidsusriski hindamisest ja et määruse nr 575/2013 artikli 429 lõige 14 ei näe ette ühtegi meetodit, mida tuleb selle sätte alusel esitatud taotluste läbivaatamisel järgida.

62

Üldkohus märkis 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktides 70 ja 71, et ülemäärase finantsvõimendusega seostatavad riskid – vajadus ettekavatsematult korrigeerida äriplaani, sealhulgas müüa erakorraliselt varasid, millega võib kaasneda kahju või allesjäänud varade väärtuse muutus – realiseeruvad ebapiisava likviidsuse korral. Selle kohtuotsuse punktides 73–78 märkis Üldkohus samuti, et likviidsusmäära käsitlevates otsustes leidis EKP, et CDCga positsioonide korrigeerimise ajavahemik ei tekita likviidsusriski ning et seda seisukohta toetab Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 15. detsembri 2015. aasta aruanne stabiilse netorahastamise kordaja nõuete kohta vastavalt määruse nr 575/2013 artiklile 510. Nende tuvastuste põhjal tegi Üldkohus kolm järeldust.

63

Esiteks leidis Üldkohus 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 79, et ilmselgelt ekslikuks tuleb pidada EKP põhimõttelist seisukohta, et kõnealune korrigeerimise ajavahemik võib soodustada ülemäärase finantsvõimendusega seotud riskide tekkimist, ehkki see üldiselt likviidsusriski ei tekita.

64

Teiseks märkis Üldkohus 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 80, et kui CDCga positsioonide korrigeerimise ajavahemik likviidsusriski seisukohast asjasse puutuv ei ole, saaks ta seda finantsvõimenduse riski seisukohast olla üksnes juhul, kui reguleeritud hoiustega seotud hoiuste väljamaksete maht oleks nii suur, et olukord oleks raskem kui määruse nr 575/2013 artikli 412 lõike 1 alusel toimuva likviidsusmäära arvutamisel silmas peetud „pingeline stressiolukord“.

65

Kolmandaks rõhutas Üldkohus 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 81, et EKP ei saanud hageja taotluse rahuldamata jätmisel sellise võimalusega arvestada, ilma et ta oleks põhjalikult analüüsinud reguleeritud hoiuseid iseloomustavaid tunnuseid. EKP oleks pidanud selle analüüsi raames iseäranis uurima, kas neid tunnuseid silmas pidades oli tõenäoline reguleeritud hoiuste väljavõtmine sellises mahus ja sedavõrd äkki, et oleks tekkinud vajadus võtta määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 94 sätestatud meetmeid, ilma et oleks saanud oodata positsioonide korrigeerimise järel CDC poolt vahendite üle kandmist.

66

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei välistanud, et CDCga positsioonide korrigeerimise ajavahemikku võib arvesse võtta finantsvõimenduse riski hindamisel – kuigi see ei ole problemaatiline likviidsusmäära seisukohast –, kuid ta piiras seda võimalust ainult selliste hoiuste väljavõtmise juhtudega, mil olukord on raskem kui likviidsusmäära arvutamisel silmas peetud „pingeline stressiolukord“. Lisaks rõhutas ta EKP kohustust tugineda oma hinnangus reguleeritud hoiuste tunnuste põhjalikule analüüsile.

67

Vaidlustatud otsuse punktis 2.2.2 leidis EKP, et reguleeritud hoiuseid võidakse massiliselt välja võtta lühikese aja jooksul (kuni 30% vähem kui viie päeva jooksul) hoolimata nendega seotud riigi garantiist. Selle hinnangu põhjendamiseks tugines EKP esiteks hiljutiste pangakriiside kogemusele, millest ilmnes, et krediidiasutusest võeti vähem kui viie päeva jooksul välja 10–30% hoiustest, ja teiseks asjaolule, et reguleeritud hoiused on eriti likviidsed. Lisaks meenutas ta, et kõnealuste hoiuste 30% ulatuses väljavõtmine tähendaks hagejale peaaegu 5,4 miljardi euro tagasimaksmist.

68

Sellest tuleneb esiteks, et lühikese tähtaja jooksul tehtavatele massilistele väljamaksetele viidates piiras EKP hageja positsioonide CDC positsioonidega korrigeerimise ajavahemikuga arvestamist juhuga, mida on silmas peetud 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 80, mistõttu ta ei eiranud selles küsimuses nimetatud kohtuotsuse seadusjõudu. Seega tuleb hageja sellekohased argumendid, mille ta esitas esimese väite kolmandas osas, tagasi lükata.

69

Mis puudutab teiseks küsimust, kas EKP järgis 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punkti 81 ja analüüsis reguleeritud hoiuseid põhjalikult, siis leiab Üldkohus, et see küsimus kattub vaidlustatud otsuse põhjendatuse hindamisega ja seda on mõistlikum analüüsida koos kolmanda väitega.

70

Käesolev väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse punktis 2.2.2 esitatud põhjenduse õiguspärasust ja CDC vastu olevate hageja nõuete kontsentratsiooni taset, on jagatav kaheks osaks.

71

Väite esimeses osas heidab hageja EKP‑le sisuliselt ette, et viimane tugines CDC vastu olevatest nõuetest tulenevale kontsentratsiooni riskile, kuigi sellist riski ei saa määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 kohaldamisel arvesse võtta.

72

Teises osas väidab hageja sisuliselt, et EKP võttis endale normatiivse pädevuse, kehtestades selle riski hindamisel üldkohaldatava metoodika, samas kui talle on antud üksnes üksikotsuste tegemise pädevus.

73

Hageja väidab, et kontsentratsiooni riski arvessevõtmine näitab, et EKP kasutab oma määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikest 14 tulenevaid volitusi muudel eesmärkidel kui need, milleks need talle on delegeeritud, st CDC vastu olevate nõuetega seotud kontsentratsiooni riski kontrolliks, samas kui määruse nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkti a alusel ei võeta riigi vastu olevaid nõudeid selle riski arvutamisel arvesse. Ta järeldab sellest, et EKP on esiteks rikkunud määruse nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkti a ja teiseks kasutanud talle määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikega 14 antud pädevust eesmärgil, mida see säte ette ei näe.

74

EKP leiab, et hageja argumendid tuleb tagasi lükata.

75

Teise väite käesolevas osas esitab hageja sisuliselt kaks etteheidet, mille kohaselt on esiteks rikutud määruse nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkti a ja teiseks selle määruse artikli 429 lõiget 14.

76

Kõigepealt tuleb osas, milles hageja kritiseerib seda, et EKP võttis finantsvõimenduse määra analüüsimisel arvesse kontsentratsiooniriski, märkida, et mõistet „kontsentratsioonirisk“ on kasutatud nii direktiivis 2013/36 kui ka määruses nr 575/2013.

77

Direktiivi 2013/36 artikkel 81 sätestab:

„Pädevad asutused tagavad, et kontsentratsiooniriski, mis tekib nõuetest iga vastaspoole, sealhulgas kesksete vastaspoolte, omavahel seotud vastaspoolte gruppide ning samas majandusharus või geograafilises piirkonnas tegutsevate vastaspoolte vastu või mis tuleneb samast tegevusest või kaubast, samuti krediidiriski maandamise tehnikate kohaldamisest, sealhulgas suurtest kaudsetest krediidiriskile avatud positsioonidest tulenevaid riske (näiteks seoses tagatise ühe andjaga), käsitletakse ja ohjatakse muu hulgas kirjalike põhimõtete ja protseduuridega.“

78

Määruse nr 575/2013 artikli 395 lõige 1 käsitleb kliendist või omavahel seotud klientide rühmast tulenevat kontsentratsiooniriski. Sisuliselt püütakse sellega takistada seda, et nende suhtes olevad riskipositsioonid ületaksid 25% krediidiasutuse omakapitalist või 150000000 eurot, kusjuures kohaldatakse kõige kõrgemat piirmäära.

79

Sellest tuleneb, et sisuliselt on kontsentratsiooniriski käsitlemise ja kontrolli eesmärk hinnata krediidiasutuse riskipositsioonide mitmekesisuse taset ja vältida nende riskipositsioonide liiga suurt kontsentratsiooni teatavate vastaspoolte suhtes.

80

Mis puudutab esiteks etteheidet, et on rikutud määruse nr 575/2013 artikli 429 lõiget 14, siis tekib küsimus, kas kõnealuste CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni tase on selle sätte kohaldamisel asjakohane kaalutlus.

81

Sellega seoses tuleb meenutada, et 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 51 rõhutas Üldkohus, et pädevatele asutustele määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikega 14 antud kaalutlusõiguse eesmärk on anda neile võimalus leida tasakaal finantsvõimenduse määra eesmärgi – milleks on krediidiasutuse koguriskipositsiooni näitaja ilma riskiga kaalumiseta – ning selle võimaluse vahel, et selle määra arvutamisel võiksid sellest välja jääda teatavad riskipositsioonid, mille riskiprofiil on eriti väike ja mida krediidiasutus ei ole võtnud oma investeerimisvabadust teostades.

82

Ent juhul, kui vastaspoole makseviivituse riski ei saa välistada, võib asjaomaste riskipositsioonide kontsentratsioon olla asjakohane kaalutlus selle tasakaalu leidmisel, milleks EKP on kohustatud.

83

Sellisele järeldusele jõudis Üldkohus 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 63. Nimelt ei lükatud EKP argumenti CDC vastu olevate nõuete mahu kohta tagasi põhjusel, et see kaalutlus ei ole asjakohane. Üldkohus rõhutas hoopis, et CDC vastu olevate nõuete maht oleks võinud olla asjasse puutuv üksnes juhul, kui hagejal ei oleks Prantsuse Vabariigi makseviivituse tõttu olnud võimalik saada CDC‑lt reguleeritud hoiustega seoses üle kantud summasid ning ta oleks pidanud asuma erakorraliselt oma varasid müüma.

84

Seega ei rikkunud EKP õigusnormi, kui ta võttis määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 kohaldamisel arvesse hagejal CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni taset.

85

Mis puudutab teiseks etteheidet, et on rikutud määruse nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkti a, siis väidab hageja sisuliselt, et EKP ei saanud arvesse võtta CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni riski, kuna seda tüüpi riskipositsiooni ei võeta kontsentratsiooniriski arvutamisel arvesse.

86

Tõepoolest on määruse nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkti a kohaselt CDC vastu olevad nõuded vabastatud määruse artikli 395 lõike 1 kohaldamisest, st et neid nõudeid ei võeta arvesse selles sättes ette nähtud kontsentratsiooniriski hindamisel. Käesolev otsus ei puuduta siiski mitte selle määruse artikli 395 lõike 1, vaid artikli 429 lõike 14 järgimist.

87

Sellest tuleneb, et määruse nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkt a ei ole käesolevas asjas kohaldatav ja hageja ei saa seega heita EKP‑le ette, et viimane on seda sätet eiranud.

88

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

89

Hageja rõhutab, et määrusega nr 1024/2013 EKP‑le antud volitused piirduvad selle kontrollimisega, kas krediidiasutused järgivad määrust nr 575/2013, ja et tal ei ole mingit normatiivset pädevust. Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses toodud kontsentratsioonitasemeid puudutava skaala esitab EKP üldkohaldatavana, kuna see on kohaldatav kõigi nende krediidiasutuste suhtes, kes taotlevad määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 kohaldamist. Seega on EKP eesmärk tegeleda avaliku sektori asutuste vastu olevate nõuete kontsentratsiooni üldise riskiga ning seega ületab EKP talle määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga d antud pädevust.

90

EKP leiab, et hageja argumendid tuleb tagasi lükata.

91

Nagu on rõhutatud eespool punktis 15, kohaldas EKP vaidlustatud otsuses metoodikat, mis võtab arvesse kolme kriteeriumi, sealhulgas kõnealuste riskipositsioonide kontsentratsioonitaset. Seda metoodikat kajastab tabel, milles on täpsustatud vabastamise protsendimäärad, mis tulenevad nende kolme kriteeriumi vastastikusest toimest.

92

Tuleb tõdeda, et selle metoodikaga esitas EKP üksnes orienteeriva tegevusjuhise selle kohta, kuidas ta kavatseb kasutada talle määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikega 14 antud pädevust.

93

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohus on tunnustanud samaväärsete meetodite õiguspärasust kaalutlusõiguse piiramiseks, olenemata sellest, kas tegevusjuhis on sätestatud sisemistes juhistes (vt selle kohta 30. jaanuari 1974. aasta kohtuotsus Louwage vs. komisjon, 148/73, EU:C:1974:7, punkt 12, ja 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fernández González vs. komisjon, T‑162/17 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:711, punkt 60) või avaldatud suunistes (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 209–211, ja 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, C‑70/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:351, punkt 53).

94

Vastupidi hageja väidetele ei ole selline metoodika sarnane olukorraga, kus EKP võtab vastu õigustloova akti, mis väljub talle määrusega nr 1024/2013 antud volituste raamidest. Tegemist on üksnes orienteeriva tegevusjuhisega, mille olemasolu ei vabasta EKPd iga konkreetse olukorra eraldi hindamisest, mille tulemusena võib ta jätta nimetatud metoodika kohaldamata (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 209–211).

95

Neil asjaoludel oli EKP‑l õigus tuua vaidlustatud otsuses esile metoodika, mida ta kavatses järgida määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 kohaldamisel, eeldusel et ta ei loobunud hageja konkreetse olukorra eraldi hindamisest.

96

Järelikult tuleb teise väite teine osa ning seega see väide tervikuna tagasi lükata.

97

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse kolmes põhjenduses, millega EKP tema taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmist põhjendas, on tehtud ilmseid hindamisvigu.

98

Mis puudutab selle kontrolli ulatust, mida Üldkohtul tuleb nende põhjenduste põhjendatuse hindamisel teha, siis kuna EKP‑l on kaalutlusõigus ja sellest tulenevalt avar hindamisruum otsustamaks, kas määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikes 14 sätestatut kohaldada või mitte, ei tohi see kontroll viia EKP hinnangu asendamiseni Üldkohtu hinnanguga, vaid selle eesmärk on kontrollida, ega vaidlustatud otsus ei põhine sisuliselt ebatäpsetel asjaoludel ning ega selle tegemisel ei ole rikutud õigusnorme või tehtud ilmset hindamisviga või kuritarvitatud võimu (vt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Crédit agricole vs. EKP, T‑758/16, EU:T:2018:472, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui institutsioonidel on selline kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Iseäranis kuulub nende liidu õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste hulka hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (vt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Crédit agricole vs. EKP, T‑758/16, EU:T:2018:472, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Üldkohus märgib, et hageja argumendid võib jagada kolme ossa, milles seatakse kahtluse alla vaidlustatud otsuse nende põhjenduste põhjendatus, mis puudutavad esiteks erakorralise müügi riski hindamist (vaidlustatud otsuse punkt 2.2.2), teiseks keskvalitsuse krediidikvaliteedi hindamist (vaidlustatud otsuse punkt 2.2.1) ja kolmandaks hageja CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni taset (vaidlustatud otsuse punkt 2.2.3).

101

Kolmanda väite esimeses osas leiab hageja, et EKP on rikkunud eespool punktis 99 viidatud kohtupraktikast tulenevaid kohustusi, kuna ta ei võtnud erakorralise müügi riski hindamisel arvesse reguleeritud hoiuste tunnuseid. Esiteks kujutavad reguleeritud hoiused endast riigi kahekordse garantii tõttu kriisi korral turvalist vara. Teiseks erinevad reguleeritud hoiused põhimõtteliselt muudest võõrvahenditest, nagu võetud laenud või tavapärased hoiused, kuna need on bilansis struktuuriliselt tasakaalustatud tsentraalselt reguleeritud hoiuste ja CDC vastu samas summas olevate nõuete vahel. Kolmandaks ei sõltu reguleeritud hoiuste maht krediidiasutuse strateegiast, vaid teguritest, mis ei ole tema kontrolli all, kuna ta tegutseb lihtsa vahendajana hoiustaja ja CDC vahel. Neljandaks kinnitab seda, et reguleeritud hoiustega ei teki finantsvõimenduse riski, EBA aruanne ja liidu seadusandja, kes on kehtestanud määruse nr 575/2013 reformimise raames automaatse vabastamise korra.

102

Lisaks viitab hageja esimese väite raames esitatud argumentidele, korrates oma argumente, mille kohaselt esiteks ei tõenda EKP, kuidas kujutab kümnepäevane korrigeerimise ajavahemik finantsvõimenduse määra hindamise raames endast likviidsusriski, samas kui likviidsusmäära hindamisel sama ajavahemik endast sellist riski ei kujuta, ja teiseks ei ole EKP poolt aluseks võetud oletus, et esineb hoiuste massilise väljavõtmise (bank run) risk, st 10–30% hoiustest vähem kui viie päeva jooksul, kontrollitav ega asjakohane.

103

EKP väidab, et ta võttis arvesse reguleeritud hoiuste spetsiifilisi tunnuseid. Esiteks on reguleeritud hoiuste eriline turvalisus seotud asjaoluga, et puudub hoiustatud kapitali kaotamise risk, kuid see ei mõjuta hoiuste massilise väljavõtmise riski, mis tuleneb sellest, et seda tüüpi hoiused on eriti likviidsed. Teiseks ei mõjuta reguleeritud hoiuste bilansiline tasakaal finantsvõimenduse riski ja on igal juhul suhteline. Kolmandaks väidab hageja ekslikult, et tal ei ole mingit mõju reguleeritud hoiuste kasvule, kuna nende hoiuste levik eeldab tema aktiivset tegutsemist ja nende reklaamimist. Neljandaks ei ole EKP arvates EBA arvamus ja määruse nr 575/2013 reformimisel tehtud muudatus asjakohased.

104

EKP viitab ka argumentidele, mille ta esitas juba esimese väite raames. Ta leiab, et ta hindas õigesti erakorralise müügi riski enne CDCga positsioonide korrigeerimist, ja kordab oma väidet, et arvandmed 10–30% ulatuses hoiuste väljavõtmise kohta viie päeva jooksul tulenevad hiljutisest juhtumist. Ta on enda sõnul tõendanud, et kümnepäevane korrigeerimise ajavahemik võib kaasa tuua finantsvõimenduse riski, ning väidab, et see kriteerium üksi ei olnud vaidlustatud otsuse põhjenduseks. Lõpuks rõhutab ta, et ta selgitas, miks likviidsusriski hinnatakse finantsvõimenduse määra ja likviidsusmäära hindamisel erinevalt, kuna see võib väljuda „pingelise stressiolukorra“ stsenaariumist, mida on silmas peetud likviidsusmäära arvutamise raames.

105

Eespool punktis 67 kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud otsuse lõigust tuleneb, et EKP tugines peamiselt kahele põhjendusele, kui ta järeldas, et nende summade puhul, mille hageja pidi CDC‑le üle kandma, esines erakorralise müügi risk, mis tuleneb ühelt poolt nende hoiuste suurest likviidsusest ja mida teiselt poolt on näidanud hiljutiste panganduskriiside kogemus.

106

Esimesena tuleb rõhutada, et eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika kohaselt pidi EKP hoolikalt ja erapooletult hindama kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid. Lisaks pidi EKP eespool punktides 66 ja 69 esitatud põhjustel 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punkti 81 täitmiseks põhjalikult analüüsima reguleeritud hoiuste tunnuseid.

107

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud otsuses ei ole kordagi mainitud hageja viidatud reguleeritud hoiuste olulisi tunnuseid, nimelt nende „turvalise vara“ staatust panganduskriisi korral.

108

Nimelt on see „turvalise vara“ staatus õiguslikult piisavalt tõendatud hageja esitatud tõenditega, millele EKP ei ole oma menetlusdokumentides ka vastu vaielnud.

109

Nii tuletab hageja meelde, et Cour des comptes (kontrollikoda, Pariis, Prantsusmaa) rõhutas oma 2010. aasta avalikus aastaaruandes, et „finantskriis näitas, et [livret A] pakub huvi hoiustajatele, kes kalduvad oma investeeringutes suuremale ettevaatlikkusele“. Samuti rõhutas päevaleht Le Monde oma 19. veebruari 2009. aasta numbris, et „livret' A netomaht oli 2008. aastal 18,7 miljardit eurot, mis oli vanast rekordist peaaegu kolm korda suurem, mille tulemusel kasvas Banque de France’i (Prantsusmaa keskpank) avaldatud arvandmete kohaselt jääk 139,2 miljardi euroni [2008. aasta] detsembri lõpus“, ning et „[l]ivret' A populaarsus tõusis alates finantskriisi algusest tänu tema turvalise vara staatusele ning sellele aitas samuti kaasa kõrge intressimäär, mis oli 4% ajavahemikul 1. augustist 2008 kuni 1. veebruarini 2009“.

110

Sellest tuleneb, et panganduskriisi ajal esineb tendents, et reguleeritud hoiused mitte ei vähene Prantsuse hoiustajatele tehtud väljamaksete tõttu, vaid pigem nende maht suureneb, kuna need hoiustajad eelistavad seega seda tüüpi rahapaigutust.

111

Teiseks on hagejal samuti õigus, kui ta sisuliselt märgib, et reguleeritud hoiused ei aita eriti kaasa ülemäärase finantsvõimenduse tekkimisele.

112

Nagu Üldkohus 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punktis 41 rõhutas, tuleneb määruse nr 575/2013 põhjendusest 90 ning sama määruse artikli 4 lõike 1 punktides 93 ja 94 sisalduvatest definitsioonidest, et ülemäärase finantsvõimendusena peetakse silmas olukorda, kus krediidiasutus rahastab liiga suurt osa oma investeeringutest võõrvahendite, mitte omavahendite arvelt. Sel juhul on oht, et krediidiasutusel ei ole oma võlgade tagasimaksmise nõuete rahuldamiseks piisavalt omavahendeid ja ta peab erakorraliselt müüma osa oma varadest. Finantsvõimenduse määra sellise erakorralise vähendamise negatiivseid tagajärgi finantskriisi ajal on määruse nr 575/2013 põhjenduses 90 selgitatud järgmiselt:

„[…] See võimendas survet varade väärtuse languseks, põhjustades nii krediidiasutustele kui ka investeerimisühingutele täiendavaid kahjusid, mis omakorda veelgi vähendasid nende omavahendeid. Sellise allakäiguspiraali lõpptulemusel halvenes krediidi kättesaadavus reaalmajandusele, mis pikendas kriisi kestvust ja süvendas kriisi.“

113

Erinevalt hoiustest, mille üle krediidiasutused võivad vabalt otsustada – mida võib kasutada mis tahes liiki investeeringuteks, sealhulgas paigutada riskantsetesse või mittelikviidsetesse varadesse, mis võivad aidata kaasa ülemäärase finantsvõimenduse tekkimisele –, on käesolevas kohtuasjas kõne all summad, mille hageja on kohustatud CDC‑le üle kandma ning mida ei saa seega investeerida riskantsetesse või mittelikviidsetesse varadesse.

114

Lõpuks tuleb kolmandaks märkida, et erinevalt tavapärastest hoiustest, mida reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149), mille raames on üksnes ette nähtud hoiustajate kaitsmine krediidiasutuste rahastatud fondi kaudu, on summadel, mille krediidiasutused on kohustatud CDC‑le üle kandma, Prantsuse Vabariigi kahekordne garantii. Nimelt näeb 30. detsembri 2008. aasta seaduse nr 2008‑1443 2008. aasta lisaeelarve kohta (loi no 2008‑1443 de finances rectificative pour 2008; JORF, 31.12.2008, lk 20518) artikkel 120‑I, millele viitab CMFi artikkel L.221‑7‑V, juhuks kui CDC jätab oma kohustused täitmata, ette riigi garantii mitte üksnes hoiustajate, vaid ka krediidiasutuste kasuks.

115

Teisena tuleb eespool punktides 107–114 esitatud asjaolusid arvestades asuda seisukohale, et reguleeritud hoiuste eriti likviidset laadi puudutav põhjendus üksi ei suuda tõendada, et EKP järeldus erakorralise müügi riski kohta on põhjendatud.

116

Kuigi see likviidsus võib tõepoolest soodustada hoiustajate poolt nende hoiuste väljavõtmist, nähtub ka hageja esitatud tõenditest, et see likviidsus on ka üks tegureist, mille tõttu on neil hoiustel kriisiolukordades „turvalise vara“ staatus. Nimelt annab see hoiustajatele ühtaegu nii likviidse instrumendi, mis võimaldab neil raha välja võtta ja teha makseid nagu arvelduskontoga ja millel on kõrge turvalisuse tase, nagu on märgitud reguleeritud hoiuste järelevalveasutuse iga-aastases aruandes, milles on nenditud, et „kuigi 2011. aastal täheldati ebakindluse ja volatiilsuse suurenemist finantsturgudel, on riigi garanteeritud täiesti likviidse investeeringuga, millelt saadav tulu on maksuvaba, pakutav tavapärane turvalisus aidanud kaasa selle populaarsusele“.

117

Sellest tuleneb, et selle põhjenduse põhjendatus sõltub peamiselt EKP sellest põhjendusest, mis käsitleb hiljutiste panganduskriiside kogemust.

118

Sellega seoses tuleb kolmandana märkida, et vaidlustatud otsusest ja EKP vastustest menetlust korraldavatele meetmetele nähtub, et EKP tugines ainult ühele näitele järeldamaks, et „hiljutiste panganduskriiside kogemused näitavad, et hoiuseid võeti massiliselt välja“. Kui EKP‑le esitati kaks korda menetlust korraldavate meetmete raames küsimusi, ei soovinud ta konfidentsiaalsuse tõttu avalikustada tema viidatud krediidiasutuse nime. Siiski selgitas ta oma vastustes nende hoiuste, mida massiliselt välja võeti, peamisi tunnuseid. Tegemist oli tähtajata hoiustega, mis sobisid selleks, et olla hõlmatud hoiustajate kaitseks loodud tagatisskeemiga, mis tuleneb direktiivi 2014/49 ülevõtmisest.

119

Selleks et EKP poolt arvesse võetud näide oleks olnud asjakohane reguleeritud hoiuste tunnuste põhjalikul analüüsimisel, mida EKP pidi tegema, pidi see juhtum tingimata puudutama hoiuseid, mis oma tunnuste poolest sarnanevad piisavalt reguleeritud hoiustele.

120

EKP edastatud teabe põhjal leiab Üldkohus, et see nii ei olnud.

121

Sellega seoses tuleb märkida, et ülemäärase finantsvõimenduse tekkimisele kaasaaitamise seisukohast tähendab see, kui EKP mainis, et tegemist oli tähtajata hoiustega, et asjasse puutuv krediidiasutus võis neid hoiuseid vabalt kasutada ning hoida neid ka riskantsetes või mittelikviidsetes varades. Selles mõttes erineb selline näide eespool punktides 111–113 esitatud põhjustel hoiustest, mille hageja on kohustatud üle kandma CDC‑le käesolevas asjas.

122

Lisaks tuleb tõdeda, et EKP poolt arvesse võetud näite ja reguleeritud hoiuste vahel on veel teine erinevus, mis puudutab hoiustajate hinnangut nende hoiuste turvalisusele ja seega võimalust, et kriisiolukorras võetakse neid hoiuseid äkki ja massiliselt välja. Eespool punktis 114 esitatud põhjustel ei saa nimelt ainult direktiivi 2014/49 ülevõtmisest tuleneva süsteemi kohaldamist käsitada nii, et sellisel juhul on tegemist reguleeritud hoiustele piisavalt sarnaste tunnustega, kusjuures – nagu on rõhutatud eespool punktides 107–110 – reguleeritud hoiuseid peetakse kriisiolukorras „turvaliseks varaks“.

123

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et hageja väidab õigesti, et EKP on rikkunud eespool punktis 99 viidatud kohtupraktikast tulenevaid kohustusi, kuna ta ei võtnud erakorralise müügi riski hindamisel arvesse kõiki reguleeritud hoiuste tunnuseid. Seega tuleb kolmanda väite esimese osaga nõustuda.

124

Lisaks tuleb eespool punktis 69 esitatud põhjustel sellest järeldada, et EKP ei kohaldanud õigesti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsuse Crédit agricole vs. EKP (T‑758/16, EU:T:2018:472) punkti 81, mille kohaselt pidi ta oma analüüsis tuginema reguleeritud hoiuste tunnustele. Seega tuleb samuti nõustuda esimese väite kolmandas osas selle kohta esitatud argumentidega.

125

Vaidlustatud otsuse punktis 2.2.2 esitatud põhjendus on seega õigusvastane.

126

EKP kasutatud metoodikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse punktides 2.2.1 ja 2.2.3 esitatud põhjendused, mis puudutavad vastavalt keskvalitsuse krediidikvaliteeti ja CDC vastu olevate nõuete kontsentratsiooni taset, ei võimalda isegi juhul, kui need ei ole õigusvastased, põhjendada hageja taotlusest keeldumist. Nimelt ei oleks selle metoodika põhjal ainult nende põhjenduste arvessevõtmine viinud selleni, et hageja suhtes ei võimaldatud kohaldada täies ulatuses määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikes 14 ette nähtud erandit.

127

Järelikult tuleb käesolev hagi rahuldada, tühistades vaidlustatud otsus osas, milles EKP jättis rahuldamata hageja taotluse jätta tema finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse võtmata 34% tema nõuetest CDC vastu, ilma et oleks vaja analüüsida argumente, mille hageja esitas seoses muude kui vaidlustatud otsuse punktis 2.2.2 toodud põhjendustega.

128

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EKP on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab: