1

ELTL artiklil 263 põhineva hagiga paluvad hagejad Carles Puigdemont i Casamajó ja Antoni Comín i Oliveres tühistada esiteks Euroopa Parlamendi presidendi 29. mai 2019. aasta juhis, millega keelatakse neile ligipääs ametisse asuvatele Euroopa Parlamendi liikmetele mõeldud vastuvõtuteenistusele ja abile ning ajutise akrediteeringu andmine, ning teiseks 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduv parlamendi presidendi keeldumine tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust.

2

Protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (ELT 2010, C 83, lk 266; edaspidi „protokoll nr 7“) artiklis 9 on sätestatud:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad […] [p]arlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

[…]“.

3

Esindajate otsest ja üldist parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT 1976, L 278, lk 1), mida on muudetud nõukogu 25. juuni ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT 2002, L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137; edaspidi „valimisakt“), artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Viieaastane tähtaeg, milleks […] [p]arlamendi liikmed on valitud, algab pärast iga valimist toimuva esimese istungjärgu avamisel.

[…]

2.   Iga liikme volituste aeg algab ja lõpeb samal ajal kui lõikes 1 osutatud tähtaeg.“

4

Valimisakti artiklis 7 on sätestatud järgmist:

„1.   […] Parlamendi liikme volitused ei ole ühitatavad järgmiste volitustega:

2.   Alates […] [p]arlamendi 2004. aasta valimistest ei või […] [p]arlamendi liige olla riigi parlamendi liige.

[…]

3.   Lisaks võib iga liikmesriik artiklis 8 ettenähud asjaoludel laiendada liikmeksoleku ühitamatust käsitlevaid siseriiklikke eeskirju.

[…]“.

5

Valimisakti artiklis 8 on sätestatud:

„Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.

Need siseriiklikud õigusnormid, milles võidakse vajaduse korral arvesse võtta liikmesriikide eripära, ei mõjuta üldiselt hääletussüsteemi võrdelisust.“

6

Valimisakti artiklis 12 on ette nähtud:

„[…] Parlament kontrollib […] [p]arlamendi liikmete volitusi. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest.“

7

Valimisakti artiklis 13 on sätestatud:

„1.   Koht vabaneb, kui […] [p]arlamendi liikme volitused lõpevad tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tagajärjel.

2.   Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, kehtestab iga liikmesriik sobiva menetluse artiklis [5] osutatud viieaastase ametiaja jooksul vabanevate kohtade täitmiseks ülejäänud tähtajaks.

3.   Kui mõne liikmesriigi õiguse kohaselt nähakse sõnaselgelt ette mõnelt […] [p]arlamendi liikmelt volituste äravõtmine, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt. Riigi pädevad võimuorganid teatavad sellest […] [p]arlamendile.

[…]“.

8

Parlamendi üheksanda koosseisu suhtes (2019–2024) kohaldatava kodukorra (edaspidi „kodukord“) artikkel 3 „Volituste kontrollimine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   […] Parlamendi üldiste valimiste järel palub president liikmesriikide pädevatel asutustel teatada parlamendile viivitamata valitud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendis tööle asuda alates valimisjärgse esimese istungi avamisest.

Ühtlasi juhib president ametiasutuste tähelepanu […] [valimis]akti asjakohastele sätetele ja palub neil võtta vajalikud meetmed, et vältida ühitamatust […] [p]arlamendi liikme ametiga.

2.   Parlamendiliige, kelle valimisest on parlamendile teatatud, esitab enne parlamendis ametisse asumist kirjaliku deklaratsiooni selle kohta, et tal ei ole ühtki […] [p]arlamendi liikme ametiga ühitamatut ametit […] [valimis]akti artikli 7 lõike 1 või 2 tähenduses. Deklaratsioon tuleb esitada pärast üldisi valimisi võimaluse korral hiljemalt kuus päeva enne parlamendi valimisjärgset avaistungit. Kuni parlamendiliikme volitusi ei ole kontrollitud või vaidluses ei ole veel otsust tehtud ja tingimusel, et parlamendiliige on eespool nimetatud deklaratsioonile alla kirjutanud, võtab ta täievoliliselt parlamendi istungitest ja selle organite koosolekutest osa.

Kui avalikkusele kättesaadavate allikate abil kontrollitud asjaolude alusel on kindlaks tehtud, et liikmel on […] [valimis]akti artikli 7 lõike 1 või 2 tähenduses […] [p]arlamendi liikme ametiga ühitamatu amet, loeb parlament presidendilt saadud teabe põhjal ametikoha vabaks.

3.   Vastutava komisjoni raporti alusel kontrollib parlament viivitamata iga vastvalitud liikme volitusi ja teeb otsuse tema mandaadi kehtivuse kohta, samuti vaidluste kohta, mis võivad tekkida […] [valimis]akti sätete alusel, kuid mitte nende vaidluste kohta, mis kuuluvad nimetatud akti kohaselt üksnes selles aktis osutatud riigisiseste sätete kohaldamisalasse.

Vastutava komisjoni raport põhineb iga liikmesriigi ametlikul teatel lõplike valimistulemuste kohta, mis sisaldab valituks osutunud kandidaatide ja kõigi asendusliikmete nimesid koos nende järjestusega vastavalt hääletamistulemustele.

Parlamendiliikme mandaadi kehtivust ei kinnitata, kui parlamendiliige ei ole esitanud käesolevas artiklis ja kodukorra I lisas nõutud kirjalikke deklaratsioone.

[…]“.

9

Kodukorra artiklis 8 „[Parlamendi] [p]residendi kiireloomulised meetmed puutumatuse maksmapanemiseks“ on sätestatud järgmist:

„1.   Kui parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse oletatava rikkumisena on parlamendiliige vahistatud või tema liikumisvabadust piiratud, võib [parlamendi] president pärast seda, kui ta on pidanud nõu vastutava komisjoni esimehe ja raportööriga, võtta kiiresti meetmeid asjaomase parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. [Parlamendi] [p]resident teatab oma algatusest vastutavale komisjonile ja teavitab parlamenti.

[…]“.

10

Kodukorra artiklis 9 „Puutumatusega seotud menetlused“ on ette nähtud:

„1.   Kui liikmesriigi pädev asutus on esitanud [parlamendi] presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

2.   Asjaomase parlamendiliikme või endise parlamendiliikme nõusolekul võib taotluse esitada teine parlamendiliige, kellel lubatakse asjaomast parlamendiliiget või endist parlamendiliiget esindada kõikides menetluse etappides.

[…]“.

11

Viimaks, kodukorra I lisa „[…] Parlamendi liikmete majanduslikke huve ja huvide konflikti käsitlev käitumisjuhend“ artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„[…] Parlamendi liige esitab läbipaistvuse huvides isiklikul vastutusel majanduslike huvide deklaratsiooni parlamendi presidendile enne […] [p]arlamendi valimistele järgneva esimese osaistungjärgu lõppu (või koosseisu ametiajal 30 päeva jooksul pärast parlamendi teenistusse asumist), kasutades selleks juhatuse poolt kooskõlas artikliga 9 vastu võetud vormi. Parlamendiliige teavitab parlamendi presidenti kõigist deklaratsiooni mõjutavatest muudatustest muudatuse tekkimisele järgneva kuu lõpuks.“

12

19. juuni 1985. aasta konstitutsioonilise seaduse 5/1985 üldise valimiskorra kohta (Ley orgánica 5/1985 de Régimen Electoral General) (Boletín Oficial del Estado nr 147, 20.6.1985, lk 19110; edaspidi „valimisseadus“) artiklis 224 on sätestatud:

„1.   Junta Electoral Central [(keskvalimiskomisjon, Hispaania)] loendab hiljemalt 20. päeval pärast valimisi liikmesriigi tasandil hääled kokku, määrab igale kandidaadile vastava saadikukoha ja kuulutab valituks osutunud kandidaadid välja.

2.   Valituks osutunud kandidaadid peavad viie päeva jooksul alates nende väljakuulutamisest andma keskvalimiskomisjoni ees [Hispaania] põhiseaduse järgimise vande või tõotuse. Pärast selle tähtaja möödumist kuulutab [keskvalimiskomisjon] vabaks nende […] [p]arlamendi liikmete kohad, kes ei ole andnud vannet [Hispaania] põhiseadust järgida, ja peatab kõik õigused, mis võivad nendel liikmetel nende saadikukohast tulenevalt olla, senikauaks, kuni vanne on antud.

[…]“.

13

C. Puigdemont i Casamajó oli Generalitat de Cataluña (Kataloonia autonoomne piirkond, Hispaania) president ja A. Comín i Oliveres Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) liige ajal, kui Parlamento de Cataluña (Kataloonia piirkondlik parlament, Hispaania) võttis vastu 6. septembri 2017. aasta seaduse 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del Parlamento de Cataluña, reguladora del referéndum de autodeterminación, DOGC nr 7449A, 6.9.2017, lk 1) ja 8. septembri 2017. aasta seaduse 20/2017 õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise kohta (Ley 20/2017 del Parlamento de Cataluña, de transitoriedad jurídica y fundacional de la República, DOGC nr 7451A, 8.9.2017, lk 1) ning kui 1. oktoobril 2017 toimus iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud esimeses neist kahest nimetatud seadusest, mille sätete rakendamine oli vahepeal Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) otsusega peatatud.

14

Nende seaduste vastuvõtmise ja viidatud referendumi korraldamise järel algatasid Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja erakond VOX kriminaalmenetluse rea isikute, sh hagejate suhtes, kellele heidetakse ette, et nad panid toime tegusid, mis kvalifitseeruvad eelkõige „mässule õhutamiseks“ ja „avalike vahendite kuritahtlikuks omastamiseks“.

15

Pärast hagejate Hispaaniast lahkumist sedastas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. juuli 2018. aasta kohtumäärusega, et nad on põgenenud, ja peatas nende vastu algatatud kriminaalmenetluse kuni ajani, mil nad leitakse.

16

Peale selle kandideerisid hagejad Euroopa Parlamendi valimistel, mis toimusid Hispaanias 26. mail 2019 (edaspidi „26. mai 2019. aasta valimised“), enda juhitud koalitsiooni Lliures per Europa (Junts) nimekirjas.

17

Eelmainitud nimekiri kogus 26. mai 2019. aasta valimistel 1018435 häält ja sai kaks kohta parlamendis.

18

Sel ajal ametis olnud parlamendi president (edaspidi „parlamendi endine president“) andis 29. mail 2019 institutsiooni peasekretärile sisejuhise (edaspidi „29. mai 2019. aasta juhis“) keelata kõikidele Hispaanias valituks osutunud kandidaatidele nii juurdepääs welcome village’ile kui ka abi, mida institutsioon pakub äsja parlamenti valitud kandidaatidele (edaspidi „spetsiaalne vastuvõtuteenus“), ja peatada kõnealuste kandidaatide akrediteering ajani, mil parlament on ametlikult saanud kinnituse nende valituks osutumise kohta vastavalt valimisakti artiklile 12. Selle juhise kohaselt ei saa hagejad kasutada spetsiaalset vastuvõtuteenust ja seega on neile keelatud nii ligipääs welcome village’ile kui ka ajutise akrediteeringu ja ajutise sissepääsuloa saamine.

19

Junta Electoral Central (keskvalimiskomisjon, Hispaania) võttis 13. juunil 2019 vastu otsuse, millega „kuulutati välja 26. mail 2019 toimunud valimistel Euroopa Parlamenti valitud liikmed“ (Boletín Oficial del Estado nr 142, 14.6.2019, lk 62477; edaspidi „13. juuni 2019. aasta väljakuulutamine“). 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamises märgiti, et Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõike 1 kohaselt ja tuginedes andmetele, mis sisaldusid provintsi valimiskomisjonide edastatud konsolideeritud hääletustulemustes, luges keskvalimiskomisjon 26. mai 2019. aasta valimistel kogutud hääled riiklikul tasandil uuesti üle, määras igale kandidaadile vastava parlamendikoha ja kuulutas nimeliselt välja valituks osutunud kandidaadid, sh hagejad. Samuti märgiti 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamises, et istung, mille ajal valituks osutunud kandidaadid annavad vande järgida Hispaania põhiseadust, nagu on nõutud Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2, toimub 17. juunil 2019.

20

Hagejad palusid 14. juuni 2019. aasta kirjas endisel parlamendi presidendil sisuliselt võtta teadmiseks 26. mai 2019. aasta valimiste tulemused, mis olid toodud 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamises, tühistada 29. mai 2019. aasta juhis, et nad pääseksid parlamendi ruumidesse ja saaksid osa spetsiaalsest vastuvõtuteenusest, ning anda parlamendi teenistustele juhis lubada neil parlamendis tööle asuda ja kasutada parlamendiliikme staatusega kaasnevaid õigusi alates 2. juulist 2019, s.o kuupäevast, mil toimus esimene täiskogu istung pärast 26. mai 2019. aasta valimisi.

21

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) eeluurimiskohtunik lükkas 15. juunil 2019 tagasi hagejate taotluse tühistada riigisisesed vahistamismäärused, mille Hispaania kriminaalkohtud olid nende suhtes teinud, et mõista nende üle kohut punktis 14 mainitud kriminaalmenetluse raames.

22

Keskvalimiskomisjon tegi 17. juunil 2019 parlamendile teatavaks Hispaanias valituks osutunud kandidaatide nimekirja (edaspidi „17. juuni 2019. aasta teade“), millest puudusid hagejate nimed.

23

Keskvalimiskomisjon sisuliselt keeldus 20. juunil 2019 lubamast hagejatel anda Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 nõutud Hispaania põhiseaduse järgimise vannet Belgias notari juures tehtud kirjaliku deklaratsioonina või Belgias notariaalselt määratud esindajate vahendusel põhjusel, et selle vande andmine on akt, mis tuleb teha isiklikult keskvalimiskomisjoni ees.

24

Samal päeval teavitas keskvalimiskomisjon parlamenti otsusest, milles ta nentis, et hagejad ei ole andnud Hispaania põhiseaduse järgimise vannet, ning kuulutas Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõike 2 kohaselt, et hagejatele parlamendis antud kohad on vabad, ja peatas kõik õigused, mis neil tööülesannetest tulenevalt võiksid olla, kuni kõnealuse vande andmiseni.

25

Hagejad palusid 20. juuni 2019. aasta kirjas parlamendi endisel presidendil võtta kodukorra artikli 8 alusel kiiresti vastu kõik vajalikud meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks, eelkõige kõnealuste eesõiguste ja puutumatuse kaitsmiseks; tunnistada, et nende suhtes tehtud riigisisesed vahistamismäärused rikuvad neile protokolli nr 7 artikli 9 alusel antud eesõigusi ja puutumatust; tunnistada, et nimetatud protokolli artikli 9 teine lõik kaitseb Euroopa Parlamendi liikmeid nende liikumisvabadusele seatavate kohtulike piirangute eest, mis võivad neil takistada ametisse asumiseks vajalike formaalsuste täitmist, ja lõpuks edastada oma otsus viivitamatult Hispaania pädevatele ametiasutustele.

26

Hagejad sisuliselt kordasid 24. juuni 2019. aasta kirjas kõiki taotlusi, mille nad olid esitanud 14. juuni ja 20. juuni 2019. aasta kirjades (vt eespool punktid 20 ja 25), mis olid jäänud vastuseta.

27

Parlamendi endine president vastas 27. juuni 2019. aasta kirjaga hagejate 14., 20. ja 24. juuni 2019. aasta kirjadele, andes neile sisuliselt teada, et ta ei saa neid kohelda tulevaste parlamendiliikmetena, kuna nende nimed ei olnud valituks osutunud kandidaatide nimekirjas, mille Hispaania ametiasutused ametlikult esitasid (edaspidi „27. juuni 2019. aasta kiri“).

28

Pärast selle vastuse saamist esitasid hagejad 28. juunil 2019 käesoleva tühistamishagi (registreeritud numbriga T‑388/19), mis on suunatud ühelt poolt 29. mai 2019. aasta juhise vastu ja teiselt poolt mitme 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduva akti vastu, st sisuliselt esiteks parlamendi endise presidendi keeldumine 26. mai 2019. aasta valimiste tulemuste teadmiseks võtmisest, teiseks kõikidele hagejatele antud kohtade vabaks kuulutamine parlamendi endise presidendi poolt, kolmandaks parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate õigust ametisse asuda, täita Euroopa Parlamendi liikme mandaati ja osaleda parlamendi töös alates esimesest istungjärgust pärast 26. mai 2019. aasta valimisi ning neljandaks parlamendi endise presidendi keeldumine võtmast kodukorra artikli 8 alusel kiiresti meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks.

29

Samal päeval esitasid hagejad ka ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis registreeriti numbriga T‑388/19 R.

30

Vastvalitud parlamendi esimene istungjärk pärast 26. mai 2019. aasta valimisi avati 2. juulil 2019.

31

Euroopa Parlamendi liige D. Riba i Giner, kes tegutses hagejate nimel, edastas 10. oktoobri 2019. aasta e-kirjaga parlamendi uuele presidendile, kes valiti 3. juulil 2019 (edaspidi „parlamendi uus president“), ning parlamendi õiguskomisjoni presidendile ja asepresidendile 38 eri rahvustest ja erakondadest parlamendiliikme, sh tema ise, taotluse, et parlament kaitseks kodukorra artikli 9 alusel hagejate parlamendiliikme puutumatust, millele on viidatud protokolli nr 7 artikli 9 esimeses ja teises lõigus.

32

Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumi eeluurimiskohtunik tegi 14. oktoobril 2019 C. Puigdemont i Casamajó suhtes riigisisese, Euroopa ja rahvusvahelise vahistamismääruse, et mõista tema üle kohut punktis 14 mainitud kriminaalmenetluse raames. 4. novembril 2019 tegi Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumi eeluurimiskohtunik samasugused vahistamismäärused A. Comín i Oliverese suhtes. Seejärel võeti hagejad vastavalt 17. oktoobril ja 7. novembril 2019 Belgias vahi alla ning vabastati samal päeval tingimisi.

33

Parlamendi uus president vastas punktis 31 mainitud taotlusele kahe sarnaselt sõnastatud 10. detsembri 2019. aasta kirjaga, millest üks saadeti D. Riba i Ginerile ja teine kõigile 38 parlamendiliikmele. Sisuliselt väitis parlamendi uus president eelkõige, et ta ei saa lugeda hagejaid parlamendiliikmeteks, kuna Hispaania ametiasutused ei ole edastanud ametlikku teadet nende valituks osutumise kohta valimisakti tähenduses.

34

Hagejad esitasid 20. veebruaril 2020 kirja peale, mille parlamendi uus president oli D. Riba i Ginerile 10. detsembril 2019 saatnud (vt eespool punkt 33), tühistamishagi, mis registreeriti numbriga T‑115/20.

35

Euroopa Kohus leidis 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) eelkõige, et sellist isikut, kes on ametlikult kuulutatud parlamenti valituks, kuid kellel ei võimaldata täita nõudeid, mis on riigisiseses õiguses sellise kuulutamise järel ette nähtud, ega minna parlamenti, et osaleda selle esimesel istungjärgul, tuleb lugeda protokolli nr 7 artikli 9 teise lõigu alusel puutumatusega kaitstud isikuks.

36

Pärast 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) võttis parlament 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil teadmiseks hagejate parlamenti valituks osutumise alates 2. juulist 2019 (edaspidi „13. jaanuari 2020. aasta teadmiseks võtmine“).

37

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2019.

38

Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse samal päeval, esitasid hagejad ELTL artiklite 278 ja 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis registreeriti numbriga T‑388/19 R.

39

Üldkohtu president jättis 1. juuli 2019. aasta kohtumäärusega Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19 R, ei avaldata, EU:T:2019:467) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks. Hagejad esitasid selle kohtumääruse peale Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C‑646/19 P(R).

40

Euroopa Kohtu asepresident tühistas 20. detsembri 2019. aasta kohtumäärusega Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (C‑646/19 P(R), ei avaldata, EU:C:2019:1149) 1. juuli 2019. aasta kohtumääruse Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19 R, ei avaldata, EU:T:2019:467), saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

41

Hispaania Kuningriik esitas 10. septembril 2019 Üldkohtu kantseleisse avalduse käesolevasse menetlusse astumiseks.

42

Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. septembril 2019, esitas parlament Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel ühelt poolt taotluse tuvastada, et osa hagi puhul on otsuse tegemise vajadus ära langenud, ja teiselt poolt ülejäänud hagi puhul vastuvõetamatuse vastuväite, millest mõlema kohta esitasid hagejad oma seisukohad 4. novembril 2019.

43

Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. jaanuaril 2020, palus parlament Üldkohtul tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on kogu hagi puhul ära langenud. Hagejad esitasid selle taotluse kohta oma seisukohad 7. veebruaril 2020.

44

Pärast punktis 40 mainitud 20. detsembri 2019. aasta kohtumäärust Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (C‑646/19 P(R), ei avaldata, EU:C:2019:1149) Üldkohtusse tagasi saadetud kohtuasja üle otsustades leidis Üldkohtu president 19. märtsi 2020. aasta kohtumääruses Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19 R‑RENV, ei avaldata, EU:T:2020:114), et võttes arvesse 13. jaanuari 2020. aasta teadmiseks võtmist, puudus vajadus teha otsus ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta, ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

45

Üldkohus (kuues koda) otsustas 29. juuli 2020. aasta kohtumäärusega liita nii vastuvõetamatuse vastuväide kui ka 19. septembri 2019. aasta ja 20. jaanuari 2020. aasta taotlused tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, kohtuasja sisulise läbivaatamisega.

46

Üldkohtu kuuenda koja president andis 11. septembri 2020. aasta otsusega Hispaania Kuningriigile loa astuda menetlusse parlamendi nõuete toetuseks.

47

Parlament esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. septembril 2020.

48

Hispaania Kuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 8. jaanuaril 2021.

49

Hagejad esitasid repliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2021.

50

Parlament esitas märkused Hispaania Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 4. märtsil 2021.

51

Hagejad esitasid märkused Hispaania Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 11. märtsil 2021.

52

Parlament esitas vasturepliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. märtsil 2021.

53

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada menetluse suulist osa ja esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi, millele viimased vastasid määratud tähtaja jooksul.

54

Üldkohus otsustas kuuenda koja ettepanekul anda kohtuasja kodukorra artikli 28 alusel üle laiendatud kohtukoosseisule.

55

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 21. jaanuari 2022. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil loobus parlament oma 19. septembri 2019. aasta ja 20. jaanuari 2020. aasta taotlustest tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

56

Hagejad paluvad Üldkohtul sisuliselt:

57

Parlament, keda sisuliselt toetab Hispaania Kuningriik, palub Üldkohtul:

58

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad viis väidet. Esimene väide puudutab 29. mai 2019. aasta juhist ja selle kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 20 ja 21 ning artikli 39 lõiget 2 ja kodukorra artikli 3 lõiget 2. Teine väide puudutab parlamendi endise presidendi keeldumist võtmast teadmiseks 26. mai 2019. aasta valimiste tulemusi, mille Hispaania Kuningriik on ametlikult välja kuulutanud, ja sisuliselt on selle kohaselt rikutud harta artikli 39 lõiget 2, valimisakti artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 12, ELL artiklit 2, artikli 10 lõikeid 2 ja 4 ning artikli 14 lõiget 3 ja kodukorra artikli 3 lõiget 1. Kolmas väide puudutab hagejate kohtade väidetavat vabaks kuulutamist parlamendi endise presidendi poolt ja sisuliselt on selle kohaselt rikutud valimisakti artikli 6 lõiget 2, artiklit 8 ja artiklit 13 koostoimes harta artikli 39 lõikega 2 ning ELL artikli 10 lõigetega 2 ja 3. Neljas väide puudutab parlamendi endise presidendi keeldumist tunnustamast hagejate õigust ametisse asuda, täita Euroopa Parlamendi liikme mandaati ja osaleda parlamendi töös alates esimese istungjärgu avamisest pärast 26. mai 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi ning selle kohaselt on rikutud nii valimisakti artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 12 koostoimes harta artikli 39 lõikega 2 ja ELL artikli 10 lõigetega 1 ja 2 ning artikli 14 lõigetega 2 ja 3 kui ka kodukorra artikli 3 lõiget 2. Lõpuks, viies väide puudutab parlamendi endise presidendi keeldumist kodukorra artikli 8 alusel hagejate eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemisest ja selle kohaselt on rikutud kodukorra artikli 5 lõiget 2, harta artikli 39 lõiget 2, põhjendamiskohustust ja hea halduse põhimõtet.

59

Parlament, keda toetab Hispaania Kuningriik, tugineb esimese võimalusena hagi vastuvõetamatusele ühest küljest põhjusel, et teatavad aktid, mille tühistamist taotletakse, pole hagiavalduses selgelt määratletud, ja teisest küljest põhjusel, et puuduvad vaidlustatavad aktid.

60

Hagejad leiavad, et vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata. Ühelt poolt väidavad hagejad, et aktid, mille tühistamist nad taotlevad, on hagiavalduses selgelt määratletud. Teiselt poolt väidavad nad, et hagi on suunatud aktide vastu, mille peale saab ELTL artikli 263 alusel hagi esitada.

61

Seega tuleb analüüsida hagejate esitatud hagi vastuvõetavust.

62

Esimesena tuleb märkida, et vastuses küsimustele, mille Üldkohus esitas kohtuistungil, kinnitasid hagejad ühelt poolt, et nende hagi on endiselt suunatud 29. mai 2019. aasta juhise vastu (vt eespool punkt 56, teine taane).

63

Teiselt poolt märkisid hagejad, et jäädes küll punktis 56 mainitud nõuete juurde, vaidlevad nad sisuliselt vastu 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduvale parlamendi endise presidendi keeldumisele tunnustamast nende parlamendiliikme staatust alates 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamisest.

64

Hagejad täpsustasid, et eelmainitud keeldumine tekitas mitu õiguslikku tagajärge, sh parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast nende õigust ametisse asuda, täita Euroopa Parlamendi liikme mandaati ja osaleda parlamendi töös ning kõnealuse presidendi keeldumine võtmast kodukorra artikli 8 alusel kiiresti meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks.

65

Viimaseks kinnitasid hagejad, et juhul kui vastupidi nende väidetule jõuab Üldkohus järeldusele, et kahtluse alla ei saa seada asjaolu, et parlamendi endise presidendi keeldumine nende Euroopa Parlamendi liikme staatuse tunnustamisest on õiguspärane, ei ole vaja eraldi analüüsida punktis 56 mainitud aktide õiguspärasust.

66

Võttes arvesse hagejate punktides 63–65 meenutatud selgitusi, tuleb sisuliselt asuda seisukohale, et nad ei taotle mitte punkti 56 kolmandas, neljandas, viiendas ja kuuendas taandes viidatud aktide tühistamist, vaid üksnes seda, et tühistataks parlamendi endise presidendi keeldumine nende Euroopa Parlamendi liikme staatuse tunnustamisest, kusjuures eelmainitud aktid on selle keeldumise tagajärjed.

67

Teisena väitis parlament vasturepliigis, et nõuded, mille hagejad esitasid esmalt repliigis ja millega paluti tühistada ühelt poolt parlamendi endise presidendi väidetav keeldumine kaitsmast kodukorra artiklite 7 ja 9 alusel nende eesõigusi ja puutumatust ning teiselt poolt kõnealuse presidendi väidetav otsus jätta nende väidetav eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus parlamendi vastutavale komisjonile edastamata, on vastuvõetamatud.

68

Vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele (vt eespool punkt 53) märkisid hagejad, et nad ei taotlenud seda, et tühistataks parlamendi võimalik otsus keelduda kaitsmast nende eesõigusi ja puutumatust kodukorra artiklite 7 ja 9 alusel, kuna niisugust otsust ei ole pealegi kunagi tehtud. Nimelt vaidlesid nad üksnes vastu asjaolule, et parlamendi endine president ei andnud nende eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlusest teada täiskogu istungil ega edastanud seda vastutavale komisjonile, rikkudes kodukorra artikli 9 lõiget 1. Sisuliselt täpsustasid hagejad, et ka see oli õiguslik tagajärg, mille tõi kaasa parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust.

69

Sellest järeldub, et oma repliigis ei taotlenud hagejad ei seda, et tühistataks parlamendi endise presidendi võimalik keeldumine kaitsmast nende eesõigusi ja puutumatust kodukorra artikli 7 ja 9 alusel, ega ka seda, et tühistataks kõnealuse presidendi võimalik otsus jätta nende väidetavast eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlusest täiskogu istungil teada andmata ning jätta see parlamendi vastutavale komisjonile edastamata.

70

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et käesolevas hagis palutakse sisuliselt tühistada ühelt poolt 29. mai 2019. aasta juhis ja teiselt poolt parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust, mis mõlemad sisalduvad 27. juuni 2019. aasta kirjas (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“).

71

Vastuvõetamatuse vastuväites väidab parlament esiteks, et 27. juuni 2019. aasta juhis on puhtalt informatiivset laadi akt, mis üksnes tuletab hagejatele meelde, et kohaldatava õigusraamistiku kohaselt ei saa neid kohelda üheksandas koosseisus ametisse asuva Euroopa Parlamendi liikmetena. Teiseks väidab parlament, et 29. mai 2019. aasta juhis ei tekita õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses, ja palub Üldkohtul omal algatusel kontrollida, kas see on vaidlustatav akt.

72

Hagejad leiavad, et parlamendi argumendid tuleb tagasi lükata. Esiteks väidavad nad sisuliselt, et 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduv parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust ei ole informatiivset laadi. Nimelt tõi see keeldumine kaasa muudatuse nende õiguslikus olukorras, kuna muu hulgas takistas see neil ametisse asuda, täita Euroopa Parlamendi liikme mandaati ja osaleda parlamendi töös. Seega kujutab see endast huve kahjustavat akti ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses. Teiseks väidavad hagejad, et 29. mai 2019. aasta juhis on vaidlustatav akt, kuna see takistas neil teha ametisse asumiseks vajalikke toiminguid.

73

Hispaania Kuningriik leiab sisuliselt, et hagi on vastuvõetamatu, kuna negatiivne mõju, mis vaidlustatud aktidel hagejate väitel on, ei tulene mitte nendest aktidest, vaid Hispaania ametiasutuste otsustest.

74

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses institutsioonide akte nende laadist või vormist sõltumata, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 51; vt ka 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Seevastu jääb ELTL artikli 263 kohase kohtuliku kontrolli alt välja mis tahes akt, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, näiteks ettevalmistavad ja kinnitavad aktid, puhtalt rakendusaktid, lihtsad soovitused ja arvamused ning põhimõtteliselt ka asutusesisesed juhised (vt 12. septembri 2006. aasta kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. mai 2012. aasta kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Iirimaa) vs. komisjon, C‑477/11 P, ei avaldata EU:C:2012:292, punkt 52; vt selle kohta ka 23. novembri 1995. aasta kohtuotsus Nutral vs. komisjon, C‑476/93 P, EU:C:1995:401, punkt 30). Peale selle ei saa puhtalt informatiivsed aktid mõjutada adressaadi huve ega muuta tema õiguslikku olukorda võrreldes nende aktide vastuvõtmisele eelnenud olukorraga (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, T‑15/11, EU:T:2012:661, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et määrata, kas akt võib tekitada õiguslikke tagajärgi ja kas sellest tulenevalt saab selle peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, hinnata akti tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks akti sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud liidu institutsiooni volitusi (vt 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Lõpuks tuleb meenutada, et tingimus, mille kohaselt peab olemas olema vaidlustatav akt, kujutab endast asja läbivaatamist takistavat avalikul huvil põhinevat asjaolu, mida Üldkohus võib vajaduse korral arvesse võtta omal algatusel (vt selle kohta 14. jaanuari 1992. aasta kohtumäärus ISAE/VP ja Interdata vs. komisjon, C‑130/91, EU:C:1992:7, punkt 11, ning 19. oktoobri 2016. aasta kohtumäärus E-Control vs. ACER, T‑671/15, ei avaldata, EU:T:2016:626, punkt 91; kohtujurist Boti ettepanekud kohtuasjades komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:298, punkt 62, ning BSH vs. OHMI, C‑43/15 P, EU:C:2016:129, punkt 52).

78

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb analüüsida, kas ühelt poolt parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust ja teiselt poolt 29. mai 2019. aasta juhis on vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 tähenduses.

79

Hagejad väidavad sisuliselt, et parlamendi endise presidendi keeldumisel tunnustamast nende Euroopa Parlamendi staatust oli mitu õiguslikku tagajärge: esiteks asjaolu, et nad ei saanud ametisse asuda, täita Euroopa Parlamendi liikme mandaati ja osaleda parlamendi töös alates esimese istungjärgu avamisest pärast 26. mai 2019. aasta valimisi, teiseks nende kohtade vabaks kuulutamine parlamendi endise presidendi poolt, kolmandaks viimase keeldumine võtmast kodukorra artikli 8 alusel kiiresti meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse kinnitamiseks ning neljandaks asjaolu, et nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemise taotlusest (artikli 9 alusel) ei antud täiskogu istungil teada ning see jäeti parlamendi vastutavale komisjonile edastamata.

80

Parlament, keda toetab Hispaania Kuningriik, on seisukohal, et isegi kui hagejate väidetud tagajärgede olemasolu oleks tõendatud, ei tulene need sellest, et parlamendi endine president keeldus tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust.

81

Kõigepealt teatas parlamendi endine president 27. juuni 2019. aasta kirjas hagejatele, et 17. ja 20. juunil 2019 teavitasid Hispaania ametiasutused teda Hispaanias toimunud Euroopa Parlamendi valimiste ametlikest tulemustest. Seejärel tuletas ta hagejatele meelde, et valimisakti artikli 12 alusel „võtab parlament teadmiseks tulemused, mille liikmesriigid on ametlikult välja kuulutanud, ning valimisi puudutavate riigisiseste normide ja menetluste õiguspärasuse kohta otsuse tegemine on esmajoones liikmesriigi kohtute ülesanne“. Viimaks märkis parlamendi endine president, et hagejate nimed ei ole valituks osutunud kandidaatide nimekirjas, mille Hispaania ametiasutused parlamendile ametlikult esitasid, ja „seni kuni Hispaania ametiasutused ei ole saatnud uut teadet, ei saa [ta] neid kohelda kui tulevasi [parlamendi]liikmeid, nagu [nad] seda oma 14. juuni 2019. aasta kirjas [palusid]“.

82

Seega nähtub 27. juuni 2019. aasta kirja sõnastusest, et parlamendi endine president üksnes võttis teadmiseks hagejate õigusliku olukorra, millest Hispaania ametiasutused teda 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetes ametlikult teavitasid.

83

Peale selle ilmneb 27. juuni 2019. aasta kirja sõnastusest selgelt, et parlamendi endise presidendi seisukoht oleks võinud muutuda Hispaania ametiasutustelt saadava uue teabe põhjal.

84

Seega ilmneb 27. juuni 2019. aasta kirjast selle sisu arvestades selgelt, et seisukoht, mida parlamendi endine president kirjas väljendas, ei olnud käsitatav otsusena või lõplikuna.

85

Esimesena tuleb märkida, et 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) eristas Euroopa Kohus Euroopa Parlamendi liikme staatust ja sellega kaasneva mandaadi täitmist.

86

Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli märkinud, et valimisakti artikli 5 lõigete 1 ja 2 alusel langeb Euroopa Parlamendi liikme mandaat kokku viieaastase tähtajaga, mis algab pärast iga valimist toimuva esimese istungjärgu avamisel, mistõttu see algab ja lõpeb samal ajal kui nimetatud viieaastane tähtaeg, otsustas ta, et erinevalt parlamendiliikme staatusest – mis ühelt poolt omandatakse hetkel, kui isik on ametlikult kuulutatud parlamenti valituks, ning mis teiselt poolt tekitab seose selle isiku ja institutsiooni vahel, mille osaks ta nüüdsest on – tekitab Euroopa Parlamendi liikme mandaat seose selle isiku ja seadusandliku kogu vahel, millesse ta valiti. Nimetatud seadusandlik kogu moodustub alles hetkel, kui pärast valimisi toimub „uue“ parlamendi esimese istungi avamine, mis juba määratluse kohaselt toimub pärast seda, kui liikmesriigid on valimistulemused ametlikult välja kuulutanud (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punktid 72 ja 74).

87

Teisena otsustas Euroopa Kohus 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115, punktid 70, 71 ja 81), et valimisakti artikleid 8 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et kui isik on ametlikult kuulutatud parlamenti valituks, siis tuleb järeldada, et ta on selle tõttu ja alates sellest hetkest saanud selle institutsiooni liikme staatuse protokolli nr 7 artikli 9 kohaldamise seisukohast ning et tal on seetõttu nimetatud artikli teises lõigus sätestatud puutumatus.

88

Euroopa Kohus täpsustas, et parlamendiliikmetele kehtib protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus ettenähtud puutumatus siis, kui nad sõidavad selle institutsiooni istungipaika ja sealt tagasi, seega ka siis, kui nad sõidavad esimesele istungile, mis on korraldatud pärast valimistulemuste ametlikku väljakuulutamist, et uus seadusandlik kogu saaks oma esimese istungi korraldada ja kontrollida oma liikmete volitusi. Seega on nendel liikmetel kõnealune puutumatus juba enne mandaadi algust (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115, punkt 80).

89

Kolmandana nähtub 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) punktist 89 kaudselt, kuid vältimatult, et Hispaanias toimunud 26. mai 2019. aasta valimiste tulemuste ametlik väljakuulutamine on 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamine.

90

Eeltoodut arvesse võttes tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et hagejad, kelle nimed olid 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamises, said Euroopa Parlamendi liikme staatuse alates nimetatud kuupäevast ja seega oli neil ainuüksi seetõttu ka protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus sätestatud puutumatus. Pealegi on pooled selles küsimuses nüüd üksmeelel.

91

Peale selle nähtub punktides 86 ja 87 viidatud kohtupraktikast, et asjaolu, et hagejad said Euroopa Parlamendi liikme staatuse ja seega ka sellega seotud protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus sätestatud puutumatuse, tuleneb üksnes 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamisest ja seetõttu ei saa seda kahtluse alla seada ei parlamendi endine president ega ka parlament ise.

92

Seega, isegi kui 27. juuni 2019. aasta kirjas ei mainitud hagejate puutumatuse küsimust, tuleb tõdeda, et selles kirjas sisalduv parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust ei jätnud neid mingil juhul ilma protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus sätestatud puutumatusest, mida liikmesriikide ametiasutused pidid austama ainuüksi seetõttu, et Euroopa Parlamendi valimiste tulemused olid ametlikult välja kuulutatud.

93

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb analüüsida, kas parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust tekitas õiguslikke tagajärgi, millele hagejad viitavad ja mida meenutatakse punktis 79.

94

Parlament, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab sisuliselt, et ta ei saanud võtta vastu akte, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi hagejatele, kuna valimisakti artikli 12 alusel ja kohaldatava kohtupraktika kohaselt pidi ta lähtuma valituks osutunud kandidaatide nimekirjast, millest Hispaania ametiasutused teda 17. juuni 2019. aasta teatega ametlikult teavitasid. Parlament märgib, et arvestades valimisaktis sätestatud pädevuste jaotust, on liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks Euroopa Parlamendi liikme mandaadi täitmise tingimused. Seega valimisakti artiklite 8 ja 12 alusel koostoimes ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega pidi parlament andma täieliku õigusmõju kohaldatavatele Hispaania valmisseaduse sätetele, nagu on kajastatud 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetes. Peale selle väidab parlament sisuliselt, et eelnimetatud sätetest ja kodukorra artiklist 3 tuleneb, et ametlikud teated, mille on talle saatnud liikmesriikide pädevad valimisorganid, on ainsad usaldusväärsed teabeallikad selle kohta, milline on Euroopa Parlamendi liikmete õiguslik olukord liikmesriigi õiguse kohaselt, ja asendamatu vahend valimisprotsessis. Kokkuvõttes leiab parlament, et arvestades keskvalimiskomisjoni edastatud kogu teavet, ei olnud tal võimalik 27. juunil 2019 asuda seisukohale, et hagejad olid „tingimusteta [saanud] tulevaste parlamendiliikmete [staatuse]“, ning seetõttu ei olnud tal sisuliselt õigust tunnustada nende õigust asuda ametisse, täita oma mandaati ja osaleda parlamendi töös alates 2. juulist 2019.

95

Hagejad vaidlevad nendele argumentidele vastu. Nende sõnul on käesolevas asjas peamine küsimus, kas parlament pidi lähtuma 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamisest või 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetest. Hagejad väidavad, et valimisakti artiklist 12 tuleneb, et mõiste „ametlikult välja kuulutatud tulemused“ on liidu õiguse autonoomne mõiste. Käesoleval juhul langevad need tulemused kokku Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõike 1 kohaselt välja kuulutatud tulemustega, nagu leidis Euroopa Kohus 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) punktis 89. Peale selle väidavad hagejad sisuliselt, et Hispaania Kuningriik ei olnud pädev kehtestama Euroopa Parlamendi liikme mandaadi täitmise tingimusi, nagu Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud tingimus anda vanne järgida Hispaania põhiseadust. Seda tõlgendust kinnitab 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115), milles Euroopa Kohus otsustas, et parlamendi töös osalemiseks „vajalikud formaalsused“ tuleb täita selle institutsiooni ees. Lõpuks väidavad hagejad, et parlament teadis, et Hispaania ametiasutused ei olnud talle esitanud täielikke 26. mai 2019. aasta valimiste tulemusi, kuna nad olid ise saatnud parlamendile nende tulemuste koopia. Seega asjaolu, et Hispaania ametiasutused ei olnud kõnealuste valimiste täielikke tulemusi esitanud, ei vabastanud parlamenti kohustusest võtta need tulemused teadmiseks.

96

Käesoleval juhul seisneb küsimus selles, kas parlamendi endine president oli pädev seadma kahtluse alla 17. juuni 2019. aasta teadet, milles Hispaania ametiasutused esitasid talle ametlikult 26. mai 2019. aasta valimistel valituks osutunud kandidaatide nimekirja, millest puudusid hagejate nimed, isegi kui 13. juuni 2019. aasta ametlikus väljakuulutamises olid nende nimed olemas.

97

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELL artikli 5 lõike 1 ja artikli 13 lõike 2 kohaselt tegutseb parlament talle aluslepingutega antud volituste piirides. Nimelt, institutsioonilise tasakaalu ja eri institutsioonide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtted, nagu need tulenevad ELL artikli 13 lõikest 2, eeldavad, et iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piirides vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele (3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 102).

98

Euroopa Parlamendi liikmete valimise puhul kehtestab valimisakt pädevuste jaotuse parlamendi ja liikmesriikide vahel.

99

Seega ühelt poolt on valimisakti artikli 8 esimeses lõigus sätestatud, et kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse valimismenetlust igas liikmesriigis riigisiseste õigusnormidega.

100

Teiselt poolt on valimisakti artiklis 12 sätestatud, et parlament kontrollib oma liikmete volitusi. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult välja kuulutatud tulemused ja lahendab kõnealuse akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud riigisisestest normidest.

101

Valimisakti artikli 12 teisest lausest tuleneb, et parlamendi kontrollipädevuse suhtes kehtivad kaks olulist piirangut (30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 52).

102

Esiteks, valimisakti artikli 12 teise lause esimese osa kohaselt võtab parlament liikmete volituste kontrollimisel teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused (30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 53).

103

Kohtupraktika kohaselt tuleb tõlgendada valimisakti artiklis 12 kasutatud väljendit „teadmiseks võtma“ kui parlamendi hindamisruumi täielikku puudumist. Nimelt, tulevaste parlamendiliikmete nimetamine vastavalt valimismenetlusele, mida reguleeritakse liikmesriigi õigusnormidega, nagu nähtub sõnaselgelt valimisakti artiklist 8, kuulub liikmesriikide ametiasutuste pädevusse (vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818, punkt 66).

104

Seega toiming, mis seisneb „ametlikult välja kuulutatud tulemuste teadmiseks võtmises“, tähendab, et parlament peab oma liikmete volituste kontrollimisel tuginema ametlikult välja kuulutatud valimistulemustele, mis on saadud riigisiseste menetlustega kooskõlas olevas otsustusprotsessis, mille käigus lahendati kõnealuste tulemustega seotud õiguslikud küsimused lõplikult, ning need tulemused kujutavad endast seega juba olemasolevat õiguslikku olukorda, mis on parlamendile siduv (vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 55).

105

Teiseks, valimisakti artikli 12 teise lause teise osa kohaselt lahendab parlament kõnealuse akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud riigisisestest normidest (30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 53).

106

Seega nähtub valimisakti artikli 12 sõnastusest endast, et see artikkel ei anna parlamendile pädevust lahendada vaidlusi, mis tekivad liidu õiguse kui terviku pinnalt, vaid üksnes vaidlusi, mis tulenevad valimisakti sätetest (30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 54). Peale selle välistab see artikkel sõnaselgelt parlamendi pädevuse lahendada liikmesriikide õigusest tulenevaid vaidlusi, isegi kui valimisaktis on kõnealusele õigusele viidatud.

107

Veel tuleb märkida, nagu seda tegid ka parlament ja kohtujurist Szpunar oma ettepanekus kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958, punkt 53), et pärast valimistulemuste ametlikku väljakuulutamist võib mitu sündmust viia selleni, et kandidaat, kes pärast häälte lugemist on ametlikult kuulutatud Euroopa Parlamenti valituks, ei asu ametisse ega täida sellega kaasnevat mandaati, näiteks esineb ühitamatus Euroopa Parlamendi liikme mandaadiga või valituks osutunud liige loobub ametisse asumisest. Peale selle tuleb märkida, nagu seda tegi kohtujurist Szpunar kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958, punkt 48), et eri parlamentaarsetes süsteemides on ette nähtud formaalsed kohustused, mida parlamendiliikmed peavad täitma enne tegelikku ametisse asumist.

108

Nii on see Hispaania õiguse puhul, kuna Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 on sätestatud, et valituks osutunud kandidaadid peavad viie päeva jooksul alates nende väljakuulutamisest andma keskvalimiskomisjoni ees Hispaania põhiseaduse järgimise vande või muidu kuulutatakse nende kohad „vabaks“ ja õigused, mis neil tööülesannetest tulenevalt võiksid olla, peatatakse kuni kõnealuse vande andmiseni (vt eespool punkt 12).

109

Eespool öeldut arvesse võttes ei saa välistada, et parlament peab kontrollima volitusi ametlikult valituks kuulutatud kandidaatide nimekirja põhjal, nii nagu seda on muudetud pärast liikmesriigi õiguse pinnalt tekkinud vaidlusi.

110

Nii sätestab kodukorra artikkel 3, mis reguleerib volituste kontrollimist, et see toiming eeldab valimistulemuste nimekirja ametlikku esitamist liikmesriikide poolt.

111

Kõigepealt, kodukorra artikli 3 lõike 1 kohaselt palub president parlamendi üldiste valimiste järel liikmesriikide pädevatel asutustel viivitamata esitada parlamendile valituks osutunud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendi töös osaleda alates valimisjärgsest avaistungist.

112

Seejärel, kodukorra artikli 3 lõike 2 alusel peavad Euroopa Parlamendi liikmed, kelle nimed on selles nimekirjas, esitama deklaratsiooni, et puuduvad ühitamatuse asjaolud, ning võivad osaleda täieõiguslikult parlamendi ja selle organite töös seni, kuni nende volitusi pole kontrollitud või parlamendi pädevusse kuuluva võimaliku vaidluse kohta ei ole veel otsust tehtud.

113

Viimaks nähtub kodukorra artikli 3 lõikest 3, et parlament hakkab kontrollima vastvalitud liikmete volitusi vastutava komisjoni raporti alusel, mis kõnealuse kodukorra artikli 3 lõike 3 teise lõigu kohaselt põhineb iga liikmesriigi ametlikul teatel lõplike valimistulemuste kohta, mis sisaldab valituks osutunud kandidaatide ja kõigi asendusliikmete nimesid koos nende järjestusega vastavalt hääletustulemustele.

114

Sellest järeldub, et oma liikmete volituste kontrollimiseks peab parlament tuginema valituks osutunud kandidaatide nimekirjale, mille liikmesriikide ametiasutused on ametlikult esitanud ja mis teoreetiliselt on koostatud ametlikult välja kuulutatud tulemuste põhjal ja pärast seda, kui need ametiasutused on liikmesriigi õiguse kohaldamisel põhinevad vaidlused lahendanud.

115

Hagejate argumente tuleb uurida eelnimetatud kaalutlusi arvesse võttes.

116

Esimesena väidavad hagejad sisuliselt, et parlament ei lähtunud ei 17. juuni 2019. aasta ega 20. juuni 2019. aasta teatest ja tunnistas seda ka ise, kuna pärast 13. jaanuari 2020. aasta teadmiseks võtmist lubas ta neil ametisse asuda, täita oma mandaati ja osaleda parlamendi töös. Peale selle märgivad hagejad, et parlament teadis, et Hispaania ametiasutused ei olnud talle esitanud täielikke 26. mai 2019. aasta valimiste tulemusi, kuna nad olid ise saatnud parlamendile nende tulemuste koopia. Seega väidavad hagejad sisuliselt, et kodukorra artikli 3 lõike 1 kohaselt oli parlament kohustatud paluma Hispaania ametiasutustel saata talle täielikud 26. mai 2019. aasta valimiste tulemused. Lõpuks väidavad hagejad, tuginedes kohtujurist Szpunari ettepanekule kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958, punkt 51), et asjaolu, et Hispaania ametiasutused ei teavitanud kunagi parlamenti valimistulemustest nii, nagu tuleneb 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamisest, ei vabastanud teda kohustusest võtta need tulemused valimisakti artikli 12 alusel teadmiseks.

117

Ühelt poolt on praegusel juhul pooled üksmeelel, et hagejad ei täitnud Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 ettenähtud nõuet ja sellepärast ei olnud nende nimesid lisatud 17. juuni 2019. aasta teatesse, millega Hispaania ametiasutused esitasid ametlikult parlamendile 26. mai 2019. aasta valimistel valituks osutunud kandidaatide nimekirja.

118

Teiselt poolt ei olnud parlamendi endine president pädev kontrollima seda, kas oli põhjendatud teatavate valituks osutunud kandidaatide väljajätmine eelmainitud nimekirjast, mille Hispaania ametiasutused kodukorra artikli 3 lõike 1 kohaselt ametlikult esitasid ja mis kajastas 26. mai 2019. aasta valimiste ametlikke tulemusi nii, nagu need olid pärast seda, kui liikmesriigi õiguse pinnalt tekkinud võimalikud vaidlused olid vajaduse korral lahendatud (vt eespool punktid 97–106).

119

Seega ei ole hagejatel alust väita, et parlamendi endine president oleks pidanud kodukorra artikli 3 lõike 1 kohaselt paluma Hispaania ametiasutustel esitada talle täielikud 26. mai 2019. aasta valimiste tulemused, mis sisaldusid 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamises.

120

Peale selle tuleb meelde tuletada, et punktis 76 meenutatud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et määrata, kas akt võib tekitada õiguslikke tagajärgi ja kas sellest tulenevalt saab selle peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, hinnata akti tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks akti sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud liidu institutsiooni volitusi.

121

Seega asjaolu, et 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) arvesse võttes ja pärast 13. jaanuari 2020. aasta teadmiseks võtmist lubas parlament hagejatel parlamendi töös osaleda ja kasutada täielikult Euroopa Parlamendi liikme staatusega kaasnevaid õigusi, ilma et liikmesriik oleks saatnud ametliku teate, ei sea kahtluse alla punktides 82–84 ja 100–114 toodud kaalutlusi.

122

Lisaks selgitas parlament kohtuistungil, et arvestades hagejate olukorra õiguslikku ebakindlust pärast 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) ja 20. detsembri 2019. aasta kohtumäärust Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (C‑646/19 P(R), ei avaldata, EU:C:2019:1149), otsustas ta lubada hagejatel kodukorra artikli 3 lõike 2 alusel ametisse asuda ja parlamendi töös osaleda, ilma et ta oleks aga hakanud nende volitusi kontrollima, kuna selle jaoks oleks olnud vaja liikmesriikide ametiasutuste eelnevat ametlikku teadet nende valituks osutumise kohta.

123

Seetõttu tuleb hagejate argumendid, mida on meenutatud punktis 116, tagasi lükata.

124

Viimaks, mis puudutab hagejate viidet kohtujurist Szpunari ettepanekule kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958), tuleb meenutada, et kõnealuses kohtuasjas seisneb küsimus sisuliselt selles, kas isikul, kes on ametlikult kuulutatud parlamenti valituks, on protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus sätestatud puutumatus, et ta saaks täita ametisse asumiseks vajalikke formaalsusi ja nõudeid.

125

Kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958) tehtud kohtujuristi ettepaneku punktis 50 tunnistas kohtujurist Szpunar, et Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 ettenähtud nõue võib olla eeltingimuseks Euroopa Parlamenti valituks osutunud kandidaatide tegelikule ametisse asumisele. Küll aga ei saa see nõue kohtujurist Szpunari arvates olla eeltingimuseks Euroopa Parlamendi liikme staatuse ja sellest tulenevate õiguste, sh puutumatuse saamisele, kuna see takistaks isikul, kes on nõuetekohaselt valitud Euroopa Parlamendi liikmeks, täita ametisse asumiseks vajalikke formaalsusi ja nõudeid.

126

Just selles kontekstis tuleb lugeda kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958) tehtud kohtujurist Szpunari ettepaneku punkti 51, milles on kirjas, et kuigi on loogiline, et liikmesriigid peavad teavitama parlamenti valimistulemustest ametliku teatega, nagu on viidatud kodukorra artikli 3 lõikes 1, ei ole see teade sisuliselt käsitatav Euroopa Parlamendi liikme staatuse saamisena.

127

Seega ei saa kohtujurist Szpunari arvamus, mis on toodud tema ettepaneku kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958) punktis 51, toetada hagejate argumente, mille kohaselt pidi parlament volituste kontrollimiseks võtma teadmiseks 26. mai 2019. aasta valimiste tulemused, mis sisaldusid 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamises, mitte aga need, mille Hispaania ametiasutused 17. juunil 2019 ametlikult esitasid.

128

Teisena väidavad hagejad, et Hispaania ametiasutused ei olnud pädevad kehtestama nõuet, millele viidatakse Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2. Nimelt ei kuulu tingimus anda Hispaania põhiseaduse järgimise vanne liikmesriikide „valimismenetluse“ alla valimisakti artikli 8 tähenduses ja seetõttu ei hõlma seda selles artiklis kasutatud viide liikmesriigi õigusele. Hagejad lisavad, et ELTL artikli 223 lõike 2 alusel on parlamendi ülesanne määrata kindlaks eeskirjad ja üldtingimused, mis reguleerivad tema liikmete ülesannete täitmist, kuna seda pädevust ei ole delegeeritud liikmesriikidele. Seega juhul, kui Euroopa Parlamendi liige saab selle staatuse pärast Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste väljakuulutamist, kuuluvad kõik järgnevad formaalsused eelmainitud artiklis ettenähtud pädevusalasse.

129

Punktidest 97–109 nähtub, et parlament ei ole pädev lahendama vaidlusi, mis tulenevad liikmesriikide õigusnormidest, millele valimisakt ei viita, nagu Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud nõue.

130

Sellest järeldub, et isegi kui Hispaania Kuningriik ei olnud pädev kehtestama eelmainitud nõuet oma õiguses, ei olnud parlamendi endisel presidendil mingit õigust selle pädevuse puudumist tuvastada ja a fortiori seada kahtluse alla valituks osutunud kandidaatide nimekirja, mille Hispaania ametiasutused olid 17. juunil 2019 ametlikult esitanud.

131

Peale selle tuleb meenutada, et ka Üldkohus pole pädev hindama ühelt poolt, kas Hispaania Kuningriik oli ELTL artikli 223 lõiget 2 ja valimisakti artiklit 8 silmas pidades pädev kehtestama Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud nõuet, ja teiselt poolt, kas see nõue on liidu õigusega kooskõlas, kuna need küsimused kuuluvad liikmesriikide kohtute pädevusse ja vajaduse korral ka Euroopa Kohtu pädevusse, kui talle esitatakse ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi või ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimus tõlgendamise kohta (vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament, C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 65, ning 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, C‑201/20 P(R), ei avaldata, EU:C:2020:818, punkt 60).

132

Täielikkuse huvides olgu märgitud, et parlament määrab pärast Euroopaa Komisjonilt arvamuse taotlemist ja Euroopa Liidu Nõukogu heakskiidul ELTL artikli 223 lõike 2 alusel omal algatusel ja seadusandliku erimenetluse kohaselt määruste abil kindlaks eeskirjad ja üldtingimused, mis reguleerivad tema liikmete ülesannete täitmist.

133

Ent „üldtingimused, mis reguleerivad parlamendiliikmete ülesannete täitmist“, on esitatud Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse 2005/684/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (ELT 2005, L 262, lk 1), I jaotises „Euroopa Parlamendi liikmete ülesannete täitmise eeskirjad ja üldised tingimused“ ning need puudutavad sisuliselt Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmise korda, mitte aga ametisse asumisele eelnevaid formaalsusi.

134

Seega annab ELTL artikli 223 lõige 2 parlamendile ainupädevuse Euroopa Parlamendi liikmetele eeskirjade ja selle raames ka Euroopa Parlamendi liikme mandaadi täitmist reguleerivate „üldtingimuste“ kehtestamisel. Küll aga ei tulene kõnealusest artiklist sõnaselgelt, et parlamendil oleks niisugune ainupädevus ka Euroopa Parlamendi liikmete ametisse asumise eelduseks olevate tingimuste või nõuete kehtestamisel.

135

Hagejate argument, mille kohaselt puudub Hispaania Kuningriigil pädevus kehtestada Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud nõuet, mis on eeltingimuseks Euroopa Parlamendi liikme mandaadi täitmisele, tuleb seega tulemusetuna tagasi lükata.

136

Kolmandana tuleb eeltoodud kaalutlusi arvestades tulemusetuna tagasi lükata ka hagejate väide, mille kohaselt leidis Euroopa Kohtu asepresident 20. detsembri 2019. aasta kohtumääruse Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (C‑646/19 P(R), ei avaldata, EU:C:2019:1149) punktis 74, et formaalsuste täitmine pärast valijate antud häälte kokkulugemist ei kuulu valimismenetluse alla.

137

Sellega seoses tuleb meenutada, et 20. detsembri 2019. aasta kohtumääruse Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (C‑646/19 P(R), ei avaldata, EU:C:2019:1149) punktis 74 leidis Euroopa Kohtu asepresident, et võttes arvesse asjaolu, et ELL artikli 14 lõike 3, ELTL artikli 223 lõike 1, harta artikli 39 ja valimisakti artikli 1 kohaselt reguleerib parlamendiliikmete valimist põhimõte, mille kohaselt on valimised otsesed, üldised ja vabad ning hääletamine on salajane, ei saa esmapilgul välistada, et akt, millega parlamendiliikmete valimismenetlus lõpetati, oli see, mis hõlmas valijate antud häälte kokkulugemise tulemusi, mistõttu sellele järgnenud formaalsused, mida liikmesriigi õiguses nõuti, ei olnud osa kõnealusest valimismenetlusest.

138

Ent ühelt poolt tuleb tõdeda, et eelmainitud hinnang anti ajutise meetme üle otsustades, lahendades 1. juuli 2019. aasta kohtumääruse Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19 R, ei avaldata, EU:T:2019:467) peale esitatud apellatsioonkaebust. Seega ei saa järeldada, et Euroopa Kohtu asepresident oleks võtnud selles küsimuses lõpliku seisukoha.

139

Teiselt poolt, isegi kui eeldada, et Hispaania Kuningriik ei olnud pädev niisugust formaalsust kehtestama, ei saaks Euroopa Kohtu asepresidendi märkus selle kohta mitte mingil juhul olla aluseks parlamendi pädevusele keelduda võtmast teadmiseks valituks osutunud kandidaatide nimekirja, mille Hispaania ametiasutused on ametlikult esitanud, punktides 97–114 ja 117–119 toodud põhjustel.

140

Seega tuleb hagejate väide tagasi lükata.

141

Neljandana väidavad hagejad, et 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsusest Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) tuleneb, et Euroopa Parlamendi liikmena parlamendi töös osalemiseks „vajalikud formaalsused“ tuleb täita üksnes selle institutsiooni ees.

142

Eelmainitud väide ei leia siiski kinnitust 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115).

143

Tuleb meenutada, et kohtuasjas, milles tehti 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115), küsiti Euroopa Kohtult üksnes seda, kas protokolli nr 7 artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et isikul, kes on ametlikult kuulutatud parlamenti valituks ajal, mil tema suhtes kehtib eelvangistuse meede raskete kuritegudega seotud menetluse raames, kuid kellel ei võimaldata täita nõudeid, mis on riigisiseses õiguses sellise väljakuulutamise järel ette nähtud, ega minna parlamenti, et osaleda selle esimesel istungil, on selle artikli alusel puutumatus. Jaatava vastuse korral küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus ühtlasi, kas see puutumatus tähendab, et asjaomase isiku suhtes võetud eelvangistuse meede tuleb tühistada, et ta saaks minna parlamenti ja täita ettenähtud formaalsusi seal.

144

Euroopa Kohus vastas teisele küsimusele 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuse Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) punktis 88 ja resolutsiooni teises taandes, märkides, et kui ei ole esitatud protokolli nr 7 artikli 9 teises lõigus ettenähtud puutumatuse äravõtmise taotlust, peab see puutumatus võimaldama asjaomasel isikul minna parlamenti ja täita „ettenähtud formaalsusi“ seal. Selles kontekstis ei saa pelgalt viidet parlamendi ees täidetavatele formaalsustele tõlgendada nii, et Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi õigus ei saanud allutada Euroopa Parlamendi liikme ametisse asumist teatud formaalsustele.

145

Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.

146

Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et asjaolu, et hagejad ei saanud ametisse asuda, täita oma mandaati ja osaleda parlamendi töös, ei tulene mitte 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduvast parlamendi endise presidendi keeldumisest tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust, vaid Hispaania õiguse kohaldamisest, nagu ilmneb 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetest, mille suhtes ei ole parlamendi endisel presidendil ega ka parlamendil üldisemalt mitte mingit kaalutlusõigust.

147

Seega ei ole hagejatel alust väita, et parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust tõi õigusliku tagajärjena kaasa selle, et nad jäid ilma võimalusest ametisse asuda, täita oma mandaati ja parlamendi töös osaleda.

148

Hagejad väidavad sisuliselt, et parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust, mis põhines 17. ja 20. juuni 2019. aasta teadetel, tõi kaasa selle, et kõnealune president kuulutas nende kohad vabaks, kuigi põhjus, millega nende kohtade vabanemist õigustati, ei olnud üks nendest, mis on toodud valimisakti artikli 13 lõikes 1.

149

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, nagu seda tegi parlamentki, et ei parlamendi endine president ega parlament ei kuulutanud hagejate kohti vabaks.

150

Hagejate väidetavat õiguslikku tagajärge, mis seisneb selles, et parlament kuulutas nende kohad vabaks, pole seega sisuliselt olemas.

151

Peale selle, valimisakti artikli 13 lõike 1 alusel vabaneb koht, kui parlamendiliikme mandaat lõpeb tagasiastumise, surma või mandaadi äravõtmise tagajärjel. Valimisakti artikli 13 lõike 3 kohaselt teavitavad liikmesriikide ametiasutused parlamenti Euroopa Parlamendi liikme mandaadi lõppemisest mandaadi äravõtmise tõttu, mis on sõnaselgelt ette nähtud liikmesriigi õiguses.

152

Praegusel juhul selgitas Hispaania Kuningriik kohtuistungil, et olenemata Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 kasutatud terminitest ei too vande andmata jätmine Hispaania õiguses kaasa mitte seda, et valituks osutunud kandidaatide kohad „vabanevad“ valimisakti artikli 13 tähenduses, vaid üksnes selle, et võimalus neid kohti täita peatatakse ajutiselt. Hispaania Kuningriik kinnitas seega, et vajaduse korral „reserveeritakse“ need kohad valituks osutunud kandidaatidele terveks parlamendi ametiajaks, kuni nad annavad Hispaania valimisseaduse artikli 224 lõikes 2 sätestatud vande järgida Hispaania põhiseadust.

153

Järelikult ei tulene asjaolu, et hagejad ei saanud ajutiselt parlamendis oma kohti täita, mitte mingil juhul 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduvast parlamendi endise presidendi keeldumisest tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust, vaid Hispaania õiguse kohaldamisest.

154

Hagejad väidavad sisuliselt, et 27. juuni 2019. aasta kirjas sisalduv parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust tõi kaasa selle, et kõnealune president jättis rahuldamata hagejate taotluse võtta kodukorra artikli 8 alusel meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks (vt eespool punktid 64 ja 79).

155

Üldkohtu kohtupraktikast nähtub, et parlamendi endine president ei ole mitte mingil moel kohustatud võtma meetmeid Euroopa Parlamendi liikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks ning tal on selles osas kaalutlusõigus, isegi kui see parlamendiliige on vahistatud või viimase liikumisvabadust on piiratud viisil, mis oletatavalt rikub tema eesõigusi ja puutumatust (20. jaanuari 2021. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, T‑734/19, ei avaldata, EU:T:2021:15, punkt 44).

156

Seega kui parlamendi endine president oleks tunnustanud hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust, oleks ta igal juhul saanud keelduda võtmast kiiresti meetmed kodukorra artikli 8 alusel.

157

Seetõttu ei saa pidada niisuguse meetme võtmata jätmist siduvaks õiguslikuks tagajärjeks, mis tuleneb parlamendi endise presidendi keeldumisest tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust, vaid see on talle selles osas kodukorra artikliga 8 antud kaalutlusõiguse tulemus.

158

Peale selle, isegi kui kodukorra artiklil 8 põhinev hagejate taotlus, et parlamendi endine president võtaks meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks, jäeti rahuldamata seetõttu, et kõnealune president keeldus tunnustamast Euroopa Parlamendi liikme staatust, nähtub Üldkohtu kohtupraktikast, et igal juhul ei oleks niisugusel keeldumisel siduvaid tagajärgi Hispaania ametiasutustele (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, T‑734/19, ei avaldata, EU:T:2021:15, punktid 62 ja 65).

159

Hagejad väidavad, et asjaolu, et parlamendi endine president ei andnud nende eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlusest täiskogu istungil teada ega edastanud seda vastutavale komisjonile, rikkudes kodukorra artikli 9 lõiget 1, on õiguslik tagajärg, mis tuleneb tema keeldumisest tunnustamast nende Euroopa Parlamendi liikme staatust (vt eespool punkt 68).

160

Sellega seoses tuleb meenutada, et hagejad väitsid repliigis, et oma 20. juuni 2019. aasta kirjas palusid nad parlamendi endisel presidendil ühelt poolt võtta kodukorra artikli 8 alusel kiiresti meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks ning teiselt poolt kaitsta neid eesõigusi ja puutumatust kõnealuse kodukorra artikli 9 alusel. Peale selle keskendusid nad selles kirjas kodukorra artiklile 8 sisuliselt üksnes selleks, et rõhutada kiireloomulist olukorda, millega nad silmitsi seisid. Peale selle väidavad nad, et kodukorra artiklid 8 ja 9 ei näe ette eri menetlusi ja seetõttu pole vaja eristada taotlust eesõiguste ja puutumatuse kiiresti maksmapanemiseks kodukorra artikli 8 tähenduses taotlusest kaitsta neid eesõigusi ja puutumatust kodukorra artikli 9 tähenduses.

161

Kodukorra artikli 9 lõige 1 sätestab, et kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud parlamendi presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.

162

Seega nähtub kõnealuse sätte sõnastusest, et selle kohaldamise eeltingimuseks on see, et parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud parlamendi presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse.

163

Esiteks palusid hagejad käesoleval juhul 20. juuni 2019. aasta kirjas endisel „parlamendi presidendil võtta pärast õiguskomisjoni esimehega konsulteerimist [kodukorra] artikli 8 lõike 1 kohaselt kiiresti kõik vajalikud meetmed [nende] eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks“. See taotlus oli rasvases kirjas ega puudutanud kodukorra artikleid 7 ja 9. Teiseks loetlesid hagejad eelmainitud meetmed, mille võtmist nad „konkreetselt“ taotlesid, sh nende eesõiguste ja puutumatuse kaitsmine (vt eespool punkt 25).

164

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et eelmainitud eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlust ei tehtud eraldi, vaid see oli osa taotlusest võtta kiiresti meetmed hagejate eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks kodukorra artikli 8 alusel, mis oli ainus artikkel, millele 20. juuni 2019. aasta kirjas sõnaselgelt viidati.

165

Teiselt poolt, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, tuleneb kohtupraktikast, et kodukorra artiklil 8 põhinevat taotlust tuleb eristada kodukorra artiklitel 7 ja 9 põhinevast eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlusest (20. jaanuari 2021. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies vs. parlament, T‑734/19, ei avaldata, EU:T:2021:15, punktid 42–46, 57 ja 61).

166

Seega võttes arvesse asjaolu, et sisuliselt puudus eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus, mille hagejad oleksid kodukorra artiklite 7 ja 9 alusel nõuetekohaselt koostanud, ei saanud parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust tuua kaasa seda, et kõnealusest taotlusest ei antud täiskogu istungil teada ning et see jäi parlamendi vastutavale komisjonile edastamata.

167

Kõike eespool toodut silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust ei ole niisugune akt, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada hagejate huve punktis 74 viidatud kohtupraktika tähenduses.

168

Seega on kõnealuse keeldumise peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatu.

169

Parlament väidab, et 29. mai 2019. aasta juhis üksnes peatab ajutiselt mitteformaalse praktika, mida pole kunagi peetud parlamendi jaoks õiguslikult siduvaks kohustuseks. Seega ei tekita see juhis õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses.

170

Hagejad vaidlevad sellele vastuvõetamatuse vastuväitele vastu, kuna vastupidi sellele, mida väidab parlament, oli vaidlusalune praktika „oluline etapp“ selleks, et valituks osutunud kandidaadid saaksid sisuliselt ametisse asuda ja täita oma mandaati vastavalt kodukorra artikli 3 lõikele 2.

171

Alates valimiste päevast kuni parlamendi valimistele järgnenud esimese istungjärgu nädala lõpuni on institutsioonil tavaks pakkuda oma ruumides vastvalitud kandidaatidele spetsiaalsest vastuvõtuteenust.

172

Selle teenuse eesmärk on aidata valituks osutunud kandidaate enne mandaadi algust esialgse kontakti loomisel parlamendiga ja teha nende ametisse asumine võimalikult lihtsaks.

173

Parlament selgitas kohtuistungil, et spetsiaalse vastuvõtuteenuse raames saavad valituks osutunud kandidaadid kõigepealt kas ajutise akrediteeringu koos ajutise ligipääsuloaga, mis võimaldab neil parlamendi ruumidesse siseneda, või kui liikmesriik, mille kodanikud nad on, on juba saatnud parlamendile Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste kohta ametliku teate, nagu on toodud kodukorra artiklis 3, siis lõpliku akrediteeringu koos lõpliku ligipääsuloaga. Seejärel saavad valituks osutunud kandidaadid tutvuda teemastendidega, mis annavad neile teavet eelkõige neil täita tulevate haldusformaalsuste ja finantsküsimuste kohta. Lõpuks märgib parlament, et ametisse asumiseks vajalike haldustoimingute tegemiseks peavad valituks osutunud kandidaadid võtma otse ühendust institutsiooni haldusosakonnaga.

174

Peale selle, lõplik ligipääsuluba, mis on antud kandidaatidele, kelle valituks osutumisest on parlamendile ametlikult teada antud, hakkab kehtima alles alates esimese istungjärgu avamisest pärast valimisi, mis tähistab uue koosseisu ametiaja algust.

175

Lõpuks märkis parlament, et volituste kontrollimine, mida viib kodukorra artikli 3 lõike 3 alusel läbi parlamendi õiguskomisjon, algab tegelikult samuti pärast esimese valimistejärgse istungjärgu avamist. Selle volituste kontrollimise perioodi vältel, mis võib kesta mitu kuud, võivad valituks osutunud kandidaadid saata kõnealusele komisjonile mis tahes tarvilikku teavet või dokumente, sh deklaratsioon, et puuduvad ühitamatuse asjaolud.

176

Nimelt kinnitas parlament vastuseks Üldkohtu küsimusele, et kuigi kodukorra artikli 3 lõige 2 näeb ette, et deklaratsioon, et puuduvad ühitamatuse asjaolud, tuleb esitada „võimaluse korral“ hiljemalt kuus päeva enne parlamendi valimistejärgset avaistungit, ei ole mitte mingil juhul tegemist kohustusega.

177

Praegusel juhul hakkas parlament pärast 26. mai 2019. aasta valimisi pakkuma oma ruumides Brüsselis (Belgia) ja Strasbourgis (Prantsusmaa) welcome village’i raames spetsiaalset vastuvõtuteenust, mis lõppes 4. juulil 2019.

178

Oma 29. mai 2019. aasta juhisega, mille parlamendi endine president võttis suuliselt vastu, otsustas ta ühelt poolt peatada ajutiste akrediteeringute andmine Hispaanias valituks osutunud kandidaatidele ja peatada akrediteeringud, mis olid juba mõnele nendest kandidaatidest antud, ning teiselt poolt keelata neile ligipääs welcome village’ile kuni ajani, mil Hispaania ametiasutused on 26. mai 2019. aasta valimiste tulemused ametlikult esitanud. Nagu nähtub parlamendi endise presidendi 30. mai 2019. aasta e-kirjast, mille parlament esitas 19. septembri 2019. aasta vastuvõetamatuse vastuväite lisana, oli selle juhise eesmärk vältida sekkumist liikmesriigi valimismenetlusse, võttes arvesse asjaolu, et valimistulemused polnud veel lõplikud ja häälte lugemine oli alles pooleli.

179

Esimesena, võttes arvesse 29. mai 2019. aasta juhise sõnastust, nagu see nähtub eelmainitud e-kirjast, tuleb asuda seisukohale, et parlamendi endine president võttis institutsioonisisese korraldusliku meetme, mis pidi avaldama üksnes ajutist mõju, kuni selguvad Hispaanias toimunud valimiste lõplikud tulemused ja Hispaania ametiasutused esitavad ametlikult kõnealused tulemused parlamendile.

180

Teisena, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei hinnatud 29. mai 2019. aasta juhises mitte kuidagi seda, kas Hispaanias valituks osutunud kandidaadid võisid saada lõpliku akrediteeringu ja ligipääsuloa, et nad saaksid parlamendi töös osaleda alates esimese istungjärgu avamisest pärast Euroopa Parlamendi valimisi. Nimelt nähtub punktides 117, 118, 129 ja 130 toodud kaalutlustest ning selgitustest, mida parlament kohtuistungil andis ja mida on meenutatud punktides 173–175, et parlament saab anda lõpliku akrediteeringu ja ligipääsuloa alles pärast seda, kui ta on saanud valimistulemuste kohta ametliku teate, mida käsitletakse kodukorra artiklis 3.

181

Kolmandana, isegi kui eeldada – nagu hagejad väidavad –, et nad ei saanud esitada deklaratsiooni, et puuduvad ühitamatuse asjaolud, ja majanduslike huvide deklaratsiooni, millele on viidatud vastavalt kodukorra artiklis 3 ja kodukorra I lisa artiklis 4, kuna neile ei antud ligipääsu welcome village’ile, mille raames jagati selleks vajalikke vorme, ei saanud see asjaolu mitte mingil juhul mõjutada nende õigust osaleda parlamendi töös alates esimese istungjärgu avamisest pärast Euroopa Parlamendi valimisi.

182

Ühelt poolt nähtub kodukorra artikli 3 lõigetest 1, 2 ja 3, et volituste kontrollimise ajal võivad parlamendi töös osaleda ainult need valituks osutunud kandidaadid, kelle nimed on liikmesriikide ametiasutuste esitatud valimistulemuste nimekirjas (vt eespool punktid 109–114). Teiselt poolt ja igal juhul saab kodukorra artikli 3 lõike 2 alusel esitada deklaratsiooni, et puuduvad ühitamatuse asjaolud, pärast esimese istungjärgu avamist Euroopa Parlamendi valimiste järel – asjaolu, mida parlament kinnitas kohtuistungil (vt eespool punktid 175 ja 176).

183

Peale selle tuleb tõdeda, et hagejad ei ole väitnud, et 29. mai 2019. aasta juhis keelas Hispaanias valituks osutunud kandidaatidel saata parlamendile deklaratsiooni, et puuduvad ühitamatuse asjaolud, ja majanduslike huvide deklaratsiooni. Pealegi ei olnud see juhis adresseeritud mitte Hispaanias valituks osutunud kandidaatidele, vaid institutsiooni peasekretärile (vt eespool punkt 18).

184

Seega vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei takistanud 29. mai 2019. aasta juhis neil ametisse asumiseks ja mandaadi täitmiseks vajalike haldustoimingute tegemist, millele on viidatud kodukorra artikli 3 lõigetes 2 ja 3, st deklaratsioon, et puuduvad ühitamatuse asjaolud, ja majanduslike huvide deklaratsioon.

185

Kõike eeltoodut arvestades ei olnud 29. mai 2019. aasta juhis põhjus, miks hagejad ei saanud ametisse asuda, parlamendi töös osaleda ja täita oma mandaati alates esimese istungjärgu avamisest pärast valimisi, st alates 2. juulist 2019. Äärmisel juhul tõi see juhis kaasa vaid selle, et hagejad jäid ametisse asumisel ilma parlamendi abist alates juhise vastuvõtmisest kuni 17. juunini 2019, mil Hispaania ametiasutused saatsid parlamendile valimistulemuste kohta ametliku teate.

186

Sellest järeldub, et võttes arvesse 29. mai 2019. aasta juhise sisu, ajutist laadi ja konteksti, milles see vastu võeti, ei olnud sellel siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis oleksid võinud mõjutada hagejate huve punktis 74 viidatud kohtupraktika tähenduses.

187

Seega on 29. mai 2019. aasta juhise peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatu.

188

Kõike eespool toodut silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et käesolev hagi ei ole suunatud vaidlustatavate aktide vastu ELTL artikli 263 tähenduses ja seetõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada muude parlamendi esitatud vastuvõetamatuse vastuväidete üle.

189

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

190

Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt parlamendi nõudele jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja parlamendi kohtukulud käesolevas kohtuasjas ning kohtuasjades T‑388/19 R ja T‑388/19 R-RENV toimunud Üldkohtu menetluses ning kohtuasjas C‑646/19 P(R) toimunud Euroopa Kohtu menetluses.

191

Lõpuks, kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannab Hispaania Kuningriik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Protokoll (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta

Valimisakt

Parlamendi kodukord (2019–2024)

Hispaania valimisseadus

Vaidluse taust ja asjaolud, mis leidsid aset pärast hagi esitamist

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Sissejuhatavad märkused vaidluse eseme kohta

Vaidlustatud aktide laad

Parlamendi endise presidendi keeldumine tunnustamast hagejate Euroopa Parlamendi liikme staatust

– 27. juuni 2019. aasta kirja sisu

– 27. juuni 2019. aasta kirjast väidetavalt tulenevad õiguslikud tagajärjed

i) Sissejuhatavad märkused

ii) Asjaolu, et hagejad ei saanud ametisse asuda, täita mandaati ega osaleda parlamendi töös

iii) Hagejate kohtade väidetav vabaks kuulutamine

iv) Asjaolu, et ei võetud kiiresti meetmeid hagejate eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks

v) Asjaolu, et väidetavast hagejate eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlusest ei antud täiskogu istungil teada ning et see jäeti parlamendi vastutavale komisjonile edastamata

29. mai 2019. aasta juhis

Kohtukulud